29. august 2021

August 2021













Täna oli viimaste nädalate vihmaste ilmade järel taas tõeline suveilm. Õhk oli täis läbipaistvaid heleroheliste tiibadega liblikaid. Püüdsin neid fotosilma, kätte sain ainult ühe.

Minu kõnniradadel kanarbik õitseb. Raba näeb välja kui suur lilla väli- vihmase ilmaga küll rohkem pruuni väljana, siiski imeilus.

Need kaks pilti oleksid justkui erinevatel aastaaegadel tehtud, siiski mitte. Saateks sobib tsiteerida islandi kirjaniku Þ Ragnar Jónassoni (1913-2003) jutustusest "Kevad tuleb orgu tagasi" üht lõiku:

"Aastaajad kulgevad kindlaks määratud rütmis, päikesepaiste vahelduv vihmahoogudega. Nagu ikka, on magus läbi imbunud mõrust. Nad tulevad ja lähevad üksteise järel, hea ja halb, kevadine optimism ja talve-eelne ärevus, ja uue päeva kirgas sära kõnnib alati ööpimeduses kannul nagu kirjutas oma luuletuses Freystenn Gunnarson: Ehkki torm ja hirm raevutsevad, ei pea keegi tundma hirmu. Valgus tuleb tagasi, kevad naaseb orgu.

Selle autoriga kohtusin lugedes temapojapoja Ragnar Jónassoni krimkat "Ööpimedus".



Teatris

13.  Pärnu teater Endla

Põrgupõhja uus Wanapagan
Ajalikust pimedusest igaviku valguses
Autor A. H. Tammsaare  
Dramatiseerija Ott Kilusk
Lavastaja Kaili Viidas
Kunstnik Arthur Arula
Valguskunstnik Margus Vaigur
Helilooja Tauno Aints
Videokujundaja Argo Valdmaa

Osades:
Ago Anderson - Jürka
Tambet Seling - Ants
Triin Lepik, külalisena - Juula
Kadri Rämmeld - Lisete, Noor naine, Arst
Sten Karpov - Õpetaja
Liis Karpov - Maia, Karupoeg
Ott Raidmets - Kusta, Kraavikaevaja
Nils Mattias Steinberg - Noor Jürka, Kivilõhkuja
Indrek Taalmaa, külalisena - Ametnik, Mustusevedaja, Karu
Carmen Mikiver - Ämm, Külamutt
Ireen Kennik - Antsu naine, Külamutt, Naabrinaine
Fatme Helge Leevald - Eleanora, Minia, Karupoeg
Sander Rebane - Noor Ants, Politseinik
Meelis Rämmeld - Sulane, Naabrimees Peeter, Kohtunik, Arst, Turbalõikaja
Agata Apostol, külalisena - Riia
Elsa Johanna Talvistu, külalisena - Riia
Karin Tammaru - Ilmalind
Peeter Tammearu, külalisena - Peetrus

Kui inimene tuleb maa peale, hakkab ta õnne otsima. Nii on see kõikides vanades lugudes, muinasjuttudes ja moodsates romaanideski. Inimene ise arvab, et mida rohkem õnne, seda lähemal õndsusele. Õnn on maine, tekitab kõhus sooja tunde ja tirib suu kõrvuni. Nõnda kulgeb inimene selles eksituses elupäevade lõpuni ja läheb põrgu, sest lootis õnne kaudu õndsaks saada.
Kui Vanapagan tuleb maa peale, tahab ta õndsaks saada, sest muidu pole ta põrgus õnnelik. Õndsus on aga taeva asi ja selleni jõutakse läbi alandliku meele. Aga kui Vanapagana meele vallutavad viha ja lihahimu, lein ja õrnus, siis saab temast inimene. Tumeda siuna väänleb ümber tema ihu armastus, mis on surmast suurem. Armastus, mis puhkeb õide läbi raevuka sigimise, vägivaldsete surmade ja südamevalu.
Aga mida teeb Vanapagan, kes on eksinud ja enam edasi minna ei mõista? Ta läheb algusesse tagasi …

Tammsaare viimaseks jäänud romaan kuulutab selgesti ette meie kaasaega – tõejärgset ajastut, milles me juba mõnda aega elame. Maailmas on kohutav hulk sõnu ja nii võib mõnd sündmust või nähtust jutustaja perspektiivist kirjeldada kui positiivset või negatiivset – ja kõigil on õigus. Maailm läheb ikka veel iga päevaga hingetumaks ja lõhkisemaks, kurjad teevad head ja head teevad kurja. Lõppu aga ei tule ja kõik keerleb edasi. Ainus, mida pole, on lunastus!


Olen teatris näinud  Põrgupõhja uut Vanapaganat vaid korra: R.A.A.A.Mi "Vanapagan", autor Mihhail Baškirov (A. H. Tammsaare romaani "Põrgupõhja uus Vanapagan" põhjal), lavastaja Sergei Potapov, kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Ivo Uukkivi, Martin Kõiv, Sulev Teppart, Liisa Pulk ja Elina Reinold. Esietendus 13. VIII 2016 Kernu mõisa küünis. 

Pärnus nähtu ületas mu ootused. Kahtlemata on see parim selle suve suveetendus. Tandemi Ott Kilusk ja Kaili Viidas koostöös on sündinud  selle suve meistriteos. Mul ei ole sellele etendusele midagi ette heita ja küllap mitte ka teistel teatrikülastajatel, kes näitlejatele aplodeerisid püsti seistes.

Selle etenduse täht oli minu jaoks Ago Andersson.

12. Rahvusooper Estonia
Lõbus lesk
Franz Lehari operett

Viktor Leoni ja Leo Steini libreto Henry Meilhaci komöödia „L’attache d’ambassade“ („Saatkonnaatasee“) ainetel
Laulusõnade tõlkijad Aino Otto ja Heli Mattisen
Libreto tõlkija Marion Leppik
Maailmesietendus 30. detsembril 1905 Theater an der Wienis
Esietendus Rahvusooperis Estonia 19. augustil 2021

Dirigent Kaspar Mänd
Lavastaja André Heller-Lopes (Brasiilia)
Dekoratsioonikunstnik Renato Theobaldo (Brasiilia)
Kostüümikunstnik Sofia Di Nunzio (Argentiina)
Valguskunstnik Gonzalo Cordova (Argentiina)
Koreograaf Hedi Pundonen

Osades:
Hanna Glawari - Katrin Targo, Helen Lokuta, Janne Ševtšenko
Krahv Danilo Danilovitsch - Tamar Nugis, Reigo Tamm
Parun Mirko Zeta - René Soom, Jassi Zahharov
Valencienne - Kadri Kõrvek, Kadri Nirgi, Karis Trass
Camille de Rosillon - Mehis Tiits, Heldur Harry Põlda
Vicomte Cascada - Rauno Elp, Simo Breede (Teater Vanemuine)
Raoul de St. Brioche - Mart Madiste, Jaak Jõekallas
Kromow - Priit Volmer, Raiko Raalik
Olga - Juuli Lill, Aule Urb
Niegus - Katrin Karisma, Lydia Roos

Alates esietendusest 1905. aasta 30. detsembril on „Lõbusat leske“ mängitud maailmalavadel üle 250 000 korra. Pole ka ime – Lehári tundlik heliloojakäekiri on kokku sobitanud haarava assortii valssidest, polkadest, marssidest, masurkadest ja kankaanidest, mis viib meid särava meelelahutuse maailma.
„Lõbus lesk“ on vaimukas lugu noorest rikkast lesest Hanna Glawarist, kelle miljonid päästaksid Pontevedro riigi pankrotist juhul, kui Hanna abiellub mõne pontevedrolasega. Hannat ümbritseb arvukas Pariisi aadlikest austajaskond, kuid Hanna süda ihaldab just seda meest, kes on tõotanud talle mitte kunagi öelda „Ma armastan sind“. Pärast glamuurseid intriige, hoogsaid tantsunumbreid ja romantilisi armastuslaule, leiavad Hanna ja tema väljavalitu siiski palava armastuse.


„Lõbusat leske“ nimetatakse ka operettide kuningannaks. Palju huvitavaid fakte opereti kohta saab lugeda värvikast kavast: Lehari teekond maailmakuulsuseni; miks on lesk lõbus; operett kinolinal ja palju muudki. Ferenc Lehári pärijate loal koostas Sir Robert Helpmann opereti faabula põhjal balleti libreto. Muusika valisid operetist John Lanchbery ja Alan Abbot ning komponeerisid ka ise muusikat juurde. Valmis koreograaf Ronald Hyndi poolt lavale seatuna 3-vaatuseline ballett "The Merry Widow", mille Austraalia Balletiteatri (The Australian Ballet) trupp kandis esimest korda ette 13. novembril 1975 Melbourne'i Palace Theateris.

Estonias on operetil huvitavad võimalikud koosseisud. Meelsasti vaataksin veel ühe korra  koos Janne Ševtšenko, Tamar Nugise ja Rene Soomiga. Kui just selline kooslus kokku pannakse.
Ilus muusika, hea lavastus, suht lühike etendus. Miks mitte veel kord Tallinna sõit ette võtta. Minu muusikateatri igatsus on lihtsalt nii suur. Estonia ooperid olen  kõik ära näinud. Otsustasime abikaasaga, et hakkame teist korda teises lavalises koosseisus vaatama ja kompromissile jõudsime esialgu opereti osas.
Mulle meeldiski meie etenduse koosseis, kus laulsid noored tenorid Reigo Tamm ja Mehis Tiits. Nieguse rollis meeldis mulle Lydia Roos- Katrin Karismad ei kujutagi hästi ette.
Kuulsaimad numbrid ooperis on Hanna laul kooriga ("Vilja laul") „Es lebt'ein Vilja” ja minu lemmik ammusest ajast Danilo ja Hanna duett „Lippen schweigen”. Olen lõpmatuseni kuluanud seda duetti Youtubest, eriti meeldib mulle Diana Damrau ja Bryn Terfelu duett.


11. Tallinna Linnateater
Balti tragöödia
Autor Siegfried von Vegesack

Dramatiseering Kertu Moppel ja Karl Laumets
Lavastaja Karl Laumets
Tõlkija Tiiu Relve
Esietendus 14. august 2021 Salme Kultuurikeskuse suurel laval
Kunstnik Kristjan Suits
Valguskunstnik Rene Liivamägi
Kostüümikunstnik Kristīne Pasternaka (Läti)
Helilooja Ann Reimann
Liikumisjuht Rauno Zubko
Helikujundaja Arbo Maran

Osades:
Kaspar Velberg –Aurel
Elisabet Reinsalu – Jenny, Aureli ema
Egon Nuter- doktor Martinell
Märt Pius- Christof, Aureli vend
Külli Teetamm- tädi Leocadie, Jenny õde
Evelin Võigemast- tädi Olla, Jenny õde
Alo Kõrve- onu Nicolas, Jenny vend
Hele Kõrve- tädi Madelaine, onu Nicolas abikaasa
Helene Vannari- vanatädi Ernestine
Rain Simmul- Belinski, Aureli koduõpetaja
Andres Raag- Miska, kauge sugulane
Anu Lamp- Ara, klaveriõpetaja
Teistes osades veel: Ursula Ratasepp, Allan Noormets,, Tõnn Lamp,, Andero Ermel, Kalju Orro, Peeter Tammearu (külalisena).

Balti tragöödia“ on tuntumate baltisaksa kirjanike hulka kuuluva Siegfried von Vegesacki peateos, mis räägib ühe aadlisuguvõsa elust ja saatusest Läti ja Eesti aladel 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses. Kertu Moppel ja Karl Laumets on destilleerinud Vegesacki mahukast kolmeosalisest romaanist omaenda lavaversiooni, mis vaatleb seda keerukat ajajärku värvika tegelaste galerii kaudu.
„Balti tragöödia“ peategelane Aurel hakkab juba lapsepõlves tajuma mõttelist klaasseina, mis lahutab teda, mõisniku poega, kohalikest lätlastest, kellega ometi külg külje kõrval elatakse. Riias koolis käies nõutakse, et ta nimetaks end venelaseks, kuigi isa on talle öelnud, et ta on sakslane. Aastate jooksul vastuolud aina süvenevad ning baltisaksa perekondade elu muutub viimaks pöördumatult pärast 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi, Esimest maailmasõda, punast ja valget terrorit ning Landesveeri sõda
.

Mina ei olnud raamatut lugenud, minu kaasa oli, seega sain lavatükist arusaamisel tugineda vaid laval nähtule ja vaheajal ka abikaasa ümberjutustusele  2009.a. aastal ilmunud romaanist. Romaanitriloogia jutustab baltisakslaste loo Eestis.Triloogia algab 20. sajandi alguse tüüpilise mõisaelu idülliga, ka vastuolud talurahvaga, samuti eneseidentiteet ja -vastandus keisrivõimule. Lõpuks jõutakse keerulistesse Vene revolutsiooniaastatesse ja sõja-aegadesse, mis jätavad Balti aadlikud kõikide rinnete vahele. Eesti lugejale võib huvi pakkuda võimalus näha meie ajaloo tähtsündmusi baltisakslase vaatenurgast: nii maailmasõja kui ka Landeswehri sõja sündmusi, mõisade võõrandamist, aga samuti näiteks õpinguid Tartu ülikoolis jpm.

Vahetult enne etendust lugesin Skulskaja arvustust Päevalehes, kes ütles, et lavastuse humaanne ja lepituslik sõnum sattus vastuollu vormiga: mööda lava ei liigu inimesed, vaid sümbolid. Kogenud, andekad, imelised näitlejad mängivad justkui umbisikuliselt: nad mängivad mitte iseloomu, vaid seisukohta, mitte inimest, vaid tema positsiooni.
Midagi pole teha, loetud arvustus tekitas eelarvamusi.

Pärast etendust olid kahetised tunded. Kaaslane ootas rohkem elavaid inimesi, kellele ta oli romaani lugedes kaasa elanud ja kaasa tundnud; 18 aastase Aureli siiraid siseheitlusi. Etenduse Aurel oli tema arvates säratu ja blaseerunud. 

Mulle meeldis eelkõige kunstnikutöö, valgustus  ja kostüümid. Imetlesin ansamblimängu: tegevus kulges aeglaselt, näitlejad libisesid, kaasa ütles küll, et vedasid end, üle lava täielikus sünkroonsuses. Millised poosid ja asendid, ainuüksi see kuidas paksud palitud üle tooli leentoe heideti. 
Laval  oli Linnateatri suurepärane näitlejate tuumik. Mulle meeldis kõige rohkem Elisabeth Reinsalu ema Jenny, tema oli surnute maailmas kõige elavam ja südamlikum. Temast sain ma aru.

See ei olnud selline etendus, kus pärast eesriide sulgemist kohe hõisata, et oh kui hea! Aga tasapisi , peale etendust koju sõites arutelu käigus,  ja päevi hiljemgi, olen etendusele mõelnud
Võtsin  plaani Vegesacki 1933-1935 kirjutatud „Balti tragöödia“ et elada kaasa mitmepalgelise tegelaskonnale ja mõista neid paremini . Keegi kirjutas, et raamat on baltisaksa koolkonnale samatähenduslik kui eestlastele Tammsaare „Tõde ja õigus“. Baltisakslaste ajaloole hakkasin mõtlema pärast Draamateatri „Talupojad tantsivad prillid peas“ vaatamist.

See oli mulle teine Karl Laumetsa lavastus kirjandusteose põhjal.  e


Raamatud.

87. Ragnar Jonasson☝☝☝
Ööpimedus

Nettblinda (Nightblind)
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti
Krimiraamat
Eesti Raamat 2021

Siglufjörður: vaikne idülliline linnake Islandi põhjapoolseimas tipus, kuhu pääseb üksnes läbi mäe kulgeva tunneli. Ari Thór Arason: kohalik politseinik, kelle rahutu minevik ja ebakindlad suhted külaelanikega teda jätkuvalt painavad. Omavahel tihedalt seotud kogukonna rahu hävitab politseiniku tapmine – teda tulistatakse ööpimeduses mahajäetud maja juures otse rindu. Tapja on vabaduses ja polaaröö tulekul. Niisiis peab Ari Thór lahti harutama mõistatuse, mis hõlmab kohaliku poliitika sasipundart, kompromiteerib uut linnapead ja toob mängu psühhiaatriahaigla Reykjavíkis, kus üht inimest tema tahte vastaselt kinni hoitakse. Siis kolib linna salapärane noor naine, kes põgeneb oma mineviku eest, ja peagi saab liigagi selgeks, et traagiliste minevikusündmuste võrk ähvardab nad kõik põhja vedada.

Sünge, kõhedusttekitav ja mitmekihiline „Ööpimedus“ on järjekordne suurepärane põnevik vaieldamatult andeka krimikirjaniku sulest.

Lugemiseks hea krimka, põnev, pinevus tõuseb järk järgult, lugeja ei aima tõelist süüdlast ära mitte liiga palju enne Ari Thori. Parasjagu kaheks õhtuks-233 lehekülge. Köite lõpus on katkend “Pimeda Islandi sarja järgmisest raamatust „Pimedusega löödud“.

Raamatu lõpus on ka katkend autori vanaisa ja nimekaimu Þ Ragnar Jónassoni  raamatust " Lood Siglufjörðurist!", mis kirjeldab seda Islandi põhjapoolseimat linna  talvisel pööripäeval.  Kaunis lugeda!



86. M.W.Craven☝☝☝

Võõras veri.
Black Summer
Inglise keelest tõlkinud Pilleke Laarmann
Pegasus 2021

Briti parim krimipõnevik 2020 nominent
Järgmine peadpööritav lugu pärast „Nukumänguˮ
Staarkokk Jared Keaton. Võluv. Karismaatiline. Psühhopaat … Kannab karistust oma tütre Elizabethi mõrva eest. Tütre surnukeha ei leitud ja Keaton mõisteti süüdi suuresti seersant Washington Poe tunnistuse põhjal.
Kui kõrvalisse politseijaoskonda saabub noor naine ümberlükkamatute tõenditega, et tema on Elizabeth Keaton, saab Poe’st ootamatult kahtlusalune uurimises, mis võib rikkuda rohkemgi kui pelgalt tema karjääri.
Abiks ainuke inimene, keda ta usaldab – särava mõistusega, kuid sotsiaalselt saamatu Tilly Bradshaw –, jookseb Poe ajaga võidu, et leida vastus ainsale küsimusele, mis loeb: kuidas saab inimene olla ühekorraga elus ja surnud?
Siis läheb Elizabeth uuesti kaduma. Ja kõik juhtlõngad osutavad Poe’le.
Suurbritannia krimikirjanike ühenduselt raamatu „Nukumängˮ eest maineka Kuldse Pistoda auhinna pälvinud M. W. Craveni uus põnevusromaan „Võõras veriˮ on meisterlik ja vääriline jätk tema „Washington Poeˮ krimisarjale.


Raamatu alguses on väljatrükid kommentaariumist, kus lugejad üha kiidavad „Võõrast verd“. Mina neid lugeda ei viitsinud. Aga oli tõesti hea krimka. Craveni esimest tõlget, „Nukumäng“, pole lugenud, võtan ette ka selle.

Raamatu esimene peatükk algab põld-tsiitsitaja nimelise laululinnu söömise kirjeldusega. Olen seda kusagilt juba lugenud - tõenäoliselt mingist Bourdaini raamatust. Üsnagi õõvastav.
Raamatus olid mõned lood, mille meelde jätsin. Lugu sellest, mis tähendus on kui ratsaniku ausambal on hobusel üks jalg tõstetud , mõlemad esijalad õhus või kõik jalad kindlalt maas. Aga kõige enam meeldis mulle lugu irokeesi vanaisast. Vanaisa rääkis oma pojapojale, kes maruvihasena tema juurde tuli, et ka tema ise on vihastanud nende peale, kes on teda halvasti kohelnud. Aga vihkamine kurnab sind ja ei tee midagi neile, kes sind haavasid. Nagu võtaksid mürki, soovides samal ajal, et su vaenlane sureks. Minu sees oleks nagu kaks hunti, kes omavahel mu hinge pärast võitlevad. Üks hunt on hea ja ei tee kellelgi halba, ta elab oma ümbrusega harmoonias ega solvu tühjade asjade peale. Teine hunt on paha, ta on viha täis, ta ei suuda selgelt mõelda, sest viha ja vihkamine on nii suured.
Poisi küsimusele, kumb hunt võidab, vastas vanaisa: „See, keda ma toidan“.

Jah , millist hunti ma toidan.
Ühe kohas kirjeldati väsimust kui rasket mantlit- tuli tuttav ette.


85. Belinda Bauer☝☝☝
Blacklands

Blacklands
Inglise keelest tõlkinud Raivo Hool ; [toimetanud Marju Lina ; kujundanud Piia Stranberg]
Eesti Raamat, 2021
Sari Mirabilia

Kaheteistaastane Steven Lamb kaevab Exmoori nõmmel auke. Ta loodab sealt laipa leida. Steven kaevab iga päev: pärast kooli ja nädalavahetuseti, kui tema klassikaaslased omavahel jalgpallikleepse vahetavad. Ta soovib, et ta onu hing saaks lõpuks rahu. Selle onu hing, keda ta ei tundnud, kes jäi üheteistkümneaastasena teadmata kadunuks ning kellest arvatakse, et ta sattus kurikuulsa sarimõrvari Arnold Avery küüsi. Üksnes Steveni memm ei suuda uskuda, et ta poeg on surnud. Tema ootab teda endiselt koju ning seisab vankumatult eesakna all valvel, sellal kui pere ta ümber koost laguneb. Steven on võtnud nõuks aina mureneva pere taas kokku viia, enne kui on hilja. Ja kui selleks on vaja vanaemale tema mõrvatud poja luid näidata, siis seda ta ka teeb. Nõnda teeb poiss järgmise loogilise sammu ning saadab Arnold Averyle vanglasse hoolikalt koostatud kirja. Seepeale algab meeleheitel lapse ja tülpinud sarimõrvari vahel ohtlik kassi ja hiire mäng. Mäng, millel on jubedamad tagajärjed, kui Steven eales oleks osanud ette kujutada. Belinda Bauer (1962) on Briti kirimikirjanik. Ta lapsepõlv möödus Inglismaal ja Lõuna-Aafrikas, hiljem kolis ta Walesi, kus töötas Cardiffis kohtureporterina; selle käigus omandatud teadmised leiavad nüüd kasutust tema krimilugudes. Baueri debüütromaan „Blacklands“ võitis Briti Krimikirjanike ühingu Kuldse Pistoda kui 2010. aasta parim krimiromaan. 2014. aastal ilmunud krimiromaan „Rubbernecker“ võitis Theakston’s Old Peculier Crime Novel of the Year auhinna. Bauer on endine ajakirjanik ja stsenarist; tema stsenaarium filmile „The Locker Room“ võitis BAFTA Carl Foremani eriauhinna. 2018. aasta juulis jõudis Belinda Baueri romaan „Snap“ selle aasta Man Bookeri auhinna nominentide nimekirja. Baueri raamatuid on tõlgitud 25 keelde. „Blacklands“ on esimene, mis ilmub eesti keeles.

Autor kirjutab järelsõnas, et „Blacklands ei olnud alguses mõeldud kriminaalromaanina, sellest pidi saama lühijutt poisist ja ta vanaemast. Asi sai alguse, kui autor nägi televiisoris ühe ammu mõrvatud lapse ema ning hakkas mõtisklema ränkade kuritegude tagajärgede üle peredele.
Raamat on pühendatud emale, kes andis meile kõik ja arvas ikka, et sellest ei piisa.
Sünge raamat, mis kõige muu kõrval üritab pugeda pedofiili mõttemaailma. Hästi kirjutatud , Paneb mõtlema emaks olemise üle ja selle üle ,kas me kogemata ei pühenda ühele lastest rohkem aega ja jätame märkamata, et teised tunnevad sellest ennast puudutatuna. Hoitakse rohkem ka ilusaid ja armsaid või raskeid ja keerulisi. Need keskmised ehk tavalised on need, kes kõige enam tähelepanuta jäävad.


84. Ann Cleeves☝☝☝
Varjatud sügavused

Hidden depths
Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann
Varrak, 2021

Northumberlandi rannikul lõõskab erakordne suvekuumus. Julie Armstrong avastab sõprade seltsis veedetud õhtult koju jõudes, et tema poeg on mõrvatud. Luke on kägistatud ja vanni pandud. Vannivee pinnal hõljuvad aasalilled. Sellisel viisil kaunistatud mõrvapaik äratab inspektor Vera Stanhope’i ja tema uurimisrühma huvi. Peagi avastatakse veel teinegi surnukeha – noor ja ilus õpetajanna Lily Marsh on asetatud kaljurahnude vahele madalasse merevette, kuhu samuti on puistatud lilli ... Nüüd peab Vera kiiresti tegutsema, et leida mõrtsukas, kes teeb surmast kunstiteose. Luke’i ja Lilyt tundnud inimestelt ei saada kuigi palju niidiotsi, ent peagi tajub Vera, et vaja oleks põhjalikumalt uurida Lily laiba peale sattunud kummalise sõpruskonna liikmeid. Mis see on, mis neid nelja meest ja üht naist üksteisega seob? Ja kas nad on tõepoolest nii ühtehoidvad ja siirad, nagu nad väidavad? Järk-järgult hakkavad päevavalgele kerkima varjatud inimsuhted ja kurjakuulutavad saladused. Ning mõrvar viibib sellal pidevalt nende keskel ja valmistub kujundama veel üht kaunist märga hauda ...

Mõnus on lugeda Ann Cleevesi Vera raamatuid seriaali vaatamise kõrvale. Samas peab ütlema, et seriaali Vera jätab heatahtlikuma mulje, aga mõtteid ju ei näe. Raamatu Vera tundub paras krõhva, lugeja saab teada ka seda, mida ta mõtleb..
Selle raamatu lõpus tabab Verat selline ülemeelikmõte: 
Vera vaatas , kuidas seersant auto kõrval kõndis, šampanja ühes ja liled teises käes. Ta mõtles, et kui ta oleks abielus mõne Joe Ashworthi moodi mehega, oleks tal niivõrd igav, et ta võiks ise mõrvaga hakkama saada.
Ja nagu eelmises raamatus – Blacklands- ka siin hooletusse jäetud laps.


83. Walter Tevis☝
Lipugambiit

The queen's gambit
Inglise keelest tõlkinud Eda Ahi
Postimees Kirjastus, 2021

Kaheksa-aastaselt lastekodusse saadetud Beth Harmonil on kaks võimalust trööstitust reaalsusest põgeneda: malemäng ja pisikesed rohelised pillid, mida lastele nende vaoshoidmiseks ja „meeleolu parandamiseks“ jagatakse. Males avaldub Bethi erakordne anne ja ta alistab mängeldes ühe vastase teise järel, jõudes juba teismelise imelapsena Ameerika Ühendriikide malemängu tippu. See annaks talle võimaluse luua endale uus ja parem elu, kui poleks vaid ootamatut takistust – seletamatut enesehävitustungi. Võidud ja kaotused malelaual kaotavad tähenduse, kui Beth elumängus endalegi ootamatuid käike teeb. Ameerika kirjaniku Walter Stone Tevise (1928–1984) paeluvalt ja elegantselt kirja pandud „Lipugambiit“ on aegumatu lugu küpsemisest, malest ja sõltuvusest 1960. aastate maailmas. 2020. aastal linastus romaani põhjal lavastatud populaarne Netflixi teleseriaal, kus peaosa mängis Anya Taylor-Joy.

Ilukirjanduse jaoks – liiga palju malet. Oleksin meelsasti vaadanud filmina.

82. Alex North☝☝
Varjusõber

The shadow friend
Inglise keelest tõlkinud Marge Paal
Pegasus, 2021

Üks sai surma. Üks jäi kadunuks. Nüüd toimub see kõik uuesti. Ohver oli tema sõber. Mõrvar samuti … Kakskümmend viis aastat tagasi sooritas probleemne teismeline Charlie Crabtree šokeeriva mõrva. Paul Adamsil on seda päeva võimatu unustada. Ta pole endale andestanud oma osa selles, mis tema sõbra ja klassikaaslasega juhtus, ning ta pole aastaid oma kodulinna külastanud. Nüüd aga, kui tema eakas ema on kukkudes viga saanud, on viimaks aeg põgenemine lõpetada ja koju naasta. Paraku hakkavad asjad üsna varsti viltu kiskuma. Tegutseb kunagist kuritegu matkiv mõrvar, kutsudes esile valusaid mälestusi. Pauli ema kinnitab visalt, et majas on midagi. Ja keegi jälgib Pauli. See tuletab mehele meelde kõige jubedamat tõika tolle kahekümne viie aasta taguse päeva juures. Asi ei seisnenud ainult mõrvas. Asi seisnes selles, et pärastpoole ei nähtud Charlie Crabtreed enam kunagi … Alex Northi ülimenukas põnevusromaan „SOSINAMEES” nägi ilmavalgust 2019. aastal. Nüüd pakub Northi pseudonüümi taha varjuv Briti kirjanik lugejatele uue närvesööva põneviku „VARJUSÕBER”, mis on sama kiirelt pälvinud kriitikute ja raamatusõprade heakskiidu.

Mitte päris krimka, pigem selline Stephen Kingi tüüpi raamat. Aga kuna mulle King meeldib, meeldis ka loetud raamat. Tõeliselt kõhedusttekitav või kõhedusttekitavalt tõeline. Kuigi ega ma seda täpselt aru ei saanud, kuidas Charlie neid ühiseid unenägusid korraldas. Olen kunagi lugenud või vähemalt sirvinud raamatut teadlikust unenägemisest  "Teadlik unenägemine".

Otsisin blogist , mida ma „Sosinamehe" kohta arvasin. Muud polnud kui kaks väljakirjutust:
Vanakuri jõuab jõude seisvatele kätele tööd.
Halvad mõtted leiavad mõne tühja pea.


81. Sayaka Murata☝☝
Inimene helendavast klaaskastist

Konbini ningen
Jaapani keelest tõlkinud Maret Nukke
Tänapäev, 2021

Keiko pole õieti kunagi hästi teistega kokku sobinud, ei kodus ega ka koolis, aga kui ta lõpuks 18aastasena Smile Marti kaupluses tööle hakkab, kõik muutub. Sest erinevalt teistest paikadest kehtivad poes kindlad sotsiaalse käitumise reeglid, millest Keiko aru saab – paljud neist on lausa poe käitumisjuhendis mustvalgel kirjas. Ta annab oma parima ja suudab „normaalse inimese” rolli mängida enam-vähem täiuslikult. Kõik oleks hästi, kui ta pere ja lähedased ei avaldaks aina kasvavat survet, et ta endale mehe leiaks ja „päris“ karjääri teeks. Lõpuks ei jää Keikol üle muud, kui teha midagi meeleheitlikku … SAYAKA MURATA sündis 1979. aastal Chiba prefektuuris ja lõpetas Tamagawa ülikooli kirjanduse eriala. Teda võib julgelt pidada üheks tänapäeva hinnatuimaks Jaapani autoriks. „Inimene helendavast klaaskastist” on Sayaka Murata esimene romaan eesti keeles.

Kurb ja masendav raamat. Inimese elul ei ole piire. Ja teisalt võib inimese elu nii ahtake olla…..
Järelsõnas kirjutab tõlkija, et mitmeid kirjandusauhindu pälvinud Sayaka Murata on oma raamatute kirjutamise kõrvalt pidevalt töötanud sellisest ööpäev läbi avatud Jaapani-stiilis väikepoodides, nagu ta kirjeldab selles teoses. Jaapanis on combany väga populaarne ja jaapani elulaadi ja „mugavusreligiooni“ oluline koostisosa.
Ja veel: kombini kultuuri juures oluline- olenemata poekest pöörduvad sealsed müüjad kliendi poole umbes kümne vormelilaadse põhifraasiga, mis isegi välismaalasele üsna lühikese ajaga pähe kuluvad, võimaldades ka jaapani keelt oskamata oma kaubad ja teenused mugavalt kätte saada.
Raamat pole siiski kaubandusest vaid teistmoodi naisest, kes ei sobitu tavalisse ühiskonda (psühhiaatriline häire?) ,kuid leiab kombinis need reeglid ja kätteõpitud oskused , mis võimaldavad tal ennast ühiskonda kuuluvakna tunda


80. Nina Berberova☝☝☝
Kassi hing : [Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budbergist]
Железная женщина
Tõlkinud Andres Langemets ; värsid tõlkinud Doris Kareva
Vagabund, 2007

Raamatu teljeks on Maria Zakrevskaja-Bencendorf-Budbergi, Jäneda mõisniku abikaasa, M. Gorki ja H.G. Wellsi konkubiini seiklusrikas elukäik. Sellega ühenduse kirjeldatakse põnevalt bolševikevastaseid vandenõusid revolutsioonijärgsel Venemaal, emigrantlikke ringkondi Lääne-Euroopas, Gorki kolooniat Itaalias ja Wellsi viimast eluperioodi.

Võtsin lugemiseks pärast R.A.A.M teatri etenduse "Läbi kõigi elude ma otsin sind" vaatamist Tõstamaa mõisas . Ja tõsi on see, et rohkem kui Mura, huvitas mind Gorki .

21. juuli 2021

Juuli 2021


Koduaia lavendel kuldsete liblikatega. 








Teatris

10.MTÜ Ajateater
 Nõid
Autor Indrek Hargla

Näidendi "Nõid" kirjutas Indrek Hargla Ohtu mõisa tallihoonesse MTÜ Ajateater tellimusel.
Esietendus 14. juulil Ohtu mõisas.
Lavastaja Anne Velt
Kunstnik Karmo Mende
Muusika Mick Pedaja
Grimmikunstnik Sirle Teeäär
Valgus- ja videokunstnik Rene Topolev

Osades: Näitlejad: Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Liis Haab, Katrin Valkna, Tarvo Krall, Meelis Põdersoo (VAT Teater)

Lõuna-Eestis, ühes ilusas jõekäärus, seisab veski, kus elab noor tütarlaps Mari. Tema kohta öeldakse, et ta on nõid, ta aitab inimestel kadunud asju üles leida, aitab neid ihu ja vaimuhädasid ravitseda ja oskab vist natuke ennustada. See veski on tema maailm, seal on tema hing ja mujal tal elu ei ole. Tema vend, mölder Oskar aga ei suuda veski majandusega toime saada ja tahab selle ära müüa ning viimases hädas nõustub veski (või oma elu) päästmiseks appi võtma Mari üleloomulikke võimeid. Elu muutub, aga kas just selles suunas, mida mõeldi ja oodati? Mis juhtub, kui nõiduja ise satub armastuse nimel oma sõnade lummusevõrku?
Indrek Hargla maagiline näitemäng viib meid tänapäevast küll 1930-ndatesse, vesiveskisse, kus toimetavad värvikad tegelased, aga nende mured näivad nii tänapäevased – vastamata armastus või armastuse puudumine, ebakindlus tuleviku ees, rahahädad ja kohustused, mida me ei jaksa täita. Aga kui kõigi nende murede lahendamiseks kasutada pisut nõidust, pisut sõnu ja esivanemate teadmisi, siis võib juhtuma hakata kummalisi asju.
See näitemäng viib meid radadele, kus nähtava kõrval eksisteerib ka nähtamatu maailm, mida me otseselt silmaga ei näe ja käega ei katsu, kuid mis meid juhib.


Vaimustav etendus! Kui mõne suveetenduse kohta võiks öelda täiuslik – siis see on „Nõid“. Tegevustik lihtne, kuid huvitav ja üllatavate pööretega. Saladusi täis lõpp. Tekst suurepärane! Lavastus iga pisema detailinigi paika pandud (ema lohisemine üle lava). Huvitavad rekvisiidid- töötav veski.  Mitte midagi liiga palju ja kõike parasjagu. Kui teine vaatus oligi veidi üledoseeritud- siis suveetenduses peab veidi nalja ka saama. Näitlejad omaosadesse justkui loodud. Õrn ja ebamaine Liis Haabi Mari. Etenduse tähtegi on raske nimetada, teen teistele liiga, kuid minu jaoks oli see Merle Palmiste. Palmiste, keda mäletan eelkõige tõeliste daamide  rollis, etendas sedapuhku bravuurikat möldriprouat ehk jätkas seda tüüpi naiste kujutamist, keda ta mängis filmis "Eesti matus". 
Kui suveetenduste edetabelit hakkan tegema siis tänase seisuga „Nõid“ ja „Üksikud heledad laigud" ja "Kihnu Jenka" kuluvad esikolmikusse.
Aga mõned etendused on veel ees! Kahju, et ma suvel Saaremaale Indrek Hargla teist suveetendust "Trimmerdajad" ei jõua vaatama. Lapsed käisid ja kiitsid. Kolmandat etendust saab näha Haapsalus - selle suve Valge Daami etenduse "Viirastus" autor on Indrek Hargla.

9. Vana Baskini teater
Kihnu Jenka
Virvendus lauludega kahes osas

Näidendi aluseks on Tiina Laanemi raamat „Nagu linnukene oksal“ ja erinevad intervjuud Kihnu Virvega.
Autor Gerda Kordemets
Lavastaja Gerda Kordemets
Esietendus 23. juulil 2021 Pärnus Koidula muuseumi õuel

Kunstnik Krete Tarkmees
Muusikaline kijundja Tooma LUnge
Liikumisjuht Marko Kiigajaan
Grimeerija Janika Olup
Lavaehitajad Marek Sirel, Kristjan sotnik, Hann Allsaar
Etenduse juht Ly Krista
Produtsent Arne Valmis.

Mängisid:

Karin Tammaru- Virve, Mamma. Virve ema
Inga Lunge- noor Virve, Tüdruk
Kaidi Soosaar- Tüdruk,
Mart Toome (Tallinna Linnateater) - Jenka ehk Jaan
Indrek Taalmaa- Friideingel

Jüri Vlassov- Virveingel
Nils Mattias Steinberg (Endla Teater) - Eino, Mordu mees, Kihnlane
Kersti Tombak- Roosi, Rikas eit, Vaigu ema e. Jaani ema, Kihnlane
Märten Männiste- Eeri (Virve vend)

“Kihnu Jenka” on lugu tublist eesti naisest, keda on läbi elu aidanud rõõmus meel ja laulud. Armastuslugu, tema kohtumine ja elu koos abikaasa Jaan Kösteri ehk Kihnu Jenkaga. See pole dokumentaaljutustus, vaid fantaasiamäng, mis põhineb Virve enda meenutustel tema erakordselt sündmusterohkest elust.
See lugu on üldistus, kui soovite, siis kunstiline liialdus, kus niiditõmbajateks on Virve kaks kaitseinglit – Virveingel ja Friideingel. Neid on kaks, sest Virvel on kaks eesnime – Virve Elfriede.


Järgmisel päeval pärast „Eramaad“ oli „Kihnu Jenka“ -armas, lihtne ja südamlik suveõhtu Kihnu Virvega.
Gerda Kordemets on suveetenduste grand lady ja väga tugev dramaturg. Pean tunnistama, et esimeses valikus „Kihnu Jenka“ meil ei olnud. Vana Baskini teater jne. Aga Gerda Kordemetsa nimi rahustas.
Kihnu Virve isik oli taktitundeliselt ja pieteeditundega lavale toodud. Andekas oli kahe ingli lavale toomine, kes Virve erinevad lood sujuvalt  kokku sidusid.

Kuigi mitmed Kihnu Virve laulud on ju peaaegu rahvalaulud, rahva ühislaulmist  ei tekkinud. Veidike siiski  kaasa lauldi - moodustasid ju publiku enamuse parimas keskeas naised.
Lavastus jääb mulle meelde, sest siin tegi ühe oma parimatest rollidest üldse Karin Tammaru Kihnu Virve osas.
Pärnu Koidula muuseumi aed oli tundmatuseni muutunud, ja paremuse poole, sellest ajast kui käisime siin „Säärast mulki“ vaatamas. Otsisime tiiki, kuhu Ago Andersoni Maie sisse hüppas ja ei leidnudki.

Autoga läbi õhtuse Läänemaa kodu poole sõites, mõtlesime eesti lauljate peale, kes on teatritükki sisse kirjutatud. Kihnu Virve, Kalmer Tennosaar, Jaak Joala, Uno Loop ("Uno Loobi seitse elu" Rakvere teatris);  siia kuulub ka "Ma olin Ivo Linna" , kuigi see oli rohkem Raivo E. Tammest endast. Bänditükkidest oli Kuldse Triost etendus Pao -Pao"  Kindlasti on neid rohkem, siinjuures jätsime välja ooperilauljad. Kes võiks olla järgmine, me välja ei mõelnud.

8. Eramaa
Autor Hanne Võrno

Lavastaja Anti Reinthal
Kunstnik Riina Degtjarenko
Laulude autor Valter Soosalu
Helikujundus: Ardo Ran Varres
Esietendus Pootsi veinimõisas 8.juulil, 2021.

Mängivad Andrus Vaarik, Tanja Mihhailova-Saar, Pääru Oja, Juss Haasma, Nikolai Bentsler

ERAMAA on hingeminev komöödia neljast inimesest, kes kogunevad igal aastal ISA (Andrus Vaarik) juurde sauna sünnipäeva pidama. Reeglid on lihtsad: ISA kütab sauna ja hoolitseb sakuska ning joogipoolise eest, sõbrad hoolitsevad naeru, nalja ja laulu eest. Tullakse koos, minnakse ka koos. Kedagi maha ei jäeta. Kuid saunas hõõguvad peale kerisele lisatavate puude ka valusad omavahelised rääkimata jätmised ja lõpuks konkreetset vastust nõudvad küsimused. MIKS tullakse? MIDA räägitakse? MILLAL minnakse? Vastused ja ootamatu lõpplahendus tulevad vaatajani läbi nalja, laulu ja pisarate. Eesti tippnäitlejate lustimine ja Valter Soosalu kirjutatud originaalmuusika esitamine mõisa suure tiigi peale ehitatud reaalselt töötavas saunas on midagi, mida lihtsalt peab nägema ja nende esituses kuulma.
Etendust saadavad Romantiline Rannatee ja värske suitsukala, kohalikud suupisted, hõrgutised ja Pootsi mõisa käsitööveinid ning te saategi koosluse, millest te ei taha mitte mingil juhul ilma jääda.
Etendused toimuvad Pootsi mõisa suurele tiigile ja selle kaldale spetsiaalselt ehitatud mängupaigas.


Minu kõige kallima piletiga suveetendus sel suvel, aga mitte kõige parem. Samuti kõige pikema vaheajaga suveetendus- 45 minutit- et kõik jõuaksid ikka head ja paremat maitsta. Head ja paremat   seal tõesti oli, aga ega ma suveetenduselt toidu- ja veinielamust ei oota. Kuigi küllap vist oligi toidu ja veinielamus sedapuhku suurem kui teatrielamus.

Ega ma sellelt etenduselt palju ei oodanudki. Amatöörist näidendikirjutaja esimene tükk. Aga näitlejate paraad oli uhke. Läksin etendusele Pääru Oja pärast, kaks suve järjest olen näinud teda suurepärastes suvelavastustes. Seekord ei päästnud etendust ka uhked nimed: Pääru Oja, Andrus Vaarik ega  Tanja. 
I vaatuse järel tekkis tunne, et laval ei toimu midagi, kuigi Andrus Vaariku Isa tantsiskles laval, teised osatäitjad jooksid alatasa lavalt kuhugi, jäi siiski mulje, et tegevus seisab paigal.

Tutvustuses lubati hingeminevat komöödia , siis kahjuks ei kogenud kumbagi. Komöödiaks ei osanud pidada tegelaste omavahelist ärplemist ja killuviskamist, enam ei ole nii, et Andrus Vaarik tuleb lavale ja juba naerdakse. Hingeminevat ei leidunud, laval ei olnud kedagi, kellega suhestuda, kellele kaasa elada.
Teine vaatus, vaheajal sai isegi kaalutud, kas lahkuda, oli elavam, laval oli rohkem draamat. Ma ei tea, kas seda olekski saanud rohkem või paremini lavastada, algmaterjal oli kehvakene.

Näitlejad andsid oma parima ja neile ei ole midagi ette heita .

Kui koostaksin suveetenduste edetabelit, siis jääks „Eramaa" viimaseks.
I vaatuses puudus igasugune dramaturgia (guugeldasin, mida see sõna tähendab, sobib küll). II vaatus läks põnevamaks, kuid seda jäi väheks.

Läksin etendust vaatama Pääru Oja pärast ja mul on kahju, et tal sel suvel etemat rolli ei ole. Parima osatäitmise tegi Tanja- seda  arvestades, et tegemist ei ole professionaalse näitlejaga.

Päris mahavisatud suvelavastuse külastuse aeg siiski ei olnud. Kohalesõit ja kojusõit mööda romantilist rannateed (rannatee.ee) üksi oli Pootsi külastust väärt.

7. Teatriühendus Oma Lava
Üksikud heledad laigud
Ants Laikmaa elu kahes vaatuses
Autor ja lavastaja Erki Aule

Esietendus 16.juulil Ants Laikmaa muuseumi õuel (Kadarpiku küla, Lääne-Nigula vald)
Kunstnik Elisa Sinisalu
Akordionil Anti Nöör

Osades:
Indrek Ojari (Tallinna Linnateater) - Ants Laikmaa
Külli Reinumägi- Rosalie, Under, Proua Käsperg, Liisi, Aino, Aino-Marie
Raimo Pass (Eesti Draamateater)- Bernhard, isa, Armas õpilane, Kaarel
Kristjan Lüüs- Tuglas, Härra Käsberg, Oskar Kallis, Mart

AINO-MARIE: Olen kuulnud, et sa oled kuulus.
LAIKMAA: Tead, noores eas, kui me veel pole midagi, arvame, et me vast oleme midagi. Vanemas eas kui me juba oleme midagi, tunneme, et me pole veel mitte midagi.
AINO-MARIE: Ma ei saa sellest aru.
LAIKMAA: Ei peagi saama. Lihtsalt tee seda, mis sulle meeldib.
AINO-MARIE: Mulle meeldib koeraga mängida.
LAIKMAA: See on tore.
Noor Laikmaa kõndis jalgsi kuus nädalat, et jõuda Düsseldorfi Kunstikadeemiasse.
Keskealine Laikmaa oli kirglik, järjekindel ning andekas. Armus, maalis ja armastas. Tema õhutusel avaldas Under oma esimesed luuletused.
Vananev Laikmaa pani kinni omanimelise kunstikooli ning kolis Taebla metsatallu.
Surres oli Laikmaa tunnustatud, lugupeetud ja üksik.
Missugune oli see rahutu looja oma lummavate maastikumaalide ja jõuliste autoportreede taustal?
Ants Laikmaa - kunstnik, kelle kirevat elu jääb igaveseks varjutama saladuseloor, isegi kui me teame selle üksikuid heledaid laike.

Selle suve parim etendus seni. Karismaatiline Laikmaa isik! Väga head näitlejad!  Maaliline etenduspaik imeilusal juulikuu õhtul, mitte kõige soojemal, just hakkas jahedus veidi maad võtma. Väga hea tekst! Sujuv ja viimistletud  lavastus, piltide loogiline ja paindlik vahetumine. Elav muusika- akordion sobis nii lavategevuse saateks kui ka kaunisse suveõhtusse. Indrek Ojari Laikmaa rollis oli väga hea, kuid õhtu täht oli Külli Reinumägi, kes kergelt, loomulikult ja äratuntavalt, särasilmi, mängis välja kõik oma rollid.

6. 
R.A.A.A.M. teater
Läbi kõigi elude ma otsin sind
Autor- lavastaja: Damir Salimzianov (Udmurtia)
Esietendus 06. Juulil 2021 Tõstamaa mõisas

Kunstnik: Riina Vanhanen
Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Osades: Jane Napp (Endla Teater) - Eva
Piret Krumm - Anna, Mura, saksa luureülem
Kristo Viiding (Eesti Draamateater) - Martin
Kristjan Sarv - Aksel, Gorki, vangivalvur, NSVL luureülem
Martin Kõiv - Karmo, Wells, Lockart, inglise luureülem

Läbi kõigi elude ma otsin sind…” on tragikoomiline fantaasia mille aluseks on võetud Maria Zakrevskaja- Budberg kui legend ja mitme suurkirjaniku muusa. See pole biograafiline lavastus. See on müstika ja koomilise farsi elementidega fantaasia sellest, mis on armastus tõeliselt raskete katsumuste ajajärgul. Kuidas seonduvad armastus ja elementaarne soov ellu jääda. Lavastuses esinevad episoodiliste tegelaste hulgas mitte ainult kuulsad mehed Maksim Gorki ja Herbert Wells, kes kangelannat armastasid, vaid ka fantaasiakujud NSVL vastuluure ülematest Saksamaal ja Suurbritannias. Kohtunikud, kes lahutasid peategelast tema meestest, aga ka Maria Budbergi lapsed. Küsimus kas ta armastas kedagi või ainult kasutas inimesi ära läbib kogu lavastust, kuid ühest vastust ei saa. Tähtsam on, et vaataja jääks pärast etendust mõtlema ka oma suhete üle lähedastega.
Damir Salimzianovi esimene lavastus Eestis “Praegu pole aeg armastamiseks” on siiani suur publikulemmik ja oli nomineeritud Eesti teatriauhinnale neljas erinevas kategoorias.


Etendus on Maria Zakrevskajast ( ka Maria Benckendorff, ka Maria Budberg, ka Mura). Naine, kellest on eesti keeles mitmeid raamatuid ilmunud ja ühtegi neist pole ma (veel) lugenud:
Alexandra Lapierre „Mura .Leegitsevad mälestused“ (2020); Nina Berberova „Kassi hing“; Mati Laos „Punane Mata Hari“ (2015); Oskar Kruus „Parunessi pihtimus“ (2004). Kuna raamatule „Mura. Leegitsevad mälestused“ oli raamatukogus järjekord, võtsin lugemiseks „Kassi hinge“. Seda enam ,et juba mõnda aega tahtsin midagi Gorkist lugeda.

Sel suvel võib näha koguni kahte lavastust paruness Maria Budbergist. Jänedas etendatakse „Naine Salamandri tähtkujus“- autor Kristiina Jalasto, lavastaja Madis Kalmet, peaosas Ursula Ratassepp. Tahaksin väga ka seda etendust näha, kuid see tähendaks, et peaksin  pühapäeval Jänedale sõitma. Reedeks ja laupäevaks on mul juba teatripiletid olemas. Muidugi sobib ka kolm päeva järjest teatris käia, kuid Jäneda jääb pisut kaugele, selleks et esmaspäeval tööks vajalikus vormis olla. 
R.A.A.A.M. teatri juht Märt Meos  ütles ühes oma intervjuus, et valis Damir Salimzianovi lavastajaks „kuna Mura lugu ja elu on võimas, huvitas mind, kuidas Venemaa dramaturg seda näeb. Pealegi oli Mura pikki aastaid lähedalt seotud Vene suure kirjaniku Maksim Gorkiga............ja ongi hoopis teistmoodi lähenemine, sest lavastus pole niivõrd Murast kui muusast, kellest on ammutanud inspiratsiooni nii kirjandusklassikud kui ka spioonilugude kirjutajad.“

Damir Salimzianovi loo keskmes on noor filmirežissöör Martin, kes teeb filmi Murast. Laval toimub keskustelu kauni naise Evaga (ilmeilusad kostüümid!), kes aitab režissööril selgusele jõuda, miks ta seda filmi teeb. Kui alguses on Martinil kavas üles võtta Mura kohta avaldatud skandaalsed faktid –kelle armuke ta oli ja kelle muusa, millise riigi heaks ta luuras. (Kõik need eluloolised faktid on kavas loetletud.) Neiu Eva osutub lõpuks muusaks ja Martin jõuab teadmiseni, et Mura põhiolemus on armastus ja sellest ta oma filmi teebki. 
Kui näidendi autoriks olnud eestlane, siis oleks neiu Eva väga hästi võinud osutuda lapsepõlve-sõbratariks Inga. Damir Salimzianov tõi lavale muusa ja vestlused oma kohast elus.

Lubatult on lavastus tragikoomiline. Selle eest kannavad hoolt stseenid Gorki, Wells'i, luureülemate ja Murana ülesastuva Piret Krummiga. Need stseenid on lahendatud visandlikult. Näiteks telefone markeerivad joogitopsid, Gorki tunneb ära kummipaelaga näole kinnitatud vuntside ja Wellsi traksidega pükste järgi. Ja on suvelavastustele iseloomulik, et aetakse läbi väikse koosseisuga ja üks näitleja astub üle mitmes rollis. Piret Krumm on võttegrupi grimmeerija Anna, saksa luureülem ja Mura. Kostüümi ta seejuures ei vaheta. Murat iseloomustab hommikumantel.

Kas mulle meeldis see lavastus. Ma just ei hõisanud, aga meeldis siiski. Selle etenduse tähed olid Kristjan Sarv ja Martin Kõiv, kelle panus koomilise efekti saavutamiseks oli kõige suurem.

Raamatud



78. Patricia Gibney☝☝☝
Varastatud tüdrukud.
Detektiiv Lottie Parkeri sarja 2. raamat.

Inglise keelest tõlkinud Eve Rüütel
Tammeraamat 2021

Ühel esmaspäeva hommikul leitakse noore raseda naise surnukeha.
Samal päeval külastavad ema ja tema poeg detektiiv Lottie Parkerit, paludes abi kadunud sõbra leidmisel.
Kas see võib olla sama tüdruk?
Siis jääb kadunuks veel kaks tüdrukut.
Kas ja kuidas on need lood omavahel seotud?
Detektiiv Lottie Parkerit kummitab tema enda traagiline minevik. Kas ta suudab oma deemonitega võidelda ja mõrtsuka kinni püüda enne, kui ilmub järjekordne ohver?
Käesolev raamat on detektiiv Lottie Parkeri sarjas teine, esimene ilmus 2020. aastal pealkirjaga „Teadmata kadunud“.


Patricia Gibney elab Iirimaal Mullingaris koos oma kolme lapsega , ta alustas kirjutamist kui abikaasa Aidan suri. Ka raamat on pühendatud Aidanile. Kindlasti on autorit ka Lottie Parkeri tegelaskujus, kes on samuti kolme lapsega lesk, kelle mees Adam rahuvalvevägedes teenis.
2020 a ilmunud „Teadmata kadunud“ meeldis vägagi. „Varastatud tüdrukud“ ei ole kehvem. 

77. Lee Child☝☝☝

Afäär
The affair.
Tõlkinud Toomas Taul
Varrak 2021

Ühe Mississippi osariigi kauges kirdenurgas asuva linnakese kõrval on sõjaväebaas, kus saavad väljaõppe välismissioonide eriväelased. Nii linnakese kui ka baasi rutiinse elu katkestab ootamatult mõrv: tapetakse noor valgenahaline naine. Kuna ilmset süüdlast kohe ei leita, satuvad kahtluse alla nii linnaelanikud kui ka baasis teenivad sõdurid. Esimestega peaks tegelema kohalik šerif, mundrikandjaid puudutavat uurimist korraldab sõjaväepolitsei. Lisaks ametlikult kohale saadetavale major Munrole lähetatakse kaugesse kolkasse ka Jack Reacher. Tema ülesanne on jälgida uurimise kulgu n-ö eemalt. Ta peab looma kontakti kohalike korrakaitsjatega ning kandes erariideid etendama sõjaväest lahkunud, kindla elukohata isikut. Mõrva uurides selgub, et umbes aastase ajavahemiku jooksul on seal kandis tapetud veel kaks noort naist, kes, tõsi küll, olid mustanahalised, mistõttu nende hukkumise asjaoludega pole ülearu agaralt tegeletud. Jack Reacher on nagu alati põhjalik ning koostöös šerifi ja oma kolleegi Munroga selgub tõde kõigest mõne päeva jooksul: süüdlast ei pea otsima kaugelt ja kuriteo niidid viivad otsapidi koguni USA senatisse.

Ian Reacheri põnevikest pole ma veel tüdinud, kuigi konkurentsi pakkus talle James Lee Burke tegelane  Robicheaux ("Neoonvihm").
Sellest raamatust saab teada (lõpuks), miks Reacher sõjaväeteenistusest lahkuma pidi.

76. Frances Itani☝☝
Kohvikukompanii

The company we keep.
Inglise keelest tõlkinud Riina Ruut
Vesta,2021

Hazzley abikaasa surmast on juba kolm aastat, kuid ikka veel kammitseb teda lein, mis ei lase edasi liikuda. Kohvikupidajast sõbranna õhutusel paneb ta kohaliku toidupoe teadetetahvlile lakoonilise kuulutuse, mis kutsub osalema teisipäevaõhtuses vestlusringis Cassandra kohvikus.
Esimesele kohtumisele saabub neli inimest: Gwen, hiljuti lesestunud pensionär, kes käib omanike äraoleku ajal hoolitsemas tujuka papagoi eest; Chiyo, fitnessitreener, kellel on tulnud põetada oma konservatiivselt paindumatut, kuid klatšihimulist ema selle viimastel elukuudel; Addie, kelle elu varjutab mure lähima sõbranna haiguse pärast ja Tom, vanakraamikaupmees ja asjaarmastajast luuletaja, kes tunneb end pärast naise surma üksikuna. Mõne aja pärast ühineb nendega Allam, Süüria pagulane, kellel on samuti oma lugu rääkida. Kuus võõrast õpivad märkama, et igas elujärgus on võimalikud uued algused. Ent oma lugusid jagades tuleb neil teha valikuid, millest rääkida ja millest vaikida.
See liigutav romaan tunnustatud Kanada autorilt Frances Itanilt tuletab meile meelde, et elu koos kõigi oma keerdkäikudega ei lakka iial üllatusi pakkumast.

Raamatu tegelased olid valdavalt vanad inimesed. Oli mõnus lugeda, ladusalt kirjutatud ja kõik justkui laabus tasapisi. Vahepeal oli selline tunne, et loeks nagu eneseabi raamatut. Aga eks ilukirjandus ongi ammendamatu eneseabi allikas , sestap julgen seda raamatut soovitada küll .

75. James Lee Burke☝☝☝
Neoonvihm

The Neoon Rain
Inglise keelest tõlkinud Martin Leis
Tänapäev2021

Kirjastuse kodulehelt: Ilmuma hakkas James Lee Burke´i populaarne krimisari.Eesti keeles ilmus ameerika hinnatud krimikirjaniku James Lee Burke´i raamat "Neoonvihm". See on esimene osa sarjast, mille peategelane on Dave Robicheaux, Louisiana osariigis tegutsev New Orleansi mõrvarühma kogemustega uurija. Keeruka iseloomu Robicheaux´l on rida isiklikke probleeme, kuid loomulikult sattub tema teele rida keerukaid ja põnevaid juhtumeid. Sarja esimene raamat "Neoonvihm" on seotud uimastikaubanduse ning sõjaväelastega.

Praeguseks hetkeks on sarjas ilmunud juba 23 raamatut, millest iga uus osa kohe edetabelite tippu ronib. James Lee Burke on Robicheaux´ sarja kuuluvate raamatute eest pälvinud kaks korda krimikirjanduses hinnatud Edgari auhinna, samuti Ameerika krimikirjanike ühenduse Suurmeistri aunimetuse ning Guggenheimi stipendiumi.


Detektiiv Dave Robicheaux on võidelnud liiga paljudes lahingutes: Vietnamis, mõrtsukate ja petturitega, probleemidega politseis ja alkoholiga. Kaotanud oma naise armastuse, peegeldab Robicheaux´ vaevatud hing pinget ja tumedat salapära, mis iseloomustab New Orleans´i Prantsuse kvartalit – paika, mida ta nimetab oma koduks, ja paika, mis saab talle peaaegu saatuslikuks, kui ta asub uurima noore prostituudi mõrva, kelle laip leitakse lahest. Mõrv, millega keegi millegipärast tegeleda ei taha. Aina sügavamale tungides avastab Robicheaux korruptsioonivõrgustiku, mille kaitsmiseks on mõned valmis tapma, narkokuningate ja relvakaupmeeste maailma, ning on sunnitud vastu ehk kõige kohutavamale hirmule oma elus.

Üks lausekatke raamatust: Nagu vastu akent taguv neoontuledest valgustatud vihm

Kuulas Iry LeJeune „La Jolie Blonde“, kes oli 1940-1950 populaarne Cajuni muusik. Kuna raamatus oli ka juttu cajunidest, siis pidin uurima , mis see üldse on. Cajuni keel on prantsuse keele vorm, mida kõneldakse Lousiana osariigis.

Esimene mõte lugedes oli uus Lee Child ja uus Jack Reacher, kes tegutseb Ameerika lõunaosas.
Mulle meeldis. Jään ootama järgmisi. Arvestada tuleb muidugi sellega, et 84 aastane autor kirjutas need raamatud paarkümmend aastat tagasi.


74. Haruki Murakami☝☝☝
Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest.

Hashiru koto ni tsuite kataru toki ni boku no kataru koto.
Jaapani keelest tõlkinud Margis Talijärv
Varrak, 2021


Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” on Haruki Murakami autobiograafiline esseekogumik, mille läbivaks teemaks on jooksmine. 1981. aastal sulges Murakami oma Tokios asuva džässiklubi ja pühendus kirjutamisele. Samal ajal hakkas ta regulaarselt jooksmas käima, et end kirjutamise jaoks vormis hoida. Tänaseks on ta osalenud rohkem kui kahekümnel maratonil. Antud teoses otsib ta vastust küsimusele, mida on jooks talle tema kirjaniku karjääri jooksul tähendanud ja mida tähendab nüüd, kui ta on juba üle viiekümne ja tema tulemused on hakanud korralikust treeningust hoolimata üha halvenema. Murakami meenutab eredamaid hetki talle olulistelt jooksudelt ja võistlustelt, arutleb selle üle, kuidas nii erinevad tegevused nagu romaani kirjutamine ja jooks omavahel sarnanevad ning kuidas on jooksmine mõjutanud tema teoseid ja teda kui inimest. Teos on oma inspiratsiooni ja pealkirja saanud Raimond Carveri lühijuttude kogumiku „Millest ma räägin, kui ma räägin armastusest” järgi.

Lk. 19 „Ses mõttes on romaani kirjutamine väga sarnane maratonijooksuga. Selleks vajalikku vaikset ja kindlat motivatsiooni ei tohi otsida väljastpoolt vaid see peab algama iseendast.“

Kuid mitte ainult, keskkooli ajast kanna endas Goethe tsitaati „Kui allikas ei pulbitse sus endas, ei leia iial leevendust su vaev.“
Murakami kirjutab, et vanaksjäämine on esmakordne kogemus ja seega on ka sellega kaasnevad tunded esmakordsed. Nii on.
Lk. 44 kirjutab inimeluprioriteetidest, et inimese elus peavad valitsema prioriteedid. Sa peaksid teadma, mis järjekorras ja kellega sa oma aega ja energiat jagad. Kui sa seda endale selgeks ei tee, siis pole su elus piisavalt fookust ega teravust.
Lk.83 kirjutab, milline omadus on kirjanikuks olemise juures kõige olulisim ja järjestab need. Number üks anne. Number kaks oskus koondada oma piiratud anne ühte kindlasse punkti. Kui oskad seda osavalt ära kasutada, võid tasa teha ande puudujäägi. Keskendumisvõime ja sellele järgneb püsivus.

Ilusad kujundid- Sadu aina venis, justnagu inimene, kes ei suuda kuidagi kindlat seisukohta võtta, kuni muutus ühtlaseks paduvihmaks.
Murakami õhutusel võtan uuesti kätte Scott Fitzgeraldi „Suur Gatsby“.
Milline on hea kirjanik. Pole vahet , millest ta kirjutab, kasvõi jooksmisest, jalgrattasõidust- loed ja vaimustud.
Parim eneseabiõpik on ilukirjandus, tuletan noorusest meelde Somerset Maughami „Kuu ja kuuepennine“, veidi hilisemast Ayn Rand „Allikas“ ja palju teisi veel. Millegipärast tekkis tunne, et kui oleksin keskkooli ajal saattunud lugema Murakami raamatut, oleksin vaimustuses olnud.
Nüüd jätsin endale meelde Murakami maratoni eesmärgid: lõpetada; mitte kõndida; tunda rõõmu.

Seda minagi: lõpetada, mitte rajalt kõrvale kalduda, tunda rõõmu!


73. Antonio Manzini☝☝☝
Kevapuhastus

Era di maggio
Itaalia keelest tõlkinud Cathy Laanela
Toledo kirjastus 2021


Võluvasse Põhja-Itaalia suusapiirkonda on saabunud kauaoodatud kevad. Ometi ootavad samal ajal lahendust suurte ehitusprojektidega seotud hämarad teod ja aseprefekt Rocco Schiavone korteris toimunud mõrv, mille tegelik sihtmärk oli Rocco ise. Olukord muutub veelgi keerulisemaks, kui vanglas tapetakse inimröövis süüdistatud maffialiige Mimmo Cuntrera. Kevadine õhk lõhnab kättemaksu järele … Ja kas Rocco ise on valmis oma minevikukummitustest lahti laskma?
Samast sarjast on varem ilmunud „Must rada“, „Aadama küljeluu“ ja „Maikuu lumi“.

Aseprefekt Rocco Schiavone neljanda raamatu tegevus on alguse saanud juba eelmises raamatus „Maikuu lumi“, kus röövitakse rikka ehitusettevõtja tütar ja avastatakse  organiseeritud kuritegevuse  skeemid. „Kevadpuhastuses“ uurib Schiavone   eelmises osas toime pandud kuritoe korraldaja mõrva vanglamüüride vahel ning  oma lähedase lähedase sõbra tüdruku mõrva, teades samal ajal ,et mõrvar jahtis teda ennast.  Raamatu lõpus saab teada ka tõe Marina kohta, kes on  Roccot kummitamas käinud kõigis eelnevates raamatutes.

Manzini endiselt hea, ootan järge.

 

72. Agnes Ravatn☝☝☝

Seitse ust
Dei sju dørene
Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming
Esti Raamat 2021
Sari Mirabilia


Pensionieelikust kirjandusprofessori Nina Wisløffi elus on murranguline aeg. Töö ülikoolis huvitab teda üha vähem ja tema ilus kodu läheb lammutamisele. Tema mees on väga hõivatud tervishoiunõunik ja läbisaamine küünilise arstist tütrega ei ole kõige parem. Ninale ja tema abikaasale kuulub ka osa paarismajast, mida nad välja üürivad. Nende üürnik Mari kaob jäljetult päev pärast seda, kui Nina ja tema tütar tal külas käivad. Politsei ei leia midagi kahtlast ja juhtumi uurimine lõpetatakse. Aga Nina ei saa rahu. Mis üürnikuga juhtus ja miks ta jättis maha oma poja? Ta asub juhtunut analüüsima nagu kirjandusteost. Niidipuntra lahtiharutamisel on aga tõsised tagajärjed. „Seitse ust” on norra kirjaniku Agnes Ravatni (snd 1983), „Linnukohtu” autori teine psühholoogiline põnevik, huumoriga vürtsitatud romaan uudishimu ohtlikkusest. „Linnukohus“ ilmus eesti keeles 2018. aastal.

Raamat on oma pealkirja saanud Bela Bartoki ooperist „Hertsog Sinihabeme loss“. (Nägin seda MET Opera ülekandes kinos.) Sellest ooperist tuleb raamatus ka juttu. Lugu räägib hertsog Sinihabemest, kes toob uue noore naise Juuditi oma süngesse akendeta lossi, kus on seitse lukustatud ust. Loss kujutab Sinihabeme hinge, uksed aga tema iseloomuomadusi, minevikku ja hingeelu. Soov abikaasat paremini tundma õppida ja järjest sügavamalt armastada ajendab Juuditit nõudma uste avamist. Vastumeelselt täidabki Sinihabe oma naise soovi ja tema sünged saladused paljastuvad. Juudit saab teada rohkem, kui taluda suudab. Parasjagu vihjeid on selles ooperilood ka raamatule, kui Sa ei ole kindel, mis nende uste taga peitub, ära ava neid uksi. See võib purustada sinu ilusa elu. Täiuslik psühholoogiline põnevik kirjandusprofessorist, kes raamatu algul mõtiskleb selle üle, et miks toota juurde kirjandusteadlasi kui nad ei leia rakendust. Kirjandusteadlasi võiks kasutada politseitöös, sest keegi ei mõista neist inimesi

9. juuni 2021

Juuni 2021

Suvekuu  algas sõiduga Pärnusse.

Sõidu tegelik eesmärk oli koduse sünnipäevapeo vältimine ja sellega koos logelemine ja väljas söömine. Logeleda  sai koroonajärgselt vastavatud spaas.  Ühel ja samal päeval olid kavas kinoskäik ja teater. Süüa sai väga hästi- minu lemmikkohad- Mahedik;  Supelsaksad;  Gastronom  ja  Hea Maa. Välismaal käisin viimati veebruaris 2020. Puhata saab suvel väga hästi  ka Eestis, tuleb lihtsalt kodunt kaugemale sõita.

Suvi on suurepärane naudin suvetunnet. Väldin mõtlemist sellele, et suvi saab kiiresti läbi. Päike on tasuta, suveüritusi palju, õhtud pikad ka pärast tööpäeva lõppu. Eile õhtul, pärast väikest vihma,  aias toimetades tundsin kui õnnelikuks suvi mind teeb.

Sain jälle kinos käia, juba teist korda sel aastal.

2. Eesti matus
Lavastaja Rene Vilbre


Osatäitjad: Ago Anderson, Sandra Ashilevi, Markus Habakukk, Hilje Murel, Peeter Oja, Merle Palmiste, Jan Uuspõld, Anna Sergejeva, Tambet Tuisk

Andrus Kivirähki samanimelisel näidendil põhinev mängufilm „Eesti matus“ on ootamatutest olukordadest ja koomilistest karakteritest tulvil komöödia. Naerutavate ja samas ka mõtlemapanevate sündmuste keerises, lähevad lootusetult segi pulmad ja peied ning põrkub eestlaste rahvuskonservatiivne maailmavaade liberaalsete euroopalike väärtustega.

Noor, kaubanduskeskustes pensionikindlustusi müüv Andres tutvub tööpostil mustanahalise tüdrukuga ja armub. Andrese uus armastatu – Lee, osutub aga vabameelseks maailmaränduriks, kellele eestlaste mammonaorjus ja töökultus arusaamatuks jäävad. Naiivsete unistuste tuules otsustavad noored minna laia ilma õnne otsima, ootamatult peab aga Andres minema oma vanaisa matustele ning pahaaimamatult võtab sinna ka Lee kaasa.

Matustele on kokku sõitnud kirev seltskond sugulasi ja tuttavaid ning nagu eestlastele omane, kisub kurb sündmus õhtu arenedes vägisi koomiliseks. Õhku kerkivad eestlastele ürgomased vaidlused võtavad sündmuste arenedes lausa hüperboolseid mõõtmeid, tekitades arusaamatusi ka Andrese ja Lee suhetes.


Teatris olen "Eesti matust" näinud ühe korra. Tahaksin vaadata veel ühe korra- Vene teatris- kuidas venelased seda tõlgendavad.

Film mulle meeldis- sai naerda, sai nutta, nagu üks Kivirähki tegelane raamatus „Maailma otsas“ ütles. Nutta muidugi vähem või pigem  üldse mitte- eestlaste raske mineviku käsitlemine kulges filmis nii mööda minnes. Kui peaksin lühidalt  iseloomustama- siis on see film ehteestlaslike arhetüüpidega. Elan maal ja kõik tegelased tuttavad- kuigi tundub, et külajoodik Karla on väljasurnud (-surev) liik. Väga hea osatäitmine Peeter Ojalt- tõsises rollis polegi teda varem vist näinud. Merle Palmiste külanaise rollis mõjus elutruult ja ehtsalt. Kiitsin filmi kõigile. Kriitikud tõenäoliselt pole minuga sama meelt.  Huvitav oli pärast filmi arutleda, kes seda osa teatris mängis ja kuidas teistmoodi tõlgendus mõjus. teatris on näidendit kaua mängitud ja erinevates osades erinevaid näitlejaid nähtud.
Omaette elamus oli ""Eesti matus" ees näidatav joonisfilm "Kaka ja kevad". Väga hea jällegi, suurepärane muusikaline kujundus. Kevadel mõtlesin, et peaksin ülipopulaarse Kivirähki lasteraamatu läbi lugema- nüüd võin nimekirjast maha tõmmata- tehtud! 

Teatris. kas tõesti sel aastal poole aastaga vaid 5 korda. pean üle kontrollima.
Tartus käisin vaatamas Vanemuise suvelavastust "1984".

5. 1984
George Orwell
Dramatiseeringu autorid Robert Icke, Duncan Macmillan
Tõlkija Tõnis Arro

Esietendus 26. juunil 2021 Kammivabriku sündmuskeskuses 
Lavastaja Karl Laumets
Kunstnik Kristjan Suits
Muusikaline Kujundaja Vaiko Eplik
Valguskunstnik Rene Liivamägi
Videokunstnik Epp Kubu
Osades: Robert Annus, Gert Raudsep, Maria Annus, Hannes Kaljujärv, Marika Barabanštšikova, Ott Sepp, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga, Ken Rüütel


Tulevikudüstoopia .Loo sündmused leiavad aset tulevikuühiskonnas, totalitaarses riigis nimega Okeaania, kus valitseb Suure Venna kultus, iseseisev mõtlemine on keelatud ning inimesi kontrollitakse ja jälitatakse igal võimalikul moel. Ajalugu on ümber kirjutatud ja olevik salastatud, Armastuse-, Külluse-, Rahu- ning Tõeministeeriumi meelevallas on inimesed kui tillukesed putukad, kelle isiklikud mõtted ja tunded on täiesti ebaolulised. Loo peategelane Winston Smith avastab endas ühel päeval teisitimõtleja ning hakkab märkama end ümbritsevaid valesid.

Inglise kirjaniku George Orwelli kultusteoseks saanud raamat ilmus trükis Teise maailmasõja järel ning tundub ikka veel (või isegi aina enam) puudutav, aktuaalne ja prohvetlik.

Teatris jõuan käia, kirjutada etendusest enam ei jõua. Väga hea etendus, huvitav lavastus, suurepärane osatäitmine Robert Annuselt. See tükk jääb kauaks kummitama ja sunnib raamatu kolmandat korda läbi lugema ning imetlema George Orwelli ettenägelikkust.

Täielikku teatrielamust segas……… hingamiseks vajaliku õhu puudumine 21. reas. Teatrit tehti Kammivabriku sündmuskeskuses Teguri tänaval. Etendus on ühes vaatuses. Kui oleks kahes vaatuses vaheajaga, oleksin vaheajal lahkunud.


4. Eesti Draamateater suveetendus (piletid olid mul küll  aprilliks teatrisaali)
Talupojad tantsivad prillid ees.
Andrus Kivirähk

Esietendus Viinistu katlamajas 11. juunil 2021
Lavastaja Hendrik Toompere
Kunstnik Ervin Õunapuu
Helikujundajad → Hendrik Toompere ja Lauri Kaldoja
Liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere

Osades Tiit Sukk, Jüri Tiidus, Ivo Uukkivi, Taavi Teplenkov, Markus Luik, Kersti Heinloo, Marta Laan, Liisa Pulk
Pianist Johan Randvere või Jakob Teppo

Tutvustuse asemel, mida ütlesid autor ja lavastaja Ringvaate otsestuudios:
Toompere tunnistas, et lavastuse esimesed proovid läksid jutustamisele, sest keegi polnud kellegagi kokku saanud ja tahtsid väga üksteisega rääkida. "Käis lihtsalt üks mokalaat."
Kivirähk märkis, et see on olnud Toompere ammune idee teha üks näitemäng eestlaste ja balti parunite vahelistest suhetest.
"See pealkiri ei olegi nii veider, kui sa tead tausta. On see kuulus laul, et "mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele", aga tegelikult on sellest laulust teine variant, kus lauldakse "mõisad põlevad, saksad surevad, talupojad tantsivad prillid ees"."
Kivirähki sõnul tähendab see osaliselt pärimist. "Et me oleme nende pärijad ja ei kanna mitte nende prille, vaid paljusid nende kombeid, toitusid, saksa sõnu, maailmavaadet jne."
Toompere tunnistas, et idee sellise lavastuse tegemiseks tuli maakohas balti parunite lagunenud hauaplatse külastades. "Mõtlesin, et nad on siit samast lähedalt ja hakkasin natuke uurima, et mis elu nad siin elasid ja äkki mul plahvatas, et see on ju super teema, mille peale olen ammu juba mõelnud."
Selle ajel luges ta ka mitmeid raamatuid balti parunite mälestustest ning leidis, et kõige õigem on selle lavastuse ideed pakkuda Kivirähkile.
"Andrus ütles mulle, et ta ei saa seda praegu kirjutada, et tal on poolteiseaastane järjekord ees," meenutas Toompere. "Aga läks kolm kuud mööda, Andrus kirjutas, et vaata meili. Vaatasin meili, oli näidendi teinud."
Kivirähk tunnistas, et käivitus selle teema peale. "Mõtted tulid pähe ja siis on kõige targem need üles kirjutada, et saaks neist lahti," tõdes ta.
"Talupojad tantsivad prillid ees" on Kivirähki sõnul komöödia ja ei ole üks pikk lugu, mis kulgeb algusest lõpuni samade tegelastega. "See koosneb üheksast sketšist, mis kõnelevad eestlaste ja sakslaste suhetest erinevatel aegadelt alates päris rehielamu aegadest kuni tänapäevani välja."


Teatrisaal etenduse eel.









”Talupojad tantsivad, prillid ees” on A. Kivirähki 19. näidend draamateatris.
Mulle väga meeldis, teatritükis väga palju allteksti ja -hoovusi, mille peale mõelda ja mida edasi mõelda. Kes me eestlased, lõpuks oleme – metsast pärit paganarahvas või mõisainimeste jäljendajad ja osaliselt ka järeletulijad. Üks teatrikülastaja minu kõrval ütles, et see on eestlasi alandav näidend. Enamus vaatajaid seda küll nii ei arva, mida kinnitas kestev aplaus. Siiski julgen etendust soovitada teatrikülastajale, kes ei otsis suveetendusest ainult nalja ja naeru või selgelt välja joonistatud emotsioone (suur armastus) , vaid on valmis ise kaasa mõtlema ning nautima mängu ilu.
Võib-olla kohati olid mõned pildid liiga pikaks lavastatud. Sorry, aga minu kaasa jäi hiire ja talupoisi vahelise dialoogi taustal tukkuma. Mõte selgunuks ka siis kui mõni pilt oleks lühem olnud.
Näitlejate mäng oli nauditav. Etenduse tähed minu silmis olid Ivo Uukkivi ja Taavi Teplenkov.

Varasuvine Viinistu ise oli ääretult kaunis ja sirelitest lõhnav. Samal päeval avati Aili Vindi näitus "Naine ja meri", ka see sai üle vaadatud.  

Õues paelus silmi Marko Mäetamme ja Kaido Ole "100 kohvrit" 








3. Rakvere teater andis külalisetenduse Pärnu teatris "Endla"

Ray Cooney
Oh Johnny

Rakvere teater 
Esietendus Rakvere Teatris 16. jaanuaril 2021
Lavastaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Yana Khanikova
Liikumisjuht Helen Solovjev
Muusikaline kujundaja Morten-Endrik Milder
Valguskujundaja Roomet Villau
Tõlkija Triin Tael

Osades Margus Grosnõi, Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg, Märten Matsu, Tarmo Tagamets

1983.a. kirjutas Ray Cooney teatrifarsi "Run for Your Wife", britid tegid sellest ka filmi. 
Tutvustusest:
Komöödia seksuaalenamusest
Lugu sellest, kuidas tavalisest taksojuhist saab seksiurka pidaja, vähemalt teda ümbritsevate inimeste arust. Kahes teineteisega äravahetamiseni sarnases korteris läheb väikeste hädavalede mõjul lahti tõeline naljaralli, kus üks jabur olukord ajab teist taga ja kus lõpuks ei saa enam keegi päris täpselt aru, kes kellega magab ja mida valetab. Eelkõige seksuaalsele tolerantsusele kutsuv Ray Cooney komöödia laseb ennast tühjaks naerda, aga ka mõista, et iga tõelise naudingu taga on siiras armastus ja sõprus, mis ei kannata ka siis, kui väliselt kõik suisa metsa läheb. Nii muutub selle loo kangelaseks armastus, mis sisaldab kõiki vikerkaarevärve.


Esimese vaatuse ajal mõtlesin, et sellist jama tulin vaatama, teise vaatuse ajal leebusin. 
Kokkuvõtteks- näitlejad mängisid väga hästi- nautisin seda  täiega. 


Raamatud.
71. Chua, Amy☝☝☝
Ematiigri võitlus

Battle hymn of the tiger mother
Inglise keelest tõlkinud Epp Aareleid
Postimees Kirjastus, 2020
Sari Postimehe raamat

Eneseiroonilises võtmes kirjutatud raamat räägib ühe ema loo, kes kasvatas oma kaht tütart Lääne ühiskonnas Aasia mudeli järgi, püüdes tõestada viimase ülemuslikkust. Ta seadis eesmärgid, et neist saaks maailma parimad: treenis ja survestas ning pühendas lastele lõputult aega ja raha. Kuni noorem, viiulivirtuoosist tütar tema vastu lõpuks mässu tõstis. Kui kaugele saab, tohib või peab minema, et laste eeldusi ja andeid arendada? Etniliste konfliktide ning üleilmastumise eksperdi Amy Chua isiklik ja puudutav raamat on pälvinud nii USAs kui ka Aasias jõulist vastukaja. „„Ematiigri võitlus” on intrigeeriv ja kaasahaarav jutustus laste kasvatamisest nn Aasia ja Lääne kasvatuskultuuride pingeväljal. Kes teab, mis on lapsele kõige parem – kas vanem, laps ise või ümbritsev kogukond?“ arutleb raamatu soovitaja Marge Varma, Postimehe haridusportaali toimetaja. „Kas on üldse võimalik valida konkreetne kasvatusviis ja seda järjekindlalt ellu rakendada? See on tähelepanuväärne sissevaade haridusäreva ema igapäevaellu, mis pakub palju mõtteainest ja ärgitab kirglikke arutelusid kindlasti ka Eestis.” Amy Chua on Yale’i Õiguskooli John M. Duff Jr õppetooli õigusteaduste professor. 2011. aastal valis ajakiri Time ta maailma saja mõjukaima inimese hulka. Chua sulest on ilmunud mitu ülemaailmset tunnustust pälvinud raamatut, millest 2020. aastal tuli „Postimehe raamatu” sarjas välja „Poliitilised hõimud. Grupivaist ja rahvaste saatus”.

Minu jaoks üks parimaid raamatuid 2021 aastal. Olen soovitanud noorematele emmedele. Autor toob esile oma vaatevinklist Lääne ja Aasia lastekavastuse kultuuri erisused. Kui tema sõnutsi Läänes tahetakse luua lapsele eelkõige õnnelik ja stressivaba lapsepõlv, siis Aasia kultuuris on lapsepõlv aeg eelseisva elu treeninguks. Endal avastasin hulgaliselt hiina ema jooni ja mu enda lapsed ei vaidle tõenäoliselt vastu.

70. Ellery Lloyd☝☝☝
Temasugused inimesed

People like her
Inglise keelest tõlkinud Jana Linnart
Tänapäev, 2021

Jumaldavate fännide jaoks on Emmy Jackson ehk @the_mamabare üdini aus „Instaemme“, kes räägib asjadest nii, nagu need on. Tema skeptilise abikaasa, läbikukkunud kirjaniku jaoks, kes teab täpselt, kui loominguline Emmy „tõde“ olla võib, on ta megaedukas perele leivateenija, kes suudab nende pereelu intiimsed detailid lausa kõhedustekitava geniaalsusega rahaks teha. Ühe inimese jaoks, kes Emmy postitustel ohtlikult haiglase huviga silma peal hoiab, on see Instaemme keegi, kellel on olemas kõik – aga kes pole midagi ära teeninud. Kui Emmy abielu hakkab tema järjest kasvava populaarsuse surve all mõranema ning ta moraalne kompass aina enam kursilt kõrvale kaldub, muutub nende pere üha haavatavamaks – ja oht on reaalne, luurab lähemale ja lähemale. Ellery Lloyd tõstatab äärmiselt kaasahaaravas psühholoogilises põnevusloos mitmeid olulisi küsimusi tänapäevase tehnoloogiasõltuvuse, sotsiaalmeediakuulsuste ja veebi-elustiili kohta. Paljastades suunamudijate kultuuri ja neti-lapsevanemluse süngemaid külgi, uurib „Temasugused inimesed“, kui kaugele oleme valmis oma meeleheitlikus vajaduses tähelepanu ja võõraste heakskiidu järele minema, ja kelle me ohvriks toome, kui oma eraelu avalikuks teeme … kuni kontroll kaob lõpuks käest.

Üllatavalt hea ja päevakajaline raamat! Põnev ka.



69. Jørn Lier Horst, Thomas Egner☝☝☝
Suitsukate

Roykteppe
Norra keelest tõlkinud Maarja Siiner
Varrak, 2021

Aastavahetusel leiab Oslo kesklinnas aset pommiplahvatus. Kuigi politsei ametliku tööversiooni järgi on tegu terrorirünnakuga, on Alexander Blix kindel, et see on vaid suitsukate. Hukkunute hulgas on nimelt tema vana tuttav Ruth-Kristine Smeplass, kelle kaheaastase tütre Patricia kadumist ta kümme aastat tagasi uuris, kuigi tulemusteta. Blix asub plahvatust omal käel ja ülemuse teadmata uurima, abiliseks vaid tema uus partner Kovic. Kuid seekord üritab ta hoiduda info Emmaga jagamisest. Ettevõtlik noor ajakirjanik otsustab aga Blixi salaja jälitada, et teada saada, mida Blix uurib. Selle tulemusel jõuab naine niidiotsani, mis viib ta jahmatava infoni, mida ta Blixiga jagab. Korraga pole miski kindel ja Blixil ei jää muud üle, kui asuda taas uurima Ruth-Kristine tütre Patricia kadumist. „Suitsukate” on norra kahe menukaima krimikirjaniku Jørn Lier Horsti (snd 1970) ja Thomas Engeri (snd 1973) koos kirjutatud uue krimisarja teine raamat. Sarja esimene osa „Nullpunkt” ilmus eesti keeles 2020. aastal.

68. L. J. Ross☝☝☝
Teeskleja

Impostor
Inglise keelest tõlkinud Lii Tõnismann
Alexander Gregory põnevik
Kaanel ka: Amazoni põnevike-kuninganna

Pegasus, 2021
Amazoni põnevike-kuninganna – nüüd eesti keeles! Igaühes meist on tapja… Kui kriminaalkurjategijate profileerimisüksust tabab skandaal ning väidetavalt juhtimisraskustes osakond laiali saadetakse, pääseb tapvast kriitikast vaid üksainuke inimene. Loodetakse, et mainekas kohtupsühholoog doktor Alexander Gregory suudab leida tee kuitahes süngesse mõttemaailma ja tuua päevavalgele ka kõige hämaramad saladused, ja nii kaasatakse ta peatselt ühte äärmiselt segasesse mõrvajuurdlusse. Iirimaal Mayo maakonna kaunitel mäenõlvadel tegutseb tapja. Sealne kokkuhoidev kogukond tunneb järjest suuremat hirmu ja politseil hakkab aeg otsa saama, sest kardetakse, et kurjategija on sihikule võtnud juba järgmise ohvri. Kuidas leida mõrvar omade seast, kui pealtnäha puudub kuritööks igasugune motiiv? Gregory tõotas küll vaikset elu elada, ent soostub siiski meeleheitel õiguseotsijatele abikäe ulatama. L. J. Ross on briti praegusaja üks edukamaid põnevuskirjanikke, kes avaldas oma esimese teose 2015. aastal. See debüütromaan tõusis hetkega Inglismaa Amazoni esikohale. Nüüdseks on Rossi teoseid müüdud enam kui 5 miljonit ja ta on kirjutanud 20 raamatut, millest viimane kui üks on tõusnud Amazoni edetabelite eesotsa. „Teeskleja“ on Rossi „Alexander Gregory põnevike“ sarja avaraamat ja ühtlasi kirjaniku esimene eesti keeles avaldatud teos, mis muu hulgas kandideeris Inglismaal 2020. aasta parima põneviku tiitlile. „L. J. Ross kuulub põnevuskirjanike raudsesse tippu.” – The Times „Fenomenaalselt hea.” – Evening Chronicle

Oli põnev lugemine portreteerija tööst kuritegude avastamisel – seejuures ka üpris täpne profiilikirjeldus. Loeksin autori järgmisi tõlkeraamatuid.


67. Edvardsson, Mattias☝
Head naabrid

Goda grannar
Eesti Raamat, 2021

Micke ja Bianca kolivad rahulikku eramupiirkonda, mis paistab nende pere jaoks täiuslik elupaik. Aga sedamööda, kuidas nad oma uusi naabreid tundma õpivad, hiilib ligi ebameeldivustunne. Sama hoovi peal elab Jacqueline, endine fotomodell, kel on raske oma elu rööbastele saada, ja tema poeg Fabian, kes ei ole päris nagu teised lapsed. Samuti elab seal Ola, kes näeb vaeva, et pärast röövkallaletungi oma tervis jälle korda saada ja kelle kinnisideeks saab idüllilise naabruskonna turvalisuse säilitamine. Lisaks veel pensionärid Gun-Britt ja Åke, kes valvavad naabrite igat sammu. Kui Biancale nende enda maja ees otsa sõidetakse, paistab esialgu olevat tegu traagilise õnnetusega. Aga sellal kui tema haiglas oma elu eest võitleb, süveneb politsei ja teiste hoovielanike kahtlus. Micke on alati uskunud õiglusse. Aga mis siis, kui selle võidule pääsemiseks on vaja kasutada vägivalda? Mattias Edvardsson on kirjanik ning rootsi keele ja psühholoogia õpetaja gümnaasiumis. 2016. aastal avaldati tema debüütromaan „En nästan sann historia“ („Peaaegu tõestisündinud lugu“) ja 2018. aastal tegi ta suure rahvusvahelise läbimurde põnevusromaaniga „Täiesti tavaline perekond“. See on tõlgitud kolmekümne kolme keelde ja meeldinud nii kriitikutele kui lugejatele. Mattias elab koos oma perega Lundi lähistel Löddeköpinges

Ei ole päris minu raamat. Lugemine on nagu teise elu kuudepikkune jälgimine tõsieluseriaalis.

66. Anna Jansson☝☝☝
Mida sa ei tea

Det du inte vet
Rootsi keelest tõlkinud Mari Jesmin
Eesti Raamat 2021
Sari Maria Werni juhtumid

Anna Janssoni eduka Maria Werni-sarja uues kriminaalromaanis jõuavad kuriteod politseinikele pelutavalt lähedale. Åminne supelrannas püsib hilissuvine soojus. Visby politseinik Maria Wern on suvilarajoonis oma uute naabrite juures peol, kui lähedal puhkeb äkitselt tulekahju. Üks maja põleb maani maha ja mitu inimest viiakse haiglasse. Järgmisel hommikul kaob rannast jäljetult üks naine. Kaotsiläinu on Sofi Hartman, komissar Tomas Hartmani tütar. Ta uurib naftapuurimise mõjusid Gotlandil ja tema aruannet ootavad pingsalt niihästi keskkonnaaktivistid kui ka riskikapitalistid. Sofist jäänud jäljed osutavad mitmesse suunda ja politsei ei jõua kõiki juhtlõngu kontrollida, olgugi et neile on abiks saadetud kadett Jarita Modi. Samal ajal peab Tomas Hartman oma isiklikku meeleheitlikku võitlust ajaga, et tütar üles leida. Ta teab, kui rängalt Sofi deemonid teda piinavad, ning aimab, et tütrel on mingi saladus.
 Samalt autorilt on "Tütar kadunud"- oli põnev lugemine. Maria Weniga esmakordne kohtumine oli Mirabilia sarja raamatus "Võõras lind". Varasemalt on ilmunud "Ulm sinu eksitas ära" Kõik tasuvad lugemist.  Ainus, mis mulle autorilt ei meeldinud oli  "Ilusalongi saatusejumalanna"- aga see polnud ka krimka.


65.Ferdinand von Schirach☝☝☝
Collini juhtum
Der Fall Collini
Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke
Eesti Raamat 2021
Sari Mirabilia

Kohtusaalidraama, mis arutleb õiguse ja õigluse, süü ja süütuse ning headuse ja kurjuse üle.Kolmkümmend neli aastat on itaallane Fabrizio Collini töötanud ettevõttes Daimler tööriistade valmistajana. Tagasihoidlikult ja laitmatult. Ja siis mõrvab ta Berliini luksushotellis ühe vana mehe. Põhjusetult, nagu paistab. Kui kohus määrab Fabrizio Collini kaitsjaks Caspar Leineni, näib see juhtum noorele advokaadile oodatud paljutõotava võimalusena karjääri teha. Ent kui ta saab teada, kes on mõrvaohver, muutub protsess talle isiklikuks õuduseks: tapetu – lugupeetud Saksa tööstur – on tema parima sõbra vanaisa. Leineni mälestustes sõbralik, sooja südamega mees. Ikka ja jälle püüab ta sooritatud tegu mõista, kuid Collini vaikib visalt. Ja nõnda peab Leinen oma veendumustest hoolimata kaitsma kohtus meest, kes ei tahagi, et teda kaitstaks.

Mulle väga meeldis. Aga see on puhtalt kohtudraama, põnevust pole palju, kuid pakub võimalust lugeda mitu korda kohtukõnet ja avastada selle nüansse.


64. Daniela Krien☝☝☝
Armastus hädaolukorras

Die Liebe im Ernstfall
Saksa keelest tõlkinud Krista Räni
Varrak 2021
Sari Moodne aeg
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Paula, Judith, Brida, Malika ja Jorinde on üles kasvanud Saksa DV-s. Nüüd, pärast rahumeelset revolutsiooni, tahavad nad kõike, saavad palju, kuid ikka veel torgib neid naiserolli okas: kas naine peab meeldima? Kas ta peab olema vastutulelik? Kas üksiolemine on valikuvõimalus või saab tõeline naine olla vaid siis, kui sul on mees ja pere? Paula tutvub ühel palaval suveõhtul oma tulevase mehega. Nad saavad lapse, kuid laps sureb ja piiritu lein kisub kõik endaga kaasa. Judith, edukas arst, kultuurne naine, otsib kaudseid teid mööda meest, kellega koos elada. Siis jääb ta rasedaks ja teeb salaja abordi. Brida on kirjanik ja kurnab end, rabeledes armastuse vahel oma laste vastu ja seesmise vajaduse vahel kirjutada. Malika oli teismelisena paljutõotav noor viiuldaja, kuid tema lootus suurele karjäärile kustub samamoodi kui lootus saada oma pere ja lapsed, kui mees ta maha jätab. Ent siis tuleb mängu Jorinde, Malika noorem õde, kellel on kõik see, mida Malikal ei ole. Ta teeb õele ennekuulmatu pakkumise. Daniela Krien (snd 1975) õppis Leipzigis kultuuri- ja meediateadusi. Alates 2010. aastast on ta vabakutseline kirjanik, 2011 ilmus tema romaan „Millalgi räägime kõik üksteisele ära”, mis on tõlgitud neljateistkümnesse keelde. Tema jutukogu „Muldental” (2014) sai 2015. aastal Nicolaus Borni debüüdiauhinna.

Vahelduseks krimkadele üks armastusromaan. Naiseks ja emaks olemise raskustest ja rõõmudest, rohkem küll raskustest.
Ühe mehe küsimus oma naisele lk. 130 „Ta küsis, kas Brida on kunagi mõelnud sellele, et tahab liiga paljut, ja mehe hääl värises. Kas naine tõesti arvas, et võib saada kõik, ilma loobumiste ja piiranguteta? Kas ta uskus tõemeeli, et võib võtta lapsed ja kunsti ja kultuuri ja sõbrad ja mehe ja seksi ja aja lugemiseks ja aja logelemiseks ja spontaansed pagemised ja kes teab mida kõike veel, selle eest lõivu maksmata?“


63.Pierre Lemaitre☝
Alex

Tõlkinud Indrek Koff
Sari Padrunisalv
Kirjastus Salv 2021

Kolmekümneaastane meditsiiniõde Alex Prévost röövitakse jõhkralt otse tänavalt oma kodu lähedal. Juhtumiga satub tegelema kriminaalpolitsei legend, komissar Camille Verhoeven, ehkki väga vastumeelselt — nimelt on mõni aeg tagasi sattunud traagilise lõpuga inimröövi ohvriks komissari enda abikaasa… Pierre Lemaître’i mitme auhinnaga pärjatud meisterlikus põnevikus ei lange pinge pea hetkekski ning sündmustik teeb ikka ja jälle vägagi ootamatuid pöördeid.

Üsna omapärased tegelased uurijate tiimis- Camille Verhoeven („kuri kääbus“ nagu üks pahalane teda nimetab). Ja siis veel Louis- rikas ja brändiriietatud. Louisi riietuse firmamärke nimetab autor mitmel korral. Kõik mulle tundmatud, aga ma pole ka eriline bränditeadlane. Märkisin ühe komplekti nimetatuist üles, selleks et guugeldada, millega tegu on. Stefano Ricci lips ja Westoni kingad, Armandi komplekt.Laiendasin silmaringi- e-poes tõesti 200 € lipsud.
Kindlalt üle keskmise krimka, väga hea tõlge, kordagi ei peatunud tõlke pärast ühes või teises kohas ja ei vaaginud sõna. Aga kas see raamat nüüd tõuseb kõrgemale oma žanrist (Ilmar Raag tagaküljel), seda ma ei usu. Ka vaipa jalge alt ei lasknud ma endal mitu korda ära tõmmata (Rein Raud OPI-s?). Seda tänu varasemalt loetud Lemaitre raamatule „Peigmees pruutkleidis“- seal sain pommüllatuse osaliseks. Nüüd teadsin, mida oodata.
Ma ei ole prantsuse kriminaalromaanide austaja. Fred Vargast ei loe ma üldse. Ehk peaksin. Jean-Christophe Grangè’ ei võtnud pärast „Reisijat“ enam ette. Ei vaimustunud Jean-Luc Bannaleci komissar Dupini juhtumitest, ainult ühe raamatu lugesin. Martin Walkeri paljukiidetud „Surm Dordogne'is“ ei kuulu mu lemmikraamatute hulka. Keda siis veel tean: Maurice Leblanc Mirabilia sarjas esindatud mitme raamatuga. George Simenoni lugesin viimati nõuka ajal, kui palju muud lugeda ei olnud.
Võib-olla nõuab prantsuse krimkadega harjumine aega.

62.  Matt Johnson, Prince Ghuman☝☝☝
Pimenägemine : (enamasti) varjatud viisid, kuidas turundus meie aju ümber kujundab

Blindsight : the (mostly) hidden ways marketing reshapes our brains
Tõlkinud Ave Põlenik
Äripäev, 2021

Miks maitseb vein paremini, kui peame seda kalliks? Miks hindame originaalteoseid kõrgemalt kui nende koopiaid? „Pimenägemine“ on neuroteaduse ning vürtsikate turundusnäidete laineharjal kulgev lustakas reis tarbimiskäitumise maailma. Brändilogod, mida näeme; kuulutused, millest uudisvoos mööda kerime; reklaamid, mis ekraanilt vastu kumavad; rakendused, mida igapäevaselt kasutame – need on kõigest tarbimismaailma nähtavaks kihiks. Teine, sügavam kiht, on aga hoolega kujundatud nõnda, et see kasutaks ära aju kummalist toimimist, mis mõjutab meid ilma meie teadmise või nõusolekuta. Neuroteadlane Matt A. Johnson ja turundaja Prince Ghuman heidavad valgust aju ja tarbimise sügavatele vastasmõjudele. Nad annavad turunduse vaatenurgast ülevaate mälestuste ja kogemuste, naudingu ja valu, emotsiooni ja loogika, taju ja tegelikkuse, tähelepanu, otsuselangetuse, sõltuvuse, uudsuse, sümpaatia, empaatia, suhtluse ja teadvustamata sõnumite edastamise neuroteadusest. Teisisõnu, kuidas toimub aju ning kuidas brändid seda ära kasutavad. Tandem väidab, et meie taju on ekslik: me ei koge maailma päris nii, nagu see tegelikult on, mängides turundajatele kätte ideaalse võimaluse. Selle paremaks mõistmiseks sukelduvad autorid viisidesse, kuidas konstrueerib aju meie kogemust igapäevaelust. Maitseb ju koeratoit hõrgult üksnes siis, kui panna sööjat uskuma, et tegemist on jumaliku pâté’ga. Uuringud, muide, näitavad, et selle kulinaarse eksiarvamuseni on vägagi lihtne jõuda. Tempokas, nutikas ja haarav „Pimenägemine“ heidab uut valgust sügavalt juurdunud uskumustele ja mõttemustritele, mida brändid eelistuste loomiseks osavalt jälgivad. Johnson ja Ghuman põimivad teadusuuringute tulemused suurepärasteks lugudeks, pakkudes tarbijatele, turundajatele, brändidele või lihtsalt neuro-uudishimulikele piisavalt materjali, mille najal järgmisel kogunemisel säravaid etteasteid teha.

25. mai 2021

Mai 2021

Minu maikuu on töine aianduse kuu. Tööst vaba aja  kolisin aeda. See on ühtaegu füüsilist koormust andev ja lõõgastav. Kõik mõtted kaovad kui kätega mullas songin ja keskendun sellele, mis parasjagu käsil. Magan kordades paremini kui sügis-kevad-talvisel ajal, siis  kui istuv asend on elamise põhiasend. Aias elamine on kulgemine. Aias olen ma õnnelik. Hilisõhtuks tihti ka väsinud ja alati ei tahagi lugeda. Tõesti -paar päeva möödus nii, et raamatut ei võtnudki kätte. Mõned siiski läbi loetud.
minu emadepäeva rodo täies õies. Mulle väga meeldivad rodod ja püüan neid aias kodustada. Kodu männimetsas peaks neile sobima. Aga  ma ei tea ühtegi teist nii pirtsakat õiekandjat, vähemalt neist, mida mina kasvatan. Igal aastal läheb mõni välja ja jälle valin uusi taimi. Pildil on nad kõik ilusad. See siin kõrval on "Red Jack".














Üle pika aja taas kinos- 24. mail, kohe kui kinod lahti läksid.

1. Nomaadimaa☝☝☝
Osades: Frances McDormand, Gay DeForest, Patricia Grier, Linda May
Kolme Oscari võitja: Parim film, parim naispeaosatäitja - Frances McDormand, parim režissöör - Chloe Zhao
Kahe Kuldgloobuse võitja: parim draamafilm ja parim režissöör - Chloe Zhao

„Nomaadimaa“ oli 2020. aasta auhinnahooaja enim hinnatud linateos. Lisaks publiku ja kriitikute üksmeelsetele kiidusõnadele sai filmile osaks ühtekokku 147 erinevat auhinda, sealhulgas eelmainitud 3 Oscarit ning peavõidud nii Veneetsia kui ka Toronto filmifestivalidelt. Filmi stsenarist ja lavastaja Chloe Zhao on maha saanud aasta ühe erinäoliseima filmiga – jutustades meile ülimalt intiimse loo Ameerika baby-boomerite põlvkonnast, kellest paljud kaotasid nii oma maise vara, töö, kui ka kodu pärast 2008.aasta majanduskrahhi. Oma loo keskmesse on Zhao pannud planeedi ühe parima ja auhinnatuima näitleja Frances McDormandi, ümbritsenud ta tegelike inimestega, kes pärast kodukaotust nomaadidena mööda maad rändavad, ning lasknud sündida tõelisel kinomaagial. Tulemuseks kurblik ja veidral kombel paeluv ood tervele põlvkonnale, kelle elu polnud ühel hetkel enam endine.
McDormand kehastab filmis Ferni, kes on kaotanud lisaks oma armastavale abikaasale ka terve oma kodulinna. Kohalikku kogukonda üleval hoidnud kaevandus suleti ja tulemuseks oli sõna otseses mõttes terve linna mahajätmine ja isegi linnaindeksi kaotamine. Nüüd liigubki Fern oma ustava furgooniga ühest linnast teise, et leida juhutöid ning lävida oma teiste saatusekaaslastega. Filmil puudub traditsiooniline süžee, tegemist on kõige ehedama oleku- ja seisundifilmiga, kuid just need reaalsed võttepaigad ja eriti reaalsed inimesed toovad omalt poolt filmi sisse orgaanilise aura, mis muudab linaloo üheks käesoleva aasta lummavaimaks vaatamiselamuseks.
Kolmekordsele Oscari-võitjale Frances McDormandile („Kolm reklaamtahvlit linna ääres“) sekundeerib ühena vähestest filmis osalenud elukutselistest näitlejatest Oscari nominendist teenekas karakternäitleja David Strathairn ("Head ööd ja õnn kaasa", "Bourne'i ülemvõim").


Filmis ei juhtu midagi. Üks naine sõidab/kulgeb mööda Ameerikat, teda ei röövita, ta ei jää haigeks. Ta kohtub võõrastega, mõnega saab sõbraks, mõni neist räägib talle oma loo. Keegi võõrastest ei soovi talle paha- millele mõtled, kui oled keskendunud krimkadele. Ümberringi on muljetavaldavad Nevada vaated. Esimene tunne, mis mind valdas, oli see: nagu eesti film, ainult olustik teine.

Ühes tutvustuses on öeldud, see film võib muuta teie elu. Kas ma vaatasin elule pärast filmivaatamist teistmoodi. Vist ei , sest minu elu ongi teine. Film tuletas meelde kui õnnelik ma olen, mulle on väga palju antud. Küllap isegi rohkem kui ma enda arvates olen välja teeninud.

Ja veel, mina oleksin andnud „Nomaadimaale“ auhinna ka parima muusikalise kujunduse eest.

Ja lõpuks ka ooperis:

Tosca
Giacomo Puccini
Esietendus Rooma Teatro Constanzi’s 14.01.1900
Esietendus Rahvusooperis Estonia 13.05. 2005.
Dirigent Arvo Volmer
Lavastaja Raimundas Banionis (leedu)
Kunstnik Sergejus Bocullo (Leedu)

Laulsid:
Heli Veskus-Floria Tosca, kuulus llauljanna
Luc Robert- Mario Cavaradossi, maalikunstnik
Rauno Elp- parun Scarpia, politseiülem
Raiko Raalik-Cesare Angelotti, endine Rooma konsul
Tamar Nugis- kirikuteener
Mart Madiste-Spoletta, politseiagent
Märt Jakobson- Sciarrone sandarm
Rahvusooper Estonia koor, orkester ja poistekoor

Kas nägin ooperit ka 2005.a. Estonias, kahjuks ei mäleta. Blogi toona ei pidanud ja kastitäie teatrite kavalehti põletasin paar aastat tagasi. Kui sain selgeks, et sellist aega- need kõik läbi lapata ja meenutada - ei tule kunagi.

Giacomo Antonio Domenico Michele Secondo Maria Puccini kirjutas kokku 12 ooperit.
Villid 1884; Edgar 1889; Manon Lescaut 1893; Boheem 1896; Tosca 1900; Madame Butterfly 1904; Tütarlaps kuldsest läänest 1910; Mantel, Õde Angelica ja Gianni Schicchi 1918 ja Turandot 1918.

Kui välja arvata kaks esimest, olen neid kõiki näinud ja nautinud Puccini kaunist muusikat. Mitmeid olen vaadanud – kuulanud korduvalt ja tõenäoliselt ka tulevikus. "Õde Angelica" näiteks tuleb ettekandele augustis 2021 Birgitta festivalil.

Üle hulga aja ooperis olla oli meeliülendav. Viimane kord oli 06.02. 2021 Estonias Trubaduur.

Üllatavalt hea etendus oli. Tosca osa on justkui Heli Veskusele loodud. Väga hea esituse tegi Rauno Elp politseiülem Scarpiana. Väljapeetud stiilne surmastseen. Kahjuks Cavaradossi kuulus aaria „El lucevan stelle“, mida peetakse üheks kaunimaks tenori aariaks, kadus kuidagi etenduse sisse ära. Kodus kuulasin aariat  Roberto Alagna ja Jonas Kaufmanni esituses ja seekord meeldis Kaufmann rohkem.

Pucciniga seoses meenus kohe ka suurepärane reis „Muusikaline Itaalia“. Aastal 2012 ehk. Otsin arvutist pilte Puccini kodumajast.

61. Françoise Sagan
Kõik need südamesopid
Les Quatre Coins du coeur
Prantsuse keelest tõlkinud Pille Kruus
Tänapäev 2020
Sari Punane raamat
KULKA kirjanduse sihtkapitali soovitusi 2021

„Kõik need südamesopid” on vodevillilik, kuid siiski psühholoogiliselt peen armastuslugu rikka töösturi pojast Ludovicist ja tema naisest Marie-Laure’ist. Paari elu koos Ludovici isa Henri, tolle naise Sandra ja teener Martiniga kulgeb vääramatu argisusega seni, kuni saabub elegantne Fanny, Marie-Laure’i ema, kelle isiksus ei jäta ükskõikseks ei Ludovici ega tema isa Henrid. Françoise Sagan (1935–2004) sai kuulsaks juba oma esimese raamatuga „Kurbus kummaline tunne”, mille ilmudes oli ta kõigest 19-aastane. „Kõik need südamesopid” on Sagani viimane romaan, mis leiti pärast tema surma ja mille avaldamine 2019. aastal kujunes üheks Prantsusmaa kirjandusilma suursündmuseks. Kuigi lõpetamata, on see oluline tükike Sagani kaalukast loomingust ning läbi ja lõhki saganlik: intelligentne, sarkastiline, toretsev ja häbitu.

Eessõnas kirjutab F. Sagani poeg, kes ema pärandi hulgast selle raamatu pooliku käsikirja leidis, kuidas ta selle ise avaldamiskõlbulikuks kohendas- hoidudes iga hinna eest puudutamast autori stiili või romaani tonaalsust, ning kuuskümmend viis aastat pärast romaani kurbus kummaline tunne" ilmumist ilmub lõpuks Sagani viimane, lõpetamata romaan "kõik need südamesopid" oma kõige puhtamal, algelisemal ja lugejatele hädatarvilikul kujul.
Lugesin selle raamatu lõpuni. Otsisin ja ootasin emotsiooni, mida kogesin kui  lugesin "Kurbus kummaline tunne" või veel enam- kui lugesin "Kas te armastate Brahmsi" . Ei leidnud seda emotsiooni üles, küllap olen vanaks jäänud. 
 

60. Catherine Ryan Howard☝☝☝
Eimidagimees

The Nothing Man
Inglise keelest tõlkinud Triin
Vesta 2021

Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaanid „Valetaja tüdruk” ja „Salasilm" (2020).
Naine ei saa lõpetada kirjutamist, kuni leiab tapja. Mees ei saa lõpetada lugemist, sest tema on tapja. Eve Black oli kaheteistaastane, kui sarimõrvar, keda kutsutakse Eimidagimeheks – sest uurijatel pole temast sõna otseses mõttes mitte midagi, ei ühtegi jälge –, tappis terve tema perekonna. Ainsa ellujääjana saadab Eve’i ka täiskasvanuna kinnisidee tuvastada tema elu hävitanud mees. Ja ta kirjutab tõestisündinud mõrvaloost raamatu. Supermarketi turvatöötaja Jim Doyle loeb „Eimidagimeest“, Eve’i lugu tema perekonda tabanud tragöödiast ja naise püüdlustest mõrtsukale jälile saada, ning iga uue leheküljega tunneb mees suurenevat raevu. Jim ei ole sugugi huvitatud Eimidagimehe kohta kirja pandust. Sest tema ongi Eimidagimees. Jim taipab peagi, kui ohtlikult lähedale on Eve tõele jõudnud ja et naine ei anna alla enne, kuni leiab mõrvari. Tal ei ole valikut, ta peab jõudma esimesena naise peatada … CATHERINE RYAN HOWARD (1982) on Iirimaalt Corkist pärit krimikirjanik, keda on nimetatud iiri noir`i parimaks esindajaks. Catherine`i uusim romaan „Eimidagimees“ valiti 2020. aastal Iiri viie parima krimiloo hulka.
Olen lugenud autori varasemaid romaane. "Valetaja tüdruk" oli andekas krimilugu ja siiamaani meeles. "Salasilmast" ei mäletanud ma midagi. Pidin Urramist üle kontrollima , kas olen/ ei ole lugenud. Olen.
"Eimidagimees"  on täiesti uus tase. Väga hea krimka, kirjutatud n.ö. "raamat raamatus". Ei jää muud üle kui ootan autori järgmist raamatut.
Autor  peategelase kaudu puudutas olulist probleemi: mäletatakse ja teatakse sarimõrvareid, aga mitte nende ohvreid.

59. Christian Unge☝
Terake tõtt

Ett litet korn av sanning
Tõlkinud Mari Jesmin
Helios 2021
Tekla põnevussari

Pärast autoõnnetust tuuakse Nobelsjukhuseti EMO-sse kaks meest, üks neist on eluohtlikult vigastatud. Samal ajal eksleb mööda haiglakoridore keegi naine, väike poiss käekõrval. Naise kummaline käitumine äratab tähelepanu. Kiirabiarst TEKLA BERG taipab peagi, et naisel, poisil ja tollel vigastatud mehel on ühine minevik ja et see, mis paistis välja nagu õnnetus, oli tegelikult hoopis midagi muud. NOBELSJUKHUSETIS on haigla juhataja Monica Carlsson peene patsiendihotelli ja vastuolulise maksasiirdamisosakonna rajamisega pannud sisse kõrgeima erastamiskäigu. Mängu tuleb äsja tööle võetud staarkirurg Klas Nyström, ja ei lähe kuigi kaua, kui Klas juba Teklale kõiges agaralt vastu töötab. „TERAKE TÕTT” on teine raamat Christian Unge Tekla-sarjas, mille juhatas sisse menukas „LÄBI TULE JA VEE”. Siinses osas saame taas jälgida Tekla Bergi ja tema kolleegide tegemisi Stockholmis Nobelsjukhusetis, paigas, kus on alati pingeid, intriige ja armulugusid. „Vastu enese tahtmist kuritegevuse keskmesse sattuv savanti joonte ja fotograafilise mäluga erakorralise meditsiini arst Tekla Berg, kes võiks olla lohetätoveeringuga tüdruku leebe õde, on viimaste aegade säravamaid krimikirjanduslikke persoone. Ja tema looja Christian Unge tõusev täht krimikirjanduse taevas.” Jaan Martinson

Ka teine raamat Tekla põnevussarjast ei saanud minu lemmikuks. Lohetätoveringuga minu arvates võrdlust välja ei kannata, mõned peatükid siiski pakkusid pinget.

58. Anne Birkefeldt Ragde
☝☝
Tütar
Datteren
Norra keelest tõlkinud Kristina Porgasaar
Eesti Raamat 2021
Põhjamaade romaan
Neshovi saaga

Neshovi-saaga: "Berliini paplid", Erakvähid, "Rohelised aasad", "Andestada saab alati", Elunautijad", "Tütar"
Tütar” on Neshovite saaga kuues raamat, järg romaanidele „Berliini paplid”, „Erakvähid”, „Rohelised aasad” (eesti keeles kõik 2008), „Andestada saab alati” (2017) ja „Elunautijad” (2018). Margido on lahkunud ja Torunn Neshovi matusebüroo juhtimise üle võtnud, jätkates samal ajal ka vana talu enda omaks muutmist. Aga kui ta soovib oma perekonnanimeks võtta Neshov, katkeb hetkega vaikselt üles ehitatud hea kontakt emaga. Pealegi on tallu oodata külla Erlendit kogu tema seitsmeliikmelise Taani perega. Torunn on murede käes murdumas. Asja ei tee ka paremaks Kai Rogeri poolt Erlendi lastele rõõmuks toodud kaks põrsast. Torunni jaoks on sead läbitud eluetapp, nagu ka Erlend ja Kai Roger. Aga seekord saab Torunn näha, mis puust Erlend tehtud on. Ja võib-olla on lõppkokkuvõttes Kai Rogeril nii mõneski asjas õigus. Selle raamatuga tõmbab autor saaga lahtised otsad kokku. See on Torunni raamat: romaan naisest, kes on terve oma elu põgenenud, aga nüüd lõpuks julgeb võtta vastutust, seista enda eest ning valida armastuse. Norra kirjanik Anne B. Ragde (snd 1957) on kirjutanud hulgaliselt romaane ja novellikogusid. Tema raamatuid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Sigrid Undseti eluloo eest pälvis ta Norra kõrgeima kirjandusauhinna. Suurima tunnustuse on ta saavutanud mitmete auhindadega pärjatud Neshovi-raamatutega. Saaga põhjal on valminud populaarne telesari. Eesti keeles on ilmunud ka tema romaanid „Öine soov” (2010) ja „Ma teen su nii õnnelikuks” (2012).


Neshovi saaga ilmub nii suurte ajaliste vahedega, et selleks ajaks kui uut lugema hakkad, on eelnevate raamatute tegelased ja sisu meelest läinud. Kes kelle laps oli, mis juhtus - aegamisi meenub - kuid siiski keeruline lugeda. "Tütar" ei ole parim raamat Neshovi saagast, aga paneb sellele ilusa punkti.  

58. Rene Denfeld☝☝☝
Lapseleidja

The child finder
Inglise keelest tõlkinud Ester Eggert
Ersen, 2020

Madison Culver kadus kolm aastat tagasi, olles koos vanematega teel Skookumi rahvusparki jõulukuuske valima. Praegu oleks ta kaheksa-aastane – kui ta on elus. Meeleheitel vanemad pöörduvad aga eksinud ja kadunud laste otsimisele pühendunud eradetektiiv Naomi poole. Politsei ja lapsevanemad tunnevad teda Lapseleidja nime all ning Naomi on Culverite viimane lootus. Naomi sihikindlad otsingud viivad ta sügavale jäisesse müstilisse metsa Pacific Northwesti piirkonnas ja tema enda mälestuskildudesse. Ta mõistab Madisoni-taolisi lapsi, sest kunagi oli ka tema eksinud tüdrukuke. Naomi ajab kangekaelselt Madisoni jälgi ja jõuab vähehaaval tõele lähemale, kuid samal ajal tungivad sünged unenäod läbi tema alateadvuse kaitsemüüri, tuletades talle meelde mingit kohutavat kaotust, mida ta tunneb, kuid ei suuda meenutada. Kui ta leiab Madisoni, kas sellega paljastuvad ka Naomi enda elu saladused? „Lapseleidja” jutustab loo detektiiv Naomi ja äärmiselt elava kujutlusvõimega lapse Madisoni vaatevinklist. Raamat on hingemattev, maagilise õhustikuga peenelt esitatud teos, mida on pea võimatu käest panna

Üllatus, üllatus! Vastu ootusi täitsa hea raamat oli. Lihtne lugeda.

57. Lucy Foley☝☝☝
Kutsutud külalised

The guest list
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti
Eesti Raamat, 2021
Krimiraamat

Goodreadsi kasutajate hinnangul 2020. aasta parim põnevik! Pruut ‧ Viies ratas ‧ Isamees ‧ Pulmakorraldaja ‧ Pruutneitsi ‧ Laip Külalised kogunevad Iirimaa ranniku lähedal asuvale saarele, et tähistada kahe inimese abiellu astumist. Peigmees: nägus ja sarmikas, tõusev teletäht. Pruut: terane ja ambitsioonikas, ajakirja väljaandja. Tegemist on pulmadega, mis sobiks ajakirja või kõlbaks kuulsusele: disaineri käe all valminud kleit, kauge koht, luksuslik pidu, eriline käsitööviski. Mobiililevi võib küll hakkida ja lained pisut raputada, kuid kõik on meisterlikult kavandatud ja viiakse niisama meisterlikult ellu. Aga olgu plaanid kuitahes täiuslikud, inimloomust see ei muuda. Kui korgid šampanjapudelitelt minema lendavad ja pidu algab, hakkavad meenutuste ja heade soovidega segunema ja pinnale kerkima vana vimm ja väiklane kadedus. Peigmehe semud algatavad kooliaegse joomismängu. Pruutneitsi rikub ära oma kleidi ja see ei juhtu just päris kogemata. Pruudi kauaaegne (meessoost) sõber saab maha ebameeldivalt intiimse toostiga. Ja siis leitakse üks nende seast surnuna. Kes külalistest ei soovinud õnnelikule paarile head? Ja ehk oleks olulisem küsida: miks? Lucy Foley õppis Durhami ülikoolis ja Londoni ülikooli kolledžis inglise keelt ja töötas mitu aastat ilukirjanduse toimetajana. Tema tõeline läbimurre krimikirjanduse tippautorite sekka toimus 2019. aastal raamatuga „Jahiseltskond“ (eesti keeles 2020).

Väga põnev raamat. 2/3 lugemise ajast mõtled: kes tapeti ja kes tappis. Mõlemale persoonile on kandidaate palju. Ühe peategelase väärt mõte, raskel hetkel lohutab : Elu on paras kaos.... Aga mis ka ei toimuks , elu on üksnes päevade jada. Kontrollida on võimalik vaid ühte päeva. Ühte päeva on võimalik ohjes hoida. kahekümne nelja tunni haldamisega saab hakkama.


56.Ichiro Kishimi
Julgus mitte meeldida : Jaapani õpetus, kuidas end vabastada, teha elus muudatusi ja olla tõeliselt õnnelik

Kirawareru yuki
Tõlkinud Ave Põlenik
Äripäev, 2021

Kas õnnelik olemine on midagi, mille valime ise või otsustab seda meie eest keegi teine? Raamat „Julgus mitte meeldida“ aitab elu keerdkäikudes tekkinud sõlmi mõista ning neid lahti harutada. Raamat võtab kokku Austria psühhiaater Alfred Adleri – psühholoogiamaailma ühe suurkuju Sigmund Freudi ja Carl Jungi kõrval – filosoofilised ning psühholoogilised mõtted ja õpetused. Adler oli Freudi juhitud Viini psühhoanalüütilise seltsi esimeste oluliste liikmete seas. Kui tema seisukohad läksid Freudi omadega vastuollu, lõi ta rühmast lahku ning tuli XX sajandi alguses välja oma originaalsetel teooriatel põhineva individuaalpsühholoogiaga, mida tuntakse adleriaanliku psühholoogiana. Raamat on üles ehitatud dialoogile elukogenud filosoofi ning trotsliku noormehe vahel, kes kahtleb võimalikkuses end muuta ning õnnelik olla. Nende kahe vestlusest välja kooruv tõde aitab lahti mõtestada enesele andestamise, iseendast hoolimise ja meele puhtana hoidmise kunsti, et oma eluteed minevikutraumadest, ohvri mentaliteedi painavast ikkest ning teiste ootustest vabastada. Muretsemise asemel asjade pärast, mida me nagunii ei saa muuta, õpetab raamat keskenduma sellele, mis on tõeliselt oluline, kujundades seeläbi suhet nii iseenda kui ka teistega. Muutes pelgalt oma suhtumist, muutub ka elutee. Tõeliselt vabastav mõtteviis, mis annab jõudu murda piiranguid, mida endile ise seame.

Küsimuste -vastuste vormis raamat ei meeldinud mulle. Aga kusagilt meelde jäänud Alfred Adleri ütlus: "Kergem on põhimõtete eest sõdida kui nende järgi elada." Adleri teooria oli sünnijärjekorra teooria, millest kirjutatud ka ajakirjas "Pere ja kodu".
Dr. Alfred Adler. Raskelt kasvatatavad lapsed. Tõlkinud Alma Ostra-Oinas. Eesti lastesõprade Ühingu väljaanne nr. 1, Tallinnas, 1932. a.  


55. Malcolm Gladwell
Suheldes võõrastega : mida peaksime teadma inimestest, kellest me midagi ei tea 

Talking to strangers : what we should know about the people we don't know.
Tõlkinud Liis Konovalov
Äripäev, 2021

Kaanel Rahvusvaheline bestseller
.Aasta parim raamat, The Financial Times ja Bloomberg. Miks me ei mõista teisi, eriti neid, kellega puutume esmakordselt kokku? Miks on nõnda keeruline märgata valet, lugeda teise ilmet või hinnata tema motiive? Malcolm Gladwell on raamatusse „Suheldes võõrastega“ kokku kogunud hulga kõnekaid näiteid ajaloost, psühholoogiast ja kurikuulsatest kohtulugudest, et näidata, milliste kohutavate tulemusteni võivad arusaamatused ning möödarääkimised meid viia. Gladwell ei raiska aega ning teeb kohe raamatu alguses õõvastava, ent õpetliku põike ajalukku, aastasse 1519, mil Hispaania vallutaja Hernán Cortése kohtus asteekide valitseja Montezuma II-ga. Ilmselt mäletab enamus ajalootunnist, millega see möödarääkimisi täis kohtumine lõppes – Montezuma võeti vangi ning hukati. Järgnes sõda, mille käigus suri 20 miljonit asteeki, kas otseselt hispaanlaste käe või Euroopast kaasa toodud haiguste läbi. Suursugune Tenochtitlán hävitati, Cortése rüüsteretk viis koloniaalalade plahvatusliku laienemiseni jne. Paraku on maailm jätkuvalt täis Cortés´sid ja Montezuma´sid, kes püüavad mitmete tõlkide ja tõlkekihtide abil teineteist tulutult mõista. „Suheldes võõrastega“ räägib sellest, miks me suhtlemises nii mannetud oleme, tuues õpetlikke näiteid elust enesest: pedofiilias süüdi mõistetud jalgpallimeeskonna abitreenerist; aastaid Pentagoni kõrgemates sfäärides toimetanud spioonist; valesti süüdi mõistetud vahetusõpilasest Amanda Knoxist ning poeet Sylvia Plathi enesetapust. Kõigis nendes lugudes kasutati suhtlemisel strateegiaid, mis oleksid pidanud aitama teise sõnu ja kavatsusi paremini mõista. Ometigi läks midagi kapitaalselt viltu. Mis täpselt, selgitab Gladwell oma haaravas analüüsis. Kui tegutseda läbimõeldult ning pöörata tähelepanu sellele, kuidas me teistega suhtleme, on meie elus vähem konflikte ning rohkem harmooniat ja produktiivsust. Ajakiri Time on Gladwelli valinud saja mõjukaima isiku hulka ja ajakirjas Foreign Policy on ta nimi ära toodud mõjukate globaalsete mõtlejate nimekirjas. Gladwell on viie New York Timesi bestselleri aut
or.
Huvitav raamat nagu enamus Äripäeva raamatuid.   Aga nende lugemine võtab aega, see ei ole nagu krimkalugemine, vajab aega ja järelemõtlemist. Lood , mida jutustatakse ei ole kõik põnevuslood. Jääb nimekirja: "teine kord loen korralikult läbi".

54. Antonio Manzini☝☝☝
Aadama küljeluu
La costola di Adamo
Itaalia keelest tõlkinud Cathy Laanela
Toledo kirjastus 2018

Kui koduabiline Irina avab Baudode perekonna korteri ukse, ei aima ta veel midagi halba, kuid õige varsti tormab karjudes tagasi tänavale. Korter on segi pööratud ja lambikonksu küljes ripub majaperenaise surnukeha. Esmapilgul näib tegu olevat enesetapuga… või on see hoopis luhtaläinud sissemurdmine? Kas jõhkralt otsekohest ja küünilist, kuid samal ajal tundliku intuitsiooniga aseprefekt Rocco Schiavonet on võimalik valejälgedele juhatada? Schiavone asub lahendama oma teist mõrvajuhtumit vaenuliku kliimaga Itaalia Alpides, pistes samal ajal rinda oma isiklike kummitustega minevikust: ta igatseb ikka kodulinna Rooma järele ja õhtuti külastab teda mõtetes tema naine Marina. Roomas sündinud krimikirjanik Antonio Manzini (1964) on tegev ka näitleja ja stsenaristina. 2014. aastal avaldatud „Aadama küljeluu“ on teine romaan Rocco Schiavone seeriast. Esimene, „Must rada“, ilmus Toledo kirjastuselt eesti keeles 2017. aastal.

Donna Leoni raamatute lugemise lõpetasin mõnda aega tagasi ära, sest tundus mõistetamatu, kuidas sellise tempo ja suhtumisega, mida raamatus esitati, üldse mõni kuritegu avastati. Telerist krimiseriaalide vaatamise tagajärjel olen harjunud tunduvalt kiirema tempoga.  Antonio Manzini on suurepärane asendusautor Donna Leonile kui tahta lugeda itaalia krimkat.  Manzini  raamatutes on actioni ja macholikust.
Sellest raamatust jäi mul meelde selline jutuajamine kahe naise vahel kohvikus „Minu ema ütles, et kui naise rinnad ei vaata enam tähtede poole vaid jalgade poole, siis on aeg kalleid kingi kanda."
Ostsin endale uued kallid kingad. 

53.Choo, Yangsze 
 Vaimumõrsja
The Ghost Bride

Tõlkinud Martin Kirotar
Ühinenud Ajakirjad 2020

Kirjeldus: „Ühel õhtul küsis isa, kas ma tahaksin saada vaimumõrsjaks...“ Ehkki Malaisia oli 18. ja 20. sajandi vahel Briti koloniaalvõimude kontrolli all, pidas sealne hiinlaste kogukond endiselt kinni oma folkloori iidsetest tavadest. Suursuguse, kuid pankrotistunud perekonna ainsal järeltulijal, kaunil Li Lanil on vähe lootust sobiliku kosilasega naituda. Ühel päeval aga tuleb tüdruku isa koju ootamatu ettepanekuga: jõukas ja mõjukas Limi pere soovib, et Li Lan abielluks nende pojaga. Ainus mure on, et perepoeg on hiljuti kummalistel asjaoludel surnud. Harva aset leidvat vaimuabielu on vanadest aegadest peale kasutatud rahutu vaimu lepitamiseks. Selline liit tagaks Li Lanile kodu tema ülejäänud elupäevadeks, kuid millise hinnaga! Pärast saatuslikku külaskäiku Limide häärberisse ei saa Li Lan enam lahti nii teda jälitavast kummituslikust kosilasest ega ka oma kirglikust soovist kohtuda taas Limide perekonna uue nägusa pärija Tian Baiga. Iga ööga vajub ta üha sügavamale hiina hämarasse surmajärgsesse paralleelmaailma ühes selle tontlike linnade, paberist matusepanuste, kättemaksuhimuliste vaimude ja hirmuäratava bürokraatiaga. Li Lan peab päevavalguse kätte tooma Limide pere sünged saladused, aga ka tõe tema enda perekonna kohta, ja seda enne, kui ta sellesse õõvastavasse maailma igaveseks lõksu jääb...