Märts 2021

05.03.2021. Sellise pildi tegin kodunt tööle sõites, pidasin auto korralikult kinni ja tegin läbi avatud autoakna pildi. Päike tõusis. 

Nüüd, tund aega ja 45 km hiljem hiljem,  on kabineti akna taga korralik lumesadu.  Märts, märts- sa ise ka ei tea, mida teed!

33.  Karsten Dusse

Eneseabimõrvad : rahustav kriminaalromaan 

Achtsam Morden.
Saksa keelest tõlkinud Eve Sooneste
Tänapäev, 2020

Tutvustusest: Björn Diemel on advokaat, kellel on oma pere jaoks väga vähe aega. Murelik abikaasa sunnib teda osalema esoteerilisel koolitusel kohaloleku jõust, et töö ja isiklik elu paremini tasakaalu viia. Koolitus osutub ootamatult edukaks, sest Björn juurutab õpitud tarkusi ka tööl – tõsi küll, mitte päris ette nähtud moel. Kui üks ilmselgelt kriminaalne klient hakkab probleeme tekitama, lööb Björn ta lihtsalt maha, kõiki õpitud tarkusi hoolikalt järgides. „Eneseabimõrvad“ on ohtra musta huumoriga segu eneseabiraamatute tarkustest ja krimiromaanist. See on üks viimaste aastate müüdumaid raamatuid Saksamaal.

Andekas raamat, mulle väga meeldis, aga olen ma ka ju eneseabi raamatute lugeja. Peategelane Björn on nutikas ja vaimukas. Lugesin mõnuga, mõtlemata ja omajagu imetlesin autorit, kes nii andeka  raamatu välja mõtles. Kohalolu kohta õppisin vist rohkem kui Eckhart Tolle raamatutest.

Peatükkide eel on toodud katkendid Joschka Breitneri raamatust  „Aeglustus möödasõidujoonel- kohalolu juhtidele.“ Kui internetis otsida  Joschka Breitnerit, siis avaneb raamatu autori pilt.

Järgnevalt stiilinäited Joschka Breitneri sulest:

Kui te seisate ukse taga ja ootate, siis te seisate ukse taga jaotate.
Kui te tülitsete oma naisega, siis tülitsete oma naisega.
See on kohalolu.
Kui te seisate ukse taga ja ootate ja kasutate aega selleks, et mõttes ka naisega tülitseda , siis see ei ole kohalolu.
See on lihtsalt rumalus.

See esimene on mu lemmik.

Meid ei muuda rahutuks see, mis on juhtunud. Hirm tuleb peale alles siis, kui juhtunut hindame. Ükski sündmus ei ole iseenesest halb ega hea.

Kui tajute pinget, tehke endale selgeks kolm asja.
1. Te ei pea midagi muutma.
2. 2. Te ei pea midagi seletama.
3. 3. Te ei pea andma hinnangut.
Lõdvestumiseks ei pea te midagi tegema. Ainuüksi pinge märkamine ja tunnistamine teeb mõnikord imet. Te ei pea ka otsima pinge põhjust. Lubage endal lihtsalt olla pinges. Ja te ei pea andma hinnangut, kuidas pinge teile mõjub. Lubage pingel olla pinge. Ja pange tähele , kuidas pinge seetõttu lihtsalt ise üle läheb.

Kui me vaatleme asju ilma neile hinnangut andmata, võime neilt võtta negatiivsuse. Kui aga omistame asjadele , mida vaatleme, midagi heatahtlikku, võime neid isegi positiivseks pöörata.

Leidub inimesi, kes suhtlevad avatumalt, ja neid , kes suhtlevad tagasihoidlikumalt. Tagasihoidlikud inimesed hakkavad avatumaid üsna kiiresti häbematuteks pidama. Selle asemel, et asjatult teiste häbematusest ärrituda, on võimalik suhtlusstiilide erinevusega tööd teha. Olge oma soovide väljendamisel vähem tagasihoidlik. Ja vastake arvatavale häbematusele selgelt. Parim vastus õigustamata nõudmisele on: !Aitäh, et sa oma soovi nii ausalt väljendad. Kahjuks pole seda võimalik täita.“

Mõistagi võite rohikõrsi sikutada, et need kiiremini kasvaksid. Võite ka pea rohule asetada, kuni see kasvab. Kumbki tegevus ei mõjuta rohu kasvamist. Kuid vaid üks neist aitab teil välja puhata, et hiljem rohtu niita.

Kui tahate kedagi oma arvamuses veenda, kehtib siin lihtne tõde: uuendustele on avatud inimene, kes tunneb end hästi. See , kes end hästi ei tunne, tõrjub neid tahtmatult. Looge õhkkond, milles tunnete end hästi. Kandke oma rahulolu ja avatus üle vestluspartnerile. Üllatage teda positiivselt. Muutke ta uudishimulikuks. Rääkige talle sellest, mida teie ettepanek kaasa toob. Siis pole veenmine enam vajalik, vaid juba on toimunud.

Kõik peavad surma halvaks. Surm on aga teie parim sõber. Võite teda sajaprotsendiliselt usaldada. Tal on täiesti ükskõik , millega olete elus alt läinud. Surm võtab teid sellisena, nagu olete. Miks te ometi arvate, et elu seda ei tee?

Aga "Eneseabimõrvad" ei ole eneseabi raamat, ikka krimka koos kõigi sündmustega, mis ühes raamatus, kus tegutseb maffia, toimuvad. Pigem selline meeste raamat. Miks? No järgnevat lõiku peategelase mõtisklustest loevad nad mõnuga:

Ta tahtis tagasi saada toda tasakaalukat ja edasipüüdlikku idealistlikku noort meest, kellesse ta oli kümne aasta eest armunud. Kui oleksin oma naisele mingil hetkel öelnud, et ka mina tahan tagasi saada seda keha, millesse kümne aasta eest armusin, siis oleks meie abielu selsamal hetkel lõppenud. Ja täie õigusega. Naise kehale tohib aeg iseendastki mõista jälje jätta. Aga mehe hingele ilmselt mitte. Ja sellepärast ei läinud mu naine oma kehaga ilukirurgi juurde, vaid mina oma hingega kohalolunõustamisele.

Lugesin läbi ja ostsin ka kingituseks. Meesterahvale.

Autor ise ka pildil muhe mees.

Teemat on Karsten Dusse järgnevates raamatutes edasi arendanud ja Amazoni hinnangute järgi tundub, et edukalt.  

 Ilmunud on 2. raamat „Das Kind in mir will achtsam morden“ ja kolmas raamat „ Achtsam morden am Rande der Welt“.

32. Kate Kessler

Küll hunt hunti tunneb. Audrey Harte'i esimene raamat 

It takes one
Inglise keelest tõlkinud Nele Sillaots
Päikese Kirjastus, 2017  

Tutvustusest: Kriminaalpsühholoog Audrey Harte naaseb pärast seitse aastat kestnud eemalolekut taas koju. Ta peab silmitsi seisma sosinate ja kuulujuttudega, mis on tema perekonda kummitanud juba kaua enne ta lahkumist. Sest kui Audrey oli kolmeteistkümneaastane, tappis ta koos oma parima sõbra Maggiega tolle isa. Juba esimesel õhtul satub Audrey Gracie kõrtsi ees sõnavahetusse purjus Maggiega. Kahjuks on sel ka mitmeid pealtnägijaid, teiste seas kõrtsi omanik ja Audrey kunagine silmarõõm Jake. Koju sõites arvab Audrey, et hullemaks asjad nagunii enam minna ei saa. Kuni järgmisel hommikul leitakse Maggie surnukeha. Audrey on nii peamine kahtlusalune kui ka ainus, kes oskaks seda juhtumit lahendada. Ta peab leidma mõrvari – enne, kui mõrvar leiab tema. “Küll hunt hunti tunneb” on uue, kriminaalpsühholoog Audrey Harte’i töödest ja tegemistest pajatava põnevikesarja esimene raamat. Lapsepõlves sattus Kate Kessler tihti pahandustesse, kuid nüüd eelistab varasem seaduserikkuja Kate neist pigem kirjutada. Ta veedab oma päevi, kirjutades inimeste tegude põhjustest. Ta elab koos abikaasaga Uus-Inglismaal. Audrey on meeldiv raamatukangelane ning oma söakuse ja hea huumorimeelega saab ta peagi kõigi nende lemmikuks, kellele meeldivad mitte nii sünged ja trööstitud põnevikud. – Kirkus Review of Books Sarja esimeses raamatud põimub intrigeeriv müsteerium eripalgeliste tegelaskujudega. Hea kriminulli austajad leiavad Kate Kessleri romaanist nii mõndagi, mis neile meeltmööda. – Booklist Kessler loob selles kiires, ootamatuid pöördeid täis põnevikus meeldejääva peategelase, kelle tegemistele on lihtne kaasa elada. – Sandra Block

Audrey Harte’i sarjast on Kate Kessleri nime all kokku 3 raamatut ilmunud. Rohkem eesti keelde pole tõlgitud.  

Mulle raamat täitsa meeldis see, kuid ei midagi teistsugust ega erilist. 

Kate Kessleri kohta leidsin, et Kate Kessler on on üks Kanadas 1971. aastal sündinud autori kuuest kirjanikunimest (nom de plume), kes sõltuvalt kirjutatavast žanrist kannab ka nimesid Kate Cross, Kady Cross, Kathryn Smith, Kate Locke ja Kate McLaughlin.

31.  Mark Manson

Kuradile! : suva olemise peen kunst : ebaintuitiivne lähenemine paremini elamiseks

The subtle art of not giving a f*ck.
Tõlkinud Kaur Sinissaar
Kunst, 2017

Tutvustusest: Superstaarist blogija lõikab selles põlvkonda määratlevas eneseabiraamatus nagu skalpelliga läbi meid ümbritsevast jamast ja näitab meile, kuidas vabaneda pidevast vajadusest olla “positiivne”, et meist võiks päriselt saada paremad ja õnnelikumad inimesed. Meile on aastakümneid räägitud, et positiivne mõtlemine on õnneliku ja täisväärtusliku elu võti. „Kuradile positiivsus,” ütleb Mark Manson. Mansoni meeletult populaarses internetiblogis ei kõnele ta millestki läbi lillede ega ümber nurga. Tema räägib asjadest nii, nagu need on – annus toorest, värskendavat ja ausat tõde, mida tänapäeval kangesti napib. On piiratud arv asju, millest me oleme võimelised hoolima, nii et meil tuleb välja selgitada, mis meile tõesti korda läheb, selgitab Manson. „Kuradile! Suva olemise peen kunst“ on kui hädavajalik hetk, kus keegi sul õlgadest kinni haarab, sulle sügavale silma vaatab ja sinuga päriselt räägib, kuid raamat on ühtlasi täis tujutõstvaid lookesi ja halastamatut huumorit; see on kui värskendav kõrvakiil autori põlvkonnale, et aidata eluga rahul olla ja kahe jalaga maa peal püsida.

Raamat vedeles raamatukogus letil, ma polnud sellisest isegi kuulsin. Aga oli lahe lugemine. Keegi eelnevatest lugejatest oli esimesel 10 leheküljel ka kõik tähelepanuväärsemad kohad rohelisega alla jooninud.

Iseäralik eneseabi  raamat. Üsna teistmoodi. Eriti esialgu tundub nii, kuigi pärast suubub ikka kõik samasse sängi.  Sellised peatükid:  Ära püüa; Õnn on probleem.  (Õnn tuleb probleemide lahendamisest); Sa ei ole eriline; Kannatamise väärtus; Sa teed kogu aeg valikuid; Sa eksid kõiges (aga mina eksin samuti); Ebaõnnestumine on edasiviiv; Ei ütlemise olulisus; ….. Ja siis sa  sured. 

Aga  kõike, mis teisteski eneseabiraamatutes, räägitakse oma nurga alt, huvitavalt ja vaimukalt.

Esimene peatükk algab kirjanik Charles Bukowski elulooga- kuidas sobitusid kokku edu ja enda kui ebaõnnestunud hädavaresega rahul olemine. 

Tahaksin ehk veel mõnikord sirvida. Väga kosutav on lugeda , et ma ei peagi kõike teadma, et ma võin vabalt öelda, et ma ei tea. Võin vabalt eksida ja seda öeldagi, et olen ka ekslik. Ning-  ma ei pea mahtuma selle tubli 65+ inimese, targa ja hoolsa töötaja rolli, keda töölt ära ei taheta lasta. Lisan irooniliselt- seni kui ta oma rollis püsib.

Mõned katked. 

Meie ajastu kultuurile on omane panna haiglaselt palju rõhku ebarealistlikult positiivsetele ootustele: ole õnnelikum. Ole tervislikum. Ole parim, parem kui kõik teised. Ole targem, kiirem, rikkam, seksikam, populaarsem, viljakam, enam kadestatud ja rohkem imetletud.

………

Iroonilisel kombel on sellel täielikul keskendumisel positiivsele- sellele, mis on parem, etem- vaid üks mõju, nimelt tuletada meile ikka ja uuesti meelde seda, mida me ei ole, mis meil puudu on, milleks meil oleks tulnud saada, kudi me ei suutnud seda. Kui aus olla, siis ei tunne ükski tõeliselt õnnelik inimene vajadust seista peegli ees ja endale korrutada, et ta on õnnelik. Ta lihtsalt on.

Filosoosf Alan Watts tavatses nimetada seda „Tagurpidi seaduseks“- arusaam, et mida enam sa püüdled parema tunde poole, seda rahulolematumaks sa muutud, kuna milelgi poole püüdlemine vaid süvendab veendumust, et sul on sellest puudu.

Mina küll tunnen inimesi, kelle kohta võib öelda:

See õigust täis olek moodustab omalaadse suletud süsteemi, nartsissistliku mulli, mis väänab kõike ja ükskõik mida selliselt, et antud mulli vaid tugevdada. Inimesed, kes tunnevad, et neil on kõiges õigus, näevad iga elujuhtumit kui enda suuruse kinnitust või siis ohtu sellele. Kui nendega juhtub midagi head, siis seetõttu, et nad saatsid korda mingi imelise saavutuse. Kui nendega juhtub midagi halba, siis seetõttu, et keegi on nende peale kade ja üritab neile käkki keerata. Õigust täis olek on läbitungimatu. Sellise mõtteviisiga inimesed petavad end ükskõik millega, kui see ainult toidab nende üleolekutunnet. Nad hoiavad seda mõttelist fassaadi püsti iga hinna eest, isegi kui selleks tuleb ümbritsevaid inimesi füüsiliselt või emotsionaalselt ära kasutada.

Mul on hea meel, et see raamat mulle kätte sattus. '

30. Marion Chesney

Snoobide võim

Edwardi-aegne mõrvamüsteerium
Snobbery with violence
Inglise keelest tõlkinud Ragne Kepler
Tänapäev 2020

Tutvustusest: Marion Chesney on Eesti lugejale tuntud M. C. Beatoni pseudonüümi all kirjutatud Agatha Raisini ja Hamish Macbethi lugudega. Käesolev on esimene raamat tema ajalooliste krimkade sarjas, mille tegevus toimub Edwardi-aegsel Inglismaal, kus noor mässumeelne leedi Rose ning kapten Harry Cathcart lahendavad nii mõrvamüsteeriume kui ignoreerivad mõnuga kõrgseltskonna jäika etiketti. Sarja esimeses raamatus valmistab paksude pruunide juuste, ideaalse figuuri, õrna jume ja suurte siniste silmadega Rose oma isale Hadshire’i krahvile meelehärmi, sest Sir Geoffrey Blandon pole leedi Rose’ile abieluettepanekut teinud, mis aga ei takista teda ümber neiu tiirlemast. Viimases hädas pöördub krahv Derringtoni parun noorim poja Harry Cathcarti poole, millest saab alguse Harry kuulsus „asjade lahendajana“ ja tema tutvus mässumeelse Rose’iga. Rose peab Harryt „ärritavaks“, Harry Rose’i „üdini ebanaiselikuks olendiks“, ometi leiavad nad just teineteises liitlase, kui kõrgseltskond püüab maha vaikida sünged sündmused Hedley markii lossis.

Kontsertiinaga mängis Goodby Dolly Gray“ või Down at the Old Bull and Bush

Peatükkide algust kaunistavad huvitavad tsitaadid, näiteks

Luulet on kõrgema klassi hääldusega võimatu korralikult lgeda, neil on nii armetult üksluised vokaalid. Suur osa neist pärineb Victoria ajastu ladviku peenutsevast venitamisest, kes püüdsid jätta kuulajale mulje, et teevad teene, et üldse nendega räägivad. J. B. Priestley „Edwardlased“

Andekas, vaimustav kerge lugemine meistrilt!

Kirjutan ümberjutustuse ühest lõigust, mis annab aimu. Hertsog seisatas turul müügileti ees, kuhu olid laotud puidust salvrätirõngad. Hertsog küsis oma teenrilt, mis need on. Teener seletas, et keskklassi inimesed panevad need lauale, et toidukordade vahepeal neis oma salvrätte hoida. Hertsog oli hämmelduses, et kas tõesti inimesed keeravad salvrätid kokku ja kasutavad järgmise eine ajal uuesti. Teener vastas jaatavalt ja hertsog ahmis õhku: Armas jumal! Mul polnud aimugi , et säärast vaesust on olemas.

Aristokraatide elust, kes sel ajal vastandas end laienevale keskklassile  ega võtnud omaks: teenijarahvast üldreeglina ei pandud tähele ja nendega ei sobinud rääkidagi. Peategelane Rose on teistmoodi- äärmiselt ebanaiselik nagu tema kohta öeldakse ja osales sufražettide ( 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses naiste õiguste (eriti naiste valimisõiguse) eest võitleva liikumise liige) liikumises.

Kellele Agathe Raisin meeldi, vaimustub ka sellest raamatust.

Veebruar 2021 teatris

Eesti Draamateater
Klaus Mann
Mefisto
Kertu Moppeli dramatiseering samanimelisest romaanist

Romaani tõlkinud Rita Tasa

Esietendus 12. veebruaril 2021

Lavastaja  Kertu Moppel
Kunstnik  Arthur Arula
Koreograaf  Jüri Nael
Valguskujundaja  Priidu Adlas
Helikujundaja  Lauri Kaldoja
Videokujundaja Epp Kubu

Mängisid:

Hendrik Höfgen-Juhan Ulfsak

Hans Miklas- Lauri Kaldoja

Otto Ulrichs-  Hendrik Toompere jr

Barbara- Teele Pärn

Nicoletta von Niebuhr ja Lotte Lindenthal- Merle Palmiste

Angelika Siebert- Inga Salurand,

Julietta-Sandra Ashilevi

Ministerpresident- Indrek Sammul

Direktor Kroege Guido Kangur

Dora Martin - Britta Soll

Böck- Karmo Nigula

Aleksander Eelmaa ja Rahvusooper Estonia poistekoor

Lavastus põhineb Klaus Manni romaanil „Mefisto”. Mann kirjutas romaani aastal 1936, kui ta oli põgenenud Saksamaalt natside võimuletuleku tõttu Hollandisse.

Romaani peategelane on Hendrik Höfgen, suurepärane näitleja, kellele meeldib olla tähelepanu keskpunktis. Ta laulab, tantsib, teeb nalja, ta on võluv ja lõbus. Tema isikus on ühendatud suur kunstnik ning väljapaistev showmees. Höfgen on just teinud oma esimese suurrolli (Mefistofeles Goethe „Faustis”), kui Saksamaal tulevad võimule natsionaalsotsialistid. Höfgenil on valida, kas jätkata oma tõusujoones kulgeva karjääriga, isegi kui ta peab selle nimel tegema koostööd poliitilise jõuga, mille vaateid ta absoluutselt heaks ei kiida; või seista oma väärtushinnangute eest, mis paraku tähendaks ka tema karjääri lõppu. Klaus Manni jaoks on tegu väga isikliku looga, sest Höfgeni tegelaskuju põhineb Manni õemehel, tolle ajastu suurimal Saksa näitlejal Gustaf Gründgensil. Manni romaani põhjal valmis 1981. aastal Ungari režissööri István Szabó film „

Alustasin Klaus Manni romaani“ Mefisto: romaan ühest karjäärist“, tõlkinud Rita Tasa ( Eesti Raamat, 1986) lugemist novembris 2020, siis kui ostsin piletid etendusele. Ja raamat on kusagil 75. lehekülje juures pooleli tänaseni. Ma kuidagi ei suutnud hoomata tervikut, tegevust ja tegelasi oli nii palju. Romaani tõlkija Rita Tasa ütleb romaani järelsõnas: Saksa kirjanik kirjeldab oma romaanis ühe näitleja karjääri, mis saab teoks tänu sellele, et peategelane laskub kompromisside teele ja interpreteerib natsismi millegi mõistuspärasena, kuigi on täiesti teadlik vastupidisest.

Seetõttu olin skeptik ka etenduse suhtes. Asjata. Etendus meeldis mulle väga. Lugu omandas minu jaoks tähenduse selle tegevustiku toimumise aja kontekstis, lisaks oli siin nii  palju allhoovusi viitega meie endi lähiajalukku kui ka tänapäeva. Ma muuseas teeksin etenduse vaatamise EKRE valijatele kohustuslikuks.

Etendust on huvitav vaadata, suur osa on  huvi püsimisel (minu abikaasa näite põhjal)  laulu- ja tantsunumbritel, Tšehhovi lavastamisel Berliini teatris, samuti ka video ja lava tagaosa kasutamisel. Suurepärane!

Kui näitemängust rääkida, siis ei saa üle ega ümber Juhan Ulfsakist. Super osatäitmine. Üle kahe tunni järjestikku laval. Arvasin, et etendus kahes vaatuses, siis mõtlesin, et koroona tõttu mängitakse ühe hooga , nüüd kavalehelt loen, et ongi ühes vaatuses.

Harva tahan ma draamatükki kaks korda vaadata, see eelisõigus ooperil, aga seda tükki vaataksin küll kord veel , süvenemise ja  näitlejate mängu nautimisega. Etendus puudutas mind sügavalt ja pani mõtlema mugavuse ja konjunktuurluse üle igapäevaelus. Kavalehe lugemine seisab veel ees.

Imetlen noore lavastaja ja dramaturgi  tööd- kui hästi on ta suutnud tabada romaani põhiküsimuse ja siduda selle lähiajaloo, nõukogude okupatsiooni ja kaasaja teemadega.

 

 

 Giuseppe Verdi

Trubaduur

Il trovature

Salvatore Cammarano  libreto Leone Emanuele Bardare täiendustega  Antonio Garcia Gutierrese näidendi „El trovador“ järgi.

Maailmaesietendus 19. jaanuaril 1853 Rooma teatris Apollo

Esietendus Rahvusooperis Estonia 03. veebruaril 2021

 Dirigent Kaspar Mänd

Lavastaja Neeme Kuningas

Dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik Anna Kontek (Soome)

Manrico-Dimitris Paksoglou (kreeka)

Leonora- Silja Aalto (UK)

Azusena -Maria Berezovska

Krahv di Luna - Rauno Elp

Ferrando - Priit Volmer

Ines - Juuli Lill

Ruiz-  Heldur Harriy Põlda

Sõnumitooja- Yixuan Wang

Vana mustlane -Tambet Kikas

Rahvusooper Estonia koor ja orkester

 Krahv di Luna ja Manrico võitlevad Hispaania kodusõjas vastasleerides. Nad on mõlemad armunud Leonorasse, kes armastab Manricot. Mineviku hirmutavad saladused heidavad nende saatustele varju. Nimelt on mustlanna Azucena aastaid tagasi ja meeltesegaduses, arvates et viskab tulle di Luna imikust venna, heitnud tulle oma poja ning kasvatanud Manrico üles kui enda oma. Kui Manrico vastaspoolele vangi satub ja surma mõistetakse, pakub Leonora mehe elu eest ennast. Krahv di Luna on vahetusega nõus, kuid teada saades, et naine on vahetult enne nende kohtumist mürki võtnud, laseb Manrico hukata. Meeleheitel Azucena teatab krahvile, et too on tapnud oma venna …

  

See kord „Trubaduur“ Estonias, üldse neljas kord minu jaoks.

Esimest korda nägin Verdi „Trubaduuri“ 2008 a Budabestis ooperireisil.

Teist korda 2011 a. N.Y. Metropolitan Opera ülekandes kinos ja kolmas kord 2016 aastal Berliinis. Kirjutasin sellest siin https://www.blogger.com/blog/post/edit/548475918052932577/479092159078668433 .
Väga kaua pidin otsima seda lehekülge, kahju, et ma ei tule oma blogi otsinguga pärast blogiformaadi muutumist enam toime teisiti kui ülevalt alla kerides.

Budabesti ooperikülastuse kohta mul märkmeid pole, seega ei tea, kes seal laulsid.

MET-is laulsid Leonorat Sondra Radvanovsky, krahv di Lunat Dmitri Hvorostovski, ja Azucenat Dolora Zajick. Kahtlemata parim esitus. Surematu Dmitri Hvorostovski „Il balen del suo sorriso" hingestatud esitus on parim, mida olen kuulnud.
Berliinis sain Leonorana kuulda suurepärase häälega Angela Meadet.

Estonias vaimustas mind esiteks teadmine, et jälle ooperis Viimati vaatasin Estonais „Don Pasqualet“. Millal? 100 aastat tagasi vist.
„Trubaduuris“ on mustlasromantikat, armastust, kirge ja võimuvõitlust! Kõik see oli kohal ka Estonia laval. Nautisin ooperit algusest peale. Paaril korral läks silm meeleliigutusest märjakski.
Mulle meeldis väga tagasihoidlik lavakujundus- üksik puu laval ja pöörleva lava oskuslik ärakasutamine. Vähene butafooria lubas keskenduda täielikult lavale ja artistid laulsid publikule. Nagu Margarita Voites kunagi tabavalt ütles kui pärast aariat lavastaja palus tal tõmbuda tagaplaanile ja igatseda, aga talle meeldis igatseda lava eesäärel. Lugesin Margarita Voitese raamatust.

Estonias meeldisid  mulle väga Azusena osatäitja Maria Berezovska ja Leonorat laulnud noor ja särav Silja Aalto. Ka Rauno Elpilt oli võimas ettekanne, kuid minu jaoks jäi sügavusest puudu. Sorry, aga  võrdlusmaterjal on mul klass kõrgemal, olen seda aariat plaadilt ja internetist sadu kordi kuulanud. Krahv di Luna „Il balen del suo sorriso"on minu jaoks selle ooperi tunnuslaul.

Aga oma ajas ja kohas oli Estonia „Trubaduur“ suurepärane.
Tundsin ooperist nii suurt puudust, et küllap lähen vaatama ka teist koosseisu. Tahaksin kuulda Robert Luci Manrico osas. Üldse tahaksin olla nagu Balzaci kangelannad, kes õhtuti,  kui midagi teha polnud, ooperist „läbi sõitsid“. Tallinn on kahjuks pisut kaugel.

Nii see ooperikülastus on , eile käisin ooperis, täna kuulasin youtubes kõiki partiisid erinevate esitustes üle.

Verdi mälestussamba pilt Busseto linnakeses ülal on minu enda poolt pildistatud 2012. a unustamatul reisil "Muusikaline Itaalia".

Veebruar 2021

 Veebruar ei saa lugemuse poolest nii edukas olema kui jaanuar. Jaanuaris lugesin erakorraliselt kokku 19 raamatut- tänu pikkadele pühadele, veel pikematele õhtutele ja töölt vabaks võetud päevadele.  Veebruaris viimaks ometi on  mul ka kultuuriüritusi plaanis. Laupäeval saab lõpuks ooperisse- Estonias „Trubaduur“, edasi Draamas „Mefisto“ ja Endlas „Hotell laibaga“.  Endla etendusele on mul juba kolmandad ümbervahetatud piletid- ehk läheb seekord õnneks.

Lumi ja talv on nüüd kohal, aga minu veebruar see ei ole. Mulle meeldib see veebruar, millest Viivi Luik kirjutas „Väljas on veebruar täna ja orgudes ruskavad pajud…“. Sellist tunnet veel ei ole - pajud on paksu lumekoorma all. See on nädalavahetuse pilt koduvärava tagant. 

Nii lumevangis ma siiski ei ole. Teisele poole läheb lahtilükatud tee, mida mööda ma igal hommikul tööle sõidan. Ütlesin välja, et ma järgmise aasta jaanuaris oma volituste pikendamiseks nõusolekut ei anna. Seega on nüüd sõita jäänud 4 päeva vähem kui aasta. Kuulutan seda nüüd igal pool, et võtta endalt ära taganemistee!  Minu jaoks saab see olema suur muutus. Olen töötanud ja karjääri (? on see ikka karjäär)  teinud oma viie lapse kõrvalt , oma kaheksale lapselapsele pole ma jõudnud korralik vanaema olla. Korralik, ma mõtlen nagu varuhoidja, kes alati olemas. 

Aga tagasi teemasse- raamatute juurde.

29. Nadeem Aslam

Kuldne legend

The golden legend

Inglise keelest tõlkinud  Malle Klaassen

Gallus 2021

Briti-Pakistani autori Nadeem Aslami paeluva ja tundliku romaani „Kuldne legend” tegevustik leiab aset Pakistanis Zamana linnas, kus arhitektidest abielupaar ühel hommikul juhuse tahtel tulevahetuse alla jääb ning mees surma saab. Sügavas leinas Nargis on ühtäkki sattunud poliitiliste ja usuliste konfliktide keskmesse. Ühelt poolt nõuab sõjaväe salateenistus, et ta annaks avalikult andeks oma abikaasa ameeriklasest mõrtsukale, teisalt hoiavad tal silma peal kohalikud islamiäärmuslased.

Samal ajal külvab naabruskonnas hirmu asjaolu, et keegi on hakanud mošee minaretist inimeste saladusi avalikuks tegema. Linnaosas, kus kristlased elavad kõrvuti moslemitega ja kus isegi pelk kahtlus sobimatus teos võib viia saatuslike tagajärgedeni, on sellistel paljastustel kõrge hind. Kui ühel päeval tuleb ilmsiks kristlasest rikšajuhi ja kohaliku moslemivaimuliku tütre armulugu, lahvatab sõge konflikt, kus ükski tee ei näi lepituseni viivat.

Teismelisena perega Inglismaale kolinud Nadeem Aslam (s 1966) on avaldanud viis romaani ja ühe novellikogu. Tema loomingu läbivaks teemaks on Pakistani lähiajalugu. Ta on pälvinud mitmeid auhindu ja olulisi nominatsioone, sh valiti ta romaaniga „The Blind Man’s Garden” Man Bookeri auhinna nominentide hulka.

Kaunis ja poeetiline raamat, vaatamata kõikidele nendele usuliste konfliktide õudustele, mida raamatus kirjeldatakse. Lugedes ajalehest, ei avalda  need konfliktid  mõju-kõik  toimub kusagil kaugel-  kuid ilukirjandus on võimas jõud- see puudutab lugejat.

28. Jo Nesbø    

Macbeth 

Macbeth  

Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming

Varrak 2020 

Jo Nesbø põnevikul „Macbeth” on Shakespeare’i näidendi kondikava ja tegelased, aga sündmustik on viidud 1970. aastate nimetusse troostitusse tööstuslinna. Korruptiivne politseiülem Kenneth on juhtinud linna moraalse laostumise mülkasse. Tema surma järel tekib lootus, et linna elujärg hakkab paranema, kui politseiülemaks kutsutakse aus ja põhimõttekindel Duncan. Politseinikud Macbeth ja Duff, noorpõlvesõbrad, kes kasvasid koos üles lastekodus, on paistnud silma võitluses rivaalitsevate narkojõukudega. Nüüd konkureerivad mõlemad samale kõrgele ametikohale. Samal ajal punub Lady, Macbethi elukaaslane ja mõjukas kasiinoomanik, enda ja oma armastatu jaoks auahneid ja mõrvarlikke plaane. Kõige taustal tegutseb narkoparun Hekate, Nähtamatu Käsi, kes on harjunud oma tahtmist saama ja mängib inimeste nagu malenuppudega. 

Ma ei mõtle sugugi, et Nesbø peabki jääma Harry Hole’ st kirjutama, kuigi krimkad tulevad tal tõesti väga hästi välja. Küllap oskab Nesbø kirjutada kõigest. Kahjuks Macbeth  tekitas minus küll segadust. Olen näinud filmi ja ooperit, lugenud Shakespeare.    Nesbø raamatus on ka kõik see, mis Shakespeare’ l olemas, aga pingutasin kuidagi lõpuni. Lugemiselamust ei saanud.

27. Mike Omer ☝☝☝

 Tapja teadvus 

A killer's mind.

Inglise keelest tõlkinud Martin Leis

Ersen 2021

Mõrvari mõttemaailm on tema mängumaa. Chicagos on kolm naist kägistatud, palsameeritud ja jäetud sellisesse poosi, nagu nad oleksid veel elus. FBI kahtleb politsei järeldustes ja saadab juhtumit uurima kriminaalpsühholoog Zoe Bentley.Zoe läheb kiiresti tülli oma uue partneri, eriagent Tatum Grayga. Zoe on kütt – terav ja tähelepanelik; Tatum on ennast täis mässaja, kes ei hooli reeglitest. Üheskoos peavad nad laskuma sarimõrvari psüühikasse ja mõistma tema väärdunud fantaasiaid – või muidu sureb naisi veel. Aga kui kolm tagasihoidliku välimusega ümbrikut paljastavad kõhedust tekitava seose Zoe lapsepõlves toimunud jubedate mõrvadega, saab jälitajast järsku jälitatav.Zoe on õppinud sukelduma tapja teadvusse, aga kas ta leiab võimaluse peatada oleviku koletis, kui ta ei suuda jagu saada oma mineviku deemonitest?

Michael Omer on Iisraeli romaanikirjanik. 2016. aastal ilmus  romaan "Ämblikuvõrk" ja selle järjed, millest sai kokku raamatusari "Glenmore Park Mystery". 2018. aastal ilmunud raamat "A Killer's Mind" tõusis Amazoni enimmüüdud raamatute nimekirjas 1. kohale. 

Olen harjunud Ersenit pidama rohkem kergemat kaalu ajaviiteromaanide valdajaks, kuid ajapikku olen sealt leidnud tõelisi pärle.

Õõvastava pealkirjaga väga hästi kirjutatud kriminaalromaan. Ootan väga, et eesti keelde tõlgitakse ka järgmine  Zoe Bentley raamat. Raamatu lõpp vähemalt järge ennustab.

Kes võitleb koletistega, vaadaku ette, et ta ise seejuures koletiseks ei muutu. Ja kui sa vaatad liiga kaua kuristikku, vaatab kuristik ka sinu sisse. Friderich Nietzche

26. Braithwaite, Oyinkan
Minu õde, sarimõrvar
My sister, the serial killer
Inglise keelest tõlkinud Sash Uusjärv
Tänapäev 2020

Kui Korede õhtusöögi katkestab ta õe Ayoola telefonikõne, siis ta juba teab, mida temalt oodatakse – pleegitaja, kummikindad, raudsed närvid ja häirimatu kõht. See oli juba kolmas kallim, kelle kaunitarist Ayoola „enesekaitseks“ teise ilma saadab, ja kolmas jama, mille Korede peab ära klaarima – nii otseses kui kaudses mõttes. Korede teab, et ta peaks politseisse minema, aga ta armastab oma õde ‒ ega ilmaasjata ei öelda, et pere on alati kõige olulisem. Pingete leevendamiseks käib haiglas õena töötav Korede pihtimas ühele koomapatsiendile, kelle ärkamiseks pole enam lootust. Ja siis ühel päeval hakkab Ayoola käima kohtamas sümpaatse noore arstiga haiglast, kus Korede töötab – enamgi veel, Korede on temasse salamisi juba pikka aega armunud. Ta ei taha, et too lõpetaks vereloigus, nuga seljas … Ja siis ärkab ootamatult mees, kellele Korede on pihtimas käinud. Koredel seisab ees mitu rasket valikut. „Minu õde, sarimõrvar“ on musta huumoriga vürtsitatud lugu verest, mis on paksem kui vesi … ja mida on märksa tülikam vaiba seest kätte saada.

Lahe raamat. Vahelduseks hea lugeda sellisel õhtul kui karmimad lood vastunäidustatud.

25.Läckberg, Camilla ☝☝☝ 

Inglitegija
Änglamakerskan.
Rootsi keelest tõlkinud Maiu Elken
Pegasus, 2020

1974. aasta lihavõttepühade ajal kaob Fjällbacka lähedalt Valö saarelt jäljetult üks perekond. Söögisaalis on kaetud laud uhkeks õhtusöögiks, kuid kõik peale pererahva aastase tütre Ebba on kadunud. Kas nad on sattunud mingisuguse kuriteo ohvriks või lahkunud vabatahtlikult? Mõistatusele pole lahendust leitud. Palju aastaid hiljem naaseb Ebba koos oma mehe Mårteniga saarele laste suvelaagri majja, kus tema isa kunagi karmi käega internaatkooli pidas. Nad on hiljuti kaotanud oma väikese poja ning, püüdes leinast üle saada ja eluga edasi minna, otsustanud maja korda teha ja avada seal külalistemaja. Kuid vaevalt on nad jõudnud remonditöödega alustada, kui nende maja pannakse põlema. Ja kui nad mõni päev hiljem hakkavad söögisaali põrandat üles võtma, leiavad nad põrandalaudade alt kuivanud verd...Kauaoodatud „Inglitegijaga“ jätkub Camilla Läckbergi menukas raamatusari, mille peategelasteks on politseinik Patrik Hedström ja kirjanik Erica Falck. Camilla Läckberg (s 1974) on Rootsi menukamaid krimikirjanikke.

Vastupandamatult hea Camilla Läckberg, Patrick Hedstrom ja Erica Falck taas tegutsemas.

Autor kirjutab järelsõnas: Kui ma seda kirjutan, on möödunud nädal aega Oslo pommidest ja Utoya tulistamisest. Olen istunud ja vahtinud uudistesaateid, kõhus samasugune õõnes tunne nagu kõigil teistele, ja üritanud asjatult aru saada, kuidas keegi võib olla suuteline niisuguseks kurjuseks. Pildid hävitustööst Oslos panid mind nägema, et selle raamatu sündmused puudutavad sedasama kurjust. Kuid kahjuks peab paika see, et tegelikkus on väljamõeldisest suurem. See on puhas juhus, et minu jutustus inimestest, kes oma kurje tegusid poliitikaga õigustavad sündis enne sündmusi Norras, aga võib-olla on see märk sellest, millises ühiskonnas me elame.

„Inglitegijas“ on siiski teisi asju, mis teadlikult põhinevad tegelikel sündmustel. Tahan tänada Lasse Lundbergi, kes oma giidiekskursiooni ajal Fjällbackas pani mu fantaasia liikuma jutustustega Bohusläni graniidist, mille Albert Speer olevat Germania jaoks välja valinud ja külaskäigust, mille Hermann Göring öeldakse olevat teinud ühele saarele Fjällbacka saarestikus. Olen võtnud endale vabaduse tema räägitust lähtudes ise ühe loo kokku põimida.

Selleks et seda jutustust kirjutada, oli mul vaja teha palju taustauuringuid Hermann Göringi kohta. Björn Fontanderi raamat „Carin Göring kirjutab koju“ on olnud fantastiliseks allikaks, ennekõike teadmistele Hermann Göringi Rootsis oldud ajast. Sellest raamatust leidsin ka pesuehtsa müsteeriumi, mille sain niisugusel maagilisel kombel tegevustikku sisse kududa, nagu mõnikord juhtub kui oled kirjanik.…….

Pole olemas mingit Fjällbackast pärit Inglitegijat, aga loomulikult on olemas sarnasus selle romaani Helga Svenssoni ja Helsingborist pärit Hilda Nilssoni vahel, kess 1917.a. aastal poos end oma kongis üles, enne kui tema kohtuotsus jõuti täide viia……

Kokkuvõttes olen ma, täpselt nagu mul kombeks, seganud detaile päris ajaloost oma vaba fantaasiaga. Ja kõikvõimalikud vead on täiesti minu omad….

Raamatu lugemisega samal ajal vaatasin Draamateatris etendust „Mefisto . Väidetavalt on Klaus Manni raamatus „Mefisto“ ministerpresidendi prototüübiks Hermann Göring, kes sedapuhku pärast Carin Göringi surma on abielus näitleja Emmy Sonnemanniga

Camilla Läckbergilt on ilmunud minu arvestuse järgi sellised raamatud, mida arvan olevat lugenud.

Jääprintsess
Jutlustaja
Kiviraidur
Murelind
Sohilaps
Merineitsi
Majakavaht
Kuldne puur

Inglitegija

24. Cara Hunter ☝☝☝

Ohjeldamatu raev

All the rage
Inglise keelest tõlkinud Bibi Raid
Rahva Raamat, c2021
Inspektor Fawley juhtumid

 Esimene tüdruk pääses eluga. Järgmisel ei pruugi nii hästi minna. Oxfordi külje alt leitakse sihitult ekslev teismeline tüdruk, kes on endast väljas ja segaduses. Tema kirjeldus juhtunust on õudust tekitav. Ta rööviti otse tänavalt, kus talle kilekott pähe tõmmati ja ta eraldatud paika viidi; mis sellele järgnes, kõlab kangesti seksuaalrünnaku moodi. Ometi keeldub tüdruk süüdistust esitamast. Inspektor Fawley hakkab juhtunut uurima, kuid ilma tüdruk abita on tema käed seotud. Kas tüdruk varjab midagi? Aga mida? Ja miks on Fawleyl tunne, et ta on sellise juhtumiga juba korra kokku puutunud? Siis läheb kaduma järgmine tüdruk ning Adamil ei ole enam valikut: ta peab oma minevikule otsa vaatama. Sest vastasel juhul ei pruugi seekordne ohver pääseda…

 Cara Hunter oma tavalises headuses. Põnev – nii nagu üks krimka olema peab.

23.  Dingman Marc ☝☝☝

Kuidas inimaju töötab : neuroteaduse selgitusi aju ja selle veidruste kohta
Your brain, explained. What neuroscience reveals about your brain and its quirks
Inglise keelest tõlkinud Krista Kallis
Tänapäev 2020

Uni. Mälu. Rõõm. Hirm. Keel. Kuidas need tekivad? Neuroteadlane Marc Dingman annab raamatus ülevaate meie kolju sisemuses paikneva alla pooleteise kilo kaaluva veidralt kortsus koemassi – aju – iseloomust ja veidrustest. Raamat on jagatud 10 peatükiks, millest igaüks tegeleb aju eri funktsiooniga. Saame teada, mis juhtub, kui aju ei tööta nii, nagu peaks, põhjustades unetust, aktiivsus- ja tähelepanuhäireid, depressiooni või sõltuvust. Saame teada sedagi, kuidas oma kaitsemehhanisme kõige tavalisemate meelehäirete vastu üles ehitada.

 Väga huvitav raamat lisaks kõigile raamatutele ajust, mida lugenud olen. Mina oma eas tunnen juba suuremat huvi Alzheimeri, Parkinsoni  ja mälu vastu. Või… mis see on, kui on nimi keelel, aga öelda ei saa. Samas võin näiteks nagu aliase mängus seletada, mida see nimetu isik kirjutanud on, kui vana ta on, mis tal viimane kord telekas seljas oli jne- jne, aga näe, nimi meelde ei tule.

Paeluvalt ja arusaadavalt kirjutatud. 

22.Walker, Martin ☝☝

Surm Dordogne'is

Death in the Dordogne

Krimiraamat

Politseiülem Bruno juhtumid

Inglise keelest tõlkinud Nele Mikk

Eesti Raamat, 2020

Dordogne’i müsteeriumidest räägivad miljonid lugejad üle maailma. Miks see nii on ja millised valgustkartvad saladused Prantsusmaa idüllilises St Denis’ linnakeses ringi hiilivad, selgub politseiülem Bruno juhtumite esimeses osas. Turupäev iidses St Denis’s Edela-Prantsusmaal. Euroopa Liidu hügieeniinspektorid on kamminud Prantsusmaa turge, samal ajal kui kohalikud peidavad kodus keelatud juustu ja sõimavad Brüsseli bürokraate gestaapoks. Politseiülem Bruno Courreges toetab nende vastupanu. Ehkki siin, kunagises Prantsuse vastupanuliikumise Vichy tagalas, on sellised sõnad nagu „gestaapo“ ja „vastupanuliikumine“ endiselt väga valusad. Kui leitakse mõrvatuna vanem meesterahvas, ühe sisse rännanud Põhja-Aafrika perekonna pea, langeb kahtlus kohaliku tohtri pojale, kes tabatakse otse teolt, kui ta natsisümboolika keskel seksimänge harrastab. Aga Bruno selles teoorias nii veendunud ei ole, tema kahtlustab kuriteo juuri ulatuvat Prantsuse lähiajaloo kõige piinavamasse perioodi, Teise maailmasõja aega, kui valitsesid õudused ja reetmine, mis ässitasid vennad vendade vastu. Tema ülesanne on tapja paljastada – aga kas St Denis’ elanikud lasevad tal selleks minevikus tuhnida? Esimene raamat rahvusvahelist tunnustust kogunud sarjast, mille peategelane on politseiülem Bruno. Kes on Bruno Courreges? Bruno valmistab hõrgutisi, käib jahil, ehitab endale ise maja ja kasvatab ise toidu. Ta korraldab oma kodulinnas St Denisʼs paraade, pidustusi ja ilutulestikke, aga hoiab ka korda. Kohalike tennise- ja ragbiklubide tugisambana treenib ta koolilapsi. Bruno leiab üles kadunud koerad, kustutab tulekahjusid, registreerib sünde ja surmi ning valvab parkimiskorralduse täitmist. Aga lisaks hoiab ta ülal keerukat luurevõrgustikku, et üle kavaldada Euroopa Liidu bürokraate kaugel Brüsselis. Perigordi departemangu maarahvas on sajandeid oma foie gras’d ja juuste ja vorste teinud, ammuilma enne seda, kui keegi Euroopa Liidust kuulnudki oli, ega näe vähimatki põhjust hakata nüüd selle eeskirjade ja määruste ees koogutama. Peale selle kõige püüab Bruno pätte. Seejuures rakendab Bruno oma isiklikku õiglusmeelt, mispeale tal küll mõnikord sandarmite, politseiuurijate ja kauge Pariisi poliitikutega ütlemist tuleb.

 Selline mõnus krimka lugemiseks, aga samas pakub ka pinevust, pinget lisavad tagasivaated teise maailmasõja aja Prantsusmaa keerulisse aega.

Jaan Martinson nimetas raamatu  oma 2020.a. lemmikkrimkaks. Minul see raamat lemmikute hulka ei paigutu, kuid loen Bruno lugusid maalilisest Dordogne linnast kindlasti veel kui need ilmuvad. Mulle meeldivad äkilisemad raamatud. Need, mida ei saa käest panna kui magamamineku aeg käes.

  

21. Franz Herre☝☝☝

Maria Theresia - Habsburgide suur valitsejanna

Maria Theresia, die große Habsburgerin

Tõlkinud Anu Wintschalek

Argo TTP, 2019

 Kui kahekümne kolme aastane Maria Theresia 1740. aastal pärast oma isa, keiser Karl VI surma pärijannana Habsburgide valduste troonile astub, jälgib kogu ülejäänud Euroopa Austrias toimuvat skeptilise pilguga. Kas tõesti suudab nõrk naisterahvas riiki valitseda? Troonile ei pidanuks Maria Theresia paljude kaasaegsete arvates õieti tõusmagi: pärimisõiguse sai ta üksnes seepärast, et Karl VI-l ei olnud poegi, kes oleksid Maria Theresiast kauem elanud. Mõnevõrra tavatut olukorda asusid ära kasutama võimujanused naabrid: Preisimaa vallutas kärmelt Sileesia, aga teisedki vaenlased olid Habsburgide maid himustamas. Maria Theresia astus varmalt oma valduste kaitsele ja vastastel tuli leppida sellega, et Habsburgide soost kroonitud pea, kelle valitsejavõimetes nad olid kahelnud, kujunes oma ajastu üheks suurimaks reformijaks sõjaväe, halduse, riigiõiguse ja hariduse vallas. Maria Theresia kinkis oma mehele, Saksa-Rooma keisrile Franz I-le kuusteist last ning oli «esimene ema» mitte üksnes oma lastele, vaid kõigile oma suurriigi alamatele. Franz Herre on sündinud 1926. aastal Baieris Fischenis. Pärast ajalooõpinguid Müncheni ülikoolis töötas ta ajakirjanikuna ning oli aastatel 1962–1981 Saksa ringhäälingu Deutsche Welle peatoimetaja. Eelkõige on Herre aga tuntuks saanud suurepäraste elulooliste romaanide autorina.

Imetlust vääriv, kuidas praktiliselt kodumajandusliku haridusega noor naine meestekeskses maailmas  riigivalitsemisega toime tuli ja seejuures 16 last jõudis sünnitada .

Oli huvitav lugemine samal ajal kui teleris jookseb seriaal „Maria –Theresia“.

Hakkasin vaatama kuna tahtsin näha filmis tuttavaid kohti Viinis ja toita oma igatsust reisida taas Viini. Reis on koroona tõttu täpsustamata kaugusesse nihkunud. 

Ka film ise on huvitav ning kõrvale raamatut lehitsedes saab asjadest selgema, tükati ka hoopis teistsuguse pildi. Ajalooline tõde- kas see on filmis või raamatus. Filmis seda pole ja raamatus- kahtlen. Ajalugu kirjutatakse aina ümber ja film omakorda loob uue müüdi Maria Theresiast. 

20. Johanna Mo

Öölaulik

Nattsångaren

Rootsi keelest tõlkinud Ruth Laidmets

Eesti Raamat, 2021

Kuriteod Ölandil 

Krimiraamat

 Uus põnevussari, kus kuriteopaigaks on Öland. Hanna Duncker on politseiuurija, kes isa surma järel pärast 16-aastast pausi kodusaarele naaseb. Hoolimata kõigest, mis seal kunagi juhtus. Hoolimata pilkudest ja kuulujuttudest kuulub ta ikkagi sealsesse mereäärsesse külakesse. 15-aastane Joel, keda on jõhkralt pekstud, leitakse surnult Möckelmosseni puhkeplatsilt. Joel oli Hanna parima sõbranna poeg ning juhtum saab Hanna südameasjaks. Nii inimese kui ka politseinikuna on Hanna see, kelle minevik on temast voolinud, ta on ellujääja, kellest saame lugeda mitmest raamatust: Ölandi kuritegude sari arutleb selle üle, kuidas on elada kuriteo järellaines, kui inimene ei suuda lõigata katki sidemeid oma mineviku ja kodukandiga. Johanna Mo on pärist Kalmarist ja elab perega Stockholmis. Kirjanikutöö kõrvalt tegeleb ta tõlkimise ja toimetamisega. Politseiuurija Hanna Dunckeri sarjaga tegi ta rahvusvahelise läbimurde. Sarja esimene raamat „Öölaulik“ ilmub 17 keeles.

Küll tahaks hõisata, et uus täht rootsi krimikirjanike hulgas, aga sulg tõrgub. Raamat mind, paadunud krimkalugejat,  ei rabanud, mida uuelt tähelt ootan. Otse midagi viga ka ei olnud,  kuid mõned tegelased olid minu jaoks ebausutavad (Rebecka). Uurimine oli konarlik ja pinnapealne, seda teostati nagu enda probleemide lahendamise kõrvalt. Üheski varasemalt loetus krimkas pole ma kohanud, et nii palju uurimistoiminguid – ülekuulamisi,  viiakse läbi telefoni teel jne. jne.

Järgmised raamatud kindlasti tulevad,  sest peategelane Hanna tahab teada, mis siiski tema isaga täpselt juhtus. Ma pole kindel, kas loen neid.

Kriminaalromaanide populaarseks tegevuskoht on saar. Sedapuhku toimub tegevus Ölandil.  

Samal saarel toimus ka Johan Theorini raamatute „Minevikuvarjud“ ja  „ Öine lumetorm”   tegevus.

Maria Adolfssoni tegelased raamatutes „Eksisamm“ , „Tormihoiatus“ ja „Kuradi ja mere vahel“ toimetavad  väljamõeldud Doggerlandi saarestikus .

Anna Jannsoni „Võõras lind“,  „Ulm Sinu eksitas ära“ ja „Ilusalongi saatusejumalanna“ (seda ma vist ei lugenud lõpuni) tegevus toimub Gotlandil.

Gotlandil tegutsevad ka Mari Jungstedti kangelased- „Surev dändi“ oli üks minu 2020 a lemmikutest.

Hetkel ei tule teisi saarekrimkasid meelde. Kui oskaksin seaksin endale nüüd sildid. Aga ei oska ja aega uurida ka pole. 

Jaanuar 2021

 

06.01.2020

Korrastasin täna oma nimekirja raamatutest, mida tahan lugeda - 85 nimetust.  Terve aasta lugemisports. Aga neid tuleb ju uudisteostena kogu aeg juurde! No eks ma roogin muist nimetusi nimekirjast välja  kui nimistu liiga pikaks osutub.

Aastat olen alustanud hoogsalt- 3 raamatut läbi loetud. 

Otsustasin siiski lugemispäevikuga jätkata.

Nii nagu vanasti, enne blogimist, märgistan raamatud-  ☝☝☝ minu meelest väga hea, ☝☝ hea ja loetav Märgita raamat neutraalne, pole minu teema  või mis iganes. Halba raamatut ma ei loe lõpuni ja läbinisti halb nimistusse ei sattugi, ja kui siiski, kirjutan ausalt, et 👎.

Lisaks märgin iga raamatu originaalpealkirja – tihti läheb vaja, kui tahan uurida, mida mujal maailmas raamatust arvatakse.

Loodan, et aasta jooksul saan jälle kinno, teatrisse, kontserdile!

„Sellepärast tulevik rõhus mu meelt ja ma kartsin tulevikku ning mõistsin, et kõigel, mis mulle on juhtunud, oli oma otstarve“. Mika Waltari "Sinuhe"

19.Celeste Ng☝☝☝❗

Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin

Everything I never told you

Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti

Eesti Raamat 2021

 Lydia on surnud. Aga seda nad veel ei tea ... Marilyn ja James Lee on otsustanud, et just nende lemmiklaps Lydia teeb teoks kõik unistused, mis nende endi jaoks omal ajal kättesaamatuks jäid: Marilyn näeb tütart arstina, mitte koduperenaisena; James soovib, et Lydia oleks koolis populaarne ja aktiivse seltsieluga. Kui kohalikust järvest leitakse Lydia surnukeha, vallandub Leede niigi napilt tasakaalus püsinud perekonnas kaos. Süütundest vaevatud James valib tee, mis võib ta abielu hävitada. Painatud ja kättemaksuhimuline Marilyn tahab iga hinna eest leida süüdlase. Lydia vend Nathan peab juhtunus kindlalt vastutavaks Jacki, naabruses elavat „paha poissi“. Tegelikult on noorim laps, Hannah, ainus, kes teisi jälgides neist palju enamat taibata oskab ning võib olla ka ainus, kes tõde aimab. „Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin“ on valus ja sügavalt liigutav lugu perekonna, juurte ja kodu tähendusest. See paeluv ja tundlik perekonnaportree kujutab kultuurides ja perekondades laiutavaid kuristikke ja kirjeldab ilmekalt, mil moel emad ja tütred, isad ja pojad, abikaasad alati üksteise mõistmise nimel pingutavad. Eesti keeles on ilmunud ka Celeste Ng raamat „Sädemest tõuseb leek“ (2018).

 Selguse huvides lisan, et perekonnas, kellest jutustatakse on isa hiinlane, ema valgest rassist ja lapsed pigem hiinlased. Nii on see  lugu  ka teistsugune olemisest ja sobitumisest n.ö tavaliste hulka. Tegevus toimub kahekümnenda sajandi seitsmekümnendatel aastatel Ameerika väikelinnas. Kuid rassiprobleem pole raamatu põhiteema. Esiplaanil on peresuhted.  Olulisimaks pean ma raamatus vanemate ja laste suhet. Raamatuperekond on perekond  milles vanemad soovivad oma elamata elu läbi elada lastes ja kõigest väest aidata lastel hoiduda vigade eest, mida nad ise tegid. Raamat tuletab meelde lapsevanematele, et lapsed saavad aru palju rohkem kui me arvame. Meie mõistame lapsi tunduvalt vähem kui me arvame.

Raamat liigutas mind emotsionaalselt väga. 

Selle raamatu sündmustikust oleks võinud sündida ka kekspärane krimka stiilis "tütar kadunud", aga sündis üks parimaid peredraamasid, mida olen viimasel ajal lugenud. Varustan raamatu punase hüüumärgiga - olen valmis valima aasta parimate raamatute hulka.  Väga soovitan!

 

18. Ann Cleeves

Kulutuli

Wild Fire

Inglise keelest tõlkinud Lauri Vahtre

Varrak, 2020

Sarjaandmed: Shetland

Ann Cleevesi Shetlandi-sarja kaheksas ja viimane romaan „Kulutuli“ viib lugeja tuttavatele radadele, seekord väljamõeldud külla Deltanessi Shetlandi peasaare idarannikul. Külakesse on kolinud perekond Inglismaalt, lootuses leida maine paradiis pärast närvesöövat elu Londonis ja rahulik keskkond oma autistist pojale. Need lootused ei täitu enne, kui on lahendatud tavatu mõrvamüsteerium. Sellega peab hakkama saama trio koosseisus Jimmy Perez, Willow Reeves ja Sandy Wilson. Ka nende suhted on sedapuhku tavatud ja peavad lahendust ootama juhtumi uurimise lõpuni. Uurimine tähendab taas mängu eluga ja lahendus on kõike muud kui ootuspärane.

 Oli meeldiv taaskohtuda Jimmy Perezi, Willowi ja Sandyga. Raamatus on Cassie  alles 9- aastane. Teleris jooksis Shetlandi sari- seal oli Cassie juba ülikoolis, Willow oli kadunud, Sandy oli alles ja Perez…. Alguses ma ei suutnud vaadatagi- Perez peab ju tõmmu poolhispaanlane olema.

Nagu tavaliselt Cleeves- ükski raamatust väljaloetud vihje ei kehti- süüdi on hoopis keegi kolmas.

 

17.Lawton, Graham

See raamat võib päästa teie elu : teadus paremast ja pikemast elust

This book could save your life : the science of living longer better

Tõlkinud Evelin Rungi

Äripäev 2020

Meie õnneks ja õnnetuseks areneb biomeditsiin metsikul kiirusel, pakkudes meile üha rohkem eluaastaid ning paremat tervist, kuid ka info keerulisust ja üleküllust. Meie tähelepanu nimel konkureerivaid nõuandeid on rohkem kui eales varem ning alati ei pärine need just ülearu autoriteetsetest allikatest. Graham Lawton on biokeemiku taustaga teadusajakirjanik, kelle tööelust valdav osa on kulunud sellele, et hoida end kursis biomeditsiini uute tuultega. Tal on suisa unikaalne võime tunda kõmuline pealkiri kaugelt ära, nuhkida välja arutud moeröögatused ning eraldada faktid soovunelmatest. Lawton on võtnud kokku viimase aja tõsiteaduslikud terviseuuringud ning teisendanud need kasulikeks soovitusteks kõigis suuremates küsimustes: toit, toitumine, kaalukaotus, vedelikuvajadus, kehaline aktiivsus, ennetav meditsiin, magamine ja vananemine. Ta selgitab teaduse põhialuseid, kummutab levinud müüte, annab vajalikud tööriistad info kriitiliseks hindamiseks ning aitab eksitavatest pealkirjadest kaugemale näha. „See raamat võib päästa teie elu“ on põhjalik ja tõenduspõhine teejuht tervemaks, kehaliselt võimekamaks ning loodetavasti ka pikemaks eluks.

 Mahukas 400 lk raamat. Mõni aeg tagasi omandasin Äripäeva raamatu Andrew Weil „Tervislik vananemine. Elukestva heaolu teejuht“ ja lugesin selle raamatu täienduseks. 

Võtab kokku kõik, mis kunagi kuuldud ja loetud, eraldab müüdid tegelikkusest (?), ebatõe tõest? Jällegi küllap kõik on lugenud arvamusi kohvi kohta. Kord on ta kasulik, kord kahjulik. Sama munade kohta. Küllap mingil ajahetkel läinud mõne dieedi õnge.

See raamat päästab elu ainult siis ,kui sa seni enda eest üldse hoolitsenud ei ole ja midagi tervislikust eluviisist ei tea. Aga sel juhul…. kui sa seni oma elust ja tervisest hoolinud ei ole,  siis ei loe sa seda ka praegu Eeldan, et raamatu lugejad on inimesed alates keskeast, vanemast  keskeast.

Aga lugeda on mõnus. Lühikesed peatükid, ei pea üldsegi järjekorras lugema, võid sisukorrast välja valida sobiliku peatüki.

Näiteks tõde toidust

Tõde piimatoodetest

Tõde leivast

Tõde „viis portsjonit päevas” soovitusest .

 Tahad teada jookidest:

Tõde kohvist ja teest

Tõde tervisejookidest

Tõde alkoholist

või huvitab tõde kehalisest aktiivsusest

Tõde sellest, miks on kehaline aktiivsus teile kasulik

Tõde laiskusest

Tõde sellest, kui palju kehalist aktiivsust vajate

Tõde 10 000 sammust

Ja nii edasi, kõik kasulikud tõed.  Meeldis mulle üpriski, kuigi  filosofeerida vananemisest meeldib mulle rohkem kui midagi teha.

 

16. Talib, Nigma

Anti-ageing : kuidas vananemise märke tagasi pöörata : pöördeline teekond särava ja noorusliku nahani 

Reverse the signs of ageing : the revolutionary inside-out plan to glowing, youthful skin

Tõlkinud Tiina Kanarbik

Pilgrim 2020

 Dr Talib kirjutab ladusalt ja lihtsalt teemadest, mis meid kõiki ühel või teisel eluhetkel puudutavad: unehäired, seedehäired, kuiv-tundlik-ärritunud nahk, liiga varajased vananemisnähud ja liigne kehakaal. See raamat õpetab iseennast jälgima ja mõistma, mis teeb meile head ja mis pigem halba. Anti-ageing algab seestpoolt, mitte kosmeetikast või ilukirurgiast – ja see raamat annab selleks hulga praktilisi nõuandeid.“ – Evelin Ilves, töötervishoiu arst-resident „Tervis ja ilu käivad ilmselgelt käsikäes. Selle raamatu autor Nigma Talib on paljude Hollywoodi staaride nahaarst, kes oskab võidelda kortsude ja stressi vastu õige nahahoolduse ja toitumisega. Sain siit raamatust kinnitust oma oletustele ja hulgi väärtuslikke nõuandeid, mida klientidele jagada. Silmi avav teos sobiks käsiraamatuks nii ilutegijatele kui ka naha- ja perearstidele.“ – Reet Härmat, jumestuskunstnik ja Öli nahahooldussarja looja „See raamat annab väga lihtsa ülevaate, kuidas ja miks meie keha toimib ja vananeb ning kuidas seda vältimatut protsessi võimalikult terve ja ilusana läbida. Minu jaoks süstematiseeris see raamat kõik mu keha tunded, mida olin terve elu aimanud ja tunnetanud, ja muutis minu elu palju tervislikumaks ja nauditavamaks. Soovitan soojalt, huvitav ja vajalik lugemine kõigile täiskasvanutele, nii naistele kui ka meestele.“ – Olga Makina, fotograaf.

Oli huvitav lugemine. 

15. William Somerset☝☝☝

 Vaatevinklid

 Points of View

Tõlkinud Mare Lepik

Canopus 2020

 Esseede kogumik Vaatevinklid ilmus aastal 1958, olles viimane Maughami kirjutatud proosaraamat ja pannes väärika punkti suurmeistri hiiglaslikule ja mitmetahulisele kirjandusloomingule. Vaatevinklid sisaldab kokku viis sädeleva vaimsuse ja vaimuka sõnakasutusega kirjapandud esseed. Esimene neist räägib Johann Wolfgang von Goethe romaaniloomingust, teine India Swamist, kelle aašramis Maugham 1938. a mitmeid kuid elas, kolmas 17. saj. Canterbury peapiiskopi dr. Tillotsoni, kellel öeldakse olevat oluline osa Inglise kirjakeele arengul, proosaloomingust, ning neljas kolme Prantsuse kirjaniku päevaraamatutest. Raamat lõpeb selle ilukirjanduse žanri analüüsiga, milles Maugham ise on ületamatu – ja selleks on novell. Lugejale antakse ülevaade novelli kui kirjandusžanri tekkimisest, ajaloost ja novelli kirjutamise võtetest.

Maugham  on üks mu suurtest lemmikutest. Kui hakata lemmikraamatuid  nimetama, siis peaksin peaaegu kõik raamatud ritta seadma.  Aga kui eksprompt,  siis  nr.1 „Kuu ja kuuepennine“-  lugesin ülikooli ajal paar korda ja 40+ uuesti. Võibolla peaks nüüd uuesti lugema eneseabiraamatute asemel. Kui ikka ei tea, mida tegelikult tahan- see on  minu vana teema: töötada edasi või töölt ära tulla.

Nr.2.„Inimorjusest“. Edasi   „Ashenden“ ja  „ Kokkuvõtteks“. Siiani lugemata  kodusel raamaturiiulil  seisev „Kümme romaani ja nende autorid“. Ikka on nii, et endale koju ostetud  raamatuid loen siis kui kõik raamatukogu raamatud leotud. Aga need ei saagi kunagi loetud.

Loetud kogumikus  on 5 esseed „Poeedi kolm romaani“, „Pühak“, „Proosa ja dr Tillotson““, „Novell“ ja „Kolme kirjaniku päevaraamat“. Ja ma lugesingi need kõik läbi. Olen Maughami jutuvestmise lummuses.

„Poeedi kolm romaani“ on loomulikult Goethest. Olen püüdnud lugeda nii noore Wertheri kannatusi kui ka Wilhelm Meisteri õpi- ja rännuaastaid.  Ei suutnud lõpuni lugeda, eriti piinav oli lugeda Wilhelm Meisterit.  Werherit olen kaks korda ooperis näinud, üks kord Viini ooperis Roberto Alagnaga, seetõttu  Werheri raamatu sirvisin vähemalt lõpuni. Tänu Maughamile sain neist raamatutest ülevaate ja  sain aru, et Wilhelmi raamatud ei olegi väga head  ja võin rahus pidada Goethest lugu kui surematust luuletajast.

„Kolme kirjaniku päevaraamatut“ lugedes sain tuttavaks vendade Jules ja Edmond Concourt’ga. Seni polnud mul aimugi, kellelt on nime saanud Concourt preemia- Prantsusmaa tähtsaim kirjanduspreemia.  Lugesin, et  2020 a   Goncourt'i preemia võitnud Hervé Le Tellier romaan "L'Anomalie" (Anomaalia) ilmub eesti keeles kirjastuselt Tänapäev."Anomaalia" on pööreterohke romaan, mida on raske žanriliselt määratleda. Pärast vahejuhtumit Pariisi-New Yorgi lennul jätkavad erinevad tegelased (mh Nigeeria popstaar, palgamõrtsukas ja krimikirjanik) oma elu, kuni toimuma hakkavad veidrad sündmused. Raamatu võit oli võrdlemisi ootuspärane, sest tegu on tänavu ühe enim räägitud raamatuga Prantsusmaal ning see on esitatud ka Médicise ja Renaudot´ preemiatele. Prantsusmaa tähtsaim kirjanduspreemia on rahaliselt väärt kümme eurot, kuid loomulikult suurendab see plahvatuslikult raamatu müüginumbreid."Anomaalia" ilmub eesti keeles sarjas "Punane raamat".

Prantsuse kirjandust tõlgitakse meil suht vähe. Lugesin põgusalt Concourt preemia saajate nimistut. Tuntuim preemiasaaja muidugi Michel Houellebecq. Tuttav tundus Mathias Enard.  Kontrollisin- eesti keeles  2016 "Varaste tänav". 

2013 preemia Pierre Lemaitre, eesti keeles „Peigmees pruutkleidis“  2019 Ersen. Kui see on ikka sama Lemaitre. Sirvin raamatukogus ja võibolla loen.  Marie Ndiaye „Ladivine“ ("Nüüdisromaan" 2016)- loetud, aga ei mäleta.  Peaks ehk  Concourt  nimekirja  põhjalikumalt uurima ja oma lugemislisti  veelgi täiendama. Vaja on valikuid teha- kas loen ainult krimkasid või kõike muud ka.

Maughami esseede juures,  pean tunnistama, mind siiski häiris, et ta kirjutas nii palju sellest ,kes kellega käis ja teistest eraelu seikadest. Oli tunne nagu tolle aja „Krooonikat“ loeks. 

 

14.  Morgan Phoebe☝☝☝

Tüdruk naabermajast

The girl next door

Inglise keelest tõlkinud Pilleke Laarman

Rahva Raamat 2020

 Ülimalt nutikas, mille lõppu naljalt ära ei arva.” Laura Marshall, menuki „Sõbrakutse” autor Üksainus tühine vale võib osutuda surmavaks… Täiuslik ema. Täiuslik abikaasa. Jane Goodwin on kulutanud aastaid, et vaikses Ashdoni linnas oma kaanepildielu üles ehitada. Seepärast mõistab ta otsekohe, kui Clare Edwards, nende 16-aastane naabritüdruk mõrvatakse, et ennekõike peab ta kaitsma oma peret. Igas abielus on väikesed hädavaled ja Jane’i oma pole erand. Jane on oma aastatetaguse sünge saladuse peitmiseks kõvasti vaeva näinud – ja valmis kõigeks, et seda jätkuvalt varjata… 

Phoebe Morgan töötab kirjastuses toimetajana. Päeval toimetab ta teiste tekste ja õhtuti kirjutab ise. Tema debüütromaanist „Nukumaja” sai esmaklassiline menuk, mis püsis nädalaid edetabelites. „Peenelt välja mõeldud, nii ootamatu konksuga, mida iial poleks ära arvanud… vinge lugemine!” Cass Green, New York Timesi menukite autor „Haarav süžee, mis paelub lugejat kuni viimase hetkeni.” Jane Corry, Sunday Timesi menukite autor „Üdini haarav. Ma ei suutnud seda ülipõnevat mõrtsukaotsingut käest panna.” C. L. Taylor „Ärevust tekitav … lugesin üha kasvava hirmutundega.“ Louise Jensen, The Sister autor „Hästi kirjutatud tempokas lugu tulvil ootamatusi ja pöördeid.“ Amanda Jennings, menuki „Kaljumaja” autor „Kaasahaarav… võimatu käest panna!“ Isabel Ashdon „Hoidis kahtlused õhus kuni kõheda lõpuni.“ Lucy Clarke, „Laev nagu sinine unelm” autor

Põnev hästi kirjutatud krimka,  otsast lõpuni ühe õhtuga loetav. Lugemise alguses kogu aeg näris tunne, et olen seda juba lugenud. Kontrollisin raamatukogu andmebaasist- ei olnuu varem lugenud. Nüüd on mul ülesanne meelde tuletada(väheusutav) , välja otsida, millise teise krimkaga süzee  sarnaneb

 13. Algus, Martin☝☝☝

Tagamaa

Varrak 2020

Martin Alguse novellikogu koosneb kümnest loost, mis räägivad peateedest ja keskustest kõrvale jäävast tagamaast. See on üks omamoodi rännak läbi saja-aastase perioodi, alates Eesti iseseisvumisest kuni tänapäevani, mille iga lugu toimub meile pöördelisel või olulisel ajahetkel, aga seda kõike tagamaa varjulistes nurkades, kuhu suured ajaloosündmused ulatuvad vaid kauge kajana kusagil voorte taga. Esiplaanil on inimene ja loodus. Suvepäikses või käredas veebruaripakases kükitavates majakestes, külades, põldudel ja metsades toimub ootamatuid kohtumisi, rännakuid ja kokkupõrkeid, mis keerduvad tolmustelt teedelt otse tegelaste hingesoppidesse, sulandudes seal kujutlusteks, unedeks, ihadeks. „Tagamaa” lood viivad meid muuhulgas kolmekümne kuuenda aasta suvesse, Teise maailmasõja keerisesse, stalinlike repressioonide keskele, kolhoosiaega, olümpiaaega, taasiseseisvumise metsikusse varakapitalismi ja mujalegi. Mõned lugusid läbivad motiivid ja tegevuskohad lasevad erinevate juttude taga aimata ühte suuremat ja sidusamat paika, milleks vast ongi meie maa ja meie aeg

 Wikipediast:Tagamaa (inglise ja saksa keeles hinterland) on geograafiline mõiste linna või muud linnalist asulat ümbritseva territooriumi tähistamiseks. Tagamaa ja linn, mida see ümbritseb, on enamasti omavahel tugevas majanduslikus seoses. OECD defineerib linna tagamaana linna ümbritsevaid omavalitsusi, kus vähemalt 15% töötavatest elanikest käivad tööl linnas. Lisaks sellele kasutatakse mõistet "tagamaa" vahel ka sadamat või rannikuäärset asulat ümbritsevat ala tähistamiseks.

ÕS: taga+m`aa ümbritsev ala; (kauge, kõrvaline) ääremaa. Linna tagamaa(d).

 Väga tihe tekst – meisterlikud looduskirjeldused ja osav metafooride kasutamine.  Igapäevase autokasutajana jäi mulle  silma ja meelde üks:  „esilaternad auklikul teel karglemas nagu koonuga vehkiva traavli silmad“.

 Minu lemmikud olid „Põgenikud“ ja „Kodutee“ ning lustakalt irooniline  „Gandhi“. Nimijutustus „Tagamaal“- selliseid lugusid tõesti juhtub ääremaal/tagamaal. Novellina polnud see justkui lõpetatud. Pigem nagu filmistsenaariumi või romaani kavand.

12. Lars Kepler ☝☝☝

Lars Kepleri pseudonüümi taga on rootsi kirjanikud Alexander Ahndoril ja Alexandra Coelho Ahndoril.

Peegelmees

Spegelmannen

Joona Linna sarja kaheksas raamat

Rootsi keelest tõlkinud Tiina Mullamaa

Pegasus 2020

 Reka kastis lamades püüab Jenny meenutada, mida röövi üle elanud naised on hiljem rääkinud. Kas ta peaks vastu hakkama või tasuks üritada sõbralikke suhteid luua? Läbi suule kleebitud teibi pole mõtet karjuda, keegi peale autojuhi ei kuuleks teda nagunii. Ta peab olema vait: parem on, kui mees ei tea, et ta on teadvusel. Noor neiu kaob koolist koju minnes. Viis aastat hiljem leitakse ta mõrvatuna Stockholmi keskelt mänguväljakult. Joona Linnal õnnestub valvekaamerate abil leida üks pealtnägija. Kui selgub, et tunnistajaks on vaimuhaige mees, kellel pole nähtust mingeid mälestusi, võtab Joona ühendust hüpnotisöör Erik Maria Barkiga. „Peegelmees“ on Lars Kepleri kaheksas raamat, kus tegutseb kriminaalpolitseinik Joona Linna. Seekord paljastub aga Joona räpasem pool, kust ei puudu ka narkootikumid ja nende tõttu temas elav sügav sisemine häbitunne. Vaatamata sellele ‒ või ehk just selle tõttu? ‒ võtab Joona Linna Jenny Lindi juhtumi uurimise enda peale, et oma häbi heastada.

 Olen mitmed Joona Linna raamatud vahele jätnud, tundusid liiga karmid. Ega see ka nüüd raamat nõrganärvilistele ei ole. Ja jälle seotud vaimselt haigete inimestega. Ka see hakkas mulle rootsi krimkades neid järjestikku lugedes vastu.

Aga Joona Linnaga selles raamatus kohtumine oli siiski meeldiv  ja autorite tandemilt taas üks suurepärane krimiraamat.

11.Ragnar Jonasson☝☝☝

Lumepimedus

Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti ;

Snjóblinda (Snowblind)

Eesti Raamat, 2020

Sari: Pime Island
Krimiraamat

Siglufjörður: idülliline ja vaikne kaluriküla Põhja-Islandil; paik, kus keegi uksi ei lukusta ja kuhu pääseb üksnes kitsa, läbi mäe kulgeva tunneli kaudu. Ari Thór Arason: algaja politseinik oma esimesel ametikohal, kaugel eemal Reykjavíkki jäänud kallimast; minevikutaagaga, mida ta endaga kõikjale kaasa tassib. Kui lumest leitakse poolalasti, teadvusetu ja verest peaaegu tühjaks jooksnud naine ja tunnustatud eakas kirjanik kohalikus teatris surnuks kukub, leiab Ari end sündmuste keskpunktist kogukonnas, kus ta kedagi usaldada ei saa ning saladused ja valed on osa elulaadist. Laviin ja lakkamatud lumetormid sulgevad pääsu linna ja ööpäevaringne pimedus ähvardab Ari hulluks ajada. Kardinate vahelt piiluvad uudishimulikud pilgud, ja uurimine, mida noormees läbi viib, võtab aina keerulisema, kõhedust tekitavama ja isiklikuma plaani. Minevik mängib olevikuga kulli ja klaustrofoobsed pained kuhjuvad; Ari vajub aina sügavamale oma isiklikku lumepimedusse ja peab tabama tapja. „Pimeda Islandi“ sarja esimene raamat. „Ragnar Jónassoni kirjutused on täis kõhedalt poeetilist ilu – see raamat on kohustuslik lugemisvara Islandi noir’i aina kasvava austajaskonna ridadele. ” Peter James „Paeluv … vanamoodne mõrvamüsteerium, mida iseloomustab tugev keskne tegelaskuju ja lumevangi jäänud Islandi väikelinna tekitatud köitev taust. Ragnar on klaustrofoobiat kujutades arvestatav tegija.” Ann Cleeves „„Lumepimedus“ on tõsiselt hea nn. suletud toa müsteerium: mõrva ja muude kuritegude uurimine suletud ühiskonnas, kus kahtlusaluseid on võrdlemisi vähe ... Jónasson ei tee sohki, tema vihjed on traditsioonilised ja hästi läbi mõeldud – ja lugeja aina keerab lehti. „Lumepimedus“ on moraaliküsimustes traditsioonilistest „vajaduspõhistest“ mõrvalugudest mitmekihilisem ja pakub pilguheitu süngematesse ja kahtlemata hirmutavamatesse mõttemaailmadesse.“

Väga hea kriminaalromaan! Loen kindlasti ka kõiki järgmisi. Nii see on ,et kriminaalromaanid , mille tegevus toimub külmal ja lumisel talvel sobivad meie laiuskraadi inimestele rohkem kui lõunas palmide all toimuvad krimilood- need pole nagu päris. Seda raamatut lugedes tunned seda külma talve ja näed… nii nagu on neid islandi krimifilmis näidatud - pealkirja ei mäleta. 

10. Howard, Catherine Ryan☝☝

Salasilm

Rewind

Inglise keelest tõlkinud Triin Olvet

Ühinenud ajakirjad 2020

Varjudest täidetud toas magab naine. Teadmatuses, et ei ole seal üksi – toahämarusse ilmub tume kuju, kes magava naise jõhkralt tapab ja lõhub seejärel veretöö salvestanud piilukaamera. Kes on see naine? Mis on sellise toore mõrva põhjuseks? Ja kuidas mõrvar teab, et toas on kaamera? PAUS Talviselt kõledasse Shanamore’i saabunud Instagrami-staar Natalie taipab pea kohe, et oleks võinud pigem koju jääda. Puhkemajas, kus ta peatub, hakkavad juhtuma seletamatud asjad ja puhkeküla juhataja juures on midagi häirivalt kummalist. Ta tahab lahkuda, kuid ei saa, sest pole veel leidnud seda, mida sinna otsima tuli… KERI TAGASI Loo alguse oled sa juba maha maganud. Et kõigest aru saada, pead sa salvestust edasi-tagasi kerima ja ette mängima, olgu see nii kole kui tahes. Catherine Ryan Howard (1982) on Iirimaalt Corkist pärit krimikirjanik, keda peetakse iiri noir`i parimaks esindajaks. Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaan „Valetaja tüdruk” (2020).

 „Muretsemine ei kaota homseid probleeme, see  vaid röövib tänase rahu“

Täitsa põnev raamat! Ühelt tegelaselt teisele hüppamine, olevikust, minevikku ja jälle tagasi- raamatus: esita; paus ja keri tagasi.

9.  Blædel, Sara

Surnumatja tütar

Bedemandens datter

Taani krimipõnevik

Taani keelest tõlkinud Liina Kadakas

 Koolifotograaf Ilka Jensen saab ühel päeval ootamatu telefonikõne Ameerikast. Selgub, et Ilka isa, kellega tal pole õnnestunud ühendust saada sellest ajast peale, kui too enam kui 30 aastat tagasi, spordikott õlal, kodust lahkus ja kadus, on surnud ning tema testamendis on mainitud ka Ilkat. Aastakümneid pakitsenud mahajäetuse valu, igatsus ja soov isa lahkumist mõista tärkavad uue hooga. Miks isa nad nii järsku maha jättis? Milline inimene ta tegelikult oli? Mis temast kauge ookeani taga sai? Lootes oma küsimustele vastuseid leida, otsustab Ilka isiklikult kohale sõita. Reis kujuneb aga oodatust erinevaks. Üleöö saab Ilkast provintsilinna matusebüroo omanik, isa uus pere käitub kummaliselt, isa elu tundub mõistatusi täis ning küsimusi tekib aina juurde... „Surnumatja tütar“ on Ilka Jenseni krimitriloogia esimene osa. SARA BLÆDEL (s 1964) on Taani kuulsamaid krimiautoreid, kelle raamatuid on tõlgitud ligi 40 keelde. Ta on valitud neli korda Taani kõige populaarsemaks autoriks ning võitnud ka Kuldse Loorberilehe, Taani kõige prestiižsema kirjandusauhinna. Taanist pärit Sara on elanud ka New Yorgis, kuid elab praegu enamjaolt Kopenhaagenis.

 Lugesin, et autorit peetakse Taani krimikirjanduse kuningannaks. Loetud raamat on esimene autori Ilkka sarjast, mis ilmus 2016.a. , pärast seda on ilmunud veel kaks Ilka raamatut : Ilkas Arv (roman), 2017 ja Den Trejde Søster (roman), 2018.

Kas ma loeksin neid?  Ei loeks. "Surnumatja tütres" on üle 300 lehekülje, kusagil 120. leheküljel uurisin uuesti tagakaant- kas on ikka tegemist kriminaalromaaniga.  Jah, raamat on  krimipõnevik.   Aga sinnamaani- ei krimi ega põnevik.  Tegevuskoht matusebüroo oli huvitav. Palju tähelepanu on raamatus pööratud peategelase, 40 aastase Taani viikinginaise  matusebüroo tegevusse sisseelamisele ja meestemurdjalikule tegevusele.  Lõpu poole tuli pisut krimi. Kas ka põnevik?-  peab  iga lugeja ise otsustama.  Kui aus olla, märgiksin 👎 , aga krimikuningannale sellist hinnangut anda ei sobi.  Sama autori „Kutsu mind printsessiks“ (Louise Rick ’i lugu) , loetud 2014 jaanuaris,  kohta kirjutasin nii:  Lugema asusin õhinaga, ikkagi Taani krimka. Taani krimiseriaali „Kuritegu“ uut osa ootan pühapäeviti pikisilmi. Õhinat päris lõpuni ei jätkunud.  Aga selline ladusalt loetav krimka,  hea tõlkega.  Palju otsest kõnet ja kuigi raamat lahkab ka sotsiaalseid probleeme, nagu enamik Skandinaavia kriminaalromaane, tehakse seda tegevuse käigus ja mitte mitmel leheküljel.  Ega minul ka nende lehekülgede vastu midagi pole. Peategelase politseikomissar  Louise Rick'i  auks peab ütlema, et igati normaalne  sümpaatne ja tasakaalukas  noor naine. Ei ole selline  raskepärane isiklike  probleemidega  uurija  nagu Skandinaavia krimkades kombeks.  Aga iseloomuga nagu Sarah Lund ta ka ei ole.

 Jään neutraalseks, võibolla on viga minus kui raamat ei huvita.  Internetist arvustusi ei leidnud, tahtsin teada, mida teised sellest raamatust arvavad.

 

8. Dragomán, György

Tuleriit ☝☝☝

Máglya

Ungari keelest tõlkinud Leelo Jõulu

Draakon & Kuu 2020

Kolmeteistkümneaastane Emma satub pärast vanemate surma internaatkooli. Seal kohtub ta esmakordselt oma vanaemaga, kes ta enda juurde elama võtab. Vanaema on kummaline erak, justkui nõid, kes jagab oma kodu kadunud abikaasa vaimuga, oskab kohvipaksult tulevikku ennustada, valu ära võtta ja vaenlaste mõtteid kontrollida. Tasapisi hakkab aga tüdruku silme ees lahti rulluma vanaema lugu, tema traagiline minevik, mida varjutavad teise maailmasõja aegsed traumad, holokaust ja kommunistlik režiim. György Dragomán (s 1973) on üks tänapäeva tuntumaid ungari kirjanikke ja tõlkijaid, kelle romaanidest on eesti keeles varem ilmunud “Valge kuningas” (2012). "Tuleriit" on kohe kindlasti aasta parim raamat, ütleksin isegi, et ungari kirjanduses on sündinud uus klassik … Meeldesööbivad lood, erakordselt täpsed, üksikasjalikud, isegi filmilikud kirjeldused ning tuntavalt isikupärane stiil teevad sellest teosest suure romaani." – Róbert Bak

Tõlkija Leelo Jõulu saatesõna laseb heita pilgu selle huvitava autori ellu ja aitab romaani mõtestada. Ungari kirjanik ja tõlkija sündis Rumeenias, toona veel suure ungari enamusega linnas Targu Muresis (Marosvasarhelys). 1988 a õnnestus perel  kolida  Ungarisse.

Olen käinud bussireisil Rumeenias, mäletan sealseid  kauneid saksa linnu, üldist vaesust ja imeilusat loodust.

Otseselt pole tegu ajaloolise romaaniga, raamatus pole nimetatud tegevuse toimumise aega ega kohta ega rahaühikut, mis suunaks lugeja konkreetsesse aega ja ruumi. Samas sarnanevad mõned taustasündmused sellega, mis toimus 1989.a. ja vahetult pärast seda Rumeenias, kui verise revolutsiooni tulemusena kukutati diktaator Nicolae Ceaușescu .

Raamatus on kaks jutustajat, kelle suu läbi autor räägib-minajutustaja Emma, 13 aastane tüdruk,  ja vanaema oma minevikumälestustega.  Argine ja traagiline on romaanis seotud maagilisega ja mõjub lugedes väga realistlikult, kuid samas poeetiliselt.  Maagiline kujund- jahu peale joonistamine- tekitas tahtmise endal kohe järgi proovida.  

Suurepärane tõlge!  Meeldejääv lugemiselamus!

 Ma ei oska öelda, kas „Valget kuningat“ loen, aga võtan selle lugemislisti.  

 Kirjanik on enda mõjutajatena nimetanud Ádám Bodori romaanI „Sinistra ringkond“ (1992, eesti keeles  2012), samuti Péter Nádasi „Ühe perekonnaromaani lõpp“  (1977, eesti keeles 1990) ja Imre Imre Kertészi „Saatusetus“ (1975, eesti keeles 2004).

Lugenud olen „Saatusetust“ ja see meeldis mulle. Minu lemmik Ungari kirjanik on Sándor Márai: „ Maa, maa! ... : mälestusi“,  ;, Püha Gennaro veri“, „ Ühe kodanlase pihtimused. I-II“  ja muidugi „Küünlad põlevad lõpuni“.  Arvasin, et Márai raamatuid loen ka teist korda ja ostsin nad endale riiulisse. Kardan, et minu elueast tuleb puudu, et teistkordse lugemiseni jõuda.

  

7. Raymond Prior, Phd

Sisekümne seisund. Vaimne tugevus laskespordis.☝☝☝

Inglise keelest tõlkinud Kristiina Kiisk

Kirjastus MomentumMedia

Trükitud Ameerika Ühendriikides

Oled Sa kunagi enda käest küsinud, mis Sinust parema sportlase teeks? Kuidas saaksid sportlasena edasi areneda ja suuremat edu saavutada? Kuidas saaksid oma tõelist potentsiaali realiseerida?

Raymond Prior vastab kõigile neile küsimustele ja aitab Sind vaimselt tugevamaks saada oma raamatuga „Sisekümne seisund: vaimne tugevus laskespordis”. Tahad spordis kaugemale jõuda? Tahad läbi lüüa? Kui vastus on jah, siis see on Sulle kohustuslik kirjandus! See raamat kulub ära iga ala sportlasele, mitte ainult laskesportlasele, sest vaimse tugevuse põhimõtted on üheselt rakendatavad igas eluvaldkonnas.

Vaimne tugevus on valik ja pühendumus teisiti mõelda. Just nagu füüsiliste oskuste arendamine ja säilitamine, vajab see harjutamist ja visadust. Sportlased, kes otsustavad vaimse tugevuse põhimõtteid ja oskusi oma igapäevaellu ning sooritustesse integreerida, hakkavad kasutama oma mõistust, et oma sooritusi parendada, selle asemel, et oma mõistuse vastu võidelda. Vaimne tugevus ei ole raketiteadus. See ei ole miski, millega Sa kas sünnid või mitte. Vaimne tugevus on õpitav, kui saada täpselt aru, kuidas mõistus sooritust mõjutab, ning siis järjepidevalt järgida paari lihtsat põhimõtet ja oskust tõelise igapäevase pühendumusega. Vaimne tugevus nõuab sportlastelt mõtlemist viisil, mis on nende soorituse jaoks kõige efektiivsem ja tõhusam. Selle raamatu eesmärk on aidata paremini mõista, kuidas mõttetöö valdamine saab Sinu sooritusi parandada, ning pakkuda infot selle kohta, kuidas jõudu juurde saada ja avastada, kui kaugele võid jõuda.

 Ostsin raamatu oma lapselapsele, kes tegeleb laskespordiga. Lugesin enne üleandmist ka ise läbi.  Väärt mõtted väljakirjutamiseks:

Hirm tuleneb tulevikule ja viha minevikule keskendumisest.

Igal hetkel valid sa mõtteid , mis juhivad sinu elu.

Tähtis on mõista, et soorituse tulemus on küll oluline, aga kuna see ei ole Sinu võimuses, ei ole see kunagi olulisem kui Sinu soorituse protsess. Egolaskurid keskenduvad tulemusele, meisterlikud laskurid oma soorituse protsessile.

Igal ajahetkel on Sinu suhtumine Sinu tegevusest tähtsam.

Seega Sinu suhtumine kas viib Sind edasi ja aitab Sul oma oskusi maksimaalselt ära kasutada või blokeerib see Sinu võimed ja kahjustab oskusi.

Kaks kõige hävitavamat harjumust on vigadel peatumine ja kurtmine.

Nautida head, reageerimata vigadele emotsionaalselt- nii saa d luua positiivseid mälestusi.

Enesekindlus ei ole miski, millega sünnitakse, või miski, mis saavutatakse ainult pikaajalise edu käigus. Enesekindlus tähendab lihtsalt mõtlemist asjale, mille toimumist soovid näha. Enesekindluse üle kontrolli saavutamiseks tuleb valida oma mõtteid ja mälestusi.

Perfektsionism on nagu maitseained streigil: natuke maitseaineid toob välja liha rikkaliku maitse, kuid ülemaitsestamine võib steigi täielikult rikkuda.

Täiuslikkuse asemel püüdle progressile.

Progressile keskendumine arendab enesekindlust ja suurendab motivatsiooni.

Mida paremaks muutud, seda rohkem aega ja vaeva kulub, et teha järjest väiksemaid edusamme.

Hirm, mida soorituse ajal tunned , on võltshirm, See on mõte, mille oled ise endale valinud mõelda. Olevikuhetkele keskendumine kõrvaldab võltshirmu tunde.

Visualiseerimine on tohutult võimas vaimne oskus peamiselt sellepärast, et aju suudab ainult osaliselt vahet teha tegelikkusel ja elavalt kujutletud sündmustel.

6. Walker, Wendy

Kui Emma kadus: kaks õde haihtuvad. Vaid üks tuleb tagasi☝☝

Emma in the Night

Tõlkija Aet Karolin

Petrone Print 2020

Ühel õhtul kaovad jäljetult 15aastane Cass ja tema 17aastane õde Emma. Merekaldalt leitakse perekonnale kuuluv auto, kuid uurijad ei suuda välja selgitada, mis tüdrukutega juhtus. Ilma ühegi vettpidava tõendi või usaldusväärse selgituseta naaseb Cass kolm aastat hiljem koju… aga ilma õeta. Ta räägib röövimisest ja sellele järgnenud erakuelust salapärasel saarel, kus teda koos õega kinni hoiti. Kohtuekspertiisi psühholoogi Abby Winteri arvates ei klapi aga Cassi loos kõik omavahel kokku. Nartsissistliku isiksusehäire eksperdina kaevub ta tõe leidmiseks sügavale perekonna ajaloosse. Ta pöörab pilgu nii tüdrukute emale – piltilusale edevale naisele – kui ka kasuisale ja kasuvennale, kahele “põnevalt ohtlikule” mehele. Abby avastused paljastavad klantspildi taha peituva väärastunud perekonna. Kus on aga Emma? Kes kaitseb keda ja kes valetab? Kas nartsissistlik isiksusehäire on nakkav, päritav, õpitav, kas katkisest peremudelist on võimalik end lõpuks välja murda? See on haarav lugu, mis annab samas lugejale võimaluse end psühholoogia vallas harida.

Psühholoogia vallas haritud saab. Peategelase teadustööst „Nartsissistlike emade tütred: kas mustrit on võimalik muuta“ saab teada, et nartsissistlik isiksushäire on võrdlemisi haruldane, hõlmates vaid kuut protsenti rahvastikust. Valdav osa sellest kuuest protsendist on mehed. Autor kirjeldab sümptomeid: enda üle mõistuse tähtsaks pidamine, fantaasiad piiramatu edu, võimu, ilu, geniaalsuse kohta; ülemäärase imetluse nõudmine; enda teistest paremaks pidamine; oma vajaduste rahuldamiseks teiste inimeste ärakasutamine; empaatia puudumine; soovimatus tunnistada või ära tunda teiste inimeste tundeid ja vajadusi. Nartsissistlikud naised vajavad enda kõrvale võimukaid mehi. Nartsissistlikke mehi veetlevad  allaheitlikud naised- seni kuni nad on veetlevad ja ka teiste meeste poolt ihaldatud.

Lugedes tunned ennast ära, oh õudust! 😄, ja siis veel nartsissistid oma ümbruskonnas. Palju rohkem kui 6 %! Nartsissistid poliitikas ja avalikus ruumis- võib-olla nad seal elavadki.

Krimkana üpris huvitav. Raamatu lõppu täpselt ära arvata ei õnnestu.  

5. Turovski, Aleksei☝☝☝

Kodu keset aeda

Ühinenud ajakirjad 2020

Pildirohkesse raamatusse on kokku koondatud armastatud bioloogi Aleksei Turovski artiklid, mis on aastate jooksul ilmunud ajakirjas Kodu & Aed. 2020. aasta suvel vaatas Aleksei kirjutatu üle, täiendas seni kirjutatut ning lisas enda joonistatud illustratsioone. Aleksei poja Mattiase kirjutatud lõppsõna on südamlik kokkuvõte kodust keset aeda – elust, mille isa on oma lastele loonud. Aleksei Turovski liigub loomade maailmas ja sellest väljapoole ning püüab luua ettekujutust elusolendite kodust kui planetaarsest hiidaiast. Tema jaoks on kodu ja aed lahutamatult seotud, kusjuures aed ei tähenda siinkohal tingimata elamut ümbritsevat roheala. Kodu ja aed on oma koosmõjus alati seotud armastuse ja vabadusega. Koju on inimene jõudnud siis, kui tema elus moodustavad armastus ja vabadus tervikliku ja harmoonilise koosluse, kusjuures nii kodu kui aed on sellisel juhul alati leitavad olenemata sellest, kus me sel kaunil planeedil parajasti asume. Aleksei poeg Mattias Turovski kirjutab: „Peamiselt kirevate loomalugudega, aga ka pilguheitudega isa Aleksei lapsepõlvemälestustesse ilmestab käesolev raamat mõistete kodu ja aed paljusid erinevaid semiootilisi perspektiive. Iga lugeja leiab tekstist oma rütmi – midagi, mida minu meelest see raamat ka tugevalt julgustab. See on siinkirjutaja tagasihoidlikul seisukohal üks peamisi asjaolusid, milles peitub Aleksei Turovski kirjutamis- ja jutuvestmisstiili geniaalsus – see lausa nõuab astuma materjaliga isiklikku suhtesse!“

Esimene Turovski raamat, mida lugesin. Mulle meeldis. Imeilus raamat, heal paberil, ilusad illustratsioonid- valdavalt A. Turovski enda joonistused.

Usun, et hakkan nüüd leebemalt suhtuma putukatesse, kes minu aias elavad. Ühe kännu jätsin mõttes juba alles aiapilti. 

Kui juba Turovskile ja loodusele jutt läks, siis 2021 aasta lind on kuldnokk, aasta loom on rott ja aasta puu on kadakas. Aasta orhidee on väike käopõll ja aasta muld on rähkmuld.

4. Kõomägi, Armin 

Perifeeria kangelased☝☝☝

Kultuurileht 2020

Loomingu Raamatukogu

Kusagil väheasustatud kolkas pole mingi asi saada kangelaseks – liiguta vaid veidi lille või lihtsalt ole ja õiesülem asetataksegi kummarduse saatel pähe. Räägib reaalne elu või kade rahvasuu või kes? Armin Kõomägi 24 mininovelli tegelasi seob suur tegutsemistahe ja uudishimu, nad seavad aktiivselt maailma ja nihutavad perspektiive, olgu endal või lugude jutustajal: elurõõmus Villu, Saaremaa joogapensionärid, erilise psühholoogilise veenvusega kirjanikud, sihikindel muruniiduk ja seilav jääkaru. Elu saab uue rütmi, see on kindel. „Perifeeria kangelased“ on autori viies lühiproosakogu.

 Armin Kõomägi novellidest vaimustusin ammu kui lugesin „Anonüümsed logistikud“, mis  on Friedebert Tuglase novelliauhinna laureaat 2006. Seevastu tema auhinnatud romaani  „Lui Vutoon“ pole tahtnud senini kätte võtta - seisab kodusel raamaturiiulil. Loetud kogu lemmik oli „Perekonnapuhkus“ , olen varasemalt kusagilt ajakirjast lugenud- nüüd lugesin mõnuga uuesti. Teine lemmik oli „President“.  Selline äraspidine ärapanemine, iseloomustaksin Kõomägi stiili. Mulle meeldib.

 3. Adolfsson, Maria 

Kuradi ja mere vahel☝☝☝

Mellan djävulen och havet

Kriminaalromaan

Tõlkinud Kadi-Riin Haasma

Ühinenud Ajakirjad 2020

 Maailmakuulus laulja Luna pole esinenud kümme aastat. Nüüd naaseb artist kodumaale Doggerlandi, kus ta pole käinud lapsepõlvest saati, et salvestada siin oma tagasituleku album. Kadestusväärse välimuse ja kaheldamatu andega naine lummab stuudiopeol kõiki. Kui mitte arvestada üht tusast kriminaalinspektorit, kes end äkitselt vana ja väsinuna tunneb. Järgmisel hommikul ei ilmu Luna stuudiosse plaadile viimast lihvi andma. Tema kadumine on kahtlane, ometi tahetakse seda saladuses hoida. Samal ajal rünnatakse jõhkralt üht teist naist. Kas need kaks sündmust on seotud? Üsna vastumeelselt asub inspektor Karen Eiken Hornby tavatult soojadel kevadpäevadel uurima Luna kadumist, seistes silmitsi puhkeda ähvardava meediatsirkuse ja võimatuna tunduvate valikutega. Sellistega, mis võivad tähendada nii elu kui ka surma. Nii tema enda kui ka teiste oma. „Kuradi ja mere vahel“ on kolmas raamat menukast „Doggerlandi“ sarjast. Maria Adolfssoni (1958) välja mõeldud Doggerlandi saarestik asub Põhjameres ning sealsel rahval on oma keel ja kultuuritraditsioonid, mille juured on pärit Skandinaaviast ja Suurbritanniast. Seekord viivad sündmused inspektor Karen Eiken Hornby saarestiku kõige lõunapoolsemale saarele Friselile.

 Väga hea krimka nagu eelmised sama autori raamatud. Mõnikord on uue raamatu lugemise ajaks autori eelmise raamatu sündmustik nagu peast pühitud, seekord meenusid täpselt autori viimaste raamatute süžeed .

 2. Keane, Mary Beth 

Kui sa nüüd uuesti küsiksid☝☝

Ask again, yes

Inglise keelest tõlkinud Tiina Viil

Rahva raamat 2020

Kui palju suudab üks perekond andestada? Francis Gleeson ja Brian Stanhope on New Yorgi algajad politseinikud ja äärelinnanaabrid. See, mis sünnib nende majade suletud uste taga – Francise abikaasa Lena üksildus ja Briani naise Anne’i vaimne tasakaalutus –, paneb aluse eesootavatele plahvatuslikele sündmustele. „Kui sa nüüd uuesti küsiksid” räägib Francise tütre Kate’i ning Briani poja Peteri sõpruse ja armastuse loo. See südant murdev, aga ka lunastust pakkuv romaan näitab meile, kuidas võivad lapsepõlvemälestused muutuda, kui vaadelda neid täiskasvanuea kaugustest – pahategijad ei ole enam nii ähvardavad ja need, kes tundusid süütud, pole seda sootuks. See on liigutav romaan kahest äärelinna perekonnast, sidemest nende laste vahel, tragöödiast, mille mõju on tunda nelja aastakümne vältel, abielu igapäevastest intiimsustest ja andestuse väest.

Nimetaksin perekonnaromaaniks  Ameerika moodi. Ka kaasakiskuvalt ja voolavalt jutustatud, taas meeldib mulle, et sündmusi nähakse erinevast vaatevinklist. Ehk liiga happy end, ei suuda sellist lõppu uskuda. Olen liiga kaua elanud, et uskuda - lõpp hea, kõik hea.

 

1  .Wäha,Nina  

Testament☝☝☝

Testamente

Rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp

Rahva raamat 2020

See pole midagi muud kui mõrvalugu. Või siiski, tegelikult on see veel ka palju muud. Aga ma ei taha kedagi eksiteele viia ega selle loo olulist osa varjata. Keegi sureb. Ja keegi on selles süüdi. Peame üritama välja uurida, kes. Ja kes. Ja miks? Kahjuks peate neid kõiki tundma õppima, sest nad kõik on looga omal kombel seotud. Nagu öeldakse, on issanda loomaaed kirju, ja mõni isend ei torka silmagi, kuid on sellegipoolest olemas. Võib-olla peatud selle teekonna jooksul mitu korda ja mõtled midagi umbes sinnakanti, et „misjaoks see nüüd veel hea on“, aga ära kaota lootust. Anna oma elu minu kätesse ja ma juhin sind läbi hämara ja helge. No nii. Hakkame pihta. See on jutustus perekond Toimist ja nende elu märkimisväärselt mõjutanud sündmustest, kusjuures perekond Toimi all mõtlen ma ema ja isa, Sirit ja Penttit, ja ma mõtlen kõiki nende lapsi, nii neid, kes on sündmuste ajal elus kui ka neid lapsi, keda enam ei ole. Ja lapsi, kes pole veel sündinud. Ja lapsi, kes tulevad hiljem. Nina Wähä (sünd 1979) elab Stockholmis. Tema esikromaan on 2007. aastal ilmunud „S som i syster” („Õ nagu õde”) ja teine 2010. aastal ilmunud ja kriitikutelt palju kiidusõnu saanud „Titta inte bakåt!“ („Ära vaata tagasi”). Ta mängis filmis „Babylonsjukan“ ühte peaosadest ja laulab indie-bändis Lacrosse. Nina kolmas romaan „Testament” (2019) oli ilmumisaastal üks Rootsi menukamaid raamatuid ning kandideeris mitmele kirjandusauhinnale, sh Augustpriset. „Testament” võitis Rootsi Raadio Kirjanduspreemia. „Testament” on meloodiline ja kaunilt komponeeritud hea tempoga lugu." - SR Kulturnytt "Tõeliselt lummav romaan." - Aftonbladet "Lihtsalt fantastiline lugemiselamus." - Arbetarbladet "Haarav esimesest leheküljest, sest Wähä kirjutab hästi!" - Dagens Nyheter

Väga hea soome perekonnaromaan, kaasakiskuv jutustamisviis, kõik on kõigega seotud. Iga laps 14 -lapselises perekonnas näeb ja mäletab asju isemoodi. Ja siis veel isa ja ema. Huvitavat võib lugeda ka järelsõnast- lestadiusluse rajajast Lars Levi Laestadiusest.