4. juuli 2019

Juunis 2019 loetud ja vaadatud


Juunis loetud

Leonardo Padura
Laitmatu minevik
Hispaania keelest tõlkinud Maarja Paesalu
Toledo kirjastus 2019








Krimka Kuuba autorilt. Kuuba autori raamat ei satu just tihti kätte. Oli huvitav lugeda - tuttav sotsialistlik olustik .

Tutvustusest: Ühel nädalavahetusel 1989. aasta  Havannas raputab politseinik Mario Conde pohmelusest üles telefonikõne. Helistajaks on Vana, tema ülemus, kes annab lahendamiseks saladusliku ja pakilise juhtumi: tööstusministeeriumi kõrge ametnik Rafael Morín pole mitu päeva koju ilmunud. Juhuse tahtel on kadunud mees Conde koolivend, kes juba tollal järgis eeskujulikult reegleid ning paistis silma enesekontrolli poolest. Kõige krooniks tuleb Condel juhtumit lahendades seista silmitsi oma noorusarmastuse Tamaraga, kes nüüd on kadunud mehe abikaasa. Conde toob hiilgava karjääri teinud Rafael Moríni näiliselt laitmatust minevikust päevavalgele muret tekitavaid varje. „Laitmatu minevik“ on esimene osa Kuuba kirjaniku Leonardo Padura raamatusarjast, mille peategelaseks on uurija Mario Conde. Raamatu tegevus annab elutruu kirjelduse 1980-ndate Kuuba olustikust ja ühiskonnast, mida iseloomustas veel suhteline sotsiaalne võrdsus (kuigi oli teistest võrdsemaid). Samuti vaatab peategelane tagasi oma noorpõlvele 1960-ndatel ja tollal valitsenud äratuntavalt kommunistlikule retoorikale. Seeria on toonud Padurale rahvusvahelise tuntuse ja seda on tõlgitud 23 keelde.

Raamat algab väga hea pohmellikirjeldusega. Mario Conde ei ole just teistest krimkadest pärit uurijatest eristuv tegelane- elus pettunud, küüniline, lahutatud, joob.

Stiilinäide lk. 141 „Päeval, mil oli muutunud ta elu, oli Mario Conde mõtisklenud selle üle, kuidas sepistatakse inimeste saatust. Ta oli mõne päeva eest lugenud Thornton Wilderi romaani „San Luis Rey sild“ ja mõelnud , et ka tema võinuks olla üks neist seitsmest isikust, kes kohtusid saatuse tahtel Peruu asekuningriigi vanal silal miljonite hetkede seast täpselt sel viivul, kui silla väsinud köied viimase ohkega järele andsid,  Kõik seitse kukkusid sügavikku, teda paina kujutluspilt  sellest, kuidas nad kondoritest kõrgemal hõljusid, ja see põhjalik juurdlus, millega üks inimene otsus põhjuseid, miks juhtusid just need mehed ja naised, kes polnud mitte kusagil maamunal mitte kunagi varem kohtunud, nii ebaharilikul viisil kokku, et San Luis Rey sillal hukkuda.“

Avastasin, et Thornton Wilderi „San Luis Rey sild“ on raamatukogus täitsa olemas, ilmunud 1975.a. Loomingu Raamatukogus. Võtan lugemisplaani, võib-olla on mul ka kodus, pean natuke tuhlama riiulis.Mario Conde kuulas väga palju muusikat.

Siin tema lemmiklaul „Strawberry Fields“


Kaks järgnevat raamatut on naistest, kes igatsevad emaks saada, kuid see ei õnnestu. Üks valib, nagu pealkirigi vihjab, abiks surrogaatema, teine valib kuritegeliku tee.

Loetavad raamatud, kuid mina otsustasin tükiks ajaks nn. psühholoogilistest põnevikest loobuda ja lugeda taas „päriskrimkasid“, kus tegutsevad kuritegude uurijad.


Louise Jensen
Surrogaatema
Psühholoogiline põnevik
Inglise keelest tõlkinud Evi Eiche
Ersen 2019




Tutvustusest: Tal on olemas kõik, mida sa tahad Ta võib sulle anda kõik, mida sa tahad… Aga kas sa saad teda usaldada? Kat ja tema abikaasa Nick on proovinud kõike, et lapsevanemateks saada. Nad tahavad väga last, keda armastada, kuid hakkavad kaotama lootust. Siis annab juhuslik kohtumine Kati lapsepõlvesõbranna Lisaga neile viimase võimaluse. Kat ja Lisa olid kunagi lähedased nagu õed. Jagatud saladused tähendavad usaldust elu lõpuni… kas see on ikka nii? Just siis, kui Kati ja Nicki unistus näib olevat käeulatuses, hakkab Kat kahtlustama, et teda jälgitakse ja et Nick valetab talle. Kas praod, mis hakkavad tekkima Kati ideaalsesse tulevikupilti, on ainult tema peas või peaks ta kartma enda ja oma pere elu pärast? Populaarse autori psühholoogiline põnevik, mis küsib, kui kaugele oleme valmis minema ideaalse pere loomise nimel.

Selles raamatus meeldis mulle kõige rohkem moto:

Kui te torkate meid, kas meist ei voolagi verd?
Kui te kõditate meid, kas me ei naera?
Kui meid mürgitate, kas me ei sure?
Ja kui teete meile ülekohut, kas me ei tohigi siis kätte tasuda?
William Shakespeare „Veneetsi kaupmees“ Georg meri tõlkes


Michael Robotham
Ema saladus
Tõlkinud  Kadri Pettai
Petrone Print 2019









Tutvustusest: Kõigil on ettekujutus ideaalsest elust. Agatha arvates elab seda Meghan Shaughnessy. Vähemalt nii ta arvab. Kaugelt vaadates tundub nii …
Neil kahel täiesti erineva taustaga naisel on midagi ühist: mõlemal on ohtlik saladus, mis võib hävitada kõik, mida nad kalliks peavad. Nad mõlemad on tugeva emainstinktiga, valmis riskima suurelt.
„Ema saladus“ on menukirjanik Michael Robothami mõjuv psühholoogiline põnevik, mis hoiab teid enda kütkes ja murrab südame.
  Enne romaanikirjanikuks hakkamist oli Michael Robotham uuriv ajakirjanik ja töötas Ameerikas, Austraalias ja Suurbritannias. Ajakirjaniku ja kirjanikuna on ta uurinud kurikuulsaid juhtumeid, näiteks sarimõrtsukatest abielupaari Fred ja Rosemary Westi lugu. Ta on teinud koostööd kliiniliste ja kohtupsühholoogidega, kes aidanud politseil uurida psühholoogiliselt keerulisi kuritegusid. Robothami sulest on ilmunud 13 psühholoogilist põnevikku, mida on tõlgitud 25 keelde ja avaldatud 50 riigis. Aastal 2015 võitis ta Suurbritannia krimikirjanike ühenduse maineka auhinna põnevusromaani „Life or Death“ („Elu või surm“) eest. Ta elab Sydneys.


Ka siin raamatus meeldejääv moto.

Ma olen katki. Katki ja talumatult häbistatud , sest nisu küpseb, allikad annavad lakkamatult vett, uted toovad ilmale sadu tallesid. Ka emased koerad teevad seda. Kuni tundub, et kogu maa kerkib, et näidata mulle õrnu magavaid lapsi, samal ajal kui ma tunnen oma laspe südametuksete asemel kaht haamrilööki.
Federico Garcia Lorca „Yerma“

No tegelikult  Robothami raamat on ikka parem, kui enam-vähem samal teemal kahte raamatut ei taha lugeda, siis tuleks valida ikkagi Robotham. Meisetelikult kirjutatud, teab kuidas lugejat köita ja kuhu nupule vajutada, et lugeja pisaraid poetaks.

Seevastu järgmine raamat on minu juunikuu lemmik.

Richard Shepherd
Ebaloomulikud põhjused.
Tõlkinud Krista Kallis
Kirjastus Tänapäev 2019





Tutvustusest: Ebaloomulikud põhjused“ on raamat, mida pole võimalik käest panna, unikaalne pilguheit ebatavalise elukutse kulisside taha ja ellu, mida on raske isegi ette kujutada. Kui surm on ootamatu või selle põhjus pole selge, on kohtupatoloogi ülesanne see välja selgitada. Iga selline juhtum on omaette krimilugu – ja tänu oma oskustele, pühendumusele ja vaistule on dr Shepherd lahendanud neid ligi 23 000. Aga elu koos surmaga, oma silmaga inimkonna kõige süngemate külgede tunnistajaks olemine nõuab oma hinda ning autor räägib avameelselt ka sellest, mida see kõik on läinud maksma talle ja tema perekonnale.


Raamatu motoks oli Alexander Pope „Essee kriitikast“.

Ei maitsest, arvamusest, tarkusest veel piisa,
Su öeldus olgu siirust , otsekohesust,
Siis hinnataks sul mitte mõistust  liialt
Vaid lugu peetaks ka su sõprusest.

Vaiki alati, kui kahtlus meeles mõlgub
Ja kõneldes näi uje, ehkki endas kindel oled:
Teame ju moenarre neid
Kes kord eksinuna peavadki nii jääma;
Heal meelel tehtud vigu mööna
Ja päeval uuel kritiseeri
Päeva, mis on läinud mööda.

Ei piisa sest , et annad õiget nõu:
Tõed julmad rohkem kahju toovad kui kenad valed;
Õpetada tuleb nõnda, kuis õpetust ei antaks,
Tundmatut pead esitama unustatu  pähe:
Hea kasvatuseta  heakskiiduta jääb tõde,
Siis kiitust jagub vaid ülimale mõistusele.

Ettekäändeid nõuks kesiseks sul ärgu olgu
Sest kitsi mõistus kõigest hullem veel:
Labase mugava rahuloluga eal usaldust ei tohi reeta
Ei tohi olla nõnda viisakas, et ebaõiglaseks sind peetaks;
Targa viha pole põhjust peljata-
Nood, kes kiitust väärivad, su etteheiteid meelsalt kuulda võtavad.

Ühe kohtuarsti elulooraamat, mille ta kirjutas siis kui oli tööl läbipõlenud ja ametialasest tegevusest kõrvaldatud väidetavate vigade pärast. Nii et seda ei tasu lugeda ainult kui paberil CSI-d. Tegin raamatust üpris palju väljakirjutusi ja olen neid mitu korda üle lugenud.
Soovitasin raamatut lugemiseks oma pere krimkasõpradele, eriti tütrele, kes on ka kohtupatoloogi ametit pidanud.

Lk. 289: See juhtum illustreerib asjaolu, et on olemas faktid. Ja on olemas järeldused, mida neist tuletada saab. Selle kohtusaali võistlevas katlas oli tõde muutunud omaette nüanssidega paindlikuks kaubaks, ning seetõttu avaldati mulle kui eksperttunnistajale survet tõlgendada fakte sellisel viisil, mis mulle ei sobinud.  Advokaadiks olemisel- juristi oskustel oma juhtumi esitamisel- ei pruugi südametunnistust vaja minna ja iga juriste koolitav õppeasutus nõustub, et mõned head kaasused halva advokaaditöö tulemusel kaotatakse ja mõned halvad oskusliku advokaadi abil võidetakse. Üldiselt põhineb õigluse tasakaal kontseptsioonil, mis on seda ühiskonda hästi teeninud juba sajandeid: 2 inimest, kes loositakse juhuslikult ühiskonna seast ja kel puudub spetsiaalne ettevalmistus, saaksid  kuulata ja teha otsuse kogu tõendusmaterjali põhjal , mida kuulevad.

Lk. 290: Sellest ajast peale, kui olen kohtus ja asi läheb karmiks kätte, on mul toimetulekumehhanismiks Alexander Pope. Read, mis mu isa nii hoolikalt kirjutas minu jaoks sellesse sõnaraamatusse palju aastaid tagasi, õpetasid mind rääkima tagasihoidliku reserveeritusega, isegi kui olen kindel, et mul on õigus, meelsasti tunnistama võimalust, et võin eksida, uurima oma eksimusi ja neid tunnistama, õpetama või parandama teisi, suuremeelselt nende tundeid respekteerides; mitte kunagi nõustuma viisakuse pärast kontseptsiooniga, mida tean valed olevat; ja aktsepteerima parandamist, kui see on sobilik. Hoolimata agressioonist ja ühemõttelisusest, mida meie rivaalitsev süsteem edendab, ja selle sagedasest hoolimatusest tõe suhtes, püüan neist põhimõtetest kinni pidada.






Erlind Kagge
Kõnni: üks samm korraga.
Tõlkinud Sigrid Tooming
Postimees Kirjastus 2019





Tutvustusest: Miks me kõnnime? Sest see on meie loomuses. Tahame sünnist saadik panna üht jalga teise ette, uurida ja ületada piire. Iga samm viib meid edasi, on osa avastusretkest ja annab võimaluse uue leiu üle rõõmu tunda. Inimesed on alati kõndinud. Meie esiisad läbisid jalgsi pikki maid ja sõnal „päevatee” oli ühene tähendus. Nüüd väljendab see mõtet, et kogu elu on üks suur rännak. Kust ja kuhu inimene kõnnib, mis on meie siht? Asume teele Norra seikleja ja kirgliku matkaja Erling Kaggega, kes otsib kirjanduse, filosoofia ja isiklike rännakute kaudu vastuseid küsimusele, miks on iga samm oluline. Oma essees põimib ta ajalugu ja tänapäeva, anekdootlikke ja tõsiseid lugusid, tuues meid kahe jalaga maa peale: oluline on tunda pinda jalatalla all. Kõndimine, olemuselt aeglane tegevus, vastandub kiirele elutempole. Juba kaasaegse meditsiini isa Hippokrates rõhutas, et kõndimine on inimese parim ravi. Ükskõik, kas eesmärk on teha 10 000 sammu päevas, leida murele lahendus või lihtsalt loodust nautida kõnni. Erling Kagge on maailmarändur, kunstikoguja ja kirjanik, kes jõudis esimese inimesena maakera kolmele poolusele”: põhja, lõunasse ja Džomolungma tippu. Ta on kirjutanud kuus raamatut, juhib Norras kirjastust Kagge Forlag ja elab Oslos. Eesti keeles on tema sulest ilmunud raamat „Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada” (2018).

Raamatu moto: Sa kõnnid. Ja sa ei adu seda lati, aga kukud pidevalt. Iga sammuga kukud veidike ettepoole ja siis püüad end kinni. Laurie  Anderson „Kõnnid ja kukud“

 Ilus raamat. Algab looga vanaemast, kes ei saa enam kõndida ja kuhtub. Lõpeb looga vanaisast, kes kõndis 1945 a oma hukkamispaika.

Autor on kõndinud igal pool- ka New York’i  allilmas- sõnas otsese mõttes- krimkadest tuttavas kanalisatsioonimaailmas.
Ühe lugemissoovituse sain endale: otsida üles vanast Akadeemiast 2006 nr 8
Henry Thoreau „Jalutuskäik“. Thoreau  „Walden ehk Elu metsas“ meeldis mulle väga.

Lk. 53 Kui ma kohtun lühikese aja jooksul nii paljude inimestega, eriti veel sedavõrd erinevatega nagu Los Angeleses, mõtlen sellel, kui sarnased me siiski oleme. Meis kõigis on ilu, rumaluse, intelligentsuse, headuse, nõrkuse, tugevuse, optimismi ja pessimismi elemente ning meile kõigile saavad elu jooksul osaks võidud ja kaotused.

Ütleksin, et raamatul on lihtne sisu, mida jutustatakse hästi aeglases tempos , sekka pisut filosoofiat, ajalugu, vihjeid ja viiteid.
Aeglase kulgemise raamat, tuletab meelde, et parimad asjad elus on tasuta.



Stina Jackson
Hõbedatee
Rootsi keelest tõlkinud Mari Jesmin
sari Mirabilia
Eesti raamat 2019







Tutvustusest: Kolm aastat tagasi kadus Põhja-Rootsis jäljetult Lelle seitsmeteistaastane tütar Lina. Juba kolm aastat sõidab Lelle valgetel suveöödel autoga ringi ja otsib meeleheitlikult oma tütart. Ta sõidab mööda 95. maanteed, mida kutsutakse Hõbedateeks. Väikesesse Glimmersträski asulasse saabub Meja koos oma emaga, kes loodab alustada uut elu. Meja on sama vana kui Lelle tütar siis, kui too kadus. Kuid see hüljatud paik on Meja jaoks ohtlik.
 Sügispimeduse saabumine seob Lelle ja Meja saatuse, ning kui veel üks tüdruk kaob, põimuvad nende elud kummitavalt ja traagiliselt igaveseks ühte.
„Hõbedatee” on meeleolukas ja liigutav põnevuslugu sellest, kuidas suuta ka kõige süngemal ajal tugev olla.
 Stina Jackson (snd 1983) on pärit Rootsist Skellefteåst. Rohkem kui kümme aastat tagasi siirdus ta USAsse Denverisse. „Hõbedatee“ on Jacksoni debüütromaan, see tegi temast Põhjamaade põnevuskirjanduse tõusva tähe. Teos valiti 2018. aastal Rootsi parimaks kriminaalromaaniks.

Tasub lugeda.

Nii vähe raamatuid lugesingi.  Juuni algas reisiga Zürichisse, kus vaatasin kahte ooperit ja lõppes reisiga Ahvenamaale. Viimane reis tõi mu lugemislisti jälle mitu uut raamatu, mis oma järjekorda ootavad:
Janne Kütimaa “Minu Ahvenamaa“
Ulla –Lena Lundberg „Jää“
Salli Salminen "Katriina"
Friedebert Tuglas viibis Ahvenamaal neljal korral: 1907, 1909, 1910 ja  1913.  Esmakordsel Ahvenamaal suvitamise ajal kirjutas Tuglas novelli “Midia”, palad “Notturno” ja “Palavikud” ja tegi ka kolm tušijoonistust pealkirja all “Muinasjutt”. Leidsin "Notturno" kogutud teostest, teisi mitte.
Ahvenamaal suvitasid ka kunstnikud Konrad Mägi, Nikolai Triik, Anton Starkopf ja Aleksander Tassa.

Tavaliselt ma reisidest blogis ei kirjuta, kuid Ahvenamaa haaras mind jäägitult, olen vaimustuses. Milline valgus ja millised värvid! Kaunist loodust on ka kodus, aga sellist imelist valgust ei ole.
Riputan siia kaks pilti.





Teatris.



Teater R.A.A.A.M.
Esietendus 13. juunil 2019 Püha Katariina kirikus.
„Juudit“
Autor Anton Hansen Tammsaare
Lavastaja Airat Abusakhmanov
Kunstnik  Ervin Õunapuu
Helilooja Ardo Ran Varres
Valguskunstnik  Priidu Adlas
Koreograafia ja Liikumine
Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk (Fine5 Tantsuteater)

Osades: Riina Maidre, Üllar Saaremäe, Elina Reinold, Kristo Viiding, Markus Truup, Raimo Pass (Eesti Draamateater)

Teatri kodulehelt:  Me ikka tapame neid, keda armastame .Tallinnas Püha Katariina kirikus etendub Tammsaare piiblilegendist lähtuv näidend „Juudit”. Näidendi teemad on väga kaasaegsed – võimuiha, sõda, kirg, armastus, ebaõnnestumise hirm… Miks Juudit tapab Olovernese, keda ta kirglikult armastab?
Muidugi on see lavastus ja näidend ka naisest, tema psühholoogiast ja tunnetest, läbielamistest enne ja pärast Olovernese pea maharaiumist.
Lavastaja Airat Abusakhmanov (1974) on baškiir, lavastajana tuntud nii omal maal kui ka Venemaal. Ta ise ütleb: „Minu jaoks pole tänapäeva kangelane ühemõtteline figuur, ideaal. See tähendab tihti ohvreid ja eneseohverdamist.




Zürichi ooperiteatris vaatasin juuni algul kahte ooperietendust.



Jean-Philippe Rameau
„Hippolyte et Aricie
Libreto Simon-Joseph Pellegrin
Maailma esietendus 01.okt.1733 Pariisi Kuninglik Muusikakadeemia
Mina nägin 03. juunil Zürichi ooperis.

Dirigent: Emmanuelle Haïm
Lavastaja  Jetske Mijnssen
Lavakujundus Ben Baur
Kostüümikunstnik  Gideon Davey
Laulsid: Mélissa Petit -   Aricie
Cyrille Dubois  -  Hippolyte
Stéphanie d'Oustrac -  Phèdre
Edwin Crossley-Mercer -  Thésée
Wenwei Zhang  -Neptune, Pluton
Hamida Kristoffersen - Diane
Aurélia Legay -   Oeone

Tegemist on Prantsuse barokkooperiga.
Libreto aluseks on Racine tragöödia "Phaidra" ja Euripides "Hippolytos».
Theseuse abikaasa Phaidra armub oma abikaasa pojasse esimesest abielust Hippolytesse. Hyppolite omakorda on armunud Ariciesse, kes on määratud vanemate poolt preestriks, see armastus ei ole lubatud. Kui Thesesus allilma läheb, tunnistab Phaidra Hippolytele oma kiindumust, viimane lükkab armastusavalduse tagasi. Nüüd pakub Phaidra  Hippolytele nuga, et viimane naise tapaks, sest tagasilükatud armastusega ei ole tal enam elu. Kerge kähmluse taustal ilmub ootamatult tagasi Theseus, kes palub asja selgitada. Amm Oeone tahab päästa kuninga ja Phaidra au ning ütleb, et Hippolyte soovis rünnata Phaidrat, kuna see lükkas tagasi tema armastuse. Theseus  palub oma isal Neptunil Hippolyte hävitada. Hippolyte põleb leekides. Suurest kurvastusest tapab Phaidra end. Theseus saab aru, mis tegelikult juhtus ja on väga õnnetu ning . Theseus soovib ka end tappa, kuid saab siis oma isalt Neptunilt teate, et jahijumalanna Diana päästis Hippolyte ning viis ta kokku oma armsama Ariciega . Neptun tegi Hippolytest metsaelanike kuninga, kuid isa ei tohi oma poega enam iialgi näha.
Huvitav lavastus Hollandi lavastajat. Lavastaja koduleht: http://www.jetskemijnssen.com/index.php?page=gallery

 Suurepärane pildigalerii on Zürichi Ooperi kodulehel. https://www.opernhaus.ch/en/spielplan/calendar/hippolyte-et-aricie/season_50348/

Teine etendus Zürichis oli Bellini "Norma", mida vaatasin kolmandat korda ja olen nõus veel vaatama. 





Dirigent Fabio Luisi
Lavastaja Robert Wilson
Kunstnik Robert Wilson
Kostüümid Moidele Bickel 

Laulsid:

Michael Spyres-   Pollione
Ildo Song-   Oroveso
Maria Agresta - Norma
Anna Goryachova - Adalgisa
Irène Friedli - Clotilde
Thobela Ntshanyana- Flavio


Suurepärane lavastus ja lavakujundus koos valgustusega. Laval toimus minimaalne liikumine ja rekvisiite väga vähe, seejuures aga vaimustav värvide ja valguse mäng. Meelde on jäänud sügav tumesinine toon.


Esialgu mind hämmastasid lauljate liikuvad käed, käelabad olid pidevas liikumises, need aitasi lauljal väljendada tundeid ja liikumist. 
Jällegi leiab pildigalerii Zürichi Ooperi kodulehelt   https://www.opernhaus.ch/en/spielplan/calendar/norma-319/season_50348/

Minu kõrval istuv härra seletas, et selline käteliigutustele tuginemine on lavastajale omane ning samalaadselt on lavastatud ka „Faust“.  See härra Helmut oli ühtlasi kõige  huvitavam kohtumine kõigil mu reisidel kokku. Frankfurdist pärit Helmut sõidab mööda maailma ringi ja külastab erinevaid oopereid ja ooperifestivale. Ta on näinud 159 nimetust erinevaid oopereid, omas entsüklopeedilisi teadmisi lavastajatest, kunstnikest ja lauljatest. Ta ei olnud pensionär, ütles, et ei pea elus enam ainult tööle pühenduma. See on see elu, mida mina tahaksin elada.

Aga praegu, töö kõrvalt, ei ole aega blogigi kirjutada. Kui ma nüüd tahaksin kirjutada ka veel Estonia teatris juunis vaadatud "West Side Story" etendusest, siis ma enne juuni lõppu kirjutist valmis ei saakski. Kirjutan sellest hiljem. Etendus meeldis mulle ja soovitan. Olen lugenud ka negatiivseid kommentaare, kuid mina jäin rahule ja soovitan soojalt.




30. mai 2019

Mai 2019 loetud ja vaadatud


Lugesin 



Agnes Ravatn
"Linnukohus"
Eesti Raamat 2019 Mirabilia.
Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming.










Maikuu lemmikraamat!
Raamatu juures kiidan eelkõige kaunist poeetilist keelt ning suurepärast tõlget.
Seejuures kasutab tõlkija sõnu, mida tihti ei kasutata ja kirjutab tihe rägu; voodiriiete asemel asemeriided või ninna tõusis rõske mulla ja kuluheina uits“ või „madal patsik läks vähehaaval üle lehtpuumetsaks või sakris mättad.

Peategelast Allist iseloomustab lõik leheküljel  21 „Mulle oli harjumus pidada aias endaga katkematut sisemonoloogi, hommikust õhtuni. Võtsin läbi enamiku teemasid. Olin alati mõelnud endast, et kui ma kunagi peaksin hulluks minema, siis ei saa minust säärane hull, kes käib mööda tänavat ja räägib endaga valjusti, sest mul ei oleks midagi öelda. Aga siin selles vaikuses, käed külmas rõskes mullas või kuivi oksi kärutamas, pulbitsesin ma sisekõnest, lõpututest vestlustest iseendaga, teinekord kujuteldavast dialoogist enda ja teistega, ma arutlesin ja vaidlesin tunde, Ma kaotasin kõik oma sisearutlused. Kuulasin pigem kujuteldud oponente kui ennast, nende argumendid olid alati kaalukamad. Teisi võib alati rohkem usaldada kui ennast.“

Lk. 103 „Mida vähem kumbki meist rääkis, seda kõrgemaks kerkis suu avamise ja millegi ütlemise lävi, seda raskem oli tõmmata hinge, iga edastatava mõtte alge maandus jäätmeveskisse. Nii oli alati olnud, kõigiga, kõik, mida ma plaanisin kõvasti öelda, mängiti kõigepealt ette minus, kõik näis nagu selle paroodia, kuidas inimesed pärismaailmas räägivad, optimistlikud katsed kõnelda normaalselt ja spontaanselt.“

Agnes Ravatn, sündinud 1983, valiti 2015 a. Norra kümne lootustandvama alla 35 aastase kirjaniku hulka.

Soovitan lugeda ja ärgu lugejaid hirmutagu, et tegemist on „Mirabilia“ sarjas ilmunud raamatuga ehk siis põneviku või krimkaga. Kaunis stiil elavas eestikeelses tõlkes väärib lugemist. Kuna loen enamasti tõlkeromaane, siis eesti keel neis on tihti tuim ja kasutatakse enamlevinud sõnu. Seekord on teisiti, keel elab!
Tutvustusest: Teletäht Allis Hagtorn põgeneb seksiskandaali eest pealinnast, vahetades oma senise elu vabatahtliku paguluse vastu fjordiäärses majas, kus ühendus välismaailmaga praktiliselt puudub. Avaliku tähelepanuga harjunud Allis muutub eraklikuks anonüümseks teenijaks, kes serveerib õigel ajal toidukordi, peab aia korras ja tülitab salapärast majaperemeest võimalikult vähe. Füüsiline töö on talle otsekui patukahetsus, et end eelneva elu eest karistada. Kõik ei ole aga hoopiski nii, nagu tundub ... Tasapisi satub Allis mehe salapära lummusesse. Mõlemal on oma saladus, mis aegamisi ärritavalt avaneb ja heitlikke tundeid tekitab. Kõhkluste, kahtluste, pingeliste mõttemängude, kummaliste käitumismustrite ja aimatava ohu taustal hakkab lahti hargnema mõistatus, miks elab nägus täies elujõus mees erakuelu ja mis plaanid tal Allisega on. Kriipiv süüdimõistetuse õhkkond ei lase lugejatel ette aimata üllatavat lahendust, mis möödunud pattude lepitusega kaasneb. Ravatn loob oma romaanis oskuslikult lootustunde, mis balansseerib hingerahu ja pelutava ohu piiril, mõjudes vahel lausa narkootiliselt. Kummitav ja võimas „Linnukohus“ on pingeline peenelt kirjutatud psühholoogiline triller, mis tugineb šokeerivale, dramaatiliselt pingestatud mõttemängule. Kaunilt komponeeritud romaan pakub lisaks poeetilisele keelele psühholoogilist põnevust ja on läbi põimunud muinaspõhja mütoloogiaga.


Mark Edwards
"Harakad"  
Inglise keelest tõlkinud Martin Kirotar
Pegasus 2018








Tutvustuse järgi  Briti produktiivsema põnevuskirjaniku pingeline psühholoogiline põnevik. Leidsin Amazonist kokku 12 Mark Edwardsi romaani. Väidetavalt on „Harakad“  tema esimene ja senini loetuim romaan, mida on üle maailma ostetud ligi miljon eksemplari.
Lugesin läbiproovitud meetodil: 100 lehte rida realt ja siis lõpuni lehitsesin. Ei soovita.  Kui lugeja oma naabritega hädas on, siis on ehk lohutav lugeda veel hullematest naabritest. 
Tutvustusest: Hirm elab naaberkorteris … Jamie ja Kirsty on oma esimesse ühisesse kodusse kolides optimistlikud. Nende helges tulevikus ootab abielu ja pere loomine. Uue maja elanikud tunduvad sõbralikud: kirjanik ja keskealine taimetark üleval ning otse nende all abielupaar Lucy ja Chris Newton, kes neid avasüli tervitavad. Algus uues kodus on kui idüll, aga siis hakkab juhtuma veidraid asju. Nende lävele jäetakse surnud rotte. Nad kuulevad häirivaid hääli, pealegi – mis kõige hullem – öösiti. Kui Jamie parim sõber kohutavas õnnetuses viga saab, avastavad nad, et tegu polnud pelgalt halva juhuse ja kokkusattumusega – toimumas on midagi palju pahaendelisemat. Kui Jamie ja Kirsty meeleheite äärele aetakse, vannub Jamie, et hakkab vastu. Ent tal pole aimugi, millega silmitsi seisab.


Maria Adolfsson
"Eksisamm"
Tõlge eesti keelde Kadi-Riin Haasmaa
Ühinenud ajakirjad 2019








Tegevus toimub  väljamõeldud Doggerlandi saarestikus kusagil Põhjameres, Taani ja Suurbritannia vahel.
Doggerlandi kohta peab paika raamatu moto Herman Melville’i raamatust „Moby Dick“: „Teda pole ühelgi kaardile kantud; tõeliselt häid kohti sinna ei märgita“.
Hea raamat, vahepeal tundus justkui,et palju üleliigset teksti, kokku 479 lehe-külge. Aga tõenäoliselt soovis autor lugejale tulevaste raamatute eel tutvustada lähemalt Doggerlandi saarestikku ja kriminaaluurijat nimega Karen Eiken Hornby. Raamat hoidis mind põnevil lõpuni - ja häbi küll, lõpplahendus tuli üllatusena. Ma ei olnud endaga rahul-oleksin pidanud taipama. Mina igatahes ootan, et eesti keelde tõlgitakse ka Doggerlandi teine raamat: „Stormvarning“
Tutvustusest:  Suure austrifestivali järgne hommik Doggerlandis. Üks naine ärkab pohmellis ühes hotellitoas vale mehe kõrval. Üks teine naine leitakse oma köögist jõhkralt tapetuna. Kriminaalinspektor Karen Eiken Hornby saab ülesandeks juhtida mõrvajuurdlust, mida sugugi ei lihtsusta tõik, et tema arrogantne ülemus on olnud ohvriga abielus. Võib-olla sai kõik alguse juba seitsmekümnendatel selles kummalises kommuunis. Võib-olla ühest telefonikõnest sel kevadel. Võib-olla leiab tõe Jänese ja Varese pubis räägitavatest külajuttudest. Karen Eiken Hornby on pöördunud tagasi Doggerlandi, et unustada töö, alkoholi ja suvaliste meeste abil oma minevik. Nüüd on ta sunnitud loovima enda ja teiste eksisammude vahel.

Andreas Norman
„Truudusetud“ 
Rootsi keelest tõlkinud Kadri Okas
Põnevik
Hea Lugu 2019







Huvitav oli vahelduseks tavakrimkale kaasaegset spiooniromaani lugeda.
Autori kohta saab teada, et ta on töötanud Bosnias, Makedoonias ja Leedus ning Rootsi terrorismivastase võitluse üksuse liikmena teinud koostööd teiste riikide luureteenistustega. Nii et puhta peast ta ei kirjuta. Raamat ei ole mitte ainult luuretegevusest, mida välisesindused harrastavad, ikka segamini keeruliste naise-mehe suhetega.
Väike stiilinäide, kuidas spioon mõtleb: lk. 168: Ta lehitseb passi läbi, tuletab  endale meelde, et templitel olevad kuupäevad peaks pähe õppima. Vale elab oma elu ja et see võimalik oleks, peab sellest saama omaette tõde. Ta peab nägema seotud lugu, viimse kui detailini. Ta peab suutma rääkida nii, nagu valed oleksid elavad mälestused. Siis koonduvad lõhnad kilbiks ja lugudest saavad vallid, mis annavad kaitset. Siis usuvad seda kõik. 
Raamatu lõpp on ilus ja lootustandev.
Tutvustusest: Sõrmed töötavad vilunult. USB-mälu juhtme külge, juhe telefoni. Ta on teinud seda palju kordi varemgi, aga mitte kunagi oma mehe järele luuramiseks. Pehme surinaga teatab Fredriku mobiil koodi salvestamisest. Ta kuulatab magamistoa poole, kuid kõik on vaikne. Nii lihtne on üle piiri minna. Ta on endale lubanud seda mitte kunagi teha, aga „mitte kunagi“ on amatööride ja armunute väljend. Kui hästi me tegelikult tunneme neid, keda armastame? Rootsi spioonina keset Euroopat teab Bente Jensen, mida tähendab elada valedega. Aga kui Bente avastab oma peres painava saladuse, puruneb ta elu kildudeks. Ja tuleb välja, et saladuse taga on peidus veelgi suurem oht. Süürias möllab sõda. Jonathan Green töötab Briti MI6-s ja juhib salaoperatsiooni Lähis-Ida tuleviku mõjutamiseks. Kui valed ilmsiks tulevad, kohtuvad Bente ja Jonathan vaikses sõjas, kus armastatu võib olla suurim vaenlane.

Maret Sukles
„Elu on pidu: kodupeod Sukleste moodi: tee toidud ette ja ole külaline omaenda peol “
Helios kirjastus 2019

Selle raamatu ostsin endale. Kokaraamatud on minu nõrkus. Eriti sellised, mis ei sisalda ainult retsepte vaid on n.ö.  "kokkamine elustiiliks" raamatuid. Nagu näiteks Saku Tuomineni  „Basta!“.  Armastan ise kokata, kuid raamatute ostmise põhus ei peitu selles. Lihtsalt nii ilus ja armas raamat oli. Kui kokkamisel abi vaja, siis ei lähe ma tavaliselt kokaraamatuet riiuli juurde vaid otsin abi arvutist.

Brene Brown
"Ebatäiuslikkuse kingitused"
Inglise keelest tõlkinud Tiina Kanarbik
Pilgrim 2014








Eelmisel kuul  loetud raamatus „Appi“ nimetatud eneseabi autoritest võtsin lugeda  „Ebatäiuslikkuse kingitused.
See on raamat minust – perfektsionist, kes tahab kõike teha hästi, ei luba endale eksida ja tunneb suurt (ning kestvat  häbi) oma eksimuste pärast; arvestab teiste inimeste arvamustega ning loomult introvert on püüdnud end sobitada ekstra-vertide maailma.
Raamatu täpsem pealkiri on „ Ebatäiuslikkuse kingitused: lase minna sellel, kes sa enda arvates peaksid olema, ja võta omaks see, kes sa tegelikult oled: sinu teejuht kogu südamest elamise juurde „
Väljakirjutatud tsitaat raamatust:
Sageli proovivad inimesed oma elu tagurpidi elada: nad püüavad omada rohkem asju või rohkem raha, et teha rohkem seda, mille läbi nad on õnnelikud. Tegelikult käib asi vastupidi. Kõigepealt pead sa olema see, kes sa tõeliselt oled, ja seejärel tegema seda, mida sa tõesti pead tegema, selleks, et saada, mida tahad. Margaret Young
Kas see raamat mind aitas? Üht teist tuletas meelde. Nüüd tublisti üle 60. annan endale niigi rohkem hõlpu ja mõtlen vähem. Ma ei tunne enam 100%, et pean olema kõige targem, kiirem ja parem. Aga väga pikalt mõtlesin nii. Ja ma pole kindel, et see oli vale. Kuidas muidu muidu oleksingi oma elu elatud saanud, lapsed kasvatada, tööl karjääri teha, suhted korras hoida. Päris ausalt arvan ma, et ka perfektsionismile on oma aeg ja vabalt võtmisele oma aeg. Mul on palju, mille eest tänulik olla elule.  

Camilla Grebe Paul Leander Engström
„Dirigent Peterburist“
Rootsi keelest tõlkinud Tiina Mullamaa
Tammeraamat








352 lehekülge pettumust pärast Camilla Grebe „Kodulooma“, mida lugesin märtsis. Autori nime järgi võtsingi raamatu lugemiseks, suutsin  lugeda vaid 50 lehekülge, isegi lõppu ei vaadanud. Ei oska öeldagi, mis oli viga. Kas ei meeldinud seadusetu tegevuskoht- Moskva või on raske kirjutada head raamatut kellegi teise mälestuste käsikirja ilukirjanduseks ümber töötades.
Tutvustusest: Moskva aastal 2003. Haiseb odava bensiini, higi ja ehitustolmu järele. Venemaa suurim naftaettevõte, mida juhib võimas oligarh Romanov, paneb investeerimispangas Pioneer Capital töötavale rootsi finantsgurule Tom Blixenile ülesandeks teha äri sadamas. Tom usub, et tuleb toime korruptsiooni ja halastamatu võimuvõitlusega, kuid avastab end vägivallaspiraalist, mis maksab mitme ta lähedase elu. Kui olukord tundub olevat lootusetu, saab ta ootamatult tuge vene prokurörilt Sergei Skurovilt. Uurimine viib nad võimu siseringidesse Kremlis. „Dirigent Peterburist“ on haarav triller ja haruldaselt täpne kirjeldus 2000ndate alguse Venemaast, kus paljud said üleöö pururikkaks ja nii mõnedki kaotasid varanduse ja võimu üle maid jagades elu.

Rob Sears
„Vladimir Putin õpetab elama“
Illustreerinud Rob Sears
Inglise keelest tõlkinud Helen Urbanik
Tänapäev 2019







Test Kui Putin Sa oled.
Näiteks K3 .Sõber räägib saladusi. Mida Sa teed?
Hoian saladust, nagu ma talel lubasin.
B Lobisen edasi.
C. Pistan värske materjali oma saladustemappi  seniks ,kuni see osutub kasulikumaks kui mu sõber.
Raamatu peatükid: Kuidas võita sõpru ja mõjutada valimisi
Eriti halastamatute inimeste kaksteist taktikalist võtet.
Mainehäkkimine edasijõudnutele.
Tunnista üles enne kui vahele jääd. - Putini näide- tunnistas oma KGB minevikku tele-ekraanil
Ole rohkem Volodja moodi. – noh, et kui sa ei saa teleintervjuud korraldada - kirjuta saladus oma T-särgile või tantsi mõne uudise otseülekand tausta. Kes teab võib-olla saavad Sinu päris- ja salajane perekond päris hästi läbi.

Huumorit peab ka natuke olema!



Maikuus vaatasin teatris üht head ja üht halba etendust  ja  kahte väga kauni muusikaga ooperit.

Vincenzo Bellini ooper I Capuleti e i Montecchi kahes vaatuses.
PromFesti ooperilavastus aastal 2019.
Peaosas 2017.a Klaudia Taevi nim konkursi võitja Abigail Levis
Lavastus valmib koostöös Endla Teatri ja Kaunase riikliku muusikateatriga.

Muusikaline juht ja dirigent - Erki Pehk
Lavastaja - Katrin Tegova
Kunstnik - Madis Nurms
Koreograaf - Dainius Bervingis
Valguskunstnik - Margus Vaigur
Osades
Romeo - Abigail Levis (Ameerika Ühendriigid)
Julia - Margarita Levtšuk (Valgevene)
Teebald - Juri Rostotski (Venemaa)
Lorenzo - Andrius Apšega (Leedu)
Capellio -Liudas Mikalauskas (Leedu) 
Osalevad Kaunase riikliku muusikateatri solistid, orkester ja koor
Esietendus 19. mai 2019 Endla Teatris
Esituskeel: itaalia
Tablool: eesti, inglise

Kõik kokku super ja olgu lisatud, et Bellini kaunist muusikat, arvan ma, ei suuda tappa ükski lavastus.
Aga ka lavastus meeldis mulle. Sedapuhku lavastas Promfestil filmirezissöör. Koostöös  kunstniku ja koreagraafiga oli loodud efektne lavapilt ja lavaline liikumine. Isegi koori sõdurite seelikute kahin ja keppide mahapillamise heli oli osa muusikast.
Lavastaja tõlgendus pani mõtlema, esmakordselt. Ma pole kunagi „Romeot ja Juliat vaadates mõelnud sellele, kes nad tegelikult olid, peale selle et kauni noore armastuse sümbolid. Seekord mõtlesin neist kui elus inimestest ja kes see Romeo siis on: vastutustundetu noormees, kes ahvatleb tüdrukut põgenema.

Lauljad kõik super. Käin alati Promfestil just selleks, et näha Pärnu laval tulevasi maailmastaare.

Gioachino Rossini
 “Tuhkatriinu” (“La Cenerentola”,
Maailma esietendus  25. 01.1817 Roomas
Oslo Ooperiteatris 25. mail 2019

2008.a valminud Oslo Ooperiteater on imeline ja kadedusttekitav koht. Minu fotod ei ole kõige paremad, aga omad. Ooperiteatrist vasakul valmib uus rahvusraamatukogu hoone, see nokaga maja.


Ooperiteatrist paremale kerkib uus Munchi muuseum, aga see mu pildile ei jäänud.


Etendus oli suurepärane. Rossini kaunis muusika ning äärmiselt huvitav ja omapärane ning kaasakiskuv  lavastus. Riputan siia mõned interneti avarustest näpatud pildid. 


Kirjutan hiljem, kui aeg tekib ja kaasvõetud kava üles otsin.

Reis Oslosse tasus end ära- elamusi kuhjaga.




Pärnu teater „Endla“
Esietendus 4. mail 2019 Endla Teatri Suures saalis
"Windsori lõbusad naised"
Autor William Shakespeare
Tõlkija Georg Meri

Lavastaja Ingomar Vihmar
Kunstnik Jaanus Vahtra
Valguskunstnik  Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar

Osades:Ago Anderson,Carita Vaikjärv,Carmen Mikiver,Fatme Helge Leevald,Gert Raudsep,Ingomar Vihmar,   Jaan Rekkor,Karl-Andreas Kalmet,Kleer Maibaum Vihmar, Lauri Kink, Meelis Rämmeld, Märt Avandi,Nils Mattias Steinberg, Peeter Tammearu, Sander Rebane,Tambet Seling

Maailmakuulus komöödia viib publiku väiksesse Windsori linnakesse ning räägib loo abielust, rikkusest, armukadedusest ja valedest.

Tutvustusest:  Väikelinnas peatuv härra John Falstaff otsustab oma kahaneva pangaarve täitmiseks võrdselt võrgutada kaks linnakese jõukaimat naist. Millega veetlevalt vananev alkohoolik aga arvestada ei oska, on naiste abikaasade armukadedus ning prouade endi ettevõtlikkus. Nutikate naiste osavate niiditõmmetega kaasneb paras ports jama Falstaffile ning rohkelt naeru nii naistele endile kui publikulegi.

Siin läksid meie arvamused lahku: abikaasale meeldis, mina oleksin I vaatuse järel läinud pigem Pärnu peale jalutama ja kohvikus istuma. Vaatasime lõpuni, II vaatus oli suts parem. Lubatud nagu komöödia , aga siis peaks naerda ka saama.
Mulle vist oleks autentne tekst ja ajastutruu komöödia rohkem meeldinud.

Meelde jäi: "Maa pead ostma, naise annab saatus".




Eesti Draamateater
"Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl"
Esietendus 27. aprillil 2019 suures saalis

Autorid: Madis Kõiv, Aivo Lõhmus
Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Pille Jänes
Valgus- ja videokujundaja Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Valguskujundaja assistent Hilja Irdla
Videokujundaja Tauno Makke

Osades Martin Veinmann, Kaie Mihkelson, Mait Malmsten, Tiit Sukk,  Karmo Nigula, Teele Pärn, Hilje Murel, Pääru Oja, Marta Laan, Amanda Hermiine Künnapas (külalisena), Laine Mägi, Taavi Teplenkov, Viire Valdma, Tõnu Oja, Tiit Kikas (külalisena).

Ütlen ausalt, et Kõivu raamatuid ei ole ma suutnud lugeda, kuigi proovisin. Etendus meeldis mulle väga ja plaanin teist korda minna vaatama. Lugesin läbi teatrikriitikute Meelis Oidsalu ja Madis Kolgi arvustused pärast etendust ja oli selline tunne, et ma ei ole aru saanud ei etendusest ega Kõivu filosoofiast. 
Tõsi,ma ei oska selle lavastuse ja Kõivu fenomeni üle filosofeerida, aga etendus meeldis mulle. Kohe alguses ümises Kaie Mihkelson üht laulu, mida kuulsin oma vanaema laulmas, see tõi pisara silma. Teksti tõlget ma eriti ei vajanud, sest Põlvamaal sündinuna ja kooliskäinuna on see keel mulle tuttav. Vahest ikka vaatasin, eriti kui naised kriiskasid, nende jutust ma aru ei saanud. Märkasin, et alati ei tulnud ka näitlejatel murdekeelne tekst meelde.
Kaie Mihkelson on laval järjest parem, tema meeldiski mulle enim. 
Kõige paremini tuleb eesti näitlejal välja eestlase mängimine. Ütlen seda kolme viimase  Draamateatri nähtud etenduse põhjal.
„Armastus Krimmis“; „Rahvavaenlane“ ja „Põud ja vihm“. Kui need etendused meeldivuse järjekorda paigutada , siis" Põud ja vihm" on esimene, „Armastus Krimmis“ teine ja "Rahvavaenlane" lõpus.
Küllap minuga juhtus nii nagu Meelis Oidsalu Sirbi artiklis ütleb: Eelkõige enda kogemusest ütlen, et Kõivu peale on väga kerge üle erutuda ning mingeid kultuurilisi g-punkte valimatult hõõruma hakates lavastusest ja näidendist ilatsedes irduda. Põsed hakkavad õhetama ja silmad särama, neel lõnksuma, sõrmede alt muudkui voogab valimatut kultuurimõnu. Mu endagi arvustusse imbunud väljendid viitavad liigsele, fookust hägustavale erutusele.