19. veebruar 2017

Geir Tangen "Maestro"

Geir Tangen andis „Maestro“ välja oma kulu ja kirjadega 2016.aasta jaanuaris. Nüüdseks on raamat tõlgitud 16. keelde. Autor peab Norras populaarset krimiblogi. https://bokbloggeir.com/
Geir Tangen on pidanud ajakirjaniku, vabakutselise toimetaja ja põhikooli õpetaja ametit.
Skandinaavia kirjastused ootavad pikisilmi uut Stig Larssonit, vaevumata seejuures isegi kõiki neile saadetud käsikirju läbi lugema. Kuidas võiksid solvunud ja meeleheitel debütandid ja autorid endale tähelepanu tõmmata?


Raamatu tegevus toimub väikeses, esmapilgul idüllilises Lääne-Norra linnas Haugesundis. Nagu ikka on esmapilk on petlik. Linnakeses on juurdunud ranged protestantlikud vaated, tegutsevad sektid mõistavad hukka alkoholismi, kaasaegse noortemusa ja homoseksuaalsed suhted. 
2014.aasta oktoobris vapustab linna esimene mõrv – keskealine naine visatakse korterelamu 7. korruselt alla. Selgub, et kohaliku ajalehe ajakirjanik Viljar Ravn Gudmundsson on eelmisel päeval saanud hoiatava e-kirja, mida ta tõsiselt ei võtnud. Gudmundsson on seesama ajakirjanik, kes 4 aastat tagasi vallandas geypoliitiku paljastamisega traagilise sündmusteahela. Enne kui kohaliku politsei uurija Lotte Skeisvoll oma meeskonnaga suudab esimese mõrva lahendada, järgneb teine mõrv. Ka selle kohta saab Gudmundsson hoiatuskirja. Ja nii edasi - seitsme päeva jooksul kuus mõrva. Mõrvade ohvriks on isikud, kes on kohtu all olnud, kuid õigeks mõistetud süü tuvastamatuse tõttu. Kes on võtnud kohtu-mõistja rolli enda kätte? Ise nimetab ta end raamatus maestroks ja on võtnud dirigendi rolli sündmuste üle, millel ta vääramatu etteplaneeritusega toimuda laseb. On see keegi, kes peab lugu klassikalisest muusikast- viited muusika- terminitele? Kui ta oleks sektidega seotud, siis peaks ju tema monoloogides olema viiteid jumalasõnale. Ja maestro tunneb hästi krimikirjandust. Politsei jõuab jälile, et mõrvad jäljendavad Norra krimikirjanike Anne Holti (eesti keeles „See, mis kuulub mulle“ 2006; „See, mis kunagi ei juhtu“ 2007“; Unni Lindelli (eesti keeles „Mesilõks“ 2014) , Joe Nesbö (eesti keeles 9 raamatut) , Gunnar Staaleseni (ei ole tõlgitud?) ja veel mõne autori raamatutes toimunut, kusjuures maestro neile ka viitab.
Joe Nesböt on tõlgitud 9 raamatut, loeksin meelsasti ka teiste Norra krimikirjanike raamatuid. Ja ausalt öeldes, pärast 10 tunnist tööpäeva ma peale krimkade ei suuda midagi muud lugeda. Peaksin vist "kultuuritarbimisest" puhkuse vormistama.
„Maestro“ tegevus toimubki seitsme  päeva jooksul põgusate järelvaadetega nelja aasta tagustesse sündmustesse.

Hea krimka juurde kuuluvad põnevus, ootamatud pöörded tegevuses, enam-vähem realistlik lugu, veenvad tegelased ja sümpaatne uurija, said vist kõik minu jaoks olulised kriteeriumid nimetatud. Kirjutamisoskus ja hea tõlge ka muidugi.
Kõike nimetatut romaanis pakutakse. Noor naisuurija Lotte Skeisvoll tuletab meelde teleseriaal „Sild“ Sagat oma sundkäitumusliku häirega. Seega on ta põhjamaiselt realistlik ja inimlik oma ärrituvuse ja vigadega, samas põhjalik, ettevaatlik, tõendeid otsiv ja täpne. Loomulikult on tal kaasas probleem isiklikust elust ja konflikt pealinnast saabuva uurijaga. Kõik see teebki raamatust andeka Nordic Noir'i kvintessentsi, nagu tutvustuses nimetatakse.

Geir Tangen
„Maestro“
Norra keelest tõlkinud Ene Mäe
Kirjastus Varrak

325 lehekülge.

13. veebruar 2017

Mons Kallentoft "Südatalvine ohverdus"

Mons Kallentoft
„Südatalvine ohverdus“
Tõlkinud Sten Weiebaum
Ajakirjade kirjastus  2016
524 lehekülge









1968 aastal sündinud autor alustas Malin Fors sarjaga 2007.a. ning „Südatalvine ohverdus“ („Midvinterblod“) on sarja esimene raamat. 
Raamatust õhkub Wallenderi hõngu, kuid ometi ei ole see Wallanderi koopia vaid hoopis teine raamat.
Esiti võõristasin autori stiili- lühikesed hakitud laused, iga lause eraldi real, palju kahekõnet, kuid seegi võimalikult napi tekstiga. Pole siis ime, et lugu mahutab end 525 leheküljele. 
Tekst justkui vastukaaluks Claudia Pineiro „Betty Poop’ile““  Claudia Piñeiro „Betty Boop“, seal otsene kõne üldse puudub ja terve lehekülg tihedat teksti ei ole isegi  lõikudeks jagatud. Ka krimiautorid armastavad stiiliga mängida, mitte ainult oma verist lugu jutustada.

Veel mõni iseärasus: kaldkirjas suhtleb uurijaga mõrvaohver, esiti üsna õõvastav lugeda. Peagi harjusin omapärase stiiliga ja lugemine läks ludinal.

Lugu algab külmal veebruarikuul puul rippuva laibaga, mõrva hakkab uurima 28 aastane uurija Malin Fors oma kolleegidega.  84. leheküljel on mõrva ohver identifitseeritud – selleks on sotsiaalabist elatuv mees Palli- Benka. Raamatu tempo on üsna aeglane, kuid see annab lugejale aega kaasa mõelda ja erinevaid versioone kaaluda. Kõiki kahtlusaluseid, teiste hulgas ohvrit kiusanud abituriendid ning aasiusulised võimaliku rituaalmõrvaga, tutvustatakse põhjalikult, kaasa arvatud nende isiklik elu, kuid mitte tüütavalt. Kui panna googlesse otsing „aasiusulised“, siis vastet ei leia- raamatus  on need Rootsi vanausulised.
Kõrvuti kuriteo lahendamisega kulgeb raamatus uurija Malin Forsi isiklik elu ja siin midagi uut ei ole. Oma lapsepõlvega rahulolematu teismelist tütart üksi kasvatav noor naine, pidevalt stressis, väikest napsu armastav, seljataga purunenud abielu.  Loomulikult on omal kohal ka tüütu ajakirjandus.

Vaatamata kõigile neile klišeedele täiesti loetav raamat, loeksin meelsasti ka järgmist raamatut. Mis saab siis kui kevad saabub. Nii mõnigi saladus jääb üles loetud raamatust, kas need leiavad lahenduse. Soovin Malin Forsile edu, et ta järgmises romaanis leiaks pidepunkti oma elus, suhte, mida ta igatseb. 
Mulle Malini stiil kõiges kahelda meeldib, lk. 370“ Malin mõtleb endamisi, et kõik ju ootavad, et tõde neid leiaks, mitte keegi ei tule koos tõega ega aita sellel omatahtsi tulla. Aga võib-olla ongi see tõe olemus- et tõde on pigem tabamatute , varjatud sündmuste jada, mitte mingi jõuline seisukohavõtt? Et olemuslikult on kõige aluseks ikkagi vaid võib-olla.“
Külm on raamatus ka tõepoolest - kuni 35 kraadine pakast. Tabasin end mõttelt, et sellises kliimas ei olegi võimalik Donna Leoni kombel kirjutada, välja tuleb ikka Wallander.
Lapsepõlv on romaanis samuti tähtsal kohal: uurija mõtleb oma lapsepõlvele, on kimpus oma tütre kasvuraskustega ja kaevab üles kahtlusaluste lapsepõlve lugusid. Autor tungib sügavale inimese psüühika varjatud voogudesse .

Raamatus antakse piisavalt vihjeid ja kuigi süüdlane on äraarvatav, on lõpp siiski põnev.
Mainitakse sellist Rootsi kunstnikku nagu Jockum Nordström.


Ja kuulatakse A Whiter Shade Of Pale. See lugu on ära leierdatud. Huvitavam on Cowboy Junkies „Sweet Jane“:

12. veebruar 2017

Minu pool veebruari: film ja raamatud.

 Veebruaris käisin kinos vaatamas filmi  „Ööloomad“.

Tutvustusest:
Oscari nominent - parim meeskõrvalosatäitja (Michael Shannon).

* Kuldgloobuse võitja - parim meeskõrvalosatäitja (Aaron Taylor-Johnson).

Kaasaja ühe põnevaima filmitegija, Tom Fordi (A Single Man, 2009) painajalikult pingeline thriller "Ööloomad" kompab peenikest joont, mis eraldab armastust julmusest ja kättemaksu lunastusest. Oscari nominendid Amy Adams (American Hustle, 2013) ja Jake Gyllenhaal (Brokeback Mountain, 2005) kehastavad lahutatud abielupaari avastamas tumedaid nurgataguseid nii iseendi kui teise hinges.

Los Angelese kunstivahendaja Susan Morrow (Amy Adams) elab äärmiselt privilegeeritud, kuid hingeliselt sisutühja elu koos abikaasa Hutton Morrow’ga (Armie Hammer). Ühel nädalalõpul, kui Hutton on taas ühel oma järjekordsel ärireisil, saab Susan postipaki käsikirjaga. See on romaan pealkirjaga „Ööloomad“ ning selle autoriks tema endine abikaasa Edward Sheffield (Jake Gyllenhaal), kellega Susan pole juba aastaid suhelnud. Käsikirjaga kaasas on kiri, milles Edward väljendab soovi oma peatsel külaskäigul L.A.-sse Susaniga kohtuda. Üksi kodus asub Susan käsikirja lugema. Romaan on pühendatud talle, kuid selle sisu on vägivaldne ja ruineeriv, sündmustik valusalt isiklik ja allegooriline. Edwardi kirjutatust sügavalt mõjutatuna hakkab Susanile tahtmatult meenuma kõik see, mis minevikus nende vahel oli ning tema elus tehtud valikud saavad uue mõistmise valguses ümber hinnatud. Armastus, mis tundus olevat ammu surnud, lööb lõkkele ning selguvad tõelised kangelased nii elus kui fiktsioonis.

Veneetsia filmifestivali žürii eripreemiaga auhinnatud ja kriitikute üksmeelse kiidukoori pälvinud meistriteose kõrvalosades teevad võimsad rollisooritused ka Aaron Taylor-Johnson (Avengers: Age of Ultron, 2015) ja Michael Shannon (Revolutionary Road, 2008).



Mulle film väga meeldis. See oli ühtaegu armastusfilm ja närvekõditav thriller. Samas sundis see kinoteos vaatama endasse, arutlema selle üle, kes sa oled ja kas sa oled õiges kohas. Film pani mõtlema elus oluliste asjade üle.


Veebruaris olen läbi lugenud järgmised raamatud:

Andrei Hvostov
„Šokolaadist prints
Kirjastus Hea Lugu 2016
383 lehekülge

Olin endale lubanud lugeda rohkem eesti kirjanike teoseid ning alustasin raamatuga, mis oleks pidanud mulle meeldima. Aga ei meeldinud teps mitte.  Raamat on hästi kirjutatud – ladus ja mitmekesine sõnakasutus, kerge lugeda ja romaanile kohaselt saavad kõik otsad lõpuks kokku seotud. Tõenäoliselt hakkas mulle vastu selle raamatu sarkasm. Mart Kadastiku „Nüüd ma siis kirjutan“ pean dokumentaalromaaniks ühe ajalehe tegemisest. Loetud raamat on pigem nagu … följeton ühe ajalehe tegemisest, üliõpilasmalevast ja muust lähiajaloos toimunust. Koondab anekdootlikud  lood lähiminevikust otseste vihjetega konkreetsetele isikutele.

George Orwell
„1984“
Inglise keelest tõlkinud Elias Treeman (varjunimi, mida kasutasid tõlkijad Tõnis Arro, Tiit Kusnets ja Rünno Vissak)
Loomingu Raamatukogu 1990 nr.48-51
217 lehekülge

Otsustasin uuendada tutvust ammuloetud raamatuga, sest jaanuaris lugesin, et nii USAs kui teistes riikides on kasvanud huvi George Orwelli teose «1984» vastu, kuna kõik märgid näitavad, et maailm on liikumas totalitarismi suunas.
Mõned aastad tagasi lugesin ajalehest, et Tai võimud teatasid, et riiki reisivatel välismaalastel on keelatud sisse tuua George Orwelli romaani «1984». Kuna mina reisisin Hispaaniasse , siis tundus raamat väga sobilik kaasavõtmiseks.  George Orwell (Eric Arthur Blair) võttis osa Hispaania kodusõjast aastatel 1936-1937, millest kirjutas suurepärast romaani „Kummardus Katalooniale“.
„1984“ vaimustas ja vapustas mind taas, sealhulgas George Orwelli poliitiline ettenägelikkus. Viimati lugesin raamatut siis kui ta LR-s 1990 aastal ilmus. Loomulikult ei saanud 1949. aastal ilmunud raamatus kõike ette näha. Kuid 2017 aastaks on Okeaania praktiliselt juba tekkinud ja pole teada, kuhu Ameerika Ühendriikide äärmuslik suunamuutus võib arengud maailmas tüürida. Nii kaugel võiks ehk küüniliselt öeldagi: huvitav aeg, kuid vaid niikaua kui muudatused üle ookeani ei jõua.

Maria Duenas
„Õmblejanna Madriidist“
Tõlkinud: Mari Laan, Kristiina Raudsepp
Toimetanud: Anu Liik
Toledo kirjastus 2016
e-raamat






„Õmblejanna Madriidist“ oli mu teine puhkuselektüür. Lugesin e-raamatut. Puhkusel tasub e-luger igati ära, mõnus lennukis ja hotellitoas, kus valgustus eriti kiita ei ole. Samas on mu paberraamatul lugemisel  alati kleepse ja märkme-pabereid vahele topitud ja sellest tundsin puudust. E-lugeril on muidugi ka kõik otsingu ja märkmete funktsioonid olemas, aga tõenäoliselt ei valda ma neid väga hästi ja samuti tunnen puudust füüsilisest sidemest raamatu  lehitsemisel. Näiteks tahaksin nüüd meelde tuletada, mis peen kleit see oli, mille võltsversiooni peategelane Sira Rosalinda Foxile õmbles. Õmblemine on kauaaegne hobi, millest nüüd olen loobunud, aga huvi on jäänud.

Aga siin see ongi, ei võtnudki otsimine kaua aega: Hispaania kunstniku ja moelooja Mariano Fortuny y Madrazo  (1871-1949) loodud õhtukleit Delphos.

Mulle raamat meeldis väga. Esiteks käsitleb ta Hispaania kodusõda, üht minu lemmikperioodi maailmakirjanduses. Kavas on läbi lugeda ka Mihhail Koltsovi „Hispaania päevik“- võtsin selle raamatukogu tasuta raamatute riiulilt. Kuulakem ära ka vastaspool!
„Õmblejanna Madriidist“ on armastusromaan ja ühe naise kujunemise lugu ning huvitav spiooniromaan.
Tutvustusest: On 1936. aasta. Mood nõuab lainelisi soenguid, pärlikeesid ja pitsiga sigarette, viltuseid kübaraid, siidsatääni ja naiselikku vööjoont. Madriid on ärev ja ebakindel. Marokos valmistuvad sõjaväelased kukutama Hispaania vabariigi seaduslikku valitsust.
 Õmblejanna Sira on suurte illusioonide tiivul sattunud kodusest Madriidi agulist Marokosse, kus pulbitseb rahvusvaheline suurilmaelu. Selle sära kustub aga isiklike saatuselöökide ja ajaloo keerdkäikude mõjul ning Sira leiab end võõral maal täiesti üksi. Parseldajast pansionipidaja abiga paneb ta püsti kontinendi glamuurseima moeateljee, valutades samal ajal südant sõjast räsitud kodumaa saatuse pärast.
  2009. aastal ilmunud romaanist on saanud Hispaania viimaste aastate suurim menuk, mida on tõlgitud enam kui 25 keelde. Raamatu põhjal on valminud ka ülipopulaarne teleseriaal.


Kindlasti tasub lugeda, mida raamatu kohta kirjutatakse Toledo kirjastuse kodelehel: http://toledo.ee/et/tuhkatriinu-ja-spioonilugu-1930ndate-hispaaniast/
Mina lugesin enne raamatu juurde asumist.

1. veebruar 2017

Ingrid Noll "Kostiliste lõunalaud"

81 aastane Ingrid Noll on Wikipedia andmetel üks edukamaid Saksa krimiautoreid. Edukust hinnatakse sageli selle järgi, mitmesse keelde autori raamatuid on tõlgitud. Ingrid Nolli raamatuid on tõlgitud 27 keelde. Mulle ei meenu, et oleksin varasemalt eesti keelde tõlgitud raamatuid  „Apteeker“ ja „Punane roosike“ lugenud. Juba on  2017 aastal on ilmunud „Saamahimu ajel“ . Kõik raamatud on ilmunud Mirabilia sarjas.
„Kostiliste lõunalaud“ on autori viimane- 16. romaan, vastilmunud „Saamahimu ajel ilmus originaalis 2014.aastal.  

Võib-olla on eduka krimikirjaniku varasemad romaanid huvitavamad, aga „Kostiliste lõunalaud „ mulle ei meeldinud. Tegelaste stereotüüpsust arvestades mõtlesin esiti, et tegu on kriminaalromaani paroodiaga. Aga paroodia see ka ei ole, selleks võtab autor oma tegelasi liiga tõsiselt.
Autorit võrdleksin Darja Dontsovaga ning raamatu paigutaksin seega kusagile naistekas- krimka riiulile. Arvestades, et Dontsova raamatud hõivavad raamatukogus mitu riiulitäit, on sellistel raamatutel kindlasti oma suur lugejaskond. Olen ka ise paari Dontsovat lugenud, aga kolmas läks juba igavaks.
Mulle nihutatud moraalipiiridega naised, kes süüa tehes planeerivad võistlejanna mõrva ei meeldi. Seejuures on piiride puudumine maskeeritud suure emaarmastuse ja naise loomulike vajadustega. Naljakas ka ei ole, pigem eelistan M.C. Beatoni Agatha Raisini jutte- nutikad ja nalja saab ka.
Tutvustusest: „Nelly, kolmekümnendate keskel üksikema, vajab laste üleskasvatamiseks raha. Kuna ta oskab hästi süüa teha ja tal on olemas koht, kus lõunat pakkuda, kutsub ta omale kostilisi. Nii koguneb iga päev tema juurde lõunatama kirju seltskond: kapten, kes pole enam ammu merd sõitnud, pruunikspäevitunud spordiõpetaja, kindlustusagent ja üks ühtaegu nii meeldiv kui ka osav elektrik. Kõik kulgeb familiaarselt ja ka rahaliselt tasub see ära – kuni üks vaim minevikust ähvardab supi üle soolata.“

Ingrid Noll
„Kostiliste lõunalaud“
Tõlkinud Arne Nielsen
Eesti Raamat 2016
Mirabilia
176  lehekülge

25. jaanuar 2017

Per Petterson "Ma nean ajavoolu"


Norrakad juba oskavad. Pikalt pajatada. Eelmine loetud Norra autor oli Knausgaard, nüüd Per Petterson. Pettersonilt olen lugenud „Kuidas me hobusevargil käisime“  ja mäletan sellest raamatust saadud mõnusat ehedat emotsiooni.

„Ma nean ajavoolu“ on poeetiline jutustus tagasivaadetega minevikku, kus lugeja kohtub 37 aastase peategelase esimese armastuse, lapsepõlve  ja noorusajaga. Olevikus toimub tegevus 1989.a. kui kommunistlikud režiimid on lagunemas ja Berliini müür just langes.  Peategelane Arved Jensen on Norra kommunistliku partei liige, kuid rohkem kui kommunismi  kokkuvarisemine läheb talle korda abielulahutus naisest, kellega ta kohtus nooruses kommunistliku partei ridades.

Arved Jenseni ema saab teada, et tal on vähk ja otsustab sõita viimast korda ilma abikaasa ja poegadeta Taanimaale, kus on perekonna suvekodu, et vaadata üle vanad rajad ja käia kohtades, kus ta oli noor ja õnnelik.
Arved Jensen sõidab emale järele. Sellest ei saagi aru, kas emaga suhteid siluma, nii tahaks mõelda, kuid esimene lause, mis ta emale ütleb, on „ma lahutan“. Ema ja poja suhted ei ole head sellest ajast kui Arved vastutahtsi ema soovile õppida kõrgkoolis, jättis kooli pooleli ja astus partei soovil töölisklassi ridadesse. Suvilas suhete paranemist ei toimu, selleks on Arved liiga oma mõtetes või sõnaaher, raamatus üldse räägitakse vähe. Siiski on emal ja pojal mõned ühised haprad hetked  rääkides raamatutest ja koos vaadatud filmidest. Lemmik on Remarque, eriti tema „Triumfikaar“, mille lugemine jäi küll Arvedi 20.ndatesse aastatesse, kuid raamatu ajel ostab Arved ema juurde kaasa pudeli Kalvadossi.

Kes ootab, et midagi juhtuks, ootab asjata. See on poeetiline jutustus, mille suurim võlu on autori jutustamisstiil või nagu tutvustuses öeldakse „Ma nean aja voolu” on nagu slow food, mida tuleb nautida aeglaselt, et ükski maitsenüanss kaduma ei läheks. Autor ei kiirusta puändini jõudmisega, see on peidetud lugemise protsessi endasse ja aja voolu paratamatuse tunnetamisse valusse.
Raamatus on väga häid kohti: ärajäänud kõne ema juubelipeol, puu mahavõtmine  suvilas. Need ja teised meenutused avavad peategelase olemuse. Mees, kes ei ole end elus teostanud ja kui freudilikult mõelda, siis ikka veel poiss, kes tunneb puudust oma emast.
Raamatu kaunis pealkiri on pärit Mao raamatukesest
Hägusad pildidi lahkumisest ja külast, nagu see oli siiis.
Ma nean aja voolu: sest möödas on kolmkümmend kaks aastat.

Stiilinäide lk. 25 „Sõitsime lihtsalt biitlite laule lauldes mööda neid teid, ühest mäest üles ja teisest alla, üha uusi käänakuid ja kurve pidi, kahvaturohelised põllud paremal vaheldumisi pruunikashallidega vasakul, nagu oli just sel 1989. aasta sügisel Nittedalis, Nannestadis ja Eidsvollis säratus valguses, paljaks-puhutud puud kraavipervel, ja nägime suuremaid lagendikke ja nelinurkseid lappe kõrrekollaselt kummumas, märkasime mõne kurvi tagant lähemale hiilimas haiglaslikult helendavat oranzi värvi niidetud viljapõldudel, mida oli just hiljuti Roundupiga pritsitud, ja jälgisime, kuidas väljad muutuvad lillaks ning kõikehaaravalt mustadeks põldudeks, mis olid napilt enne talve tulekut üles küntud ja imesid endasse viimsegi valguspiisa.“
Tõlge on väga hea ja annab edasi teksti efekti mõjuda pildina.

Ei ole just kerge lugemine pidada jälge kõigi meenutuste ja tagasivaadetega. Kokkuvõttes meeldis, aga vähem kui „Kuidas me hobusevargil käisime“ , nii et kui üldse ei ole lugenud autorit, siis võiks hobusevargust eelistada.
Per Petterson
„Ma nean ajavoolu“
Norra keelest tõlkinud Maarja Siiner
Pegasus 2016

218 lehekülge

23. jaanuar 2017

Florian Zeller "Isa" Theatrumis

See teatritükk sobinuks proloogiks viimasele loetud raamatule Hendrik Groen "Salapäevik" Hendrik Groen "Salapäevik" . Kuna ma jõudsin enne raamatu läbi lugeda, siis on etendus epiloogiks raamatule e. kokkuvõte sellest, kuidas me sattusime kohta, millest raamat kirjutas.
Tegin uuesti Hendrik Groeni salapäeviku lahti, et veel üks tsitaat lisada, mille ma raamatust kirjutades ära jätsin:
LK. 65 „Minu analüüs: vananemine on täpselt vastupidine protsess kui beebist täiskasvanuks saamine. Füüsiliselt muutud järjest sõltuvamaks. Kunstpuus, arterite laiendamine, tablett siia, tablett sinna, puder ja patustused. Kui surm end liiga kaua oodata laseb, lõpetada eaka mudilasena, kellest keegi aru ei saa, mähe alla ja nina tatine. Teekond nullist kaheksateistkümnenda eluaastani on vägev, väljakutsuv, põnev: hakkad ise oma elu peremees olema. Neljakümnendal eluaastal oled tugev, terve ja võimas. Tippaeg. Kahjuks saab sellest aru alles siis, kui allakäik on mõnda aega juba kestnud, kui väljavaated jäävada aeglaselt ja hääletult väiksemaks ja elu tühjemaks. Kuni päeva eesmärk on nii väike kui küpsis ja tass teed. Vanainimese kõristi.“
Nii hull etenduses lugu siiski veel ei oleLembit Petersoni mängitud Andre on nii vimkasid täis, et kui enne etendust ei ole arvustusi ja muljeid lugenud, petab ära küll.  Abikaasagi, kes teadagi hoiab meeste poole, küsis minult I vaatuse ajal, et kumb neist segi on - isa või tütar. 

Näidendi autori nimi tuli tuttav ette. Olen üht tema raamatut lugenud Florian Zeller . "Elu on nauding".  Sisust, tõsi küll, midagi ei meenunud, enne kui lugesin, mida olin kirjutanud.

Näidendi sisu on valus ja paneb mõtlema, kuid etendus tervikuna ei ole masendav. Autor on valusa teema vastuvõetaval viisil teatrikeelde pannud. Etenduses on nauditavaid naljakaid kohti ja minu arvates ei ole naeru vaja häbeneda. Miks mitte vaadata vanadusele läbi huumoriprisma, kergem on muidugi siis, kui teema sind ennast otseselt ei puuduta. Aga ka siis, kui puudutab, on tervistav paratamatusele pisukese huumoriga näkku vaadata. 
Aga seda küll, et seda tükki ei tasu vaadata koos oma vanade vanemate või täiskasvanud lastega. Vanad vanemad heituvad, nende kõige suurem kartus on kaotada kontroll oma elu üle ja näidend kurvastab neid liialt. Lapsed, nemad kipuvad lohutama, et teiega ju ei lähe niimoodi.

Etendust jääb lõpetama põetaja sosin: „kõik saab korda, kõik saab korda…“.  Mitte midagi ei saa korda. Ja Groeni salapäevikus nii helli ja kaasatundvad põetajaid ette ei tulnud. Tõsi küll, see hellus ei mõjunud (ei pidanudki mõjuma?)väga siiralt. Aga oli lohutav.


Tutvustusest:Mis toimub selles korteris? Kas vana mehe tütar ütles tõesti, et jätab mehe üksi Pariisi ja kolib ise Londonisse? Või mõtles mees selle välja? Kas see neljakümnendates mees, kes liigub ringi elutoas ja köögis, on tundmatu või tuttav, keda vana mees enam ära ei tunne? Ja kas korter, milles oleme, on ikka vana mehe oma või usub ta, et on kodus, kuid tegelikult on kuskil mujal? On ta omade või võõraste juures?
Florian Zelleri näidend „Isa” on autori sõnul „pusle, milles on alati üks tükk puudu ja keegi ei tea, missugune täpselt”. Peategelane André, nagu meiegi, otsib muutuvas maailmas inimesi, kes räägiksid tõtt, ja püüdleb vaatamata totaalsele kaosele totaalse selguse poole.
Vanadus on probleem, probleem vanadele ja lastele, kes peavad oma vanade eest hoolitsema.
Kui teema ei huvita, siis tasub etendust vaadata nauditava näitlejatöö tõttu. Lembit Petersoni mäng haarab kaasa, istusime piisavalt ees, selleks et tabada iga meeleolu muutust ilmes ja liigutustes. Näitleja tõi oma kangelases esile nii palju erinevaid ja usutavaid rolle, et pettis ära küll. Isa ei olnud mees, kes pani endale algusest saati kaasa tundma, seda valulikum ja üllatavam oli lõpustseen.
Kiidan ka Liina Olmarut tütrena-vapustavalt õrn, habras ja meeleheitel.
Sandra Uusbergi Laura lisas etendusele rõõmsameelset ja päikselist muretust.
Marius Petersoni täpselt suunatud hääl meeldib mulle Klassikaraadiost, etenduses ei rääkinud ta palju, kuid sundis end vaatama ka siis kui vait oli.
Marius Peterson on ka etenduse muusikalise kujunduse autor. 
Veel mängisid mitmetähenduslikes kaksikrollides Anne Tuulik ja Andri Luup.

Meile meeldis etendus väga ja ma usun, et see tekitab igas vaatajas mõtteid, olenemata sellest, milline on tema puutumus vanadusega praegu. 

Theatrum
Florian Zeller
 „Isa“
Esietendus 29. novembril 2016
Tõlkija Eva Eensaar
 Lavastaja Maria Peterson
 Kunstnik Lilja Blumenfeld
 Helikujundaja Marius Peterson
 Valguskujundaja Priidu Adlas
 Produtsent Ere Naat



Osades: 
Lembit Peterson-Andre
Liina Olmaru-Anne
Marius Peterson- Pierre
Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater)-Laura
Andri Luup ja Anneli Tuulik

20. jaanuar 2017

Hendrik Groen "Salapäevik"

Taas üks vanurite raamat, kaaneinfo põhjal rahvusvahelise bestselleri staatuses.
Tegevuskoht on Amsterdami vanadekodu. Teemaks vana olemine, haigused, dementsus, vanurite hooldus vanadekodus ja arutlused teemal enesetapp ja eutanaasia. Päevikupidaja on Hendrik Groen. Vana härrasmees east tulenevate füüsiliste vaevuste ja haigustega, kuid terava mõistuse ja avara silmaringiga. 
Elu vanadekodus tundub üsna mõistlik võrreldes sellega, mida olen lugenud Eesti vanadekodude kohta. See ei ole halb koht, toit on rahuldav ja hooldus samuti. Puudu on meeldivast ajaviitmisest ja liialdatakse ohutuse või mis iganes põhjusel vanurite vabadus piiramisega ning kitsendatakse nende õigusi.
Hendrik tunnistab oma harjumust püüda kõigile meeldida ning oma mõtteid ausalt mitte avaldada, seetõttu hakkas ta pidama salapäevikut. Olgu märgitud, et Hendrik Groenile ei meeldi vanad inimesed, eriti nende lõputu kaeblemine ja virisemine, kapseldumine isiklikesse teemadesse ning järeleandmised isikliku hügieeni ja eakohasuse valdkonnas (seda just naiste puhul).
Siin üks näide Groeni päevikust:
 Lk. 155 „Kunagi ei tohi alahinnata vihkajaid, intrigaane ja tagarääkijaid. Nad ässitavad ükskõikseid või teadmatuses kaaselanikke hämmastava järjekindlusega. Põhjus on enamasti tühine, aga tagajärgedeks pikas perspektiivis põlgus, mõistmatus ja viha. Kui keegi päevade kaupa millegagi ei tegele, saab väikesest suur. Aega tuleb millegagi sisustada, mõtted tuleb millelegi suunata. Halvad iseloomujooned otsivad teed pinnale. Vastupidi sellele, mida võiks ehk arvata, süveneb aastatega kitsarinnalisus ja aheneb avar mõttemaailm. Vana ja tark on pigem erand kui reegel.“
Olen nõus. Liigse virisemisega ka. Ise püüan seda vältida nii, et pean meeles, milline vanainimene ma ei taha olla. Lapsena lubasin, et emana ei unusta, kuidas ma ise laps olin. Eks mu lapsed peavad seda hindama, ise arvan eneseteadlikult, et tulin sellega toime.

Peategelane Hendrik Groen koos viie sõbraga moodustab klubi „Vanad kuid mitte surnud“- vakumisu. Klubi liikmed eristuvad teistest, tekitavad kadedust ja halvakspanu, neid peetakse mässajateks. Mäss seisneb selles, et nad võtavad advokaadi selleks, et saada võimalus tutvuda vanadekodu dokumentidega. Aga igapäevaelus on nad üksteisele toeks, korraldavad ühiseid väljasõite, proovivad uusi tegevusi ja naudivad koos head toitu. Ühesõnaga naudivad elu.

Ausalt öeldes tekkis mul kahtlus, kas raamatu on ikka kirjutanud 80 + aastane tõeline Hendrik Groen või on see kirjutatud varjunime all soovist populaarset vanurite teemat käsitleda justkui vahetust allikast. Tekst oli kuidagi emotsioonitu.
Lühikese google kasutamise järel leidsin, et Hendrik Groen on tõesti olemas. Hollandis on juba ilmunud ka järg salapäevikule 833/4 -  Hendrik Groen 85. Oma raamatute  kohta ütleb ta ühe intervjuus,  et ükski lause ei ole vale, kuid iga sõna ei ole tõsi.

Mulle raamat eriti ei meeldinud. Siiski lugesin lõpuni, tahtsin teada, mis mind 20 aasta pärast ees ootab. Tõenäoliselt on  või võivad olla Eesti vanadekodud 20 aasta pärast samal tasemel, mis Hollandis 2014.aastal.
Nimetaksin loetud raamatut käsiraamatuks vanainimestele, kuidas edukalt- mitte vananeda, vaid vana olla. Minu jaoks puudus raamatus emotsioon. Üsna mitu korda panin kaaned kokku, et ümbriselt lugeda, kas tõesti arvati raamatu kohta , et palju huumorit ning liigutav. Mina ei leidnud ei huumorit ega soojust Kui siis ehk pisut lõpupoole, kui mu huvi lugemise vastu oli juba raugenud.
Oma emale ma raamatut ei taha lugeda anda, ta võib arvata, et tahan teda vanadekodusse panna.
Mõnda huvitavat raamatus oli, näiteks Hollandi eutanaasia teemal. Samuti lugesin, et Saksamaal on kümnekohas kohas vajalike teenuste osutamine- poes käimine, sooja toidu koju viimine, sõidutamine- jäetud teiste veel hea tervise juures pensionäride hooleks.  Nad koguvad selle eest hooldustunde, mida võivad kasutada, kui neil omal abi vaja. Selle püramiidskeemi jaoks on pidevalt värskeid noori pensionäre vaja, mis võib probleemiks osutuda kui pensioniga kasvab.

Hendrik Groen
„Salapäevik.
Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana
Hollandi keelest tõlkinud Katrin Kern

Eesti Raamat  2016

19. jaanuar 2017

Milan Kundera "Tühisuse pidu"

Õhuke raamat hõredas trükis, vaid 127. leheküljel. Esimesel lugemisel tekitasid lood, millest raamat koosneb, küsimuse kas see üldse ongi romaan. Lühikesed anekdootlikud lood, episoodid elust, mis on omavahel ühendatud nelja peategelase kaudu.
Kõigepealt lugesin raamatu läbi, siis sirvisin uuesti läbi ja panin kleepsud vahele kohtadesse, kust kavatsesin hiljem tsitaadi võtta. Sirvisin veel ja veel ning seda nauditavamaks raamat muutus.

Need neli ühendavat peategelast on:
Alain, kes mõtleb suhetele naistega ja peab kujuteldavaid vestlusi ema pildiga. Seejuures ei ole ta näinud oma ema, kes ta vastsündinuna hülgas. Huvitav, tavaliselt hoiavad Kunderal mehed kõrvale lapse saamisest, siin on selleks noor naine. Alain, kes tahtis luuletajaks saada, tema kohta on kenasti öeldud, mõttetus, mis võlus teda just sellepärast, et sellel pole mingit mõtet.
Charles, kes teenib elatist kokteilipidude korraldamisega rikastele, ja toob romaani endaga kaasa anekdoodid(?) Stalinist, Hrustšovist ja Kalininist ning unistab lugude lavastamisest marionetiteatris.
Caliban töötu näitleja, kes töötab Charlesi juures ettekandjana mängib meelsasti kedagi teist ja võtab endale mängult uue identiteedi.
Ramon, vanim sõpradest, kes vaatab teiste sekeldamist pealt ja annab oma hinnangu.

Ma ei panustaks raamatu puhul naba erootikale (tutvustusest).
Minu arvates on „Tühisuse pidu“ Kundera kõige filosoofilisem romaan, mitte ainult sellepärast, et ta käsitleb pisut Hegelit, riivab Kanti ja Schopenhauerit, vaid selle tõe tõttu, mida autor nelja peategelase suu läbi avaldab.
Arvan, et kõige rohkem on raamatus autorit ennast, kuigi mäletan, et olen Kundera kohta lugenud, et ta ei tunnista mingit varjatud autobiograafiat. Aga see oli varem.
Minu jaoks oli „Tühisuse pidu“ vana mehe kokkuvõtteks elust, mis avaneb kõigi nelja peategelase kaudu.
Selle vanainimese kokkuvõte, kelle kohta lk. 69 on kirjutatud nii:
„Ainult Ramon ei olnud nartsissist. Ta armastas menu ja kartis samal ajal
äratada kadedust; talle meeldis olla imetletud, kuid ta põgenes oma imetlejate eest. Tema tagasihoidlikkusest oli saanud üksindusearmastus pärast seda, kui ta oli elus mõned haavad saanud, aga eelkõige alates eelmisest aastast, kui ta oli pidanud ühinema pensionäride sünge armeega; tema mittekonformistlikud mõtteavaldused, mis teda kunagi olid noorendanud, tegid nüüd temast petlikule välimusele vaatamata ajakohatu inimese, kellegi, kes ei kuulu meie aega, seega vanainimese."

Korjasin raamatust välja mitmeid tsitaate:
Lk. 31“ Jah, tõsi ta on“; vastab Ramon „Inimesed saavad elu jooksul kokku, lobisevad, arutlevad, tülitsevad ega saa aru, et nad pöörduvad üksteise poole kaugelt, igaüks oma vaatetornist, mis asuvad aja eri punktides.“

Pärast pausi ütleb Charles; „Aeg lendab. Tänu temale oleme alguses elus, mis tähendab, et meid süüdistatakse ja meie üle mõistetakse kohut. Seejärel me sureme ja jääme veel mõneks aastaks koos nendega, kes meid tundsid, kuid see muutub kiiresti: surnutest saavad vanad surnud, neid ei mäleta enam keegi ja nad kaovad olematusse; ainult mõne üksiku, ülimalt harva inimese nimi jääb mäludesse püsima, kuid olles jäänud ilma viimasest kui autentsest tunnistajast ja tõelisest mälestusest, saavad nendest marionetid… Mu sõbrad, ma olen võlutud sellest loost, mida Hrustšov oma mälestustes“ jutustab, ja mul on vastupandamatu soov kirjutada selle põhjal näidend marionetiteatri jaoks.“

Caliban, kes „mõtles välja“ pakistani keele, rääkis seda, kuigi keegi temast aru ei saanud ja kellele Ramon ütleb lk. 86: „Rõõm müstifikatsioonist pidi teid kaitsma. See on olnud õigupoolest meie kõigi strateegia. Me taipasime juba tükk aega tagasi, et ei ole võimalik seda maailma tagasi pöörata ega ümber kujundada, tema õnnetut edasitormamist peatada. Oli vaid üks võimalik vastupanu: seda mitte liiga tõsiselt võtta. Aga ma tõden ,et meie naljad on kaotanud oma mõjujõu. Sina räägid pakistani keeles, et ennast lõbustada. Asjatult. See täidab sind üksnes väsimuse ja tüdimusega.“

Kundera on öelnud ühes intervjuus Kirjandusteoste olemasolul on üksnes sellisel juhul mõte, kui nad paljastavad inimeksistentsi juures senitundmatuid aspekte. Kirjanikuamet ei tähenda tõekuulutamist, see tähendab tõe avastamist“.

Kas ma avastasin enda jaoks tõe Kundera raamatust. Enda jaoks küll- tühisuse pidu on elu, kõige tavalisem elu kogu oma mõttetuses, sest ta on nii tühine. Tühisus ei meeldi suurte tõdedele pühendunud inimestele. Ja otsad seon siin kokku Doris Kareva luuleridadega, mis tegelikult väljendavad pea sama: me elu on me elu ainus mõte.

Lk. 88 Ramon: „Oled sa kunagi lugenud Hegelit? Muidugi mitte, sa isegi ei tea, kes see on. Aga meie õpetaja, kes meid välja mõtles, sundis mind kunagi temaga tutvuma. Oma mõtiskluses koomilisusest ütleb Hegel, et tõeline huumor on mõeldamatu, kui ei ole lõputult head tuju. Jah, just nii ta ütleb: „lõputu heatujulisus“, „unendliche Wohlgemutheit“. Mitte pilkamine, satiir ega sarkasm. Üksnes lõputu hea tuju kõrguselt võid sa jälgida inimeste igavat rumalust seal all ja selle üle naerda.“ Küsimus on selles ,kuidas teha, et oleks hea tuju.“

Mulle „Tühisuse pidu“ meeldis väga ja ma kardan, et mõtlen sellele raamatule veel ja veel. 

Milan Kundera
Tühisuse pidu.
Tõlkinud Triinu Tamm
Varrak 2016
127 lehekülge


Tänasele sünnipäevalapsele ja oma noorusaja lemmikluuletajale mõeldes

Siin üks luuletus, mis mulle väga meeldis. Meenutan  kui innustunult ja ennastunustavalt ma seda keskkooli luulekavas deklameerisin. Ka kirjutasin ma Paul –Eerik Rummo luulest kirjandusolümpiaadi  töö, millega pääsesin vaba-riiklikule olümpiaadile ja mille kohta minu matemaatikaõpetaja ütles, et kui ma oleksin tema kirjandusõpetaja, tahaks ta tagasi keskkooli tulla. Kirjandusõpetajat minust ei saanud.





Paul Eerik Rummo
Me hoiame nõnda ühte
    Me hoiame nõnda ühte
    kui heitunud mesilaspere
    me hoiame nõnda ühte
    ja läheme läbi mere
    ja läheme läbi mere
    mis tõuseb me vastu tige
    ja läheme läbi mere
    ja muud me ei vaja tuge
    ja muud me ei vaja tuge
    kui üksteise selged õlad
    ja muud me ei vaja tuge
    kui ühised rõõmsad võlad
    kui ühised rõõmsad võlad
    mis üheskoos tuleb meil kesta
    need ühised rõõmsad võlad
    neid meri ei saa meilt pesta
   
    Ma tahan su rindade kaudu
    ka tuult mis neid puudutab mõista
    ja tahan su kandade kaudu
    sel maal millel seisad seista
    sel maal millel seisad seista
    ja mõelda kõigile maile
    see maa millel seisame seista
    on antud armastajaile
   
    Sa armasta siis minu silmi
    kui nendes on maailmataevast
    ja laula vaid seda mu salmi
    mis sõlmub mu südamevaevast
    mis sõlmub mu südamevaevast
    kui aiman tundmatuid ohte
    see salm on mu südamevaevast
    kas oskame hoida kõik ühte
    kas oskame hoida ühte
    kui heitunud mesilaspere
    kas oskame hoida ühte
    ja minna nii läbi mere.


18. jaanuar 2017

Memory 2017 e. jõulukingituste lunastamise aeg


Sel aastal ei kinkinud ma lastele ja lastelastele ainult  raamatuid vaid ka kultuuriürituste pileteid. Nüüd jaanuaris jõudis kätte kingituste lunastamise aeg.

Memory 2017 pileteid oli kingiks nii Pärnusse kui ka Tallinnasse.
Therese (12a), kes käis kontserti Tallinnas vaatamas, ütles, et nii head kontserti ta polegi veel näinud.
Pärnus käisime neljakesi. Carmen (11a) kiitis samuti kontserti ning tõenäoliselt meeldis kontsert talle rohkem kui eelmise aasta Hennesy aastalõpukontsert. Kuna ma ise jäin 2016.aastal  Pärnu Henessy aastalõpu kontserdi piletitest ilma, valisin ka endale Memory.
Jäin kontserdiga rahule. „Vanemuine“ toob pea iga aasta uue muusikali lavale, kuid mul ei ole seni huvi olnud sõita neid vaatama. Nordea kontserdimaja head piletid on kallid, seega ka sinna valin, mida vaadata.



Pärnu kontserdimaja laval oli Vanemuise sümfooniaorkester dirigent Martin Sildose juhatusel. Laulsid Koit Toome, Lauri Liiv, Tanja Mihhailova-Saar ning Vanemuise solistid Merle Jalakas, Merili Johanson,  Siiri Kodres ja Oliver Timmusk.
Parimate paladega olid esindatud muusikalid „Mamma Mia“, „Hüljatud“, „Jesus Christ Suoerstar“ , loomulikult „Cats“ ja „Sweeney Todd“, küllap jäi mõni nimetamata ka. Pildiraamatut nimega kava ma ei ostnud.
Minu lemmiklugu oli Koit Toome laul „Hüljatutest“. Koduses arutlusringis,  kes võiks olla tõelise rahvakunstniku- Ivo Linna mantlipärija, paneme meie panuse Koit Toomele, tema loomulikele lavalisele sarmile ja toredale hääleulatusele.
Ainus, mis mulle kontserdilt ei meeldinud oli Hannes Võrno konfereerimine.

Carmeni ja Therese hinnanguid arvestades on Memory tõenäoliselt ka järgmisel aastal jõuluvana kingikotis.

Need lapsed, kes kingiks saadud piletitega kinoteatris käisid „Once Upon a Time in Estonia" vaatamas, tulid etenduselt vaheajal ära. Tütre sõnutsi  luges ta enne internetist kiitvaid muljeid ja enda arvates vaatas hoopis mingit teist etendust. Ei leidnud head huumorit ega mõtet.

Need lapsed, kes „Hiirtest ja inimestest“ Linnateatris vaatasid, jäid, nagu arvata võiski, väga rahule.
Need, kes piletid Lifti“ esietendusele  Draamateatris said, peavad ootama veebruarini.
Need, kes Theatrumi „Isa“ piletid said, lähevad etendust laupäeval vaatama.