29. juuni 2018

Juunikuu kokkuvõte


Jagan end palgatöö, aia, köögi, kultuuriürituste ja lugemise vahel.
Loetelusse peaksin  lisama veel  vanaema kohustuste täitmise, aga sellega tegelen nii kiduralt, et pole märkimisväärt.  

Blogipidamisega ka hiilata ei saa, hea kui jõuan kõik lühidalt kirja panna.

Selle suve etendused
Pärnu teater Endla
Hugo Raudsepp
„Vedelvorst“
Esietendus Pärnu teatris Endla 01. juunil 2018.

Lavastaja Ingomar Vihmar
Kunstnik Illimar Vihmar

Mängivad:  Sander Rebane, Carmen Mikiver, Jaan Rekkor, Sten Karpov, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald ja Lauri Mäesepp








Sellises iseloomuga nimega talus - Näsnäruda Laisavere kroonuvallas elab vanaperenaine Mari (Carmen Mikiver) oma pojaga (Sander Rebane).  Sander on  terve noor mees, kes talupidamises kaasa ei löö ja kelle meelistegevuseks on pikutamine ja magamine. Oma tegevuse õigustamiseks on noorperemehel huvitav filosoofiline selgitus. Tahtsin seda Hugo Raudsepa näidendiraamatust üles otsida, aga ei leidnud raamatut riiulilt nii kiiresti.
Ühel päeval tuleb tallu Ristmetsa peremees Tanel (Jaan Rekkor), koos tütre Tiiuga (Fatme Helge Leevald) ja toob kaasa teate:  noorperemehe Kustavi ristiisa Sarve Mats on surnud ja jätnud oma ristipojale Kustavile suure päranduse. Pärandus on aga seotud vembumehest pärandaja tingimusega, mis vanaperenaist Marit rõõmustab, noore Kustavi elu aga keeruliseks teeb- päranduse saab Kustav ainult siis, kui toob majja naise ja järelkasvu oodata on. Sestap tõigi sõnumitooja Ristimetsa Tanel oma viiest tütrest noorima kaasa. Siit see lugu kerima hakkab, omajagu nalja ja naeru vaatajale ning mõtlemisainetki. Kustavi sügavamõttelised avaldused annavad ainest - tänapäeval oleks noormees slow life liikumise eest-vedaja. Olgu öeldud, et näitlejad on laval tänapäevastes rõivastes ning see+ 30-ndate kõnepruugi kontrast lisab etendusele huvitava dimensiooni.
Ega Kustav ise oma ülesandega toime tulegi, tema poeks põõsa varju tukkuma, aga just siis tormavad talle appi sulane Joosep (Sten Karpov) ja teenijatüdruk Maali  (Ireen Kennik). Õnneks on Ristmetsa Tiiu hakkaja neiu, kes sulaste omakasupüüdlikud plaanid läbi näeb ja segi lööb. Nii et lõpp hea kõik hea.

Väga hea rolli teeb selles näidendis Sander Rebane, panime abikaasaga teda positiivselt tähele eelmise aasta suvelavastuses „Säärane mulk…“ ja olime sel aastal taas meeldivalt üllatunud. Näitleja on osas ehe ja usutav, oma siiruses sümpaatnegi, kuigi sellest venivillemit oma kodus ei salliks,  ning väga hea diktsiooniga. Carmen Mikiver oli ilmselgelt vanaperenaise jaoks liiga noor ja eriti siis, kui ta üritas  rääkida nagu vana naine, ei olnud teda saali hästi kosta.
Sander Rebane oli meie lemmik sellel etendusel.

Rakvere teater
Brian Friel
„Lõikuspeo tantsud“
("Dancing at Lughnasa") 
Tundeline draama / suvelavastus Arkna mõisa karjalaudas
Esietendus 14. juunil 2018 Arkna mõisa karjalaudas.
Lavastaja Eili Neuhaus
Tõlkija Joel Sang
Kunstnik Reili Evart
Liikumisjuht Helen Solovjev
Muusikud Liisa Lehtpuu, Miina Roost, Ulrika Saar




Mängivad: Liisa Aibel, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Natali Väli, Märten Matsu, Peeter Raudsepp, Tanel Saar (VAT Teater)

Kõige lühema ülevaate annab teatri koduleht:
„Lõikuspeo tantsud” on südamlik lugu 1930ndate Iirimaa väikeses külakeses elavast perekonnast. Viiel õel tuleb vaestes oludes ja konservatiivses ühiskonnas iga hinna eest hakkama saada. Nad elavad koos oma venna Jackiga, kes on äsja naasnud Aafrikast, kus töötas 25 aastat misjonärina. Vallaslapsena sündinud Michael Evans meenutab ühte erakordset suve, kui lõikuspeo aegadel külastas tema ema ja tädisid ootamatult tema isa Gerry Evans.
Viis õde ja meeltesegaduses vend, abieluväline laps, maakonna kauneim kavaler, esimene raadio ja kogukonna traditsioonid, uskumised ja lõputu igatsus.

Viiest õest kõige vanem õde (Ülle Lichtfeldt) töötab õpetajana ja on pere toitja. Temas ainult kuiva  vanatüdrukust pedagoogi näha oleks Ülle Lichtfeldi kui näitleja alahindamine. Kuigi  kibestunud pedagoog tuleb näitlejannal suurepäraselt välja, on rollis ka naise kibestumust kadunud elu ja luhtunud armastuse pärast, mis eriti valusalt lööb välja tantsustseenis.  Anneli Rahkema on lõbusa ja nalja armastava Maggie rollis. Natali Väli on õdedest kauneima ja noorima Agnese osas. Liisa Aibel  mängib  arengupeetusega, nagu nüüd öeldakse,  õde Rose’ ja teeb seda  suurepäraselt.  Silja Miks on vallaslapsega õde Christina.  Laval on ka kolm meest- Christina poeg  Michael (Märten Matsu) jutustaja ja meenutaja rollis. Vend Jacki osas Peeter Raudsepp ja Michaeli isa Gerry Evansi osas Tanel Saar.
Ega sellest head ei saa tulla - 5 igatsevat naist, üks vahest harva ilmuv  vallasisa ja Aafrikast tagasi pöördunud segipööranud jumalasulane. Ehk nagu ma ühest arvustusest lugesin 5 naist ja kaks lollakat meest.
Nii ongi.  Etendus ei ole nii kaasakiskuv kui enimmängitud Iiri autori Martin McDonaghi lood, kuid mulle meeldis. Viie õe tantsustseen mängupaika seatud pöördlaval oli üks viimase aja tundelisemaid tantsustseene, mida ma olen teatris näinud. Kas muusika, valgus, naised, kuigi keegi neist ei ole kutseline tantsija või kõik kokku-igatahes minul  tõusis klomp kurku ja ajas kananaha ihule.

Abikaasa ütles, et rohkem naistetükk ja et midagi head ei saagi välja tulla kui 5 naise peale vaid üks mees. 

Kõige reljeefsemalt olid tugevad naised ja nõrgad mehed välja toodud minu selle suve kolmandas suvelavastuses.
Sellel etendusel olid esitatud enam –vähem kõik eesti mehe tüüpkujud:

  • 40 aastane elab ema juures maakohas, joodik, aga hea südamega;
  • Naisest vähem haritum, sõnakehv tubli töörügaja;
  • Iriseja, kes pole rahul maailma ega riigikorraga, vingub ja viriseb kõige kallal;
  • Noor mees, käib Soomes tööl (kalevipoeg)
  • Noor mees, käib koolis, nutisõltlane.
  • Poliitik, endast väga heal arvamusel.
Etendus, millest ma kirjutan on

Eesti Draamateater
Andrus Kivirähk
„Isamaa pääsukesed“
Lavastaja Priit Pedajas
Muusikalised kujundajad Tõnu Kaljuste ja Tõnis Kõrvits
Kunstsnik Pille Jänes
Esietendus 15. Juunil 2018 Keila Kultuurikeskuse saalis.
Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali ühistöö kuulub EV 100 teatrisarja „Sajandi lugu“.

Mängivad: Ülle Kaljuste, Marta Laan, Viire Valdma, Maria Klenskaja, Ester Pajusoo, teele Pärn, Tiit Sukk, Christopher Rajaveer, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Tõnu Kark ja Karmo Nigula.
Teatri kodulehelt: Eesti Vabariik saab 100-aastaseks ja sel puhul otsustab näitering "Virmaline" tuua lavale Vabadussõjale pühendatud muusikali "Isamaa pääsukesed". Paraku pole Eesti elu saja aasta jooksul kuigi palju muutunud: kui tollal ei viitsinud mehed sõtta minna, siis nüüd ei viitsita teha näitemängu. Seega peavad tublid naised kogu koorma endi õlule võtma ja ise juubeli tähistamisega toime tulema.

Tore jant- nalja saab ja naerda saab. "Vabadussõjast ja Vabariigi 100. aasta-päevast on palagan  tehtud",  ütles abikaasa ja üks teine mees ka. Mina aktsepteerin, et kõiki sündmusi võib vaadata mitme kandi pealt ja erinevast vaatenurgast ja kui kedagi etendusega häbimärgistatakse, siis on need eesti mehe tüüpkujud. Õnneks tegi seda meesautor ja eks nad ole selle ära ka teeninud. Teine mees pahandas veel, et eesti näitlejate paremik on pandud palagani tegema ja janditama. Mina usun, et näitlejad tundsid n.ö. rahva sekka minekust ainult rõõmu, see paistis nende lustivast mängust. 
Millal viimati sai teatris südamest naerdud - mina  naersin Rakevere teatri „Hullemast hullem“ etendusel. Minu vestluskaaslased ei suutnud meenutada, millal nad viimati teatris nalja said.
Augustis saab etendust veel näha Omari küünis Naissaarel ja Keila Kultuurikeskuses. Keila Kultuurikeskus on 1956.a. valminud nõukogude arhitektuuri musternäidis, nii seest kui väljast ja see on omaette vaatamsiväärsus.


Käisin juunis ka ooperis – Milaano „La Scala“ ooperiteatris vaatasin Schuberti ooperi „Fierrabras „ esietendust. Etendusel laulis arvestatavat Bolandi osa  Lauri Vasar. Oli meeliülendav etendus, samuti esmakordne Milaano külastamine.

Lugesin vähe:
Tiit Pruuli „Minu maailm. Romantiku(te) heitlused“











Lee Child „Kaotada pole midagi“
Jean-Luc Bannalec  „ Surm Pont-Avenis“











Bingeni Hildegard „Valik kirju“













Kirjutasin õpetaja Lauri õpetussõnade järgi: „Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool.“

31. mai 2018

Maikuu kokkuvõte


Maikuu suur suvekuu- võib sel aastal laulda. Ühtäkki õitses kõik korraga ja aiatöödki, mis oli kavas aegamööda maikuu jooksul teha, nõudsid kiiret peale-hakkamist. Sestap jäi kultuuritarbimine tagaplaanile. Hea, et siiski paar raamatut jõudsin läbi lugeda.

Indrek Hargla
„Merivälja“
Kirjastus Raudhammas 2017
560 lehekülge.

Seriaali teleris ma ei vaadanud, raamat mulle päris meeldis.
Heas eesti keeles rahvalik lugu ühe kogukonna elust. Rahvalik lugu sellepärast, et piilutakse üsna sügavale inimeste isiklikesse eludesse, aga ei mingit keerulist psühholoogiat. Kohati ajas naerma ja kiskus suu muigele. Sellised nad on, eestlased. Saladuse loori kergitatakse vähehaaval ja lõpuks pakutakse üks võimalik lahendus. Põnev! Raamatus on üle viiesaja lehekülje ja lugemine nõuab aega. Igav ei hakka, rohkem veel kui saladuse lahendust, ootad huviga, mis ühe või teise tegelasega juhtub.


Erling Kagge
„Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada“
Tõlkinud Sigrid Tooming

Fotod Kaupo Kikkas (andsid raamatule meeleolu juurde)
Kirjastus Post Factum 2018
144 lehekülge.

Huvitav lugemine. Autori mõtteid on igaüks küllap mõlgu-tanud. Vähemalt selline introvert nagu mina. Raamatus on need mõtted kõik kenasti kaunis keeles rohkete tsitaatidega ühte pakitud. Lugesin korra läbi ja lehitsesin siis kergelt üle. 

Selline raamat, mille juurde võid ikka tagasi minna, suvalisest kohast lahti lüüa ja lugeda.
Erling Kagge kirjutab lk. 117: „Filosoof Denis Diderot väitis, et see, kes vaatleb huvitavat kunsti, on nagu kurt mees, kes näeb tuttava objekti tummi märke. See on pisut abitu sõnastus, aga peab paika. Oled seal seistes kurt ja püüad aru saada, mida sulle näidatakse, pakutakse või esitletakse. Imelik on see, et säärane teooria kehtib ka Mark Rothko märksa introvertsemate maalide puhul. Suured, nelinurksed, erksates, tihti tumedates toonides värvipinnad on mõnes mõttes nagu „arje“ vastand. Neid vaadates tekib tunne, et nad sisaldavad tohutut energialaengut. „Vaikus on nii täpne,“ ütles Rothko, kui ta keeldus oma maale sõnadega selgitamast. Kui ta oleks suutnud sõnadega vastata, oleks ta maalimise asemel võib-olla artikli kirjutanud.“



Maikuusse jäi mul mitu reisi. Lennureisidel võtsin ette e-raamatud. Diana Gabaldoni „Võõramaalase“ sarjast. Ootan põnevusega uut reisi, et esimese raamatuga lõpuni jõuda. Selline tunne tekkis, et vahetan mõneks ajaks lugemislaual krimkad ulme vastu.


Teatris vaatasin Rakvere teatri etendust "Hullemast hullem"













Kodulehelt:
Lugu räägib harrastajate uuslavastuse "Mõrv Havershami mõisas" esietendusest. Lavastaja astub publiku ette ja juhatab pidulikult õhtu sisse. Kõik peaks justkui olema valmis suurejooneliseks esietenduseks. Kuid kuidas mängida etendust kui traagiline kukub välja naljakalt? Kui osatäitjad saavad vigastada ja dekoratsioon kukub kokku, rekvisiidid kaovad ära, tekst läheb meelest. Iga kord kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa, tabab näiteseltskonda uus ehmatus, mis paneb nende anded proovile. Nii nagu plaanitult, ei lähe tol õhtul miski. Aga lõpuni see lavastus jõuab, maksku mis maksab.
Osades: Indrek Apinis, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer ja Tarmo Tagamets.
Väga hea meelelahutus. Tõeline lõõgastus pärast tööpäeva, naljakas ja naerma- ajav janditamine tõsise näoga. Lavalised segadused täpselt doseeritud täpselt ajastatud ning suurepärane ansamblimäng.
Väga lahe! Kõik tublid, aga kiidan eriti naisi:Ülle Lichtfeldt, Silja Miks ja Anneli Rahkema
Üks pilt etendusest


Teatritee viis Tartusse, „Vanemuises“ vaatasin Viktor Leoni ja Leo Steini operetti „Viini veri“ Johann Straussi muusikale.

Maailma esmaettekanne Carltheater Viin 26. Oktoober 1899.



Esietendus 24. märtsil 2018 Vanemuise suures majas.
Minu etendusel dirigeeris Endel Nõgene. Laulsid Jaan Willem Sibul, Tamar Nugis, Janne Ševtšenko, Maria Listra, Märt Jakobson ja Pirjo Jonas.  Meelde jätsin  krahv Balduini osatäitja Tamar Nugise nime. Huviga kuulaksin teda veel mõnes „Vanemuise“ muusikaetenduses.
Lavastaja- koreograaf ja valguskunstnik Giorgio Madia (Itaalia)

Kunstnik Maarja Meeru.
Lustakas, hoogne, särav ja värviline. Suurepärane!




Soojal maikuu õhtul väike sõit Tartusse ette võtta enne Viini reisi oli igati väärt ettevõtmine.

17.-20. mail olin neljas kord Viinis.
Seekordne reis oli mõeldud hüvastijätureisiks oma lemmiklinnaga ja kompensatsiooniks eelmisel aastal haigena tehtud reisile. Nautisin üksinda reisimise eeliseid, mis nüüd, neljandat korda üksi reisides, veel reljeefsemalt silma torkasid.
·         Sa ei pea kellegagi aru pidama, kuhu minna või mida teha. Sa võid minna kuhu jalad viivad, pöörata tänavanurgal paremale või vasakule  üldse mõtlemata.
·         Sa ei pea kellegi järgi passima ja ootama.
·         Sa võid vaikida, sa ei pea rääkima.
·         Sa ei pea kooskõlastama söögikohta
·         Sa saad muuseumis vabalt ringi vaadata ilma et mõtleksid, et ehk kaaslane tahaks juba ära minna..
Küllap olen egoist, aga adusin, et vajangi üksi reisimist ja endaga olemist vähemalt kord aastas.  
Hüvastijätureisist ei tulnud midagi välja. Viin suudab mind alati üllatada.  Mõistsin, et see linn ei ole minu jaoks ammendunud. Tunnen end Viinis  hästi ning turvaliselt. Muidugi on maailmas palju läbikäimata linnu. Aga minu eas ei hooli enam läbitud linnade ja maade nimekirja koostamisest, eriti kui oled leidnud oma linna.

Mõned hetked:

Varahommikune kohtumine Hofburgi pargis:


Roosid Volksgartenis:


Enam kui 200 roosisorti ja 3000 roosi. Ennastunustamasundivad vaated ja lõhnad.
Volksgrateni roosiaias lugesin ilusat pühendust „Die Erinnerung ist das einzige Paradies, aus dem wir nicht vertrieben werden können.“

2 õhtut veetsin Viini Riigiooperis, selleks ju tegelikult sai kohale tuldudki. Tegelikult oli mul esimeseks õhtuks ka ooperipilet, aga „tänu“ AirBalticule, kes hommikuse Viini lennu Riiast tühistas, ei jõudnud ma kohale.
R. Straussi „Capriccio“ jäi nägemata, aga kahel järgmisel õhtul veetsin ooperis suurepäraselt aega:
Camille Saint – Saëns
"Simson ja Delila" (Samson et Dalila)
Dirigent Marco Armiliato
Lavastaja Alexandra Liedtke 
Lavakunstnik  Raimund Orfeo Voig

Ooperit ma seni näinud ei olnud. Seda kõige kuulsamat aariat ikka teadsin:

Lummava muusikaga ooper, palju häid koorilaule. Ka lavastus meeldis mulle väga. Võlus väheste rekvisiitidega loodud sünk  lavapilt, millel muutused toimusid ja meeleolu loodi põhiliselt valguse abil, millega tekitati  üldiselt tumedal ja pimedal  foonil  mängukohad.
Intensiivse õhustikuga stseen lavastusest: tumedal taustal heledalt valgustatud aken, millel rõhutatult teravalt hele, külm ja kättesaamatu Dalila.

Loomulikult olin vaimustuses artistidest, Garanča ja Alagna mitte ainult ei laula hästi vaid on ka suured näitlejad.
 2013.aastal esimesel Viini reisil "Wertheris“. Olen "Carmenit" näinud mitmeid kordi- lemmikud on Garanča ja Alagna MET Opera lavastuses , nägin HD Live ülekandes kinos.
Alagna Simson on traagiline kangelane, kes armub kirglikult Dalilasse. Kirg sunnib teda alluma naisele ja reetma oma rahva ja missiooni.  Ometi ei ole lavastaja  Dalilast teinud kirglikku võrgutajat. Garanča Dalila on algusest saati külm, kalkuleeriv ja kirepõlglik naine, kelle eesmärk on omada võimu meeste üle. Eesmärgile jõudmine toob ainsa naeratuse tema näole etenduse jooksul.
Tekitas küsimuse, kas on võimalik, et Simson armus meeletult külma ja jäisesse kaunitari. Lugu ise on pärit piiblist, mida ma kahjuks ei tunne. Kasuks tuli eelnevalt Tiit Made ooperileksikoni lugemine. Etenduses see Simsoni juuste äralõikamise koht väga hästi esile ei tule.
Sügisel on „Simson ja Dalila“  Alagna ja Garančaga peaosas Metropolitan Operas. Lähen kindlasti vaatama kui MET Opera HD live sarjas tehakse ülekanne

Kolmandat  õhtut sisustas  Gaetano Donizetti  ooper "Don Pasquale"
Tegemist on koomilise ooperiga (opera buffo). Ooperi libreto kirjutas Giovanni Ruffini. Ooperi esietendus toimus 3. jaanuaril 1843 Pariisis Itaalia teatris (Théâtre italien de Paris.
"Don Pasqualet" peetakse 19. sajandi algupoole buffo ooperi viimaseks säravakas esindajaks.
Kõige kuulsam aaria "Cheti cheti immantinente" Rauno Elp ja Ain Anger - Malatesta ja Don Pasquale duett

Ooperi tegevustik toimub 19. sajandi alguses Roomas rikka vanapoisi Don Pasquale majas Roomas.Ooperi tegelasteks on jõukas, kuid vana ja rumal Don Pasquale (bass), tema õepoeg, noor ja kena, kuid vaene Ernesto (tenor), Don Pasquale sõber – kavalpea doktor Malatesta (bariton) ja särtsakas noor lesk Norina (sopran).
Malatesta osas Adam Plachetka, temast tõenäoliselt veel kuuleb.










Norina osas võrratu Danielle De Niese, kes juba MET Opera ülekannetes nähtud.









  
Leidsin väga huvitava arvustuse 1938.a. Postimehes (nr. 299, 4 november 1938 ) Karl Viitoli juubeli tähistamiseks oli kavva võetud „Don Pasquale“
Keegi R.K-P kirjutas  (Copin otse , kirjaviis muutmata, natuke saab ikka aru.: Olen kitil ja küll väljendanud seisukota, et ooper vormilt kui sisult on vananenud meie ajale. Peabki olema vannneiufd, sest mentaliteet on praegu eriti intellektuaalne ja reaalne kuhu sobib see sisu, mis enamikus loodud umbes 100 a. tagasi! Muidugi on nende vanade ooperite keskel sobivamaid ja vähenisobivaid. Too Don Pasqttale on küll hämmastamapanevalt tühine armastusvõistiuse jama omaaegses naiivsuse-ülikonnas. Jälle ma mõtlesin meie kulttmrititngidele ja teatri osale selles tunglemises ja meie nappidele võimalustele selleks "kõigeks ons. tõesti õige teha suuri ainelisi ja vaimseid kulutamist niisuguste teoste peale! Kas see meid rikastab millegi rajalisega? Kas osutub see isegi mingiks mõistlikuks ajaviiduks vaadata, kuidas totakas Don Pasquale tahab naituda ja kuidas siis Malatesta, Erncsto ja Norina teda vesistunud viguritega ja soperdustega narritavad. Oi, oi lapseksjäämist, kui sellest veel meeleiahvtustki leitakse!

Etendus oli lustakas, naljakas ja hästi mängitud. 
Oli sellest midagi õppida ka tänapäeval? Kindlasti vanadel meestel, kes noore kauni naise võtavad kindlasti. Muidu oli ikka sama teema ,mis eelmisel õhtul- naised võtavad võimu.

Taas Eestis kasutasin võimalust ja kuulasin Harkujärve kirikus Nina Åström’i kontsert. Nina Åström (1962) on Soome gospellaulja, kes esindas lauluga “A Little Bit” Soomet 2000. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel Stockholmis.


Kinos käisin ka. Vaatasin Ameerika romantilist komöödiat  „Raamatuklubi“. 

Kinokülastuse võtsin ette, sest tahtsin näha Diane Keatonit ja üle pika aja Jane Fondat. Candice Bergen on ka väga sümpaatne. Eks filmi tutvustus ja teema intrigeerisid ka. Lühidalt on film sellest, kuidas 65+ tunda rõõmu seksist. Võiks öelda, et peaaegu õppefilm: üks neljast naisest on lesk, teine, lahutatud, kolmas abielus ja neljas pole abielus olnudki.
Võib vaadata küll, aga vaatamata jättes poleks midagi kaotanud. Oli naljakaid kohti ja väga head näitlejad. Diane Keatoni tegelaskuju on sündinud 1951 a. Eeldades, et neli sõbrannat on üheealised, mängisid näitlejad endast nooremaid naisi nagu alati. Jane Fonda on 80, Diane Keaton 72. Ilusad inimesed, ilusad kodud ja hingematvad loodusvaated.  No puhtalt ameerika värk ja elulaad ikkagi. Ei kujuta ette, et meie lapsed tervete 65+ puhul hakkaksid turvalist eluruumi keldrikorrusel kujundama ja jätaksid kaubanduskeskuses emad alumisele korrusele.
Küsisin pärast filmi vaatamist 40+ käest, varjates, et ise ka vaatasin, kuidas film oli. „Oi väga hea, peaksid kindlasti nägema, just sinuealistele“ ja naerukihin.
Tegelikult ei ole 65+ elu nii tühi, kui nooremad seda ette kujutavad. „50 halli varjundit“ ammu läbi loetud (vahepealsete hüüatusteta). Kas sellest filmist keegi ka midagi õppis, ei tea (1938.a. retsensioon "Don Pasqualele":). Mina küll mitte. Lugege parem Jane Juska "Naine sinus eneses"
  

Selline siis see maikuu- suvekuu  oli. Juunit alustan reisiga Milaanosse, piletid on LaScalasse Schuberti ooperi „Fierrabras“ etendusele. On olemas
Pooleli on kaks raamatut: Tiit Pruuli „Minu maailm: romantiku(te) heitlused“, Jean-Luc  Bannalec  „Surm Pont-Avenis : komissar Dupini juhtumid“

26. aprill 2018

Aprillikuu kokkuvõte


Louise Doughty
 „Keelatud vilja tänav“
 Põnevusromaan
Inglise keelest Mai Tõnisoo
407 lehekülge








Hea põnevusromaan.
Huvitav kohturomaan.
Väga hea naistekas.

Mida ma mõtlesin kui lugesin seda raamatut?
Kes me oleme, kas need, keda endast näidata tahame, kellena teised meid näevad ja kas alati on kusagil peidus see päris minu oma „mina“. Ja teistes inimestes, kas neis näeme ainult seda, mida soovime näha, mis meie kavatsustega kokku läheb ja ülejäänu jaoks on meie meeled suletud.
Armastus ja kirg, kas üks ilma teiseta saab täiuslik olla ja mis teha, kui kirg puudub  Peategelane on 52 aastane naine, kes endale kirge ei keela.
Ja veel mõtlesin raamatut lugedes me too kampaaniale, suure poolehoiuga. MIda teavad need, kellel midagi sarnast pole juhtunud, mitte midagi oma õndsas teadmatuses.

Autor on raamatu esilehele paigutanud pühenduse: kõigile, kes kõnnivad ringi teadmisega, et tõde on teistsugune.

Raamatu kahest motost on üks pärit Ameerika kirjanikult Janet Malcolmilt „Me läheme läbi elu, kuuldes, nähes ja mõistes valesti, nii et lõpuks tunduvad ka enesele räägitud lood mõistuspärased“. 

Teine moto Steve Jonesilt („Darwini vaim ehk peaaegu nagu vaal“e.k.2006):
„Nii nagu silma, kõrva ja küünarnuki puhul, ei leia genoomist plaanikohaseid elemente, vaid need on täis kompromisse, juhuseid ja kadu.

Kirjutasin välja mõned kohad raamatust:
Lk. 102 „Olen Sinu välja teeninud. Olen kakskümmend kaheksa aastat teinud kõike, mida minult on palutud, rüganud tööd ja toetanud perekonda, armastanud abikaasat, kasvatanud lapsi. Olen andnud ühiskonnale oma panuse. Viin ajalehed iga nädal vanapaberisse. Kas ma pole sellega midagi ära teeninud? Ma põhjendan seda nagu mees, mõtlen endamisi. Just nii räägiks mees iseendaga ööl pärast sekretäri võrgutamist. Mitte keegi ei saa kunagi teada; keegi ei saa haiget. Aga mina ei ole oma sekretäri võrgutanud. Mina valisin hoolikalt, kuigi ma ei teadnud sel hetkel, et ma valin. Ma teen seda mehega, kellel on piisavalt vahendeid ja motivatsiooni tagamaks, et me ei jää kunagi vahele. Mina pole ajanud taga noort ja haavatavat naist, kelle üle mul on mingit sorti mõjuvõim. Mina pole oma positsiooni kuritarvitanud ega sidunud end kellegagi, kes jumaldab mind või on armunud, ja ei ole osalenud näruses, kaheaastases armuafääris, pettes rängalt inimest, kellega elan.
Mina olen teinud tehingu. Ma kepin agenti. Ta on riskija. Talle meeldib tagaajamine, uudsus. See võib kõlada ohtlikuna, kuid tegelikult ei saaks see turvalisem ollagi“.

Lk. 260 „Kõik emad tunnevad, et tütred mõistavad nende üle kohut: see on vältimatu. Ajaks, mil nemad saavutavad seksuaalse küpsuse ja väljuvad oma lapsepõlve kookonist, oleme meie paljunemistsükli teises otsas, üha rohkem ära vajumas ja kokku kuivamas. Milline teismeline tüdruk tahaks muutuda iseenda keskealiseks emaks? Kõik, mida me teeme või ütleme, iga kleit või uus küünelakk, mida me kanname on neile vastik. Oleme need, kelleks tütred saavad siis, kui kõik on läbi“

Lk. 396 „Ma ei lakanud teda armastamast, mitte ühekski hetkeks. Ma ei lakanud armastamast meie elu selles majas, seda maailma, mille me oleme enese ümber loonud. Me lõime selle maailma põhjusega. See sobis meile. Olime siia loodud. Ma lakkasin armastamast midagi vaevuhoomatavamat ja erilisemat. Lakkasin armastamast viisi, kuidas ma seni olin toiminud; seda rasket tööd, mida ma olin teinud, ohverdusi, enda võimet kasvatada kaht last mis tahes keerulistes oludes, tehes samal ajal kõike muud, mida tollal tegin.
………………………
Põhjus, miks ma avanesin sinule ja sellele, mis meie vahel juhtus, ei sündinud sellest, et ma poleks enam armastanud Guyd. Olin väsinud ja lakanud armastamast kõike, mis on seotud selle teadmisega, selle emotsiooniga. Lakkasin armastamast iseennast.“
Raamat on peategelase jutustus kirjutatud pöördumisena armsama poole „ sina“ vormis. Peategelane vaatleb tegevust kõrvalt ja tagantjärgi ja distantsilt, vahetevahel unustades, et on ise loo peategelane ning tagajärjed saabuvad temale. Autor balansseerib võluvalt minevikus ja olevikus, palju on n.ö. tagantjärgi tarkust. Mulle väga meeldis.


Jean- Philippe Toussaint
„Tung ja kannatlikkus"
Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm
Loomingu Raamatukogu  2017/5









See raamat algab pühendusega Vanematele, kes õpetasid mind lugema ja kirjutama.
Olen proovinud Toussainti lugeda („Põgenemine“, „Armastajad“) ja raamatud riiulisse tagasi tõstnud.
Võtan nüüd uuesti käsile, sest loetu oli lugemisgurmee 52. lehel. Lugesin eile ja üleeile ning täna juuksuris mõned lood veel üle.

Võiksin välja kirjutada terve raamatu, aga olgu üks lõik lk. 20 „ Tung on kirjutamise seisund, mis saavutatakse üksnes lõputu kannatlikkusega. See on autasu kannatlikkuse eest, imeline lõpplahendus. Kõik meie eelnevad pingutusedraamatu hüvanguks on suunatud sellele ainulaadsele hetkele, kui tung hakkab toimima, sellele hetkele, kui aste leiab pööre, kui asi hakkab minema iseenesest, kui õngenöör kerib lõpmatuseni. Nagu tennises, kus pärast tundidepikkust harjutamist, mille jooksul igat liigutust on analüüsitud ja see on osadeks lahti võetud, kui seda on lõpmatuseni korratud, kuid see on ometi endiselt kange, jäik ja hingetu, jõuab kätte hetk, kui matš on täies hoos, kui käsi läheb lahti ja õnnestuvad löögid, mis ilma ettevalmistuseta oleksid olnud kujuteldamatud ja mis on võimalikud üksnes seetõttu, et eelnev treening on olnud visa ja karm. Nendel hetkedel kui kirjutamise soe on sees, võib kõike proovida, kõik õnnestub meie käes, me riivame võrku, puudutame põgusalt piirjooni, kõik sujub, vaistlikult leiame õige kehaasendid, ideaalse põlvenõksu, sobivaima liigutuse, et teha löök, kõik on paigas, iga pilt, iga sõna, iga omadussõna  on haaratud lennult ja mänguväljakule tagasi saadetud, kõik leiab raamatus endale õige koha.“
Kaunis kulgemise kirjeldus. 
Tänud tõlkijale, kes on osanud autori mõtte suupäraselt, õiges rütmis, suisa muusikaliselt edasi anda. Nii nagu autor mõned leheküljed eespool kirjutab: „Mulle meeldib see abstraktsioon, mille kirjandusel on ühisosa muusikaga ja milles raamatu joon lainetab, kerkib ja vajub puhtalt rütmiküsimustest lähtuvalt“
Ja natuke edasi: „Need on tehnilised küsimused, need kuuluvad ametioskuste juurde. Raamat peab lugejale tunduma enesestmõistetav ja mitte mingi nähtava taotlusega või konstrueeritud. Selle enesestmõistetavuse peab aga kirjanik konstrueerima“.

Teisal tsiteerib Toussaint Kafkat: “Raamat peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks.“
Vat selliseid raamatuid tahangi lugeda.



Liane Moriarty
„Suured väikesed valed“
Inglise keelest tõlkinud Hels Hindrikson
Hea Lugu 2017
496 lehekülge.







Autori esimest raamatut „Abikaasa saladus“ lugesin suure huviga. Selle raamatu koduperenaiste juhtumised jätsid aga üsna ükskõikseks.
Tutvustusest: Romaan ohtlikest pisivaledest, mida räägitakse selleks, et lihtsalt ellu jääda.
 Mõrv ... traagiline õnnetus ... või lihtsalt halvasti käituvad lapsevanemad? Igal juhul on kindel, et keegi on surnud.
„Suured väikesed valed“ jälgib kolme pealtnäha ideaalse pereema – Madeline’i, Celeste’i ja Jane’i – elu ja tegemisi. Madeline on naine, kellega tuleb arvestada. Ta on naljakas, salvav ja kirglik; ta mäletab kõike ja ei andesta kellelegi. Celeste, kelle jahmatav ilu püüab pilke, maksab täiuslikkuse illusiooni eest kõrget hinda. Linnakese uus elanik, üksikema Jane, on nii noor, et teda peetakse ekslikult lapsehoidjaks. Tema minevik on salapärane ja täis kurbust. Need kolm naist on oma elu erinevatel teelahkmetel, kuid lahendus saabub ühes ja samas šokeerivas kohas.
 Eksmehed ja uued naised, emad ja tütred, laste probleemid koolis ning palju väikeseid omavahelisi intriige ja valesid viivad tegelased olukorda, millel on saatuslik lõpp.
 Raamatu põhjal tehtud HBO® samanimeline lühisari sai 2017. aasta kõige mõjukamate teleauhindade jagamisel kokku kuus Emmyt.

Pikaks venitatud lugu, teleseriaaliks tõesti sobilik. Kirjutatud huvitavalt -algusest saati on teada, et keegi on õnnetult hukka saanud. Aga kes ja kuidas, kui tahapoole ei piilu, enne lõppu teada ei saa.
Mõned väljakirjutused tegin:
Noor üksikema Jane lk. 38 „Ta oli ka varem märganud, et keskealised naised olid vanuse teemas väga kinni, nad naersid ja oigasid selle üle, muudkui vatrasid vanusest, nagu oleks vananemise protsess keeruline mõistatus, mida nad püüavad lahendada“
Madeline on 40 + keskealine, teist korda abielus, teismeline tütar läheb isa (exmehe) juurde elama, exmehe uus naine on vabatahtlik ja taimetoitlane ning Madeline tunneb, et jääb alla. Lk. 255: „Ta ei osanud Abigaili läheduses kuidagi olla. See meenutas eksiga sõbraks jäämist. Suhelda tuli ettevaatliku muretusega. Su tunded olid haprad, sa teadsid, et sinu pisikesed kiiksud ei ole enam nii armsad- need võisid isegi olla lihtsalt ärritavad.
Madeline oli perekonnas alati mänginud koomiliselt pöörase ema rolli. Ta läks ülemäära elevile ja sai ülemäära tigedaks. Kui lapsed ei teinud seda, mis kästi, siis ta ähkis ja puhkis. Ta laulis sahvris tobedaid laule: “kus, oh kus on tomatikonservid? Tomatid, tomatid, kus olete te?“ Lastele ja Edile meeldis väga tema üle nalja visata, narrida teda kõige pärast, alates kinnisideest kuulsuste suhtes ja lõpetades sädeleva lauvärviga.
Aga nüüd kui Abigail külas käis, oli Madeline’l tunne, et ta on iseenda paroodia

Miks ma neid välja kirjutan. Olen ilukirjandusest rohkem õppinud, kui eneseabi raamatutest.


Maggie O’Farrell
„Esme Lennoxi kadumine“
Tõlkinud Külli Seppa
Sarjast Nüüdisromaan
Eesti Raamat 2017
222 lehekülge.






Raamat algab lk. 11 nii „Alustagem kahest tüdrukust tantsuõhtul.
Piigad hoiavad seina ligi. Üks istub toolil, tantsukaarti sõrmkinnastes näppude vahel avades ja kokku murdes. Teine  seisab tema taga, jälgides tantsuringi: keerutavad paarid, teineteisest hoidvad käed, kõpsuvad kingad, kahisevad seelikud, mütsuv põrand. See on aasta viimane tund ning akendes nende selja taga mustab öö. Tüdruk toolil kannab heledat riietust, Esme ei mäleta , mida. Ja teine sügavpunast peokleiti, mis ei sobi talle sugugi. Ta on oma kindad kaotanud. Siit see algabki.“

Tutvustusest: Esme Lennoxi kadumine“ on lummav lugu peresaladustest ning otsatust vabadusest, mille annab meile tõde. Šikk ja sõltumatu Iris Lockhart peab Edinburghis väärtrõivaste poodi (ning üritab vältida oma abielus kavaleri), kui ühel päeval saab ta jahmatava telefonikõne. Vanatädi Esme – kelle olemasolust ei olnud tal aimugi – lastakse välja Cauldstone’i haiglast, kus teda on üle kuuekümne aasta kinni hoitud. Irise vanaema Kitty on alati väitnud, et ta oli pere ainus laps. Ent Esme dokumendid tõendavad, et ta on Kitty õde. Esme palgeil tunneb Iris ära oma isa näojooned. Põimides meisterlikult kokku kolm jutustajahäält – Iris, Kitty ja Esme –, kirjutab Maggie O’Farrell lahti Esme traagilise ning painava puudumise põhjuse.
 Maggie O’Farrell (1972) on nüüdisaegse Iiri kirjanduse tuntumaid esindajaid. 2010. aastal pälvis ta raamatu „The Hand That First Held Mine“ eest Costa romaaniauhinna.

Jällegi väga hea raamat, milles on suur lugu, mis haarab, paneb kaasa elama ja tundma ning mõtlema paljustki. Armastusest ja reetmisest ning õigusest olla teistmoodi. Sellest, et iga raamat, kus toimub mõrv ei ole kriminaalromaan.
Raske käest panna, võtsin ööd abiks, et lõpuni jõuda. Lõpp üllatas ja und pärast seda ei tulnudki.



Ane Riel
„Vaik“
Taani keelest tõlkinud Eva Valsker
Eesti Raamat 2017
240 lehekülge







Tutvustusest: „Vaik” on kaunis lugu õrnusest, armastusest ja ustavusest. Ning see on kohutav lugu kaotushirmust, kinnihoidmisest, kokkuvarisemisest, paranoiast ja tahtmatust julmusest.
Raamat, mille kohta võiks samuti öelda, et see ei ole kriminaalromaan kui ta poleks valitud 2016. aastal Taani parimaks põnevusromaaniks ja samal aastal võitnud Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti.  
„Vaik“ on julm raamat väikesest Livist, kellest on saanud omamoodi kaasaegne Mowgli.
Algab üsna õõvastavalt Livi mõtetega  lk. 5„Valges toas oli pime, kui isa mu vanaema ära tappis. Mina olin seal. Carl samuti, aga teda nad ei avastanudki. Oli jõululaupäeva hommik ja sadas õige pisut lund, aga korralikke valgeid jõule sel aastal ei tulnudki.“

Olen välja kirjutanud mõtted, mida avaldab Roald, õpetaja, kes äsja üle elanud lahutuse linnas ja tuleb saarele isalt päritud külakõrtsi pidama. Roald on see, kes saarel muudatused lahti päästab.  
Lk. 102 „Ta oli hakanud mõtlema kogu sellele ajale, mida ta endale ei võtnud, kõigele sellele maitsvale toidule, mida ta ei keetnud, kõigile headele raamatutele, mida ta ei lugenud, kõigile unistustele, mida ta enam ei mäletanud. Oli tunne, nagu kõik oleks muutunud eimillekski.
Oli vaid üks vastus.“

Lk. 154: Aeg saarel on hoopis teistsugune kui mandril. Tookord oli tal aasta kulgu kujutledes olnud silme ees sirge joon: lineaarset rada jaotasid nugateravad eksamid ja ettevalmistused ja vaheajad ja koosolekud; ikka peegeldusid seal eelmiste aastate niisama kindel rutiin ja järgmise aasta kõigutamatud plaanid. Saarel oli aasta saanud mingi orgaanilise vormi, mis pehmelt jõulust lahti vajus ja sirutus suvesse ja sulas kokku eelmiste ja järgmiste aastatega. Aeg ei olnud kadunud, see oli lihtsalt saanud teistmoodi sisu. Sellest oli saanud leebe sõber, mis ei nõudnud muud, kui et saaks olla.“
Hea raamat ja teistmoodi krimka neile, keda tavalised põnevusromaanid (vt. järgmine raamat), ära on tüüdanud.



B.A. Paris
„Murdumine“
Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar
Pegasus 2017
349 lehekülge







Kõikidest raamatutest, mida aprillis lugesin, siiski vaimustunud ei ole.
"Murdumine" on kergekaaluline psühholoogiline põnevik.
Haarasin kogemata raamatukogu riiulilt kaasa, kui peaksin vastama küsimusele, miks ma seda lugesin. Võin ennast kiita, et lugesin ühe õhtuga läbi. Tõsi 50 esimest lehekülge korralikult, siis oli asi selge ja sirvisin lõpuni.
Tutvustusest: MENUKI „SULETUD USTE TAGAˮ AUTORILT! Kui sa ei saa usaldada iseennast, siis keda sa üldse usaldada saad? Ühel tormisel ööl võtab Cass abikaasa hoiatusest hoolimata vastu otsuse sõita koju mööda käänulist ja eraldatud metsateed. Läbi paduvihma sõites näeb ta tee ääres peatunud autot. Autot, milles istub naine. Selle asemel et abi pakkuda, sõidab Cass edasi. Ja nüüd on metsas nähtud naine tapetud. Alates tollest saatuslikust ööst hakkab ka ta enda elu koost lagunema. Ta ei mäleta, kuhu parkis poodi minnes oma auto või miks ta ostis lapsevankri, kui tal pole last. Ja kas ühel õhtul köögilaual nähtud nuga oli tõeline või pelgalt viirastus. Cass ei suuda vabaneda süütundest – mõttest, et oleks saanud naise päästa – ega vaikivatest telefonikõnedest. Nagu ka tundest, et keegi jälgib teda …





Leila Sliman
„Hällilaul“
Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik
Punane raamat
Tänapäev 2018
186 lehekülge.






Moto   Fjodor Dostojevskilt raamatust „Kuritöö ja karistus“ „Kas mõistate , armuline härra, mis tähendab, kui enam kuhugi pole minna?“, tuli talle äkki Marmeladovi eileõhtune küsimus meelde. „on ju vaja, et igal inimesel ometi kuhugi võimalik oleks minna….“

Väike kõrvalepõige. Lugesin „Kuritööd ja karistust“ ammu-ammu koolis. Tõmbasin raamatu oma e-lugerisse pärast seda kui lugesin Toussainti kogumikust esseed „Mina, Rodion Romanovitš Raskolnikov“. Lk. 35 „Kuritöö ja karistusega“ avastasin ma kirjanduse mõjuvõimu, mitte selle peensused. Alles hiljem hakkasid  mind huvitama kirjanduse tõelised panused, küsimused vormist, ütlemisviisist, rütmist, ülesehitusest: peenus ja lihvitus. Kahtlemata ei ole Dostojevski suur stiilimeister . See polegi tähtis. „Kuritöö ja karistus“ tabas mind lagipähe. „Raamat peab olema nagu kirves meis jäätunud mere jaoks“, ütleb Kafka. Selle kirve- kirjanduse sädelevat tera nägin ma esimest korda helkimas „Kuritöös ja karistuses“

Tagasi tulles Toussainti juurest Leila Slimani „Hällilaulu“ juurde- ka see on väga hea raamat. Esimene lause selles raamatus on kõige räigem lause raamatus, lõpulause samuti kontekstis raamatu sisuga, sellepärast valisin suvalise lõigu lk. 34 „Me saame õnnelikuks vaid siis, kui meil pole enam üksteist vaja“, arutleb ta. „kui me võime elada omaenese elu, sellist, mis kuulub vaid meile, kuhu teised ei puutu. Kui me saame vabaks“
Tegelikult nii raamatus kui ka elus, ei sa me üksi olles õnnelikuks ega vabaks. Me ei saa üksteiseta elada, sest kes me oleme, kui ei saa end enam perekonna või töö kaudu identifitseerida. „Hällilaul“ on sügavast sõltuvussuhtest, mis lapsehoidjal perega tekib ja mis viib traagilise lõpplahenduseni. Mis juhtub kui lapsehoidja hakkab end perekonna liikmeks pidama ja pere selle esiti ära kasutab. Kui selline suhe katkeb või on katkemisohus, siis emotsionaalset tasakaalutu inimene kaotab pinna jalge alt ja sõltuvus võtab äärmusliku vormi. Sama võib öelda ükskõik millise inimese kohta, kellele töökoht on ainus koht, kuhu kodunt välja tulla ja ainus perekond, kellega koos aega veeta. Suhted elus on loomuldasa kahepoolsed ja sõltuvussuhte teine pool kasutab selles suhtes sõltujat ära nii kaua kui see talle sobib ja mugav on.
 „Hällilaul” on Maroko päritolu prantsuse kirjaniku teine romaan, mis, oli Prantsusmaa 2016. aasta loetuim romaan ja võitis samal aastal riigi tähtsaima, Goncourti kirjanduspreemia.


Graeme Macrae Burnet
„Tema verine sepitsus“
Inglise keelest tõlkinud Kalev Lattik
Varrak 2017
322 lehekülge
Lugesin e-raamatut.

Tutvustusest: On aasta 1869. Šoti mägismaa kolkakülas pannakse toime jõhker kolmikmõrv, mille eest vahistatakse Roderick Macrae nimeline noormees. Kohtualuse seletuskiri ei jäta tema süüs kahtlust, kuid läheb vaja Šotimaa helgeimaid seadusetundjaid ja psühhiaatreid, et selgitada, mis sundis teda nii halastamatult ja julmalt tegutsema. Kas ta oli hull? Või külmalt kaalutlev? Roderick Macrae ja ootevalmis võlla vahel on üksnes tema advokaadi veenmisjõud.

Raamatu järelsõnast: Mulluse (2016)  Bookeri auhinna üllatuskandidaati, šoti autori Graeme Macrae Burneti romaani "Tema verine sepitsus". Mõrvar on küll algusest peale selge ja kogu lugu keerlebki selle ümber, mis noorukit veretööle tõukas. Tema teekond roimani on põnev ning pakub ohtralt mõtteainet, samuti pilguheitu 19. sajandi karmile külaelule ja tolle aja psühhiaatriale.
Romaan, mida saatis mainekale Briti raamatuauhinnale üles seatud kandidaatidest eelmisel aastal suurim müügiedu, ei ole puhas fiktsioon. Autor seletab eessõnas, et otsustas 2014. aasta suvel õppida tundma oma 1890. aastal Applecrossi külas sündinud vanaisa Donald Macraed ning sattus Invernessi arhiivikeskuses uurimistööd tehes ajaleheväljalõigetele, milles kajastati kõmulist Roderick Macrae kohtuprotsessi.
Arhivaari abiga leidis kirjanik süüaluse Macrae seletuskirja. See tähelepanu vääriv dokument oli kirja pandud 1869. aastal 17. augusti ja 5. septembri vahel Invernessi lossi türmis, kus noormees kohut ootas. Just see seletuskiri, mitte mõrvatöö ise, oli põhjus, miks üldsus hakkas tookord juhtumi vastu huvi tundma.

Taas hea raamat, soovitatav nii ajaloohuvilistel kui ka kriminullide austajatel.

Tundub, et väheste eranditega lugesin aprillis vaid häid raamatuid.


Giuseppe Verdi
Luisa Miller
Coca Cola Plazas MET Opera otseülekanne 15. aprillil 2018.

Libreto: Salvatore Cammarano Salvatore Cammarano kirjutatud libreto aluseks on Friedrich Schilleri draama "Salakavalus ja armastus".

Lavastaja Elijah Moshinsky
Lavakujundus Santo Loquasto
Valguskunstnik Duane Schuler
Dirigent Bertrand de Billy

Osades
Luisa- Sonja Jonceva
Federica-  Olesja Petrova
Rodolfo- Piotr Beczala
Miller- Placido Domingo
Walter- Aleksander Vinogradov
Wurm- Dmitri Belosselski

Verdi imekaunis meistriteos. Estonias  esietendus viimati 1981. Lavastaja Arne Mikk. Osades Mati Palm, Hendrik Krumm, Teo Maiste ja Anu Kaal. Praegu Estonias selliseid tenoreid muidugi võtta ei ole , peaks külalislauljatele lootma, kui tahaks „Luisa Millerit“ kavva võtta.

Nägin seda ooperit esimest korda, sestap siia väljavõte Tiit Made ooperileksikonist:
Tegevus toimub XVII sajandi esimesel poolel Tiroolides. Vaatused kannavad pealkirju "Armastus", "Intriig" ja "Mürk". Erusõdur Milleri tütrel Luisal on sünnipäev. Sinna tuleb ka tema armastatu Carlo. Tegelikult on noormees krahv Walteri poeg Rodolfo, kes Luisa eest oma päritolu varjab. Miller ei suuda tütre piiritut õnne uskuda. Tal on halvad aimdused, mis leiavad kinnitust. Luisat ihaldab ka Walteri sekretär krahv Wurm. Ta avaldab Millerile Carlo tegeliku tiitli ja nime ning hoiatab vana sõdurit, et sellest pole midagi head loota. Miller lubab, et teeb kõik, et säästa tütre head nime. Krahv Walter omakorda tahab, et poeg võtaks naiseks lesestunud hertsoginna Federica, kes on koos Rodolfoga üles kasvanud. Ta teatab oma soovist Rodolfole vahetult enne Federica saabumist. Rodolfo ütleb talle, et ta armastab teist. Federica muutub Luisale armukadedaks. Miller avaldab Luisale kuuldud tõe, kuid see ei häiri neiut. Ka Rodolfo kinnitab, et aadliseisus ei takista tal Luisaga abiellumast. Walteri katse poega mõjutada ebaõnnestub. Krahv laseb Milleri vahistada. Wurm teatab Luisale, et Millerit ähvardab surmanuhtlus. Luisa peab valetunnistuseks kirjutama kirja, et kinnitada oma kuulumist Wurmile ja, et ta pole kunagi Rodolfot armastanud. Wurm sokutab kirja Rodolfole. Federica on piiritult õnnelik. Wurm kutsutakse kahevõitlusele. Meeltesegadusse viidud Rodolfol on nüüd ükskõik, kas teda ootab laulatus või surm. Ta soostub Federicaga abielluma. Luisa otsustab elust lahkuda ja saadab asjakohase kirja Rodolfole. Miller vabaneb vanglast ja loeb tütre kirja. Isa veenab teda enesetapumõtetest loobuma. Nad otsustavad külast lahkuda, kuid Rodolfo tulek takistab seda. Noormees tahab teada tõde. Joonud mõlemad mürki, kuuleb Rodolfo Luisalt intriigist, kuid mürk teeb oma töö ja nad surevad. /Tiit Made, Ooperimaailm/

Tuleb ikka enne lugeda, muidu juhtub nagu eelmisel aastal Viinis „Fidelioga“.


Kaunis aaria Rodolfolt “Quando le sere al placido”


 Piotr Beczala tegi superrolli! Olen näinud artisti Viini ooperiteatris "Boheemis" ja paar korda kinos MET-i  laval. Nii võimsat esitust pole näinud kui Rodolfo osas. Milline dramaatilisus. Ega asjata öelda, et need lauljad, kes MET-i lavalaudadel üles astuvad peavad olema ka suured näitlejad. See kord jäi Sonja Jonceva  Luisa ilmselgelt alla oma lavapartnerile, eriti lõpustseenides.
Väga kaunis ja solistidele nõudlik ooper, seda vaataksin- kuulaksin veel.


Kinos
Portugal
Režissöör & stsenarist: Lauri Lagle
Operaator: Erik Põllumaa
Kunstnik: Kamilla Kase
Kostüümikunstnik: Liis Plato

Osades: Mirtel Pohla, Margus Prangel, Elmo Nüganen, Taavi Eelmaa, Jarmo Reha, Anne Türnpu, Helena-Merzin Tamm, Meelis Rämmeld, Eva Koldits, Inga Salurand, Gert Raudsep, Jörgen Liik, Volli Käro, Lauri Kaldoja, Jaan Rekkor

Tutvustus: Karina ja Martin on vabaabielus elavad lapsevanemad, kelle omavahelises armastuses pole põhjust kahelda. Aga kui hing ihkab midagi veel, mingit seletamatut kõdi, saavad alguse sündmused, kus miski pole enam endine. See on lugu suurest igatsusest millegi järele, mida ei ole veel tundnud või mida võib-olla isegi ei eksisteeri.
Järgides oma sisemist tungi algab otsingute teekond, mis on mänguline, muhe, läbinisti inimlik, täis eksimise ja uuesti alustamise võimalusi ning värvikaid karaktereid, kes kõik on teel ja kel kõigil on üks eesmärk – leida õnn.
“Portugal” vaatleb tänapäeva inimest, kelle tasakaalupunkt on paigast nihkunud. Kelle isiklikku ruumi on kogunenud kõike rohkem kui mahub.

Laval koos hulk tunnustatud näitlejaid, aga kokkuvõttes jättis film mind üsna ükskõikseks. Kojusõidul mõtteid ei äratanud. Kuigi , milline kokkusattumus, autoraadios rääkis Mart Juur Raadio 2-s kellegagi filmist ja see oli ikka puhas huumor. Mirtel Pohla sümpaatne, aga mitte tema tegelaskuju- pean  kordama kellegi sõnu, et raske on kaasa tunda heal järjel naisele, kes jätab haige lapse haige isa juurde ja läheb terveks suveks mere äärde treilerisse elama. Naine, sa ei tea , mida sa tahad, aga ei jää enne rahule kui oled selle kätte saanud!
Kui oleksin täpsemalt ette teadnud filmi sisu, ei olekski kinno läinud vaid  lugenud.


Ugala teater
Tennessee Williams,
“Orpheus allilmas”
Esietendus 18. november 2017 Ugalas

Tõlkija Jaak Rähesoo
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar (Endla)
Kunstnik Jaanus Laagriküll
Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra

Osades
Triinu Meriste, Rait Õunapuu, Adeele Sepp, Andres Noormets, Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Jaana Kena, Kata-Riina Luide, Luule Komissarov, Vilma Luik, Vallo Kirs ja Peeter Jürgens.

Ootasin seda raamatute juures mainitut Kafka kirvest, mis lööb läbi meis  peituva  jäätunud mere, aga seda ei tulnud. Mäletan seda vapustust, mis tabas mind  kunagi varem filmi vaadates, kus mängisid Vanessa Redgrave ja Kevin Anderson. Oli võimas.
„Estonia“ teatrisaali tagumistes ridades ei olnud Val ( Rait Õunapuu) hästi kuulda ka, sellest oli kahju. Triinu Meriste oli justkui liiga noor Lady osa jaoks. Muudkui virisen. Ja mina ei tea kuidas teistel, aga mina olen „Estonias“ kaks korda teatri-etendust vaadanud ning mõlemal korral häiris mind kohutavalt toolide lõppematu nagin. Ooperis matab nagina muusika.


Linnateater
J. B. Priestley
„Aeg ja perekond Conway“
Esietendus Linnateatris 23. Veebruar 2011
Lavastaja Elmo Nüganen
Näitlejad:

Tutvustusest: On aasta 1919 ja Inglismaa elab Esimese maailmasõja lõppemise eufoorias. Ühel sügisõhtul tähistab Conwayde perekond tütre Kay 21-aastaseks saamist ülemeeliku peoga, nagu see ongi loomulik, kui seltskond koosneb äsja täiskasvanuikka jõudnud noortest inimestest. Keset peomelu aga peatub Kay jaoks viivuks aeg ning avaneb aken ühte teise hetke. On see tulevik, kujutlus, või üks võimalikest stsenaariumitest? Kas aeg kulgeb lineaarselt või sisalduvad nii minevik kui ka tulevik praeguses hetkes? „Aeg ja perekond Conway“ on mitmekihiline tekst, mis põimib endas isiklikku ja põlvkondlikku draamat, 20. sajandi briti ajaloonarratiivi ning tavatut ajakäsitlust, tehes seda kõike hoogsas, emotsionaalses ja värvikirevas toonis. Tegemist on näidendi esmalavastusega Eestis.
Lõpuks siis nähtud, kõik tänu sellele, et Linnateater tuli ise kohale. Mul pole kunagi õnnestunud internetist Linnateatrisse Tallinna etendusele piletit osta.
Väga hea näitlejatöö, peaks uurima, kas mõni näitleja oma rolli eest Conways preemia ka sai.
Mina annaksin preemia Anne Reemannile ema osa eest (kohati ikka tõeline nõid) ja Elisabeth Reinsalule  ja Külli Teesalule ja Ursula Ratassepale. Võiksin jäädagi kõiki üksipulgi kiitma.
Mõtlema pani ka, olen ise ka nelja tütre ja ühe poja ema. Ikka kuradima raske on ema olla suurtele lastele nii, et kõik lapsed rahul oleksid. Sellepärast ma raamatute juureski nii palju "emakogemusi" välja kirjutangi- ülal "Suured väikesed valed" näiteks.



Ja veel käisin aprillis tantsuansambel „Lee“ kevadkontserdil „Kaks aeglast ja neli kiiret“ Salme kultuurikeskuses. Väga meeliköitev kontsert oli.