27. jaanuar 2018

3 krimkat

Mick Herron
„Äraaetud hobused“
Inglise keelest tõlkinud Tarmo Vaarpuu
Varrak 2017
318 lk







Tutvustusest: Slough House’i suunatakse kõik luureteenistuses käki kokku keeranud liikmed, olgu põhjuseks rongi unustatud salajased failid, untsu keeratud jälitustöö või joomarlusest tingitud usalduskaotus. Nemad on luureteenistuse mustad lambad – äraaetud hobused – ja kõige pettunum nende seas on River Cartwright, kelle päevad mööduvad mobiiltelefonivestlusi üles tähendades. Kui aga röövitakse üks noormees ja röövijad tal otse-eetris pea otsast ähvardavad võtta, näeb River selles võimalust enese lunastamiseks. Kas ohver on see, kellena teda esitletakse? Ja kuidas on röövijad seotud põlu alla sattunud ajakirjanikuga? Kella tiksudes avastab River, et kõigil on omad eesmärgid.“
Kaanel seisab, et spiooniromaan. Mina iseloomustaksin raamatut sõnapaariga- spioonid omavahel. Ühel poolel need, kelle kontor asub Regent Parkis ja teisel need, kes on erinevatel põhjustel Slough House’s Finsbury linnaosa Barbicani metroojaama juures. 
Kusagil siin kandis:




Esimesed 30 lehekülge ei suutnud ma teksti haarata. Nimed: Lamb, Ho, Sid, Jed Moody,Min Harper, Louisa Guy, Webb, Duffi, Moe, Curly jne. läksid aina segamini  ja tahtsin pooleli jätta.  Edasi lugedes sain joonele ja lugesin hooga lõpuni.
Päris hea krimka, aga natuke segane. Raamatus pannakse toime kriminaalseid tegusid võimumängude raames, et oma ametkonda heas  valguses näidata. Kõrge ametnik kasutab riigiteenistujaid-spioone- nagu oma isiklikku sõjaväge. Masendav- lõpuks lepitakse kokku. Natuke puudutatakse pagulasteemat.


Lone Theils
„Kurva poeedi naine“
Taani keelest tõlkinud Eva Velsker
Varrak 2017
326 lk.







Saatusliku merereis iseseisev järg.
Taaskohtumine Taani ajakirjaniku Nora Sandiga- südika ja hakkaja ajakirjanikuga, kes armastab muusikat ja maitsvat toitu ning nagu muuseas lahendab keerulisi juhtumeid. Sümpaatne peategelane, ei heitu millegi eest ja kui asunud tegutsema, siis lõpuni välja, takistusi trotsides, isegi kui vastaseks on võimas äriettevõte.
Tutvustusest:
Iraanist Taani pagedes kaotas kuulus luuletaja Manash Ishmail silmist oma naise Amina, kes on nüüd otsekui maa alla vajunud. Manash Ishmail palub abi ajalehe Globalt Londoni korrespondendilt Nora Sandilt, et too aitaks tal naise üles leida. Amina jälgi ajades satub Nora varjatud paikadesse, kus illegaalsed pagulased end lakkamatus hirmus ametivõimude eest peidavad. Nora õpib tundma maailma, kus mõned inimelud on vähem väärt kui teised, ja tõmbab endale suure hädaohu kaela. „Kurva poeedi naine“ on iseseisev järg romaanile „Saatuslik merereis“, mis ilmus eesti keeles 2017. aasta alguses. Lone Theils on ajakirjanik, kes elas ja töötas kuusteist aastat Londonis. Praegu elab ta Taanis, on pühendunud kirjanikutööle ning tegutseb ka vabakutselise ajakirjanikuna.

Päevakorras on pagulasteema,  lk. 17 „Et Nora oli kirjutanud sõdadest ja Balkani konfliktidest, tundis ta ihukarvu püsti tõusmas iga kord, kui keegi kasutas väljendit „mugavuspagulane“. Ta oli näinud kuidas inimesed hingehädas sõja eest põgenevad. Rebivad oma elu juurtega üles, jätavad maja, kus perekond on elanud aastakümneid, põlevate tõrvikutega sõdurite kätte. Jooksevad sokkis läbi mägimaastike, et päästa omaenda, oma laste ja eakate vanemate elu- et seejärel seista piiril politseinike ees, kes ei taha neile otsagi  vaadata. Kui pagulases olemises oli midagi mugavat, siis Nora ei olnud seda küll kusagil märganud
Nagu eelmises raamatuski, toimub ladvikus võimuvahetus, sullerid põgenevad, uued astuvad asemele, karavan liigub edasi.
Ladusalt kirjutatud, kergem lugeda kui eelmist spiooniromaani.

Christoffer Carlsson
„Meister, vahimees, valevorst ja sõber“
Rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste
Tammeraamat  2017
424 lehekülge


Kolmest raamatust parim, tingimusel, et eelnevalt loetud „Nähtamatu mees Salemist“ (2013) ning „Langev detektiiv“ (2015). Tõde tõuseb pinnale ja saladused saavad lahenduse. Selgub, kes tegelastest on meister, kes vahimees, kes valevorst ja kes sõber. Aga nii nagu päras eluski, võtab see aega ja üllatused on ees ootamas. Väga hea raamat. 



Tutvustusest:
Leo Junkeri mentor Charles Levin leitakse surnuks tulistatuna väikesest Bruketi külast, kuhu ta oli elama asunud pärast politseiteenistusest lahkumist.
Leo Junker töötab küll Stockholmi politseis, kuid kuna keegi on ta ülemusele teatanud, et Junker ikka veel retseptiravimeid kuritarvitab, käsib ülemus tal „pikale suvepuhkusele“ minna.
Junker nõustub vastumeelselt, mõistes, et tal pole valikut.
Kui teade Levini surmast Leo Junkerini jõuab, on ta väga šokeeritud.
Leo, kes teadis Levinit paremini kui keegi teine, otsustab hakata mõrva iseseisvalt uurima.




19. jaanuar 2018

2017. ülevaade


2017 ei olnud parim aasta kultuuritarbimise seisukohalt.
Lugesin vähem, teatris ja  kontserdil  käisin sama palju või tsipake rohkem. Ära sai käidud Eesti Rahva Muuseumis.

Loetud raamatuid kokku ei lugenud tujurikkumiseks, aga kindlasti oli neid vähem kui eelnevatel aastatel ehk siis vähem kui 100.

Aasta edetabelid on sellised:

Kriminaalromaanid ja põnevikud.
1.    Terry Hayes  „Mina olen Pilgrim“
2.    Natsuo Kirimo „Välja“
3.    Lee Child „Ebaõnn ja äpardused“
4.    Stephen King „Härra Mercedes“
5.    Stephen King „Mis hundi suus see hundi oma“
6.    Jørn Lier Horst „Jahipenid“
7.    Tana French Vaikiv mets
8.    John Verdon  „Mõtle mõnele numbrile“.


Muu ilukirjandus
1.    Robert Seethaler „Kogu elu“
2.    Michelle Frances „ Poja pruut“
3.    Denyse Woods „Öine rong Innsbrucki“
4.    Maria Duenas „Õmblejanna Madriidist“. See oli ka ainuke loetud e-raamat.
5.    Elena Ferrante „Minu geniaalne sõbranna“
6.    Sara Stridsberg „Armastuse gravitatsioon“

Eesti kirjandus
1.    Tiia Toomet „Vanaduse võlud“
Lugesin eesti kirjandust häbematult vähe.

Mitteilukirjandus
1.    Jari Ehrnrooth „Hästi toimiv ühiskond“
2.    Külli Prillop, Miina Norvik „Viis tosinat lingvistikaülesannet“

Lemmikud teatris.

1.    „Isa“ Theatrum
2.    „Laineid murdes“ Tartu Sadamateater
3.    „Et Sa kaotaksid kõik“ Endla teater

Suvelavastused.
1.    „Viimane võllamees“ Rakvere Teater
2.    „Kõrboja perenaine“ Ugala teater
3.     „Säärane mulk“ Pärnu teater Endla.


Balletid
1. „Tramm nimega Iha“  Estonias

Ooperid
1.   "Hävituse ingel" MET Opera ülekanne 
2.„Jolanta“ Haapsalus Tšaikovski festivalil.
3.    „Traviata“ Promfesti etendus Tartus väikeses Vanemuises
 4. „Lendav hollandlane“ Estonias (vaatasin kaks korda).

Kontserdid
1.    Laulupidu
2.    Dianne Reeves Kontserdimajas



Filmid.
Unustamatu mulje jättis „Vaikus“ , Martin Scorsese  film Endo Shusaku samanimelise raamatu ainetel.
Eesti filmidest meenub esmalt „Minu näoga onu“. Rain Tolk oli väga hea. 
Telekast vaatasin mõnuga kaks korda „Luuraja ja luuletaja“, jälle Rain Tolk, mida kinos nägin 2016.aastal .  


Reisisin üsna palju. Käisin  Stokholmis, Salzburgis ja Viinis. Puhkasin Tenerifel, Maltal ja  Loutrakis. Maltal ja Loutrakis käisin palju ekskursioonidel.  Tenerife oli täiesti leotamise puhkus, nagu vanasti Egiptus. 
Uueks aastaks plaane ei teinud, andsin enda vabaks: teen mida tahan ja siis kui tahan. 

18. jaanuar 2018

Detsembris- jaanuaris loetud krimkad

Jo Nesbø
„Veri lumel“
Norra keelest tõlkinud Maris Kuuda
„Veel verd“
Norra keelest tõlkinud Kadri Rood.
Varrak 2017






Nesbø krimkade kangelane Harry Hole, joodikust detektiiv, on  ära tüüdanud. Lõpetasin Hole lugude lugemise raamatuga, kus detektiiv vulkaani kraatrist eluga pääses.
Aga loetud raamat, kuigi väga verine, võlus oma poeetilisusega ja tekitas soovi lugeda Jo Nesbølt midagi ka peale krimkade. Näiteks eesti keeles ilmunud laste-raamatuid.
Kaanekujundus punane ja must valgel on väga mõjus, kujundanud Eiko Ojala. Valgel taustal must ja punane oli ka Tänapäeva raamatu „Andunud kahtlusalune" kaas, aga kujunduse autor teine.
Raamat algab leheküljelt  5 nii. „Lumehelbed tantsisid laterna paistel kui valged vatitupsud. Sihitult ja teadmata, kas lennata üles või alla, ning lastes end juhtida vaid põrgulikult jäisel tuulele, mis saabus Oslofjordi kohal asuvast pimedusest. Nii need tuul ja lumi seal üheskoos keerlesid, tiirutades kail ööseks suletud laohoonete vahel pimeduses ringiratast. Kuni tuul tantsust tüdines ja partneri seina äärde maha pani. Seesama tuule vintsutatud tuhklumi oli nüüd tuisanud mehe kingade all, keda olin just rinda ja kõrri tulistanud.“
Puhas luule ja siis viimane lause- pauh!

Esimese jutustuse peategelane Olav on vaeglugeja, kes vaatamata puudele loeb meelsasti. Enda kohta seletab noormees, et näeb sõnu, aga näeb neid aeg-ajalt valesti. „Siis ma pean neid uuesti vaatama. Enamasti ei moodusta tähed  midagi mõistlikku. Aga vahel näen ma hoopis mõnda teist sõna ja saan veast alles palju hiljem aru. Siis hargneb mu ettekujutuses hoopis teine lugu ja nii saan ma ühest raamatust otsekui kaks versiooni.“
Ja ka jutustusel „Veri lumel“ on kaks lõppu varuks.

Teine jutustus „Veel verd“ lõpeb  lk. 264 sedasi: „Nii et kuidas me selle loo lõpetame?
Ma ei tea. Aga mina enam edasi ei jutusta.
Sest siin on hea olla. Võib muidugi juhtuda, et pärast tuli asju, mis polnud sugugi niisama head. Aga seda ma veel ei tea. Tean vaid seda, et siin ja praegu on kõik ideaalne, et praegu olen ma seal, kus olen alati tahtnud olla. Poolel teel ja ometi kohal.
Et ma olen valmis.
Valmis võtma julguse kokku, et veel korda kaotada.“
Selle jutustuse tegevus toimub saamide keskel Finnmrkis. Autor annab raamatu lõpus teada, et kirjeldused Finnmarkist, mis on isegi norralaste jaoks üsna tundmatu koht, põhinevad osaliselt tema enda kogemustel seal reisimisest ja elamisest 70-ndate ja 80 –ndate alguses, osaliselt teistel uurimistel saami kultuuris.
Väga hea raamat.
Olen vaadanud häid filme, mis on nii verised, et mõne koha peal pööran pea kõrvale või panen silmad kinni. Sestap soovitaksin ka neile, kes muidu krimkasid ei loe, siiski Jo Nesbø raamatut lugeda ja mõnes kohas pea kõrvale pöörata.

Cilla ja Rolf Börjlind
„Kolmas hääl“
Tõlkinud Mari Tuulik
Kirjastuse Sinisukk sarjast Krimi.
2017







Raamat on järg samade autorite „Süsüügiatõusele“.
Väga hea loetav ja loogiline krimka.
Tutvustuses on öeldud: MARSEILLE. Linnalähedasele puhkealale on maetud tükeldatud surnukeha. Naine oli varem olnud tsirkuses noaheitja abiline. Tema ebainimlik surm vapustab ekspolitseinik Tom Stiltoni sõpra ja nad sõidavad Prantsusmaale välja selgitama mõrva motiivi.
 STOCKHOLM. Tolliametnik leitakse kodunt ülespooduna. Politseile on kohe selge, et enesetapp on lavastatud. Tundub tõenäoline, et mõrv on seotud narkootikumidega, mille toll hiljuti konfiskeeris.
 Olivia Rönning osaleb tolliametniku mõrva uurimises. Nii nagu talle omane, hülgab ta uuringute pealiini ja hakkab järgima teisi niidiotsi. Mõrvamotiivi uurides tutvub ta inimestega, kes teenivad suuri summasid, kasutades ära Rootsi heaoluühiskonda.
 Kui Tom ja Olivia mõistavad, et mõrvad on omavahel seotud, ühendavad nad oma jõud.


Mons Kallentoft
„Kesksuvised mõrvad“
Tõlkinud Maris Sõrmus
Ajakirjade Kirjastus 2017

Tutvustusest:
Rootsis valitseb kuumalaine, mille sarnast ei mäleta keegi.  Linköpingi elanikud raputab leitsakuletargiast välja uudis pargis ekslevast alasti tütarlapsest, kes ei tea, kuidas ta sinna sattus. Teine tüdruk kaob ja leitakse rannalt surnuna. Kui järgmisena jääb jäljetult kadunuks juhtumit uuriva kriminaalinspektori Malin Forsi tütar, muutub juurdlus piinavaks võidujooksuks ajaga.
„Kesksuvised mõrvad” on teine osa Malin Forsi nn aastaaegade lugudest – sarjast, millest kujunes Mons Kallentofti suur läbimurre laiema publiku ette. Kallentoft särab. Tema romaanid on põnevad, meisterlikult konstrueeritud, briljantse keele ning läbitöötatud isiku- ja olustikukirjeldustega.
Tutvustuses kiidetakse seda raamatut väga „Kas kriminaalromaanid mõrvadest ja politseitööst saavad olla poeetilised? Mons Kallentofti teosed on seda. Ainulaadse stiili ja võrratu keelekasutusega raamatud on tõeline nauding igale lugejale.“

Mina lugesin läbi üle ridade ja mulle ei meeldinud ei autori stiil ega keelekasutus. Kui raamatu teeb poeetiliseks see, et raamatus saab sõna surnud tütarlaps, keda politsei taga otsib, siis mulle see ei meeldinud. 
Nüüd ei teagi, kas lugeda kolmandat raamatut "Sügissurmad"


Yrsa Sigurdardottir
„Pärand „
I osa Freya ja Huldari sarjast
Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann
Varrak 2017







Väga hea krimka, ladusalt loetav ja põnev.  Lõpuga, mida ma 100% ette ära ei arvanud.
Tutvustusest : Reykjavíkis mõrvatakse omaenda kodus jõhkralt noor naine. Mõrva ainus tunnistaja on tema seitsmeaastane tütar. Peagi tapetakse veel teinegi naine ja politsei on nõutu. Üks raadioamatöör saab veidraid sõnumeid, mis seovad teda mõlema mõrvaga, ning hakkab asja ise uurima. Politseijuurdlust juhtiv Huldar ja tähtsaimast tunnistajast tüdrukukese eest hoolitsev psühholoog Freyja on sunnitud koostööd tegema. Seda raskendab aga asjaolu, et hiljaaegu veetsid nad pärast kohtumist baaris ühise öö ja Huldar väitis tollal, et ta on maalt tulnud puusepp...

Tippkrimikirjanik Yrsa Sigurđardóttir demonstreerib taas oma oskust luua ülimalt põnevaid köitvate tegelaskujude ja nutika süžeega lugusid. «Pärand» kuulub esimese teosena uude psühholoog Freyja ja politseinik Huldari tegemistele pühendatud sarja.

Islandi krimikirjanike kuningannaks kutsutud Yrsa Sigurđardóttiri «Pärand» on pälvinud nii kodumaiseid kui ka rahvusvahelisi kirjandusauhindu.
Samalt autorilt  raamat "Tuhk" 2015.aastast.

Õhtul, pärast väsitavat tööpäeva , on ainuke raamat, mida suudan kätte võtta kriminaalromaan.



17. jaanuar 2018

Jaanuaris loetud

Pean õpetaja Lauri tarkade õpetussõnade järgi toimima: „Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool..."
Ajapuudusel on blogipidamine katkenud. Esmalt häirib see, et olen alustatu pooleli jätnud. Teisalt on blogipidamatus esimest korda elus kaasa toonud, et võtsin jaanuaris raamatukogust raamatu, mille olin detsembris juba läbi lugenud. Seda eksitust aitab ära hoida blogisse- lugemispäevikusse salvestatud raamatu kaanepilt.  Pealkirjad on muutunud pikemaks ja kui pealkiri sisuga otseselt ei seostu, on neid raske meeles pidada. Kaane järgi tunneb ära.
Sestap  on siin koos detsembris- jaanuaris loetud raamatud. Mõne raamatu kohta olen jõudnud ka pikemalt kirjutada.

Rudi Westendorp
„Elada vanaks , tundmata end vanana“
Elujõust ja targast vananemisest
Tõlkinud Kadri Metsma
Kirjastus Varrak 2017
Raamat on eesti keeles välja antud Eesti pensionisüsteemi uuendamist käsitleva uue eakuse rahvakogu projekti raames. Uue eakuse rahvakogu toimus 2017. astal uuseakus.rahvaalgatus.ee

Hollandi gerontoloogi ja geriaatri raamat. Ma pole kaua aega ühtegi n.ö populaarteaduslikku raamatut nii suure tähelepanuga ja kaanest kaaneni läbi lugenud. Vananemine pakub mulle huvi. Sellest raamatust  otseselt võluretsepti,  kuidas elada vanaks, tundmata end vanana ei anta. Või antakse? 


Igatahes on huvitav lugeda ,mida eluea plahvatuslik kasv Euroopas kaasa on toonud ja toob.

Huvitavamad kohad, mis meelde jäid - vananemine ei ole haigus vaid protsess, mille käigus tillukesed kahjustused kuhjuvad ja kui viimane ruuduke saab täis nagu bingoväljal, on jackpot letaalne.
Igaüks peab võtma isikliku vananemise juhtimise enda kätte - naljaga pooleks, kellelegi soovitas autor 70 aastaselt käituda nagu Mao Ze Dong- võtta korraga vastu 3 viisaastaku plaani.
Autor jagab mehe- ja naise eluead mitte kronoloogiliselt aastate järgi vaid nelja etappi: ennetamine, mitme kroonilise haigusega elamine (füüsiliste ja vaimsete kaebuste tekkimine), vanadusnõtrus ja teistest sõltumine. Autor kirjutab vanade inimeste hoolekandest, mis on päevakajaline meilgi. Nii autor kui ka Eesti ajakirjandus on viidanud Saksamaal ilmunud raamatule “Mutter wan stirbst du endlich“
Autor kirjutab eetilisest valikust meditsiini ees, kas teatud vanuses on meditsiini eesmärk inimese elu pikendada või tõsta elu kvaliteeti.
Kirjutada oleks veel ja veel, aga lõpetan lõiguga raamatust ja jään lootma, et oluline, huvitav ja vajalik raamatust mulle õigel ajal õiges kohas meenub.

Lk. 47 „Vananemine ei ole ülerahvastumise ärahoidmise vahend. Iirimaa ajalugu näitab, et see on pelgalt üks laialt levinud väärarusaam. Vananemine on evolutsiooni käigus kujunenud eluprogrammi kõrvalnäht, programmi eesmärgiks on meie DNA edasiandmine oma lastele. Kui oleme 50-aastased ja meie lapsed on täiskasvanud ning suudavad ise lapsi saada, on meie töö tehtud. Meie kehal on siis luba hakata vananema ja selle võib „kõrvale heita“. See idee, mida tuntakse asendatava keha teooria nime alla, põhineb eeldusel, et inimese areng järgib majanduspõhimõtteid. Kui ressursse napib, on meil kaks võimalust: panustada oma lastesse või panustada iseenda kehasse. Kuna kumbagi saab teha vaid teise võimaluse arvelt, siis tähendab paljude laste omamine seda, et lühendatakse iseenda oodatavat eluiga. See on ilmsiks tulnud puuviljakärbestega tehtud katsetes ja Briti aadelkonna seas tehtud uurimistöös.“

Autor märgib hiljem, et elatustaseme tõusuga ei ole ressurss piiratud ja lapsed versus eluiga kehtib vaid puuviljakärbeste juures.




Daphne du Maurier
 „Rachel, mu piin“
Tõlkinud Mare Tonts
Pegasus 2017
384 lehekülge.

Kahtlesin, kas raamat meeldib mulle. Sellest, kui lugesin „Rebeccat“ on ikka väga palju aega möödas.. Raamat meeldis väga, oli armastust ja romantikat, põnevust  ja salapärasust ja saladust, mis tuleb lugejal endal lahendada. Daphne du Maurier jutustamisoskus on võrratu.





Tutvustusest: imeline armastuslugu või klassikaline müsteerium? Romaanis „Rachel, mu piin“ rullib maailma üks parimaid jutuvestjaid, Daphne du Maurier, lugejate ees lahti sünge ning haarava loo kirglikust ja vankumatust armastusest, mis annab maad kahtlustustele ja hirmule. Ebatavaliselt kaunis Rachel saabub Philip Ashley uhkesse Cornwalli mõisa. Ehkki Philip kahtlustab, et äsjane lesk Rachel võib olla põhjustanud tema armastatud nõo Ambrose’i surma ja näeb naises esiti enda vaenlast, on mees peagi Rachelist üdini lummatud. Selles sünges, salapärases ning erootilise pingega laetud hea ja kurja loos peab Philip otsustama, kas imeline Rachel on tulnud selleks, et ka tema hävitada, või on ta salalike meeste süütu ohver, kes ihkab vaid üht: olla armastatud. Inglise kirjanik Daphne du Maurier (1907–1989) oli üks oma aja hinnatumaid ja produktiivsemaid romaanikirjanikke. Muu hulgas on ta kogunud tuntust romaaniga „Rebecca“ ja lühijutuga „Linnud“, mille põhjal on vändanud filmid suurmeister Alfred Hitchcock. Raamatu „Rachel, mu piin“ põhjal valmis uus film 2017. aastal, peaosas võluv Rachel Weisz.

Kahju, et ma filmi ei näinud. Raamatule on lisatud filmi rezissööri selgitus, mis teda raamatus paelus ja miks ta filmi tegi. Seal oli üks lause umbes nii (mälu järgi), et film ei taotle raamatu kopeerimist . Ja raamatu järelsõna, vist tõlkijalt , oli ka huvitav lugeda.
Nüüd võtsin plaani Nukuteatri etenduse „Linnud“ – põnevik Daphne du Maurier’ „Linnud“ ja Alfred Hitchcocki filmi  „Linnud” ainetel.  Nukuteatris on praegu piletid -40%


Tuomas Kyro
„Kõike head, toriseja“
Tõlkinud Kadri Jaanits
Kirjastus Varrak 2017




Lugesin läbi, aga oma lemmikute listi ei lisa.

8. jaanuar 2018

Keigo Higashino "Andunud kahtlusalune X"

Keigo Higashino
„Andunud kahtlusalune X“
Jaapani keelest tõlkinud Margit Juurikas
Kirjastus Tänapäev 2017














Pärast „Välja“ atsuo Kirimo "Välja"  lugemist ootasin uut jaapani krimkat õhinaga. Tutvustuse kohaselt on Keigo Higashino (snd 1958) on üks kaasaja populaarsemaid jaapani kirjanikke. Ta on hariduselt insener, kuid on viimased aastakümned kirjutanud peamiselt põnevusromaane, mis ilmuvad nii Jaapanis kui paljudes teistes riikides väga suurtes tiraažides. Käesoleva raamatu peategelase põhjal on valminud nii telesari kui mängufilm.
See film on  teadlasest Manabu Yukawast.
Tutvustusest:
Andunud kahtlusalune X“ on üks viimaste aastate raputavamaid põnevusromaane. Üksi tütart kasvatav Yasuko tapab poolkogemata teda rünnanud endise abikaasa. Mõrva aitab varjata tema juhuslikult kohale sattunud naaber, ülimalt andekas matemaatikaõpetaja, kes on Yasukosse armunud. Politsei kutsub keerulise juhtumi lahendamisel appi teadlase Manabu Yukawa, millele järgneb kahe geeniuse vaimne duell.
Mida oskan öelda, minu arvates eriti põnev ei olnud.  Yukawa ja matemaatika-õpetaja Ishigami vaimset duelli oli kaasahaarav jälgida, kahe geeniuse duell tegi loo põnevaks. Ilma selleta võiks öelda, et lihtne lugu lihtsalt kirjutatud. Kuulsatest matemaatikutest ning nende teoreemidest sai lugeda: Arthur  Cayley teoreem, Paul Erdős; Riemanni hüpotees.
Ja selline küsimus, kumb on keerulisem-kas koostada ülesanne, mida inimene lahendada, ei suuda, või sellisele ülesandele lahendus otsida. Või niipidi: kumb on lihtsam- kas ise vastus välja mõelda või teha kindlaks, kas teise inimese poolt välja käidud vastus on õige või mitte. Mitte et ma neist aru oleksin saanud. Matemaatika pole kunagi mu tugevam külg olnud, aga aukartust olen matemaatika ees alati tundnud.
Lk. 252“ Sellest pole midagi, et olen siia luku taha pandud, mõtles ta. Seni, kuni tal on paber ja pliiats, saab  matemaatikaülesannetega tegeleda. Kui ka käed ja jalad kinni seotakse, siis saab ta seda oma peas teha. Isegi kui ta ei näe või ei kuule midagi, siis tema ajuni nende käed ei ulatu. See on tema jaoks piiritu paradiisiaed. Selleks, et matemaatika nimelisest kullasoonest kõik välja kaevata, jääb üks inimelu ilmselgelt lühikeseks.“


7. jaanuar 2018

"Matilda" kinos

„Matilda“
Režissöör: Aleksey Uchitel


Osades: Michalina Olszanska, Danila Kozlovski, Lars Eidinger
Venemaa viimane keiser ja priimabaleriin. Kirg, mis võinuks Venemaa ajalugu muuta. Legendidele aluse pannud armastus. Iga inimese elus esineb hetki, mis võivad kõike igaveseks muuta. Tuleb vaid kuulata armastuse häält ja otsus langetada. Aga kui impeeriumi troonipärija armastab tantsijannat ja kaotab tema pärast pea…
Uspenski katedraal, Kreml, Hodõnski väli, tsaaripaleed, Maria teater ja Moskva Suur Teater – neis paigus tuksub tõelise Venemaa süda.


Hästi tehtud film. Ajalooline kostüümidraama koos dramaatilise armastuse looga. vaid ka armastuselugu.  Meenus  Alla Pugtsova „vsö mogut karoli……….“ . Omajagu põnev oli film ka, sest et ma tsaar Nikolai II-st midagi peale ta hukkamise ja tsaarina nõrkuse Rasputini  vastu ei teadnud.
Filmi vaatama viis mind see tohutu meediakära, mis filmiga kaasas käis.
Oli hea vaadata ja ei olnud kahju esimesest päikselisest talveilmast üle hulga aja paar tundi kinosaalis veeta. Marco Beltrami filmimuusika oli väga hea.
Pärast filmi oli kõvasti guugeldamist.  

Otsisin üles Matilda Felixowna Kschessinskaja pildid ja eluloo. 














Lõpuks ta abiellus Andrei Wladimirowitsch Romanowiga, (ka fimis olemas) .