"Surmav
valge"
Tõlkinud
Allan Eichenbaum
Varrak
2019
Tutvustusest:
Eradetektiiv Cormoran Strike’i büroosse
tuleb kasimata noormees Billy, kes usub, et nägi lapsepõlves pealt koletut
kuritegu. Kuigi on selge, et noormehe mõistusega pole kõik korras, jääb midagi
tema jutu juures Strike’i häirima ja ta asub tõe jälgi ajama.
Õige varsti vajab büroo teeneid
üks tuntud poliitik ning Strike ja büroo kaasosanik Robin Ellacott hakkavad
tegelema väljapressimisjuhtumiga, millel on ootamatu seos Billy looga. Taustaks
2012. aasta Londoni olümpiamängude sagin, sukelduvad Strike ja Robin, kelle
tunded teineteise vastu muutuvad aina keerulisemaks, rikaste ja ilusate
maailma, mille glamuurse fassaadi taga paljastub aga midagi sootuks inetumat
...
Harry
Potteri raamatute ja romaani „Ootamatu võimalus“ autori J. K. Rowlingu
pseudonüümi Robert Galbraithi nime all ilmunud detektiiv Cormoran Strike’ist jutustava sarja neljas raamat. Olen lugenud eelmisi:
„Käo kukkumine“, „Siidiuss“ ja „Kus on
kurja kodu“, kusjuures kõige rohkem meeldis esimene raamat „Käo kukkumine“.
Loetud
raamat oli huvitava süžeega ja alguses tundus, et läheb põnevaks. Aga edasi muudkui venis ja venis. Liiga pikalt
üksikasjalik seletamine tüütab lõpuks ära. 4. raamat järjest Cormoran Strike
kannatustest jalaproteesiga. Ausalt öeldes, tekkis tunne, et nii kuulus,
kaasnevalt siis ka hästimakstud detektiiv, võinuks muretseda endale korraliku
proteesi. Cormoran Strike ja tema naisabilise Robini sümpaatia areneb ka selles
raamatus – teosammul, hulgaliselt lehemahtu on pühendatud Robini isiklikule elule ja tema abielu lagunemisele. Ootasin rohkem kriminaalromaani ja vähem
peakangelaste Robini ja Cormorani isiklikku elu. Krimilugu iseenesest huvitav,
aga kaob kuidagi teemade paljususes ära.
Anders
de La Motte
"Sügisroim"
Rootsi
keelest tõlkinud Tiina Mullamaa
Kirjastus
Varrak 2019
Tutvustusest:
Ühel suveõhtul telgivad viis
lapsepõlvesõpra oma salajases supluskohas, mahajäetud kivimurrus Lõuna-Rootsi
vallseljakul. Gümnaasium sai äsja läbi ja kohe algab täiskasvanuelu. Meeleolu
on rõõmus, kuid ka veidi nukker, kuna sõbrad mõistavad, et käes on aeg jätta
hüvasti nii noorpõlve kui üksteisega.
Kui koidab hommik, lebab
järvevees noormehe surnukeha. Uurimine kinnitab, et tegemist on
õnnetusjuhtumiga, kuid mitte kõik ei ole selles veendunud.
Kahekümne seitsmeks aastaks
jääb see juhtum haavana kohalike hinge. Kui vana politseiülema asemele tuleb mõrvauurija
Anna Vesper Stockholmist, hakkab miski liikuma. Varsti pole Annal muid
valikuid, kui avada 1990. aastast pärit toimik. Juhtum, millest vaid üksikud
soovivad rääkida, kuid mida mitte keegi ei suuda unustada.
Väga
hea krimka alguses ehk venib, aga kui hoo sisse saab, siis igavust tunda ei
saa. Lõpp üllatas , mida healt krimkalt ootadki.
Välja
kirjutasin :
„Eeluurimise juures on kõige
ohtlikum see, kui teed järeldusi liiga vara. Niipea kui seda teed, hakkab aju
automaatselt tõlgendama kogu infot sellest järeldusest lähtudes. Vahel vaadates
lihtsalt mööda asjadest, mis võiks viia hoopis teise järelduseni.“
Kuigi
öeldu käib kriminaalprotsessi kohta, kehtib
see ka teiste otsuste tegemisel elus.
Tana
French
„Peegelpilt“
Tõlkinud
Bibi Raid
Päikese
Kirjastus 2019
Tutvustusest:
Kuus kuud pärast viimast eriti rasket juurdlust on
uurija Cassie Maddox Dublini mõrvarühmast lahkunud ega mõtlegi sinna naasta.
Kuni tuleb pakiline telefonikõne ja ta kutsutakse viivitamatult Dublini
lähistele kuriteopaika.
Alles surnukeha nähes mõistab Cassie, miks teda
sellise kiiruga kohale kutsuti. Mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni
sarnane. Eriti veider on aga see, et naise dokumendil seisab nimi Alexandra
Madison, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina. Korraga on uurijatel
kaks ülesannet – selgitada välja tüdruku mõrvar, aga mis veelgi olulisem, teha
kindlaks ohvri identiteet.
Politseil ei ole aimugi, kes see tüdruk on ning Cassie
endine ülemus otsustab kasutada ainukordset võimalust: saata Cassie
salaagendina Lexie asemele, et meelitada mõrvar oma alustatud tööd lõpetama.
Kui reaalsus ja fantaasia aga lootusetult ühte sulavad, ähvardab Cassiet oht
end igaveseks kaotada.
Tana Frenchi erakordselt õnnestunud debüütromaanile
„Vaikiv mets” järgneb samavõrd köitev psühholoogiline põnevuslugu, millega ta
tõestab veel kord, et kuulub praeguse aja parimate krimikirjanike hulka.
„Peegelpilt” on teine osa Dublini mõrvarühma juhtumite sarjas, mille iga osa
võtab fookusesse uue peategelase, kes on lugejale eelmisest osast küll tuttav,
kuid pole täitnud keskset rolli. Tana French on kindlasti viimase kümnendi kõige
huvitavam, kõige olulisem krimikirjanik. – The Washington Post
Kuus kuud pärast viimast eriti rasket
juurdlust on uurija Cassie Maddox Dublini mõrvarühmast lahkunud ega mõtlegi
sinna naasta. Kuni tuleb pakiline telefonikõne ja ta kutsutakse viivitamatult
Dublini lähistele kuriteopaika.
Alles surnukeha nähes mõistab Cassie,
miks teda sellise kiiruga kohale kutsuti. Mõrvatud noor naine on temaga
äravahetamiseni sarnane. Eriti veider on aga see, et naise dokumendil seisab
nimi Alexandra Madison, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina.
Korraga on uurijatel kaks ülesannet – selgitada välja tüdruku mõrvar, aga mis
veelgi olulisem, teha kindlaks ohvri identiteet.
Politseil ei ole aimugi, kes see
tüdruk on ning Cassie endine ülemus otsustab kasutada ainukordset võimalust:
saata Cassie salaagendina Lexie asemele, et meelitada mõrvar oma alustatud tööd
lõpetama. Kui reaalsus ja fantaasia aga lootusetult ühte sulavad, ähvardab
Cassiet oht end igaveseks kaotada.
Tana Frenchi erakordselt õnnestunud
debüütromaanile „Vaikiv mets” järgneb samavõrd köitev psühholoogiline
põnevuslugu, millega ta tõestab veel kord, et kuulub praeguse aja parimate
krimikirjanike hulka. „Peegelpilt”
on teine osa Dublini mõrvarühma juhtumite sarjas, mille iga osa võtab
fookusesse uue peategelase, kes on lugejale eelmisest osast küll tuttav, kuid
pole täitnud keskset rolli.
Raamat
on hästi kirjutatud, algab hoogsalt, siis justkui ei juhtugi midagi enne lõpplahendust
kusagil 550.leheküljest alates. Aga nii hästi kirjutatud, et oodata- mis hakkab juhtuma- on väga mõnus. Nii mitmeid
võimalikke arenguid on korraga lahti.
Kes
psühholoogilist kriminaalromaani ei loe, kassi- hiire mängu ei viitsi jälgida,
sellele on ehk igav. Ise paigutan raamatu isegi „Vaikivast metsast“ ettepoole.
Raamat
on väga mahukas – 624 lehekülge, mind lehekülgede arv ei häirinud. Ei oska ega
taha öelda, et sellest raamatust oleks
võinud midagi välja jätta.
Autori
oskus kirjeldada, inimesi, tundeid ja suhteid haarab jäägitult kaasa.
Lõpuks
oled koos peategelasega nii loo sees, et need, kes peaksid pahad olema ,
tunduvad äkitselt sümpaatsete kannatajatena.
Ann
Cleeves
Surnud
vesi
Shetlandi
sarja viies raamat.
Inglise
keelest tõlkinud Lauri Vahtre
Varrak
2019
Tutvustusest:
Ann Cleevesi viiendas
Shetlandi-ainelises raamatus peab noor uurija Willow Reewes lahendama kaks
mõistatuslikku mõrva. Taustaks saare karge loodus, naftasadam ja laiuv vesi.
Kohati tundub Willow Reewesile, et ta sumpab vaid piimjas udus, suutmata tabada
asja olemust. Oma pruuti leinav inspektor Jimmy Perez, kes kohalike oludega
kursis, kuid depressioonis, tuleb vastutahtsi talle appi. Iga uus juhtlõng näib
viivat uurimise uude suunda, aga lahendust ei paista. Kuni Jimmy Perez suudab
kergitada katet mineviku salasuhetelt.
Shetlandi
sarjas on varem ilmunud raamatud „Ronkmust”, „Valged ööd”, „Punased luud” ja
„Sinine välk”.
Neljast (ainult!) septembri loetud krimkast meeldis see mulle kõige vähem.
Muidugi oli meeldiv kohtuda uurija Jim Pereziga ja loota koos temaga, et tal
õnnestub oma kaotusvalust üle saada.
Olin
tõsiselt pettunud, kui lõpetasin. Autor ei andnud ühtegi vihjet, et
suunata lugejat lõpplahenduseni või
andis valesid vihjeid. Lõpplahenduse põhjendused tundusid nii ebaloogilised isegi nii suletud kogukonnas nagu Shetland
selles raamatus. Selleks et väiksemat valu ära hoida, tekita suurem valu!
Vihjete
kohapealt meenus üks intervjueeritav ajalehes, kes ütles, et loeb krimkasid,
kus autor annab vihjeid. Näiteks nimetas Harlan Cobben*i. Peaks lugema.
Teatris
käisin kaks korda.
Estonias
vaatasin
„Romeo ja Julia „
Charles Gounod
Libreto: Jules Barbier ja Michel Carré William Shakespeare’i samanimelise
näidendi järgi
Maailmaesietendus 27. aprillil 1867 Théâtre-Lyrique’is
Esietendus Rahvusooperis Estonia 20.
septembril 2019
TutvustusesT.„Fausti“
(1859) edu julgustas Pariisi Théâtre-Lyrique’i direktorit Léon Carvalhot
tellima Gounod’lt järgmist ooperit. Gounod’ muusikaline jutustus Shakespeare’i
tragöödiast on imeliselt tundlik, dramaatiline ja meloodiarikas. Ooperi on
tuntuks teinud sügavalt emotsionaalsed duetid, värvikas orkestratsioon ja
südantliigutavad koorid. „Romeo ja Julia“ on 19. sajandi prantsuse ooperi üks
hinnatumaid pärle. Ooperi üheks tuntumaks muusikanumbriks on „Je veux vivre“
ehk „Julia valss“. Lavastaja Stephen Barlow keskendub tuntud armastusloos kahe
vaenutseva vastaspoole saatusele, sobitades selle tänapäevasesse Pariisi
ühiskonda. Läbi Capulettide ja Montecchide mõttetu ja viljatu vaenu jääb kõlama
armastuse igikestev sõnum.
Stephen
Barlow: „Minu lähtepunktiks Gounod’ „Romeo ja Julia“ puhul on Shakespeare’i
näidendi esimene rida – „Two households, both alike…“ („Kaks majakonda, kumbki
võrdselt au sees“) – kaks võrdset poolt, kes on määratud igavesse verivaenu.
Kuigi näidend on kirjutatud üle 400 aasta tagasi, toob see vaenulik kirjeldus
silme ette poliitika ja ühiskonna üha suureneva vastandumise tänapäeva Euroopas
ja mujal, mida süvendab veelgi usaldamatus meie poliitiliste ja majanduslike
institutsioonide vastu. See on viinud maailma populismi taassünni ja
suurenevate tsiviilrahutusteni, millest viimane ja kõige jõulisem meeleavaldus
leidis aset kollavestide liikumise raames Pariisis. Näiteks Suurbritannia,
Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Kreeka ja Šotimaa elanikud on kõik jagunenud
sügavalt lõhestunud kogukondadesse pärast vastuolulisi referendumeid ja/või
valimisi, mis – just nagu Shakespeare’i näidendis – on viinud püsivate ja
kompromissitute seisukohtadeni.
…….
Tahan
seda brutaalset keskaegset tragöödiat esitada tänapäeva kullakarralise võimu-
ja privileegimaailma võtmes ning loodan, et selle klassikalise ooperi vaatamine
läbi hoolikalt läbimõeldud tundmatu prisma toob esile erinevaid teemasid ja
pakub rohkem võrdluspunkte, mis resoneerivad kaasaegse publikuga.“
Dirigent: Arvo
Volmer
Lavastaja: Stephen
Barlow
Kunstnik: Yannis
Thavoris
Valguskunstnik: Matt Haskins
Võitlusstseenide koreograaf: Indrek Sammul (Eesti Draamateater)
Kristel_Pärtna -Julia Capuletti
Valentin Dytiuk- Romeo Montecchi
Mehis Tiits -Tybalt
René_Soom - Mercutio
Jassi_Zahharov -Capuletti
Janne_Ševtšenko –Stéphanie
Oli tõeline nauding üle pika aja ooperis olla.
Väga huvitav lavastus- tegevus oli üle kantud kaasaega ja
sellisena ei tohiks see hirmutada ka noori ooperisõpru, kui neid on.
Laval oli suurepärane tenor Ukrainast Valentin Dytiuk,
kelle hääl meie oma Kristel Pärtnaga imepäraselt kokku sobis. Lemmikhääl oligi
kahtlemata fantastiline tenor. Valentin Dytiuk, kes on väärt, et teda
googeldada. Ehk kohtab teda kusagil lavalaudadel veel.
Valentin
Dytiuk lõpetas 2014. aastal Tšaikovski nimelise Kiievi Muusikaakadeemia ja
liitus samal aastal Ukraina Rahvusooperiga. Valentin Dytiuk on mitmete
konkursside laureaat: 2012. aastal võitis ta esimese auhinna lauluvõistlusel
„Renessanss“ (Armeenia) ja teise auhinna Lõsenko nimelisel lauluvõistlusel
Kiievis. 2015. aastal sai ta peaauhinna XV Glinka nimelise rahvusvahelisel
lauluvõistlusel Moskvas ning 2017. sai ta peaauhinna rahvusvahelisel Virgilius
Noreika nimelisel lauluvõistlusel.
Hiljuti
laulis Dytiuk edukalt Läti Rahvusooperis noort Fausti Gounod’ „Faustis“,
Klaipeda Muusikateatris Vaudemonti Tšaikovski „Iolantas“ ja Novosibirski
Filharmooniaorkestri ees tenoripartiid Verdi reekviemis. Tema repertuaari
kuuluvad ka Verdi Hertsog („Rigoletto“), Alfredo („La traviata“), Ismaele
(„Nabucco“), Rodolfo (Puccini „Boheem“), Nemorino (Donizetti „Armujook“),
Lenski (Tšaikovski „Jevgeni Onegin“), Mozart (Rimski-Korsakovi „Mozart ja
Salieri“).
aasta
veebruaris debüteeris Dytiuk Riccardona Verdi „Maskiballis“ Iisraeli Ooperis
(dirigent Daniel Oren). Lähitulevikus ootavad teda ees esinemised Dijoni
Ooperis ja Moskva Suures Teatris.
Käisin Draamateatris vaatamas etendust „Vennas“ teist
korda. Tahtsin etendust näidata ka
abikaasale, kellele need Hiiumaa asjad lähedased.
Kui etendus algas, tundus mulle ,et lavapildis on
midagi teisiti. Mis seda ma aru ei saanudki. Mulle meeldis jälle ja abikaasa
jäi ka väga rahule. Pojale meeldis, aga minia oli kõhkvel oma hinnanguga. Nii et
meil oli perekondlik külastus.
