26. juuli 2016

Karoline Ramqvist "Valge linn"

Võluv raamat.
Raamatu peategelane Karin on naine, kes on kaotanud armastatu, kohaliku maffia peamehe ja elab nüüd üksi tundmatu linna talvise äärelinna võimsas villas. 
Seda raamatut lugedes ei tohiks teha panust sisule, lubatud sisu on raamatus olemas, kuid raamatu teeb võluvaks just see, kuidas see kirjutatud on.
Ühe maffialese elu saaks ju põnevust pakkuda küll, kuid põnevust raamatus ei ole. Kildhaaval avaneb Karini varasem elu. Ainus, mis Karinit pärast mehe kaotust püsti hoiab on hoolitsemine pooleaastase tütre Dreami, mis tähendusrikas nimi, eest. Lapse eest hoolitsemine on Karinile teadvustamatu ellujäämisinstinkt, kõike-hõlmavat emaarmastust siit ei leia. Muust tegevusest peale lapse eest hoolitsemise on Karin loobunud. Maja on lumme mattunud ja hooletusse jäetud, kütet jätkub vaid mõneks päevaks, külmkapp on tühi, harva käib pizzapoiss. Maksuamet soovib maja müüki panna, raha hakkab otsa saama ning Karin peab oma talveunest ärkama ja hakkama otsima välja-pääsu. Nii ta külastabki heas usus mehe kuritegelikke sõpru: „pidime ju olema nagu üks pere“. Vanad sõbrad ei taha teda enam tunda. Ainus, kes naisele kaasa tunneb on maksuameti naisametnik, kuid tema kaastunnet Karin ei soovi.
Lõpuks Karin leiab väljapääsu, välja lööb naiste solidaarsus. See väljapääs, üks võimalikest elus, on sama väär kui Karini endine elu.
Tegevustiku taustaks on urbanistlik jäine, külm ja lumine maastik.

Karolina Ramqvist (1976), üks oma põlvkonna mõjukamaid Rootsi kirjanikke, pälvis romaani „Valge linn“ eest P. O. Enquisti kirjandusauhinna. Autor on Rootsis tuntud feministlik kirjanikuna, seega tasuks raamatu sündmustevaese sisu peale mõelda ja allhoovusi avastada.








Nagu öeldud, mind võlus tekst.
Tekst on väga naturaalne, autor kirjeldab varjamatu aususega rasedusarme, lapse imetamist, kõiksugu kehavedelikke, mis naiseks olemise ja lapsesaamisega kaasas käivad: kaka, piss, okse, tatt, veri.
Lk. 6 „Ta tõmbas kõhu kätega siledaks, kallutas end ette ja uuris nahal kõrguvate läikivate armide reljeefi, mis ulatus niuetest nabani. Talle meenus, kuidas viimasel lennul New Yorki äratas teda valjuhääldist kaptenihääl, mis soovitas vaadata alla Islandi peale. T a oligi küünitanud end seda peaaegu üleni liustikega kaetud saart vaatama ja näinud jääs joonekesi. Tuhanded mustad jõed, mis hargnesid jäisel maastikul nagu hiiglaslikud juuksed.
Rasedusarmid tema kõhul nägid just samasugused välja ja kui ta nüüd alla nende peale vaatas, tundusid need olevat niisama kaugel nagu tookord see jää, mille kohal ta kümne tuhande kilomeetri kõrgusel  lendas.“

Tekst on ka väga poeetiline, siinjuures tahaksin sügava kummarduse teha tõlkijale.
Lk. 18 „Väsimus oli hele ja sakiline. See nirises mööda teda alla nagu vihm ja hajutas oma vaikse kohinaga tema mõtted.“

Lk. 13 „Ta tahtis heita terassi ette jäätunud kaljunukile ja lamada seal, kuni kivi halastaks ta peale ja muudaks ta osakeseks endast. Ta tahtis olla üks selle suure raske rahuga, mis seal väljas paistis valitsevat. Või siis kruusakivi lume all kaljulõhes või tuules kõikuvalt männilt lumele langev okas. Niiskus õhus, lume-helves, mis tekkis külmaga ja kadus koos sellega. Udusulg luigel, kes üheskoos teistega veepinnal jääpankade ja lainete kiuste edasi õõtsus, laskmata end häirida sulgi sasivatest tuuleiilidest ega pakasest, mis neid ja kõike nende ümber oma haardes hoidis.
Ta tahtis samadel tingimustele eksisteerida, olla oma allkäigu suhtes sama ükskõikne ja kartmatu.“

Kui lugeda teksti nagu maali, siis on see värvivaene. Valge:  lumi ja rinnapiim; hall: taevas ja jää; must –aknad; sinine- laigud jääl.
Lk. 85 „Maastik , mis talle pärast parki avanes, oli tühi ja värvitu, selle mahajäetus oli sama vahetu kui see, mis tema enda sees valitses. Läänetaevas rippus valge kuu, õhuke nagu võipaber , ja ainus, mis sujuvaid jooni lõhkus , oli üks bussipeatus ja vast kerkinud elamukvartal. Taevas lagendiku ja tee kohal oli selge.“

Karolina Ramqvist
„Valge linn“
Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe
 Eesti Raamat 2016
„Nüüdisromaan“

143 lehekülge

25. juuli 2016

Rachel Abbott "Maga hästi"

Põnev psühholoogiline krimka. On nii arvatavaid kui ka tegelikke kuritegusid, on tubli uurija ja tema meeskond, keda nii head kui pahad tegelased üritavad ninapidi vedada.
Mind hoiatati ette, et mitte miski pole nii nagu näib, seetõttu lasin fantaasial vabalt lennata ja kujutasin ette palju üllatavamat lõppu kui tegelikult oli. Põnev oli siiski ja see on põhiline, mida  krimkalt ootan. Kusagilt olen lugenud midagi sarnast, et kriminaalromaan, milles lugu leiab lahenduse ja pahad saavad karistatud, pakub lugejale mõttes kindlustunnet ja sellega lohutust, et rikutud rahu ja stabiilsus taastatakse. Keerulisel ajal ka väga vajalik.
Aasta krimkade edetabelis paneksin selle raamatu üsna etteotsa.

Tutvustusest:
Kui Olivia Brookes politseisse helistab, et teatada oma abikaasa ja laste kadumisest, on tal põhjust karta halvimat – see ei ole esimene tragöödia tema elus. Kaks aastat hiljem kutsutakse politseikomissar Tom Douglas taas selle perekonna majja, seekord on kadunud Olivia ise. Ja siis leitakse verd. Politsei tahab avaldada tagaotsimiskuulutuse, kuid kõik perepildid on albumitest, telefonidest ja arvutitest on hoolikalt kustutatud. Kas minevik on Olivia kätte saanud? Maga hästi ... kui saad. Sa ei tea, kes sind jälgida võib.

Rohkem vist küll naistele suunatud raamat, mulle tuletas meelde „Ei. Tohi. Magama. Jääda.“ küllap seetõttu, et jälle üks psühhopaadist mees ja veel hullem!

Väike stiilinäide lk.191 „Mul oli hakanud tekkima tunne, et minu sisse on pesa teinud hiiliv elutus, mis uhub rahutunnet ära ja asendab selle musta tühjusega, vaakumiga seal, kus peaksid olema emotsioonid. Ja see elutus kasvas ning tungis mu igasse hingesoppi, sirutades oma sünged haarmed välja, et lämmatada kõik loomulikud reaktsioonid.“

Peategelane kuulas Judy Tzuke „"Stay With Me Till Dawn".
Kaunis laul ja hääl!

Rachel Abbott
Maga hästi
Inglise keelest tõlkinud Eve Rüütel
Kirjastus Tänapäev 2016

344 lehekülge

22. juuli 2016

Maarja Paesalu "Ehtsa elu maik"

Parim camino raamat- aus ja ladusalt kirjutatud.
Loomulikult võiksin siin alustada heietust selle üle, et miks peaks üldse caminole minema, kas teisiti ei saa end proovile panna kui tervise hinnaga jne. Aga arvan, et neil, kes pole caminol käinud pole vaja ka selle mõttekuse üle targutada. Camino on elustiil.
Minagi pidasin plaani oma 60. sünnipäeva palverännakuga tähistada, ent  sain aru: ma ei vaja seda ja uudishimust ning soovist teistele midagi tõestada pole vaja minna. Nüüd, Maarja Paesalu raamatu läbilugenuna, oleksin nagu ise koos temaga palverännaku  Santiagosse mööda Prantsuse teed läbi käinud.

Kirjutasin enda jaoks välja mõned tsitaadid:
Lk.12 „Camino oli valus ja kaunis teekond iseenda ja teistega leppimise poole. Rännakult koju naasnuna teadvustasin endale, et teekond pole tegelikult lõppenud, vaid alles algamas. Lootsin rännakul lahti saada kartusest teadmatuse ees, selle ees, kas saan eluga hakkama ja kas asjad lähevad nii nagu vaja. Ma ei vabanenud oma hirmust, ent rännak õpetas mind sellega pisut paremini toime tulema. Muidugi on mul iseendaga veel palju tööd teha, et palverännakukogemusi oma tänases elus paremini rakendada. Algav teekond on küll mitu korda raskem ja pikem kui camino, kuid usun, et mul on vaprust sel rajal püsida.“

Lk. 196 „Mulle meenusid Paulo Coelho sõnad: „Austa seda maad, millel astud ja see maa austab sind.“ Ma ei pidanud mitte vihkama seda vihma, mis mulle kaela sadas, vaid austama vett kui elu viljakat alget, milleta poleks ei mind ega seda planeeti koos Hispaania ja palverännuteedega. Andsin end täiesti looduse meelevalda ja võtsin raju täiel rinnal vastu, tundmata viha ega hirmu. Vesi voolas mööda püksisääri saabastesse ja mu märjad sõrmed olid jope sees külmast kanged, kuid hinges oli kummaline vaikus. Ma ei mõelnud enam midagi, vaid lihtsalt astusin, pidasin vastu. Muu pole tähtis.“

Raamatu lõppu on lisatud veebilehtede aadressid, kust saab infot ja nõuandeid  ja teavet tulevastele palveränduritele- väärtuslik lisa.


Maarja Paesalu
„Ehtsa elu maik.
Palverännak maailma äärele."
Pilgrim 2016.

207 lehekülge.

21. juuli 2016

Jack Schafer ja Marvin Karlins „Suhete võti“

„Suhete võti“ on nagu  Carnegie igihalja raamatu „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi“ kaasajastatud variant ameerikalikus soustis. Lihtsaid tõdesid pakutakse seaduste ja  reeglitena: sõpruse kuldreegel, köitvuse seadused jne või hoopis valemitena: LOVE -Liste, Observe, Vocalize, Emphatitice (kuulake, vaadelge, rääkige, rõhutage);  KAME (K=kaastunne, osavõtlikkus, A= aktiivne kuulamine M= mõjutamine E= empaatia). Valemid, reeglid, seadused peaksid kaasaja  lugejale hästi peale minema, kuigi samad teadmised saab kätte ka ilukirjandust lugedes.

Raamatut võib käsitleda õpikuna, kuidas manipuleerida inimestega. Kõik oleneb tegutsemise eesmärgist ja ulatusest. Kui verbaalsete ja mitteverbaalsete signaalide lugemise oskust kasutatakse abielus, et kaasaga paremini läbi saada  või müügitöös, et rohkem müüa ja paremat jootraha saada, on see lubatav, eks ole. Aga kusagil on piir, millele sattudes võib öelda, et tegevus on muutunud  puhtaks manipuleerimiseks iseenda huvides. Piirid paneb paika igaüks ise lähtuvalt oma moraalsetest väärtustest, hinnangu annavad kõrvalseisjad.  Eks me kõik manipuleerimine teiste inimestega sellest ise aru saamata, nii et kõike ei pea lugeja raamatust õppima. Lugedes saab vaid selgeks, et see ongi manipulatsioon.   
Raamatu autor  Jack Schafer räägib oma kogemustest topeltagentide värbamisel  ja ülekuulatavatelt tunnistuste kättesaamisel.
Ilmunud on vee üks endise FBI agendi raamat Varrakult Joe Navarro ja Toni Sciarra Poynteri „Ohtlikud inimtüübid“. Endine FBI agent selgitab, kuidas ära tunda halbu inimesi ja end nende eest kaitsta.  Loen kindlasti ka seda, kontrollimaks oma seisukohta, et oskan neid inimtüüpe ära tunda ka ilma raamatuta.

Mõned tsitaadid:
Kui otsite sõpra, siis mõistate , et neid on väga vähe. Kui tahate ise olla sõber, siis leiate neid kõikjal.“.Zig Ziglar
Lõppkokkuvõttes on keskustelu kõikide liitude köidik, olgu tegemist abielu või sõprusega.“ Oskar Wilde.
Stiilinäide: 
Lk. 148 „Kuid on olemas üksainus tõdemus, mida peaks arvestama sõprade leidmisel verbaalse kommunikatsiooni teel, siis kõlagu see nõnda. Mida rohkem julgustate teist inimest rääkima, mida enam kuulate tema sõnu, väljendate empaatiat ja reageerite nii positiivselt tema märkustele, seda paremini too teine ennast tunneb (sõpruse kuldreegel) ning seda enam te talle meeldite. See tähendab, et kui MINA soovin SIND sõbraks, siis tahan sulle avaldada, et olen huvitatud sellest, mida sul on öelda, ning jätan selle lausumiseks sulle rohkesti aega.“

Parim raamat kuulamisest on siiski Äripäeva kirjastuselt 2011 ilmunud Mark Goulstoni raamat „Lihtsalt kuula! : inimesteni jõudmise teekond.“

Raamatut „Suhete võti“  soovitaksin noortele, kes on hädas sõprade leidmisega. Kasulik oleks läbi lugeda raamatu 8 peatükk „Digitaalmaailma suhete ohud ja lootused“ ka lapsevanematel.

Jack Schafer,PhD, ja Marvin Karlins, PhD 
„Suhete võti“
Endise FBI agendi õpetus, kuidas mõjutada ja köita inimesi ning pälvida nende poolehoidu.
Like Switch
Sinisukk 2016
Tõlkinud Matti Piirimaa
312 lehekülge

20. juuli 2016

Clip Heath ja Dan Heath "Otsustamise neli sammu"

Mul on vaja vastu võtta tähtis isiklik  otsus seoses tööga. Nii tähtis, et kui olin plussid ja miinused kirja pannud ja vaaginud, tundsin, et sellest ei piisa. Tellisin raamatukogust Äripäeva raamatu „Otsustamise neli sammu“. Kuna minu raamatukogus seda raamatut ei olnud, telliti see kohale mingist teisest raamatukogust posti teel ja seda minu jaoks täiesti tasuta. Lugesin raamatu läbi ja vana harjumuse järgi konspekteerisin/mõnede isiklike märkustega/.

Otsuste tegemise neli võllarooga.
1.    Te seisate valiku ees. Aga kitsas vaateväli ei lase kõiki võimalusi näha. Suurendage oma valikuvõimaluste hulka.
Väldi kitsast vaatevälja: kas on rohkem valikuid kui jah või ei. Mis juhtuks kui olemasolevad valikud kaoksid, neid poleks.
Tegutse mitmel rindel korraga: s.o. samal ajal rohkem kui ühe võimaluse kaalumine. Kui tegutsed ühes suunas, on ego otsusega juba ette seotud jäigalt. Probleemile võiks läheneda vaheldumisi vältimise ja edendamise fookuse kaudu. Vältimise fookus õpetab, kuidas mittesoovitud tulemusi  ära hoida. Edendamise fookus- kuidas püüelda positiivsete tulemuste poole. Näiteks kaasneva stressi vähendamise asemel, kui muutustega kaasnevat stressi pole võimalik vältida - mõelda sellele, kuidas õnnetunnet suurendada.

/Mul näiteks on autos alati kaht sorti plaadid: ühed millega stressi maha võtan ja teised, mis tekitavad õnne-tunnet. Viimased nädalad on õnnetunde tekitajaks Mozarti muusika, näiteks klaverikontsert 21 andante, tuntudka ka kui Elvira Madigan, filmi tunnusmuusika./




2.    Te analüüsite oma võimalusi. Aga kuna otsite ainult kinnitust oma emotsioonidele, kogute vaid endale sobivat infot. Testige oma oletusi tegelikkuses.
Kaalu vastupidiseid võimalusi. Ärgita eriarvamusi, ole skeptiline, lase endas promotor fide lahti. Esita endale ausaid ja paljastavaid küsimusi, ära suru kahtlusi alla ja kaalu sisetundele vastupidiseid võimalusi.
Kaugemale, lähemale. Sisevaade- s.o. minu hinnang olukorrale. Välisvaade s.o. kuidas sarnased olukorrad üldiselt lahenevad.
Jõnksutamine. Väikesed lihtsad eksperimendid.

3.    Te teete valiku. Aga lühiajaline emotsioon meelitab sageli vale valikut tegema. Vaadake olukorda enne otsuse tegemist eemalt.
10/10/10. Kuidas ma suhtun oma otsusesse 10 minuti/10 kuu ja 10 aasta pärast, see sunnib kaaluma tuleviku emotsioone.
Kui panna kokku kokkupuuteefekt-meile meeldib see, millega oleme tuttavad ja kaotusekartus-kaotusevalu on võidurõõmust intensiivsem-, saame kalduvuse eelistada asju nii nagu nad on.
Pikas perspektiivis meelitavad mööduvad emotsioonid vastu võtma halbu otsuseid.
Isikliku otsuse langetamisel- mida ma oma parimale sõbrale selles olukorras soovitaksin.
Jää truuks oma tuumprioriteetidele.  /just! Mida ma väärtustan, millist elu/ Mille nimel ma töötan/ Milline inimene tahan olla/Mis mind innustab/

4.    Te tegutsete vastavalt oma valikule. Aga tihti olete tuleviku suhtes liiga enesekindel. Olge valmis selleks, et võite eksida.
Piiritle tulevik.  Kaaludes läbi võimalikud tagajärjed väga halvast väga heani.
Alumise piiriga toimetulekuks on vajalik läbi viia „surmaeelne lahang“; et toime tulla kõrgeima piiriga, siis on vaja läbi viia „paraadi peaproov“.
Sea paika süütenöör.
Signaal , mis äratab täpselt õigel ajal ja sunnib tegutsema. /minul oli selleks teatud vanuse saavutamine, tundub, et see oli valesti paika pandud/

Üldist, mitte minuga seotud: Usaldage protsessi.
Rühmaotsus peab tunduma õiglane, kauplemine niikaua kui mingi õiglus saavutatakse.
Protseduuriline õiglus on inimese otsustesse suhtumisel kriitilise tähtsusega. Inimesed peaksid tajuma otsuse vastuvõtmise protseduuri õiglust.
Usaldusväärne protsess võib aidata navigeerida isegi kõige okkalisema otsuste tegemises. 

Lisatarkus: oma otsuse tulihingeline kaitsmine ei ole alati parim kaitse, mis siis kui tunnistada viga ja ikka oma otsuse juurde jääda.

Mõisted. Loobumise kulu: see ongi see, millest ma ühe või teise otsusega ilma jään. /Kahnemanni mõiste, pean tema raamatu läbi lugema. Paar aastat tagasi kaalusin Saksamaa raamatupoes käes raamatut „Schnelles Denken, langsames Denken“, jätsin ostmata. Nüüd on raamat eesti keeles kodus riiulil, aga ikka lugemata./
Helged kohad: iseenda parimad kogemused, hetked  inspiratsiooniallikana. Küllap on õppida midagi ka iseenda kordaminekutest.
Promotor fide: õigussüsteem on tasakaalus, kohtunik peab kaaluma võistlevaid seisukohti. Katoliku kirik kasutas kuni 1983. aastani promotor fide- saatana advokaati, kelle ülesandeks oli esitada vastuargumente pühakuks kuulutamisel. Väidetavalt pärast seda kui kaotati, läks pühakuks kuulutamine kordi kiiremalt . /Tegelikult on nii kodus kui ka tööl tegutsev promotor fide väga stressi tekitav/.

Tsitaadid:
Autos võime 95% ajast sõita otse, aga just pöörded otsustavad, kuhu me välja jõuame. Roy Baumeister.
Hea mõte. Tee nimekiri asjadest , milel tegemisest peaksin loobuma. Vt. raamatut „Heast suurepäraseks“ Jum Collins. Peaks koduriiulis olema.

Ei saa öelda, et olen nüüd otsusele jõudnud , 
Minul otsust ei sündinud koos raamatu lugemisega. Otsusele lähemale olen jõudnud kindlasti. Olulisim on see, et olen loobumas mõtlemast: üks või teine variant, suurendasin oma valikuvõimalusi lisades mustale ja valgele halle varjundeid. Kui enne kihutasid mu mõtted ameerika mägedel, siis nüüd püüan läheneda asjale süsteemselt. Raamat tuletas meelde, et vaataksin probleemi laiemalt, emotsiooni-vabamalt ja kaugemalt. Enam pole ohtu, et teen otsuse ühtmoodi ainult sellepärast, et panin süütenööri 10 aastat tagasi paika. 
Otsus tuleb kui aeg käes.

Clip Heath ja Dan Heath
"Otsustamise neli sammu.
Kuidas elus ja töös paremaid otsuseid teha."
Tõlkija Kadri Metsma

Äripäev 2014
325 lehekülge 

19. juuli 2016

"Pao-Pao. Kuldse Trio lood" Pärnu teatri Endla suveetendus Paikuse Reiu vabaõhulaval.

Kui 2016 suveetendused välja kuulutati, siis ma otsustasin, et seda kammajad vaatama ei lähe.
Aga juhtusin lugema 14.juuli Päevalehe paberlehest Veiko Märka arvustust „Kõige mõttetuma pealkirjaga etendus meie teatriloos“, tasuta see internetis saadaval vist ei ole. Lugesin ja mõtlesin, et miks mitte. Seda enam, et tüki autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja on Ivar Põllu, kellest palju pean. Nii sõitsimegi päev pärast „Aleksei Kareninit“ Pärnu kanti Paikuse-Reiu vabaõhulavale.

Nüüd olen lugenud  sootuks teistsuguse hinnanguga  arvustusi, kuid mulle etendus  meeldis.
Oli lõbus ja üle hulga aja sai südamest naerda.
Hea nostalgialaks, endise kolhoosnikuna olen minagi Kuldse Trio saatel  lõikuspeol tantsinud.
Mulle meeldis, et Kuldse Trio loosse olid kaasatud Pärnu teatri „Endla“ värvikad ajaloolised persoonid: Hans Mägedi, Peeter Kard, Ingo Normet, Tiia Kriisa ,Siina Üksküla ja küllap mõnigi jäi minu poolt nimetamata. Mõndagi oli sellist, millest vaid pärnakad aru said. Näiteks ei öelnud nimed Ebrok ja Laksi Mati mulle midagi, aga pärnakad ilmutasid äratundmist.
Istusin kusagil keskmise sekstiooni 10. reas ja nägin suurepäraselt lava kahte korrust ning jõge. Kes ei näinud, võivad nuriseda küll.
Meeldis multifunktsionaalne lava. Pildil on lava alles pooleli. Pildid leidsin kõik internetist). Tegevus „teatris“ toimus lava taga ja lava all. Kui „teatris“ mängiti „Tramm nimega iha“- siis Pao- Pao" vaataja kuulis Tiia Kriisa häält (vana lavastus) aga ei näinud. Etendusse olid kaasatud jõgi ja mäeküljed, minu arvates oli see võimas.
Meeldis see, et Sepo Seeman ja Peeter Oja (Kuldse Trio kolmandad mehed eri etappidel) ei teinud kaasa vaid neid mängiti.
Näitlejad lustisid samuti ja seda oli tore vaadata. Üllatasid Ireen Kennik ja Carmen Mikiver, kes etenduse kestel kordi kiiresti ja täielikult ümber kehastusid. Kui tahaksin meesosatäitjaid nimetada, peaks kõik üles lugema, et kellelegi mitte liiga teha. Kõige „kahvatumad“ olid päris Smeljanski ja Vlassov etenduse lõpus vanade, väsinud ja tüdinutena laval istumas. Nende vahel arenes umbes selline dialoog:
„Kui me siin ei istuks, istuksime kodus ja viriseksime, et elu möödas ja midagi ei olnudki.
Kas oli siis?“
Mõtlemapanev lõpp.
Etendus ei pretendeerigi millelegi enamale kui see on- lugu sellest,kuidas kahest lavapoisist sai „pullibänd“, kes hullutas publikut 30 aastat(?). Võib öelda, et on kohati labane, kuid vastupidi üldisele trendile ropp ei ole.  

Vähetähtis ei ole see, et oli imeilus suveõhtu ja ilus mängukoht Reiu jõe ääres.

Õhtu päädis sellega, et ostsin ettekavatsematult Kuldse Trio uue kogumiku- kolm plaati, 78 laulu. Koju sõites jõudsime kaks plaati läbi kuulata. Kolmas jäi autoraadiosse. Esmaspäeva hommikul tööle sõites hakkas plaat automaatselt  mängima. Ehmusin hirmsasti, mis jama see on ja keerasin ruttu Klassikaraadio peale.
Aga korraks oli Kuldne Trio väga hea, kui just ülearu snoob ei ole.

PAO-PAO. KULDSE TRIO LOOD
Elav ajalugu Paikuse-Reiu vabaõhulaval 

Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja- Ivar Põllu (Tartu Uus Teater)
Muusikajuht Rando Kruus (Odd Hugo)
Kostüümikunstnik Renate Keerd
Valguskunstnik Margus Vaigur
Osalesid:  Mihkel Smeljanski, Jüri Vlassov, Ago Anderson, Juss Haasma, Jaan Rekkor

18. juuli 2016

Vassili Sigarev "Aleksei Karenin" Tapa raudteejaamas

Anna Kareninat teavad kõik, raamatut on lugenud mitte nii kõik. Meiegi tandemis lugesin mina keskkooli ajal sellepärast, et oli kohustuslik kirjandus, abikaasa ei lugenud  just sellepärast, et oli kohustuslik kirjandus, aga Anna Kareninat teadis temagi. Sama on lastega, kes EV ajal gümnaasiumi lõpetasid, teavad, aga lugenud ei ole.
Niisamuti raamatu avalauset teavad tõenäoliselt paljud: "Kõik õnnelikud perekonnad sarnanevad üksteisega, iga õnnetu perekond on aga õnnetu omamoodi."
Vassili Sigarevi näidendi avastseenis ütleb Annale raudteejaama vastu tulnud Aleksei Karenin  „Kõik õnnetud abielud on õnnetud isemoodi“, mille peale Anna tõttab küsima: „Aga õnnelikud abielud?“.

Väga hea näidend Lev Tolstoi „Anna Karenina“ ainetel, avab selle loo need tahud, mis kooliajal jäid varjatuks. Kooliajal oli see romaan õnnetust noorest naisest, kes pidi vastutahtsi abielluma vana mehega ja kellel ei lubatud armastada ilusat noort meest, mistõttu ta oli õnnetu ja pidi rongi alla viskuma.

Näidend on kirjutatud Lev Tolstoi romaani ainetel, kuid selle peategelane ei ole Anna, vaid tema abikaasa Aleksei Karenin.  Ilus noor mees Vronski on näidendis kõrvaltegelane. Koju sõites me abikaasaga arutasime, kas Vronskil üldse oli sõnaline osa. Tegelikult oli küll.
Näidendi peategelane on Aleksei Karenin ja Aivar Tommingas teeb oma osa võimsalt. 










Ma ei ole Aivar Tommingat väga palju teatris näinud (ainult Maurusena), kuid Karenini eest esitaksin ta teatriauhinna nominendiks. Tapa raudteejaama improviseeritud laval jõuab Tommingas/Aleksei Karenin vaatajale väga lähedale, valusalt lähedale.  Pisar tuli mulle silma kõige lõpus, kui Aleksei Karenin ohkas: “Anna, kuis siis nii..“ Esialgu endaga rahulolev edukas vanem härrasmees, siis murtud vana mees ja lõpuks oma saatusega leppinud ja justkui sisemise rahu leidnud.

Kiita tahaksin ka kõiki teisi näitlejaid. Elina Purde üllatav  Anna Karenina, tolle ajastu kohta ehk isegi algusest peale liiga iseteadev ja iseseisev noor naine. 








Terje Pennie Liidia Ivanovna on kindlasti suur osatäitmine, esitaksin parima nais -kõrvalosa nominendiks.
Raimo Pass advokaadi, arsti ja ennustaja rollis avab lühidalt ja täpselt nende elukutsete tüpaazid.
Ma ei tea, kumb kaval märgitud väikemeestest mängis Serjoza rolli, kuid noor mees tuli oma osaga väga hästi toime. Ja see on ikka päris osa, mitte et laps ütleb laval paar lauset.

Lavastatud on näidend filigraanselt, täpsemat sõna ma lavastaja töö kohta ei leia. Kõik need žestid, ilmed, tee pakkumised, peegli ees keerutamised, unenäod ja palaviku deliiriumid, krabisev heliplaat ja kostüümid. Väga hästi tabatud ajastu hõng ja vene hing. Mis ma sellest muidugi tean, ainult filmide kaudu.  
Tõeline klassika, väärikalt ja rahulikus tempos kulgev draama, mida lõhestas rongimürin, nii otseselt näidendi tegevusest tulenev kui ka Tapa jaamaga kaasnev. Tapa raudteejaam mängis täiega kaasa, ei kujutagi paremat etenduse kohta, teatrilaval kaotaks etendus oma maagiat. Näidendit mängitakse mitmel pool venemaal, tõenäoliselt teatrilaval, huvitav oleks näha.
Näidend paneb mõtlema, mõtted on erinevad ja olenevad suuresti sellest, milline on mõtleja oma abielu. Kirg, armastus ja abielu, hea muidugi kui need on ühes.

Soovitan suveetendust väga, vähemalt järgmisel aastal, sest selleks suveks on piletid välja müüdud.

Vassili Sigarev
„Aleksei Karenin“
R.A.A.A.M.. teater
Esietendus 8. juulil 2016 Tapa Raudteejaamas

Lavastaja Aleksei Pesegov (Siber)
 Kunstnik Svetlana Pesegova (Siber)
Muusikaline kujundaja Aleksei Pesegov, Ardo Ran Varres
Etenduses on kasutatdu Philip Glassi ja Mihhail Glinka muusikat
Valgus Priidu Adlas
Heli Andro urb
Kostümeerija Janne Vaabla
Grimeerija Marii Lotta
Etenduse juht Liisa Liksor, Ade Piht



Osades:
Aleksei Karenin- Aivar Tommingas (Vanemuine)
Anna Karenina –Elina Purde
Lidia Ivanovna –terje Pennie
Sejoža- Henry Stig Kongi või Karl Sebastian Võhma
Krahv Vronski- Roland Laos
Vürstinna Betsy Jekaterina Novosjolova
Doktor, Advokaat , Landau- Raimo Pass (Draamateater)


13. juuli 2016

XII Pärnu ooperipäevad Rodion Štšedrin “Mitte ainult armastus”

Pärnu Ooperipäevade teisel päeval etendus samuti põneva saatusega ooper.
Rodion Štšedrini lüüriline ooper “Mitte ainult armastus” vilistati esietendusel 1961. aastal Moskva Suures Teatris välja.1972 aastal mängiti ooperit Moskva Kammermuusikateatris. Pärast seda vajus ooper unustuse hõlma kuni Juri Aleksandrovi uuslavastuseni hooajal 2013/2014.  Aleksandrovi lavastatuna Peterburi Kammerteatris võitis ooper Peterburi kõrgeima teatriauhinna Kuldne Sofiit draama kategoorias.

Rodion Štšedrini muusikat olen küll raadiost kuulnud, kuid  seni polnud näinud ühtegi selle maineka ja uuendusmeelse vene helilooja lavateost.

Ooper „Mitte ainult armstus“ on loodud Sergei Antonovi jutustuse motiividel. Libretosse on lisatud vene tšatuskade tekste, mis on pühendatud Štšedrini kuulsale abikaasale Maia Plissetskajale.
Autor ise on ooperi kangelannat- kolhoosi esinaist Varvarat võrrelnud Tatjanaga („kirjutasin kolhoosi „Jevgeni Onegini““) ning koguni Carmeniga.

Ooperi süzee on lihtne, pole kuningaid, kuningannasid, surma, kõik jäävad ellu. Seevastu on küllaga armastust, ka õnnetut ja suuri tundeid. Tegevus toimub kolhoosis. Aega ei oska määrata, töökorralduse ja selle järgi, mis üht tegelastest linnas köitis, pakuksin möödunud sajandi viiekümnendad aastad.  Tantsu, tralli, tšatuskade laulmise ja vihma taustal areneb armastuslugu, mis saab üleva sisu armastusest loobumisega.
Etenduse algul on laval seltskond traktoriste, kes vihma raugemist ja külvi algust oodates mängivad doominot ja joovad viina. Teiste hulgas brigadir Fedot, kes on armunud kolhoosi esinaisesse Varvarasse. Lüpsja Nataša rõõmustab, et Volodja, kes vahepeal maitses linnaleiba, tuleb tagasi kolhoosi. Traktoristid  peavad Volodjat ülbeks ning alustavad kaklust. Lavale ilmub kolhoosi esinaine Varvara, kes kaklejad lahutab. Varvara ja Volodja õpivad teineteist tundma vestluse käigus ning midagi hakkab juba susisema.
Edasi läheb hoogsa pillerkaariga, laval on külaorkester, tantsud ja  laulud. Volodja tantsib Natašaga, kuid särtsaka Katerina õhutusel võtab tantsima esinaise Varvara. See on pikk tants ja läheb lõpuks väga uljaks kui Varvara tantsib üksnes Volodjale. Nataša kurvastab.





Volodja ja Varvara lepivad kokku kohtumise ja annavad kirele voli. Aga siis saab Varvara aru, et teeb õnnetuks Nataša. Kuidas siis nii, ta on juht, tema ülesanne on oma töötajate eest hoolitseda. Varvaras võitlevad kirglik naine ja kolhoosi esinaine, tõenäoliselt ka kommunist, kuidas muidu.  Kui kohtumispaika saabub Nataša, on Varvara õnnelik, n.ö. annab Volodja Natašale tagasi ja  jääb üksi.

Minu jaoks oli kallutatus muusikali poole liiga tugev, kõik need lõbusad tšatuskad ja tantsud ning tüsedad kolhoosinaljad. Draamale jäi vähe ruumi, nii et minu arvates ei küüni Varvara Tatjanani. Küllap segas mind ka see kolhoosi olustik, sest mis siin salata, nii värske olustiku peale on tõrge sees.

Aga muusika oli kaunis ja huvitav, lavastus hoogne ja kirglik, kostüümid ilusad ja lavakujundus leidlik.

Minu lemmik oli nii tegelaskujuna kui ka osatäitjana Varvara, keda laulis  Larissa Pominova. Laval nägi Varvara muutumist esinaisest kirglikuks naiseks ning siis teadlikult armastusest loobumas. Varvarat laval nähes meenus mulle filmi „Optimistlik tragöödia“ naiskomissar. Ja veel üks vene film tuli meelde, Nonna Mordjukova kolhoosidraamas, oli vist „Vene põld“.

Kokkuvõtteks: selle aasta Pärnu Ooperipäevad meeldisid mulle väga.  Nägin kahte huvitavat ooperit väga hea ooperiteatri esituses suurepäraste lauljatega.
Rahvast tundus vähem olevat kui mullu suvel, aga seda mitte ainult Kontserdi-majas vaid ka Pärnu linnas. Kehv suvi? 

Pildid teatri kodulehelt.
Larissa Pominova laulab Varvara aariat.



12. juuli 2016

XII Pärnu ooperipäevad Gaetano Donizetti „Peeter I ehk Vene tsaari uskumatud seiklused“


Olen Donizetti ooperitest näinud järgmisi: „Anna Bolena“, „Lucia de Lammermoor“, „Don Pasquale“, „Rügemendi tütar“ ja „Armujook" ning  kõiki nimetatuid korduvalt. Viis ooperit. Aga Donizetti kirjutas oma 30 aastase loomeaja jooksul ligi 70 ooperit. Seda meeldivam oli, et selle aasta Pärnu ooperipäevade kavas oli tundmatu Donizetti ooper „Peeter I ehk Vene tsaari uskumatud seiklused“.
„Il falegname di Livonia, o Pietro il grande, czar delle Russie“ („Liivimaa puusepp ehk Peeter Suur, Vene tsaar on kahevaatuseline koomiline melodraama (!) 22 aastase Donizetti sulest. Ooper esietendus 26. detsembril 1819 Veneetsias San Samuele teatris karnevalihooaja avamisel. See oli Donizetti neljas ooper, mis tema eluajal lavastati ning esimene, mida mängiti rohkem kui kord. Pärast tulekahju La Venice teatris 1823.aastal läks ooperi partituur kaduma ja järgmised 180 aastat ei mäletanud ooperit keegi.
„Peeter Suur“ tuli lavale uuesti alles 2003. aastal tänu Peterburi Kammerooperi kunstilisele juhile Juri Aleksandrovile, kes kulutas kadunuksarvatud ooperi-partituuri otsingutele kolm aastat. Vaevarikka uurimistöö tulemusena, millesse olid kaasatud Donizetti nimeline teater Bergamos, Veneetsia teater La Venice, fond Riccardi Majad, kes omab õigust helilooja muusikapärandile ning peakonsulaadid Itaalias ja Peterburis- taastas ta partituuri fragmentidest, mis olid laiali üle kogu Itaalia. Vene esiettekanne toimus 27.mail 2003 Peterburi Kammerooperis. Järgmisel aastal tuli ooper esitusele Martina Francas Festival della Valle d’Itria raames, kus ooper ka salvestati. Teave on pärit kavalehelt, autor Evelin Kõrvits.

Vot millise kummalise saatusega ooper. Vandenõuteoreetikud võiksid siit üles võtta teema, kas tegu on ikka Donizetti muusikaga. Aga juba avamängus kõlas ehtsalt ja äratuntavalt Donizetti, meloodia paitas kõrvu.

1987.aastal asutatud Kammermuusikateatrist saigi Peterburi Ooperiteater, mille kunstiline juht on Juri Aleksandrov. Juri Aleksandrov oli ka ise Pärnus kohal. 

Lühidalt süžeest: vene tsaar Peeter I sõidab koos abikaasa Katariinaga inkognito Liivimaale, lootuses üles leida Katariina kadunud vend Karl. Neid saadab inkognito vürst Aleksander Menšikov .
Karl on Liivimaal puusepp, tal on olemas dokumendid oma kõrgest päritolust, kuid  on sunnitud oma päritolu varjama. 




Karli kaunis armastatu Anetta on rahalistes raskustes ja sunnitud pantima oma pärlikee liigkasuvõtjale Firmanile.
Tsaar peatub oma kaaskonnaga Madam Frizi võõrastemajas. Olgu lisatud, et  kaunis Madam on Karli armunud.
Peeter I küsitleb Karli tema päritolu kohta, Karl vaikib ja Peeter I laseb kohtunikul Karli vangistada. Karl sokutab enne vangiminekut dokumendid oma päritolu kohta Madam Frizi kätte.  Kohus mõistab Karli kakluse eest asumisele Siberisse, kuid enne otsuse täideviimist jõuab Madam Friz paljastada Karli päritolu. Pärast sekeldusi ja üleüldist segadust, Karl vabastatakse.
Nüüd võiks saabuda õnnelik lõpp. Katariina ja Peter I on valmis osalema Karli ja Anetta pulmapeol, kuid nüüd avalikustab Anetta pommuudise- ta on hetman Mazepa tütar. Hetman Mazepa, kes reetis Peeter I Poltaava lahingus, on surnud, kuid tema nimigi ajab tsaari vihale. Lõpuks toimub siiski leppimine. Peeter I on karm kuid õiglane, kutsub Anetta enda juurde ja ütleb, sellest hetkest saab minust sinu isa. Saabub õnnelik lõpp. Madam Friz jätab Karliga igaveseks hüvasti.
Karl ja Anetta sõidavad Peterburi. Kohtunik, kes saab teada, et isik ,kes nimetas end vürst Menšikoviks on hoopis tsaar ja isik ,kes ütles end olevat ohvitser Hodedinski on tsaari esimene bojaar -vürts Mensikov.  Eelnevalt ähvardas kohtunik siis tsaari  vahi alla võtta, mis muud jääb kohtunikul üle kui hulluks minna.




Lõpp hea kõik hea. Vihatud vaenlaste järeltulijates saavad vennad ja õed. Humoorikalt kanakarjaks riietatud koor lehvitab Venemaa lippe ja Anetta on laval Ukraina rahvariietes.
Ajalooline tõde süžees puudub, nii on ka kavalehel kirjas.
Selleks, et see tegevus kõik segamini ei läheks on laval isik teatrist ( esineb ka helilooja Donizettina), kes muuhulgas laval toimuvat publikule selgitab ja kommenteerib. Kommentaarid on vene keeles, lauldakse nii vene kui ka itaalia keeles.

Laval etendub täievereline komöödia, hoogne, humoristlik ja lustakas. Tegevus tuletas vahepeal meelde telesaadet „Võimalik vaid Venemaal“.
Väga hea muusika!  Väga head lauljad! Huvitavad kostüümid!
Pildid on pärit teatri kodulehelt.

Minu lemmik oli Madam Frizi osatäitja Irina Skazhenik, kes napsas publikult kõige suurema aplausi. Rossinit laulab minu lemmik nii:



Håkan Nesser "Inimene ilma koerata"

Selles raamatus laheneb lugu kriminaalinspektor Gunnar Barbarotti kaasabil. Tegu on esimese raamatuga Håkan Nesseri inspektor Gunnar Barbarotti sarjast, ilmunud Rootsis  2006. Tänaseks on Gunnar Barbarotti sarjas ilmunud 5 raamatut ja ma väga loodan, et mõni veel eesti keelde tõlgitakse. Üle hulga aja hea krimka. Mulle meeldis kohe väga, isegi rohkem kui Håkan Nesseri  inspektor Van Veetereni  sarja raamatud.

Meeldis seetõttu, et esimene Barbarotti raamat on ühtlasi ka toekas perekonna-romaan. Võib-olla ei olegi  kahe samasse perekonda  kuuluva noormehe kadumises järjestikulistel öödel midagi kriminaalset?  
Perekonna moodustavad:
-pensionile jäänud õpetajate paar, kes müüb oma kinnisvara Rootsis  maha ja läheb elama Hispaania päikese alla. Malagas  keskendub pereisa kultuuripärandi avastamisele ja pereema uputab oma tüdimust elust ja mehest veiniklaasi. Tüdimus on tõesti suur, sest raamatu alguses ärkab pereema mõttega, kas tappa end või tappa oma mees. (Millest NII suur tüdimus, ei saagi raamatust teada- pikaajalise kooselu tulemus?).
-pereisa lemmiktütar Ebba, kirurgist töönarkomaan  ja tema abikaasa- sõbralik joviaalne kauplusejuhataja.
-Ebba lemmikpoeg- tark ja ilus üliõpilane Hendrik, kes varjab oma saladust ja perekondliku sünnipäevapeo järel kaob.
-Ebba noorem poeg Kristoffer, kes on kasvanud eduka vanema venna varjus,  võtab Hendriku kadumise saladuse lahendamise ja ka kättemaksu enda kätte.
- keskmine tütar Kristina, kes on abielus eduka lahutatud filmiinimesega, samuti rahulolematu oma eluga. 9 aastasena kirjutas Kristina koolikirjandi, mis algas sõnadega „Minu pere on nagu vangla. Isa on vangla direktor….Niipea kui me Robertiga küllalt suureks saame, põgeneme ära ja kaebame oma perekonna peale lastekaitseühingule ja kuningale ja kuninganna Sylviale…“ Mingit lasteahistamist raamatus siiski ei ole, selle kirjandi kirjutas väike tüdruk vihahoos, kui talle midagi ebaolulist (ei tule meeldegi, mida) ei lubatud.
-pere noorim, pereema lemmiklaps poeg Robert, kes osales tõsieluseriaalis, millega häbistas end ja oma perekonda, kes  päev enne Hendrikut kaob. Robert on romaani  käsikirja „Inimene ilma koerata“ autor. Selle üle tasub ka mõelda, kes on koer inimesele?

On need kadumised seotud, on noormehed elus või surnud? 454 leheküljel tulevad ilmsiks ja avanevad  aegamisi  saladused. Uurimine ei ole kiire ja tulemuslik nagu „filmis“. Noormehed  kaovad raamatu algul detsembris, lahendus saabub järgmise aasta detsembris, päriselus kuluks aega muidugi veel rohkem. 
Huvitav ja põnev lugeda kuni viimase leheküljeni, õhtul raamatut käest panna raske.

Uurimist viib läbi sümpaatne inspektor Gunnar Barbarotti, kes tegi jumalaga diili kui ta naine neli aastat tagasi ta maha jättis. Neid Barbarotti arutlusi jumala üle ja jumalaga on hea lugeda, kuid stiilinäited Barbarotti mõtetest, mis minu mõtetega ühtisid saab lugeda siit:

Lk. 221“Kell oli alles üheksa hommikul, kuid ta tundis juba, kuidas väsimus ligi hiilib. Mitte füüsiline väsimus- ta oleks jaksanud ilma vaevata joosta kaheksa või kümme kilomeetrit, isegi kaksteist, kui see toimuks mererannas-ei, väsimus oli psüühiline, pikaleveninud ja lootusetust stressist, või kuidas seda seisundit nimetadagi. Tundest…. Jah, et sinust ei piisa üle jõu käiva ülesande puhul. Süüdlase nimi oli sealjuures infotulv, see oli talle täiesti selge, tänapäevale iseloomulik olukord, kus korraga on käes lõpmata palju andmeid, tonnide viisi potentsiaalset ja reaalset informatsiooni. Nii see nüüdisaja politseitöös oli. Töö ei tähendanud mitte info, selle kergesti kättesaadava jahisaagi tagaajamist, vaid andmete läbisõelumist.“

Lk. 415“ Kriminaalinspektor Barbarotti oli ärritatud.
Ta oli lesinud hotellivoodis ja vahtinud rohkem kui tund aega lakke. Nii see siis tundub, mõtles ta. Täpselt nii see tundub, tuleb mulle nüüd meelde.
See, mis talle meelde tuli, oli probleem, mille keegi oli ristinud Detektiivi Dilemmaks- The Detectives Dilemma, pärit kahtlemata teiselt poolt Atlandit. Arvatavasti mõnelt toonastest karmidest neljakümnendate aastate kirjanikest. Gunnar Barbarotti ei orienteerunud kuigi hästi kriminaalkirjanduses, kuid vähemalt Hammetit ja Chandlerit oli ta lugenud. Ja ühe või kaks Crumleyt.
Dilemma eelduseks oli olukord, kus oli olemas kaks asja.
Esiteks ,et omatakse teadmisi ,mis on võtmeks parasjagu käsil oleva juhtumi puhul.
Teiseks, et pole viisi, kuidas seda teadmist kasutada.
Ühildamatud asjad, nagu tänapäeval öeldakse.“

Gunnar Barabaroti kuulas meelsasti Mercedes Sosat, mulle meeldib  lauljanna ka.


5. juuli 2016

Torgny Lindgren "Klingsor"

Salakaval raamat, paneb endale mõtlema veel päevi pärast läbilugemist.
Väga mitmetähenduslik raamat, avaneb kiht kihilt ja aegamisi. Ühtaegu tõsine ja nukker meeleolu, mis ikka valitseb Torgny Lindgreni raamatutes. Pikapeale hakkab teksti imbuma varjatud huumorit ja irooniatki. Viimast lehekülge lõpetades hakkab lugeja mõtlema enda elu üle- kas kõik on ikka nii  nagu meile näib. Järsku on meiegi elus tegemist ülehinnatud enesehinnangu ja suure enesepettusega. Või hoopis vastupidi- meie puhul on tegemist tunnustamata geeniusega.
Raamatul on tore jutustaja, müstiline „meie“. Minule parim tsitaat raamatust „meie“ suust lk. 109: „Aga meie olime ainsad, kes tegelikult nägid. Kõik teised nägid midagi muud või ei näinud midagi.“
Igatahes mulle oli tõeline lugemiselamus, nagu kõik Torgny Lindgreni raamatud.
Raamatust leiab lisaks „suurepärase“ rupskiretsepti.
Klingsori lemmikmaal on Cezanne  Õunad puuviljavaagnatel“, mina leidsin selle:


 Tunnistan ausalt, et ega ma natüürmorte muuseumis ei viitsi vahtida.

Torgny Lindgren
 „Klingsor“
Rootsi keelest tõlkinud Tõnis Arnover
Eesti Raamat 2016
Sari „Põhjamaade romaan“

158 lehekülge.