27. märts 2015

Tänasel teatripäeval.


Lõpetasin just  Eesti teatri aastaauhindade gala otseülekande vaatamise. Sel aastal toimus see  Rahvusooperis Estonia. 
Milline vaimustav vaatepilt: need, keda oleme harjunud tavaliselt laval nägema, sedapuhku pidulikuks sätitult saalis!

Õhtu parima nalja viskas  president Ilves, kes aasta uuslavastuse preemiat üle andes  kiitis, et milline tore ja ühtehoidev rahvas te olete, ma kujutan ette kui siin oleks saalitäis poliitikuid ja toimuks aasta parima poliitiku valimine…
Aasta parima uuslavastuse tiitli pälvis „Joobnud“ Theatrumis. 

Ei ole kahjuks näinud. Nii nagu ka paljusid teisi nomineeritud etendusi. Oi, kui palju rohkem tahaks teatris käia! Kui see teater vaid lähemal oleks…

Tänast Päevalehes ilmunud Veiko Märka artiklit meenutades, olen ma rohkem nummerdatud istekohtadega teatri külastaja, kuigi minu lemmikud 2014 olid just nummerdamata isekohtadega teatrist. Väga vahva artikkel, tasub lugeda!

Täna hoidsin pöialt Indrek Ojarile ja Ivo Uukkivile, mõlemale küll ühes ja samas kategoorias, kahjuks  kumbki auhinda ei saanud. Seevastu Anne Reemann sai, ta on õitsele löönud ja särab igas etenduses. 
Olen väga rõõmus, et Aarne Mikk sai aasta muusikaauhinna. Minu jaoks kehastab Aarne Mikk endas Estonia teatrit tervikuna.
Teine hea nali oli Rauno Elpilt, kes laulis „Don Carlosest“ aariat uute sõnadega. Laulis sellest,  kui raske on ooperis aariat laulda kui sa tead, et  igaühel on kodus plaat, kus sama aariat  laulab Hvorostovski ja iga kooripoiss kulisside taga arvab, et laulab sinust pareminiJa surra rahus ei saa, vähemalt kolm minutit peab enne laulma. 
Auhindu andsid kätte väärikad daamid: Ita Ever, Ülle Ulla, Leida Rammo, Viive Ernesaks, Jelena  Poznjak, lisaks Arvo Pärt, Saša Pepeljanov ja juba mainitud Toomas Hendrik Ilves.

Sai naerda, sai nutta ,nagu ütleks üks Andruis Kiviräha tegelane.


Selle kuu luuletus.

Tänasel Marie Underi sünnipäeval taas üks tema luuletus:

Kaks südant.

Päev kerra tõmbund nagu peni,
on elul äkki sammasseis.
Ja kustund aken tähti täis. Öö juba tõuseb mulle südameni.

Kuuküürak taevas kõnnib võik,
ja värisevat
ma tunnen riiet rinnal: kõik
vaev äkki õitsma lööb kui kevad.

Kõik mure oma pesa säeb
öö kaenla alla:
toas kõrval ema süda valla
ja palvetama kauaks jääb.

Kuid nagu lõvid puuris palved minu:
oo, seda möirgust tõstma jõuetu mu hingeõhk!
Uhm uriseb. Põu põleb nagu põhk—
Mu pärast, ema, kauem koos su käed ja valla süda sinu!



23. märts 2015

Mudlum. "Tõsine inimene."

Mudlum.
„Tõsine inimene.“
Toimetaja Kajar Pruul
Illustratsioonid Martin Luiga
Kujundus Indre Suur
Kirjastus ZA/UM 2014
199 lehekülge.






Nägin vilksamisi „Kirjandusministeeriumis“ Mart Juure intervjuud autoriga, mis ärgitas huvi ja raamat sobis hästi minu programmi lugeda sel aastal rohkem eesti kirjanike raamatuid.
Pildil autor Made Luiga e. Mudlum











Ääretult armas ja soe jutukogumik, mõnus lugemine. Enamus jutte on omavahel seotud ja siduvaks on Mudlumi isik. Aga ega autor endast ei kirjuta, ta kirjutab asjadest: diivanitest, riietest, söögist, korteritest või teistest elusolenditest: kassidest ja koertest.
Jutustuses „Ainult asjadest“ ütleb autor: „Selles loos andun ma täielikult ja kõige häbiväärsemal kombel oma salapahele- asjade mäletamisele. Sest kuidagi on nii, et maailm ei ole minu jaoks tegu, ta on asjadest tehtud. Sellepärast ei saa ma vastu tulla oma sõprade soovidele, kes aina kehutavad mind kirjutama sellist juttu, kus ka midagi juhtuks. No mis mõttes juhtub? Juhtub ka siis midagi või ei? Ausalt, mul päriselus ka ei juhtu mitte midagi. Asjad lihtsalt on ja läbi selle olemise nad muutuvad. Ja isegi kui asju enam ei ole, siis nad ikkagi on ja midagi nagu poleks juhtunud.“
Just see viimane:“ Ja isegi kui asju enam ei ole, siis nad ikkagi on ja midagi nagu poleks juhtunud.“ Jutustuste tegevus toimub kusagil paralleelmaailmas, mida reaalsuses enam ei ole, kuid mis autori peas on täiesti olemas e. enneolevikus, nagu on nimetatud üks jutustus.

Ja ma lugesin kõik need jutustused kassidest ja vanadest diivanitest ning keerulise arhitektuuriga majadest läbi suure huviga, uskumatu. Tekst on tihe ja mitmekihiline. Selle taga, mida autor kirjutab, on see, mis tegelikult oli, mida autor mõtles ja mida sa ise mõtlema hakkad. Raamat ei ole pelgalt eluloo- ega mälestuste raamat, ikka puhas ilukirjandus. Mul on meeles, et intervjuus ütles Mudlum, et eluloolisem on jutustus „Minu tädi Ellen". Tädi Ellen on Juhan Smuuli viimane abikaasa Ellen Noot.

Seda raamatut lugedes leiad õigustuse ka enda keskmise inimese elule.
Lk. 135 „Ma mõtlen, maailma tahab saada looks. Ta olemise mõte ja eesmärk on saad üles kirjutatud ja ära räägitud. Sinu elu, nii tühine ja rumal, kui ta sulle ka ei tundu, see elu on lugu ja selleläbi on temal oma koht ja tähendus.“
Mudlumi lood selles raamatus on üles kirjutatud ja ära räägitud kaunis eesti keeles. Ja ma loodan, et see ei jää autori viimaseks raamatuks.

Eraldi ära märkida tahaksin ka Martin Luiga illustratsioonid, paraku ma ei tea, mis tehnikas need tehtud on. Internetist raamatu esitluse juurest leidsin veel selle illustratsiooni:

22. märts 2015

Hans Magnus Enzensberger "Intelligentsuse eksiaias"

Hans Magnus Enzensberger.
„Intelligentsuse eksiaias.
Idioodijuht.“
Saksa keelest tõlkinud Maarja Kangro
LR 2915//2
38 lehekülge








Huvitav väike raamatuke.
Suuresti kujutab endast igasugu intelligentsuse mõõtmise ja intelligentsuse testide kriitikat.
Mõni ehk mäletab veel 1972.aastal Loomingu Raamtukogus ilmunud H.J. Eysencki testiraamatut „Tunne oma võimeid“.
Higistasin minagi selle testiraamatu kallal, eriti nende stiilis „Milline kujunditest sobib tühja ruutu“ testide juures ja olin mures madala intelligentsuse pärast.

Nüüd tagantjärgi saan rehabiliteeritud. Lk. 22. „Mida täpsemini tema /Eysenck/teoseid uurida, seda enam tikub kuju võtma järeldus, et tegu on testi looja tahtmatu autoportreega. Ilmselgelt on meil tegemist musterõpilasega, kes on matemaatika – ja maateadustundides alati tähelepaneklikult kuulanud. Kahjuks on sellel imetlusväärsel usinusel oma hind. Tema esmaklassiline keskmine hinne on lunastatud äärmiselt redutseeritud tajuvõimega, häiritud suhtega esteetikasse, teatava eluvõõrusega, millel puudub igasugune seos aktuaalse maailmaga. Poliitika või mistahes ühiskondliku praktika suhtes ei näita ideaalne katseisik üles mingisugust huvi.

Enzensbergeri raamatus on  toodud näidislehekülg  Eysencki raamatust „Missugune kuuest nummerdatud kujundist sobib tühja ruutu“.
Nüüd lahendasin selle hoobilt.

Autor ütleb, et kes ei suuda palimpsesti palindroomist eristada, sel pole mingit lootust Eysencki testidega.
Kuna ma ei tea, mis on palimpsest, pidin guugeldama.
Palimpsest :papüürus, puhtaks kraabitud paber.
Charles Strossil sellenimeline ulmeromaan. Just seesama Charles Stross, kelle ulmeromaani „Pereäri“ just lugeda võtsin. Väsisin raamatukogu riiulite vahel uitamisest, uuemaid väljalaenuttaud, vanemad loetud või ei paku huvi, katsetan ulmega.

Aga et mitte liiga kaugele loetud raamatust minna, siis võib teema kokku võtta, et me ei ole piisavalt intelligentsed, et teada, mis intelligentsus on.

20. märts 2015

Lee Child "Tõmbetraat"

Lee Child.
Tõmbetraat.
Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann
Toimetanud Ingrid Eylandt-Kuure
Varrak 2015
456 lk











Olen kõik Jack Reachheri  lood läbi lugenud, käesolevat lugedes tundus see imeliselt värske. Kui Jack lõpulehekülgedel hakkas maja peale mõtlema, oli esimene mõte, et kas tõesti nüüd saavad läbi tema seiklused. Majas elavast Jack Reacherist pole ju midagi kirjutada- vananev detektiiv?  
Ilmumisaastat vaadates sain aru oma veast. „Tõmbetraat“ on  üks 60 aastase briti kirjaniku Jim Granti , kes pseudonüümi Lee Child kasutab, varastest romaanidest, täpsemalt 1999.a ilmunud „Tripwire“ tõlge. Sellest siis ka see eriline värskus. Kuigi raamatus on palju klišeesid, liiga silmnähtavalt heidetakse varju pseudosüüdlastele, siis ikkagi  algusest lõpuni tõeline maiuspala põnevike austajatele. Ja väga hea tõlge.

Raamat algab kaasakiskuvalt: „Konksu-Hobie võlgnes kogu oma elu ühele ligi kolmekümne aasta vanusele saladusele. Võlgnes sellele kogu oma vabaduse, ühiskondliku staatuse, raha ja kõik muu. Ja nagu iga teinegi niisuguses iseäralikus olukorras viibiv ettevaatlik mees, oli ta valmis tegema saladuse kaitsmiseks kõike, mida vaja. Sest tal oli nii mõndagi kaotada. Oli kaotada kogu oma elu.
See kaitse, mille peale ta oli peaaegu kolmkümmend aastat lootnud, toetus kõigest kahele asjale. Sellesamale kahele asjale, mida ükskõik milline inimene kasutab enda kaitsmiseks ükskõik millise hädaohu eest. Samasugusel viisil kaitseb riik ennast vaenlase raketi, korteris elav inimene murdvarga ja poksija teda nokaudiga ähvardava löögi eest. Avastamine ja reageerimine. Esimene etapp ja teine etapp. Kõigepealt sa märkad ohtu ja seejärel reageerid sellele.“
Kuigi mul on järjest raskem  Jack Reacheri  seiklusi ja raamatu pealkirju meeles hoida, siis  Konksu Hobie lugu  jääb meelde.

Raamatu lõpus Jack Reacheri  cv, pole seda teiste romaanide sabas märganud.

Sünnikuupäev 29.10.
1,98 pikk
100-113 kg
Varatu.
Haridus, vanemad, teenistuskäik jne.

Väga hea puhkuselektüür, lennujaamas veedetud ooteaeg  ja lennuaeg möödusid 456. lehekülje saatel kiiresti.

Jack Reacherile meeldis Piet Mondriani“ Kompositsioon punase, kollase ja sinisega“, mille repro rippus tema kauni armsama korteriseinal.





Jack  Reacher kuulas Wynonna Judd  „Tell Me Why“ ja mõtles, et kui päritud maja vastu võtab , ostab endale selle plaadi. 



Järgnevalt laulab Wynonna Judd seda laulu 20 aastat hiljem:

Eesti keeles laulab seda kaunist kantrilaulu Iloma Aasvere „Kogu maailma lai“.


10. märts 2015

Emmanuel Bove "Minu sõbrad"

Emmanuel Bove
„Minu sõbrad.“
Loomingu Raamatukogu 2015 ///5-6
Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff.
104 lehekülge.






Väike raamat jutustab ühe mehe loo.
Peategelane Victor Bâton  on üksildane inimene, raamat kirjeldab tema tundeid ja mõtteid. Midagi ei juhtu.

Stiilinäide: „Kui kodunt välja lähen, loodan alati, et juhtub midagi, mis mu elu täielikult muudab. Ootan seda kuni kojujõudmiseni. Sellepärast ma oma toas püsida ei tahagi. Kahjuks ei ole seni midagi niisugust juhtunud.“

Ja nii ongi. Bâton  kohtub tänaval ja baarides erinevate inimestega. Ta igatseb inimlikku soojust ja sõprust, kuid põrkub alatasa kokku inimestega, kes teda  ei mõista tema arvates.  
Victor Bâton  nimelt usub, et ta on hea inimene ja väärib sõprust, seetõttu ei väsi ta seda otsimast. Lugejal muljet peategelasest kui heast inimesest ei jää, ta on manipuleeriv, kitsi ja omakasupüüdlik. Ta püüab meeldida ja on pidevalt hirmul, mida temast mõeldakse.  Raamat on kurb, peategelane on vaene, sõjas invaliidistunud, üksildane ja valesti mõistetud.  Loos on ka omajagu optimismi,  just see peategelase vääramatu usk enda headusesse, ning sellist kibedat huumorit. Mis vaese inimese üle ikka naerda.
Kui minajutustajat psühholoogiliselt  sildistada, siis on ta introvert ja ülitundlik (Elaine N. Aron raamat "Ülitundlik inimene“ ) ja absoluutselt empaatiavõimeta.

Mulle see 1924. aastal kirjutatud raamat meeldis. Kiretu lakooniline stiil, aga mitte sugugi kuiv, täiesti tajutav pinge peategelase tunnete jälgimisel  ja vaesuse kirjeldustes.

Raamatus ei ole sündmusi, lihtsad vaese elu pildid, tunnete ja meeleolude nappide sõnadega  filigraanne  kirjeldus . Just stiil mulle meeldis.

Maja Pariisis Montparnasse'l, kus E. Bove elas.

4. märts 2015

K&K Philharmoniker Johann Strauss kontsert-galaetendus Nordea kontserdimajas.



Johann Strauss kontsert-galaetendus 
Nordea kontserdimajas 03.03.2015
K&K Filharmoonikud
Muusikaline üldjuht  ja dirigent Georg Kendlinger
Austria K&K Ballett





Matthias Georg Kendlinger asutas koos Viini Riigiooperi ja Viini uusaastakontserdi koreograaf Gerlinde Dilliga 1998.aastal Austria K&K Balletti.
2002.aastal asutas Kendlinger oma sümfooniaorkestri  K&K Fiharmoonikud (K&K Philharmoniker)  ning 2003. aastal Kendlinger K&K ooperikoori. 


Seejuures on ta tuntud ka heliloojana, tema loomingut võib kuulata YouTube’s. 2006.aastal tegi oma debüüdi dirigendina.

Orkester K&K Filharmoonikud  annab aastas umbes 100 kontserti, orkestrisse  kuulub 70 professionaalset muusikut. Orkestri tihedast ajagraafikust annab aimu, et päev  enne Tallinna kontserti esinesid nad Helsingis ja veel päev varem Turus. Solarise kõrval tänaval seisid reas nende bussid. Meenus raamatust Otto Schneidereit. Johann Strauss ja linn ilusal sinisel Doonaul.,kuidas Johann Strauss oma orkestriga mööda Euroopat tuuritas. Ajalugu jätkub.

Kontserdi kava oli mitmekesine. Algas Josef Straussi „ Piduliku marsiga“. Kontserdi esimeses osas kõlas Josef Straussilt veel „Esimene ja viimane“ (Die ersten und letzten), mis  oli küll insenerist  helilooja  esimene töö, kandis numbrit op.1, kuid  ei jäänud viimaseks. Viimane tema nimekirjas on op.283.

Ülejäänud kava  koosnes Johann Strauss poja  töödest. Ettekantud sai tema op.1 „Mõttesalmid“  (Sinngedischte ), milles võis juba aimata tulevast „Ilusal sinisel  Doonaul“. Kavas oli sümfooniline pilt „Unenägu“ (Traumbild), mis meenutas ooperimuusikat, näiteks Puccinit.
Publik hakkas üles sulama kontserdi  esimese poole eelviimase (8.) loo ajal. „Csárdás, sedapuhku küll ooperist „Rüütel Pázmán“, mitte operetist „Nahkhiir“. Viini Filharmoonikutelt 1989. aasta uusaastakontserdil kõlas nii::



Teine kontserdipool oli elavam ja hoogsam. Elevust lisas timpanite taga istuv noormees, kes žongleeris timpaninuiadega ja polka „Tulevärk“ (Feuerfest) ajal tassis lavale alasi koos sepahaamritega. Straussi kontsertidel ikka tehakse vigurit, nagu ka uusaasta kontserdilgi. Siin K&K Filharmoonikud:


Orkester oli pehmekõlaline ja mängis tehniliselt täiuslikult, ütlen ma mitte-muusikuna. Küll  tahaksin lisada, et rutiinselt. Aga võib-olla saabki ainult nii Straussi mängida.  Ei oodanud ju keegi kontserdilt uut tõlgendust vaid ehtsat aegumatut Straussi, mida tõestas lisaloo „Ilusal sinisel Doonaul“ avahelide ajal vallandunud publiku aplaus.

Sellisel kontserdil on oluline emotsioon. Mina kuulsin Straussi kontserti Viini Muusikaühingu kuldses saalisMina Viinis 30.04.-04.05. 2.osa  ja seda elamust on raske korrata. Vaheajal mõtlesin, et kallis pilet ei tasunud end ära, Straussi võib kuulata ainult Viinis. Teisel kontserdipoolel leebusin ja sain oma emotsiooni kätte.

Peale vaheaega   märgiksin ära lustaka „Kunstniku kadrilli“ (Künstler-Quadrille).
 Ka siin K&K Filharmoonikud:

19. sajandil ei tõmmatud järske piire nn. tõsise ja meelelahutusliku muusika vahel. Mozart lisas oma ooperitesse tantsumuusikat ja Strauss tantsumuusikasse tänaseid klassikuid. Selle  juba Straussi poolt teise "Kunstniku kadrilli" (op.201) kirjutas ta 1858.aastal veebruaris toimunud kunstnike balli (Künstler ball) jaoks kasutades tantsu helikeeles teiste heliloojate hooajal mängitavaid teoseid.  Minagi tundsin ära Mendelssohni, Beethoveni, Mozarti, Chopeni ja  Weberi, küllap oli rohkemgi. Künstler-ball - Viini suures ballivaimustuses olid ballid juristidele, arhitektidele inseneridele, arstidele, kelle iganes jaoks.


Austria K&K Balletti koosseisus tantsib 5 paari koreograaf Viktor Litvinov (Kiievi Rahvusooper) juhendamisel. Nostalgilised ja humoristlikult lavastatud tantsud.
Tantsupaarid lisasid kontserdile visuaalset efekti ja tegid sellest tõelise  muusikalise etenduse.
Tantsunumbrid lisasid kontserdile visuaalset efekti ja tegid sellest tõelise  muusikalise etenduse.


















Hommikul autosse võtsin Viini filharmoonikute Straussi plaadi. Väga hea ja reibas ärataja ning päeva sissejuhataja. Tuleval aastal Viini!


3. märts 2015

John Grisham "Plaatanipuu"

John Grisham
„Plaatanipuu“.
Inglise keelest tõlkinud Toomas Taul.
Kirjastus „Varrak „ 2015
544 lehekülge.







Grishami rida mu kodusel raamaturiiulil  on pikk.  Grisham on kirjutanud üle  30 romaani, eesti keelde on tõlgitud 22(?) ja kõik nad mu kodusel raamaturiiulil üles rivistatud või rivist läbi käinud. Ühtegi teist autorit  nii palju pole, kui mitte arvestada klassikute kogutud teoseid.
„Plaatanipuu“ on Grishamile omane kohturomaan. Testamendivaidlus  Ameerika lõunaosariigi kohtus. Valge mees teeb enne enesetappu uue omakäelise testamendi, millega jätab lapsed pärandist ilma ning kogu vara, mida on tervelt
24 miljonit dollarit, pärib mustanahaline koduabiline. Mitte midagi kriminaalset, aga vaidlust jätkub 500-l leheküljel.
Seekord ei ole Grisham oma vanemaid tähtteoseid, näiteks „Aguliadvokaat" ja “Vihmameister“, ületanud, kuid on neile lehekülgede arvult kannule jõudnud. Kui advokaatidele makstakse tunnitasu, siis selle raamatu autorile endisele advokaadile lehekülgede pealt- lugedes on küll selline tunne. Ei saa öelda, et lugu venis, aga tarbetult pikk oli küll. Samas pooleli ka ei tahtnud jätta. Pisut enam tihedust oleks raamatule kasuks tulnud.
Raamat neile, kes peavad lugu kohtudraamadest. Siin on advokaatide protsessi ettevalmistamist ja sekka nende isiklikku elu, vandekohtunike valimist, kohtuistungeid, ajalugu ja rassiküsimust. Aga ei midagi eriti meeldejäävat. Siiski ootan juba Grishami 2014 a. avaldatud „Gray Mountain’i“ tõlget.
Leidsin sellise plaatanipuu (Platanud wrihti):

Lauluks kõlbab siia "Missisipi"

2. märts 2015

Erica Jong. "Võrgutades deemonit"

Erica Jong
„Võrgutades deemonit. Kirjaniku elust.“
Inglise keelest tõlkinud Kattri Ezzoubi.
Eesti raamat
Tallinn2009
207 lehekülge.






Sain nüüd läbi loetud kõik Erica Jongi eesti keeles avaldatud raamatud.
Ka see viimane meeldis mulle.
Esiteks juba sellepärast, et raamatu lehekülgedel kohtab mitmeid ameerika autoreid, keda olen lugenud. Kirjutasin üles ka mitmed nimed, kelle eesti keeles avaldatud teoseid võiksin lugeda. Näiteks  John Cheever „Skandaalne perekond“, ilmus sarjas „ XX sajandi raamat“ ja Howard Fast „Viimne piir“.  Nii ammu ilmunud, et ei mäletagi, kas olen neid lugenud. Raamat on nagu omalaadne kultuurilugu, autor kirjutab oma kohtumistest tuntud kunstiinimestega, näiteks Henry Milleriga.

Teiseks on raamat väga aus ja otsekohene autobiograafia. E. Jong kirjutab oma elust, abikaasadest, raamatute kirjutamisest, perekonnast kuni vanavanemateni välja, aga see ei ole tüütav. Kui võtaksin kokku kolm peateemat, mis raamatust välja tuua, siis oleksid need 1) seksisõltuvus; 2) alkoholi sõltuvus 3) raamatute kirjutamine.
Mulle meeldin Erica Jongi juures just see, et ta on olnud nii …. kuidas seda öeldagi …… „kadestamisväärselt elus“. Kui oma elus oled tasakaalukas ja alalhoidlik olnud, siis tulebki põnevust  teiste eludest otsida.
Leheküljel 125 leian laus :  „Pärast teatud punkti elus jääme valitud ameti lõksu ja teiste elude proovimiseks pole kuigi palju võimalusi.“  Eks vanuseks 60+ olen oma ametist mõnikord vägagi tüdinud. Aga alati, kui hakkan mõtlema, mida veel võiksin teha, siisi jõuan selleni, et ma ei oskagi midagi muud kui see, millega tegelen.

Erica Jong sündis 1942 aastal. Noore autorina nägi ta välja nii:



Lk. 165 kirjutas autor Julia Phillipsist, kellega nad teineteist raamatutes pilasid. Julia kirjutas oma raamatutes, et Erica näeb välja nagu MissPiggy. Mina muidugi ei teadnud midagi Miss Piggyst. Hakkasin guugeldama, vat selline on Miss Piggy:





1. märts 2015

Carl Mothander. "Kulinaarsed vested"

Carl Mothander
"Kulinaarsed vested"
Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär.
 Loomingu raamatukogu 40/2014
88 lehekülge








Väga mõnus lugemine.  
Tundus nagu loeksin kaasaegset humoristlikku toidublogi. Kui olin mõned leheküljed lugenud, keerasin algusesse tagasi, et kontrollida, missugusest välja-andest tõlgitud.  Kas ikka tõesti eelmise sajandi esimesest kolmandikust-ja oligi – 1931.
Ma ei teadnud sellist autorit nagu Carl Mothander. „Parunid, eestlased ja enamlased „ võtan nüüd raamatukogust. Selles raamatus jutustab rootsi  aja-kirjanik Mothander,  kuidas  ta satub abielusidemete tõttu Tohisoo mõisa omanikuks ja peab aastakümneid "Rootsi härra Kaarli" nime all põllumehe ametit. „Eesti mälu“ sarjas ilmunud „Rootsi kuninga valge laeva“ otsisin ka riiulilt välja. Ja mitte sellepärast, et autor toidust nii kaasakiskuvalt oskab kirjutada.
Autor valdab sõna ja kirjutab huvitavalt ja humoristlikult. "Kulinaarsetes vestetes" on autor lisaks mõisa köögipoolele üles tähendanud huvitavaid inimesi ja meele-olukaid koosviibimisi, kirjeldab  Maarjamaa kaunist loodust ning pöördub armastavalt ja armsasti oma abikaasa (Kallis Kaasa) poole.
Ja kui huvitavad toidud! Palju põnevat, mida tahan järgi proovida. Näiteks miks mitte nii: viis hakitud karbikilu, üks kõvaks keedetud ja peeneks hakitud muna, hakitud petersell, kõik segatud ja kiires võis üle praetud. Serveeritakse kuumalt  röstleival.
Toitu tehakse valdavalt maarjamaistest köögiviljadest, õnnelike loomade ja lindude lihast, vähkidest, kes vabalt jões ringi ujusid.
Tegevuspaik Tohisoo mõis Raplamaal. Tohisoo mõis asutati 16. sajandil. Mõis vahetas korduvalt omanikke. 1744. aastal ostis mõisa B. J. von Wrangell, kelle perekonna valdusse jäi mõis kuni võõrandamiseni 1919. aastal. 1923. aastal asus mõisa kool, aastail 1987–1992 tegutses hoones kultuurimaja. Tänapäeval on mõisahoones Kohila Koolituskeskus.

Lugesin raamatukogu eksemplari läbi, tõttasin raamatupoodi ja ostsin endale ka. Panin riiulile kõrvuti Frances Mayese Toskaana raamatutega. Seda raamatut sirvin veel.