23. märts 2017

David Brooks "Tee iseloomuni"

Nautisin selle raamatu lugemist. Ma ei ole kaotanud lootust, et inimene saab end kasvatada ja paremaks muutuda, aga ka targemaks ja kiiremaks. Eks need „Äripäeva“ psühholoogia sarja raamatud ongi eneseabi raamatud, ainult põhjalikumad, paremad ja teaduslikumad, kui arvestada kasutatud kirjanduse ja viidete rohkust raamatu lõpus.
Huvitavad lugeda igatahes, ka siis kui endal plaanis muutuda ei ole. Mõtlema paneb see raamat igatahes.
Mulle meeldis raamat kuna siin oli rohkesti juttu inimese moraalsetest väärtustest ja peaaegu üldse mitte sellest, kuidas töökohal ja äris edu saavutada, olla motiveeritum ja teistest edukam.

Autor vastandab need püüdlused kahe tegelaskuju, Adam I ja Adam II kaudu. Need Adamad laenas ta Joseph Soloveitšiku 1965.a. ilmunud raamatust „Üksildane usklik“.
Adam I on inimloomuse väline karjäärile orienteeritud  ambitsioonikas tegelane, kes tahab karjääri teha, maailma vallutada, lõputult edasi pürgida ja luua ning oma saavutusi nautida. Kõik head omadused. Adam II on inimese sisemine loomus, kes kehastab moraalseid väärtusi, ei pea silmas ainult karjääri tegemist teha vaid soovib leida oma kutsumuse. Seejuures on Adam II-le tähtis vahe tegemine hea ja kurja vahel ja soov hoida oma hing puhas. 
Kahe Adama vastuolu on ületamatu ja välisele orienteeritud Adamat ei saagi täielikult lepitada sisemise Adamaga.
Küllap kogevad sellist vastuolu kõik, kui nad pole just pühakud, kes võtavad mõnikord aega, et elu üle järele mõelda ja küsivad endalt, mis on elu eesmärk.
Raamatus rõhutatakse tagasihoidlikkuse ja alandlikkuse teed sisemise mina arendamisel. Alandlikkus tähendab, et inimene on valmis end taandama ja on vaba vajadusest kogu aeg oma üleolekut ja paremust tõestada. 
Tänapäevaga selline õpetus muidugi ei haaku. Tänapäeva kultuur julgustab ja õpetab meid karjääri tegema, olema parem ja nutikam teistega, kuid jätab meid üksi siseelu arendamise suhtes. Ja ega moraalitunnetust endas ei saagi punkthaaval arendada nagu edukust, Adam II arendamiseks ei ole seitset kokkuvõtvat punkti. Parim õpetaja on väärtilukirjandus. Autor jagab oma õpetusi lugude kaudu: me peame lugema väljapaistvate inimeste elusid ja püüdma  aru saada nende elutarkusest.
Ja elulugusid on raamatus seinast seina: Augustinus (sünd. 354), Mary Anne Ewans /alias George Elliot, „Veski Flossi jõel“ autor, (sünd. 1819), George Marshall (sünd. 1880). Nimetatuid teadsin.
Kõik lood ei inspireeri, jäiävad kaugeks. Paljud nimed on üldse tundmatud - Ameerika lugejale tõenäoliselt mõistetavad. Ka ajaliselt kauged, Augustinusest oli huvitav küll lugeda, aga kas see lugu tänapäeva inimest ka inspireerib, kahtlen.
Autor on religioosne inimene, sellest ka palju religioosseid arutlusi, see mind ei häirinud.  
Teema, millest autor kirjutas, on tähtis.
Moraal muutub ajas, kuid ka muutunud moraalinormide alla ei tohiks mahtuda tõejärgse ajastu tegijad: korruptandid ja altkäemaksuvõtjad, kes ei tunne end enne süüdi kui kõik kolm kohtuinstantsi on nad süüdi mõistnud; suurpangad, kes rahapesu skeemis osalesid; JOKK –skeemitajad.


David Brooks
"Tee iseloomuni"
New York Times bestseller nr.1
Economist 2015 aasta parima raamatu nominent.
Äripäev 2016

Tõlkinud Pille Peensoo

21. märts 2017

Erik Valeur "Seitsmes laps"

Raamat väga kannatlikele. 605 tihedat lehekülge ja esimesed 450 lehekülge põhiliselt tutvustatakse lugejale tegelaste tausta ja elu, Taani rahvusministeeriumi argipäeva ja võimuvõitlust.
Kannatlikud lugejad saavad lõpuks oma tasu kätte. Raamatu lõpp läheb põnevaks ja üllatab.
Aga enne lõppu kordub jutustuses palju sündmusi ja seiku, neid kirjeldatakse erinevate tegelaste vaatepunktidest. Juhtuvad mõned surmad, mille puhul alati kerkib küsimus: mõrv või õnnetus. Kõrvalepõiked minevikku teevad lugemise vaevaliseks ning pikka vahet ei tohiks lugedes pidada, järg kaob käest.

Kõik saab alguse anonüümkirjast, mis saadetakse kuuele Kongslundi lastekodu endisele  kasvandikule ning ajalehe „Vaba nädalalõpp“ ajakirjanikule.
Kirjaga on vaeva nähtud: aadressi ja nimetähed on välja lõigatud ning kokku kleebitud vanast ajalehest. Kirjale on lisatud foto villast, kus asub Kongslundi lastekodu; pilt seitsmest väikelapsest Kongslundi väikelastetoas 1961.aastal; koopia adoptsiooniblanketist, millel John Bjergstrandi nimi ja paar beebisokke.

Anonüümkiri viib kokku pildil kujutatud seitse lastekodu kasvandikku, paneb kihama Taani Rahvusministeeriumi, kus töötab üks pildil kujutatutest, samuti telejaama, kus töötab teine. Miks see kiri kõiki nii  ärevile ajab, et Rahvus-ministeerium palkab endise politseiülema anonüümkirja jälgi ajama - kirjanik siin niidiotsa lugejale ei ulata. Lugejal on vaba voli ise põhjust otsida ja ta keskendubki koos tegelastega küsimusele: kes saatis kirja.

Raamatu sündmustik jaotub aastatele 1961- 2008. Taanis seadustati abort 1973.aastal. Kongslundi lastekodu oli koht, kuhu naised said soovimatud lapsed ära anda. Lastekodu pühendunud juht Magda Laadegaard ja Emade Abistamise Ühing leidsid lastele uued vanemad. 2008.a. tähistab Kongslundi lastekodu 25 aastapäeva ja endisse juhataja Magma Laadegaardi juubelit.
Tegemist ei oleks Põhjamaade kriminaalromaaniga kui siin puuduks ühiskonnakriitiline pool. Juttu tuleb abordivabadusest, naiste õigustest ja immigrantidest. Rahvusministri,  kes on raamatus  just saamas peaministriks, valimisprogramm sisaldab abordi lubamist vaid meditsiinilistel kaalutlustel. Suure osa raamatust hõlmavad adopteeritud laste suhted oma kasuvanematega ja pärisvanemate otsingud.

Romaani peategelased on orvud pildilt.
Orla Berntsen, rahvusministeeriumi kantseleiülem. Rahvusminister Ole Almind-Enevold andis oma kantseleiülemale ametisse astumise päeval kaasa sententsid, mis väidetavalt aitavad vajadusel leida absoluutselt õige tee.
Lk. 47 „See, kes tahab maailma valitseda, peab selle muutustele reageerima.
Kes eelistab kaastunnet eesmärgikindlusele, minetab oma otsustavuse.
Kes valib tulemuse asemel leebuse jääb tasuta.“
Soren Severin Nielsen- advokaat, rahvusministeeriumi suurim vaenlane- immigrantide esindaja elamisloa ja väljasaatmise kohtuprotsessides, võidab harva aga on seda innukam.  
Soren õppis koos Orlaga ülikoolis juurat. Rahvusminister, kes toona oli nende õppejõud, palus noormeestel  üles kirjutada maksimaalselt seitse täiesti üldist omadust, mis ei sobi kokku tulevase juristiga. Soren kirjutas lk. 177: laiskus, võimuiha, ebalojaalsus, valelikkus, ahnus, ülbus, tundetus.  Orla kirjutas vaid ühe – otsustamatus.
Peter Trost- telekaneli Chanell DK edukas saatejuht
Asger Dan Christoffersen –täheteadlane. Asger on lahutatud, oma tütrest räägib nii lk. 329 „Mu tütar on nüüd viisteist. Imelik. Mõtlesin, et niisugune igatsus ei kustu kogu elu jooksul. Isa igatsus oma ainukese lapse järele…. Et seda ei saa tõrjuda ega ka kuidagi piirata. Aga siiski. Mõne aja pärast hakkas see kahanema, just nagu oleks armastus esitanud suuremaid nõudmisi kui üksnes liha ja veri… Ja siis ma sain ühel päeval aru: igatsus on midagi sellist, mida justkui mõjutaksid Maa teised osakesed, mis on vastupidi laetud. See mõju sõltub muidugi elu kolmest tugisambast: kaugusest, liikumisest – ja ajast. Ainult nendest kolmest. Nii et kui me ootame piisavalt kaua ilma kontakti loomata ja jõuame teineteisest piisavalt kaugele, siis need jõud mõjuvad. Igatsus kaob ja armastus muutub eimiskiks.“
Susanne Ingelman –Kongslundi lastekodu juhataja
Inger-Marie Laadegard- töötab Kongslundi lastekodus. Leidlaps, pandi 1961.a. korviga lastekodu trepile, füüsilise puudega, lastekodu juhataja Magma Laadegard lapsendas ta. Raamatus on Inger Marie jutustaja.
Nils Jensen- ajalehe „Vaba nädalalõpp“ fotograaf

Kui raamat läbi lugeda, saab teada, kes nimetatutest oli sündides John Bjergstrand ja mis tähtsus sel on.

Vähemalt sada lehekülge kokkutõmmatult, vähem pisidetaile ja võiksin öelda, et väga hea psühholoogiline kriminaalromaan/ poliitiline draama. Poliitika kohta veel nii palju, et guugeldasin pisut, kas raamatu sündmused tegelikult aset leidsid, ei leidnud midagi. Raamat oli Taanis enimmüüdute hulgas, tõenäoliselt taanlastele oli raamatus käsitletu oluline, mitte ainult põnev. 
Aga ka 600 lehekülge läbi puredes võin öelda, et saan aru küll, miks sellele raamatule 2012.aastal Põhjamaade kriminaalromaani auhind anti.
Erik Valeur
"Seitsmes laps"
Taani keelest tõlkindu Jaan Pärnamäe
Varrak 2016

605 lehekülge

16. märts 2017

"Jackie" kinos.

Vaatasin filmi varsti juba pool kuud tagasi, aga pole osanud sellest kirjutada. Minu ootused filmile olid kõrged- peategelase huvipakkuv isik ja soov temast kui inimesest rohkem teada saada. Ma ei läinud kinno Jackie kostüümide pärast, aga nende vastu polnud mul ka midagi.
Tutvustust ma eelnevalt ei lugenud, teadsin vaid, et peaosatäitja oli Kuldgloobuse nominent ja kandideeris ka Oscarile.
Filmi on kiidetud just teostuslikust küljest, selle kohta pole mul midagi ette heita.
Peategelane oli väga kaunis (Natalia Portman), ka suures plaanis, atentaadi hetked olid verdtarretavad, verises kostüümis Jackie traagiline ja matuserongkäik võimas. Kuulus režissöör ja puha. Küllap ei mõista ma filmikunsti, aga „Jackie“ ei liigutanud mind ja jättis üpris külmaks. Filmimuusika oli alguses sünge ja hiljem ei pannud ma seda enam tähele. Lugesin kusagilt, et film näitab poliitikuid inimlikust aspektist, aga mina seda ei kogenud. Oli küll Jackie suhetest usu ja jumalaga (usalduslikud vestlused hingekarjasega), leina ja üksindust, aga rohkem jäi mulle meelde pooside võtmine, mure positsiooni kaotuse pärast ja sellega leppimine.
Poliitikut isiklikust küljest, et lisaks poliitikale võib poliitik olla andekas kunstnik ja looja, näitas hiljuti loetud raamat, endise Prantsuse ministri  Stoleru raamat „Kollased iirised“,


„Jackie“
Režissöör: Pablo Larrain

Osades : Natalie Portman, Peter Sarsgaard, Grta Gerwig, Billy Crudup, John Hurt.

13. märts 2017

Lionel Stoléru "Kollased iirised"

Raamat on maiuspala psühholoogiahuvilistele ja neile, kes elu keerdkäike üritavad lahendada Freudi abil, aga mitte ainult. Meeliköitev lühiromaan, milles nõtked dialoogid vahelduvad peategelase- jutustaja nauditavate mõtisklustega. Targalt kirjutatud, tulvil salapära ja pakub põnevust enamgi veel kui kehv krimka. Kui veel natuke metafoore lisan ja paigutan oma viimati loetud raamatud kolmekäigulise lõunasöögi menüüsse, siis on "Kollased iirised“ täiuslik  dessert- mõistlik lehekülgede arv ja hõrk maitsete bukett. No tegelikult ei kõlba see lääge võrdlus küll kusagile. Nii palju siis soovist olla huvitavam ja vältida stampi  meeldib- ei meeldi.
 Autor pakub eraldi huvi! Tema kohta antakse teada, et Lionel Stoléru, sündinud 1937.a. Nantes’s, on rumeenia päritolu prantsuse poliitik ja majandusteadlane, kuulus ministrina Prantsusmaa presidendi Valéry Giscard d'Estaing kabinetti. Samas oli ta ka tunnustatud muusik, kes põhitöö kõrvalt seisis aastaid kord kuus dirigendina enda loodud Euroopa romantikute orkestri ees. Kui ta mõned aastad tagasi nõustas majandusteadlasena Ukraina valitsust, andis ta Ukraina sümfooniaorkestriga mitu kontserti. Ta oli tuntud ka heliloojana. Nii võis teda kahtlemata nimetada mitmekülgsete huvidega multitalendiks.
Aastal 2015 avaldas Lionel Stoléru oma esimese ja ainukese romaani „Kollased iirised“ ja 2016.a. suri.
 Peategelane- jutustaja on intelligentne ja sümpaatne üldarst. Ennast tutvustab jutustaja romaani avasõnades nii: „Olenemata sellest, millise eriarstiga on tegemist, peitub meditsiinipraktikas teatava psühholoogiline mõõde, mille olemasolu olin õpingute ajal sageli aimanud, aga millest sain teadlikuks alles pikkamööda oma tööelu käigus.
Olin valinud üldarsti eriala mitmel põhjusel. Esimene, täiesti isiklik, oli soov mitte kapselduda ühtede ja samade tervisehäirete või ühe ja sama kehaosa korduvasse uurimisse. Tahtsin vaheldust ja vältida monotoonsust. Teine põhjus kujutas endast peaaegu mängu või väljakutset: kas ma olen võimeline ära tundma ja diagnoosima inimest vaevata haigust, kui ma ei tea sügavuti kõike, selle olemusest ja põhjustest. Kõige tähtsam, kõige altruistlikum põhjus seisnes aga selles, et valitud amet lubas mul kohata kõikvõimalikke isiksusi, arglikke ja võimukaid, enesekindlaid ja vaevatuid. Inimliku komöödia erivormilisust on kirjeldatud Dantest Balzacini ja ma ei väsinud avastamast selle lõputuid rikkusi või, minu enda kogemusi arvestades, pigem lõputut vaesust“.

Kui raamatu idee lühidalt kokku võtta, siis on lugu sellest, kuidas eristada tõde ja vale.
Doktori juurde tuleb konsultatsioonile  proua Saint Fulgent, lesk, kahe lapse ema, on intelligentsuse ja laia silmaringi tõttu kirjastuse hinnatud töötaja. Ühel päeval läheb ta oma arsti juurde murega, et on saanud tänutäheks eelmise õhtu eest kimbu kollaseid iiriseid, aga ta ise on kindel, et oli terve õhtu üksi kodus. Sellele episoodile hakkavad järgnema üha uued kummalised lood, kuni ta raviarst võtab appi psühhiaatri, kes ütleb: „Teie, üldarstid, lähtute oma töös räägitust, mina, psühhiaater, mitteräägitust.“
Tegelikult vangub proua de Saint Fulgent mälestuste koorma all, mida ta on oma alateadvuses maha surunud: abikaasa enesetapp pärast tema juhitud kirjastuse pankrotti, isa hirmsad teod Teise maailmasõja ajal, ema, kes tema õe surnuks kägistas ... Psühhiaatri abiga algab pikk alateadvuslike protsesside analüüs, et tuua proua de Saint Fulgenti mällu tagasi teadvusest tõrjutud valusad mälestused ja ta siis neist raviseansi ajal hüpnoosi all lõplikult vabastada.
Eeltoodu oli tutvustusest.
Raamatus on hulganisti viiteid kirjandusele, muusikale ja teatrile, see on intelligentse inimese intelligentne raamat.  Kirjutatud arusaadavas kaunis keeles elutarga varjatud huumoriga.  Väga hea tõlketöö Sirje Keevallikult, kes on minu arvates üks parimaid prantsuse keelest tõlkijaid. Tema „Nüüdisromaani“ tõlgetele pole kunagi midagi ette heita.
Raamatu avalehel on omalaadne pühendus „Avaldades austust Stefan Zweigile“.

Mõned kohad kirjutasin endale välja. Arvestades autori musikaalsust ei ole üllatav, et peategelane doktor kasutas läbivaatuse ajal Mozarti ja Beethoweni  muusikat, seejuures aitas „Kuupaistesonaat“ – erilises ängis olevaid inimesi. „Mul polnud jultumust minna teatud juhtudel oma katsetustega Wagnerini“.
Lk. 16 „Üks mu muusikateadlasest sõber selgitas, et Chopini klaverikontserti f-moll kuulates pole vaja lugeda tema kirju sõber Tytusele, saamaks teada, et ta on armunud Konstancjasse: piisab kui jälgida adaadžos nootide seotust ja pause, mida õigustatult nimetatakse muusikas „oheteks“, et mõista kuidas heliloojal on raske hingata ja end väljendada. Armastusevaldused on harva oraatorlikud esitused. Hääl, mis kurku kinni jääb, ei saa kõmiseda.“

Raamatu tegevus toimub Pariisis ja kui põnevalt autor määratleb seda linna lk. 39 „Mul oli nõrkus selle Cité kõrval asuva väikese saare vastu, mis kunagi oli osa Lutetiast, Pariisi hällist. Ma võrdleksin Pariisi puutüve läbilõikega, milles aastad on näha kontsentriliste ringidena. Päris keskel oleva vanima osa, säsi, moodustavad Saint Louis’ ja Cité saar. Siis alates Notre-Dame’ist joonistuvad välja rõngad kuni ringbulvarini. Kui neid kokku lugeda kakskümmend, siis ei tähenda see mitte kahtkümmet linnaosa, vaid Pariisi olemasolu kahtekümmet sajandit. Säsi rõngad jäävad keskele ja ulatuvad hõrgu puuni, kus algavad suhteliselt hilised Hausmanni kvartalid .See on kütkestav.“
 Nautisin raamatu lugemist algusest lõpuni.

Lionel Stoléru
„Kollased iirised“
Eesti raamat 2017
Tõlkinud Sirje Keevallik

144 lehekülge

12. märts 2017

M.J.Arlidge "Uka-uka"

„Uka-uka“ on raamat kergema krimižanri austajatele. Lühikesed peatükid hoogsa tegevusega, mis kulgeb nagu filmis. Tegevuse visuaalsus ei üllata, kui guugeldada autorit. Matthew J.Arlidge, sündinud 1974.a. Londonis, tegutses enne kui ta 2014 a kirjutas esimese kriminaalromaani „Eeny Meeny“, stsenaristina.

„Eeny Meeny“, eesti keelde tõlgitult „Uka-uka“, on esimene raamat detektiiv Helen Grace sarjast. Alates 2014. aastast on raamatuid ilmunud 6, igal aastal kaks.
Helen Grace on midagi hoopis muud kui tema Skandinaavia „kolleegid“ Lisbeth Salander, Saga Noren ja Sarah Lund.
Kui peaksin detektiivide andmebaasi- siis lisaksin sinna Helen Grace- noor, kaunis, üksildane ja raske lapsepõlvega, iseärasus on sadomassohistlikud kalduvused.
Pärast seda kui Helen Grace paljastab raamatus politseijuhi korruptsiooni, saab temast raamatu lõpus komissar, vaatamata sellele, et meeskonnatöö ei ole minu arvates Heleni tugevaim külg. Ta on pigem usaldamatu ja üksiküritaja, kellel tekib armusuhe kolleegiga.

Raamatu tegevuskoht Southampton on sadamalinn Inglismaal Hampshire'i krahvkonnas La Manche'i ääres Southampton Wateri kaldal. 10. aprillil 1912 algas Southamptonist Titanicu esmareis.
Mälestusmärk Southamptonis Titanicu meeskonnale, valdav osa meeskonnast oli pärit Southamptonist.

Raamatu kuritegu on brutaalne ja psühholoogiliselt vähe põhjendatud. Miks saab ühest raske lapsepõlve tagajärjel politseinik ja teisest kurjategija, kes mõtleb välja midagi sellist: röövitakse ja vangistatakse korraga kaks ohvrit, kes pannakse seejärel kohutava valiku ette: tapa või saa tapetud. Kas sa pigem sured või lähed hulluks?

Toimetaja töö jätab soovida- nimed on kohati sassis. Kui see juba mitmendat korda ette tuli, märkisin üles. Lk.46 on Marki tütrest Elsiest saanud Amy. Lk. 118 on Jake järsku Peter. Tähelepanelikule lugejale, kes soovib jälgi ajada, ei jää need pisiasjad märkamata.
Mina eelistan intellektuaalsemat kriminaalromaani, mitte kerget meelelahutust. Hindan skandinaavia kriminaalromaani, alustasin just 600. leheküljelise Valeuri „Seitsmenda lapsega“.  Krimiseriaale ma tavalislet ei vaata,  erandiks on praegu „Fargo“ ja „Langus“, mida siiski vaatan, kui suudan parajasti loetava raamatu käest panna.

M.J. Arlidge
„Uka-uka“
Tõlkinud Karin Suursalu
Kirjastus Sinisukk  2017

351 lehekülge

9. märts 2017

Üks luuletus- Vladislav Koržets

Ostsin Vladislav Koržetsi luulekogu „Laulud või nii“. Leidsin raamatust luuletuse , mis minu jaoks haakus  imehästi   Tiia Toometi raamatust „Vanaduse võlud“  Tiia Toomet "Vanaduse võlud"  väljakirjutatud katkendiga miniatuurist „Elu täiuse hetked“.  See kulgemise, maailmaga üheks saamise emotsioon on minu jaoks luuletuses  „X“ olemas.

Ma justkui tean, mismoodi kasvab rohi,
mismoodi puhub tuul või sajab vihm,
tean umbes sedagi, kuis koeb ja kooleb lõhi,
kuis lahvatab ja raugeb kihk.

Ma justkui tean, kuid ikkagi ei jaga,
et kuidas just ja üleüldse – miks?
On kõige sees ja kõige ees ja taga
üks tundmatu, üks määramatu X.

Justnagu tabamatu meson-boson
on olemises saladus, see X.
Ja ma ei tea, kuid seda enam usun,
et ma ei peagi teada saama miks.

Ja puhub tuul ja niidul kasvab rohi
ja kõik mis on, on korraga ÜKS.
Jões jälle koeb ja jälle kooleb lõhi
ja X on X on X on X on X.

Vladislav Koržets


8. märts 2017

Unni Lindell "Mesilõks"

Mitmete viimasel ajal loetud debüütromaanide kõrval paistis Unni Lindelli raamat silma professionaalsuse ja  rahvusvahelisusega. Pole ka ime, autor on kirjutanud üle 70 kriminaalromaani. Tegevus toimub Norras Oslos, kuid võiks sama hästi toimuda ka mingis teises Lääne-Euroopa linnas. Tegevuskohaga seotust, Norrat, on selles raamatus vähe. Unni Lindelli raamat tõlgiti eesti keelde 2014.a. ja minul on ta millegipärast vahele jäänud. Avastasin autori Geir Tangeri „Maestrot“ lugedes, kus autorile viidati. Lindellilt rohkem eesti keelde ei ole tõlgitud. Kas lugejatele ei meeldinud?  Raamat, mille ma raamatukogust laenutasin, oli küll üpris kapsaks loetud.
Pildil Unni Maria Lindell, sündinud 3.aprill 1957.a Oslos.

Unni Lindelli kriminaalromaanides tegutseb uurija Cato Isaksen. Cato Isakseni raamatuid on Norras ilmunud 11, viimane neist 2016.aastal.  TV seriaalis mängib Cato Isakseni näitleja  Reidar Sørensen.


Sellisena võib siis peategelast lugedes ette kujutada.
Cato Isaksen ei ole superkangelane vaid eluliselt usutav uurija kõigi oma inimlike nõrkustega. Tal on pereprobleemid- naine on talle andestanud kõrvalhüppe ja abieluvälise lapse;  ta oli pikalt haiguselehel viimase juhtumi järel, mille käigus rööviti tema noorem poeg (lugu lõppes õnnelikult)ja tema vanemal pojal on olnud  narkoprobleeme. Kõigest eelmistes romaanides toimunust antakse  „Mesilõksus“ vihjamisi aimu.  „Mesilõksus“ on Cato Isaksenil probleem sellega, et sel ajal kui Cato oli haiguslehel, võttis tema (nais)ülemus Cato uurimisgruppi tööle uue (nais)uurija- Norrasse adopteeritud korealanna Marian Dahle.  Catole ei meeldi, et otsus tehti tema seljataga ja ta on uustulnuka vastu algusest peale vaenulik. Ülejäänud uurimisgrupp saab uue uurija ja tema koeraga hästi läbi, kuid Cato norib tüli ja näeb Mariani igas idees ja tegevuses rünnakut enda vastu. Cato Isaksen käitub nagu mõni ooperi primadonna, kes kardab oma juhtrolli pärast, kuigi Cato ametikohale tegelikult ohtu ei ole. Ka uustulnuk Marian Dahle on raske iseloomuga, nii et nende kahe teemat jätkub mitmeteks lehekülgedeks.
Olen mõelnud pidada kriminaalromaani uurijate registrit, küllap keegi kusagil seda ka peab. Panna tabelisse nimed, teosed, ekraniseeringud, nõrkused, iseärasused, hobid jne. jne. Aga mida see annab? Ajaviiteks ju võiks, aga pole aega, mida viita ja selle tabeli nikerdamise võrra jääb lugemise aega vähemaks.

Loomulikult on raamatus ka kuritegu, isegi mitu, mida uurida. Uurimine  hargneb mitmesse suunda ja haarab kaasa mitmeid kahtlustatavaid, kelle hulgast ei puudu Lätist pärit venelane, moslemist vennad söögikohapidajad ja noored norralased- jäätiseautojuhid. Kõrvalvaates elab lugeja kaasa emale, kelle 7 aastane poeg on kadunud. Samuti varateismelistele tüdrukutele, kes on ühtaegu lapsed kui ka eneseteadlikud noored naised ja nii need probleemid tüdrukud üles leiavad.
Stiilinäide lk. 216 216 „Lein on kolmnurk, mis südames keerleb ja oma teravate nurkadega kriibib. See teeb väga haiget. Aga ajapikku nurgad kuluvad ja lõpuks muutub kolmnurk ümmarguseks. Ta keerleb, aga haiget ei tee. Lein on aeganõudev protsess. Kui palju läheb aega, enne kui jälle elada saab, sõltub mitmest asjast. Kuidas sind toetatakse ja millised on sinu võimalused. Kui sa näed, et ühel hetkel ületab rõõm sellest, mis sul olemas on, kurbuse selle üle, mis sul puudub. Kui sa suudad leinal minna lasta, siis on kolmnurga nurgad ära kulunud ja kerast sinu südames saab varandus“.

Kirjanik  oskab põnevust tekitada, ei lohista lugejat pikkamisi lõpplahenduseni. Ka Skandinaavia krimkadele omase ühiskonnakriitika järeldused laseb autor lugejal ise teha tegelaste käitumise põhjal. Tegevus põikab korraks ka uurijate jaoks eksootilisele maale- Ida-Euroopasse, Lätti.
Krimka sündmustiku ümberjutustamine blogis on tänamatu tegu, põnevus peab alles jääma, piisab sellest ,millega raamatut tutvustatakse:
Oslos Høviki linnaosas kaob teel koolist koju seitsmeaastane poiss. Nädal hiljem sõidetakse koduteel otsa toitlustusfirmas töötanud noorele lätlannale, kes õnnetuse tagajärjel sureb. Oma osa on selles kõiges linnaoas ringi liikuval jäätiseautol, selle juhil ja juhi perel. Pealtnäha puudub kahel juhtumil igasugune seos. Juurdlust toimetab politsei uurimisrühm, mille juht Cato Isaksen peab töö käigus ühtlasi hakkama saama vastumeelsusega uue kolleegi Marian Dahle suhtes, kelle ellusuhtumine ja töövõtted on teinekord ülemuse omadega üsna sarnased.

Unni Lindell
"Mesilõks"
Peagasus 2014
Tõlkinud Heidi Saar

322 lehekülge.

6. märts 2017

Michel Bussi "Mustad vesiroosid"

Raamat, mille lahendust ma ei arvanudki ära.
Küllap ma ei lugenud piisavalt tähelepanelikult, aga ega seegi poleks vist aidanud. Autor on tegevuse nimme segi pööranud, kuigi lugedes ehk nii ei tundugi.

Algab raamat nii: „Ühes külas elas kolm naist.
Esimene neist oli kuri, teine valelik, kolmas isekas.
Nende külal oli ilus aeda meenutav nimi. Giverny.
Esimene neist elas suures veskis oja kaldal, Roy teel; teine elas kooli kohal katusekorteris Blanche Hochede Monet tänaval; kolmas elas oma ema juures Chateaud’Eau tänal, väikeses majas,  mille seintelt koorus värvi.
Nad ei olnud samaealised. Sugugi mitte. Esimene oli üle kaheksakümne aasta vana ning ta oli lesk. Õieti küll peaaegu lesk. Teine oli kolmekümne kuue aastane ning ta polnud oma abikaasat kunagi petnud. Seniajani. Kolmas oli peagi üheteistkümneaastaseks saamas ning kõik tema kooli poisid olid temasse armunud. Esimene rõivastus alati musta, teine meikis end armukese silmailuks, kolmas põimis juukseid palmikusse, et need tuule käest lehviksid.
Oletegi taibanud. Kõik need kolm naist olid üpriski erinevad. Ometi oli neil üks ühine joon, omamoodi saladus, nad kõik unistasid äraminekust. Jah, nad unistasid lahkuda Givernyst, tollest nõnda kuulsast külast, mille puhul juba ainuüksi nimi tekitab rahvahulkades  soovi tulla maailma teisest otsast kohale.
Te teate hästi , mispärast. Impressionistidest maalikunstnike tõttu.
…………….
Ühes külas elas kolm naist!
Kolmas oli kõige andekam, teine kõige kavalam, esimene kõige sihikindlam.“

Raamatu läbilugenud, oskan ma tagantjärgi vihjeid leida ka sellelt esimeselt lehelt. Aga samuti  hakkas juba esimesel leheküljel silma midagi sellist, mida pidasin tõlkeveaks. Aga võib-olla meessoost autor kirjutaski nii, et „põimis juuksed palmikusse, et need  tuule käes lehviksid“.
Sama ka lk. 52 „tema patsid lendlevad tuules
Olen 4 tütrele ja mõnele tütretütrele patse pununud, aga no ei lehvi patsid tuules.:)

Ega lugemine väga ladusalt ei lähe: võrdlemisi raskepärane stiil ja tegelaste imelikuna tunduv käitumine ja tekst. Aga ehk ei ole vaja siit tõlkeviga otsida, vaid hoopis lahendust.

Võib-olla oleks lk.28 pastisi võinud aniisilikööriks tõlkida.
Siin on raamatu seisukohalt tähtis maal, Theodore Robinsoni maal „ Pere Trognon And His Daughter At The Bridge“

Tagaplaanil tütar, kelle kohta lk. 67 „kelle  juuksed olid seotud pearäti sisse“.

Raamatu nauditavaim osa oli seekord minu jaoks Monet elukoha Giverny kirjeldus ja seigad Monet elust. Hakkasin guugeldama raamatu järgi ja siin mõned tulemused:

Claude Monet "Vesiroosid", mida olen näinud Müncheni vanas Pinoteegis.

 Claude Monet maja Givernys



Sünge maal, mille Monet maalis oma surevast naisest Camille Monet'st.

Monet aed Givernys, taamal kuulus sild.

Michel Bussi
„Mustad vesiroosid“
Mõrv Monet aias
Kadunud kunstiteos
Kolm naist, kes teavad saladusi.
Tõlkinud Madis Jürviste
Varrak 2017
366 lehekülge

3. märts 2017

Tiia Toomet "Vanaduse võlud"

Oma laste lapsepõlvest on mul meelde ja riiulisse jäänud kolm väga toredat Tiia Toometi lasteraamatut: „Vana aja lood", „Kodused lood“ ja „Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda". Korduvast ettelugemisest ja kasvatuslikel eesmärkidel jutustamisest on see ahvipoja lugu mul peaaegu peas. Autori luulekogu ja täiskasvanute lühiproosa kogu „Isamaa suvi“ ei ole ma lugenud, nüüd võtan ette, sest „Vanaduse võlud“ meeldis mulle väga.
„Vanaduse võlud“ on kaunis raamat nii sisult kui ka vormilt. Ka on raamatut mõnus käes hoida ja tunda köite struktuuri. Ise loen raamatukogust laenutatut, aga tahaksin raamatut kellelegi kinkida, see on suurepärane kinkeraamat. Kingisaaja ei tohiks solvuda, sest autor ütleb esilehel nii: „neile, kes on vähemasti 70 aastat vanad, ja neile, kes kavatsevad kunagi tulevikus nii vanaks saada.“

„Vanaduse võlud“ on väga võluv raamat. Küpses eas naise täiuslikud miniatuurid. Rõhutan just "naise", sest pean naisi üldiselt tundlikemaks ja "küpses eas" ei tähenda niivõrd vanust kui sisemist küpsust – autori tarkust, positiivsust, enese-teadlikkust, tasakaalukust ja sisemist rahu.

Mind ärgitas lugema soov teada saada, millised võlud on autor leidnud vanane-misest.  Sel nädalal mõtiskles Klassikaraadio ja Vikerraadio palvuse minutitel Adventistide Koguduse pastor Ivo Käsk teemal-  vanaduse võlud. Kuulan neid minuteid igal tööpäeval autos tööle sõites aga alati ei suuda jälgida, enne läheb mõte uitama eelseisvale päevale.
Raamat algab looga „Vanaduse võlud“  ja lõpeb looga „Vanaduse väsimus“, vahepeal  on lood lastest ja lastelastest, asjadest, raamatutest, reisidest, lapse-põlvest ja eestlaseks kasvamisest- elust välja nopitud hetked. Lühikesed lood, mina nimetan neid miniatuurideks, kuigi ehk kirjandusteooria järgi nad seda ei ole.  Kaunilt öeldud lihtsad mõtted, ei mingit keerutamist ega ilulemist.

„Limiit täis“ lk. 17  kirjutab autor: „Aga viimasel ajal on tulnud tunne, et kõike ümberringi on saanud liiga palju: anumaid, kujukesi, pilte, raamatuid, inimesi, mälestusi. Tahaks ühekorraga pühkida puhtaks nii toa kui meele, alustada uuesti algusest, tühjast ruumist, täis valgust ja õhku.“
Järgmisel leheküljel kirjutab autor, kuidas nad abikaasaga istutasid maamaja ümber igal suvel aina uusi puid ja põõsaid, viimasel ajal on neid hakatud maha võtma. „Siis igatsesime enda ümber suuri puid , metsmüüri, mis kaitseks ja annaks privaatsustunde. Nüüd oleme hakanud hindama - avarust- et silm näeks kaugele.“
Veel on autoril kogumikus lugu „Avarus Eesti moodi“
Seda avarust ja tühjuse igatsust kumab läbi ka raamatu kujundusest. Lühijutud on jagatud lõikudeks, iga lõik eraldi lehel. Sellest siis suur lehekülgede arv raamatus, kuid see sobib: toob selitatud mõtte sügavamini esile.

Lubasin endale välja valida kauneim lõik, see võttis aega, valida oli raske.
„Elu täiuse hetked“„lk. 84 .
"Need antakse vahel justnagu kingitus, teenimatult. See võib juhtuda ootamatult ükskõik kus, kasvõi tänaval või poes kassajärjekorras seistes. Minuga on see kõige sagedamini juhtunud maal, looduses . Mõnel suvisel päeval, kui jääd vaatama tuules õõtsuvaid kurekatlaid tee ääres, või õhtul, kui madal päike säratab puudelatvu ja kumab läbi rahu, pannes iga üksiku kõrre hiilgama.
Lihtsalt järsku on kõik korraga paigas. Sa ise ja kogu maailm. Inimesed, loomad, linnud, putukad, puud, taimed, kõik ümberringi. Kõik on üks ja seesama ja kõik on hea nii, nagu ta on.
Õieti polegi head ja halba. Kõik lihtsalt on nagu on ja see tunne kustutab soovid, igatsused ja vajadused. Ühes lõpmatusse ulatuvaks hetkeks sulad ka ise üleüldisesse suurde olemisse, nii et sinustki saab päike, rohi, tuul ja konnade krooksumine mäe all tiigis."
Seda loodusega ühtesaamise tunnet olen kogenud minagi oma kodus metsade vahel. Nii nagu on minul ja teistelgi oma vananemise lugu ühes vanaduse võlude ja vaevaga, aga ma ei anna järele soovile oma lugusid siin heietama hakata. Naudin parem meistriteost.   

Tiia Toomet
„Vanaduse võlud“
Tammeraamat 2017
Kujundanud Endla Toots

134 lehekülge

2. märts 2017

„Vaikus“ kinos. Martin Scorsese film Endo Shusaku samanimelise raamatu ainetel.

Tõmban ühe raamatu lugemisnimekirjas maha -     Endo Shusaku „Vaikus“, sest käisin vaatamas romaani ekraniseeringut- Martin Scorsese samanimelist filmi “Vaikus”  .
Raamatu tutvustusest: Isa Rodrigues on idealistlik jesuiidipreester Portugalist, kes rändab 1640ndatel salaja Jaapanisse kavatusega aidata tagakiusatud jaapani kristlasi. Ta võetakse peagi kinni ja temast saab tunnistaja jaapani kristlaste erakordselt piinarikastele kannatustele. Ka isa Rodrigues ise pannakse valiku ette – loobuda elust või oma Jumalast. Lisaks sõltuvad tema valikust ka tema kaaslaste elud. Ta on kaotamas usku nii endasse kui Jumalasse. Miks Jumal lubab süütutel nii palju kannatada? Millise piirini on võimalik oma väärtuste seista? Kas pealesunnitud avalik taganemine neist on ikka reetmine? Kas sellise reetmisega on endaks jäädes võimalik leppida, isegi kui Jumal vaikib?
Romaan keskendub perioodile 1540–1650, mida on Jaapani ajaloos peetud “kristluse sajandiks“. Kristlus jõudis Jaapanisse nn Sõdivate riikide ajastu (1467–1603) keskpaigas, mil lõhestatud riiki juhtis nõrk keskvalitsus. Perioodi lõpul toimus Jaapani ühendamine, mille nimel tegutsesid kolm väejuhti Oda Nobunaga, Toyotomi Hideyoshi ja Tokugawa Ieyasu, kes kõik olid esialgu võrdlemisi heades suhetes portugali jesuiitidega. Nende motivatsiooniks ei olnud mitte niivõrd usk, vaid ühelt poolt vajadus kristlastega kaasneva kaubavahetuse järele, teisalt – eelkõige Nobunaga ja Hideyoshi puhul – põlgus budismi vastu. Ent koos kristluse levikuga nende suhtumine nii jesuiitidesse kui ristiusku muutus.


Film keskendub  kahele portugallasest misjonärile Sebastiao Rodriguesile( Andrew Garfield) ja Francisco Garupe’le (Adam Driver), kes lähevad ohtlikule teekonnale Jaapanisse, et selgitada välja tõde nende õpetaja isa Ferrereira (Liam Neeson) kohta, kes kuulujuttude kohaselt on kristlusest lahti öelnud. Tegevus toimub 17. sajandi Jaapanis ajal mil keiser oli ristiusu hukka mõistnud ja kristlasi kiusati julmalt taga.
 Ristiusulise  maailmaga oli  jaapanlastel kokkupuuteid juba  keskajal, just kaubanduslike  suhete kaudu.  16.sajandi keskpaiku aga ilmusid  Jaapanisse juba  ristiusu misjonärid. Nendeks olid  jesuiidid. Esialgu  suhtus  Jaapan neisse  sallivalt. Kuid  1587.aastal  mõistis keiser  Hideyoshi  ristiusu hukka, kuna  ta  tuli järeldusele, et  jesuiitide kaudu  Jaapanisse  maabunud katoliiklus  ei ole pelgalt  vaimulik institutsioon. Liiga  sageli sekkuvad paavstid poliitikasse. 1597.aastal  lasi ta  risti lüüa  26 kristlast.  https://kirikulugu.wordpress.com/2011/03/13/jaapanlased-ja-ristiusk/

Ohtlikul teekonnal Jaapanis jagavad misjonärid kohalikele kristlastele õpetust ja tuge kuni nad vangistatakse ja sunnitakse kristlusest loobuma eriti julmal viisil- piinates ja hukates misjonäride nähes kohalikke talupoegi-kristlasi. Misjonärid reedab nende teejuht Jaapanis- Kichijiro, kristlane, kes korduvalt loobub oma usust ning siis taas Rodriguesi üles otsib sooviga pihtida ja pattudest vabaks saada.  
Pean nimetama, et jesuiidid mu mõtetes toovad kõigepealt silme ette „Viimase reliikvia“ totakad rändmungad. Filmi peategelased on sügavalt usklikud ja aatelised sümpaatsed noored mehed.
Film on julmade  meeste julm film, näidatakse kristlaste piinamist kuni  pea maharaiumise ja ristilöömiseni.  Tegevuskoht ja –aeg on eksootilised – 16. sajandi Jaapani metsik loodus ja metsikud kombed. Film on tavapärasest pikem- tegevus laotub ekraanil laiali 2 tunni ja 40 minuti jooksul. Jätsin endale õiguse lahkuda, kui ei suuda lõpuni vaadata, kuid see õigus jäi kasutamata.

Kinoteos pakub pinget ja kaasamõtlemist. Filmi ei saa vaadata puhtalt ajaloolise filmina. „Vaikus“  on sügavalt religioosne, psühholoogiline ja filosoofiline film, mis paneb vaataja mõtlema lisaks möödanikule ka ajale nüüd ja praegu. Kummastav, et sajandid mööduvad, probleemid on samad.
Miks peab teistele oma usku peale suruma, sisenema oma jumalatega võõrasse komberuumi (mis hea sõna!). Kas üks jumal on parem kui teine. Üks pahadest tegelastest ütleb filmis midagi sarnast, et miks peab teistele oma usku tahet peale suruma, kui meil on ometi palju, mida omavahel sõbrana jagada. 
Kas omamoodi usuline kollaboratsioon enda või teiste elude nimel on õigustatud. Kas  kollaboratsioon on üldse õigustatud või peab iga hinna eest truuks jääma oma usule või veendumustele. Ja kas see üldse ongi reetmine ja kaasajooksmine, kui hinges oled edasi truu oma aadetele, aga seda keegi ei näe. Kas inimene vajab jumalat, et oma süükoormast vabaks saada.
Ja mõte, mis filmi peategelasi vaevas, vaevab tõenäoliselt ka kõiki filmivaatajaid- kui jumal on olemas, miks laseb ta kõigel sellel julmusel sündida.  
Filmi sisu haaras mind niivõrd, et vormi ja teostuse kohta ei oska ma midagi kirjutada. Mulle meeldis, väga. Intelligentne film.


Raamatu autor Endō Shūsaku sündis 1923. aastal Tōkyōs. Ta õppis prantsuse kirjandust Keiō Ülikoolis ja täiendas end Prantsusmaal. Endō Shūsaku on üks 20. sajandi kuulsamaid jaapani kirjanikke ning “Vaikus” tema tuntuim romaan.

1. märts 2017

Charles Duhigg "Targem kiirem parem"

Charles Duhigg
„Targem kiirem parem.
Tõhus tegutsemine nii elus kui ka töös.
Kirjastus Äripäev 2017
Inglise keelest tõlkinud Raul Kilgas
Toimetanud Signe Rummo
415 lehekülge.






New York Times menuki „Harjumuse jõud“ autori raamat. „Harjumuse jõud“ on mul loetud ja meeldis.  Mida ma neist raamatuist otsin - kas oskan seda sõnastada. Mulle meeldib õppida ja miks mitte teada saada, kuidas oma tööelu ja isiklikku elu tõhusamaks muuta. Iseasi kas ma seda rakendan, aga psühholoogia on mind kogu aeg paelunud ning hindan teadmist isegi siis kui ma seda ei rakenda.
Raamatu tutvustusest: Raamatu keskmes on tulemuslikkuse kaheksa põhimõtet  alates motiveerimisest ja eesmärkide seadmisest kuni keskendumise ja otsuste tegemiseni. Need põhimõtted selgitavad, miks mõni inimene ja ettevõte suudab nii palju ära teha. Selgub, et kõige tõhusamad inimesed, ettevõtted ja organisatsioonid mitte lihtsalt ei toimi teisiti  nad näevad oma maailma ja valikuid hoopis teistmoodi. Palju tähtsam on see, kuidas sa mõtled, mitte niivõrd see, mida sa mõtled.
 Tulemuslikud inimesed teavad, et tõhusus toetub kindlatele valikutele  sellele, kuidas me raamistame oma igapäevaotsuseid, kuidas seame endale suuri ambitsioone ja eirame hästi kättesaadavaid lihtsaid eesmärke, kuidas loome juhina uuenduslikkust õhutava kultuuri ja kuidas kasutame andmeid. Need aspektid eristavadki lihtsalt toimekaid inimesi üdini tõhusatest.
 Oma raamatus „Harjumuse jõud“ selgitas Charles Duhigg, miks me teeme seda, mida me teeme. Selles raamatus räägib ta, kuidas saame oma tegevust tõhusamaks muuta. See on põhjapanev raamat, mis aitab saavutada soovitut vähema stressi ja pingutusega ning teha ära rohkem, ilma et ohverdaksime seda, millest kõige rohkem hoolime  see aitab meil saada kõigis oma tegemistes targemaks, kiiremaks ja paremaks."

Autor esitab raamatus 8 põhimõtet, nimetades nende järgi peatükid: motivatsioon; meeskonnad; fookus; eesmärgipüstitus; teiste juhtimine; otsustamine; innovatsioon; andmete omandamine.
Oma teemad avab autor lugude kaudu. Igas peatükis on mitu lugu. Kõiki neid ma läbi ei lugenud, näiteks lugu pokkerimängust, pokkerit ei mängi ja lugu tundus tüütu.
Seevastu lugesin huviga läbi lood 31. mai 2009 Air France reis 447 lennuõnnetuse põhjustest https://et.wikipedia.org/wiki/Air_France'i_lend_447 ,
ja FBI inimröövi lahendamise loo.
Raamatu lõpus on lisa- „Nende ideede kasutusjuhend“ 25 lehel. Ausalt öelda saab kogu raamatu mõte ja õpetus neil lehekülgedel öeldud. Aga tänapäeval on kombeks õpetada lugude kaudu ja nii neid lugusid jutustatakse ka selles raamatus.
Päris lõpus on viited ligi 100. leheküljel, piilusin neid, aga mitte järjekindlalt. Kui lisa maha arvata, siis raamat tapvalt paks ei ole.

Üht teist panin kahe kõrva vahele tallele, näiteks selle lõigu luureülemalt  Jom Kippuri sõjas: Tavaliselt kandsin ma taskus väikest paberilehte  ja sellel oli kirjutatud: „Aga kui see pole nõnda?“ See sedel oli talisman, mis tuletas meelde, et soov saada millegagi ühele poole ja midagi ära otsustada võib olla ka nõrkus. Selle sedeli ülesanne oli sundida küsima suuremaid küsimusi.
„Jom Kippuri sõja eelõhtul ma ei lugenud seda väikest sedelit“, tunnistas Zeira. „See oli minu viga“.

Vanusega on enesekindlus kasvanud, püüan sedeli küsimusega „Aga kui see ei ole nii?“ alati käepärast hoida.


Eespool kirjutasin oma huvist psühholoogia vastu. Täna sattusin ajakirja „Vikerkaar“ kodulehel http://www.vikerkaar.ee/archives/21102
sellisele huvitavale rubriigile nagu Veebruarikuu lugemissoovitused. Ja seal Märt Väljataga lugemissoovituste alt lõik:
Aasta eest andis filosoof Tamsin Shaw NYRB-s provokatiivse ülevaate “Psühholoogid võtavad võimust”. See paljastab nüüdisaegse hingeteaduse tumedamat poolt, nagu näiteks psühholoogide kaasalöömine piinamistehnikate väljatöötamisel. Kuid psühholoogid saavad sarjata ka vana filosoofilise patu eest, milleks on olevast olemapidava ehk inimloomuse kohta käivatest faktidest väärtuste tuletamine. Shaw heidab psühholoogidele ette ka teatavate väärtuste, näiteks koostöö ja konfliktituse reflekteerimatut eeldamist ja eelistamist.
Shaw’ kriitika tabab õpitud abituse sündroomi avastajat Martin Seligmani, kellele koos Bruce Jesseni ja James Mitchelliga omistatakse roll sõjakuritegudele kaasaaitamises. Inimkalduvustest normide tuletamise eest aga nahutatakse “moraalivundamentide” kontseptsiooni autorit Jonathan Haidti, nagu ka kõlbelise progressi eestkõnelejat Steven Pinkerit.
Shaw võtab oma rahulolematuse kokku sõnadega: “Ükski psühholoog pole veel välja arendanud meetodit, mis asendaks kõlbelist refleksiooni ja arutlemist, meie enda intuitsiooni ja printsiipide kasutamist, nende üksteisega kõrvutamist ning parimal viisil otsustamist. See jääb meile kõikidele möödapääsmatuks tööks, mida ei saa delegeerida kõrgematele võimudele ega asendada käsiraamatutega. Inimese tekitatud kannatused nõuavad meilt endiselt mitte üksnes “käitumistehnoloogiaid”, vaid ka tõelist moraalset arusaamist. Seda me hiljutistest raamatutest, mis pretendeerivad psühholoogia kõrgemale tarkusele, kohe kindlasti ei leia.”


Loen edasi.

26. veebruar 2017

Robert Galbraith "Kus on kurja kodu"

Robert Galbraithi kolmas romaan detektiiv Cormoran Strike sarjast. Sellises järjekorras siis:
„Käo kukkumine“
„Siidiuss“
„Kus on kurja kodu“.

Esimene raamat Robert Galbraith „Käo kukkumine“üllatas meeldivalt, olin juba jõudnud lugeda J.K. Rowlingi esimest romaani täiskasvanutele -“Ootamatu võimalus“ (e.k 2013).
„Siidiussi“ lugemine ei edenenud mul kuidagi.  Pidasin põhjuseks seda ,et uuritav kuritegu ületas mu taluvuse piiri ja ei tundunud reaalne. Tagantjärgi arvan, et  põhjuseks oli ka see, et ma ei lugenud raamatut läbi ühe hooga. Robert Galbraith "Siidiuss"
Viimases romaanis uurivad Robin Ellacott ja Cormoran Strike lugu, mis puudutab neid endid isiklikult. Keegi tahab hävitada Cormoran Strike’i  ja ründab seetõttu Robinit, kuna arvab detektiivil oma assistendiga olevat soojad suhted. Pahategijat tuleb otsida Cormoran Strike minevikust ning kahtlusalused on Strikel olemas ka. Aga kes neist kolmest, ühtviisi kuritegelikust ja karistust väärivast mehest, Cormorani ja Robinit ründab ja kuidas ning kust teda leida?  Kõige kõrval on peategelaste suhe võtmas uusi kurve. Eraeluliselt tunnistavad mõlemad endale huvi teise vastu ja tööalaselt on Robin lõpetanud uurija kursused ning mõnikord nimetab Strike teda partneriks.Samal ajal läheneb Robini ja Matthew pulmapäev.

Kes soovib krimka kiirteed ja keskendumist vaid lahendamist vajavale loole, sellele on raamatus liiga palju Cormorani ja Robini eraelu, aga autor oskab jutustada ning minu arvates see raamatut ei kahjusta - lükkab mõnu (lahendust) veidi edasi.
Kõrvuti kurjategija jälgede ajamisega viib Robert Galbraith alias JK Rowling lugeja Londoni  kuritegevuse keskele: narkootikumid, mõrvad, naiste vägistamine ja  laste väärkohtlemine; noorte hulgas leviv keha terviklikkuse identiteedi häire- füüsiliselt terved tunnevad tungi amputeerida oma jäsemeid.
BBC telesarjas „Cormoran Strike“ mängib Strike’i Tom Burke ja Robinit Holliday Graingre. On hea lugeda kui oskad endale kangelasi ette kujutada.

„Kus on kurja kodu“ meeldis mulle kolmest Cormoran Strike loost enim. Lugesin selle läbi kolme õhtuga. 100 lehekülge enne lõppu sai  Cormoran Strike  järsku ilmutuse, kes on mõrtsukas. Mina pidin aga lugemise lõpetama, kell oli kõvasti üle kesköö ja jätkata sain alles järgmisel õhtul. Kogu vahepealse aja murdsin kõvasti pead selle üle, kes on süüdlane. Üritasin olla metoodiline, proovisin ära arvata, kes võiks olla raamatus nimetatu See, et seejärel jõuda süüdlaseni. Õigel teel olin, aga autorit ma üle ei kavaldanud, raamatu lõpp tuli üllatusena.  Kui Cormoran Strike loo lahendas, lehitsesin veel raamatut tagasi, otsimaks kas tõesti oli lahendus  ühe pildi peal näha.
Kõigi raamatu peatükkide motoks on mõni rida Blue Öyster Cult laulust ja raamatu lõpus on viidatud laulude mitmeleheküljeline loend. Kuna sellisest bändist midagi ei tea, kuulasin ka paari. Järgnev "Make Rock Not War"

Raamatu tõlkis Anne Kahk.
Mõned väga head kohad ja ütlused märkisin ära:
Ta vaatas üles, pilgus mingi kõigele ümbritsevale laienev pahatahtlikkus.
… Nüüd ründasid mälestused teda nagu puntrasse keerdunud rästikud, kellele ta on kogemata peale astunud.
Järgmises lõigus avaldub Cormoran Strike inimlikum pool:
Lk. 186 „Ta pilk eksles tontlikul pargil, lummatud tõusva päikese kiirtest, mis puude leherikkaid oksi udu seest ükshaaval välja joonistas . Ilu võis näha igal pool, tuli vaid hetkeks peatuda ja vaadata, paraku kippus päevast päeva argimuredega maadeldes kergesti ununema , et on olemas selline täiesti tasuta jagatav rõõm. Strike oli talletanud mällu samalaadseid hetki oma lapsepõlvest, eelkõige Cornwallis veedetud ajast; virvendav veepind varajasel hommikutunnil, sinine nagu liblika tiib; Gunera passaaži salapärane smaragdroheline valguse-varjudemäng Trebah Gardenis; kauged valged purjed nagu merelinnud õõtsumas rahutul metalsel merel.“
Gunera passaaž Trebah Gardenis http://www.trebahgarden.co.uk/, millest Strike räägib:


Mida võiks järgmisest raamatust oodata: taas põnevat ja ootamatute pööretega lugu, seda et vana kallim Charlotte tuleb tagasi Cormoran Strike juurde või hoopis et Robini ja Matthew abielust ei tule midagi välja. See, et Robini ja Cormorani koostöö jätkub, paistab raamatu lõpust kätte.

Robert Calbraith
„Kus on kurja kodu“
Inglise keelest tõlkinud Anne Kahk
Kirjastus Varrak 2016

527 lehekülge