30. juuni 2015

Tommi Kinnunen. Nelja tee rist.


Tommi Kinnunen
„Nelja tee rist“
Tõlkinud Jan Kaus
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Piret Pääsuke
Kirjastus Varrak 2015
Sari „Moodne aeg“
256 lehekülge






Raamatu ülesehitus on väga huvitav, selles on mingi maagiline korrapära ja rütm.
Raamatu alapealkiri on „Majale, mille tubades elab mitu lugu.“
Oma lood jutustavad ämmaemand Maria, tema tütar Lahja, Lahja minia Kaarina ja Lahja mees Onni.
Raamatu naised ehitasid suuri ja sopilisi majasid. Sopilised on ka lood. Lugemise ajal lehitsesin raamatut pidevalt  tagasi. Tegelaste lood ei kulge paralleelsetes aastates. Näiteks kui Maria loos kohtab Onnit esimest korda  jutustuses „1933/Shemeikantie. Vajalikud ja ebavajalikud inimesed“ Lahja ja Onni pulmas, siis Lahja loos kerkib Onni esile alles „1938/Jamatie. Kolmanda ja neljanda põlveni„.
Peategelasi on neli, kõik nad saavad kokku majas, mis asub nelja tee ristis.

Kelle raamat see siis on: tugeva ja väärika esiema Maria raamat või tema järeltulijate raamat.
Minu arvates on see kõige rohkem Onni raamat ja see on ka elus tehtavate valikute raamat.
Usun, et valesid valikuid pole olemas. Iga valik on selle tegemise ajal parim võimalikest ja möödapääsmatu, tagantjärgi tarkus ei maksa midagi.

Kõige mõjusam ja enimtsiteeritum on raamatust  järgmine lõik, mida minagi ei saa siia panemata jätta.
LK. 46. Kas nad muretsevad Onni majja, et ta täidaks eelnevalt paika sätitud koha, nagu muretsetakse lauta kass või õuele vahikoer? Kas Onni ülesanne on hööveldada piitu ja parandada treppe, või näidata ilmarahvale , et omanik on oma elus kõik saavutanud?
Maria arust oli elu ehitis, just nagu suur maja, kus on palju kambreid ja võõraste-tubasid ning igas toas mitu ust. Igaüks valib ise oma uksed  ning kõnnib läbi köökide ja verandade ning satub vaheruumides uutele ustele, ning ükski neist pole õige ega vale, sest tegu on vaid ustega. Mõnikord võib inimene avastada, et on sattunud majas hoopis teise kohta, kui ta algselt oli mõelnud minna. Siin ta on, olles avanud ja sulgenud oma uksi, kõndinud läbi ämmaemandakooli toast, apteekrihärra toast ja toimetulemise toast. Ja nüüd märkab ta, et on kogemata kaasa toonud oma tütretütre, kes ei mõista, millisesse tuppa ta on jõudnud ning kes pulmakellade all ilusti küsib, et mille jaoks neid  mehi maailmas vaja läheb.“

Raamatu stiil on põhjamaiselt karge ja napp.  Autor  tunneb väga hästi oma materjali.  Näiteks ämmaemanda tegevuse kirjeldus sünnitusel on suisa füüsiliselt tajutav ja ebamugav lugeda. Fotograaf Lahja piltide ilmutamise kirjeldus on samuti tehniliselt äärmiselt täpne.

Soome perekonnasaagasid on ennegi loetud. Eeva Joenpelto kolmest  raamatust koosnev saaga  või Kjell Westö „Kus kõndisime kunagi“. Kinnuneni raamat võlub just ausa teemakäsitluse ja huvitava ülesehituse poolest 

Väga hea tõlge ja  mõnus lugeda.

Janelle Taylor. "Ära mine koju"

Janelle Taylor
„Ära mine koju „
New York Times bestsellerite autor
Inglise keelest tõlkinud Kadri Mäger
Ersen  2005
302 lehekülge





Mõnikord tekib soov lugeda võõras kohas. Siis seisan hämmeldunult võõra raamaturiiuli ees. Sellel riiulil siin on teistsugused raamatud! Tavaliselt  ütlen , et selliseid raamatuid ma ei loe.
Kuid miks ei loe. Lastele olen ikka öelnud, et kuidas sa tead, see toit sulle ei maitse kui sa pole lusikatäitki võtnud.
Võtangi  siis esimese ettejuhtuva raamatu, mille tagakaane sisututvustus lubab põnevust. Janelle Taylori  raamatuga oligi selline lugu.

Sisu on selline: Tapetakse abielurikkujaid mehi, kes baarides naisi jahivad.  Ühe tapetu vend asub mõrvarit jahtima. Otsides naist, kellega vend baaris viimati flirtis, leiab ta hoopis selle naise kaksikõe. Noored hakkavad  kahekesi mõrvarit jahtima ja selle tegevuse käigus lööb nende vahel  lõkkele armastus. Lõpuks kehastub  kaksikõde peibutuspardiks baaris ja noortel õnnestub tabada mõrvar. Mõrvariks ei ole ükski viimasel ajal baaris mõrvatud nelja abielurikkujast mehe abikaasa, kellele autor viitab kui võimalikele. Kurjategijaks osutub raamatu viimastel lehekülgedel hoopis üks suvaline naine, kellele varem ei vihjata, kes on palganud peibutajaks kadunud kaksikõe ja õhtu lõppedes baari hoovis abielurikkujaist mehi maha notib. Pärast mõrvari tabamist ilmub välja ka peibutuspardiks olnud  kadunud kaksikõde ja hakkab elama korralikku elu.  Armunud mõrvarijahtijad on samuti õnnelikud.   

Selline naistekas:  armastuslugu koos krimilooga.  Oli täiesti loetav üheks õhtuks, ei midagi hullu. Armastuslugu koos sensuaalsete voodistseenidega.
Krimiloos põnevust, et lõpuni lugeda. Tahtsin minagi teada, kes on mõrvar.

Guugeldasin autorit,1944.aastal sündinud autor on ikka väga palju jõudnud kirjutada, tõeline raamatuvabrik.
Eesti keeldegi kaheksa raamatut tõlgitud, mis tuli mulle üllatusena.

Mina kindlasti rohkem ei loe, aga veendusin, et pole põhjust ka võõra raamaturiiuli ees heituda.  

26. juuni 2015

Mart Normet "Minu Tenerife. Noor pensionär."

Minu Tenerife.
Noor pensionär.
Mart Normet
Petrone Print 2014
264 lehekülge.








Parim raamat neist, mida olen Minu-sarjas lugenud. Sellest, et raamat ka teistele meeldib, annab tunnistust see, et olin raamatu järjekorras neljas. Pole ühtegi raamatut nii kaua oodanud. Täna viisin tagasi raamatukokku- pärast mind järjekorras veel  kuus lugejat.
Vaheda sulega kirjutatud, paraja pikkusega, mõnusalt eneseirooniline, laheda huumoriga.
Väga hea teatmeteos neile, kes planeerivad turismireisi või puhkust Tenerifel. Mõnus taaskohtumine ja äratundmine neile, kes saarel  viibinud.
Asendamatu abimees neile, kel plaanis pensionipõlve Tenerifel veeta.  

Kuna esindan kõiki kolme inimtüüpi, siis oli väga vajalik lugemine. Planeerin raamatu  osta e-raamatuna. Kasutan lugerit vähe, peamiselt reisidel, aga olemas ta on  ja ootab oma aega

Järgmisena püüan läbi lugeda Toomas Mikkori  Nuweiba raamatu (liiga paks) , et leida pensionipõlveks koht, kus külmad talvekuud üle elada. Juhul kui õnnestub  enne külmad suvekuud üle elada!

Tenerifel olen käinud kaks korda ja kolmas kord kirjas. Ma ei väsi Loro pargist ja Teidest. Masca matkarada on mul käimata, raamatus kirjeldati matka nii põnevalt, et peab läbi tegema. Ei võiks ju raskem olla kui Samaaria kanjon Kreetal. 

Mart Normetilt loeksin veel hea meelega midagi. Ootan uut reisiraamatut. Järjehoidja olin vahele pannud just sellele lehele, kus autor kirjutas kohvist, lk. 126“ Suurim viga, mis tehakse, on see, et espresso pähe serveeritakse väikese tassi jagu eriti kanget musta kohvi. Espresso on aga midagi hoopis teistsugust- see on kompromissitu amps nüansirikast minuuniversumit, millel uhke sügav värvus ning peal karamellipruun vahukiht.“


Kanaari saarte rahvuspühal, Kanaaride Päeval  30. mail 2015 andsid Tenerife Eesti Seltsi esindajad Eike Feigenbaum ja Olavi Antons raamatu "Minu Tenerife" autorile Mart Normetile üle Bucio Grande ehk hiiglasliku merekarbi ja kuulutasid ta Bucio de Tenerife Esimeseks.




Mõned pildid minu isklikust Teide  albumist:



Paolo Coelho "Abielurikkumine"

Paolo Coelho
„Abielurikkumine“
Portugali keelest tõlkinud Indrek Koff
Kirjastus Varrak 2014.
278 lehekülge.

Minu lemmikud Coelholt on „Palverännak: Maagi päevik“, „ Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin“ ja
„ Zahir“. Teisi olen vahelduva eduga lugenud või lehitsenud. Imetlust väärib autori oskus rääkida keerulistest asjadest lihtsalt ja arusaadavalt. Aga kõigile selline äärmiselt lihtsustatud käsitlusviis ei sobi, mulle ka.




Raamatu sisu on pealkirjas ära öeldud. Noore naise mõtisklused ja üleelamised abielu ja abielurikkumise teemadel.  31 aastane kahe lapse ema, enda sõnul õnnelikus abielus, on jõudnud eluetappi, kus kõik on tüütuseni tuttav, ta ei ole õnnelik ning depressioon kimbutab.
Raamatus on mitu  lehekülge täis  arutlusi abielu aja armastuse teemal.
Lk. 200: „ Pärast kolm aastat kestnud abielu teab üks juba täpselt, mida teine tahab ja mõtleb. Pidudel ja õhtusöökidel oleme sunnitud kuulama juba palju kordi kuuldud jutte, ikka ja jälle üllatust teesklema ja vahel ka takka kiitma. Seksis astub kire asemele kohustus, mistõttu seda tuleb ette aina harvemini. Õige pea juhtub seda veel vaid kord nädalas- kui niigi tihti. Kui naised omavahel kokku saavad, räägivad nad oma meeste kustumatust kirelõõmast, mis pole muud kui selge vale. Nad kõik teavad seda, aga mitte keegi ei taha teistest halvem olla.
……………….
Ainult armastusest ei piisa. Ma tahan oma mehesse armunud olla.
……………Armastus ei ole pelgalt tunne, see on kunst. Ja nagu iga kunsti puhul ei piisa siin inspiratsioonis, väga palju tuleb tööd teha.“

Vaatamata kogu tarkusele, ei leia ta väljundit muus kui abielurikkumises. Kuna armumise objekt on samuti abielus, siis käsitleb raamat riivamisi ka abielurikkumist mehe poolt.
Kui naise mõtted hakkavad juba käima lahutuse teid, viib mõistlik ja tasakaalukas igati täiuslik abikaasa naise nädalavahetuseks reisile armastuse tärkamise radadele. Nende paikade nägemine ei too kaasa tunnete uuenemist, küll aga saab naine paraplaaniga sõites unustamatu elamuse. Ta tunneb ühtsust maa ja taevaga ning veendub lõplikult, et armastab oma abikaasat ja peret ning armuke on möödunud ajahetk elus.
See raamat oli mul pooleli kui lugesin õhtulehest lõiku:
Neljapäeva hommikul äratas Raadio 2 "Suvehommikus" kuulajaid Evelin Ilves. Endine presidendiproua ajas juttu saatejuht Ingrid Peegiga. Kuulajad said teada, et Evelinile meeldib kodus vaikus, kuid autoga sõites kuulab ta tantsumuusikat. Linnulaulust eelistab Ilves käo kukkumist.
Evelin avaldas arvamust, et on kurb, kui naisteajakirjas räägib nõid Nastja sellest, et paljudel Eesti naistel pole üldse meest vaja. Ilvesel endal oli tuua vastupidine näide.
"Olen tundnud, et vahel on hea mitte hästi hakkama saada. Mind on nii kohutavalt häirinud elu jooksul see, kui kõik on korras ja puhas, kui ma saan endale kõike lubada oma palga eest. See hakkab ajudele!"

See ongi see! Hea elu sündroom.
Abielurikkumisel võib olla mitmesuguseid põhjusi. Coelho on valinud hea elu sündroomi.
Kunagi ammu kirjutasin oma teismeea päevikusse ideaalsest suhtest nii: muudkui armuks ja armuks ning armastama ei jõuakski hakata. Ei hakka siin oma pika elu ja kahe abielu tarkusi jagama. Ütlen vaid, et on raske, kuid mitte võimatu oma abikaasasse ikka uuesti ja uuesti armuda.

Kes aga armastuse kunstist tahab lugeda, siis E.Frommil on sellenimeline väga hea raamat olemas. 



22. juuni 2015

A.Paasilinna. "Maailma parim küla" Rakvere Teatri suvetendus

Arto Paasilinna 

„Maailma parim küla“
Terve mõistuse kogukond .
Rakvere Teater
Esietendus 19.juunil 2015 Rakvere Rahvaaias.








Lavastaja Jaanus Rohumaa
Kunstnik Mae Kivilo
Helilooja Rasmus Puur
Muusikaline kujundaja Veiko Tubin (Tallinna Linnateater)
Dramaturg Kristiina Jalasto
Tõlkija Tauno Vahter
Videooperaatorid Rakvere Reaalgümnaasiumi teatri- ja filmisuuna õpilane Kaur Teiva ja juhendaja Jaanus Lekk

Arto Paasilinna raamat „Maailma parim küla“ ilmus eesti keeles 2003.a.
Sisu meeldetuletus:
Asser Toropainen, paadunud kommunist ja staažikas kirikusüütaja, on suremas. Oma viimase soovina asutab ta Asser Toropaise Surmakiriku Fondi ja palub pojapoeg Eemeli Toropaisel päranduse eest püstitada puukiriku. Pojapoeg asub tööle ning hakkab ääremaale ehitama kuulsa puukiriku koopiat. Ent seejuures põrkab ta kokku soome bürokraatiaga ning valmivat kirikut ähvardab lammutamine. Ukonjärve puukirik saab üle riigi kuulsaks ning piirkonda hakkab saabuma mitmesuguseid karvaseid ja sulelisi -- rohelisi, usuhulle ja politsei. Samas on puhkemas Kolmas maailmasõda ning kõikjal valitseb kaos. Ja nende sündmuste keskel näib parim koht maailmas just uus kirikuküla Soome metsade vahel. Kuigi raamat on läbinisti humoorikas, kirjeldab Arto Paasilinna teraselt tänapäeva Soome elu ning ka ajalugu. Ja nagu alati, eksivad ta tegelased vahel ka Eestisse, kus möllab Kolmas maailmasõda.

Peaosas Üllar Saaremäe- Eemeli Toropainen

Teistes osades Ülle Lichtfeldt, Liisa Aibel, Helgi Annast, Margus Grosnõi, Saara Kadak, Natali Lohk, Maarika Mesipuu-Veebel, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Imre Õunapuu ning TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 11. lennu tudengid Grete Jürgenson, Liisu Krass, Märten Matsu, Getter Meresmaa, Karl Robert Saaremäe, Karl Sakrits, Martin Tikk, Tanel Ting ja Mihkel Vendel.

Üht tuntud laulu meelde tuletades: „Teater algab kohvikust!“ Mulle meeldib Rakvere teatri kohvik. Enne suveetendust saavad piletiostjad e-kirja ettepanekuga tellida ette õhtusöök  või hiline lõunasöök, kuidas muidu nimetada ühte valikut pakutud kolmest: mulgipuder praetud räimedega, lisandiks värske salat ja seemnekukkel ning magustoiduks kamavaht.  Meie piirdusime siiski imemaitsvate kookide, kohvi ja külmarohuks väikse konjakipitsiga. Õhtul läks jahedaks.

Enne etendusi on avatud töötoad: õppida saab toidutegemist, päikesepaneele meisterdada või paberit teha.
Väga raske on ette kujutada katastroofi, mis elu maal täielikult hävitaks. Maailm võib kergesti suunduda uude pudelikaela, mis hävitaks suure osa inimkonnast ja paiskaks tsivilisatsiooni arengu sajandeid tagasi, kuid on vähetõenäoline, et see inimese täielikult hävitaks. Kes jäävad katastroofis ellu? Need on ilmselt korilased, kellel on olnud ajalooline kogemus ise toitu koguda ja kes kujutavad ette, mis on talv.“
Valdur Mikita.

Tasub varem kohale minna: enne etendusi ja vaheaegadel on avatud laat ,kus Rakvere OTT (Otse Tootjalt Tarbijale) võrgustiku liikmed pakuvad toidukaupa ja käsitööd ja on avatud näitus. Lava-alale lastakse pool tundi varem ja kohti jätkub kõigile.

Rakvere Rahvaaias üles pandud teatrilava koos suurepärase vaatega. Väga õnnestunud mängupaik. Etendus jaguneb kenasti kahele poole lava ja selle tahagi.

Võib-olla on siin etendatud varemgi, mul on siiralt kahju, et Rakvere nii kaugel on ja vaid harva siia teatrisse jõuan. See oleks mu lemmikteater.
Lavastus on suuremahuline ja mitmetahuline. Kasutatakse videovõtteid, selle tarbeks on platsil suur ekraan ja video toob lähedale sellegi osa tegevusest, mis toimub Taanis ja Ameerika Ühendriikides. Abiks on nukud ja nukujuhid, nii näeb ekraanil ka nukufilmi, kusjuures ekraani kõrval on näha ka nukud ja nukujuhid, ja see ,mida kaamera filmib jõuab kohe ekraanile. Nukufilmi kasutamine on tänuväärt võte: näeb kirikule koha valmimist ja kiriku kerkimist, Eemeli võitlust karuga, kähmlust Ameerika kirurgi ja advokaadiga, vanglas oreli meisterdamist ja palju muudki .
Mõtlesin teisele Soome tükile, Draamateatri etendusele „Laulud  halli mere äärest“: kui näiteks Kersti Kreismann oleks lava ees ujumise  improviseerimise asemel videos ujunud, oleks see etenduse elavamakski muutnud.

Näitemängus osalevad vist pea kõik teatri näitlejad, kui mitte otse, siis videolindil. Videos näeb näiteks Kalju Komissarovit ja lavastajatki piirivalvuri rollis. Appi on võetud ka Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid.
Peategelase Eemeli  Toropaineni osas on Üllar Saaremäe, mehine näitleja, kindlasti paljude lemmiknäitleja ja pettuma ei pea seegi kord.
Ülle Lictfeld on rongikoristajate brigaadi esimehe Taina Korolaineni osas. Tainast saab Eemeli elukaaslane ja hiljem ka õnnelikult sobivat hetke tabades Eemeli abikaasa (naised, kandke loori alati taskus!).

Usun, et kuigi Ü. Lichtfeldt on väga hea näitleja juba praegu, on tema parimad osad ees.  Näitlejanna oma kareda ja terava häälega sobib üllatavalt hästi mängima vana naist. Hea meelega näeksin teda Niskamäe naistes.
Tiina Mälberg, Tarvo Sõmer, Eduard Salmistu, Liisa Aibel, kõik on head.
Kokkumäng sujub kenasti ja laval on paras annus  soomeugrilikku karusust ja vähem või rohkem varjatud koomikat.

Natali Lohk Ukojärvi pastori Tuirevi Hillikaineni osas seevastu mõjub kui saadik tulevikust.

Sisust: siin on minu jaoks justkui kaks eraldi tükki: I ja II vaatus.
Esimese vaatuse kiriku ehitamine on selline rahvalik teatritükk.
II vaatus on hoiatusdraama: elu katastroofini ja pärast katastroofi.
Etenduse on väga häid stseene, loetlen mõned suvalises järjekorras: Ukonjärvele tulevad rohelised appi, selge see, et nad on taimetoitlased ja neil on gluteeni-, laktoosi- või muu talumatus; ehituskomisjonilt ehitusloa saamine ja ilma ehitusloata ehitamine; Ameerika kirurg ja advokaat, kes soovivad Soome laantesse elundisiirdamise keskust ehitada; Ukonjärvile tahab elama tulla 40 tuhandeline naistejõuk, kes kusagilt x maalt põgenenud sõja eest, Eemeli suunab nad sujuvalt Eestisse, kus võõraid armastatakse ja oodatakse.

Nagu kirjanik A. Paasilinna raamatutele omane, kogu tegevus kulgeb üdini koomilises võtmes ja seda osatakse laval edasi anda.  I vaatus on hoogsam, II vaatuses on liiga palju sündmusi ja see kipub venima. Aga seda aitavad hoogsamaks muuta rohked videolõigud ja Viljandi Kultuuriakadeemia tudengite südi tants.
Oli igati kordaläinud  teatriõhtu.
Kava tasub ka osta. Sellel on maailma parima küla, Ukonjärvi, kaart ning hulk tsitaate Valdur Mikitalt  ja Kaupo Vippilt (eesti publitsist, sündinud 22. juulil 1962. Ta on 2012. aastal kinnitatud Torgu kuninga Kirill I poolt Torgu Kuningriigi Vardjaks (hoidjaks)).
Pildid teatri kodulehelt.



17. juuni 2015

Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm"

Andrus Kasemaa
„Leskede kadunud maailm“
Kirjastus Varrak 2012.














Ma ei loe eluloo-ja mälestuste raamatuid. Aga A. Kasemaa raamat ei ole kumbagi, see on etnograafiline poeem ühe küla naistest. Autor iseloomustab seda küla nii „ kolkaküla täis leski, mahajäetud maju ja rebaseid.“ Kirjanik kirjutab need lesed elavaks ja lähedaseks. Väga armas raamat. Nagu kohtumine oma lapsepõlvega ja külaskäik vanaema poole .

Väga poeetiline raamat, kohe aru saada, et luuletaja kirjutatud. Mõnus lugeda, seda raamatut ei saa neelata ühe õhtuga, vaid sõõmhaaval, igal õhtul nagu head veini. Loed ja kandud mõtetes vanaema pööningule vanade raamatute keskele või pildialbumit lehitsema või küla jaanipeole või vanatädi matustele
Raamatus on palju sõnu, mis tulid kusagilt kaugelt-kaugelt tuttavad ette ja oli ka selliseid, millest pole üldse kuulnudki või ei mäleta.

Lk. 16 „Leskede lugudes oli alati olemas see vana, turvaline maailm. Nendega koos olles sain tagasi minna 1910ndatesse, 1920ndatesse, 1930ndatesse, leskede kadunud maailma, kus udu sees elasid hallahaldjad, kes võisid inimese haigeks teha ja kus neljapäeva öösel vanakuu ajal sai nõiduda, ja metsades elasid eksitajad vaimud ja jõgedes järvedes näkid, kes olid paljude Poeedirahu uppunulugude tegelased.
Raamat pole siiski esikohal vaimude lood. Autor kirjutab Poeedirahu küla leskede kommetest, välimusest, majadest, koolipõlvest, abielust, matustest. Elust.

Ja pildid,  millised imetlusväärsed pildid! Pärit Liia Mägi klaasnegatiivide kogust ja autori isiklikust arhiivist. Rahulikud, kaunid, noored ja justkui  ajatud näod.
Sellest raamatust on põhjalik Brita Melts’i artikkel „Poeedirahu – Andrus Kasemaa kirjanduslik omailm“ siin http://kjk.eki.ee/ee/issues/2013/6/363 Küll pisut pikk selleks, et oleksin jõudnud selle läbi  lugeda.


Raamat kuulub minu nn. eesti kirjanduse lugemise programmi. Lõuna ajal lähen võtan raamatukogust Andrus Kasemaa „Minu viimane romaan“.


Siia kohe sobib laul“ Mul meelen kuldne kodukotus“


14. juuni 2015

Zaz Tallinnas 13.06.2015.

Zaz’ i kontserdi piletid ostsin soovist kuulda prantsuskeelset laulu vastukaaluks ingliskeelsele mürale, mis raadiost tuleb.
Zaz sünninimega Isabelle Geffroy on 1980.a. sündinud prantsuse laulja ja laulukirjutaja, kelle lemmikstiilideks on džässmuusika ja šansoon. Alustas tänavamuusikuna, nüüd on edukaim prantsuse lauljanna maailma lavadel.

Tallinna kontsert oligi selline svingilik segu džässist, popmuusikast ja šansoonidest. 

Lauljannat saatis suurepärane saateansambel: kaks akustilist kitarri, süntesaator või elektriklaver, vahest ka akordion, kontrabass, trummid ja pasunamees, kes võlusid välja kütkestavaid helisid. Pille ma kahjuks ei tunne. Ainult ka selle saatebändi kontsert üksi oleks nauditav olnud.

Zaz on väga võluv artist, ääretult energiline, vahetu, särav, unustamatu käreda häälega. Zaz on nagu uljas Pariisi tänavapoiss Gavroshe! Talle sobivad nii kiired rütmid kui ka ballaadid. 

Minu süda lõi kõvemini just ballaadide ajal.
  

Artist rääkis ja laulis prantsuse keeles, kuid võttis vaevaks ette lugeda oma prantsuskeelse jutu tõlke eesti keelde. Seda tegi ta väga armsalt ( teatavasti meeldib eestlastele väga kui nende rasket keelt räägitakse), korrates raskemaid sõnu ja siiralt rõõmustades kui hakkama sai. Nii võitiski Zaz publiku südame ja saali „käimatõmbamine“ läks kiirelt. Kusagil poole kontserdi peal käsutas Zaz publiku seisma ja laulma: „Laulga! Laulga, ma ei kuula teid“.  Saalitäis rahvast seisis, tantsis, plaksutas ja kui kästi, laulis.  Ja see ei olnud puhtalt teismelistest ja noortest koosnev publik. Ka emmed ja issid, vanaemasid ja vanaisasid nagu meie, oli siiski vähem.
Hea et klassikalise muusika kontserdil ei ole vaja kaasa laulda, jääksin hätta.

Lauljanna rääkis, et Pariis ei ole ainult Arc de Triomphe ja Champs-Élysées ning just sellest oma Pariisist tahab ta jutustada. Novembris 2014 ilmus tema kolmas stuudioalbum „Paris„ ja paljud laulud olid pärit sellelt plaadilt.  Tallinna kontserdil müüdi T-särke, plakateid ja käepaelu, plaate kahjuks mitte. Plaati „Paris“ tahaksin endale.  Prantsuse keeles on mul vaid Natalie Dessay ja Michel Legrand’i „Entre elle lui“, vanad vinüülplaadid muidugi ka. Natalie Dessay on võrratu sopran ooperilavadel ja tema hääl imekaunis . Zaz võlub teistmoodi, oma robustsuse ja looduslähedusega.


Lauljannast kiirgav  elurõõm ja energia ning vahetu musikaalsus tegid  sellest kontserdist tõelise muusikaelamuse. Võrratu Zaz! Merci!


11. juuni 2015

"Adaline aeg" kinos.

Kinos käin ma harva ja filme valida ei saa, vaatan seda, mida näidatakse.

„Adaline aeg“, tutvustatud kui fantaasia, draama, romantika.

Adaline on naine,kes ei vanane, sündinud 1906.aastal on ta jäänud 29.aastaseks.













Ja siin Adaline 2016. aasta hakul.












Eelkõige on see romantiline film ja pärast filmi vaatamist tundsin, et ongi just see, mida jahedal  suve-päeval vajasin. Südantsoojendav lugu ilusate inimestega. Õnneks on ulmet vähe ja selle võib päris ära
unustada, sest jutustaja loeb külma räige häälega peale ime teadusliku põhjenduse, mis avastatakse alles 2035.aastal.

Kaunis peaosatäitja on Blake Lively. Üks osatäitjatest- Harrison Ford,  kui vanaks on ta jäänud, ainult hääle järgi tunneb ära.

Meelde jäi üks ütlus filmist:  „Aastaid, armsamaid ja veinipeekreid  ei loeta“.  Väidetavalt Itaalia vanasõna. Tasub lohutuseks meelde jätta! Ja see ka, et igavesti elada ja noor olla, kui kõik teised ümberringi vananevad pole ka mingi õnn.

Minu Praha pildid


Minu Praha pildid

Kafka pöörlev pea hotelli ees.



















































Karli sild öösel.







Vaade üle jõe













Mina ja Dvoržak:




Tantsiv maja, mis väga ei tantsinud:


Muljetavaldav mälestusmärk koonduslaagri ohvritele.

10. juuni 2015

Prahas ooperireisil II. Leoš Janáček "Surnute majas" Narodno Divadlos.



Praha Rahvusteater-Narodno Divadlo. Nii suurepärast pilti minu reisi ajal jõe poolt ei saanud, sest teatrihoone jõepoolne külg oli tellingutes.









Minu õhtune pilt küljelt on selline, vasakul on näha  nurgake uuest kontserdisaali hoonest:















„Z mrtvého domu“.
„Z mrtvého domu“ eesti keeles ehk „Surnute  majast" on tšehhi helilooja Leoš Janáčeki (1854-1928) viimane ooper. Kokku kirjutas helilooja üheksa ooperit, minu teada Eestis neid lavastatud ei ole.
Ooperi „Z mrtvého domu“ kirjutas tšehhi muusika 20 sajandi klassik 74 aastaselt. Peale ooperite kirjutas ta veel hulgaliselt kammermuusikat, vokaal ja orkestri-teoseid.
Libretode aluseks kasutas Janáček  kirjandusteoseid. „Z mrtvého domu“ põhineb F. Dostojevski  jutustusel  „Märkmed surnud majast“. Ooperi „Katja Kabanova aluseks on A. Ostrovski „Äike“. Ooper „Makropulose juhtum” on kirjutatud Karel Čapeki samanimelise näidendi järgi.
Dostojevski „Märkmed surnud majast„ on jutustus Siberi vanglate  jubedustest XIX s. 50-ndail aastail. Teos on suuresti autobiograafiline sest Dostojevski kirjeldab  isiklikke elamusi ja sunnitööliste lugusid sunnitööl Omskis, kus ta viibis neli aastat. Ka ooperis ei ole üht läbivat lugu, vangid jutustavad oma lugu. Nende seas on nii kiremõrvareid kui ka poliitvange.

Oli vapustav ooperielamus!

Esiteks ei ole ma Janáčeki muusikat varem kuulnud, kui ehk mõni kord Klassikaraadios, see on äärmiselt  jõuline ja ilmekas.

Teiseks lavastus. Lavastaja rõhutab lisaks vangide erinevatele lugudele vanglas suletud õhkkonnas elava meeste kogukonna pingeid. Palju on homoseksuaalsust ja jõhkralt mõjuvaid stseene. See lavastus ei ole konservatiivsele vaatajale.

















Kolmandaks koreograafia: I vaatuses vangide kohmakas tants, kes üritavad naisi kehastada.








II vaatuses Jana Vrana tants, kes kehastab haiget Akulkat. Seda ei ole võimalik kirjeldada ja piltidega edasi anda, seda peab nägema: katkine tants.



















Neljandaks lavakujundus: I vaatuses vangla räpane, sünge ruum, murtud jalgadega kontsertklaver keset lava. II vaatuse tegelased frakkides, üks klaver laval ,teine lakke tõmmatud. Teise vaatuse tegevuse toimub  haige Akulka  unes.

















Riputasin siia teatri kodulehelt leitud pildid. Selleks, et sellest etendusest pikemalt kirjutada, peaksin enne veel Dostojevski „Märkmed surnud majast“ läbi lugema.