Märts 2019 loetud ja vaadatud.

Sadeq Hedayat

 „Pime öökull“

Pärsia keelest tõlkinud Üllar Peterson

Bibliotheca Asiatica

TLÜ kirjastus 2018

 Iraani päritolu saksa orientalistist Sadeqi asjatundja Navid Kermani (snd1976) iseloomustab saatesõnas:

Hedayati võlu on fenomenaalne: tema tekste pole kerge kätte saada ega ole need pinnapealset meelelahutust pakkuvad (….) nendes ei leidu positiivseid kangelasi, nad tekitavad hämmeldust järelejätmatu õõvastava maailma esile manamisega. Nende kirjutiste poolt maast (st Iraanist) maalitav pilt on eemalepeletav, sünge ja provokatiivne oma ühekülgsuses ja traditsiooniliste võimustruktuuride esitamises, ning tema eluajal tabab teda- nagu Kafkatki- tõrjutus ja pahakspanu.

Ületab groteskis Edgar Allan Poed, sürrealismis on see võrreldav Kafkaga, religiooniründes aga sarnaneb Rushdie ning maagilises realismis Garcia Marquezi kirjutistega.

Õõvastav, segadust tekitav, jube suitsiidiõhustik , rõhuv hirmu ja ettemääratuse tunne, sünge, pessimistlik, realismi moonutav, surmakeskne algusest lõpuni.….. aga võluv oma korduste, sagedaste sõnapaaridega, motiivide ja kujundite kordamisega. Kõik jaotub paaridesse. Kaks paralleelset lugu, kaks isa, kaks ema.

Javier Cercas

„Piiriseadused“

Hispaania keelest tõlkinud Riina Roasto

Saatesõna Consuelo Rubio

Tõlkinud Mari Laan

Toledo kirjastus 2018

Tegevuskoht Kataloonia linn Girona. Olen selles linnas viibinud, pärast kataloonia reisi lugesin läbi kõik eesti keelde tõlgitud Kataloonia kirjanike raamatud.

Üks tegelastest , edukas advokaat Canas, arutleb üsna raamatu lõpus lk. 184 nii:

 „Kuni ühel hetkel kõik muutus. Ärge küsige miks-ma ei tea. Igatahes just siis kui olin saavutanud selle rikkuse ja positsiooni, mille poole olin aastaid pürginud, haaras mind kasutuse tunne- , tunne et kõik mida olen pidanud tegema, on tehtud, et elu, mis veel elada on jäänud, polegi päriselt elu, vaid elu ülejääk, mingi tuim venimine, vahest isegi mitte et elu on tuim või halb või veniv, vaid et elu, mida olen elanud, on olnud vale, tühi, nagu oleksin ma mingil hetkel eksinud teelt või nagu oleks see kõik olnud küll väike, aga hirmuäratav arusaamatus…. Just nii halvad ja segased olid minu silmis asjalood vahetult enne seda kui Sinikas uuesti välja ilmus, ja see seletab ehk pisut- õige pisut,- miks asjad nii läksid.“

Siin sisaldus juba viide ka teisele raamatu olulisele tegelasele. Sinikas on teismeline kurjategija, noortekamba juht, kellest saab eluaegne vang ning koos sellega ka meedia antikangelane. Temast kirjutatakse , teda filmitakse ja vändatakse film. Mulle millegipärast lugedes meenus nooruses nähtud film „Liivakarjääride kindralid“.

Hea jutustus. Sama autori „Salamise sõdurid „ lugesin siin Javier Cercas "Salamise sõdurid".

Arkadi Panc

„Vestlused õnnest“

Vene keelest tõlkinud Vladimir Redpap.

Kirjastus Pegasus 2019

Armas ja lihtne raamat. Sisukorras küsimused.

Näiteks:

Mida teha kui teie jaoks tähtis inimene ei mõista teie otsust?

Mida teha kui ema ja isa ei armastanud teid nii nagu teile oleks meeldinud.

Kuidas elada väheharitud mehega?

Kas te olete õnnelik.

Miks te olete sea ,kus te olete.

Kas teile meeldib see, mida igapäev teete

Lihtsad küsimused aitavad endas selgusele jõuda. Igas eas.

Ma ei lugenud tervet raamatut läbi ega ka järjest, aga selline raamat on mõnus- võtad kätte, lööd lahti suvaliselt kohalt ja mõtled koos autoriga.

Siiski midagi enamat kui tavaline Lääne autori eneseabi raamat. Armsalt vanamoodne .

Tutvustusest: Arkadi Panc oli Läti psühhiaater, psühhoterapeut ja -analüütik, kes jagab oma kogemusi, mõtteid ja tähelepanekuid, mis kogunesid 35 aastase karjääri jooksul. Panc töötas arstina, õpetas psühhoanalüüsi Riia Ülikooli Psühhiaatria kateedris, tegeles teadusliku tööga ja võttis patsiente vastu oma erakliinikus. Ta pühendas palju aega ühiskondlikule tegevusele ja psühhoanalüüsi ideede toomisele igapäevaellu. Panc oli ka populaarne kolumnist.

Anna Quindlen

„Mälestuste voogudes“

Inglise keelest tõlkinud Eva Nooni

Ersen 2018

Eelmine raamat „Vaikelu leivaraasukestega“. Lugesin siin  Anna Quindlen "Vaikelu leivaraasukestega"

Ühe pere lugu ja eelkõige peategelase Mary Margaret koduküla Miller’s Valley hävimise (jäi vee alla) lugu.

Üks mõte raamatust: Võib-olla kodu polegi koht, vaid lihtsalt pöördumatu seisund.

Hea raamat.

 Anu Elmer- Ehin

„Minu Šveits

Kahepaikne vahejaamas“

Petrone Print 2018

Mais on kavas Zürichi ooperireis. Raamatut lugesin, et šveitslastest rohkem teada saada. Hirmutav tundus, et tõenäoliselt ei saa ma oma saksa keelega seal hakkama.

Daphne du Maurier

„Jamaica võõrastemaja“

Tõlkinud: Riina Jesmin

Varrak 2018

Nauditavalt kirjutatud ja tõlgitud.

Lugu ise selline algupärane õuduspõnevik!

Jõulise  ja ähvardavad loodusmuljed.

Õhk kopitanud ja raske ilm rõske ja külm. Algab romaan  külmal ja hallil novembripäeval ja lõpeb jaanuari alguse karmil selgel päeval. 

Krimkad:

Willliam Shaw

 „Linnuvaatleja“

Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti

Eesti Raamat 2019

Sari Mirabilia

2019. aasta esimene raamat sarjast „Mirabilia“. Ei tea, kas sel aastal tulevadki kõik raamatud lindudest.  Järgmise raamatu nimi on „Linnukohus“, autor Agnes Ravatn.

Raamatu peategelane uurija Alexandra Cupidi, kes tutvustuse kohaselt on Willliam Shaw järgmise kriminaalromaani sarja keskne tegelane. Lugedes  arvasin, et  keskne kuju, ka tulevane , on William South, kes aga raamatu lõpus ei ole isegi enam politseinik.

Põnev raamat, ka neile, kes linnuvaatlemisest suurt ei pea, sest seda väga palju ei ole.

Camilla Crebe

„Koduloom“

 Rootsi keelest tõlkinud Ruth Laidmets

 Tammeraamat 2019

 Põhjamaade parim kriminaalromaan 2017!

Kerge kahtlusega alustasin,  autori eelmine „Armuke peakontorist“ mulle  ei meeldinud.

Raamatu läbi lugenud, võin öelda, et suurepärane kriminaalromaan. Põnev, sünge, erinevad jutustajad ,kuid haakuvad jutustused, seega  kerge ning arusaadav lugeda. Mis kõige tähtsam - väga hästi lõpetatud- põnev ja üllatav lõpuni, vihjed õigeaegselt antud ja kui neist aru said, ikkagi põnev ning lõpuga ei ole kiirustatud.

Tegevuskoht on Ormberg- väljamõeldud hääbuv linnake, mille sarnaseid leidub igal maal.

Meelde jätsin: Kui sa millegi eest paged, siis vaata ette, et sa ei page iseenda eest.

Kohati häiris tõlge, näiteks lk. 28 pilk on klaasistunud ja väljendusetu. Kordasin sõna „väljendusetu“ poolihääli, ei meeldinud. Kontrollisin ÕS-st- ei leidnud.

Rein Raud

„Viimane kustutab tule“

Kirjastus Padrunisalv 2019

Andekas ja huvitav raamat. Piinlik nii kirjutada, aga eesti autori kohta väga hea.Nii mõnedki poliitikud äratuntavad ja nimepanekuga äratuntavaks muudetud.
Raamatus kuulati kallitest kõlaritest Thelonius Monki. Tundmatu nimi, sestap kuulasin ka seda 1982 a. surnud Ameerika dzässpianisti  

Raamatus ka ulmeline pool, keda esindab geniaalne füüsik, kes tegeleb aja ja teadvuse suhetega.

Küsimus, mis meelde jäi - kas kaugel metsas kukkuv puu tekitab häält kui keegi ei kuule. Füüsikaliselt ei tekita, sest hääl on protsess, mis tekib õhu võngete ja kõrva membraani kokkupuutel.

Geniaalse füüsiku arvates oli aeg midagi sarnast, et see on olemas selle läbi, et meie teadvusega olendid, muutuvat maailma kogeme, mitte midagi meist sõltumatut.

Ja edasi kõik, mis sellest mõttest tuletada annab.

Robert Bryndza

„Mustjas vesi“

Peainspektor Erika Fosteri krimipõnevik

Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar

Pegasus 2018

Täiesti loetav krimka, aga nüüd, kuu aega hiljem ,midagi olulist sisust ei meenu.

Samalt autorilt „Tüdruk jääs“ lugesin, „Varitseja öös“ jätsin vahele.

Ann Cleeves

„Lugusid jutustades“

Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann

Varrak 2019

Olen Vera fänn. Kahju , et krimireedel enam ei näidata. „Vera on  paras õelus, eriti raamatus (eesti keeles „Vareselõks“ ja „Lugusid jutustades“, filmi Vera on üpriski  normaalne, aga mitte tavapärane naisuurija. 

Nauditav  osatäitmine Brenda Blethyn’lt.  

Raamatut lugedes sain teada kuidas Vera mõtleb ja mida tunneb.

Vera räägib Rovbert Winteriga põhjusest, miks viimane kriminaalhooldajaks hakkas lk. 188: „Vaadake, minu arvates on see veidi politseisse tööle tulemise moodi. Ma tahan öelda, et ajendid on needsamad. See annab loa ennast teiste asjadesse segada. See tagab ligipääsu sopale ja korruptsioonile, millega meie, lugupidamisväärsed inimesed , tavaliselt kokku ei puutu. Kuriteole on omane teatav lumm, on ju nii? Põnevus. Kuritegu äratab uudishimu kõikides, kuid meile makstakse selle eest, et me oma nina teiste asjadesse topiksime. Ja teiega on see samamoodi.“

Lk. 310 töölt lahkunud inspektor teise endise politseiniku kohta : „…. Ta ei andnud selle töö jaoks õiget mõõtu välja. Selle poliitika ja nende mängude jaoks, mida ollakse sunnitud mängima. Nende reeglite jaoks, mida sa pead kas järgima või siis painutama. Ta ütleb seda, mida mõtleb, ja kui teised inimesed ei tee sedasama, siis ei saa ta sellest aru.“

Märtsis vaatasin kinos    „Hävitajat“ Nicole Kidmaniga peaosas. Karm film.

 ja  „Tõde ja õigus“. Film meeldis mulle nagu kõigile eestlastele.

Käisin kaks korda teatris ja vaatasin Draamateatri uusi lavastusi:

Sławomir Mrożek

„Armastus Krimmis“

Esietendus 16. veebruaril 2019 suures saalis.

Lavastaja Hendrik Toompere

Kunstnik Pille Jänes

Muusikaline kujundaja ja helikujundaja Malle Maltis

Videokunstnikud Ann Einberg ja Tauno Makke

Tõlkinud Hendrik Lindepuu

Osades Harriet Toompere, Marta Laan, Merle Palmiste, Raimo Pass, Sulev Teppart, Mait Malmsten, Markus Luik, Karmo Nigula, Maria Klenskaja, Hendrik Toompere, Martin Trudnikov, Janno Jaanus.

Kodulehelt:

Näitemängu „Armastus Krimmis“ tegevus algab tšehhovliku stseeniga tsaariajal, jätkub 1920. aastate lõpus ning jõuab lõpuks postkommunistlikku aega 1990ndate alguses. Lavastuses näidatakse, milline oli tsaariaeg, kuidas inimesed olid ja käitusid. Kuidas inimesed moonduvad Stalini aja tingimustes ja kuidas muutub ruum. Ainult aknast avanev vaade merele jääb samaks. Ja lõpuks kõik seinad ja asjad kaovad, jääb vaid lage rand – päikese käes peesitav pätt." (Lavastaja Hendrik Toompere)

„Armastus Krimmis“ on Sławomir Mrożeki mahukamaid näidendeid. See on valminud 1990. aastate alguses, selle kirjutamise ajaks oli Mrożekil seljataga juba pikk ning viljakas loometee, mille tähtteosed nagu „Tango“ ning „Emigrandid“ on tuttavad ka eesti publikule. „Armastus Krimmis“ on poola absurdikirjaniku panoraamne vaade oma kodumaa müstilisele naabrile, Venemaale. Mrożek põimib osavalt kultuuriloost tuntud motiive ning teemasid, pastiššist kasvab aga valus grotesk. Tegevusajaks on valitud kolm märgilist perioodi, mille muutuste ning pööretega peavad tegelased hakkama saama. Ilmekaks kokkuvõtteks võiks olla ühe tegelase katse kõnetada võõrast: „Izvinite, gaspadin… Izvinite, tavarištš… Do you speak english?“.

Et sellest tükist paremini aru saada võiks enne läbi lugeda 23.02.2019 Postimehes ilmunud Boris Tuchi artikli (Maria Klenskaja tõlkes 

http://www.draamateater.ee/%E2%80%9Earmastus-krimmis%E2%80%9C-%E2%80%93-intelligent-ajasilmuses-postimeesru

Henrik Ibsen

 „Rahvavaenlane“

Esietendus 23. märtsil 2019 suures saalis.

Lavastaja Kertu Moppel (külalisena)

Kunstnik Arthur Arula (külalisena)

Valguskunstnik Rommi Ruttas (külalisena)

Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja

Videokujundajad Tauno Makke, Jekaterina Abramova ja Silver Kaljula

Tõlkinud Ülev Aaloe

Osades Ivo Uukkivi, Inga Salurand, Liisa Saaremäel, Markus Truup (külalisena), Anne Türnpu (külalisena), Tõnu Kark, Jüri Tiidus, Christopher Rajaveer, Lauri Kaldoja, Toomas Täht (külalisena).

Kui abikaasaga kodus vaadatud etendustest rääkisime, siis „Armastus Krimmis“ meeldis meile mõlemale rohkem.  Ibseni „Rahvavaenlase“ kaasajastamine ei meeldinud üldse.  Kui oleksin enne lugenud, et lavastajal on kavas must komöödia, siis võib-olla polekski teatrisse läinud. Aga nüüd on nähtud. Ivo Uukkivilt hea osatäitmine. Mulle meeldis näitleja väga VAT teatri Ibseni lavastuses „Brand“, mida vaatasin siin Henrik Ibsen. "Brand" VAT teatris.

Küllap on  palju neid, kellele just see musta komöödia variant ja publiku kaasamine  meeldi. Võibolla  mõnel etendusel isegi  aplodeeritakse  repliikidele etenduse kestel.Esietendusel seda ei juhtunud.

Veebruar 2019 loetud

Loetud raamatud

Elena Ferrante

„Lugu uuest perekonnanimest“

Napoli romaanide sarja teine raamat

Itaalia keelest tõlkinud Tiina Randviir

Varrak 2019

Mõtlesin, et miks pakub Itaalia perekonnalugu mulle nii palju huvi. Esimest raamatut „Minu geniaalne sõbranna“ lugesin  siin:  4 raamatut

Ilusa ja vähem ilusa, andeka ja vähemandeka  sõbranna lugusid leiaks kindlasti ka eesti kirjandusest.

Oskasin endale vastata vaid, et kirjanik on suurepärane  jutuvestja ja tõlge väga hea. Nii saab ka kõige triviaalsema sisuga raamatust suurepärane arenguromaan .

Kirjutasin välja ühe lõigu :
Lk. 279 „Ülikooli jõudes olin uje ja kohmetu. Sain kohe aru, et ma räägin mingit raamatulikku itaalia keelt, mis tundus ajuti lausa naeruväärne, eriti juhtudel, kui keset eriti keeruliselt konstrueeritud lauset otsisin sobivat sõna  ning panin augu täiteks dialekti sõnu ümber itaalia keelde: pidin pingutama, et ennast parandada. Käitumiskommetest ei teadnud ma midagi, rääkisin kõva häälega, mälusin häälekalt; tajusin teiste kohmetust ning üritasin end tagasi hoida. Püüdes võimalikult seltskondlik olla, katkestasin ma vestlusi, avaldasin arvamust asjade kohta, millel minuga mingit pistmist ei olnud, käitusin liigse familiaarsusega: pingutasin, et olla sõbralik ja samas reserveeritud.

…………

Esimeste nädalate jooksul võitlesin sooviga koju minna, kaevudes nagu tavaliselt oma vaikse alandlikkuse sisse. Sealt seest aga asusin oma ilmet välja kujundama ja tasapisi hakkasin teistele meeldima. Ma meeldisin mees- ja naisüliõpilastele, koristajatele, õppejõududele pealtnäha kergelt ja vabalt. Tegelikult nägin tublisti vaeva. Võtsin omaks kirjutatud ja mittekirjutatud käitumisreeglid. Hoidsin oma Napoli dialekti kontrolli all nii palju , kui oskasin. Mul läks korda näidata, et olen tubli ja väärin austust, sest ma ei olnud iialgi ülbe, viskasin ise oma väheste teadmiste üle nalja, tegin näo, et head tulemused on mulle üllatuseks. Üle kõige kandsin hoolt, et mul ei sugeneks vaenlasi. Kui mõni tüdruk näitas üles vaenulikkust, pöörasin talle rohkem tähelepanu, olin sõbralik, samas vaoshoitud, vastutulelik, kuid diskreetne, ning minu suhtumine ei muutunud ka siis, kui tüdruk kahetses  ja mind ise otsima tuli. Õppejõududega tegin samamoodi. Nende puhul käitusin muidugi ettevaatlikumalt, ehkki eesmärk oli sama: teenida nende heakskiitu, sümpaatiat ja sõbralikkust. Ma tiirutasin kõige eemalehoidvamate , kõige rangemate ümber helge naeratuse ja kiindunud olekuga.“

Aus jutustus karjääri tegemisest ja suhetega manipuleerimisest. Ootan huviga kolmandat osa.  Mis saab  Elenast ja Lilast edasi? Raamatu viimases lauses ilmus Elena raamatu tutvustusele ootamatult Nino Sarratoer.

Loodan ,et teise ja kolmanda raamatu vahe ei ole nii pikk kui esimese ja teise raamatu vahel. 

Jaan Kaus

„Enne kui unisusest saab reegel“

Post factum 2018

Enamus novellidest ilmunud ajakirjades „Vikerkaar“ ja „ Looming“.

Iga lugu omaette väike kunstiteos.

Lugesin paar-kolm tükki päevas ja nautisin.

Iroonilised, sekka eneseiroonilised, humoristlikud, ulmelised-igasuguseid.

Kõigist kokku jäid meelde ja kordusid tugevad naised, kes teavad, mida tahavad ja ei jää enne rahule kui on soovitu kätte saanud  ning  elust pisut pettunud ja kaitsetud mehed.

Kaks lugu, mis mulle meelde jäid: „Kaks tassi“- koondatud mees leidis eneseväljenduse tänaval  ooperilaulmises, õde ja õe sõbranna- kui üks uks sulgub, avaneb kusagil teine.

„Kuidas portreteerida elu?“ lugu nagu eneseabi õpikust. Kui näed midagi, mis ei meeldi, pööra oma arvamus tagurpidi ja mõtle vastupidiselt sellele, mida ennist mõtlesid.  See mõjub- kõik muutub.

Novelli „Õnnelik lõpp“ sai 2019 Eduard Vilde nimelise preemia- ja mulle ei tule meelde, millest see oli.

Paul Collier

Exodus

Sisseränne ja mitmekultuurilisus 21. sajandil.

Eesti Maailmavaate Sihtasutus

Exodus" on Teise Moosese raamatu ladinakeelne nimi; see tähendab ka iisraellaste põgenemist Egiptusest, mis toimus tõenäoliselt Ramses II valitsemisajal.

Tutvustusest:

Paul Collier on Oxfordi ülikooli majandusprofessor, Aafrika Majandusuuringute Keskuse direktor ja Maailmapanga arengu-uuringute osakonna endine direktor. Lisaks on ta auhindu pälvinud raamatu „The Bottom Billion“ („Miljard kõige vaesemat“, Ilmamaa, 2010) ja „The Plundered Planet“ autor.

Paul Collieri raamat rahvusvahelisest rändest avaldab tugevat muljet.

 See pakub aruka, arusaadava, vaheda, mitmeharulise, ladusa sõnastusega teose, kus seatakse vaekausile rände head ja vead nii sihtriikide ühiskondade, päritoluriikide ühiskondade ning migrantide endi puhul.

Exodus on hädavajalik lektüür igaühele – ükskõik, missuguses leeris selle vaidlusiärgitaval teemal.

Märt Väljataga nimetas üheks oma 2018 lemmikraamatuks ja kirjutas nii: Paul Collier "Exodus. Sisseränne ja multikultuurilisus 21. sajandil" (Eesti Maailmavaate Sihtasutus, tõlkija nimi puudub), raamat, mille esitlemise eest võib peksa saada, kuid mida tasub lugeda kui tähtsa ja kirgi kütva teema tasakaalukat, inimlikku ja ratsionaalset käsitlust

Väga hea raamat, mulle meeldis.

Krimkad:

Jorn Lier Horst

„Talveks suletud“

Norra keelest tõlkinud Kristina Sikora

Eesti Raamat 2018

Järjekordne politseiinspektor William Wistingu lugu. „Jahipenid“ meeldis mulle väga, „Koopamees“  vähem ja „Talveks suletud“- oli kah!

Minu arvates liiga tehniline, autor tunneb politseitööd (endine politseiuurija ju), kirjeldab hästi uurimist, põnevad käigud. Aga kokkuvõttes raamat kuidagi tuhm ja säratu. 

John Grisham

„Camino saar“

Inglise keelest tõlkinud Lauri Vahtre

Varrak 2019

Väga hea Grisham, alguaegade headuses. Vaatasin huviga, et raamat ilmus originaalis 2017.

Kui tahaksin Grishamile midagi ette heita, siis seda, et ta  tihti kirjutab pahad tegelased  sümpaatseks. Nii ka  loetud raamatus raamatukaupmehe Bruce.

Aga: õigus voolaku nagu vesi ja õigus nagu kuivamatu jõgi Küll ma uurisin, mis on see  siirsakarülikond, mis Brucel kogu aeg seljas.

Aitas internet: siirsakar on India õhuke triibuline puuvillakangas

Agathe Christie

„Nemesis“

Elmatar 1997

Tõlkija Ehte Puhang

Ei mäletagi millal viimati  Agathe Christiet l u g e s i n.  Aina vaatasin filme. Aga  visuaalne pool minus on  nõrgem, mulle ei piisa ainult pildi vaatamisest. Pean teksti peale lugema, et kes mida mõtles ja tundis. Kehv olen olnud ka testides näoilmete lugemisel, tõsi see oskus on küll ajapikku paranenud.

Kirjutasin välja: Aga õigus voolaku nagu vesi ja õigus nagu kuivamatu jõgi.

Noël Calef

„Lift tapalavale“

Tõlkinud Urmas Rattus

Kupra kriminaalromaan Tallinn 1999

Pani jälle mõtlema teemal, et kui realiseeritav oli karistusõigus  enne DNA-d. Ja kas tuleb midagi peale DNA-d, mis lahendab selle, mis DNA-l puudu jääb. DNA annab tõenäosuse 99,9999 %.

Sisust : mees paneb toime täiusliku kuriteo, kuid läheb kohtu alla kuriteo eest, mida ta toime ei pannud, kuid mis asjaolude kokkulangevuse tõttu viitab 100% temale.

Valdavalt kriminaalne kuu oli. Veebruari parim krimka vaieldamatult Grishamilt  "Camino saar".

Jaanuar kinos ja teatris

Jaanuaris käisin kolm korda kinos:

Eesti-Armeenia koostööna valminud komöödia

„Lõbus perekond“

Stsenarist ja lavastaja Mihhail Pogosov.

Osades Saara Kadak, Armen Arušanjan, Merle Palmiste, Andrus Vaarik, Liina Vahtrik, Mart Toome, Andres Dvinjaninov, Elina Reinold, Ain Mäeots, Aram Gevorgjan, Arman Navasardjan, Vigen Stepanjan, Mattias Naan ja Tigran Gevorkjan.

Oli kah! Tuletas meelde veneaegseid komöödiaid heade eesti näitlejatega. Armeenia poisid oli ka vahvad. Nalja tehti eestlaste üle, aga mitte midagi sellist, mida me juba ei teaks. Mulle meeldis Liina Vahtriku osatäitmine filmis, aga see oli ka peaaegu kõik

„Klassikokkutulek 3. Ristiisad“

RežissöörRené Vilbre.

Peaosatäitjad: Mait Malmsten, Henry Kõrvits ja Ago Anderson.

Teistes osades: Kadri Rämmeld, Britta Soll, Jan Uuspõld, Ott Sepp, Brigitte Susanne Hunt, Franz Malmsten, Ingrid Margus, Marvin Inno, Karmen Pedaru, Venno Loosaar, Sandra Ashilevi, Ago-Endrik Kerge, Katrin Karisma, Saskia Alusalu, Karmel Killandi. Milline galerii! 

Mind igatahes naerutas “Klassikokkutulek 2. Pulmad ja matused” rohkem. Mulle meeldib, mida kirjutas Kati Murutar Pärnu lehes: Samal ajal kui vali-mind-mehed lubavad kõigi hellade teemade ja nähtuste eest seista, lubab kinorahvas endale kõigi nende samade valdkondade üle otsatut-ääretut lõõpimist. Raugad ja hooldekodud, pereväärtused ja imikud, religioon ja spirituaalia tantrismist budismi ja kristluseni. Prostitutsioon, homoseksualism ja rassism. Ja läbiva liinina meeste tervis viljatusest eesnäärme suurenemiseni.
Komöödiat vaatama minnes tahan vaid naerda, mitte probleeme lahendada.

Kõige rohkem meeldis mulle see film:

„Külm sõda“.

Režissöör: Oscariga auhinnatud režissöör Pawel Pawlikowski

2013. aastal Oscar välismaise filmiga „Ida“.

Peaosades   Joanna Kulig ja Tomasz Kot

„Külm sõda“, sai 2018 Cannes’i filmifestivalil  auhinna parima lavastajatöö eest.

Leidsin internetist hea lause: asjatundjad peavad võimalikuks, et „Külm sõda“ võidab Oscari. Mina annaksin küll Oscari sellele filmile.

Väga ilus operaatori töö- hinge minevad vaated- laev libiseb Pariisis Seine jõel või lumine Poola maastik. Film on must-valge, ei mingit värvilist ilutsemist. Ilus muusika. Ja armastus, aga mitte selline hollywoodlik pisarakiskuja. Otsisin küll taskuräti välja,aga ei läinudki vaja. Lugu ise meenutas Milan Kundera Poola versiooni. Ausalt öeldes, lõpurepliik jäi mulle mõistamatusk, arutan homme sõbrannaga. Tulin kinost just tund aega tagasi, nii et muljed väga värsked

Rahvusooperisse jõudsin kahel korral:

„Operetikuningas Imre Kalman“

Kontsertlavastus Imre Kalmani elust ja loomingust Rahvusooper Estonia teatrisaalis. Muusika Imre Kalmani operettidest

 Maailmaesietendus 09. jaanuaril 2019 Rahvusooperis Estonia

Lavastaja ja idee autor Jaak Jõekallas

Dirigent Jüri Alperten

Kunstnik Reili Evart

Valguskunstnik  Rasmus Rembel

Koreograaf Hedi Pundonen

Kostüümid Ülle Kogerman

Osades:

Hans Miilberg- Imre Kalman

Helgi Sallo- Vera Kalman

Helen Lokuta- Vera Kalman nooruses

Janne Ševtsenko- krahvinna Agnes Esterhazy

Helen Lepalaan- primadonna

Rauno Elp –bariton

Mehis Tiits –tenor 

Kristel Pärtna- sopran

Kristiina Vähi- subrett

Rene Soom- koomik, natsiametnik

Urmas Põldma- kelner

Triin Ella-I daam- 

Juuli Lill-II daam 

Eesti rahvusballeti ja Eesti Tantsuagentuuri tantsijad.

 Väga vahva etendus. Ühe õhtuga sai ära vaadatud –kuulatud Imre Kalmani parimate ja kuulsamate operettide esinumbrid. Meeldiv võimalus meenutada juba nähtud operette ja tutvuda uutega. Kes siis jõuakski kõik Kalmani operetid ära vaadata, neid on nii palju.

Mulle meeldis väga Mehis Tiits’i esinemine. Uurisin tausta ja selgus, et nägin teda ka etenduses „Tütarlaps kuldsest Läänest“. Aga operetti tegid, tantsisid ja laulsid, kõik Estonia ooperisolistid suurepäraselt. Kristiina Vähi oli võrratu.Lõbus ja lustakas õhtu oli.

Leidsin huvitava video: Anna Netrebko ja Juan Diego Florez laulavad duetti Silvast ("Tšaardaši vürstinna“, inglise keeles ka „The Gipsy Princessa“ :

  

Nikolai Rimski-Korsakov

„Tsaari mõrsja“

Ilja Tjumenevi libreto Lev Mei samanimelisele näidendile

Maailmaesiettekanne 3. novembril 1899 Moskvas S.I. Mamontovi Eraooperis

Esietendus Rahvusooper Estonias 25. Jaanuaril 2019

Dirigent Jüri Alperten

 Lavastaja Juri Aleksandov Peterbur, Venemaa;

Kunstnik Viktor Gerassimenko

Valguskunstnik Ritšard Bukin

Laulsid:

Aare Saal-Grigori Grjaznoi, opritšnik;

Elena Bražnik- Marfa, Vassili Sobakini tütar;

Jovita Vaska (Leedu) – Ljubaša, Grigori Grjaznoi armuke;

Priit Volmer- Vassili Sobakin, Novgorodi kaupmees;

Reigo Tamm- Ivan Lõkov, bojaar;

Pavlo Balakin- Grigori Maljuta- Skuratov, opritšnik;

Mart Madiste- Jelissei Bomelius, tsaari arst:

Rimski Korsakovi ooperimuusikal ei ole seda kergust, mis itaalia ooperites, aga ülesehitatud oli ooper küll nagu itaalia ooperid. Üks ilus aaria järgnes teisele, lisaks ansamblid ja koorid ja kohustuslik hullumisstseen nagu korralikus itaalia ooperis- oli ka.
Mina vaatasin teist korda. Esimene kord oli klassikaline kostüümidraama. Nikolai Rimski-Korsakov "Tsaari mõrsja", Helikon Opera külalisetendus.  Meeldisid mõlemad. Ausalt öelda kui orkester lavaaugus pille hakkab häälestama, juba siis haarab mind ootusärevus, avamängust alates olen muusika võimuses ja laval toimuv on muusikale taustaks, mitte vastupidi.

Sisust ka:

Tsaari mõrsja tegevus toimub libreto järgi 1571. aastal Venemaal. Just siis valis sadistlike kalduvustega ja paranoiline Ivan Julm 1500 neidise seast endale kolmanda abikaasa. Väljavalitu, Marfa Sobakina oli madalat päritolu, üksnes kaupmehe tütar. Ent 19. aastane tüdruk oli tsaarile meetmööda ja toodi äsjaloodud salapolitsei ametnike – opritšnikute – poolt tsaari paleesse.

Juba veidi pärast kihluspidu märgati aga, et tulevane tsarinna hakkab närbuma – ta kaotas kiiresti kaalus ja suutis vaevu jalul püsida. Sellest hoolimata viidi tsaari tungival nõudmisel pulmapidustused läbi. Juba kaks nädalat hiljem Marfa suri.

Kahtlustati loomulikult mürgitamist, mis oli toonases vene õukonnas oluline võimuvõitluse vahend. Ivan Julm ise oli veendunud, et mõrva taga olid mõjukad ülikud bojaarid. Kuna õigeusu kirik lubas abielluda vaid kolm korda, oleks tsaari järglasteta jäänud abielu tähendanud aadlikele paremaid võimalusi riigitüüri juurde pääseda. Nii järgnes tsarinna surmale ulatuslik bojaaride hukkamiste laine.

Teine, vähemlevinud versioon on, et Marfa surma taga oli aga hoopis tema enese ema, kes manustas pahaaimamatult tüdrukule surmava annuse viljakust tõstvaid ravimeid.

Ooperi süžee osutab aga hoopis kolmandale võimalusele. Marfat ihaldab siin ka tsaari lemmikopritšnik Grjaznoi, kes armuvalust pimestatuna usub, et neiu võitmiseks saab ta abi armujoogist. Endale teadmata lükkab ta käima sündmusteahela, milles võitjaid ei ole. 

Tõeline krimilugu.

Ooperi avamäng. 

Ooperit vaatasin ka kinolinal 13. 01.2019 Coca Cola Plazas

Francesco Cilea 

"Adriana Lecouvrer"

Lavastaja  Sir David Mc Vicar

Lavakujundus Charles Edwards

Kostüümikunstnik Brigitte Reiffenstuel

Valguskunstnik Adam Silverman

Dirigent Gianandrea Noseda

Osades:Anna Netrebko- Adriana Lecouvreur

Anita Rachvelishvili-printsess de Bouillon

Piotr Bezcala-krahv Mauricio 

Carlo Bosi-abee 

Ambrogio Maetri-Michonnet 

Maurizio Muraro-prints de Bouillioni

Itaalia helilooja Francesco Cilea elas 1866- 1950. Võrdluseks Puccini 1858-1924

Väga kaunis muusika. 

Siin laulab võimsa häälega Anita Rachvelishvili  printsess de Bouillon’i aariat “Acerba voluttà, dolce tortura“.

Tõnu Õnnepalu

„Vennas“

Esietendus Draamatetri väikeses saalis 09.02.2014.

Lavastaja Aleksander Eelma

Kunstnik Liisi Eelmaa

Helikujundaja Lauri-Dag Tüür

Valguskunstnik Priidu Adlas (Vabalava)

Video autorid Liisi Eelmaa ja Tauno Makkse

(kasutatud ka Minna Hindi videot)

Video animaator Urmas Jõemees

Mängisid Kaie Mihkelson, Indrek Sammul ja Pääru Oja.

Mina vaatasin 100. etendust! Kus ma seni olin, et seda tükki näinud ei ole? Suurepärane teatrielamus. On olemas lugu, mida jutustada ja head näitlejad, kes loo vaatajani toovad. Vähetähtis pole muidugi ka koht, kus jutustada: mulle väga meeldis lavakujundus. Esimeses pildis laevanina lausa publikusse suunatud, järk järgult  taandus tegevus lava sügavusse ja viimane pilt Ameerikas toimus üsna lava tagaservas. Videod, hääled, varjuteatri elemendid, animatsioon, mida iganes seal kasutati - kõik kokku suurepärane. Nägid lava tagaseina kulissidel piirivalvekordoni torni  ja rehaga naist- selge- nõukogude aeg on kätte jõudnud.

Kõige tähtsam on lugu, mida jutustada. Kuigi tegevus toimus 20.sajandi esimeses pooles, on teema ülekantav tänasesse aega. Ikka on kusagil ema, kelle üks poeg on välismaal, teine poeg rühmab kodusel Eestimaal. Ainult et kui Tõnu Õnnepalu leidis kirjapaki ja ülejäänud kirjutas ise juurde, siis käesolevast ajast kirjapakke maha ei jää ja neid katuseräästasse ei peideta. Kirjaniku poolt on vaimukas ja kaasahaarav  tekst, ükskõik kas siis monoloogi või dialoogi vormis. Nauditav oli hiiu keele kasutamine, lisas ehedust. Õnneks jõudsin enne etendust kavast hiidlase Järvi Kokla kirjutise „ Hiiu keel“ läbi lugeda, oli kergem mõista.  Ilus keel, hinnata kui „hiidlased“ näitlejad olid, ei oska, minul hiiu juured puuduvad.

Ka väga hea lugu ei hakka looma kui pole näitlejaid ja õnneks oli olemas ka kolm väga head näitlejat. Kirjaniku sümpaatiat oli jagunud kõigile tegelastele, tundub siiski, et kõige rohkem noorele Willemile. Nii ongi "Vennas" eelkõige Willemi lugu, vend Jakob Ameerikas ja ema on rohkem taustaks. Minu lemmik selles etenduses oligi Pääru Oja, kes oli ühtviisi usutav ja ehe nii noore Willemi kui ka vana ja väsinud Willemi rollis, kuigi välimuses peale soengu miski ei muutunud. Laval on Willemis kõik emotsioonid põhjani keeratud- rõõm, kurbus ja viha. Selline äärmuste mees on Pääru Oja Willem. II vaatuse kohtustseenis nägime üdini raevunud Willemit, samas võttis sama mees oma kaasa küla peal käimist üsna rahulikult ja nii eesti mehe moodi- ebaõiglus sööb südame seest, kodune elu jätab ükskõikseks.

Neli aastat on „Vennast“ mängitud. Huvitav oleks olnud näha esimest etendust ja kõrvutada seda sajandaga. Pille –Riin Purje oli etendusel  ja kribas vaheajal midagi kavalehele, küllap tema vaatas mitmendat korda. Huvitav sellepoolest- kas ja kui palju on näitlejate mäng muutunud. Kas Pääru Oja Willem oli neli aastat nooremana ettevaatlikum, arglikum ja siiram või kas Kaie Mihkelsoni + neli aastat lisandusid laval ka emale.

Soe ja helge etendus oli. Sai nutta ja sai naerda, nagu Andrus Kivirähki tegelaskuju Vooremäe unustamatult ütles.