20. jaanuar 2017

Hendrik Groen "Salapäevik"

Taas üks vanurite raamat, kaaneinfo põhjal rahvusvahelise bestselleri staatuses.
Tegevuskoht on Amsterdami vanadekodu. Teemaks vana olemine, haigused, dementsus, vanurite hooldus vanadekodus ja arutlused teemal enesetapp ja eutanaasia. Päevikupidaja on Hendrik Groen. Vana härrasmees east tulenevate füüsiliste vaevuste ja haigustega, kuid terava mõistuse ja avara silmaringiga. 
Elu vanadekodus tundub üsna mõistlik võrreldes sellega, mida olen lugenud Eesti vanadekodude kohta. See ei ole halb koht, toit on rahuldav ja hooldus samuti. Puudu on meeldivast ajaviitmisest ja liialdatakse ohutuse või mis iganes põhjusel vanurite vabadus piiramisega ning kitsendatakse nende õigusi.
Hendrik tunnistab oma harjumust püüda kõigile meeldida ning oma mõtteid ausalt mitte avaldada, seetõttu hakkas ta pidama salapäevikut. Olgu märgitud, et Hendrik Groenile ei meeldi vanad inimesed, eriti nende lõputu kaeblemine ja virisemine, kapseldumine isiklikesse teemadesse ning järeleandmised isikliku hügieeni ja eakohasuse valdkonnas (seda just naiste puhul).
Siin üks näide Groeni päevikust:
 Lk. 155 „Kunagi ei tohi alahinnata vihkajaid, intrigaane ja tagarääkijaid. Nad ässitavad ükskõikseid või teadmatuses kaaselanikke hämmastava järjekindlusega. Põhjus on enamasti tühine, aga tagajärgedeks pikas perspektiivis põlgus, mõistmatus ja viha. Kui keegi päevade kaupa millegagi ei tegele, saab väikesest suur. Aega tuleb millegagi sisustada, mõtted tuleb millelegi suunata. Halvad iseloomujooned otsivad teed pinnale. Vastupidi sellele, mida võiks ehk arvata, süveneb aastatega kitsarinnalisus ja aheneb avar mõttemaailm. Vana ja tark on pigem erand kui reegel.“
Olen nõus. Liigse virisemisega ka. Ise püüan seda vältida nii, et pean meeles, milline vanainimene ma ei taha olla. Lapsena lubasin, et emana ei unusta, kuidas ma ise laps olin. Eks mu lapsed peavad seda hindama, ise arvan eneseteadlikult, et tulin sellega toime.

Peategelane Hendrik Groen koos viie sõbraga moodustab klubi „Vanad kuid mitte surnud“- vakumisu. Klubi liikmed eristuvad teistest, tekitavad kadedust ja halvakspanu, neid peetakse mässajateks. Mäss seisneb selles, et nad võtavad advokaadi selleks, et saada võimalus tutvuda vanadekodu dokumentidega. Aga igapäevaelus on nad üksteisele toeks, korraldavad ühiseid väljasõite, proovivad uusi tegevusi ja naudivad koos head toitu. Ühesõnaga naudivad elu.

Ausalt öeldes tekkis mul kahtlus, kas raamatu on ikka kirjutanud 80 + aastane tõeline Hendrik Groen või on see kirjutatud varjunime all soovist populaarset vanurite teemat käsitleda justkui vahetust allikast. Tekst oli kuidagi emotsioonitu.
Lühikese google kasutamise järel leidsin, et Hendrik Groen on tõesti olemas. Hollandis on juba ilmunud ka järg salapäevikule 833/4 -  Hendrik Groen 85. Oma raamatute  kohta ütleb ta ühe intervjuus,  et ükski lause ei ole vale, kuid iga sõna ei ole tõsi.

Mulle raamat eriti ei meeldinud. Siiski lugesin lõpuni, tahtsin teada, mis mind 20 aasta pärast ees ootab. Tõenäoliselt on  või võivad olla Eesti vanadekodud 20 aasta pärast samal tasemel, mis Hollandis 2014.aastal.
Nimetaksin loetud raamatut käsiraamatuks vanainimestele, kuidas edukalt- mitte vananeda, vaid vana olla. Minu jaoks puudus raamatus emotsioon. Üsna mitu korda panin kaaned kokku, et ümbriselt lugeda, kas tõesti arvati raamatu kohta , et palju huumorit ning liigutav. Mina ei leidnud ei huumorit ega soojust Kui siis ehk pisut lõpupoole, kui mu huvi lugemise vastu oli juba raugenud.
Oma emale ma raamatut ei taha lugeda anda, ta võib arvata, et tahan teda vanadekodusse panna.
Mõnda huvitavat raamatus oli, näiteks Hollandi eutanaasia teemal. Samuti lugesin, et Saksamaal on kümnekohas kohas vajalike teenuste osutamine- poes käimine, sooja toidu koju viimine, sõidutamine- jäetud teiste veel hea tervise juures pensionäride hooleks.  Nad koguvad selle eest hooldustunde, mida võivad kasutada, kui neil omal abi vaja. Selle püramiidskeemi jaoks on pidevalt värskeid noori pensionäre vaja, mis võib probleemiks osutuda kui pensioniga kasvab.

Hendrik Groen
„Salapäevik.
Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana
Hollandi keelest tõlkinud Katrin Kern

Eesti Raamat  2016

19. jaanuar 2017

Milan Kundera "Tühisuse pidu"

Õhuke raamat hõredas trükis, vaid 127. leheküljel. Esimesel lugemisel tekitasid lood, millest raamat koosneb, küsimuse kas see üldse ongi romaan. Lühikesed anekdootlikud lood, episoodid elust, mis on omavahel ühendatud nelja peategelase kaudu.
Kõigepealt lugesin raamatu läbi, siis sirvisin uuesti läbi ja panin kleepsud vahele kohtadesse, kust kavatsesin hiljem tsitaadi võtta. Sirvisin veel ja veel ning seda nauditavamaks raamat muutus.

Need neli ühendavat peategelast on:
Alain, kes mõtleb suhetele naistega ja peab kujuteldavaid vestlusi ema pildiga. Seejuures ei ole ta näinud oma ema, kes ta vastsündinuna hülgas. Huvitav, tavaliselt hoiavad Kunderal mehed kõrvale lapse saamisest, siin on selleks noor naine. Alain, kes tahtis luuletajaks saada, tema kohta on kenasti öeldud, mõttetus, mis võlus teda just sellepärast, et sellel pole mingit mõtet.
Charles, kes teenib elatist kokteilipidude korraldamisega rikastele, ja toob romaani endaga kaasa anekdoodid(?) Stalinist, Hrustšovist ja Kalininist ning unistab lugude lavastamisest marionetiteatris.
Caliban töötu näitleja, kes töötab Charlesi juures ettekandjana mängib meelsasti kedagi teist ja võtab endale mängult uue identiteedi.
Ramon, vanim sõpradest, kes vaatab teiste sekeldamist pealt ja annab oma hinnangu.

Ma ei panustaks raamatu puhul naba erootikale (tutvustusest).
Minu arvates on „Tühisuse pidu“ Kundera kõige filosoofilisem romaan, mitte ainult sellepärast, et ta käsitleb pisut Hegelit, riivab Kanti ja Schopenhauerit, vaid selle tõe tõttu, mida autor nelja peategelase suu läbi avaldab.
Arvan, et kõige rohkem on raamatus autorit ennast, kuigi mäletan, et olen Kundera kohta lugenud, et ta ei tunnista mingit varjatud autobiograafiat. Aga see oli varem.
Minu jaoks oli „Tühisuse pidu“ vana mehe kokkuvõtteks elust, mis avaneb kõigi nelja peategelase kaudu.
Selle vanainimese kokkuvõte, kelle kohta lk. 69 on kirjutatud nii:
„Ainult Ramon ei olnud nartsissist. Ta armastas menu ja kartis samal ajal
äratada kadedust; talle meeldis olla imetletud, kuid ta põgenes oma imetlejate eest. Tema tagasihoidlikkusest oli saanud üksindusearmastus pärast seda, kui ta oli elus mõned haavad saanud, aga eelkõige alates eelmisest aastast, kui ta oli pidanud ühinema pensionäride sünge armeega; tema mittekonformistlikud mõtteavaldused, mis teda kunagi olid noorendanud, tegid nüüd temast petlikule välimusele vaatamata ajakohatu inimese, kellegi, kes ei kuulu meie aega, seega vanainimese."

Korjasin raamatust välja mitmeid tsitaate:
Lk. 31“ Jah, tõsi ta on“; vastab Ramon „Inimesed saavad elu jooksul kokku, lobisevad, arutlevad, tülitsevad ega saa aru, et nad pöörduvad üksteise poole kaugelt, igaüks oma vaatetornist, mis asuvad aja eri punktides.“

Pärast pausi ütleb Charles; „Aeg lendab. Tänu temale oleme alguses elus, mis tähendab, et meid süüdistatakse ja meie üle mõistetakse kohut. Seejärel me sureme ja jääme veel mõneks aastaks koos nendega, kes meid tundsid, kuid see muutub kiiresti: surnutest saavad vanad surnud, neid ei mäleta enam keegi ja nad kaovad olematusse; ainult mõne üksiku, ülimalt harva inimese nimi jääb mäludesse püsima, kuid olles jäänud ilma viimasest kui autentsest tunnistajast ja tõelisest mälestusest, saavad nendest marionetid… Mu sõbrad, ma olen võlutud sellest loost, mida Hrustšov oma mälestustes“ jutustab, ja mul on vastupandamatu soov kirjutada selle põhjal näidend marionetiteatri jaoks.“

Caliban, kes „mõtles välja“ pakistani keele, rääkis seda, kuigi keegi temast aru ei saanud ja kellele Ramon ütleb lk. 86: „Rõõm müstifikatsioonist pidi teid kaitsma. See on olnud õigupoolest meie kõigi strateegia. Me taipasime juba tükk aega tagasi, et ei ole võimalik seda maailma tagasi pöörata ega ümber kujundada, tema õnnetut edasitormamist peatada. Oli vaid üks võimalik vastupanu: seda mitte liiga tõsiselt võtta. Aga ma tõden ,et meie naljad on kaotanud oma mõjujõu. Sina räägid pakistani keeles, et ennast lõbustada. Asjatult. See täidab sind üksnes väsimuse ja tüdimusega.“

Kundera on öelnud ühes intervjuus Kirjandusteoste olemasolul on üksnes sellisel juhul mõte, kui nad paljastavad inimeksistentsi juures senitundmatuid aspekte. Kirjanikuamet ei tähenda tõekuulutamist, see tähendab tõe avastamist“.

Kas ma avastasin enda jaoks tõe Kundera raamatust. Enda jaoks küll- tühisuse pidu on elu, kõige tavalisem elu kogu oma mõttetuses, sest ta on nii tühine. Tühisus ei meeldi suurte tõdedele pühendunud inimestele. Ja otsad seon siin kokku Doris Kareva luuleridadega, mis tegelikult väljendavad pea sama: me elu on me elu ainus mõte.

Lk. 88 Ramon: „Oled sa kunagi lugenud Hegelit? Muidugi mitte, sa isegi ei tea, kes see on. Aga meie õpetaja, kes meid välja mõtles, sundis mind kunagi temaga tutvuma. Oma mõtiskluses koomilisusest ütleb Hegel, et tõeline huumor on mõeldamatu, kui ei ole lõputult head tuju. Jah, just nii ta ütleb: „lõputu heatujulisus“, „unendliche Wohlgemutheit“. Mitte pilkamine, satiir ega sarkasm. Üksnes lõputu hea tuju kõrguselt võid sa jälgida inimeste igavat rumalust seal all ja selle üle naerda.“ Küsimus on selles ,kuidas teha, et oleks hea tuju.“

Mulle „Tühisuse pidu“ meeldis väga ja ma kardan, et mõtlen sellele raamatule veel ja veel. 

Milan Kundera
Tühisuse pidu.
Tõlkinud Triinu Tamm
Varrak 2016
127 lehekülge


Tänasele sünnipäevalapsele ja oma noorusaja lemmikluuletajale mõeldes

Siin üks luuletus, mis mulle väga meeldis. Meenutan  kui innustunult ja ennastunustavalt ma seda keskkooli luulekavas deklameerisin. Ka kirjutasin ma Paul –Eerik Rummo luulest kirjandusolümpiaadi  töö, millega pääsesin vaba-riiklikule olümpiaadile ja mille kohta minu matemaatikaõpetaja ütles, et kui ma oleksin tema kirjandusõpetaja, tahaks ta tagasi keskkooli tulla. Kirjandusõpetajat minust ei saanud.





Paul Eerik Rummo
Me hoiame nõnda ühte
    Me hoiame nõnda ühte
    kui heitunud mesilaspere
    me hoiame nõnda ühte
    ja läheme läbi mere
    ja läheme läbi mere
    mis tõuseb me vastu tige
    ja läheme läbi mere
    ja muud me ei vaja tuge
    ja muud me ei vaja tuge
    kui üksteise selged õlad
    ja muud me ei vaja tuge
    kui ühised rõõmsad võlad
    kui ühised rõõmsad võlad
    mis üheskoos tuleb meil kesta
    need ühised rõõmsad võlad
    neid meri ei saa meilt pesta
   
    Ma tahan su rindade kaudu
    ka tuult mis neid puudutab mõista
    ja tahan su kandade kaudu
    sel maal millel seisad seista
    sel maal millel seisad seista
    ja mõelda kõigile maile
    see maa millel seisame seista
    on antud armastajaile
   
    Sa armasta siis minu silmi
    kui nendes on maailmataevast
    ja laula vaid seda mu salmi
    mis sõlmub mu südamevaevast
    mis sõlmub mu südamevaevast
    kui aiman tundmatuid ohte
    see salm on mu südamevaevast
    kas oskame hoida kõik ühte
    kas oskame hoida ühte
    kui heitunud mesilaspere
    kas oskame hoida ühte
    ja minna nii läbi mere.


18. jaanuar 2017

Memory 2017 e. jõulukingituste lunastamise aeg


Sel aastal ei kinkinud ma lastele ja lastelastele ainult  raamatuid vaid ka kultuuriürituste pileteid. Nüüd jaanuaris jõudis kätte kingituste lunastamise aeg.

Memory 2017 pileteid oli kingiks nii Pärnusse kui ka Tallinnasse.
Therese (12a), kes käis kontserti Tallinnas vaatamas, ütles, et nii head kontserti ta polegi veel näinud.
Pärnus käisime neljakesi. Carmen (11a) kiitis samuti kontserti ning tõenäoliselt meeldis kontsert talle rohkem kui eelmise aasta Hennesy aastalõpukontsert. Kuna ma ise jäin 2016.aastal  Pärnu Henessy aastalõpu kontserdi piletitest ilma, valisin ka endale Memory.
Jäin kontserdiga rahule. „Vanemuine“ toob pea iga aasta uue muusikali lavale, kuid mul ei ole seni huvi olnud sõita neid vaatama. Nordea kontserdimaja head piletid on kallid, seega ka sinna valin, mida vaadata.



Pärnu kontserdimaja laval oli Vanemuise sümfooniaorkester dirigent Martin Sildose juhatusel. Laulsid Koit Toome, Lauri Liiv, Tanja Mihhailova-Saar ning Vanemuise solistid Merle Jalakas, Merili Johanson,  Siiri Kodres ja Oliver Timmusk.
Parimate paladega olid esindatud muusikalid „Mamma Mia“, „Hüljatud“, „Jesus Christ Suoerstar“ , loomulikult „Cats“ ja „Sweeney Todd“, küllap jäi mõni nimetamata ka. Pildiraamatut nimega kava ma ei ostnud.
Minu lemmiklugu oli Koit Toome laul „Hüljatutest“. Koduses arutlusringis,  kes võiks olla tõelise rahvakunstniku- Ivo Linna mantlipärija, paneme meie panuse Koit Toomele, tema loomulikele lavalisele sarmile ja toredale hääleulatusele.
Ainus, mis mulle kontserdilt ei meeldinud oli Hannes Võrno konfereerimine.

Carmeni ja Therese hinnanguid arvestades on Memory tõenäoliselt ka järgmisel aastal jõuluvana kingikotis.

Need lapsed, kes kingiks saadud piletitega kinoteatris käisid „Once Upon a Time in Estonia" vaatamas, tulid etenduselt vaheajal ära. Tütre sõnutsi  luges ta enne internetist kiitvaid muljeid ja enda arvates vaatas hoopis mingit teist etendust. Ei leidnud head huumorit ega mõtet.

Need lapsed, kes „Hiirtest ja inimestest“ Linnateatris vaatasid, jäid, nagu arvata võiski, väga rahule.
Need, kes piletid Lifti“ esietendusele  Draamateatris said, peavad ootama veebruarini.
Need, kes Theatrumi „Isa“ piletid said, lähevad etendust laupäeval vaatama.

14. jaanuar 2017

John Verdon "Mõtle mõnele numbrile"

 John Verdon
„Mõtle mõnele numbrile“
Tõlkinud Piret Lemetti
Ersen 2016

392 lehekülge









Tempokas, ladusalt kirjutatud ja lõpuni põnev raamat, mida ma ei suutnud kell 23.00 käest panna, nii et järgmisel hommikul olin üsna unine. Lugedes võib peategelasega koos lahendust mõistatada ja mõistatus on üpris originaalne. Tähelepanelikule lugejale siiski mitte lõpuni põnev, kui ca 100 lehekülge enne lõppu süüdlane ära arvata, siis on lõppmäng lohisev. Minu tähelepanu oli öisel ajal hajunud ja lahendus tuli mulle pisukese ootamatusena. Keskendusin niivõrd sündmuste tormilisele arengule ja imetlesin teatud loogilisi arutlusi, et unustasin loogiliselt mõelda. Peategelane Dave Gurney, kes raamatus paistis silma analüütilise mõistuse ja tugeva vaistuga, miks tema lõppahendust ei tabanud ja hätta jäi? Siin oli juba autori käsi mängus.

Dave Gurney – 48 aastane pensionil (!) uurija meeldis mulle väga. Uurijate kroonilistest vigadest oli tal vaid üks- peresuhteid varjutav minevikusündmus.
Lk.55 „Abielu ebapüsiv kooslus harjumusest, kohusetundest, ebalevast lähedusest ja harvadest lootusega täidetud hetkedest.

Tugeva analüütilise mõistusega, nagu juba mainisin, meenutab Gurney Scherlock Holmes’i, keda ta tsiteerib lk. 205: „Kui et olete võimatud võimalused elimineerinud, peab see, mis jääb alles, olema tõde, olgu see nii ebatõenäoline, kui tahes.“

Selle raamatu süüdlane ei olnud 100 lehekülge enne lõppu enam kõige ebatõenäolisem, kuid minu lugemise puhul jäi lugeja koos uurijaga  sündmuste arengule alla.
Tutvustusest: Häiriva sisuga kirjad lõppevad lihtsa deklaratsiooniga: „Mõtle mõnele numbrile… Kujuta seda endale ette... nüüd mõistad, kui hästi ma su saladusi tunnen.” Kõik, kes seda teevad, avastavad, et kirja kirjutaja on nende tehtavat valikut täpselt ennustada osanud. Ja siis algavad tapmised. Endine mõrvauurija Dave Gurney kaasatakse uurimisse konsultandina ja ta sooritab peagi politseis aukartust tekitava läbimurde. Kuid pealtnäha selgeltnägijavõimeid omava vastasega vastamisi seistes on Gurney sunnitud näkku vaatama ka tõele selle kohta, kes temast on saanud – ja võimalusele, et ta on viimaks kohtunud vastasega, keda polegi võimalik peatada.


Dave Gurney tegevust iseloomustab järgmine lõik lk.30

„Mehed rüüpasid teed ja Gurney üritas oma külalise aususele ja motiividele hinnangut anda. Ta teadis, et kellegi sildistamine kogu mängu alguses võib vigu põhjustada, kuid samas oli kiusatus seda teha mõnikord vastupandamatu. Kõige olulisem oli protsessi ekslikkusega arvestada ja alati uue informatsiooni tekkimisel sildi uuendamiseks valmis olla.

Tema kõhutund kohaselt oli Mellery klassikaline petis, silmakirjatseja väga mitmel tasandil, kes oma väljamõeldisi vähemalt osaliselt ka ise uskuvat näis. Näiteks tema aktsent, mis oli välja löönud juba kolledži päevil, oli päritoluta aktsent, aktsent mingist välja mõeldud kultuuri- ja kommete keskkonnast. Muidugi ei olnud see enam teesklus- sellest oli saanud mehe lahutamatu osa-, kuid selle juured olid kinni välja mõeldud pinnases, Kallis juukselõikus, niisutava kreemiga töödeldud nahk, veatud hambad, heas vormis füüsis ja maniküüritud sõrmeküüned viitasid kõik kõrgema klassi telejutlustajale. Tema käitumine oli iseloomulik inimesele, kes püüab endast maailmaga heal jalal olija muljet jätta ja kellele on vaevata kättesaadav kõik see, mille osas tavalised inimesed küündimatuks jäävad. Gurney taipas, et varjatud kujul oli see kõik olemas olnud juba kahekümne kuue aasta eest. Mark Mellery oli lihtsalt senisest veel rohkem see inimene, kes ta tegelikult alati oli olnud."


Töödeldud nahk?
Dave Gurneyga leidsin mõndagi ühist:
Ta kirjutas omadussõnadeta, emotsioonideta, arvamusteta, faktidel põhinevaid ülevaateid.
Amet on mind õpetanud ja harjutanud täpselt nii kirjutama, blogipidamine on väljund teise väljendamisviisi.
Lk. 223 „Oli neljapäev. Koos selle teadmisega käis kaasa tema mõttemaastike kiire ja praktiline muutumine, millest oli saanud usaldusväärne abivahend häiriva öö jäänuste minemapühkimiseks ja nende asendamiseks asjadega, mis päevavalguses tegemist ootasid.“
Minu hommikune ärkamine. Kell heliseb, avan silmad ja päevaste tööde nimekiri tõuseb silme ette ning uni on hetkega pühitud. Pühapäeval, nagu täna, veenan end minuti jagu- täna on puhkepäev.
Raamatut soovitan krimisõpradele ja John Verdonit loeksin veel.

13. jaanuar 2017

Piper Kerman "Oranž on uus must"

Piper Kerman
„Oranž on uus must“
Minu aasta naistevanglas

Tõlkinud Triin Olvet
Ajakirjade kirjastus 2016.
 366 lehekülge 





Tutvustusest:
Kerman mõistetakse 15 kuuks kurikuulsasse Danbury föderaalvanglasse Connecticuti osariigis, kus ta on üks miljonitest, kes kaovad Ameerika karistussüsteemi „küülikuurgu“. Alates esimesest pealaest jalatallani läbiotsimisest kuni vabastamiseni õpib ta toime tulema kummalises maailmas, mida juhivad sunniviisilised ranged käitumisnormid ja meelevaldselt tõlgendatavad reeglid.

Kerman kohtub naistega, kes vaatamata erinevale nahavärvile, taustale ja elukogemusele üllatavad teda väikeste lahkusemärkide, tarkade, kuigi karmide õpetussõnade ja siira omaksvõtuga. Südantliigutav, pööraselt naljakas, kuid kohati raevutekitav jutustus pakub haruldast võimalust kiigata vanglas elavate naiste argipäeva: põhjustesse, miks nii paljud naised trellide taha satuvad ja mis nendega seal juhtub.
Raamatu põhjal on valminud Netflixi populaarne telesari „Orange Is the New Black“.

Läksin raamatust otsima midagi „pahade tüdrukute“ taolist, aga seda sealt ei leia. Lugu on „Bad Girls“-i oluliselt lahjem variant.
Tutvustuse järgi peaks raamat olema pööraselt naljakas, aga mina huumorit ei märganud, südantliigutav ka ei olnud ja raevu ei tekitanud. Lesbiteema mind ei huvitanud.
Raamatu 366 leheküljest lugesin läbi 200, rohkem ei viitsinud. Nii palju raamatuid on lugemata, mis ikka ei meeldi - nende suhtes olen endale voli andnud pooleli jätta.
Kui raamatust midagi õppida on, siis seda, et toime tuleb igas olukorras, ka vanglas, jälgides inimesi, kohandades end teistega, arvestades kaaslastega ja hoides tagaplaanile. Alati tasub hoida oma rahvusgrupi ligi, nemad tulevad esimestena appi.

Küllap on raamat omajagu hoiatusromaan noortele hoidmaks ära arvamust, et narkokaubandus ja musta raha transportimine on hõlpus viis raha teenimiseks. Aga samas võib raamat tekitada tunde, et vanglas polegi nii hull.
Teleseriaal tekitas kõmu, sellest oli jutu ka Sirbis: tõestisündinud loost alguse saanud Netflixi seriaal „Oranž on uus must“ näitab, kui naeruväärne on lesbilisuse vohamise paranoia naistevanglates, aga räägib ühtlasi USA ebainimlikust vanglasüsteemist, vangidest ja nende süütegudest, lesbidest, transnaistest, ihadest, narkopoliitikast ja kriminaalkuritegudest „Kuuma piruka“ („American Pie“) stiilis huumoriprisma kaudu.
Võib-olla oli seriaal huvitavam.
Raamatu pealkirja parafraasi kuulsin liiklusuudistest- punane ei ole uus roheline.

Raamatu moto:
„Löö kella, kui see kõlab veel
Löö käega täiusvõlale
See mõra- kõik on mõrane
Nii valgus sisse leiab tee.“
„Anthem“,Leonard Cohen. Tõlkinud Doris Kareva.


8. jaanuar 2017

Karl Ove Knausgård "Minu võitlus 2.raamat armunud mees"

Lõpetasin uue aasta esimese raamatu. Paneb imestama, kuidas kirjanik on suutnud raamatuks vormida oma igapäevase elu üksikasjaliku kirjelduse. OK!, raamatuks veel,  aga see on ilukirjandus.  Knausgård’i „Minu võitluse“ 2.raamat armunud mees räägib sellest, kuidas kirjanik kolib Norrast Stokholmi, tutvub Lindaga, nad abielluvad ja saavad kolm last. Raamat ongi igapäevaelu kirjeldus + arutlused+kõnelused sõpradega. Hämmastav, aga see töötab, puresin 571 lehekülge läbi ja hetkegi ei tekkinud soovi pooleli jätta.
Miks on mõne mehe elu proosa ilukirjandus? Mees peseb nõusid, käib poes, teeb süüa, toidab lapsi, vahetab mähkmeid, viibib naise sünnituse juures, võõrustab sõpru, siinkohal võiks jätkata, et see ei ole veel kõik. Ta jälgib inimesi, võrdleb rootslasi ja norralasi ,kirjeldab Stokholmi ja Malmöt, mõtleb kirjandusele üldse ja oma loomingule, lapsepõlvele, sõpradele ja selle kõige juures mõtleb vaid sellele, et pääseks kirjutama oma töötuppa.
Palju on arutlusi kirjanikest ja kirjandusest, näiteks Ibsenist. Autor arutleb kui tihti ilmub Norras sisukas ja hea romaan, mainib siin Kjartan Fløgstad (eesti keeles ilmunud niminovell LR 1988 norra novellivalimikus „Aken sadama poole“. Enne Fløgstad’i peab ta heaks  Vesaasi „Linnud“.  Ma pole ka Vesaasi lugenud, kellel eesti keeles  mitmeid tõlkeid. (Kas ma loen edaspidi seda, mis mulle meeldib või seda mida ma enda arvates peaksin lugema.)
Väljakirjutusi tegin ka. Näiteks selline minu jaoks humoristlik Knausgård'i mõtisklus laste toitmise juures uutele trendidele mõeldes:
Lk.31„Oh nad vahetasid ära toidu ja vaimu, uskusid, et võivad enda paremaks  inimeseks süüa, saamata aru, et toit on üks asi, aga toidu tekitatud ettekujutused hoopis teine. Ja kui sa seda ütlesid, kui sa selles suunas vihjasid,, siis olid sa kas reaktsionäär või norralane, see tähendab inimene, kes on arengus kümme aastat maha jäänu.“
Valusalt keskeakriisist:
Lk. 374 „Vanuseline kokkulangevus,  ja seda lausa nädala pealt, ei olnud perekondlik ega geneetiline ning keskeakriis ei olnud müüt. See oli hakanud tabama inimesi minu lähikonnas, ja tabama neid rängalt. Mõni oli depressioonist lausa mõistuse kaotanud. Ja mispärast? Et rohkem elu elada. Neljakümneselt oli see elu, mida praegu elati ja mis oli alati keskpärane, muutunud esimest korda eluks endaks, ja see kokkulangevus välistas kõik unistused, tasalülitas kõik  kujutlused, et päriselu, mille tarvis sa oled siia ilma loodud, kõik need suured asjad, mida sa oled määratud tegema, on kusagil mujal. Kui sa olid neljakümne-aastane, said aru, et kõik on valmis kujul siinsamas, selles ahtas ja argises, ja jääb alati nii, kui sa midagi ette ei võta. Ega ürita viimast hüpet“.
Muusikast:
Lk. 345 „Võtsin Emmylou Harrise „Anthology“, mida me viimastel nädalatel palju olime kuulanud, ja panin selle mängijasse. Selle muusika vastu oli lihtne end kaitsta, kui olid selleks valmis, või siis lasksid seda taustamuusikaks, sest see oli lihtne, pretensioonitu ja sentimentaalne, aga kui ma polnud selleks valmis, nagu praegu, või kuulasin tähelepanelikult, tabas see mind hella kohta. Tunded võtsid korrapealt võimust ja enne kui ma iitsatadagi jõudsin, läksid mu silmad märjaks. Alles sellistel silmapilkudel taipasin ma, kui vähe ma tavaliselt tunnen, kui tuimaks ma olen muutunud. Kaheksateistaastaselt olin ma kogu  aeg pilgeni täis sääraseid tundeid, maailma tundus võimsama  ja sellepärast ma tahtsingi kirjutada, see oli ainus põhjus, tahtsin puudutada seda, mida muusika puudutas. Inimhääle leina ja kurbust, rõõmu ja joovastust, kõike seda , millega maailm meid täitis, tahtsin ma äratada.“
Mina kuulasin Emmylou Harris plaati  kirjutamise taustamuusikaks.


Sellest raamatust tasub end vaatamata hirmutavale mahule ja selle kiuste läbi pureda kui oled nagu mina: enesesse vaataja, enesesurgitseja ja põed elu mõtetes mitu korda läbi. Ja ei tasu oodata, et midagi juhtub peale selle, mis tavalises elus ikka ette tuleb.

Karl Ove Knausgård
Minu võitlus“
2.raamat armunud mees.
Norra keelest tõlkinud SigridTooming
Varrak 2016 
571 lehekülge.

Kultuuritarbija pühapäev

Tallinna Bachi muusika festival 2017
oreli pooltund kell 16.00 Niguliste kirikus

Orelil Aare- Paul  Lattik
Kavas:
Johann Sebastian Bach (1685-1750) Prelüüd ja fuuga e-moll „Grand“
Louis-Claude Daquin  (1694-1792) Noël Étranger.

Alexandre Pierre  François Boëly  (1785-1858) Quatuor; Fantaasia ja fuuga B-duur
Peeter Süda (1883-1920) Prelüüd ja fuuga g-moll.

Ilus kontsert oli. Bachi oreliteoseid kuulan alati naudinguga, kuid tema kuulsamad teosed on ülepopulariseeritud. Ilmunud on hulgaliselt töötlusi, minulgi on autos kuulamiseks Alison Balsom. (Bachi kuulates meenub mulle kohe John Irvingi  raamat „ Kuni ma su leian“ .)
Sellel kontserdil oli minu jaoks avastus helilooja Peeter Süda orelimuusika: võimas ülev ja igavikuline, kui nii võib öelda. Elades Tallinnast eemal ei käi ma tihti kontsertidel. Klassikaraadiost oleksin võinud ju Ines Maidret kuulda orelil Peeter Süda „Prelüüdi“ mängimas, kuid ei meenu. Oreli õige kõla avanebki kiriku võlvide all ja see oli sügav muusikaelamus. Oli hea kuulata ja igavikulisi mõtteid mõelda.


Enne kontserdile sõitu lapsed küsisid, et kuhu te jälle sõidate. Vastasin pärimisele, et Tallinna, lähme kontserdile, kohvikusse, naudime elu, lapsed suured ja kõik sujub. Üks mu uusaastalubadusi oligi, et tunnen elust rohkem mõnu, naudin, mis mulle antud ja olen selle eest tänulik.

5. jaanuar 2017

Minu teatriaasta 2016


Teatris käisin 2016 aastal 20. korral, üks vähem kui  2016.aastal.

1.           Anouilh "Becket e. Jumala au" Draamateatri suveetendus Katariina kirikus.
2.           Jordi Galceran "Pangalaen" Draamateatris.
3.           Miro Gavran „Kõik naistest" Pärnu teatris Endla. 
4.           Ray Cooney ja John Chapman "Mitte praegu, kallis" Pärnu teatris Endla.
5.           Mati Unt "Öös on asju" Pärnu teatris Endla. 
6.           "Pao-Pao. Kuldse Trio lood"Pärnu teatri Endla suvelavastus Paikuse-Reiu vabaõhulaval.
7.           Tennesse Williams "Tramm nimega Iha" Pärnu teatris Endla.
8.           Young Jean Lee „Valged heteromehed“ Pärnu teatris Endla. 
9.           Jesse Eisenberg „Ülevaataja“ Kuressaare Linnateater. 
10.        William Shakespeare /Semper/Ojasoo „Pööriöö uni“ NO Teatris.
11.        Aleksandr Ostrovski "Kaasavaratu" Rakvere teatris.
12.        Andrus Kivirähk "Maailma otsas. Saab nutta ja naerda", Rakvere teatri suvelavastus.
13.        Donald Churchill "Maalermeister" Rakvere teatris.
14.        Iris Murdoch "Must prints" Rakvere teatris.
15.        Toomas Suumann "Viimase öö õigus" Rakvere teatris.
16.        Urmas Vadi "Head tüdrukud lähevad taevasse" Sadamateater Tallinnas.
17.        Uku Uusbergi "Üritus". Vanemuine Tallinnas.
18.        Mihhail Baškiroff "Vanapagan" R.A.A.A.M. teater Kernu mõisas
19.        Vassili Sigarev "Aleksei Karenin" Tapa raudteejaamas.
20.        Oleg Mihailov "Vannutatud neitsid", suvelavastus Telliskivi Loomelinnakus.

Kõige rohkem külastasin Endla teatrit Pärnus- 6 korral, Rakvere teatrit 5 korral, seevastu Linnateatrisse ei pääsenud kordagi.

Valisin välja kolm parimat etendust vaadatuist:
·         "Becket e. Jumala au" Draamateatris.
·         "Tramm nimega Iha" Pärnu teatris Endla .
·         „Pööriöö uni“ NO Teatris.

Lavastajapreemiad annaksin
·         Tandemile Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo etenduse „Pööriöö uni“ eest. See etendus mitte ainult üllatas omanäolisusega vaid oli ka nauditav kooslus sõnast, muusikast ja vaatemängust.
·         Aleksei Pesegovile „Aleksei Karenini“ lavastuse eest Tapa raudteejaamas.

Näitlejapreemiad annaksin
·         Kleer Maibaum-Vihmarile Blanche osa eest etenduses „Tramm nimega Iha“.
·         Kaie Mihkelsonile osa eest etenduses „Vannutatud neitsid“.
·         Terje Penniele  Liidia Ivanovna osa eest etenduses „Aleksei Karenin“.
·         Aivar Tommingasele  Aleksei Karenini osa eest samanimelises etenduses.
·         Robert Annusele  kuningas Henry osa eest etenduses "Becket e. Jumala au"
·         Ivo Uukkkivile Vanapagana  eest etenduses "Vanapagan"

Parimad komöödiad:
·         "Pao-Pao. Kuldse Trio lood"Pärnu teatri Endla suvelavastus
·         Ray Cooney ja John Chapman "Mitte praegu, kallis" Pärnu teatris Endla

Parim suvelavastus oli Draamateatrilt -      Anouilh "Becket e. Jumala au".


Sel aastal tahaksin ikka jätkuvalt teatris käia ja näha ära ka kõik Linnateatri etendused, mis nägemata. Jõudu mulle!