5. märts 2021

Märts 2021


05.03.2021. Sellise pildi tegin kodunt tööle sõites, pidasin auto korralikult kinni ja tegin läbi avatud autoakna pildi. Päike tõusis. 






Nüüd, tund aega ja 45 km hiljem hiljem,  on kabineti akna taga korralik lumesadu.  Märts, märts- sa ise ka ei tea, mida teed!





43.Herkki  Ruubel,

Mees 5 : köögikurat
JES Kirjastus 2020

Tutvustusest: Raamat, mida sa praegu käes hoiad, on aus ja karm sissevaade Eesti tipprestoranide tagatubadesse. Kui inimene on söögisaalis, ei kujuta ta tihtipeale ette, mis elu teisel pool pöörduksi käib. See on hullumeelne segu komöödiast ja tragöödiast. Ning mis mõtted tegelikult liiguvad sel ajal teenindajatel ja kokkadel peas, kui nad üritavad teile pakkuda alatiseks meeldejäävat toidukogemust? See siin on minu lugu toidumaailma elust ja valust! HERKKI RUUBEL Mis on toit tänapäeval? Kõhu täide? Äri, millega saab miljonäriks? Kultuuri osa? Kunst? Ma arvan, et vastuseid on palju. Toit on kindlasti kunst, toit on kindlasti teadus, toit on emotsioon. Toit on see, mis meid kõiki siin maailmas ühendab, aga samas ka eristab. Kui vaadelda nii, siis toit on nagu keel, mis on iga riigi ja rahvuse jaoks unikaalne. Toit on isikupärane ning suur osa kultuuripärandist ja meie identiteedist, alustades meie päritolust ja geograafilisest asendist siin ilmaruumis. Kui sa sööd toitu ja see sinule ei maitse, siis see ei tähenda, et toit kohe kehv on. Siinkohal meenub mulle hetk, mil keegi kunagi julges kritiseerida minu loetud raamatut. Vastasin talle nii: „Kui siga peeglisse vaatab, ega sealt siis ingel vastu ei vaata.“ Sama kehtib ka toidu kohta! Herkki Ruubel on olnud tegev restoranimaastikul viimased 16 aastat, sellest kuus aastat on ta töötanudpeakokana. See metsik teekond on teda tööle viinud Londonisse Gordon Ramsay tipprestorani, Kopenhaagenisse restorani Noma, mis on mitmel korral valitud selle planeedi parimaks söögikohaks. Tagasi Eestis, on ta viinud Eesti tippu restorani Raimond, Pärnu Rannahotelli restorani, ning Villa Ammende, mis on Herkki peatuspaigaks täna.

Pikalt juttu omanikest ja ülemustest. Hea et mitte klientidest.😀

 

42. Hanya Yanagihara☝☝☝
Inimesed puude võras

The people in the trees.
Inglise keelest tõlkinud Krista Eek
Tänapäev 2016
Sari Punane raamat.

Rahutukstegev ja kaasahaarav „Inimesed puude võras“ on traagiline nägemus sellest, mis võib juhtuda kultuuride kokkupõrkel. Loo aluseks on reaalselt aset leidnud sündmused viroloog Daniel Carleton Gajduseki elust. Noor arst Norton Perina sõidab kaugele Mikroneesia saarele otsima kadunud suguharu. Ta ei leia mitte ainult suguharu, vaid ka sellest eraldunud kummalise väga pikaealise metsahõimu. Perina oletuste kohaselt peitub saladus haruldase kilpkonna liha söömises. Oletused osutuvad tõeks ning Perina teenib oma tööga ära ülemaailmse tuntuse ja Nobeli preemia. Kuid edul on ka süngem pool ja üsna varsti ilmneb, et kättevõidetu eest tuleb maksta hirmsat hinda. Hawaii päritolu Hanya Yanagihara on üks Ameerika märkimisväärsemaid noori kirjanikke, kes on hästi vastu võetud nii kriitikute kui lugejate poolt.

Raamatu lisasin lugemisnimekirja mingi teise raamatu ajel. Võib-olla oli see „Kuldne tempel“? Kuigi vaevalt. Raamatu esimene kolmandik ja seiklused džunglis vaimustasid mind- umbes selline tunne tekkis nagu lapsena Mikluhho Maklaist raamatut lugedes. Mida edasi, seda rohkem puges raamatusse sisse gei-teema ja lõpuks jõudis pedofiiliani. Ebamugav ja ängi tekitav teema, kuid raamat siiski väga hästi kirjutatud. Seni olen pedofiilidest lugenud vaid kriminaalromaanides. No ei , ka Humbert Humbert Nabokovi kultusteoses „Lolita“, mis temagi muud.


42. Indrek Hargla☝☝☝

Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja : kriminaalromaan vanast Tallinnast
Raudhammas, 2021
Sari: Apteeker Melchior

Tallinn, anno Domini 1431. Apteeker Melchior valmistub saatma oma poega selliõpingutele Saksamaale, kui ta ootamatult palutakse Pirita kloostrisse, tarkade meeste konsiiliumisse. Kloostri maadel satub ta lume alt välja sulanud laiba otsa. See on tema esimene kokkupuutumine Pirita kägistaja ohvriga, mis ei jää sugugi viimaseks. Ja kui leitakse järgmine kägistatud kloostriasukas, vannutab abtiss Kandis püha Birgitta nimel Melchiorit, et see aitaks mõrtsuka paljastada. Uurimine viib Melchiori jahmatavate minevikumõistatusteni, mis ulatuvad aega, kui Pirita jõe suudmes valitsesid veel eesti soost ülikud. Ja siis veel kaugemale ajalukku, kuni ta hakkab lõpuks lähemale jõudma saladusele, mis on Piritaga kaasas käinud aegade algusest saadik. „Pirita kägistaja“ on neljas ajalooline kriminaalromaan Indrek Hargla apteeker Melchiori lugude sarjas.

Tegemist kordustrükiga, kuid ma arvan, et pole seda lugenud. Võib-olla 2014 aastal ei pakkunud Melchiori lood mulle huvi. Nüüd küll. Oli huvitav ja põnev lugeda ja imestada kui raske oli 15.sajandil kuritegusid uurida. Imestamist oli ka toonaseid toidukirjeldusi lugedes. Näide Pirita kloostri toidulaualt- pehmeks keedetud munad kaneeliga ja angerjapirukas.

41. Haruki Murakami

Tantsi, tantsi, tantsi

Dansu dansu dansu
ダンス・ダンス・ダンス
Jaapani keelest tõlkinud Margit Juurikas
Varrak 2020

Haruki Murakami „Tantsi. Tantsi? Tantsi!” (1988) on jaapani kuulsaima kirjaniku nutikamaid ja julgemaid teoseid, mis kirjeldab tavainimese erakordseid seiklusi. Kolmekümnendates nimetu peategelane elab kapitalistlikus maailmas, kus iidsed väärtused surevad kiiresti, kus raha eest saab kõike ning kus edu on ainus, mille nimel tasub elada. Ta on nautinud sädeleva linna hüvesid ja ehkki ta pole oma hinge maha müünud, teab ta, et midagi tema elus on puudu. Nüüd, unenägudes, nutab salapärane naine vaikselt ja kutsuvalt – tema pärast. Kummalisel eksi­rännakul seksuaalse vägivalla ja metafüüsilise hirmu maailmas saadavad teda kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes on häirivalt kaunis ja omamoodi selgeltnägija; tema kunagine klassivend, kellest on nüüdseks saanud filmide ja teleseriaalide hurmur; neiu hotellist, kellest saab tema kaitseingel; ekstsentriline lammasmees, kes materialiseerub, et teda nõustada ja keelitada. Mida mees tegema peab? Tantsima. Tantsima meisterlikult seni, kuni muusika mängib. Ja peategelane tantsib … kõige ootamatumatel viisidel!

Murakami! Ootasin imet……… Aga seda ei sündinud!

  

40. Julie Clark

Viimane lend : [krimilugu vahetatud identiteedist]

The last flight
Inglise keelest tõlkinud Ülle Jälle
Tänapäev, 2021 (Tallinn : Pakett)
Sari New York Times bestseller

Claire Cooki elu tundub täiuslik: ta on abiellunud Cookide suguvõssa, mis on peaaegu sama tähtis poliitiline dünastia kui Kennedyd, tal on maja Manhattanil, teda ümbritseb luksus ja terve armee teenijaid, kes tema elu korraldavad. Paraku on see ainult fassaad. Keegi ei tea, et Claire on mitu kuud pidanud plaani, kuidas haihtuda. Juhuslik kohtumine lennujaama baaris viib ta kokku naisega, kes tundub elavat samasugust elu – kohutavat. Koos langetatakse otsus vahetada piletid: Claire lendab Evana Oaklandi ja Eva Claire'ina Puerto Ricosse. Kuid teel Puerto Ricosse kukub Eva lennuk alla ...


39. Nina Lykke☝☝☝❗
Surmahaigus: arstiromaan

Full spredning: en legeroman.
Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming
Eesti Raamat 2021
Põhjamaade romaan
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Norra kirjanduse Brage auhind

Elin on töötanud perearstina kaks aastakümmet. Pea sama kaua on ta olnud abielus Akseliga. Kuid enne Akselit oli Bjørn, kes ilmub ootamatult välja Facebookis ja pöörab kogu elu pea peale. Elin kolib elama oma arstikabinetti, kus kogu päeva marsivad sisse-välja tema patsiendid. Ja kodumaja terrassil istub vihane Aksel, kui ta just ei ole nende lahutatud naabrinaise Groga voodisse läinud. „Surmahaigus“ on romaan eneseunustamise needusest ja eituse õnnistusest. Selle raamatuga nihutab Nina Lykke meditsiiniteemalise romaani piire. Tema teos on sotsiaalse satiiri ere näide, keskeakriisi ja purunenud abielu meeleolukas „kliiniline ja satiiriline“ analüüs, mille teeb särav arstikitlis peategelane Elin. Nina Lykkel on tänapäevase Jane Austenina imeline võime tüüpilisest universaalsest rumalusest läbi näha ja selle üle ironiseerida. Kirjeldades valge keskklassi elu talumatut kergust, näitab autor meile selle aja rumalust, milles me elame, minetamata sealjuures empaatiavõimet. Kui hea kirjanduse eesmärk on panna lugejat oma ellusuhtumist muutma, siis on Lykke oma „Surmahaigusega“ selle saavutanud. Nina Lykke (s 1965) debüteeris 2010. aastal kriitikute tunnustuse võitnud novellikoguga. Tema romaan „Oppløsningstendenser“ (2013) pälvis samuti kiitvaid arvustusi. 2016. aastal ilmunud „Nei og atter nei“ sai Lykke läbimurderomaaniks. „Full spredning – en legeroman“ („Surmahaigus“) on Nina Lykke neljas raamat ja selle eest pälvis ta 2019. aastal Norra kirjanduse Brage auhinna.

Mõni raamat närib end lugeja sisse. Seda on raske ja piinlik lugeda, sest tunned end selles ära ja alati mitte kõige paremates situatsioonide , pigem piinlikes olukordades või mõistad, et sa mõtled samamoodi aga ei julge endale tunnistada.

See raamat võiks olla meelelahutuslik abielurikkumise lugu. Aga ei ole –on aus , irooniline sissevaade keskealisuse olemusse.  Kuna peategelane on perearst, siis kohati küünilisuseni ulatuv patsientide analüüs.  Soovitasin oma tütrele, eks pärast küsin, mida arstid raamatust  arvavad 

Stiilinäide lk 145 Ukse taga koridoris on paksult tarbijaid ja kliente, kes ootavad oma teenindus-, kvaliteedi- ja empaatiakvooti, sest elanikkond muutub aina põduramaks ja tundlikumaks ning samal ajal häbitumaks ja nõudlikumaks. Vanasti oli kombeks hoida arstist kaugele, sest arst võis avastada, et sa põed mõnd haigust. Praegu võime selle üle naerda, aga iga aastaga pean ma seda hoiakut üha arukamaks, mida massilisemaks arstil käimine muutub, sest arstid- tänu elanikkonna suurenevale tundlikkusele- ei tohi unustada, et ravi hõlmab ka silmsidet, empaatiat , lohutust ja julgustust, mistõttu iga patsiendi peale kulub rohkem aega kui iial varem. Aina enamates valdkondades tärkab vajadus hoolitsuse ja kaastunde järele ning kui see vajadus on kord tärganud, siis tuleb seda rahuldada, muidu tunneb inimene, et temast on mööda mindud, teda on halvasti koheldud, tema õigusi riivatud, ning mul on kuri kahtlus, et ootus saada aina enamates valdkondades riiklikku ja munitsipaalabi ning toetust ongi põhjustanud niinimetatud perearstipuuduse. Jutt, et perearste on juurde vaja, on võib-olla sama hea järeldus, et kui haiglaselt ülekaaluline on kõik koogid nahka pistnud, siis tuleb kooke juurde hankida, sest iga mööduva päevaga tunneb elanikkond, et tal on õigus saada üha enam aega, üha enam mõistmist, üha enam hoolitsust, ja mina väidan, et ükski neist ootustest ei too kaasa paremat elu ega paremat ravi, pigem vastupidi. Aga kui pakend on ilus, ei hooli keegi sisust. Kui ma vaid istun siin, naeratan ja räägin vaiksel kaastundlikul häälel ning näitan üles mõistmist ja empaatiat, siis pole sellest lugu, et ma ei tea, mida teen. Alternatiiväri on sellele ammu pihta saanud. Homoöpaadid, kiropraktikud ja sooleloputajad  võtavad vastu pastelses univormis, kabineti sein kaetud raamitud „diplomitega“, mis on täis pitsereid ja imelist kalligraafiat. Nad tunnevad lavastamise kunsti ja oskavad seda kasutada, ning kuna nad kasseerivad vastuvõtu eest sisse kaks tuhat, on neil ka aega, patsientide kaebusi ja heietusi kuulata.

Garanteeritud lugemiselamus!

 

38. Jo Nesbø☝☝☝❗
Kuningriik

Kongeriket
Norra keelest tõlkinud Riina Hanso
Varrak, 2021

 Väikeses Norra mägikülas kõrgeima mäe harjal elab automehaanik Roy pealtnäha rahulikku ja lihtsat elu. Tema noorem vend Carl on aastaid välismaal viibinud. Ühtäkki tuleb ta kodutallu tagasi ja käib välja geniaalse idee, mis peaks tooma jõukuse mitte ainult vendadele endile, vaid ka kogu külale. Tal on kaasas võluv ja ägeda loomuga abikaasa Shannon – Barbadose saarelt pärit habras naine. Carli kojutulekuga hakkavad sünged lapsepõlvesaladused taas pinnale immitsema. Teismelisena püüdis Roy oma nooremat venda tülinorijate ja kuulujuttude eest kaitsta, nüüd aga kipuvad Carli plaane varjutama ahnus ja reetmine. Kui küla politseiülem hakkab taas nende vanemate traagilise surma kohta küsimusi esitama, peab Roy otsustama, kui kaugele ta on nõus minema, et venda kaitsta. Ja mismoodi elada koos Shannoniga, kellel on õnnestunud üksildase Roy müürist läbi murda? „Kuningriik” on mitmekihiline, sünge ja võimas psühholoogiline põnevik. See on lugu suurtest ambitsioonidest, veresidemete jõust ja armastusest, aga ka hoolega varjatud perekonnasaladustest, mis panevad vendadevahelised sidemed proovile.

Nautisin lugemist. Isegi nii palju ,et kui õhtuks  oli lugeda jäänud 80 lehekülge, siis jätsin 30 järgmiseks  päevaks.  Esialgu tundus, et hoopis midagi muud kui Harry Hole lood. Ongi! Pigem võrdleksin raamatuga „Veri lumel. Veel verd“. Kui edasi lugesin ,siis tuletas Roy ka Harry Hole’ meelde.

Karm lugu ja väga hea!

Lk. 249 Sest väiksena ei saanud ma kuidagi aru, miks pidi Punamütsike ümberriietunud hundile selle viimase küsimuse suure suu kohta  üldse esitama, kui tal oli juba kahtlus, et see võib olla hunt. Kas ta siis aru ei saanud, et kui hunt taipab, et on paljastatud, kargab ta tüdrukule kallale ja neelab ta alla? Mina õppisin sellest loost järgmist: pea kinni pärast lauset „miks sul nii suured kõrvad on?“. Ütle, et sa lähed ja tood kuurist puid juurde ning, põrgu päralt, tule sealt tulema.

Lk. 388 „Me kõik valetame“, ütles ta. „Isegi kui me usume, et räägime tõtt. See mida me tõeks nimetame, on kõigest see vale, mis meid kõige paremini teenib. Ja meie omadus uskuda vajalikke valesid on piiritu.“

 


37.  Yrsa Sigurdardottir☝☝☝
Lüllikivi
IV osa Freyja ja Huldari sarjast

Gatid. Tõlgitud raamatust: Gallows rock
Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann
Varrak, 2020

Üsna Reykjavíki külje all seisab konarlikul ja kõledal laavaväljal Lüllikivi nime kandev kaljurahn. Kunagi hukati seal kurjategijaid, nüüd aga käivad seda kohta vaatamas turistid. Käivad kuni hommikuni, mil kaljult leitakse poodud mees … Mehe rinda löödud nael kinnitab, et tegemist ei ole enesetapuga. Tema luksuskorterisse saadetud politseinikke ootab ees veel üks mõistatus – keegi on sinna viinud ja üksipäini jätnud nelja-aastase poisipõnni. Poiss ei paista ohvriga kuidagiviisi seotud olevat, tema vanemaid ei leita ja lapse joonistuste järgi võiks arvata, et ta on olnud millegi kohutava tunnistaja. Uurija Huldar hakkab jahtima tapjat, temaga keerulistes suhetes olev lastepsühholoog Freyja aga otsima poisi vanemaid, ning tasapisi tulebki päevavalgele vägivalla, päratu rikkuse ja kättemaksuga täidetud karm  sündmusteahel … „Lüllikivi“ on neljas osa Freya ja Huldari sarjast.

Alates 2017 aastast on igal aastal üks raamat ilmunud. Ei kiida just ülivõrdes, kuid väga korralik krimka. Lõpuüllatus!  Lisaboonusena Islandi olustik ja eksootiline loodus ja.



36. Viveca Sten ☝☝
Hetke ajel : Sandhamni mõrvalood

I stundens hetta
Rootsi keelest tõlkinud Tiina Mullamaa
Pegasus, 2020

Suurepärane segu puhkuseidüllist, mõrvadest ja peretragöödiatest „Hetke ajel“ sündmustik leiab aset Stockholmi saarestiku väikesaarel Sandhamnis. Püsielanikke ei ole siin rohkem kui 120, kuid suvel vallutavad saare mitu tuhat turisti, suvitajad Stockholmist ja purjetajad. Jaanilaupäev Sandhamni sadamas. Pidutsevad noored on vallutanud paadisillad. Tümpsub muusika ja voolab alkohol. Rahvamassis tuigerdab noor tütarlaps, kes politsei silme all kokku variseb. Esimest korda on oma rannal asuvas villas jaaniõhtut veetmas jurist Nora Linde oma uue armastatu Jonasega. Peomeeleolu kaob, kui Jonase teismeline tütar Wilma lubatud ajal koju ei tule. Tema mobiil ei vasta. Järgmisel varahommikul leitakse rannalt surnukeha. Kohale kutsutakse Nora lapsepõlvesõber, kriminaalpolitseinik Thomas Andreasson. Samal ajal jätkavad Jonas ja Nora Wilma otsimist. Kriminaaluurimisel ilmnevad juhtunu kohta eri versioonid. Thomas mõistab, kui subjektiivne võib tõde olla. Kõigil asjaosalistel on jaaniöiste sündmuste kohta oma versioon. Kes oli tol jaaniööl ohver ja kes oli mõrvar? Viveca Sten on üks Rootsi loetumaid krimiautoreid, keda on tõlgitud paljudesse keeltesse üle kogu maailma.

 Sandhamni mõrvalugude viies raamat. Arvasin, et ma pole Viveca Steni lugenud kunagi. Kuna esimest raamatut raamatukoguriiulil ei olnud, võtsin viimase- viienda. Ja väga hästi, leidsin oma blogist, et esimest raamatut „Vaga vesi“ olen siiski lugenud. Raamat meeldis mulle, kui lugemisvara puudu tuleb, siis loen ka vahelpealsed läbi.



35. Maggie O' Farrell
Käsi, mis hoidis mu käest

The hand that first held mine
Inglise keelest tõlkinud Külli Seppa
Eesti Raamat 2020
Costa romaaniauhind 2010 a.

 Paeluv romaan kahest naisest, keda viiekümne aastase vahemaa tagant ühendab kunst, armastus, reetmised, saladused ja emaksolemine. Lexie Sinclair kavandab endale erakordse elukäigu. Vanemate viisipärase maaelu kammitsais vaevlev neiu kavatseb põgeneda Londonisse. Seal hakkab ta seltsima Innes Kentiga, ajakirja peatoimetajaga, kes kannab sinise pardimuna karva lipse ja tutvustab Lexiele sõjajärgse Soho kütkestavat põrandaalust boheemlastemaailma. Lexie õpib reporteriametit, õpib tundma kunsti ja kunstnikke, õpib elama täiel rinnal, kirgliku armastuse nimel. Ta rajab endale mitu elu ning kõik nad on tavatud. Ja lapseootele jäädes ei kõhkle naine hetkegi last omal käel üles kasvatamast. Aastakümneid hiljem – tänapäeva Londonis – üritab noor kunstnik Elina pärast sünnitust jalgu alla saada. Ta ei tunne ennast ära: ta leiab end tänavail paljajalu kõndimas ning talle ei taha kuidagi meenuda see pisike seik, kui ta lapsele elu andis. Isaks saamine toob aga Elina kaaslasele Tedile meelde ammu ununenud asju; mälupilte, millele ta mälus kohta ei ole. Ning just siis, kui mälestused Tedi aina enam häirima hakkavad, saab selgeks, et neid kahte lugu – kahte naist – näib miski ühendavat. Miski, mis muutub aina liigutavamaks ja kaunimaks, mida lähemale selle paljastamisele jõutakse. „Käsi, mis hoidis mu käest“ on hingekriipiv, meeltliigutav teos ja suurepärane sissevaade sellesse, kuidas me oma elu loome ja koost võtame, kelleks me end peame, ning kuidas see, mis inimesest maha jääb, võib meid etteaimamatult kokku viia. Maggie O’Farrell (1972) on nüüdisaegse Iiri kirjanduse tuntumaid esindajaid. 2010. aastal pälvis ta raamatu „Käsi, mis hoidis mu käest“ eest Costa romaaniauhinna.

Eesti keeles on autorilt varem ilmunud romaan „Esme Lennoxi kadumine“ (2018) .Kuna see mulle väga meeldis, lugesin ka uut raamatut. Aga loetud raamatust elamust ei saanud.



34. Sally Hepworth
Ämm

The mother- in- law
Inglise keelest tõlkinud Siiri Sau
Ersen 2021

Kõik selles perekonnas varjavad midagi Hetkel, mil Lucy oma abikaasa emaga kohtus, mõistis ta, et ta pole selline minia, keda Diana oli vaimusilmas oma täiuslikule pojale ette kujutanud. Ehkki ta oli kogu aeg erakordselt viisakas, sõbralik ja väga lahke, jäi Diana, vaatamata Lucy pidevatele poolehoiukatsetele, minia suhtes jahedaks. Ning kuna Diana oli kogukonna tugisammas, naispagulaste eestkõneleja ja aastakümneid õnnelikult abielus, ei olnud kellelgi tema kohta halba sõna öelda… peale Lucy. See oli seitse aastat tagasi. Nüüd on Diana surnud ja tema surnukeha lähedalt leiti enesetapukiri, mis annab mõista, et ta ei soovinud sisikonda hävitava vähi tõttu enam elada. Kuid lahkamisel kasvajat ei leita. See-eest leitakse jälgi mürgist ja tõendeid lämmatamisest. Kes küll võis Diana surma soovida? Miks ta viimasel tunnil testamenti muutis ning mõlemad lapsed ja nende abikaasad pärandist ilma jättis? Ja miks Lucy ämma lahkumise üle eriti ei kurvasta? Mõranenud suhted ja sügaval peituvad perekonnasaladused haaravad selles Sally Hepworthi ootamatute pööretega paeluvas romaanis lugejat iga leheküljega üha enam.

Otsisin Austraalia kirjanikke ja leidsin Sally  Hepworth’ i, kelle kaks raamatut Ersenis avaldatud.  Loen Erseni kirjastuse raamatuid väga harva, sorry, aga pean kergemat sorti meelelahutuseks. Mõned korrad olen seal aga tõelisi pärle avastanud. See kord mitte


33. Karsten Dusse☝☝☝
Eneseabimõrvad : rahustav kriminaalromaan
 Achtsam Morden
Saksa keelest tõlkinud Eve Sooneste
Tänapäev, 2020

Tutvustusest: Björn Diemel on advokaat, kellel on oma pere jaoks väga vähe aega. Murelik abikaasa sunnib teda osalema esoteerilisel koolitusel kohaloleku jõust, et töö ja isiklik elu paremini tasakaalu viia. Koolitus osutub ootamatult edukaks, sest Björn juurutab õpitud tarkusi ka tööl – tõsi küll, mitte päris ette nähtud moel. Kui üks ilmselgelt kriminaalne klient hakkab probleeme tekitama, lööb Björn ta lihtsalt maha, kõiki õpitud tarkusi hoolikalt järgides. „Eneseabimõrvad“ on ohtra musta huumoriga segu eneseabiraamatute tarkustest ja krimiromaanist. See on üks viimaste aastate müüdumaid raamatuid Saksamaal.

Andekas raamat, mulle väga meeldis, aga olen ma ka ju eneseabi raamatute lugeja. Peategelane Björn on nutikas ja vaimukas. Lugesin mõnuga, mõtlemata ja omajagu imetlesin autorit, kes nii andeka  raamatu välja mõtles. Kohalolu kohta õppisin vist rohkem kui Eckhart Tolle raamatutest.

Peatükkide eel on toodud katkendid Joschka Breitneri raamatust  „Aeglustus möödasõidujoonel- kohalolu juhtidele.“ Kui internetis otsida  Joschka Breitnerit, siis avaneb raamatu autori pilt.

Järgnevalt stiilinäited Joschka Breitneri sulest:

Kui te seisate ukse taga ja ootate, siis te seisate ukse taga jaotate.
Kui te tülitsete oma naisega, siis tülitsete oma naisega.
See on kohalolu.
Kui te seisate ukse taga ja ootate ja kasutate aega selleks, et mõttes ka naisega tülitseda , siis see ei ole kohalolu.
See on lihtsalt rumalus.

See esimene on mu lemmik.

Meid ei muuda rahutuks see, mis on juhtunud. Hirm tuleb peale alles siis, kui juhtunut hindame. Ükski sündmus ei ole iseenesest halb ega hea.

Kui tajute pinget, tehke endale selgeks kolm asja.
1. Te ei pea midagi muutma.
2. 2. Te ei pea midagi seletama.
3. 3. Te ei pea andma hinnangut.
Lõdvestumiseks ei pea te midagi tegema. Ainuüksi pinge märkamine ja tunnistamine teeb mõnikord imet. Te ei pea ka otsima pinge põhjust. Lubage endal lihtsalt olla pinges. Ja te ei pea andma hinnangut, kuidas pinge teile mõjub. Lubage pingel olla pinge. Ja pange tähele , kuidas pinge seetõttu lihtsalt ise üle läheb.

Kui me vaatleme asju ilma neile hinnangut andmata, võime neilt võtta negatiivsuse. Kui aga omistame asjadele , mida vaatleme, midagi heatahtlikku, võime neid isegi positiivseks pöörata.

Leidub inimesi, kes suhtlevad avatumalt, ja neid , kes suhtlevad tagasihoidlikumalt. Tagasihoidlikud inimesed hakkavad avatumaid üsna kiiresti häbematuteks pidama. Selle asemel, et asjatult teiste häbematusest ärrituda, on võimalik suhtlusstiilide erinevusega tööd teha. Olge oma soovide väljendamisel vähem tagasihoidlik. Ja vastake arvatavale häbematusele selgelt. Parim vastus õigustamata nõudmisele on: !Aitäh, et sa oma soovi nii ausalt väljendad. Kahjuks pole seda võimalik täita.“

Mõistagi võite rohikõrsi sikutada, et need kiiremini kasvaksid. Võite ka pea rohule asetada, kuni see kasvab. Kumbki tegevus ei mõjuta rohu kasvamist. Kuid vaid üks neist aitab teil välja puhata, et hiljem rohtu niita.

Kui tahate kedagi oma arvamuses veenda, kehtib siin lihtne tõde: uuendustele on avatud inimene, kes tunneb end hästi. See , kes end hästi ei tunne, tõrjub neid tahtmatult. Looge õhkkond, milles tunnete end hästi. Kandke oma rahulolu ja avatus üle vestluspartnerile. Üllatage teda positiivselt. Muutke ta uudishimulikuks. Rääkige talle sellest, mida teie ettepanek kaasa toob. Siis pole veenmine enam vajalik, vaid juba on toimunud.

Kõik peavad surma halvaks. Surm on aga teie parim sõber. Võite teda sajaprotsendiliselt usaldada. Tal on täiesti ükskõik , millega olete elus alt läinud. Surm võtab teid sellisena, nagu olete. Miks te ometi arvate, et elu seda ei tee?

Aga "Eneseabimõrvad" ei ole eneseabi raamat, ikka krimka koos kõigi sündmustega, mis ühes raamatus, kus tegutseb maffia, toimuvad. Pigem selline meeste raamat. Miks? No järgnevat lõiku peategelase mõtisklustest loevad nad mõnuga:

Ta tahtis tagasi saada toda tasakaalukat ja edasipüüdlikku idealistlikku noort meest, kellesse ta oli kümne aasta eest armunud. Kui oleksin oma naisele mingil hetkel öelnud, et ka mina tahan tagasi saada seda keha, millesse kümne aasta eest armusin, siis oleks meie abielu selsamal hetkel lõppenud. Ja täie õigusega. Naise kehale tohib aeg iseendastki mõista jälje jätta. Aga mehe hingele ilmselt mitte. Ja sellepärast ei läinud mu naine oma kehaga ilukirurgi juurde, vaid mina oma hingega kohalolunõustamisele.

Lugesin läbi ja ostsin ka kingituseks. Meesterahvale.

Autor ise ka pildil muhe mees.

Teemat on Karsten Dusse järgnevates raamatutes edasi arendanud ja Amazoni hinnangute järgi tundub, et edukalt.  

 Ilmunud on 2. raamat „Das Kind in mir will achtsam morden“ ja kolmas raamat „ Achtsam morden am Rande der Welt“.


32. Kate Kessler

Küll hunt hunti tunneb. Audrey Harte'i esimene raamat 

It takes one
Inglise keelest tõlkinud Nele Sillaots
Päikese Kirjastus, 2017  

Tutvustusest: Kriminaalpsühholoog Audrey Harte naaseb pärast seitse aastat kestnud eemalolekut taas koju. Ta peab silmitsi seisma sosinate ja kuulujuttudega, mis on tema perekonda kummitanud juba kaua enne ta lahkumist. Sest kui Audrey oli kolmeteistkümneaastane, tappis ta koos oma parima sõbra Maggiega tolle isa. Juba esimesel õhtul satub Audrey Gracie kõrtsi ees sõnavahetusse purjus Maggiega. Kahjuks on sel ka mitmeid pealtnägijaid, teiste seas kõrtsi omanik ja Audrey kunagine silmarõõm Jake. Koju sõites arvab Audrey, et hullemaks asjad nagunii enam minna ei saa. Kuni järgmisel hommikul leitakse Maggie surnukeha. Audrey on nii peamine kahtlusalune kui ka ainus, kes oskaks seda juhtumit lahendada. Ta peab leidma mõrvari – enne, kui mõrvar leiab tema. “Küll hunt hunti tunneb” on uue, kriminaalpsühholoog Audrey Harte’i töödest ja tegemistest pajatava põnevikesarja esimene raamat. Lapsepõlves sattus Kate Kessler tihti pahandustesse, kuid nüüd eelistab varasem seaduserikkuja Kate neist pigem kirjutada. Ta veedab oma päevi, kirjutades inimeste tegude põhjustest. Ta elab koos abikaasaga Uus-Inglismaal. Audrey on meeldiv raamatukangelane ning oma söakuse ja hea huumorimeelega saab ta peagi kõigi nende lemmikuks, kellele meeldivad mitte nii sünged ja trööstitud põnevikud. – Kirkus Review of Books Sarja esimeses raamatud põimub intrigeeriv müsteerium eripalgeliste tegelaskujudega. Hea kriminulli austajad leiavad Kate Kessleri romaanist nii mõndagi, mis neile meeltmööda. – Booklist Kessler loob selles kiires, ootamatuid pöördeid täis põnevikus meeldejääva peategelase, kelle tegemistele on lihtne kaasa elada. – Sandra Block

Audrey Harte’i sarjast on Kate Kessleri nime all kokku 3 raamatut ilmunud. Rohkem eesti keelde pole tõlgitud.  

Mulle raamat täitsa meeldis see, kuid ei midagi teistsugust ega erilist. 

Kate Kessleri kohta leidsin, et Kate Kessler on on üks Kanadas 1971. aastal sündinud autori kuuest kirjanikunimest (nom de plume), kes sõltuvalt kirjutatavast žanrist kannab ka nimesid Kate Cross, Kady Cross, Kathryn Smith, Kate Locke ja Kate McLaughlin.


31.  Mark Manson☝☝☝
Kuradile! : suva olemise peen kunst : ebaintuitiivne lähenemine paremini elamiseks

The subtle art of not giving a f*ck
Tõlkinud Kaur Sinissaar
Kunst 2017

Tutvustusest: Superstaarist blogija lõikab selles põlvkonda määratlevas eneseabiraamatus nagu skalpelliga läbi meid ümbritsevast jamast ja näitab meile, kuidas vabaneda pidevast vajadusest olla “positiivne”, et meist võiks päriselt saada paremad ja õnnelikumad inimesed. Meile on aastakümneid räägitud, et positiivne mõtlemine on õnneliku ja täisväärtusliku elu võti. „Kuradile positiivsus,” ütleb Mark Manson. Mansoni meeletult populaarses internetiblogis ei kõnele ta millestki läbi lillede ega ümber nurga. Tema räägib asjadest nii, nagu need on – annus toorest, värskendavat ja ausat tõde, mida tänapäeval kangesti napib. On piiratud arv asju, millest me oleme võimelised hoolima, nii et meil tuleb välja selgitada, mis meile tõesti korda läheb, selgitab Manson. „Kuradile! Suva olemise peen kunst“ on kui hädavajalik hetk, kus keegi sul õlgadest kinni haarab, sulle sügavale silma vaatab ja sinuga päriselt räägib, kuid raamat on ühtlasi täis tujutõstvaid lookesi ja halastamatut huumorit; see on kui värskendav kõrvakiil autori põlvkonnale, et aidata eluga rahul olla ja kahe jalaga maa peal püsida.

Raamat vedeles raamatukogus letil, ma polnud sellisest isegi kuulsin. Aga oli lahe lugemine. Keegi eelnevatest lugejatest oli esimesel 10 leheküljel ka kõik tähelepanuväärsemad kohad rohelisega alla jooninud.

Iseäralik eneseabi  raamat. Üsna teistmoodi. Eriti esialgu tundub nii, kuigi pärast suubub ikka kõik samasse sängi.  Sellised peatükid:  Ära püüa; Õnn on probleem.  (Õnn tuleb probleemide lahendamisest); Sa ei ole eriline; Kannatamise väärtus; Sa teed kogu aeg valikuid; Sa eksid kõiges (aga mina eksin samuti); Ebaõnnestumine on edasiviiv; Ei ütlemise olulisus; ….. Ja siis sa  sured. 

Aga  kõike, mis teisteski eneseabiraamatutes, räägitakse oma nurga alt, huvitavalt ja vaimukalt.

Esimene peatükk algab kirjanik Charles Bukowski elulooga- kuidas sobitusid kokku edu ja enda kui ebaõnnestunud hädavaresega rahul olemine. 

Tahaksin ehk veel mõnikord sirvida. Väga kosutav on lugeda , et ma ei peagi kõike teadma, et ma võin vabalt öelda, et ma ei tea. Võin vabalt eksida ja seda öeldagi, et olen ka ekslik. Ning-  ma ei pea mahtuma selle tubli 65+ inimese, targa ja hoolsa töötaja rolli, keda töölt ära ei taheta lasta. Lisan irooniliselt- seni kui ta oma rollis püsib.

Mõned katked. 

Meie ajastu kultuurile on omane panna haiglaselt palju rõhku ebarealistlikult positiivsetele ootustele: ole õnnelikum. Ole tervislikum. Ole parim, parem kui kõik teised. Ole targem, kiirem, rikkam, seksikam, populaarsem, viljakam, enam kadestatud ja rohkem imetletud.

………

Iroonilisel kombel on sellel täielikul keskendumisel positiivsele- sellele, mis on parem, etem- vaid üks mõju, nimelt tuletada meile ikka ja uuesti meelde seda, mida me ei ole, mis meil puudu on, milleks meil oleks tulnud saada, kudi me ei suutnud seda. Kui aus olla, siis ei tunne ükski tõeliselt õnnelik inimene vajadust seista peegli ees ja endale korrutada, et ta on õnnelik. Ta lihtsalt on.

Filosoosf Alan Watts tavatses nimetada seda „Tagurpidi seaduseks“- arusaam, et mida enam sa püüdled parema tunde poole, seda rahulolematumaks sa muutud, kuna milelgi poole püüdlemine vaid süvendab veendumust, et sul on sellest puudu.

Mina küll tunnen inimesi, kelle kohta võib öelda:

See õigust täis olek moodustab omalaadse suletud süsteemi, nartsissistliku mulli, mis väänab kõike ja ükskõik mida selliselt, et antud mulli vaid tugevdada. Inimesed, kes tunnevad, et neil on kõiges õigus, näevad iga elujuhtumit kui enda suuruse kinnitust või siis ohtu sellele. Kui nendega juhtub midagi head, siis seetõttu, et nad saatsid korda mingi imelise saavutuse. Kui nendega juhtub midagi halba, siis seetõttu, et keegi on nende peale kade ja üritab neile käkki keerata. Õigust täis olek on läbitungimatu. Sellise mõtteviisiga inimesed petavad end ükskõik millega, kui see ainult toidab nende üleolekutunnet. Nad hoiavad seda mõttelist fassaadi püsti iga hinna eest, isegi kui selleks tuleb ümbritsevaid inimesi füüsiliselt või emotsionaalselt ära kasutada.

Mul on hea meel, et see raamat mulle kätte sattus. '


30. Marion Chesney☝☝

Snoobide võim

Edwardi-aegne mõrvamüsteerium
Snobbery with violence
Inglise keelest tõlkinud Ragne Kepler
Tänapäev 2020

Tutvustusest: Marion Chesney on Eesti lugejale tuntud M. C. Beatoni pseudonüümi all kirjutatud Agatha Raisini ja Hamish Macbethi lugudega. Käesolev on esimene raamat tema ajalooliste krimkade sarjas, mille tegevus toimub Edwardi-aegsel Inglismaal, kus noor mässumeelne leedi Rose ning kapten Harry Cathcart lahendavad nii mõrvamüsteeriume kui ignoreerivad mõnuga kõrgseltskonna jäika etiketti. Sarja esimeses raamatus valmistab paksude pruunide juuste, ideaalse figuuri, õrna jume ja suurte siniste silmadega Rose oma isale Hadshire’i krahvile meelehärmi, sest Sir Geoffrey Blandon pole leedi Rose’ile abieluettepanekut teinud, mis aga ei takista teda ümber neiu tiirlemast. Viimases hädas pöördub krahv Derringtoni parun noorim poja Harry Cathcarti poole, millest saab alguse Harry kuulsus „asjade lahendajana“ ja tema tutvus mässumeelse Rose’iga. Rose peab Harryt „ärritavaks“, Harry Rose’i „üdini ebanaiselikuks olendiks“, ometi leiavad nad just teineteises liitlase, kui kõrgseltskond püüab maha vaikida sünged sündmused Hedley markii lossis.

Kontsertiinaga mängis Goodby Dolly Gray“ või Down at the Old Bull and Bush

Peatükkide algust kaunistavad huvitavad tsitaadid, näiteks

Luulet on kõrgema klassi hääldusega võimatu korralikult lgeda, neil on nii armetult üksluised vokaalid. Suur osa neist pärineb Victoria ajastu ladviku peenutsevast venitamisest, kes püüdsid jätta kuulajale mulje, et teevad teene, et üldse nendega räägivad. J. B. Priestley „Edwardlased“

Andekas, vaimustav kerge lugemine meistrilt!

Kirjutan ümberjutustuse ühest lõigust, mis annab aimu. Hertsog seisatas turul müügileti ees, kuhu olid laotud puidust salvrätirõngad. Hertsog küsis oma teenrilt, mis need on. Teener seletas, et keskklassi inimesed panevad need lauale, et toidukordade vahepeal neis oma salvrätte hoida. Hertsog oli hämmelduses, et kas tõesti inimesed keeravad salvrätid kokku ja kasutavad järgmise eine ajal uuesti. Teener vastas jaatavalt ja hertsog ahmis õhku: Armas jumal! Mul polnud aimugi , et säärast vaesust on olemas.

Aristokraatide elust, kes sel ajal vastandas end laienevale keskklassile  ega võtnud omaks: teenijarahvast üldreeglina ei pandud tähele ja nendega ei sobinud rääkidagi. Peategelane Rose on teistmoodi- äärmiselt ebanaiselik nagu tema kohta öeldakse ja osales sufražettide ( 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses naiste õiguste (eriti naiste valimisõiguse) eest võitleva liikumise liige) liikumises.

Kellele Agathe Raisin meeldi, vaimustub ka sellest raamatust.


7. veebruar 2021

Veebruar 2021 teatris

Eesti Draamateater
Klaus Mann
Mefisto
Kertu Moppeli dramatiseering samanimelisest romaanist

Romaani tõlkinud Rita Tasa

Esietendus 12. veebruaril 2021

Lavastaja  Kertu Moppel
Kunstnik  Arthur Arula
Koreograaf  Jüri Nael
Valguskujundaja  Priidu Adlas
Helikujundaja  Lauri Kaldoja
Videokujundaja Epp Kubu

Mängisid:

Hendrik Höfgen-Juhan Ulfsak

Hans Miklas- Lauri Kaldoja

Otto Ulrichs-  Hendrik Toompere jr

Barbara- Teele Pärn

Nicoletta von Niebuhr ja Lotte Lindenthal- Merle Palmiste

Angelika Siebert- Inga Salurand,

Julietta-Sandra Ashilevi

Ministerpresident- Indrek Sammul

Direktor Kroege Guido Kangur

Dora Martin - Britta Soll

Böck- Karmo Nigula

Aleksander Eelmaa ja Rahvusooper Estonia poistekoor

Lavastus põhineb Klaus Manni romaanil „Mefisto”. Mann kirjutas romaani aastal 1936, kui ta oli põgenenud Saksamaalt natside võimuletuleku tõttu Hollandisse.

Romaani peategelane on Hendrik Höfgen, suurepärane näitleja, kellele meeldib olla tähelepanu keskpunktis. Ta laulab, tantsib, teeb nalja, ta on võluv ja lõbus. Tema isikus on ühendatud suur kunstnik ning väljapaistev showmees. Höfgen on just teinud oma esimese suurrolli (Mefistofeles Goethe „Faustis”), kui Saksamaal tulevad võimule natsionaalsotsialistid. Höfgenil on valida, kas jätkata oma tõusujoones kulgeva karjääriga, isegi kui ta peab selle nimel tegema koostööd poliitilise jõuga, mille vaateid ta absoluutselt heaks ei kiida; või seista oma väärtushinnangute eest, mis paraku tähendaks ka tema karjääri lõppu. Klaus Manni jaoks on tegu väga isikliku looga, sest Höfgeni tegelaskuju põhineb Manni õemehel, tolle ajastu suurimal Saksa näitlejal Gustaf Gründgensil. Manni romaani põhjal valmis 1981. aastal Ungari režissööri István Szabó film „

Alustasin Klaus Manni romaani“ Mefisto: romaan ühest karjäärist“, tõlkinud Rita Tasa ( Eesti Raamat, 1986) lugemist novembris 2020, siis kui ostsin piletid etendusele. Ja raamat on kusagil 75. lehekülje juures pooleli tänaseni. Ma kuidagi ei suutnud hoomata tervikut, tegevust ja tegelasi oli nii palju. Romaani tõlkija Rita Tasa ütleb romaani järelsõnas: Saksa kirjanik kirjeldab oma romaanis ühe näitleja karjääri, mis saab teoks tänu sellele, et peategelane laskub kompromisside teele ja interpreteerib natsismi millegi mõistuspärasena, kuigi on täiesti teadlik vastupidisest.

Seetõttu olin skeptik ka etenduse suhtes. Asjata. Etendus meeldis mulle väga. Lugu omandas minu jaoks tähenduse selle tegevustiku toimumise aja kontekstis, lisaks oli siin nii  palju allhoovusi viitega meie endi lähiajalukku kui ka tänapäeva. Ma muuseas teeksin etenduse vaatamise EKRE valijatele kohustuslikuks.

Etendust on huvitav vaadata, suur osa on  huvi püsimisel (minu abikaasa näite põhjal)  laulu- ja tantsunumbritel, Tšehhovi lavastamisel Berliini teatris, samuti ka video ja lava tagaosa kasutamisel. Suurepärane!

Kui näitemängust rääkida, siis ei saa üle ega ümber Juhan Ulfsakist. Super osatäitmine. Üle kahe tunni järjestikku laval. Arvasin, et etendus kahes vaatuses, siis mõtlesin, et koroona tõttu mängitakse ühe hooga , nüüd kavalehelt loen, et ongi ühes vaatuses.

Harva tahan ma draamatükki kaks korda vaadata, see eelisõigus ooperil, aga seda tükki vaataksin küll kord veel , süvenemise ja  näitlejate mängu nautimisega. Etendus puudutas mind sügavalt ja pani mõtlema mugavuse ja konjunktuurluse üle igapäevaelus. Kavalehe lugemine seisab veel ees.

Imetlen noore lavastaja ja dramaturgi  tööd- kui hästi on ta suutnud tabada romaani põhiküsimuse ja siduda selle lähiajaloo, nõukogude okupatsiooni ja kaasaja teemadega.

 



























 

 Giuseppe Verdi

Trubaduur

Il trovature

Salvatore Cammarano  libreto Leone Emanuele Bardare täiendustega  Antonio Garcia Gutierrese näidendi „El trovador“ järgi.

Maailmaesietendus 19. jaanuaril 1853 Rooma teatris Apollo


Esietendus Rahvusooperis Estonia 03. veebruaril 2021

 Dirigent Kaspar Mänd

Lavastaja Neeme Kuningas

Dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik Anna Kontek (Soome)

Manrico-Dimitris Paksoglou (kreeka)

Leonora- Silja Aalto (UK)

Azusena -Maria Berezovska

Krahv di Luna - Rauno Elp

Ferrando - Priit Volmer

Ines - Juuli Lill

Ruiz-  Heldur Harriy Põlda

Sõnumitooja- Yixuan Wang

Vana mustlane -Tambet Kikas

Rahvusooper Estonia koor ja orkester

 Krahv di Luna ja Manrico võitlevad Hispaania kodusõjas vastasleerides. Nad on mõlemad armunud Leonorasse, kes armastab Manricot. Mineviku hirmutavad saladused heidavad nende saatustele varju. Nimelt on mustlanna Azucena aastaid tagasi ja meeltesegaduses, arvates et viskab tulle di Luna imikust venna, heitnud tulle oma poja ning kasvatanud Manrico üles kui enda oma. Kui Manrico vastaspoolele vangi satub ja surma mõistetakse, pakub Leonora mehe elu eest ennast. Krahv di Luna on vahetusega nõus, kuid teada saades, et naine on vahetult enne nende kohtumist mürki võtnud, laseb Manrico hukata. Meeleheitel Azucena teatab krahvile, et too on tapnud oma venna …

  

See kord „Trubaduur“ Estonias, üldse neljas kord minu jaoks.

Esimest korda nägin Verdi „Trubaduuri“ 2008 a Budabestis ooperireisil.

Teist korda 2011 a. N.Y. Metropolitan Opera ülekandes kinos ja kolmas kord 2016 aastal Berliinis. Kirjutasin sellest siin https://www.blogger.com/blog/post/edit/548475918052932577/479092159078668433 .
Väga kaua pidin otsima seda lehekülge, kahju, et ma ei tule oma blogi otsinguga pärast blogiformaadi muutumist enam toime teisiti kui ülevalt alla kerides.

Budabesti ooperikülastuse kohta mul märkmeid pole, seega ei tea, kes seal laulsid.

MET-is laulsid Leonorat Sondra Radvanovsky, krahv di Lunat Dmitri Hvorostovski, ja Azucenat Dolora Zajick. Kahtlemata parim esitus. Surematu Dmitri Hvorostovski „Il balen del suo sorriso" hingestatud esitus on parim, mida olen kuulnud.
Berliinis sain Leonorana kuulda suurepärase häälega Angela Meadet.

Estonias vaimustas mind esiteks teadmine, et jälle ooperis Viimati vaatasin Estonais „Don Pasqualet“. Millal? 100 aastat tagasi vist.
„Trubaduuris“ on mustlasromantikat, armastust, kirge ja võimuvõitlust! Kõik see oli kohal ka Estonia laval. Nautisin ooperit algusest peale. Paaril korral läks silm meeleliigutusest märjakski.
Mulle meeldis väga tagasihoidlik lavakujundus- üksik puu laval ja pöörleva lava oskuslik ärakasutamine. Vähene butafooria lubas keskenduda täielikult lavale ja artistid laulsid publikule. Nagu Margarita Voites kunagi tabavalt ütles kui pärast aariat lavastaja palus tal tõmbuda tagaplaanile ja igatseda, aga talle meeldis igatseda lava eesäärel. Lugesin Margarita Voitese raamatust.

Estonias meeldisid  mulle väga Azusena osatäitja Maria Berezovska ja Leonorat laulnud noor ja särav Silja Aalto. Ka Rauno Elpilt oli võimas ettekanne, kuid minu jaoks jäi sügavusest puudu. Sorry, aga  võrdlusmaterjal on mul klass kõrgemal, olen seda aariat plaadilt ja internetist sadu kordi kuulanud. Krahv di Luna „Il balen del suo sorriso"on minu jaoks selle ooperi tunnuslaul.

Aga oma ajas ja kohas oli Estonia „Trubaduur“ suurepärane.
Tundsin ooperist nii suurt puudust, et küllap lähen vaatama ka teist koosseisu. Tahaksin kuulda Robert Luci Manrico osas. Üldse tahaksin olla nagu Balzaci kangelannad, kes õhtuti,  kui midagi teha polnud, ooperist „läbi sõitsid“. Tallinn on kahjuks pisut kaugel.

Nii see ooperikülastus on , eile käisin ooperis, täna kuulasin youtubes kõiki partiisid erinevate esitustes üle.
Verdi mälestussamba pilt Busseto linnakeses ülal on minu enda poolt pildistatud 2012. a unustamatul reisil "Muusikaline Itaalia".

4. veebruar 2021

Veebruar 2021

 Veebruar ei saa lugemuse poolest nii edukas olema kui jaanuar. Jaanuaris lugesin erakorraliselt kokku 19 raamatut- tänu pikkadele pühadele, veel pikematele õhtutele ja töölt vabaks võetud päevadele.  Veebruaris viimaks ometi on  mul ka kultuuriüritusi plaanis. Laupäeval saab lõpuks ooperisse- Estonias „Trubaduur“, edasi Draamas „Mefisto“ ja Endlas „Hotell laibaga“.  Endla etendusele on mul juba kolmandad ümbervahetatud piletid- ehk läheb seekord õnneks.

Lumi ja talv on nüüd kohal, aga minu veebruar see ei ole. Mulle meeldib see veebruar, millest Viivi Luik kirjutas „Väljas on veebruar täna ja orgudes ruskavad pajud…“. Sellist tunnet veel ei ole - pajud on paksu lumekoorma all. See on nädalavahetuse pilt koduvärava tagant. 



Nii lumevangis ma siiski ei ole. Teisele poole läheb lahtilükatud tee, mida mööda ma igal hommikul tööle sõidan. Ütlesin välja, et ma järgmise aasta jaanuaris oma volituste pikendamiseks nõusolekut ei anna. Seega on nüüd sõita jäänud 4 päeva vähem kui aasta. Kuulutan seda nüüd igal pool, et võtta endalt ära taganemistee!  Minu jaoks saab see olema suur muutus. Olen töötanud ja karjääri (? on see ikka karjäär)  teinud oma viie lapse kõrvalt , oma kaheksale lapselapsele pole ma jõudnud korralik vanaema olla. Korralik, ma mõtlen nagu varuhoidja, kes alati olemas. 

Aga tagasi teemasse- raamatute juurde.


29. Nadeem Aslam☝☝

Kuldne legend

The golden legend

Inglise keelest tõlkinud  Malle Klaassen

Gallus 2021

Briti-Pakistani autori Nadeem Aslami paeluva ja tundliku romaani „Kuldne legend” tegevustik leiab aset Pakistanis Zamana linnas, kus arhitektidest abielupaar ühel hommikul juhuse tahtel tulevahetuse alla jääb ning mees surma saab. Sügavas leinas Nargis on ühtäkki sattunud poliitiliste ja usuliste konfliktide keskmesse. Ühelt poolt nõuab sõjaväe salateenistus, et ta annaks avalikult andeks oma abikaasa ameeriklasest mõrtsukale, teisalt hoiavad tal silma peal kohalikud islamiäärmuslased.

Samal ajal külvab naabruskonnas hirmu asjaolu, et keegi on hakanud mošee minaretist inimeste saladusi avalikuks tegema. Linnaosas, kus kristlased elavad kõrvuti moslemitega ja kus isegi pelk kahtlus sobimatus teos võib viia saatuslike tagajärgedeni, on sellistel paljastustel kõrge hind. Kui ühel päeval tuleb ilmsiks kristlasest rikšajuhi ja kohaliku moslemivaimuliku tütre armulugu, lahvatab sõge konflikt, kus ükski tee ei näi lepituseni viivat.

Teismelisena perega Inglismaale kolinud Nadeem Aslam (s 1966) on avaldanud viis romaani ja ühe novellikogu. Tema loomingu läbivaks teemaks on Pakistani lähiajalugu. Ta on pälvinud mitmeid auhindu ja olulisi nominatsioone, sh valiti ta romaaniga „The Blind Man’s Garden” Man Bookeri auhinna nominentide hulka.

Kaunis ja poeetiline raamat, vaatamata kõikidele nendele usuliste konfliktide õudustele, mida raamatus kirjeldatakse. Lugedes ajalehest, ei avalda  need konfliktid  mõju-kõik  toimub kusagil kaugel-  kuid ilukirjandus on võimas jõud- see puudutab lugejat.


28. Jo Nesbø    

Macbeth 

Macbeth
Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming
Varrak 2020

Jo Nesbø põnevikul „Macbeth” on Shakespeare’i näidendi kondikava ja tegelased, aga sündmustik on viidud 1970. aastate nimetusse troostitusse tööstuslinna. Korruptiivne politseiülem Kenneth on juhtinud linna moraalse laostumise mülkasse. Tema surma järel tekib lootus, et linna elujärg hakkab paranema, kui politseiülemaks kutsutakse aus ja põhimõttekindel Duncan. Politseinikud Macbeth ja Duff, noorpõlvesõbrad, kes kasvasid koos üles lastekodus, on paistnud silma võitluses rivaalitsevate narkojõukudega. Nüüd konkureerivad mõlemad samale kõrgele ametikohale. Samal ajal punub Lady, Macbethi elukaaslane ja mõjukas kasiinoomanik, enda ja oma armastatu jaoks auahneid ja mõrvarlikke plaane. Kõige taustal tegutseb narkoparun Hekate, Nähtamatu Käsi, kes on harjunud oma tahtmist saama ja mängib inimeste nagu malenuppudega. 

Ma ei mõtle sugugi, et Nesbø peabki jääma Harry Hole’ st kirjutama, kuigi krimkad tulevad tal tõesti väga hästi välja. Küllap oskab Nesbø kirjutada kõigest. Kahjuks Macbeth  tekitas minus küll segadust. Olen näinud filmi ja ooperit, lugenud Shakespeare.    Nesbø raamatus on ka kõik see, mis Shakespeare’ l olemas, aga pingutasin kuidagi lõpuni. Lugemiselamust ei saanud.


27. Mike Omer ☝☝☝

 Tapja teadvus 

A killer's mind.
Inglise keelest tõlkinud Martin Leis
Ersen 2021

Mõrvari mõttemaailm on tema mängumaa. Chicagos on kolm naist kägistatud, palsameeritud ja jäetud sellisesse poosi, nagu nad oleksid veel elus. FBI kahtleb politsei järeldustes ja saadab juhtumit uurima kriminaalpsühholoog Zoe Bentley.Zoe läheb kiiresti tülli oma uue partneri, eriagent Tatum Grayga. Zoe on kütt – terav ja tähelepanelik; Tatum on ennast täis mässaja, kes ei hooli reeglitest. Üheskoos peavad nad laskuma sarimõrvari psüühikasse ja mõistma tema väärdunud fantaasiaid – või muidu sureb naisi veel. Aga kui kolm tagasihoidliku välimusega ümbrikut paljastavad kõhedust tekitava seose Zoe lapsepõlves toimunud jubedate mõrvadega, saab jälitajast järsku jälitatav.Zoe on õppinud sukelduma tapja teadvusse, aga kas ta leiab võimaluse peatada oleviku koletis, kui ta ei suuda jagu saada oma mineviku deemonitest?


Michael Omer on Iisraeli romaanikirjanik. 2016. aastal ilmus  romaan "Ämblikuvõrk" ja selle järjed, millest sai kokku raamatusari "Glenmore Park Mystery". 2018. aastal ilmunud raamat "A Killer's Mind" tõusis Amazoni enimmüüdud raamatute nimekirjas 1. kohale. 

Olen harjunud Ersenit pidama rohkem kergemat kaalu ajaviiteromaanide valdajaks, kuid ajapikku olen sealt leidnud tõelisi pärle.

Õõvastava pealkirjaga väga hästi kirjutatud kriminaalromaan. Ootan väga, et eesti keelde tõlgitakse ka järgmine  Zoe Bentley raamat. Raamatu lõpp vähemalt järge ennustab.


Kes võitleb koletistega, vaadaku ette, et ta ise seejuures koletiseks ei muutu. Ja kui sa vaatad liiga kaua kuristikku, vaatab kuristik ka sinu sisse. Friderich Nietzche



26. Braithwaite, Oyinkan
Minu õde, sarimõrvar

My sister, the serial killer
Inglise keelest tõlkinud Sash Uusjärv
Tänapäev 2020

Kui Korede õhtusöögi katkestab ta õe Ayoola telefonikõne, siis ta juba teab, mida temalt oodatakse – pleegitaja, kummikindad, raudsed närvid ja häirimatu kõht. See oli juba kolmas kallim, kelle kaunitarist Ayoola „enesekaitseks“ teise ilma saadab, ja kolmas jama, mille Korede peab ära klaarima – nii otseses kui kaudses mõttes. Korede teab, et ta peaks politseisse minema, aga ta armastab oma õde ‒ ega ilmaasjata ei öelda, et pere on alati kõige olulisem. Pingete leevendamiseks käib haiglas õena töötav Korede pihtimas ühele koomapatsiendile, kelle ärkamiseks pole enam lootust. Ja siis ühel päeval hakkab Ayoola käima kohtamas sümpaatse noore arstiga haiglast, kus Korede töötab – enamgi veel, Korede on temasse salamisi juba pikka aega armunud. Ta ei taha, et too lõpetaks vereloigus, nuga seljas … Ja siis ärkab ootamatult mees, kellele Korede on pihtimas käinud. Koredel seisab ees mitu rasket valikut. „Minu õde, sarimõrvar“ on musta huumoriga vürtsitatud lugu verest, mis on paksem kui vesi … ja mida on märksa tülikam vaiba seest kätte saada.

Lahe raamat. Vahelduseks hea lugeda sellisel õhtul kui karmimad lood vastunäidustatud.

25.Läckberg, Camilla ☝☝☝ 

Inglitegija
Änglamakerskan.
Rootsi keelest tõlkinud Maiu Elken
Pegasus, 2020

1974. aasta lihavõttepühade ajal kaob Fjällbacka lähedalt Valö saarelt jäljetult üks perekond. Söögisaalis on kaetud laud uhkeks õhtusöögiks, kuid kõik peale pererahva aastase tütre Ebba on kadunud. Kas nad on sattunud mingisuguse kuriteo ohvriks või lahkunud vabatahtlikult? Mõistatusele pole lahendust leitud. Palju aastaid hiljem naaseb Ebba koos oma mehe Mårteniga saarele laste suvelaagri majja, kus tema isa kunagi karmi käega internaatkooli pidas. Nad on hiljuti kaotanud oma väikese poja ning, püüdes leinast üle saada ja eluga edasi minna, otsustanud maja korda teha ja avada seal külalistemaja. Kuid vaevalt on nad jõudnud remonditöödega alustada, kui nende maja pannakse põlema. Ja kui nad mõni päev hiljem hakkavad söögisaali põrandat üles võtma, leiavad nad põrandalaudade alt kuivanud verd...Kauaoodatud „Inglitegijaga“ jätkub Camilla Läckbergi menukas raamatusari, mille peategelasteks on politseinik Patrik Hedström ja kirjanik Erica Falck. Camilla Läckberg (s 1974) on Rootsi menukamaid krimikirjanikke.

Vastupandamatult hea Camilla Läckberg, Patrick Hedstrom ja Erica Falck taas tegutsemas.

Autor kirjutab järelsõnas: Kui ma seda kirjutan, on möödunud nädal aega Oslo pommidest ja Utoya tulistamisest. Olen istunud ja vahtinud uudistesaateid, kõhus samasugune õõnes tunne nagu kõigil teistele, ja üritanud asjatult aru saada, kuidas keegi võib olla suuteline niisuguseks kurjuseks. Pildid hävitustööst Oslos panid mind nägema, et selle raamatu sündmused puudutavad sedasama kurjust. Kuid kahjuks peab paika see, et tegelikkus on väljamõeldisest suurem. See on puhas juhus, et minu jutustus inimestest, kes oma kurje tegusid poliitikaga õigustavad sündis enne sündmusi Norras, aga võib-olla on see märk sellest, millises ühiskonnas me elame.

„Inglitegijas“ on siiski teisi asju, mis teadlikult põhinevad tegelikel sündmustel. Tahan tänada Lasse Lundbergi, kes oma giidiekskursiooni ajal Fjällbackas pani mu fantaasia liikuma jutustustega Bohusläni graniidist, mille Albert Speer olevat Germania jaoks välja valinud ja külaskäigust, mille Hermann Göring öeldakse olevat teinud ühele saarele Fjällbacka saarestikus. Olen võtnud endale vabaduse tema räägitust lähtudes ise ühe loo kokku põimida.

Selleks et seda jutustust kirjutada, oli mul vaja teha palju taustauuringuid Hermann Göringi kohta. Björn Fontanderi raamat „Carin Göring kirjutab koju“ on olnud fantastiliseks allikaks, ennekõike teadmistele Hermann Göringi Rootsis oldud ajast. Sellest raamatust leidsin ka pesuehtsa müsteeriumi, mille sain niisugusel maagilisel kombel tegevustikku sisse kududa, nagu mõnikord juhtub kui oled kirjanik.…….

Pole olemas mingit Fjällbackast pärit Inglitegijat, aga loomulikult on olemas sarnasus selle romaani Helga Svenssoni ja Helsingborist pärit Hilda Nilssoni vahel, kess 1917.a. aastal poos end oma kongis üles, enne kui tema kohtuotsus jõuti täide viia……

Kokkuvõttes olen ma, täpselt nagu mul kombeks, seganud detaile päris ajaloost oma vaba fantaasiaga. Ja kõikvõimalikud vead on täiesti minu omad….

Raamatu lugemisega samal ajal vaatasin Draamateatris etendust „Mefisto . Väidetavalt on Klaus Manni raamatus „Mefisto“ ministerpresidendi prototüübiks Hermann Göring, kes sedapuhku pärast Carin Göringi surma on abielus näitleja Emmy Sonnemanniga

Camilla Läckbergilt on ilmunud minu arvestuse järgi sellised raamatud, mida arvan olevat lugenud.

Jääprintsess
Jutlustaja
Kiviraidur
Murelind
Sohilaps
Merineitsi
Majakavaht
Kuldne puur
Inglitegija

24. Cara Hunter ☝☝☝

Ohjeldamatu raev

All the rage
Inglise keelest tõlkinud Bibi Raid
Rahva Raamat, c2021
Inspektor Fawley juhtumid

 Esimene tüdruk pääses eluga. Järgmisel ei pruugi nii hästi minna. Oxfordi külje alt leitakse sihitult ekslev teismeline tüdruk, kes on endast väljas ja segaduses. Tema kirjeldus juhtunust on õudust tekitav. Ta rööviti otse tänavalt, kus talle kilekott pähe tõmmati ja ta eraldatud paika viidi; mis sellele järgnes, kõlab kangesti seksuaalrünnaku moodi. Ometi keeldub tüdruk süüdistust esitamast. Inspektor Fawley hakkab juhtunut uurima, kuid ilma tüdruk abita on tema käed seotud. Kas tüdruk varjab midagi? Aga mida? Ja miks on Fawleyl tunne, et ta on sellise juhtumiga juba korra kokku puutunud? Siis läheb kaduma järgmine tüdruk ning Adamil ei ole enam valikut: ta peab oma minevikule otsa vaatama. Sest vastasel juhul ei pruugi seekordne ohver pääseda…

 Cara Hunter oma tavalises headuses. Põnev – nii nagu üks krimka olema peab.


23.  Dingman Marc ☝☝☝

Kuidas inimaju töötab : neuroteaduse selgitusi aju ja selle veidruste kohta
Your brain, explained. What neuroscience reveals about your brain and its quirks
Inglise keelest tõlkinud Krista Kallis
Tänapäev 2020

Uni. Mälu. Rõõm. Hirm. Keel. Kuidas need tekivad? Neuroteadlane Marc Dingman annab raamatus ülevaate meie kolju sisemuses paikneva alla pooleteise kilo kaaluva veidralt kortsus koemassi – aju – iseloomust ja veidrustest. Raamat on jagatud 10 peatükiks, millest igaüks tegeleb aju eri funktsiooniga. Saame teada, mis juhtub, kui aju ei tööta nii, nagu peaks, põhjustades unetust, aktiivsus- ja tähelepanuhäireid, depressiooni või sõltuvust. Saame teada sedagi, kuidas oma kaitsemehhanisme kõige tavalisemate meelehäirete vastu üles ehitada.

 Väga huvitav raamat lisaks kõigile raamatutele ajust, mida lugenud olen. Mina oma eas tunnen juba suuremat huvi Alzheimeri, Parkinsoni  ja mälu vastu. Või… mis see on, kui on nimi keelel, aga öelda ei saa. Samas võin näiteks nagu aliase mängus seletada, mida see nimetu isik kirjutanud on, kui vana ta on, mis tal viimane kord telekas seljas oli jne- jne, aga näe, nimi meelde ei tule.

Paeluvalt ja arusaadavalt kirjutatud. 


22.Walker, Martin ☝☝

Surm Dordogne'is

Death in the Dordogne
Krimiraamat
Politseiülem Bruno juhtumid
Inglise keelest tõlkinud Nele Mikk
Eesti Raamat, 2020

Dordogne’i müsteeriumidest räägivad miljonid lugejad üle maailma. Miks see nii on ja millised valgustkartvad saladused Prantsusmaa idüllilises St Denis’ linnakeses ringi hiilivad, selgub politseiülem Bruno juhtumite esimeses osas. Turupäev iidses St Denis’s Edela-Prantsusmaal. Euroopa Liidu hügieeniinspektorid on kamminud Prantsusmaa turge, samal ajal kui kohalikud peidavad kodus keelatud juustu ja sõimavad Brüsseli bürokraate gestaapoks. Politseiülem Bruno Courreges toetab nende vastupanu. Ehkki siin, kunagises Prantsuse vastupanuliikumise Vichy tagalas, on sellised sõnad nagu „gestaapo“ ja „vastupanuliikumine“ endiselt väga valusad. Kui leitakse mõrvatuna vanem meesterahvas, ühe sisse rännanud Põhja-Aafrika perekonna pea, langeb kahtlus kohaliku tohtri pojale, kes tabatakse otse teolt, kui ta natsisümboolika keskel seksimänge harrastab. Aga Bruno selles teoorias nii veendunud ei ole, tema kahtlustab kuriteo juuri ulatuvat Prantsuse lähiajaloo kõige piinavamasse perioodi, Teise maailmasõja aega, kui valitsesid õudused ja reetmine, mis ässitasid vennad vendade vastu. Tema ülesanne on tapja paljastada – aga kas St Denis’ elanikud lasevad tal selleks minevikus tuhnida? Esimene raamat rahvusvahelist tunnustust kogunud sarjast, mille peategelane on politseiülem Bruno. Kes on Bruno Courreges? Bruno valmistab hõrgutisi, käib jahil, ehitab endale ise maja ja kasvatab ise toidu. Ta korraldab oma kodulinnas St Denisʼs paraade, pidustusi ja ilutulestikke, aga hoiab ka korda. Kohalike tennise- ja ragbiklubide tugisambana treenib ta koolilapsi. Bruno leiab üles kadunud koerad, kustutab tulekahjusid, registreerib sünde ja surmi ning valvab parkimiskorralduse täitmist. Aga lisaks hoiab ta ülal keerukat luurevõrgustikku, et üle kavaldada Euroopa Liidu bürokraate kaugel Brüsselis. Perigordi departemangu maarahvas on sajandeid oma foie gras’d ja juuste ja vorste teinud, ammuilma enne seda, kui keegi Euroopa Liidust kuulnudki oli, ega näe vähimatki põhjust hakata nüüd selle eeskirjade ja määruste ees koogutama. Peale selle kõige püüab Bruno pätte. Seejuures rakendab Bruno oma isiklikku õiglusmeelt, mispeale tal küll mõnikord sandarmite, politseiuurijate ja kauge Pariisi poliitikutega ütlemist tuleb.

 Selline mõnus krimka lugemiseks, aga samas pakub ka pinevust, pinget lisavad tagasivaated teise maailmasõja aja Prantsusmaa keerulisse aega.

Jaan Martinson nimetas raamatu  oma 2020.a. lemmikkrimkaks. Minul see raamat lemmikute hulka ei paigutu, kuid loen Bruno lugusid maalilisest Dordogne linnast kindlasti veel kui need ilmuvad. Mulle meeldivad äkilisemad raamatud. Need, mida ei saa käest panna kui magamamineku aeg käes.

  

21. Franz Herre☝☝☝

Maria Theresia - Habsburgide suur valitsejanna

Maria Theresia, die große Habsburgerin
Tõlkinud Anu Wintschalek
Argo TTP, 2019

 Kui kahekümne kolme aastane Maria Theresia 1740. aastal pärast oma isa, keiser Karl VI surma pärijannana Habsburgide valduste troonile astub, jälgib kogu ülejäänud Euroopa Austrias toimuvat skeptilise pilguga. Kas tõesti suudab nõrk naisterahvas riiki valitseda? Troonile ei pidanuks Maria Theresia paljude kaasaegsete arvates õieti tõusmagi: pärimisõiguse sai ta üksnes seepärast, et Karl VI-l ei olnud poegi, kes oleksid Maria Theresiast kauem elanud. Mõnevõrra tavatut olukorda asusid ära kasutama võimujanused naabrid: Preisimaa vallutas kärmelt Sileesia, aga teisedki vaenlased olid Habsburgide maid himustamas. Maria Theresia astus varmalt oma valduste kaitsele ja vastastel tuli leppida sellega, et Habsburgide soost kroonitud pea, kelle valitsejavõimetes nad olid kahelnud, kujunes oma ajastu üheks suurimaks reformijaks sõjaväe, halduse, riigiõiguse ja hariduse vallas. Maria Theresia kinkis oma mehele, Saksa-Rooma keisrile Franz I-le kuusteist last ning oli «esimene ema» mitte üksnes oma lastele, vaid kõigile oma suurriigi alamatele. Franz Herre on sündinud 1926. aastal Baieris Fischenis. Pärast ajalooõpinguid Müncheni ülikoolis töötas ta ajakirjanikuna ning oli aastatel 1962–1981 Saksa ringhäälingu Deutsche Welle peatoimetaja. Eelkõige on Herre aga tuntuks saanud suurepäraste elulooliste romaanide autorina.

Imetlust vääriv, kuidas praktiliselt kodumajandusliku haridusega noor naine meestekeskses maailmas  riigivalitsemisega toime tuli ja seejuures 16 last jõudis sünnitada .

Oli huvitav lugemine samal ajal kui teleris jookseb seriaal „Maria –Theresia“.

Hakkasin vaatama kuna tahtsin näha filmis tuttavaid kohti Viinis ja toita oma igatsust reisida taas Viini. Reis on koroona tõttu täpsustamata kaugusesse nihkunud. 

Ka film ise on huvitav ning kõrvale raamatut lehitsedes saab asjadest selgema, tükati ka hoopis teistsuguse pildi. Ajalooline tõde- kas see on filmis või raamatus. Filmis seda pole ja raamatus- kahtlen. Ajalugu kirjutatakse aina ümber ja film omakorda loob uue müüdi Maria Theresiast. 


20. Johanna Mo

Öölaulik

Nattsångaren

Rootsi keelest tõlkinud Ruth Laidmets
Eesti Raamat, 2021
Kuriteod Ölandil
Krimiraamat

 Uus põnevussari, kus kuriteopaigaks on Öland. Hanna Duncker on politseiuurija, kes isa surma järel pärast 16-aastast pausi kodusaarele naaseb. Hoolimata kõigest, mis seal kunagi juhtus. Hoolimata pilkudest ja kuulujuttudest kuulub ta ikkagi sealsesse mereäärsesse külakesse. 15-aastane Joel, keda on jõhkralt pekstud, leitakse surnult Möckelmosseni puhkeplatsilt. Joel oli Hanna parima sõbranna poeg ning juhtum saab Hanna südameasjaks. Nii inimese kui ka politseinikuna on Hanna see, kelle minevik on temast voolinud, ta on ellujääja, kellest saame lugeda mitmest raamatust: Ölandi kuritegude sari arutleb selle üle, kuidas on elada kuriteo järellaines, kui inimene ei suuda lõigata katki sidemeid oma mineviku ja kodukandiga. Johanna Mo on pärist Kalmarist ja elab perega Stockholmis. Kirjanikutöö kõrvalt tegeleb ta tõlkimise ja toimetamisega. Politseiuurija Hanna Dunckeri sarjaga tegi ta rahvusvahelise läbimurde. Sarja esimene raamat „Öölaulik“ ilmub 17 keeles.

Küll tahaks hõisata, et uus täht rootsi krimikirjanike hulgas, aga sulg tõrgub. Raamat mind, paadunud krimkalugejat,  ei rabanud, mida uuelt tähelt ootan. Otse midagi viga ka ei olnud,  kuid mõned tegelased olid minu jaoks ebausutavad (Rebecka). Uurimine oli konarlik ja pinnapealne, seda teostati nagu enda probleemide lahendamise kõrvalt. Üheski varasemalt loetus krimkas pole ma kohanud, et nii palju uurimistoiminguid – ülekuulamisi,  viiakse läbi telefoni teel jne. jne.

Järgmised raamatud kindlasti tulevad,  sest peategelane Hanna tahab teada, mis siiski tema isaga täpselt juhtus. Ma pole kindel, kas loen neid.

Kriminaalromaanide populaarseks tegevuskoht on saar. Sedapuhku toimub tegevus Ölandil.  

Samal saarel toimus ka Johan Theorini raamatute „Minevikuvarjud“ ja  „ Öine lumetorm”   tegevus.

Maria Adolfssoni tegelased raamatutes „Eksisamm“ , „Tormihoiatus“ ja „Kuradi ja mere vahel“ toimetavad  väljamõeldud Doggerlandi saarestikus .

Anna Jannsoni „Võõras lind“,  „Ulm Sinu eksitas ära“ ja „Ilusalongi saatusejumalanna“ (seda ma vist ei lugenud lõpuni) tegevus toimub Gotlandil.

Gotlandil tegutsevad ka Mari Jungstedti kangelased- „Surev dändi“ oli üks minu 2020 a lemmikutest.

Hetkel ei tule teisi saarekrimkasid meelde. Kui oskaksin seaksin endale nüüd sildid. Aga ei oska ja aega uurida ka pole.