aprill

Aprilli keskel oli paar päikselist päeva. Muidu on olnud üks suur päikeseigatsus.

Tomatitaimed on elutoa aknal pikaks veninud. Tütar kutsub seda mu kanepikasvanduseks. Üleeile tassisin taimed külma kasvuhoonesse. Väga ebaõnnestunud päev, öösel langes temperatuur nullini. Katsin taimi mitmekordse kattelooriga.

Siiski on mul kultuuriblogi, mitte aiandusblogi.



Olen muutunud iseendalegi ebahuvitavaks. Teatrietendused on järjest ära jäänud, olen võtnud asenduspileteid kui ka pileteid tagasi müünud. Ostsin suveks mitmeid suveetendusi, aga isegi nende hulgast laekus juba tagasilöök. Rakvere teatri etendus „Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas“ lükati edasi järgmisesse aastasse. Kinos pole käinud. Ei muuseumis ega näitusel.

Lugenud olen. Aga mitte nii palju kui oleksin tahtnud. Hommikul istun ligi tund autos, et tööle sõita, õhtul sama palju koju tagasi. Tööl valdavalt arvuti taga ligi 8 tundi , pool tundi teen lõuna ajal kui jõuan linnas tiiru. Kohe tuleb meelde Margus Viigimaa artikkel „Istumine on uus suitsetamine“. Lugeda ma seda ei jõudnud, pole vajagi. Kaelaradikuliit tuletab ise meelde, et kodus veel paariks tunniks raamatu taha istuda oleks liiast. Jõudumööda olen siiski lugenud ja rõhun nüüd rohkem, kui õhtud on pikemad , aiatöödele.

Päikeseigatsus jääb! Vanasti oli lihtne. Võis sõita kohe Egiptusesse või Tenerifele ja rahuldada oma päikesenälg.

52. John Grisham☝☝
Baar
The Rooster Bar
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum
Varrak 2021

Mark, Todd ja Zola on viimase kursuse tudengid, kes astusid juurakooli suurte lootustega, mida kütsid klantsreklaamid – ees ootab ilus tulevik, hea töö ja suur raha. Tasapisi aga selgus, et suur raha liigub ainult nende taskust kolmandajärgulise juurakooli arvele ja ka heast töökohast võivad selliste koolide lõpetajad suu puhtaks pühkida. Kui veel tuleb välja, et ainult rahateenimiseks loodud kooli omanik on hämar tegelane, kes on seotud ka pankadega, mis tohutuid õppelaene vahendavad, saab selgeks, et noored on püütud lõksu, kust pole lihtne pääseda. Nukrad väljavaated tööd saada, mäekõrgune võlakoorem ja rõhuv stress – kuid ehk on siiski lootust välja rabeleda? Ja võib-olla seejuures isegi kopsakas summa taskusse panna? Proovida tuleb …

On tunduvalt paremaid Grishame olnud. 2017 a originaalis ilmunud. Ütleksin, et Grisham on väsinud, kuidagi säratu raamat.

51. Donald Rumsfeld☝☝☝
Rumsfeldi reeglid : juhi õppetunnid ärist, poliitikast, sõjast ja elust
Rumsfeld's Rules
Inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa
Postimees Kirjastus 2020
Sari :Postimehe raamat

Kui president Gerald Ford kuulis, et tema personaliülem oli juba aastaid kingakarpi juhtimistõdesid kogunud, soovis ta lipikutele kirjutatud kollektsiooni näha. Varsti jagati kogu Valge Maja meeskonnale laiali vihikud, mis said aja jooksul nimeks „Rumsfeldi reeglid“. Käesolev raamat sisaldabki neid sadu sisukaid, vaimukaid ja kohati humoristlikke mõtteteri, mida raamistavad Donald Rumsfeldi enese, maailma ühe lennukaima tippjuhi elukogemused. „Donald Rumsfeldi eripalgelistes ametites kogetu on õnnistatud materjal tarkuseterade ja õppetundide sõnastamiseks. Kuigi on teada, et reeglid ei saa olla aruka mõtlemise aseaine ning juhtimises pole universaalseid tõdesid, on tema koondatud tähelepanekud väärt vähemalt seda, et eneseanalüüsi kalduvustega juht või poliitik ka oma juhtimispõhimõtete üle mõtleks,“ tutvustab raamatut juhtimiskonsultant Andres Liinat. Donald Rumsfeld on Ameerika Ühendriikide poliitik, valitsusametnik ja ärimees. Ainus kahekordne kaitseminister USA ajaloos oli neli ametiaega Kongressi esindajatekoja liige, teenis nelja presidendi tippmeeskonnas ja juhtis kaht Fortune 500 nimekirja kuuluvat firmat. 2011. aastal avaldas ta oma memuaarid „Known and Unknown“ („Tuntud ja tundmatu“).

Tegin sellest raamatust meeletult palju väljakirjutusi. Oleksin seda lugenud 10 a varem, oleks mul oma väikses juhiametis vigu vähem olnud.

1. Bossi otsuseid ellu viies tegutsege vastavalt tema vaadetele nii faktide esitamises kui ka neisse suhtumises.
- Kui kahtlete, jätke otsuse langetamine bossile.
- Kui milleski eksite, siis öelge seda bossile ja parandage viga kiiresti.
- Ärge süüdistage bossi. Temal on selletagi muresid kuhjaga.
- Mittenõustumine ei ole ebalojaalsus.

2. Kui kahtlete milleski, jätke see tegemata. Kui kahtlus püsib, tehke seda, mis õige.
3. Kuulamise kunst on mõistuse õigeks kasutamiseks asendamatu.
4. Tõrges vastuseis ettepanekutele lähtub sageli ainult etteheitvast küsimusest: „miks seda minuga ei arutatud?“
- Kui soovite, et inimesed oleksid teiega maandumisel, võtke nad stardile kaasa.
5. Rääkimise eesmärk on end mõistetavaks teha.
6. Vältige eksliku otsuse langetamist lihtsalt sellepärast, et ettepaneku on teinud keegi, kes teid ärritab.
7. Üksmeelsuses võib piirduda kas argus või ebakriitiline mõtlemine.
8. Kui märkate midagi, millega kõik nõustuvad, siis on see väär.
9. Koosoleku viimane küsimus on: „Mis meil arvestamata jäi?“
10. Inimesed on poliitika. Ilma parimate inimesteta ametikohal pole parimatest ideedest vähimatki kasu.
11. Ärge vältige teravaid servi.
12. Paljud inimesed oskavad midagi arvustada ja seda paremaks muuta. Vähesed on võimelised tuvastama, mis on puudu.
13. Need, kes arvavad, et teavad, kuid eksivad ja toimivad oma eksimuse kohaselt, on vastutaval ametikohal kõige ohtlikumad inimesed. M.Thatcher.
14. Anne tabab sihtmärki, millele keegi teine pihta ei saa. Geenius tabab märki, mida keegi teine isegi ei näe.. A. Schopenhauer
15. Ärge kunagi palgake kedagi, keda te ei saa vallandada.
16. Ärge lubage endas süveneda mõtet, nagu oleksite asendamatu või eksimatu, ega laske teistel arvata, nagu oleksite seda.
- Kalmistud on täis asendamatuid inimesi. Charles de Gaulle
18. Strateegia on põhieesmärgi saavutamise üldplaan.
-kui te ei tea, kuhu lähete, siis viib iga tee teid kohale. L.Carroll
-seadke eesmärgid;
-Kui seate õiged eesmärgid, siis võib iga leitnant koostada strateegia. Kindral Marshall
- Kui te ei tea, mis on teie kolm tähtsaimat esmaülesannet, siis pole teil neid üldse olemas.
- Kui ei ole kohta, kus ta peaks valmis olema, siis ei ole kohta, kus ta jääks vähemusse . Sun ZI „Sõjasaladused“
- -teie parim küsimus on sageli „miks?“
- Kergem on millessegi sekkuda kui sealt välja tulla.
- Ärge kartke vaadata, mida te näete. R. Reagan
- Määratlegem oma põhieeldused
- Vääralt eelduselt on täiesti loogiliselt võimalik jõuda väärale ja kahetsusväärsele järeldusele.
- -missuguse plaani mina vaenlase/vastase asemel kavandaksin.
- Otsustage parim tegevussuund
- Jälgige pidevalt protsessi edenemist
19. Saate seda, mida kontrollite, mitte seda mida ootate.
20. Ükski plaan ei ela üle esimest kohtumist vastasega.
21. See, kes ei oska teisendada oma mõtlemislaadi, ei suuda kunagi muuta reaalsust. Anwar Sadat.
22. Ootamatus on lahinguvälja valitseja.
23. Teadmatud teadmatused
-paratamatus ei juhtu kunagi. Alati on see ootamatus.
-mida te näete, selle saate. Mida te ei näe, see tabab teid.
- ärge iialgi arvake, et keegi teine ei tee kunagi seda, mille teie jätate tegemata
- kui olete kitsikuses, siis juhtige tähelepanu kõrvale;
24. Silmitsi kriisiga.
-tee, millel te ei rända ,on alati siledam;
-usaldage oma vaistu. Vähemalt osaliselt sõltub edu võimest millegagi raskusi pelgamata toime tulla.
-ärge juhtimisega liiale minge nagu algajast piloot. Tegutsege lennu ajal parasjagu vabalt, et saaksite vaadelda ja mõõteriistu jälgida.
-enamiku probleemide puhul jõuab 80 protsenti teadaolevast suhteliselt kiiresti kohale, aga ülejäänud 20 protsendi saabumiseks võib kuluda terve igavik.
-Asjalikud ettevalmistused välistavad abitu tegutsemise
-Õnn on see kui ettevalmistus kohtab võimalust. Seneca
-Kiirus tapab. See loob soodsaid juhuseid, nurjab vastase võimalusi ja võib kiirendada tema kokkuvarisemist.
-te ei taha kunagi, et tõsine kriis raisku läheks.
25. Kohtumine ajakirjandusega.
-kasutage oma mõtete väljendamiseks nii vähe sõnu kui võimalik, aga eelkõige olgu kõik öeldu tõene.
-kui kirjutamisel kulub esimese kahe lõigu jaoks üle 30 minuti, siis valige teine teema;
-te olete kas sihtmärk või allikas;
-ärge lubage küsimuses ebatäpset eeldust. Vajadusel sõnastage see ümber.
- usaldus kappab minema ratsu seljas, aga tagasi tuleb jalgsi;
- ajakirjandusega suheldes pole midagi „omavahel öeldut“
- seda, mis pole tõsi, leiate alati külluses ajalehtedest. Thomas Jefferson
- Vale jõuab pool maailma enne läbi rännata, kui tõde kingad jalga saab.
24. – Spordis, nagu ka elus, hoidke midagi varuks.
25. Läbirääkimistel ärge tundke kunagi, nagu peaksite teie oga vaikusehetke täitma.
26. Teil on alati kaks valikuvõimalust: kas pühendumus või hirm.
27. Bürokraatiaga võitlemine
-miski pole kangekaelsem kui moekas konsensus. M. Thtacher
-kui kavatsete pattu teha, siis patustage jumala, mitte bürokraatia ees. Jumal annab andeks, aga bürokraatia ei andesta.
-kui kõigest jõust alligaatoritega madistate, siis on raske meeles pidada, et tegelikult tulite siia sood kuivendama.
-te peate sõdima armeega, mis teil on olemas, mitte armeega, mida endale soovite.
-ainsad rumalused, mida ei saa kergesti kõrvaldada, on need, mida loovad väga arukad inimesed;
28. On kergem veenda kedagi, et tal on õigus, kui selgeks teha, et ta eksib.
29. Juristid on nagu koprad. Nad ujuvad keset oja ja ehitavad sellele tammi.

30. Ellu ei jää kõige tugevam ega kõige arukam, vaid see, kes muutustele kõige edukamalt reageerib.
31.Ärge kunagi segage oma vaenlast, kui ta parasjagu vigu teeb. Napoleon Bonaparte
32. Te ei satu kunagi hätta sõnade pärast, mille ütlemata jätate.
33. Ärge sattuge paanikasse. Tegelikult võib kõik edeneda paremini, kui see seestpoolt vaadates paistab.
Järgnevad nõuded asepresidendile, mis ka kasuks, kui seisad bossile lähedal:
34.Võtke ametikoht vastu ainult siis, kui tohite vabalt oma karmi arvamuse välja öelda.
35.Ärge kuuletuge kindlalt bossi soovidele, kui nende suhtes kindlalt lahkarvamusel olete.

36.Kapitalismi sünnipärane pahe on hüvede ebavõrdne jaotamine; sotsialismi sünnipärane voorus on vaesuse võrdne jagamine. Winston Churchill
37.Kuulus 72 reegel. Jagage mistahes intressmäär 72 ja tulemus näitb kui mitme aasta pärast investeering kahekordistub.
38.See, mida igaüks elus vajab, on arukuse pessimism ja tahtejõu optimism.
39.Te maksate sama hinda nii millegi poolikuks jäetu kui ka lõpuleviidu eest; seega võite selle kohe lõpuni ära teha.
40.Me ei saa edu tagada, kuid võime seda väärida.
41.Patriotism ei tähenda põgusaid raevukaid tundepuhanguid, vaid kogu elu püsivat rahulikku ja vankumatut pühendumist.

Raamatut saab ainult kiita, Lõpus veel Lisa B Rumsfeldi reeglid lühendatult. Kuulub raamatute hulka, mida eelistan näha oma riiulil, õigemini öökapil. Viimased mis öökapile ostsin oli Lykke "Surmahaigus" ja saksa kirjaniku "Eneseabi mõrvad". Parim kiitus raamatule kui loed läbi ja soovid ikkagi seda omada ja enda lähedal hoida. 

50. Pierre Lemaitre
Peigmees pruutkleidis
Robe de marié
Prantsuse keelest tõlkinud Marja Liidja
Ersen, 2019

Ilmselt pidin olema selleks valmis, kuivõrd ma olen raamatu autor, aga… niisugusel määral! Milline vaatepilt, see on vaevu usutav... Ta mees on vaid iseenda vari. Selgroolülid pidid kõvasti viga saama. Ta kaalub nüüd vist alla neljakümne viie kilo. Mees istub kühmu vajunult ratastoolis, tema pead toetab kaelatugi, kuid see on veidi paremale vajunud. Ta pilk on klaasistunud, nahk kollane nagu küdooniavili. Ja ta on täiesti selge mõistuse juures. Intellektuaalile on see kindlasti hirmus. Kui mõelda, et mees pole veel kolmekümnenegi, siis on see kohutav... Mis puutub naisesse, siis lükkab ta ratastooli imetlusväärse ennastsalgavusega. Ta on rahulik, pilk kindel. Minu meelest on tema kõnnak veidi mehaaniline, aga olgem mõistvad: sel naisel on ränk mure... Igal juhul ei lange ta äärmusesse: ei käitu nunnast halastajaõe ega märterliku põetajana. Ta pigistab hambad kokku ja lükkab ratastooli, see on kõik. Siiski on naisel tarvis järele mõelda ja endalt küsida, mida ta selle juurviljaga peale hakkab. Ka mina pean seda endalt küsima.

Õõvastav psühholoogiline põnevik.
Lugesin uudistest, et eesti keeles avaldatakse Pierre Lemaître’i mitme auhinnaga pärjatud meisterlik põnevik „Alex“ . Uurisin autorit ja leidsin, et Ersen on juba 2019 avaldanud Pierre Lemaitre teose. Nüüdseks on „Alex“ juba raamatukauplustes olemas. Loen. Originaalis ilmus „Alex" juba 2011 a.

49. Elizabeth Jane Howard
Valguse aastad : Cazalet kroonika
The light years: volume one of the Cazalet chronicles
Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna Ann Alari
Varrak 2020

Elizabeth Jane Howard (1923–2014) on inglise kirjanik, kes peamiselt mälestuste põhjal oma suguvõsast kirjutas viieosalise Cazalet’ perekonna kroonika, mis tõi talle plahvatusliku kuulsuse kogu ingliskeelses maailmas. Raamatuid müüdi miljonites eksemplarides, BBC tegi loo alusel menuka teleseriaali, autorist sai elav klassik. Viiest romaanist esimene, „Valguse aastad”, ilmus 1990. Raamatu sündmustik hakkab hargnema Londonis aastal 1937 ning kandub kohe seejärel ka Sussexi krahvkonda, suguvõsa maakodusse. Kolme venna – Hugh’, Edwardi ja Ruperti – lapsepõlvekodu Home Place on koht, kus nad koos oma naiste, laste ja külalistega veedavad pealtnäha muretuid jõulu- ja suvevaheaegu. Õnnelikule pealispinnale vaatamata võib juba raamatu esimestest lehekülgedest peale hoomata pereliikmete muresid, hirme ja ebakindlust. Käesoleva romaaniga algav Cazalet’ perekonna kroonika on põhjalik käsitlus Inglise keskklassi elust enne ja pärast Teist maailmasõda. Autor pakub lugejale võimalust mõnda aega oma tegelaste seltsis elada, saada osa nende arutlustest – ka teemadel, millest veel suhteliselt hiljuti palju ei räägitud.

Perekonnakroonikad on mu nõrkus. Suur ettevõtmine oli selle raamatu lugemine. Ei ole päris kindel kas ka järgmised osad jõuan läbi lugeda. Ikkagi 544 lehekülge. Lugesin päris suure huviga, aga tundsin ,et loeksin meelsamini omamaist perekonnaromaani. Igal rahval on oma tõde ja õigus. Lihtsam oleks Cazalet kroonikat vaadata teleseriaalina.

48. Amy Chua☝☝☝
Poliitilised hõimud : grupivaist ja rahvaste saatus
Political tribes : group instinct and the fate of nations
Inglise keelest tõlkinud Kert Urmas Raudvere ja Koidu Raudvere
Postimees Kirjastus 2020
Sari Postimehe raamat

Inimesed vajavad hõimkondlikku grupikuuluvust. Mitmel pool üle maailma on kõige olulisem grupiidentiteet, mis pole üldse seotud riigiga, vaid põhineb rahvusel, piirkonnal, religioonil, kildkonnal või klannil. Amy Chua selgitab Ameerika Ühendriikide välis- ja sisepoliitiliste näidete varal, kui oluline on teadvustada ja mõista, kuidas hõimuinstinkt inimeste valikuid ja otsuseid mõjutab. Politoloog Karmo Tüür: „Me kõik üritame tajuda ümbritsevat maailma lihtsamana, kui see tegelikult on. Omistame selle osadele väärtusi skaalal oma-võõras, hea-halb. Kodeerime ise sisse vea, mis mõjutab mitte ainult isiklikul, vaid ka rahvusvaheliste suhete tasandil tehtud otsuseid. Käesolev raamat illustreerib, kuidas identiteet, n-ö hõimukuuluvus, võib muutuda. Kuidas parimate kavatsustega tehtud algatused võivad anda vastupidise tulemuse, kui ei arvestata selle kuuluvuse pidevalt muutuvat tausta.” Autor Amy Chua on Yale’i Õiguskooli John M. Duff Jr õppetooli õigusteaduste professor. 2011. aastal valis ajakiri Time Chua maailma saja mõjukaima inimese hulka. Etniliste konfliktide ja üleilmastumise tunnustatud ekspert on kirjutanud viis raamatut, peale käesoleva on enim tunnustust pälvinud 2003. a ilmunud „World on Fire: How Exporting Free Market Democracy Breeds Ethnic Hatred and Global Instability” („Maailm põleb. Kuidas vaba turu demokraatia sünnitab etnilist viha ja üleilmset ebastabiilsust”).

Väga hästi kirjutatud, huvitav ja laialdasi teadmisi pakkuv raamat. Mulle väga meeldis. Ootan nüüd , millal Amy Chua raamat „Ematiigri võitlus“ raamatukokku jõuab. See pole küll poliitikast vaid hoopis lastekasavatuse teemal- kuidas Lääne ühiskonnas kasvatada lapsi Aasia tavade järgi. Kas see on võimalik.

47.Anna Bågstam☝☝
Varjumäng
Skuggspelet
Rootsi keelest tõlkinud Ruth Laidmets
Rahva Raamat2021

Kummalistel asjaoludel kaob kriminaaluurija Harriet Vesterbergi parim sõbranna Lisa. Mõne aja pärast uhub meri Lervikenis kaldale tundmatu mehe surnukeha, kelle nahal on söövitusjäljed. Seejärel kaob jäljetult Lervikeni kohalik napsilembene kalur. Kas Lisa kadumise, kaldale uhutud surnukeha ja kadunud kaluri vahel võib olla seos? Harriet püüab mõistatustele jälile jõuda. Samal ajal Lervikenis toimuva uurimisega valmistutakse Landskronas ette Euroopa Liidu ministrite tippkohtumiseks. Kõik politseijõud peavad igapäevase töö kõrvalt osalema suursündmuse turvamisel. Lervikenist pärit rahvuskonservatiivsete vaadetega poliitik saab võimaluse pidada tippkohtumise avakõne, keda Harrieti ülemus igati toetab, lootes lähenevast meediatähelepanust kasu lõigata ja politseiameti valupunktidele leevendust leida. Meie ees avaneb kohalike elanike galerii, kellest igaühel paistab olevat varjatud külg, millest keegi teine midagi ei tea. Sama kehtib ka Harrieti peene advokaadist peigmehe Rikardi kohta. „Varjumäng” on maalilises Lervikeni kalurikülas aset leidva „Lervikeni mõrvade” sarja teine raamat, mille nutikas, ent sugugi mitte täiuslik peategelane Harriet võidab kõigi lugejate südamed.

Lerviken on põnev koht. Jälle üks kohaga seotud krimka. Esimene raamat „Pealtnägija“ meeldis mulle siiski pisut rohkem- see mis esimeses raamatus tundus uudne, Harrieti sisseelamisprobleemid – siin raamatus juba pisut tüütas.

46. Ruth Ware☝☝☝
Üks teise järel
One by one
Inglise keelest tõlkinud Pilleke Laarmann
Helios 2020

Üleilmsete menukite „Luku taga” ja „Pimedas, pimedas metsas” autor on saanud valmis järjekordse põneviku, mille tegevus toimub sedapuhku kõrgel lumistes mägedes. Jääda lumevangi luksuslikku rustikalsesse suusamajja kõrgel Prantsuse Alpides ei paista olevat maailma suurim probleem, eriti siis, kui majast avaneb hingemattev vaade, kokk ja majapidajanna osutavad täisteenindust, õdus kaminatuli annab sooja ja kaaslased pakuvad seltsi. Kui seltskond ei koosne just kaheksast kolleegist … kel kõigil on midagi võita, midagi kaotada ja midagi varjata. Kui Londoni trendika idufirma Snoopi omanikud korraldavad tiimile nädalase reisi Prantsuse Alpidesse, algab see nagu tavaline firmapuhkus: PowerPointi esitlused ja strateegiakoosolekud vahelduvad kohustusliku lustimisega suusanõlvadel. Aga niipea, kui üks aktsionäridest surub päevakavasse kasuliku, kuid vastuolulise väljaostuettepaneku, hakkavad pinna all pinged kuhjuma ja lojaalsus pannakse proovile. Majasisest tormi ei saa väljas toimuvaga siiski võrrelda ja hävitav laviin lõikab seltskonna ära igasugusest kontaktivõimalusest välismaailmaga. Ja mis veel hullem – üks snooper ei jõua enne laviini puhkemist suusamäelt tagasi. Tunnid mööduvad, ilma et päästjatest märkigi oleks, paanika kasvab, maja muutub üha külmemaks ja seltskond kahaneb … ükshaaval.

Üks põnevamaid krimiautoreid minu jaoks tänase seisuga. Ei pea pettuma. Huvipakkuv lõpuni välja isegi siis kui süüdlane juba selge. Ware jätab lugejale huvitavaid vihjeid - nopi vaid üles.


Ruth Ware, 

45.Hans Henny Jahnn☝☝☝
Puulaev
Das Holzschiff
Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel
Eesti Raamat 2019
Sari Hieronymus

Elu on julm, inimene ja loodus seletamatu, süü äkiline ning õnnetus ei hüüa tulles. Painavalt sünge allegooriline lugu punaste purjedega puulaevast, mis asub teadmata põhjusel teele tundmatu lasti ning mõistatusliku kapteni ja meeskonnaga. Reisi põhjuseid võiksid teada ainult superkargona tuntud hämar tegelane ja kapten, kuid see on niisama ebakindel kui laevatrümmis olevate kastide sisu. Raamatut on aegade jooksul peetud nii mereromaaniks kui ka kriminaalromaaniks. Kumbki neist määratlustest ei anna edasi raamatu tõelist olemust, mis ongi jäänud tabamatuks. „Puulaev“ on sissejuhatav tempokas eelmäng suurele sümfooniale, triloogiale „Kallasteta jõgi“, kuid ka täiesti iseseisev tervik, andes kätte motiivid, mis triloogia järgnevates osades leiavad ligi 2000 leheküljel käsitlust largo larghissimo. Seda triloogiat peetakse 20. sajandi Saksa kirjanduse üheks olulisemaks teoseks.

Loen saksa kirjandust meeleldi ja mulle meeldivad Mati Sirkeli tõlked. Kui lugesin kusagilt , et Mati Sirkeli tõlkes ilmub Jahnni triloogia „Kallasteta jõgi“, tundus loomulik eelnevalt läbi lugeda 2019 a. ilmunud "Puulaev".
Mitu korda mõtlesin lugemist pooleli jätta, niivõrd raske tekst, aga ei saanud. Autori väljendusviis ühtaegu rusus ja lummas. Iseenesest pole lugu ollagi. Puupurjekas asub tundmatu lastiga teele teadmata suunas. Kuhu- kapten ei tea, teavad ainult reeder ja isik, keda nimetatakse superkargoks. Juhtnöörid kursi osas saab kapten igal hommikul superkargolt. Lisaks meeskonnale, kaptenile ja superkargole on laeval veel kapteni tütar ja tema kihlatu. Kui kapteni tütar ootamatult kaob, vallandub laeval kaos.

 Ka järelsõna ja autori elulugu on huvitavad lugeda.


44. Kazuo Ishiguro☝☝☝
Ära lase mul minna
Never let me go
Inglise keelest tõlkinud Marja Liidja
Ersen 2015

Praegu kolmekümne ühe aastane Kathy elas lapsena Hailshamis, kaunis Inglise maakohas asunud erakoolis, kus lapsed olid välismaailmast eraldatud. Neid kasvatati teadmises, et nad on erilised ja et nende hea tervis on ülitähtis nii neile endile kui ühiskonnale, kuhu nad lõpuks hakkavad kuuluma. Kathy on ammu lakanud mõtlemast sellele idüllilisele minevikule, aga kui kaks sõpra Hailshami kooliaastaist ta ellu tagasi tulevad, loobub ta mälestuste vastu tõrkumast. Nii soojeneb uuesti tema sõprus Ruthiga ning kunagine nooruskiindumus Tommysse küpseb armastuseks. Nüüd meenutab Kathy nende kooliaega Hailshamis. Ta maalib õnnelikke pildikesi sellest, kuidas poisid ja tüdrukud seal koos üles kasvasid, ilma et isoleeritus oleks neid häirinud, pigem oli see toeks. Kuid ta kirjeldab ka teistsuguseid stseene, ebakõlasid ja arusaamatusi, mis vihjavad Hailshami südamliku fassaadi taga peituvale tumedale saladusele. Kolm sõpra näevad selle lõpuks läbi ja peavad tunnistama tõde oma lapsepõlve ning praeguse elu kohta. Lugu on jutustatud näilise lihtsusega, kuid saavutab pikkamööda erakordse emotsionaalse sügavuse ja vastukaja ning seda peetakse Kazuo Ishiguro üheks parimaks teoseks.

Mis võib juhtuda kui võtta väärhoiak ühe teatud kirjastuse osas. Raamat ilmus 2015 ja mina loen alles praegu. Avastasin raamatu tänu sellele, et Ishigurolt, keda nimetan üheks oma lemmikuks,  kelle kõiki eesti keelde tõlgitud raamatuid olen enda teada lugenud, ilmub uus raamat „Lohutu“. Filmi pole mul ka õnnestunud näha. Õnnestunud on ehk vale sõna, sest tavaliselt valingi teleka vaatamise asemel lugemise. Suurepärane raamat.

Märts 2021

05.03.2021. Sellise pildi tegin kodunt tööle sõites, pidasin auto korralikult kinni ja tegin läbi avatud autoakna pildi. Päike tõusis. 

Nüüd, tund aega ja 45 km hiljem hiljem,  on kabineti akna taga korralik lumesadu.  Märts, märts- sa ise ka ei tea, mida teed!

43.Herkki  Ruubel,

Mees 5 : köögikurat
JES Kirjastus 2020

Tutvustusest: Raamat, mida sa praegu käes hoiad, on aus ja karm sissevaade Eesti tipprestoranide tagatubadesse. Kui inimene on söögisaalis, ei kujuta ta tihtipeale ette, mis elu teisel pool pöörduksi käib. See on hullumeelne segu komöödiast ja tragöödiast. Ning mis mõtted tegelikult liiguvad sel ajal teenindajatel ja kokkadel peas, kui nad üritavad teile pakkuda alatiseks meeldejäävat toidukogemust? See siin on minu lugu toidumaailma elust ja valust! HERKKI RUUBEL Mis on toit tänapäeval? Kõhu täide? Äri, millega saab miljonäriks? Kultuuri osa? Kunst? Ma arvan, et vastuseid on palju. Toit on kindlasti kunst, toit on kindlasti teadus, toit on emotsioon. Toit on see, mis meid kõiki siin maailmas ühendab, aga samas ka eristab. Kui vaadelda nii, siis toit on nagu keel, mis on iga riigi ja rahvuse jaoks unikaalne. Toit on isikupärane ning suur osa kultuuripärandist ja meie identiteedist, alustades meie päritolust ja geograafilisest asendist siin ilmaruumis. Kui sa sööd toitu ja see sinule ei maitse, siis see ei tähenda, et toit kohe kehv on. Siinkohal meenub mulle hetk, mil keegi kunagi julges kritiseerida minu loetud raamatut. Vastasin talle nii: „Kui siga peeglisse vaatab, ega sealt siis ingel vastu ei vaata.“ Sama kehtib ka toidu kohta! Herkki Ruubel on olnud tegev restoranimaastikul viimased 16 aastat, sellest kuus aastat on ta töötanudpeakokana. See metsik teekond on teda tööle viinud Londonisse Gordon Ramsay tipprestorani, Kopenhaagenisse restorani Noma, mis on mitmel korral valitud selle planeedi parimaks söögikohaks. Tagasi Eestis, on ta viinud Eesti tippu restorani Raimond, Pärnu Rannahotelli restorani, ning Villa Ammende, mis on Herkki peatuspaigaks täna.

Pikalt juttu omanikest ja ülemustest. Hea et mitte klientidest.😀

 

42. Hanya Yanagihara☝☝☝
Inimesed puude võras
The people in the trees.
Inglise keelest tõlkinud Krista Eek
Tänapäev 2016
Sari Punane raamat.

Rahutukstegev ja kaasahaarav „Inimesed puude võras“ on traagiline nägemus sellest, mis võib juhtuda kultuuride kokkupõrkel. Loo aluseks on reaalselt aset leidnud sündmused viroloog Daniel Carleton Gajduseki elust. Noor arst Norton Perina sõidab kaugele Mikroneesia saarele otsima kadunud suguharu. Ta ei leia mitte ainult suguharu, vaid ka sellest eraldunud kummalise väga pikaealise metsahõimu. Perina oletuste kohaselt peitub saladus haruldase kilpkonna liha söömises. Oletused osutuvad tõeks ning Perina teenib oma tööga ära ülemaailmse tuntuse ja Nobeli preemia. Kuid edul on ka süngem pool ja üsna varsti ilmneb, et kättevõidetu eest tuleb maksta hirmsat hinda. Hawaii päritolu Hanya Yanagihara on üks Ameerika märkimisväärsemaid noori kirjanikke, kes on hästi vastu võetud nii kriitikute kui lugejate poolt.

Raamatu lisasin lugemisnimekirja mingi teise raamatu ajel. Võib-olla oli see „Kuldne tempel“? Kuigi vaevalt. Raamatu esimene kolmandik ja seiklused džunglis vaimustasid mind- umbes selline tunne tekkis nagu lapsena Mikluhho Maklaist raamatut lugedes. Mida edasi, seda rohkem puges raamatusse sisse gei-teema ja lõpuks jõudis pedofiiliani. Ebamugav ja ängi tekitav teema, kuid raamat siiski väga hästi kirjutatud. Seni olen pedofiilidest lugenud vaid kriminaalromaanides. No ei , ka Humbert Humbert Nabokovi kultusteoses „Lolita“, mis temagi muud.

42. Indrek Hargla☝☝☝

Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja : kriminaalromaan vanast Tallinnast
Raudhammas, 2021
Sari: Apteeker Melchior

Tallinn, anno Domini 1431. Apteeker Melchior valmistub saatma oma poega selliõpingutele Saksamaale, kui ta ootamatult palutakse Pirita kloostrisse, tarkade meeste konsiiliumisse. Kloostri maadel satub ta lume alt välja sulanud laiba otsa. See on tema esimene kokkupuutumine Pirita kägistaja ohvriga, mis ei jää sugugi viimaseks. Ja kui leitakse järgmine kägistatud kloostriasukas, vannutab abtiss Kandis püha Birgitta nimel Melchiorit, et see aitaks mõrtsuka paljastada. Uurimine viib Melchiori jahmatavate minevikumõistatusteni, mis ulatuvad aega, kui Pirita jõe suudmes valitsesid veel eesti soost ülikud. Ja siis veel kaugemale ajalukku, kuni ta hakkab lõpuks lähemale jõudma saladusele, mis on Piritaga kaasas käinud aegade algusest saadik. „Pirita kägistaja“ on neljas ajalooline kriminaalromaan Indrek Hargla apteeker Melchiori lugude sarjas.

Tegemist kordustrükiga, kuid ma arvan, et pole seda lugenud. Võib-olla 2014 aastal ei pakkunud Melchiori lood mulle huvi. Nüüd küll. Oli huvitav ja põnev lugeda ja imestada kui raske oli 15.sajandil kuritegusid uurida. Imestamist oli ka toonaseid toidukirjeldusi lugedes. Näide Pirita kloostri toidulaualt- pehmeks keedetud munad kaneeliga ja angerjapirukas.

41. Haruki Murakami

Tantsi, tantsi, tantsi

Dansu dansu dansu
ダンス・ダンス・ダンス
Jaapani keelest tõlkinud Margit Juurikas
Varrak 2020

Haruki Murakami „Tantsi. Tantsi? Tantsi!” (1988) on jaapani kuulsaima kirjaniku nutikamaid ja julgemaid teoseid, mis kirjeldab tavainimese erakordseid seiklusi. Kolmekümnendates nimetu peategelane elab kapitalistlikus maailmas, kus iidsed väärtused surevad kiiresti, kus raha eest saab kõike ning kus edu on ainus, mille nimel tasub elada. Ta on nautinud sädeleva linna hüvesid ja ehkki ta pole oma hinge maha müünud, teab ta, et midagi tema elus on puudu. Nüüd, unenägudes, nutab salapärane naine vaikselt ja kutsuvalt – tema pärast. Kummalisel eksi­rännakul seksuaalse vägivalla ja metafüüsilise hirmu maailmas saadavad teda kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes on häirivalt kaunis ja omamoodi selgeltnägija; tema kunagine klassivend, kellest on nüüdseks saanud filmide ja teleseriaalide hurmur; neiu hotellist, kellest saab tema kaitseingel; ekstsentriline lammasmees, kes materialiseerub, et teda nõustada ja keelitada. Mida mees tegema peab? Tantsima. Tantsima meisterlikult seni, kuni muusika mängib. Ja peategelane tantsib … kõige ootamatumatel viisidel!

Murakami! Ootasin imet……… Aga seda ei sündinud!

  

40. Julie Clark

Viimane lend : [krimilugu vahetatud identiteedist]

The last flight
Inglise keelest tõlkinud Ülle Jälle
Tänapäev, 2021 (Tallinn : Pakett)
Sari New York Times bestseller

Claire Cooki elu tundub täiuslik: ta on abiellunud Cookide suguvõssa, mis on peaaegu sama tähtis poliitiline dünastia kui Kennedyd, tal on maja Manhattanil, teda ümbritseb luksus ja terve armee teenijaid, kes tema elu korraldavad. Paraku on see ainult fassaad. Keegi ei tea, et Claire on mitu kuud pidanud plaani, kuidas haihtuda. Juhuslik kohtumine lennujaama baaris viib ta kokku naisega, kes tundub elavat samasugust elu – kohutavat. Koos langetatakse otsus vahetada piletid: Claire lendab Evana Oaklandi ja Eva Claire'ina Puerto Ricosse. Kuid teel Puerto Ricosse kukub Eva lennuk alla ...

39. Nina Lykke☝☝☝❗
Surmahaigus: arstiromaan
Full spredning: en legeroman.
Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming
Eesti Raamat 2021
Põhjamaade romaan
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Norra kirjanduse Brage auhind

Elin on töötanud perearstina kaks aastakümmet. Pea sama kaua on ta olnud abielus Akseliga. Kuid enne Akselit oli Bjørn, kes ilmub ootamatult välja Facebookis ja pöörab kogu elu pea peale. Elin kolib elama oma arstikabinetti, kus kogu päeva marsivad sisse-välja tema patsiendid. Ja kodumaja terrassil istub vihane Aksel, kui ta just ei ole nende lahutatud naabrinaise Groga voodisse läinud. „Surmahaigus“ on romaan eneseunustamise needusest ja eituse õnnistusest. Selle raamatuga nihutab Nina Lykke meditsiiniteemalise romaani piire. Tema teos on sotsiaalse satiiri ere näide, keskeakriisi ja purunenud abielu meeleolukas „kliiniline ja satiiriline“ analüüs, mille teeb särav arstikitlis peategelane Elin. Nina Lykkel on tänapäevase Jane Austenina imeline võime tüüpilisest universaalsest rumalusest läbi näha ja selle üle ironiseerida. Kirjeldades valge keskklassi elu talumatut kergust, näitab autor meile selle aja rumalust, milles me elame, minetamata sealjuures empaatiavõimet. Kui hea kirjanduse eesmärk on panna lugejat oma ellusuhtumist muutma, siis on Lykke oma „Surmahaigusega“ selle saavutanud. Nina Lykke (s 1965) debüteeris 2010. aastal kriitikute tunnustuse võitnud novellikoguga. Tema romaan „Oppløsningstendenser“ (2013) pälvis samuti kiitvaid arvustusi. 2016. aastal ilmunud „Nei og atter nei“ sai Lykke läbimurderomaaniks. „Full spredning – en legeroman“ („Surmahaigus“) on Nina Lykke neljas raamat ja selle eest pälvis ta 2019. aastal Norra kirjanduse Brage auhinna.

Mõni raamat närib end lugeja sisse. Seda on raske ja piinlik lugeda, sest tunned end selles ära ja alati mitte kõige paremates situatsioonide , pigem piinlikes olukordades või mõistad, et sa mõtled samamoodi aga ei julge endale tunnistada.

See raamat võiks olla meelelahutuslik abielurikkumise lugu. Aga ei ole –on aus , irooniline sissevaade keskealisuse olemusse.  Kuna peategelane on perearst, siis kohati küünilisuseni ulatuv patsientide analüüs.  Soovitasin oma tütrele, eks pärast küsin, mida arstid raamatust  arvavad 

Stiilinäide lk 145 Ukse taga koridoris on paksult tarbijaid ja kliente, kes ootavad oma teenindus-, kvaliteedi- ja empaatiakvooti, sest elanikkond muutub aina põduramaks ja tundlikumaks ning samal ajal häbitumaks ja nõudlikumaks. Vanasti oli kombeks hoida arstist kaugele, sest arst võis avastada, et sa põed mõnd haigust. Praegu võime selle üle naerda, aga iga aastaga pean ma seda hoiakut üha arukamaks, mida massilisemaks arstil käimine muutub, sest arstid- tänu elanikkonna suurenevale tundlikkusele- ei tohi unustada, et ravi hõlmab ka silmsidet, empaatiat , lohutust ja julgustust, mistõttu iga patsiendi peale kulub rohkem aega kui iial varem. Aina enamates valdkondades tärkab vajadus hoolitsuse ja kaastunde järele ning kui see vajadus on kord tärganud, siis tuleb seda rahuldada, muidu tunneb inimene, et temast on mööda mindud, teda on halvasti koheldud, tema õigusi riivatud, ning mul on kuri kahtlus, et ootus saada aina enamates valdkondades riiklikku ja munitsipaalabi ning toetust ongi põhjustanud niinimetatud perearstipuuduse. Jutt, et perearste on juurde vaja, on võib-olla sama hea järeldus, et kui haiglaselt ülekaaluline on kõik koogid nahka pistnud, siis tuleb kooke juurde hankida, sest iga mööduva päevaga tunneb elanikkond, et tal on õigus saada üha enam aega, üha enam mõistmist, üha enam hoolitsust, ja mina väidan, et ükski neist ootustest ei too kaasa paremat elu ega paremat ravi, pigem vastupidi. Aga kui pakend on ilus, ei hooli keegi sisust. Kui ma vaid istun siin, naeratan ja räägin vaiksel kaastundlikul häälel ning näitan üles mõistmist ja empaatiat, siis pole sellest lugu, et ma ei tea, mida teen. Alternatiiväri on sellele ammu pihta saanud. Homoöpaadid, kiropraktikud ja sooleloputajad  võtavad vastu pastelses univormis, kabineti sein kaetud raamitud „diplomitega“, mis on täis pitsereid ja imelist kalligraafiat. Nad tunnevad lavastamise kunsti ja oskavad seda kasutada, ning kuna nad kasseerivad vastuvõtu eest sisse kaks tuhat, on neil ka aega, patsientide kaebusi ja heietusi kuulata.

Garanteeritud lugemiselamus!

 

38. Jo Nesbø☝☝☝❗
Kuningriik
Kongeriket
Norra keelest tõlkinud Riina Hanso
Varrak, 2021

 Väikeses Norra mägikülas kõrgeima mäe harjal elab automehaanik Roy pealtnäha rahulikku ja lihtsat elu. Tema noorem vend Carl on aastaid välismaal viibinud. Ühtäkki tuleb ta kodutallu tagasi ja käib välja geniaalse idee, mis peaks tooma jõukuse mitte ainult vendadele endile, vaid ka kogu külale. Tal on kaasas võluv ja ägeda loomuga abikaasa Shannon – Barbadose saarelt pärit habras naine. Carli kojutulekuga hakkavad sünged lapsepõlvesaladused taas pinnale immitsema. Teismelisena püüdis Roy oma nooremat venda tülinorijate ja kuulujuttude eest kaitsta, nüüd aga kipuvad Carli plaane varjutama ahnus ja reetmine. Kui küla politseiülem hakkab taas nende vanemate traagilise surma kohta küsimusi esitama, peab Roy otsustama, kui kaugele ta on nõus minema, et venda kaitsta. Ja mismoodi elada koos Shannoniga, kellel on õnnestunud üksildase Roy müürist läbi murda? „Kuningriik” on mitmekihiline, sünge ja võimas psühholoogiline põnevik. See on lugu suurtest ambitsioonidest, veresidemete jõust ja armastusest, aga ka hoolega varjatud perekonnasaladustest, mis panevad vendadevahelised sidemed proovile.

Nautisin lugemist. Isegi nii palju ,et kui õhtuks  oli lugeda jäänud 80 lehekülge, siis jätsin 30 järgmiseks  päevaks.  Esialgu tundus, et hoopis midagi muud kui Harry Hole lood. Ongi! Pigem võrdleksin raamatuga „Veri lumel. Veel verd“. Kui edasi lugesin ,siis tuletas Roy ka Harry Hole’ meelde.

Karm lugu ja väga hea!

Lk. 249 Sest väiksena ei saanud ma kuidagi aru, miks pidi Punamütsike ümberriietunud hundile selle viimase küsimuse suure suu kohta  üldse esitama, kui tal oli juba kahtlus, et see võib olla hunt. Kas ta siis aru ei saanud, et kui hunt taipab, et on paljastatud, kargab ta tüdrukule kallale ja neelab ta alla? Mina õppisin sellest loost järgmist: pea kinni pärast lauset „miks sul nii suured kõrvad on?“. Ütle, et sa lähed ja tood kuurist puid juurde ning, põrgu päralt, tule sealt tulema.

Lk. 388 „Me kõik valetame“, ütles ta. „Isegi kui me usume, et räägime tõtt. See mida me tõeks nimetame, on kõigest see vale, mis meid kõige paremini teenib. Ja meie omadus uskuda vajalikke valesid on piiritu.“

 

37.  Yrsa Sigurdardottir☝☝☝
Lüllikivi
IV osa Freyja ja Huldari sarjast
Gatid. Tõlgitud raamatust: Gallows rock
Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann
Varrak, 2020

Üsna Reykjavíki külje all seisab konarlikul ja kõledal laavaväljal Lüllikivi nime kandev kaljurahn. Kunagi hukati seal kurjategijaid, nüüd aga käivad seda kohta vaatamas turistid. Käivad kuni hommikuni, mil kaljult leitakse poodud mees … Mehe rinda löödud nael kinnitab, et tegemist ei ole enesetapuga. Tema luksuskorterisse saadetud politseinikke ootab ees veel üks mõistatus – keegi on sinna viinud ja üksipäini jätnud nelja-aastase poisipõnni. Poiss ei paista ohvriga kuidagiviisi seotud olevat, tema vanemaid ei leita ja lapse joonistuste järgi võiks arvata, et ta on olnud millegi kohutava tunnistaja. Uurija Huldar hakkab jahtima tapjat, temaga keerulistes suhetes olev lastepsühholoog Freyja aga otsima poisi vanemaid, ning tasapisi tulebki päevavalgele vägivalla, päratu rikkuse ja kättemaksuga täidetud karm  sündmusteahel … „Lüllikivi“ on neljas osa Freya ja Huldari sarjast.

Alates 2017 aastast on igal aastal üks raamat ilmunud. Ei kiida just ülivõrdes, kuid väga korralik krimka. Lõpuüllatus!  Lisaboonusena Islandi olustik ja eksootiline loodus ja.

36. Viveca Sten ☝☝
Hetke ajel : Sandhamni mõrvalood
I stundens hetta
Rootsi keelest tõlkinud Tiina Mullamaa
Pegasus, 2020

Suurepärane segu puhkuseidüllist, mõrvadest ja peretragöödiatest „Hetke ajel“ sündmustik leiab aset Stockholmi saarestiku väikesaarel Sandhamnis. Püsielanikke ei ole siin rohkem kui 120, kuid suvel vallutavad saare mitu tuhat turisti, suvitajad Stockholmist ja purjetajad. Jaanilaupäev Sandhamni sadamas. Pidutsevad noored on vallutanud paadisillad. Tümpsub muusika ja voolab alkohol. Rahvamassis tuigerdab noor tütarlaps, kes politsei silme all kokku variseb. Esimest korda on oma rannal asuvas villas jaaniõhtut veetmas jurist Nora Linde oma uue armastatu Jonasega. Peomeeleolu kaob, kui Jonase teismeline tütar Wilma lubatud ajal koju ei tule. Tema mobiil ei vasta. Järgmisel varahommikul leitakse rannalt surnukeha. Kohale kutsutakse Nora lapsepõlvesõber, kriminaalpolitseinik Thomas Andreasson. Samal ajal jätkavad Jonas ja Nora Wilma otsimist. Kriminaaluurimisel ilmnevad juhtunu kohta eri versioonid. Thomas mõistab, kui subjektiivne võib tõde olla. Kõigil asjaosalistel on jaaniöiste sündmuste kohta oma versioon. Kes oli tol jaaniööl ohver ja kes oli mõrvar? Viveca Sten on üks Rootsi loetumaid krimiautoreid, keda on tõlgitud paljudesse keeltesse üle kogu maailma.

 Sandhamni mõrvalugude viies raamat. Arvasin, et ma pole Viveca Steni lugenud kunagi. Kuna esimest raamatut raamatukoguriiulil ei olnud, võtsin viimase- viienda. Ja väga hästi, leidsin oma blogist, et esimest raamatut „Vaga vesi“ olen siiski lugenud. Raamat meeldis mulle, kui lugemisvara puudu tuleb, siis loen ka vahelpealsed läbi.

35. Maggie O' Farrell
Käsi, mis hoidis mu käest
The hand that first held mine
Inglise keelest tõlkinud Külli Seppa
Eesti Raamat 2020
Costa romaaniauhind 2010 a.

 Paeluv romaan kahest naisest, keda viiekümne aastase vahemaa tagant ühendab kunst, armastus, reetmised, saladused ja emaksolemine. Lexie Sinclair kavandab endale erakordse elukäigu. Vanemate viisipärase maaelu kammitsais vaevlev neiu kavatseb põgeneda Londonisse. Seal hakkab ta seltsima Innes Kentiga, ajakirja peatoimetajaga, kes kannab sinise pardimuna karva lipse ja tutvustab Lexiele sõjajärgse Soho kütkestavat põrandaalust boheemlastemaailma. Lexie õpib reporteriametit, õpib tundma kunsti ja kunstnikke, õpib elama täiel rinnal, kirgliku armastuse nimel. Ta rajab endale mitu elu ning kõik nad on tavatud. Ja lapseootele jäädes ei kõhkle naine hetkegi last omal käel üles kasvatamast. Aastakümneid hiljem – tänapäeva Londonis – üritab noor kunstnik Elina pärast sünnitust jalgu alla saada. Ta ei tunne ennast ära: ta leiab end tänavail paljajalu kõndimas ning talle ei taha kuidagi meenuda see pisike seik, kui ta lapsele elu andis. Isaks saamine toob aga Elina kaaslasele Tedile meelde ammu ununenud asju; mälupilte, millele ta mälus kohta ei ole. Ning just siis, kui mälestused Tedi aina enam häirima hakkavad, saab selgeks, et neid kahte lugu – kahte naist – näib miski ühendavat. Miski, mis muutub aina liigutavamaks ja kaunimaks, mida lähemale selle paljastamisele jõutakse. „Käsi, mis hoidis mu käest“ on hingekriipiv, meeltliigutav teos ja suurepärane sissevaade sellesse, kuidas me oma elu loome ja koost võtame, kelleks me end peame, ning kuidas see, mis inimesest maha jääb, võib meid etteaimamatult kokku viia. Maggie O’Farrell (1972) on nüüdisaegse Iiri kirjanduse tuntumaid esindajaid. 2010. aastal pälvis ta raamatu „Käsi, mis hoidis mu käest“ eest Costa romaaniauhinna.

Eesti keeles on autorilt varem ilmunud romaan „Esme Lennoxi kadumine“ (2018) .Kuna see mulle väga meeldis, lugesin ka uut raamatut. Aga loetud raamatust elamust ei saanud.

34. Sally Hepworth
Ämm
The mother- in- law
Inglise keelest tõlkinud Siiri Sau
Ersen 2021

Kõik selles perekonnas varjavad midagi Hetkel, mil Lucy oma abikaasa emaga kohtus, mõistis ta, et ta pole selline minia, keda Diana oli vaimusilmas oma täiuslikule pojale ette kujutanud. Ehkki ta oli kogu aeg erakordselt viisakas, sõbralik ja väga lahke, jäi Diana, vaatamata Lucy pidevatele poolehoiukatsetele, minia suhtes jahedaks. Ning kuna Diana oli kogukonna tugisammas, naispagulaste eestkõneleja ja aastakümneid õnnelikult abielus, ei olnud kellelgi tema kohta halba sõna öelda… peale Lucy. See oli seitse aastat tagasi. Nüüd on Diana surnud ja tema surnukeha lähedalt leiti enesetapukiri, mis annab mõista, et ta ei soovinud sisikonda hävitava vähi tõttu enam elada. Kuid lahkamisel kasvajat ei leita. See-eest leitakse jälgi mürgist ja tõendeid lämmatamisest. Kes küll võis Diana surma soovida? Miks ta viimasel tunnil testamenti muutis ning mõlemad lapsed ja nende abikaasad pärandist ilma jättis? Ja miks Lucy ämma lahkumise üle eriti ei kurvasta? Mõranenud suhted ja sügaval peituvad perekonnasaladused haaravad selles Sally Hepworthi ootamatute pööretega paeluvas romaanis lugejat iga leheküljega üha enam.

Otsisin Austraalia kirjanikke ja leidsin Sally  Hepworth’ i, kelle kaks raamatut Ersenis avaldatud.  Loen Erseni kirjastuse raamatuid väga harva, sorry, aga pean kergemat sorti meelelahutuseks. Mõned korrad olen seal aga tõelisi pärle avastanud. See kord mitte

33. Karsten Dusse☝☝☝
Eneseabimõrvad : rahustav kriminaalromaan

 Achtsam Morden

Saksa keelest tõlkinud Eve Sooneste
Tänapäev, 2020

Tutvustusest: Björn Diemel on advokaat, kellel on oma pere jaoks väga vähe aega. Murelik abikaasa sunnib teda osalema esoteerilisel koolitusel kohaloleku jõust, et töö ja isiklik elu paremini tasakaalu viia. Koolitus osutub ootamatult edukaks, sest Björn juurutab õpitud tarkusi ka tööl – tõsi küll, mitte päris ette nähtud moel. Kui üks ilmselgelt kriminaalne klient hakkab probleeme tekitama, lööb Björn ta lihtsalt maha, kõiki õpitud tarkusi hoolikalt järgides. „Eneseabimõrvad“ on ohtra musta huumoriga segu eneseabiraamatute tarkustest ja krimiromaanist. See on üks viimaste aastate müüdumaid raamatuid Saksamaal.

Andekas raamat, mulle väga meeldis, aga olen ma ka ju eneseabi raamatute lugeja. Peategelane Björn on nutikas ja vaimukas. Lugesin mõnuga, mõtlemata ja omajagu imetlesin autorit, kes nii andeka  raamatu välja mõtles. Kohalolu kohta õppisin vist rohkem kui Eckhart Tolle raamatutest.

Peatükkide eel on toodud katkendid Joschka Breitneri raamatust  „Aeglustus möödasõidujoonel- kohalolu juhtidele.“ Kui internetis otsida  Joschka Breitnerit, siis avaneb raamatu autori pilt.

Järgnevalt stiilinäited Joschka Breitneri sulest:

Kui te seisate ukse taga ja ootate, siis te seisate ukse taga jaotate.
Kui te tülitsete oma naisega, siis tülitsete oma naisega.
See on kohalolu.
Kui te seisate ukse taga ja ootate ja kasutate aega selleks, et mõttes ka naisega tülitseda , siis see ei ole kohalolu.
See on lihtsalt rumalus.

See esimene on mu lemmik.

Meid ei muuda rahutuks see, mis on juhtunud. Hirm tuleb peale alles siis, kui juhtunut hindame. Ükski sündmus ei ole iseenesest halb ega hea.

Kui tajute pinget, tehke endale selgeks kolm asja.
1. Te ei pea midagi muutma.
2. 2. Te ei pea midagi seletama.
3. 3. Te ei pea andma hinnangut.
Lõdvestumiseks ei pea te midagi tegema. Ainuüksi pinge märkamine ja tunnistamine teeb mõnikord imet. Te ei pea ka otsima pinge põhjust. Lubage endal lihtsalt olla pinges. Ja te ei pea andma hinnangut, kuidas pinge teile mõjub. Lubage pingel olla pinge. Ja pange tähele , kuidas pinge seetõttu lihtsalt ise üle läheb.

Kui me vaatleme asju ilma neile hinnangut andmata, võime neilt võtta negatiivsuse. Kui aga omistame asjadele , mida vaatleme, midagi heatahtlikku, võime neid isegi positiivseks pöörata.

Leidub inimesi, kes suhtlevad avatumalt, ja neid , kes suhtlevad tagasihoidlikumalt. Tagasihoidlikud inimesed hakkavad avatumaid üsna kiiresti häbematuteks pidama. Selle asemel, et asjatult teiste häbematusest ärrituda, on võimalik suhtlusstiilide erinevusega tööd teha. Olge oma soovide väljendamisel vähem tagasihoidlik. Ja vastake arvatavale häbematusele selgelt. Parim vastus õigustamata nõudmisele on: !Aitäh, et sa oma soovi nii ausalt väljendad. Kahjuks pole seda võimalik täita.“

Mõistagi võite rohikõrsi sikutada, et need kiiremini kasvaksid. Võite ka pea rohule asetada, kuni see kasvab. Kumbki tegevus ei mõjuta rohu kasvamist. Kuid vaid üks neist aitab teil välja puhata, et hiljem rohtu niita.

Kui tahate kedagi oma arvamuses veenda, kehtib siin lihtne tõde: uuendustele on avatud inimene, kes tunneb end hästi. See , kes end hästi ei tunne, tõrjub neid tahtmatult. Looge õhkkond, milles tunnete end hästi. Kandke oma rahulolu ja avatus üle vestluspartnerile. Üllatage teda positiivselt. Muutke ta uudishimulikuks. Rääkige talle sellest, mida teie ettepanek kaasa toob. Siis pole veenmine enam vajalik, vaid juba on toimunud.

Kõik peavad surma halvaks. Surm on aga teie parim sõber. Võite teda sajaprotsendiliselt usaldada. Tal on täiesti ükskõik , millega olete elus alt läinud. Surm võtab teid sellisena, nagu olete. Miks te ometi arvate, et elu seda ei tee?

Aga "Eneseabimõrvad" ei ole eneseabi raamat, ikka krimka koos kõigi sündmustega, mis ühes raamatus, kus tegutseb maffia, toimuvad. Pigem selline meeste raamat. Miks? No järgnevat lõiku peategelase mõtisklustest loevad nad mõnuga:

Ta tahtis tagasi saada toda tasakaalukat ja edasipüüdlikku idealistlikku noort meest, kellesse ta oli kümne aasta eest armunud. Kui oleksin oma naisele mingil hetkel öelnud, et ka mina tahan tagasi saada seda keha, millesse kümne aasta eest armusin, siis oleks meie abielu selsamal hetkel lõppenud. Ja täie õigusega. Naise kehale tohib aeg iseendastki mõista jälje jätta. Aga mehe hingele ilmselt mitte. Ja sellepärast ei läinud mu naine oma kehaga ilukirurgi juurde, vaid mina oma hingega kohalolunõustamisele.

Lugesin läbi ja ostsin ka kingituseks. Meesterahvale.

Autor ise ka pildil muhe mees.

Teemat on Karsten Dusse järgnevates raamatutes edasi arendanud ja Amazoni hinnangute järgi tundub, et edukalt.  

 Ilmunud on 2. raamat „Das Kind in mir will achtsam morden“ ja kolmas raamat „ Achtsam morden am Rande der Welt“.

32. Kate Kessler

Küll hunt hunti tunneb. Audrey Harte'i esimene raamat 

It takes one
Inglise keelest tõlkinud Nele Sillaots
Päikese Kirjastus, 2017  

Tutvustusest: Kriminaalpsühholoog Audrey Harte naaseb pärast seitse aastat kestnud eemalolekut taas koju. Ta peab silmitsi seisma sosinate ja kuulujuttudega, mis on tema perekonda kummitanud juba kaua enne ta lahkumist. Sest kui Audrey oli kolmeteistkümneaastane, tappis ta koos oma parima sõbra Maggiega tolle isa. Juba esimesel õhtul satub Audrey Gracie kõrtsi ees sõnavahetusse purjus Maggiega. Kahjuks on sel ka mitmeid pealtnägijaid, teiste seas kõrtsi omanik ja Audrey kunagine silmarõõm Jake. Koju sõites arvab Audrey, et hullemaks asjad nagunii enam minna ei saa. Kuni järgmisel hommikul leitakse Maggie surnukeha. Audrey on nii peamine kahtlusalune kui ka ainus, kes oskaks seda juhtumit lahendada. Ta peab leidma mõrvari – enne, kui mõrvar leiab tema. “Küll hunt hunti tunneb” on uue, kriminaalpsühholoog Audrey Harte’i töödest ja tegemistest pajatava põnevikesarja esimene raamat. Lapsepõlves sattus Kate Kessler tihti pahandustesse, kuid nüüd eelistab varasem seaduserikkuja Kate neist pigem kirjutada. Ta veedab oma päevi, kirjutades inimeste tegude põhjustest. Ta elab koos abikaasaga Uus-Inglismaal. Audrey on meeldiv raamatukangelane ning oma söakuse ja hea huumorimeelega saab ta peagi kõigi nende lemmikuks, kellele meeldivad mitte nii sünged ja trööstitud põnevikud. – Kirkus Review of Books Sarja esimeses raamatud põimub intrigeeriv müsteerium eripalgeliste tegelaskujudega. Hea kriminulli austajad leiavad Kate Kessleri romaanist nii mõndagi, mis neile meeltmööda. – Booklist Kessler loob selles kiires, ootamatuid pöördeid täis põnevikus meeldejääva peategelase, kelle tegemistele on lihtne kaasa elada. – Sandra Block

Audrey Harte’i sarjast on Kate Kessleri nime all kokku 3 raamatut ilmunud. Rohkem eesti keelde pole tõlgitud.  

Mulle raamat täitsa meeldis see, kuid ei midagi teistsugust ega erilist. 

Kate Kessleri kohta leidsin, et Kate Kessler on on üks Kanadas 1971. aastal sündinud autori kuuest kirjanikunimest (nom de plume), kes sõltuvalt kirjutatavast žanrist kannab ka nimesid Kate Cross, Kady Cross, Kathryn Smith, Kate Locke ja Kate McLaughlin.

31.  Mark Manson☝☝☝
Kuradile! : suva olemise peen kunst : ebaintuitiivne lähenemine paremini elamiseks
The subtle art of not giving a f*ck
Tõlkinud Kaur Sinissaar
Kunst 2017

Tutvustusest: Superstaarist blogija lõikab selles põlvkonda määratlevas eneseabiraamatus nagu skalpelliga läbi meid ümbritsevast jamast ja näitab meile, kuidas vabaneda pidevast vajadusest olla “positiivne”, et meist võiks päriselt saada paremad ja õnnelikumad inimesed. Meile on aastakümneid räägitud, et positiivne mõtlemine on õnneliku ja täisväärtusliku elu võti. „Kuradile positiivsus,” ütleb Mark Manson. Mansoni meeletult populaarses internetiblogis ei kõnele ta millestki läbi lillede ega ümber nurga. Tema räägib asjadest nii, nagu need on – annus toorest, värskendavat ja ausat tõde, mida tänapäeval kangesti napib. On piiratud arv asju, millest me oleme võimelised hoolima, nii et meil tuleb välja selgitada, mis meile tõesti korda läheb, selgitab Manson. „Kuradile! Suva olemise peen kunst“ on kui hädavajalik hetk, kus keegi sul õlgadest kinni haarab, sulle sügavale silma vaatab ja sinuga päriselt räägib, kuid raamat on ühtlasi täis tujutõstvaid lookesi ja halastamatut huumorit; see on kui värskendav kõrvakiil autori põlvkonnale, et aidata eluga rahul olla ja kahe jalaga maa peal püsida.

Raamat vedeles raamatukogus letil, ma polnud sellisest isegi kuulsin. Aga oli lahe lugemine. Keegi eelnevatest lugejatest oli esimesel 10 leheküljel ka kõik tähelepanuväärsemad kohad rohelisega alla jooninud.

Iseäralik eneseabi  raamat. Üsna teistmoodi. Eriti esialgu tundub nii, kuigi pärast suubub ikka kõik samasse sängi.  Sellised peatükid:  Ära püüa; Õnn on probleem.  (Õnn tuleb probleemide lahendamisest); Sa ei ole eriline; Kannatamise väärtus; Sa teed kogu aeg valikuid; Sa eksid kõiges (aga mina eksin samuti); Ebaõnnestumine on edasiviiv; Ei ütlemise olulisus; ….. Ja siis sa  sured. 

Aga  kõike, mis teisteski eneseabiraamatutes, räägitakse oma nurga alt, huvitavalt ja vaimukalt.

Esimene peatükk algab kirjanik Charles Bukowski elulooga- kuidas sobitusid kokku edu ja enda kui ebaõnnestunud hädavaresega rahul olemine. 

Tahaksin ehk veel mõnikord sirvida. Väga kosutav on lugeda , et ma ei peagi kõike teadma, et ma võin vabalt öelda, et ma ei tea. Võin vabalt eksida ja seda öeldagi, et olen ka ekslik. Ning-  ma ei pea mahtuma selle tubli 65+ inimese, targa ja hoolsa töötaja rolli, keda töölt ära ei taheta lasta. Lisan irooniliselt- seni kui ta oma rollis püsib.

Mõned katked. 

Meie ajastu kultuurile on omane panna haiglaselt palju rõhku ebarealistlikult positiivsetele ootustele: ole õnnelikum. Ole tervislikum. Ole parim, parem kui kõik teised. Ole targem, kiirem, rikkam, seksikam, populaarsem, viljakam, enam kadestatud ja rohkem imetletud.

………

Iroonilisel kombel on sellel täielikul keskendumisel positiivsele- sellele, mis on parem, etem- vaid üks mõju, nimelt tuletada meile ikka ja uuesti meelde seda, mida me ei ole, mis meil puudu on, milleks meil oleks tulnud saada, kudi me ei suutnud seda. Kui aus olla, siis ei tunne ükski tõeliselt õnnelik inimene vajadust seista peegli ees ja endale korrutada, et ta on õnnelik. Ta lihtsalt on.

Filosoosf Alan Watts tavatses nimetada seda „Tagurpidi seaduseks“- arusaam, et mida enam sa püüdled parema tunde poole, seda rahulolematumaks sa muutud, kuna milelgi poole püüdlemine vaid süvendab veendumust, et sul on sellest puudu.

Mina küll tunnen inimesi, kelle kohta võib öelda:

See õigust täis olek moodustab omalaadse suletud süsteemi, nartsissistliku mulli, mis väänab kõike ja ükskõik mida selliselt, et antud mulli vaid tugevdada. Inimesed, kes tunnevad, et neil on kõiges õigus, näevad iga elujuhtumit kui enda suuruse kinnitust või siis ohtu sellele. Kui nendega juhtub midagi head, siis seetõttu, et nad saatsid korda mingi imelise saavutuse. Kui nendega juhtub midagi halba, siis seetõttu, et keegi on nende peale kade ja üritab neile käkki keerata. Õigust täis olek on läbitungimatu. Sellise mõtteviisiga inimesed petavad end ükskõik millega, kui see ainult toidab nende üleolekutunnet. Nad hoiavad seda mõttelist fassaadi püsti iga hinna eest, isegi kui selleks tuleb ümbritsevaid inimesi füüsiliselt või emotsionaalselt ära kasutada.

Mul on hea meel, et see raamat mulle kätte sattus. '

30. Marion Chesney☝☝

Snoobide võim

Edwardi-aegne mõrvamüsteerium
Snobbery with violence
Inglise keelest tõlkinud Ragne Kepler
Tänapäev 2020

Tutvustusest: Marion Chesney on Eesti lugejale tuntud M. C. Beatoni pseudonüümi all kirjutatud Agatha Raisini ja Hamish Macbethi lugudega. Käesolev on esimene raamat tema ajalooliste krimkade sarjas, mille tegevus toimub Edwardi-aegsel Inglismaal, kus noor mässumeelne leedi Rose ning kapten Harry Cathcart lahendavad nii mõrvamüsteeriume kui ignoreerivad mõnuga kõrgseltskonna jäika etiketti. Sarja esimeses raamatus valmistab paksude pruunide juuste, ideaalse figuuri, õrna jume ja suurte siniste silmadega Rose oma isale Hadshire’i krahvile meelehärmi, sest Sir Geoffrey Blandon pole leedi Rose’ile abieluettepanekut teinud, mis aga ei takista teda ümber neiu tiirlemast. Viimases hädas pöördub krahv Derringtoni parun noorim poja Harry Cathcarti poole, millest saab alguse Harry kuulsus „asjade lahendajana“ ja tema tutvus mässumeelse Rose’iga. Rose peab Harryt „ärritavaks“, Harry Rose’i „üdini ebanaiselikuks olendiks“, ometi leiavad nad just teineteises liitlase, kui kõrgseltskond püüab maha vaikida sünged sündmused Hedley markii lossis.

Kontsertiinaga mängis Goodby Dolly Gray“ või Down at the Old Bull and Bush

Peatükkide algust kaunistavad huvitavad tsitaadid, näiteks

Luulet on kõrgema klassi hääldusega võimatu korralikult lgeda, neil on nii armetult üksluised vokaalid. Suur osa neist pärineb Victoria ajastu ladviku peenutsevast venitamisest, kes püüdsid jätta kuulajale mulje, et teevad teene, et üldse nendega räägivad. J. B. Priestley „Edwardlased“

Andekas, vaimustav kerge lugemine meistrilt!

Kirjutan ümberjutustuse ühest lõigust, mis annab aimu. Hertsog seisatas turul müügileti ees, kuhu olid laotud puidust salvrätirõngad. Hertsog küsis oma teenrilt, mis need on. Teener seletas, et keskklassi inimesed panevad need lauale, et toidukordade vahepeal neis oma salvrätte hoida. Hertsog oli hämmelduses, et kas tõesti inimesed keeravad salvrätid kokku ja kasutavad järgmise eine ajal uuesti. Teener vastas jaatavalt ja hertsog ahmis õhku: Armas jumal! Mul polnud aimugi , et säärast vaesust on olemas.

Aristokraatide elust, kes sel ajal vastandas end laienevale keskklassile  ega võtnud omaks: teenijarahvast üldreeglina ei pandud tähele ja nendega ei sobinud rääkidagi. Peategelane Rose on teistmoodi- äärmiselt ebanaiselik nagu tema kohta öeldakse ja osales sufražettide ( 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses naiste õiguste (eriti naiste valimisõiguse) eest võitleva liikumise liige) liikumises.

Kellele Agathe Raisin meeldi, vaimustub ka sellest raamatust.

Veebruar 2021 teatris

Eesti Draamateater
Klaus Mann
Mefisto
Kertu Moppeli dramatiseering samanimelisest romaanist

Romaani tõlkinud Rita Tasa

Esietendus 12. veebruaril 2021

Lavastaja  Kertu Moppel
Kunstnik  Arthur Arula
Koreograaf  Jüri Nael
Valguskujundaja  Priidu Adlas
Helikujundaja  Lauri Kaldoja
Videokujundaja Epp Kubu

Mängisid:

Hendrik Höfgen-Juhan Ulfsak

Hans Miklas- Lauri Kaldoja

Otto Ulrichs-  Hendrik Toompere jr

Barbara- Teele Pärn

Nicoletta von Niebuhr ja Lotte Lindenthal- Merle Palmiste

Angelika Siebert- Inga Salurand,

Julietta-Sandra Ashilevi

Ministerpresident- Indrek Sammul

Direktor Kroege Guido Kangur

Dora Martin - Britta Soll

Böck- Karmo Nigula

Aleksander Eelmaa ja Rahvusooper Estonia poistekoor

Lavastus põhineb Klaus Manni romaanil „Mefisto”. Mann kirjutas romaani aastal 1936, kui ta oli põgenenud Saksamaalt natside võimuletuleku tõttu Hollandisse.

Romaani peategelane on Hendrik Höfgen, suurepärane näitleja, kellele meeldib olla tähelepanu keskpunktis. Ta laulab, tantsib, teeb nalja, ta on võluv ja lõbus. Tema isikus on ühendatud suur kunstnik ning väljapaistev showmees. Höfgen on just teinud oma esimese suurrolli (Mefistofeles Goethe „Faustis”), kui Saksamaal tulevad võimule natsionaalsotsialistid. Höfgenil on valida, kas jätkata oma tõusujoones kulgeva karjääriga, isegi kui ta peab selle nimel tegema koostööd poliitilise jõuga, mille vaateid ta absoluutselt heaks ei kiida; või seista oma väärtushinnangute eest, mis paraku tähendaks ka tema karjääri lõppu. Klaus Manni jaoks on tegu väga isikliku looga, sest Höfgeni tegelaskuju põhineb Manni õemehel, tolle ajastu suurimal Saksa näitlejal Gustaf Gründgensil. Manni romaani põhjal valmis 1981. aastal Ungari režissööri István Szabó film „

Alustasin Klaus Manni romaani“ Mefisto: romaan ühest karjäärist“, tõlkinud Rita Tasa ( Eesti Raamat, 1986) lugemist novembris 2020, siis kui ostsin piletid etendusele. Ja raamat on kusagil 75. lehekülje juures pooleli tänaseni. Ma kuidagi ei suutnud hoomata tervikut, tegevust ja tegelasi oli nii palju. Romaani tõlkija Rita Tasa ütleb romaani järelsõnas: Saksa kirjanik kirjeldab oma romaanis ühe näitleja karjääri, mis saab teoks tänu sellele, et peategelane laskub kompromisside teele ja interpreteerib natsismi millegi mõistuspärasena, kuigi on täiesti teadlik vastupidisest.

Seetõttu olin skeptik ka etenduse suhtes. Asjata. Etendus meeldis mulle väga. Lugu omandas minu jaoks tähenduse selle tegevustiku toimumise aja kontekstis, lisaks oli siin nii  palju allhoovusi viitega meie endi lähiajalukku kui ka tänapäeva. Ma muuseas teeksin etenduse vaatamise EKRE valijatele kohustuslikuks.

Etendust on huvitav vaadata, suur osa on  huvi püsimisel (minu abikaasa näite põhjal)  laulu- ja tantsunumbritel, Tšehhovi lavastamisel Berliini teatris, samuti ka video ja lava tagaosa kasutamisel. Suurepärane!

Kui näitemängust rääkida, siis ei saa üle ega ümber Juhan Ulfsakist. Super osatäitmine. Üle kahe tunni järjestikku laval. Arvasin, et etendus kahes vaatuses, siis mõtlesin, et koroona tõttu mängitakse ühe hooga , nüüd kavalehelt loen, et ongi ühes vaatuses.

Harva tahan ma draamatükki kaks korda vaadata, see eelisõigus ooperil, aga seda tükki vaataksin küll kord veel , süvenemise ja  näitlejate mängu nautimisega. Etendus puudutas mind sügavalt ja pani mõtlema mugavuse ja konjunktuurluse üle igapäevaelus. Kavalehe lugemine seisab veel ees.

Imetlen noore lavastaja ja dramaturgi  tööd- kui hästi on ta suutnud tabada romaani põhiküsimuse ja siduda selle lähiajaloo, nõukogude okupatsiooni ja kaasaja teemadega.

 

 

 Giuseppe Verdi

Trubaduur

Il trovature

Salvatore Cammarano  libreto Leone Emanuele Bardare täiendustega  Antonio Garcia Gutierrese näidendi „El trovador“ järgi.

Maailmaesietendus 19. jaanuaril 1853 Rooma teatris Apollo

Esietendus Rahvusooperis Estonia 03. veebruaril 2021

 Dirigent Kaspar Mänd

Lavastaja Neeme Kuningas

Dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik Anna Kontek (Soome)

Manrico-Dimitris Paksoglou (kreeka)

Leonora- Silja Aalto (UK)

Azusena -Maria Berezovska

Krahv di Luna - Rauno Elp

Ferrando - Priit Volmer

Ines - Juuli Lill

Ruiz-  Heldur Harriy Põlda

Sõnumitooja- Yixuan Wang

Vana mustlane -Tambet Kikas

Rahvusooper Estonia koor ja orkester

 Krahv di Luna ja Manrico võitlevad Hispaania kodusõjas vastasleerides. Nad on mõlemad armunud Leonorasse, kes armastab Manricot. Mineviku hirmutavad saladused heidavad nende saatustele varju. Nimelt on mustlanna Azucena aastaid tagasi ja meeltesegaduses, arvates et viskab tulle di Luna imikust venna, heitnud tulle oma poja ning kasvatanud Manrico üles kui enda oma. Kui Manrico vastaspoolele vangi satub ja surma mõistetakse, pakub Leonora mehe elu eest ennast. Krahv di Luna on vahetusega nõus, kuid teada saades, et naine on vahetult enne nende kohtumist mürki võtnud, laseb Manrico hukata. Meeleheitel Azucena teatab krahvile, et too on tapnud oma venna …

  

See kord „Trubaduur“ Estonias, üldse neljas kord minu jaoks.

Esimest korda nägin Verdi „Trubaduuri“ 2008 a Budabestis ooperireisil.

Teist korda 2011 a. N.Y. Metropolitan Opera ülekandes kinos ja kolmas kord 2016 aastal Berliinis. Kirjutasin sellest siin https://www.blogger.com/blog/post/edit/548475918052932577/479092159078668433 .
Väga kaua pidin otsima seda lehekülge, kahju, et ma ei tule oma blogi otsinguga pärast blogiformaadi muutumist enam toime teisiti kui ülevalt alla kerides.

Budabesti ooperikülastuse kohta mul märkmeid pole, seega ei tea, kes seal laulsid.

MET-is laulsid Leonorat Sondra Radvanovsky, krahv di Lunat Dmitri Hvorostovski, ja Azucenat Dolora Zajick. Kahtlemata parim esitus. Surematu Dmitri Hvorostovski „Il balen del suo sorriso" hingestatud esitus on parim, mida olen kuulnud.
Berliinis sain Leonorana kuulda suurepärase häälega Angela Meadet.

Estonias vaimustas mind esiteks teadmine, et jälle ooperis Viimati vaatasin Estonais „Don Pasqualet“. Millal? 100 aastat tagasi vist.
„Trubaduuris“ on mustlasromantikat, armastust, kirge ja võimuvõitlust! Kõik see oli kohal ka Estonia laval. Nautisin ooperit algusest peale. Paaril korral läks silm meeleliigutusest märjakski.
Mulle meeldis väga tagasihoidlik lavakujundus- üksik puu laval ja pöörleva lava oskuslik ärakasutamine. Vähene butafooria lubas keskenduda täielikult lavale ja artistid laulsid publikule. Nagu Margarita Voites kunagi tabavalt ütles kui pärast aariat lavastaja palus tal tõmbuda tagaplaanile ja igatseda, aga talle meeldis igatseda lava eesäärel. Lugesin Margarita Voitese raamatust.

Estonias meeldisid  mulle väga Azusena osatäitja Maria Berezovska ja Leonorat laulnud noor ja särav Silja Aalto. Ka Rauno Elpilt oli võimas ettekanne, kuid minu jaoks jäi sügavusest puudu. Sorry, aga  võrdlusmaterjal on mul klass kõrgemal, olen seda aariat plaadilt ja internetist sadu kordi kuulanud. Krahv di Luna „Il balen del suo sorriso"on minu jaoks selle ooperi tunnuslaul.

Aga oma ajas ja kohas oli Estonia „Trubaduur“ suurepärane.
Tundsin ooperist nii suurt puudust, et küllap lähen vaatama ka teist koosseisu. Tahaksin kuulda Robert Luci Manrico osas. Üldse tahaksin olla nagu Balzaci kangelannad, kes õhtuti,  kui midagi teha polnud, ooperist „läbi sõitsid“. Tallinn on kahjuks pisut kaugel.

Nii see ooperikülastus on , eile käisin ooperis, täna kuulasin youtubes kõiki partiisid erinevate esitustes üle.

Verdi mälestussamba pilt Busseto linnakeses ülal on minu enda poolt pildistatud 2012. a unustamatul reisil "Muusikaline Itaalia".

Veebruar 2021

 Veebruar ei saa lugemuse poolest nii edukas olema kui jaanuar. Jaanuaris lugesin erakorraliselt kokku 19 raamatut- tänu pikkadele pühadele, veel pikematele õhtutele ja töölt vabaks võetud päevadele.  Veebruaris viimaks ometi on  mul ka kultuuriüritusi plaanis. Laupäeval saab lõpuks ooperisse- Estonias „Trubaduur“, edasi Draamas „Mefisto“ ja Endlas „Hotell laibaga“.  Endla etendusele on mul juba kolmandad ümbervahetatud piletid- ehk läheb seekord õnneks.

Lumi ja talv on nüüd kohal, aga minu veebruar see ei ole. Mulle meeldib see veebruar, millest Viivi Luik kirjutas „Väljas on veebruar täna ja orgudes ruskavad pajud…“. Sellist tunnet veel ei ole - pajud on paksu lumekoorma all. See on nädalavahetuse pilt koduvärava tagant. 

Nii lumevangis ma siiski ei ole. Teisele poole läheb lahtilükatud tee, mida mööda ma igal hommikul tööle sõidan. Ütlesin välja, et ma järgmise aasta jaanuaris oma volituste pikendamiseks nõusolekut ei anna. Seega on nüüd sõita jäänud 4 päeva vähem kui aasta. Kuulutan seda nüüd igal pool, et võtta endalt ära taganemistee!  Minu jaoks saab see olema suur muutus. Olen töötanud ja karjääri (? on see ikka karjäär)  teinud oma viie lapse kõrvalt , oma kaheksale lapselapsele pole ma jõudnud korralik vanaema olla. Korralik, ma mõtlen nagu varuhoidja, kes alati olemas. 

Aga tagasi teemasse- raamatute juurde.

29. Nadeem Aslam☝☝

Kuldne legend

The golden legend

Inglise keelest tõlkinud  Malle Klaassen

Gallus 2021

Briti-Pakistani autori Nadeem Aslami paeluva ja tundliku romaani „Kuldne legend” tegevustik leiab aset Pakistanis Zamana linnas, kus arhitektidest abielupaar ühel hommikul juhuse tahtel tulevahetuse alla jääb ning mees surma saab. Sügavas leinas Nargis on ühtäkki sattunud poliitiliste ja usuliste konfliktide keskmesse. Ühelt poolt nõuab sõjaväe salateenistus, et ta annaks avalikult andeks oma abikaasa ameeriklasest mõrtsukale, teisalt hoiavad tal silma peal kohalikud islamiäärmuslased.

Samal ajal külvab naabruskonnas hirmu asjaolu, et keegi on hakanud mošee minaretist inimeste saladusi avalikuks tegema. Linnaosas, kus kristlased elavad kõrvuti moslemitega ja kus isegi pelk kahtlus sobimatus teos võib viia saatuslike tagajärgedeni, on sellistel paljastustel kõrge hind. Kui ühel päeval tuleb ilmsiks kristlasest rikšajuhi ja kohaliku moslemivaimuliku tütre armulugu, lahvatab sõge konflikt, kus ükski tee ei näi lepituseni viivat.

Teismelisena perega Inglismaale kolinud Nadeem Aslam (s 1966) on avaldanud viis romaani ja ühe novellikogu. Tema loomingu läbivaks teemaks on Pakistani lähiajalugu. Ta on pälvinud mitmeid auhindu ja olulisi nominatsioone, sh valiti ta romaaniga „The Blind Man’s Garden” Man Bookeri auhinna nominentide hulka.

Kaunis ja poeetiline raamat, vaatamata kõikidele nendele usuliste konfliktide õudustele, mida raamatus kirjeldatakse. Lugedes ajalehest, ei avalda  need konfliktid  mõju-kõik  toimub kusagil kaugel-  kuid ilukirjandus on võimas jõud- see puudutab lugejat.

28. Jo Nesbø    

Macbeth 

Macbeth
Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming
Varrak 2020

Jo Nesbø põnevikul „Macbeth” on Shakespeare’i näidendi kondikava ja tegelased, aga sündmustik on viidud 1970. aastate nimetusse troostitusse tööstuslinna. Korruptiivne politseiülem Kenneth on juhtinud linna moraalse laostumise mülkasse. Tema surma järel tekib lootus, et linna elujärg hakkab paranema, kui politseiülemaks kutsutakse aus ja põhimõttekindel Duncan. Politseinikud Macbeth ja Duff, noorpõlvesõbrad, kes kasvasid koos üles lastekodus, on paistnud silma võitluses rivaalitsevate narkojõukudega. Nüüd konkureerivad mõlemad samale kõrgele ametikohale. Samal ajal punub Lady, Macbethi elukaaslane ja mõjukas kasiinoomanik, enda ja oma armastatu jaoks auahneid ja mõrvarlikke plaane. Kõige taustal tegutseb narkoparun Hekate, Nähtamatu Käsi, kes on harjunud oma tahtmist saama ja mängib inimeste nagu malenuppudega. 

Ma ei mõtle sugugi, et Nesbø peabki jääma Harry Hole’ st kirjutama, kuigi krimkad tulevad tal tõesti väga hästi välja. Küllap oskab Nesbø kirjutada kõigest. Kahjuks Macbeth  tekitas minus küll segadust. Olen näinud filmi ja ooperit, lugenud Shakespeare.    Nesbø raamatus on ka kõik see, mis Shakespeare’ l olemas, aga pingutasin kuidagi lõpuni. Lugemiselamust ei saanud.

27. Mike Omer ☝☝☝

 Tapja teadvus 

A killer's mind.
Inglise keelest tõlkinud Martin Leis
Ersen 2021

Mõrvari mõttemaailm on tema mängumaa. Chicagos on kolm naist kägistatud, palsameeritud ja jäetud sellisesse poosi, nagu nad oleksid veel elus. FBI kahtleb politsei järeldustes ja saadab juhtumit uurima kriminaalpsühholoog Zoe Bentley.Zoe läheb kiiresti tülli oma uue partneri, eriagent Tatum Grayga. Zoe on kütt – terav ja tähelepanelik; Tatum on ennast täis mässaja, kes ei hooli reeglitest. Üheskoos peavad nad laskuma sarimõrvari psüühikasse ja mõistma tema väärdunud fantaasiaid – või muidu sureb naisi veel. Aga kui kolm tagasihoidliku välimusega ümbrikut paljastavad kõhedust tekitava seose Zoe lapsepõlves toimunud jubedate mõrvadega, saab jälitajast järsku jälitatav.Zoe on õppinud sukelduma tapja teadvusse, aga kas ta leiab võimaluse peatada oleviku koletis, kui ta ei suuda jagu saada oma mineviku deemonitest?

Michael Omer on Iisraeli romaanikirjanik. 2016. aastal ilmus  romaan "Ämblikuvõrk" ja selle järjed, millest sai kokku raamatusari "Glenmore Park Mystery". 2018. aastal ilmunud raamat "A Killer's Mind" tõusis Amazoni enimmüüdud raamatute nimekirjas 1. kohale. 

Olen harjunud Ersenit pidama rohkem kergemat kaalu ajaviiteromaanide valdajaks, kuid ajapikku olen sealt leidnud tõelisi pärle.

Õõvastava pealkirjaga väga hästi kirjutatud kriminaalromaan. Ootan väga, et eesti keelde tõlgitakse ka järgmine  Zoe Bentley raamat. Raamatu lõpp vähemalt järge ennustab.

Kes võitleb koletistega, vaadaku ette, et ta ise seejuures koletiseks ei muutu. Ja kui sa vaatad liiga kaua kuristikku, vaatab kuristik ka sinu sisse. Friderich Nietzche

26. Braithwaite, Oyinkan
Minu õde, sarimõrvar
My sister, the serial killer
Inglise keelest tõlkinud Sash Uusjärv
Tänapäev 2020

Kui Korede õhtusöögi katkestab ta õe Ayoola telefonikõne, siis ta juba teab, mida temalt oodatakse – pleegitaja, kummikindad, raudsed närvid ja häirimatu kõht. See oli juba kolmas kallim, kelle kaunitarist Ayoola „enesekaitseks“ teise ilma saadab, ja kolmas jama, mille Korede peab ära klaarima – nii otseses kui kaudses mõttes. Korede teab, et ta peaks politseisse minema, aga ta armastab oma õde ‒ ega ilmaasjata ei öelda, et pere on alati kõige olulisem. Pingete leevendamiseks käib haiglas õena töötav Korede pihtimas ühele koomapatsiendile, kelle ärkamiseks pole enam lootust. Ja siis ühel päeval hakkab Ayoola käima kohtamas sümpaatse noore arstiga haiglast, kus Korede töötab – enamgi veel, Korede on temasse salamisi juba pikka aega armunud. Ta ei taha, et too lõpetaks vereloigus, nuga seljas … Ja siis ärkab ootamatult mees, kellele Korede on pihtimas käinud. Koredel seisab ees mitu rasket valikut. „Minu õde, sarimõrvar“ on musta huumoriga vürtsitatud lugu verest, mis on paksem kui vesi … ja mida on märksa tülikam vaiba seest kätte saada.

Lahe raamat. Vahelduseks hea lugeda sellisel õhtul kui karmimad lood vastunäidustatud.

25.Läckberg, Camilla ☝☝☝ 

Inglitegija
Änglamakerskan.
Rootsi keelest tõlkinud Maiu Elken
Pegasus, 2020

1974. aasta lihavõttepühade ajal kaob Fjällbacka lähedalt Valö saarelt jäljetult üks perekond. Söögisaalis on kaetud laud uhkeks õhtusöögiks, kuid kõik peale pererahva aastase tütre Ebba on kadunud. Kas nad on sattunud mingisuguse kuriteo ohvriks või lahkunud vabatahtlikult? Mõistatusele pole lahendust leitud. Palju aastaid hiljem naaseb Ebba koos oma mehe Mårteniga saarele laste suvelaagri majja, kus tema isa kunagi karmi käega internaatkooli pidas. Nad on hiljuti kaotanud oma väikese poja ning, püüdes leinast üle saada ja eluga edasi minna, otsustanud maja korda teha ja avada seal külalistemaja. Kuid vaevalt on nad jõudnud remonditöödega alustada, kui nende maja pannakse põlema. Ja kui nad mõni päev hiljem hakkavad söögisaali põrandat üles võtma, leiavad nad põrandalaudade alt kuivanud verd...Kauaoodatud „Inglitegijaga“ jätkub Camilla Läckbergi menukas raamatusari, mille peategelasteks on politseinik Patrik Hedström ja kirjanik Erica Falck. Camilla Läckberg (s 1974) on Rootsi menukamaid krimikirjanikke.

Vastupandamatult hea Camilla Läckberg, Patrick Hedstrom ja Erica Falck taas tegutsemas.

Autor kirjutab järelsõnas: Kui ma seda kirjutan, on möödunud nädal aega Oslo pommidest ja Utoya tulistamisest. Olen istunud ja vahtinud uudistesaateid, kõhus samasugune õõnes tunne nagu kõigil teistele, ja üritanud asjatult aru saada, kuidas keegi võib olla suuteline niisuguseks kurjuseks. Pildid hävitustööst Oslos panid mind nägema, et selle raamatu sündmused puudutavad sedasama kurjust. Kuid kahjuks peab paika see, et tegelikkus on väljamõeldisest suurem. See on puhas juhus, et minu jutustus inimestest, kes oma kurje tegusid poliitikaga õigustavad sündis enne sündmusi Norras, aga võib-olla on see märk sellest, millises ühiskonnas me elame.

„Inglitegijas“ on siiski teisi asju, mis teadlikult põhinevad tegelikel sündmustel. Tahan tänada Lasse Lundbergi, kes oma giidiekskursiooni ajal Fjällbackas pani mu fantaasia liikuma jutustustega Bohusläni graniidist, mille Albert Speer olevat Germania jaoks välja valinud ja külaskäigust, mille Hermann Göring öeldakse olevat teinud ühele saarele Fjällbacka saarestikus. Olen võtnud endale vabaduse tema räägitust lähtudes ise ühe loo kokku põimida.

Selleks et seda jutustust kirjutada, oli mul vaja teha palju taustauuringuid Hermann Göringi kohta. Björn Fontanderi raamat „Carin Göring kirjutab koju“ on olnud fantastiliseks allikaks, ennekõike teadmistele Hermann Göringi Rootsis oldud ajast. Sellest raamatust leidsin ka pesuehtsa müsteeriumi, mille sain niisugusel maagilisel kombel tegevustikku sisse kududa, nagu mõnikord juhtub kui oled kirjanik.…….

Pole olemas mingit Fjällbackast pärit Inglitegijat, aga loomulikult on olemas sarnasus selle romaani Helga Svenssoni ja Helsingborist pärit Hilda Nilssoni vahel, kess 1917.a. aastal poos end oma kongis üles, enne kui tema kohtuotsus jõuti täide viia……

Kokkuvõttes olen ma, täpselt nagu mul kombeks, seganud detaile päris ajaloost oma vaba fantaasiaga. Ja kõikvõimalikud vead on täiesti minu omad….

Raamatu lugemisega samal ajal vaatasin Draamateatris etendust „Mefisto . Väidetavalt on Klaus Manni raamatus „Mefisto“ ministerpresidendi prototüübiks Hermann Göring, kes sedapuhku pärast Carin Göringi surma on abielus näitleja Emmy Sonnemanniga

Camilla Läckbergilt on ilmunud minu arvestuse järgi sellised raamatud, mida arvan olevat lugenud.

Jääprintsess
Jutlustaja
Kiviraidur
Murelind
Sohilaps
Merineitsi
Majakavaht
Kuldne puur

Inglitegija

24. Cara Hunter ☝☝☝

Ohjeldamatu raev

All the rage
Inglise keelest tõlkinud Bibi Raid
Rahva Raamat, c2021
Inspektor Fawley juhtumid

 Esimene tüdruk pääses eluga. Järgmisel ei pruugi nii hästi minna. Oxfordi külje alt leitakse sihitult ekslev teismeline tüdruk, kes on endast väljas ja segaduses. Tema kirjeldus juhtunust on õudust tekitav. Ta rööviti otse tänavalt, kus talle kilekott pähe tõmmati ja ta eraldatud paika viidi; mis sellele järgnes, kõlab kangesti seksuaalrünnaku moodi. Ometi keeldub tüdruk süüdistust esitamast. Inspektor Fawley hakkab juhtunut uurima, kuid ilma tüdruk abita on tema käed seotud. Kas tüdruk varjab midagi? Aga mida? Ja miks on Fawleyl tunne, et ta on sellise juhtumiga juba korra kokku puutunud? Siis läheb kaduma järgmine tüdruk ning Adamil ei ole enam valikut: ta peab oma minevikule otsa vaatama. Sest vastasel juhul ei pruugi seekordne ohver pääseda…

 Cara Hunter oma tavalises headuses. Põnev – nii nagu üks krimka olema peab.

23.  Dingman Marc ☝☝☝

Kuidas inimaju töötab : neuroteaduse selgitusi aju ja selle veidruste kohta
Your brain, explained. What neuroscience reveals about your brain and its quirks
Inglise keelest tõlkinud Krista Kallis
Tänapäev 2020

Uni. Mälu. Rõõm. Hirm. Keel. Kuidas need tekivad? Neuroteadlane Marc Dingman annab raamatus ülevaate meie kolju sisemuses paikneva alla pooleteise kilo kaaluva veidralt kortsus koemassi – aju – iseloomust ja veidrustest. Raamat on jagatud 10 peatükiks, millest igaüks tegeleb aju eri funktsiooniga. Saame teada, mis juhtub, kui aju ei tööta nii, nagu peaks, põhjustades unetust, aktiivsus- ja tähelepanuhäireid, depressiooni või sõltuvust. Saame teada sedagi, kuidas oma kaitsemehhanisme kõige tavalisemate meelehäirete vastu üles ehitada.

 Väga huvitav raamat lisaks kõigile raamatutele ajust, mida lugenud olen. Mina oma eas tunnen juba suuremat huvi Alzheimeri, Parkinsoni  ja mälu vastu. Või… mis see on, kui on nimi keelel, aga öelda ei saa. Samas võin näiteks nagu aliase mängus seletada, mida see nimetu isik kirjutanud on, kui vana ta on, mis tal viimane kord telekas seljas oli jne- jne, aga näe, nimi meelde ei tule.

Paeluvalt ja arusaadavalt kirjutatud. 

22.Walker, Martin ☝☝

Surm Dordogne'is

Death in the Dordogne
Krimiraamat
Politseiülem Bruno juhtumid
Inglise keelest tõlkinud Nele Mikk
Eesti Raamat, 2020

Dordogne’i müsteeriumidest räägivad miljonid lugejad üle maailma. Miks see nii on ja millised valgustkartvad saladused Prantsusmaa idüllilises St Denis’ linnakeses ringi hiilivad, selgub politseiülem Bruno juhtumite esimeses osas. Turupäev iidses St Denis’s Edela-Prantsusmaal. Euroopa Liidu hügieeniinspektorid on kamminud Prantsusmaa turge, samal ajal kui kohalikud peidavad kodus keelatud juustu ja sõimavad Brüsseli bürokraate gestaapoks. Politseiülem Bruno Courreges toetab nende vastupanu. Ehkki siin, kunagises Prantsuse vastupanuliikumise Vichy tagalas, on sellised sõnad nagu „gestaapo“ ja „vastupanuliikumine“ endiselt väga valusad. Kui leitakse mõrvatuna vanem meesterahvas, ühe sisse rännanud Põhja-Aafrika perekonna pea, langeb kahtlus kohaliku tohtri pojale, kes tabatakse otse teolt, kui ta natsisümboolika keskel seksimänge harrastab. Aga Bruno selles teoorias nii veendunud ei ole, tema kahtlustab kuriteo juuri ulatuvat Prantsuse lähiajaloo kõige piinavamasse perioodi, Teise maailmasõja aega, kui valitsesid õudused ja reetmine, mis ässitasid vennad vendade vastu. Tema ülesanne on tapja paljastada – aga kas St Denis’ elanikud lasevad tal selleks minevikus tuhnida? Esimene raamat rahvusvahelist tunnustust kogunud sarjast, mille peategelane on politseiülem Bruno. Kes on Bruno Courreges? Bruno valmistab hõrgutisi, käib jahil, ehitab endale ise maja ja kasvatab ise toidu. Ta korraldab oma kodulinnas St Denisʼs paraade, pidustusi ja ilutulestikke, aga hoiab ka korda. Kohalike tennise- ja ragbiklubide tugisambana treenib ta koolilapsi. Bruno leiab üles kadunud koerad, kustutab tulekahjusid, registreerib sünde ja surmi ning valvab parkimiskorralduse täitmist. Aga lisaks hoiab ta ülal keerukat luurevõrgustikku, et üle kavaldada Euroopa Liidu bürokraate kaugel Brüsselis. Perigordi departemangu maarahvas on sajandeid oma foie gras’d ja juuste ja vorste teinud, ammuilma enne seda, kui keegi Euroopa Liidust kuulnudki oli, ega näe vähimatki põhjust hakata nüüd selle eeskirjade ja määruste ees koogutama. Peale selle kõige püüab Bruno pätte. Seejuures rakendab Bruno oma isiklikku õiglusmeelt, mispeale tal küll mõnikord sandarmite, politseiuurijate ja kauge Pariisi poliitikutega ütlemist tuleb.

 Selline mõnus krimka lugemiseks, aga samas pakub ka pinevust, pinget lisavad tagasivaated teise maailmasõja aja Prantsusmaa keerulisse aega.

Jaan Martinson nimetas raamatu  oma 2020.a. lemmikkrimkaks. Minul see raamat lemmikute hulka ei paigutu, kuid loen Bruno lugusid maalilisest Dordogne linnast kindlasti veel kui need ilmuvad. Mulle meeldivad äkilisemad raamatud. Need, mida ei saa käest panna kui magamamineku aeg käes.

  

21. Franz Herre☝☝☝

Maria Theresia - Habsburgide suur valitsejanna

Maria Theresia, die große Habsburgerin
Tõlkinud Anu Wintschalek
Argo TTP, 2019

 Kui kahekümne kolme aastane Maria Theresia 1740. aastal pärast oma isa, keiser Karl VI surma pärijannana Habsburgide valduste troonile astub, jälgib kogu ülejäänud Euroopa Austrias toimuvat skeptilise pilguga. Kas tõesti suudab nõrk naisterahvas riiki valitseda? Troonile ei pidanuks Maria Theresia paljude kaasaegsete arvates õieti tõusmagi: pärimisõiguse sai ta üksnes seepärast, et Karl VI-l ei olnud poegi, kes oleksid Maria Theresiast kauem elanud. Mõnevõrra tavatut olukorda asusid ära kasutama võimujanused naabrid: Preisimaa vallutas kärmelt Sileesia, aga teisedki vaenlased olid Habsburgide maid himustamas. Maria Theresia astus varmalt oma valduste kaitsele ja vastastel tuli leppida sellega, et Habsburgide soost kroonitud pea, kelle valitsejavõimetes nad olid kahelnud, kujunes oma ajastu üheks suurimaks reformijaks sõjaväe, halduse, riigiõiguse ja hariduse vallas. Maria Theresia kinkis oma mehele, Saksa-Rooma keisrile Franz I-le kuusteist last ning oli «esimene ema» mitte üksnes oma lastele, vaid kõigile oma suurriigi alamatele. Franz Herre on sündinud 1926. aastal Baieris Fischenis. Pärast ajalooõpinguid Müncheni ülikoolis töötas ta ajakirjanikuna ning oli aastatel 1962–1981 Saksa ringhäälingu Deutsche Welle peatoimetaja. Eelkõige on Herre aga tuntuks saanud suurepäraste elulooliste romaanide autorina.

Imetlust vääriv, kuidas praktiliselt kodumajandusliku haridusega noor naine meestekeskses maailmas  riigivalitsemisega toime tuli ja seejuures 16 last jõudis sünnitada .

Oli huvitav lugemine samal ajal kui teleris jookseb seriaal „Maria –Theresia“.

Hakkasin vaatama kuna tahtsin näha filmis tuttavaid kohti Viinis ja toita oma igatsust reisida taas Viini. Reis on koroona tõttu täpsustamata kaugusesse nihkunud. 

Ka film ise on huvitav ning kõrvale raamatut lehitsedes saab asjadest selgema, tükati ka hoopis teistsuguse pildi. Ajalooline tõde- kas see on filmis või raamatus. Filmis seda pole ja raamatus- kahtlen. Ajalugu kirjutatakse aina ümber ja film omakorda loob uue müüdi Maria Theresiast. 

20. Johanna Mo

Öölaulik

Nattsångaren

Rootsi keelest tõlkinud Ruth Laidmets
Eesti Raamat, 2021
Kuriteod Ölandil
Krimiraamat

 Uus põnevussari, kus kuriteopaigaks on Öland. Hanna Duncker on politseiuurija, kes isa surma järel pärast 16-aastast pausi kodusaarele naaseb. Hoolimata kõigest, mis seal kunagi juhtus. Hoolimata pilkudest ja kuulujuttudest kuulub ta ikkagi sealsesse mereäärsesse külakesse. 15-aastane Joel, keda on jõhkralt pekstud, leitakse surnult Möckelmosseni puhkeplatsilt. Joel oli Hanna parima sõbranna poeg ning juhtum saab Hanna südameasjaks. Nii inimese kui ka politseinikuna on Hanna see, kelle minevik on temast voolinud, ta on ellujääja, kellest saame lugeda mitmest raamatust: Ölandi kuritegude sari arutleb selle üle, kuidas on elada kuriteo järellaines, kui inimene ei suuda lõigata katki sidemeid oma mineviku ja kodukandiga. Johanna Mo on pärist Kalmarist ja elab perega Stockholmis. Kirjanikutöö kõrvalt tegeleb ta tõlkimise ja toimetamisega. Politseiuurija Hanna Dunckeri sarjaga tegi ta rahvusvahelise läbimurde. Sarja esimene raamat „Öölaulik“ ilmub 17 keeles.

Küll tahaks hõisata, et uus täht rootsi krimikirjanike hulgas, aga sulg tõrgub. Raamat mind, paadunud krimkalugejat,  ei rabanud, mida uuelt tähelt ootan. Otse midagi viga ka ei olnud,  kuid mõned tegelased olid minu jaoks ebausutavad (Rebecka). Uurimine oli konarlik ja pinnapealne, seda teostati nagu enda probleemide lahendamise kõrvalt. Üheski varasemalt loetus krimkas pole ma kohanud, et nii palju uurimistoiminguid – ülekuulamisi,  viiakse läbi telefoni teel jne. jne.

Järgmised raamatud kindlasti tulevad,  sest peategelane Hanna tahab teada, mis siiski tema isaga täpselt juhtus. Ma pole kindel, kas loen neid.

Kriminaalromaanide populaarseks tegevuskoht on saar. Sedapuhku toimub tegevus Ölandil.  

Samal saarel toimus ka Johan Theorini raamatute „Minevikuvarjud“ ja  „ Öine lumetorm”   tegevus.

Maria Adolfssoni tegelased raamatutes „Eksisamm“ , „Tormihoiatus“ ja „Kuradi ja mere vahel“ toimetavad  väljamõeldud Doggerlandi saarestikus .

Anna Jannsoni „Võõras lind“,  „Ulm Sinu eksitas ära“ ja „Ilusalongi saatusejumalanna“ (seda ma vist ei lugenud lõpuni) tegevus toimub Gotlandil.

Gotlandil tegutsevad ka Mari Jungstedti kangelased- „Surev dändi“ oli üks minu 2020 a lemmikutest.

Hetkel ei tule teisi saarekrimkasid meelde. Kui oskaksin seaksin endale nüüd sildid. Aga ei oska ja aega uurida ka pole.