2. detsember 2016

"Liitlased" kinos

Ilus film ilusate inimestega, muud ei oskagi öelda. Kui peaksin liigitama, siis kuigi jagub nii armastust kui põnevust, minu jaoks pigem põnevusfilm. Kui pisarabaromeetriga mõõta, siis film minul pisarat välja ei meelitanud.

Tutvustusest:  Romantiline thriller II maailmasõja päevilt on inspireeritud tõsielusündmustest ning jutustab kirgliku ja ohtudest pikitud loo Briti luureohvitser ja tema armastatust. 1942. aastal Põhja-Aafrikas ühel eluohtlikul missioonil viibides kohtab Max Prantsuse vastupanuliikumise võitlejat ning nende töiselt alanud tutvusest saab peagi kirg. Kui armastajad on paar aastat hiljem end Londonis sisse seadnud ja püüavad pereidülli nautida, teevad võimuesindajad Maxile teatavaks, et legendaarse Marianne minevik võib olla äärmiselt kurjakuulutav. Maxi sunnitakse surmaähvardusel oma naise tõelist olemus välja selgitama. Kui nii keerulisse olukorda on segatud sügavad tunded, ei ole kunagi tegemist mustvalgete valikutega.


Režissöör  Robert Zemeckis
Brad Pitt- Max Vatan
Marion Cotillard- Marianne Beausejour’d









Teistes osades: Jared Harris, Matthew Goode, Lizzy Caplan

 Tuntud hurmur Brad Pitt meespeaosas, meenutas kohati noort Robert Redfordi (alumisel pildil), nüüd kui pildid kõrvuti panen, mitte nii väga. 
Tegelikult on Brad filmis võrdlemisi tundetu kivinäoga end vaos hoidev spioon, kes ei tohigi ehtsaid tundeid välja näidata.



Naispeaosas kaunis Marion Cotillard .

Film mind kaasa ei haaranud, põnevust oli, kuid etteaimatav kui oled tutvustust lugenud või treilerit vaadanud.

Kaunid vaated kõrbest, armutu tulevärk Londoni kohal- suurepärane kaameratöö. Aga kui film kaasa ei haara, siis mõtlen Londoni tulevärki vaadates, ahhaa- arvutigraafika ja näen operaatorit kaameraga ka voodiservas. Kui väga hea film, siis unustan operaatori kaameraga. Sõjaaegse Londoniga seoses meenus raamat „London tules“Janice Law “London tules  
Brad Pitt luges filmis Graham Greene'i, ei tea, mis raamat see oli. Mina leidsin vanade raamatute hulgast Graham Greene "Südamesoov", pole varem lugenud. 

1. detsember 2016

Mart Kadastik "Nüüd ma siis kirjutan"

Selle raamatu juures jäin blogimisega toppama. Lugesin läbi, mida  teised selle raamatu kohta kirjutanud on. 

Nõustun kirjutatuga, lisan siin mõned oma mõtted.

 „Elutööraamatut“ kehutas mind lugema eelkõige sellega kaasas käiv kõmu, et autor kaevatakse kohtusse ärisaladuse avaldamise eest. Tahtsin teada, kas asjasse mittepuutuvana näen ka kohtuasja algeid. Lugemise käigus kadus „juriidiline huvi“ ja asendus päris huviga. Kohtuasjaks ainest ei leidnud, aga ma ei tea ka, mis pooltevahelises lepingus kirjas. Ja nii nagu naine suudab igast asjast teha skandaali või salati, suudab osav advokaat igast juhtumist üles ehitada kohtuvaidluse. Mina pooli raamatus ei valinud, kuid kuna raamat mulle meeldis, küllap siis olen autori poolt.
Raamat on hästi kirjutatud, autor valdab ja valitseb teemat ning sisu pakub kindla peale huvi ka sellistele inimestele nagu mina, kellel pole ajakirjandusega või raamatus nimetatud isikutega midagi ühist. Peale selle muidugi, et tarbin ajakirjandust.
Kindlasti on raamatul ka kultuuriajalooline väärtus- on see ju armastatud ajalehe tegemise lugu 30 aasta jooksul. Nautisin teksti, autor on osav sõnakasutaja. Suure huviga lugesin tekstis kasutatud kirju. Näiteks oli tekstis Postimehe peatoimetaja kiri Tartu linnavalitsusele sooviga saada kioskile koht kesklinnas. Nii oskuslikult komponeeritud kiri oli, et imestasin kui koht läks siiski konkurendile. Olen ise ka sõnakummardaja ja oma töös näen, et oskuslikult koostatud kiri aitab peaaegu alati. Imetlesin ka autori head ärivaistu ja süüvisin skeemidesse.

Võin ühe käe sõrmedel üles lugeda elulooraamatud, mida olen lugenud, see valdkond mind ei paelu. Loetud raamat ei ole elulooraamat, autor ise nimetab elutööraamatuks- vähem isiklikku elu ja rohkem „elu ajakirjanduses“. Raamat on omamoodi monument „Postimehe“ ühele ajalooetapile. Õigem oleks vist öelda, et monument endale „Postimehes“. Tunnistab ju autor, et raamat sündis tänu solvumisele. „Ka mina olin solvunud, tänamatuse pärast“. Lk. 19.
Lugemisel meenutas mulle mõnevõrra Knausgaardi „Minu võitlust“, mis kuigi eluloost maha kirjutatud, pole elulooraamat vaid ilukirjanduslik teos. Ka Knausgaard pidi oma raamatu pärast kohut käima. Sellega sarnasused suuresti piirduvadki. Kui Knausgaard kirjutab oma elust üles kõige häbenemisväärsemadki seigad ja on enda ja teiste suhtes halastamatu, siis Kadastik pikantseid seiku isiklikust elust ei avalda ja oma tegudele otsib ning leiabki alati vabandused.  Kadastiku raamat ei ole muidugi ilukirjandus, aga tunduvalt parem, minu arvates, kui tema ilukirjanduslik looming. Kes see oli, vist Kivisildnik, kes ütles romaanide kohta, et see ei ole kirjandus. See on julm. Ka mina pole suutnud kahte alustatud romaani lõpuni lugeda, aga on tunduvalt kehvemaid raamatuid.

Samaealisena meeldis mulle raamatus see osa, kus autor kirjeldab oma tegevust ENSV ajal. Minu arvates kirjutas ta seda ausalt. Kõik ei olnud ENSV ajal vabadusvõitlejad, valdav osa olid tublid ja korralikud nõukogude kodanikud. Nagu minagi. Kui lugesin õhinaga „Arbati lapsi“ ja Solzenitsõnit, olin vapustatud ja pidasin vimma vanemate vastu, kes minu arvates olid mind hoidnud pool elu teadmatuses. Tundsin end petetuna. Või oodatakse tagantjärgi minult ja minusarnastelt, et oleksime ise pidanud jõudma õigete järeldusteni. Aga kuidas?
Pärast keskkooli oodati minult, et õpiksin ajakirjandust. Olen mitu korda mõelnud, kui hea siiski, et valisin teise eriala. Tubli nõukogude kodanikuna oleksin teab mis jama kokku kirjutanud. Nõukogude aeg on osa meie elust, seda maha ei pese ja olematuks ei tee.

Meelde jäi raamatust veel see, et kusagil alguses kirjutas autor oma muusika-armastusest ja märkis: „Ma arvan inimesi mõistvat läbi muusika ja ka mind oleks tõenäoliselt kergem mõista mitte selle põhjal, mida loen, vaid selle põhjal, mida kuulan“. 

Kui autor   2015 oktoobris  lavastas peatoimetaja ametilt lahkumise tseremoonial näidendi  „Suudlus Postimehega“, siis iseloomustas ta tegelasi muusikapaladega.
Keda iseloomustas autor Chris Rea „The Road to Hell“ saab teada, kui lugeda raamatut.

Autor on raamatule esilehele asetanud eneseiroonilise moto:
„Paljudest ajakirjanikest saavad karjääri mingis punktis ajakirjanduse ajaloo ja traditsioonide tundjad, näiteks siis , kui ametikõrgendus on lõplikult välistatud ja nad asetavad end kõigi poolt armastatud grand old man’i rolli.
Nigel Forster „Bluff Your Way in Journalism“.

Mart Kadastik
„Nüüd ma siis kirjutan
Elutööraamat
Kirjastus Varrak 2016



24. november 2016

Krimka retseptidega


Raamat nagu mõnus õhtusöök itaalia restoranis osso bucco ja  klaasikese Tignanello veiniga, taustaks Claudio Villa „Corde della mia chitarra“.

Kõik eelpoolnimetatu tuleb raamatus ette. Pealegi on tegemist  täitsa huvitava krimkaga, mis viib lugeja panganduse maailma, ärimaailma gigantide sekka, kus kõik sõltuvad kõigist, skandaalid summutatakse ja vaikitakse maha.

Lisaks veel retseptid- lk. 28 Adobo- filipiinide rahvustoit (kana soja-äädika-küüslaugu- loorberi-tsillikastmes, värske koriandriga).
Lk. 61 –karri lambalihaga. Sibulaid ei kõrvetata vaid kuumutatakse tumepruuniks- keskmisel kuumusel 25-30 minutit 4 spl-s oliivõlis (nii kaua küll pliidi ees ei viitsi ma seista). Kolmveerand teelusikat jahvatatud koriandrit, veerand teelusikat ristiköömneid, eksperssolusikas kurkumit, veerand teelusikat (täpselt nii need lusikatäied kirjas ongi) garam masal vürtsisegu ja teelusikas paprikapulbrit, küüslauk ja ingver, tükeldatud kooritud tomatid, värske koriander, purk  kookospiima.
Mulle meeldivad toiduretseptidega raamatud. Jälle koht mõistatamiseks, kas tegemist autori lemmiktoiduga või soovib autor toidutegemisega iseloomustada oma tegelasi. Kiiksuga nagu olen, kogusin mingi aeg koju ilukirjandusteoseid, kus retseptid sees. Enam ma raamatuid koju ei kogu, panen alatasa vastu soovile neid osta.
No "Montecristo" ei ole kokaraamat, seda viimast retseptigi jagatakse kolmel leheküljel peategelase ja tema kallima dialoogi vahele.
Peategelane, vabakutseline ajakirjanik Jonas, käib ringi kaameraga ja otsib midagi huvitavat, ise lootuses luua kunagi midagi suurt, näiteks kaasaegne filmiversioon Krahv Monte Cristost. Sündmustik hakkab hargnema kui Jonas filmib rongis enesetappu, mis võib osutuda mõrvaks. 
Suht üllatava lõpuga raamat!  Parajalt põnev, ladusas loetavas keeles kirjutatud. Jonas on vaimukas ja jutustuses leidub häid kirjeldusi, näiteks vaksaliõhkkond lk. 16 „Seal valitses tavaline kooslus liikumisest ja paigalseisust. Maakad, kes olid õhtu linnas veetnud, kiirustasid oma rongidele. Töölependeldajad, kes olid hilja peale jäänud, tulid neile koju tõtates vastu. Ning keset seda tulemist ja minemist hängis tavaline vaksalikogukond, kes ei tulnud kuskilt ega tahtnud kuhugi minna.“

Claudio Villa laulab  "Corde della mia chitarra"



Martin Suter
„Montecristo“
Saksa keelest tõlkindu Piret Pääsuke
Eesti Raamat 2016
Sari Mirabilia
224 lehekülge

23. november 2016

Janusz Korczak "Kuidas armastada last"

Võluv raamat teemal, mis näiliselt ju ei vajagi õpetamist, on nii iseenesest- mõistetav.
Kirjutatud juba ligi 100 aastat tagasi, aga nagu tutvustuses öeldud – ei ole oma aktuaalsust kaotanud tänapäeval.
Raamatus on tundliku inimese, pedagoogi ja arsti Korczaki mõtisklused, mis on kasvanud välja tööst lastega. Siin ei ole käitumisjuhiseid vanematele. Korczak jälgis lapsi ja sellest kasvasid välja ka tema kasvatuslikud põhimõtted, millest mina oskasin raamatut lugedes tähele panna ja meelde jätta järgmised:
-Kuula ja pane tähele last- õpi tundma tema vajadusi ja emotsioone.
-Lapse areng on raske töö, milles vanemad on lapsele abiks.
-Kasvatus on vanema ja lapse vastastikune mõjutamine.
-Kõik lapsed on erinevad.
-Lapsel on õigus olla ta ise, eksida ja otsida.

Mina võtsin lugemiseks kuna olen 5 lapse vanaema (ja neid tuleb juurde). Inspireeriv lugemine igatahes, ka siis kui kõike juba tead. Pealegi olen plaani võtnud läbi lugeda kõik, mida Hendrik Lindepuu kirjastus üllitab, et osa saada ka sellest kultuuriruumist.

Raamatus on palju kohti, mida tahaks välja kirjutada, meelde jätta, tsiteerida, kuid vastu ei saanud panna lõpulehekülje mõtete ilule:
Lk. 125 „Õnnelik  autor, kes tööd lõpetades tajub, et ütleb seda, mida teab ja mida on lugenud, et hindas näiteid tõendite põhjal. Tööd trükki andes on ta rahulik ja rahul, et tõi ilmale küpse ja iseseisvaks eluks valmis lapse. Ent on teisiti: ta ei näe lugejat, kes nõuab selget õpetust ja valmisretsepte koos rakendamisjuhistega. Ühelt poolt loomeprotsess kui omaenda paikapanemata, tõestamata, spontaansete mõtete kuulamine. Teiselt poolt töö lõpetamine- külm bilanss, valulik ärkamine unest. Iga peatükki vaatad etteheitvalt, et on see hüljatud juba enne sündimist. Raamatu viimane mõte ei ole terviku lõpetamine ja imestad, et ongi kõik, et ei midagi enamat?
  Ka siis lisada midagi? See tähendaks uuesti alustamist, selle kõrvaleheitmist, mida ma tean, silmitsi seismist uute probleemidega, mida praegu üksnes vaevu aiman, uue raamatu kirjutamist, mis jääks samamoodi lõpetamata.
Laps toob ema ellu vaikimise imelise laulu. Tundide arvust, mida ema veedab lapsega, kui laps ei nõua, aga elab mõtetest, mida ema töökalt läbi hekseldab, on sõltuv sisu, programm, jõud, loovus, ema vaikses mõtiskluses küpseb inspiratsioon, mida kasvatustöö nõuab.
Inspiratsioon ei sünni raamatust, vaid iseendast. Ja siis muutub iga raamat vaid väikeseks lisanduseks. Nii nagu minu oma- see on oma ülesande täitnud, kui lugejat selles veenis.
Targas üksinduses ole valvel….“

Janus Korczak
„Kuidas armastada last“.
Poola keelest tõlkindu Hendrik Lindepuu
Hendrik Lindepuu kirjastus 2016
125 lehekülge


14. november 2016

2 krimkat (jälle)

Viveca Sten
„Vaga vesi“
Sandhamni mõrvalood.
Rootsi keelest tõlkinud Tiia Johansson
Kirjastus Pgasus 2016
327 lehekülge






Nimetaksin Sandhamni lood Rootsi „midsomeri“ lugudeks. Tutvustusest saab lugeda, et Rootsi TV4 on on ühe edukamaima Rootsi naiskrimiautori Viveca Sten’i lugude põhjal vändanud telesarja „Mõrvad Sandhamnil”.

Raamatut lugedes on kerge ette kujutada õdusat olustikku, näiteks nagu see lk. 62: Oli just selline õhtu , mida Nora nimetas täiuslikuks Sandhamni õhtuks.
Ümberkaudsetest aedadest kostis naabrite hääli, kes nautisid samuti õhtusööki vabas õhus.
Kaugelt kandus katkeid Dinah Washingtoni laulust „Mad about the body“: Oli nii vaikne, et võis kuulda mesilaste suminat. Pääsukesed lendasid kõrgel taevas, mis oli märk püsivast kõrgrõhkkonnast. Kell oli peaaegu üheksa, kuid õhk oli ikka veel sume. Ahvenafileed olid olnud täiuslikud ja meeleolu oli ülev.“

Silme ette kerkib selline mõnus laupäevahommikuse rootsi lastefilmi olustik. Seda mõnusat pilti lõhuvad 3 järjestikku leitud surnukeha. Tõeline „midsomer“- loo lahendust tuleb otsida külast, kaevuda ajalukku ja mitte unustada ärihuvisid.

Hindan krimkasid, milles on tunda seotust kindla kohaga ja asukoha olustik kaasa mängib. Needsamad Sandhamni lood, Baseliga seotud Hansjörg Schneider raamatud või Mari Jungstedti Gotlandi krimkad.

Täiesti loetav raamat, 10 lemmiku hulka küll ei tõuse, aga mõnus lugemine ja telesari oleks ka kindlasti hea vaadata. Midsomeri kordusi ma vaatangi telekas mõnusa olustiku pärast.

Dinah Washington  laulab nii 



Emelie Schepp
„Igaveseks märgitud“
kriminaalromaan
Rootsi keelest tõlkinud Ruth Laidmets
Hea Lugu 2016
351 lehekülge.






Tutvustusest lugesin, et Rootsi uueks krimikuningannaks nimetatud Emelie Scheppi (s 1979) debüütromaan on olnud väga edukas, selle tõlkeõigused on müüdud juba 29 riiki.
Krimikuninganna raamatut tahtsin kindlasti lugeda.
Lugesin ja sain suure pettumuse osaliseks.

1.    Sündmustik on ebausutav keeruline konstruktsioon. Sellise prokuröri, nagu Jana Berzelius, olemasolu ei pea ma võimalikuks, isegi mitte Ameerikas. Kui siis ainult koomiksis.
2.    Lohmakas ja laiutav dialoog.


Lk 92. Ja neid lehti on palju, näiteks uurija kahekõne paarisõnaliste lausetega oma lastega.

















Ütleksin, et võtke esimene raamat ja jätke teine, kuid ehk ärgitab just minu negatiivne hinnang kedagi lugema Emelie Scheppi romaani ja leidma sealt selle, mis minule varjule jäi. 

13. november 2016

Gaetano Donizetti „Anna Bolena“ kontsertettekanne Rahvusooperis Estonia

Gaetano Donizetti 
„Anna Bolena“
Dirigent: Arvo Volmer
Maailmaesietendus 26. detsembril 1830 Milano Teatro Carcanos.
Ooperi kontsertettekanne 12. novembril 2016 Rahvusooperis Estonia.
Felice Romani libreto Ippolito Pindemonte tragöödia „Henry VIII ehk Anna Bolena“ ja Alessandro Pepoli tragöödia „Anna Bolena“ ainetel.

Anna Bolena libreto seisab ajaloolisele tõele üsna lähedal. Anne Boylenist, ühest kuningas Henry VII naisest. Anne Boylen ajalookirjanduse sõpradele tutvustamist ei vaja. Eesti keeles on ilmunud Robert Widl „Anne Boyleni õnn ja hukk“,  Hilary Manteli Bookeri auhinnaga romaan "Aeg äratada surnud" (Pegasus 2014). Bolena tutvustamist ei vaja. Philippa Gregory romaan „Teine Boleyni tüdruk“ Mary Boleynist on järjekorras.

Üle pika aja taas ooperis Donizetti võrratu muusika lummuses. „Estonia“ ooperisaali laval toimus Donizetti ooperi „Anna Bolena“ kontsertetendus, 18. kontsertettekannete sarjas. Mitmed kontsertettekanded on toimunud Estonia kontserdisaalis, mulle meeldib teatrisaalis rohkem, saan siin kätte õige ooperi-tunde, õhkkond on pidulikum. Taust ooperi kuulamiseks ja muusika nautimiseks oli eile suurepärane. Nii kui muusikaliselt tuttav avamäng käima läks, pidin silmi pühkima.  See oli liigutavalt ilus. Esimene kord nutsin ooperis kunagi ammu- ammu Gilda aariat „Rigolettos“ kuulates. Muusika ilu paneb nutma… ja teeb õnnelikuks.  
Olen "Anna Bolenat" näinud Firenzes, see oli selline huvitav etendus, et Firenze ooperi orkester streikis ja ooper lauldi maha klaveri saatel. Elamusest ma turistina kusagilt kõrgelt kolmandalt rõdult vaadates rääkida ei saa, kuid kogemus oli huvitav.
Teist korda vaatasin MET Opera ülekannet kinos Anna Netrebko, Jekaterina Gubanova , Ildar Abdrazakov ja Stephen Costello.Väga hea, kuid ikkagi kino. 
Seega võitis Estonia „Anna Bolena“  .
Kõik väga head osatäitmised:
Alisa Gitsba (Helikon-Opera)- Anna Bolena (Ann Boleyn), Inglismaa kuninganna;











Pavlo Balakin- Enrico (Henry VIII), Inglismaa kuningas;












Oksana Volkova (Valgevene)-Giovanna Seymour (Jane Seymour), kuninganna seltsidaam;










Priit Volmer - Lord Rochefort (George Boleyn), kuninganna vend;











Juhan Tralla - Lord Riccardo Percy (Henry Percy, Northumberlandi VI krahv);










Helen Lokuta -Smeton (Mark Smeaton), paaž;











Mart Madiste -Sir Hervey, õukondlane;










Väga hea esitusega paistis silma Alisa Gitsba  Anna Bolena osas. Eriti hullumisstseenis, ainult lauluga ei ole seda kerge edasi anda.
 Donizettil on kaks kuulsat „hullumist“- Anna Bolena ja  Lucia de Lammermoor.  (Mõned aastad tagasi sai Pärnus ühe kooli hoovis kuulata Pärnu ooperi “Hullumisstseene kvaliteetooperitest“. )

Kuulsin esimest korda laval Juhan Trallat ja mulle meeldis.
Kiitmata ei saa jätta Helen Lokuta paazi, minu arvates oleks lauljanna võinud laulda ka Giovanna Seymour’i , aga meeldiv oli kuulata selles osas ka võluvat ja sarmikat noort valgevenelannat Oksana Volkovat , kes küll juba laulnud ka Metropolitan Operas. Nägin, kuulsin Volkovat kinos MET ooperis „Jevgeni Onegin“ Olga rollis.

Kuulasin Youtubest erinevaid esitusi: Montserrat Caballe & Elena Obraztsova, Joan Sutherland & Judith Forst, Sondra Radvanovsky & Milijana NikolicJoan Sutherland, Maria Callas. Parimad on Anna Netrebko ja Elina Garanca.








Siin "Anna Bolena" avamäng.


12. november 2016

"Kõik naistest" Pärnu teatris " Endla"

“Kõik naistest”
südamlik komöödia
Esietendus 20. veebruaril 2015 Küünis

autor:  Miro Gavran
tõlkija:  Hendrik Lindepuu
lavastaja ja kunstnik: Kaili Viidas
valguskunstnik: Karmen Tellisaar
muusikaline kujundaja: Janek Vlassov
lauluõpetaja: Toomas Voll


osades:
Carmen Mikiver
Karin Tammaru
Liina Tennosaar
Jaanus Mehikas

Minu arvates pealkirjas „Kõik naistest“ ei viita autor pretensioonikalt sellele, et teab naistest kõike, pigem sellele, et näidend on ainult naistest. Meesosatäitja Jaanus Mehikas loivab laval ringi, korjab kokku rekvisiite või vahetab neid, aga ainult lavatööliseks teda pidada ka ei saa. Pigem esindab ta tüüpilist meest, kes on üksi jäetud ja toimetab oma asjadega sel ajal kui naised lahendavad oma probleeme  või hoopis meest, kes lihtsalt on omas elemendis, keda ei vaeva naiste perioodilised meeleolukõikumised ja muutlik meel või…. Igatahes mõtlema paneb see hääletu kuju laval.

Naisi on laval erinevaid, kolme näitlejanna kehastuses ilmuvad nad vaataja ette kolmekaupa paaris: ema kahe tütrega;  3 sõbrannat;  2 sõbrannat+ 1 sõbranna;  3 laste-aia tüdrukut ja 3 vanadekodu elanikku. Pildid vahelduvad kiirelt ja kolm näitlejannat muudavad kiirelt oma välimust- soengut, kostüüme ja meiki. Õnneks on kostüümid oskuslikult komplekteeritud. „Aluspõhjale“, hallile kleidile, lisanduvad  2+1 sõbrannade paaris oranžid hilbud ja aksessuaarid, ema ja kahe tütre paaris roosad. Kolme sõbranna paaris vist rohekas, vähemalt Liina Tennosaare kingad olid rohelised. Väga harva märkan, millised kingad kellelgi laval jalas on, seekord seetõttu, et Liina Tennosaar oli ägedalt pikk nendega. Lasteaia-tüdrukud olid tibukollased.

Näitlejannad said suurepäraselt hakkama kõigi osadega. Pole kerge keskealiselt mängida lasteaia lapsi, aga sellega oli kõvasti vaeva nähtud ja tulemus oli siiralt humoorikas.
Kui tõstan esile minu suurhetked või üllatavad kohad etendusest, siis  need olid:
Karin Tammaru lauluhääl viimases vanadekodu stseenis!
Liina Tennosaare pikkus (jällegi!) ja silmad vanadekodustseenis!
Carmen Mikiveri lasteaia tüdruk!

Sõbrannade ja ema-2 tütrega stseenid olid huvitavad aga argisemad, äratundmis-hetki koges küllap iga naine. Sõbrannad matustel näiteks. Seevastu sõbrannad puhkehetkel ei meeldinud mulle, minu meelest üle mängitud. Ma ei kannata üldse  purjus naisi laval, peaksin vist minema Theatrumisse „Joobnud“ vaatama, seal mängitakse terve tükk maha joobes tegelaste poolt. Lisaks usun ma ,et omavahelises vestluses, eriti kui vestlejaid on kolm, ei ole sõbrannad nii avameelsed oma kaasade ja intiimelu suhtes. Kõik naised püüavad end paremaks teha.









Olen Kaili Viidast näinud laval, lavastajana esmakordselt. Selles etenduses on lavastaja ise ka kunstnik ja see on tuntav. Iga ese oli laval oma kohal, kostüümid haakusid tegelaskujuga, isegi värvide mõju psüühikale võib välja tuua.
Näidend portreteerib erinevaid naisi nende elu jooksul, mingit üldistust ei ole püütud teha, mis on hea. Ega me tahakski, et mõni mees meid lõpuni ära seletada püüaks.
Lavastaja on järginud autori kreedot kavalehelt: „Püüan alati säilitada inimliku mõõtme ja äratuntavad elulised olukorrad. Teater on kõige parem siis, kui räägib lihtsas keeles inimestest ning nende õnnest ja ebaõnnest, armastusest ja sõprusest, täitunud ja täitumata unistustest. Kirjanikuna soovin ma tungida oma lugejate ja publiku südamesse. Etendus peab panema meid ka nutma või naerma, kui seda ei juhtu, siis ei „juhtu“ ka kunstisündmust. Ma olen õnnelik, et mõnes tekstis õnnestub mul huumorit ja tundeid omavahelk põimida, nagu näidendis „Kõik naistest“, milles kolm näitlejannat mängivad viit erinevat rolli viies väga erinevas , aga üksteisega seotud loos, millest kolm on humoorikat ja kaks tõsist“.

Ka mina ootan igalt etenduselt emotsiooni. Sellest etendusest saadud emotsioonid ei olnud väga tugevad. Muigasin aga ei naernud südamest; mõtlesin elu üle järele, kuid ei poetanud pisarat. Võib-olla sellepärast, et ühest perspektiivist olid stseenid naljakad, teisest kurvad.
Soovitan etendust vaadata. Mina oma kaasat kaasa ei võtnud, käisin sõbrannaga ja hea oli, ta on rohkem selle laval tuiava mehe moodi. 

Lavastus pälvis 2015 Publikulemmiku tiitli!

11. november 2016

Leonard Cohen - Dance Me to the End Of Love

Täna oli minul nagu paljudel teistel kurb põhjus kuulata  seda laulu.
Südantkriipiv esitus ja olen vaatamata artisti vanusele pidanud seda äärmiselt seksikaks esituseks. Minu lemmikvideo

"Valgus ookeanide vahel "kinos


Käisin üle pika aja kinos. Saksa autori L. Stedmani  äsjailmunud romaani võin nüüd lugemata jätta, niikuinii poleks raamatut  kahe tunniga läbi lugenud. Mitme õhtu vahel jupitades oleks ka emotsioon kaotsi läinud. Emotsioon, mis kisub paljude filmi  vaadanud naiste silmad märjaks. Või kõigi, vähemalt selles saalis, kus mina vaatasin. pisarad lahti.

Minu jaoks oli väga tervendav vaatamine krimkade hooaja keskel.
Kui tahta filmi kuhugi lahtrisse paigutada, siis eelkõige on see armastusfilm. Tähtis osa on filmis loodusel- inimtühi saar majakaga ookeanituulte meelevallas. Ookeanimüha on taustaks peaaegu terve filmi vältel.Tegevus toimub pärast I maailmasõda Austraalia ranniku lähedal Januse saarel.
Selline saar tõepoolest olemas. Mulle meenub Janusega seoses kohe  kahe näoga Janus, muutuste ja üleminekute jumal, kes sümboliseeris üleminekut minevikust tulevikku. Januse nime seosele jaanuarikuuga vihjatakse filmis, see on üleminekuaeg vanast aastast uude. 
Sõjast väsinud Tom Sherbourne (Michael Fassbender) naaseb Austraaliasse ja võtab vastu majakavahi töö Janusel, saarel kuhu kord kuus käib vaid kaubalaev. Saarele võtab majakavaht kaasa noore kauni abikaasa Isabel’i (Alicia Vikander ), elavad õnnes ja armastuses kuni kaks järjestikulist nurisünnitust  hakkavad õnne varjutama. Nagu kingituse, toob ookean kaldale paadi surnud mehe ja imikuga. 
 
Majakavahi kohusetunne jääb armastusele naise vastu alla, pere jätab lapse endale, kuid mitte kaugel on elamas lapse leinav ema Hannah (Rachel Weisz). 







Siit sõlmuvad lahti filmi põhiteemad: kohusetunne, ausus, elamine valega, emaarmastuse ulatus, mida on armastus valmis ohvriks tooma ja andestus.

Rachel Weiszi tegelane filmis ütleb nii: andestada on vaja vaid kord, andestamine võtab aega vaid hetke, vihaga tuleb tegeleda iga päev. Ilusasti öeldud!

Head näitlejad-  kolm Oscari-näitlejat korraga ja aegumatu  inimlik sisu, lisaks suurepärased lootusvaated.
Mulle meeldis film väga. Kes kinno ei jõua, tundub, et ka raamat tasub lugemist.






10. november 2016

3 krimkat


Clare Mackintosh
„Ma lasen sul minna“
Tõlkija Aet Karolin
Petrone Print 2016
351 lehekülge








Tutvustusest: Traagiline õnnetus.  Kõik juhtus väga kiiresti.  Ta ei oleks saanud seda ära hoida. Või oleks? Sekunditega variseb Jenna Gray maailm kokku. Tema ainus ellujäämislootus on jätta kõik maha ja alustada kuskil mujal puhtalt lehelt. Jenna kolibki Walesi rannakülla üksikusse majja. Kuid kurja novembriõhtu mälestused, lein ja toonased hirmud, mis ta elule kriipsu peale tõmbasid, ei lase tal rahus olla. Just siis, kui Jennale hakkab tunduma, et tunneli lõpus paistab tema jaoks siiski valgus, saab minevik ta kätte. Tagajärjed on kohutavad.

Kriminaalromaani sugemetega psühholoogiline põnevik. Pean endale lõpuks selgeks tegema, mis vahe on kriminaalromaanil ja põnevikul. Kriminaalromaanid kuuluvad põnevike alla, aga kõik põnevikud ei ole kriminaalromaanid?
Oli põnev lugeda. Hästi on raamatus kirjeldatud naistevastase vägivalla, nii füüsilise kui ka psüühilise olemust, samuti seda, kuidas naised sellistesse suhetesse satuvad ja miks nad ei suuda neist lahti öelda.  
Lisaks vägivallale lahkab raamat süü ja hirmu küsimust. Sümpaatne normaalne uurija, autor on ise töötanud politseis.

Lk. 105“ Tasapisi, ilma et oleksin märganud, on mu lein muutnud kuju; toorest ja torkivast valust, mida poel võimalik vaigistada, on saanud nüri, ümar valu, mille ma suudan igapäevastest mõtetest välja tõrjuda ja luku taha panna.  Kui valu kuskile eemale jätta, lasta sel vaikselt ja häirimatult olla, siis olen võimeline teesklema, et kõik on üsna hästi. Et mul polegi kunagi teist elu olnud.


Arne Dahl
„Suveöö unenägu
Rootsi keelest tõlkinud Mari Jesmin
Sari Mirabilia
Eesti Raamat 2016
317 lehekülge







Tutvustusest: Jaanipäev on ukse ees, on aeg puhata ja valitsema peaks rahu. Aga Keskkriminaalpolitsei rahvusvaheliste vägivallakuritegude osakonna eriüksuse, rohkem tuntud kui A-rühm, jaoks kujuneb see nädal pingeliseks. Ootamatult süüdistatakse rühma ühte liiget minevikus toime pandud kuriteos ja Stockholmis leiavad järjestikku aset kummalised vägivallakuriteod. Võõrtöölisest Poola meditsiiniõde tapetakse kirvehoobiga, ühe telekanali produtsent lastakse pärast värske tõsielusarja ekraaniletulekut maha, kavatsetav aumõrv võtab ootamatu pöörde, Riddarfjärdenil tõuseb pinnale laip, pöörab kõik pea peale ja muutub lõpuks politseiinspektor Jorge Chavezi jaoks ülimalt isiklikuks.  Raamatus on ühendatud parim, mida Dahli austajad ootavad: intensiivne stiil, milles üks ootamatu pööre järgneb teisele, keerukad karakterid ja paras annus kibedat musta huumorit.
„Suveöö unenägu” on kuues raamat Arne Dahli rahvusvaheliselt tunnustatud A-rühma sarjas. Varem on eesti keeles ilmunud „Misterioso” (2008), „Veresüü paine” (2010), „Koos mäeharjale mingem” (2012), „Europa blues” (2013) ja „Suured veed” (2015).

Detailide rohke nagu ikka Arne Dahli raamatud. Kõike on liiga palju: Rootsi rahvausund (lillede sümboolika jaaniööl), pagulased, Poola probleemid, kooliprobleemid, Rootsi tõsielusarjad ja televisiooni mõju inimestele, rokkmuusika, palju ansamblist „The Police“- kuulasin üle hulga aja taas; meditsiin ja arstiabi, homofoobia ja võõraviha. Loetelu võiks jätkata.
Lühikokkuvõte mahub järgmisesse lausesse: sa tahad sooritada mõrva, aga kui ettevalmistatult kohale jõuad, on keegi sinu eest „töö“ ära teinud.

Läbivalt raamatus Rootsi ühiskonna sotsiaalsed probleemid, ühe hea lõigu kirjutasin välja.
Lk. 54 „Rootsi politsei oli läbilõige riigist. Puhtsotsioloogilisest küljest oli politsei tegelikult riigi kõige represantatiivsem kutseala. Esindatud olid kõik sotsiaalsed grupid, kuigi mõnekümneaastase ajavahega. Valdavat osa kõikide Rootsi ühiskonnaklasside mehi oli siiski lahjendamas mõistlik hulk naisi ja korralik (kuigi mitte rohkem) hulk sisserändajate lapsi.
See suhteliselt hea läbilõige Roots rahvastikust võimaldas õigupoolest oodata politseilt samasugust suhtumist seadustesse kui sisserändajatelt üldiselt. Politsei ei olnud ei parem ega halvem kui tavaline rootslane. Nad ei olnud mingi moraalselt laitmatu eliitkorpus, vaid rahval põhineva kutseala esindajad. Keskmine politseinik on üpris tavaline inimene, kelle vaated ja käitumismustrid on üpris tavalised. Nagu ka keskmise rootslase jaoks on teatud kuriteod- mõrv, röövimine, sissemurdmine- taba, samal ajal kui teised- väiksemad vargused töökohalt, parkimisreeglite rikkumine, kiiruseületamine, maksukelmused, puskariajamine ja (otsekui talupojaühiskonna jäänukina) väiksemad kaklused- on vastuvõetavamad.
Ja- eneseteadvuse pimedamates soppides-laste kehaline karistamise, naisepeksmise, vägistamise, sotsiaalse vaenu õhutamise ja roolijoodikluse kergemad vormid.

Olen ikka vaidlustes armastanud korrata mõtet: iga rahvas on oma valitsejaid/ ametnikke jne.  väärt. Nad peegeldavad keskmist läbilõiget meist endist. Sama kehtib nii Ameerika valimistulemuste kui ka Eesti võimuvahetuse kohta.




Shannon Kirk
„Meetod 15/33“
Romaan
Inglise keelest tõlkindu Hels Hindrikson
Hea Lugu 2016
256 lehekülge.








Tutvustusest: Kujutlege abitut, rasedat 16aastast tüdrukut, kes on välja kistud oma rahulikust kodust ja topitud räpasesse kaubikusse. Röövitud. Üksi. Hirmul.
Nüüd unustage ta…
Kujutlege tema asemel rasedat, 16aastast manipuleerivat tütarlast. Ta on topitud räpasesse kaubikusse, kuid röövimise esimesest hetkest alates on tüdruk vankumatult kindel kahes asjas: päästa oma sündimata poeg ja maksta halastamatult kätte.
Ta on metoodiline, kalkuleeriv, järjekindel oma sepitsustes. Kliiniline sotsiopaat? Midagi juhuse hoolde jätmata, kindel oma ajastuses ja tegudes, ootab ta täiuslikku hetke, et vastu rünnata.
„Meetod 15/33” jutustab sellest, mis juhtub, kui ohver on sama külmavereline kui tema vangistajad.

Peategelane andekas noor neiu, kelle ema edukas, äärmuslikult küüniline advokaat, isa mereväes teeninud, nüüd füüsik .
Lk.131 „Vastane ei märka sageli sinu loodut, sest ta on liialt hõivatud enda asjadega. Ära otsi alateadlikult oma geniaalsusele tunnustust, tõmmates nii sellele tähelepanu-rahuldu omaenda heakskiiduga. Ole oma võidus kindel,“ oli kirjas tsitaadis, mis oli kritseldatud salvrätile ja seisis raamituna kodus ema kabinetis. Selle autor oli isa, ta oli selle inspireeriva mõtte kirja pannud enne seda, kui ta mereväe kalipsos lennukist välja hüppas, et ühel saarel asuvast vanglast mingit tähtsat röövitud tegelast välja aidata. Meie perekondlikel õhtusöökidel räägiti sellistel teemadel, ka siis, kui ema võidud kohtus olid tavapäraseks muutunud ja isa hakkas täiskohaga teadusega tegelema. 

Sellisest perest siis pärit peategelane, kes harrastab ja valdab täielikult tunnete väljalülitamist, tänu millele tal õnnestub vangistusest pääseda.
Lk. 154 „Armastust on tunnetest kõige kergem välja lülitad, kuid kõige raskem sisse lülitada. Selle vastandina on kõige kergem sisse lülitada, kuid kõige raskem välja lülitada viha, kahetsust, süütunnet ja eelkõige hirmu. Armumine on hoopis teine teema. Armumist ei tohiks tegelikult üldse emotsiooni alla liigitada. Armumine on tahtmatu seisund, mida põhjustavad mõõdetavad keemilised reaktsioonid, mis viivad sõltuvuseni, mida su füüsiline mina püüab pidevalt alles hoida“
Tänu tunnete tasalülitamisele õnnestub peategelasel vangistusest pääseda, kättemaks, mis järgneb, on üsna õõvastav.


12. peatüki motoks read Kerli laulust „Walking on Air“
„Tea, et su maailm võib heledalt põleda,
Kui oled piisavalt tugev, et kahtlused kõrvale heita.“


Meeldivuse järjekorras said need raamatud esitatud ka siin.