"Küüslauk ja safiirid." Ruth Reichl

Ruth Reichl Küüslauk ja safiirid Varrak 2013

Tõlkinud Lii Tõnismann ja Talvi Tõnismann.
304 lehekülge.
Raamatu alapealkiri on „Restoranikriitiku salaelu“.

Autor jutustab New York Timesi restoranikriitiku elust ja tööst, sellest kuidas alguses elevust ja pinget pakkuv töö end ammendab ja hing hakkab igatsema midagi uut. Raamatu lõpus saabubki uus tööpakkumine. Valdavalt autobiograafiline kui lühikirjeldust raamatu tagakaanel lugeda. Raamatu tegevus toimub kunagi aastatel 1993-1998.
Sekka pingetest töökohal, kohtumised tippkokkadega ja töökaaslase vähisurm. Abieluprobleemidega selles raamatus ei tüüdata. Lisaväärtust annavad lisatud retseptid. Näiteks kana küpsetamise, sidrun kana kõhus, proovin kindlasti ära.
Sobib inimesele, kes armastab kokata, kokaraamatuid sirvida/lugeda ja loeb ajalehest restorani arvustusi.
Mulle sobis.
Ülekaalu pärast selles raamatus ei kurdeta. Restoranikriitik peab olema erakordselt hea isuga. Jagan autori arusaama, et peenesse restorani ei minda lihtsalt sööma vaid ka glamuuri otsima. Klient on valmis maksma selle eest, et tunda end mõne napi tunni vältel kuningannana.

Raamatust:
Iga restoran on teater ja oivalisimad neist lubavad meil hellitada fantaasiat, et oleme rikkad ja võimsad. Kui restoranid oma osa lepingust täidavad , loovad nad meile illusiooni, et oleme ümbritsetud teenijatest, kes on andunud meie rahulolu tagamisele ja erakordse toidu pakkumisele. Kuid isegi tagasihoidlikud restoranid pakuvad võimalust muutuda kellekski teiseks, vähemalt natukeseks ajaks. Restoranid vabastavad meid argisest tõelisusest; see on osa nende võlust. Uksest sisse jalutades jõuad neutraalsele alale, kus võid eine vältel olla vabalt ükskõik kes.

Selleks ,et teda restoranides ära ei tuntaks, kehastub restoranikriitik erinevateks naisteks. Kui kriitik restorani saabub, menüüd muuta ja toitu ümber teha ei jõuta, aga teeninduse taset tõsta jõuab küll. Restoranikriitik kirjutabki restoraniarvustuse kahe külastaja nägemusena. Kogemusest kui ta külastab restorani iseendana ja kogemusest anonüümse „tavalise“ külastajana. Iga restorani külastab kriitik kolm korda ja kolm kogemust võivad üsnagi erinevad olla.

Ei tea, kas Heidi Vihma ka maskeeringut kasutab?

Ümberkehastumiseks kasutab peategelane parukat, meiki ja riided. Paruka pähe pannud ja riided vahetanud, leiab ta endale kohe ka uue nime ja elu , hakkab teisiti mõtlema ja rääkima. Käitumine , muutub, kerkib esile parem „mina“ ja mõnikord ka peidetud halvem „ mina“.

Autor ütleb ümberkehastumise kohta:
Ainuke võrreldav asi on sedavõrd sügav süvenemine ilukirjandusteosesse, et kaod romaani sisse ära ja tunned emotsioone, mis ei ole sinu omad. Hetkel ,mil hõbeparukas mulle pähe kinnitus, muutusin kellekski teiseks. Tunne oli jõuetukstegevalt vapustav.... Teadasaamine, et see on lõbus, oli veelgi hirmutavam. Ema etendamine oli justkui kosmiline volitus hüljata oma superego, tagajärgi kaalumata tegutseda, halvasti käituda. Lõppeks, see polnud mina, kes kõiki neid julgeid asju tegi, kuid see pakkus mulle enneolematut elevustunnet.

Ja järjest kehastub ta ümber iseenda emaks, edukaks ärinaiseks, blondiiniks, lihtsalt vanaks naiseks ja kalgiks ärinaiseks.

Toidust ja toidutegemisest kirjutab autor nii naiselikult ilusasti ja meeleliselt , küllap sellepärast peetakse seda raamatut naistekaks.

Stiilinäited:
Kuid vaatamata sellele, et söögitegemine nõuab täit tähelepanu, premeerib see sind ka lõputult meeleliste naudingutega. Üle salatilehtede pladiseva vee hääl. Noa põntsatus vastu arbuusi ning jahe suvelõhn , milleks see vili kaheks pooleks laiali langedes ja oma sügavpunast tuuma paljastades vallandab. Sulama hakkava šokolaadi võrgutav pehmus. Lusikat sikutav kaste, mis pannil pakseneb ja riivilt lumehelvestena heljuva Parmesani kaunis kergus. Aeg pidurdub köögis, pakkudes tervet väikeste rahulduste universumi.

Sõime jahedat kirgast suvesalatit-karmiinpunased arbuusiviilud vaheliti läikivate avokaadoribadega. Kõige peale olid seatud kahvatud sirelilillad kalmaarirõngad, nii et esmalt põrkus avokaado õlisus arbuusi krõmpsja kargusega ja seejärel kalmaariviilude libedusega. Neid suus kohates keskendusid paratamatult tekstuurist tulenevale aistingule. Natukese aja pärast püüdsin keelel püsivatest kompimisaistingutest lahti lasta, et keskenduda ainult maitsele; seepeale avastasin, et need kolm on vähese magususe poolest üksteisega jahmatavalt sarnased.

Just toidu kõigi meeltega kirjeldamises seisneb Ruth Reichli tugevus minu arvates. Viitsige need kirjeldused läbi lugeda. Mulle see raamat meeldis kordades rohkem kui Antoine Bourdain’i raamatud.
Tänud ka tõlkijatele.
Tõeline toidu nautimise õpetus. Mitte nälja kustutamine.

Raamatu pealkiri pärit T.S. Elioti luulekogust "Neli kvartetti" : Küüslauk ja safiirid poris...". Lugesin inglise keeles seda luuletust nii palju kui aru sain, aga seost restoranikriitiku looga ei leidnud. Aga vähemalt lööv pealkiri ja ingliskeelsele lugejale, kes Elioti luulet hästi tunneb, küllap ütleb ka midagi.