21. juuni 2017

Kaks soomlast

Kaks soomlast. Üks neist Tommy Hellsten, psühhoterapeut ja paljude, ka eesti keelde tõlgitud, eneseabi raamatute autor, teine Jari Ehrnrooth, kirjanik  ja kultuurikriitik.

Kirjutavad näiliselt erinevatest asjadest, kuid tegelikult ikka ühest ja samast- heast elust,  aga teemat erinevalt mõtestades.
Tommy Hellsteni raamatute nimekiri on muljetavaldavalt pikk. Soomlane on appi tõtanud inimestele töökohal-„Jõehobu töökohal“; suhteprobleemides -„Jõehobu elutoas“; lasteva-nematele -„Olla lapsevanem“. Neid olen sirvinud, läbi lugesin Hellsteni viimase raamatu „Ajaga võidu“ ja seda juhuslikult samaaegselt Jari Ehrnroothi raamatuga. See on ka ainus põhjus, miks neid raamatuid kõrvuti käsitlen.
Raamatus „Ajaga võidu“ kirjutab T. Hellsten inimeseks jäämisest tööelus ja sellest et heaolu ei looda ainult rahaga. Lk. 50 "Asjad näivad olevat lausa vastupidi: seal kus jõukus kasvab, heaolu hoopis väheneb."
Ehrnrooth kritiseerib heaoluühiskonda suisa raevukalt:
Lk. 26 „Kui väärtuspjedestaalile tõstetakse mugavus ja heaolu, hakkavad inimesed ennast teostama vaba aja tarbimispeol ning unustavad, et inimelu tõelised väärtused sünnivad töös, loomingus ja pingutuses“
Lk. 103 „Lühidalt öeldes: heaoluideoloogia on rikastumise ja tarbimise ideoloogia. Kõik see õiglane hea, millesse oleme uskunud, on saavutatud jõukuse levimise ja tarbimise kasvamise tõttu. Majanduskasv ja heaolu on sõlminud inimeste meeltes püsiva liidu alates vasakpoolsetest ja lõpetades parempoolsetega, alates väärtusliberaalidest ja lõpetades väärtuskonservatiividega. Seepärast tahetakse heaoluühiskonna päästmisest rääkides päästa ühtlasi majanduskasvu (mille päevselge väljendus on tarbimisnõudluse kasv). Üht ei ole ilma teiseta.
………………
Moraalne progress ei kuulu heaoluühiskonna eesmärkide hulka, sest seda poel enam vaja. Kuidagi on lihtsalt ära unustatud, et paradiis ei ole koht, kus minul on hea olla, vaid koht, kus mina ise olen hea. Selleks ei pea ma olema õnneli, vaid moraalselt puhas.“
Ehrnroothi järgi luuakse heaolu rahaga, aga ta toob siia kõrvale uue mõiste –hea elu, mis on see, mille poole püüelda.

Irooniline on minu arvates see, et Hellsten ise suhteterapeudina, järjest laienev teenus, on heaoluühiskonna produkt.

Hellsten pakub lahenduseks moraalset kasvamist, armastust ja soovitab vastuseid otsida iseendas ja analüüsida suhteid iseendaga.

Ehrnrooth läheb kaugemale ja sügavamale, tema tahaks muuta kogu ühiskonda ja... põhiseadust. See on teisitimõtleja raamat, vanasti oleks öeldud, et revolutsionääri raamat. Raamatu motogi Shakespeare Hamletist: „Aeg liigestest on lahti, neetud rist- et minult nõuab paikapanemist.“

Jari Ehrnroothi raamat on huvitav, intrigeeriv, mõtlemisainet  poolt ja vastu skaalal pakkuv. Ma võiksin endale mitu lehekülge tsitaate välja kirjutada, selle vältimiseks ostsin endale raamatu.
Vt. ka:

Kindlasti ei ole ka Tommy Hellsteni raamatul lugejatest puudust, arvestades, et tema raamatud on läbi müüdud ja mitmest neist kordustrükid ilmunud.

Hellsteni raamatut oli kosutav lugeda, aga otseselt ma seda raamatut ei vaja. Ehrnroothi raamat on vajalikum. Põnev on koos autoriga otsida vastust küsimusele, mis tuleb peale heaoluühiskonda ja kas on võimalik heaeluühiskond.

Tommy Hellsten
"Võidujooks ajaga
Kaugemale vaatamise kunst"
Soome keelest tõlkinud Ly Seppel
Pilgrim 2017
130 lehekülge















Jari Ehrnrooth
"Hästi toimiv ühiskond
Heaolu ja heaelu"
Tõlkija Margit Mõistlik
183 lehekülge






"Linnukaupleja" Estonias.

„Linnukaupleja“
Carl Zelleri operett
Moritz Westi ja Ludwig Heldi libreto
Maailmaesietendus 10. jaanuaril 1891 Theater an der Wienis
Esietendus Rahvusooperis Estonia 26. mail 2017

Eestikeelsed laulutekstid ja dialoogid ning laul „Adami sünnipäevajoodeldus“: Marko Matvere
Lavastaja: Marko Matvere
Dirigent Kaspar Mänd
Kunstnik: Kristi Leppik
Valguskunstnik: Margus Vaigur (Endla Teater)
Animatsioon: Marili Sokk, Urmas Jõemees (Faasan Film)
Koreograaf: Marina Kesler

Minu etendusel laulsid ja mängisid:
Urmas Põldma -Adam, linnukaupleja Tiroolist
Kadri Kipper- Kirja-Kristel, kirjakandja
Jassi Zahharov -parun Weps, jahiülem
Andres Köster- Stanislaus, tema vennapoeg, ohvitser
Janne Ševtšenko-kuurvürstinna Marie
Mart Madiste-külavanem:
Argo Aadli (Tallinna Linnateater) ja Väino Puura – Professorid
Terje Pennie (Ugala Teater)-paruness Adelaide
Lydia Roos Jette-proua Nebel, kõrtsipidajanna
Airike Kolk- ettekandja

 „Linnukauplejat“ mängiti „Estonias“ esmakordselt 1911. aastal, viimati oli operett teatri mängukavas hooajal 1955/56. Käesolev on opereti 6. lavastus Estonia teatris. Vaadanud pilte eelnevatest lavastustest võin kindlalt öelda, et nii noori ja kauneid osatäitjaid ei ole küll üheski varasemas lavastuses olnud.
Opereti sisu on lihtne ja vähenõudlik.  
Teatri kodulehelt:
Carl Zelleri tuntuim operett „Linnukaupleja“ on komöödia, mille tegevus toimub 18. sajandi Baieris. Teoses kujutatakse heasüdamlik-humoristlikus kõverpeeglis tolleaegset õukonda, selle pisikesi intriige ja pisut ka külaromantikat.
Linnukauplejast Tirooli noormees Adam on armunud küla kirjakandja-neidu Kristelisse. Eri põhjustel satuvad nad romantilisse intriigi valitseva vürsti õukonnas. Intriigile lisavad vürtsi noor ja kaunis vürstinna, kes talutüdrukuks riietatuna järgneb kuurvürstile tema jahiretkel, soliidses eas, kuid armastust ihkav parunipeili Adelaide, üliosav altkäemakse kasseeriv jäägermeister Weps ja tema õepojast kergemeelne võlgadetegija krahv Stanislaus.













I vaatuse tegevus toimub lihtrahva hulgas mägikülas, laval avaneb  pilt lillekastidega kaunistatud Tirooli majakestest, taustaks  Alpid. Värviküllane vanaaegne (ilmselgelt papist majad) lavapilt, särav ja meloodiarikas muusika ning särtsakalt esinev koor loovad õige meeleolu opereti jälgimiseks. Meile abikaasaga meenus kohe meie esimesel Viini reisil Volksoperis nähtud  opereti peaproov. Mitte sisu ega lavakujunduse poolest, lihtsalt laval oli tunda sama energiat.
Kohe alguses lasime end muusikal võluda ja jandil kaasa tõmmata. Opereti sisust enne etendust ei olnud me lugenud ja ka selles osas lasime end üllatada, kuigi midagi üllatuslikku sisus muidugi pole.
II vaatuse tegevus toimub lossis, lavapilt on väljapeetum ja vähem kirju, kostüümid suursugusemates toonides, Adama ja Kirja- Kristeli punased kostüümid eristuvad kulla ja hõbeda taustal kohaselt. Sama jant, mis toimus all külas, läheb edasi ka lossis. Teisest vaatusest on pärit need kuulsamad laulunumbrid- professorite duett ja Adama laul „Kui mu vanaisa“.
Operetlikult väsimatu kiirusega ja lustakalt kulgeb tegevus laval lõpuni. „Linnukaupleja“ on üsna pikk:  koos ühe vaheajaga 3 tundi 10 minutit. Tore oli, et kuigi lauldi eesti keeles, olid laval kohal ka eestikeelsed subtiitrid. Tänu sellele võis aru saada kõikidest laulusõnadest. See tasub end ära, sest Marko Matvere kirjutatud laulutekstid ja dialoogid on vaimukad ja ilusad. Kiidusõnu jagub Marko Matverele ka lavastajana opereti rõhutatult algupärase e. siis  vanaaegse lavastuse eest ning kunstnikule, kelle töö lavastaja kavatsusi 100% toetas.

Minu täht sellel etendusel oli Terje Pennie paruness Adelaide osas. Minu arvates tuli Ugala teatri draamanäitlejanna osaga operetis suurepäraselt toime. Meenus kohe ka Terje Pennie osatäitmine eelmise aasta suvelavastuses „Karenin“. Suure ampluaaga näitleja.
Urmas Põldma  Adama hääl jäi minu arvates nõrgaks.
Kodus kuulasin Fritz Wunderlichi esituses „Kui mu vanaisa“ ("Wie mein Ahnl Zwanzig Jahr")


Ilusate eestikeelsete sõnadega kaunis laul, minul igatahes tuli pisar silma ja siiamaani meloodia kummitab. Tagantjärgi mõeldes ei olnud Urmas Põldma esitus küll nii jõuline, kuid selles oli siirust, nooruslikkust ja suurepärast pianot.
Põrunud professorite laul Vello Viisimaa ja Endel Pärna esituses on lati kõrgele seadnud ja ühtlasi laulu ka tüütuseni ära kulutanud. Argo Aadli ja Väino Puura tulid väga hästi toime ja vedasid selle üleliia pika stseeni kenasti lõpuni. Pildil küll Tõnu Kilgas ja Väino Puura.






Meile etendus meeldis. Pärast eelmist õhtut Loodi kuivatis Rakvere teatris suveetendusel leidsime, et mõlemad nädalavahetuse õhtud läksid korda ja pikad sõidud asja ette. Operetietenduse publik aplodeeris osatäitjatele püsti seistes.

Ise tahtsin veel uurida Carl Zelleri elukäiku, seni pole jõudnud.  
Carl Adam Johann Nepomuk Zeller 1842 -1898) oli ametilt jurist. Ta õppis korraga Viini ülikoolis õigusteadust ja kompositsiooni Viini muusikapedagoogi ja dirigendi Simon Sechteri juures. Lapsena laulis Zeller kuulsas keiserlikus poistekooris Wiener Sängerknabe, mis tegutseb siiamaani.
Carl Zeller töötas erinevate kohtutes ja oli vahepeal isegi haridusminister. Muusikat kirjutas ta kõrvalharrastusena juristiameti kõrvalt! Vaatamata sellele seisavad tema operetid  samas reas Viini kuldajastu teiste opereti suurmeistrite Carl Millöcker’i, Franz von Suppé’i ja Johann Straussi operettidega. Operette „Linnukaupleja“ ja „Mäekaevur“ mängitakse seniajani, küll  põhiliselt saksa keelses kultuuriruumis. Teised  Zelleri operetid, kokku vist 5 ja tema  ainus ooper on unustuse hõlma vajunud.

Elu lõpus sattus Zeller skandaali kui kaasati mingi pärimisvaidluse tõttu kriminaalprotsessi. Süüdimõistmisest päästis teda varane surm kopsupõletiku tagajärjel. Mulle meeldib muusikute elulugusid lugeda, uurin ehk on saksa keeles Zelleri elulugu ilmunud.

18. juuni 2017

"Viimane võllamees" Rakvere teatri suvelavastus



Martin Mc Donagh
„Viimane võllamees“
Lavastaja Üllar Saaremäe
Kunstnik Teet Suur
Kostüümikunstnik Piret Mildeberg
Helilooja Siim Randla
Valguskujundaja Arne Maasi
Tõlkija Külli Seppa


Osades Raivo E. Tamm (külalisena), Indrek Apinis, Margus Grosnõi, Jaune Kimmel või Lisete Laisaar (külalisena), Madis Mäeorg, Tiina Mälberg, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Velvo Väli, Imre Õunapuu




Suvelavastus, mida julgen  kõigile soovitada. Teatri kodulehel on näha, et tänaseks ja augusti lõpuks on pileteid saada.
Mängukoht Tapa-Loobu ristis Loodi kuivatis on parimaid suvelavastuse kohti: on ruumi ja õhku, pole vaja valida, kust paremini näeb. Igalt poolt näeb. Kergelt leitav Tallinn- Narva maanteelt. Meenus, kuidas paar aastat tagasi otsisime Tooma talu - "Üks pealuu Connemaras"  mängupaika.
Olen näinud Martin Mc Donaghi Leenane triloogia kõiki näidendeid ja sellega, nagu teisedki, autori poolt „ära tehtud“.
„Viimane võllamees „(inglise keeles Hangman) esietendus Londoni Royal Court Teatris, septembris 2015 ja pälvis 2016.aastal pälvis Laurence Olivier preemia. Sama preemiaga on austatud  2006.a. autori „Padjamees“, mille lavastust NO teatris ei ole kahjuks näinud.


Mis on see, mis eestlasi võlub Martin Mc Donaghi näidendites? Mitmeplaanilisus, ühtaegu filosoofilisus ja ehe elulisus, humoorikus, vaimukus, äkilised pöörded ja põnevus. Kuigi tegevus toimub Iirimaal, ei ole autori näidendid ainult iirlastele. Ehk on midagi peidus selles, mida Jaan Tammsalu kirjutas raamatu „Keldi palved“   "Keldi palved", koostanud Jaan Tammsalu. Eessõnas: „Kas sarnasus tuleneb sellest, et nii muistsete Eesti alade elanike kui ka keltide olud on olnud karmid“
Võib-olla pole see võrdlus siin kohane, aga lihtsalt turgatas pähe. „Viimane võllamees“ on usulisest mõtlemisest prii, ka ei mäleta, et keegi näidendis jumala poole oleks pöördunud.
Martin Mc Donaghi „Viimasel võllamehel“ on reaalne tegelane, kes esineb näidendis oma nime all - Albert Pierrepoint, inglise pikaaegne võllamees, kes hukkas vähemalt 400 inimest, neist umbes 200 sõjakuritegude eest surmamõistetut Nürnbergis.  Väidetavalt sai just Albert Pierrepoint’ist surmanuhtluse vastane, kui ta jõudis selgusele, et surm kurjategijaid tagasi ei hoia. Surmanuhtlus kaotati Inglismaal 1965.aastal. Kavalehes on ülevaade Albert Pierrepoint’ist ja ma tahan ühte lõiku tsiteerida, et püsiks meeles kriminaal-romaane lugedes:
„On öeldud, et see on hirmutav. Ma ei saa nõustuda. Mõrvareid on olnud aegade algusest peale, seega peaksime me ajaloost otsima ka seda ,mis kurjategijaid heidutaks. Kui surm oleks piisavalt hirmutav, siis usun, et teaksin seda. Mina olen see, kes on neile, noortele meestele ja naistele, töölistele ja vanaemadele viimase inimesena otsa vaadanud. Mind on üllatanud julgus, millega na astuvad teadmatusse. Hirm ei ole neid eemale peletanud ei elutee lõpus ega ka siis, kui nad panid toime kuritöö. Kõik need mehed ja naised, keda olen näinud nende elu viimastel hetkedel, on mind veennud, et sellega, mida ma olen teinud, ei ole ma vältinud mitte ühtegi mõrva.“
Näidendi peategelane on Harry Wade, kelle prototüübiks on kavalehe põhjal Harry Bernard Allen (1911-1992) üks Inglismaa viimaseid ametlikke hukkajaid- „musta kikilipsuga hukkaja“.

Harry Wade osas särab Raivo E. Tamm. Olen näitlejat näinud kord operetis, etenduses „Ma olin Ivo Linna“ ja vilksamisi, kuid tüütuseni telesarjas „ENSV“. "Viimane võllamees“ veenis mind, et Raivo E.Tamm on suur näitleja ja tema suured rollid on veel ees.
Tegelikult tuleb kõiki näitlejaid kiita. Madis Mäeorg Peter Mooney’na on ebameeldivalt ohtlik ja ärritav võõras; Margus Grosnõi tarmukas ja hoogne ajakirjanik. Tarmo Tagamets, Eduard Salmistu ja Imre Õunapuu võrratud pubi stammkunded, kes publikut naerutavad. Velvo Väli  Syd Armfieldi osas demonstreerib oma vastupandamatut koomikutalenti.
Indrek Alpinis on väga veenev poomisstseenis.
Schirley Wade osas, nüüd ma ei teagi, oli  see Jaune Kimmel või Lisete Laisaar, armsalt teismeline ja roosa. Kohati tundus dialoog Peter Mooney'ga igav, aga kui tüdruk kaduma läks, omandas kõik eelnev tähenduse. Tiina Mälberg oli vastupandamatult ehtne naine 60-ndatest Harry Wade abikaasa osas.

Tegevus laval toimub kahel tasapinnal. All on baar "Poojad käed“, mida peavad Harry ja Alice Wade, kus jagub tegevust kaheks vaatuseks. Ülal on hukkamispaik ja baari teine korrus, kuhu mehed lähevad salajuttu ajama. „Aita vaest kannatajat“- sellenimelist pubi pidas päris Pierrepoint ja sellenimelises kohvikus pakutakse teatrikülastajatele vaheajal kosutust.
Laval on ehtne 60 aastate õhustik. On nagu vaataks „Südameasja":  muusika tegelaskujud, interjöör- kõik on paigas. Tiina Mälberg on pisut vananenud baari-daam Gina. Raivo E.Tamme Harry Wades on Oskar Blaketoni väärikust, küll on Harry ropuma suuga. Oma eelnenud ametist, Harry Wade –võllamees ja Oskar Blaketon -politseiülem, peavad mõlemad lugu. Tarvo Sõmera politseiinspektor tuletab meelde „Südameasja“ Alfredit- emotsioonideta tagasihoidlikku kõrvalehoidvat tegelast. Velvo Väli tuletas meelde Davidit.

Ainult The Hollies „Heartbeat“ puudus. Siin see on:


Kohviku „Aita vaest kannatajat“- mängupaiga vahel on väike näituseruum, kus on avatud näitus "Süüta süüdlased?", kus on võimalik lugeda Albert Pierrepoint’i ja Harry Alleni ja süütult hukatute kohta. Võib penni eest panna küünla süütult hukatute eest ja hääletada: surmanuhtluse poolt või vastu.
Mind üllatas, et see rahvas, kelle inimesed on appi tõtanud väärkoheldud kassidele, koertele, ja maharaiumise ohus pajule hääletas rohkem surmanuhtluse poolt.



16. juuni 2017

Taas Viinis. Järgmised päevad.


Viin. Ülejäänud päevad.

Teist Viini päeva alustasime roosa hommikueinega kohvikuketi „Aida“ kohvikus: ettekandjad roosade põllekestega, toolid, laukatted, salvrätid ja igasugu muud aksessuaarid -kõik roosad. Eilse vahukoorese kohvikupäeva järel oleksime soovinud kodust võileiba ja hommikuputru, aga Conditorei pakub valdavalt magusat ja kui vähegi kõlbab, siis vahukoorega.  Tänavatoidu müügipunktid olid laia profiiliga: pitsa, kebab ja vorstiga sai. Meie tahtsime kaua hommikukohvi juures mõnuleda ning päevaks plaane teha. Kolmandal Viini päeval, mis oli juhtumisi ka meie mõlema sünnipäev, sõime hommikust kohvikus Mozart, mis varastel hommikutundidel nägi välja nii tühi:


Viini kohvikutes pakutakse n.ö. komplekshommikusööke. Näiteks võis Mozarti kohvikus valida Dritter Mann Frühstück'i, meie jäime siiski Viini hommikusöögi juurde. Eelmise Viini reisi Sissi hommikusööki (šampusega) seekord menüüs ei olnud.
"Kolmas mees" (The Third Man) on 1949. aastal linastunud Suurbritannia film, mille stsenaariumi kirjutas Graham Greene ja mille tegevus toimus Viinis. Lisaks kolmanda mehe hommikusöögile võib  minna ka kolmanda mehe radadele ekskursioonile; „ Rundgang zu den Drehorten von "Der dritter Mann“.
Mozarti kohviku suhkrupakikeste ümbrisel oli Mozarti pilt, täiendus minu kogule. Kollektsioneerin reisidel suhkrupakikesi, mida kohvi/tee  juurde tuuakse. Võtavad kohvris vähe ruumi, tõsi kodus on erinevaid juba mitme kilo jagu.
Mozarti kohviku menüüs leidsin kraanivee: Wiener Wasser still „Leitung“ .

Päeval käisime mööda Viini, enamus aega kohtades, mis mulle eelmistest reisidest tuttavad olid. Näiteks  Hundertwasseri maja. Kuna maja pildistasin eelmsitel reisidel, pildistasin seekord Hundertwasseri tualettruumi:


Õhtuhämaruses pärast kontserti sõitsime valgustatud Raekoda vaatama.
Piletid olid meil etteostetud Musikvereini kuulsasse kuldsesse saali- Mozarti kontserdile. Arvata võis, et igaõhtune Mozarti kontsert  on puhas „turistietendus“, kuid asukoha tõttu selle kavva võtsime. Mulje kuldsest saalist jäi mul hoopis teine kui esimesel korral. Juunis on Viinis palju turiste ja seda kuldses saaliski- ca 75% Aasia turiste. Ja nüüd selle kontserdi koomiline külg- kuna enamus turistidest olid jaapanlased ja hiinlased, siis  saali sisenedes kukkusid nad kohe pildistama. Iseend ja teisi ja interjööri ja ka orkestrit kui kontsert algas. Pildistajaid oli nii palju, et see paistis nii koomiline, veab nüüdki veel suu naerule, kui meenutan. Kontserdi ajal käis pildistamine muudkui edasi, kuigi keelati viies keeles.
Kohanäitaja tüdruk jooksis edasi tagasi ja ägedalt žestikuleerides palus telefoni ära panna, kasu sellest polnud. Kontsert oli puhtalt turistidele mõeldud vähenõudlik etteaste. Meessolist laulis Papageno aariat, naissolist öökuninganna aariat  (kõrgeid noote oli väga valus kuulata!), koos laulsid duetti „Don  Gio-vannist“. Publiku kütsid üles lisapaladena esitatud Straussi lood "Ilusal sinisel Doonaul“ ja "Radetzki marss“.
Mis on Viin Straussita!
Sünnipäeva õhtusöögiks valisime kohviku "Konzert Café Schwarzenberger". Ka vana ja väärikas kohvik. Väidetavalt on sisseseade pärit 19. sajandist.
3 pilti internetist: 
Kohviku välisvaade 19.sajandil:

Kohvik tänapäeval.

Kohviku seest.

Elavat muusikat tegi vanem muusikute paar: klaver ja viiul.  Minu arvates selline möödunud sajandi lokaalimuusika
Juhtumisi valisime laua, mida teenindas Andreas, meeldiv noormees, kes aktiivselt suhtles külastajatega. Kõige tipuks läks ta kolm korda seltsiks muusikutele ja laulis klaveri saatel. Üks lauludest oli Boni laul Kalmani operetist „Silva“- „…..jah ilma naisteta on kurb maailm….“  Laulis üsna koolitatud häälega, nii et ei tekkinud kahtluski: laulev kelner on osa kohviku programmist. 
Väga udune pilt:

Aga muidu oli nii nagu ma kelnerile jootraha ulatades ütelsin: „Ihr  Singen ist besser als Essen hier“, loodan, et ütlesin õigesti.
Pärast kohvikut läksime Püha Stefani katedraali orelimuusika öökontserdile

Kaks kuulsat kohvikut jäid veel meie teele Viinis.
Kohvik Havelka, sellest on ka juttu „Nadja Viinis“. Wagneri elamukvartalis kolades maandusime kohvikus Museum“. Lõpetuseks siia pildid internetist kohvikust „Museum“.
Selline näeb "Museum" välja alates 2012.aastats:

Kuni 2009.a. nägi kohvik välja nii nagu selle kunagi sisustas arhitekt Adolf Loos (Loos Haus)

Ainult kohvikutes me muidugi ei istunud, aga palju küll, sest kuum kohv lõõgastas mu hingamisteid, pärast seda oli jälle kergem hingata ja kõndida.
Kui nüüd tagantjärgi mu kolme Viini reisi kõrvutada, siis kõik olid erinevad. Erinev reisikaaslane tingib erineva reisi. Kahtlemata nägin  ja käisin  ringi kõige rohkem üksi reisides, aga see ei olnud kõige rõõmsam reis. Nii abikaasa kui ka sõbrannaga reis olid emotsionaalsemad: jagatud rõõm on suurem rõõm.
Ja ka Viin ise oli erinev kolme reisi ajal


Sellega oma Viini loo lõpetan. Mõtlesin, kas üldse kirjutada. Aga võibolla tahan 70.  sünnipäeva taas Viinis tähistada.  Mälu halveneb kogu aeg, parem kui on kusagilt lugeda eelmistest reisidestJ

15. juuni 2017

Taas Viinis. Esimene päev.

Air Balticu mugava lennukiga  jõuab  Riiga 45 minutiga, sama kaua sõidan ma hommikul kodunt tööle. Lend Riiast Viini võtab aega umbes 2 tundi.
02. juunil hommikul kell 6.00 tõusime Tallinna lennujaamast õhku ja  8.40 kohaliku aja järgi, Austrias on kell meie ajast tund aega maas, olime juba Viinis. 25 soojakraadi koduse 7 kraadi vastu-super. Hotellituppa saab alles pärastlõunal, sestap panime jakid-sallid  koos kohvritega hotelli ootele ja läksime Viini avastama. Olen Viinis kolmandat korda ja iga kord peatunud erinevas kesklinna (Innenstadt)  hotellis. Eelmised „Hotel zu Wiener Staatsoper“ ja „Königin Elisabeth“, olid mõlemad väärikad vanalinna hotellid kõrgete tubadega Maria –Theresia aegsetes majades. Selle aasta peatuspaik, Motel One Wien-Staatsoper, on hotelliketti kuuluv igav tänapäevane hotell, seevastu ooperimajale veel lähemal kui eelmised.
Juba lennujaamast rongiga Wien –Mittesse saabudes ostsime Viini 72 tunni ühistranspordi pileti, väga mugav viis Viinis liiklemiseks. Esiteks sõitsimegi trammiga Belvedere lossi. Lossis on suur Austria kunstnike Klimti, Schiele ja Kokoschka maalide kogu. Sel aastal ma kunstimuuseume rohkem ei planeerinudki. Juhul kui aega üle jääb, oli soov näha uut kaasaegse kunsti muuseumit“21er Haus“  samas Belvedere kvartalis trammi lõpppeatuses. Ei jäänud aega üle. Ja seda sellepärast, et olin kergemeelselt koju jätnud oma astmarohud. See seik varjutas kogu mu Viini reisi.

Klimtist ja tema modellidest kirjutab haaravalt Anne-Marie O´Connor    raamatus „Daam kullas“. Tasub lugeda. Mina alustasin raamatut enne reisi ja praegu lõpetan. 
Kuid Klimt ei ole ainult ülivärvikad ja kuldsed naisekujud. Belvedere kogudes on Klimt kogu oma mitmekesisuses:

Muidugi on kollektsiooni ehe „Suudlus“.  
Klaasi taga, lähedale ei pääse, sest pildi ees tunglevad lakkamatult usinalt pildistavad aasia turistid. Hiljuti muudeti ruumi valgustust, et maal paremini mõjule pääseks. 

Maaliseina kõrvalt vasakult viib uks valgusküllasesse akendega ruumi, kus on „Suudluse“ suur repro.  Viit juhatab, et siin saab „Suudlusega“ selfiet teha.
Klimt ei ole ainus  Austria silmapaistev kunstnik. Samal ajal tegutses ka Egon Schiele, kellega  koos Klimt lõi 1917. aastal Kunstisaali (Kunsthalle). 1931-1938 tegutses Viinis Oskar Kokoschka.
Selle Kokoschka pildi ees on pildistajaid  kõige rohkem:

Klimt on kindlasti Austria kuulsaim kunstnik ja Viin ekspluateerib Klimti sama edukalt kui Salzburg Mozartit. Suveniiripoed on täis Klimti butafooriat. „Suudlus“ lipsudel, rättidel, kottidel,  tassidel, kõikjal. Minagi ostsin rohelise rätiku, vt. Klimti pilt ülal. Belvedere lossi tutvustavates materjalides öeldakse, et keskmiselt kuulutab külastaja Belvederes 45 minutit. Nii vähe, mõtlesime, aga 45 minuti pärast olime üpris väsinud. „Viin 900 aastal ja Gustav Klimt“ on vaid üks näitus lossi mitmetest näitustest. Peale selle veel“Barokk ja varane 19. sajand“, „Ekspressionism ja maailmasõdade vaheline aeg“ (Zwischenkriegzeit), „Keskaeg“, „Klassitsism, romantism ja biidermeier“. Poolteist tundi kulus meil. Olime juba lõpetanud, kui avastasime alumisel korrusel rõõmsa ja värviküllase Alfred Wickenburgi  näituse „Visionen in Farbe und Form“.

Minu lemmikpilt siit „Menschliche Komödie“.


Belvedere lossi kogud läbi jookstud ja Marmorsaal imetletud, olime nii väsinud, et ülemisest Belvedere lossist alumisse lossi enam kõndida ei jaksanud.  Ülemise lossi trepilt avanes vaade kahe lossi vahelisse aeda. Õiteilu aias ei näinud,  muljet peavad tõenäoliselt avaldama keerukad rohelised mustrid, mida oligi parem ülevalt vaadata. Kuna ma kuu aega tagasi külastanud Salzburgis Mirabelli õiterohkeid aedu, ei tekitanud see ad minus emotsioone.

See ei ole minu foto, näppasin internetist. Kokku tegin Viinis ehk 10 klõpsu. Olin seda linna juba kaks korda pildistanud, nüüd jätsin mällu.
Sõitsime trammiga tagasi kesklinna, kibelesin sõbrannale näitama linna: Grabenit, Hoher Markti, Kohlmarkti, Sankt Stephani toomkirikut ja armast väikest Anna kirikut. Kibelesin ka ise  tuttavaid kohti üle vaatama.
Pärast hulkumist jõime kohvi ja sõime kooki  kohvikus „Demel“, Kohlmarktil   aastast 1786.  Keisrinna Sissi armastas Demeli lillat sorbetti. Demeli kookidest kirjutatakse  raamatus „Nadja Viinis. Koogid ja elamused“. Erinevalt teistest Viini kohvikutest, kus töötavad kelnerid, on Demelis ettekandjad, kes kannavad musti kleite ja väikseid valgeid põllekesi. 
Armsad on kõik Viini kohvikud, külastajat tervitatakse rõõmsalt „Grüss Gott“, jääb üle vastata vaid samaga. Kohv on hea ja kange, koogid külluslikud ja rammusad. Meile vastuvõetav kohv on  Grosser Brauner- kahekordne espresso ja Verlängter – ka kahekordne espresso, millele pisut rohkem vett lisatud ehk pikendatud. Praktikas osutusid need kaks kohvi siiski koguseliselt ja maitselt üsna sarnaseks. Viini kohvikud pakuvad erinevaid kohvisid vahukoorega (Oberschlag). Vahukoort pannakse seejuures nii ohtralt, et on üpris raske vahukoorekuhja alt kohvi üles leida. Nii tuleb ikka Verlängte ja Grosser Brauner’i  juurde jääda.
Kärtnerstrasse oli selle kahe aastaga, mil ma viimati Viinis käinud, muutunud ja mitte paremuse poole. Toona oli tänav avar ja jalakäijatele avatud kogu laiuses. Nüüd oli näiteks tänavale kolinud H&M endale ühe musta kasti, sissepääsu, hoone  ette ehitanud. Kuulus Sacheri hotell oli oma hoone külge konteinerile sarnaneva  Sacheri kookide müügipunkti ehitanud. Kaubandus surub peale ja  kitsendab  silmnähtavalt tänavat, reklaami tagant ei paista enam suursugused ja väärikad majad. Sellest on kahju. Kärtnerstrasse on alati olnud Viini põhilisemaid kaubandustänavaid, kuid  varem võimutses kaubandus kuidagi delikaatsemalt.

Hotellituppa jõudsime nii, et kohe tuli hakata end ooperisse sättima. Olin juba eelmise aasta oktoobris tellinud piletid etendusele „Fidelio“. Viini ooperipiletid tuleb kõigepealt ette tellida ja siis oodata, kuni sulle piletid jagatakse. Kui jagub.
Väga odavaid pileteid ei ole mõtet osta, siis võib juhtuda, et laval toimuvat üldse ei näe. Tuleb usaldada märget piletimüügi leheküljel „piiratud nähtavusega“- see tähendabki, et tegelikult etendust ei näe. Meie piletid olid II taseme (Rang) parempoolse  loozi esimeses reas. Paar, kes meie taga istus, seisis enamuse aja etendusest püsti, et midagigi näha.  Ekraane saalis ei ole, nagu oli näiteks Madriidi ooperis, seal istusime ise sellistel kohtadel,  kust lavale võis näha vaid üle eesistujate ja rõdu ääre kummardudes.

„Fidelio“ avamäng on tõenäoliselt minu kõige esimene kokkupuude ooperiga. Keskkooli ajal oli mul vinüülplaat firmalt „Melodia“ooperi avamänguga. Mäletan et tõstsin grammofoni nõela ikka ja jälle algusesse tagasi. See muusika mõjus mulle julgustavalt ja innustavalt, kuulasin, kui midagi tähtsat ees seisis.
„Fidelio“ on Beethoveni ainus ooper, mida helilooja mitu korda ümber kirjutas. Ooper on tuntud ka nime all „Leonore“, mida helilooja ise eelistas.  Esietendus 1805.a. Theater an der Wien. Ooper oli liiga pikk ega pidanud laval kaua vastu ning teatri juhtkond soovitas heliloojal ooper ümber kirjutada.  Alles ooperi kolmas versioon, esietendus 1814.a. Viini Kärtnerthorteatris, tõi ülemaailmse kuulsuse.
Huvitav fakt on seegi, et Beethowen kirjutas ooperile neli erinevat avamängu : Leonore 1, Leonore 2, Leonore3 ja Fidelio. Viimasega  alustatakse ooperit tänapäeval, aga kontsertettekannetel võib kuulda ka Leonoresid. Kahjuks ei näinud ma ooperi ettekannet 2007.a. Nargen festivalil: Leonoret laulis Aile Asszonyi  ja Florestani Mati Turi.
Ooperi tegevus toimub 18. sajandi lõpus Hispaanias. Hispaania aadlik Florestan on poliitvang Sevilla lähistel. Tema abikaasa Leonore on aastaid meest otsinud ja jõuab Sevilla vanglasse lootuses abikaasa vabastada. Heasüdamlik vangivalvur Rocco võtab Leonore, kes on maskeerunud noormeheks nimega Fidelio tööle. Rocco tütar Marcelline armub Fideliosse ja hülgab oma peigmehe. Vanglaülem otsustab Florestani hukata ja teeb selle ülesandeks Roccole. Rocco keeldub, kuid peab siiski vangile maa aluses salakongis haua kaevama. Fidelio/Leonore pakub end abiks ja tunneb vangis ära oma mehe. Vanglaülem tahab ise vangi hukata, kuid Fidelio /Leonore  astub vahele. Kohale saabub minister, kes lõpetab vanglaülema hirmuvalitsuse ja vabastab vangid. Rahvas juubeldab, ülistatakse Leonoret. 
Kokkuvõttes on ooper hümn armastusele ja vabadusele mitme ilusa aaria ja kooriga.    
Viinis võis vaadata kohendatud Otto Schenki lavastust aastast 1970. Otto Schenk on lavastanud Viini Riigiooperis näiteks „Roosikavaleri, ja Andrea Chenier , mida mul oli võimalus kaks aastat tagasi näha. Mina Viinis 4. päev.
Kes uut ja üllatavat otsib, leiab seda pigem Berliini ooperiteatrites. Minu arvates läheb Viini ooperiteater klassikaliste lavastustega kindla peale välja. 600 000 külastajat, suurem osa neist turistid  ja 350 etendust hooaja jooksul.
Leonore osas astus üle Soome päritolu lauljanna Camila Nylund, kes Viini Riigiooperis debüteeris 2005.a. Minu arvates mitte eriti särav esitus. Ootasin rohkem emotsioone.  Florestani osa laulis Viini Riigiooperi raudvara Peter Seifert, tema ilmekas ja võimas esitus jäi sellelt etenduselt enim meelde.
Ka on minu arvates on Beethoweni ooperi muusika võimsam kui selle dramaturgia.


Vaheajal sai fuajees vaadata huvitavat näitust „Plácido Domingo 50 aastat Viini Riigiooperis.“, galakontserdi ülekannet võis kuulata Klassikaraadios. 














13. juuni 2017

"Viis tosinat lingvistikaülesannet"

Väga hea raamat ajugümnastikaks. Paras kätte võtta ristsõnade asemel, kus ikka ja jälle küsitakse samu asju.
On ju põnev tõlkida läti keelest eesti keelde ja eesti keelest läti keelde või  hoopis araabia keelest. Abiks on vihjed raamatu eraldi osas  ja lõpuks võib kontrollida kui hästi (halvasti) läks.
Minul on raamat käekotis tööl kaasas ja teen igal hommikul sissejuhatuseks ühe ülesande.  Rakendab aju korralikult tööle. Kannatamatu nagu ma olen, vihjeid ei kärsi uurida ja veatuid vastuseid mul pole. Olen alles ühe tärniga ülesannete juures. Eks näis, mis saab, kui jõuan kolme tärniga ülesannete juurde.  Näiteks ülesanne 52***, milles on antud toholabalikeelsed numbrid ja tuleb kirjutada puuduvad arvsõnad.  Toholabali keel on täiesti olemas!  Seda räägitakse Chiapase osariigis Mehhikos. Keel kuulub maaja keelkonda ning selles keeles kõnelejaid on umbes 51 000.
Kõigepealt võtsin lingvistikaülesanded raamatukogust.  Aga selleks, et oma tempos ülesandeid lahendada, ostsin selle. Kena täiendus sünnipäevaks saadud „Grammatika ülistusele“, mida kahjuks pole veel lugeda jõudnud. Minul vähemalt on nii, et laenutatud raamatud loen kiiresti läbi, isiklikud sean ooteriiulile.

Soovitan  raamatut  ristsõnade asemele. Saab pead murda, proovile panna oma keelevaistu, intuitsiooni, loogika, tähelepanu ja pealekauba avastada ülihuvitav keelte maailm.

Külli Prillop
Minna Norvik
„Viis tosinat lingvistikaülesannet.
Ülesandeid lingvistikaolümpiaadidelt aastatest 2008-2016“
AS Atlex ja autorid 2017
144 lehekülge.

12. juuni 2017

"Keldi palved", koostanud Jaan Tammsalu.



Väike armas raamat. Kes ei teaks  seda vana iiri palvet:

 „Tõusku tee kohtama sind,
olgu tuul alati puhumas su taga,
paistku päike soojalt su näole,
langegu vihm pehmelt põldudele.
Ja kuni me kohtume taas,
hoidku sind Jumal
oma peopesa kumeruses.“

Rahva sekka on läinud ka järgmine palve:
„Olgu sul mao tarkus
Olgu sul mao tarkus,
olgu sul kaarna tarkus,
vapra kotka tarkus.
Olgu sul luige olek,
olgu sul mee olek,
tähtede poja olek.
Olgu sul mere küllust,
olgu sul maa küllust,
taevaselt Isalt saadud küllust.“

Aasta tagasi hakkasin otsima raamatut, kus see ja ehk teisedki  vanad palved kirjas.
Jaan Tammsalu koostatud „ Keldi palved“ 2003.a. ja 2010 aastal trükid- kõik läbi müüdud.
Sestap olin rõõmus, kui 2017 mais ilmus kordustrükk, kirjas et kogunisti  4. trükk.
Muidugi on kõik palved leitavad ka internetis, kuid hoopis teine tunne on hoida raamatukest käes voodis enne tule kustutamist või hommikul kohvi juues ja leida endale midagi head.

Olen pigem ateist kui usklik inimene, kuid tunnistan kuuluvust  kristlikku kultuuriruumi. Tunnen meelehärmi, et ei tea  raamatute raamatut suurt midagi, mistõttu  paljude, vale puha, enamuse vanade meistrite kunstiteoste sisu jääb mulle arusaamatuks.
Nägin juhtumisi pühapäeval  Tallinna TV-s Linnar Priimäe 2014 aasta kunstisaate „Ars longior“ kordust.   Linnar Priimägi seletas lahti Jan van Eyck’i  Kenti altarimaali. Huvitav oli. Imetlen tarku inimesi.


Mu head sõbrad on usklikud inimesed, tänu neile satun kirikusse rohkemgi kui jõulude ajal, aga kodunenud seal ei ole ja kui sõbrad ei kutsuks, tõenäoliselt ei läheks ka.  Aga see väike raamatuke poeetiliste palvete ja Jaan Tammsalu huvitava saatesõnaga  võlus mind. Olen minagi endale autoga tööle sõites kinnitanud, et olen tubli, olen rahulik, tulen kõigega toime jne. Aga tegelikult on palju kosutavam vaikselt või  mõttes lugeda üks väike soov või palve.
Näiteks see:
Ole Sina tasane tee minu ees,
ole Sina juhatav täht minu kohal,
ole Sina valvas silm minu taga
tänasel päeval, tänasel ööl, ikka ja alati.

Ma olen väsinud ja olen kurnatud,
juhi Sina mind inglite maale,
nüüd mul kuluks ära veeta aega
Kristuse lähikonnas, taevases rahus.

Kui vaid Sina, elu Jumal,
kui Sina minuga lepiksid, mind toetaksid,
kui oleksid mulle täheks, oleksid kiivriks
minu sängiheitmisest
kuni mu ülestõusmiseni.

11. juuni 2017

Minu ebaõnnestunud mai ja juuni algus.

Maikuu  ja pool juunit ebaõnnestusid täielikult. Kevad narris, mõnikord harva paistis päike, aga öösiti langes temperatuur alla nulli. Kui möödunud aastal olid mul 23. aprilliks kõik külvid kastiaias tehtud, siis sel aastal tegin esimesed külvid 5.mail ja needki kiratsesid terve kuu: jäid mitu korda lume ja lörtsi alla. Aiast sel kevadel palju rõõmu ei olnud. Nüüd juba on:

Kastiaed kasvatab peale umbrohu ka juba üht-teist:

Lugemisest polnud samuti rõõmu: alustasin lugemist ja jätsin pooleli, alustasin jälle ja taas pooleli. Vist oma tosin korda. Tõsi küll, enamus neist olid krimkad. Näiteks  Robert Bryndza „Tüdruk jääs“, Daniel Cole „Kaltsunukk“, „Saatuslik merereis“ ja Lars Kepleri „Uneliivamees“ jäid lõpuni lugemata.
Lee Childi „Ebaõnn ja äpardused“ lugesin siiski läbi. Jack Reacher tuntud headuses, ei midagi enamat.
Proovisin ajaviitekirjandust: Monika Peetzi „Teisipäevanaiste pudru ja kapsad“. Sama autori kaks esimest raamatut: „Teisipäevanaised“- meeldis väga; „Seitse päeva söömata“- oli ka hea, aga see kolmas oligi loetamatu pudru ja kapsad. Pealegi pole need viis sõbrannat just inimesed, kelle elukäiku tahaksin pikka aega jälgida.
Blogipidamine jäi unarusse. Käisin mais Theatrumi etendust „Dehli tants" vaatamas, etendus meeldis mulle väga, pani pikalt mõtlema, aga mitte kirjutama. Mõttes oli blogipidamise üldse lõpetada, aga mõtlesin ümber. Igale madalseisule järgnevad paremad ajad ja võib-olla hakkan taas kirjutamisest rõõmu tundma.
Üha enam vaevab aga mõte, et olen oma blogile liiga pretensioonika pealkirja pannud ja peaksin nime vahetama. Enesekriitiliselt pean tunnistama, et mu kultuuritarbimine on õige pisku ja kultuuriblogina kirjutatu oma eesmärki ei täida. Küllap suudaks keegi teine sellise nime all blogi mitmekesisema sisuga täita. Seni pole uut nime veel välja mõelnud, aga mõtlen sellele. Nii või teisiti peaksin juunikuust lisama bloginimele „65+“. 
Seega olen jõudnud vanuriikka. Ei taha tunnistada, aga küllap põen ka seda. Aega on järjest vähem, raamatud jäävad lugemata, lapselapsed saavad enne suureks kui vanaema kohuseid hakkan täitma, tervis annab tunda jne.jne.  Minu vanuses oli minu ema juba 10. aastat kodune pensionär. Mina olen moodne töötav vanur. Kui ma ei lõpeta, siis elu möödubki töötades. Võib-olla peaksingi mingit vananemise blogi pidama.
Sünnipäeva tähistasin Viinis. Lubasin endale pärast teist Viini reisi, et 65. sünnipäeva pean Viinis. Õnneks leidsin sõbranna, kes minuga kaasa tuli, üksi ei oleks seekord tahtnud. Abikaasa käis minuga esimest korda Viinis ja ütles, et tema jaoks on see linn end ammendanud. Minu jaoks mitte.
Tegelikult ebaõnnestus ka Viini reis. Kohe esimesel päeval ägenes 31 plusskraadi palavuses astma. Hooravimit mul kaasas ei olnud, õnneks vastutulelik apteeker halastas mulle ja andis ravimi. Nii kulgesidki 4 päeva Viinis 5 tunniste, hiljem 4 tunniste, tsüklitena ühest ravimidoosist teiseni.  Käisin ringi vähem kui algselt planeerisin, aga Viin sai ka seekord nähtud. Võib-olla kirjutan sellest hiljem.

Öine Viini ooperimaja. Suurel ekraanil on balleti „Luikede järv“ live-ülekanne. Meie balletietendusel ei käinud, olime sel õhtul Musikvereini kuldses saalis Mozarti kontserdil.

Võib-olla kirjutan Viini reisist homme, sest mulle tuli meelde üks mõte etendusest „Dehli tants“:parem elada oma elu halvasti kui kellegi teise elu hästi.