Öökomöödia "Magamistubades" Ohtu mõisa tallisaalis

Eile käisin kolmandat korda Ohtu mõisa tallisaalis näitemängu vaatamas.

Esimene etendus oli „ Omade vahel“ "Omade vahel" Ohtu mõisa tallisaalis

Teine etendus oli Joe Zelleri „Tõde ehk valetamise meistriklass“. Sellest tükist ei ole ma veel kirjutanud, sest polnud midagi kirjutada. Mulle ei meeldinud. Kui õigesti mäletan, on üleeelmisel suvel seda mängitud erinevatel lavadel, nii et küllaltki äraleierdatud tükk. Minu huvi tekkis alles siis, kui  nägin näitemängu autori Florian  Zelleri näidendit „Isa“ Theatrumis.  Sestap siis arvasingi, et on midagi huvitavat: prantslaslikult kerget ja elegantset. Kahjuks nii ei olnud kui just prantslaslikuks mitte lugeda laval kriiskamist ja kätteringutamist. Isegi naljakas ei olnud. Kujutasin kogu etenduse vältel ette, kuidas lavalugu oleks lavastatud prantsuse filmis, neid ju ikka nähtud.

Peaaegu oleksin teise käigu ebaõnnestumise tõttu jätnud kolmandale etendusele minemata. Mõtlesin küll rohkem Ohtu mõisatalli armsale kohvikule kui peale tööd autonina Ohtu mõisateele pöörasin: croissant suitsukalaga, kukeseene võileib ja pits Vana Tallinnat kohvi kõrvale. 

Eilne etendus A. Aycbourni komöödia „Magamistubades“ on lavastaja suurepärane leid ja õnneks ei kippunud ta ise mängima. Mitte, et mul midagi oleks Roman Baskini kui näitleja vastu, aga pigem annaksin talle laval juba vanaisa rolli.

Tutvustusest:

4 paari, aga 3 magamistuba!  On öö ja kõik paarid klaarivad keerulisi suhteid....samas leidub alati üks paar, kes on justkui üleliigne, kes jääb kuidagi valel  ajal ja vales kohas teistele kaela peale või siis lihtsalt ripakile.  Ise nad seda  ei taju ja miks nad peaksidki -  neil on teineteisega nii palju tegemist...

Niisiis on „Magamistubade“ laval kolm voodit. Äärmine, mõisatalli ukse poolt, on  paari, mille moodustavad Kersti Kreismann ja Andrus Eelmäe (eilsel etendusel, muidu vist Martin Veinmann) magamistuba.

Lava keskmine voodi on Tõnu Kilgase ja Hilje Mureli magamistuba.

Viimane voodi on Nele- Liis Vaiksoo ja Roland Laose magamistoas.

Voodite asetust võiks meeles pidada kui saalis endale kohta valida.  Kui tahta avaras kohvikus pehmel diivanil ka istuda, siis peab õige varakult kohale minema. Eile igatahes oli saal puupüsti välja müüdud, ka need küljepealsed kohad ukse juures, kust mulle meeldib vaadata, siin on õhku rohkem.

Karl Kalmet ja Piret Krumm viibivad vahelduvalt kõigis magamistubades.

Seega on laval erinevas kooselu pikkusega paarid, sellest johtuvalt erinevad nende probleemid ja suhted, vaated elule. Naerda saab, vahepeal saal rõkkas kohe üksmeelselt. Näidendi tekst on teravmeelne ja vaimukas, natuke on seda tõenäoliselt kaasajastamisega järele aidatud.

Kõigi näitlejate mäng on nauditav. Kersti Kreismann oskab muidugi igast osast, teha sündmuse, seda ka seekord. Pole vist vaja öelda, et vanuse järgi oli see paar meile abikaasaga kõige lähemal ja arusaadavam, nii et rõõmsat äratundmist jagus. Andrus Eelmäe sekundeeris oma partnerile hästi ja õnneks ei laskunud „Naabriplikasse“.

Väga meeldis mulle ka teise voodi paar. Pole teist näitlejannat peale Hilje Mureli, kes nii hästi sobiks leebe, õrna ja malbe naise rolli. (Selliseid naisi jääb elus ning näitemängudes järjest vähemaks, kõik on emantsipeerunud.) Tõnu Kilgase kohta võib öelda, et armastaja rollis on ta jätkuvalt hea.

Ka etenduse noorte näitlejate kohta jagub mul ainult kiidusõnu, meldivalt üllatas Nele Liis Vaiksoo, keda teatrilaval nägin esimest korda.  Kui ma, nagu ikka, etenduse tähe valin, siis minu jaoks oli see Piret Krumm. Pole vahet, kas Draamateatri suurel laval või suveteatri improviseeritud laval- nii vahetu, siiras ja ehtne, täiega kohal.

Seda etendust julgen küll mõnusaks suve lõpu meelelahutuseks soovitada. 

John Grisham "Nurgaadvokaat"

"Õigluseni viiv tee on täis tõkkeid ja maamiine, ja suurema osa neist on paigaldanud mehed ja naised, kes väidavad, et püüdlevad õigluse poole."
John Grisham „Nurgaadvokaat“ lk. 142.

Eesti keele seletav sõnaraamat pakub, et nurgaadvokaat  on kutseta advokaat. Meie õigussüsteemis siis lihtsalt jurist. Õnneks meil juriste nurgaadvokaadiks ei nimetata, pigem on nurgaadvokaadi nime kandjad need, kes üldse juristi haridust ei oma. Tundmata küll Ameerika õigussüsteemi julgen arvata, et Grishami raamatu kangelane kutseta ei ole, esindab ta ju oma kliente kõrgemas kohtus ja esitab apellatsioone. Ja muidugi, mõnest seadusevastasest teost loobus nurgaadvokaat litsentsist ilmajäämise kartuses.
Tutvustusest:
Sebastian Rudd ei ole mingi tavaline nurgaadvokaat. Ta teeb oma tööd ümberehitatud kuulikindlas väikebussis, kus on Wi-Fi, baar, väike külmik, ilusad nahktugitoolid, peidetud seif püstolite tarvis. Ruddil ei ole oma bürood, partnereid ega abisid, tal on üksainus töötaja – tema hambuni relvis autojuht, kes on ühtaegu ka Ruddi ihukaitsja, nõunik, südamesõber ja golfipoiss. Rudd elab üksi väikeses, kuid äärmiselt turvatud katusekorteris, kus kõige tähelepanuväärsemaks mööbliesemeks on vanaaegne piljardilaud. Ta joob valikviskit ja liigub ringi, relv kaasas.
Sebastian kaitseb inimesi, kellest teised advokaadid pigem eemale hoiavad: tätoveeritud noorukit, kellest räägitakse, et ta on satanist ja keda süüdistatakse kahe väikese tüdruku pilastamises ning mõrvamises; surmamõistetute kambris istuvat ohtlikku jõugujuhti; majaomanikku, kes on vahistatud selle eest, et ta tulistas politsei eriüksuslasi, kui nood eksikombel tema kodu ründasid. Miks just selliseid kliente? Sest ta usub, et igaühel on õigus õiglasele kohtupidamisele, isegi kui tema, Sebastian, peab selle saavutamiseks kedagi petma.

Raamat on jaotatud kuueks osaks. Esimeses osas „Kohtu solvamine“ kaitseb superadvokaat, nimetaksin Sebastina Ruddi pigem nii, Gardyt, keda süüdistatakse kahe väikese tüdruku mõrvas. Linna kogukond ihkab süüdlase verd,  prokuratuur ihkab aupaistet ja meedia tähelepanu, ainult Rudd usub, et süüdistatav ongi süütu nagu ta kinnitab. Siin ei aita muu, kui Sebastian Ruddil tuleb ise hankida õige süüdlase DNA, korraldada selle analüüs laboris, kõrvutamine tõenditega ning õigel ajal kohtule esitamine,
Teises osas „Paugutuba“ on Sebastian Rudd tunnistajaks vanglast põgenemisele, mis toimub vahetult enne surmaotsuse täideviimist.
2 esimest osa ei ole omavahel seotud, sarnanevad pigem ajalehereportaazi kui põneva kriminaalromaaniga ja jõudsid minus juba tekitada küsimuse, mis on minu lemmikautori 29. raamatuga juhtunud.  Mõlema jutu teemal on Grisham varem kirjutanud paremini ja põnevamalt. Näiteks „Aeg antud tappa“ ja „Kamber“. Esimese kahes osas häiris mind ka Sebastian Ruddi ülespuhutud ja ennasttäis olek.
Õnneks läheb alates kolmandast osast „Võmmid- sõdalased“ põnevamaks. Järgnevad osad on kõik omavahel seotud ning esimese kahe osa tegelastega lugeja enam ei kohtu. Siiski-  "Paugutoas"vanglast  põgenenud  Link saadab oma käsilased Ruddilt raha tagasi küsima. Kuna Rudd teda surmamõistmisest ei päästnud, maksku aga raha tagasi. Rahast veel nii palju, et kuigi nurgaadvokaat tegutseb äärealadel, kaitseb neid, kellelt tihti pole palju võtta, kaitseb rahatuid, teenib ta tsiviilhagide ja vabavõitluse kihlvedudega nii et raha pole advokaadile probleemiks.

Kolmandas osas esindab Rudd Joe Renfrot, kelle majja tungib öösel põhjendamatu ja eksliku narkorünnaku käigus hambuni relvastatud ning maskeeritud politsei erirühm. Renfro kahtlustab röövleid, haarab relva  ja haavab politseinikku. Puhkenud tulevahetuse käigus sureb politseiniku kuulist Renfro naine. Võimukandja  haavamise eest esitatakse  Renfrole süüdistus, tema naise surma ei uuritagi ja kõik jääkski nii, kui nurgaadvokaat ei haaraks ohjad enda kätte .
Järgnevates osades „Vahetus“,  „Üüriveokiõigus“ ja „Lihtmenetlus“ kohtub lugeja Joe Renfro kohtuasjaga veel, Rudd kaitseb vabavõitluse säravat tulevikulootust Tadeo Zapatet ning raamatu lõpuks võib nurgaadvokaat oma kontosse kanda nutika kombinatsiooni tulemusena Renfro ründamises osalenud politseiülema ja politseinike töölt vabastamise, vabavõitleja lihtmenetluse (millest viimane küll lollist peast loobus) ning lisaks inimkaubanduse äri paljastamise ja kõrge politseiametniku tütre päästmise.
Kogu raamatut läbib Sebastian Ruddi ja ja tema eksabikaasa Judithi võitlus ühise poja pärast. Naine tahab Ruddilt ära võtta 36. tundi külastusõigust kuus ja põhjust selleks Rudd annab.
Eriline naistemees Rudd ei ole, kuid oma poja veetleva õpetajanna vastu ta ei saa.
Nurgaadvokaadi  suhtumist naisküsimusse iseloomustab see õik lk. 259 „Mul pole tavaliste paaritusriituste- varitsemise, ootamatute kohtumiste, pimekohtingute, tobedate kingituste, häbelike telefonikõnede, sõpradelt saadud vihjete järgmise ja lakkamatu internetis lobisemise – peale ei annet ega ka mitte kannatust. Samuti puudub mul julgus end kuhugi sisse logida ja hakata siis võhivõõrale naisele enda kohta valetama, Ning ma kardan, et selle Judithi nimelise katastroofiga vigastasin ma oma hinge igaveseks, ja püüan nüüd ülejäänud elu eksimast hoiduda.“
Kasuks lugejale,  naiste teemaga selles raamatus üleliia ei tegelda, ka suhted eksnaisega rohkem juriidilisel tasandil.

Kindlasti pole "Nurgaadvokaat" Grishami parimate teoste hulgas, pigem kuulub nõrgemate hulka. Põnevuse puudumise teeb tasa Grishami vaimukas ja ladus väljendusviis, Sebastian Ruddi värvikas kõnepruuk ja osav manipuleerimine. Oskaksin ette kujutada teleseriaali Sebastian Ruddiga ja veriseid stseene vabavõitlusest või öisest rünnakust(tank ka!) Renfrode majale. Peategelane on julge ja nutikas ja helde. Raha on tal kogu aeg, loobib seda paremale ja vasakule, maksab kinni eksperte ja tunnistajaid, vandekohtunikke siiski mitte, sest nii võib kutsest ilma jääda.
Teistest Grishami raamatutest eristab „Nurgaadvokaati“ varjamatu, äge ja kohati üsna küüniline kriitika Ameerika kohtusüsteemi pihta.

• Karjääriinimesed  Justitia  varjus ei seagi eesmärgiks tõde välja selgitada;
• Mõned seadused on absurdsed;
• Süüdimõistetu hulgas on süütuid.

Mingi lugu on veel raamatu ebamoraalse karjääriprokuröri nime Max Mancini nimega. See nimi kas müüdi heategevuse oksjonil või nii, ma ei saanud Ameerika inglise keelest aru, ning saadud raha eest osteti vabadus 42-le Malawis surmamõistetule.

John Grisham
Nurgaadvokaat
Rogue Lawyer
Tõlkinud Toomas Taul
Varrak 2017
384 lehekülge

2 raamatut augustis

Adam Haslett

„Kui mind enam ei ole“

Inglise keelest tõlkinud Pille Kruus

Päikese kirjastus 2017

351 lehekülge

  

Raamatu motoks on tsitaat Jean Genet’lt:

„Võib-olla ei ole muusika üldse, ka kõige uuem mitte, niivõrd miski, mille inimene avastab, vaid miski , mis kerkib esile mälusopist, kuhu see oli helitult  mattunud nagu inimihust plaati pressituna.“

Nii kaunilt öeldud, paneb mõtlema.

Liigutav perekonnalugu 5 liikmelisest perest: isa, ema ja nende kolm last. Pereisa põeb raskekujulist depressiooni ja teeb enesetapu. Jutustajaks raamatus on kõik pere liikmed kordamööda ja kogu lugu keerleb vanema poja Michaeli ümber, kes nagu isagi põeb raskekujulist depressiooni. Autor annab sõna kõigile pereliikmetele ja aimu saab sellest, kuidas tunneb end depressiooni all kannataja ning kui raske on tervetel. Autor lahkab moodsat haigust depressiooni süvitsi, meditsiiniliselt kuni konkreetsete ravimite ja nende mõjuni välja lehekülgedel 147-158. Need leheküljed mina näiteks jätsin vahele ja loodan,  et ükski lugeja ei hakka raamatus toodut ravijuhisena kasutama.

Muusikat, mida Michael kuulas, ei suutnud ma kuulata, seetõttu pole ka ühtki muusikanäidet raamatust, aga meenus üks laul pealkirjaga "Kui mind enam ei ole"

Vaatamata raamatu traagilistele sündmustele ei ole lugemist lõpetades masendustunnet. Suure kaasatundmisega kirjutatud raamat-   autor ei mõista oma tegelasi hukka ja laseb lugejal neile kaasa elada ja kaasa tunda. suhtub oma tegelastesse. Lugu siis sellest, kuidas pere tuleb…………. ja ei tule toime vaimsete häirete probleemiga. Lõpetades on selline puhas tunne, et elu on just selline nagu ta on, vastu tuleb võtta kõik.  Neil, kellel on kokkupuuteid vaimsete häiretega inimestega, võib raamatust abi olla probleemiga toimetulekuks ja leppimiseks.

Kuidas raamat mõjub depressioonis inimestele, ei oska ennustada, kuid igaks juhuks lisaksin etiketi „ettevaatust“

Hanif Kureishi

„Eimiski“

Tõlkinud Triin Tael

Varrak 2017

160 lehekülge.

Tutvustusest:

Hanif Kureishi musta huumoriga vürtsitatud uue romaani „Eimiski” peategelaseks on oma Londoni korteri seinte vahel päevi mööda saatev filmitegija Waldo, keda vaevab nii kehv tervis kui suutmatus leppida vananemisega. Tema eest hoolitseb abikaasa, mehest märksa noorem Zee. Ajapikku süveneb Waldos veendumus, et ta naisel on kõrvalsuhe, ja tema kinnismõtteks saab Zee ja tema kallima afäär paljastada ning nad selle eest maksma panna.

Kureishi raamatutest „Äärelinna Buddha"ja "Gabrieli and" meeldisid mulle väga. „Lähedus“ oli kah.

„Eimiski“ pole üldse minu raamat. Meeslugejatele meeldib raamat ehk rohkem, teatavasti mõtlevad naised ja mehed seksist erinevalt. Olen liiga lihtne inimene, et raamatu sügavusteni jõuda, mina ei suutnud end tegevustikust sügavamale pureda. Lugesin lõpuni, sest oli ladus lugemine ja hea tõlge. 

Kaks krimkat "Valve lõpp" ja "Sekt"

Stephen King

„Valve lõpp“

Tõlkinud Silver Sära

Ajakirjade kirjastus 2017

429 lehekülge

Kolmas raamat triloogiast, esimesed  „Härra Mercedes“  Stephen King "Härra Mercedes"

 ja“ Mis hundi suus see hundi oma“. Avastasin, et teist raamatut ma ei olegi kirja pannud.

Peategelased on juba esimesest raamatust tuttav  Billy Hodges ja teises raamatus temaga ühinenud autistlik Holly Gibney. Bill Hodges on nüüd juba üle 70 aasta vana ja võrdlemisi väeti oma tervisehädadega. Aga kriitilistes olukordades suudab ta end kokku võtta ja on actionstseenides füüsiliselt vägagi võimekas. Holly, kes on nüüd Bill Hodgesi partner eradetektiivi büroos, on andekas arvuti käsitseja ja internetist andmete nuhkija ning muidu ka nutikas naisterahvas. Selles viimases raamatus nutikamgi kui Bill Hodges, rääkimata Billy endisest partneri Pete’st uuest partnerist.

Mersumõrvar Brady Hartsfield, kes 2. raamatus jäi liikumatu ja oimetuna, kuid saladuslikuna, haiglasse lamama, arendab 3. raamatus lisaks telekineesile  oma andeid veelgi. End enesetapuprintsiks nimetav Brady võtab nõuks 2. raamatus Round Here kontserdil ellujäänud teismelised interneti kaudu enesetappudele kihutada.

Loomulikult ei saa Bill Hodges ja Holly Gibney lasta sellel sündida.

Raamatu sisu läheneb asisema lugeja jaoks fantaasiale, mängu tulevad lisaks telekineesile ja arvutiprogrammiga mõjutamisele teadvuse ümberpaigutumine ühest inimkehast teise. Pean ennast ka asisemaks lugejaks, aga lugesin lõpuni- suuresti tänu Kingi väga heale  jutustamisoskusele. Lõpus pöördus kõik jälle tavaliseks - vaim, teadvus sai kolida küll uude kehasse, aga lugu lõpetatakse ikka tavalise märuli ja füüsilise arveteõiendamisega.

Kolmest raamatust oli minu lemmik „Härra Mercedes“. 2. ja 3. raamatus tuli paratamatult ette kordusi ja kolmas  kaldus minu jaoks liialt fantaasiasse. Aga hästi kirjutatud kõik ja põnevust jagus ka kõigisse. Kui Stephen King peaks veel krimkasid kirjutama, loen kindlasti. Kahjuks sümpaatse Bill Hodgesiga enam siinilmas kohtuda ei õnnestu.

Michael Katz Krefeld

„Sekt“

Taani keelest tõlkinud Minna Salmistu

Varrak 2017

326 lehekülge

Kolmas Taani krimikirjaniku ja stsenaristi raamat Ronga sarjast. Eelnevalt eesti keeles ilmunud: „Rööpalt maas“ 2014 ja „Kadunud“ 2016 Michael Katz Krefeld "Kadunud"

Ja järjest paremaks lähevad raamatud, minu arvates  on „Sekt“ kolmest parim.

Peategelane endine politseiuurija Thomas Ravnsholt, hüüdnimega Ronk, on eht  põhjamaine tegelane – alkoholi ja süümepiinade käes vaevlev ja vääramatu õigustundega. Samas nii raskepäraselt kui Wallanderi lood ei mõju, lehekülgi ka raamatutes tunduvalt vähem. Ikka on mul tegemata ammukavatsetud krimkades tegustevate uurijate andmebaas: nimi, vanus, perekond, iseärasused jne. Võibolla on keegi sellise juba teinud.

Ronk on pärast oma elukaaslase Eva õnnetut surma koduse röövmõrva läbi, Ronk oli loomulikult tööl, sunnitud politseist (ajutiselt?) lahkuma ning  tegutseb nüüd eradetektiivina. Eva mõrv jäi lahendamata ning igas raamatus püüab Ronk ise süüdlast leida, kasutades nii seaduslikke kui ka seaduse piiril kõikivaid võtteid. Ka „Sektis“ ei õnnestu Rongal  Eva mõrva lahendada, kuid tal õnnestub tungida äärmuslikku ususekti ja see lammutada enda jaoks üpris eluohtlikul viisil.  Sekti satub Ronk seeläbi,et rikas ärimees palkab ta otsima oma kadunud poega.

Raamatu  põnevus ongi peidus Ronga seikluses äärmuslikus  ususektis, mis muuhulgas tegeleb vaimude väljaajamisega. Kerge oleks uskuda, et kõik, mis sektis toimub, on autori väljamõeldis, aga paraku nii see ei ole.  Väidetavalt on autor kirjutanud raamatu tegelikkuse ainetel ja põhjalikult tutvunud oma ainesega.

Kõik Krefeldi raamatud on hästi ja hoogsalt kirjutatud, puudub tarbetu taak, tunda annab  autori kinostsenaariumi kirjutamise kogemus.

Michael Katz Krefeld, sündinud 1966 a Kopenhagenis on Taani krimikirjaniku Herman Krefeldi poeg. isa Herman kirjutas oma raamatud 1945.aastal nii et temast ei tea ma midagi.

Oma karjääri alguses tegi noor Krefeld lühifilme, hiljem kirjutas stsenaariume krimiseriaalile, tuntud on tema krimiseriaal „Surma anatoomia“  

Kuna Eva mõrva saladus jäi ka „Sektis“ lahendamata, on oodata järge.

Ronk kuulas sellist muusikat:

Huey Lewis And The News - I Want A New Drug

Hea rock on mulle ikka meeldinud ja kui palju põnevaid bände avastan ma tänu raamatutele. 

Kate Atkinson "Lõpetamata juhtumid"

Kuigi leidsin raamatu krimi ja põnevike alt, ei ole tegemist klassikalise inglise kriminaalromaaniga.

Lugemine nõuab kannatlikku järjepidevust. Raamatus saavad kokku erinevad lood, mis lõpuks saavad kokku sõlmitud. Selle poolest tuletas mulle meelde üht väga head raamatut „Nüüdisromaani“ sarjast- Colum  McCann’i raamatut „Las suur maailm pöörleb“

Esimeses loos on pere nelja tütrega, lastest üleväsinud pereema ja lastest mittehooliv isa. Noorim õdedest Olivia, pere silmatera, kaob 3 aasta vanuses jäljetult. 30 aastat hiljem, palkavad 2 õde, Amalie ja Julia, eradetektiiv  Jackson Brodie, et see lahendaks Olivia kadumise mõistatuse.

Teises loos palkab  isa Theo, kes 10 aastat pärast oma tütre mõrva ja tulemusteta politseiuurimist soovib leida tütre tapja, Jackson Brodie. Theo ja tema tütar Laura- kui vähe me teame oma lastest, kas märkame kui tihti nad räägivad meile seda, mida me neilt ootame, mitte tõtt.

Kolmandas loos palkab meditsiiniõde Schirley Jackson Brodie otsima oma kadunud õetütart. Õde mõisteti 25 aastat tagasi süüdi oma abikaasa tapmises ja beebieas tütre jättis ta Schirley’le.

Mineviku traagilised lood on taustaks  raamatu tegevustikule. Kõik kurvad lood, millele tavapärane politseitöö ei ole lahendust toonud või andnud suisa väära lahenduse. Jackson Brody on ühenduslüliks kõigi nende minevikusündmustega traumeeritud inimeste vahel ja loo käigus selgub, et ka Brody  ise põeb oma õe lahendamata mõrvajuhtumi tõttu.

Raamat ei keskendu uurimisööle ja kadunud inimeste otsingutele. Brody käib ja vestleb, mõned lood lahenevad tema kaasabil, mõned iseenesest. Seejuures on väga olulisele kohal Brody suhted lahutatud abikaasa ja väikese tütrega.

Lõpuks jooksevad kõik lood kokku ja võib öelda lõpp hea, kõik hea, kuigi kõik, millest raamatus juttu on, ei ole kaugeltki hea.

Harjumist tahab Kate Atkinsoni stiil, mida iseloomustab irooniline ja voolav tekst. Hea huumoritunnetus, kuid samas võib autor tegelaste voolavat sisekõnet edastades vaagida kiretult ja külmalt kellegi mõrva. 

Hea inglise huumori vastu ei saa, naersin pisarateni leheküljel, kus üks kolmest õest , Amalie, valmistus 30+ süütuse kaotamiseks. Või näiteks stiilinäide lk. 238, jutt on Brodyst:

„Lee Ann Womack „Little past Little Rock“. Iga teine kantrilaul rääkis naistest, kes lahkusid linnast, lahkusid oma minevikust aga peamiselt lahkusid meestest. Pärast seda kui tema enda naine oli lahkunud, lindistas Jackson endale võrdleva kasseti kõigist piinlevaist naistest, Lucindadets, Emmyloudest ja Trishadest, kes laulsid kurbi laule lahkumisest rongide, lennukite ja bussidega, aga  peamiselt muidugi autodega. Veel üks lahkumisrännak.“

Ja siin see laul:

See ei ole raamat paadunud krimkalugejale, kes soovib kaasa elada uurimisele, aga hea raamat ikkagi.

Kate Atkinson

"Lõpetamata juhtumid"

Inglise keelest tõlkinud Kati Karu.

Ersen 2017

312 lehekülge

Antonio Manzini "Must rada"

Raamatu tegevus toimub Põhja-Itaalias Champoluci suusakuurordis.  Tegevuspaigast tuleneb ka pealkiri „Must rada“ .

Ei meenugi, millal suusakuurordis toimuvat põnevikku lugesin, küllap ammu-ammu „Hukkunud alpinisti hotell“.

Musta raja mõrva hakkab uurima Roomast „asumisele saadetud“ politseiuurija Rocco Schiavone.

Schiavone on üks hoopis omamoodi tegelane raamatutest tuttavate uurijate reas: küüniline ja jõhker, oma tahtmise saamiseks laseb rusikad käiku, suitsetab salaja töökabinetis kanepit ja ajab sõbraga kriminaalset äri. Muidugi on ta vastukaaluks nägus mees ja hea uurija- igatahes musta raja mõrva lahendab ta neljapäevast esmaspäevani.

„Must rada“ (Pista nera)on Antonio Manzini  Rocco Schiavone seeria 2013. aastal ilmunud esimene romaan 

Ennustan, et tulevikus Schiavone  jääb vahele ja kõrvaldatakse ametist.

Internetist leian, et Rocco Schiavone sarjas on ilmunud 6 raamatut, nii et jääb ametisse.

Küllap ongi trend lõunamaades, et ka poltseis balansseeritakse lubatu ja lubamatu piiril, seadust täidetakse nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik ning kõva mees on see, kes vahele ei jää.

Aga võib-olla kasvab Rocco ümber. 

Donna Leoni lugedes mõtlesin, kuidas on võimalik sellise uimase tegevusega kuritegusid avastada. Schiavone seevastu on väga kiire, neljapäevast esmas-päevani. Mingit keerulist kordineeritud uurimisprotsessi raamatus siiski jälgida ei saa. Schiavone on lihtsalt nii nutikas ja näeb suusakuurordi igavad ja rumalad püsielanikud läbi. Kõik kohalikud naised on muidugi ka väga ilusad ning Schiavonel on nendega tükk tegemist. pole .

Lõõgastav ajaviiteline lugemine, loogilise ülesehitusega ja parajalt põnev ning humoorikas. Paras pehmekaaneline reisile.  Kerge ja kerglane, Itaalia uurijatel ei ole skandinaavlastest ametikaaslaste põletavaid isiklikke probleeme ja maailma-valu.  Tegelikult on küll, isiklikke probleeme, aga nad oskavad neid elegantselt varjata oma kerglase loomuse taha. Mina lugesin raamatut kuuma päikese all oma aias, oli jahutav lugeda, kuidas uurija Schioavone linnakingadega suusaradadel turnis

Raamatus kuulas lumesaha juht Luciano Ligabue hitte- kuulasin  ka:

Ja mainiti Itaalia kunstniku  Burri  maale. Vaatasin ka:

Antonio Manzini

"Must rada"

Itaalia keelest tõlkinud Cathy Laanela

Toledo kirjastus

281 lehekülge

Kristi Manninen Jouko Raivio "Stenvalli juhtum"

Aleksis Kivi, sünnipäraselt Alexis Stenvall (10 oktoober 1834 – 31 detsember 1872), oli esimene suurt edu saavutanud soome keeles kirjutanud kirjanik ja seetõttu peetakse teda Soome kirjandusele alusepanijaks. Tema sünnikuupäev 10. oktoober on kuulutatud Aleksis Kivi auks soome kirjanduse päevaks ja samal päeval peetakse ka Aleksis Kivi päeva.

Traagilise saatusega kirjanik langes elu lõpu poole alkoholi küüsi  ja viibis vaimuhaiglas. Elu lõpp tuli liigagi kiiresti. Traagilise saatusega kirjanik suri ainult 38 aastase eluheidikuna Tuusulas, oma ema sünnikohas.

Raamatu „Stenvalli juhtum“ tegevus saabki alguse Stenvalli matusega, kuhu üks peategelastest  Matilda Ehrström on teel sõbranna palvel kadunukesele loorberipärga viima. Vanapiigast õpetajanna Matilda Ehrström sõidab koos oma nõbu Johannes Caloniusega, kes õpib Helsingi ülikoolis õigusteadust.

Matilda ja Johannes peatuvad vananeva näitlejanna Charlotta Sjögrenini kodus, kes hommikul leitakse mõrvatuna.

Kes on mõrvar? Kas Johannese sõber Matias Jussila, kes samuti matustel viibis ja siis kadus või Soome teatri direktor  Kaarlo Bergbom, kes maja ette oma jalutuskepi kaotas või hoopis keegi kolmas matuselistest. Seda Matilda ja Johannes välja selgitama hakkavadki, sest nemad on Kristi Mannineni ja Jouko Raivio 6-st  raamatust koosneva ajaloolise krimisarja peategelased.

„Stenvalli juhtum“ on sarja viimane ja kuues raamat, mis lõpeb Matilda abileluga ning Johannese südagi ei ole enam vaba.

Sellised autorite paari raamatud on ilmunud Soomes

Punavuoren keisarinna. Salapoliisiseikkailu 1860-luvun Helsingissä. Otava, 1990

Jumalan ruoska. Salapoliisiseikkailu suurten nälkävuosien ajoilta. Otava, 1991

Ruumisvaunut Bulevardilla. Salapoliisiseikkailu vuoden 1869 Suomessa. Otava, 1992

Murha Monrepoossa. Salapoliisiseikkailu Viipurissa heinäkuussa 1871. Otava, 1993

Kuolema ylioppilastalolla. Salapoliisiseikkailu Helsingissä syystalvella 1872. Otava, 1994

Stenvallin tapaus. Salapoliisiseikkailu vuoden 1873 Helsingissä. Otava, 1995 

„Stenvalli juhtumis“ tegutsevad ajaloolise isikud segamini väljamõeldutega. Kaarlo Bergbom on näiteks Soome endisaegne teatrijuht. Raamatus hoidis endine primadonna Charlotta Sjögren Stenvalli poole ja toetas teda. Päriselus oli Aleksis Kivi toetajaks Charlotta Lönnqvist, keda küll õnneks ei mõrvatud.

Hästi tabatud on ajastu hõng ja olustik.  Eriti meeldisid mulle siivsad (puhas, korralik; kombekas, viisakas; sünnis) naised- Mathilda ja Ida - Mathilda kasutütar.

Ajalehed toona kirjutasid toona nii .

Lk. 6 „Suurt tähelepanu väärib ka romaan „Seitse venda“, ehkki väheste kirjatööde üle on nii palju vaieldud ja nii erinevaid mõtteid väljendatud kui selle üle. Selle põhimise mõtte kõlbelisust, nagu ka selle suuri teeneid inimloomuse ja looduse kujutamisel tuleb igaühel tunnistada.“  

Mulle jäi meelde ühe virtina ütlus „Kui metsast ei saa kirsse, tuleb pohli korjata“.

Kuna sarja viimane raamat sai läbi loetud, siis varasemaid enam lugema ei hakkaks. Aga mõnus ajaviiteline lugemine oli. Krimkana ka üsna hea. 

Kristi Manninen  ja Jouko Raivio

„Stenvalli juhtum.

Kuritöö Helsingis 1873.aastal.“

Soome keelest tõlkinud Ants Paikre

Põhjamaade Põnevik

NyNorden 2017

213 lk

Tana French "Vaikiv mets"

Kuigi Tana Frenchi “Vaikiv metsa” peategelane Rob Ryan on Iiri kriminaalpolitsei mõrvauurija ja raamat ongi peategelase jutustus sellest, kuidas ta koos partneri Cassie Maddoxiga uurib nende esimest suurt mõrva, on see raamat palju enamat kui lihtsalt krimka. Psühholoogiline põnevusromaan või midagi niisugust. Põnev raamat mõrva uurimisest, lapsepõlve painetest ja mälust, läbipõlemisest tööl, äri- ja kultuuri kokkupõrgetest ja kaasaegsest  Iirimaast. See loetelu ei ole täielik.  

Süzeest: 12 aastane tüdruk on mõrvatud Dublini äärelinna metsas. 20 aastat tagasi mängis samas metsas 12 aastane Adam Rob Ryan koos kahe sõbraga. Lapsed ei tulnud õhtuks koju, kogukond ja politsei asusid neid otsima, kuid kaks sõpra jäidki kadunuks, Adam Rob Ryan leiti, kuid juhtunust ei mäletanud ta midagi.

Mälu ei taastunudki ja juhtunu varjutas Ryani lapse- ja noorpõlve. Nüüdseks on ta nime vahetanud ja töötab mõrvauurijana.  Kui samas metsas leitakse tapetuna 12 aastane tüdruk, asub Ryan oma partneri Cassie Maddoxiga juhtumit uurima. Sellest saab nende ühine esimene, ja nagu selgub, ka viimane mõrva uurimine. Ryan muidugi varjab ülema ees, et on seotud metsas toimunud vana looga. Tavaliselt ei taha ma lugeda raamatuid, kus ohvriks laps, aga autor ei keskendu niivõrd mõrva toimepanemisele kui uurimisprotsessile ja inimestevahelistele suhetele. Kas mehe ja naise vahel on sõprus võimalik ilma, et tekiks soov suhet edasi arendada, milleni võib viia laste rivaliteet, kuidas ära tunda psühhopaati, kas nooruses kuriteo toimepannutest võib oodata sama ka täiseas? Tegelaste  seas kohtame innustunud arheolooge, kes teostavad väljakaevamisi metsas iidsel mäel, mis jääb kiirtee alla ja kiirtee osas ärihuve omavaid poliitikuid. Kas vana sõprade kadumise lugu on seotud uue juhtumiga, Ryan igatahes nii arvab.

Kõike seda jagub 525. leheküljele ja ma ei jätaks ühtegi lehekülge ära ega lühendaks  midagi. Nauditav lugemine algusest lõpuni.

Puhta krimkana ei tasu raamatut võtta, siis ei suuda Ryanit nii heaks uurijaks, nagu ta endast kirjutab, pidada. Ryan on neurootiline  lapsepõlve painete küüsis ja läbipõlenud. Uurimises läbimurde toonud asjaolusid oleks pidanud märkama juba esimesel 100. leheküljel ja kuidas ta nii rumalasti lasi end 17 aastasel tüdrukul lollitada. Aga pole vaja nii noriv olla.

Jutustajaks on raamatus Rob Ryan ise. Stiilinäide lk. 336, nii kirjeldab jutustaja oma lapsepõlve  metsa

“Siis kõndisin läbi metsa, aeglaselt, endale aega andes.

See oli nagu koperdamine mõne suure iidse linna varemetel. Puud ulatusid kõrgemale kui katedraalide tornitipud; nad maadlesid ruumi pärast, toetasid suuri langenud tüvesid, olid künkaga sama kaldenurga all, tamm, pöök, saar ja teised, mille nimetust ma ei teadnud. Pikad valgusnooled filtreerusid sumedate ja pühadena läbi roheliste kaarte. Luuderohu vaalud muutsid massiivsed tüved karvaseks, moodustasid okstel jugasid, muutsid kännud seisvateks kivideks. Mu samme summutasid paksud ja vetruvad langenud lehtede kihid; kui ma peatusin ja ühe patakas tossuninaga ringi pöörasin, tundsin rikkalikku kõdunemise lõhna ja nägin tumedat märga mulda, tammetõrumütse, kahvatu vihmaussi“ meeleheitlikku vingerdamist”.

Ja nii edasi, nagu päris ja parasjagu jube.

Isegi nii reguleeritud ja ametlikku tegevusest nagu ülekuulamine kirjeldatakse lk. 404 poeetiliselt :

“See oli meie viimane juhtum paarilistena. Soovin, et võiksin näidata, kuidas ülekuulamisel võib olla oma ilu, särav ja julm nagu härjavõitlusel; kuidas trotsides kõige julmemat teemat või kõige rumalamat kahtlusalust, säilitab see puutumatuna oma pingul lihvitud graatis, oma vastupandamatud ja erutavad rütmid; kuidas suurepärased uurijate paarid teavad teineteise iga mõtet sama kindlalt nagu terve elu koos tantsinud balletipaar pas de deux’d.”

Tänud muidugi ka tõlkijale.

Tahan veel lugeda! Tahan teada, mis saab Cassiest ja kas Adam Rob Ryani lapsepõlvemüsteerium laheneb.  

Tana French sündis USAs, kuid veetis suure osa oma lapsepõlvest Iirimaal, Itaalias ja Malawis. Ta õppis Dublini Trinity College’is näitlejaks ning elab siiani Iirimaal. Tema esimene romaan “Vaikiv mets” ilmus 2007. aastal ja võitis mitu auhinda, teiste auhinna parima debüütromaani eest ning auhinna parima põnevusromaani eest.

Raamat on esimene osa Dublini mõrvarühma juhtumitest jutustavas sarjas, mille iga osa võtab fookusesse uue peategelase, kes on lugejale eelmisest osast küll tuttav, kuid pole täitnud keskset rolli. Nii loob autor mitmekülgse maailma ning annab lugejale võimaluse näha seda erinevatest vaatepunktidest.

 Wikipedia andmeil on tänaseks ilmunud juba 6 raamatut. Järgmine raamat Dublini mõrvarühma sarjast - „The Likenesson“ on  lugu Rob  Ryan partnerist- Cassie Maddoxist.

Loodan, et järgmised raamatud on sama head, veidi õhemad, kust see aeg muidu võtta ja ilmuvad eesti keeles õige pea.

Tana French

„Vaikiv mets“

Tõlkinud: Evi Eiche

Päikese Kirjastus  2017

528 lk 

"Omade vahel" Ohtu mõisa tallisaalis

Alan Ayckbourn

„Omade vahel“

Kell Kümme - projektiteater

Tõlkija: Meelike Palli

Lavastaja: Roman Baskin

Kostüümikunstnik: Anu Lensment

esietendus 13. juuli 2017 Ohtu mõisa tallisaalis

Osades.
Roman Baskin- Dennis

Maria Peterson- Vera, tema naine

Ita Ever- Marhorie, Dennise ema

Alo Kõrve- Neil

Hilje Murel- Pam, Neili naine

Abieluline olmekomöödia. Teemaks peresuhted ning vaimne vägivald.

Alan Ayckborni nimetatakse kavas tema majesteet komödiant.

Alan Aycckborn ise komöödiast „Omade vahel“ (samuti kavast)- „Ma ei istu kunagi laua taha, et kirjutada sünget näidendit. „Omade vahel“ Vera üllatas mind. Kavatsesin kirjutada mehest, kes on erakordselt kena ja sõbralik ja keda kõik kadestavad… ja siis nägin ma silmanurgast tema naist, ta astus sisse, teetass käes, ja oli lihtsalt kokku varisemas. Ja ma mõtlesin, oot, mis temaga toimub?“

Autor balansseerib ohtlikult komöödia ja tragöödia piiril. Mis saab aga siis, kui üks näitleja mängib komöödiat ja teine tragöödiat. Tragikomöödia, ma arvan.

Roman Baskinilt on väga hea komöödia osatäitmine. Maria Petersonilt peenhäälestusega traagiline osa. No ja Ita Everi ämm on hirmuäratav, jumal hoidku sellise eest- ajab küll naerma, aga tekitab õudu. Hilja Mureli kiimas meeleheitel koduperenaine kaldub jälle komöödiasse. Alo Kõrve abielumees on traagiliselt sassis abielumees.

Näidendi teemal abikaasaga rääkides arvasin, et eesti naistega nii ei juhtu- nad kas lasevad mehe juurest jalga või löövad ämma maha. Aga vaimse vägivalla teema on siiski aktuaalne, see ei ole üksnes naiste probleem ja seda ei kogeta  üksnes abielus. Vaimset vägivalda tuleb ette koolis, tööl, vanemate ja laste suhtes.

Kavas on empaatiast ja vaimsest vägivallast kirjutatud pikemalt.

Minu arvates parim osatäitmine Maria Petersonilt, komöödia jäi minu jaoks tema Vera varju. 

Naljakas oli ja naerda sai, aga natuke igav ja ettearvatav oli ka. Komöödiad pole minu teema, kuigi südamest naerda teatris armastan minagi ja seda on ette tulnud. Oleksin poole etenduse pealt ära tulnud, aga jäin, et nautida näitlejate mängu.

Võib-olla ei oska ma lihtsalt komöödiat nautida.  Proovin veel! Ohtu mõisas saab vaadata sel suvel veel üht Alan Aycbourni komöödiat „Magamistubades“. Minul on pilet olemas. Lähen vaatama  ka F. Zelleri  komöödiat „Tõde ehk valetamise meistriklass“. Avastasin, et autor on sama, kes kirjutas „Isa“, mida vaatasin „Theatrumis“.

Bronka Nowicka "Anda kivile süüa"

1974 aastal sündinud poola kirjaniku Bronka Novicka debüütteos „Anda kivile süüa!„ sisaldab 44 proosalaastu. Näiteks sellise:

Savikamakas

Laps paneb kivi paljude asjade juurde, aga ühtegi asja ei jää vähemaks. Ja et neid on ikka sama palju, siis tähendab, et need ei olnud kivi jaoks söödavad.

Siis leiab laps lohu oma keele all ja paneb kivi sinna, aga ei tundu seeläbi endale raskemana. Ta tunneb, et teda on vähem. Mitte nüüd ka väga palju vähem, nagu annaks endast midagi.

Laps läheb aeda ja vaatab ringi. Kivi sööb vaadet koos lapsega, kes teab juba: ta toidab kivi kõigega, mis läheb meeltest läbi. Isegi savikamakaga, kui seda vaatab, tavalise heinatutiga- kui seda paitab. Võib-olla juba isegi heinatutist mõtlemisega.

Proosalaast, filosoofiline mõtisklus, kumb ta siis on? Küllap mõlemat. Läbi raamatu toimetavad laps, isa, ema ja vaarema, kurbus ning tavalised asjad, millega laps kokku puutub: uks, aken, kapp, lusikas jne.  Autor jutustab  väga tõsise lapse silmade läbi ja kuna kurbus rändab jutust juttu, siis on  lood kurvad ja iseäralikul moel valusad ja hinge kriipivad.

Huvitav raamatuke, seda kindlasti. Võluvad kujunditerohke keel ja väga omapärane vaatenurk. Raamat tõi autorile 2016. aastal Poola kõrgeima kirjandusauhinna Nike. Bronka Nowicka osales Tartu rahvusvahelisel kirjandusfestivalil Prima Vista

Raamatus on vaid 52 lehekülge lühikese tekstiga. Lugemine ei võta kaua aega, kuid järjest lugedes jääb maitse tundmata. Tore on lugeda aeglaselt, aeg- ajalt peatuda ja mõelda loetule. Näiteks sellele siin lk. 7:

 „Küll sa sööd,“ räägib kurbus, „pead meeles pidama, et närida ja neelata, üksnes seda.

    Sest vaata, asi on selles, et juuksed kasvavad ilma sinu tagautsitamiseta, hingad ja magad iseenesest, silmad teavad, mida teha ,et kinni minna. Põhimõtteliselt ei ole sa endale mitte millegi jaoks vajalik.“

Seega, kõndides panen vaid jalgu teineteise ette, istudes rõhun kägisevat taburetti. Ja kui ma niimoodi istun, kasutab vaade mind tundide viisi vaatamiseks.“

Bronka Nowicka

„Anda kivile süüa“

Tõlkinud Hendrik Lillepuu

Hendrik Lindepuu kirjastus 2017
52 lehekülge

Jørn Lier Horst "Jahipenid"

Mõnusalt kirjutatud kriminaalromaan norra autorilt. Mitte nii äkiline kui näiteks teine tuntud norra krimikirjanik Jo Nesbø. Jørn Lier Horst on oma raamatus loobunud actionist ja võikatest kuriteostseenidest, tõsi raamatu lõpus tuleb siiski ette, ja keskendunud  kuritegude avastamisele. Raamat on meeldiv erand Skandi-naavia krimikirjanduse tõlgete peatumatus voolus, mõtlen Lars Kepleri peale.

Tutvustusest:

Seitseteist aastat tagasi juhtis William Wisting Norra kõige kõmulisema kriminaalasja, noore naise Cecilia Linde mõrva uurimist. Nüüd väidab üks advokaat, et tol ajal süüdistuse esitamisel kasutatud tõendid olid fabritseeritud ja vale mees mõisteti süüdi. Seega on tegelik kurjategija endiselt vabaduses. Wisting kõrvaldatakse töölt ja meedia haistab vere lõhna.

Wisting, kes on harjunud kurjategijaid taga ajama, leiab end nüüd ise tagaaetava ja süüdistatava rollis. Et välja selgitada, mis tegelikult juhtus, ja oma nimi puhtaks pesta, peab ta ise läbi viima salajase uurimise, milles teda toetab tema ajakirjanikust tütar Line. Kui ammuse juhtumiga sarnastel asjaoludel kaob järjekordne noor naine, siis tundub juba paljudele, et Wisting ongi süüdi ja tema võimalused tõde päevavalgele tuua muutuvad üha ähmasemaks.

William Wisting on üks sümpaatsemaid uurijaid loetud kriminaalkirjanduses üldse. 100% oma tööle pühendunud, kahe jalaga kindlalt maa peal seisev enesekriitiline realist, järjekindel ja süstemaatiline. Mees, kes juhindub õiglus-tundest ja usub oma töö tähtsust. Töölt kõrvaldatuna ei kaota ta usku endasse, ei hakka jooma nagu Wallander, vaid keskendub tõe väljaselgitamisele. Wistingu juures võlus mind just see vääramatu soov tõde välja selgitada. Ta ei hakka ennast õigustama, kui  tõendeid võltsiti, siis kes seda tegi?

17 aastat tagasi toime pandud kuritegu uurida on tõeline väljakutse kui oled töölt kõrvaldatud ja tänapäevased tehnilised võimalused on kättesaamatud.

Isale asendamatuks abimeheks on tütar Line- kartmatu ja nutikas ajalehe krimi-reporter, kes on alati enne politseid kohal ja kelle tarmukust lugeja ei saa jätta imetlemata.

Rudolf Haglund on süüdimõistetud kurjategija, kes taotleb vabastamist põhjusel, et tema süüdimõistmise aluseks olid võltsitud tõendeid. Tegelane, kes on autoril hästi välja tulnud. Kohe ei saagi aru, on ta süüdi või mitte.

Tegevus toimub sügiseses Norras ja vihmasadu on peategelane teiste tegelaste reas. Vihmast märg ja nukker ilm on tegevuse taustaks ja määrab tegelaste meeleolu.

Peategelaste eraelu ei ole lõputult arendatud, kuid samas piisavalt , et neid iseloomustada.  Üks meeldejääv lõik eraelu vallast, Wistingu mõtted kui elukaaslane pole rahul lk. 158 „Ta mõistis kindlasti turvalisust naisest erinevalt. Tema jaoks ei tähendanud see niivõrd füüsilist kohalolekut. Ta oli harjunud palju üksi olema ja mõistis seda hinnata. Kuid tema jaoks tähendas see, et ta ei pidanud oma sõnu ja mõtteid kaaluma. Olla turvaline tähendas, et teine nägi sinus parimat. See oli lähedustundes, kuigi teine oli tööl või viibis koguni teisel maal.“

Raamat on põnev ja raske on ööuneks käest panna. Sündmustik antaks edasi kord isa kord tütre vaatevinklist, mis lisab hoogu, seda enam, et kummalgi neist erinev juhtum käsil.

Tegin veel mõned väljakirjutused.

Lk.70 „Sellest kuidas lõpplahenduse ja lahendamise sund võisid viia ennatlike järeldusteni. Uurijatel kujunes esimesest päevavalgele tulnud tõendite järgi omaenda arusaam asjade seostest. Ja kui neil kord oma arvamus tekkinud oli, algas alateadlik kinnituste otsimise protsess. Neil tekkis tunnelpilk ja nad hakkasid koguma materjali, mis sobis põhiteooriaga. Nagu penid, kes jahivad ohvrit, mille haisu nina saanud. Kõiki kõrvalisi jälgi ja võimalikke segavaid momente eirati.“

Eelöeldu ei kehti ainult uurija töö kohta.

Lk. 215 „Ma olen alati mõelnud, et motiive on kaheksat sorti“, vastas Wisting.

………

Ta noogutas ja hakkas ette lugema: „Armukadedus, kättemaks, kasusaamine, kirg, põnevus, väljatõugatus ja fanatism, tapmine pannkase toime teise kuriteo varjamiseks.“

Raamatus kuulati seda laulu:

„Kiss from a rose“,  Seal laulab.

Jørn Lier Horst, sündinud 1970.a,  on endine Norra kriminaalpolitsei juhtiv komissar. Sestap tunneb ta kriminaalpolitsei tööd seestpoolt, tema uurimus-meetodid , tegelased ja miljöö on usutavad. Esimese kriminaalromaani  raamatu kirjutas ta 2004.aastal, 2013.aasta septembrist pühendus ta üksnes krimikirjaniku tööle. Wistingu sarjas on ilmunud 11 raamatut. „Jahipenid“ on kaheksas, aga lugemisel see ei sega.

„Jahipenid“ on kõrgelt autasustatud krimka ja mitte asjata.

2012.aastal Norra krimikirjanduse Rivertoni auhind( varem saanud norrakatest  näiteks  Karin Fossum, Vidar Sundstøl,  Unni Lindell, Jo Nesbø  ja Anne Holt.

2013 Põhjamaade krimikirjanduse auhind Klaasist võti

2014 Rootsi krimikirjanduse akadeemia parim tõlketeos.

William Wistinguga tahaksin mõne teise raamatu lehekülgedel uuesti kohtuda.

Jørn Lier Horst

„Jahipenid“

Tõlkinud Maarja Siiner

Eesti Raamat 2017 

256 lehekülge.