2. jaanuar 2020

Loetud ja nähtud detsembris 2019


Anders de La Motte
Talvetuli
Rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
Kirjastus Varrak 2019


Mavis Doriel Hay
Jõulumõrv
Inglise keelest tõlkinud Matti Piirmaa
Tammeraamat

Paolo Coelho
Spioon
Tõlkinud Indrek Koff
Varrak 2016

Lugesin, sest  oli kõige odavam veel lugemata e-raamat reis ajaks lugerisse tõmmata. Äratas huvi, kas Mata Hari oligi selline tühine naine.
Tutvustusest: Oma uues romaanis toob Paulo Coelho lugeja ette Mata Hari salapärase elu. Mata Hari oli tantsija, kes ei peljanud alasti lavale astuda, paljude rikaste ja mõjukate meeste armuke ja julge teenäitaja, kes oli üle 20. sajandi alguse provintslikust piiratusest, teenides sellega ära Pariisi suurilmadaamide kadeduse ja viha.Paulo Coelho esitab Mata Hari loo kirjade kaudu, mille peategelane kirjutab Pariisi Saint-Lazare’i vanglas, kus ta viibib kahtlustatuna spionaažis. Need kirjad on otsekui testament, mille adressaadiks on Mata Hari tütar, kellele ema tahab selgitada, miks ta otsustas omal ajal kodust lahkuda ja elule iseseisva naisena vastu astuda. Kirjadest saame aimu ka Mata Hari kujunemisest kõigi aegade üheks tuntuimaks spiooniks.„Ma ei tea, kas mind tulevikus mäletatakse, aga kui see peaks juhtuma, siis ei tahaks ma, et minus nähtaks ohvrit, vaid et minusse suhtutaks kui inimesse, kes elas julgelt ja maksis selle eest ka kartmatult seda hinda, mida talt nõuti,” ütleb raamatu peategelane.

Palverännak Jeruusalemma

Prantsuse keelest tõlkinud Jaanus Õunapuu;
Olion 2001
Sari Maailm ja mõnda

Raamat, mis pani mõtlema. Võtsin reisile kaasa, et hotelli lugemisriiulile jätta ,aga tõin koju tagasi. Nüüdseks on seda lugenud ka abikaasa ja sõbrad. Midagi muud kui palverännak, mille sihiks on Santiagoo Compostela, kus käiakse ennast proovile panemas. Raamatu autor käis tee Jeruusalemma läbi, et jumalale austust avaldada.


Aleksei Salnikov
Petrovid gripi küüsis
Vene keelest tõlkinud Erle Nõmm.
Tänapäev 2019
Punane sari

Väga lahe raamat, äratas taas huvi vene kirjanduse vastu, kui seal selliseid šedöövreid ilmub.
Aleksei Salnikov on sündinud 1978. aastal Tartus ning tema lapsepõlv on möödunud Tartus ja Uuralites (Svinovodtšeskis, Nižni Tagilis ja Jekaterinburgis). Salnikov on õppinud põllumajanduskoolis ning Jekaterinburgis asuvas Uurali ülikoolis ühe semestri kirjandust. Ta on seni kirjutanud neli romaani ja luuletusi, raamatust „Petrovid gripi küüsis“ teeb praegu filmi tuntud režissöör Kirill Serebrennikov.
Nagu minu lemmikkirjanik Dovlatov, on ka Salnikov seotud Eestiga.
Tutvustusest: Raamatut „Petrovid gripi küüsis“ on nimetatud ebatavaliseks armastusromaaniks. Lugu jälgib esmapilgul tavalise Jekaterinburgis elava Petrovide perekonna tegemisi enne aastavahetust, kui kogu pere jääb korraga grippi. Tempokas ja teravmeelses stiilis kirjeldatakse esmalt argiseid sündmusi, linnaelanikke ja nendega seotud juhtumisi, kuni vaikselt hakkavad perekonna kohta selguma nende hobid ja märksa ebatavalisemad asjaolud, pisut müstilised ja kriminaalsed.

„Petrovid gripi küüsis" pälvis 2018. aastal ühe Vene tähtsaima kirjanduspreemia, nn Rahvusliku bestselleri auhinna ja on üks viimaste aastate kiidetumaid ja müüduimaid vene romaane.


Pärnu Kontserdimajas  Eesti Kontserdi ja Hennessy uusaastakontsert „Ole! Hispaania fantaasia“.

Võrratu elamus!



Loetud janähtud novembris 2019


Loetud:

Ruth Ware
Luku taga
Helios kirjastus 2019
Eesti keelde tõlkinud Pilleke  Laarmann


Andrus Kivirähk
         Sinine sarvedega loom.
Kirjastus EKSA 2019

     Meeldis väga, ilusas eesti keeles kirjutatud raamatut eesti inimestest.

Annika Widholm 
 Pööritus
Eesti Raamat
Sari Mirabilia 2019
Rootsi keelest tõlkinud Mari Jesmin.

Uue Mirabilia sarja  edetabelis paigutaksin viimasele kohale, sest psühholoogiline thriller pole päris minu raamat. Aga siiski põnev lugeda, kui mõned, nimetaksin targutused, välja arvata. Lühidalt võtaksin kokku nii, et mälu võib ebamugavad asjad unustada ning see unustamine toob kaasa Probleemid. Mis tegelikult juhtu , arvad enam-vähem alguses ära-

 Maria Adolfsson
 Tormihoiatus
Tõlkinud Kadi-Riin Haasma
Ühinenud ajakirjad 2019

Kriminaalinsepktor Karen Elken Hornby, kes isikliku elu valusate mälestuste eest põgeneb Doggerlandi saarele. Peategelase iseloomustamiseks võib kahe raamatu (Tormihoiatus ja  Eksisamm)  põhjal võib öelda, et satub alati eluohtlikku olukorda.
Vaimustava kohaga seotud krimka- Doggerland! Karen tuletas meelde, et mõttes on mõlkunud populaarsete kriminaalinspektorite –komissaride, uurijate tabeli koostamine. Aega pole ja siis küsin endalt- milleks.

Sophie Hannah
Lähedus, mis teeb valu
Ersen 2018
Tõlkinud Raili Puskar

Esimene Sophie Hannah raamat, mida lugesin ja ei meeldinud,
Aga võtsin kohe ka järgmise ja see oli päris lahe lugeda.


Sophie Hannah
Kuidas pidada vimma
Varrak 2019
Tõlkinud Faina Laksberg


Jussi Adler –Olsen
Niiditõmbaja
Q osakonna 6. raamat
Taani keelest tõlkinud Aive Lauriste
Kirjastus Pegasus

Taani menukam krimiautor. Igati korralik lugemine.

László Krasznahorkai
Saatana tango
Ungari keelest Siiri Kolka.
Allikaäärne 2019

Painav- nii ma oskaksin iseloomustada seda raamatut. Aru ei saagi kus  ja millisel ajal tegevus toimub.
Ei olnud palju päevi kui ma suutsin seda raamatut edasi lugeda. Aga tõeline lugemiselamus.
Lugeda tasub ka  Andrei Ivanovi järelsõna , on raamatut kergem mõista.
Stiilinäide algusest:   „ Ühel oktoobrilõpupäeva hommikul, veidi enne seda, kui armutult pikkade sügisvihmade esimesed piisad asula lääneservas soolasele, pragunenud maapinnale langesid (et haisev mudameri seejärel kuni päris esimeste külmade saabumiseni põlluteed läbimatuks ja sega ka linna läbipääsmatuks muudaks) ärkas Futaki selle peale, et kuulis kellahelinat.
Viimaselt peatüki (Ring sulgub) viimaselt lehelt  (lk. 264)
Seesama Futaki kuuleb jälle kellakuminat  „Ta vaatas kurva l pilgul halvaendelist taevast, rändtirtsudest rüüstatud suve ärapõlenud jäänuseid, ning nägi ühtäkki ühel ja samal akaatsiaoksal möödumas kevadet, suve , sügist ja talve, ta oleks justkui tundnud, et aja tervik mängib igaviku liikumatus keras narri, lõigates saatanliku kavalusega otse üle kaose küngaste, ning kõrgusesse pürgides manab illusiooni  hullumeelsusest kui hädavajadusest….. ja nägi ennast hälli ja kirstu puuristil, kuidas ta piineldes hetkeks võpatab, et kalgilt kaikuv kohtuotsus ta lõpuks- ilma auastmete ja teenetemärkideta- alasti kistult surnupesijate kätele ulataks, usinate nahanülgijate pilke alla, kus ta siis halastamatult peab nägema inimasjade mõõtu, ilma et ükski rada teda tagasi tooks, sest selleks ajaks on talle juba selge, et on segatud sellisesse sohimängu, mis on juba ammu ette maha mängitud ja mille lõpus jäetakse ta ilma ka viimasest relvast- lootusest, et korda leiab ta veel kodutee.“
Tutvustusest: Ungari kirjaniku László Krasznahorkai esimese ja seni kuulsaima romaani „Saatana tango“ tegevus leiab aset Kesk-Doonau mahajäetud külamaastikul. Lugejale avaneb siin apokalüptiline pilt inimese vaimsest äraostetavusest ja allakäigust maailmas, millel puudub moraalne selgroog ja nägemus oma tulevikust. Igat lõppu ollakse aga valmis aktsepteerima kui lunastust. Pikad läbipõimitud laused moodustavad justkui läbi teose kulgeva tantsu, mis kutsub lõpule jõudes lugejat seda uuesti alustama. Autorit on pärjatud hulgaliste kirjandusauhindadega, sh nimetati ta 2015. aastal rahvusvahelise Man Bookeri preemia laureaadiks. Teose järgi on valminud Béla Tarri samanimeline film.

Ei ütle ma ära ühestki võimalusest lugeda Ungari kirjanikku raamatuuid.
„Pal tänava poisid“ on lapsepõlve painavaim raamat. Ungari kirjanik Sandor Marai on üks mu lemmikkirjanikest, kelle raamatuid kodus riiulis kenasti reas.  Marai’ga tutvumist sobib alustada raamatuga „Küünlad põlevad lõpuni…“




Teatris käisin novembris Peterburis.
Maria teatris vaatasin ooperit „Pajatsid“ ja Mihhaili teatris oli „Aida“esietendus.
Peterburis ooperis käiku kavatsen kindlasti korrata.


Estonia kontserdisaalis kuulasin rahvusooper Estonia ooperi kontsertetendust .
Erich Wolfgang Korngold
"Surnud linn"
Maailma esietendus 4.detsembril 1920 üheaegselt nii Hamburgi Riigiooperis kui ka Kölni Ooperis.
Laulsid Mati Turi; Olga MykYtenko; Rauno Elp; Helen Lokuta; Juuli Lill, Reigo Tamm; Mehis tiits ja Modestas Sedlevicius.
Olen ammu tahtnud seda ooperit näha, nüüd siis kontsertettekandes ära kuulatud. Peab uurima, kus Euroopa ooperiteatris seda mängitakse.








Loetud, nähtud oktoobris 2019


Laetitia Colombany
Palmik
Prantsuse keelest tõlkinud Mirjam Tiitus
Varrak

Ca 200.leheküljel rullub lahti võluv lugu kolmest naisest: esimene  neist  töönarkomaanist naine Kanadas, teine Sitsiilia noor hakkaja naine perekondlike eelarvamuste kütkes ja kolmas õigustest ilma jäetud naine Indias. Kolm saatust, kolm põimuvat lugu.
Enim läks hinge Sarah lugu, keda ahistatakse haiguse tõttu. Kui see haiguse lugu välja arvata, siis tundsin Sarah's ära iseenda. Tee teistele seda, mida ise ka välja kannataksid ja halastamatus edasirühkimises tuleb endale aru anda, et kõik see, mida teed teistele, tuleb kord sulle endale tagasi. 
Stiilinäide lk. 165 Tema, kes ta oli võitu saanud klaaslaest, seisab nüüd selle nähtamatu seina ees, mis eraldab ülejäänud maailma haigetest, nõrkadest, haavatavatest, kelle hulka ta nüüdsest kuulub. Johnson oma kaaslastega on Sarah’t maha matmas. Nad on tema keha auku visanud. Nüüd ajavad nad seda aegamisi kinni, suurte labidatäite naeratuste ja võltskaastundeavaldustega. Ametialaselt on Sarah samahästi kui surnud. Ta etab seda. Ta osaleb, justnagu õudusunenäos, võimetuna omaenda matustel. Ta võiks karjuda, hüüda, et ta on veel siin, et ta on veel elus oma puusärgis, keegi ei kuuleks teda. Tema kannatuste rada on justkui ilmsi nähtud unenägu.



Petr Ludwig
Adela Schicker
Lõpp edasilükkamisele
Tõlkinud Signe Rummo
Äripäev 2019
Mulle ikka meeldib lugeda Äripäeva juhtimise ja psühholoogia raamatuid, ka nüüd kui ma neist enam õppida ei taha. Tahaksin, et neid raamatuid mu tegusad lapsed loeksid, aga ei nad loe. 



David Lagercrantz
Tüdruk ,kes peab surema.
Rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp

Tunnistan, et jätsin pooleli. vähemalt üritasin.


Eduard Vilde
Raudsed käed
Eesti Riiklik Kirjastus
Tallinn 1951

Pärast suvist Narvas käiku päevaplaani võetud. Huvitav oli lugeda ka J. Käosaare järelsõna "Eduard Vilde romaan „Raudsed käed“ Eesti tööstusproletariaadi elu kujutajana".

Jo Nesbö
„Nuga“
Norra keelest tõlkinud Kadri Rood
Varrak 2019

Jo Nesbö oma parimas headuses. Võibolla isegi tema raamatutest teisel kohal minu jaoks. esimesel kohal on "Veri lumel. Veel verd"
Lk. 151 mõtleb Katrine Holm nii: "Naised satavad taas eksiteele, kui peavad oma haavatuid tundeid rahaoti suurusest tähtsamaks. Sest ainult suuremad rahakotid ja rohkem majanduslikku võimu suudavad nad haavamatuks teha".
LK. 197 jutustab Harry: "Paul Mattiuzzi (California psühholooga ja kohtuekspert on tapjad paigutanud kaheksasse kategooriasse. Üks . Krooniliselt agressiivsed. Kehva impulsikontrolliga inimesed, kes satuvad kergesti frustratsiooni, kes ei talu, et nende üle otsustatakse , kes veenavad iseend selleset vägivald on legitiimne vastureaktsioon, ja kellele sügaval sisimas meeldib oma raevu välja elada.
Kaks. Kontrollitult vaenulikud. Need, kes näitavad harva viha välja, kes on emotsionaalselt jäigad ja paistavad viisakad ja tõsised. Nad on reeglite järgijad, kes näevad endas õigluse valvureid. Nad võivad olla toredad viisil, mida teised inimesed ära kasutavad. Nad keevad vaikides rõhu all ja nende puhul ei ole enne midagi näha, kuni nad plahvatavad. Tüüp, kelle puhul naabrid hiljem ütlevad:“Aga ta tundus nii tore“
Kolm. Need ,kellele on ülekohut tehtud. Need, kes tunnevad, et nende peal tallatakse, et nad ei saa seda, mida nad on ära teeninud, et see on kõigi teiste süü, et neil ei ole elus hästi läinud. Nad kannavad vimma, eriti inimeste vastu, kes on neid kritiseerinud või noominud. Nad võtavad endale ohvrirolli, on psühholoogiliselt impotentsed, ja kui nad muude vahendite puudumisel otsivad abi vägivallast, siis tavaliselt on vägivald suunatud nende vastu, kelle vastu nad vimma kannavad.
Neli. Traumeeritud.Tapmine pannakse toime vastuseks üheleainsale  tapja identiteedi ründamisele, mis on tapjale nii alandav ja talumatu, et võtab temalt igasuguse isikliku võimu tunde. Tapmine on vajalik , et traumeeritu eksistentsi või mehelikkuse tuuma täielikult ei hävitataks.
Viis. Obsessiivne ja ebaküps nartsissist.
Kuus. Hullumeelsuse piirini paranoiline ja armukade.
Seiste .Tublisti hullumeelsuse piiri ületanud.
Kahkesa. Just plain bad&angry. Kombinatsioon seitsmest eelnevast".

Küllap selle aasta parim krimka kui aasta lõpus kokkuvõtete tegemiseks läheb.

James Delargy
 55
Inglise keelest tõlkinud Ülle Okas.
Eesti Raamat 2019

Tegevuskoht Lääne-Austraalia.
Lugu iseenesest huvitav. Mäestikust tuleb alla mees, kes väidab, et teda taheti tappa. Teisel päeval tuleb sama nimega teine mees mägedest sama looga, aga tappa tahtis teda esimene mees. Kes on kes ja kumb on kurjategija , lisaks aastatetagune lugu, mis on lõpplahendusega seotud. Lõpplahendus nii kurb, et sellepärast raamat ei meeldi.
Vabandust, aga tõlge ka pisut imelik.

Ingar Johnsrud
Kalypso
Beieri triloogia teine raamat
Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming
Varrak 2019

"Viini vennaskonna" olen kunagi pooleli jätnud. Käesoleva lugesin lõpuni, vaatamata tagasivaatele 1941 aastasse. Mulle üldiselt ei meeldi need, mis kaugele sõjaaega põikavad. Üpris hea Norra krimka.  Harry Hole ülimale maskuliinsusele lisandub sellest raamatust hädalisem ja vähem mehine uurija Fredrik Beier
Raamatu lõpp ennustab, et veel vähemalt üks saladus tuleb ära lahendada.



Cilla ja Rolf Börjlind
Uinu pajuurvake
Sari Krimi
Tõlkinud Mari Tuulik
Sinisukk
Tutvustusest: Lahtikaevatud hauast avanes sünge pilt. Suguelundite põhjal võis arvata, et laip kuulus noorele poisile, kuid säilinud ei olnud eriti midagi. Kõhuõõs oli lõhki rebitud ning siseelundid kadunud. Suurem osa laiba pehmekoest oli kadunud või tükkidena keha kõrval. Nägu oli hullusti kannatada saanud. Vasakul käel puudus kaks sõrme ja üks jalg oli kogunisti puudu. Räbaldunud püksisäärest turritas murtud reieluu.

 2015. aasta sügis. Rootsit on tabanud pagulaskriis. Vabatahtlikud üritavad anda endast parima, et sisserännanuid aidata, ent mitte kõigil ei ole nii head kavatsused …
Mette Olsäteri uurimisrühm hakkab tegelema metsast leitud surnud poisi juhtumiga. Poisi isikut ei õnnestu tuvastada, ent mõrvarelv ja poisi mustlaslik välimus vihjavad, et vastuseid võib leida Rumeeniast. Nii saadabki Olsäter uurijad Tom Stiltoni ja Olivia Rönningu Rumeenia pealinna, et loosse selgust tuua. Kuid ka Bukarest ja selle sünged kanalisatsioonikäigud ei anna uurijatele vajalikke vastuseid loo lahendamiseks.
 Ohvrite arv aga kasvab, sest Rootsist leitakse veel kahe lapse surnukehad. Kogu mõrvamüsteeriumisse toob viimaks selgust Nigeeria tüdruk Folami.
 Infokildudest moodustub selgem pilt ning karm tõde tuleb päevavalgele.
 Rolf ja Cilla Börjlindi haarav romaan, mis on järg nende varem ilmunud menukatele raamatutele „Süsüügiatõus“, „Kolmas hääl“ ja „Must koidik“.
Hea raamat!

Teatris vaatasin:
 Lutz Hübner
"Müller peab lahkuma" 
VAT teater
Esietendus: 9. novembril 2016 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis

Tõlkija:

Mihkel Seeder
Lavastaja:
Margo Teder
Kunstnik:
Pille Jänes
Valguskunstnik:
Triin Hook
Osades:
Elina Reinold,  
Liisa Pulk, Maria Avdjuško või Kärt Kross-Merilo, Meelis Põdersoo, Ago Soots, Tanel Saar

Tutvustusest: Lapsevanemad on kogunenud klassijuhataja tundi selge eesmärgiga - tagandada õpetaja Müller! Klassijuhataja on kaotanud klassi üle igasuguse kontrolli ning toetava õppekeskkonna asemel valitseb anarhia. Kurjad keeled räägivad, et selle taga on probleemid õpetaja isiklikus elus. Lapsevanemad ei saa silmi kinni pigistada, kui mängus on nende maimukeste tulevikuväljavaated. Nende ehmatuseks ei kavatse kogenud pedagoog aga oma saatusega leppida, vaid asub vasturünnakule.

Tuntud saksa autor Lutz Hübner kirjeldab terava huumoriga lapsevanemate heitlusi haridusmaastikul. Eduühiskonnas tähendab heasse kooli pääsemine helge tuleviku kindlustamist. Seepärast tormavad täiskasvanud lahingusse nii raevukalt, et tasapisi hakkab segamini minema, kelle nimel üldse võideldakse. Selles sõjas on rindejooned ammu segamini paisatud. Enam ei saa sellestki aru, kas pedagoog on liitlase või vastase rollis. Kellel oleks seejuures veel jaksu pärida, mida lapsed ise soovivad?

"Müller peab lahkuma!" jõudis Saksamaal lavalaudadele 2010. aastal ja osutus suureks hitiks. 2015. aastal valmis näidendi põhjal ka menufilm. Eesti lavaversioonis asub südika õpetaja Mülleri rolli Elina Reinold.




16. oktoober 2019

Septembris 2019 loetud ja vaadatud

Robert Galbraith

"Surmav valge"
Tõlkinud Allan Eichenbaum
Varrak 2019

Tutvustusest: Eradetektiiv Cormoran Strike’i büroosse tuleb kasimata noormees Billy, kes usub, et nägi lapsepõlves pealt koletut kuritegu. Kuigi on selge, et noormehe mõistusega pole kõik korras, jääb midagi tema jutu juures Strike’i häirima ja ta asub tõe jälgi ajama.
Õige varsti vajab büroo teeneid üks tuntud poliitik ning Strike ja büroo kaasosanik Robin Ellacott hakkavad tegelema väljapressimisjuhtumiga, millel on ootamatu seos Billy looga. Taustaks 2012. aasta Londoni olümpiamängude sagin, sukelduvad Strike ja Robin, kelle tunded teineteise vastu muutuvad aina keerulisemaks, rikaste ja ilusate maailma, mille glamuurse fassaadi taga paljastub aga midagi sootuks inetumat ...

Harry Potteri raamatute ja romaani „Ootamatu võimalus“ autori J. K. Rowlingu pseudonüümi Robert Galbraithi nime all ilmunud detektiiv Cormoran Strike’ist  jutustava sarja neljas raamat. Olen lugenud eelmisi:  „Käo kukkumine“, „Siidiuss“ ja „Kus on kurja kodu“, kusjuures kõige rohkem meeldis esimene raamat „Käo kukkumine“.

Loetud raamat oli huvitava süžeega ja alguses tundus, et läheb põnevaks. Aga  edasi muudkui venis ja venis. Liiga pikalt üksikasjalik seletamine tüütab lõpuks ära. 4. raamat järjest Cormoran Strike kannatustest jalaproteesiga. Ausalt öeldes, tekkis tunne, et nii kuulus, kaasnevalt siis ka hästimakstud detektiiv, võinuks muretseda endale korraliku proteesi. Cormoran Strike ja tema naisabilise Robini sümpaatia areneb ka selles raamatus – teosammul, hulgaliselt lehemahtu on pühendatud Robini isiklikule  elule ja tema abielu lagunemisele.  Ootasin   rohkem kriminaalromaani ja vähem peakangelaste Robini ja Cormorani isiklikku elu. Krimilugu iseenesest huvitav, aga kaob kuidagi teemade paljususes ära.


Anders de La Motte
"Sügisroim"
Rootsi keelest tõlkinud Tiina Mullamaa
Kirjastus Varrak 2019

Tutvustusest:
Ühel suveõhtul telgivad viis lapsepõlvesõpra oma salajases supluskohas, mahajäetud kivimurrus Lõuna-Rootsi vallseljakul. Gümnaasium sai äsja läbi ja kohe algab täiskasvanuelu. Meeleolu on rõõmus, kuid ka veidi nukker, kuna sõbrad mõistavad, et käes on aeg jätta hüvasti nii noorpõlve kui üksteisega.

Kui koidab hommik, lebab järvevees noormehe surnukeha. Uurimine kinnitab, et tegemist on õnnetusjuhtumiga, kuid mitte kõik ei ole selles veendunud.

Kahekümne seitsmeks aastaks jääb see juhtum haavana kohalike hinge. Kui vana politseiülema asemele tuleb mõrvauurija Anna Vesper Stockholmist, hakkab miski liikuma. Varsti pole Annal muid valikuid, kui avada 1990. aastast pärit toimik. Juhtum, millest vaid üksikud soovivad rääkida, kuid mida mitte keegi ei suuda unustada.

Väga hea krimka alguses ehk venib, aga kui hoo sisse saab, siis igavust tunda ei saa. Lõpp üllatas , mida healt krimkalt ootadki.

Välja kirjutasin :
„Eeluurimise juures on kõige ohtlikum see, kui teed järeldusi liiga vara. Niipea kui seda teed, hakkab aju automaatselt tõlgendama kogu infot sellest järeldusest lähtudes. Vahel vaadates lihtsalt mööda asjadest, mis võiks viia hoopis teise järelduseni.“
Kuigi öeldu käib kriminaalprotsessi kohta, kehtib  see ka teiste otsuste tegemisel elus.




Tana French
„Peegelpilt“
Tõlkinud Bibi Raid
Päikese Kirjastus 2019

Tutvustusest:

Kuus kuud pärast viimast eriti rasket juurdlust on uurija Cassie Maddox Dublini mõrvarühmast lahkunud ega mõtlegi sinna naasta. Kuni tuleb pakiline telefonikõne ja ta kutsutakse viivitamatult Dublini lähistele kuriteopaika.

Alles surnukeha nähes mõistab Cassie, miks teda sellise kiiruga kohale kutsuti. Mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni sarnane. Eriti veider on aga see, et naise dokumendil seisab nimi Alexandra Madison, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina. Korraga on uurijatel kaks ülesannet – selgitada välja tüdruku mõrvar, aga mis veelgi olulisem, teha kindlaks ohvri identiteet.

Politseil ei ole aimugi, kes see tüdruk on ning Cassie endine ülemus otsustab kasutada ainukordset võimalust: saata Cassie salaagendina Lexie asemele, et meelitada mõrvar oma alustatud tööd lõpetama. Kui reaalsus ja fantaasia aga lootusetult ühte sulavad, ähvardab Cassiet oht end igaveseks kaotada.

Tana Frenchi erakordselt õnnestunud debüütromaanile „Vaikiv mets” järgneb samavõrd köitev psühholoogiline põnevuslugu, millega ta tõestab veel kord, et kuulub praeguse aja parimate krimikirjanike hulka. „Peegelpilt” on teine osa Dublini mõrvarühma juhtumite sarjas, mille iga osa võtab fookusesse uue peategelase, kes on lugejale eelmisest osast küll tuttav, kuid pole täitnud keskset rolli. Tana French on kindlasti viimase kümnendi kõige huvitavam, kõige olulisem krimikirjanik. – The Washington Post
Kuus kuud pärast viimast eriti rasket juurdlust on uurija Cassie Maddox Dublini mõrvarühmast lahkunud ega mõtlegi sinna naasta. Kuni tuleb pakiline telefonikõne ja ta kutsutakse viivitamatult Dublini lähistele kuriteopaika.
Alles surnukeha nähes mõistab Cassie, miks teda sellise kiiruga kohale kutsuti. Mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni sarnane. Eriti veider on aga see, et naise dokumendil seisab nimi Alexandra Madison, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina. Korraga on uurijatel kaks ülesannet – selgitada välja tüdruku mõrvar, aga mis veelgi olulisem, teha kindlaks ohvri identiteet.
Politseil ei ole aimugi, kes see tüdruk on ning Cassie endine ülemus otsustab kasutada ainukordset võimalust: saata Cassie salaagendina Lexie asemele, et meelitada mõrvar oma alustatud tööd lõpetama. Kui reaalsus ja fantaasia aga lootusetult ühte sulavad, ähvardab Cassiet oht end igaveseks kaotada.
Tana Frenchi erakordselt õnnestunud debüütromaanile „Vaikiv mets” järgneb samavõrd köitev psühholoogiline põnevuslugu, millega ta tõestab veel kord, et kuulub praeguse aja parimate krimikirjanike hulka. „Peegelpilt” on teine osa Dublini mõrvarühma juhtumite sarjas, mille iga osa võtab fookusesse uue peategelase, kes on lugejale eelmisest osast küll tuttav, kuid pole täitnud keskset rolli.


Raamat on hästi kirjutatud, algab hoogsalt, siis  justkui ei juhtugi midagi enne lõpplahendust kusagil 550.leheküljest alates. Aga nii hästi kirjutatud, et oodata-  mis hakkab juhtuma- on väga mõnus. Nii mitmeid võimalikke arenguid on korraga lahti.
Kes psühholoogilist kriminaalromaani ei loe, kassi- hiire mängu ei viitsi jälgida, sellele on ehk igav. Ise paigutan raamatu isegi „Vaikivast metsast“ ettepoole.
Raamat on väga mahukas – 624 lehekülge, mind lehekülgede arv ei häirinud. Ei oska ega taha  öelda, et sellest raamatust oleks võinud midagi välja jätta.
Autori oskus kirjeldada, inimesi, tundeid ja suhteid haarab jäägitult kaasa.
Lõpuks oled koos peategelasega nii loo sees, et need, kes peaksid pahad olema , tunduvad  äkitselt sümpaatsete kannatajatena.



Ann Cleeves
Surnud vesi
Shetlandi sarja viies raamat.
Inglise keelest tõlkinud Lauri Vahtre
Varrak 2019

Tutvustusest:

Ann Cleevesi viiendas Shetlandi-ainelises raamatus peab noor uurija Willow Reewes lahendama kaks mõistatuslikku mõrva. Taustaks saare karge loodus, naftasadam ja laiuv vesi. Kohati tundub Willow Reewesile, et ta sumpab vaid piimjas udus, suutmata tabada asja olemust. Oma pruuti leinav inspektor Jimmy Perez, kes kohalike oludega kursis, kuid depressioonis, tuleb vastutahtsi talle appi. Iga uus juhtlõng näib viivat uurimise uude suunda, aga lahendust ei paista. Kuni Jimmy Perez suudab kergitada katet mineviku salasuhetelt.

Shetlandi sarjas on varem ilmunud raamatud „Ronkmust”, „Valged ööd”, „Punased luud” ja „Sinine välk”.
Neljast (ainult!) septembri loetud krimkast meeldis see mulle kõige vähem. Muidugi oli meeldiv kohtuda uurija Jim Pereziga ja loota koos temaga, et tal õnnestub oma kaotusvalust üle saada.
Olin tõsiselt pettunud, kui lõpetasin. Autor ei andnud ühtegi vihjet, et suunata  lugejat lõpplahenduseni või andis valesid vihjeid. Lõpplahenduse põhjendused  tundusid nii ebaloogilised  isegi nii suletud kogukonnas nagu Shetland selles raamatus. Selleks et väiksemat valu ära hoida, tekita  suurem valu!
Vihjete kohapealt meenus üks intervjueeritav ajalehes, kes ütles, et loeb krimkasid, kus autor annab vihjeid. Näiteks nimetas  Harlan Cobben*i.  Peaks lugema.

Teatris käisin kaks korda.
Estonias vaatasin

„Romeo ja Julia „
Charles Gounod
Libreto: Jules Barbier ja Michel Carré William Shakespeare’i samanimelise näidendi järgi

Maailmaesietendus 27. aprillil 1867 Théâtre-Lyrique’is
Esietendus Rahvusooperis Estonia 20. septembril 2019

TutvustusesT.„Fausti“ (1859) edu julgustas Pariisi Théâtre-Lyrique’i direktorit Léon Carvalhot tellima Gounod’lt järgmist ooperit. Gounod’ muusikaline jutustus Shakespeare’i tragöödiast on imeliselt tundlik, dramaatiline ja meloodiarikas. Ooperi on tuntuks teinud sügavalt emotsionaalsed duetid, värvikas orkestratsioon ja südantliigutavad koorid. „Romeo ja Julia“ on 19. sajandi prantsuse ooperi üks hinnatumaid pärle. Ooperi üheks tuntumaks muusikanumbriks on „Je veux vivre“ ehk „Julia valss“. Lavastaja Stephen Barlow keskendub tuntud armastusloos kahe vaenutseva vastaspoole saatusele, sobitades selle tänapäevasesse Pariisi ühiskonda. Läbi Capulettide ja Montecchide mõttetu ja viljatu vaenu jääb kõlama armastuse igikestev sõnum.


Stephen Barlow: „Minu lähtepunktiks Gounod’ „Romeo ja Julia“ puhul on Shakespeare’i näidendi esimene rida – „Two households, both alike…“ („Kaks majakonda, kumbki võrdselt au sees“) – kaks võrdset poolt, kes on määratud igavesse verivaenu. Kuigi näidend on kirjutatud üle 400 aasta tagasi, toob see vaenulik kirjeldus silme ette poliitika ja ühiskonna üha suureneva vastandumise tänapäeva Euroopas ja mujal, mida süvendab veelgi usaldamatus meie poliitiliste ja majanduslike institutsioonide vastu. See on viinud maailma populismi taassünni ja suurenevate tsiviilrahutusteni, millest viimane ja kõige jõulisem meeleavaldus leidis aset kollavestide liikumise raames Pariisis. Näiteks Suurbritannia, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Kreeka ja Šotimaa elanikud on kõik jagunenud sügavalt lõhestunud kogukondadesse pärast vastuolulisi referendumeid ja/või valimisi, mis – just nagu Shakespeare’i näidendis – on viinud püsivate ja kompromissitute seisukohtadeni.
…….
Tahan seda brutaalset keskaegset tragöödiat esitada tänapäeva kullakarralise võimu- ja privileegimaailma võtmes ning loodan, et selle klassikalise ooperi vaatamine läbi hoolikalt läbimõeldud tundmatu prisma toob esile erinevaid teemasid ja pakub rohkem võrdluspunkte, mis resoneerivad kaasaegse publikuga.“

Dirigent: Arvo Volmer
Lavastaja: Stephen Barlow
Kunstnik: Yannis Thavoris
Valguskunstnik: Matt Haskins
Võitlusstseenide koreograaf: Indrek Sammul (Eesti Draamateater)


Kristel_Pärtna -Julia Capuletti
Valentin Dytiuk- Romeo Montecchi
Mehis Tiits -Tybalt
René_Soom - Mercutio
Jassi_Zahharov -Capuletti
Janne_Ševtšenko –Stéphanie


Oli tõeline nauding üle pika aja ooperis olla.
Väga huvitav lavastus- tegevus oli üle kantud kaasaega ja sellisena ei tohiks see hirmutada ka noori ooperisõpru, kui neid on.
Laval oli suurepärane tenor Ukrainast Valentin Dytiuk, kelle hääl meie oma Kristel Pärtnaga imepäraselt kokku sobis. Lemmikhääl oligi kahtlemata fantastiline tenor. Valentin Dytiuk, kes on väärt, et teda googeldada. Ehk kohtab teda kusagil lavalaudadel veel.

Valentin Dytiuk lõpetas 2014. aastal Tšaikovski nimelise Kiievi Muusikaakadeemia ja liitus samal aastal Ukraina Rahvusooperiga. Valentin Dytiuk on mitmete konkursside laureaat: 2012. aastal võitis ta esimese auhinna lauluvõistlusel „Renessanss“ (Armeenia) ja teise auhinna Lõsenko nimelisel lauluvõistlusel Kiievis. 2015. aastal sai ta peaauhinna XV Glinka nimelise rahvusvahelisel lauluvõistlusel Moskvas ning 2017. sai ta peaauhinna rahvusvahelisel Virgilius Noreika nimelisel lauluvõistlusel.
Hiljuti laulis Dytiuk edukalt Läti Rahvusooperis noort Fausti Gounod’ „Faustis“, Klaipeda Muusikateatris Vaudemonti Tšaikovski „Iolantas“ ja Novosibirski Filharmooniaorkestri ees tenoripartiid Verdi reekviemis. Tema repertuaari kuuluvad ka Verdi Hertsog („Rigoletto“), Alfredo („La traviata“), Ismaele („Nabucco“), Rodolfo (Puccini „Boheem“), Nemorino (Donizetti „Armujook“), Lenski (Tšaikovski „Jevgeni Onegin“), Mozart (Rimski-Korsakovi „Mozart ja Salieri“).
aasta veebruaris debüteeris Dytiuk Riccardona Verdi „Maskiballis“ Iisraeli Ooperis (dirigent Daniel Oren). Lähitulevikus ootavad teda ees esinemised Dijoni Ooperis ja Moskva Suures Teatris.



Käisin Draamateatris vaatamas etendust „Vennas“ teist korda.  Tahtsin etendust näidata ka abikaasale, kellele need Hiiumaa asjad lähedased.
Kui etendus algas, tundus mulle ,et lavapildis on midagi teisiti. Mis seda ma aru ei saanudki. Mulle meeldis jälle ja abikaasa jäi ka väga rahule. Pojale meeldis, aga minia oli kõhkvel oma hinnanguga. Nii et meil oli perekondlik külastus.



11. september 2019

Augustis 2019 loetud ja vaadatud


Ruth Rendell
„Kivist kohtunik“
Inglise keelest tõlkinud Sirje Keevallik
Sari Mirabilia
Eesti Raamat 2019







Pole seni pidanud pettuma üheski  Mirabilia uue väljaande raamatus.
Ka see Rutt Rendelli psühholoogiline krimiromaan oli nauditav lugemine, vähem tähtis ei ole seejuures nauditav tõlge.
Tutvustusest: 1977 aastal ilmunud romaani „Kivist kohtunik“ peetakse Ruth Rendelli üheks paremaks psühholoogiliseks põnevikuks. Ühtlasi on see suurepärane ülevaade tollase Briti ühiskonna klassierinevustest.

Esialgu harjumatu lugeda – nii öelda tagurpidi keritav krimka. Kõigepealt öeldakse, kes kelle tappis ja siis hakatakse sündmusi tagasi kerima koos autoripoolsete märkustega, mida ühel või teisel hetkel kurbmängu tegelased oleksid võinud teha ja mis oleks olnud teisiti, kui…..
Lk. 8 „Sellest on saanud kõle maja, mis sobib pesitsemiseks neile lindudele, kellele Dickens oli pannud nimedeks Lootus, Rõõm, Noorus, Rahu, Puhkus, Elu, Tolm, Tuhk, Rämps, Vaesus, Vare, Ahastus, Hullus, Surm, Riugas, Narrus,Sõnad, Parukad,Räbalad, Lambanahk, Rööv, Pretsedent, Mula, Sink ja Spinat.“
Katkend Ch. Dickensi romaanist Bleak House. Kõle maja“

Lk. 240 raamatu lõpulause: „Tolm, Tuhk, Rämps, Vaesus, Vare, Ahastus, Hullus, Surm, Riugas, Narrus, Sõnad, Parukad, Räbalad, Lambanahk, Rööv, Pretsedent, Mula, Sink ja Spinat." Öeldu käib peategelase Eunice kohta
LK. 114 „Sõprus õilmitseb sageli paremini, kui üks osapool on kindel, et on mõnes mõttes teisest parem.“

Hea raamat. Pani mõtlema-kui tihti ja kas üldse jagub mul tähelepanu neile, kes jäävad minu turvalisest keskklassist välja ja just allapoole.  Harva  poetan euro-mündi kerjusele ning lähen tuimalt mööda. Annan raha, aga tunnetele ei mõtle enne, kui nad mulle magusas kastmes- teleris või raadios kätte tuuakse. Loen lugusid lehest, siis jah, toob pisara palgele kui tegu naise või lastega. Kui teaksin mõnda kirjaoskamatut, imestaksin, aga ei mõtleks sellele, mida see inimene tunneb, et kirjaoskamatus on temale häbenemisväärt puue.
Raamatu pealkiri on muuseas pärit Mozarti ooperist "Don Giovanni" ja ooperil on oma roll kanda raamatus.
Siin ta ilmub- kivist kohtunik



Stella O'Malley
„Vati sees kasvanud lapsed.
Mis muudab vanemad paranoiliseks“.
Inglise keelest tõlkinud Karl- Kristjan Koit
Kirjastus Hea Lugu

Kasvatusalaseis raamatuid lugesin siis kui minu lapsed väiksed olin. Nüüd kui lapsed kasvatavad oma lapsi, loen uuesti. Loeksin rohkemgi kui aega oleks, nimekirjas on neli viis raamatut. Mitte et ma nii tubli vanaema oleksin.  Nii mõnigi kord segaksin vahele, Tänaseni olen suutnud vältida. Mõista tahaksin küll, kas see on möödapääsmatu aja märk, et nüüd on teisiti ja samas säilitada usku, et tulemused on sama head kui minul oma lapsi kasvatades.
„On vaid kaks püsivat pärandit, mida võime loota oma lastele jätta. Üks neist on juured, teine tiivad“ J.W. Goethe.



Janne Kütimaa
„Minu Ahvenamaa.
Tuhande saare rahu"
Sari Minu...
Petrone Print 2016.


Väga hea raamat. Arvan, et raamat oleks mulle meeldinud ka siis, kui ma poleks Ahvenamaal käinud. Toppisin raamatule palju kleepse vahele, kust tahtsin väljakirjutusi teha. Neid oli nii palju, et lõpuks otsustasin osta raamatu, et oleks riiulilt võtta ja lehitseda kui isu tuleb. See on ühe maa omakssaamise ja ühe naise eneseotsimise tee.


Leena Lehtolainen.
"Vasksüda.
Maria Kallio kolmas krimijuhtum“
Soome keelest tõlkinud Triin Aimla-Laid
Kirjastus Pegasus

Lk.1 alguslause: „Mul on alati olnud hea lõhnamälu. Suudan veel aastate tagantki meenutada mõne paiga või inimese lõhna. Kevadele mõeldes meenub mulle niiske mulla ahvatlev aroom, sügist tunnen märgade lehtede raskest, kurvameelsest hõngust.“
Täpselt nagu mina, ma ei võrdle end noore Maria Kallioga, kuid jumal tänatud, tunnen ikka veel lõhnu ja mäletan neid. August on mu lemmiklõhnakuu: joovastavad küpsed lõhnad: flokside raske aroom, ploomide käärimislõhn, iga nurk aias lõhnab omamoodi+ ritsikate saagimine. Tõsi ritsikaid on sel aastal nii vähe. 
Ja kui veel metsa minna- kaunid lillad kanarbikuväljad ei jää maha Provence lavendliväljadele. Ja lõhn on nagu oleks meepurki astunud.

Varem Leena Lehtolainenilt loetud „Minu esimene mõrv“
Kaks raamatut: krimka ja põnevik.
„Kiusatute kaitsja“.
3 krimkat-põnevikku
Hea suvekrimka. Kerge lugeda.
Maria Kallio kuulas legendaarset Soome rokkbändi "Hurriganes", kuulasin ka- aga väga lühidalt.


Henning Mankel
„Rootsi kummikud“
Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe.
Kirjastus Varrak 2019

Iseseisev järg raamatule „Itaalia kingad“- tuleb välja, et ma pole seda lugenud. Ei teagi, kas loen.
Lk. 157 „ Kui Pariisi säravad tuled viimaks all paistma hakkasid, pidime tükk aega ootama, enne kui lõpuks maandusime. Püsisin oma istmel ja vaatasin kaasreisijaid , kes oma üleriideid ja kotte sikutasid. Kõik oleksid nagu kaotanud tähtsat aega oma elust ja trügisid nüüd , et võimalikult ruttu välja saada. Jälginin seda kõike kasvava imestusega. Nagu kari põgenevaid metsinimesi. Mille eest nad põgenesid? Kitsaste istmete, lennuhirmu või oma elu eest? Kas ma olin kunagi samasugune? Inimene ,kes nägi ajas mängu võidu või kaotuse peale? Teadsin, e kunagi see oli nii. Aga mitte nüüd, kui aeg tähendas mulle allesjäänu hoidmist.“
Lennureisijale tuttav vaatepilt. Aga ausalt, imelik oleks ka vastupidine pilt. Lennuk maandub, punane hoiatustuli kustub  ja …. kõik istuvad edasi.
Melanhoolne raamat vana mehe elust. Ilmus Rootsis-2015 a.Henning Mankelli surmaaastal.
Lugesin austusest Kurt Wallanderi looja vastu.
Lk. 49 „Kui paanikahoog oli üle läinud, mõtlesin, et see tuli vanadusest. Siiani olin olnud seisukohal, et aastad ei oma tähtsust. Vananemine toimus aeglaselt, peaaegu märkamatult. Näiteks ei saanud ma enam paati hüpata nagu kümme aastat tagasi. Nüüd pidin paati ronides ühe käega kinni hoidma, Vananemine oli nagu vaikselt üle mere lähenev udu.
Nüüd oli teine lugu. Minust oli saanud vana mees, kes kartis surra. Nähtamatust piirist üle astumine oli veel ainus, mis mulle elus oli  jäänud Kartsin seda sammu rohkem, kui olin osanud arvata.“
Tegevus toimub  väljamõeldud Rootsis saarestiku saartel ja laidudel. Tuletas meelde Ahvenamaad .

Meik Wiking
„Väike HYGGE- raamat. Kuidas taanlaste kombel hästi elada“
Inglise keelest tõlkinud Krista Eek
Kirjastus Tänapäev 2017

Tõenäoliselt viidati hyggele raamatus „Minu Ahvenamaa“. Olin raamatust kuulnud, aga mitte lugenud.
Autor on Taani õnnelikkuse uurija.
Eks igal meist ole oma hygge võtted. Muidu ei  suudaks elu vastu pidada. Küllap me lihtsalt ei rakenda neid võtteid nii tihti kui võiks. Ei naudi oma elu nii palju kui võiks. Pean järjekindlalt oma mõnusate asjade nimekirja, mille esiotsas troonisid „reede õhtu“ ja „igaõhtune dušši all käik“.
Raamatus on juttu hygge valgusest, söögist ja jookidest, hygge  riietest ja lõhnadest.
Lk. 179 „Ühesõnaga , kui soovite hygge’ da, siis ei saa te mitte mingisuguse rahasumma kulutamise abil hygge’ –tegurit suurendada - vähemalt mitte siis- kui ostate midagi küünlast kallimat. Hygge on atmosfäär, mida ei saa parandada selle peale rohkem raha kulutades- nii mõneski mõttes on asi hoopis vastupidi.“

Lehitsesin läbi, ei lugenud. Alates 60. olen ise õppinud rohkem hygge’ma. Olen võtnud endale aega ja õppinud seda aega kasutama naudinguga ning tundma tänulikkust selle eest, mis mul on.  Võttis alles aega!

Teatris käisin augustis kaks korda ja jäin mõlemal korral väga rahule.

Temufi

„Toomas Nipernaadi“
Autor August Gailit,
Dramatiseerija Ott Kilusk,
Lavastaja Peep Maasik
Kunstnik Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja Jaan Sööt.
Esietendus 02.08. 2018  Pärnumaal Kuiarus Linnamehe puhkekeskuse tiigi kaldal.

Mängisid Pääru Oja, Ursula Ratasepp, Karolin Jürise, Kärt Tammjärv, Kaili Viidas, Jaune Kimmel, Maarja Tammemägi, Jüri Vlassov, Tanel Ting, Silver Kaljula jt.

Väga hea etendus, arvasime abikaasaga, et parim Nipernaadi, keda oleme näinud. Ka mängukoht aitas suuresti teatrielamuse saamisele kaasa. Aga näinud oleme ainult filmi. Noortele, kes kaasas olid, meeldis samuti.Arvasid, et väga noortepärane lavastus.
Lugeda , mida asjatundjad arvasid, võib siit: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/soe-ja-sudamlik-toomas-nipernaadi/
Septembris lähen uuesti Draamateatrisse „vennast“ vaatama. Sedapuhku võtan abikaasa ja noored kaasa. Ise olen põnevil, kas teine kord meeldib sama palju kui esimene kord.


Teine etendus, mida vaatasime oli
„Kremli ööbikud“
Autor Ivar Põllu
Lavastaja Robert Annus

Esietendus
Narvas, Kreenholmi Manufaktuuris, Joala 21 10. august 2018


Mängisid:
Märt Avandi (Endla)
Juss Haasma
Priit Strandberg (Vanemuine)
Saara Pius (Rakvere Teater) Või Adeele Sepp (Ugala)
Maria Annus (Vanemuine)
Katrin Pärn
Robert Linna
Tambet Seling (Endla)
Janek Joost

  
Ka väga hea etendus.
Käisime enne etendust ka Balti Manufaktuuris ekskursioonil.  Selle tulemusena võtsin raamatukogust lugemiseks Eduard Vilde „Raudsed käed“. Ootab oma järjekorda.
Otsustasime ,et läheme Narva ka tuleval suvel- ooperifestivalile. Kreenholm on ooperifestivaliks paslik paik. Ja mul on kahju, et Narva ei saanud kultuuripealinnaks.