Seda
luuletust kuulsin Elmo Nüganeni filmis „1944“.
Väga
hea film. Nii teemalt kui teostuselt.
Ma
tõsiselt loodan, et see film lööb vaatajate arvult filmi „Viiskümmend halli varjundit“. Siis on selge, mis meile kõige tähtsam on.
Vähemalt
selle maakonnakeskuse kinosaalis, kus
mina filmi vaatasin, olid saali kõik 500 istekohta täidetud ja kinopublik
aplodeeris kui film lõppes. Aplausi
filmi lõpus kuulsin ma küll esmakordselt.
Osades: Kersti Kreismann, Viire Valdma, Guido Kangur,
Hilje Murel, Jaan Rekkor, Ivo Uukkivi, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Kleer
Maibaum-Vihmar (külalisena), Mari Lill, Tiit Sukk, Ester Pajusoo, Andreas
Altmäe, Mihkel Roolaid, Malle Maltis ja HTF Tantsukompaniist: Rauno Zubko,
Üüve-Lydia Toompere, Julia Koneva, Helena Pihel.
Panen siia delfist näpatud tutvustuse:
„Lavastaja
Ingomar Vihmari sõnul on Pipsa Lonka näidend väga aus.
"Ta
ei teeskle ega mängi ega püüa olla midagi muud, kui ta on. Ainult need
tegelaste teod ja mõtted räägivad publikuga. Igaüks tõlgendab seda nii, nagu
on. Ma ise ei ole sekkunud sellesse absoluutselt, ühtegi tegelast pole ma
ilustanud ega halvemaks teinud. Nad on nii, nagu nad on. Mul pole olnud huvi
neile omapoolset hinnangut anda," selgitas Vihmar.
………….
Näitleja
Ivo Uukkivi arvates näeb selles näidendis elu ja inimesi selle sõna kõige
otsesemas mõttes. "Need, kes poliitikast ja vaenust, sõjauudistest ja
muust sellisest küllastunud on, siis see etendus on just neile," lisas ta.“
Ja
nii ongi nagu kirjutatakse. Iseasi, kas see kõigile vaatajatele meeldib.
Esimene
vaatus tundus venivat. Justkui ootad midagi, harjumuspäraselt konflikti: inimeste
elu pööratakse ometi pea peale, vesi
tõuseb, küla jääb vee alla ja inimesed peavad oma kodud maha jätma. Aga konflikti ei tule ja lootust ei anta, et
teises vaatuses tuleks. Pilt pildi järel vaheldub lava väikese küla tavapärane
elu.
Keskealine naisterahvas (Kleer Maibaum), kelle iidol on lauljanna Katri Helena,
teeb muusika saatel hommikusi võimlemisharjutusi. Põhjalikult teeb, oma 3
minutit kui mitte kauem. Ema (Kersti Kreismann)
ujub jääkülmas vees- üle lava ja tagasi.
3 jotat joovad aeglase rahuga tühjaks oma õllepurgid. Ja nii edasi, soomlased
teadagi on veel aeglasemad kui eestlased.
I
vaatuse lõpus ütles abikaasa, et tema oleks nüüd valmis lahkuma. Aga mina ei
olnud. Selline soome-ugrilik uimerdamine laval oli päris lõbus ja pakkus
meeldivaid äratundmishetki ning ootust, kas II vaatuses läheb elavamaks.
Läks
küll II vaatuses elavamaks. juba sellega, et Mari Lill põristas evakueerimis-autoga
laval ringi ja korjas küla kokku.Kunstniku rollis sel pildil Martin Veinmann, mina nägin Guido Kangurit.
Selline
väike mereäärne küla, tahtmatult tõmbasin võrdlusjooni oma küla või teiste
mulle teada küladega. Minu külale meri peale
ei tungi, aga rahvast jääb järjest vähemaks. Tööpuudus viib noored mujale, allesjäänud vananevad ning ongi aeg varsti kolida Õnne seenioridemajja
(näidendist). On
meiegi külas oma külapoeet, mitte küll Contra ja on oma külajoodikud. Tõsi küll, mitte enam nii noored kui etenduses. Noored on ära Soome tööle läinud ja vanad külajoodikud surnud. Ja poodi
ka enam külas ei ole. Aga on meie külaski
oma külaullike ja oma kunstnik(maale kolinud linnakunstnik) . Ja on meilgi emasid, kes hädas täiskasvanud lastega, kes ei taha kaela kanda ja ema abi
ootavad.
Etenduse
üldine toon on leebe nukrus mõnusa
huumoriga. Naerukohad olenevad sellest kui pooltoonidele huumorilävi seadistatud on. On väga häid kohti nagu näiteks jaapani
turistid, kes poe muumidest tühjaks ostavad ja on teel loomaaeda, et metsikuid
muumisid näha. Samuti keskealise naise
jumalanägemus või külajota (Tiit Suka )sentide lugemine või kunstnik (Guido
Kangur),kes maalib lumele jäetud loomajälgi lõuendile. Neid oli veel, hetkel
rohkem ei meenu.
Mõnevõrra
arusaamatuks jäi mulle ema (Kersti Kreismann) tegelaskuju: kõik see ujumine ja laste
äraajamine ja lõpuks laineist ülestõusmine. Selleks, et tegelastest paremini
aru saada, soovitan enne etendust kava
lugeda. Mina lugesin alles praegu, kehvas valguses enne etendust ja vaheajal ma lihtsalt ei näinud valget teksti punasel taustal, prille kaasas polnud. Seesama ema Aila on kavalehe kohaselt
talisupleja, tervete arusaamadega naine, kelle lastel läheb kehvasti, rauk.
Kleer
Maibaumi tegelaskuju, keda mina nimetasin keskealiseks naisterahvaks on Tytti-
unetu, üksildusest arglik, umbes 50 aastane. Meil hakatakse keskealisteks juba
40 aastaseid nimetama ja 50-ne on vana. Aila tütar Kerttu on krooniliselt väsinud
ja õnnetu, umbes 50 aastane. Kerttut mängis Hilje Murel ja mina ei osanud teda
küll õnnetuks, väsinuks ega 50 aastaseks pidada. Seevastu Ester Pajusoo mängib
müüjat, tema kohta kirjutatakse kavalehes Õnne supermarketi tüdinud müüja, noor
keskealine, umbes 40 aastane. Ja Viire Valdmaa mängitud Hilkka ,keda mina
pidasin nooremapoolseks külaullikeseks on hoopis seksikas vanamutt, mõnikord
laps, lunaatik, rauk. Nii et kavalehte tasub uurida.
Laval
olid teada tuntud Draamateatri näitlejad, ei nurise kellegi üle ja esile tõsta
ka raske. Mulle meeldis Viire Valdma, kuigi ma ei osanudki temas rauka näha. Tiit Sukas oli sellist ehtsat külas üles kasvanud naiivset maapoissi.
Ega neid palju järgi jäänud pole.
3. külajota (Uukkivi, Rekkor, Sukk) tantsustseeni ma oleksin ise lahendanud
teisiti. Tantsus oli tunda suuremat väljaelamist kui nende kolme tavaline laval loivamine, mida oli raske tegutsemiseks nimetada. Kirge ses tantsus ei olnud. Aga võinuks olla, midagi nii täpset ja
filigraanset nagu John Travolta tants „Pulp Fiktionis“. Ammu aega nägin, aga
unustamatu.Ka selles tükis võiks see tants unustamatu stseen olla.
Lavakujundus
oli liikuv, erinevate piltide jaoks lükati lavale uued toad, igal külaelanikul
oli oma tuba. Meri oli lava tagaseinal kogu
aeg olemas ja lava eesääres sai kangast lainete vahel ujuda. Külapoeet (Ivo Uukkivi), kes soovis liivale veega haikusid
kirjutada, pidas üheksat kassi, kes kõik mängukassidena laval olid. Lisaks joonistas videokunstnik lavale mitmeid armsalt saba liputavaid ja liikuvaid
videokiisusid. Tähele panin ka huvitavat valgustust. Kavalehest loen, et valguskunstnik Endlast Sander Tuvike. Endla etenduste
valgustused on mulle alati muljet avaldanud.
Nuriseda
tahaksin muusikaline kujunduse üle. Katri Helena ja soome muusika olid ok! ja haakuvad. Aga lõpus kui kogu trupp laval Õnne
seeniormaja ees laulis ja tantsis „New York..New York“ ning ema tõusis
lainetest Marilyn Monroena ja ühine stantsijate ning lauljatega,jäi mulle muusikavalik mõistmatuks.
No võib-olla
kirjutas autor selle laulu sisse, et rõhutada absurdi. „Laulud halli mere äärest“- miks just valitud
laul. Minu poolest oleks võinudpigem laulda Curly Stringsi „Kaugel külas“.
Pjotr Tšaikovski & Bela
Bartók "Iolanta" / "Hertsog Sinihabeme loss"
Lavastaja
Mariusz Trelinski
New
York Metropolitan ooperi orkestrit juhatas
Valeri Gergiev
„Iolanta“
Pjotr
Tšaikovski lüüriline ooper
Libreto
Modest Tšaikovski“
Esietendus 18 detsembril 1892 Saint Petersburgis
Uuslavastus
MET Operas 26. jaanuaril 2015
Osades:
„Hertsog Sinihabeme loss"
Béla Bartók
Libreto: Béla Balázs
Esietendus 24. mail 1918 Budapesti Kuninglikus ooperimajas.
Osades:
Anna
Netrebko- Iolanta
Piotr
Beczala-Godefroy de Vaudémont -
Aleksei
Markov- Robert
Elchin
Azizov- Ibn-Hakia
Aleksei
Tanovitski-kuningas René
Ooperit
lauldi vene keeles
Nadja
Michael- Judith
Mihhail
Petrenko-Sinihabe
Ooperit
lauldi ungari keeles.
MET
Opera kaksiketenduses 2 väga erinevat ooperit.
Kahe
ooperi esietendust lahutab 26 aastat, ometi tundub nagu lahutaks neid muusikaliselt
vähemalt sajand kui mitte rohkem.
Tšaikovskile
oli „Iolanta“ üheksas ja viimane ooper
ning ta oli ooperit lõpetades 51. aastane. Bela Bartok oli ooperit kirjutades 30
aastane ning „Rüütel sinihabe“ on ta ainus ooper.
Tšaikovski
„Iolanta“ on romantiline ooper, mis jutustab kuningas Rene imekaunist tütrest
Iolantast, kes on sünnist saati pime, kuid tänu armastusele ja lootusele saab nägijaks. Kurb kuid õnneliku lõpuga
muinasjutt. Pjotr Tsaikovski ise ütles „Iolanta“ kohta, et ma kirjutan ooperi,
mis paneb terve maailma nutma.
„Iolanta“
on enim mängitud Tšaikovski oopereid peale „Jevgeni Onegini“. Mina teadsin enne
etendust vaid Roberti aariat „Kto mozhet sravnitsa…“
Etenduses
säras Iolanta osas Anna Netrebko. Kauni
tämbriga hääl ja suure-pärased näitlejavõimed.
Minu
lemmik oli seekord siiski Poola tenor Piotr Beczala. Kuulsin teda Viini ooperis „Boheemis“, olen näinud MET
Opera „Rigolettos“, võib-olla kusagil veel. Ja minu arvates läheb ta järjest paremaks: pingutuseta
lauldud säravad osad. Pean tõsiselt kaaluma kas Roberto Alagna on mu lemmik
nr.1.
Beczala ja Netrebkoduett on muinasjutuliselt
kaunis ja särav.
Etenduse sära eest peab tänama ka kostüümikunstnikku, kes riietas
kõik osatäitjad valgesse ja musta, millest eristus Iolanta sinine kleit. Ka
lavakunstnik käis värvidega kokkuhoidlikult ringi.
Kõige
selle kauniduse ja glamuuri juures ei saa jätta mainimata, et esietendusel 26.01.2015 MET
Operas jõudis lavale ka üks Ukraina toetaja oma loosungiga, kes protestis A. Netrebko ja dirigent V. Gergijev vastu.
Annale osakssaanud aplodismente tema poliitilised vaated siiski ei mõjutanud-
need olid võimsad.
Bela
Bartoki „Hertsog Sinihabeme loss" on sünge lugu nii süžee kui muusika poolest. Teada tuntud
Sinihabeme loo võiks kokku võtta nii: lugu sellest, et head tüdrukud armuvad
pahadesse poistesse ja see ei lõpe hästi.
Nii
nagu „Iolanta“ puhul, peab ka selle ooperi puhul kiitma lavakujundust ning
videokunstniku tööd. Mul ei ole MET-i
lavastes kinolinal õnnestunud midagi nii võimast näha.
Ooperietendus oli
võrreldav õudusfilmiga.
Ja kui selle juures valitseb oht, et lavapilt hakkab
muusika üle domineerima, siis siin seda ei juhtunud.
Mõlemad artistid olid
tasemel: hukatuslik Sinihabe (Mikhail Petrenko) ja tema uudishimulik ohver
Judith( Nadja Michael). Milline
plastilisus valitses Nadja Michaeli mängus! Kui Sinihabe liikus aeglaselt ja
mõõdukalt, kord ilmus ,kord kadus, vahest nägi vaid ta kinnastatud kätt, siis
Judith samavõrra kui laulis tantsis oma osa. Mulle väga meeldis.
Kaks
ooperit olid üheks etenduseks seotud just lavakujunduse korduvate elementidega:
valged roosid, hirved, lambipirnid ja üks kinnastatud käsi nii hertsog Sinihabemel kui ka
kuningas Renel. Ja üheks sidus oopereid ka armastus. Vastanduv armastus: „Iolantas“
kaunis ja õnnelik, „Hertsog Sinihabeme lossis“ hävitav ja saatanlik.
Ostsin raamatukese muidugi sellepärast, et tutvustati
kui kriminaalromaani.
Kriminaalromaan
on täiesti olemas, on kuritegelikud kavatsused ja kuritegu
(või mitu?) ja on kurjategija (või mitu?).
Ebatraditsionaalseks
teeb krimiloo see, et uurijat lugejale
ei tutvustata. On kolm peategelast: edukas arst, algaja loomepiinades vaevlev
kirjanik ning hädavaresest kindlustusametnik, kes mõrvamüsteeriumi koos üles
ehitavad.
Üks neist on raamatus jutustaja rollis ja jutustab oma lugu kerges iroonilises ja pisut
üleolevas toonis.
Lk.
80: „Loomulikult võib igaüks midagi
sellist korda saata. Miks mitte? Sõltub sellest, millise piirini sind lükkavad
asjaolud ja millest sa kardad ilma jääda. Sõltub, millised kaardid elu sulle
kätte jagas. Nii lihtne see ongi. Kui sulle antakse kätte lusikas, siis segad
sellega kohvi, kui aga püstol, siis tulistad.“
Raamatu läbi lugenud, saab lugeja mõtiskleda teemal, kas on võimalik
sooritada kuritegu teise inimese kaudu ja juhtida teine inimene mõttele
sooritada mõrv.
Avastasin
romaanist ka muud peale krimiloo, lisaks on see jutustus romaani kirjutamise
vaevadest.
Lk. 44
: „Iker Orbaiz luges tähelepanelikult
need romaani leheküljed üle, kustutas mõned sõnad, asendas need teistega ja
kirjutas siis osad välja jäetud sõnad
jälle tagasi, kuid ei suutnud oma looga sammugi edasi jõuda. Umbusklikult
silmitses ta trükitud teksti ja tajus lootusetu selgusega, et tegelikult oli
see kõigest tühermaa, ei muud kui seisev vesi. Ta tõusis, et sigaretti süüdata
ning toas pikkade sammudega edasi-tagasi astuda. Mis see oli, mille ta oli
valmis kirjutanud? Tema arvates hea loo, millest midagi veel puudus, Midagi
suurt ja ebamäärast. Samuti ütles ta endale, et ilmselt ei ole ta võimeline
lõpetama ei seda ega ühtki teist romaani. Või äkki on asi selles, et peaks
jätkama otsinguid, kaevuma üha sügavamale oma kangelase olemusse. Äkki oli Angel
Biedmal õigus ja tema teoses napib sündmusi, mingi liikumapanev jõud või
erakordne asjaolu. Kuid milline? Mis laadi sündmusi saab sobitada mehega,
kellel on Alcaen Sanchese temperament, et see ei kukuks välja ebausutav? Kust neid
leida, millisest varjatud näost või umbtänavast?“
Raamatu
ülesehitus on põnevust tekitav ja üllatavate keerdkäikudega . Peategelasteks
on ainult mehed, naised on ainult kõrvalseisjad.
Tõlge
on väga hea.
Lugedes
meenus mulle üks nähtud Hispaania film keskealistest meestest ja tahtmatult
tõmbasin paralleele. Pisut guugeldamist andis vastuse, et see oli
Hispaania filmilooja Cesc Gay
film „Relv igas käes“ alapealkirjaga "Millest mehed omavahel
räägivad?" Filmi mehed olid hädavaresed ja äratasid kaastunnet ja poolehoidu, seda ei peljatud näidata.
Ka raamatus võib vähemalt ühele tegelasele kaasa tunda.
Raamatu „muusikalisest kujundusest“ on pärit Joe Henderson:
sellest raamatust kirjutas, mõistsin, et olles
autori eakaaslane, olen just vanuse järgi õige naine raamatut hindama.
Kuna
raamatukogus raamatut uue aasta algul veel ei olnud, pidin selle ostma. Tavaliselt
ma sedasorti raamatuid ei osta. See „sedasorti“ ei ole mõeldud halvustavalt. Ma
lihtsalt enam ei osta elulugusid, eneseabiõpikuid,
tervise, ilu ja suhete päästmise raamatuid. Hea tuju raamatule oli mul kohe päästeplaan
olemas. Loen läbi ja saadan oma armsale Saaremaa sõbrannale, kes loeb läbi ja annab
siis omakorda edasi. Laseme raamatul rändama minna!
Aga
raamatu lugemine muudkui venis ja venis, nüüd lõpuks eile jõudsingi üle lehtede libisedes viimasele lehele.
Pole
lihtsalt minu raamat.
Mulle
meeldis raamatu juhtmõte, mille autor
sõnastas nii:„ Ma olen seda meelt, et
ole kohal oma elus. Ära muretse selle pärast, mis oli eile, ära muretse selle
pärast, mis saab homme". Vananemise juures on kõige raskem see mõtlemine homsele, võtad näiteks 20 aastat tagasi -mis kõik veel ees seisis; võtad 20 aastat edasi- mida näed. Tuleb meelde, mida Turgenev oma luuletuses kirjutas: Aga hoia, et sa ei vaata ettepoole, vaene vanake!“ Ivan Turgvene. "Senilia".
Olen
lugenud Aune Pasti „Printsi poole teel“, see meeldis mulle. Ootasin ka uuest
raamatust pigem ilukirjanduslikku või psühholoogilist lähenemist. Aga raamat on siiski pigem käsiraamat nagu tutvustuseski kirjas: „ Hea tuju raamat 40+“ pakub
äratundmisrõõmu ja kasulikke nõuandeid vanusega seotud murede lahendamiseks,
tehes seda tujuküllasel ja optimistlikul moel.“ Autor ise on öelnud: "See raamat läheb tagasi
paarikümne aasta taha, kus ma hakkasin koguma erinevaid teadmisi. Ma hakkasin
üles kirjutama, et tegin seda ja kas sellest on kasu ning need märkmed said
siia raamatusse“
Kui
millegagi võrrelda, siis on raamat nagu
ladusas keeles
kirjutatud mahukas naisteajakiri, kus on tervise, ilu, raha, toitumise, võimlemise, interneti, kasvatuse
jne.jne. rubriigid, sekka portreelugu toredast hakkajast naisest, kes 60 künnisel
võttis 30 kilo alla ja hakkas tegelema peotantsuga. Lisaks väga head pildid,
korralikult lavastatud, nagu „Kroonikas“.
Ma tean,
ma loen juuksuri juures naisteajakirju.
Ja
kui veel võrrelda, siis see on nagu vananemise õpik võhikutele „anti-aging for
dummies“
Tegelikult
ei taha ma olla irooniline, sest raamatukaupluste edetabelid näitavad, et raamatul on suur ostjas(austajas)kond ning kindlasti on see paljudele vajalik
raamat.
Aga
kui sul ei ole kaalu- ja terviseprobleeme, siis sul ei ole sellest raamatust palju lugeda. Suhete hoidmisest raamatus tegelikult ei räägitagi, kui mitte
arvestada, et suhted kerkivad uuele tasemele Uus-Guinea eksootilisel matkal. Ei tea, kas see aitab neid, kes just
suhete hoidmist raamatust otsivad. Aga õpetust võib saada viimasest
peatükist“Ma olen tänulik“, kus autor sõnastab olulise tahud oma elus ja see on
minu lemmikpeatükk raamatus.
Mind huvitab vananemine pigem psühholoogilises ja filosoofilises mõttes. Selles plaanis meeldis mulle Fritz
Riemanni „Vananemise
kunst“.
Ilukirjanduses
on mu lemmik Erica Jongi „Hirm
viiekümnenda eluaasta ees. Keskea memuaarid“. Lugesin selle läbi kohe kui ilmus ja mulle tundus, et enne 50 on seda raamatu lugeda vara, pigem enne 60.
Otsisin
eile õhtul raamatu riiulilt üles,
sirvisin ja juba 13. lehel avastasin lõigu, mille olin leheserval ära märkinud (isiklikes
raamatutes luban endal märkmeid teha) :
„Mis toimus minuga mu elu
teisel poole? Ma sain tagasi oma mina ja see mina meeldis mulle. Ma sain tagasi
selle huumori, jõulisuse ja tasakaalukuse, mis mul oli olnud lapsepõlves. Aga
ma sain selle tagasi kasumige. Seda võib nimetada meelerahuks. Seda võib
nimetada tarkuseks. Ma teadsin, mis on oluline ja mis mitte. Armastus oli
oluline. Silmapilkne orgasm ei ole.“
Nii
ericajongoilik! Kihvt naine! Kavatsen selle raamatu uuesti läbi lugeda!
Ja noortele naistele teadmiseks, see tarkus tuleb ja meelerahu saabub.
Siia tekkis soov üles riputada üks oma lemmiklaul:
Nüüd
lasen hea tuju raamatul rändama minna. Võib-olla läheb mul endal mõne aasta
möödudes seda raamatut vaja. Aga pole hullu, uusimad õpetused saab internetis guugeldades kätte ja eks elu jooksul on neid teadmisi
kogunenud ka. Ise loodan, et keegi
kirjutab kunagi üdini ausa raamatu vananemisest, näiteks nagu „Vananemise võlu ja vaev“.
“Titanic. Ilusad inimesed
mängivad suuri tundeid “
komöödia
autorid Bettina Hamel, Tobias Krechel, Birte Schrein, Stefan A. Schulz ja Julia
Wieninger
Pärnu
teater Endla
Tõlkija
Mihkel Seeder
Lavastaja Laura Mets
Dramaturg Triinu Ojalo Triinu Ojalo
Kunstnik Keili Retter
Valguskunstnik Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja Feliks Kütt
Lauluõpetaja Toomas Voll
Koreograaf Marge Rull
Osades:
Kadri Adamson -
Elli
Merilin
Kirbits-Alberta
I
vaatuse ajal vaatasin korduvalt
kella ja mõtlesin, et olen vales kohas.
Aga kuna minu ees ja taga naersid
rõõmsalt koolinoored, otsustasin, et viga on minus.
Sisust:
Elli ja Alberta töötavad restoranis ja jälgivad koristustöid tehes 1998.a. filmi - Oscarite väljajagamist. Naiste
lemmikfilm “Titanic” on nomineeritud mitmele tiitlile. Kahjuks ei ole Elli lemmikut
Leonardo DiCapriot nomineeritud, see-eest Alberta lemmik Kate Winslet on. Võidu
väljakuulutamise hetkeks on avamiseks valmis pandud šampusepudel ja suur on pettumus
kui kuldmehikesi “Titanicule” ei jagu. Elli ja Alberta hakkavad spontaanselt parodeerima
“Titanicu” stseene, mäng läheb käima ja kahes vaatuses toimub “Titanicu” järjestikuline läbimängimine. Koos tegelaste vahepealsete sõna- ja
mõttevahetustega on see laval toimuva sisuks.
Puänti ei ole. Naised
elavad oma rollidessesisseja toovad vaataja ette kõik filmi tähtsamad
stseenid ja osatäitjad, mitte ainult Jake ja Rose. Näitlejate mängule ei ole
midagi ette heita, tüdrukud teevad oma osad entusiastliku bravuuriga ja tunduvad ka ise nautivat lavalist tegevust.
Etendus
ei lohise, on hoogne, kogu aeg midagi toimub, kuid nagu öeldud, midagi
ootamatut ka ei juhtu.
Lavapilt
on väga leidlik. Restorani köök ja kõik, mis seal vähegi leidub, leiab
kasutamist “Titanicu” stseenides: alates mikrolaineahjust kuni potioleandrini.
Lavastuslikult
on andekaid leide, näiteks II vaatuse lembestseen ja maalimise stseen. II
vaatus on üldse mõnusam ja pani mindki muigama.
Kuna
garderoobi järjekorras kuulsin etenduse kohta palju kiidusõnu, ja mitte ainult
koolinoortelt, siis süvenes veendumus,
et viga minus.
Ehk
oli peale pikka tööpäeva mu naljasoon umbes.
Või
oli viga selles, et „Titanic“ pole mu lemmikfilm.
Kujutasin ette, kuidas seda näidendit oleks mängitud näiteks Endla Teatri –kohvikus,
Kadri Adamson ning Merilin Kirbits oleksid kohvikuletil rähelnud.... Kui mul veel väike veiniklaas ka oleks ees olnud, küllap oleks lõbus olnud. Mulle tundus, et "Titanic" on rohkem väikese intiimse saali tükk.
Sõbrannagi
arutasime, millal viimati teatris kõva häälega südamest ja silmist
naersime. Ainult kaks aastatetagust etendust tulidki meelde „Meeste kodu“ ja „Kui
Harry kohtas Sallyt“. Võibolla mõni veel.
Kuigi
ma sellel etendusel oma meelelahutuse doosi kätte ei saanud, ei ole mul kahju kulutatud ajast. Kui
etendus koju kätte tuleb, oleks patt vaatamata jätta. Igatahes tere
tulemast Kadri Adamsonile Pärnu teatrisse, „Gaasivalguse“ vaatan kindlasti ära.
Tutvustusest:
Ambitsioonikas noor jazz-trummar Andrew Neyman (Miles Teller) õpib mainekas
konservatooriumis janunedes olla parimatest parim. Terence Fletcher (J.K.
Simmons) on pedagoog, kes on tuntud nii oma akadeemilise võimekuse kui ka
küsitavalt tooreste meetodite poolest. Fletcher avastab Andrew talendi ning
kutsub püüdliku õpilase oma elitaarsesse jazz-ansamblisse. Andrew püüdlus
saavutada täiuslikkus eskaleerub märkamatult kinnisideeks, samal ajal kui halastamatu
õpetaja poisi võimete piire otsib ning ta murdumise äärele viib.
Psühholoogiliselt väga pingeline draama, kohati isegi
rõhuv, tahaks silmad kinni katta Kes dzässi ei armasta, võib-olla tahaks
hoopis kõrvad kinni katta.
Duke Ellingtoni „Caravan“, "mahe" variant:
Kuldgloobus 2015 parim meeskõrvalosa J.K. Simmons
Fletcheri rollis. Väga hea osatäitmine , ka visuaalselt sobib, tõeliselt vastik
kohati, ma ei ole teda palju näinud kinos, aga meenus kohe vanglaseriaal „Oz“
Film on algusest lõpuni kaasahaarav ja pingeline. Viie
Oscari nominent: parim
film; parim meeskõrvalosa; parim kohaldatud stsenaarium; parim montaaž, parim
heli.
No vähemalt heli eest võiks see film Oscari saada
küll.
Dramatiseeringu
autor ja lavastaja Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)
Kunstnik
Pille Jänes
Osalised
Priit
Võigemast- Tšitšikov;
Andres Raag- Selifan;
Rain Simmul- Manilov;
Piret Kalda-Manilova;
Kristjan Üksküla-Themistoklus;
Anne Reemann-Korobotska;
Margus Tabor-Nozdrjov;
Allan Noormets-Sobakevitš;
Kalju Orro-Pljuškin;
Evelin Võigemast-Anna Grigorjevna;
Elisabet
Reinsalu--Sofja Ivanovna
Näitlejatöö kõrgtasemel, kiidan ülivõrdes.
Anne
Reemanni Korobotška, Piret Kalda ja Rain Simmuli Manilovite paar on unustamatud lavakujud.
Lavastus
algas Tšitšikovi (Priit Võigemast) külaskäiguga Manilovite juurde. Võõrustajate
ja külalise maneerlikkus ja
väljapeetus- see oli nagu ballett laval. Priit Võigemasti Tšitšikov oli kuni
lõpuni täiuslikult viimistletud filigraansete liigutustega, ta tantsis terve
etenduse.
Või
Kalju Orro Pljuškin- täiuslikult eemaletõukav nagu romaaniski.
Selles
tükis on näitlejatel, mida mängida ja nad tegid seda kõik väga hästi, lausa
nauding oli etendust jälgida.
Kavalehest
loen, et kui Gogol alustas romaani kirjutamist, tundus talle, et tulemas on
väga naljakas lugu. 1835.aastal kirjutas ta Puškinile, et „Surnud hingedega“ on
alustatud ning „süžee venis pikaks
romaaniks, mis tahab olla hästi naljakas.
Kui
ma „Surnud hingi“ keskkoolis lugesin, siis naljakas küll ei tundunud.
Hendrik
Toompere Linnateatri lavastuses saab laval nalja ja naerda saab.
Romaani
päris täpselt lavastus ei jälgi, aga eks olen seda ka ammu lugenud ja see
polnud raamat, mis meelde jääb. Tegelastest Pljuškin ja Sobakevitš olid mul kauge
aja tagant meeles ning tundsin nad ka laval ära.
Muidugi
tundsin laval ära ka Kristjan Üksküla Themistokluse rollis- ta oli nagu kooliõpiku
portreelt maha astunud Gogol.
Lavastus
koosnes erinevatest värvikatest episoodidest, kus Tšitšikov külastas mõisnikke sooviga
osta siis neid surnud hingi. Seejuures oli tegemist haige, hullu, deliiriumis või
lihtsalt magava Tšitšikovi meenutustega,
sest episoodide vaheajal vedas toapoiss Selivan Tšitšikovi voodisse, Tšitsikov
ise arvas, et on tõllas ja kisas "kuidas sa sõidad!". Unenäolisust rõhutab veelgi juba mainitud Gogoli vaim, kelle ilmumine lavale hirmutab
alati Tšitšikovi. Jumal ta ei ole, üleni mustas riides. Kas saatan?
Kohe
etenduse alguses rabas mind muusikaline kujundus. Etenduse ajal lauldi taustal minu
lemmikaariat „Casta diva... „Bellini ooperist „Norma“, lauljat ma ära ei tundnud või tundsin, aga pole kindel. Järgnevalt "Casta diva" Maria Callase surematus esituses.
Kuigi
mind tegelikult häiris „Casta diva…“kasutamine lavastuses, see on selline aaria, mida kuulates mul ihukarvad püsti tõusevad.Arvan, et sain aru, miks
selline valik. Aaria rõhutab laval toimuva unenäolisust, nii et võibolla Tšitšikov magas ja laval toimuv oli kummituslik unenägu tema mienvikust.
Aaria
„Casta Diva che inargenti..“kõlab
eesti keeles Malle Ruumeti tõlkes nii:
„Jumalus,
kes sa hõbedaga kaunistad
selle
iidse puudesalu,
pööra
oma kaunis pale meie poole
ilma
pilve ja varjuloorita.
Jahuta
me põlevaid südameid,
jahuta
ka hulljulget hoogu,
puista
seda rahu maa peale,
mille
taevas valitsema oled seadnud.
Lõpp
on riitusel ja püha hiid
tühjenema
hakkab uskmatutest.
Kui
raevus jumalus süngelt nõuab
roomlaste
verd,
kõlab
druiidide pühapaigast
kõuemürinal
minu hääl.
Jah,
ta langeb, karistada võin...
(Aga
karistada süda ei oska,
ah,
oma võlus tule tagasi,
noorusaja
esimene arm
ja
kogu maailma vastu
sinu
kaitseks tõuseb käsivars.
Ah,
oma võlus tule tagasi,
oma
noorussäras,
sinu
rinnal olles selle leian taas,
mis
on mu elu, riik ja taevas.“
Ma ei
ütleks,et aaria tekst on võti lavastuse mõistmiseks, aga riputasin tõlke siia, et oleks eest leida, kui otsima hakkan nagu täna.
Kas
see etendus pani mind mõtlema. Jah nii hästi välja mängitud karakterites on markantselt
esile tõstetud naeruväärsed inimlikud jooned, mis on samasugused ka tänapäeval.
Tühisus ja rumalus ei muutu eriti ajas, ainult kostüüme vahetavad. Eriti
lähedased tänapäevasele tõlgendusele olid Evelin Võigemasti Anna Grigorjevna ja
Elisabet Reinsalu, aga samuti Margus Tabori lustakas mängur Nozdrjov või hoopis... nii võiksin jätkata kõiki osatäitjaid nimetades.
Ning
lõpuks: kui ma võib-olla lavastuse mõttest väga hästi aru ei saanudki, siis on vähemalt
südamest naerdud ja nauditud näitlejate mängu.