Augustikuu kokkuvõte

Teatrisse jõudsin augustis vaid korra. Armsas Saku mõisas etendati „Kui seda metsa ees ei oleks“.

Autor Urmas Lennuk

Lavastaja Eili Neuhaus

Kunstnik Irina Marjapuu

Mängivad Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg ja Margareth Villers. Nähtamatu tegelane, kellest aga etenduses palju juttu, on helilooja Pjotr Tšaikovski.  

Esietendus 21. 07. 2017 Kukruse polaarmõisas.

Urmas Lennuk on võtnud vaevaks  Juri Nagibini jutustuste „Kuidas metsa osteti“ ja „Kui tulevärk kustus“ ning  Henri Troyati  „Paruness ja muusik“ ainetel kirjutada näidendi.

Mulle etendus väga meeldis. Tuletades meelde „sai nutta, sai naerda“, siis terve I vaatuse ma naersin ja teise vaatuse nutsin.

Mulle väga meeldisid peaosades Ülle Lichtfeldt ja Eduard Salmistu, eriti esimene. Teises vaatuses oli Nadežda (Ülle Lichtfeldti) monoloogis selline koht, et tundsin, külmavärinad jooksid üle ihu. Millest tekst parasjagu oli, ei mäleta, midagi muusikast, lendutõusmisest  ja  tuulehooga metsa kohal hõljumisest.

Deja vu tunne oli, viimati sain sellise elamuse Rakvere teatri etendust „Lõikuspeo tantsud" vaadates- siis kui naised tantsisid. Ka siis oli lavastaja  Eili Neuahaus-ta paneb Rakvere teatri naised laval särama!

Pärast etenduse vaatamist lugesin loomulikult läbi ka raamatud:

Henry Troyat

„Paruness ja muusik.

Proua von Meck ja Tšaikovksi“

Eesti Raamat 2006

Tõlkinud Ülo Treikleder

111 lehekülge

Lk. 57“ Vähehaaval hakkab Nadežda, keda innustavad need juhuslikud kohtumised, mis viivad neid äkitselt vastamisi, kuigi nad on tõotanud mitte iialgi kohtuda, tundma pahelisuse kütkestavat tõmmet. Kuigi ta keeldub endiselt püsisuhtest mehega, keda ta aastaid jumaldanud, leiab ta, et nad võiksid mõnikord korrakski lubada ka füüsilist lähedust, mis ei tooks kaasa kohustusi tulevikus. Taolised väikesed süütud kõrvalekalded oleksid seda enam lubatavad, et need kestaksid vaid mõne hetke, vaid ühe pilgu, ühe naeratuse, ühe sõna ning seejärel pöörduksid nad tagasi mõistliku vaimuühenduse juurde, mille vahendajaks on kirjad ja muusika, Seejuures on Nadežda isegi valmis uskuma, et vaatamata poissmehekalduvustele ja hirmule tema ellu tungiva naisterahva ees, otsib ka Tšaikovski neid juhuslikke kohtumisi ning ta võiks heaks kiita mõningaid oma võõrustaja fantaasia keerdkäike".

Juri Nagibin.

„Kuidas metsa osteti“

Tõlkinud Merike Rõtova

Eesti Raamat 1976

111 lehekülge

Lk. 75  ütleb Nadežda  oma lastele, kes talle Tšaikovskit ette heidavad „Kui inimesed meid üldse kunagi meenutavad, siis ainult seetõttu, et oleme seotud härra Tšaikovski saatusega“.

Paruness von Mecki kohta ütleb Nagibin, et oma iseloomu, kuivetu, tugeva kehaehituse, karmi näoilme ja hääle poolest meesterahvast meenutas“.

Ülle Lichtfeldt oma imekaunite kostüümidega sellist naist küll ei meenutanud, kuid ega Troyat raamatu kaanelt maal ka sellist naist ei meenutanud.Kahtlustan, et vanasti öeldi saledate kohta „kuivetu“.

Meile meeldib laval ja filmiski näha ilusaid inimesi. Ega siis Inglise kuninganna Victoriagi nii kaunis naine ei olnud, kui omanimelises seriaalis, vähemalt maalidel mitte.  

Ülle Lichtfeldt  mängis armastavat naist ja seda paruness Meck kahtlemata oli.

Hakan Nesser

„Intrigo.

Viis psühholoogilist põnevusromaani“

Rootsi keelest tõlkinud Mari Jesmin

Tallinn Eesti Raamat 2018

Nauditav põnevusromaan viie väikese meistriteoseg: „Tom“, „Rein“, „Armas Agnes“, „Samaaria Sõnajalaõis“ ja „Kogu info juhtumi kohta“.

„Tom“ on lugu abielupaarist, kelle elu paiskab segamini ammu kadumajäänud poja ootamatu tagasitulek. Sellega koos tulevad päevavalgele abielupaari siduv saladus ja valed. Loo lõpp on mõnusalt irooniline.

Lk. 35 jätsin meelde: "Kui inimesel on mingi probleem ja ta ei suuda sellega oma koeraga pikka jalutuskäiku tehes toime tulla, siis on kõige parem see lahendamata jätta.“

Lk. 39 „Abielu on ju kaal; heade tegude kaalukaussi lisamine ei tee ju kunagi paha, isegi kui neid kohe tähele ei panda või ei hinnata.“

„Rein“ on lugu tõlkijast, kes tõlgib surnud autori (Rein) romaani ja lahendab tema mõrva. Seejuures tunneb tõlkija tunneb oma ammukadunud naise ära klassikalise muusika kontserdi salvestuselt võõras linnas, kus ülekande taustal kostab hetkeks tema naise köha. See lugu tuletas meelde Robert Galbraith’ i raamatut  „Siidiuss“.

Tõlkijat iseloomustab järgmine lause lk. 179 "Istun ja kirjutan ning näen üha selgemini, missugune näruselt vilets teatritükk on elu. Pole mingeid liine. Pole kõlblust. Näitlejad ei püsi osades ja dramaturgia ise hüpleb siia-sinna nagu habras laevuke tormisel merel.

Lk. 190 võrreldakse ülekuulamist vehklemisega: "Polnud kahtlust, et küsitlemine sarnanes võistlusele vehklemisrajal: kolm, neli, viis rünnakut ja sama palju vastulööke, enne kui tekib väike paus ja võistlejad end järgmiseks rünnakuks koguvad.“

Anders Hansen

„Tugev aju.

Kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad“

Rootsi keelest tõlkinud Heidi Saar

Kirjastus Varrak 2018.

Üht raamatu kaanele trükitud arvustust korrates võin öelda, et olen aju kohta lugenud kümneid (sadu- ütles kirurg raamatu kaanel) raamatuid, see kuulub parimate hulka.

Moto: Hoolimata materiaalsetest eelistest on istuv eluviis muutnud meid ärviliseks ja rahulolematuks“. Carl Sagan

Hästi kirjutatud. Kes läbi loeb saab teada, et jalutamine on parem dementsust ennetav ravim ja liikumine muudab meid targemaks. Korrapärane treening ravib depressiooni sama hästi kui tabletid. Treening ise ongi depressiooniravim.

Raamatu lugedes muserdas mind teadmine, et loen, selle asemel ,et liikuda. Järgmisel õhtul läksin kepikõnnile. Olen nüüd kõndinud igal õhtul enne kui pimedaks läheb. Elan kaunis kohas,üks pilt mu kõnnirännult:

Andre Agassi

„Avatult.

Andre Agassi lugu.

Tõlkinud Evi Eiche

435 lehekülge

Kirjastus Oceanic 2016

Tavaliselt ma elulugusid ei loe, eriti veel sportlaste elulugusid. Aga tütar, kes tennist mängib, soovitas. Lugesin läbi ja tõenäoliselt loen ka Kaia raamatu läbi. Eriti nüüd USA lahtiste ajal on paslik.

Raamat pani mõtlema, ja mitte ainult tennisemängu üle.

Katri Raik

„Minu Narva.

Kahe maailma vahel“

Petrone Print 2013

 254 lehekülge

Mulle väga meeldis. Lugesin raamatut pärast suvist Narvas käiku. Nüüd otsustasin, et tuleval suvel lähen uuesti, „Kremli ööbikud „ jäid ka vaatamata.

Otsustasin lugeda ka „Minu Pärnu“ ja „Minu Muhumaa“. Esimese seetõttu, et kiideti ja loodan leida uut ja üllatavat mulle armsa linna kohta ja teise skandaali tõttu. Olen ise ka oma kodukohas sisserännanu.

Sebastian Fritzek

„Teraapia

Psühholoogiline põnevik“

Eesti Raamat 2018

Saksa keelest tõlkinud Õie Ristoja

222 lehekülge

Tutvustusest: Pole tunnistajaid, pole jälgi, pole laipa.

Eduka psühhiaatri Viktor Larenzi elu lõpeb päeval, mil müstilistel asjaoludel kaob tema 12-aastane tütar Josy. Ta tõmbub üksindusse, elades kõrvalises suvemajas. Neli aastat hiljem tuleb tema juurde kaunis tundmatu naine – kirjanik, kes väidab, et kõik tema raamatute tegelased muutuvad tõelisteks. Tema hallutsinatsioonides ilmub talle ikka ja jälle väike tüdruk, kes kaob niisama jäljetult, nagu kadus Josy. Raviseansid muutuvad järjest dramaatilisemateks ülekuulamisteks. Salapärane naine pole see, kes ta väidab end olevat.

Sebastian Fitzek (snd 1971) on Saksa edukaim psühholoogiliste põnevike autor. Pärast debüütromaani „Teraapia“ (2006) ilmumist on kõik tema teosed menuraamatute nimekirjade tipus. Tema raamatuid on müüdud üle 10 miljoni eksemplari ja tõlgitud 25 keelde ning need on aluseks mitmetele filmidele ja näidenditele.

Esimese Saksa autorina tunnustati Sebastian Fitzekit Euroopa kriminaalkirjanduse auhinnaga Ripper Award. Fitzek elab oma perega Berliinis.

„Teraapia“ on thriller, mis konkureerib Hitchcocki looduga!

Lugesin, aga mingit muljet ei avaldanud. Tundub, et autor soovis kirjutada erilist lugu ja selleks liialdanud igal liinil, nii et raske mõista, mis juhtus ja kas oli võimalik, et juhtus just nii nagu viimastele lehekülgedel kokku võetakse.

Prof. dr. Maximilian Moser

„Ajarütmide mõju tervisele“

Saksa keelest tõlkinud Kersti Kaljuvee

Kirjastus Pegasus

197 lehekülge.

Motoks: „Iga haigus on muusikaline probleem ja paranemine muusikaline lahendus“. Novalis

Oli huvitav lugeda, mõistsin, miks mul on nii suur vajadus rütmide järgi- hommikul ühed ja õhtul teised- vastavalt sellele valin autosse kuulamiseks plaate töölesõidu ajaks.

Autor on kronobioloog, kirjutab päeva, nädala , kuu ja aastaaegade rütmist,

Agafja Lõkovast, rütmiline hingamisest ja kõvasti luuletuste lugemisest. Need  luuletused peavad olema distihhonis (heksameetri- ja pentameetri segu) –pidin otsima, mida see tähendab.

Ah jaa, seda ka veel, et põhipuhkus peab kestma 3 nädalat. Mina lähen just järgmine nädal nädalasele puhkusele.

Parim loetud raamat augustis:

Vigdis Hjorth

„Pärand ja keskkond“

Põhjamaade romaan

Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming.

Eesti Raamat 2018

285 lehekülge.

Tutvustusest: Kartmatu norra kirjanik Vigdis Hjorth (snd 1959) ja käesolev romaan põhjustasid norra kirjanduse viimase suurema skandaali (pärast Karl Ove Knausgårdi „Minu võitlust“), mistõttu seda on ohtralt tõlgitud ja tunnustatud. Võib julgelt öelda, et see on kirjaniku senise loomingu tipp.

 Raamat räägib jõukast norra perekonnast, kus väliselt kõik klantsib, aga seest on midagi väga mäda, suhted on keerulised, pärandiküsimus tekitab vastastikust vihavaenu ja tagatipuks süüdistab tütar oma isa seksuaalses kuritarvitamises. Skandaalselt mõjub romaan aga sellepärast, et lugu on võetud kirjaniku enese elust, mille tõendiks avaldas Vigdis Hjorthi noorem õde Helga aasta hiljem „kättemaksu-romaani“, kus püüab esitatud fakte ümber lükata ja ennast puhtaks pesta. Norras joosti ka sellele romaanile tormi.

 Hjorth debüteeris lastekirjanikuna ja hakkas seejärel kirjutama täiskasvanutele. Ta pälvis laiemat tähelepanu romaaniga „Draama Hildega“, mis ilmus 1987. aastal. 2006. aasta suvel valisid ajalehe Dagbladet lugejad tema romaani „Oleks“ (2001) viimase kahekümne viie aasta üheks olulisemaks teoseks. Hjorthi raamatud käsitlevad inimese elusituatsioone ja -valikuid, aga ka poliitilisi teemasid. Romaanidega „Rattavahetus“ (2007), „Räägi minuga“ (2010), „Kolmkümmend päeva Sandefjordis“ (2011), „Elagu postisarv!“ (2012) ja „Norra maja“ (2014) on kirjanik end tõestanud julge poliitilise autorina.

Nörritav raamat, mitu korda seisin vastu tundele pooleli jätta. Aga olen „Minu võitluse“ läbi lugenud, loetu on kordades paremini kirjutatud, kuid kas norralaste loomuses on end raamatus alasti kiskuda?

Lk. 10 „Imelik on mõelda , kui juhuslikult me kohtame inimesi, kes määravad meie elukäigu, mõjutavad või lausa tingivad meie valikuid, mistõttu elu muudab suunda. Või ei ole see juhuslik? Kas me aimame hämaralt, et inimene , kes me ees seisab, võib tõugata meid teele, mida mööda me teadlikult või ebateadlikult tahamegi minna? Nii et kohtume uuesti. Või tajume vaistlikult, et meie ees seisev inimene võib panna meid proovile või suruda meid välja meie valitult rajalt, mistõttu me ei taha teda enam näha? Imelik on mõelda, kui tähtsaks võib mõni inimene kujuneda sellele, kuidas me pöördelistes olukordades tegutseme, sest oleme nõu saamiseks pöördunud just tema poole.“

Lk. 118 „Väljaspool olemine annab pädevuse, maadejagamine maksuametiga annab pädevuse, allasurutus annab pädevuse. Seda ei maksa unustada, kui sul on nii hästi läinud, et kõik läheb siiski hästi, missuguse pädevuse inimene õnnetuna omandab“.

Lk. 189 Filosoof Arne Johan Vetlesen on öelnud, et sõjajärgsete tõekomisjonide ja lepitusprotsesside nõrkus on see, et need nõuavad enamasti niisama palju ohvritelt kui timukatelt , see on ebaõiglane.

Lk. 199 Sybille Bedford kirjutab kusagil, et noorelt sa ei tunne, et kuulud tervikusse, mis on inimese põhitingimus, noorelt teed sa kõikvõimalikku, sest on tunne, et see on allaes peaproov, katse, mida võib korrigeerida, kui eesriie lõpuks kerkib. Ja siis ühel päeval saad aru, et eesriie on kogu aeg olnud üleval. Ja see ongi etendus.“

Leidsin uue eestikeelse sõna, mida ma varem ei teadnud lk. 152- „meruldavate tunnetega“

Meruldama- meruldama kõnek merulit tegema, mürgeldama, märuldama.

Juulikuu kopkkuvõte

Suur suvekuu juuli. Olen tööl olnud. Mitte et minu puhul nii oleks, aga kohe meenub Rootsi krimikirjaniku Leif G. W. Persson antikangelane Evert Bäckstrom. Raamatus „Linda mõrva juhtum“, mõtiskles Evert Bäckström nii: „Suvepuhkust nautisid need, kes ei osanud midagi targemat peale hakata, ning see, et seda tarvitasid mõõdutundetult peaaegu kõik tema kolleegid, andis hea põhjuse tööle jääda, sest nüüd lõpuks oli tal aega olla iseenda peremees. Viimasena tööle ja esimesena minema ning kellegi ei olnud midagi kobiseda. See oligi asja uba.“

Mina alustan iga hommikut sellega, et panen kirja 10 põhjust, miks ma peaksin tööl käima ja 10 põhjust, miks ma ei peaks tööl käima. Saan mõlema alla need 10 igal hommikul kokku. Nüüd pean hakkama ühes nimekirjas neid põhjusi maha tapma- maha tõmbama. Andsin tööandjale lubaduse, et see nimekiri on „miks ei peaks“ nimekiri. Eelkõige tähendab see seda, et järjekindlat blogipidajat, nagu kavatsesin, minust ei saa. „Ei peaks“ nimekirjas punkt „minu isiklikud meelistegevused" jääb soiku“.

Lugeda saan siiski ka töö kõrvalt.

Juulikuu lugemised.

3 krimiromaani-põnevikku.

Donna Leon

„Tulusad tutvused“

Inglise keelest tõlkinud Triin Aimla-Laid

Pegasus 2018

272 lehekülge

Parim loetud krimkadest. Üle pika aja oli mõnus taas lugeda Donna Leoni Veneetsia lugusid, järjest lugedes läheb igavaks. Väike uudishimu aitas kaasa, tahtsin teada, millega tegeleb commissario Brunetti. Tegeklikult ma  ei tea, kas raamatud on tõlgitud ilmumise järje-korras.

Michelle Adams

„Minu õde“

Põnevik

Inglise keelest tõlkinud Leena Suits

Kirjastus Ersen 2018

325 lehekülge

Autor keerutas ja keerutas ümber intriigi, aga minu jaoks oli pisut tüütu ja kunstlikult üles punnitud põnevus.

Kui aastakümneid tagasi üritasin lugeda eelkõige naisautorite teoseid, siis nüüd krimkasid ja põnevikke valides üritan naisautorite raamatud kõrvale jätta. Kahjuks on nad kõik nii  ühtemoodi.

Stegfan Ahnheim

„Ilma näota ohver“

Fabian Riski lkrimipõnevik

Kirjastus HELIOS 2017

Tõlge Inglise keelest Kaarel Allikas

560 lehekülge.

Ei kiida ei laida, minu jaoks mittemidagiütlev raamat. Krimkamürgitus?

Ühte väga head raamatut lugesin ka

Kjell Westö

„Väävelkollane taevas“

Sari Põhjamaade romaan

Tõlkinud Tõnis Arnover

Kirjastus: Eesti Raamat 2018

384 lehekülge

Olen lugenud kõiki eesti keeles ilmunud Kjell Westö raamatuid ja kõik on meeldinud. Raamatust  „Terendus 38“ kirjutasin siin.

Kjell Westö. "Terendus 38"

Teised jäävad blogi-eelsesse aega.“ Kus kõndisime kunagi“, „West“ ja enim meeldis „Kus kõndisime kunagi“- olen oma lugemispäevikuse kirjutanud- „täiuslik romaan“. 2006. a Finlandia auhinna pälvinud romaan!

„Väävelkollane“ on väga intensiivne- just õige sõna-, mis köite tagaküljel raamatut iseloomustab. Suurepärast lugude vestmise kunsti valdava autori poolt nauditavalt sorava sulega kirjutatud ja tõlkija Tõnis Arnover pole kübetki kaotsi lasknud.

Juba raamatu pealkirigi on iseäralik- paljud on näinud väävelkollast taevast. Mina arvan ,et olen. Tahtsin siia pilti riputada, aga ei leia üles.

Elust võib kirjutada nii nagu Karl Ove Knausgård „Minu võitlus“, tuhandetel lehekülgedel. Kjell Westö kirjutas suurepärase perekonnasaaga 400 leheküljel. Tihe tekst, hea sõnakasutus ja oivaline jutustamisoskus. Raamat paneb mõtlema elu kaduvuse üle ja selle üle kui kiiresti kõik läbi saab.

„Väävelkollasega“ veel selline huvitav lugu: piilusin raamatukogu andmebaasi niipea kui raamat Apollo lehele ilmus. Oli töötluses- töötluses ja siis korraga juba järjekord ning mina alles kolmas. Kui läbiloetud sain, oli järjekorras ikka veel 4. Uurisin andmebaasist teisi raamatukogusid—„kohal“  „või „laenutatud“. Järjekorda mujal ei olnudki- kõiki raamatukogusidma siiski ei jõudnud kontrollida.

Juulis sai mu lemmikraamtuks ka üks Äripäeva raamat.

Julie Diamond

„Võim.Ellujäämisõpetus.“

Äripäev 2018

Tõlkinud Kristel Weidebaum

270 lehekülge.

Kui see raamat nii kallis ei oleks, ostaksin endale. Võimuküsimus tuleb ette tööl, perekonnas suhetes laste või abikaasaga. Õppida on alati.

Minu juulikuu reis toimus Narva. Sel puhul lugesin läbi:

Jaak Juske
„Lood unustatud Narvast“

Kirjastus Pegasus

175 lehekülge

Viimane raamat, mille kaaned juulis kokku lõin, oli

Eva Koff

„Sinine mägi“

Varrak 2018

435 lehekülge.

Väga hea raamat, sellest raamatust kirjutamiseks peaks rohkem aega võtma ja vaeva nägema. Eelkõige meeldivad mulle raamatud, milles on juttu ülikooli õpingutest Tartus, ükskõik siis millisel kümnendil, midagi tuttavat hõngub neist raamatuist alati.

Mulle meeldis raamatu segipööratud kronoloogia. Samuti vaimustusin hulgalistest tsitaatidest ja katketest teistest kirjandusteostest, mis teksti rikastasid.  Ehk siis raamat raamatus. Näiteks Johannes Aaviku „Keeleuuenduse äärmised võimalused“.  Katkendid Stefan Zweigi  „Maria Stuart’st“, Marcel Proust’i  „Swanni armastusest“

Ja muidugi ei jätnud mind külmaks raamatu peategelaste elukeerud.

Peale raamatute mahtusid juulisse ka Pärnu ooperipäevad.

Moskva Boriss Pokrovski nimeline Kammermuusikateater

Kalevi Aho „Frida ja Diego“

Ooper-fresko

Muusika Kalevi Aho

Libreto Maritza Núñez

Lavastaja Arne Mikk

Esietendus B. Pokrovski nim Kammermuusikateatris 18. november 2017

Tõestisündinud loole põhinev ooper “Frida ja Diego” räägib Mehhiko kunstnike Diego Rivera ja Frida Kahlo suhetest vene revolutsionääri Lev Trotski ning tema abikaasa Natalja Sedovaga. Tegevus leiab aset Mehhikos poliitiliselt rahututel aastatel 1939-1940. Lev Trotski ei ole selles lavastuses lihtsalt vana emigrandist revolutsionäär, vaid ka kirglik armastaja.

Olen lugenud J. M. G. Le Clezio raamatut „Diego ja Frida“. Lugedes keskendusin tõenäoliselt teistele teemadele, mul isegi ei meenu, et raamatu tegelaste hulgas oleks olnud.Trotski.

Oli väga huvitava helikeele ja sisuga ooper.

Gioacchino Rossini

„Türklane Itaalias“

Koomiline ooper

Libreto Felice Romani

Lavastaja Olga Ivanova

Maailma esietendus Milanos 14. august 1814

Esietendus B. Pokravski nim Kammermuusikateatris 13. juuni 2017

“Türklane Itaalias” on elurõõmus, meloodiline ja teravmeelne Rossini ooper tema varasemast loomingust. Ooperi libreto kirjutas Felice Romani, võttes aluseks Caterino Mazzola poolt Franz Seydelmanni samanimelisele ooperile valminud libreto. Tegevustiku virrvarris põimuvad mustlaste, türklaste ja itaallaste intriigid ning armulood.

Meeldejääv etendus, täpselt nii nagu tutvustuses lubatud, lisaks suurepärased lauljad ja värvikas ning nauditav mäng. Galal ma ei käinud. Armastan ooperit tervikuna kuulata ja vaadata. 

Novembris on Pärnu kontserdimajas taas külalisetendus Venemaalt-Aleksei Rõbnikovi Teater etendab rokk-ooperit "Junona ja Avos". Ei tea sellest midagi, aga lähen vaatama. 

Kinos vaatasin „Mamma Mia 2“

Esimest osa olen videolt vaadanud loendamatu arv kordi koos lastelastega.

Väga vahva film.

Tutvustusest:

On möödunud 10 aastat ajast, mil viimati päikeselisel Kalokairi saarel ABBA laulude pillerkaarist osa saime. Heatuju-filmil "Mamma Mia!" on aeg tulla taas! Ühine selle naerust rõkkava tantsu- ja laulupeoga ning saa teada, kuidas armastatud kangelanna Donna imeline Kreeka-seiklus alguse sai.

Loobunud suurlinna elust naaseb Donna tütar Sophie (Amanda Seyfried) imekaunile Kreeka saarele, et valmistada ette uue hotelli avamine. Pidustuste eelse sagina käigus mõistab Sophie, et on lapseootel. Segaste tunnete tulvas avanevad mälestustelaekad ning Sophie saab teada nii mõndagi armsa ema Donna minevikust. Miks noor Donna kunagi Kreekasse läks, millised olid tema suured unistused ning romantilised seiklused Billi, Harry ja Samiga. Ootamatult selgub, et hotelli avapeo toimumine on suure küsimärgi all, kuid just siis hakkavad saabuma külalised. Meeletu trallipidu saab hoo sisse ja üllatusi jagub kõigile.

Peaosatäitjad Meryl Streep, Amanda Seyfried, Colin Firth, Pierce Brosnan, Stellan Skarsgard, Julie Walters, Christine Baranski, Dominic Cooper. Esimesest osast tuttavate tegelastega ühineb suur hulk uusi osatäitjaid, kes kehastavad armastatud tegelaste noorpõlve versioone. Noore Donna rollis astub üles ülemeelik Lily James, sõbrannadena suurepärased Alexa Davies ja Jessica Keenan Wynn. Donna peikade noorpõlve versioone kehastavad ülikuumad noored näitlejad Jeremy Irvine, Hugh Skinner ja Josh Dylan. Kõrvalosades Andy Garcia, Cher jpt.

Pärast filmi vaatamist ütles abikaasa, et võiksime veel kord vaadata, võtsin autosse kuulamiseks ABBA plaadi ja kodus arvuti taga kuulasin Youtubest Cheri koos Andy Garciaga laulmas „Fernandot“- 5 X järjest

Helge ja värvikas hea tuju film. Võiks öelda et lihtsa sisuga, aga kui muusika kõrvalt hakata ka sisust mõtlema, siis on see film hakkajatest naistest, kes kõigega toime tulevad ja seejuures ikka naisteks jäävad.

Juunikuu kokkuvõte

Jagan end palgatöö, aia, köögi, kultuuriürituste ja lugemise vahel.

Loetelusse peaksin  lisama veel  vanaema kohustuste täitmise, aga sellega tegelen nii kiduralt, et pole märkimisväärt.  

Blogipidamisega ka hiilata ei saa, hea kui jõuan kõik lühidalt kirja panna.

Selle suve etendused

Pärnu teater Endla

Hugo Raudsepp

„Vedelvorst“

Esietendus Pärnu teatris Endla 01. juunil 2018.

Lavastaja Ingomar Vihmar

Kunstnik Illimar Vihmar

Mängivad:  Sander Rebane, Carmen Mikiver, Jaan Rekkor, Sten Karpov, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald ja Lauri Mäesepp

Sellises iseloomuga nimega talus - Näsnäruda Laisavere kroonuvallas elab vanaperenaine Mari (Carmen Mikiver) oma pojaga (Sander Rebane).  Sander on  terve noor mees, kes talupidamises kaasa ei löö ja kelle meelistegevuseks on pikutamine ja magamine. Oma tegevuse õigustamiseks on noorperemehel huvitav filosoofiline selgitus. Tahtsin seda Hugo Raudsepa näidendiraamatust üles otsida, aga ei leidnud raamatut riiulilt nii kiiresti.

Ühel päeval tuleb tallu Ristmetsa peremees Tanel (Jaan Rekkor), koos tütre Tiiuga (Fatme Helge Leevald) ja toob kaasa teate:  noorperemehe Kustavi ristiisa Sarve Mats on surnud ja jätnud oma ristipojale Kustavile suure päranduse. Pärandus on aga seotud vembumehest pärandaja tingimusega, mis vanaperenaist Marit rõõmustab, noore Kustavi elu aga keeruliseks teeb- päranduse saab Kustav ainult siis, kui toob majja naise ja järelkasvu oodata on. Sestap tõigi sõnumitooja Ristimetsa Tanel oma viiest tütrest noorima kaasa. Siit see lugu kerima hakkab, omajagu nalja ja naeru vaatajale ning mõtlemisainetki. Kustavi sügavamõttelised avaldused annavad ainest - tänapäeval oleks noormees slow life liikumise eest-vedaja. Olgu öeldud, et näitlejad on laval tänapäevastes rõivastes ning see+ 30-ndate kõnepruugi kontrast lisab etendusele huvitava dimensiooni.

Ega Kustav ise oma ülesandega toime tulegi, tema poeks põõsa varju tukkuma, aga just siis tormavad talle appi sulane Joosep (Sten Karpov) ja teenijatüdruk Maali  (Ireen Kennik). Õnneks on Ristmetsa Tiiu hakkaja neiu, kes sulaste omakasupüüdlikud plaanid läbi näeb ja segi lööb. Nii et lõpp hea kõik hea.

Väga hea rolli teeb selles näidendis Sander Rebane, panime abikaasaga teda positiivselt tähele eelmise aasta suvelavastuses „Säärane mulk…“ ja olime sel aastal taas meeldivalt üllatunud. Näitleja on osas ehe ja usutav, oma siiruses sümpaatnegi, kuigi sellest venivillemit oma kodus ei salliks,  ning väga hea diktsiooniga. Carmen Mikiver oli ilmselgelt vanaperenaise jaoks liiga noor ja eriti siis, kui ta üritas  rääkida nagu vana naine, ei olnud teda saali hästi kosta.

Sander Rebane oli meie lemmik sellel etendusel.

Rakvere teater

Brian Friel

„Lõikuspeo tantsud“

("Dancing at Lughnasa") 

Tundeline draama / suvelavastus Arkna mõisa karjalaudas

Esietendus 14. juunil 2018 Arkna mõisa karjalaudas.

Lavastaja Eili Neuhaus

Tõlkija Joel Sang

Kunstnik Reili Evart

Liikumisjuht Helen Solovjev

Muusikud Liisa Lehtpuu, Miina Roost, Ulrika Saar

Mängivad: Liisa Aibel, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Natali Väli, Märten Matsu, Peeter Raudsepp, Tanel Saar (VAT Teater)

Kõige lühema ülevaate annab teatri koduleht:

„Lõikuspeo tantsud” on südamlik lugu 1930ndate Iirimaa väikeses külakeses elavast perekonnast. Viiel õel tuleb vaestes oludes ja konservatiivses ühiskonnas iga hinna eest hakkama saada. Nad elavad koos oma venna Jackiga, kes on äsja naasnud Aafrikast, kus töötas 25 aastat misjonärina. Vallaslapsena sündinud Michael Evans meenutab ühte erakordset suve, kui lõikuspeo aegadel külastas tema ema ja tädisid ootamatult tema isa Gerry Evans.

Viis õde ja meeltesegaduses vend, abieluväline laps, maakonna kauneim kavaler, esimene raadio ja kogukonna traditsioonid, uskumised ja lõputu igatsus.

Viiest õest kõige vanem õde (Ülle Lichtfeldt) töötab õpetajana ja on pere toitja. Temas ainult kuiva  vanatüdrukust pedagoogi näha oleks Ülle Lichtfeldi kui näitleja alahindamine. Kuigi  kibestunud pedagoog tuleb näitlejannal suurepäraselt välja, on rollis ka naise kibestumust kadunud elu ja luhtunud armastuse pärast, mis eriti valusalt lööb välja tantsustseenis.  Anneli Rahkema on lõbusa ja nalja armastava Maggie rollis. Natali Väli on õdedest kauneima ja noorima Agnese osas. Liisa Aibel  mängib  arengupeetusega, nagu nüüd öeldakse,  õde Rose’ ja teeb seda  suurepäraselt.  Silja Miks on vallaslapsega õde Christina.  Laval on ka kolm meest- Christina poeg  Michael (Märten Matsu) jutustaja ja meenutaja rollis. Vend Jacki osas Peeter Raudsepp ja Michaeli isa Gerry Evansi osas Tanel Saar.

Ega sellest head ei saa tulla - 5 igatsevat naist, üks vahest harva ilmuv  vallasisa ja Aafrikast tagasi pöördunud segipööranud jumalasulane. Ehk nagu ma ühest arvustusest lugesin 5 naist ja kaks lollakat meest.

Nii ongi.  Etendus ei ole nii kaasakiskuv kui enimmängitud Iiri autori Martin McDonaghi lood, kuid mulle meeldis. Viie õe tantsustseen mängupaika seatud pöördlaval oli üks viimase aja tundelisemaid tantsustseene, mida ma olen teatris näinud. Kas muusika, valgus, naised, kuigi keegi neist ei ole kutseline tantsija või kõik kokku-igatahes minul  tõusis klomp kurku ja ajas kananaha ihule.

Abikaasa ütles, et rohkem naistetükk ja et midagi head ei saagi välja tulla kui 5 naise peale vaid üks mees. 

Kõige reljeefsemalt olid tugevad naised ja nõrgad mehed välja toodud minu selle suve kolmandas suvelavastuses.

Sellel etendusel olid esitatud enam –vähem kõik eesti mehe tüüpkujud:

• 40 aastane elab ema juures maakohas, joodik, aga hea südamega;
• Naisest vähem haritum, sõnakehv tubli töörügaja;
• Iriseja, kes pole rahul maailma ega riigikorraga, vingub ja viriseb kõige kallal;
• Noor mees, käib Soomes tööl (kalevipoeg)
• Noor mees, käib koolis, nutisõltlane.
• Poliitik, endast väga heal arvamusel.

Etendus, millest ma kirjutan on

Eesti Draamateater

Andrus Kivirähk

„Isamaa pääsukesed“

Lavastaja Priit Pedajas

Muusikalised kujundajad Tõnu Kaljuste ja Tõnis Kõrvits

Kunstsnik Pille Jänes

Esietendus 15. Juunil 2018 Keila Kultuurikeskuse saalis.

Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali ühistöö kuulub EV 100 teatrisarja „Sajandi lugu“.

Mängivad: Ülle Kaljuste, Marta Laan, Viire Valdma, Maria Klenskaja, Ester Pajusoo, teele Pärn, Tiit Sukk, Christopher Rajaveer, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Tõnu Kark ja Karmo Nigula.

Teatri kodulehelt: Eesti Vabariik saab 100-aastaseks ja sel puhul otsustab näitering "Virmaline" tuua lavale Vabadussõjale pühendatud muusikali "Isamaa pääsukesed". Paraku pole Eesti elu saja aasta jooksul kuigi palju muutunud: kui tollal ei viitsinud mehed sõtta minna, siis nüüd ei viitsita teha näitemängu. Seega peavad tublid naised kogu koorma endi õlule võtma ja ise juubeli tähistamisega toime tulema.

Tore jant- nalja saab ja naerda saab. "Vabadussõjast ja Vabariigi 100. aasta-päevast on palagan  tehtud",  ütles abikaasa ja üks teine mees ka. Mina aktsepteerin, et kõiki sündmusi võib vaadata mitme kandi pealt ja erinevast vaatenurgast ja kui kedagi etendusega häbimärgistatakse, siis on need eesti mehe tüüpkujud. Õnneks tegi seda meesautor ja eks nad ole selle ära ka teeninud. Teine mees pahandas veel, et eesti näitlejate paremik on pandud palagani tegema ja janditama. Mina usun, et näitlejad tundsid n.ö. rahva sekka minekust ainult rõõmu, see paistis nende lustivast mängust. 
Millal viimati sai teatris südamest naerdud - mina  naersin Rakevere teatri „Hullemast hullem“ etendusel. Minu vestluskaaslased ei suutnud meenutada, millal nad viimati teatris nalja said.

Augustis saab etendust veel näha Omari küünis Naissaarel ja Keila Kultuurikeskuses. Keila Kultuurikeskus on 1956.a. valminud nõukogude arhitektuuri musternäidis, nii seest kui väljast ja see on omaette vaatamsiväärsus.

Käisin juunis ka ooperis – Milaano „La Scala“ ooperiteatris vaatasin Schuberti ooperi „Fierrabras „ esietendust. Etendusel laulis arvestatavat Bolandi osa  Lauri Vasar. Oli meeliülendav etendus, samuti esmakordne Milaano külastamine.

Lugesin vähe:

Tiit Pruuli „Minu maailm. Romantiku(te) heitlused“

Lee Child „Kaotada pole midagi“

Jean-Luc Bannalec  „ Surm Pont-Avenis“

Bingeni Hildegard „Valik kirju“

Kirjutasin õpetaja Lauri õpetussõnade järgi: „Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool.“