Lõpetasin
just Eesti teatri aastaauhindade gala otseülekande
vaatamise. Sel aastal toimus see Rahvusooperis Estonia.
Milline vaimustav
vaatepilt: need, keda oleme harjunud tavaliselt laval nägema, sedapuhku pidulikuks
sätitult saalis!
Õhtu
parima nalja viskas president Ilves, kes
aasta uuslavastuse preemiat üle andes kiitis, et milline tore ja ühtehoidev rahvas
te olete, ma kujutan ette kui siin oleks saalitäis poliitikuid ja toimuks aasta
parima poliitiku valimine…
Aasta parima uuslavastuse tiitli pälvis „Joobnud“ Theatrumis.
Ei ole kahjuks näinud. Nii nagu ka paljusid
teisi nomineeritud etendusi. Oi, kui palju rohkem tahaks teatris käia! Kui see
teater vaid lähemal oleks…
Tänast
Päevalehes ilmunud Veiko Märka artiklit meenutades, olen ma rohkem nummerdatud
istekohtadega teatri külastaja, kuigi minu lemmikud 2014 olid just nummerdamata
isekohtadega teatrist. Väga vahva artikkel, tasub lugeda!
Täna hoidsin
pöialt Indrek Ojarile ja Ivo Uukkivile, mõlemale küll ühes ja samas kategoorias,
kahjuks kumbki auhinda ei saanud.
Seevastu Anne Reemann sai, ta on õitsele löönud ja särab igas etenduses.
Olen
väga rõõmus, et Aarne Mikk sai aasta muusikaauhinna. Minu jaoks kehastab Aarne
Mikk endas Estonia teatrit tervikuna.
Teine
hea nali oli Rauno Elpilt, kes laulis „Don Carlosest“ aariat uute sõnadega. Laulis
sellest, kui raske on ooperis aariat
laulda kui sa tead, et igaühel on kodus plaat, kus sama aariat laulab Hvorostovski ja iga kooripoiss kulisside
taga arvab, et laulab sinust paremini.
Ja surra rahus ei saa, vähemalt kolm minutit peab enne laulma.
Auhindu
andsid kätte väärikad daamid: Ita Ever, Ülle Ulla, Leida Rammo, Viive Ernesaks,
Jelena Poznjak, lisaks Arvo Pärt, Saša Pepeljanov
ja juba mainitud Toomas Hendrik Ilves.
Sai
naerda, sai nutta ,nagu ütleks üks Andruis Kiviräha tegelane.
Nägin
vilksamisi „Kirjandusministeeriumis“ Mart Juure intervjuud autoriga, mis
ärgitas huvi ja raamat sobis hästi minu programmi lugeda sel aastal rohkem eesti
kirjanike raamatuid.
Pildil autor Made Luiga e. Mudlum
Ääretult
armas ja soe jutukogumik, mõnus lugemine. Enamus jutte on omavahel seotud ja
siduvaks on Mudlumi isik. Aga ega autor endast ei kirjuta, ta kirjutab
asjadest: diivanitest, riietest, söögist, korteritest või teistest
elusolenditest: kassidest ja koertest.
Jutustuses
„Ainult asjadest“ ütleb autor: „Selles
loos andun ma täielikult ja kõige häbiväärsemal kombel oma salapahele- asjade
mäletamisele. Sest kuidagi on nii, et maailm ei ole minu jaoks tegu, ta on
asjadest tehtud. Sellepärast ei saa ma vastu tulla oma sõprade soovidele, kes
aina kehutavad mind kirjutama sellist juttu, kus ka midagi juhtuks. No mis
mõttes juhtub? Juhtub ka siis midagi või ei? Ausalt, mul päriselus ka ei juhtu mitte
midagi. Asjad lihtsalt on ja läbi selle olemise nad muutuvad. Ja isegi kui asju
enam ei ole, siis nad ikkagi on ja midagi nagu poleks juhtunud.“
Just
see viimane:“ Ja isegi kui asju enam ei ole, siis nad ikkagi on ja midagi nagu
poleks juhtunud.“ Jutustuste tegevus toimub kusagil paralleelmaailmas, mida
reaalsuses enam ei ole, kuid mis autori peas on täiesti olemas e. enneolevikus,
nagu on nimetatud üks jutustus.
Ja
ma lugesin kõik need jutustused kassidest ja vanadest diivanitest ning
keerulise arhitektuuriga majadest läbi suure huviga, uskumatu. Tekst on tihe ja mitmekihiline. Selle
taga, mida autor kirjutab, on see, mis tegelikult oli, mida autor mõtles ja mida sa ise
mõtlema hakkad. Raamat ei ole pelgalt eluloo- ega mälestuste raamat, ikka puhas ilukirjandus. Mul on meeles, et intervjuus ütles
Mudlum, et eluloolisem on jutustus „Minu tädi Ellen". Tädi Ellen on Juhan Smuuli viimane abikaasa Ellen Noot.
Seda
raamatut lugedes leiad õigustuse ka enda keskmise inimese elule.
Lk.
135 „Ma mõtlen, maailma tahab saada looks. Ta olemise mõte ja eesmärk on saad
üles kirjutatud ja ära räägitud. Sinu elu, nii tühine ja rumal, kui ta sulle ka
ei tundu, see elu on lugu ja selleläbi on temal oma koht ja tähendus.“
Mudlumi
lood selles raamatus on üles kirjutatud ja ära räägitud kaunis eesti
keeles. Ja ma loodan, et see ei jää autori viimaseks raamatuks.
Eraldi
ära märkida tahaksin ka Martin Luiga illustratsioonid, paraku ma ei tea, mis
tehnikas need tehtud on. Internetist raamatu esitluse juurest leidsin veel
selle illustratsiooni:
Suuresti
kujutab endast igasugu intelligentsuse mõõtmise ja intelligentsuse testide
kriitikat.
Mõni
ehk mäletab veel 1972.aastal Loomingu Raamtukogus ilmunud H.J. Eysencki
testiraamatut „Tunne oma võimeid“.
Higistasin
minagi selle testiraamatu kallal, eriti nende stiilis „Milline kujunditest sobib
tühja ruutu“ testide juures ja olin mures madala intelligentsuse pärast.
Nüüd
tagantjärgi saan rehabiliteeritud. Lk. 22. „Mida
täpsemini tema /Eysenck/teoseid uurida, seda enam tikub kuju võtma järeldus, et
tegu on testi looja tahtmatu autoportreega. Ilmselgelt on meil tegemist
musterõpilasega, kes on matemaatika – ja maateadustundides alati tähelepaneklikult
kuulanud. Kahjuks on sellel imetlusväärsel usinusel oma hind. Tema esmaklassiline
keskmine hinne on lunastatud äärmiselt redutseeritud tajuvõimega, häiritud suhtega
esteetikasse, teatava eluvõõrusega, millel puudub igasugune seos aktuaalse
maailmaga. Poliitika või mistahes ühiskondliku praktika suhtes ei näita
ideaalne katseisik üles mingisugust huvi.
Enzensbergeri
raamatus on toodud näidislehekülg Eysencki raamatust „Missugune kuuest
nummerdatud kujundist sobib tühja ruutu“.
Nüüd
lahendasin selle hoobilt.
Autor
ütleb, et kes ei suuda palimpsesti palindroomist eristada, sel pole mingit
lootust Eysencki testidega.
Kuna
ma ei tea, mis on palimpsest, pidin guugeldama.
Palimpsest :papüürus, puhtaks
kraabitud paber.
Charles
Strossil sellenimeline ulmeromaan. Just seesama Charles Stross, kelle
ulmeromaani „Pereäri“ just lugeda võtsin. Väsisin raamatukogu riiulite vahel uitamisest,
uuemaid väljalaenuttaud, vanemad loetud või ei paku huvi, katsetan ulmega.
Aga
et mitte liiga kaugele loetud raamatust minna, siis võib teema kokku võtta, et
me ei ole piisavalt intelligentsed, et teada, mis intelligentsus on.
Olen
kõik Jack Reachheri lood läbi lugenud, käesolevat
lugedes tundus see imeliselt värske. Kui Jack lõpulehekülgedel hakkas maja
peale mõtlema, oli esimene mõte, et kas tõesti nüüd saavad läbi tema seiklused.
Majas elavast Jack Reacherist pole ju midagi kirjutada- vananev detektiiv?
Ilmumisaastat
vaadates sain aru oma veast. „Tõmbetraat“ on üks 60 aastase briti kirjaniku Jim Granti , kes pseudonüümi Lee Child kasutab,varastest romaanidest, täpsemalt 1999.a ilmunud
„Tripwire“ tõlge. Sellest siis ka see eriline värskus. Kuigi raamatus on palju
klišeesid, liiga silmnähtavalt heidetakse varju pseudosüüdlastele, siis
ikkagialgusest lõpuni tõeline maiuspala
põnevike austajatele. Ja väga hea tõlge.
Raamat
algab kaasakiskuvalt: „Konksu-Hobie
võlgnes kogu oma elu ühele ligi kolmekümne aasta vanusele saladusele. Võlgnes
sellele kogu oma vabaduse, ühiskondliku staatuse, raha ja kõik muu. Ja nagu iga
teinegi niisuguses iseäralikus olukorras viibiv ettevaatlik mees, oli ta valmis
tegema saladuse kaitsmiseks kõike, mida vaja. Sest tal oli nii mõndagi kaotada.
Oli kaotada kogu oma elu.
See kaitse, mille peale ta oli
peaaegu kolmkümmend aastat lootnud, toetus kõigest kahele asjale. Sellesamale
kahele asjale, mida ükskõik milline inimene kasutab enda kaitsmiseks ükskõik
millise hädaohu eest. Samasugusel viisil kaitseb riik ennast vaenlase raketi,
korteris elav inimene murdvarga ja poksija teda nokaudiga ähvardava löögi eest.
Avastamine ja reageerimine. Esimene etapp ja teine etapp. Kõigepealt sa märkad
ohtu ja seejärel reageerid sellele.“
Kuigi
mul on järjest raskem Jack Reacheri seiklusi ja raamatu pealkirju meeles hoida,
siis Konksu Hobie lugu jääb meelde.
Raamatu
lõpus Jack Reacheri cv, pole seda teiste
romaanide sabas märganud.
Sünnikuupäev
29.10.
1,98
pikk
100-113
kg
Varatu.
Haridus,
vanemad, teenistuskäik jne.
Väga
hea puhkuselektüür, lennujaamas veedetud ooteaeg ja lennuaeg möödusid 456. lehekülje saatel
kiiresti.
Jack
Reacherile meeldis Piet Mondriani“ Kompositsioon punase, kollase ja sinisega“,
mille repro rippus tema kauni armsama korteriseinal.
Jack Reacher kuulas Wynonna Judd „Tell Me Why“ ja mõtles, et kui päritud maja
vastu võtab , ostab endale selle plaadi.
Järgnevalt laulab Wynonna Judd seda laulu 20 aastat hiljem:
Eesti keeles laulab seda kaunist kantrilaulu Iloma
Aasvere „Kogu maailma lai“.
Peategelane
Victor Bâton on üksildane inimene,
raamat kirjeldab tema tundeid ja mõtteid. Midagi ei juhtu.
Stiilinäide:
„Kui kodunt välja lähen, loodan alati, et
juhtub midagi, mis mu elu täielikult muudab. Ootan seda kuni kojujõudmiseni. Sellepärast
ma oma toas püsida ei tahagi. Kahjuks ei ole seni midagi niisugust juhtunud.“
Ja nii
ongi. Bâton kohtub tänaval ja baarides erinevate
inimestega. Ta igatseb inimlikku soojust ja sõprust, kuid põrkub alatasa kokku
inimestega, kes teda ei mõista tema
arvates.
Victor
Bâton nimelt usub, et ta on hea inimene
ja väärib sõprust, seetõttu ei väsi ta seda otsimast. Lugejal muljet
peategelasest kui heast inimesest ei jää, ta on manipuleeriv, kitsi ja
omakasupüüdlik. Ta püüab meeldida ja on pidevalt hirmul, mida temast mõeldakse.
Raamat on kurb, peategelane on vaene, sõjas
invaliidistunud, üksildane ja valesti mõistetud. Loos on ka omajagu optimismi, just see peategelase vääramatu usk enda headusesse,
ning sellist kibedat huumorit. Mis vaese inimese üle ikka naerda.
Kui
minajutustajat psühholoogiliselt sildistada,
siis on ta introvert ja ülitundlik (Elaine N. Aron raamat "Ülitundlik
inimene“ ) ja absoluutselt empaatiavõimeta.
Mulle
see 1924. aastal kirjutatud raamat meeldis. Kiretu lakooniline stiil, aga mitte
sugugi kuiv, täiesti tajutav pinge peategelase tunnete jälgimisel ja vaesuse kirjeldustes.
Raamatus
ei ole sündmusi, lihtsad vaese elu pildid, tunnete ja meeleolude nappide
sõnadega filigraanne kirjeldus . Just stiil mulle meeldis.
Matthias Georg Kendlinger asutas
koos Viini Riigiooperi ja Viini uusaastakontserdi koreograaf Gerlinde Dilliga
1998.aastal Austria K&K Balletti.
2002.aastal
asutas Kendlinger oma sümfooniaorkestri K&K
Fiharmoonikud (K&K Philharmoniker) ning
2003. aastal Kendlinger K&K ooperikoori. Seejuures on ta tuntud ka
heliloojana, tema loomingut võib kuulata YouTube’s. 2006.aastal
tegi oma debüüdi dirigendina.
Orkester
K&K Filharmoonikud annab aastas
umbes 100 kontserti, orkestrisse kuulub 70
professionaalset muusikut. Orkestri tihedast ajagraafikust annab aimu, et päev enne Tallinna kontserti esinesid nad
Helsingis ja veel päev varem Turus. Solarise kõrval tänaval seisid reas nende
bussid. Meenus raamatust Otto Schneidereit. Johann Strauss ja linn ilusal sinisel Doonaul.,kuidas Johann Strauss oma orkestriga
mööda Euroopat tuuritas. Ajalugu jätkub.
Kontserdi
kava oli mitmekesine. Algas Josef Straussi „ Piduliku marsiga“. Kontserdi
esimeses osas kõlas Josef Straussilt
veel „Esimene ja viimane“ (Die ersten und letzten), mis oli küll insenerist helilooja esimene töö, kandis numbrit op.1, kuid ei jäänud viimaseks. Viimane tema nimekirjas on
op.283.
Ülejäänud
kava koosnes Johann Strauss poja töödest. Ettekantud sai tema op.1 „Mõttesalmid“ (Sinngedischte ), milles võis juba aimata tulevast „Ilusal sinisel Doonaul“. Kavas oli sümfooniline pilt „Unenägu“ (Traumbild),
mis meenutas ooperimuusikat, näiteks Puccinit.
Publik
hakkas üles sulama kontserdi esimese
poole eelviimase (8.) loo ajal. „Csárdás, sedapuhku küll ooperist „Rüütel Pázmán“, mitte operetist „Nahkhiir“. Viini Filharmoonikutelt 1989. aasta uusaastakontserdil kõlas nii::
Teine
kontserdipool oli elavam ja hoogsam. Elevust lisas timpanite taga istuv noormees,
kes žongleeris timpaninuiadega ja polka „Tulevärk“ (Feuerfest) ajal tassis
lavale alasi koos sepahaamritega. Straussi kontsertidel ikka tehakse vigurit, nagu ka uusaasta kontserdilgi. Siin K&K Filharmoonikud:
Orkester
oli pehmekõlaline ja mängis tehniliselt täiuslikult, ütlen ma mitte-muusikuna. Küll tahaksin lisada, et rutiinselt. Aga võib-olla
saabki ainult nii Straussi mängida. Ei oodanud
ju keegi kontserdilt uut tõlgendust vaid ehtsat aegumatut Straussi, mida
tõestas lisaloo „Ilusal sinisel Doonaul“ avahelide ajal vallandunud publiku
aplaus.
Sellisel
kontserdil on oluline emotsioon. Mina kuulsin Straussi kontserti Viini
Muusikaühingu kuldses saalisMina Viinis 30.04.-04.05. 2.osa ja seda elamust on raske korrata. Vaheajal mõtlesin, et kallis pilet ei tasunud
end ära, Straussi võib kuulata ainult Viinis. Teisel kontserdipoolel leebusin ja
sain oma emotsiooni kätte.
Peale vaheaega märgiksin ära lustaka „Kunstniku kadrilli“ (Künstler-Quadrille).
Ka siin K&K Filharmoonikud:
19. sajandil ei tõmmatud järske piire nn. tõsise ja meelelahutusliku muusika vahel. Mozart
lisas oma ooperitesse tantsumuusikat ja Strauss tantsumuusikasse tänaseid
klassikuid. Selle juba Straussi poolt teise "Kunstniku kadrilli" (op.201) kirjutas ta 1858.aastal veebruaris toimunud kunstnike balli (Künstler ball) jaoks kasutades tantsu helikeeles teiste heliloojate hooajal mängitavaid teoseid.
Minagi tundsin ära Mendelssohni, Beethoveni, Mozarti, Chopeni ja
Weberi, küllap oli rohkemgi. Künstler-ball - Viini suures ballivaimustuses
olid ballid juristidele, arhitektidele inseneridele, arstidele, kelle iganes
jaoks.
Austria
K&K Balletti koosseisus tantsib 5 paari koreograaf Viktor Litvinov (Kiievi
Rahvusooper) juhendamisel. Nostalgilised ja humoristlikult lavastatud tantsud.
Tantsupaarid
lisasid kontserdile visuaalset efekti ja tegid sellest tõelise muusikalise etenduse.
Tantsunumbrid lisasid kontserdile visuaalset efekti ja tegid sellest tõelise muusikalise etenduse.
Hommikul
autosse võtsin Viini filharmoonikute Straussi plaadi. Väga hea ja reibas ärataja
ning päeva sissejuhataja. Tuleval aastal Viini!
Grishami
rida mu kodusel raamaturiiulil on pikk. Grisham on kirjutanud üle 30 romaani, eesti keelde on tõlgitud 22(?) ja
kõik nad mu kodusel raamaturiiulil üles rivistatud või rivist läbi käinud.
Ühtegi teist autorit nii palju pole, kui mitte arvestada klassikute kogutud
teoseid.
„Plaatanipuu“ on Grishamile omane kohturomaan. Testamendivaidlus Ameerika lõunaosariigi kohtus. Valge mees teeb
enne enesetappu uue omakäelise testamendi, millega jätab lapsed pärandist
ilma ning kogu vara, mida on tervelt 24 miljonit dollarit, pärib mustanahaline koduabiline.
Mitte midagi kriminaalset, aga vaidlust jätkub 500-l leheküljel.
Seekord
ei ole Grisham oma vanemaid tähtteoseid, näiteks „Aguliadvokaat" ja “Vihmameister“, ületanud,
kuid on neile lehekülgede arvult kannule jõudnud. Kui advokaatidele makstakse
tunnitasu, siis selle raamatu autorile endisele advokaadile lehekülgede pealt- lugedes on küll
selline tunne. Ei saa öelda, et lugu venis, aga tarbetult pikk oli küll. Samas pooleli
ka ei tahtnud jätta. Pisut enam tihedust oleks raamatule kasuks tulnud.
Raamat neile, kes peavad lugu kohtudraamadest. Siin on advokaatide protsessi
ettevalmistamist ja sekka nende isiklikku elu, vandekohtunike valimist,
kohtuistungeid, ajalugu ja rassiküsimust. Aga
ei midagi eriti meeldejäävat. Siiski ootan juba Grishami 2014 a. avaldatud „Gray
Mountain’i“ tõlget.
Sain
nüüd läbi loetud kõik Erica Jongi eesti keeles avaldatud raamatud.
Ka see viimane meeldis mulle.
Esiteks
juba sellepärast, et raamatu lehekülgedel kohtab mitmeid ameerika autoreid,
keda olen lugenud. Kirjutasin üles ka mitmed nimed, kelle eesti
keeles avaldatud teoseid võiksin lugeda. Näiteks John Cheever „Skandaalne perekond“, ilmus sarjas
„ XX sajandi raamat“ ja Howard Fast „Viimne piir“. Nii ammu ilmunud, et ei mäletagi, kas olen
neid lugenud. Raamat on nagu omalaadne kultuurilugu, autor kirjutab oma
kohtumistest tuntud kunstiinimestega, näiteks Henry Milleriga.
Teiseks
on raamat väga aus ja otsekohene autobiograafia. E. Jong kirjutab oma elust, abikaasadest,
raamatute kirjutamisest, perekonnast kuni vanavanemateni välja, aga see ei ole
tüütav. Kui võtaksin kokku kolm peateemat, mis raamatust välja tuua, siis
oleksid need 1) seksisõltuvus; 2) alkoholi sõltuvus 3) raamatute kirjutamine.
Mulle
meeldin Erica Jongi juures just see, et ta on olnud nii …. kuidas seda öeldagi …… „kadestamisväärselt
elus“. Kui oma elus oled tasakaalukas ja alalhoidlik olnud, siis tulebki
põnevust teiste eludest otsida.
Leheküljel
125 leian laus : „Pärast teatud punkti
elus jääme valitud ameti lõksu ja teiste elude proovimiseks pole kuigi palju võimalusi.“
Eks vanuseks 60+ olen oma ametist
mõnikord vägagi tüdinud. Aga alati, kui hakkan mõtlema, mida veel võiksin teha,
siisi jõuan selleni, et ma ei oskagi midagi muud kui see, millega tegelen.
Erica
Jong sündis 1942 aastal. Noore autorina nägi ta välja nii:
Lk.
165 kirjutas autor Julia Phillipsist, kellega nad teineteist raamatutes
pilasid. Julia kirjutas oma raamatutes, et Erica näeb välja nagu MissPiggy.
Mina muidugi ei teadnud midagi Miss Piggyst. Hakkasin guugeldama, vat selline on Miss Piggy:
Tundus
nagu loeksin kaasaegset humoristlikku toidublogi. Kui
olin mõned leheküljed lugenud, keerasin algusesse tagasi, et kontrollida, missugusest
välja-andest tõlgitud. Kas ikka tõesti
eelmise sajandi esimesest kolmandikust-ja oligi – 1931.
Ma
ei teadnud sellist autorit nagu Carl Mothander. „Parunid, eestlased ja
enamlased „ võtan nüüd raamatukogust. Selles raamatus jutustab rootsi aja-kirjanik Mothander, kuidas ta satub abielusidemete tõttu Tohisoo mõisa omanikuks ja peab aastakümneid "Rootsi härra Kaarli" nime all põllumehe ametit.„Eesti
mälu“ sarjas ilmunud „Rootsi kuninga valge laeva“ otsisin ka riiulilt välja. Ja
mitte sellepärast, et autor toidust nii kaasakiskuvalt oskab kirjutada.
Autor
valdab sõna ja kirjutab huvitavalt ja humoristlikult. "Kulinaarsetes vestetes" on autor lisaks mõisa köögipoolele üles tähendanud huvitavaid inimesi
ja meele-olukaid koosviibimisi, kirjeldab Maarjamaa kaunist loodust ning
pöördub armastavalt ja armsasti oma abikaasa (Kallis Kaasa) poole.
Ja kui huvitavad toidud! Palju põnevat, mida tahan järgi proovida. Näiteks miks mitte nii: viis hakitud karbikilu, üks
kõvaks keedetud ja peeneks hakitud muna, hakitud petersell, kõik segatud ja
kiires võis üle praetud. Serveeritakse kuumalt
röstleival.
Toitu tehakse valdavalt
maarjamaistest köögiviljadest, õnnelike loomade ja lindude lihast, vähkidest,
kes vabalt jões ringi ujusid.
Tegevuspaik
Tohisoo mõis Raplamaal. Tohisoo mõis asutati 16. sajandil. Mõis vahetas
korduvalt omanikke. 1744. aastal ostis mõisa B. J. von Wrangell, kelle
perekonna valdusse jäi mõis kuni võõrandamiseni 1919. aastal. 1923. aastal asus
mõisa kool, aastail 1987–1992 tegutses hoones kultuurimaja. Tänapäeval on
mõisahoones Kohila Koolituskeskus.
Lugesin
raamatukogu eksemplari läbi, tõttasin raamatupoodi ja ostsin endale ka. Panin
riiulile kõrvuti Frances Mayese Toskaana raamatutega. Seda raamatut sirvin veel.