Juuni 2021

Suvekuu  algas sõiduga Pärnusse.

Sõidu tegelik eesmärk oli koduse sünnipäevapeo vältimine ja sellega koos logelemine ja väljas söömine. Logeleda  sai koroonajärgselt vastavatud spaas.  Ühel ja samal päeval olid kavas kinoskäik ja teater. Süüa sai väga hästi- minu lemmikkohad- Mahedik;  Supelsaksad;  Gastronom  ja  Hea Maa. Välismaal käisin viimati veebruaris 2020. Puhata saab suvel väga hästi  ka Eestis, tuleb lihtsalt kodunt kaugemale sõita.

Suvi on suurepärane naudin suvetunnet. Väldin mõtlemist sellele, et suvi saab kiiresti läbi. Päike on tasuta, suveüritusi palju, õhtud pikad ka pärast tööpäeva lõppu. Eile õhtul, pärast väikest vihma,  aias toimetades tundsin kui õnnelikuks suvi mind teeb.

Sain jälle kinos käia, juba teist korda sel aastal.

2. Eesti matus
Lavastaja Rene Vilbre

Osatäitjad: Ago Anderson, Sandra Ashilevi, Markus Habakukk, Hilje Murel, Peeter Oja, Merle Palmiste, Jan Uuspõld, Anna Sergejeva, Tambet Tuisk

Andrus Kivirähki samanimelisel näidendil põhinev mängufilm „Eesti matus“ on ootamatutest olukordadest ja koomilistest karakteritest tulvil komöödia. Naerutavate ja samas ka mõtlemapanevate sündmuste keerises, lähevad lootusetult segi pulmad ja peied ning põrkub eestlaste rahvuskonservatiivne maailmavaade liberaalsete euroopalike väärtustega.

Noor, kaubanduskeskustes pensionikindlustusi müüv Andres tutvub tööpostil mustanahalise tüdrukuga ja armub. Andrese uus armastatu – Lee, osutub aga vabameelseks maailmaränduriks, kellele eestlaste mammonaorjus ja töökultus arusaamatuks jäävad. Naiivsete unistuste tuules otsustavad noored minna laia ilma õnne otsima, ootamatult peab aga Andres minema oma vanaisa matustele ning pahaaimamatult võtab sinna ka Lee kaasa.

Matustele on kokku sõitnud kirev seltskond sugulasi ja tuttavaid ning nagu eestlastele omane, kisub kurb sündmus õhtu arenedes vägisi koomiliseks. Õhku kerkivad eestlastele ürgomased vaidlused võtavad sündmuste arenedes lausa hüperboolseid mõõtmeid, tekitades arusaamatusi ka Andrese ja Lee suhetes.

Teatris olen "Eesti matust" näinud ühe korra. Tahaksin vaadata veel ühe korra- Vene teatris- kuidas venelased seda tõlgendavad.

Film mulle meeldis- sai naerda, sai nutta, nagu üks Kivirähki tegelane raamatus „Maailma otsas“ ütles. Nutta muidugi vähem või pigem  üldse mitte- eestlaste raske mineviku käsitlemine kulges filmis nii mööda minnes. Kui peaksin lühidalt  iseloomustama- siis on see film ehteestlaslike arhetüüpidega. Elan maal ja kõik tegelased tuttavad- kuigi tundub, et külajoodik Karla on väljasurnud (-surev) liik. Väga hea osatäitmine Peeter Ojalt- tõsises rollis polegi teda varem vist näinud. Merle Palmiste külanaise rollis mõjus elutruult ja ehtsalt. Kiitsin filmi kõigile. Kriitikud tõenäoliselt pole minuga sama meelt.  Huvitav oli pärast filmi arutleda, kes seda osa teatris mängis ja kuidas teistmoodi tõlgendus mõjus. teatris on näidendit kaua mängitud ja erinevates osades erinevaid näitlejaid nähtud.

Omaette elamus oli ""Eesti matus" ees näidatav joonisfilm "Kaka ja kevad". Väga hea jällegi, suurepärane muusikaline kujundus. Kevadel mõtlesin, et peaksin ülipopulaarse Kivirähki lasteraamatu läbi lugema- nüüd võin nimekirjast maha tõmmata- tehtud! 

Rakvere teater andis külalisetenduse Pärnu teatris "Endla"

Ray Cooney
Oh Johnny
Rakvere teater 
Esietendus Rakvere Teatris 16. jaanuaril 2021
Lavastaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Yana Khanikova
Liikumisjuht Helen Solovjev
Muusikaline kujundaja Morten-Endrik Milder
Valguskujundaja Roomet Villau
Tõlkija Triin Tael

Osades Margus Grosnõi, Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg, Märten Matsu, Tarmo Tagamets

1983.a. kirjutas Ray Cooney teatrifarsi "Run for Your Wife", britid tegid sellest ka filmi. 
Tutvustusest:
Komöödia seksuaalenamusest
Lugu sellest, kuidas tavalisest taksojuhist saab seksiurka pidaja, vähemalt teda ümbritsevate inimeste arust. Kahes teineteisega äravahetamiseni sarnases korteris läheb väikeste hädavalede mõjul lahti tõeline naljaralli, kus üks jabur olukord ajab teist taga ja kus lõpuks ei saa enam keegi päris täpselt aru, kes kellega magab ja mida valetab. Eelkõige seksuaalsele tolerantsusele kutsuv Ray Cooney komöödia laseb ennast tühjaks naerda, aga ka mõista, et iga tõelise naudingu taga on siiras armastus ja sõprus, mis ei kannata ka siis, kui väliselt kõik suisa metsa läheb. Nii muutub selle loo kangelaseks armastus, mis sisaldab kõiki vikerkaarevärve.

Esimese vaatuse ajal mõtlesin, et sellist jama tulin vaatama, teise vaatuse ajal leebusin. 
Kokkuvõtteks- näitlejad mängisid väga hästi- nautisin seda  täiega. 

Eesti Draamateater suveetendus (piletid olid mul küll  aprilliks teatrisaali)
Talupojad tantsivad prillid ees.
Andrus Kivirähk
Esietendus Viinistu katlamajas 11. juunil 2021
Lavastaja Hendrik Toompere
Kunstnik Ervin Õunapuu
Helikujundajad → Hendrik Toompere ja Lauri Kaldoja
Liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere

Osades Tiit Sukk, Jüri Tiidus, Ivo Uukkivi, Taavi Teplenkov, Markus Luik, Kersti Heinloo, Marta Laan, Liisa Pulk
Pianist Johan Randvere või Jakob Teppo

Tutvustuse asemel, mida ütlesid autor ja lavastaja Ringvaate otsestuudios:
Toompere tunnistas, et lavastuse esimesed proovid läksid jutustamisele, sest keegi polnud kellegagi kokku saanud ja tahtsid väga üksteisega rääkida. "Käis lihtsalt üks mokalaat."
Kivirähk märkis, et see on olnud Toompere ammune idee teha üks näitemäng eestlaste ja balti parunite vahelistest suhetest.
"See pealkiri ei olegi nii veider, kui sa tead tausta. On see kuulus laul, et "mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele", aga tegelikult on sellest laulust teine variant, kus lauldakse "mõisad põlevad, saksad surevad, talupojad tantsivad prillid ees"."
Kivirähki sõnul tähendab see osaliselt pärimist. "Et me oleme nende pärijad ja ei kanna mitte nende prille, vaid paljusid nende kombeid, toitusid, saksa sõnu, maailmavaadet jne."
Toompere tunnistas, et idee sellise lavastuse tegemiseks tuli maakohas balti parunite lagunenud hauaplatse külastades. "Mõtlesin, et nad on siit samast lähedalt ja hakkasin natuke uurima, et mis elu nad siin elasid ja äkki mul plahvatas, et see on ju super teema, mille peale olen ammu juba mõelnud."
Selle ajel luges ta ka mitmeid raamatuid balti parunite mälestustest ning leidis, et kõige õigem on selle lavastuse ideed pakkuda Kivirähkile.
"Andrus ütles mulle, et ta ei saa seda praegu kirjutada, et tal on poolteiseaastane järjekord ees," meenutas Toompere. "Aga läks kolm kuud mööda, Andrus kirjutas, et vaata meili. Vaatasin meili, oli näidendi teinud."
Kivirähk tunnistas, et käivitus selle teema peale. "Mõtted tulid pähe ja siis on kõige targem need üles kirjutada, et saaks neist lahti," tõdes ta.
"Talupojad tantsivad prillid ees" on Kivirähki sõnul komöödia ja ei ole üks pikk lugu, mis kulgeb algusest lõpuni samade tegelastega. "See koosneb üheksast sketšist, mis kõnelevad eestlaste ja sakslaste suhetest erinevatel aegadelt alates päris rehielamu aegadest kuni tänapäevani välja."

Teatrisaal etenduse eel.

”Talupojad tantsivad, prillid ees” on A. Kivirähki 19. näidend draamateatris.
Mulle väga meeldis, teatritükis väga palju allteksti ja -hoovusi, mille peale mõelda ja mida edasi mõelda. Kes me eestlased, lõpuks oleme – metsast pärit paganarahvas või mõisainimeste jäljendajad ja osaliselt ka järeletulijad. Üks teatrikülastaja minu kõrval ütles, et see on eestlasi alandav näidend. Enamus vaatajaid seda küll nii ei arva, mida kinnitas kestev aplaus. Siiski julgen etendust soovitada teatrikülastajale, kes ei otsis suveetendusest ainult nalja ja naeru või selgelt välja joonistatud emotsioone (suur armastus) , vaid on valmis ise kaasa mõtlema ning nautima mängu ilu.
Võib-olla kohati olid mõned pildid liiga pikaks lavastatud. Sorry, aga minu kaasa jäi hiire ja talupoisi vahelise dialoogi taustal tukkuma. Mõte selgunuks ka siis kui mõni pilt oleks lühem olnud.
Näitlejate mäng oli nauditav. Etenduse tähed minu silmis olid Ivo Uukkivi ja Taavi Teplenkov.

Varasuvine Viinistu ise oli ääretult kaunis ja sirelitest lõhnav. Samal päeval avati Aili Vindi näitus "Naine ja meri", ka see sai üle vaadatud.  

Õues paelus silmi Marko Mäetamme ja Kaido Ole "100 kohvrit" 

68. L. J. Ross☝☝☝
Teeskleja
Impostor
Inglise keelest tõlkinud Lii Tõnismann
Alexander Gregory põnevik
Kaanel ka: Amazoni põnevike-kuninganna

Pegasus, 2021
Amazoni põnevike-kuninganna – nüüd eesti keeles! Igaühes meist on tapja… Kui kriminaalkurjategijate profileerimisüksust tabab skandaal ning väidetavalt juhtimisraskustes osakond laiali saadetakse, pääseb tapvast kriitikast vaid üksainuke inimene. Loodetakse, et mainekas kohtupsühholoog doktor Alexander Gregory suudab leida tee kuitahes süngesse mõttemaailma ja tuua päevavalgele ka kõige hämaramad saladused, ja nii kaasatakse ta peatselt ühte äärmiselt segasesse mõrvajuurdlusse. Iirimaal Mayo maakonna kaunitel mäenõlvadel tegutseb tapja. Sealne kokkuhoidev kogukond tunneb järjest suuremat hirmu ja politseil hakkab aeg otsa saama, sest kardetakse, et kurjategija on sihikule võtnud juba järgmise ohvri. Kuidas leida mõrvar omade seast, kui pealtnäha puudub kuritööks igasugune motiiv? Gregory tõotas küll vaikset elu elada, ent soostub siiski meeleheitel õiguseotsijatele abikäe ulatama. L. J. Ross on briti praegusaja üks edukamaid põnevuskirjanikke, kes avaldas oma esimese teose 2015. aastal. See debüütromaan tõusis hetkega Inglismaa Amazoni esikohale. Nüüdseks on Rossi teoseid müüdud enam kui 5 miljonit ja ta on kirjutanud 20 raamatut, millest viimane kui üks on tõusnud Amazoni edetabelite eesotsa. „Teeskleja“ on Rossi „Alexander Gregory põnevike“ sarja avaraamat ja ühtlasi kirjaniku esimene eesti keeles avaldatud teos, mis muu hulgas kandideeris Inglismaal 2020. aasta parima põneviku tiitlile. „L. J. Ross kuulub põnevuskirjanike raudsesse tippu.” – The Times „Fenomenaalselt hea.” – Evening Chronicle

Oli põnev lugemine portreteerija tööst kuritegude avastamisel – seejuures ka üpris täpne profiilikirjeldus. Loeksin autori järgmisi tõlkeraamatuid.


67. Edvardsson, Mattias☝
Head naabrid
Goda grannar
Eesti Raamat, 2021

Micke ja Bianca kolivad rahulikku eramupiirkonda, mis paistab nende pere jaoks täiuslik elupaik. Aga sedamööda, kuidas nad oma uusi naabreid tundma õpivad, hiilib ligi ebameeldivustunne. Sama hoovi peal elab Jacqueline, endine fotomodell, kel on raske oma elu rööbastele saada, ja tema poeg Fabian, kes ei ole päris nagu teised lapsed. Samuti elab seal Ola, kes näeb vaeva, et pärast röövkallaletungi oma tervis jälle korda saada ja kelle kinnisideeks saab idüllilise naabruskonna turvalisuse säilitamine. Lisaks veel pensionärid Gun-Britt ja Åke, kes valvavad naabrite igat sammu. Kui Biancale nende enda maja ees otsa sõidetakse, paistab esialgu olevat tegu traagilise õnnetusega. Aga sellal kui tema haiglas oma elu eest võitleb, süveneb politsei ja teiste hoovielanike kahtlus. Micke on alati uskunud õiglusse. Aga mis siis, kui selle võidule pääsemiseks on vaja kasutada vägivalda? Mattias Edvardsson on kirjanik ning rootsi keele ja psühholoogia õpetaja gümnaasiumis. 2016. aastal avaldati tema debüütromaan „En nästan sann historia“ („Peaaegu tõestisündinud lugu“) ja 2018. aastal tegi ta suure rahvusvahelise läbimurde põnevusromaaniga „Täiesti tavaline perekond“. See on tõlgitud kolmekümne kolme keelde ja meeldinud nii kriitikutele kui lugejatele. Mattias elab koos oma perega Lundi lähistel Löddeköpinges

Ei ole päris minu raamat. Lugemine on nagu teise elu kuudepikkune jälgimine tõsieluseriaalis.

66. Anna Jansson☝☝☝
Mida sa ei tea
Det du inte vet
Rootsi keelest tõlkinud Mari Jesmin
Eesti Raamat 2021
Sari Maria Werni juhtumid

Anna Janssoni eduka Maria Werni-sarja uues kriminaalromaanis jõuavad kuriteod politseinikele pelutavalt lähedale. Åminne supelrannas püsib hilissuvine soojus. Visby politseinik Maria Wern on suvilarajoonis oma uute naabrite juures peol, kui lähedal puhkeb äkitselt tulekahju. Üks maja põleb maani maha ja mitu inimest viiakse haiglasse. Järgmisel hommikul kaob rannast jäljetult üks naine. Kaotsiläinu on Sofi Hartman, komissar Tomas Hartmani tütar. Ta uurib naftapuurimise mõjusid Gotlandil ja tema aruannet ootavad pingsalt niihästi keskkonnaaktivistid kui ka riskikapitalistid. Sofist jäänud jäljed osutavad mitmesse suunda ja politsei ei jõua kõiki juhtlõngu kontrollida, olgugi et neile on abiks saadetud kadett Jarita Modi. Samal ajal peab Tomas Hartman oma isiklikku meeleheitlikku võitlust ajaga, et tütar üles leida. Ta teab, kui rängalt Sofi deemonid teda piinavad, ning aimab, et tütrel on mingi saladus.

 Samalt autorilt on "Tütar kadunud"- oli põnev lugemine. Maria Weniga esmakordne kohtumine oli Mirabilia sarja raamatus "Võõras lind". Varasemalt on ilmunud "Ulm sinu eksitas ära" Kõik tasuvad lugemist.  Ainus, mis mulle autorilt ei meeldinud oli  "Ilusalongi saatusejumalanna"- aga see polnud ka krimka.

65.Ferdinand von Schirach☝☝☝
Collini juhtum
Der Fall Collini
Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke
Eesti Raamat 2021
Sari Mirabilia

Kohtusaalidraama, mis arutleb õiguse ja õigluse, süü ja süütuse ning headuse ja kurjuse üle.Kolmkümmend neli aastat on itaallane Fabrizio Collini töötanud ettevõttes Daimler tööriistade valmistajana. Tagasihoidlikult ja laitmatult. Ja siis mõrvab ta Berliini luksushotellis ühe vana mehe. Põhjusetult, nagu paistab. Kui kohus määrab Fabrizio Collini kaitsjaks Caspar Leineni, näib see juhtum noorele advokaadile oodatud paljutõotava võimalusena karjääri teha. Ent kui ta saab teada, kes on mõrvaohver, muutub protsess talle isiklikuks õuduseks: tapetu – lugupeetud Saksa tööstur – on tema parima sõbra vanaisa. Leineni mälestustes sõbralik, sooja südamega mees. Ikka ja jälle püüab ta sooritatud tegu mõista, kuid Collini vaikib visalt. Ja nõnda peab Leinen oma veendumustest hoolimata kaitsma kohtus meest, kes ei tahagi, et teda kaitstaks.

Mulle väga meeldis. Aga see on puhtalt kohtudraama, põnevust pole palju, kuid pakub võimalust lugeda mitu korda kohtukõnet ja avastada selle nüansse.

64. Daniela Krien☝☝☝
Armastus hädaolukorras
Die Liebe im Ernstfall
Saksa keelest tõlkinud Krista Räni
Varrak 2021
Sari Moodne aeg
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Paula, Judith, Brida, Malika ja Jorinde on üles kasvanud Saksa DV-s. Nüüd, pärast rahumeelset revolutsiooni, tahavad nad kõike, saavad palju, kuid ikka veel torgib neid naiserolli okas: kas naine peab meeldima? Kas ta peab olema vastutulelik? Kas üksiolemine on valikuvõimalus või saab tõeline naine olla vaid siis, kui sul on mees ja pere? Paula tutvub ühel palaval suveõhtul oma tulevase mehega. Nad saavad lapse, kuid laps sureb ja piiritu lein kisub kõik endaga kaasa. Judith, edukas arst, kultuurne naine, otsib kaudseid teid mööda meest, kellega koos elada. Siis jääb ta rasedaks ja teeb salaja abordi. Brida on kirjanik ja kurnab end, rabeledes armastuse vahel oma laste vastu ja seesmise vajaduse vahel kirjutada. Malika oli teismelisena paljutõotav noor viiuldaja, kuid tema lootus suurele karjäärile kustub samamoodi kui lootus saada oma pere ja lapsed, kui mees ta maha jätab. Ent siis tuleb mängu Jorinde, Malika noorem õde, kellel on kõik see, mida Malikal ei ole. Ta teeb õele ennekuulmatu pakkumise. Daniela Krien (snd 1975) õppis Leipzigis kultuuri- ja meediateadusi. Alates 2010. aastast on ta vabakutseline kirjanik, 2011 ilmus tema romaan „Millalgi räägime kõik üksteisele ära”, mis on tõlgitud neljateistkümnesse keelde. Tema jutukogu „Muldental” (2014) sai 2015. aastal Nicolaus Borni debüüdiauhinna.

Vahelduseks krimkadele üks armastusromaan. Naiseks ja emaks olemise raskustest ja rõõmudest, rohkem küll raskustest.
Ühe mehe küsimus oma naisele lk. 130 „Ta küsis, kas Brida on kunagi mõelnud sellele, et tahab liiga paljut, ja mehe hääl värises. Kas naine tõesti arvas, et võib saada kõik, ilma loobumiste ja piiranguteta? Kas ta uskus tõemeeli, et võib võtta lapsed ja kunsti ja kultuuri ja sõbrad ja mehe ja seksi ja aja lugemiseks ja aja logelemiseks ja spontaansed pagemised ja kes teab mida kõike veel, selle eest lõivu maksmata?“

63.Pierre Lemaitre☝
Alex
Tõlkinud Indrek Koff
Sari Padrunisalv
Kirjastus Salv 2021

Kolmekümneaastane meditsiiniõde Alex Prévost röövitakse jõhkralt otse tänavalt oma kodu lähedal. Juhtumiga satub tegelema kriminaalpolitsei legend, komissar Camille Verhoeven, ehkki väga vastumeelselt — nimelt on mõni aeg tagasi sattunud traagilise lõpuga inimröövi ohvriks komissari enda abikaasa… Pierre Lemaître’i mitme auhinnaga pärjatud meisterlikus põnevikus ei lange pinge pea hetkekski ning sündmustik teeb ikka ja jälle vägagi ootamatuid pöördeid.

Üsna omapärased tegelased uurijate tiimis- Camille Verhoeven („kuri kääbus“ nagu üks pahalane teda nimetab). Ja siis veel Louis- rikas ja brändiriietatud. Louisi riietuse firmamärke nimetab autor mitmel korral. Kõik mulle tundmatud, aga ma pole ka eriline bränditeadlane. Märkisin ühe komplekti nimetatuist üles, selleks et guugeldada, millega tegu on. Stefano Ricci lips ja Westoni kingad, Armandi komplekt.Laiendasin silmaringi- e-poes tõesti 200 € lipsud.
Kindlalt üle keskmise krimka, väga hea tõlge, kordagi ei peatunud tõlke pärast ühes või teises kohas ja ei vaaginud sõna. Aga kas see raamat nüüd tõuseb kõrgemale oma žanrist (Ilmar Raag tagaküljel), seda ma ei usu. Ka vaipa jalge alt ei lasknud ma endal mitu korda ära tõmmata (Rein Raud OPI-s?). Seda tänu varasemalt loetud Lemaitre raamatule „Peigmees pruutkleidis“- seal sain pommüllatuse osaliseks. Nüüd teadsin, mida oodata.
Ma ei ole prantsuse kriminaalromaanide austaja. Fred Vargast ei loe ma üldse. Ehk peaksin. Jean-Christophe Grangè’ ei võtnud pärast „Reisijat“ enam ette. Ei vaimustunud Jean-Luc Bannaleci komissar Dupini juhtumitest, ainult ühe raamatu lugesin. Martin Walkeri paljukiidetud „Surm Dordogne'is“ ei kuulu mu lemmikraamatute hulka. Keda siis veel tean: Maurice Leblanc Mirabilia sarjas esindatud mitme raamatuga. George Simenoni lugesin viimati nõuka ajal, kui palju muud lugeda ei olnud.
Võib-olla nõuab prantsuse krimkadega harjumine aega.

62.  Matt Johnson, Prince Ghuman☝☝☝
Pimenägemine : (enamasti) varjatud viisid, kuidas turundus meie aju ümber kujundab
Blindsight : the (mostly) hidden ways marketing reshapes our brains
Tõlkinud Ave Põlenik
Äripäev, 2021

Miks maitseb vein paremini, kui peame seda kalliks? Miks hindame originaalteoseid kõrgemalt kui nende koopiaid? „Pimenägemine“ on neuroteaduse ning vürtsikate turundusnäidete laineharjal kulgev lustakas reis tarbimiskäitumise maailma. Brändilogod, mida näeme; kuulutused, millest uudisvoos mööda kerime; reklaamid, mis ekraanilt vastu kumavad; rakendused, mida igapäevaselt kasutame – need on kõigest tarbimismaailma nähtavaks kihiks. Teine, sügavam kiht, on aga hoolega kujundatud nõnda, et see kasutaks ära aju kummalist toimimist, mis mõjutab meid ilma meie teadmise või nõusolekuta. Neuroteadlane Matt A. Johnson ja turundaja Prince Ghuman heidavad valgust aju ja tarbimise sügavatele vastasmõjudele. Nad annavad turunduse vaatenurgast ülevaate mälestuste ja kogemuste, naudingu ja valu, emotsiooni ja loogika, taju ja tegelikkuse, tähelepanu, otsuselangetuse, sõltuvuse, uudsuse, sümpaatia, empaatia, suhtluse ja teadvustamata sõnumite edastamise neuroteadusest. Teisisõnu, kuidas toimub aju ning kuidas brändid seda ära kasutavad. Tandem väidab, et meie taju on ekslik: me ei koge maailma päris nii, nagu see tegelikult on, mängides turundajatele kätte ideaalse võimaluse. Selle paremaks mõistmiseks sukelduvad autorid viisidesse, kuidas konstrueerib aju meie kogemust igapäevaelust. Maitseb ju koeratoit hõrgult üksnes siis, kui panna sööjat uskuma, et tegemist on jumaliku pâté’ga. Uuringud, muide, näitavad, et selle kulinaarse eksiarvamuseni on vägagi lihtne jõuda. Tempokas, nutikas ja haarav „Pimenägemine“ heidab uut valgust sügavalt juurdunud uskumustele ja mõttemustritele, mida brändid eelistuste loomiseks osavalt jälgivad. Johnson ja Ghuman põimivad teadusuuringute tulemused suurepärasteks lugudeks, pakkudes tarbijatele, turundajatele, brändidele või lihtsalt neuro-uudishimulikele piisavalt materjali, mille najal järgmisel kogunemisel säravaid etteasteid teha.

Mai 2021

Minu maikuu on töine aianduse kuu. Tööst vaba aja  kolisin aeda. See on ühtaegu füüsilist koormust andev ja lõõgastav. Kõik mõtted kaovad kui kätega mullas songin ja keskendun sellele, mis parasjagu käsil. Magan kordades paremini kui sügis-kevad-talvisel ajal, siis  kui istuv asend on elamise põhiasend. Aias elamine on kulgemine. Aias olen ma õnnelik. Hilisõhtuks tihti ka väsinud ja alati ei tahagi lugeda. Tõesti -paar päeva möödus nii, et raamatut ei võtnudki kätte. Mõned siiski läbi loetud.

minu emadepäeva rodo täies õies. Mulle väga meeldivad rodod ja püüan neid aias kodustada. Kodu männimetsas peaks neile sobima. Aga  ma ei tea ühtegi teist nii pirtsakat õiekandjat, vähemalt neist, mida mina kasvatan. Igal aastal läheb mõni välja ja jälle valin uusi taimi. Pildil on nad kõik ilusad. See siin kõrval on "Red Jack".

Üle pika aja taas kinos- 24. mail, kohe kui kinod lahti läksid.

1. Nomaadimaa☝☝☝
Osades: Frances McDormand, Gay DeForest, Patricia Grier, Linda May
Kolme Oscari võitja: Parim film, parim naispeaosatäitja - Frances McDormand, parim režissöör - Chloe Zhao
Kahe Kuldgloobuse võitja: parim draamafilm ja parim režissöör - Chloe Zhao

„Nomaadimaa“ oli 2020. aasta auhinnahooaja enim hinnatud linateos. Lisaks publiku ja kriitikute üksmeelsetele kiidusõnadele sai filmile osaks ühtekokku 147 erinevat auhinda, sealhulgas eelmainitud 3 Oscarit ning peavõidud nii Veneetsia kui ka Toronto filmifestivalidelt. Filmi stsenarist ja lavastaja Chloe Zhao on maha saanud aasta ühe erinäoliseima filmiga – jutustades meile ülimalt intiimse loo Ameerika baby-boomerite põlvkonnast, kellest paljud kaotasid nii oma maise vara, töö, kui ka kodu pärast 2008.aasta majanduskrahhi. Oma loo keskmesse on Zhao pannud planeedi ühe parima ja auhinnatuima näitleja Frances McDormandi, ümbritsenud ta tegelike inimestega, kes pärast kodukaotust nomaadidena mööda maad rändavad, ning lasknud sündida tõelisel kinomaagial. Tulemuseks kurblik ja veidral kombel paeluv ood tervele põlvkonnale, kelle elu polnud ühel hetkel enam endine.
McDormand kehastab filmis Ferni, kes on kaotanud lisaks oma armastavale abikaasale ka terve oma kodulinna. Kohalikku kogukonda üleval hoidnud kaevandus suleti ja tulemuseks oli sõna otseses mõttes terve linna mahajätmine ja isegi linnaindeksi kaotamine. Nüüd liigubki Fern oma ustava furgooniga ühest linnast teise, et leida juhutöid ning lävida oma teiste saatusekaaslastega. Filmil puudub traditsiooniline süžee, tegemist on kõige ehedama oleku- ja seisundifilmiga, kuid just need reaalsed võttepaigad ja eriti reaalsed inimesed toovad omalt poolt filmi sisse orgaanilise aura, mis muudab linaloo üheks käesoleva aasta lummavaimaks vaatamiselamuseks.
Kolmekordsele Oscari-võitjale Frances McDormandile („Kolm reklaamtahvlit linna ääres“) sekundeerib ühena vähestest filmis osalenud elukutselistest näitlejatest Oscari nominendist teenekas karakternäitleja David Strathairn ("Head ööd ja õnn kaasa", "Bourne'i ülemvõim").

Filmis ei juhtu midagi. Üks naine sõidab/kulgeb mööda Ameerikat, teda ei röövita, ta ei jää haigeks. Ta kohtub võõrastega, mõnega saab sõbraks, mõni neist räägib talle oma loo. Keegi võõrastest ei soovi talle paha- millele mõtled, kui oled keskendunud krimkadele. Ümberringi on muljetavaldavad Nevada vaated. Esimene tunne, mis mind valdas, oli see: nagu eesti film, ainult olustik teine.

Ühes tutvustuses on öeldud, see film võib muuta teie elu. Kas ma vaatasin elule pärast filmivaatamist teistmoodi. Vist ei , sest minu elu ongi teine. Film tuletas meelde kui õnnelik ma olen, mulle on väga palju antud. Küllap isegi rohkem kui ma enda arvates olen välja teeninud.

Ja veel, mina oleksin andnud „Nomaadimaale“ auhinna ka parima muusikalise kujunduse eest.

Ja lõpuks ka ooperis:

Tosca
Giacomo Puccini
Esietendus Rooma Teatro Constanzi’s 14.01.1900
Esietendus Rahvusooperis Estonia 13.05. 2005.
Dirigent Arvo Volmer
Lavastaja Raimundas Banionis (leedu)
Kunstnik Sergejus Bocullo (Leedu)

Laulsid:
Heli Veskus-Floria Tosca, kuulus llauljanna
Luc Robert- Mario Cavaradossi, maalikunstnik
Rauno Elp- parun Scarpia, politseiülem
Raiko Raalik-Cesare Angelotti, endine Rooma konsul
Tamar Nugis- kirikuteener
Mart Madiste-Spoletta, politseiagent
Märt Jakobson- Sciarrone sandarm
Rahvusooper Estonia koor, orkester ja poistekoor

Kas nägin ooperit ka 2005.a. Estonias, kahjuks ei mäleta. Blogi toona ei pidanud ja kastitäie teatrite kavalehti põletasin paar aastat tagasi. Kui sain selgeks, et sellist aega- need kõik läbi lapata ja meenutada - ei tule kunagi.

Giacomo Antonio Domenico Michele Secondo Maria Puccini kirjutas kokku 12 ooperit.
Villid 1884; Edgar 1889; Manon Lescaut 1893; Boheem 1896; Tosca 1900; Madame Butterfly 1904; Tütarlaps kuldsest läänest 1910; Mantel, Õde Angelica ja Gianni Schicchi 1918 ja Turandot 1918.

Kui välja arvata kaks esimest, olen neid kõiki näinud ja nautinud Puccini kaunist muusikat. Mitmeid olen vaadanud – kuulanud korduvalt ja tõenäoliselt ka tulevikus. "Õde Angelica" näiteks tuleb ettekandele augustis 2021 Birgitta festivalil.

Üle hulga aja ooperis olla oli meeliülendav. Viimane kord oli 06.02. 2021 Estonias Trubaduur.

Üllatavalt hea etendus oli. Tosca osa on justkui Heli Veskusele loodud. Väga hea esituse tegi Rauno Elp politseiülem Scarpiana. Väljapeetud stiilne surmastseen. Kahjuks Cavaradossi kuulus aaria „El lucevan stelle“, mida peetakse üheks kaunimaks tenori aariaks, kadus kuidagi etenduse sisse ära. Kodus kuulasin aariat  Roberto Alagna ja Jonas Kaufmanni esituses ja seekord meeldis Kaufmann rohkem.

Pucciniga seoses meenus kohe ka suurepärane reis „Muusikaline Itaalia“. Aastal 2012 ehk. Otsin arvutist pilte Puccini kodumajast.

61. Françoise Sagan

Kõik need südamesopid

Les Quatre Coins du coeur

Prantsuse keelest tõlkinud Pille Kruus

Tänapäev 2020

Sari Punane raamat

KULKA kirjanduse sihtkapitali soovitusi 2021

„Kõik need südamesopid” on vodevillilik, kuid siiski psühholoogiliselt peen armastuslugu rikka töösturi pojast Ludovicist ja tema naisest Marie-Laure’ist. Paari elu koos Ludovici isa Henri, tolle naise Sandra ja teener Martiniga kulgeb vääramatu argisusega seni, kuni saabub elegantne Fanny, Marie-Laure’i ema, kelle isiksus ei jäta ükskõikseks ei Ludovici ega tema isa Henrid. Françoise Sagan (1935–2004) sai kuulsaks juba oma esimese raamatuga „Kurbus kummaline tunne”, mille ilmudes oli ta kõigest 19-aastane. „Kõik need südamesopid” on Sagani viimane romaan, mis leiti pärast tema surma ja mille avaldamine 2019. aastal kujunes üheks Prantsusmaa kirjandusilma suursündmuseks. Kuigi lõpetamata, on see oluline tükike Sagani kaalukast loomingust ning läbi ja lõhki saganlik: intelligentne, sarkastiline, toretsev ja häbitu.

Eessõnas kirjutab F. Sagani poeg, kes ema pärandi hulgast selle raamatu pooliku käsikirja leidis, kuidas ta selle ise avaldamiskõlbulikuks kohendas- hoidudes iga hinna eest puudutamast autori stiili või romaani tonaalsust, ning kuuskümmend viis aastat pärast romaani kurbus kummaline tunne" ilmumist ilmub lõpuks Sagani viimane, lõpetamata romaan "kõik need südamesopid" oma kõige puhtamal, algelisemal ja lugejatele hädatarvilikul kujul.

Lugesin selle raamatu lõpuni. Otsisin ja ootasin emotsiooni, mida kogesin kui  lugesin "Kurbus kummaline tunne" või veel enam- kui lugesin "Kas te armastate Brahmsi" . Ei leidnud seda emotsiooni üles, küllap olen vanaks jäänud. 

 

60. Catherine Ryan Howard
Eimidagimees
The Nothing Man
Inglise keelest tõlkinud Triin
Vesta 2021

Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaanid „Valetaja tüdruk” ja „Salasilm" (2020).

Naine ei saa lõpetada kirjutamist, kuni leiab tapja. Mees ei saa lõpetada lugemist, sest tema on tapja. Eve Black oli kaheteistaastane, kui sarimõrvar, keda kutsutakse Eimidagimeheks – sest uurijatel pole temast sõna otseses mõttes mitte midagi, ei ühtegi jälge –, tappis terve tema perekonna. Ainsa ellujääjana saadab Eve’i ka täiskasvanuna kinnisidee tuvastada tema elu hävitanud mees. Ja ta kirjutab tõestisündinud mõrvaloost raamatu. Supermarketi turvatöötaja Jim Doyle loeb „Eimidagimeest“, Eve’i lugu tema perekonda tabanud tragöödiast ja naise püüdlustest mõrtsukale jälile saada, ning iga uue leheküljega tunneb mees suurenevat raevu. Jim ei ole sugugi huvitatud Eimidagimehe kohta kirja pandust. Sest tema ongi Eimidagimees. Jim taipab peagi, kui ohtlikult lähedale on Eve tõele jõudnud ja et naine ei anna alla enne, kuni leiab mõrvari. Tal ei ole valikut, ta peab jõudma esimesena naise peatada … CATHERINE RYAN HOWARD (1982) on Iirimaalt Corkist pärit krimikirjanik, keda on nimetatud iiri noir`i parimaks esindajaks. Catherine`i uusim romaan „Eimidagimees“ valiti 2020. aastal Iiri viie parima krimiloo hulka.

Olen lugenud autori varasemaid romaane. "Valetaja tüdruk" oli andekas krimilugu ja siiamaani meeles. "Salasilmast" ei mäletanud ma midagi. Pidin Urramist üle kontrollima , kas olen/ ei ole lugenud. Olen.

"Eimidagimees"  on täiesti uus tase. Väga hea krimka, kirjutatud n.ö. "raamat raamatus". Ei jää muud üle kui ootan autori järgmist raamatut.

Autor  peategelase kaudu puudutas olulist probleemi: mäletatakse ja teatakse sarimõrvareid, aga mitte nende ohvreid.

59. Christian Unge☝
Terake tõtt
Ett litet korn av sanning
Tõlkinud Mari Jesmin
Helios 2021
Tekla põnevussari

Pärast autoõnnetust tuuakse Nobelsjukhuseti EMO-sse kaks meest, üks neist on eluohtlikult vigastatud. Samal ajal eksleb mööda haiglakoridore keegi naine, väike poiss käekõrval. Naise kummaline käitumine äratab tähelepanu. Kiirabiarst TEKLA BERG taipab peagi, et naisel, poisil ja tollel vigastatud mehel on ühine minevik ja et see, mis paistis välja nagu õnnetus, oli tegelikult hoopis midagi muud. NOBELSJUKHUSETIS on haigla juhataja Monica Carlsson peene patsiendihotelli ja vastuolulise maksasiirdamisosakonna rajamisega pannud sisse kõrgeima erastamiskäigu. Mängu tuleb äsja tööle võetud staarkirurg Klas Nyström, ja ei lähe kuigi kaua, kui Klas juba Teklale kõiges agaralt vastu töötab. „TERAKE TÕTT” on teine raamat Christian Unge Tekla-sarjas, mille juhatas sisse menukas „LÄBI TULE JA VEE”. Siinses osas saame taas jälgida Tekla Bergi ja tema kolleegide tegemisi Stockholmis Nobelsjukhusetis, paigas, kus on alati pingeid, intriige ja armulugusid. „Vastu enese tahtmist kuritegevuse keskmesse sattuv savanti joonte ja fotograafilise mäluga erakorralise meditsiini arst Tekla Berg, kes võiks olla lohetätoveeringuga tüdruku leebe õde, on viimaste aegade säravamaid krimikirjanduslikke persoone. Ja tema looja Christian Unge tõusev täht krimikirjanduse taevas.” Jaan Martinson

Ka teine raamat Tekla põnevussarjast ei saanud minu lemmikuks. Lohetätoveringuga minu arvates võrdlust välja ei kannata, mõned peatükid siiski pakkusid pinget.

58. Anne Birkefeldt Ragde☝☝
Tütar
Datteren
Norra keelest tõlkinud Kristina Porgasaar
Eesti Raamat 2021
Põhjamaade romaan
Neshovi saaga

Neshovi-saaga: "Berliini paplid", Erakvähid, "Rohelised aasad", "Andestada saab alati", Elunautijad", "Tütar"
Tütar” on Neshovite saaga kuues raamat, järg romaanidele „Berliini paplid”, „Erakvähid”, „Rohelised aasad” (eesti keeles kõik 2008), „Andestada saab alati” (2017) ja „Elunautijad” (2018). Margido on lahkunud ja Torunn Neshovi matusebüroo juhtimise üle võtnud, jätkates samal ajal ka vana talu enda omaks muutmist. Aga kui ta soovib oma perekonnanimeks võtta Neshov, katkeb hetkega vaikselt üles ehitatud hea kontakt emaga. Pealegi on tallu oodata külla Erlendit kogu tema seitsmeliikmelise Taani perega. Torunn on murede käes murdumas. Asja ei tee ka paremaks Kai Rogeri poolt Erlendi lastele rõõmuks toodud kaks põrsast. Torunni jaoks on sead läbitud eluetapp, nagu ka Erlend ja Kai Roger. Aga seekord saab Torunn näha, mis puust Erlend tehtud on. Ja võib-olla on lõppkokkuvõttes Kai Rogeril nii mõneski asjas õigus. Selle raamatuga tõmbab autor saaga lahtised otsad kokku. See on Torunni raamat: romaan naisest, kes on terve oma elu põgenenud, aga nüüd lõpuks julgeb võtta vastutust, seista enda eest ning valida armastuse. Norra kirjanik Anne B. Ragde (snd 1957) on kirjutanud hulgaliselt romaane ja novellikogusid. Tema raamatuid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Sigrid Undseti eluloo eest pälvis ta Norra kõrgeima kirjandusauhinna. Suurima tunnustuse on ta saavutanud mitmete auhindadega pärjatud Neshovi-raamatutega. Saaga põhjal on valminud populaarne telesari. Eesti keeles on ilmunud ka tema romaanid „Öine soov” (2010) ja „Ma teen su nii õnnelikuks” (2012).

Neshovi saaga ilmub nii suurte ajaliste vahedega, et selleks ajaks kui uut lugema hakkad, on eelnevate raamatute tegelased ja sisu meelest läinud. Kes kelle laps oli, mis juhtus - aegamisi meenub - kuid siiski keeruline lugeda. "Tütar" ei ole parim raamat Neshovi saagast, aga paneb sellele ilusa punkti.  

58. Rene Denfeld☝☝☝
Lapseleidja
The child finder
Inglise keelest tõlkinud Ester Eggert
Ersen, 2020

Madison Culver kadus kolm aastat tagasi, olles koos vanematega teel Skookumi rahvusparki jõulukuuske valima. Praegu oleks ta kaheksa-aastane – kui ta on elus. Meeleheitel vanemad pöörduvad aga eksinud ja kadunud laste otsimisele pühendunud eradetektiiv Naomi poole. Politsei ja lapsevanemad tunnevad teda Lapseleidja nime all ning Naomi on Culverite viimane lootus. Naomi sihikindlad otsingud viivad ta sügavale jäisesse müstilisse metsa Pacific Northwesti piirkonnas ja tema enda mälestuskildudesse. Ta mõistab Madisoni-taolisi lapsi, sest kunagi oli ka tema eksinud tüdrukuke. Naomi ajab kangekaelselt Madisoni jälgi ja jõuab vähehaaval tõele lähemale, kuid samal ajal tungivad sünged unenäod läbi tema alateadvuse kaitsemüüri, tuletades talle meelde mingit kohutavat kaotust, mida ta tunneb, kuid ei suuda meenutada. Kui ta leiab Madisoni, kas sellega paljastuvad ka Naomi enda elu saladused? „Lapseleidja” jutustab loo detektiiv Naomi ja äärmiselt elava kujutlusvõimega lapse Madisoni vaatevinklist. Raamat on hingemattev, maagilise õhustikuga peenelt esitatud teos, mida on pea võimatu käest panna

Üllatus, üllatus! Vastu ootusi täitsa hea raamat oli. Lihtne lugeda.

57. Lucy Foley☝☝☝
Kutsutud külalised
The guest list
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti
Eesti Raamat, 2021
Krimiraamat

Goodreadsi kasutajate hinnangul 2020. aasta parim põnevik! Pruut ‧ Viies ratas ‧ Isamees ‧ Pulmakorraldaja ‧ Pruutneitsi ‧ Laip Külalised kogunevad Iirimaa ranniku lähedal asuvale saarele, et tähistada kahe inimese abiellu astumist. Peigmees: nägus ja sarmikas, tõusev teletäht. Pruut: terane ja ambitsioonikas, ajakirja väljaandja. Tegemist on pulmadega, mis sobiks ajakirja või kõlbaks kuulsusele: disaineri käe all valminud kleit, kauge koht, luksuslik pidu, eriline käsitööviski. Mobiililevi võib küll hakkida ja lained pisut raputada, kuid kõik on meisterlikult kavandatud ja viiakse niisama meisterlikult ellu. Aga olgu plaanid kuitahes täiuslikud, inimloomust see ei muuda. Kui korgid šampanjapudelitelt minema lendavad ja pidu algab, hakkavad meenutuste ja heade soovidega segunema ja pinnale kerkima vana vimm ja väiklane kadedus. Peigmehe semud algatavad kooliaegse joomismängu. Pruutneitsi rikub ära oma kleidi ja see ei juhtu just päris kogemata. Pruudi kauaaegne (meessoost) sõber saab maha ebameeldivalt intiimse toostiga. Ja siis leitakse üks nende seast surnuna. Kes külalistest ei soovinud õnnelikule paarile head? Ja ehk oleks olulisem küsida: miks? Lucy Foley õppis Durhami ülikoolis ja Londoni ülikooli kolledžis inglise keelt ja töötas mitu aastat ilukirjanduse toimetajana. Tema tõeline läbimurre krimikirjanduse tippautorite sekka toimus 2019. aastal raamatuga „Jahiseltskond“ (eesti keeles 2020).

Väga põnev raamat. 2/3 lugemise ajast mõtled: kes tapeti ja kes tappis. Mõlemale persoonile on kandidaate palju. Ühe peategelase väärt mõte, raskel hetkel lohutab : Elu on paras kaos.... Aga mis ka ei toimuks , elu on üksnes päevade jada. Kontrollida on võimalik vaid ühte päeva. Ühte päeva on võimalik ohjes hoida. kahekümne nelja tunni haldamisega saab hakkama.

56.Ichiro Kishimi
Julgus mitte meeldida : Jaapani õpetus, kuidas end vabastada, teha elus muudatusi ja olla tõeliselt õnnelik
Kirawareru yuki
Tõlkinud Ave Põlenik
Äripäev, 2021

Kas õnnelik olemine on midagi, mille valime ise või otsustab seda meie eest keegi teine? Raamat „Julgus mitte meeldida“ aitab elu keerdkäikudes tekkinud sõlmi mõista ning neid lahti harutada. Raamat võtab kokku Austria psühhiaater Alfred Adleri – psühholoogiamaailma ühe suurkuju Sigmund Freudi ja Carl Jungi kõrval – filosoofilised ning psühholoogilised mõtted ja õpetused. Adler oli Freudi juhitud Viini psühhoanalüütilise seltsi esimeste oluliste liikmete seas. Kui tema seisukohad läksid Freudi omadega vastuollu, lõi ta rühmast lahku ning tuli XX sajandi alguses välja oma originaalsetel teooriatel põhineva individuaalpsühholoogiaga, mida tuntakse adleriaanliku psühholoogiana. Raamat on üles ehitatud dialoogile elukogenud filosoofi ning trotsliku noormehe vahel, kes kahtleb võimalikkuses end muuta ning õnnelik olla. Nende kahe vestlusest välja kooruv tõde aitab lahti mõtestada enesele andestamise, iseendast hoolimise ja meele puhtana hoidmise kunsti, et oma eluteed minevikutraumadest, ohvri mentaliteedi painavast ikkest ning teiste ootustest vabastada. Muretsemise asemel asjade pärast, mida me nagunii ei saa muuta, õpetab raamat keskenduma sellele, mis on tõeliselt oluline, kujundades seeläbi suhet nii iseenda kui ka teistega. Muutes pelgalt oma suhtumist, muutub ka elutee. Tõeliselt vabastav mõtteviis, mis annab jõudu murda piiranguid, mida endile ise seame.

Küsimuste -vastuste vormis raamat ei meeldinud mulle. Aga kusagilt meelde jäänud Alfred Adleri ütlus: "Kergem on põhimõtete eest sõdida kui nende järgi elada." Adleri teooria oli sünnijärjekorra teooria, millest kirjutatud ka ajakirjas "Pere ja kodu".

Dr. Alfred Adler. Raskelt kasvatatavad lapsed. Tõlkinud Alma Ostra-Oinas. Eesti lastesõprade Ühingu väljaanne nr. 1, Tallinnas, 1932. a.  

55. Malcolm Gladwell
Suheldes võõrastega : mida peaksime teadma inimestest, kellest me midagi ei tea 
Talking to strangers : what we should know about the people we don't know.
Tõlkinud Liis Konovalov
Äripäev, 2021

Kaanel Rahvusvaheline bestseller
.Aasta parim raamat, The Financial Times ja Bloomberg. Miks me ei mõista teisi, eriti neid, kellega puutume esmakordselt kokku? Miks on nõnda keeruline märgata valet, lugeda teise ilmet või hinnata tema motiive? Malcolm Gladwell on raamatusse „Suheldes võõrastega“ kokku kogunud hulga kõnekaid näiteid ajaloost, psühholoogiast ja kurikuulsatest kohtulugudest, et näidata, milliste kohutavate tulemusteni võivad arusaamatused ning möödarääkimised meid viia. Gladwell ei raiska aega ning teeb kohe raamatu alguses õõvastava, ent õpetliku põike ajalukku, aastasse 1519, mil Hispaania vallutaja Hernán Cortése kohtus asteekide valitseja Montezuma II-ga. Ilmselt mäletab enamus ajalootunnist, millega see möödarääkimisi täis kohtumine lõppes – Montezuma võeti vangi ning hukati. Järgnes sõda, mille käigus suri 20 miljonit asteeki, kas otseselt hispaanlaste käe või Euroopast kaasa toodud haiguste läbi. Suursugune Tenochtitlán hävitati, Cortése rüüsteretk viis koloniaalalade plahvatusliku laienemiseni jne. Paraku on maailm jätkuvalt täis Cortés´sid ja Montezuma´sid, kes püüavad mitmete tõlkide ja tõlkekihtide abil teineteist tulutult mõista. „Suheldes võõrastega“ räägib sellest, miks me suhtlemises nii mannetud oleme, tuues õpetlikke näiteid elust enesest: pedofiilias süüdi mõistetud jalgpallimeeskonna abitreenerist; aastaid Pentagoni kõrgemates sfäärides toimetanud spioonist; valesti süüdi mõistetud vahetusõpilasest Amanda Knoxist ning poeet Sylvia Plathi enesetapust. Kõigis nendes lugudes kasutati suhtlemisel strateegiaid, mis oleksid pidanud aitama teise sõnu ja kavatsusi paremini mõista. Ometigi läks midagi kapitaalselt viltu. Mis täpselt, selgitab Gladwell oma haaravas analüüsis. Kui tegutseda läbimõeldult ning pöörata tähelepanu sellele, kuidas me teistega suhtleme, on meie elus vähem konflikte ning rohkem harmooniat ja produktiivsust. Ajakiri Time on Gladwelli valinud saja mõjukaima isiku hulka ja ajakirjas Foreign Policy on ta nimi ära toodud mõjukate globaalsete mõtlejate nimekirjas. Gladwell on viie New York Timesi bestselleri autor.

Huvitav raamat nagu enamus Äripäeva raamatuid.   Aga nende lugemine võtab aega, see ei ole nagu krimkalugemine, vajab aega ja järelemõtlemist. Lood , mida jutustatakse ei ole kõik põnevuslood. Jääb nimekirja: "teine kord loen korralikult läbi".

54. Antonio Manzini
Aadama küljeluu
La costola di Adamo
Itaalia keelest tõlkinud Cathy Laanela
Toledo kirjastus 2018

Kui koduabiline Irina avab Baudode perekonna korteri ukse, ei aima ta veel midagi halba, kuid õige varsti tormab karjudes tagasi tänavale. Korter on segi pööratud ja lambikonksu küljes ripub majaperenaise surnukeha. Esmapilgul näib tegu olevat enesetapuga… või on see hoopis luhtaläinud sissemurdmine? Kas jõhkralt otsekohest ja küünilist, kuid samal ajal tundliku intuitsiooniga aseprefekt Rocco Schiavonet on võimalik valejälgedele juhatada? Schiavone asub lahendama oma teist mõrvajuhtumit vaenuliku kliimaga Itaalia Alpides, pistes samal ajal rinda oma isiklike kummitustega minevikust: ta igatseb ikka kodulinna Rooma järele ja õhtuti külastab teda mõtetes tema naine Marina. Roomas sündinud krimikirjanik Antonio Manzini (1964) on tegev ka näitleja ja stsenaristina. 2014. aastal avaldatud „Aadama küljeluu“ on teine romaan Rocco Schiavone seeriast. Esimene, „Must rada“, ilmus Toledo kirjastuselt eesti keeles 2017. aastal.

Donna Leoni raamatute lugemise lõpetasin mõnda aega tagasi ära, sest tundus mõistetamatu, kuidas sellise tempo ja suhtumisega, mida raamatus esitati, üldse mõni kuritegu avastati. Telerist krimiseriaalide vaatamise tagajärjel olen harjunud tunduvalt kiirema tempoga.  Antonio Manzini on suurepärane asendusautor Donna Leonile kui tahta lugeda itaalia krimkat.  Manzini  raamatutes on actioni ja macholikust.
Sellest raamatust jäi mul meelde selline jutuajamine kahe naise vahel kohvikus „Minu ema ütles, et kui naise rinnad ei vaata enam tähtede poole vaid jalgade poole, siis on aeg kalleid kingi kanda."

Ostsin endale uued kallid kingad. 

53.Choo, Yangsze 

 Vaimumõrsja
The Ghost Bride
Tõlkinud Martin Kirotar
Ühinenud Ajakirjad 2020

Kirjeldus: „Ühel õhtul küsis isa, kas ma tahaksin saada vaimumõrsjaks...“ Ehkki Malaisia oli 18. ja 20. sajandi vahel Briti koloniaalvõimude kontrolli all, pidas sealne hiinlaste kogukond endiselt kinni oma folkloori iidsetest tavadest. Suursuguse, kuid pankrotistunud perekonna ainsal järeltulijal, kaunil Li Lanil on vähe lootust sobiliku kosilasega naituda. Ühel päeval aga tuleb tüdruku isa koju ootamatu ettepanekuga: jõukas ja mõjukas Limi pere soovib, et Li Lan abielluks nende pojaga. Ainus mure on, et perepoeg on hiljuti kummalistel asjaoludel surnud. Harva aset leidvat vaimuabielu on vanadest aegadest peale kasutatud rahutu vaimu lepitamiseks. Selline liit tagaks Li Lanile kodu tema ülejäänud elupäevadeks, kuid millise hinnaga! Pärast saatuslikku külaskäiku Limide häärberisse ei saa Li Lan enam lahti nii teda jälitavast kummituslikust kosilasest ega ka oma kirglikust soovist kohtuda taas Limide perekonna uue nägusa pärija Tian Baiga. Iga ööga vajub ta üha sügavamale hiina hämarasse surmajärgsesse paralleelmaailma ühes selle tontlike linnade, paberist matusepanuste, kättemaksuhimuliste vaimude ja hirmuäratava bürokraatiaga. Li Lan peab päevavalguse kätte tooma Limide pere sünged saladused, aga ka tõe tema enda perekonna kohta, ja seda enne, kui ta sellesse õõvastavasse maailma igaveseks lõksu jääb...

aprill

Aprilli keskel oli paar päikselist päeva. Muidu on olnud üks suur päikeseigatsus.

Tomatitaimed on elutoa aknal pikaks veninud. Tütar kutsub seda mu kanepikasvanduseks. Üleeile tassisin taimed külma kasvuhoonesse. Väga ebaõnnestunud päev, öösel langes temperatuur nullini. Katsin taimi mitmekordse kattelooriga.

Siiski on mul kultuuriblogi, mitte aiandusblogi.



Olen muutunud iseendalegi ebahuvitavaks. Teatrietendused on järjest ära jäänud, olen võtnud asenduspileteid kui ka pileteid tagasi müünud. Ostsin suveks mitmeid suveetendusi, aga isegi nende hulgast laekus juba tagasilöök. Rakvere teatri etendus „Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas“ lükati edasi järgmisesse aastasse. Kinos pole käinud. Ei muuseumis ega näitusel.

Lugenud olen. Aga mitte nii palju kui oleksin tahtnud. Hommikul istun ligi tund autos, et tööle sõita, õhtul sama palju koju tagasi. Tööl valdavalt arvuti taga ligi 8 tundi , pool tundi teen lõuna ajal kui jõuan linnas tiiru. Kohe tuleb meelde Margus Viigimaa artikkel „Istumine on uus suitsetamine“. Lugeda ma seda ei jõudnud, pole vajagi. Kaelaradikuliit tuletab ise meelde, et kodus veel paariks tunniks raamatu taha istuda oleks liiast. Jõudumööda olen siiski lugenud ja rõhun nüüd rohkem, kui õhtud on pikemad , aiatöödele.

Päikeseigatsus jääb! Vanasti oli lihtne. Võis sõita kohe Egiptusesse või Tenerifele ja rahuldada oma päikesenälg.

52. John Grisham☝☝
Baar
The Rooster Bar
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum
Varrak 2021

Mark, Todd ja Zola on viimase kursuse tudengid, kes astusid juurakooli suurte lootustega, mida kütsid klantsreklaamid – ees ootab ilus tulevik, hea töö ja suur raha. Tasapisi aga selgus, et suur raha liigub ainult nende taskust kolmandajärgulise juurakooli arvele ja ka heast töökohast võivad selliste koolide lõpetajad suu puhtaks pühkida. Kui veel tuleb välja, et ainult rahateenimiseks loodud kooli omanik on hämar tegelane, kes on seotud ka pankadega, mis tohutuid õppelaene vahendavad, saab selgeks, et noored on püütud lõksu, kust pole lihtne pääseda. Nukrad väljavaated tööd saada, mäekõrgune võlakoorem ja rõhuv stress – kuid ehk on siiski lootust välja rabeleda? Ja võib-olla seejuures isegi kopsakas summa taskusse panna? Proovida tuleb …

On tunduvalt paremaid Grishame olnud. 2017 a originaalis ilmunud. Ütleksin, et Grisham on väsinud, kuidagi säratu raamat.

51. Donald Rumsfeld☝☝☝
Rumsfeldi reeglid : juhi õppetunnid ärist, poliitikast, sõjast ja elust
Rumsfeld's Rules
Inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa
Postimees Kirjastus 2020
Sari :Postimehe raamat

Kui president Gerald Ford kuulis, et tema personaliülem oli juba aastaid kingakarpi juhtimistõdesid kogunud, soovis ta lipikutele kirjutatud kollektsiooni näha. Varsti jagati kogu Valge Maja meeskonnale laiali vihikud, mis said aja jooksul nimeks „Rumsfeldi reeglid“. Käesolev raamat sisaldabki neid sadu sisukaid, vaimukaid ja kohati humoristlikke mõtteteri, mida raamistavad Donald Rumsfeldi enese, maailma ühe lennukaima tippjuhi elukogemused. „Donald Rumsfeldi eripalgelistes ametites kogetu on õnnistatud materjal tarkuseterade ja õppetundide sõnastamiseks. Kuigi on teada, et reeglid ei saa olla aruka mõtlemise aseaine ning juhtimises pole universaalseid tõdesid, on tema koondatud tähelepanekud väärt vähemalt seda, et eneseanalüüsi kalduvustega juht või poliitik ka oma juhtimispõhimõtete üle mõtleks,“ tutvustab raamatut juhtimiskonsultant Andres Liinat. Donald Rumsfeld on Ameerika Ühendriikide poliitik, valitsusametnik ja ärimees. Ainus kahekordne kaitseminister USA ajaloos oli neli ametiaega Kongressi esindajatekoja liige, teenis nelja presidendi tippmeeskonnas ja juhtis kaht Fortune 500 nimekirja kuuluvat firmat. 2011. aastal avaldas ta oma memuaarid „Known and Unknown“ („Tuntud ja tundmatu“).

Tegin sellest raamatust meeletult palju väljakirjutusi. Oleksin seda lugenud 10 a varem, oleks mul oma väikses juhiametis vigu vähem olnud.

1. Bossi otsuseid ellu viies tegutsege vastavalt tema vaadetele nii faktide esitamises kui ka neisse suhtumises.
- Kui kahtlete, jätke otsuse langetamine bossile.
- Kui milleski eksite, siis öelge seda bossile ja parandage viga kiiresti.
- Ärge süüdistage bossi. Temal on selletagi muresid kuhjaga.
- Mittenõustumine ei ole ebalojaalsus.

2. Kui kahtlete milleski, jätke see tegemata. Kui kahtlus püsib, tehke seda, mis õige.
3. Kuulamise kunst on mõistuse õigeks kasutamiseks asendamatu.
4. Tõrges vastuseis ettepanekutele lähtub sageli ainult etteheitvast küsimusest: „miks seda minuga ei arutatud?“
- Kui soovite, et inimesed oleksid teiega maandumisel, võtke nad stardile kaasa.
5. Rääkimise eesmärk on end mõistetavaks teha.
6. Vältige eksliku otsuse langetamist lihtsalt sellepärast, et ettepaneku on teinud keegi, kes teid ärritab.
7. Üksmeelsuses võib piirduda kas argus või ebakriitiline mõtlemine.
8. Kui märkate midagi, millega kõik nõustuvad, siis on see väär.
9. Koosoleku viimane küsimus on: „Mis meil arvestamata jäi?“
10. Inimesed on poliitika. Ilma parimate inimesteta ametikohal pole parimatest ideedest vähimatki kasu.
11. Ärge vältige teravaid servi.
12. Paljud inimesed oskavad midagi arvustada ja seda paremaks muuta. Vähesed on võimelised tuvastama, mis on puudu.
13. Need, kes arvavad, et teavad, kuid eksivad ja toimivad oma eksimuse kohaselt, on vastutaval ametikohal kõige ohtlikumad inimesed. M.Thatcher.
14. Anne tabab sihtmärki, millele keegi teine pihta ei saa. Geenius tabab märki, mida keegi teine isegi ei näe.. A. Schopenhauer
15. Ärge kunagi palgake kedagi, keda te ei saa vallandada.
16. Ärge lubage endas süveneda mõtet, nagu oleksite asendamatu või eksimatu, ega laske teistel arvata, nagu oleksite seda.
- Kalmistud on täis asendamatuid inimesi. Charles de Gaulle
18. Strateegia on põhieesmärgi saavutamise üldplaan.
-kui te ei tea, kuhu lähete, siis viib iga tee teid kohale. L.Carroll
-seadke eesmärgid;
-Kui seate õiged eesmärgid, siis võib iga leitnant koostada strateegia. Kindral Marshall
- Kui te ei tea, mis on teie kolm tähtsaimat esmaülesannet, siis pole teil neid üldse olemas.
- Kui ei ole kohta, kus ta peaks valmis olema, siis ei ole kohta, kus ta jääks vähemusse . Sun ZI „Sõjasaladused“
- -teie parim küsimus on sageli „miks?“
- Kergem on millessegi sekkuda kui sealt välja tulla.
- Ärge kartke vaadata, mida te näete. R. Reagan
- Määratlegem oma põhieeldused
- Vääralt eelduselt on täiesti loogiliselt võimalik jõuda väärale ja kahetsusväärsele järeldusele.
- -missuguse plaani mina vaenlase/vastase asemel kavandaksin.
- Otsustage parim tegevussuund
- Jälgige pidevalt protsessi edenemist
19. Saate seda, mida kontrollite, mitte seda mida ootate.
20. Ükski plaan ei ela üle esimest kohtumist vastasega.
21. See, kes ei oska teisendada oma mõtlemislaadi, ei suuda kunagi muuta reaalsust. Anwar Sadat.
22. Ootamatus on lahinguvälja valitseja.
23. Teadmatud teadmatused
-paratamatus ei juhtu kunagi. Alati on see ootamatus.
-mida te näete, selle saate. Mida te ei näe, see tabab teid.
- ärge iialgi arvake, et keegi teine ei tee kunagi seda, mille teie jätate tegemata
- kui olete kitsikuses, siis juhtige tähelepanu kõrvale;
24. Silmitsi kriisiga.
-tee, millel te ei rända ,on alati siledam;
-usaldage oma vaistu. Vähemalt osaliselt sõltub edu võimest millegagi raskusi pelgamata toime tulla.
-ärge juhtimisega liiale minge nagu algajast piloot. Tegutsege lennu ajal parasjagu vabalt, et saaksite vaadelda ja mõõteriistu jälgida.
-enamiku probleemide puhul jõuab 80 protsenti teadaolevast suhteliselt kiiresti kohale, aga ülejäänud 20 protsendi saabumiseks võib kuluda terve igavik.
-Asjalikud ettevalmistused välistavad abitu tegutsemise
-Õnn on see kui ettevalmistus kohtab võimalust. Seneca
-Kiirus tapab. See loob soodsaid juhuseid, nurjab vastase võimalusi ja võib kiirendada tema kokkuvarisemist.
-te ei taha kunagi, et tõsine kriis raisku läheks.
25. Kohtumine ajakirjandusega.
-kasutage oma mõtete väljendamiseks nii vähe sõnu kui võimalik, aga eelkõige olgu kõik öeldu tõene.
-kui kirjutamisel kulub esimese kahe lõigu jaoks üle 30 minuti, siis valige teine teema;
-te olete kas sihtmärk või allikas;
-ärge lubage küsimuses ebatäpset eeldust. Vajadusel sõnastage see ümber.
- usaldus kappab minema ratsu seljas, aga tagasi tuleb jalgsi;
- ajakirjandusega suheldes pole midagi „omavahel öeldut“
- seda, mis pole tõsi, leiate alati külluses ajalehtedest. Thomas Jefferson
- Vale jõuab pool maailma enne läbi rännata, kui tõde kingad jalga saab.
24. – Spordis, nagu ka elus, hoidke midagi varuks.
25. Läbirääkimistel ärge tundke kunagi, nagu peaksite teie oga vaikusehetke täitma.
26. Teil on alati kaks valikuvõimalust: kas pühendumus või hirm.
27. Bürokraatiaga võitlemine
-miski pole kangekaelsem kui moekas konsensus. M. Thtacher
-kui kavatsete pattu teha, siis patustage jumala, mitte bürokraatia ees. Jumal annab andeks, aga bürokraatia ei andesta.
-kui kõigest jõust alligaatoritega madistate, siis on raske meeles pidada, et tegelikult tulite siia sood kuivendama.
-te peate sõdima armeega, mis teil on olemas, mitte armeega, mida endale soovite.
-ainsad rumalused, mida ei saa kergesti kõrvaldada, on need, mida loovad väga arukad inimesed;
28. On kergem veenda kedagi, et tal on õigus, kui selgeks teha, et ta eksib.
29. Juristid on nagu koprad. Nad ujuvad keset oja ja ehitavad sellele tammi.

30. Ellu ei jää kõige tugevam ega kõige arukam, vaid see, kes muutustele kõige edukamalt reageerib.
31.Ärge kunagi segage oma vaenlast, kui ta parasjagu vigu teeb. Napoleon Bonaparte
32. Te ei satu kunagi hätta sõnade pärast, mille ütlemata jätate.
33. Ärge sattuge paanikasse. Tegelikult võib kõik edeneda paremini, kui see seestpoolt vaadates paistab.
Järgnevad nõuded asepresidendile, mis ka kasuks, kui seisad bossile lähedal:
34.Võtke ametikoht vastu ainult siis, kui tohite vabalt oma karmi arvamuse välja öelda.
35.Ärge kuuletuge kindlalt bossi soovidele, kui nende suhtes kindlalt lahkarvamusel olete.

36.Kapitalismi sünnipärane pahe on hüvede ebavõrdne jaotamine; sotsialismi sünnipärane voorus on vaesuse võrdne jagamine. Winston Churchill
37.Kuulus 72 reegel. Jagage mistahes intressmäär 72 ja tulemus näitb kui mitme aasta pärast investeering kahekordistub.
38.See, mida igaüks elus vajab, on arukuse pessimism ja tahtejõu optimism.
39.Te maksate sama hinda nii millegi poolikuks jäetu kui ka lõpuleviidu eest; seega võite selle kohe lõpuni ära teha.
40.Me ei saa edu tagada, kuid võime seda väärida.
41.Patriotism ei tähenda põgusaid raevukaid tundepuhanguid, vaid kogu elu püsivat rahulikku ja vankumatut pühendumist.

Raamatut saab ainult kiita, Lõpus veel Lisa B Rumsfeldi reeglid lühendatult. Kuulub raamatute hulka, mida eelistan näha oma riiulil, õigemini öökapil. Viimased mis öökapile ostsin oli Lykke "Surmahaigus" ja saksa kirjaniku "Eneseabi mõrvad". Parim kiitus raamatule kui loed läbi ja soovid ikkagi seda omada ja enda lähedal hoida. 

50. Pierre Lemaitre
Peigmees pruutkleidis
Robe de marié
Prantsuse keelest tõlkinud Marja Liidja
Ersen, 2019

Ilmselt pidin olema selleks valmis, kuivõrd ma olen raamatu autor, aga… niisugusel määral! Milline vaatepilt, see on vaevu usutav... Ta mees on vaid iseenda vari. Selgroolülid pidid kõvasti viga saama. Ta kaalub nüüd vist alla neljakümne viie kilo. Mees istub kühmu vajunult ratastoolis, tema pead toetab kaelatugi, kuid see on veidi paremale vajunud. Ta pilk on klaasistunud, nahk kollane nagu küdooniavili. Ja ta on täiesti selge mõistuse juures. Intellektuaalile on see kindlasti hirmus. Kui mõelda, et mees pole veel kolmekümnenegi, siis on see kohutav... Mis puutub naisesse, siis lükkab ta ratastooli imetlusväärse ennastsalgavusega. Ta on rahulik, pilk kindel. Minu meelest on tema kõnnak veidi mehaaniline, aga olgem mõistvad: sel naisel on ränk mure... Igal juhul ei lange ta äärmusesse: ei käitu nunnast halastajaõe ega märterliku põetajana. Ta pigistab hambad kokku ja lükkab ratastooli, see on kõik. Siiski on naisel tarvis järele mõelda ja endalt küsida, mida ta selle juurviljaga peale hakkab. Ka mina pean seda endalt küsima.

Õõvastav psühholoogiline põnevik.
Lugesin uudistest, et eesti keeles avaldatakse Pierre Lemaître’i mitme auhinnaga pärjatud meisterlik põnevik „Alex“ . Uurisin autorit ja leidsin, et Ersen on juba 2019 avaldanud Pierre Lemaitre teose. Nüüdseks on „Alex“ juba raamatukauplustes olemas. Loen. Originaalis ilmus „Alex" juba 2011 a.

49. Elizabeth Jane Howard
Valguse aastad : Cazalet kroonika
The light years: volume one of the Cazalet chronicles
Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna Ann Alari
Varrak 2020

Elizabeth Jane Howard (1923–2014) on inglise kirjanik, kes peamiselt mälestuste põhjal oma suguvõsast kirjutas viieosalise Cazalet’ perekonna kroonika, mis tõi talle plahvatusliku kuulsuse kogu ingliskeelses maailmas. Raamatuid müüdi miljonites eksemplarides, BBC tegi loo alusel menuka teleseriaali, autorist sai elav klassik. Viiest romaanist esimene, „Valguse aastad”, ilmus 1990. Raamatu sündmustik hakkab hargnema Londonis aastal 1937 ning kandub kohe seejärel ka Sussexi krahvkonda, suguvõsa maakodusse. Kolme venna – Hugh’, Edwardi ja Ruperti – lapsepõlvekodu Home Place on koht, kus nad koos oma naiste, laste ja külalistega veedavad pealtnäha muretuid jõulu- ja suvevaheaegu. Õnnelikule pealispinnale vaatamata võib juba raamatu esimestest lehekülgedest peale hoomata pereliikmete muresid, hirme ja ebakindlust. Käesoleva romaaniga algav Cazalet’ perekonna kroonika on põhjalik käsitlus Inglise keskklassi elust enne ja pärast Teist maailmasõda. Autor pakub lugejale võimalust mõnda aega oma tegelaste seltsis elada, saada osa nende arutlustest – ka teemadel, millest veel suhteliselt hiljuti palju ei räägitud.

Perekonnakroonikad on mu nõrkus. Suur ettevõtmine oli selle raamatu lugemine. Ei ole päris kindel kas ka järgmised osad jõuan läbi lugeda. Ikkagi 544 lehekülge. Lugesin päris suure huviga, aga tundsin ,et loeksin meelsamini omamaist perekonnaromaani. Igal rahval on oma tõde ja õigus. Lihtsam oleks Cazalet kroonikat vaadata teleseriaalina.

48. Amy Chua☝☝☝
Poliitilised hõimud : grupivaist ja rahvaste saatus
Political tribes : group instinct and the fate of nations
Inglise keelest tõlkinud Kert Urmas Raudvere ja Koidu Raudvere
Postimees Kirjastus 2020
Sari Postimehe raamat

Inimesed vajavad hõimkondlikku grupikuuluvust. Mitmel pool üle maailma on kõige olulisem grupiidentiteet, mis pole üldse seotud riigiga, vaid põhineb rahvusel, piirkonnal, religioonil, kildkonnal või klannil. Amy Chua selgitab Ameerika Ühendriikide välis- ja sisepoliitiliste näidete varal, kui oluline on teadvustada ja mõista, kuidas hõimuinstinkt inimeste valikuid ja otsuseid mõjutab. Politoloog Karmo Tüür: „Me kõik üritame tajuda ümbritsevat maailma lihtsamana, kui see tegelikult on. Omistame selle osadele väärtusi skaalal oma-võõras, hea-halb. Kodeerime ise sisse vea, mis mõjutab mitte ainult isiklikul, vaid ka rahvusvaheliste suhete tasandil tehtud otsuseid. Käesolev raamat illustreerib, kuidas identiteet, n-ö hõimukuuluvus, võib muutuda. Kuidas parimate kavatsustega tehtud algatused võivad anda vastupidise tulemuse, kui ei arvestata selle kuuluvuse pidevalt muutuvat tausta.” Autor Amy Chua on Yale’i Õiguskooli John M. Duff Jr õppetooli õigusteaduste professor. 2011. aastal valis ajakiri Time Chua maailma saja mõjukaima inimese hulka. Etniliste konfliktide ja üleilmastumise tunnustatud ekspert on kirjutanud viis raamatut, peale käesoleva on enim tunnustust pälvinud 2003. a ilmunud „World on Fire: How Exporting Free Market Democracy Breeds Ethnic Hatred and Global Instability” („Maailm põleb. Kuidas vaba turu demokraatia sünnitab etnilist viha ja üleilmset ebastabiilsust”).

Väga hästi kirjutatud, huvitav ja laialdasi teadmisi pakkuv raamat. Mulle väga meeldis. Ootan nüüd , millal Amy Chua raamat „Ematiigri võitlus“ raamatukokku jõuab. See pole küll poliitikast vaid hoopis lastekasavatuse teemal- kuidas Lääne ühiskonnas kasvatada lapsi Aasia tavade järgi. Kas see on võimalik.

47.Anna Bågstam☝☝
Varjumäng
Skuggspelet
Rootsi keelest tõlkinud Ruth Laidmets
Rahva Raamat2021

Kummalistel asjaoludel kaob kriminaaluurija Harriet Vesterbergi parim sõbranna Lisa. Mõne aja pärast uhub meri Lervikenis kaldale tundmatu mehe surnukeha, kelle nahal on söövitusjäljed. Seejärel kaob jäljetult Lervikeni kohalik napsilembene kalur. Kas Lisa kadumise, kaldale uhutud surnukeha ja kadunud kaluri vahel võib olla seos? Harriet püüab mõistatustele jälile jõuda. Samal ajal Lervikenis toimuva uurimisega valmistutakse Landskronas ette Euroopa Liidu ministrite tippkohtumiseks. Kõik politseijõud peavad igapäevase töö kõrvalt osalema suursündmuse turvamisel. Lervikenist pärit rahvuskonservatiivsete vaadetega poliitik saab võimaluse pidada tippkohtumise avakõne, keda Harrieti ülemus igati toetab, lootes lähenevast meediatähelepanust kasu lõigata ja politseiameti valupunktidele leevendust leida. Meie ees avaneb kohalike elanike galerii, kellest igaühel paistab olevat varjatud külg, millest keegi teine midagi ei tea. Sama kehtib ka Harrieti peene advokaadist peigmehe Rikardi kohta. „Varjumäng” on maalilises Lervikeni kalurikülas aset leidva „Lervikeni mõrvade” sarja teine raamat, mille nutikas, ent sugugi mitte täiuslik peategelane Harriet võidab kõigi lugejate südamed.

Lerviken on põnev koht. Jälle üks kohaga seotud krimka. Esimene raamat „Pealtnägija“ meeldis mulle siiski pisut rohkem- see mis esimeses raamatus tundus uudne, Harrieti sisseelamisprobleemid – siin raamatus juba pisut tüütas.

46. Ruth Ware☝☝☝
Üks teise järel
One by one
Inglise keelest tõlkinud Pilleke Laarmann
Helios 2020

Üleilmsete menukite „Luku taga” ja „Pimedas, pimedas metsas” autor on saanud valmis järjekordse põneviku, mille tegevus toimub sedapuhku kõrgel lumistes mägedes. Jääda lumevangi luksuslikku rustikalsesse suusamajja kõrgel Prantsuse Alpides ei paista olevat maailma suurim probleem, eriti siis, kui majast avaneb hingemattev vaade, kokk ja majapidajanna osutavad täisteenindust, õdus kaminatuli annab sooja ja kaaslased pakuvad seltsi. Kui seltskond ei koosne just kaheksast kolleegist … kel kõigil on midagi võita, midagi kaotada ja midagi varjata. Kui Londoni trendika idufirma Snoopi omanikud korraldavad tiimile nädalase reisi Prantsuse Alpidesse, algab see nagu tavaline firmapuhkus: PowerPointi esitlused ja strateegiakoosolekud vahelduvad kohustusliku lustimisega suusanõlvadel. Aga niipea, kui üks aktsionäridest surub päevakavasse kasuliku, kuid vastuolulise väljaostuettepaneku, hakkavad pinna all pinged kuhjuma ja lojaalsus pannakse proovile. Majasisest tormi ei saa väljas toimuvaga siiski võrrelda ja hävitav laviin lõikab seltskonna ära igasugusest kontaktivõimalusest välismaailmaga. Ja mis veel hullem – üks snooper ei jõua enne laviini puhkemist suusamäelt tagasi. Tunnid mööduvad, ilma et päästjatest märkigi oleks, paanika kasvab, maja muutub üha külmemaks ja seltskond kahaneb … ükshaaval.

Üks põnevamaid krimiautoreid minu jaoks tänase seisuga. Ei pea pettuma. Huvipakkuv lõpuni välja isegi siis kui süüdlane juba selge. Ware jätab lugejale huvitavaid vihjeid - nopi vaid üles.


Ruth Ware, 

45.Hans Henny Jahnn☝☝☝
Puulaev
Das Holzschiff
Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel
Eesti Raamat 2019
Sari Hieronymus

Elu on julm, inimene ja loodus seletamatu, süü äkiline ning õnnetus ei hüüa tulles. Painavalt sünge allegooriline lugu punaste purjedega puulaevast, mis asub teadmata põhjusel teele tundmatu lasti ning mõistatusliku kapteni ja meeskonnaga. Reisi põhjuseid võiksid teada ainult superkargona tuntud hämar tegelane ja kapten, kuid see on niisama ebakindel kui laevatrümmis olevate kastide sisu. Raamatut on aegade jooksul peetud nii mereromaaniks kui ka kriminaalromaaniks. Kumbki neist määratlustest ei anna edasi raamatu tõelist olemust, mis ongi jäänud tabamatuks. „Puulaev“ on sissejuhatav tempokas eelmäng suurele sümfooniale, triloogiale „Kallasteta jõgi“, kuid ka täiesti iseseisev tervik, andes kätte motiivid, mis triloogia järgnevates osades leiavad ligi 2000 leheküljel käsitlust largo larghissimo. Seda triloogiat peetakse 20. sajandi Saksa kirjanduse üheks olulisemaks teoseks.

Loen saksa kirjandust meeleldi ja mulle meeldivad Mati Sirkeli tõlked. Kui lugesin kusagilt , et Mati Sirkeli tõlkes ilmub Jahnni triloogia „Kallasteta jõgi“, tundus loomulik eelnevalt läbi lugeda 2019 a. ilmunud "Puulaev".
Mitu korda mõtlesin lugemist pooleli jätta, niivõrd raske tekst, aga ei saanud. Autori väljendusviis ühtaegu rusus ja lummas. Iseenesest pole lugu ollagi. Puupurjekas asub tundmatu lastiga teele teadmata suunas. Kuhu- kapten ei tea, teavad ainult reeder ja isik, keda nimetatakse superkargoks. Juhtnöörid kursi osas saab kapten igal hommikul superkargolt. Lisaks meeskonnale, kaptenile ja superkargole on laeval veel kapteni tütar ja tema kihlatu. Kui kapteni tütar ootamatult kaob, vallandub laeval kaos.

 Ka järelsõna ja autori elulugu on huvitavad lugeda.


44. Kazuo Ishiguro☝☝☝
Ära lase mul minna
Never let me go
Inglise keelest tõlkinud Marja Liidja
Ersen 2015

Praegu kolmekümne ühe aastane Kathy elas lapsena Hailshamis, kaunis Inglise maakohas asunud erakoolis, kus lapsed olid välismaailmast eraldatud. Neid kasvatati teadmises, et nad on erilised ja et nende hea tervis on ülitähtis nii neile endile kui ühiskonnale, kuhu nad lõpuks hakkavad kuuluma. Kathy on ammu lakanud mõtlemast sellele idüllilisele minevikule, aga kui kaks sõpra Hailshami kooliaastaist ta ellu tagasi tulevad, loobub ta mälestuste vastu tõrkumast. Nii soojeneb uuesti tema sõprus Ruthiga ning kunagine nooruskiindumus Tommysse küpseb armastuseks. Nüüd meenutab Kathy nende kooliaega Hailshamis. Ta maalib õnnelikke pildikesi sellest, kuidas poisid ja tüdrukud seal koos üles kasvasid, ilma et isoleeritus oleks neid häirinud, pigem oli see toeks. Kuid ta kirjeldab ka teistsuguseid stseene, ebakõlasid ja arusaamatusi, mis vihjavad Hailshami südamliku fassaadi taga peituvale tumedale saladusele. Kolm sõpra näevad selle lõpuks läbi ja peavad tunnistama tõde oma lapsepõlve ning praeguse elu kohta. Lugu on jutustatud näilise lihtsusega, kuid saavutab pikkamööda erakordse emotsionaalse sügavuse ja vastukaja ning seda peetakse Kazuo Ishiguro üheks parimaks teoseks.

Mis võib juhtuda kui võtta väärhoiak ühe teatud kirjastuse osas. Raamat ilmus 2015 ja mina loen alles praegu. Avastasin raamatu tänu sellele, et Ishigurolt, keda nimetan üheks oma lemmikuks,  kelle kõiki eesti keelde tõlgitud raamatuid olen enda teada lugenud, ilmub uus raamat „Lohutu“. Filmi pole mul ka õnnestunud näha. Õnnestunud on ehk vale sõna, sest tavaliselt valingi teleka vaatamise asemel lugemise. Suurepärane raamat.

Märts 2021

05.03.2021. Sellise pildi tegin kodunt tööle sõites, pidasin auto korralikult kinni ja tegin läbi avatud autoakna pildi. Päike tõusis. 

Nüüd, tund aega ja 45 km hiljem hiljem,  on kabineti akna taga korralik lumesadu.  Märts, märts- sa ise ka ei tea, mida teed!

43.Herkki  Ruubel,

Mees 5 : köögikurat
JES Kirjastus 2020

Tutvustusest: Raamat, mida sa praegu käes hoiad, on aus ja karm sissevaade Eesti tipprestoranide tagatubadesse. Kui inimene on söögisaalis, ei kujuta ta tihtipeale ette, mis elu teisel pool pöörduksi käib. See on hullumeelne segu komöödiast ja tragöödiast. Ning mis mõtted tegelikult liiguvad sel ajal teenindajatel ja kokkadel peas, kui nad üritavad teile pakkuda alatiseks meeldejäävat toidukogemust? See siin on minu lugu toidumaailma elust ja valust! HERKKI RUUBEL Mis on toit tänapäeval? Kõhu täide? Äri, millega saab miljonäriks? Kultuuri osa? Kunst? Ma arvan, et vastuseid on palju. Toit on kindlasti kunst, toit on kindlasti teadus, toit on emotsioon. Toit on see, mis meid kõiki siin maailmas ühendab, aga samas ka eristab. Kui vaadelda nii, siis toit on nagu keel, mis on iga riigi ja rahvuse jaoks unikaalne. Toit on isikupärane ning suur osa kultuuripärandist ja meie identiteedist, alustades meie päritolust ja geograafilisest asendist siin ilmaruumis. Kui sa sööd toitu ja see sinule ei maitse, siis see ei tähenda, et toit kohe kehv on. Siinkohal meenub mulle hetk, mil keegi kunagi julges kritiseerida minu loetud raamatut. Vastasin talle nii: „Kui siga peeglisse vaatab, ega sealt siis ingel vastu ei vaata.“ Sama kehtib ka toidu kohta! Herkki Ruubel on olnud tegev restoranimaastikul viimased 16 aastat, sellest kuus aastat on ta töötanudpeakokana. See metsik teekond on teda tööle viinud Londonisse Gordon Ramsay tipprestorani, Kopenhaagenisse restorani Noma, mis on mitmel korral valitud selle planeedi parimaks söögikohaks. Tagasi Eestis, on ta viinud Eesti tippu restorani Raimond, Pärnu Rannahotelli restorani, ning Villa Ammende, mis on Herkki peatuspaigaks täna.

Pikalt juttu omanikest ja ülemustest. Hea et mitte klientidest.😀

 

42. Hanya Yanagihara☝☝☝
Inimesed puude võras
The people in the trees.
Inglise keelest tõlkinud Krista Eek
Tänapäev 2016
Sari Punane raamat.

Rahutukstegev ja kaasahaarav „Inimesed puude võras“ on traagiline nägemus sellest, mis võib juhtuda kultuuride kokkupõrkel. Loo aluseks on reaalselt aset leidnud sündmused viroloog Daniel Carleton Gajduseki elust. Noor arst Norton Perina sõidab kaugele Mikroneesia saarele otsima kadunud suguharu. Ta ei leia mitte ainult suguharu, vaid ka sellest eraldunud kummalise väga pikaealise metsahõimu. Perina oletuste kohaselt peitub saladus haruldase kilpkonna liha söömises. Oletused osutuvad tõeks ning Perina teenib oma tööga ära ülemaailmse tuntuse ja Nobeli preemia. Kuid edul on ka süngem pool ja üsna varsti ilmneb, et kättevõidetu eest tuleb maksta hirmsat hinda. Hawaii päritolu Hanya Yanagihara on üks Ameerika märkimisväärsemaid noori kirjanikke, kes on hästi vastu võetud nii kriitikute kui lugejate poolt.

Raamatu lisasin lugemisnimekirja mingi teise raamatu ajel. Võib-olla oli see „Kuldne tempel“? Kuigi vaevalt. Raamatu esimene kolmandik ja seiklused džunglis vaimustasid mind- umbes selline tunne tekkis nagu lapsena Mikluhho Maklaist raamatut lugedes. Mida edasi, seda rohkem puges raamatusse sisse gei-teema ja lõpuks jõudis pedofiiliani. Ebamugav ja ängi tekitav teema, kuid raamat siiski väga hästi kirjutatud. Seni olen pedofiilidest lugenud vaid kriminaalromaanides. No ei , ka Humbert Humbert Nabokovi kultusteoses „Lolita“, mis temagi muud.

42. Indrek Hargla☝☝☝

Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja : kriminaalromaan vanast Tallinnast
Raudhammas, 2021
Sari: Apteeker Melchior

Tallinn, anno Domini 1431. Apteeker Melchior valmistub saatma oma poega selliõpingutele Saksamaale, kui ta ootamatult palutakse Pirita kloostrisse, tarkade meeste konsiiliumisse. Kloostri maadel satub ta lume alt välja sulanud laiba otsa. See on tema esimene kokkupuutumine Pirita kägistaja ohvriga, mis ei jää sugugi viimaseks. Ja kui leitakse järgmine kägistatud kloostriasukas, vannutab abtiss Kandis püha Birgitta nimel Melchiorit, et see aitaks mõrtsuka paljastada. Uurimine viib Melchiori jahmatavate minevikumõistatusteni, mis ulatuvad aega, kui Pirita jõe suudmes valitsesid veel eesti soost ülikud. Ja siis veel kaugemale ajalukku, kuni ta hakkab lõpuks lähemale jõudma saladusele, mis on Piritaga kaasas käinud aegade algusest saadik. „Pirita kägistaja“ on neljas ajalooline kriminaalromaan Indrek Hargla apteeker Melchiori lugude sarjas.

Tegemist kordustrükiga, kuid ma arvan, et pole seda lugenud. Võib-olla 2014 aastal ei pakkunud Melchiori lood mulle huvi. Nüüd küll. Oli huvitav ja põnev lugeda ja imestada kui raske oli 15.sajandil kuritegusid uurida. Imestamist oli ka toonaseid toidukirjeldusi lugedes. Näide Pirita kloostri toidulaualt- pehmeks keedetud munad kaneeliga ja angerjapirukas.

41. Haruki Murakami

Tantsi, tantsi, tantsi

Dansu dansu dansu
ダンス・ダンス・ダンス
Jaapani keelest tõlkinud Margit Juurikas
Varrak 2020

Haruki Murakami „Tantsi. Tantsi? Tantsi!” (1988) on jaapani kuulsaima kirjaniku nutikamaid ja julgemaid teoseid, mis kirjeldab tavainimese erakordseid seiklusi. Kolmekümnendates nimetu peategelane elab kapitalistlikus maailmas, kus iidsed väärtused surevad kiiresti, kus raha eest saab kõike ning kus edu on ainus, mille nimel tasub elada. Ta on nautinud sädeleva linna hüvesid ja ehkki ta pole oma hinge maha müünud, teab ta, et midagi tema elus on puudu. Nüüd, unenägudes, nutab salapärane naine vaikselt ja kutsuvalt – tema pärast. Kummalisel eksi­rännakul seksuaalse vägivalla ja metafüüsilise hirmu maailmas saadavad teda kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes on häirivalt kaunis ja omamoodi selgeltnägija; tema kunagine klassivend, kellest on nüüdseks saanud filmide ja teleseriaalide hurmur; neiu hotellist, kellest saab tema kaitseingel; ekstsentriline lammasmees, kes materialiseerub, et teda nõustada ja keelitada. Mida mees tegema peab? Tantsima. Tantsima meisterlikult seni, kuni muusika mängib. Ja peategelane tantsib … kõige ootamatumatel viisidel!

Murakami! Ootasin imet……… Aga seda ei sündinud!

  

40. Julie Clark

Viimane lend : [krimilugu vahetatud identiteedist]

The last flight
Inglise keelest tõlkinud Ülle Jälle
Tänapäev, 2021 (Tallinn : Pakett)
Sari New York Times bestseller

Claire Cooki elu tundub täiuslik: ta on abiellunud Cookide suguvõssa, mis on peaaegu sama tähtis poliitiline dünastia kui Kennedyd, tal on maja Manhattanil, teda ümbritseb luksus ja terve armee teenijaid, kes tema elu korraldavad. Paraku on see ainult fassaad. Keegi ei tea, et Claire on mitu kuud pidanud plaani, kuidas haihtuda. Juhuslik kohtumine lennujaama baaris viib ta kokku naisega, kes tundub elavat samasugust elu – kohutavat. Koos langetatakse otsus vahetada piletid: Claire lendab Evana Oaklandi ja Eva Claire'ina Puerto Ricosse. Kuid teel Puerto Ricosse kukub Eva lennuk alla ...

39. Nina Lykke☝☝☝❗
Surmahaigus: arstiromaan
Full spredning: en legeroman.
Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming
Eesti Raamat 2021
Põhjamaade romaan
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Norra kirjanduse Brage auhind

Elin on töötanud perearstina kaks aastakümmet. Pea sama kaua on ta olnud abielus Akseliga. Kuid enne Akselit oli Bjørn, kes ilmub ootamatult välja Facebookis ja pöörab kogu elu pea peale. Elin kolib elama oma arstikabinetti, kus kogu päeva marsivad sisse-välja tema patsiendid. Ja kodumaja terrassil istub vihane Aksel, kui ta just ei ole nende lahutatud naabrinaise Groga voodisse läinud. „Surmahaigus“ on romaan eneseunustamise needusest ja eituse õnnistusest. Selle raamatuga nihutab Nina Lykke meditsiiniteemalise romaani piire. Tema teos on sotsiaalse satiiri ere näide, keskeakriisi ja purunenud abielu meeleolukas „kliiniline ja satiiriline“ analüüs, mille teeb särav arstikitlis peategelane Elin. Nina Lykkel on tänapäevase Jane Austenina imeline võime tüüpilisest universaalsest rumalusest läbi näha ja selle üle ironiseerida. Kirjeldades valge keskklassi elu talumatut kergust, näitab autor meile selle aja rumalust, milles me elame, minetamata sealjuures empaatiavõimet. Kui hea kirjanduse eesmärk on panna lugejat oma ellusuhtumist muutma, siis on Lykke oma „Surmahaigusega“ selle saavutanud. Nina Lykke (s 1965) debüteeris 2010. aastal kriitikute tunnustuse võitnud novellikoguga. Tema romaan „Oppløsningstendenser“ (2013) pälvis samuti kiitvaid arvustusi. 2016. aastal ilmunud „Nei og atter nei“ sai Lykke läbimurderomaaniks. „Full spredning – en legeroman“ („Surmahaigus“) on Nina Lykke neljas raamat ja selle eest pälvis ta 2019. aastal Norra kirjanduse Brage auhinna.

Mõni raamat närib end lugeja sisse. Seda on raske ja piinlik lugeda, sest tunned end selles ära ja alati mitte kõige paremates situatsioonide , pigem piinlikes olukordades või mõistad, et sa mõtled samamoodi aga ei julge endale tunnistada.

See raamat võiks olla meelelahutuslik abielurikkumise lugu. Aga ei ole –on aus , irooniline sissevaade keskealisuse olemusse.  Kuna peategelane on perearst, siis kohati küünilisuseni ulatuv patsientide analüüs.  Soovitasin oma tütrele, eks pärast küsin, mida arstid raamatust  arvavad 

Stiilinäide lk 145 Ukse taga koridoris on paksult tarbijaid ja kliente, kes ootavad oma teenindus-, kvaliteedi- ja empaatiakvooti, sest elanikkond muutub aina põduramaks ja tundlikumaks ning samal ajal häbitumaks ja nõudlikumaks. Vanasti oli kombeks hoida arstist kaugele, sest arst võis avastada, et sa põed mõnd haigust. Praegu võime selle üle naerda, aga iga aastaga pean ma seda hoiakut üha arukamaks, mida massilisemaks arstil käimine muutub, sest arstid- tänu elanikkonna suurenevale tundlikkusele- ei tohi unustada, et ravi hõlmab ka silmsidet, empaatiat , lohutust ja julgustust, mistõttu iga patsiendi peale kulub rohkem aega kui iial varem. Aina enamates valdkondades tärkab vajadus hoolitsuse ja kaastunde järele ning kui see vajadus on kord tärganud, siis tuleb seda rahuldada, muidu tunneb inimene, et temast on mööda mindud, teda on halvasti koheldud, tema õigusi riivatud, ning mul on kuri kahtlus, et ootus saada aina enamates valdkondades riiklikku ja munitsipaalabi ning toetust ongi põhjustanud niinimetatud perearstipuuduse. Jutt, et perearste on juurde vaja, on võib-olla sama hea järeldus, et kui haiglaselt ülekaaluline on kõik koogid nahka pistnud, siis tuleb kooke juurde hankida, sest iga mööduva päevaga tunneb elanikkond, et tal on õigus saada üha enam aega, üha enam mõistmist, üha enam hoolitsust, ja mina väidan, et ükski neist ootustest ei too kaasa paremat elu ega paremat ravi, pigem vastupidi. Aga kui pakend on ilus, ei hooli keegi sisust. Kui ma vaid istun siin, naeratan ja räägin vaiksel kaastundlikul häälel ning näitan üles mõistmist ja empaatiat, siis pole sellest lugu, et ma ei tea, mida teen. Alternatiiväri on sellele ammu pihta saanud. Homoöpaadid, kiropraktikud ja sooleloputajad  võtavad vastu pastelses univormis, kabineti sein kaetud raamitud „diplomitega“, mis on täis pitsereid ja imelist kalligraafiat. Nad tunnevad lavastamise kunsti ja oskavad seda kasutada, ning kuna nad kasseerivad vastuvõtu eest sisse kaks tuhat, on neil ka aega, patsientide kaebusi ja heietusi kuulata.

Garanteeritud lugemiselamus!

 

38. Jo Nesbø☝☝☝❗
Kuningriik
Kongeriket
Norra keelest tõlkinud Riina Hanso
Varrak, 2021

 Väikeses Norra mägikülas kõrgeima mäe harjal elab automehaanik Roy pealtnäha rahulikku ja lihtsat elu. Tema noorem vend Carl on aastaid välismaal viibinud. Ühtäkki tuleb ta kodutallu tagasi ja käib välja geniaalse idee, mis peaks tooma jõukuse mitte ainult vendadele endile, vaid ka kogu külale. Tal on kaasas võluv ja ägeda loomuga abikaasa Shannon – Barbadose saarelt pärit habras naine. Carli kojutulekuga hakkavad sünged lapsepõlvesaladused taas pinnale immitsema. Teismelisena püüdis Roy oma nooremat venda tülinorijate ja kuulujuttude eest kaitsta, nüüd aga kipuvad Carli plaane varjutama ahnus ja reetmine. Kui küla politseiülem hakkab taas nende vanemate traagilise surma kohta küsimusi esitama, peab Roy otsustama, kui kaugele ta on nõus minema, et venda kaitsta. Ja mismoodi elada koos Shannoniga, kellel on õnnestunud üksildase Roy müürist läbi murda? „Kuningriik” on mitmekihiline, sünge ja võimas psühholoogiline põnevik. See on lugu suurtest ambitsioonidest, veresidemete jõust ja armastusest, aga ka hoolega varjatud perekonnasaladustest, mis panevad vendadevahelised sidemed proovile.

Nautisin lugemist. Isegi nii palju ,et kui õhtuks  oli lugeda jäänud 80 lehekülge, siis jätsin 30 järgmiseks  päevaks.  Esialgu tundus, et hoopis midagi muud kui Harry Hole lood. Ongi! Pigem võrdleksin raamatuga „Veri lumel. Veel verd“. Kui edasi lugesin ,siis tuletas Roy ka Harry Hole’ meelde.

Karm lugu ja väga hea!

Lk. 249 Sest väiksena ei saanud ma kuidagi aru, miks pidi Punamütsike ümberriietunud hundile selle viimase küsimuse suure suu kohta  üldse esitama, kui tal oli juba kahtlus, et see võib olla hunt. Kas ta siis aru ei saanud, et kui hunt taipab, et on paljastatud, kargab ta tüdrukule kallale ja neelab ta alla? Mina õppisin sellest loost järgmist: pea kinni pärast lauset „miks sul nii suured kõrvad on?“. Ütle, et sa lähed ja tood kuurist puid juurde ning, põrgu päralt, tule sealt tulema.

Lk. 388 „Me kõik valetame“, ütles ta. „Isegi kui me usume, et räägime tõtt. See mida me tõeks nimetame, on kõigest see vale, mis meid kõige paremini teenib. Ja meie omadus uskuda vajalikke valesid on piiritu.“

 

37.  Yrsa Sigurdardottir☝☝☝
Lüllikivi
IV osa Freyja ja Huldari sarjast
Gatid. Tõlgitud raamatust: Gallows rock
Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann
Varrak, 2020

Üsna Reykjavíki külje all seisab konarlikul ja kõledal laavaväljal Lüllikivi nime kandev kaljurahn. Kunagi hukati seal kurjategijaid, nüüd aga käivad seda kohta vaatamas turistid. Käivad kuni hommikuni, mil kaljult leitakse poodud mees … Mehe rinda löödud nael kinnitab, et tegemist ei ole enesetapuga. Tema luksuskorterisse saadetud politseinikke ootab ees veel üks mõistatus – keegi on sinna viinud ja üksipäini jätnud nelja-aastase poisipõnni. Poiss ei paista ohvriga kuidagiviisi seotud olevat, tema vanemaid ei leita ja lapse joonistuste järgi võiks arvata, et ta on olnud millegi kohutava tunnistaja. Uurija Huldar hakkab jahtima tapjat, temaga keerulistes suhetes olev lastepsühholoog Freyja aga otsima poisi vanemaid, ning tasapisi tulebki päevavalgele vägivalla, päratu rikkuse ja kättemaksuga täidetud karm  sündmusteahel … „Lüllikivi“ on neljas osa Freya ja Huldari sarjast.

Alates 2017 aastast on igal aastal üks raamat ilmunud. Ei kiida just ülivõrdes, kuid väga korralik krimka. Lõpuüllatus!  Lisaboonusena Islandi olustik ja eksootiline loodus ja.

36. Viveca Sten ☝☝
Hetke ajel : Sandhamni mõrvalood
I stundens hetta
Rootsi keelest tõlkinud Tiina Mullamaa
Pegasus, 2020

Suurepärane segu puhkuseidüllist, mõrvadest ja peretragöödiatest „Hetke ajel“ sündmustik leiab aset Stockholmi saarestiku väikesaarel Sandhamnis. Püsielanikke ei ole siin rohkem kui 120, kuid suvel vallutavad saare mitu tuhat turisti, suvitajad Stockholmist ja purjetajad. Jaanilaupäev Sandhamni sadamas. Pidutsevad noored on vallutanud paadisillad. Tümpsub muusika ja voolab alkohol. Rahvamassis tuigerdab noor tütarlaps, kes politsei silme all kokku variseb. Esimest korda on oma rannal asuvas villas jaaniõhtut veetmas jurist Nora Linde oma uue armastatu Jonasega. Peomeeleolu kaob, kui Jonase teismeline tütar Wilma lubatud ajal koju ei tule. Tema mobiil ei vasta. Järgmisel varahommikul leitakse rannalt surnukeha. Kohale kutsutakse Nora lapsepõlvesõber, kriminaalpolitseinik Thomas Andreasson. Samal ajal jätkavad Jonas ja Nora Wilma otsimist. Kriminaaluurimisel ilmnevad juhtunu kohta eri versioonid. Thomas mõistab, kui subjektiivne võib tõde olla. Kõigil asjaosalistel on jaaniöiste sündmuste kohta oma versioon. Kes oli tol jaaniööl ohver ja kes oli mõrvar? Viveca Sten on üks Rootsi loetumaid krimiautoreid, keda on tõlgitud paljudesse keeltesse üle kogu maailma.

 Sandhamni mõrvalugude viies raamat. Arvasin, et ma pole Viveca Steni lugenud kunagi. Kuna esimest raamatut raamatukoguriiulil ei olnud, võtsin viimase- viienda. Ja väga hästi, leidsin oma blogist, et esimest raamatut „Vaga vesi“ olen siiski lugenud. Raamat meeldis mulle, kui lugemisvara puudu tuleb, siis loen ka vahelpealsed läbi.

35. Maggie O' Farrell
Käsi, mis hoidis mu käest
The hand that first held mine
Inglise keelest tõlkinud Külli Seppa
Eesti Raamat 2020
Costa romaaniauhind 2010 a.

 Paeluv romaan kahest naisest, keda viiekümne aastase vahemaa tagant ühendab kunst, armastus, reetmised, saladused ja emaksolemine. Lexie Sinclair kavandab endale erakordse elukäigu. Vanemate viisipärase maaelu kammitsais vaevlev neiu kavatseb põgeneda Londonisse. Seal hakkab ta seltsima Innes Kentiga, ajakirja peatoimetajaga, kes kannab sinise pardimuna karva lipse ja tutvustab Lexiele sõjajärgse Soho kütkestavat põrandaalust boheemlastemaailma. Lexie õpib reporteriametit, õpib tundma kunsti ja kunstnikke, õpib elama täiel rinnal, kirgliku armastuse nimel. Ta rajab endale mitu elu ning kõik nad on tavatud. Ja lapseootele jäädes ei kõhkle naine hetkegi last omal käel üles kasvatamast. Aastakümneid hiljem – tänapäeva Londonis – üritab noor kunstnik Elina pärast sünnitust jalgu alla saada. Ta ei tunne ennast ära: ta leiab end tänavail paljajalu kõndimas ning talle ei taha kuidagi meenuda see pisike seik, kui ta lapsele elu andis. Isaks saamine toob aga Elina kaaslasele Tedile meelde ammu ununenud asju; mälupilte, millele ta mälus kohta ei ole. Ning just siis, kui mälestused Tedi aina enam häirima hakkavad, saab selgeks, et neid kahte lugu – kahte naist – näib miski ühendavat. Miski, mis muutub aina liigutavamaks ja kaunimaks, mida lähemale selle paljastamisele jõutakse. „Käsi, mis hoidis mu käest“ on hingekriipiv, meeltliigutav teos ja suurepärane sissevaade sellesse, kuidas me oma elu loome ja koost võtame, kelleks me end peame, ning kuidas see, mis inimesest maha jääb, võib meid etteaimamatult kokku viia. Maggie O’Farrell (1972) on nüüdisaegse Iiri kirjanduse tuntumaid esindajaid. 2010. aastal pälvis ta raamatu „Käsi, mis hoidis mu käest“ eest Costa romaaniauhinna.

Eesti keeles on autorilt varem ilmunud romaan „Esme Lennoxi kadumine“ (2018) .Kuna see mulle väga meeldis, lugesin ka uut raamatut. Aga loetud raamatust elamust ei saanud.

34. Sally Hepworth
Ämm
The mother- in- law
Inglise keelest tõlkinud Siiri Sau
Ersen 2021

Kõik selles perekonnas varjavad midagi Hetkel, mil Lucy oma abikaasa emaga kohtus, mõistis ta, et ta pole selline minia, keda Diana oli vaimusilmas oma täiuslikule pojale ette kujutanud. Ehkki ta oli kogu aeg erakordselt viisakas, sõbralik ja väga lahke, jäi Diana, vaatamata Lucy pidevatele poolehoiukatsetele, minia suhtes jahedaks. Ning kuna Diana oli kogukonna tugisammas, naispagulaste eestkõneleja ja aastakümneid õnnelikult abielus, ei olnud kellelgi tema kohta halba sõna öelda… peale Lucy. See oli seitse aastat tagasi. Nüüd on Diana surnud ja tema surnukeha lähedalt leiti enesetapukiri, mis annab mõista, et ta ei soovinud sisikonda hävitava vähi tõttu enam elada. Kuid lahkamisel kasvajat ei leita. See-eest leitakse jälgi mürgist ja tõendeid lämmatamisest. Kes küll võis Diana surma soovida? Miks ta viimasel tunnil testamenti muutis ning mõlemad lapsed ja nende abikaasad pärandist ilma jättis? Ja miks Lucy ämma lahkumise üle eriti ei kurvasta? Mõranenud suhted ja sügaval peituvad perekonnasaladused haaravad selles Sally Hepworthi ootamatute pööretega paeluvas romaanis lugejat iga leheküljega üha enam.

Otsisin Austraalia kirjanikke ja leidsin Sally  Hepworth’ i, kelle kaks raamatut Ersenis avaldatud.  Loen Erseni kirjastuse raamatuid väga harva, sorry, aga pean kergemat sorti meelelahutuseks. Mõned korrad olen seal aga tõelisi pärle avastanud. See kord mitte

33. Karsten Dusse☝☝☝
Eneseabimõrvad : rahustav kriminaalromaan

 Achtsam Morden

Saksa keelest tõlkinud Eve Sooneste
Tänapäev, 2020

Tutvustusest: Björn Diemel on advokaat, kellel on oma pere jaoks väga vähe aega. Murelik abikaasa sunnib teda osalema esoteerilisel koolitusel kohaloleku jõust, et töö ja isiklik elu paremini tasakaalu viia. Koolitus osutub ootamatult edukaks, sest Björn juurutab õpitud tarkusi ka tööl – tõsi küll, mitte päris ette nähtud moel. Kui üks ilmselgelt kriminaalne klient hakkab probleeme tekitama, lööb Björn ta lihtsalt maha, kõiki õpitud tarkusi hoolikalt järgides. „Eneseabimõrvad“ on ohtra musta huumoriga segu eneseabiraamatute tarkustest ja krimiromaanist. See on üks viimaste aastate müüdumaid raamatuid Saksamaal.

Andekas raamat, mulle väga meeldis, aga olen ma ka ju eneseabi raamatute lugeja. Peategelane Björn on nutikas ja vaimukas. Lugesin mõnuga, mõtlemata ja omajagu imetlesin autorit, kes nii andeka  raamatu välja mõtles. Kohalolu kohta õppisin vist rohkem kui Eckhart Tolle raamatutest.

Peatükkide eel on toodud katkendid Joschka Breitneri raamatust  „Aeglustus möödasõidujoonel- kohalolu juhtidele.“ Kui internetis otsida  Joschka Breitnerit, siis avaneb raamatu autori pilt.

Järgnevalt stiilinäited Joschka Breitneri sulest:

Kui te seisate ukse taga ja ootate, siis te seisate ukse taga jaotate.
Kui te tülitsete oma naisega, siis tülitsete oma naisega.
See on kohalolu.
Kui te seisate ukse taga ja ootate ja kasutate aega selleks, et mõttes ka naisega tülitseda , siis see ei ole kohalolu.
See on lihtsalt rumalus.

See esimene on mu lemmik.

Meid ei muuda rahutuks see, mis on juhtunud. Hirm tuleb peale alles siis, kui juhtunut hindame. Ükski sündmus ei ole iseenesest halb ega hea.

Kui tajute pinget, tehke endale selgeks kolm asja.
1. Te ei pea midagi muutma.
2. 2. Te ei pea midagi seletama.
3. 3. Te ei pea andma hinnangut.
Lõdvestumiseks ei pea te midagi tegema. Ainuüksi pinge märkamine ja tunnistamine teeb mõnikord imet. Te ei pea ka otsima pinge põhjust. Lubage endal lihtsalt olla pinges. Ja te ei pea andma hinnangut, kuidas pinge teile mõjub. Lubage pingel olla pinge. Ja pange tähele , kuidas pinge seetõttu lihtsalt ise üle läheb.

Kui me vaatleme asju ilma neile hinnangut andmata, võime neilt võtta negatiivsuse. Kui aga omistame asjadele , mida vaatleme, midagi heatahtlikku, võime neid isegi positiivseks pöörata.

Leidub inimesi, kes suhtlevad avatumalt, ja neid , kes suhtlevad tagasihoidlikumalt. Tagasihoidlikud inimesed hakkavad avatumaid üsna kiiresti häbematuteks pidama. Selle asemel, et asjatult teiste häbematusest ärrituda, on võimalik suhtlusstiilide erinevusega tööd teha. Olge oma soovide väljendamisel vähem tagasihoidlik. Ja vastake arvatavale häbematusele selgelt. Parim vastus õigustamata nõudmisele on: !Aitäh, et sa oma soovi nii ausalt väljendad. Kahjuks pole seda võimalik täita.“

Mõistagi võite rohikõrsi sikutada, et need kiiremini kasvaksid. Võite ka pea rohule asetada, kuni see kasvab. Kumbki tegevus ei mõjuta rohu kasvamist. Kuid vaid üks neist aitab teil välja puhata, et hiljem rohtu niita.

Kui tahate kedagi oma arvamuses veenda, kehtib siin lihtne tõde: uuendustele on avatud inimene, kes tunneb end hästi. See , kes end hästi ei tunne, tõrjub neid tahtmatult. Looge õhkkond, milles tunnete end hästi. Kandke oma rahulolu ja avatus üle vestluspartnerile. Üllatage teda positiivselt. Muutke ta uudishimulikuks. Rääkige talle sellest, mida teie ettepanek kaasa toob. Siis pole veenmine enam vajalik, vaid juba on toimunud.

Kõik peavad surma halvaks. Surm on aga teie parim sõber. Võite teda sajaprotsendiliselt usaldada. Tal on täiesti ükskõik , millega olete elus alt läinud. Surm võtab teid sellisena, nagu olete. Miks te ometi arvate, et elu seda ei tee?

Aga "Eneseabimõrvad" ei ole eneseabi raamat, ikka krimka koos kõigi sündmustega, mis ühes raamatus, kus tegutseb maffia, toimuvad. Pigem selline meeste raamat. Miks? No järgnevat lõiku peategelase mõtisklustest loevad nad mõnuga:

Ta tahtis tagasi saada toda tasakaalukat ja edasipüüdlikku idealistlikku noort meest, kellesse ta oli kümne aasta eest armunud. Kui oleksin oma naisele mingil hetkel öelnud, et ka mina tahan tagasi saada seda keha, millesse kümne aasta eest armusin, siis oleks meie abielu selsamal hetkel lõppenud. Ja täie õigusega. Naise kehale tohib aeg iseendastki mõista jälje jätta. Aga mehe hingele ilmselt mitte. Ja sellepärast ei läinud mu naine oma kehaga ilukirurgi juurde, vaid mina oma hingega kohalolunõustamisele.

Lugesin läbi ja ostsin ka kingituseks. Meesterahvale.

Autor ise ka pildil muhe mees.

Teemat on Karsten Dusse järgnevates raamatutes edasi arendanud ja Amazoni hinnangute järgi tundub, et edukalt.  

 Ilmunud on 2. raamat „Das Kind in mir will achtsam morden“ ja kolmas raamat „ Achtsam morden am Rande der Welt“.

32. Kate Kessler

Küll hunt hunti tunneb. Audrey Harte'i esimene raamat 

It takes one
Inglise keelest tõlkinud Nele Sillaots
Päikese Kirjastus, 2017  

Tutvustusest: Kriminaalpsühholoog Audrey Harte naaseb pärast seitse aastat kestnud eemalolekut taas koju. Ta peab silmitsi seisma sosinate ja kuulujuttudega, mis on tema perekonda kummitanud juba kaua enne ta lahkumist. Sest kui Audrey oli kolmeteistkümneaastane, tappis ta koos oma parima sõbra Maggiega tolle isa. Juba esimesel õhtul satub Audrey Gracie kõrtsi ees sõnavahetusse purjus Maggiega. Kahjuks on sel ka mitmeid pealtnägijaid, teiste seas kõrtsi omanik ja Audrey kunagine silmarõõm Jake. Koju sõites arvab Audrey, et hullemaks asjad nagunii enam minna ei saa. Kuni järgmisel hommikul leitakse Maggie surnukeha. Audrey on nii peamine kahtlusalune kui ka ainus, kes oskaks seda juhtumit lahendada. Ta peab leidma mõrvari – enne, kui mõrvar leiab tema. “Küll hunt hunti tunneb” on uue, kriminaalpsühholoog Audrey Harte’i töödest ja tegemistest pajatava põnevikesarja esimene raamat. Lapsepõlves sattus Kate Kessler tihti pahandustesse, kuid nüüd eelistab varasem seaduserikkuja Kate neist pigem kirjutada. Ta veedab oma päevi, kirjutades inimeste tegude põhjustest. Ta elab koos abikaasaga Uus-Inglismaal. Audrey on meeldiv raamatukangelane ning oma söakuse ja hea huumorimeelega saab ta peagi kõigi nende lemmikuks, kellele meeldivad mitte nii sünged ja trööstitud põnevikud. – Kirkus Review of Books Sarja esimeses raamatud põimub intrigeeriv müsteerium eripalgeliste tegelaskujudega. Hea kriminulli austajad leiavad Kate Kessleri romaanist nii mõndagi, mis neile meeltmööda. – Booklist Kessler loob selles kiires, ootamatuid pöördeid täis põnevikus meeldejääva peategelase, kelle tegemistele on lihtne kaasa elada. – Sandra Block

Audrey Harte’i sarjast on Kate Kessleri nime all kokku 3 raamatut ilmunud. Rohkem eesti keelde pole tõlgitud.  

Mulle raamat täitsa meeldis see, kuid ei midagi teistsugust ega erilist. 

Kate Kessleri kohta leidsin, et Kate Kessler on on üks Kanadas 1971. aastal sündinud autori kuuest kirjanikunimest (nom de plume), kes sõltuvalt kirjutatavast žanrist kannab ka nimesid Kate Cross, Kady Cross, Kathryn Smith, Kate Locke ja Kate McLaughlin.

31.  Mark Manson☝☝☝
Kuradile! : suva olemise peen kunst : ebaintuitiivne lähenemine paremini elamiseks
The subtle art of not giving a f*ck
Tõlkinud Kaur Sinissaar
Kunst 2017

Tutvustusest: Superstaarist blogija lõikab selles põlvkonda määratlevas eneseabiraamatus nagu skalpelliga läbi meid ümbritsevast jamast ja näitab meile, kuidas vabaneda pidevast vajadusest olla “positiivne”, et meist võiks päriselt saada paremad ja õnnelikumad inimesed. Meile on aastakümneid räägitud, et positiivne mõtlemine on õnneliku ja täisväärtusliku elu võti. „Kuradile positiivsus,” ütleb Mark Manson. Mansoni meeletult populaarses internetiblogis ei kõnele ta millestki läbi lillede ega ümber nurga. Tema räägib asjadest nii, nagu need on – annus toorest, värskendavat ja ausat tõde, mida tänapäeval kangesti napib. On piiratud arv asju, millest me oleme võimelised hoolima, nii et meil tuleb välja selgitada, mis meile tõesti korda läheb, selgitab Manson. „Kuradile! Suva olemise peen kunst“ on kui hädavajalik hetk, kus keegi sul õlgadest kinni haarab, sulle sügavale silma vaatab ja sinuga päriselt räägib, kuid raamat on ühtlasi täis tujutõstvaid lookesi ja halastamatut huumorit; see on kui värskendav kõrvakiil autori põlvkonnale, et aidata eluga rahul olla ja kahe jalaga maa peal püsida.

Raamat vedeles raamatukogus letil, ma polnud sellisest isegi kuulsin. Aga oli lahe lugemine. Keegi eelnevatest lugejatest oli esimesel 10 leheküljel ka kõik tähelepanuväärsemad kohad rohelisega alla jooninud.

Iseäralik eneseabi  raamat. Üsna teistmoodi. Eriti esialgu tundub nii, kuigi pärast suubub ikka kõik samasse sängi.  Sellised peatükid:  Ära püüa; Õnn on probleem.  (Õnn tuleb probleemide lahendamisest); Sa ei ole eriline; Kannatamise väärtus; Sa teed kogu aeg valikuid; Sa eksid kõiges (aga mina eksin samuti); Ebaõnnestumine on edasiviiv; Ei ütlemise olulisus; ….. Ja siis sa  sured. 

Aga  kõike, mis teisteski eneseabiraamatutes, räägitakse oma nurga alt, huvitavalt ja vaimukalt.

Esimene peatükk algab kirjanik Charles Bukowski elulooga- kuidas sobitusid kokku edu ja enda kui ebaõnnestunud hädavaresega rahul olemine. 

Tahaksin ehk veel mõnikord sirvida. Väga kosutav on lugeda , et ma ei peagi kõike teadma, et ma võin vabalt öelda, et ma ei tea. Võin vabalt eksida ja seda öeldagi, et olen ka ekslik. Ning-  ma ei pea mahtuma selle tubli 65+ inimese, targa ja hoolsa töötaja rolli, keda töölt ära ei taheta lasta. Lisan irooniliselt- seni kui ta oma rollis püsib.

Mõned katked. 

Meie ajastu kultuurile on omane panna haiglaselt palju rõhku ebarealistlikult positiivsetele ootustele: ole õnnelikum. Ole tervislikum. Ole parim, parem kui kõik teised. Ole targem, kiirem, rikkam, seksikam, populaarsem, viljakam, enam kadestatud ja rohkem imetletud.

………

Iroonilisel kombel on sellel täielikul keskendumisel positiivsele- sellele, mis on parem, etem- vaid üks mõju, nimelt tuletada meile ikka ja uuesti meelde seda, mida me ei ole, mis meil puudu on, milleks meil oleks tulnud saada, kudi me ei suutnud seda. Kui aus olla, siis ei tunne ükski tõeliselt õnnelik inimene vajadust seista peegli ees ja endale korrutada, et ta on õnnelik. Ta lihtsalt on.

Filosoosf Alan Watts tavatses nimetada seda „Tagurpidi seaduseks“- arusaam, et mida enam sa püüdled parema tunde poole, seda rahulolematumaks sa muutud, kuna milelgi poole püüdlemine vaid süvendab veendumust, et sul on sellest puudu.

Mina küll tunnen inimesi, kelle kohta võib öelda:

See õigust täis olek moodustab omalaadse suletud süsteemi, nartsissistliku mulli, mis väänab kõike ja ükskõik mida selliselt, et antud mulli vaid tugevdada. Inimesed, kes tunnevad, et neil on kõiges õigus, näevad iga elujuhtumit kui enda suuruse kinnitust või siis ohtu sellele. Kui nendega juhtub midagi head, siis seetõttu, et nad saatsid korda mingi imelise saavutuse. Kui nendega juhtub midagi halba, siis seetõttu, et keegi on nende peale kade ja üritab neile käkki keerata. Õigust täis olek on läbitungimatu. Sellise mõtteviisiga inimesed petavad end ükskõik millega, kui see ainult toidab nende üleolekutunnet. Nad hoiavad seda mõttelist fassaadi püsti iga hinna eest, isegi kui selleks tuleb ümbritsevaid inimesi füüsiliselt või emotsionaalselt ära kasutada.

Mul on hea meel, et see raamat mulle kätte sattus. '

30. Marion Chesney☝☝

Snoobide võim

Edwardi-aegne mõrvamüsteerium
Snobbery with violence
Inglise keelest tõlkinud Ragne Kepler
Tänapäev 2020

Tutvustusest: Marion Chesney on Eesti lugejale tuntud M. C. Beatoni pseudonüümi all kirjutatud Agatha Raisini ja Hamish Macbethi lugudega. Käesolev on esimene raamat tema ajalooliste krimkade sarjas, mille tegevus toimub Edwardi-aegsel Inglismaal, kus noor mässumeelne leedi Rose ning kapten Harry Cathcart lahendavad nii mõrvamüsteeriume kui ignoreerivad mõnuga kõrgseltskonna jäika etiketti. Sarja esimeses raamatus valmistab paksude pruunide juuste, ideaalse figuuri, õrna jume ja suurte siniste silmadega Rose oma isale Hadshire’i krahvile meelehärmi, sest Sir Geoffrey Blandon pole leedi Rose’ile abieluettepanekut teinud, mis aga ei takista teda ümber neiu tiirlemast. Viimases hädas pöördub krahv Derringtoni parun noorim poja Harry Cathcarti poole, millest saab alguse Harry kuulsus „asjade lahendajana“ ja tema tutvus mässumeelse Rose’iga. Rose peab Harryt „ärritavaks“, Harry Rose’i „üdini ebanaiselikuks olendiks“, ometi leiavad nad just teineteises liitlase, kui kõrgseltskond püüab maha vaikida sünged sündmused Hedley markii lossis.

Kontsertiinaga mängis Goodby Dolly Gray“ või Down at the Old Bull and Bush

Peatükkide algust kaunistavad huvitavad tsitaadid, näiteks

Luulet on kõrgema klassi hääldusega võimatu korralikult lgeda, neil on nii armetult üksluised vokaalid. Suur osa neist pärineb Victoria ajastu ladviku peenutsevast venitamisest, kes püüdsid jätta kuulajale mulje, et teevad teene, et üldse nendega räägivad. J. B. Priestley „Edwardlased“

Andekas, vaimustav kerge lugemine meistrilt!

Kirjutan ümberjutustuse ühest lõigust, mis annab aimu. Hertsog seisatas turul müügileti ees, kuhu olid laotud puidust salvrätirõngad. Hertsog küsis oma teenrilt, mis need on. Teener seletas, et keskklassi inimesed panevad need lauale, et toidukordade vahepeal neis oma salvrätte hoida. Hertsog oli hämmelduses, et kas tõesti inimesed keeravad salvrätid kokku ja kasutavad järgmise eine ajal uuesti. Teener vastas jaatavalt ja hertsog ahmis õhku: Armas jumal! Mul polnud aimugi , et säärast vaesust on olemas.

Aristokraatide elust, kes sel ajal vastandas end laienevale keskklassile  ega võtnud omaks: teenijarahvast üldreeglina ei pandud tähele ja nendega ei sobinud rääkidagi. Peategelane Rose on teistmoodi- äärmiselt ebanaiselik nagu tema kohta öeldakse ja osales sufražettide ( 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses naiste õiguste (eriti naiste valimisõiguse) eest võitleva liikumise liige) liikumises.

Kellele Agathe Raisin meeldi, vaimustub ka sellest raamatust.