23. august 2016

Leif G. Person "Suveigatsuse ja talvekülma vahel"

 „Minu elu on möödunud suveigatsuse ja talvekülma vahel. Noorest peast mõtlesin alatasa, et kui suvi tuleb, siis armun kellessegi, kes mulle tõeliselt meeldib, ja siis hakkangi päriselt elama. Aga kui ma olin ära teinud kõik selle, mis enne oli tarvis ära teha, oli suvi juba möödas ja alles oli jäänud vaid talvekülm. Ning see ei olnud elu, mida ma olin endale soovinud.“
Paneb mõtlema! Eeltoodu on lõik kirjast, mille spioon varjunimega Palverändur kirjutas oma sõbrale.  Raamatus kasutab külmavereline mõrtsukas seda lõiku Palverändurist raamatut kirjutava ajakirjaniku hüvastijätukirjana, pärast seda kui ta ajakirjaniku aknast alla lükkab.  
Kes loodab raamatus aega veeta ennasttäis arrogantse uurija Backströmiga ja nalja saada, peab pettuma. Bäcktrömi kohtab raamatus, kuid tunduvalt vähem kui Bäckström seda juhtumist oma triloogia (Leif G.Persson "Linda mõrva juhtum", Leif G.W. Persson "Kes tapaks lohe" , Leif G.W, Persson "Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast") lehekülgedel meenutab. Loetud raamatus kohtub peategelane Ameerikas FBI koolis veel ka special agent Backstroemiga.
„Suveigatsuse ja talvekülma“ vahel on 2002.a. ilmunud esimene raamat L. G. Perssoni Olof Palme mõrvatriloogiast. Seega on kaht raamatut veel oodata. Ei tüdi rootslased Palme mõrvast enne kui mõrtsukas 100% kindel.
Väsitav, aga huvitav lugemine. Palju on Rootsi kaitsepolitsei kujunemis- ja ajalugu, politseijõudude  intriige ja korruptsiooni. Viimastel lehekülgedel jõuab autor peaministri mõrvani.
Meeldetuletuseks  aadressilt http://kes-kus.ee/olof-palme-tapmine/
Sven Olof Joachim Palme (1927–1986) oli Rootsi poliitik ning peaminister 1969–76 ja 1982–86. Palme sündis Stockholmis ning tal puudus traditsiooniline sotsiaaldemokraatlik taust: tema isa Gunnar Palme oli rikas kindlustusärimees ja vanaisa Sven Palme oli samuti ärimees ning liberaalist poliitik. Olof Palme ema Elisabeth Sophie von Knieriem oli pärit Liivimaalt, tema vanaisa Alexander oli Vene impeeriumi senati peaprokurör ning Riiginõukogu liige. Isapoolsed esivanemad olid muu hulgas sellistest tuntud aadliperekondadest nagu von Born, de Geer, von Rotkirch, von Sydow jt. Olof Palme abikaasa Lisbet oli samuti aadlisoost, krahvide ja vabahärrade Beck-Friiside perekonnast.
Palme oli sotsiaaldemokraat ja Rootsi Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei juht.
Palmele ei meeldinud ihukaitsjaid kasutada. Neid polnud tal kaasas ka 1986. aasta 28. veebruari õhtul, kui ta koos naisega pärast kinoskäiku kodu poole jalutas. Kui Palmed olid Sveavägeni ja Tunnelgatani ristmikul sisenemas metroosse, et sõita koju umbes kahe kilomeetri kaugusel vanalinnas, ilmus mõrvar, tulistas Palmele kuuli selga, saatis teise kuuli Lisbeti poole ning põgenes Tunnelgatani kaudu ida suunas. Palme suri silmapilkselt, mõnede hinnangute järgi koguni enne kukkumist. Lisbeti kuul ei tabanud.
Tema mõrv on siiani lahendamata. 1988. aasta detsembris arreteeriti mõrvas kahtlustatavana Stockholmi allilmas tuntud Christer Petterson. Lisbet Palme tuvastas ta oma mehe tapjana ning Pettersson läks kohtu alla, kus ta mõisteti 27. juunil 1989 süüdi, kuid ringkonnakohus vabastas ta hiljem süüdistuse vähese tõendatuse tõttu. 1990-ndate lõpus tuli ilmsiks uusi tõendeid Petterssoni vastu, kuid mais 1998 keeldus Rootsi ülemkohus uut menetlust alustamast.


Tõenäoliselt loen läbi ka kaks järgmist raamatut, pikad ja pimedad õhtud tulemas.
Leif G. Persson
"Suveigatsuse ja talvekülma vahel"
Rootsi keelest tõlkindu Kadi-Riin Haasma
Varrak 2016
548 lehekülge.

17. august 2016

Gregoire Dalacourt "Tabamatu õnn"

40-ndates aastates kindlustusekspert peab oma elusündmuste üle arvestust rahas ja selle järgi on nimetatud ka peatükkide pealkirjad. "2 kohvižetooni" – esimene kohtumine tüdrukuga; „Kaks korda kallimad“- armastuse lugu; "Kaks korda kolmsada" -psühholoogi külastus lapseeas jne. 
Lõik jutustuse esimeselt leheküljelt  
Oma ameti tõttu teadsin, et ühe elu hind jääb kolmekümne ja neljakümne tuhande euro vahele.
……….
Kolmekümne ja neljakümne tuhande euro vahel, kui teist üle sõidetakse.
Kakskümmend kuni kakskümmend viis tuhat, kui te olete laps.
Pisut üle saja tuhande, kui te viibite lennukis, mis lömastab teid koos kahesaja kahekümne seitsme teise eluga“.

Samal 9. leheküljel võtab autor kokku oma elu ja leheküljel 62 piisab pool lehekülge assotsiatiivset, kuid mõtestatud teksti, et kokku võtta armastus.  Palju on neid, kes suudavad oma elu sõlmpunktid ja tähtsündmused mahutada ühele lehele. Alustades sünniga ja lõpetades praeguse hetkega. Peaks proovima.
Raamatu esimene osa on äärmiselt depressiivne ja valus. Kui katki on inimesed! Otsi põhjust lapsepõlvest (Freud). Otsi põhjust armastuse puudumisest.
Mõtlesin isegi poolelijätmise peale, nii masendav peale tööpäeva, nädalavahetusel suutsin lõpuni lugeda.
I osa moto on „Ärge raputage mind, ma olen pilgeni pisaraid täis“. Henri Calet „Karunahk“.
II osa on lootusrikas ja kolmas osa liigub helgemate sfääride poole.

Prantsuse autoreid tasub lugeda, prantsuse autorid kirjutavad teistmoodi võrreldes inglise keelest tõlgitutega ja kui tõlge täppi läheb, siis on lugemisnauding garanteeritud. Mulle meeldib ka Vikeraadiot kuulata, seal mängitakse mõnikord prantsuskeelset muusikat.

Gregoire Dalacourt
 „Tabamatu õnn“
Prantsuse keelest tõlkinud Margot Endjärv.
Eesti Raamat 2016
Sari „Nüüdisromaan“
190 lk.

16. august 2016

David Messer "Sigmund"

Taas üks ülestõusmise lugu. Intrigeeriv idee, seekord on surnuist üles ärganud Sigmund Freud.
Kirjanduslikult ei ole raamat küll selline meistriteos nagu „Ta on tagasi“,  Timur Vermes. "Ta on tagasi"  , aga huvitav lugeda, värskendab meenutusi Freudi teooriatest. Naerma ei aja, kuigi ainest huumoriks oleks küllaga- Freud külastab sekspoodi, tutvub internetiga, käib oma majamuuseumis Viinis, saab kirja, mis minevikus temani ei jõudnud jne. Nalja tegemine Freudi kulul ei ole ka autori eesmärk, pigem on raamat nostalgiline minevikumeenutus ja tuleviku avastamine Freudi poolt. Freud meenutab oma kunagisi kliente ja leiab samasuguseid kliente tänapäeval, inimese põhiolemus on jäänud samaks. Freud käib ülikooli linnas kollokviumil, kus Freudiks, Alfred Adleriks, Carl Gustav Jungiks ja teisteks Freudi kollegideks ja õpilasteks kehastunud üliõpilased väitlevad.  Raamatu lõpus peab Freudi tänapäevases Londonis  võõrustanud psühhoterapeut suure kaitse-kiidukõne Freudile.
Raamatus jookseb ka teine liin- noored ameeriklased Vietnami sõjas. See liin jääb kuidagi poolikuks, kuigi lõpus jookseb Freudi liiniga kokku. Teise liini stiil on võrdlemisi naivistlik, kuid see ei seganud minul raamatut nautimast.
Lk. 252 „Mööda mõõtmatut helesinist taevavõlvi sõudsid aeglaselt värvi muutes ja veidraid mustreid moodustades pilved. Taevane vool kandis neid tundmatust sügavusest sinna, kus ärka päike, ja tundus, et miski ei suuda häirida nende suursugust rivi. Vajunud õhkõrna rohtu, vaatasid nad päid teineteise vastu surudes ja käest kinni hoides taevasse, unustades aja ja lahusoleku.“

Raamatus on juttu Freudi kuulsast lapselapsest kunstnik  Lucian Freudist. Märgitakse ära fakt, et  Lucian Freudi maal, millel on tööhõivebüroo magava sotsiaaltöötaja elusuuruses akt, müüdi 2008.a. toimunud Christie’ kunstioksjonil rekordilise hinnaga 33,6 miljonit dollarit  vene oligarhile Abramovitšile.
Christie’ oksjonimaja pressiesindaja ütles ajakirjandusele: “See maal on lihtne ja mõnevõrra lõpetamata kirjeldus Freudi kunsti peamisest iseloomujoonest – lihavate inimeste ja asjade jõuline ja vaieldamatu kohalolek meie igapäevaelu väga materialistlikus ja tarbimisele häälestatud maailmas.” Maali näeb siin: https://en.wikipedia.org/wiki/Benefits_Supervisor_Sleeping

David Messer
Sigmund
Vene keelest tõlkinud Margus Leemets
Kirjastus Varrak

260 lehekülge

14. august 2016

Mihhail Baškiroff "Vanapagan" R.A.A.A.M. teater Kernu mõisas

2015. a intervjuus ütles lavastaja Sergei Potapov nii:
„Eestlased on olnud rahulik töökas rahvas, te ei ole agressiivsed, sõjakad, kuid läbi ajaloo on tuldud väljast ja tehtud nii, et te töötaksite nende heaks. Rootslased, sakslased, venelased on teid allutada püüdnud, aga kuskil on alati olnud see eestlane, kes ei allunud. Kultuuris on see vabadus säilinud. Kunstis, muusikas, kirjanduses, ja alles on see rahva traditsioonides.

Kunst ühendab inimesi, mitte ideoloogia. Praegu on oht, et kunstist tahetakse taas teha ideoloogiline relv. Mulle mõiste “ideoloogia” üldse ei meeldi, tähtis on hoopis mõte – minu mõte, näidendi mõte. Idee on minu jaoks liiga jõhker asi, nagu kirves. Parem puudutada vaataja hinge nõelaga, kui et talle kirvega lagipähe lajatada.
Ma ei meeldi ka plakatlikkus. Inimesed, kes räägivad, et nad teavad ja mõistavad teisi, on õnnelikud. Mul on nii, et tihti ei mõista iseennastki, kuidas siis veel kedagi teist.“
2015 aasta suvel lavastas Sergei Potapov R.A.A.M teatris „Libahundi“, kes juhtus nägema, teab umbkaudu ,mida oodata.

Sellel aastal on ette võetud Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ümber-kirjutatud versioon. Etenduse paik Kernu mõisa küün ja esietendus toimus eile 13. augustil 2016. Seega on minu muljed etendusest üsna värsked.
Etendus algas võimsalt. Nilpsavatest punastest tuleleekidest ja suitsust, põrgu avausest, ilmusid vanapagan ja tema eit. Kähisevad, peaaegu arusaamatud hääled, vali müristav muusika ja nüristav reha vastu kivi kriipimise hääl, paras-jagu müstiline ja õudne avastseen, kuhu ilmub Peetrus ja teatab Jürkale, et põrgusse enam hingi niisama ei saa. Jürka peab minema maale inimeseks ja püüdma õndsaks saada. Täpselt nii nagu Tammsaarel:“„Peetrus ütles: inime on patune, ei saa õndsaks, ei võigi saada, nii patune; tahab aga ei saa, võib-olla ei tahagi. Taevas tahab teada, kas tahab või ei taha, kas võib või ei või. Sellepärast ütles Peetrus minule, kui läksin hingede järele: änam ei saa. Kui tahad veel saada, mine inimeseks maa peale ja katsu, kas võid õndsaks saada. Kui võid, siis võib ka inime, ta ainult ei taha, aga kui ei või, siis ei või ka inime, ehk küll tahab. Ja kui ta võib, aga ei taha, siis saadame ta sinu kätte põrgu, ning kui ta ei või, ehk küll tahab, tuleb ta taeva ja sina ei saa enam hingesutsugi.“ Põrgupõhja uus Vanapagan. A. H. Tammsaare

Edasi enam nii tammsaarelikult ei lähe. Aeg maa peal, kuhu Jürka koos eidega saabub, ei ole ka päris tänapäeva Eesti, kuigi mõned viited, näit.  („pagulased“), on. Minu arvates pigem selline 90-ndate aastate metsik Eesti. Turuärimehed ja pisisullerid, nagu näidendi Ants, on tänapäevaks enamus kadunud, ilma teeb korruptsioon ja äri tase kõrgemal. Juula on näidendis prostituut, Ants narkomaa-nist kupeldaja ja väikeärimees, pastor moraalitu narkomaan ja politsei-emand kui tegelane natsifilmist.

Väga hästi mängitud. Tõstan taas Uukkivi teatriauhinna nominendiks. 
Kiidan ka Sulev Tepparti (pastor ) ja Martin Kõivu (Ants) tandemit. Naistest meldis enim Liisa Pulk Juula osas. Elina Reinhold oli pisut äratuntav, I vaatuses nagu aastaid tagasi „Titanicu orkestris“ ja II vaatuses pisut liiga füürer.







Meenub üks eriline stseen: Uukkivi kükitab lava eesserval, pöördub publiku poole ja küsib nagu muuseas: „kas keegi sai aru ka, mis siin toimub?“. Täna juba mõtlen, kas seda üldse oligi. Kaasaga õhtul koju sõites ja etendust arutades ütles tema, et midagi sellist ei olnud. No nüüd ei teagi, kas oli või ei olnud, aga fakt on see, et ega ma päris täpselt aru ei saanud, miks kõik laval toimus just nii, nagu toimus.

Kaasa palus kirjutada, et etendus oleks võinud lõppeda sellega, et Jürka oleks pääsenud taevasse ja seal oma Juula ja lastega kokku saanud, siis oleks inim-konnale lootus jäänud. Minu arvates lõppes nagu peab, nagu Tammsaarel, pean üle lugema.  Lavastaja kavalehel ütleb, et see hea lõpuga sentimentaalne lüüriline draama.
Enne kui kirjutan, kui väga mulle see etendus meeldis ja kui väga ma seda kõigile soovitan, ka sellest, mis mulle ei meeldinud.
Arusaamatuks jäi mulle muusikavalik. N.ö. lõpupalale „Viimne ratsu“ oskan veel oma mõtetes koha leida, aga miks pidi Ants esinema lauluga „Käime katuseid mööda“.
I vaatus oli sutsu liiga pikk, lõpupoole justkui kordas end.
Kui pisut sümboolsust lisada, siis oleksid tähed laest võinud alla kukkuda!
Mida tähendas Kalevipoja skandeerimine ümber „korstnajala“. Vastu hakkas kohatine võimendatud labasus. Mõnikord on „less is more“ mõjuvam. 
Aga noh, kui lavastajat võrreldakse Quentin Tarantinoga, siis Tarantinot ma väldin ja kui mõelda etendusele selle nurga alt, siis kõik eeltoodu sobis. 
Kõigi sel suvel nähtud etenduste taustal võimas ja huvitav etendus. Tõepoolest jälgid huviga ja mõte uitama ei lähe. Tabasin end kohati sellelt, et hoidsin hinge kinni:mis nüüd saab.

Soovitan kõigile, suurepärane võimalus panna punkt suveetendustele, sügis ilma järgi juba käes.

Tekst Mihhail Baskiroff  (Jakuutia)
„Vanapagan“
H. Tammsaare romaani „Põrgupõhja uus vanapagan“ ainetel)
Tõlkija Tiit Alte.
Lavastaja Sergei Potapov (Jakuutia)
Kunstnik Ervin Õunapuu
Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
Valguskunstnik Priidu Adlas
Ivo Uukkivi (Draamateater) – Jürka
Martin Kõiv-Ants ja peetris
Liisa Pulk- Juula
Elina Reinhold-Lisete 
Sulev Teppart-pastor

13. august 2016

A.S.A. Harrison "Vaikiv naine"

Mind köitis raamatus see, et ühe paari lugu jutustasid mees ja naine vaheldumisi, kumbki oma vaatenurgast. Mäletan üht vana prantsuse filmi „Abielu“, mis mulle väga meeldis, kus I seerias rääkis mees „meie loo“ ja teises naine. Kaks täiesti erinevat lugu. Raamatus küll mitte nii erinevad, kuid huvitavad lugeda. Nii on näiteks naisel ja mehel erinevalt meeles esimese kohtumise detailid, mõlemad eksivad teades täpselt, mida teine mõtleb.
Köitvalt kirjutatud raamat ja ka tõlkele pole midagi ette heita. Autor loob kaks suurepärast psühholoogilist portreed- mehe ja naise, ohvri ja tapja portree. Otsisin leebemat sõna "tapja" asemele, aga ei leidnud. Tahtsin kasutada "kättemaksja", aga toimunu ei ole ju tegelikult kättemaks.  

Psühholoogiline põnevik, kus pinge tõuseb märkamatult. Ka igati loetav abielu-romaan, kui nii võib öelda, sest abielus peategelased ei ole. Siinkohal jääb mulle arusaamatuks, kuidas nii tark naine nagu Jodi, mitmekordse ülikooliharidusega, ei tea seda, et kui pole abielus, siis pole õigust ka poolele varandusest.  
Minu jaoks tegi lugemise huvitavaks see, et Jodi on psühhoterapeut ning raamatu lehtedelt käivad läbi tema kliendid.
Jodi kreedo avaldub järgmises lõigus lk. 26  „Seni kui fakte pole avalikult kuulutatud, seni kui Todd räägib temaga eufemismide ja sõnakeerutuste abil, seni kui kõik funktsioneerib sujuvalt ja säilib pindmine rahu, võivad nad jätkata oma elu, kuna on teada, et hästi elatud elu koosneb tervest reast kompromissidest, mis tuginevad sind ümbritsevate inimeste aktsepteerimisele koos kõigi nende vajaduste ja eripäradega, mida alati ei õnnestu muuta oma tahtmise järgi ega suruda raamidesse, mis klapiksid konservatiivsete seltskondlike normidega. Inimesed elavad oma elu, väljendavad end ja otsivad rahuldust endale omasel viisil ja endale sobival ajal. Nad teevad vigu, langetavad kehvi otsuseid ja valivad ebasobiva aja, astuvad valesid samme, neil arenevad välja harjumused, mis teevad haiget, ning nad teevad kõrvalepõikeid. Kui Jodi on koolis üldse midagi omandanud ,siis just selle ning tänu Albert Ellisele, kes on psühhoteraapia kognitiiv-käitumusliku paradigma isa. Teised inimesed pole siin selleks, et rahuldada meie vajadusi või täita meie ootusi, samuti ei kohtle nad meid sugugi mitte alati hästi. Kui seda ei aktsepteeri, viib see viha ja vimmani. Meelearahu saabub siis, kui aktsepteerid inimesi sellistena, nagu nad on, ning rõhutad positiivset.“
Õige ju. Ja vale, miks muidu kooselu ei suju. Paarisuhtes peab mingigi vastustuse võtma ka teine pool, Toddil selleks tahe ja oskus puudub, sant lapsepõlv.
Jodi kaalus psühhoteraapiat õppides kas valida Adleri või Jungi instituut. Huvitav on see, et loen parasjagu Messer Davidi raamatu „Sigmund“, kus kohtun taas Freudi õpilaste Alfred Adleri ja Carl Gustav Jungiga. Huvitav, kas Jodi elu oleks läinud teisiti, kui ta näiteks oleks teinud valiku Jungi koolkonna kasuks. Kas Jodi oleks võinud oma lapsepõlvetraumast üle saada psühhoteraapia abiga ja kas see oleks päästnud tema abielu päästa. Oletused.. oletused.
Seda, et raamatus on liiga palju teooriat, ei tasu karta. Olen lihtsalt mulle tähtsad kohad välja noppinud. Kodusel raamaturiiulil on nii Adlerit, Freudi kui ka Jungi. Vana kiindumus psühholoogia vastu, kuigi psühholoogi minust ei saanud.

„Vaikivat naist“ lugedes meenus mulle, et nõukogude ajal oli tavaks pidada kirjanduslikke kohtuid. Olen minagi osalenud vähemalt ühel sellisel. Raamatu pealkirja mäletan ka „Härmalõngad heljuvad tuuleta“. Jodi ja Toddi üle saaks vägeva kirjandusliku kohtu pidada, seda enam, et raamatus kohtuprotsessi ei toimunud.

„Vaikiv naine“ on psühholoogiline põnevik, milles psühholoogiat rohkem kui põnevust. II osa, mis võiks vabalt krimka olla, ei anna mõõtu välja. Uurijad on kui statistid, kes on korraks tänavalt sisse astunud.
Ilmselgelt, eeltoodut üle lugedes, on minu lemmik raamatus kõigele vaatamata Jodi. Aga kellele naistest meeldikski vananev paadunud seelikukütt.
Kuuldavasti on Hollywoodis käsil ka film, kus Judi  osa mängib Nicole Kidman. Režissöör Adrian Lyne.







Pealkiri „Vaikiv naine“ on samane R. Straussi ooperi pealkirjaga, millele libreto kirjutas Stefan Zweig ise. Ooperis ihaldab vana mees  rahulikku väärikat vanaduspõlve  noore vaikse naise seltsis. Raamatu pealkirjal ooperiga midagi ühist ei paista olevat.


A.S.A . Harrison nime taga peitub kanada kunstnik ja kirjanik Susan Harrison (1948 –2013). Autor suri natuke aega pärast romaani „The Silent Wife“ ilmumist. Romaani saadab rahvusvaheline edu, on tõlgitud ligi 30. keelde. 






A.S.A. Harrison
„Vaikiv naine“
New York Timesi bestseller
Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar
Kirjastus Ersen 2016

279 lehekülge.

12. august 2016

Jaana Albri "Minu Kreeta"

Armas lihtne raamat. Eriti kasulik läbi lugeda neil, kes Kreeta saarele tööle asutavad või Hellenimaa mehise pojaga kooselu planeerivad. Minul pole kumbagi plaanis. Olen kaks korda saarel viibinud, seal palju  ringi sõitnud ja paljud raamatus mainitud kohad on tuttavad. Rethymno on ka minu lemmiklinn Kreetal. Lugedes sain kõrvutada oma turisti nägemust kaunist  saarest ja vaimustavast suveilmast kohaliku (autor ütleb, et tunneb end rohkem kohalikuna) muljetega.  

Selles, et Kreeta on kaunis ja imeline saar, oleme mõlemad veendunud. Siia riputan mõnedmeeleolutekitajad: Samaaria kuru ja minu lemmiktaverni "lagi" Rethymnos:



Raamatus on selliste pealkirjadega peatükid nagu „Välismaalasena võõras ühis-konnas“, „Tähistame nimepäeva“, „Usu koht igapäevaelus“, „Iseseisvus ja poliitika“, „Uus ja hullem kriis“ jne.  
Saab lugeda tõeliselt pirakast kreeka pulmast 1000 külalisega.
Lisas on „Kreeta, lugematute vaatamisväärsustega saar“ ja „Minu kui laisa koka lemmikroad, mida on lihtne ka Eestis valmistada“.

Pisut on raamatus ka rahulolematust ja protesti külaelu ja suguseltsi arhailisuse vastu. Meenub äsjaloetud „Mangode hooaeg“, kus Aafrikasse läinud noored sattusid ebausu ja  šamaanluse võrku.  Kreeta pole muidugi Aafrika, aga mõtlesin sellele, et eesti  naised on kahe jalaga tugevasti maa küljes kinni, suhtuvad küll kriitiliselt, kuid oskavad kohaneda ja oma uut elupaika armastada.  
Pisut on raamatus naiselikku silmakirjalikust, kui naised kinnisvarabüroos kliente taga räägivad eesti keeles, siis on ok!, aga kui seda teevad kohalikud teenindajad, siis on see vastuvõetamatu.

Oma tunded võtab autor lk. 226 kokku nii: „Minu kohati segaseid tundeid väljendab väga täpselt Rootsi paremat elu otsima läinud kreeka päritolu kirjanik Theodor Kallifatides oma teoses „Uus maa minu akna taga“ (ilmunud eesti keeles Loomingu Raamatukogus( 7/2015)). Pean tema kirjutatud lõigus vaid rahvused ära vahetama ning saan mind hämmastavalt ilmekalt iseloomustava mõttejupi:
„Minust ei ole saanud kreetalast, kuid ma pole ka enam see eestlane, kes ma uskusin end olevat. Ma ei ole ka läbi ja lõhki võõras. Ma lihtsalt ei oskagi öelda, mis minust on saanud.“
Hoolimata aeg-ajalt kurvameelsusele kaldumisest, usun siiski, et olen oma õnne sepp. Igast olukorrast ja paigast tuleb leida endale parim ning siis sellele keskenduda. Mina olen Kreetal enda jaoks õnne leidnud- ja sellest piisabki.“

Jaana Albri
 „Minu Kreeta“
Mineviku hõng Euroopa lõunatipus
Petrone Print
2016
238 lehekülge.


5. august 2016

Cécile Huguenin "Mangode hooaeg"

Lugesin raamatu ühe hooga läbi ja tekkis küsimus, miks on just selline pealkiri. Kas õhtul /öö hakul lugedes libises mõni lõik mu teadvusest mööda.  Guugeldades leidsin vanemast Õhtulehest Airi Ilisson-Cruzi  („Minu Austraalia“ autor) kirjatüki: „Mango hooajal on veel teinegi tähendus. Ja see on "mango hullus" - ehk aeg, mil palavus inimesed ametlikult segaseks ajab. ……. Ametlikus pressiteates nendib politsei, et tegu oli nö mango-hullusega, mis teeb inimesed tavalisest närvilisemaks ja tasakaalutumaks. ….Traagilisemad vormid - suurenevad kõikvõimalikud kuriteod ja lahvatab vägivald…..“
Nüüd ma saan aru! See käib küll otseselt Austraalia kohta, kuid küllap mangode kohta kogu maailmas. 

Kas „Mangode hooaeg“  on Anita ja tema ema Radikha või Anita tütre Mira ja Prantsuse aristokraatlikust suguvõsast pärit Laurent’i raamat või hoopis raamat kultuuride kokkupõrkest, saab selgeks kui läbi lugeda. Siin on kõike, aga hinge lõikab valusalt Mira ja Laurent’i  lugu. Nemad kahekesi on kaks noort inimest, kes humanitaarmissiooni raames rändavad Aafrikasse musta kontinenti päästma. 

Väga lähedased on mulle Anita mõtted lk. 80. „Ta tunnetas endas nende puudumist nagu jälge, mis jääb raskest sammust vajuvale maapinnale. Ta harjus mõttega, et ta ei näe neid enam kunagi. Tasahilju hakkas ta , peaaegu endale teadvustamata, täitma seda suurt tühjust. See oli kummaline ja häiriv tunne, mis meenutas, mõtles ta, seda, mida tuntakse, kui avastatakse oma aiast tundmatu lill, mida ta ei ole oma mäletamist mööda istutanud. Samal ajal avastas ta nüüd argliku rahuloluga, et tal oli omaenda elu, eraeluline konsistents. Ta oli elanud varem vaid lähedaste kaudu ja pärast. Mõlemad olid omad kombel tema elust lahkunud ning nüüd andis ta endale vaevumärgatava õiguse hõivata selles mahajäetud ruumis kogu ala. Pagenud sellele imepisikesele platvormile, tagasihoidlikkusse ja autonoomsesse iseendasse, suutis ta end tasakaalus hoida.“

Tähendusrikas ja maagiline raamat kultuuride sulandumise võimalikkusest ja võimatusest , integratsiooni võimalikkusest, ebausust ja sellest, mis juhtub siis kui ratsionaalne mõistus taandub irratsionaalse ees. Aga seda juhtub.
Raamatus on selline moto:
Te ohverdasite irratsionaalsuse jumalale selle suure kiusatuse, millele ta kartsite meeletult järele anda. Kui mõni teie lähedastest oli haige või ohustatud , lõhkusite te oma kollektsioonis ühe kuju. Meelega. Sest, lõppude lõpuks, professor, kunagi ei või teada.
Catherine Clement Sigmund Freud’i nimel.
  
Raamatu tutvustusest:  Anita on naine, kelles on segatud nii veri kui kultuur. Range inglasest isa püüdis temast kasvatada inglast, indialannast ema viis ta õrnas vanuses oma India perekonna hoole alla ja täiskasvanueas leiab ta end hoopis Pariisist. Ta ei tea täpselt, kes ta on, kuid on harjunud kohanema igal pool, kus ta on ümbritsetud oma armastatud inimestest. Mis saab aga siis, kui ta ühel päeval leiab end ilma nende armastatud inimesteta silmitsemas oma köögiseinale maalitud soovidepuud kalpatarut? Kas kalpataru suudab tagasi tuua tema kaduma läinud lähedased ja mis nendega õigupoolest juhtus?


Cécile Huguenin
„Mangode hooaeg“
Tõlkinud Margot Endjärv
Kirjastus Kunst 2016

177 lehekülge .

4. august 2016

Mehis Heinsaar "Unistuste tappev kasvamine"

Hea eesti asi e. siis „hea eesti raamat“. Kaunis selges keeles, imeilusate arusaadavate piltidega ja tegevuspaigad kõik tuttavad.
Raamatu alapealkiri "Jutte ja novelle, muinasjutte ja nägemusi siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid", annab aimu, mida kaante vahelt leida võib.
Kogumikus avaldatu on varem perioodikas ilmunud, kuid mina ühtegi lugu varem lugenud ei ole. (Ka pole ma oma aastavahetuse eesmärki, lugeda rohkem eesti kirjandust, täitnud.)  
Seetõttu olen rõõmus, et raamat oma värviküllaste ja salapäraste piltidega mu tähelepanu köitis. Sellest sai minu suveõhtute meelisraamat. Lugesin aeglaselt ja naudinguga. 
Autori tegelased otsivad õnne, armastust, vastuseid, mõtlevad lihtsaid mõtteid, milles kajastub lihtne ja aegumatu elutõde. Mitte midagi uut, kuid omapärasest vaatenurgast ja hea lugeda. Emotsioon, mis raamatut käest pannes alles jääb on pisut nukrameelne, kuid puhas ja helge.

Jutustuses „Kuu teine külg“ mõtiskleb  Tõnu Tender lk. 23. nii: „Ja siis tuli mulle ennist  selline mõte, et inimese elu  teine pool on nagu kuu tagumine külg. Sest vaata, kui sa oled noor, mõtled sa selle elu teise poole kohta igasuguseid asju välja, kujutledes sinna kõiksugu sündmusi sisse, et kuidas sa siis elama hakkad ja mis huvitavad mõtted sul kõik saavad olema ja nii edasi. Aga siis tuleb lõpuks välja, et see kõik on vale. Et ühel heal päeval, mis jõuab tegelikult kätte kaunis ruttu, oled sa lihtsalt kohal. Ja sind nagu ei huvitagi enam, kuidas seal teisel pool õieti olla on - see tähendab nüüd siis siinpool juba. Sa lihtsalt elad sellist ilma suuremate mõtete ja sündmusteta elu ning ongi kõik. Samas ei pruugi see elu kurb olla, sugugi mitte. Vahel paneb lausa imestama, kui vähesest inimesele tegelikult piisab…. Ja ometi muudab selline olukord kuidagi ebamääraselt rahutuks. Miks see nii on, ma ei tea. Kas teie teate?“
Jutustuste peakirjad ise on mõtlemapanevad: „Unistuste tappev kasvamine“, "Hiiglasuur lakkamatu mõte", „Ülejäänud elu õnnenatuke“ või sellised vimkaga nagu „Kingade elu“ (ja muuseas põnev elu!) ning "Muinasjutt ohtlikust kohvi-tassist".
Meelde jäi ka selline kaunis sõnaühend autorilt „meeli võnkuma panev vein“.
Lugeja rändab koos autoriga läbi Eestimaa tuntud kohtade:  Haeska, Pilistvere, Kassari, Pikasilla,  Suislepa küla,  Matsalu, Rõngu,  Otepää ,Vändra ja mitmed teised.
Marge Nelgi pildid on raamatu lisaväärtus. Pildid on pärit sellisest toredast blogist http://margenelk.blogspot.com.ee/
See pilt on jutustuse „ Unistuste tappev kasvamine“ taustaks..


















Veel üks lõik, jutustusest „Kui öökull huikab meid“ lk.123 „Rändajad on kõik. Unes või ilmsi, ükskõik kus või mil viisil. Ka siis, kui elatakse suurlinnas, ollakse ikka vaid teeline lõkke ääres, kühmus, külmetav olend, kare mantel õlgadel, kohmetunud käed tule poole sirutatud. Mõni vaatab siis hajameelsel ilmel tulle ja tunneb mõnu olemasolemisest, unustades kõik muu. Keegi teine kusagil järgmise lõkke ääres heidab pilgu hirmunult öösse ning mõtleb, mis ootab teda ees hommikuse teekäänaku taga. Ja on hea, kui teisel pool lõket istub reisikaaslane, kes sind mõistab, kes sulle sel teekonnal toeks on, kes su hirme peletab ning mantli peale asetab, kui silmad kinni vajuvad. Aga tihti teda polegi. Inimene on siis päris üksi keset suurt ja tumedat metsa ning ainuke sõber on talle see ahtake lõke, mis iga hetk kustuda ähvardab, kui teda uute okstega toitmast unustada“ .


Raamat kõigile, kelles on alles laps, kes armastab muinasjutte ja maagiat!

Mehis Heinsaar
"Unistuste tappev kasvamine"
Illustreerinud Marge Nelk
Toimetanud Piret Põldver
Kujundanud Mari Ainso
Kirjastus Menu 2016

231 lehekülge. 

2. august 2016

Deon Meyer "Surnud enne surma"

Krimkasõbrana üritan vähemalt kõik ilmunud korraks kätte võtta, lahti lüüa, lehitseda, lõpuni lugeda või kui ei meeldi, siis pooleli jätta, kuid mitte enne kui 50. lehekülge.  Deon Meyeri raamatut lehitsedes arvasin, et jätan pooleli, kuid mulle pakkus huvi tegevuspaik- Lõuna- Aafrika. Olen ise Kaplinnas ja Kapimäel käinud 18 aastat tagasi, imekaunis linn.  Umbes sel ajal, 1996.a. ilmutas Meyer ka oma raamatu
Kuid lugesin „Surnud enne surma“ ühe hooga lõpuni, põnev oli. Pealkirjale ei tasu liiga palju panustada. Raamat on tõlgitud inglise keelest, kus see tõesti kandis pealkirja „Dead before Dying“. Meyer avaldas raamatu afrikaani keeles, kus see kandis nimeFeniks“ ja saksa keeles ilmus raamat pealkirjaga „ Der traurige Polizist“.
Raamat on hoogne ja tegevusrohke. Peategelane kapten Mat Joubert püüab kurja-tegijat, kes tapab mehi (näiliselt muidugi ajendita) buuri sõja päevilt pärit ajaloolise mausriga. Ohvrite vahel sidet ei tuvasta ja lahendust ei paista.  Appi tuuakse ka selgeltnägija.
Mõrvade ja röövide osakonna kolonel nõuab lisaks 100 % kvaliteetsele tööle alluvatelt kehalist ja vaimset tervist. Ta seab alluvad valiku ette: kas kaalust maha võtta, joomine ja suitsetamine lõpetada või kaob töökoht. Mat Joubert saadetakse koguni psühholoogi juurde, kuna ta pole üle saanud 2 aasta tagusest abikaasa surmast.
Nii ongi Mat Joubert arsti, psühholoogi ja dieediõega mees. Aga ilma naiseta ja kaks aastat ilma lähisuhteta. Kuna kapten on 34 aastane, siis on raamatu ka piisavalt seksi ja sellele mõtlemist.
Vaatamata Kaplinna igapäevasele kuritegevusele, võikatele mõrvadele ja Mat Jouberti isikliku elu sasipuntrale, puudub raamatus põhjamaade krimkadele omane äng. Ma ütleksin, et autori suhtumises oma peategelase isiklikele probleemidele seksi ja toiduga on huumorit ja peent irooniat ning see sobib mulle.
Näiteks Mat Jouberti dieedivõitlust kirjeldatakse lk. 249 nii: „Suur nälg tabas teda uuesti kohe pärast kella nelja oma kabinetis, kus ta oli ametis juurdluse nimekirjade ja tabeli ülevaatamisega, et leida uusi võimalusi. Nälg oli nagu mingisugune ootamatu taipamine, mis purustas pikselöögina tema keskendumisvõime- algasid krambid, korinad sooltes, käe värisemine, kummaline peapööritus ja kindel teadmine, et ta tahab praegu süüa, noa ja kahvliga relvastatult laua taga istuda ning rünnata kartmatult ja pühendunult taldrikutäit toitu- paksu ja mahlast biifstekki,  koos hapukoorega fooliumis küpsetatud kartulit, rammusas juustukastmes lillkapsast, tomatite ja sibulatega rohelisi ube ning suvikõrvitsaviilu, millel sulab tasapisi või sellal, kui ta kogu sellele kraamile soola ja pipart peale raputab.“
Autori toiduarmastus paistab raamatust välja, tutvustuses on öeldud, et ta armastab söögivalmistamist.

Olgu mainitud, et raamatu ilmumise ajal 1996.aastal ei teatud või teati vähe sellest, et kolesterool ei olegi vaenlane nr.1 . LCHF (Low Carb High Fat) toitumine oli tõenäoliselt tundmatu ning  Mat Joubert pandi rasvavaesele dieedile. Loodan sellele vaatamata, et ta saavutas piisava vormi, mis võimaldas tal politseisse edasi jääda.J
Guugeldades leidsin, et nii ongi. Autoril on sari, milles peategelane üks selle raamatu kõrvaltegelasi Benny Griessel, kuid ta kirjutas edasi ka Mat Jouberti raamatuid. Loetud raamatus viibis Benny põhilise aja viinaravil ja sealt lahkudes püüdis kinni kavala pangaröövli.
Saksa ja Lõuna-Aafrika ühistoodanguna jõudis teleekraanidele seriaal „Cape down“, kus Mat Joubertit mängis Trond Espen Seim. Mulle meeldib vaadata, milline tegelane võiks välja näha. Väga sümpaatne ja mitte üldse ülekaaluline.













Mina Loeksin Deon Meyeri raamatuid veel. Värskendavad oma lihtsuses.

Deon Meyer
„Surnud enne surma“
Inglise keelest tõlkindu Peeter Villmann
Varrak 2016

366 lehekülge

1. august 2016

"Öös on asju" Pärnu teatris "Endla"

Keskkoolis lugesin Mati Undi „Hüvasti, kollane kass“. See oli vau-efekt nagu tänapäeval öeldakse: nii aus, nii otsekohene, täpselt nii nagu ma ise mõtlesin.
 Edasi tulid „Võlg“, “Kuu nagu kustuv päike“ ja nii edasi ja nii edasi. 1990.a. ilmus „Öös on asju“. Selleks ajaks oli Unt oma esimestest raamatutest välja kasvanud ja seda minagi. Unt tundis raamatus mõnu sõnade ja  mõtetega mängimisest ja nende peapeale pööramisest. Teoreetikud vaidlesid, millega on tegu, aga mulle raamat meeldis: selline romaan –kollaaž, filosoofiliste aruteludega, mitmete viidetega autori poolt loetule. Kas ma ka sellest aru sain? Omamoodi kindlasti ja kas üldse on õiget arusaama.
No ega ma kõike raamatust ei mäleta, aga ühe tsitaadi oma vanasse lugemispäevikusesse olin kirjutanud: „Ahaa, teater! Just siin pakutakse vaatajatele kontseptsioone ja need võetakse rõõmuga vastu. Kontseptsioon tähendab seda, et kunstil või tema tegijal on mõni idee, mida ta tahab meiega jagada. Näiteks siin teatris on mulle pakutud järgmisi mõisteid: armastus on parem kui vihkamine, rahu on parem kui sõda, tõde on parem kui vale, looduse hoidmine on parem kui looduse saastamine, imik on parem kui aatomipomm, ilus on parem kui inetu. Ei mäleta, et oleksin lavalt kuulnud üleskutseid: tapa! põleta! poo risti! hoora! ilgu! Armastan kunstnikke sellepärast ,et nad on head ja inimlikud. See kuulub nende loomusesse.“

Ja ennäe –etenduse alguses loeb salapärane hääl lava tagant just selle lõigu ette.
Enne kui etenduse juurde minna - kas teatrivaataja peaks olema enne etendust romaani lugenud. Hea oleks, siis mõistab mõtelda, kas ja kuidas seda raamatut üldse on võimalik lavale panna ja saab natuke aru lavastaja taotlustest. Minu abikaasa ei ole raamatut lugenud, tema vaatas etendust nagu teatrieksperimenti, pole paha seegi variant.
Ma ei tea, kas teise vaatuse ajaks jäid saali need, kes olid lugenud või need ,kes ei olnud ja kas sel on üldse tähtsust. Ega algulgi rahvast palju ei olnud, II vaatuse ajal pisut vähem.

Rahvas armastab klassikalist sõnateatrist, aga nagu kaasaegne teatriteooria ütleb, on teatril palju rohkem väljendusvahendeid kui sõna . Selle teistmoodi teatri-tegemisega tutvumiseks on „Öös on asju“ väga hea. Mitte liiga arusaamatu, mitte väga pikk ja piisavalt on mängu ilu.
Mulle meeldis Sander Rebane. Abikaasa sain teatrisse kaasa, sest tema lemmiknäitleja Pärnu teatris Indrek Taalmaa mängis. Kaasa nimetas näiteks, et I vaatuse taksojuhis oli Taalmaal tuntavalt Baskinit.






Lavakujundus ja video olid andekad, nimetaksin koondmuljet  Mustamäe valsiks. 










Tegelased olid paraku nii ühesuguseks tuunitud, et kaugemalt oli raske aru saada, kes on kes, ainult hääle järgi.










Karta on, et kaua seda etendust mängukavas ei ole, aga etenduse vaatamisega ei kaota midagi, võidab küll.

Mind juhatas etendus taas Undi juurde. Otsisin Undi raamatud  riiulil üles, lõin „Öös on asju“ lahti ja sattusin lk. 157 sellisele lõigule „Mu enda vaated on nimelt äärmiselt muutlikud. Arvan täna üht, homme teist, olen selle poolest laialt tuntud. Ühe öö jooksul võivad mu mõtted sada kaheksakümmend kraadi  pöörduda. Täna nimetan musta valgeks, homme kollaseks või lillaks.“
Meenus kohe lõik Undi „Võlast“ : „Aga see ei loe midagi, et ma nii võin mõelda. Ma võin ka teistpidi mõelda. Ma võin üldse igatpidi mõelda“. See oli mu noorepõlve kreedo.
Mulle etendus sobis. Kogesin rõõmuga, et Pärnu teater tuleb uurepäraselt toime nii erinevate etendustega: „Tramm nimega iha“, „Pao Pao“ ja“ Öös on asju“. Abikaasa seevastu küsis ,et ei tea ,kas näitlejad ise ka seda tükki tehes rõõmu tunnevad või tegid ainult tööd. Mina arvasin, et mängurõõmu ikka ka, sest mängu on rohkesti.
Igatahes tasub enne etendusele minekut lugeda läbi tutvustus teatri kodulehelt ja targa inimese arvamus siit http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/ikkagi-peamiselt-doktorantidele/

Pärnu teater „Endla“
„Öös on asju“ 
Autor  Mati Unt
Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu (Tartu Uus Teater)
Valguskunstnik Ivar Piterskihh (Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilane)
Videokunstnik Argo Valdmaa
Mängivad: Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Priit Loog, Lauri Mäesepp, Sander Rebane, Tambet Seling ja Indrek Taalmaa.
Pildid pärit internetist.

26. juuli 2016

Karoline Ramqvist "Valge linn"

Võluv raamat.
Raamatu peategelane Karin on naine, kes on kaotanud armastatu, kohaliku maffia peamehe ja elab nüüd üksi tundmatu linna talvise äärelinna võimsas villas. 
Seda raamatut lugedes ei tohiks teha panust sisule, lubatud sisu on raamatus olemas, kuid raamatu teeb võluvaks just see, kuidas see kirjutatud on.
Ühe maffialese elu saaks ju põnevust pakkuda küll, kuid põnevust raamatus ei ole. Kildhaaval avaneb Karini varasem elu. Ainus, mis Karinit pärast mehe kaotust püsti hoiab on hoolitsemine pooleaastase tütre Dreami, mis tähendusrikas nimi, eest. Lapse eest hoolitsemine on Karinile teadvustamatu ellujäämisinstinkt, kõike-hõlmavat emaarmastust siit ei leia. Muust tegevusest peale lapse eest hoolitsemise on Karin loobunud. Maja on lumme mattunud ja hooletusse jäetud, kütet jätkub vaid mõneks päevaks, külmkapp on tühi, harva käib pizzapoiss. Maksuamet soovib maja müüki panna, raha hakkab otsa saama ning Karin peab oma talveunest ärkama ja hakkama otsima välja-pääsu. Nii ta külastabki heas usus mehe kuritegelikke sõpru: „pidime ju olema nagu üks pere“. Vanad sõbrad ei taha teda enam tunda. Ainus, kes naisele kaasa tunneb on maksuameti naisametnik, kuid tema kaastunnet Karin ei soovi.
Lõpuks Karin leiab väljapääsu, välja lööb naiste solidaarsus. See väljapääs, üks võimalikest elus, on sama väär kui Karini endine elu.
Tegevustiku taustaks on urbanistlik jäine, külm ja lumine maastik.

Karolina Ramqvist (1976), üks oma põlvkonna mõjukamaid Rootsi kirjanikke, pälvis romaani „Valge linn“ eest P. O. Enquisti kirjandusauhinna. Autor on Rootsis tuntud feministlik kirjanikuna, seega tasuks raamatu sündmustevaese sisu peale mõelda ja allhoovusi avastada.








Nagu öeldud, mind võlus tekst.
Tekst on väga naturaalne, autor kirjeldab varjamatu aususega rasedusarme, lapse imetamist, kõiksugu kehavedelikke, mis naiseks olemise ja lapsesaamisega kaasas käivad: kaka, piss, okse, tatt, veri.
Lk. 6 „Ta tõmbas kõhu kätega siledaks, kallutas end ette ja uuris nahal kõrguvate läikivate armide reljeefi, mis ulatus niuetest nabani. Talle meenus, kuidas viimasel lennul New Yorki äratas teda valjuhääldist kaptenihääl, mis soovitas vaadata alla Islandi peale. T a oligi küünitanud end seda peaaegu üleni liustikega kaetud saart vaatama ja näinud jääs joonekesi. Tuhanded mustad jõed, mis hargnesid jäisel maastikul nagu hiiglaslikud juuksed.
Rasedusarmid tema kõhul nägid just samasugused välja ja kui ta nüüd alla nende peale vaatas, tundusid need olevat niisama kaugel nagu tookord see jää, mille kohal ta kümne tuhande kilomeetri kõrgusel  lendas.“

Tekst on ka väga poeetiline, siinjuures tahaksin sügava kummarduse teha tõlkijale.
Lk. 18 „Väsimus oli hele ja sakiline. See nirises mööda teda alla nagu vihm ja hajutas oma vaikse kohinaga tema mõtted.“

Lk. 13 „Ta tahtis heita terassi ette jäätunud kaljunukile ja lamada seal, kuni kivi halastaks ta peale ja muudaks ta osakeseks endast. Ta tahtis olla üks selle suure raske rahuga, mis seal väljas paistis valitsevat. Või siis kruusakivi lume all kaljulõhes või tuules kõikuvalt männilt lumele langev okas. Niiskus õhus, lume-helves, mis tekkis külmaga ja kadus koos sellega. Udusulg luigel, kes üheskoos teistega veepinnal jääpankade ja lainete kiuste edasi õõtsus, laskmata end häirida sulgi sasivatest tuuleiilidest ega pakasest, mis neid ja kõike nende ümber oma haardes hoidis.
Ta tahtis samadel tingimustele eksisteerida, olla oma allkäigu suhtes sama ükskõikne ja kartmatu.“

Kui lugeda teksti nagu maali, siis on see värvivaene. Valge:  lumi ja rinnapiim; hall: taevas ja jää; must –aknad; sinine- laigud jääl.
Lk. 85 „Maastik , mis talle pärast parki avanes, oli tühi ja värvitu, selle mahajäetus oli sama vahetu kui see, mis tema enda sees valitses. Läänetaevas rippus valge kuu, õhuke nagu võipaber , ja ainus, mis sujuvaid jooni lõhkus , oli üks bussipeatus ja vast kerkinud elamukvartal. Taevas lagendiku ja tee kohal oli selge.“

Karolina Ramqvist
„Valge linn“
Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe
 Eesti Raamat 2016
„Nüüdisromaan“

143 lehekülge

25. juuli 2016

Rachel Abbott "Maga hästi"

Põnev psühholoogiline krimka. On nii arvatavaid kui ka tegelikke kuritegusid, on tubli uurija ja tema meeskond, keda nii head kui pahad tegelased üritavad ninapidi vedada.
Mind hoiatati ette, et mitte miski pole nii nagu näib, seetõttu lasin fantaasial vabalt lennata ja kujutasin ette palju üllatavamat lõppu kui tegelikult oli. Põnev oli siiski ja see on põhiline, mida  krimkalt ootan. Kusagilt olen lugenud midagi sarnast, et kriminaalromaan, milles lugu leiab lahenduse ja pahad saavad karistatud, pakub lugejale mõttes kindlustunnet ja sellega lohutust, et rikutud rahu ja stabiilsus taastatakse. Keerulisel ajal ka väga vajalik.
Aasta krimkade edetabelis paneksin selle raamatu üsna etteotsa.

Tutvustusest:
Kui Olivia Brookes politseisse helistab, et teatada oma abikaasa ja laste kadumisest, on tal põhjust karta halvimat – see ei ole esimene tragöödia tema elus. Kaks aastat hiljem kutsutakse politseikomissar Tom Douglas taas selle perekonna majja, seekord on kadunud Olivia ise. Ja siis leitakse verd. Politsei tahab avaldada tagaotsimiskuulutuse, kuid kõik perepildid on albumitest, telefonidest ja arvutitest on hoolikalt kustutatud. Kas minevik on Olivia kätte saanud? Maga hästi ... kui saad. Sa ei tea, kes sind jälgida võib.

Rohkem vist küll naistele suunatud raamat, mulle tuletas meelde „Ei. Tohi. Magama. Jääda.“ küllap seetõttu, et jälle üks psühhopaadist mees ja veel hullem!

Väike stiilinäide lk.191 „Mul oli hakanud tekkima tunne, et minu sisse on pesa teinud hiiliv elutus, mis uhub rahutunnet ära ja asendab selle musta tühjusega, vaakumiga seal, kus peaksid olema emotsioonid. Ja see elutus kasvas ning tungis mu igasse hingesoppi, sirutades oma sünged haarmed välja, et lämmatada kõik loomulikud reaktsioonid.“

Peategelane kuulas Judy Tzuke „"Stay With Me Till Dawn".
Kaunis laul ja hääl!

Rachel Abbott
Maga hästi
Inglise keelest tõlkinud Eve Rüütel
Kirjastus Tänapäev 2016

344 lehekülge