"Minu näoga onu" kinos.

„Minu näoga onu.“

Andres ja Katrin Maimiku tragikomöödia "Minu näoga onu"

Osades Rain Tolk, Roman Baskin, Evelin Võigemast, Maarja Mitt, Eve Kivi, Jarek Kasar, Carmen Mikiver jt.

Stsenaarium ja režii Katrin Maimik, Andres Maimik, operaator Mihkel Soe, kunstnik Kristina Lõuk, helilooja Sten Sheripov, kostüümikunstnik Eve Gutmann-Valme, grimmikunstnik Siiri Lauri, Heli Horret Kuus, monteerija Helis Hirve. Produtsendid Maie Rosmann-Lill, Maario Masing.

Tootjad Kuukulgur Film ja Kinosaurus Film.

Lahutusjärgses masenduses muusikakriitik Hugo soovib just oma elu hakata taas üles ehitama, kui tema ukse taha ilmub ootamatult tema isa, džässmuusik Raivo. Kiusliku loomuga vanamees teatab, et ta on kohe-kohe maist teekonda lõpetamas ja ootab ainsalt pojalt enda eest hoolitsemist. Kui aga meeste ellu ilmub atraktiivne psühhoterapeut Marian, hakkavad isa ja poeg naise tähelepanu pärast omavahel konkureerima. Vanal riukamehel Raivol õnnestub luua ridamisi piinlikke episoode, millega Hugo romantilised plaanid ära rikkuda. Andres Maimiku ja Katrin Maimiku tragikomöödia "Minu näoga onu" räägib pealesunnitud lähedusest, õnneotsingust ja andestamisest, pakkudes naeru läbi pisarate ja pisaraid läbi naeru.

Läksin kinno nalja saama. Saab küll, aga mitte eriti palju. Oleneb muidugi vaatajast. „Seenelkäik“ see ei ole.

Film ise kuulub sellesse nn. „valge keskealise mehe vaevade“ kategooriasse. See viide Ugala teatri etendusest „Naised“ sissejuhatusest jääb mulle vist igaveseks meelde. Võtan mõõdupuuks.

Aga film mulle meeldis. Nautisin Roman Baskini suurepärast osatäitmist- sellised need vanad mehed ongi- ebameeldivalt räpakad röhitsejad ja mustalt riides. Pärast filmi, poes ehk sellise mehe taga järjekorras seistes või teda tänaval märgates, viib mõte sellele, et ta on lihtsalt hooletusse jäetud vanur. Filmis on ilusad loodus-võtted ja –vaated, hea muusika. Marju Kuut laulab ja Gunnar Graps.

Riputan siia Grapsilt ühe kauni laulu "Sügisõhtu blues", filmis Graps seda ei laula.

Filmi lõpp on hea, paremat ei oska soovidagi ja pealkirja tekkelugu ka andekas. 

Täna lähen kinno „Victoria ja Abdul“ vaatama, sestap rohkem ei jõuagi kirjutada.

ERSO Estonia kontserdisaalis 27.09.2017

27. septembril 2017 Estonia kontserdisaalis

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Dirigent Neeme Järvi

Bariton Thomas Hampson

Kavas

Gustav Mahler

1.    „Blumine“

2.    „Rändselli“ laulud (Lieder eines fahtrenden Gesellen“ (1883- 1885)

Tekstid Gustav Mahler

"Wenn mein Schatz Hochzeit macht" (Kui mu kullakese pulmad).

"Ging heute morgen übers Feld" (Kõndisin hommikul välja peal).

"Ich hab’ ein lühend Messe"(Mu rinnus on hõõguv nuga).

"Die zwei blauen Augen von meinem Schatz" (Mu kullakese sinisilmad).

Kui maailmakuulus laulja tuleb Eestisse laulma, on patt mitte minna kuulama. Karmel Eikner teleri intervjuus nimetas lauljat maailma parimaks baritoniks. Kes neid baritone maailmas nüüd nii täpselt ritta seab, aga üks parimaid ja tuntumaid on ta kindlasti. Laulja kannab Metropolitan Opera Gildi MET Mastersingeri tiitlit, on Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liige ning on esindatud ajakirja Grampophone Kuulsuste Kojas. Kavas on ära märgitud kõik tema tiitlid ja autasud, neid kõiki siin üles lugeda ei jõuagi.

Rändselli neljast laulust koosnev tsükkel on autobiograafiline, selle komponeerimiseks andis heliloojale tõuke õnnetult lõppenud armulugu. Pealkirja laenas Mahler Rudolf Baumbachi samanimelisest luulekogust. Rändselli laulud on Mahleri loomingu kõige romantilisem ja isiklikum teos, tekstidki kirjutas helilooja ise, toetudes värssidele rahvaluulekogumikust „Poisi võlusarv“. Kõike seda ja

muudki huvitavat ja harivat lugesin väga sisukast kavast.

Kavas on laulude tekstid nii saksa keeles kui ka eesti keeles Heli Mattiseni tõlkes.

Sümfoonia nr 1 D-duur on Mahleri esimene sümfoonia üldse, kui mitte arvestada „Blumine’d“, millest siiski ei saanudki sümfooniat . Sümfoonia nr.1 on  muusikaliselt Rändselli lauludega seotud. Kavas on sümfoonia neli osa kenasti lahti seletatud ja see on suureks abiks minusugusele sümfoonia kuulamisel ja mõistmisel.

Thomas Hampson esitas kaks lisapala, s.t. laulis kaks laulu uuesti. Ka ERSO esitas kontserdi II osa lõppedes tormilisele aplausile vastu tulles lisapala - Peeter Vähi „Emale“. Maestro Neeme Järvi sõnutsi on hea tava lisapalaks mängida Eesti muusikat.

Sellist aplausi nagu 27. septembril Thomas Hampsonile ja ERSO-le ei ole ma teistes Eesti teatri- ja kontserdisaalides kuulnud.

Oli suur muusikaline elamus kuulata Thomas Hampsonit ning ERSO-t dirigent Neeme Järvi juhatusel.

Thomas Hampson koos oma väimees Luca Pisaroniga annab kontserte „„No tenors allowed“ (Tenorid ei ole lubatud). 

Siin nende esituses tuntud duett „Cheti cheti immantinente“ Donizetti ooperist „Don Pasquale“:

Gregoire Delacourt "Minu soovide nimekiri"

Raamatu moto:

„Kõik vaevad on lubatud,

kõik vaevad on soositud;

tuleb ainult minna, tuleb ainult armastada.“

Francoise Leroy „Sisemine tulevik“

Prantsuse kirjanikke loen meelsasti kui mõni uuem tõlkeraamat kätte juhtub. Balzaci kogutud teosed on ka läbi loetud 30. eluaastates. Aeg-ajalt mõtlen, et võiks tutvust uuendada - kuidas need jutustused nüüd tunduvad, kas pakuvad veel huvi.

Grègoire Delacourt’ lt on "Minu soovide nimekiri" teine raamat lugeda Gregoire Delacourt "Tabamatu õnn"

Prantslannad, teadagi, on hoopis teistmoodi naised: nad ei lähe paksuks ja puha. Tõsi, loetud raamatu kangelanna oleks meil valitseva malli järgi küll paks, aga prantslannale kohaselt ei pea ta end paksuks.

Raamat algab lk. 9 nii : „Inimesed valetavad alailma.

Ma tean näiteks suurepäraselt, et ma ei ole ilus. Mul ei ole siniseid silmi, kus mehed saaksid end imetleda ja kuhu nad ihkavad uppuda, et keegi sukelduks ja neid päästaks. Mul ei ole modelli sihvakust. Ma olen lopsakas, kergelt matsakamat tüüpi. Selline, kes võtab enda alla poolteist kohta. Mul on selline keha, millest keskmist kasvu mees ei ulatu kätega päris hästi ümbert kinni võtma. Ma ei ole nõtkepihtne neid, kellele sosistatakse pikki lauseid ja kirjavahemärkide asemel ohatakse; hoopiski mitte. Minu poole pöördutaks pigem lühilausetega. Jõhkra otsekohesusega. Ilma nahata, mugava rasvata kiimakont.“

Raamatu kangelanna, see, kes jutustab – Jocelyne - on naine õitsvas keskeas 40+. Ta peab pudupoodi, armastab oma meest (Jocelyni), kellega on üle elatud keerulised ajad ning hetkel suhted armastavad. Jocelyne peab edukat blogi, pudu-poe ja käsitöö teemalist. Raamat lõpebki toredate blogipostitustega, millel mina küll raamatu sisuga seost ei leidnud. Sõbrannade õhutusel ostab Jocelyne esimest korda elus lotopileti ning võidab……18 miljonit eurot. Naine ei räägi lotovõidust kellelegi, ka oma abikaasale mitte. Lotokontoris laseb naine endale tšeki kirjutada, mille koju jõudes ära peidab. Lotokontoris räägib Jocelynega tund aega psühho-loog, kes avab naise ees kõik need õnnetused ja lahkuminekud, mis lotovõiduga kaasnevad. Tšekk peidus läheb elu edasi. Paar korda on naine juba valmis oma mehele rääkima, kuid viimasel hetkel mõtleb ümber.  Joceline koostab soovide nimekirju, ta teab ka oma mehe soove (auto ,teler jne.) aga tšekki ei puutu ning hoiab saladuses. Just nende raamatus pidevalt uuenevate soovinimekirjade järgi õpib lugeja Jocelynet tundma ning saab aimu tema siseheitlustest dilemmaga. Kasutada/mitte kasutada lotovõitu? Jocelyne mõtleb, kas ta tahab oma elu muuta ja mida siis muuta, võib-olla on kõige suurem õnn ning armastus siin ja praegu. Kas soovide täitumine ja täitmine on õnn või õnnetus?

Kuni ühel päeval variseb kõik kokku. Ei reeda minagi rohkem kui raamatu tutvustuses öeldud, aga see, mis juhtub ei ole tavapärane- mees läheb teise naise juurde.

Nüüd peab Jocelyne reageerima ja tegutsema, nüüd peab ta muutuma. Soovide nimekirja asemel tekib nüüd minu hulluste nimekiri.

Kui raamatu I osas areneb jutustus väga läbimõeldult, Jocelyne tähelepanelikud elust on nauditavad, tema kahtlused kutsuvad kaasa elama, siis teises osas läheb järsku kiireks ja karmiks. Raamatu lehekülgedel registreeritakse vaid toimunud sündmused, järg kaob käest ja enam täpselt aru ei saa, kuidas jõuti punktist A punkti B. Ühes peatükis saab sõna ka mees-Jocelyn. Kokkuvõtlikult teine osa on robustsem, lugemine ei ole enam nauding, kippusin üle ridade laskma pelgast sündmuste ja asjade loetelust.

Lõpus on Jocelyne sale, ta kasutab lotovõiduga saavutatud eeliseid, elab eiteakuidas taasleitud 20 aasta taguse „peaaegu armukesega“ ja vihkab Jocelyni. On ta õnnelik? Vaevalt on õnnelik keegi, kes vihkab. Raamatu lõpulaused Jocelynelt on „Ma olen armastatud. Aga ma ei armasta enam“

Kaks tõde: 1) lotovõit ei tee õnnelikuks;2) reetmine teeb õnnetuks; ei sobi kokku.

Aga seda, et rääkige teineteisega, seda õpetab raamat küll.

Raamatus on juttu Albert Coheni romaanist „Belle du Seigneur“ („Härra armuke“). Eesti keelde  tõlgitud ei ole, Šveitsi kirjandusklassikult on tõlgitud Varraku poolt 2002.a. „Raamat minu emast“

Raamatus meenutatakse Joe Dassini laulu L'été Indien“. Mul ka selle puhul autos Joe Dassini plaat.

Autor on oma kangelanna siseellu hästi sisse elanud ja jutustab kütkestavalt, ka tõlkes nauditav.

Kergesti loetav raamatuke huvitava süžeega, kes meist ei unistaks lotovõidust. Aga mis saab siis, kui võidangi. Mõnikord enne uinumist mõtlen ma Bingo loto jackpotist ning uni jõuab alati enne kohale kui olen jõudnud kogu võidu paika panna ja laiali jagada. 

Grègoire Delacourt

„Minu soovide nimekiri“

Tõlkinud Margot Endjärv

Eesti Raamat 2017

139 lk.

"Emadepäev" Ugala teatris

„Emadepäev“

Ugala teater

Esietendus 17. veebruar 2017

Dramaturg ja lavastaja Liis Aedmaa

Kunstnik Annika Lindemann

Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov

Valguskunstnik Villu Konrad

Videokunstnik Katre Sulane

Koreograaf Liisa London

Mängivad: Jaana Kena, Kadri Lepp, Triinu Meriste ja Terje Pennie

Tutvustus teatri kodulehel:

Keskmine ema vastab ühe päeva jooksul kuni kolmesajale oma laste esitatud küsimusele. See teeb umbes 18 küsimust tunnis. Kõige rohkem küsimusi küsitakse söögi ajal, keskmiselt 11 iga lapse kohta, sellele järgnevad poeskäigud – 10 küsimust ja magamamineku aeg – 9 küsimust. Ka juhul, kui isa viibib neile lähemal, pöördub 82% väikelastest oma küsimusega esmalt ema poole. Sõbra juurest või koolist koju jõudes on veel enne välisukse sulgumist lapse esimene küsimus enamasti: „Kus ema on?“

Aga millal emad oma küsimusi küsida saavad? Kelle poole on neil pöörduda? Google’i, netifoorumite, lastekasvatusõpikute, sõbrannade, oma emade? Meie otsustasime, et pöördume publiku poole ja räägime asjadest nii, nagu need on. Ausalt ja ilustamata.

Nii ongi “Emadepäev” heitlik, paiguti naerma ja paiguti hulluks ajav lavastus täis kraaklemist, rõõmu, nuttu, armastust, ürgvarajasi hommikuid ja hirmhiliseid õhtuid, kõikjal vedelevaid mänguasju, pähekulunud lastelaule, ebaõnnestunud sünnipäevatorte ning lõputuid muusikakooliaktuseid.

Kõik emad on kogenud lapse ootamise ja sündimise rõõmu ning valu. Nad teavad, mida tähendavad magamata ööd, oodanud ja kartnud nende kodust lahkumist ning igatsenud lapselaste järele. Eestis on praegu 146 000 väikelaste ema, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Eks need lood on minuni kuidagi jõudnud siit ja sealt. Natuke on minu oma lugusid, mõned on minu sõprade lood. See on kaleidoskoop erinevate emade lugudest," kirjeldas tüki autor, lavastaja ja ema Liis Aedmaa.

Olen ise 5 lapse ema, nii et mingi seisukoht peaks mul olema. Vaatasin ära, aga vaimustuses ei ole.

Ma ei tundnud, et see etendus mind puudutaks. Loomulikult oli palju äratundmisrõõmu, õigemini peaaegu terve etendus, kuid… teatrielamuseks on sellest vähe. Teater peab tavaelust võetud faktid ja sündmused viima teisele tasandile, järgmisesse dimensiooni. Aga seda ei juhtunud. Kui võrdluseks võtta foto ja maali vahekord, siis etendus jäi foto tasemele. Algus oli tõsine: statistikat emaduse deklaratsioonidega, noorte emade raske elu, emaduse ja tööelu ühitamise raskused jms. Aga II vaatus, mida edasi, seda rohkem, läks üle  heaks estraadi-etenduseks. Üks tuttav ütles, et tundis laval ära oma endise töökoha, kus noored emmed oma kogemusi arutasid. Ka ei rabanud tekst erilise aususega, sest tegelikult on asi ju palju hullem.

Mahavisatud aeg etenduse vaatamine ka ei ole. Juba selle äratundmisrõõmu pärast tasub vaadata. Lavakujundus on andekas ja sümpaatsed videoinstal-latsioonid. Vaatamata sellele, et kokku on köidetud lavastaja sõnutsi erinevad lood, moodustab etendus ühtse terviku ja naised mängivad õhinaga ning hästi.

Võib-olla olen ma liiga vana selle etenduse väärtustamiseks? Noorim minu viiest lapsest on 23, noorim lapselaps 4 kuud. Samastuda ei saa ma ka etenduse lõpu vanaemadega. Töötava naisena tulin emarolliga toime, töötav vanaema........on kasutu vanaema Huvitav, mida oleksid etenduse kohta arvanud minu tütred- noored emmed. Kindlasti oleks etendus mõjunud neile teraapiliselt ja laste kasvatamisega kaasnevat stressi vaigistavalt: jah nii see kõik on, aga läheb mööda ning hiljem meenutan muigelsui.

Etenduse alguses öeldakse, et lapsed on naise suurim looming.

Kui lapsed väiksed olid, kirjutasin üles ühe mõttetera, selleks et aeg-ajalt üle lugeda ja meeles pidada. Täpset teksti ei mäleta, aga mõte oli selles, et lapsed ei ole meie omand, nad on meie külalised. Nüüd guugeldades seda ilusat mõtet täpses sõnastuses ei leidnud, aga sarnast küll, et jumal on nad meile laenanud. Mõte on ju sama. Nii et minu arvates ei saa  lapsi egoistlikult oma loominguks pidada.

Eduardo Mendoza "Gurbilt teateid ei ole"

Eduardo Mendoza

„Gurbilt teateid ei ole"

Tõlkinud Maarja Paesalu

Toledo kirjastus 2017

160 lehekülge.

Tutvustusest:

Barcelonas maanduvad kaks tulnukat, üks neist, nimega Gurb, valib pahaaimamatult kehastumiseks kuuma blondi poplauljanna kuju ja kaob sellisena suurlinna tulede vahele. Tema sõber – samuti kõige kohatumates kehastustes, mida „Sarnastumiseks sobilike maiste vormide astraalkataloogist“ (SSMVA) leida võib – alustab Gurbi otsinguid Barcelona tänavatel, kraavides, restoranides ja vanglates, tehes surmtõsiselt pööraselt koomilisi tähelepanekuid inimühiskonna toimimise kohta ning vähehaaval sellega omamoodi kohanedes.

„Huumor on osa minu DNA-st,“ väitis hispaania romaanikirjanik Eduardo Mendoza, kui sai 2016. aastal teada, et on pälvinud väärika Cervantese auhinna, mis on tuntud hispaaniakeelse kirjandusmaailma Nobelina. Romaani „Gurbilt teateid ei ole“ võiks žanrilt nimetada logiraamatu formaadis ulmekomöödiaks.

 Jõuliselt humoorika stiili poolest tuntud Kataloonia hispaanlane Eduardo Mendoza (1943) peab kirjutades oluliseks, et raamatuga veedetud aeg oleks lugeja jaoks meeldiv ja lõbus. See on „sohvakirjandus“ nagu ta ise seda on nimetanud – see tähendab kirjandus, mida ei loeta kõval toolil istudes, aga ka mitte rannatoolis lamaskledes, vaid mis jäädes rahvalähedaseks, pakub enamat lihtsakoelisest meelelahutusest.

Tema esimesed romaanid „Tõde Savolta juhtumi kohta“ (La verdad sobre el caso Savolta, 1975) ja „Imede linn“ (La ciudad de los prodigios, 1984) on arvatud Hispaania üleminekuaja olulisimate teoste hulka. Kõige laiema publiku poolehoiu on tema loomingust võitnud aga 1991. aastal ilmunud „Gurbilt teateid ei ole“ (Sin noticias de Gurb), samuti romaaniseeria peast põrunud detektiivist, kes eriti keeruliste juhtumite lahendamiseks hullumajast välja lastakse. Sageli on Mendoza romaanide üheks peategelaseks tema kodulinn Barcelona, mida ta portreteerib erinevatel hetkedel läbi selle ajaloo. Nii on Barcelona olulisel kohal ka käesolevas romaanis, mille tegevustik areneb 1992. aasta olümpiamängude eel.“

Tutvustuses on kõik öeldud.

Piisab, et lasta inimsugu kirjeldada tulnukatel või vähemalt kiretul kõrvalseisjal ja juba ongi naljakas. Näiteks teleseriaal „Kolmas kivi päikeselt“ või raamatusari „Sellised nad on …..“

Naersin minagi kõva häälega. Nalja muidugi lõpuni ei jätku, sest tegelased oma kiiksude ja arusaamadega saavad tuttavaks. Jutustajast tulnuka, tema nime ei õnnestunudki teada saada, seiklusi on inimeste maal on põnev lugeda, kirja on need pandud lakooniliselt päeviku vormis. Kui lugejale siin ja praegu pakub raamat naljakaid seiku, siis hispaanlasest lugejale pakkus raamat tõenäoliselt ka tõlkimatut sõnamängu ja palju äratundmisrõõmu, mis meile jääb tabamatuks.

Kuigi tulnukas, puhas intellekt, kes võttis oma inimese kuju „Sarnastumiseks sobilike maiste vormide astraalkataloogist“, oli kimpus naistega suhete loomisel ja kõige tavalisemate toimingute tegemisel, siis tegi ta ometi väga tabavaid üldistusi inimkonnast.

Nii oskas ta adekvaatselt ja täpselt hinnata rikka ja vaese vahet lk. 23 „Tuleb välja, et inimolendid liigituvad muude kategooriate kõrval ka rikasteks ja vaesteks. Niisusgust vahetegemist peetakse mingil teadmata põhjusel väga tähtsaks. Rikka ja vaese põhiline erinevus on järgmine: kuhu iganes rikas ei läheks, ei maksa ta midagi, ehkki ta võtab ja tarbib kõike, mida hing ihaldab. Vaene see-eest maksab end lolliks. Privileeg, mida naudib rikas, võib olla päritud, hiljuti omandatud, ajutine või pettusega hangitud, kuid kokkuvõttes pole sellel vahet. Statistika seisukohalt näib olevat selge, et rikkad elavad vaestest kauem ja paremini, on pikemad, tervemad ja nägusamad, lõbutsevad rohkem, reisivad eksootilisematesse paikadesse, saavad parema hariduse, töötavad vähem, naudivad suuremaid mugavusi, omavad rohkem riideid (iseäranis kergeid rõivaid), saavad paremat ravi ning suurejoonelisemad matused ning neid peetakse kauem meeles. Peale selle on suurem tõenäosus, et neist kirjutatakse ajalehtedes, ajakirjades ja aastaraamatutes.

Või inimelu etappe lk. 78 „Inimesed seevastu sarnanevad putukatega: kui neil enne aeg otsa ei saa, läbivad nad kolm arengujärku. Esimeses järgus olevaid inimesi nimetatakse lasteks, teise järgu omasid töötajateks ja kolmanda järgu omasid pensionärideks. Lapsed teevad seda, mida kästakse; ka töötajad teevad seda, kuid neile makstakse selle eest; pensionärid saavad samuti pisut raha, kuid neil ei lasta midagi teha, sest nende käed värisevad ja asjad kukuvad neil sageli käest, kui tegu pole just jalutuskepi või ajalehega. Lastest on vähe tolku. Vanasti kasutati neid selleks, et sütt kaevandada, kuid progressi tõttu on sellel ülesandel nüüd kriips peal. Nüüd näidatakse neid pärastlõunati televiisoris ringi kargamas, ülbitsemas ja arusaamatut slängi rääkimas. Nagu meilgi, on ka inimestele neljas arengujärk, mille eest ei maksta, millesse jõudnuid nimetatakse laipadeks ja millel pole mõtet pikemalt peatuda.“

Täiesti ajuvaba raamat, aga meelelahutuslikuks vahapalaks väga hea.

"Mehed, meri, maa ja naised" estraadietendus Pärnus.

"Mehed, meri, maa ja naised"

Martin Algus

Estraadietendus Pärnu Kontserdimajas
Esietendus 8. septembril 2017 Pärnu Kontserdimajas

Lavastaja Ingomar Vihmar

Kunstnik Andrus Jõhvik

Muusikajuht Feliks Kütt

Liikumisjuht Rauno Zubko

Lauluõpetajad Toomas Voll, Elo Kesküla

Valguskunstnik Margus Vaigur

Kostüümid ja grimm Ester Kasenurm, Ivi Smeljanski, Liina Unt

Mängivad Liis Karpov, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Kleer Maibaum- Vihmar, Saara Nüganen, Märt Aavandi, Sten Karpov, Ott Raidmets, Jaan Rekkor, Tambet Seling. 

Kontsertmeister Rain Rämmal klaveril 

Tutvustus teatri kodulehel ei ütle väga palju

Ühes mereäärses linnas elavad mehed ja naised, ühes ajas ja ühes tunnetuses, tülitsedes ja armastades, rõõmustades ja valutades ja muidugi lauldes. Lauldes ja mängides muusikat, nii et argised toimetused otse kiirgavasse kosmosesse hajuvad.

Varem oleme neid laule kuulnud Georg Otsa, Helgi Sallo, Gunnar Grapsi, Silvi Vraidi, Vaiko Epliku, Jaak Joala, Eda-Ines Etti, Chalice’i, Code One’i, Smilersi, Jää-ääre ja teiste esituses, nüüd jõuavad need kuulajate ja vaatajateni Endla näitlejate vahendusel.

See on üks omamoodi kontsertlavastus, milles vaadatakse maailma läbi kummalise tunnetuseakna, koos naerdes ja koos imestades, see on lavastus inimeseks olemise saladusest ilma saladust ennast reetmata.

Omamoodi etendus on see tõesti. Minu eas inimesel on estraadietendusest aegade jooksul kujunenud oma arusaam ja nendele arusaamadele etendus ei vasta. Nalja palju ei saa, saal ei rõkka, kuid aeg–ajalt on naerupahvakuid kuulda. Nali ja naer ei olegi minu arvates olnud autori ja lavastaja eesmärk, pigem on see selline eluline tagasivaade möödunud aega. Mõneti tuletas meelde Draamateatri etendust „Laulud halli mere ääres“, kuigi ühe tegevus toimub kapitalistlikus Soomes, teisel Nõukogude Vabariigis.  Inimesed elasid ka nõukogude ajal, oli rõõmu ja oli kurbust, nüüd tundub paljugi sellest absurdne, kuid tollal oli see päris elu. Laval toimuv on üksikutest piltidest kokku pandud tagasivaade. Kõik pildid on traagel-niidiga omavahel seotud, kuid natuke liiga palju oli neid, et etenduse ajal oleks tervik hoomatav. Pärast etendust olen kodus etendusele mõelnud kui tervikule. 

Pole ka imekspandav, et halli mere lauludega sama meeleolu, sest lavastaja on sama. Kui enne etendust mõtlesin: sõnaline osa on selleks, et kõik laulud üheks tervikuks siduda, siis nii see ei olnud. Laulud ja tekst ühte jalga ei käi. Aga laulud olid head, mitte liiga äraleierdatud ja see, et „Endla“ teatri näitlejad hästi laulavad, on varasematest etendustest selgeks saanud. (Kohati häiris kajaefekt kui laul tuli lindilt.) 

Kava ma nimelt ei ostnud, küllap seal oleks lahti seletatud autori ja lavastaja kavatsus. Pealkirja järgi otsustades peaks ka side Pärnuga olema äratuntav. 

Minu lemmiklaul oli „Maria Luisa“, siin laulab Mikk Saar.

Ann Cleeves "Valged ööd"

Tuhnisin oma elektroonilises lugemispäevikus. Tean kindlalt, et olen lugenud Ann Cleevesi raamatut „Ronkmust“, aga blogis pole mitte sõnakestki. Tähendab polegi mu lugemispäevik nii täiuslik kui lootsin.

Sisust: Suvi Shetlandi saarel Biddistas. Kohalike kunstnike näitusele astub sisse tundmatu mees, kes ühe maali ees kokku vajub ja lahinal nutma puhkeb. Komissar Jimmi Perez, kes viibib näitusel, aitab võõra püsti. Dokumente ega telefoni võõral ei ole. Mees kinnitab, et ei mäleta, kes ta on ja kuhu läheb, tundub täielikus mälukaotuses olema. Kui Perez võõra hetkeks üksi jätab, kaob see näituselt. Perezil pole tahtmist ega aega meest otsima minna, sest näitusel astub üles tema tüdruksõber kunstnik Fran Hunter, kelle pärast Perez siin ongi. Rahvast on näitusel vähem kui loodeti, ainult kohalikud. Järgmisel päeval selgub, et klounimaskiga mees jagas sadamas randuva kruiisilaeva juures flaiereid selle kohta, et näitus jääb ära. Järgmisel hommikul pärast näitust leitakse võõras rannast ühiskasutuses olevast paadikuurist pooduna. Pole vist imekspandav, et mälukaotuses mees enesetapu sooritab, aga miks tal on ees klounimask? Paraku näitabki esmane ülevaatus, et tegemist on mõrvaga. Perez helistab Invernessi (Põhja–šotimaal asuv halduskeskus) ja talle saadetakse appi uurija Taylor, kes hakkab juurdlust juhtima. Taylor käis abiks ka „Ronkmustas“. Uurimine võtab erinevaid suundi, püütakse välja selgitada võõra isik. Selles ei kahtle kumbki uurija, et lahendust tuleb otsida minevikust. Nüüd toimub Biddistas veel üks mõrv, kaljult lükatakse alla noormees, kohalik popkuulsus.

Edasi kulgeb raamat nagu hea krimka kunagi. Pakutakse erinevaid versioone ja võimalusi ning kõike seda inglise kriminaalkirjanduse parimate traditsioonide kohaselt: rahulikult ja vaevuaimatava huumoriga. Biddista on väike koht, inimesed tunnevad siin üksteist lapsepõlvest saati, nad hoiavad kokku ja hoiavad üksteise saladusi. Jimmi Perez ütleb „Biddistas on inimesi, kellel on saladusi, kuid saladus ei pea ilmtingimata olema mõrv"

Kes otsib verd ja actioni, siis siin seda pole. Ann Cleevesi Shetlandi raamat on pigem slow line esindaja. Motiiv jääb varju kuni raamatu lõpuni. Uurimine kulgeb rahulikult, kuid pinget on parasjagu, draamat rohkem raamatu lõpus kui tõde selgub. Kuigi lahendus on osaliselt ettearvatav, on see siiski üllatav. Miks just selline lahendus? Võib-olla on vastus selles, mida ütleb Jimmi Perez lk. 15: „Sel ajal aastast on kõik natuke napakad. Süüdi on valgus, mis sind päeval pimestab ega jäta ööle ruumi. Päike ei kadunudki päriselt horisondi taha, isegi keskööl võis väljas raamatut lugeda. Talved olid nii trööstitud ja süsimustad, et suvel haaras inimesi seletamatu rahutus, nad kukkusid rabelema. Valitses üldine arusaam, et suvest tuleb võtta viimast, tuleb viibida vabas õhus ja naudiskleda, enne kui pimedus jälle võimule pääseb. Siin Shetlandil kutsuti seda suvehulluseks.“

Taas üks sari, mis seotud kindla geograafilise kohaga. Varsti on juba igal endast lugupidaval maakonnal, saarel või linnal oma krimisari ja komissar. 

Lisaks krimiloole või enamgi veel jääb Cleevesi raamatust meelde Shetlandi saarte äärmuslik loodus ja ilmastik. Talv on pime ja külm, suvi lühike ja jõuline. Uurija Taylor lk. 306 arvab nii: „Ma kujutasin ette, et pole midagi hullemat siinsest talvest, aga leian nüüd, et kaamost on isegi kergem üle elada kui neid hullumeelseid valgeid öid.“

Raamatus vastanduvad kaks erinevat uurija tüüpi. Perez ja Taylor ärritavad teineteist, üht häirib teise kärsitus ja teist esimese aeglus. Taylor ütleb, et Perez „võis teda hulluks ajada, aga on ühtlasi parim inimesetundja, keda ta tundis. „Perez vaatles inimesi nagu David Attenborough vaatleb loomi“

David Attenborough- on inglise looduseuurija, ajakirjanik, loodusfilmide autor ja loodusteaduse populariseerija. Väidetavalt on David Attenborough'st tema ligi 60 aastat kestnud filmitegemise käigus saanud maailma kõigi aegade enim ringi rännanud inimene.

Lilleskulptuur Sir David Attenboroughist ja Attenborough ise.

Perez on mures kõige ja kõigi pärast, kuid kohalikega suheldes edukam kui Ivernessi kolleeg. Taylori kohta arvab ta lk. 180 nii: „Nüüd taipas Perez, et Taylor säriseb soovist see ülesanne endale krabada. Just see talle politseitöös kõige rohkem meeldiski. Tagaajamine. Viimasel minutil hangitud piletid, kiiruga tehtud ettevalmistused. Öine autosõit. Ämbrite viisi kohvi tühjades bensiinijaamades. Ja lõpuks kohale jõudnud, saab ta viivitamatult vastuseid- kuulipildujana küsimusi välja tulistades, oma isikliku energia jõul tõde päevavalgele tirides.“

Palju mõrvu ühel väiksel saarel ikka toimuda saab, aga kui kaardil vaadata, siis ikka ruumi on:

Mina loeksin veel, mis saab Jimmi Perezist ja Fran Hunterist ning kas Taylor hakkab taas oma vanematega suhtlema. Ootan uusi tõlkeid.

Raamatu tõlke on teinud minu lemmiktõlkija Anne Kahk. Osakese sellest, et raamat mulle väga meeldis, kirjutan kindlalt tõlke arvele.

Raamatute põhjal on valminud populaarne BBC telesari „Shetland“.

Pildil Douglas Henshall (Jimmy Perez) ja Ann Cleeves  2007.a. šoti rahvusvahelisel krimifestivalil.

Ann Cleeves

„Valged ööd“

„Shetlandi „sarja teine romaan

Inglise keelest tõlkinud Anne Kahk

326 lk.

3 krimkat-põnevikku

Leena Lehtolainen

„Kiusatute kaitsja“

Soome keelest tõlkinud Triin Aimla-Laid

Pegasus 2017

268 lehekülge.

Maria Kallio teine juhtum, esimene oli "Minu esimene mõrv" Kaks raamatut: krimka ja põnevik.

Teises romaanis on Maria Kallio lõpetanud ülikooli, lahkunud töölt Helsingi Keskkriminaalpolitseist ja töötab Tapiola advokaadibüroos advokaadiabina. Maria elab oma kallima Anttiga prooviabielu Antti vanemate majas. Antti suguvõsa on keeruline ja suur, aga eestlasel pole raske sugulussuhetes ja nimedes orienteeruda. Suguvõsa aiapeol tutvub  Maria noore günekoloogi abilise Armiga, kes kuulnud, et Maria on endine politseinik, tahab talle midagi rääkida. Järgmisel hommikul kui Maria läheb Armit külastama, leiab ta neiu tapetuna. Kahtlustatavana peetakse kinni neiu sõber, miskitpidi Antti sugulane ja Mariast saab kahtlustatava kaitsja. Perekond palkab Maria küll kahtlustatavat kaitsma, kuid peagi saab Maria aru, et tõelise süüdlase väljaselgitamisest ei olda huvitatud ning kõik on leppinud sellega, et süüdlane on leitud. Endise politseinikuna ei suuda Maria end uurimisest kõrvale hoida, seda enam, et uurimist juhib tema vana vihavaenlane komissar Ström. Kaitsja töö kõrvale teeb Maria eradetektiivi tööd, uurib kahtlustatava õe vana enesetapulugu, mis Armi arvates võis olla mõrv. Eradetektiivindus seab ohtu ka Maria enda elu. Siinkohal mõtlesin küll, et kuidas siis nii, Maria on unustanud kõik, mis politseis õppis.

„Kiusatute kaitsja“ on klassikaline krimka, kus võimalike süüdlaste ring on piiratud aiapeo külalistega. Sugulus ja hõimlussuhted ei takista Marial kõiki ja kõiges kahtlustamast.

Mulle raamat meeldis. Meeldis Lehtolaineni stiil-selline pisut põhjamaiselt külm ja kainelt asjalik. Isiklikust elust tulevad kõne alla Maria suhted Antti ja õdedega. Loodan ,et esimesed jäävad kestma ja teised paranevad. Maria luges enesetapu teinud Sanna diplomitööd Silvia Plathi luuletusest „Lady Lazarus“. Seda „Suremine on kunst nagu kõik muugi. Mul tuleb see haruldaselt hästi välja.“ Oli huvitav kõrvalepõige peateemalt. Mulle meeldibki kui raamatus, olgu see siis pealegi krimka või põnevik, on veel midagi muud peale kuriteo ja selle lahendamise, mis tähelepanu köidaks.

Mõtlesin pealkirjale, et miks just selline- „Kiusatute kaitsja“. Siis vaatasin originaalpealkirja -„Harmin paikka“ ja sain aru, et võimalikud on ka teised variandid.

Tahaksin lugeda mõnd uuemat Maria Kallio lugu, see „Harmin paikka“ on pärit 1994. aastast ning praeguse kiire elutempo juures vananenud. See, mis toona imestama pani, ei pane tänast lugejat Eestis enam imestama.

Vist Antti vanemate riiulilt leidis Maria plaadi, millel Mauno Kuusisto laulis “Kertokaa se hänelle“. Laulu, mille ta 1959.a. kuulsaks laulis. Mina kuulasin seda 1983.a. sündinud  Heikki Koskelo esituses. 

Otsisin välja algupärase laulu „Dicitencello vuie“ Mario del Monaco esituses, see ei ole nii läägelt magus kui soomlaste esitus.

Ja nii laulis „Dicitencello vuie“ Cliff Richard, selle järgi tahaks kohe tantsida.

Läksin hoogu, kirjutan edasi krimkadest.

Peter Swanson

„Kõik tema hirmud“

Inglise keelest tõlkinud Eva Nooni

Päikesekirjastus 2017

303 lehekülge.

Moto:

Iga hirm on iha. Iga iha on hirm.

Sigaretid hõõguvad puude all, kus Staffordshire’ mõrvarid ootavad oma kaasosalisi. Ja ohvreid. Iga ohver on kaasosaline.

James Fenton „Staffordshire’i mõrvar“.

Sellelt raamatult ootasin ma palju, sest autori debüütteos „Mõrva väärt“ meeldis mulle väga Peter Swanson "Mõrva väärt" .

„Her Every fear“ nii hea ei ole. Tutvustus kruvis ootused kõrgeks:

Häiriv ja salakaval. Peter Swanson viib hirmu täiesti uuele tasemele. – Goodreads

Kõik ohud ei pesitse ainult sinu peas…

Kate Priddy on kogu elu olnud pisut neurootiline ja kaldunud ärevusele. Kui Kate’i Bostonis elav nõbu Corbin Dell teeb talle ettepaneku ajutiselt kortereid vahetada, jääb Londonis kunsti õppiv neiu nõusse, lootes, et uus keskkond aitab tal üle saada hiljuti kogetud traumast.

Üsna varsti pärast saabumist Corbini uhkesse Beacon Hilli korterisse teeb Kate ehmatava avastuse: tema naaber Audrey Marshall on tapetud. Kui politsei Corbini kohta aru pärib, on vapustatud Kate’il neile vähe vastuseid, küll aga palju küsimusi, ning tema uudishimu süveneb, kui ta kohtab Alan Cherneyt, kena vaikset meest, kelle üürikorter asub teisel pool sisehoovi. Alani sõnul käis Corbin korduvalt Audreyl külas, ometi väidab too, et isegi ei tunne neiut. Pärast kohtumist Audrey endise peigmehe Jackiga, kes on veendunud, et mõrvar on Corbin, hakkab ka Kate kahtlema.

 Ajavahest uimase ja emotsionaalselt tasakaalutu Kate’i kujutlused on täis minevikuõuduse põhjustatud koledust ning ta ei suuda iseennastki lõpuni usaldada… Kuid Kate’i fantaasiates keerlev õudus pole kaugeltki nii väärastunud ja surmav kui see, mis teda tegelikkuses ees ootab. Sest kõik tema hirmud saavad tõelisuseks. Ja on palju-palju lähemal, kui ta arvatagi oskab.

“Kõik tema hirmud” on põnevusest särisev romaan, mida iseloomustab Peter Swansoni kõhedust tekitav oskus maalida meile pilt inimpsüühika pimedaimatest soppidest ning tema suurepärane anne luua selgelt eristuvaid süžeesid, mis on ta komeedina põnevuskirjanike eliidi sekka lennutanud.

 Tugev kiire tempoga põnevik, kus iga ukse taga ja iga voodi all näib varitsevat mõni ründevalmis psühhopaat

Paljulubav! Raamat siiski „Mõrva väärt“ taset ei ületa. Minu arvates jääb puudu just tempot ja põnevust. Ka selles raamatus on erinevad jutustajad: Kate, Corbin, Alan jt. ning samade sündmuste mitmekordne läbinämmutamine võtab tempot alla ja on väsitav. Küll tuleb autorit tunnustada, et hirmu psühholoogiat ja psühhopaatide (sala)elu valdab ta suurepäraselt. Kate hirmud ja tema võitlus ärevushoogudega, Kate naabri Alani salaelu ja Corbini süümepiinad on kaasahaaravalt ja ehtsa jubedusega edasi antud. Küllap pole ma ainuke, kes üksi kodus olles on tundnud, et toas on keegi veel. Voodi alla pole ma vaadanud, suletud uksi ettevaatlikult avanud küll. Raamat on peaaegu üleliia psühholoogiline põnevik. Lõpp on etteaimatav, mitte küll nii magusas kastmes.

Mindy Mejia

„Hattie Hoffmani viimane vaatus“

Inglise keelest tõlkinud Kristina Uluots

Päikese kirjastus 2017

335 lehekülge

17 aastane koolitüdruk Hattie Hoffman kaob pärast Macbethi etendust, milles ta mängib leedi Macbethit. Mõni aeg hiljme leitakse ta tapetuna.

Autor kasutab osavalt ära selle Shakespeare näidendi kurikuulsa needuse.

Selle näidendiga on juba algusajast kaasas käinud kurikuulus needus, mis väidetavalt alati tüki lavaletoojaid kimbutab.

Mõned õnnetused, mis on kaasnenud Shakespeare’i tragöödiaga:

1606 oli maailma esietendus, leedit mängima pidanud poiss jäi palavikku ja suri. Shakespeare pidi ise osa ära tegema.

1721 otsustas üks mees “Macbethi” etenduse ajal püsti tõusta ja teises rea otsas istuva sõbraga juttu rääkima minna, kuid see vihastas näitlejaid nii, et nad võtsid mõõgad väljad ja kupatasid mehed teatrist. Need tulid tagasi koos sõjaväega ja põletasid teatri maha.

1936 Orson Welles tegi voodoo-”Macbethi”, trupis olid ka Aafrika trummarid ja nõid, kes muutusid kurvaks, kui kriitik Percy Hammond arvustas lavastust. Kriitikule pandi karmavõlg peale. Paari nädala pärast Hammond suri.

1947 näitleja Harold Norman pussitati kogemata lavastuse lõpus oleva mõõgavõitluse käigus surnuks. Harold hakkas kolmapäeviti teatris kummitama.

Tutvustusest: Keegi ei tea, kes ta tegelikult on…

Hattie Hoffman on kogu oma elu rolle mänginud: eeskujulik õpilane, eeskujulik tütar, eeskujulik kodanik. Aga Hattie tahab midagi enamat, midagi suuremat ja, nagu lõpuks selgub, midagi väga ohtlikku. Kui Hattie julmalt surnuks pussitatakse, rebib tragöödia tema väikese kokkuhoidva kodulinna ribadeks.

 Peagi saab selgeks, et Hattiel oli vägagi kompromiteeriv salasuhe. Tekib küsimus, kes veel sellest teadis? Ja kui kaugele oleksid nad valmis minema, et suhtele lõpp teha? Hattie poiss näib tema surma tõttu lausa hullunud, aga võib-olla oli ta Hattiesse nii sügavalt armunud, et tüdruk oli muutunud tema jaoks kinnisideeks? Või sattus Hattie oma impulsiivse ja uljaspäise iseloomu tõttu lihtsalt valel ajal valesse kohta, mis viis lõpuks tema vägivaldse surmani kellegi võõra käe läbi?

Raamat algab mõrvatud Hattie Hoffmani leidmisega, kuid surm ei takista Hattiel edasi olemast raamatu peategelane. Liikudes ajas edasi (mõrva uurimine) ja tagasi (mis juhtus enne surma) jutustavad lugu Hattie Hoffman, tema inglise keele õpetaja Peter Lund ja šerif Del Goodman. Nii jälgib lugeja sündmustikku ja tegelasi kolme erineva jutustaja vaatevinklist, mis on huvitav, kuid kõik kolm jutustajat ei ole võrdväärsed.

Hattie on osav jutustaja. Nagu näitleja kooliteatris, on ta näitleja ka eluteatris. Pigem isegi vist lavastaja, kes mängib inimestega sihikindlalt ja eesmärgile orienteeritult. Pärast Hattie surma leiab ema tema arvutist tabeli, milles lahtrid pealkirjadega „Tegelane“, „Põhijooned“, „Vajadused“ ja „Lavajuhis“. Nii on Hattie kaardistanud oma kooliõed, sõbrad ja vanemadki. 

Del Goodman on väikelinna šerif, kes tunneb survet lugu lahendada, kuna on Hattie isa sõber. Üllatus- üllatus, uurija isiklik elu on üsna kõrvale jäetud kuni raamatu lõpuni ja siis on selle puudutamine vajalik, et vastu võtta tähtsaid otsuseid. Inimlik ja sümpaatne uurija, minu lemmiktegelane raamatus.

Peter Lund on suurlinnast koos naisega maale kolinud inglise keele õpetaja, kes maaeluga ei kohane ja teadagi, mis nüüd juhtuma hakkab.

Raamat on kaasaegne ja originaalse sündmustikuga, kuid vaatamata eelöeldule lugeda väga põnev ei ole. 

Kolmest loetud krimkast jätan selle viimasele kohale.

Ooperiigatsus

Saaremaa Ooperipäevadel ja Birgitta festivalil ma sel suvel ei käinud. Mõnd kontserti abikaasaga siiski külastasime. Padise mõisa Kalju lava jääb meie koduteele. Ei taha midagi paha öelda nende bändide kohta, kes seal esinesid, aga meie tulime poole pealt ära. Ei ole lihtsalt minu muusika ja õnneks jagame abikaasaga muusikalist maitset, teatud doosideni. Seal Kalju laval mõtlesin enne kontserdi algust, et kui tore: nii palju noori emmesid on oma põnnidega välja tulnud, kontserdisaali nad lastega ju ei pääse. Aga kui kontsert pihta hakkas palus bänd, et lapsi lava ette ei lastaks tantsima ja parem kui nad lava taga mänguplatsil ka kõva häält ei teeks. Küllap jäi nüüd noortel emmedel muusikaline elamus saamata, sest enamus aega kulutasid nad väikeste rahutute hingede rahustamiseks ja kinnihoidmiseks. Mis ma öelda tahan, on see, et vabaõhu-kontserdi kavad võiksid mitmekesise publikuga arvestada või eelnevalt teada anda, et lapsed ei ole oodatud.

Aga septembris tuli mulle vastupandamatu ooperiigatsus peale.

Vanas laulus öeldakse, et ooper algab puhvetist. Minu jaoks algab ooper hetkel kui istun saalis ja orkestriaugus algab pillide häälestamine. Korralik kakofoonia, aga rõõmus ootusärevus poeb hinge, kurjad/kurvad mõtted kaovad ja süda hakkab teistmoodi lööma.

14.09. läksime Estoniasse teist korda kuulama Wagneri „Lendavat hollandlast“. Richard Wagner "Lendav hollandlane" "Estonias"

Eilne etendus oli eriline sellepoolest, et ühtlasi tähistati Ivo Kuuse 80. juubelit.  Etendus algas Eesti Rahvusringhäälingu arhiivimaterjalidest koostatud lühifilmiga Ivo Kuuse loometeest Estonia teatris. Väga tore oli vaadata, küll ainult katkendeid, juubilari laulmas koos Anu Kaalu, Margarita Voitese, Leili Tammeli, Helvi Raamatu, Helgi Sallo, Sirje Puura ja mitmete teiste Estonia naissolistidega. Nii laulis juubilar ka Estonia 1984.a „Lendavas hollandlases“ Eriku osa.  Senta rollis oli toona  Helvi Raamat ja Hollandlane – Mati Palm, oli samuti juubelietendusel kohal, või Tiit Kuusik. Mina Ivo Kuuske laval ei ole näinud.  Sattusin ooperisse esimest korda Tartu Ülikoolis õppides, taasavastasin ooperi alles siis kui noorimad lapsed etendusele kaasavõtmiskõlbulikeks said.

Juubilar oli ise kohal ja publik, kus oli palju tema õpilasi ja vanu estoonlasi, aplodeeris talle püsti seistes. Aarne Miku lühikõnest jäi meelde meenutus Tiit Kuusikust, kes olla öelnud, et järjest rohkem noori mehi saab 80-seks. Mulle juba täiesti arusaadav huumor.

14.09. dirigeeris Mihhail Gerts. Dalandi osas Priit Volmer, Hollandlane Rauno Elp ja Senta Heli Veskus. Uus koosseis minu jaoks. Esimesel korral oli Dalandi rollis Ain Anger, kellele mu tähelepanu koondus, seekord nautisin Rauno Elpi häält Hollandlase osas. Just nimelt häält, millesse artist pani pinget ja dramaatikat, seevastu lavalises plaanis on Hollandlane staatiline: seisab- istub kuju. Samas jälle II vaatuse ööklubi vägagi liikuvas stseenis häiris mind, et Elp liiga hästi mängis purjus inimest. Kohe meenus Elp "Faustis" Margareta purjus vennana.

Ooper ei ole film, kus kõik peab eluliselt usutav olema. Ööklubi stseenis oodanuks ma rohkem koreograafilist lahendust, sellisel kujul on laval värvikirev sagimine, mis muutub igavaks.

Heli Veskuse Senta meeldis mulle väga, isegi rohkem kui esimese etenduse Senta . Lüüriliselt dramaatiline kaasahaarav osatäitmine.

Tegelikult ma seekord etendust rohkem kuulasin kui jälgisin. Wagneri avamängu lasin endast läbi silmad kinni. Wagneri muusika annab mulle energiat, tööl praegu keerulised teemad ja rasked ajad, aga millal ei oleks.

Youtubest leidsin Ivo Kuuse laulmas "Lucia de Lammermooris"

ja muidugi koos Helgi Salloga "Krahvinna Marizas"

Helle Helle "Kui tahad"

Raamat algab nii: „See ei ole mina. Mina ei seisa niimoodi metsas puu taga. Puulehed pudenevad. On neljakümne neljas nädal, need on viimased lehed.

Ma arvasin, et ma jooksen edasi. Aga ma möödusin kogu aeg sellest samast närtsinud sõnajalgadega laukast. Ma jooksin vasakule ja jälle edasi hulk aega, või oli see paremale ja siis veel paremale. Ma panin seda tähele, see oli enne villi tekkimist.

Helle Helle tekst on kasin ja lakooniline. Puuduvad pikad kirjeldused, seevastu on palju üksikasju,mis iseloomustatud nappide omadussõnadega.

Internetis kolades leidsin, et Taanis korraldatakse kursusi õppimaks lugema ja mõistma Helle Helle kirjutatut ja täitma mõttelisi tühikuid tekstis, ja ka kirjutama nii nagu Helle Helle.

Nii kaunis ja kõlav nimi on kaunil autoril endale ise võetud, 1965.aastal sündis ta kui Helle Olsen.

„Kui tahad“ on väike meistriteos tavalistest inimestest tavalisel ajal.

Peategelased, üks mees ja üks naine, kohtuvad autori tahtel õhtueeli kaugel Jüütimaa terviserajal tervisejooksu tehes. Mõlemad on eksinud ja kodutee kaotanud. Olude sunnil tuleb neil koos ja teineteisele toeks olles kaks ööd metsas veeta. On pime, tikke ja vett ei ole, mobiiltelefon saab tühjaks. Kusagil siiski tuksub tsivilisatsioon- kiirabi sireeni on kuulda, nii et lootust on ja ülejärgmisel hommikul toimub õnnelik pääsemine. Ei juhtugi eriti midagi rohkem. Romaani ei sünni ja tundeid selles raamatust otsida ei tasu. Autor kirjutab sellest, mida kaks inimest teevad ja hädapärase suhtluse käigus ütlevad.

Naise kirjutatud raamat, kus jutustajaks on kiretult ja realistlikult mees. Muuseas ega autor seda ütlegi, et üks neist naine, teine mees- see tuleb välja lugeda jooksu-jalatsi suurusenumbrist. Muidu võiksid mõlemad vabalt ka naised olla-selline neutraalne tundetu suhe autori ja tegelaste vahel.

Kumb neist kahest nii öelda raamatu peategelane/kangelane on, pole ka selge. Vahepeal libiseb jutustus mehest eemale, naise mälestustesse oma noorusest, armumisest ja kooselust, aega enne tänast.

Tutvustusest: Helle Helle stiil on napp ja minimalistlik, tähendused leiab lugeja ridade vahelt, ütlematajätmistest ja argielu pisiasjadest. Tema tegelased on tavalised väiksed inimesed, kes elavad provintsis ja elu serval, nad viibivad kapseldunult oma maailmas, neil on raskusi enda avamisega, teiste inimestega suhtlemisega; neis lugudes nagu ei juhtukski õieti midagi ja ometi on need kaasahaaravad oma üksikasjalisuses ja oma vaoshoitud huumoriga. Sõnu on vähe, ent iga neist on oluline.

Raamatule on lisatud tõlkija järelsõna autorist, sealt loen, et intervjuus on autor öelnud, et eelistab öelda pigem liiga vähe kui liiga palju, mis on seotud sellega, kuidas rääkisid inimesed väikelinnas, kus ta üles kasvas, Küsimusele, kuidas sul läheb, saab seal vastuseks mõne tõsieluseiga, näiteks: „Ma pean hambaarsti juurde minema“. Tundeid ja suhtumist ei väljendata.

2000 aastal on Helle Hellelt eesti keeles ilmunud „Maja ja kodu“. Tutvustusest: Pärast mitmeid Kopenhaagenis veedetud aastaid pöördub Anne tagasi provintsi, lapsepõlvelinna. Ta on ostnud sinna maja koos elukaaslase Andersiga, kes saabub hiljem. Anne kavatses meest oodates maja värvida ja sisse seada, muuta koduks, kuid töö edeneb visalt. Kaks kooliaegset sõbrannat võtavad ta rõõmuga vastu. Teised linnaelanikud aga ei mäleta teda ega ta surnud vanemaid. Naabermajas elab Jens, linna noor vallaline kirikuõpetaja, kes tõmbab endale Anne tähelepanu moel, mis ei sobi kokku noore naise tulevikuplaanidega. «Maja ja kodu» on Helle Helle esikromaan noortest inimestest, kellel hoolimata avatud ja sundimatust läbikäimisest on raske üksteisele läheneda.

Ka siis raamat inimestest, kellel on raske üksteisele läheneda. Pole „Maja ja kodu“ lugenud, nüüd kirjutasin lugemisnimekirja 106-ks. Päris kindel ei ole, et loen: Sirvin kõigepealt raamatukogus, kas raamat on kirjutatud autorile kuulsust toonud lakoonilises stiilis. Eelistan siiski mahlakamat teksti, kirjeldusi, tundeid. Ühe õhtu lektüürina oli omapärase stiiliga „Ma tahan“ vaheldustpakkuv ja huvitav lugemine.

Küll ei saa ma nõustuda tutvustes mainitud: kes elavad provintsis ja elu serval, nad viibivad kapseldunult oma maailmas, neil on raskusi enda avamisega, teiste inimestega suhtlemisega. Esiteks ei pea suletust mitte üldsegi provintsi (loe maakoha, ääremaa) inimestele omaseks. Ka ei näe probleemi omavahelisel suhtlemisel, jätkem loo mõistmisel ruumi ka introvertidele, ilmtingimata ei pea end avama.

„Kui tahad“ ilmus originaalis  2014 ja on seni  autori viimane raamat ning  jõudis 2015 Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna  nominentide hulka, auhinna sai Jon Fosse  " Jon Fosse "Triloogia"

Helle Helle

„Kui tahad“

Taani keelest tõlkinud Eva Velsker

Eesti Raamat 2017

Sari „Põhjamaade romaan“

126 lehekülge.