27. september 2016

Bill McGowan ja Alisa Bowman "Täpne toon"

Lk. 27 „Nii tööl kui ka kodus on hea suhtlusoskus võti, mis aitab püüda kellegi tähelepanu, esitada veenvaid argumente, jääda meelde ning jätta endast arukas ja positiivne mulje. Sõna võttes on teil alati võimalus teisi teavitada, mõjutada ja innustada. Õige keel- nii sõnaline kui ka mittesõnaline- võib näidata teid enesekindla, veenva ja veendununa. See võib panna inimesi liikuma, muuta nende mõtteid ja tundeid. See võib õhutada neid hoolega kuulama, iga teie sõna ja mäletama teid veel kaua aega pärast seda, kui te ruumist lahkusite.“
Eks kõigil ole olnud hetki- „oh, poleks ma seda öelnud“.
Kuigi ladinakeelne sentents ütleb „verba volant scripta manent, suust välja lipsanud sõna enam tagasi ei saa ja kui mitte sõna, siis selle tekitatud emotsioon jääb kuulajale meelde.

Kergelt loetav ja vaimukas avaliku kõne ja suhtlemise õpik.
Autor annab juhtnööre, hoiatab enamlevinud vigade eest, põhisõnumina jääb kõlama lk. 191: „Spontaansus on kahetsuse teine nimi. Harjutage, harjutage , harjutage ja kui vähegi kahtlete, harjutage veel üks kord“.
Autori nõuanded on seda väärtuslikumad, et ta on töötab suhtluskoolitajana.

Ma ei otsinud raamatust midagi konkreetset ja ei leidnud ka midagi üllatavalt uut, kuid oli  huvitav ja vaimukas lugemine. Lugemine edeneb kiiresti, ladusalt ja arusaadavalt kirjutatud.
Raamatust saab teada hulgaliselt mõisteid.
Sõnaline prohmakas- ootamatu lausung, mis juhtub siis, kui suu sõidab ajule tagant sisse.
Sõnaline sabassõitmine- see, kui lasete suure kiiruse juures suul ajule liiga tihedalt sabas sõita , põhjustades tihtilugu sõnalisi prohmakaid.
Intelligentide needus, see ja palju teisi huvitavaid mõisteid leidub raamatu sabas sõnaseletuste osas.

Raamatus leiab abi igaks elujuhtumiks  tööl ja kodus, on’s vaja pidada pulmakõnet või öelda midagi järelehüüdeks. Leiab vastused küsimustele:
·         Kuidas säripartnerist sildu põletamata lahku lüüa?
·         Kidas töötajaid noomida nii et nad ei kaotaks motivatsiooni?
·         Kuidas paluda viisakalt nutitelefon ära panna?’
·         Kuidas oma vea pärast vabandust paluda?
·         Kuidas saavutada edu töövestlusel?
·         Kuidas küsida ameti- või palgakõrgendust?
·         Kuidas paluda teenet tundmata end seejuures võlglasena?
·         Kuidas õnnitleda kollegi ametikõrgenduse puhul, mida ma ise lootsin?
·         Mis on hea moderaatori saladus?
·         Kuidas paneelvestlusi juhtides vaigistada inimesi, kes liiga palju räägivad.
·         Kuidas kohtuda tulevase äia-ja ämmaga
·         Kuidas lausuda mõned sõnad järelehüüdeks või toostiks-
·         Kuidas rääkida ja mida öelda lähedase kaotanud inimesele.

Sellised toredad peatükid nagu „Mida ma teile ei soovita“  ja „Seitse tõhusamat viisi oma kõne kihva keerata“.
Mõned näited:
·         Võtke aega lausega „see on hea küsimus“- tänapäeval levinum venitamistaktika. 
·         Korrake ühtevalu kellegi nime.
·         Ülearune tänulikkus, ärge kulutage oma kõne esimest minutit lõputu rea inimeste tänamisele.
·         Viis põhjust mitte rääkida pikalt: miks seda tehakse: mõtte selgeks tegemine-kvaliteet aetakse segamini kvantiteediga; et jätta tark mulje; et täita aega, kehv planeering.
18 minutit on see aeg, mille jooksul kõnelejat suudetakse jälgida.
·         Lausuge iga sõna võrdse kiirusega nagu kasutaksite püsikiirusehoidjat.

Huvitusin peatükist „Kuidas lahti saada kõnelemiseelsest pabinast“.  Introverdina olen sellega kimpus olnud, töö eeldab esinemist ja sõnalist kiirreageerimist.
Minu nipid on mõelda, et homseks on hirmus möödas ja minu poolt unustatud. Mõnikord mõtlen, et mis on hirmsaim asi, mis minuga juhtuda võib. Olen ka kiirrääkija, selle vastu aitab kõige paremini teadmine, et keegi peab su juttu protokollima.
Introverti aitavadki autori soovitused harjutamise kohta lk.252:
·         Tehke oma ettekandest väikestele märkmepaberitele kokkuvõte.
·         Tõuske püsti ja tooge oma ettekanne pelgalt kokkuvõtte põhjal kuuldavale, salvestades selle samal ajal nutitelefoniga.
·         Pange kirja salvestiselt mahakirjutatud kõne. Teksti arvutisse kirjutades kirjutate silma jaoks, aga vaja on kõrva jaoks.

Tsitaadid ja viited:
Mõtle järele, enne kui suu lahti teed, sest sinu sõnad ja nende mõju istutavad kuulaja pähe kas kordamineku või luhtumise seemne. Napoleon Hill

Kui teete elus kõige tavalisemaid aju ebatavalisel viisil, võidate maailma tähelepanu. George Washington Carver (afroameeriklasest (1864-1943) botaanik, keemik, teadlane ja leiutaja)

Hea kõne on nagu naise seelik: piisavalt pikk, et mitte kõike paljastada , ja piisavalt lühike, et huvi äratada. Winston Churchill

Tarkus on tasu selle eest, et oled kogu elu kuulanud, ehkki tahtnuks hoopis ise rääkida. Doug Larson

Kas kellegi on minu vastuste kohta küsimusi. Henry Kissinger

Jutu alguse tsitaadi täienduseks tahan rõhutada, et heast jutust üksi ei piisa isegi käesoleval suhtlemissajandil. Heast jutuoskusest piisab tähelepanu püüdmiseks ja esmamulje jätmiseks. Jälje jätmiseks peab siiras olema ja sisu peab ka olema. Ütleb vanasõnagi: suuga teeb suure linna, käega ei…….


Bill McGowan ja Alisa Bowman
„Täpne toon.
Kuidas öelda iga kord kohe algul õigesti“
Tõlkinud Mart Rummo
Kirjastus Äripäev 2016
Lehekülgi 288

21. september 2016

Nina Teicholz "Suur rasvane üllatus".

Taas üks toitumisteemaline põnevik. Kannatlikele, sest ikkagi 487 lehekülge. Sisaldab hulgaliselt joonealuseid märkusi ja viiteid. Kannatlikkus tasub end ära, sest lugemine on põnev kui on suur huvi. Kui suurt huvi ei ole, siis rasva ja kolesterooli rehabiliteerivaid raamatuid on ka õhemaid.

Raamat  räägib:
·         kuidas teadlased läksid kaasa sellega, et rasv on ebatervislik ja  kolesterool südamehaiguste tekitaja nr.1 ning välistasid teised biokeemilised protsessid ja uuringud;
·         mida selline teooria, millest peagi sai Ameerika Ühendriikide toitumissoovituste alus, tervishoiule maksma läks ja kuidas vähese rasvasisaldusega toit naistele ja lastele mõjub;
·         kuidas teraviljas,  jahus ja suhkrutes leiduvad süsivesikud põhjustavad rasvumist ning vähendatud rasvasusega toit suurendab omakorda nende toiduainete tarbimist;
·         et kasulik oleks tagasi pöörduda stabiilsete tahkete loomsete rasvade juurde nagu searasv ja või, mis ei sisalda salapäraseid isomeere ega ummista rakumembraame nagu transrasvad ning mis ei oksüdeeru nagu vedelad õlid.
Raamatus
·         saab tuttavaks rasvavaese toitumise teooriale aluspanija Ancel Keys tööde ja tegevusega ning autori kriitikaga tema aadressil;
·         oma vitsad saab kätte enim tsiteeritud rasvavaesse toitumise propageerija Dean Ornish, tema peaaegu taimne toit ja uurimsitulemused;
·         rehabiliteeritakse Atkins, kõrge rasvasisaldusega toidu soovitaja ja omanimelise dieedi autor;
·         selgitatakse, kuidas tekkis ja osutus edukaks äriprojekt „vahemeremaade dieet“.
Vahemeremaade toidusedelit hakkasid  1980.ndatel välja töötama kaks nutikat  ja julgete eesmärkidega teadlast, üks Itaaliast: Anna Ferro- Luzzi, teine Kreekast -Antonia Trichopoulis. Need teadlased püstitasid hüpoteesi, et nende kodumaa traditsiooniline toit võib kaitsta rasvumise ja südamehaiguste eest. Autor selgitab, kas see väide on teaduslike uuringutega kaetud.
Peatükis Pikk elu- kas põhjus on oliivõlis“, väidab autor, et oliivõli kasulikkust ei ole tõendatud. 
Muuhulgas järgmine huvitav tähelepanek: Homerose „Odüsseias “ mainitakse oliivõli kui „vedelat kulda“. Väidetavalt on tegu  tõlkeveaga.  Odüsseusele antakse enda võidmiseks „oliivõli kullast pudelis“.  Autor väidab, et oliivõli kasutamine toiduks tekkis ajaloolises perspektiivis üsna hiljuti, enne seda kasutati õli kehahoolduses.
Lk. 205 „Seega näib, et tegelikult lisandus oliivõli Vahemeremaade toitumistavasse suhteliselt hiljuti  ning et vaatamata huvitatud isikute jõupingutustele kujundada Homerosest turundusmeeskonna liige, e i ole tegu igivana toiduainega.“.
 Eelnevast lõigust nähtub, et raamat on kirjutatud arusaadavas ja humoorikas keeles.

Raamatust kokkuvõtvalt:
·         toitumisteadus on pigem äri ja poliitika kui teadus. Võimsad toiduaineettevõtted rahastavad teadust soovitud suunas ja teevad lobitööd.
Enda kohta kirjutab autor lk. 337, et selle raamatu kirjutamine oli võimalik ainult sellepärast, et ta käsitleb toitumisvaldkonda väljastpoolt tulijana, kellel on sama palju eelarvamusi kui keskmisel ameeriklasel. Erinevalt meditsiinis ja ülikoolides tegutseva asjatundjatest ei avaldata talle sellist survet, millega puutuvad kokku need, kes soovivad uuringutulemuste avaldamist, edutamist ja stipendiume.

Tekkis korraks selline riukalik eelarvamus, aga mis siis kui seegi raamat on liha-piima-munatootjate lobitöö tulemus.

Imestan alati, kui raske uurimisobjekt on esimesel pilgul nii lihtne teema kui toitumine. Olen mõelnud veebist koguda vastukäivaid soovitusi: kohv on kasulik ei ole kasulik jne. Veel toredam on kokku panna endale meelepäraste toitumissoovituste kogum: kohv on kasulik; šokolaad on kasulik; punane vein on kasulik ja lisan siia ka et klaas šampanjat päevas on kasulik (olen lugenud!).

Tõde, nagu ikka, on võib olla kusagil keskel- normaalne söömine.
Et oleks aus, lisan siia, et ise olen jätkuvalt, ka pärast raamatu lugemist, pigem taime-toitlane, liha üldse ei söö.

Nina Teicholz
"Suur rasvane üllatus"
Miks kuuluvad või, liha ja juust tervisliku toitumise juurde.
The Economist 2014 aasta teadusraamat

Inglise keelest tõlkinud Mart Lebedev
Peramõtsa Press 2016

487 lehekülge.

20. september 2016

J.Anouilh "Becket e. Jumala au" Eesti Draamateatri suvelavastus

Eesti Draamateater
Jean Anouilh
„Becket ehk Jumala au“


Prantsuse keelest tõlkinud Tõnu Kõiv
Esietendus 14. juunil 2016 Tallinna Katariina kirikus
Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Riina Degtjarenko
Valguskunstnik Raido Talvend
Helilooja ja muusikaline kujundaja Malle Maltis
Helikujundaja Tanel Kulla
Tõlkinud Tõnu Kõiv




Afišši autor Sparrek. 
Osades:
Indrek Sammul-Thomas Becket;
Robert Annus- kuningas Henry;
Taavi Teplenkov-Londoni piiskop; Inglise parun
Tiit Sukk-peapiiskop Gilbert Foliot,  Inglise parun; Prantsuse kuningas Louis
Jüri Tiidus- Inglise parun; teine Prantsuse parun; kardinal, teener, ohvitser
Markus Luik- Inglis parun; esimene Prantsuse parun; paavst; mees hurtsikus, vanem ihukaitsja.
Britta Soll- Kuninganna
Laine Mägi –Kuninga Ema
Marta Laan- Gwendoline
Teistes osades veel  Liisa Saaremäel, Karmo Nigula ja Janno Jaagus.

Selle suve viimaseks suveetenduseks jäi mulle „Becket ehk Jumala au“. Nägin seda augusti lõpus Püha Katariina Kloostri kirikus, kui näidendit viimast korda sellel suvel etendati. Uurisin Draamateatri mängukava, ei ole näha, et Becketit  ka Draamateatri saalis mängitakse, huvitav oleks.  
Mulle see etendus meeldis, vaataksin teist korda veel.

Jean Anouilhi ligi 40 näidendist on mitmeid Eesti teatrites mängitud. Minu mälupangas on unustamatu elamus „Antigonest“ tollases Noorsooteatris.
Olen sõnakummardaja ja mulle meeldib "Becketi" tekst. Loen näidendeid ka raamatust, aga õige elu näidendile antakse laval lavastaja ja näitlejate poolt Tuhlasin kodusel raamaturiiulil, leidsin üles „Loomingu Raamatukogu“ 1968/3 ja sirvisin.
Üks lõik:
"Kuningas:Miks Sa aina etikette laod, kas selleks, et oma tundeid õigustada?Becket: Sellepärast, et ilma etikettideta poleks maailmal vormi, mu kuningas…
Kuningas: Kas on siis nii tähtis, et maailmal oleks vorm?
Becket: See on väga tähtis, sest muidu inimene ei teaks, mida ta teeb."

„Becket ehk Jumala au“ on tervendav ja värskendav etendus igavikulistel teemadel. Tihe, tähendusrikas ja mõtlemapanev tekst .
Etendus puudutas mind sügavalt ja pani mõtlema. Näidendi teemad haakusid mu enda dilemmadega: kas ja kuidas seisus kohustab, kuidas amet inimest muudab? Kas tähtsam on sõprus või ametiga kaasnev vastutustunne?  Millised nõuded üks või teine amet inimesele esitab, kas muutuda, loobuda või võtta vastu ja jääda iseendaks? On's viimane võimalik? Ja kas ametit vastu võttes tuleb endale ka uued nõudmised püstitada.

Väga hea näitlejatöö.
Indrek Sammuli mäng tõi kananaha ihule. Marta Laan Gwendolinena ei olnud laval kaua, kuid need olid kaunid hetked erilise säraga. 









Eriliselt tõstan esile Robert Annust kuningas Henry osas. Temalt sellist rolli ei osanud oodata ja seda suurem oli üllatus. Jälle üks kandidaat aasta parima rolli eest.







Abikaasa, kes on hea ajaloo tundja, märkis siin ja seal, et nii ikka päriselt ei olnud. Pärast lugesime kavast, et tõesti, ajaloolisel tõel Anouilh sõrmega järge ei ajanud. Autos koduteel vaidlesime ja arutasime pikalt teemal  kas vallutaja, okupandi teenistusse asumine on kollaboratsionism, oma elu realiseerimine ja eneseteostus või oma rahva teenimine kõiki võimalusi ära kasutades.Vastus jäi õhku rippuma

Etendusest pikemalt saab lugeda Pille Riin Purjelt


Kahtlustan, et vaatan järgmisel suvel veel kord kui võimalus.


19. september 2016

A.Ostrovski "Kaasavaratu" Rakvere Teatris

Rakvere Teater
Aleksandr Ostrovski
„Kaasavaratu“
Esietendus rakvere Teatris 3. detsembril 2011
Lavastaja Eili Neuhaus
Kunstnik Reili Evart
Tõlkija Peeter Volkonski










Osades:
Üllar Saaremäe-Sergei Sergeitš Paratov
Anneli Rahkema- Larissa Dmitrijevna
Velvo Väli- Juli Kapitonõtš Karandõšev
Ülle Lichtfeldt- Larissa ema Harita Ignatjevna Ogudalova
Mait Joorits- Voževatov,
Eduard Salmistu-Knurov
Teistes osades: Peeter Rästas, Tarvo Sõmer, Erni Kask ja Jõhvi Teater Tuuleveski (mustlaskoor).

5 aastat pärast esietendust õnnestus mul näha Rakvere Teatri menulavastust. Teater on kodulavalt ära kolinud ja tuuritab mööda provintse.
Kõik teatrisõbrad on etendust juba vaadanud ning kriitikud  sellele oma heatahtliku hinnangu andnud:
Pille-Riin Purje

Madis Kolk

Selles saalis, kus mina vaatasin, seisis publik pärast aplausi ajal püsti. Keegi (näitleja?) on kusagil öelnud, et eesti publikust ei saa aru, kas meeldis või ei. Kolm korda tagasi kutsuda on nagu kohtuseadus. Püstitõusmine on ülim tunnustus.

Etendus oli särtsakas (mustlaskoor ja tantsud), naljakas (Ülle Licthfeldti koomiku talent!, Peeter Rästas) ja hoogne. Nägin komöödiat, aga ootasin midagi muud, Rjazanovi filmi stiilis. 
Mind etendus ei liigutanud. Tahtsin kellelegi kaasa tunda ja kaasa elada, aga sellist tunnet ei tekkinud.  

Näitlejate mängu nautisin, oli palju häid ja väga häid osatäitmisi. Üllar Saaremäe mängis oma osa suuremaks kui enesearmastaja ja mängurist südametemurdja. Ülle Lichtfeldti  Harita Ignatjevna ei olnud ainult kupeldaja vaid näitas üles emaarmastust. Velvo Väli Karandõšev oli nii ehe, et temale võis peaaegu kaasa tunda. Anneli Rahkema Larissa oli küll siiras ja armas, kuid kuidagi poolikult, vihjamisi. Minu jaoks jäi puudu suursugususest. Ükskõiksus Karandõševi vastu oli doseeritud õeluseni. Lõpustseenis  Larissa „ei müü end odavalt, kui juba müüa, siis kallilt“, kõlas pigem narritamisi kui traagiliselt ja otsustavalt.

Kokkuvõtteks siiski igati väärt tükk, tasub vaadata. Pole vaja vaid enne vaatamist näidendit  oma peas lavastada, nagu mina seekord tegin.
   


17. september 2016

Olli Jalonen "Poisiraamat"

Kohe pärast Knausgårdi  enesepaljastuslikku raamatut võtsin kätte Loomingu Raamatukogus ilmunud Olli Jalose „Poisiraamatu“. Varem olen temalt lugenud „Hotell elavatele“ ja see meeldis väga. „Poisiraamat“ on lapse poolt jutustatud lapsepõlvelugu 20. sajandi 60.ndate aastate Soomest. Kuna jutustaja on laps, siis on lugu kirjutatud hoopis teisiti kui Knausgårdi  kohtumõistjalik raamat. „Poisiraamatus“ on palju soojust ja poeesiat. On tunne, et kui peategelane meenutaks oma lapsepõlve Knausgårdi vanuselt, oleks see ikka samasugune. Ka „Poisiramatus“ kirjeldatakse tundlikke ja mõnikord piinlikke üksikasju, kuid pieteeditundega. Raamatust jäävad meelde terved ja tugevad perekondlikud suhted ning soojad ja sõbralikud suhted isa ja poja vahel. Ja Õpetaja, suure tähega. Raamatus ei ole midagi üleliigset, paika on jäänud väljasõelutud oluline. Loetust saadud emotsioon on soe, leebe ning lootustandev.
Knausgårdiga võrdlen vaid sellepärast, et lugesin neid kahte raamatut järjestikku. Raamatud on nii erinevad ja mulle meeldisid mõlemad. Nii palju head ja huvitavat lugemist on mulle viimasel ajal kätte juhtunud!
Samas olen septembris ka pooleli jätnud kolm raamatut.
Clarice Lispector „Metsiku südame ligi“- ootasin selle ilmumist, olin kindel, et meeldib …. kuid ei suutnud lõpuni lugeda.
Åsa Hellberg „Väike maailm“- mõtlesin, et võtan ajaviiteks ühe naisteka. Sõbranna kiitis tema „Sonja viimane soov“ ja olen ikka sekka mõne Varraku ajaviiteromaani lugenud. Aga see ei läinud kohe üldse mitte. Jätsin 100. leheküljel sinnapaika. Ajaviide ei olnud ja mind ei huvitanud enam õnnelik lõpp.  
Ingar Johnrud  „Viini vennaskond“- krimkad suudan tavaliselt lõpuni lugeda, seda mitte. Mitu korda proovisin, aga 54. leheküljest edasi ei saanud. Ma ei tea kas kirjaniku stiil või tõlge või mõlemad koos hakkasid vastu. Kuigi tahtsin teada, mis edasi saab, lõin kaaned kinni.
Elu on liiga lühike, et läbi lugeda ka raamatud, mis ei meeldi.

Kaldusin „Poisiraamatust“ kõrvale.
Iga peatüki võtab autor kokku sõnadega: nii ma õppisin . Jutustuse alguses on need lihtsad tõed, näiteks: „Nii ma õppisin maailma kohta, et 2 krs. tähendab, et see on teisel korrusel kivitrepi taga“.
Poisi sirgudes  jõutakse keerulisemat tõdemusteni:  „Ja nõnda ma õppisin, et inimestest jääb väga vähe, nii võib see olla millal tahes ja kellega tahes, ja ümberringi ei peatu miski“.
Stiilinäide lk. 135 „Novembri kuuendal sajab maha peen kokkuhakkav esimene lumi ja kõik õuel on kiiresti pehmem, ja pime valgus muutub kirkamaks. Ka lau-päeval sajab veel ja pühapäeval on uue lume peal kirgas ja külm, nii et puhas lumi ja madal valgus annavad pühapäevale päris püha päeva tunde. Niisamasuguseid pühapäevi on vaid mõnikord suve alguses, kui lähed hommikul vara õuele ja õhk ei ole veel üles soojenenud, aga seest ja ihust tead, et tuleb kuum päev, ka tuul ei puhu puudes ja nii vara on kõikidest inimeste häältest vaikne, linde on kuulda, üheskoos ja eraldi, aga ei ühtegi auto häält, Everesti hobune ei hirnu õuel üksioleku pärast ja ei kosta isegi kivikoormate kolinat suurelt teelt ega midagi.
    Teistel aastaaegadel on pühasid päevasid harva. Kui on kool, on pühapäevad esmaspäevade eelõhtu. Ka puhkuste ajal jäävad nad tavalisteks pühapäevadeks ja ei saa pühadeks päevadeks, aga praegu teevad maa kattumine valgega ja valguse muutumine peegeldavaks kaheksanda novembri niisuguseks, et tead, et mäletad seda.“
Tuttav tunne!
Ja järgnev üksainus lause lk.137 nagu luuletus: „Vaatan tedakõrvalt ja ühtaegu ka peeglist ja ütlen, et ei midagi, kui ta küsib.“ Kaunis!
Ma hindan väga Piret Saluri tõlkeid ja võiksin raamatut lugeda ka ainult sellepärast, et tema tõlkis.

Raamatus kuulatakse Laila Kinnuneni


 ja „Animals - House of the Rising Sun“. Lk. 126 „Nii  ma õpin maailmast, et ei pea olema vaid üks ega teine, vaid võib olla mõlemad ja ühekorraga, kas või rohkemgi kui kaks. Nii ma õpin kuulma üht plaati palju kordi järjest, ja seal see ongi, iga korraga sügavamal ja rohkem ja kõik ühekorraga."


Olli Jalonen
Poisiraamat
Soome keelst tõlkindu Piret Saluri
Loomingu Raamatukogu 2016 nr. 25-28
192 lehekülge

15. september 2016

Karl Ove Knausgård "Minu võitlus" 1.raamat "Surm perekonnas"


Ütlen kohe alustuseks, et mulle raamat meeldis. Tõenäoliselt loen läbi ka järgmised osad, kui need eesti keelde tõlgitakse. Lugemine võtab aega, kiiresti sellist raamatut ei loe, üle 400 lehekülje tihedat teksti, vahest harva tuleb ette dialoogi.
Raamat on piinlikult avameelne. Seda lugedes on tunne nagu seisaksid akna taga ja piiluksid teise inimese ellu. Või vaataksid  varjatud kaameraga üles võetud toimetamata tõsieluelusarja. Lugedes on vahest nii piinlik. Ei saa aru, kuidas ja miks autor midagi sellist kirjutab. Ta  kirjutab kõigest, mida normaalsed inimesed varjaksid ja ka autorid oma peategelaste kohta tauniksid. Lummavalt ja halastamatult avameelne. Autori eesmärk – kirjutada erakordne teos on igatahes täidetud.
Tutvustusest: Kuueosaline elulooline romaanisari „Minu võitlus” on viimastel aastatel üks enim tähelepanu pälvinud kirjandusteos. 2009–2011 ilmunud „Minu võitluse” sarja on kodumaal saatnud imetluse kõrval ka terav hukkamõist ja pereliikmed on ähvardanud autorit kohtuga. See tõstatab küsimuse, kui kaugele tohib kunsti nimel pereprobleeme avalikustades ja pereliikmeid paljastades minna. Osalt just seetõttu, et meediamöllust rahu saada, elab autor praegu Rootsis.

Kas raamat oleks erakordne ka siis, kui autor ei oleks kirjutanud endast; kui perekond ei tunneks end puudutatuna; kui poleks kohtuvaidlust? Kas välja-mõeldud tegelane mõjuks samamoodi?
Ma ei tea. Püüan kokku võtta, mis mind raamatu juurde köitis, et lõpuni lugesin .
Mind võlus raamatu juures valus ja halastamatu avameelsus . Raamat pani mõtlema, kui palju on inimene pärit oma lapsepõlvest ja kuidas ta terve elu klaarib suhteid lapsepõlvega. Lugemine oli paras psühhoteraapia, igasugu asju kerkis enda lapsepõlvest esile, mis teadlikult ära unustatud. Veel rohkem oleks mind vapustanud naise poolt kirjutatud aus raamat ema ja tütre suhetest.

Erakordseks tegi raamatu minu jaoks ka vorm. Ma ei ole midagi sellist varem lugenud. Palju haakumatuid ja näiliselt seosetuid üleskerkinud mälestusi,  justkui loovkirjutamise käigus üles tähendatud.

Autor ütleb kirjutamise kohta nii:
Lk. 192 „ Olin palju aastaid püüdnud oma isast kirjutada, aga ei olnud sellega hakkama saanud, kindlasti sellepärast, et teema puudutas mind liiga lähedalt ega lasknud end hõlpsasti uude vormi suruda, mis on kirjanduse eeltingimus. See on kirjanduse ainus seadus: kõik peab taanduma vormi ees. Kui mõni kirjanduse muudest elementidest, nagu stiil, intriig või temaatika, on vormist tugevam ja selle endale allutab, on tulemus nõrk. Seepärast kirjutavadki tugeva stiiliga kirjanikud tihti nõrku raamatuid. Seepärast kirjutavad ka tugeva temaatikaga kirjanikud  tihti nõrku romaane. Et saaks tekkida kirjandus, tuleb temaatika ja stiili tugevus murda. Seda murdmist nimetataksegi „kirjutamiseks“. Kirjutamine on pigem hävitamine kui loomine.“
Kummardan vormi, kuid eks näis kas ma kuus köidet seda vormi vastu pean. 

Mõned väljakirjutused tegin veel:

Näiteks meeldis mulle see koht:
Lk. 14 „Maailma mõista tähendab tähendab end selle suhtes teatud kaugusele sättida. Me suurendame seda, mis on palja silmaga nägemiseks liiga väike. Nagu molekulid ja aatomid, ja vähendame seda, mis on liiga suur, nagu pilvesüsteemid, deltad ja tähtkujud. Kui me kõik oma meelte ulatusse oleme toonud, siis fikseerime selle. Fikseeritut nimetame teadmiseks. Kogu lapse- ja noorpõlve näeme vaeva, et asjade ja nähtusteni õiget vahemaad tekitada. Me loeme ja õpime, kogeme ja korrigeerime. Ja ühel päeval jõuame punkti, kus kõik vajalikud vahemaad on paigas, kõik vajalikud süsteemid loodud. Just siis hakkab aeg kiiremini liikuma. See ei kohta enam takistusi, kõik on paigas, aeg voolab läbi meie elu, päevad kaovad pöörases tempos, ja enne kui me iitsatadagi jõuame, oleme neljakümnesed, viiekümnesed, kuuekümnesed… Tähendus nõuab küllust, küllus nõuab aega, aeg nõuab vastupanu. Teadmised on vahemaa, teadmised on paigalseis ja tähenduse vaenlane.“

Minu pilt oma isast on teisisõnu kahetine: ühest küljest näen teda nii, nagu nägin teda tookord kaheksa-aastase silmadega, ettearvamatu ja hirmutavana, teisest küljest näen teda , kui eakaaslast kelle elust aeg läbi puhub ja sellest üha suuremaid tähenduse tükke lahti kangutab.“

Mulle avaldas muljet noore peategelase tundlikkus, selline näide lk.100:
 „Kui ma üksi kodus olin, oli igal toal oma iseloom, ja ehkki need ei olnud minu vastu just vaenulikud, ei avanud nad end mulle. Pigem tundus nagu ei tahaks nad mulle alluda, vaid oma konkreetsete seinte, põrandate, lagede, liistude ja akendega tühjalt avstu haigutada. Tajusin tubades surma hingust mis mulle vastu hakkas, ja see polnud surm kui elu lõpp, vaid elu puudumine, nagu puudub elu kivis, veeklaasis või raamatus. Meie kassi Mefisto juuresolek polnud küllalt võimas, et seda tubade aspekti ohjeldada, ma nägin tühjalt haigutavas toas vaid kassi, aga kui sinna tuli mõni inimene, olgu või imik, siis see hingus kadus. Isa täitis tube rahutusega, ema aga pehmuse, kannatlikkuse ja melanhooliga ning vahel, kui ta väsinult töölt tuli, ka õhkõrna, kuid siiski tajutava närvilise alatooniga.“

Siinkohal on paras aeg teha sügav kummardus tõlkijale ja toimetajale, tänu kellele lugemisnauding teoks sai. Kaunis eesti keel, ei midagi häirivat. Kasuks tulid ka tõlkija huvitavad märkused, näiteks selline :
Aksel Sandemose (1899-1965) taani-norra kirjanik , kellelt pärineb kuulus „Jante seadus“, provintsilinna kümme käsku: ära arva, et sa oled midagi erilist; ära pea ennast meist targemaks; ära kujuta ette, et sa oled meist parem; ära arva, et sa tead meist rohkem; ära arva, et sa oled meist tähtsam; ära arva, et sa millekski kõlbad; sa ei tohi meie üle naerda; ära arva, et keegi sinust hoolib; ära arva, et sa võid meile midagi õpetada.
Selle jätan meelde.
Mulle meeldis kui autor kirjutas kunstist, näiteks lk. 201,(kuid mitte ainult):
Mul pruukis vaid pilk neist üle libistada, kuis ilmad läksid märjaks. Nii suur oli hõllandus, mida mõni pilt tekitas. Teised jätsid mu ükskõikseks. See oli kunstis mu ainuke parameeter- tunded, mida see tekitas. Ammendamatus. Ilu. Vahetus. Kõik kogutud hetkedesse, mis olid nii teravad, et ajuti oli neis raske olla. Ja täiesti seletamatud.“
Täpselt minu tunded.
Knausgård kirjutas need read vaadates ühte John Constable õlieskiisi pilvedest. Võib-olla seda. 
John Constable'i tööde näitus oli 2010.a. KUMUS (Victoria ja Alberti muuseumi kogudest).






Veel üks arvamus romaanist, mis võiks huvi pakkuda:

Karl Ove Knausgård
"Minu võitlus"
1.raamat.  "Surm perekonnas"
Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming
Toimetanud Hille Lagerspetz
Kirjastus Varrak 2016
424 lehekülge


13. september 2016

Margaret Atwood "Süda vaikib viimasena"


Margaret Atwoodi kurjakuulutav tulevikufantaasia, mis paigutub ühte ritta tema eelmiste raamatutega „Teenijanna lugu“, „Orüks ja Ruik“ning „Uputuses aasta“.
Fantaasia, mida pole raske paigutada tänapäeva.

Majanduskriis. Hirm, ebakindlus ja  üleüldine  tööpuudus. Laenajad peavad välja kolima laenuga ostetud kodudest, elatuvad juhutöödest ja elavad autodes. Kel autot elamiseks ei ole, ründavaid neid, kellel on.  Kuritegevus vohab ja moraal on äärmiselt madal- neil, kes on tänaval, ei ole kaotada enam mitte midagi.

Siis tuleb üks mees geniaalsele rahategemise ideega. Eksperiment Koosmeelsuse- Positroni kaksiklinn. Suletud linna tutvustab üks selle idee autoritest  lk. 55 nii:
Ed laotab käsi, otsekui telejutlustaja; hääl valjeneb. Edasi turgatas Positroni planeerijatele hiilgav idee, räägib Ed- kui vanglad oleksid proportsioonis ja ratsionaalselt hallatud, võiksid need olla elujõulised majanduslikud üksused, millest võidavad kõik. Need võiksid luua nii palju töökohti: ehitajad, tehnikud, koristajad, valvurid. Haigete ravi, vormiriiete õmblemine, jalatsite valmistamine, ka põllundus tingimusel, et juures on farm: küllusesarv, kust voolab lõputult töökohti. Keskmises mõõtkavas linnakesed suudaksid end suurte karistusasutustega ülal pidada, selliste linnakeste asukad võiksid elada keskklassile omases mugavuses. Ja tingimusel, et iga linlane on kas valvur või vang, olekski tulemuseks täistööhõive: pooled oleksid vangid ning teine pool ametis vangide erinevate vajaduste rahuldamisega. Või nende vajaduste rahuldamisega, kes rahuldavad vangide vajadusi.
Ja kuna poolelt elanikkonnalt on ebarealistlik oodata kriminaalset retsidivismi, oleks igaühe suhtes õiglane, kui asi käiks kordamööda: kuu aega kinni, kuu vabaduses. Te mõelge milline kokkuhoid, kui iga eluase teenindab kaht leibkonda.  See on rotatsiooni vaieldamatu loogika.“
Koosmeelsuse/Positroni kaksiklinn, mille slogan on: KOOSMEELSUS= KOOSLUS+MEELSUS, ISTU OMA AEG ÄRA, OSTA MEILE AEGA TULVIKUS!

Positron- esialgu paistab see kui tulevikku ümberkujundav päästev idee: kõigile töö, dollarid ja maja elamiseks, mis sest et teise paariga. 1 kuu normaalset elu koos normaalse tööga ja siis ainult üks kuu pisut kehvemat tööd ja koiku Positroni vanglas.
Noor abielupaar Charmaine ja Stan, kes on majandusliku kokkuvarisemise läbi elanud, teevad oma valiku Positroni kasuks. Küllap ma ise ka sellises olukorras teeksin sama, niivõrd õõvastavad on Atwoodi kirjeldused elust laostunud linnas. Müüri taga Positronis ootab pääsemine.  
Tasapisi tekivad kahtlused, kas valik oli õige. Näiteks korjatakse ära kõik mobiiltelefonid, asemele saab sellised, mis toimivad ainult linna müüride vahel. Mingil hetkel saabub selgus, et kõiki jälgitakse kõikjal. Vangid ja vangivalvurid vahetuvad- geniaalne integratsiooniidee, kuid alati see ei toimi. Siis tuleb „parandamatud“ aidata „õnnelikule lõpule“. Ja kui vange napib - siis tuleb neid teistpoolt müüri juurde püüda. Positronis valmistatakse seksiroboteid , aga miks näha vaeva looduse geniaalse toote jäljendamisega, kui on võimalik looduse loodut soovitavas suunas programmeerida.
Normaalselt  jõuab koos arusaamisega puudustest  kätte vastupanuvõitluse aeg. Jõuabki.
Etteruttavalt ütlen, et naised päästavad maailma.
Atwoodi juures on mind alati võlunud naistegelased, näiteks raamatutest  „Alias Grace“, „Röövelpruut“,  „Pime palgamõrvar“ ja „Pinnaletõus“. Selles raamatu nii suurepäraseid naisi ei ole, kõik on kuidagi nihestunud moraaliga. Moraali langus seletab, kuidas väljaspool müüri sellis kaoseni jõuti. Või ajan põhjuse ja tagajärje jälle segi ning kaos tekitas nihke.
Kaunis Charmaine käib ringi süstlaga , et uimastatud  „parandamatuid“ õnnelikule lõpule aidata.
Selle tegevuse juurest on pärit ka raamatu pealkiri „Süda vaikib viimasena“, Charmaine süda valutab, sest tema ju muretseb, kas tegu on õige. Üleliia ta ei muretse, teisiti neid ju parandada ei saa.
Pisut raskem on Charmainel  sama protseduuri läbi teha oma abikaasa Staniga. 

Charmaine kannab oma kaksikrolli mõrtsuka ja leinava lesena, imetledes end musta kostüümiga peeglist leiab ta sarnasust Marilyn Monroega filmist „Niagara“.









Ühte raamatusse on Atwoodil mahtunud väga palju. Siin on tuleviku väljavaadetest, robootikast, elundite transplantatsioonist, naiste seksuaalsest ärakasutamisest, Marylin Monroed ja Elvis Presleyd ja palju muud.
Kui sügavamale kaevuda, siis on tegu iseäraliku armastusromaaniga. Stan ja Charmaine on kohanduvad, konformistlikud, truudusetud, räägivad palju armastusest, kuid mina näen nende suhtes vaid enesearmastust.

Raamat räägib ka inimese vabadusest, vabadusest valida ja vastutada, vabadusest loobumisest ja vabaduse äratundmisest.
Toon ära raamatu lõpuread, mis mulle valusalt meelde jäid:
„Võta või jäta“, ütleb Jocelyn. “Mina olen kõigest sõnumitooja. Nagu kõlab kohtulik fraas: sa oled vaba. Su ees on valla ilm, kus valida.“
„Mis mõttes?“ küsib Charmaine.“
Jah, mis mõttes?

Alguses nimetatud Atwoodi fantaasiaraamatute reas ma loetud raamatut esimeseks ei paigutaks. Kes Atwoodi järjest lugenud, sellele liiga etteaimatav. Lõpust oleksin ma oodanud enam.  
Aga siiski väga hea raamat!

Margaret Atwood
„Süda vaikib viimasena“
Inglise keelest tõlkinud Lauri  Saaber
Eesti Raamat 2016
350 lehekülge


11. september 2016

Kaks raamatut: krimka ja põnevik.

Leena Lehtolainen
„Minu esimene mõrv“
Tõlkija Triin Aimla-Laid
Kirjastus Pegasus 2016
256 lehekülge.










Raamat on täpselt see, mida pealkiri lubab: noore naisuurija Maria Kallio esimene mõrvajuurdlus.
Tegemist on Soome krimikuningannaks nimetatud Leena Lehtolaineni (sündinud 1964) esimese Maria Kallio raamatuga, mis ilmus Soomes 1967 aastal, hiljem on ilmunud veel vähemalt 12 raamatut.
Maria Kalliost on Soomes ülesvõetud teleseriaal, kus peategelast mängib sarmikas Minna-Maria Erika Haapkylä








Tutvustusest:
Noor punapäine uurija Maria Kallio on just saanud ülesande lahendada oma esimene mõrvajuhtum, tõestamaks iseendale ja oma meeskonnale, et temas on konstaabli-tööks piisavalt sisu ja südikust.
Tapetu, Jukka Peltonen, oli enne surma kutsunud oma koorikaaslased suvilasse mõnusat nädalavahetust veetma. Selgub aga, et laulusõprade esmapilgul soojade ja lähedaste suhete varjus leidub nii kibestumist, pimedat viha kui ka armukadedust.
Kui Maria asub sõpru vaenlastest eristama, rullub tema ees lahti ohvri ootamatult sünge minevik. Ta mõistab, et kõigil seitsmest kahtlusalusest olnuks Jukka tapmiseks piisavalt põhjust. Nüüd peab Maria keerulise sasipuntra lahti harutama, enne kui mõrvar järgmise ohvri valib.

Vürtsi lisavad loole see, et kahtlusalused ja ohver on Mariale tuttavad ning 70-ndate Soome politseis valitsev šovinism. Nii palub boss Mariat, kes on asendus-töötaja, jääda edasi poltseitööle põhjendusega, et meil on naistöötajaid vähe, selle asemel, et kiita tarmukat uurijat hea töö eest. Selleks,et meeste maailmas läbi lüüa, tuleb kange naine olla ja Maria seda on. Raamatus leiab ka paraja annuse feminismi, aga mitte üleliia.

Sedasorti raamat, mida ööhakul on raske käest panna, isegi kui süüdlase oled juba ära arvanud. Põhjamaist kaamost raamatus ei ole, mina loeksin veel Maria Kallio lugusid. Beatoni Agatha Raisini juttude asemel, ongi juba ära tüüdanud.



Katrin Pauts
„Politseiniku tütar“
Saaremaa põnevik
Kirjastus Varrak 2016
311 lehekülge.








Raamatust ilmus juba kolmas trükk, ise olin raamatukogus paar kuud järjekorras. Seega tundub, et tänaseks on kõik lugejad-inimesed raamatut lugenud. Tahaks öelda, et ka saarlased, kuid mitte kõik. Alles nädalavahetusel kiitsin raamatut saarlastele, kelle lugemislauale raamat veel jõudnud ei olnud. Lubasid lugeda.

Mulle meeldis, isegi väga. Ladusalt kirjutatud, lugu on salapärane ja pakkus parajalt põnevust. Nojah, kohati ehk ebausutav või ettearvatav, nagu Midsomeri loodki, aga pole mõtet kahelda elu mitmekesisuses. Autor on osanud raamatu elegantselt lõpetada. Kriminaalromaanilt ootan, et oleks põnev, kergelt loetav ja et miski ei häiriks. Seda kõike raamat on.
Eriti meeldis mulle olustiku kirjeldus. Metsik Saaremaa nurgake, mahajäetud majad ja lagunev kolhoosimaastik. Nii nagu need ääremaa külad praegugi veel on, kasvõi mu enda kodukülagi. Tõsi küll, mahajäetud majad on enamuses saanud endale uued asukad, mahajäetud tootmishooneid leidub seevastu külluses.


Ootan autori järgmist raamatut „Tulekandja“ ja loodan, et see on sama hea või veel parem.  Kui peaksin nüüd kahte siinkirjeldatud raamatut võrdlema, siis kodune „Politseiniku tütar“ meeldis mulle isegi rohkem.