Septembris 2019 loetud ja vaadatud

Robert Galbraith

"Surmav valge"

Tõlkinud Allan Eichenbaum

Varrak 2019

Tutvustusest: Eradetektiiv Cormoran Strike’i büroosse tuleb kasimata noormees Billy, kes usub, et nägi lapsepõlves pealt koletut kuritegu. Kuigi on selge, et noormehe mõistusega pole kõik korras, jääb midagi tema jutu juures Strike’i häirima ja ta asub tõe jälgi ajama.

Õige varsti vajab büroo teeneid üks tuntud poliitik ning Strike ja büroo kaasosanik Robin Ellacott hakkavad tegelema väljapressimisjuhtumiga, millel on ootamatu seos Billy looga. Taustaks 2012. aasta Londoni olümpiamängude sagin, sukelduvad Strike ja Robin, kelle tunded teineteise vastu muutuvad aina keerulisemaks, rikaste ja ilusate maailma, mille glamuurse fassaadi taga paljastub aga midagi sootuks inetumat ...

Harry Potteri raamatute ja romaani „Ootamatu võimalus“ autori J. K. Rowlingu pseudonüümi Robert Galbraithi nime all ilmunud detektiiv Cormoran Strike’ist  jutustava sarja neljas raamat. Olen lugenud eelmisi:  „Käo kukkumine“, „Siidiuss“ ja „Kus on kurja kodu“, kusjuures kõige rohkem meeldis esimene raamat „Käo kukkumine“.

Loetud raamat oli huvitava süžeega ja alguses tundus, et läheb põnevaks. Aga  edasi muudkui venis ja venis. Liiga pikalt üksikasjalik seletamine tüütab lõpuks ära. 4. raamat järjest Cormoran Strike kannatustest jalaproteesiga. Ausalt öeldes, tekkis tunne, et nii kuulus, kaasnevalt siis ka hästimakstud detektiiv, võinuks muretseda endale korraliku proteesi. Cormoran Strike ja tema naisabilise Robini sümpaatia areneb ka selles raamatus – teosammul, hulgaliselt lehemahtu on pühendatud Robini isiklikule  elule ja tema abielu lagunemisele.  Ootasin   rohkem kriminaalromaani ja vähem peakangelaste Robini ja Cormorani isiklikku elu. Krimilugu iseenesest huvitav, aga kaob kuidagi teemade paljususes ära.

Anders de La Motte

"Sügisroim"

Rootsi keelest tõlkinud Tiina Mullamaa

Kirjastus Varrak 2019

Tutvustusest:

Ühel suveõhtul telgivad viis lapsepõlvesõpra oma salajases supluskohas, mahajäetud kivimurrus Lõuna-Rootsi vallseljakul. Gümnaasium sai äsja läbi ja kohe algab täiskasvanuelu. Meeleolu on rõõmus, kuid ka veidi nukker, kuna sõbrad mõistavad, et käes on aeg jätta hüvasti nii noorpõlve kui üksteisega.

Kui koidab hommik, lebab järvevees noormehe surnukeha. Uurimine kinnitab, et tegemist on õnnetusjuhtumiga, kuid mitte kõik ei ole selles veendunud.

Kahekümne seitsmeks aastaks jääb see juhtum haavana kohalike hinge. Kui vana politseiülema asemele tuleb mõrvauurija Anna Vesper Stockholmist, hakkab miski liikuma. Varsti pole Annal muid valikuid, kui avada 1990. aastast pärit toimik. Juhtum, millest vaid üksikud soovivad rääkida, kuid mida mitte keegi ei suuda unustada.

Väga hea krimka alguses ehk venib, aga kui hoo sisse saab, siis igavust tunda ei saa. Lõpp üllatas , mida healt krimkalt ootadki.

Välja kirjutasin :

„Eeluurimise juures on kõige ohtlikum see, kui teed järeldusi liiga vara. Niipea kui seda teed, hakkab aju automaatselt tõlgendama kogu infot sellest järeldusest lähtudes. Vahel vaadates lihtsalt mööda asjadest, mis võiks viia hoopis teise järelduseni.“

Kuigi öeldu käib kriminaalprotsessi kohta, kehtib  see ka teiste otsuste tegemisel elus.

Tana French

„Peegelpilt“

Tõlkinud Bibi Raid

Päikese Kirjastus 2019

Tutvustusest:

Kuus kuud pärast viimast eriti rasket juurdlust on uurija Cassie Maddox Dublini mõrvarühmast lahkunud ega mõtlegi sinna naasta. Kuni tuleb pakiline telefonikõne ja ta kutsutakse viivitamatult Dublini lähistele kuriteopaika.

Alles surnukeha nähes mõistab Cassie, miks teda sellise kiiruga kohale kutsuti. Mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni sarnane. Eriti veider on aga see, et naise dokumendil seisab nimi Alexandra Madison, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina. Korraga on uurijatel kaks ülesannet – selgitada välja tüdruku mõrvar, aga mis veelgi olulisem, teha kindlaks ohvri identiteet.

Politseil ei ole aimugi, kes see tüdruk on ning Cassie endine ülemus otsustab kasutada ainukordset võimalust: saata Cassie salaagendina Lexie asemele, et meelitada mõrvar oma alustatud tööd lõpetama. Kui reaalsus ja fantaasia aga lootusetult ühte sulavad, ähvardab Cassiet oht end igaveseks kaotada.

Tana Frenchi erakordselt õnnestunud debüütromaanile „Vaikiv mets” järgneb samavõrd köitev psühholoogiline põnevuslugu, millega ta tõestab veel kord, et kuulub praeguse aja parimate krimikirjanike hulka. „Peegelpilt” on teine osa Dublini mõrvarühma juhtumite sarjas, mille iga osa võtab fookusesse uue peategelase, kes on lugejale eelmisest osast küll tuttav, kuid pole täitnud keskset rolli. Tana French on kindlasti viimase kümnendi kõige huvitavam, kõige olulisem krimikirjanik. – The Washington Post

Kuus kuud pärast viimast eriti rasket juurdlust on uurija Cassie Maddox Dublini mõrvarühmast lahkunud ega mõtlegi sinna naasta. Kuni tuleb pakiline telefonikõne ja ta kutsutakse viivitamatult Dublini lähistele kuriteopaika.

Alles surnukeha nähes mõistab Cassie, miks teda sellise kiiruga kohale kutsuti. Mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni sarnane. Eriti veider on aga see, et naise dokumendil seisab nimi Alexandra Madison, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina. Korraga on uurijatel kaks ülesannet – selgitada välja tüdruku mõrvar, aga mis veelgi olulisem, teha kindlaks ohvri identiteet.

Politseil ei ole aimugi, kes see tüdruk on ning Cassie endine ülemus otsustab kasutada ainukordset võimalust: saata Cassie salaagendina Lexie asemele, et meelitada mõrvar oma alustatud tööd lõpetama. Kui reaalsus ja fantaasia aga lootusetult ühte sulavad, ähvardab Cassiet oht end igaveseks kaotada.

Tana Frenchi erakordselt õnnestunud debüütromaanile „Vaikiv mets” järgneb samavõrd köitev psühholoogiline põnevuslugu, millega ta tõestab veel kord, et kuulub praeguse aja parimate krimikirjanike hulka. „Peegelpilt” on teine osa Dublini mõrvarühma juhtumite sarjas, mille iga osa võtab fookusesse uue peategelase, kes on lugejale eelmisest osast küll tuttav, kuid pole täitnud keskset rolli.

Raamat on hästi kirjutatud, algab hoogsalt, siis  justkui ei juhtugi midagi enne lõpplahendust kusagil 550.leheküljest alates. Aga nii hästi kirjutatud, et oodata-  mis hakkab juhtuma- on väga mõnus. Nii mitmeid võimalikke arenguid on korraga lahti.

Kes psühholoogilist kriminaalromaani ei loe, kassi- hiire mängu ei viitsi jälgida, sellele on ehk igav. Ise paigutan raamatu isegi „Vaikivast metsast“ ettepoole.

Raamat on väga mahukas – 624 lehekülge, mind lehekülgede arv ei häirinud. Ei oska ega taha  öelda, et sellest raamatust oleks võinud midagi välja jätta.

Autori oskus kirjeldada, inimesi, tundeid ja suhteid haarab jäägitult kaasa.

Lõpuks oled koos peategelasega nii loo sees, et need, kes peaksid pahad olema , tunduvad  äkitselt sümpaatsete kannatajatena.

Ann Cleeves

Surnud vesi

Shetlandi sarja viies raamat.

Inglise keelest tõlkinud Lauri Vahtre

Varrak 2019

Tutvustusest:

Ann Cleevesi viiendas Shetlandi-ainelises raamatus peab noor uurija Willow Reewes lahendama kaks mõistatuslikku mõrva. Taustaks saare karge loodus, naftasadam ja laiuv vesi. Kohati tundub Willow Reewesile, et ta sumpab vaid piimjas udus, suutmata tabada asja olemust. Oma pruuti leinav inspektor Jimmy Perez, kes kohalike oludega kursis, kuid depressioonis, tuleb vastutahtsi talle appi. Iga uus juhtlõng näib viivat uurimise uude suunda, aga lahendust ei paista. Kuni Jimmy Perez suudab kergitada katet mineviku salasuhetelt.

Shetlandi sarjas on varem ilmunud raamatud „Ronkmust”, „Valged ööd”, „Punased luud” ja „Sinine välk”.

Neljast (ainult!) septembri loetud krimkast meeldis see mulle kõige vähem. Muidugi oli meeldiv kohtuda uurija Jim Pereziga ja loota koos temaga, et tal õnnestub oma kaotusvalust üle saada.

Olin tõsiselt pettunud, kui lõpetasin. Autor ei andnud ühtegi vihjet, et suunata  lugejat lõpplahenduseni või andis valesid vihjeid. Lõpplahenduse põhjendused  tundusid nii ebaloogilised  isegi nii suletud kogukonnas nagu Shetland selles raamatus. Selleks et väiksemat valu ära hoida, tekita  suurem valu!

Vihjete kohapealt meenus üks intervjueeritav ajalehes, kes ütles, et loeb krimkasid, kus autor annab vihjeid. Näiteks nimetas  Harlan Cobben*i.  Peaks lugema.

Teatris käisin kaks korda.

Estonias vaatasin

„Romeo ja Julia „

Charles Gounod
Libreto: Jules Barbier ja Michel Carré William Shakespeare’i samanimelise näidendi järgi

Maailmaesietendus 27. aprillil 1867 Théâtre-Lyrique’is
Esietendus Rahvusooperis Estonia 20. septembril 2019

TutvustusesT.„Fausti“ (1859) edu julgustas Pariisi Théâtre-Lyrique’i direktorit Léon Carvalhot tellima Gounod’lt järgmist ooperit. Gounod’ muusikaline jutustus Shakespeare’i tragöödiast on imeliselt tundlik, dramaatiline ja meloodiarikas. Ooperi on tuntuks teinud sügavalt emotsionaalsed duetid, värvikas orkestratsioon ja südantliigutavad koorid. „Romeo ja Julia“ on 19. sajandi prantsuse ooperi üks hinnatumaid pärle. Ooperi üheks tuntumaks muusikanumbriks on „Je veux vivre“ ehk „Julia valss“. Lavastaja Stephen Barlow keskendub tuntud armastusloos kahe vaenutseva vastaspoole saatusele, sobitades selle tänapäevasesse Pariisi ühiskonda. Läbi Capulettide ja Montecchide mõttetu ja viljatu vaenu jääb kõlama armastuse igikestev sõnum.

Stephen Barlow: „Minu lähtepunktiks Gounod’ „Romeo ja Julia“ puhul on Shakespeare’i näidendi esimene rida – „Two households, both alike…“ („Kaks majakonda, kumbki võrdselt au sees“) – kaks võrdset poolt, kes on määratud igavesse verivaenu. Kuigi näidend on kirjutatud üle 400 aasta tagasi, toob see vaenulik kirjeldus silme ette poliitika ja ühiskonna üha suureneva vastandumise tänapäeva Euroopas ja mujal, mida süvendab veelgi usaldamatus meie poliitiliste ja majanduslike institutsioonide vastu. See on viinud maailma populismi taassünni ja suurenevate tsiviilrahutusteni, millest viimane ja kõige jõulisem meeleavaldus leidis aset kollavestide liikumise raames Pariisis. Näiteks Suurbritannia, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Kreeka ja Šotimaa elanikud on kõik jagunenud sügavalt lõhestunud kogukondadesse pärast vastuolulisi referendumeid ja/või valimisi, mis – just nagu Shakespeare’i näidendis – on viinud püsivate ja kompromissitute seisukohtadeni.
…….

Tahan seda brutaalset keskaegset tragöödiat esitada tänapäeva kullakarralise võimu- ja privileegimaailma võtmes ning loodan, et selle klassikalise ooperi vaatamine läbi hoolikalt läbimõeldud tundmatu prisma toob esile erinevaid teemasid ja pakub rohkem võrdluspunkte, mis resoneerivad kaasaegse publikuga.“

Dirigent: Arvo Volmer

Lavastaja: Stephen Barlow

Kunstnik: Yannis Thavoris

Valguskunstnik: Matt Haskins

Võitlusstseenide koreograaf: Indrek Sammul (Eesti Draamateater)

Kristel_Pärtna -Julia Capuletti

Valentin Dytiuk- Romeo Montecchi

Mehis Tiits -Tybalt

René_Soom - Mercutio

Jassi_Zahharov -Capuletti

Janne_Ševtšenko –Stéphanie

Oli tõeline nauding üle pika aja ooperis olla.

Väga huvitav lavastus- tegevus oli üle kantud kaasaega ja sellisena ei tohiks see hirmutada ka noori ooperisõpru, kui neid on.

Laval oli suurepärane tenor Ukrainast Valentin Dytiuk, kelle hääl meie oma Kristel Pärtnaga imepäraselt kokku sobis. Lemmikhääl oligi kahtlemata fantastiline tenor. Valentin Dytiuk, kes on väärt, et teda googeldada. Ehk kohtab teda kusagil lavalaudadel veel.

Valentin Dytiuk lõpetas 2014. aastal Tšaikovski nimelise Kiievi Muusikaakadeemia ja liitus samal aastal Ukraina Rahvusooperiga. Valentin Dytiuk on mitmete konkursside laureaat: 2012. aastal võitis ta esimese auhinna lauluvõistlusel „Renessanss“ (Armeenia) ja teise auhinna Lõsenko nimelisel lauluvõistlusel Kiievis. 2015. aastal sai ta peaauhinna XV Glinka nimelise rahvusvahelisel lauluvõistlusel Moskvas ning 2017. sai ta peaauhinna rahvusvahelisel Virgilius Noreika nimelisel lauluvõistlusel.

Hiljuti laulis Dytiuk edukalt Läti Rahvusooperis noort Fausti Gounod’ „Faustis“, Klaipeda Muusikateatris Vaudemonti Tšaikovski „Iolantas“ ja Novosibirski Filharmooniaorkestri ees tenoripartiid Verdi reekviemis. Tema repertuaari kuuluvad ka Verdi Hertsog („Rigoletto“), Alfredo („La traviata“), Ismaele („Nabucco“), Rodolfo (Puccini „Boheem“), Nemorino (Donizetti „Armujook“), Lenski (Tšaikovski „Jevgeni Onegin“), Mozart (Rimski-Korsakovi „Mozart ja Salieri“).

aasta veebruaris debüteeris Dytiuk Riccardona Verdi „Maskiballis“ Iisraeli Ooperis (dirigent Daniel Oren). Lähitulevikus ootavad teda ees esinemised Dijoni Ooperis ja Moskva Suures Teatris.

Käisin Draamateatris vaatamas etendust „Vennas“ teist korda.  Tahtsin etendust näidata ka abikaasale, kellele need Hiiumaa asjad lähedased.

Kui etendus algas, tundus mulle ,et lavapildis on midagi teisiti. Mis seda ma aru ei saanudki. Mulle meeldis jälle ja abikaasa jäi ka väga rahule. Pojale meeldis, aga minia oli kõhkvel oma hinnanguga. Nii et meil oli perekondlik külastus.

Augustis 2019 loetud ja vaadatud

Ruth Rendell

„Kivist kohtunik“

Inglise keelest tõlkinud Sirje Keevallik

Sari Mirabilia

Eesti Raamat 2019

Pole seni pidanud pettuma üheski  Mirabilia uue väljaande raamatus.

Ka see Rutt Rendelli psühholoogiline krimiromaan oli nauditav lugemine, vähem tähtis ei ole seejuures nauditav tõlge.

Tutvustusest: 1977 aastal ilmunud romaani „Kivist kohtunik“ peetakse Ruth Rendelli üheks paremaks psühholoogiliseks põnevikuks. Ühtlasi on see suurepärane ülevaade tollase Briti ühiskonna klassierinevustest.

Esialgu harjumatu lugeda – nii öelda tagurpidi keritav krimka. Kõigepealt öeldakse, kes kelle tappis ja siis hakatakse sündmusi tagasi kerima koos autoripoolsete märkustega, mida ühel või teisel hetkel kurbmängu tegelased oleksid võinud teha ja mis oleks olnud teisiti, kui…..

Lk. 8 „Sellest on saanud kõle maja, mis sobib pesitsemiseks neile lindudele, kellele Dickens oli pannud nimedeks Lootus, Rõõm, Noorus, Rahu, Puhkus, Elu, Tolm, Tuhk, Rämps, Vaesus, Vare, Ahastus, Hullus, Surm, Riugas, Narrus,Sõnad, Parukad,Räbalad, Lambanahk, Rööv, Pretsedent, Mula, Sink ja Spinat.“

Katkend Ch. Dickensi romaanist Bleak House. Kõle maja“

Lk. 240 raamatu lõpulause: „Tolm, Tuhk, Rämps, Vaesus, Vare, Ahastus, Hullus, Surm, Riugas, Narrus, Sõnad, Parukad, Räbalad, Lambanahk, Rööv, Pretsedent, Mula, Sink ja Spinat." Öeldu käib peategelase Eunice kohta

LK. 114 „Sõprus õilmitseb sageli paremini, kui üks osapool on kindel, et on mõnes mõttes teisest parem.“

Hea raamat. Pani mõtlema-kui tihti ja kas üldse jagub mul tähelepanu neile, kes jäävad minu turvalisest keskklassist välja ja just allapoole.  Harva  poetan euro-mündi kerjusele ning lähen tuimalt mööda. Annan raha, aga tunnetele ei mõtle enne, kui nad mulle magusas kastmes- teleris või raadios kätte tuuakse. Loen lugusid lehest, siis jah, toob pisara palgele kui tegu naise või lastega. Kui teaksin mõnda kirjaoskamatut, imestaksin, aga ei mõtleks sellele, mida see inimene tunneb, et kirjaoskamatus on temale häbenemisväärt puue.
Raamatu pealkiri on muuseas pärit Mozarti ooperist "Don Giovanni" ja ooperil on oma roll kanda raamatus.
Siin ta ilmub- kivist kohtunik

Stella O'Malley

„Vati sees kasvanud lapsed.

Mis muudab vanemad paranoiliseks“.

Inglise keelest tõlkinud Karl- Kristjan Koit

Kirjastus Hea Lugu

Kasvatusalaseis raamatuid lugesin siis kui minu lapsed väiksed olin. Nüüd kui lapsed kasvatavad oma lapsi, loen uuesti. Loeksin rohkemgi kui aega oleks, nimekirjas on neli viis raamatut. Mitte et ma nii tubli vanaema oleksin.  Nii mõnigi kord segaksin vahele, Tänaseni olen suutnud vältida. Mõista tahaksin küll, kas see on möödapääsmatu aja märk, et nüüd on teisiti ja samas säilitada usku, et tulemused on sama head kui minul oma lapsi kasvatades.

„On vaid kaks püsivat pärandit, mida võime loota oma lastele jätta. Üks neist on juured, teine tiivad“ J.W. Goethe.

Janne Kütimaa
„Minu Ahvenamaa.
Tuhande saare rahu"
Sari Minu...
Petrone Print 2016.

Väga hea raamat. Arvan, et raamat oleks mulle meeldinud ka siis, kui ma poleks Ahvenamaal käinud. Toppisin raamatule palju kleepse vahele, kust tahtsin väljakirjutusi teha. Neid oli nii palju, et lõpuks otsustasin osta raamatu, et oleks riiulilt võtta ja lehitseda kui isu tuleb. See on ühe maa omakssaamise ja ühe naise eneseotsimise tee.

Leena Lehtolainen.

"Vasksüda.

Maria Kallio kolmas krimijuhtum“

Soome keelest tõlkinud Triin Aimla-Laid

Kirjastus Pegasus

Lk.1 alguslause: „Mul on alati olnud hea lõhnamälu. Suudan veel aastate tagantki meenutada mõne paiga või inimese lõhna. Kevadele mõeldes meenub mulle niiske mulla ahvatlev aroom, sügist tunnen märgade lehtede raskest, kurvameelsest hõngust.“

Täpselt nagu mina, ma ei võrdle end noore Maria Kallioga, kuid jumal tänatud, tunnen ikka veel lõhnu ja mäletan neid. August on mu lemmiklõhnakuu: joovastavad küpsed lõhnad: flokside raske aroom, ploomide käärimislõhn, iga nurk aias lõhnab omamoodi+ ritsikate saagimine. Tõsi ritsikaid on sel aastal nii vähe. 
Ja kui veel metsa minna- kaunid lillad kanarbikuväljad ei jää maha Provence lavendliväljadele. Ja lõhn on nagu oleks meepurki astunud.

Varem Leena Lehtolainenilt loetud „Minu esimene mõrv“
Kaks raamatut: krimka ja põnevik.

„Kiusatute kaitsja“.
3 krimkat-põnevikku

Hea suvekrimka. Kerge lugeda.

Maria Kallio kuulas legendaarset Soome rokkbändi "Hurriganes", kuulasin ka- aga väga lühidalt.

Henning Mankel

„Rootsi kummikud“

Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe.

Kirjastus Varrak 2019

Iseseisev järg raamatule „Itaalia kingad“- tuleb välja, et ma pole seda lugenud. Ei teagi, kas loen.

Lk. 157 „ Kui Pariisi säravad tuled viimaks all paistma hakkasid, pidime tükk aega ootama, enne kui lõpuks maandusime. Püsisin oma istmel ja vaatasin kaasreisijaid , kes oma üleriideid ja kotte sikutasid. Kõik oleksid nagu kaotanud tähtsat aega oma elust ja trügisid nüüd , et võimalikult ruttu välja saada. Jälginin seda kõike kasvava imestusega. Nagu kari põgenevaid metsinimesi. Mille eest nad põgenesid? Kitsaste istmete, lennuhirmu või oma elu eest? Kas ma olin kunagi samasugune? Inimene ,kes nägi ajas mängu võidu või kaotuse peale? Teadsin, e kunagi see oli nii. Aga mitte nüüd, kui aeg tähendas mulle allesjäänu hoidmist.“

Lennureisijale tuttav vaatepilt. Aga ausalt, imelik oleks ka vastupidine pilt. Lennuk maandub, punane hoiatustuli kustub  ja …. kõik istuvad edasi.

Melanhoolne raamat vana mehe elust. Ilmus Rootsis-2015 a.Henning Mankelli surmaaastal.

Lugesin austusest Kurt Wallanderi looja vastu.

Lk. 49 „Kui paanikahoog oli üle läinud, mõtlesin, et see tuli vanadusest. Siiani olin olnud seisukohal, et aastad ei oma tähtsust. Vananemine toimus aeglaselt, peaaegu märkamatult. Näiteks ei saanud ma enam paati hüpata nagu kümme aastat tagasi. Nüüd pidin paati ronides ühe käega kinni hoidma, Vananemine oli nagu vaikselt üle mere lähenev udu.

Nüüd oli teine lugu. Minust oli saanud vana mees, kes kartis surra. Nähtamatust piirist üle astumine oli veel ainus, mis mulle elus oli  jäänud Kartsin seda sammu rohkem, kui olin osanud arvata.“

Tegevus toimub  väljamõeldud Rootsis saarestiku saartel ja laidudel. Tuletas meelde Ahvenamaad .

Meik Wiking

„Väike HYGGE- raamat. Kuidas taanlaste kombel hästi elada“

Inglise keelest tõlkinud Krista Eek

Kirjastus Tänapäev 2017

Tõenäoliselt viidati hyggele raamatus „Minu Ahvenamaa“. Olin raamatust kuulnud, aga mitte lugenud.

Autor on Taani õnnelikkuse uurija.

Eks igal meist ole oma hygge võtted. Muidu ei  suudaks elu vastu pidada. Küllap me lihtsalt ei rakenda neid võtteid nii tihti kui võiks. Ei naudi oma elu nii palju kui võiks. Pean järjekindlalt oma mõnusate asjade nimekirja, mille esiotsas troonisid „reede õhtu“ ja „igaõhtune dušši all käik“.

Raamatus on juttu hygge valgusest, söögist ja jookidest, hygge  riietest ja lõhnadest.

Lk. 179 „Ühesõnaga , kui soovite hygge’ da, siis ei saa te mitte mingisuguse rahasumma kulutamise abil hygge’ –tegurit suurendada - vähemalt mitte siis- kui ostate midagi küünlast kallimat. Hygge on atmosfäär, mida ei saa parandada selle peale rohkem raha kulutades- nii mõneski mõttes on asi hoopis vastupidi.“

Lehitsesin läbi, ei lugenud. Alates 60. olen ise õppinud rohkem hygge’ma. Olen võtnud endale aega ja õppinud seda aega kasutama naudinguga ning tundma tänulikkust selle eest, mis mul on.  Võttis alles aega!

Teatris käisin augustis kaks korda ja jäin mõlemal korral väga rahule.

Temufi

„Toomas Nipernaadi“
Autor August Gailit,

Dramatiseerija Ott Kilusk,

Lavastaja Peep Maasik

Kunstnik Jaanus Laagriküll

Muusikaline kujundaja Jaan Sööt.

Esietendus 02.08. 2018  Pärnumaal Kuiarus Linnamehe puhkekeskuse tiigi kaldal.

Mängisid Pääru Oja, Ursula Ratasepp, Karolin Jürise, Kärt Tammjärv, Kaili Viidas, Jaune Kimmel, Maarja Tammemägi, Jüri Vlassov, Tanel Ting, Silver Kaljula jt.

Väga hea etendus, arvasime abikaasaga, et parim Nipernaadi, keda oleme näinud. Ka mängukoht aitas suuresti teatrielamuse saamisele kaasa. Aga näinud oleme ainult filmi. Noortele, kes kaasas olid, meeldis samuti.Arvasid, et väga noortepärane lavastus.

Lugeda , mida asjatundjad arvasid, võib siit: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/soe-ja-sudamlik-toomas-nipernaadi/

Septembris lähen uuesti Draamateatrisse „vennast“ vaatama. Sedapuhku võtan abikaasa ja noored kaasa. Ise olen põnevil, kas teine kord meeldib sama palju kui esimene kord.

Teine etendus, mida vaatasime oli

„Kremli ööbikud“

Autor Ivar Põllu

Lavastaja Robert Annus

Esietendus

Narvas, Kreenholmi Manufaktuuris, Joala 21 10. august 2018

Mängisid:

Märt Avandi (Endla)

Juss Haasma

Priit Strandberg (Vanemuine)

Saara Pius (Rakvere Teater) Või Adeele Sepp (Ugala)

Maria Annus (Vanemuine)

Katrin Pärn

Robert Linna

Tambet Seling (Endla)

Janek Joost

  

Ka väga hea etendus.

Käisime enne etendust ka Balti Manufaktuuris ekskursioonil.  Selle tulemusena võtsin raamatukogust lugemiseks Eduard Vilde „Raudsed käed“. Ootab oma järjekorda.

Otsustasime ,et läheme Narva ka tuleval suvel- ooperifestivalile. Kreenholm on ooperifestivaliks paslik paik. Ja mul on kahju, et Narva ei saanud kultuuripealinnaks.

Juunis 2019 loetud ja vaadatud

Juunis loetud

Leonardo Padura

Laitmatu minevik

Hispaania keelest tõlkinud Maarja Paesalu

Toledo kirjastus 2019

Krimka Kuuba autorilt. Kuuba autori raamat ei satu just tihti kätte. Oli huvitav lugeda - tuttav sotsialistlik olustik .

Tutvustusest: Ühel nädalavahetusel 1989. aasta  Havannas raputab politseinik Mario Conde pohmelusest üles telefonikõne. Helistajaks on Vana, tema ülemus, kes annab lahendamiseks saladusliku ja pakilise juhtumi: tööstusministeeriumi kõrge ametnik Rafael Morín pole mitu päeva koju ilmunud. Juhuse tahtel on kadunud mees Conde koolivend, kes juba tollal järgis eeskujulikult reegleid ning paistis silma enesekontrolli poolest. Kõige krooniks tuleb Condel juhtumit lahendades seista silmitsi oma noorusarmastuse Tamaraga, kes nüüd on kadunud mehe abikaasa. Conde toob hiilgava karjääri teinud Rafael Moríni näiliselt laitmatust minevikust päevavalgele muret tekitavaid varje. „Laitmatu minevik“ on esimene osa Kuuba kirjaniku Leonardo Padura raamatusarjast, mille peategelaseks on uurija Mario Conde. Raamatu tegevus annab elutruu kirjelduse 1980-ndate Kuuba olustikust ja ühiskonnast, mida iseloomustas veel suhteline sotsiaalne võrdsus (kuigi oli teistest võrdsemaid). Samuti vaatab peategelane tagasi oma noorpõlvele 1960-ndatel ja tollal valitsenud äratuntavalt kommunistlikule retoorikale. Seeria on toonud Padurale rahvusvahelise tuntuse ja seda on tõlgitud 23 keelde.

Raamat algab väga hea pohmellikirjeldusega. Mario Conde ei ole just teistest krimkadest pärit uurijatest eristuv tegelane- elus pettunud, küüniline, lahutatud, joob.

Stiilinäide lk. 141 „Päeval, mil oli muutunud ta elu, oli Mario Conde mõtisklenud selle üle, kuidas sepistatakse inimeste saatust. Ta oli mõne päeva eest lugenud Thornton Wilderi romaani „San Luis Rey sild“ ja mõelnud , et ka tema võinuks olla üks neist seitsmest isikust, kes kohtusid saatuse tahtel Peruu asekuningriigi vanal silal miljonite hetkede seast täpselt sel viivul, kui silla väsinud köied viimase ohkega järele andsid,  Kõik seitse kukkusid sügavikku, teda paina kujutluspilt  sellest, kuidas nad kondoritest kõrgemal hõljusid, ja see põhjalik juurdlus, millega üks inimene otsus põhjuseid, miks juhtusid just need mehed ja naised, kes polnud mitte kusagil maamunal mitte kunagi varem kohtunud, nii ebaharilikul viisil kokku, et San Luis Rey sillal hukkuda.“

Avastasin, et Thornton Wilderi „San Luis Rey sild“ on raamatukogus täitsa olemas, ilmunud 1975.a. Loomingu Raamatukogus. Võtan lugemisplaani, võib-olla on mul ka kodus, pean natuke tuhlama riiulis.Mario Conde kuulas väga palju muusikat.

Siin tema lemmiklaul „Strawberry Fields“

Kaks järgnevat raamatut on naistest, kes igatsevad emaks saada, kuid see ei õnnestu. Üks valib, nagu pealkirigi vihjab, abiks surrogaatema, teine valib kuritegeliku tee.

Loetavad raamatud, kuid mina otsustasin tükiks ajaks nn. psühholoogilistest põnevikest loobuda ja lugeda taas „päriskrimkasid“, kus tegutsevad kuritegude uurijad.

Louise Jensen

Surrogaatema

Psühholoogiline põnevik

Inglise keelest tõlkinud Evi Eiche

Ersen 2019

Tutvustusest: Tal on olemas kõik, mida sa tahad Ta võib sulle anda kõik, mida sa tahad… Aga kas sa saad teda usaldada? Kat ja tema abikaasa Nick on proovinud kõike, et lapsevanemateks saada. Nad tahavad väga last, keda armastada, kuid hakkavad kaotama lootust. Siis annab juhuslik kohtumine Kati lapsepõlvesõbranna Lisaga neile viimase võimaluse. Kat ja Lisa olid kunagi lähedased nagu õed. Jagatud saladused tähendavad usaldust elu lõpuni… kas see on ikka nii? Just siis, kui Kati ja Nicki unistus näib olevat käeulatuses, hakkab Kat kahtlustama, et teda jälgitakse ja et Nick valetab talle. Kas praod, mis hakkavad tekkima Kati ideaalsesse tulevikupilti, on ainult tema peas või peaks ta kartma enda ja oma pere elu pärast? Populaarse autori psühholoogiline põnevik, mis küsib, kui kaugele oleme valmis minema ideaalse pere loomise nimel.

Selles raamatus meeldis mulle kõige rohkem moto:

Kui te torkate meid, kas meist ei voolagi verd?

Kui te kõditate meid, kas me ei naera?

Kui meid mürgitate, kas me ei sure?

Ja kui teete meile ülekohut, kas me ei tohigi siis kätte tasuda?

William Shakespeare „Veneetsi kaupmees“ Georg meri tõlkes

Michael Robotham

Ema saladus

Tõlkinud  Kadri Pettai

Petrone Print 2019

Tutvustusest: Kõigil on ettekujutus ideaalsest elust. Agatha arvates elab seda Meghan Shaughnessy. Vähemalt nii ta arvab. Kaugelt vaadates tundub nii …

Neil kahel täiesti erineva taustaga naisel on midagi ühist: mõlemal on ohtlik saladus, mis võib hävitada kõik, mida nad kalliks peavad. Nad mõlemad on tugeva emainstinktiga, valmis riskima suurelt.

„Ema saladus“ on menukirjanik Michael Robothami mõjuv psühholoogiline põnevik, mis hoiab teid enda kütkes ja murrab südame.

  Enne romaanikirjanikuks hakkamist oli Michael Robotham uuriv ajakirjanik ja töötas Ameerikas, Austraalias ja Suurbritannias. Ajakirjaniku ja kirjanikuna on ta uurinud kurikuulsaid juhtumeid, näiteks sarimõrtsukatest abielupaari Fred ja Rosemary Westi lugu. Ta on teinud koostööd kliiniliste ja kohtupsühholoogidega, kes aidanud politseil uurida psühholoogiliselt keerulisi kuritegusid. Robothami sulest on ilmunud 13 psühholoogilist põnevikku, mida on tõlgitud 25 keelde ja avaldatud 50 riigis. Aastal 2015 võitis ta Suurbritannia krimikirjanike ühenduse maineka auhinna põnevusromaani „Life or Death“ („Elu või surm“) eest. Ta elab Sydneys.

Ka siin raamatus meeldejääv moto.

Ma olen katki. Katki ja talumatult häbistatud , sest nisu küpseb, allikad annavad lakkamatult vett, uted toovad ilmale sadu tallesid. Ka emased koerad teevad seda. Kuni tundub, et kogu maa kerkib, et näidata mulle õrnu magavaid lapsi, samal ajal kui ma tunnen oma laspe südametuksete asemel kaht haamrilööki.

Federico Garcia Lorca „Yerma“

No tegelikult  Robothami raamat on ikka parem, kui enam-vähem samal teemal kahte raamatut ei taha lugeda, siis tuleks valida ikkagi Robotham. Meisetelikult kirjutatud, teab kuidas lugejat köita ja kuhu nupule vajutada, et lugeja pisaraid poetaks.

Seevastu järgmine raamat on minu juunikuu lemmik.

Richard Shepherd

Ebaloomulikud põhjused.

Tõlkinud Krista Kallis

Kirjastus Tänapäev 2019

Tutvustusest: Ebaloomulikud põhjused“ on raamat, mida pole võimalik käest panna, unikaalne pilguheit ebatavalise elukutse kulisside taha ja ellu, mida on raske isegi ette kujutada. Kui surm on ootamatu või selle põhjus pole selge, on kohtupatoloogi ülesanne see välja selgitada. Iga selline juhtum on omaette krimilugu – ja tänu oma oskustele, pühendumusele ja vaistule on dr Shepherd lahendanud neid ligi 23 000. Aga elu koos surmaga, oma silmaga inimkonna kõige süngemate külgede tunnistajaks olemine nõuab oma hinda ning autor räägib avameelselt ka sellest, mida see kõik on läinud maksma talle ja tema perekonnale.

Raamatu motoks oli Alexander Pope „Essee kriitikast“.

Ei maitsest, arvamusest, tarkusest veel piisa,

Su öeldus olgu siirust , otsekohesust,

Siis hinnataks sul mitte mõistust  liialt

Vaid lugu peetaks ka su sõprusest.

Vaiki alati, kui kahtlus meeles mõlgub

Ja kõneldes näi uje, ehkki endas kindel oled:

Teame ju moenarre neid

Kes kord eksinuna peavadki nii jääma;

Heal meelel tehtud vigu mööna

Ja päeval uuel kritiseeri

Päeva, mis on läinud mööda.

Ei piisa sest , et annad õiget nõu:

Tõed julmad rohkem kahju toovad kui kenad valed;

Õpetada tuleb nõnda, kuis õpetust ei antaks,

Tundmatut pead esitama unustatu  pähe:

Hea kasvatuseta  heakskiiduta jääb tõde,

Siis kiitust jagub vaid ülimale mõistusele.

Ettekäändeid nõuks kesiseks sul ärgu olgu

Sest kitsi mõistus kõigest hullem veel:

Labase mugava rahuloluga eal usaldust ei tohi reeta

Ei tohi olla nõnda viisakas, et ebaõiglaseks sind peetaks;

Targa viha pole põhjust peljata-

Nood, kes kiitust väärivad, su etteheiteid meelsalt kuulda võtavad.

Ühe kohtuarsti elulooraamat, mille ta kirjutas siis kui oli tööl läbipõlenud ja ametialasest tegevusest kõrvaldatud väidetavate vigade pärast. Nii et seda ei tasu lugeda ainult kui paberil CSI-d. Tegin raamatust üpris palju väljakirjutusi ja olen neid mitu korda üle lugenud.

Soovitasin raamatut lugemiseks oma pere krimkasõpradele, eriti tütrele, kes on ka kohtupatoloogi ametit pidanud.

Lk. 289: See juhtum illustreerib asjaolu, et on olemas faktid. Ja on olemas järeldused, mida neist tuletada saab. Selle kohtusaali võistlevas katlas oli tõde muutunud omaette nüanssidega paindlikuks kaubaks, ning seetõttu avaldati mulle kui eksperttunnistajale survet tõlgendada fakte sellisel viisil, mis mulle ei sobinud.  Advokaadiks olemisel- juristi oskustel oma juhtumi esitamisel- ei pruugi südametunnistust vaja minna ja iga juriste koolitav õppeasutus nõustub, et mõned head kaasused halva advokaaditöö tulemusel kaotatakse ja mõned halvad oskusliku advokaadi abil võidetakse. Üldiselt põhineb õigluse tasakaal kontseptsioonil, mis on seda ühiskonda hästi teeninud juba sajandeid: 2 inimest, kes loositakse juhuslikult ühiskonna seast ja kel puudub spetsiaalne ettevalmistus, saaksid  kuulata ja teha otsuse kogu tõendusmaterjali põhjal , mida kuulevad.

Lk. 290: Sellest ajast peale, kui olen kohtus ja asi läheb karmiks kätte, on mul toimetulekumehhanismiks Alexander Pope. Read, mis mu isa nii hoolikalt kirjutas minu jaoks sellesse sõnaraamatusse palju aastaid tagasi, õpetasid mind rääkima tagasihoidliku reserveeritusega, isegi kui olen kindel, et mul on õigus, meelsasti tunnistama võimalust, et võin eksida, uurima oma eksimusi ja neid tunnistama, õpetama või parandama teisi, suuremeelselt nende tundeid respekteerides; mitte kunagi nõustuma viisakuse pärast kontseptsiooniga, mida tean valed olevat; ja aktsepteerima parandamist, kui see on sobilik. Hoolimata agressioonist ja ühemõttelisusest, mida meie rivaalitsev süsteem edendab, ja selle sagedasest hoolimatusest tõe suhtes, püüan neist põhimõtetest kinni pidada.

Erlind Kagge

Kõnni: üks samm korraga.

Tõlkinud Sigrid Tooming

Postimees Kirjastus 2019

Tutvustusest: Miks me kõnnime? Sest see on meie loomuses. Tahame sünnist saadik panna üht jalga teise ette, uurida ja ületada piire. Iga samm viib meid edasi, on osa avastusretkest ja annab võimaluse uue leiu üle rõõmu tunda. Inimesed on alati kõndinud. Meie esiisad läbisid jalgsi pikki maid ja sõnal „päevatee” oli ühene tähendus. Nüüd väljendab see mõtet, et kogu elu on üks suur rännak. Kust ja kuhu inimene kõnnib, mis on meie siht? Asume teele Norra seikleja ja kirgliku matkaja Erling Kaggega, kes otsib kirjanduse, filosoofia ja isiklike rännakute kaudu vastuseid küsimusele, miks on iga samm oluline. Oma essees põimib ta ajalugu ja tänapäeva, anekdootlikke ja tõsiseid lugusid, tuues meid kahe jalaga maa peale: oluline on tunda pinda jalatalla all. Kõndimine, olemuselt aeglane tegevus, vastandub kiirele elutempole. Juba kaasaegse meditsiini isa Hippokrates rõhutas, et kõndimine on inimese parim ravi. Ükskõik, kas eesmärk on teha 10 000 sammu päevas, leida murele lahendus või lihtsalt loodust nautida ‒ kõnni. Erling Kagge on maailmarändur, kunstikoguja ja kirjanik, kes jõudis esimese inimesena maakera „kolmele poolusele”: põhja, lõunasse ja Džomolungma tippu. Ta on kirjutanud kuus raamatut, juhib Norras kirjastust Kagge Forlag ja elab Oslos. Eesti keeles on tema sulest ilmunud raamat „Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada” (2018).

Raamatu moto: Sa kõnnid. Ja sa ei adu seda lati, aga kukud pidevalt. Iga sammuga kukud veidike ettepoole ja siis püüad end kinni. Laurie  Anderson „Kõnnid ja kukud“

 Ilus raamat. Algab looga vanaemast, kes ei saa enam kõndida ja kuhtub. Lõpeb looga vanaisast, kes kõndis 1945 a oma hukkamispaika.

Autor on kõndinud igal pool- ka New York’i  allilmas- sõnas otsese mõttes- krimkadest tuttavas kanalisatsioonimaailmas.

Ühe lugemissoovituse sain endale: otsida üles vanast Akadeemiast 2006 nr 8

Henry Thoreau „Jalutuskäik“. Thoreau  „Walden ehk Elu metsas“ meeldis mulle väga.

Lk. 53 Kui ma kohtun lühikese aja jooksul nii paljude inimestega, eriti veel sedavõrd erinevatega nagu Los Angeleses, mõtlen sellel, kui sarnased me siiski oleme. Meis kõigis on ilu, rumaluse, intelligentsuse, headuse, nõrkuse, tugevuse, optimismi ja pessimismi elemente ning meile kõigile saavad elu jooksul osaks võidud ja kaotused.

Ütleksin, et raamatul on lihtne sisu, mida jutustatakse hästi aeglases tempos , sekka pisut filosoofiat, ajalugu, vihjeid ja viiteid.

Aeglase kulgemise raamat, tuletab meelde, et parimad asjad elus on tasuta.

Stina Jackson

Hõbedatee

Rootsi keelest tõlkinud Mari Jesmin

sari Mirabilia

Eesti raamat 2019

Tutvustusest: Kolm aastat tagasi kadus Põhja-Rootsis jäljetult Lelle seitsmeteistaastane tütar Lina. Juba kolm aastat sõidab Lelle valgetel suveöödel autoga ringi ja otsib meeleheitlikult oma tütart. Ta sõidab mööda 95. maanteed, mida kutsutakse Hõbedateeks. Väikesesse Glimmersträski asulasse saabub Meja koos oma emaga, kes loodab alustada uut elu. Meja on sama vana kui Lelle tütar siis, kui too kadus. Kuid see hüljatud paik on Meja jaoks ohtlik.

 Sügispimeduse saabumine seob Lelle ja Meja saatuse, ning kui veel üks tüdruk kaob, põimuvad nende elud kummitavalt ja traagiliselt igaveseks ühte.

„Hõbedatee” on meeleolukas ja liigutav põnevuslugu sellest, kuidas suuta ka kõige süngemal ajal tugev olla.

 Stina Jackson (snd 1983) on pärit Rootsist Skellefteåst. Rohkem kui kümme aastat tagasi siirdus ta USAsse Denverisse. „Hõbedatee“ on Jacksoni debüütromaan, see tegi temast Põhjamaade põnevuskirjanduse tõusva tähe. Teos valiti 2018. aastal Rootsi parimaks kriminaalromaaniks.

Tasub lugeda.

Nii vähe raamatuid lugesingi.  Juuni algas reisiga Zürichisse, kus vaatasin kahte ooperit ja lõppes reisiga Ahvenamaale. Viimane reis tõi mu lugemislisti jälle mitu uut raamatu, mis oma järjekorda ootavad:

Janne Kütimaa “Minu Ahvenamaa“

Ulla –Lena Lundberg „Jää“

Salli Salminen "Katriina"

Friedebert Tuglas viibis Ahvenamaal neljal korral: 1907, 1909, 1910 ja  1913.  Esmakordsel Ahvenamaal suvitamise ajal kirjutas Tuglas novelli “Midia”, palad “Notturno” ja “Palavikud” ja tegi ka kolm tušijoonistust pealkirja all “Muinasjutt”. Leidsin "Notturno" kogutud teostest, teisi mitte.
Ahvenamaal suvitasid ka kunstnikud Konrad Mägi, Nikolai Triik, Anton Starkopf ja Aleksander Tassa.

Tavaliselt ma reisidest blogis ei kirjuta, kuid Ahvenamaa haaras mind jäägitult, olen vaimustuses. Milline valgus ja millised värvid! Kaunist loodust on ka kodus, aga sellist imelist valgust ei ole.

Riputan siia kaks pilti.

Teatris.

Teater R.A.A.A.M.

Esietendus 13. juunil 2019 Püha Katariina kirikus.

„Juudit“

Autor Anton Hansen Tammsaare

Lavastaja Airat Abusakhmanov

Kunstnik  Ervin Õunapuu

Helilooja Ardo Ran Varres

Valguskunstnik  Priidu Adlas
Koreograafia ja Liikumine
Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk (Fine5 Tantsuteater)

Osades: Riina Maidre, Üllar Saaremäe, Elina Reinold, Kristo Viiding, Markus Truup, Raimo Pass (Eesti Draamateater)

Teatri kodulehelt:  Me ikka tapame neid, keda armastame .Tallinnas Püha Katariina kirikus etendub Tammsaare piiblilegendist lähtuv näidend „Juudit”. Näidendi teemad on väga kaasaegsed – võimuiha, sõda, kirg, armastus, ebaõnnestumise hirm… Miks Juudit tapab Olovernese, keda ta kirglikult armastab?

Muidugi on see lavastus ja näidend ka naisest, tema psühholoogiast ja tunnetest, läbielamistest enne ja pärast Olovernese pea maharaiumist.

Lavastaja Airat Abusakhmanov (1974) on baškiir, lavastajana tuntud nii omal maal kui ka Venemaal. Ta ise ütleb: „Minu jaoks pole tänapäeva kangelane ühemõtteline figuur, ideaal. See tähendab tihti ohvreid ja eneseohverdamist.

Margus Mikomägi kirjutab Maalehes sellest etendusest https://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/elu/muudid-ja-tegelikkus-juuditi-ning-meie-koigi-elus?id=86586715

Zürichi ooperiteatris vaatasin juuni algul kahte ooperietendust.

Jean-Philippe Rameau

„Hippolyte et Aricie

Libreto Simon-Joseph Pellegrin

Maailma esietendus 01.okt.1733 Pariisi Kuninglik Muusikakadeemia

Mina nägin 03. juunil Zürichi ooperis.

Dirigent: Emmanuelle Haïm

Lavastaja  Jetske Mijnssen

Lavakujundus Ben Baur

Kostüümikunstnik  Gideon Davey

Laulsid: Mélissa Petit -   Aricie

Cyrille Dubois  -  Hippolyte

Stéphanie d'Oustrac -  Phèdre

Edwin Crossley-Mercer -  Thésée

Wenwei Zhang  -Neptune, Pluton

Hamida Kristoffersen - Diane

Aurélia Legay -   Oeone

Tegemist on Prantsuse barokkooperiga.

Libreto aluseks on Racine tragöödia "Phaidra" ja Euripides "Hippolytos».
Theseuse abikaasa Phaidra armub oma abikaasa pojasse esimesest abielust Hippolytesse. Hyppolite omakorda on armunud Ariciesse, kes on määratud vanemate poolt preestriks, see armastus ei ole lubatud. Kui Thesesus allilma läheb, tunnistab Phaidra Hippolytele oma kiindumust, viimane lükkab armastusavalduse tagasi. Nüüd pakub Phaidra  Hippolytele nuga, et viimane naise tapaks, sest tagasilükatud armastusega ei ole tal enam elu. Kerge kähmluse taustal ilmub ootamatult tagasi Theseus, kes palub asja selgitada. Amm Oeone tahab päästa kuninga ja Phaidra au ning ütleb, et Hippolyte soovis rünnata Phaidrat, kuna see lükkas tagasi tema armastuse. Theseus  palub oma isal Neptunil Hippolyte hävitada. Hippolyte põleb leekides. Suurest kurvastusest tapab Phaidra end. Theseus saab aru, mis tegelikult juhtus ja on väga õnnetu ning . Theseus soovib ka end tappa, kuid saab siis oma isalt Neptunilt teate, et jahijumalanna Diana päästis Hippolyte ning viis ta kokku oma armsama Ariciega . Neptun tegi Hippolytest metsaelanike kuninga, kuid isa ei tohi oma poega enam iialgi näha.
Huvitav lavastus Hollandi lavastajat. Lavastaja koduleht: http://www.jetskemijnssen.com/index.php?page=gallery

 Suurepärane pildigalerii on Zürichi Ooperi kodulehel. https://www.opernhaus.ch/en/spielplan/calendar/hippolyte-et-aricie/season_50348/

Teine etendus Zürichis oli Bellini "Norma", mida vaatasin kolmandat korda ja olen nõus veel vaatama. 

Dirigent Fabio Luisi

Lavastaja Robert Wilson

Kunstnik Robert Wilson

Kostüümid Moidele Bickel 

Laulsid:

Michael Spyres-   Pollione

Ildo Song-   Oroveso

Maria Agresta - Norma

Anna Goryachova - Adalgisa

Irène Friedli - Clotilde

Thobela Ntshanyana- Flavio

Suurepärane lavastus ja lavakujundus koos valgustusega. Laval toimus minimaalne liikumine ja rekvisiite väga vähe, seejuures aga vaimustav värvide ja valguse mäng. Meelde on jäänud sügav tumesinine toon.

Esialgu mind hämmastasid lauljate liikuvad käed, käelabad olid pidevas liikumises, need aitasi lauljal väljendada tundeid ja liikumist. 

Jällegi leiab pildigalerii Zürichi Ooperi kodulehelt   https://www.opernhaus.ch/en/spielplan/calendar/norma-319/season_50348/

Minu kõrval istuv härra seletas, et selline käteliigutustele tuginemine on lavastajale omane ning samalaadselt on lavastatud ka „Faust“.  See härra Helmut oli ühtlasi kõige  huvitavam kohtumine kõigil mu reisidel kokku. Frankfurdist pärit Helmut sõidab mööda maailma ringi ja külastab erinevaid oopereid ja ooperifestivale. Ta on näinud 159 nimetust erinevaid oopereid, omas entsüklopeedilisi teadmisi lavastajatest, kunstnikest ja lauljatest. Ta ei olnud pensionär, ütles, et ei pea elus enam ainult tööle pühenduma. See on see elu, mida mina tahaksin elada.

Aga praegu, töö kõrvalt, ei ole aega blogigi kirjutada. Kui ma nüüd tahaksin kirjutada ka veel Estonia teatris juunis vaadatud "West Side Story" etendusest, siis ma enne juuni lõppu kirjutist valmis ei saakski. Kirjutan sellest hiljem. Etendus meeldis mulle ja soovitan. Olen lugenud ka negatiivseid kommentaare, kuid mina jäin rahule ja soovitan soojalt.