24. aprill 2017

4 raamatut

Lone Theils
„Saatuslik merereis“
Tõlkinud Eva Velsker
Varrak 2017
358 lehekülge








Olin just lõpetanud „Sa  pead suudlema Silvat“  Birk Rohelend "Sa pead suudlema Silvat", milles peategelane oli naisajakirjanik, kes hakkas omal käel vanu saladusi lahti arutama ja kadunud lapsepõlvesõpra otsima.
 „Saatuslikus merereisis“ hakkas samuti noor ja tarmukas naisajakirjanik otsima kadunud tüdrukuid. Aga see oli ka ainus sarnasus. Nora on ikka mitu kraadi kangem naine kui Silva, harrastab kickpoksi ja väljub vägagi kriitilistest situatsioonidest kergelt. Ka raamatu üldine meeleolu on teine. Silva-raamat oli selline nordic-noir, kõik suuremal või vähemal määral õnnetud, Silva ise rahulolematu ja kogu aeg hirmul, tema kooselu lapsega isaga kohe-kohe kokku kukkumas. Nora on vallaline, rõõmsameelne ja kartmatu. Nora-raamat pakub piisavalt action’i, vähem isiklikku elu ja kui, siis sellist, mida võiks kadestada, armastusevalu ning õnnelikku lõppu.
Põnev lugemine lõpuni välja. Raamatus on juttu sarimõrvaritest, Nora käis ühe sellisega isegi kohtumas. Lugedes meenus mulle üks varemloetud hea raamat sarimõrvaritest. Küll pidin kaua otsima, kuni pealkirja üles leidsin, vanasti mul blogi ei olnud.
Sebastian Junger „Surm Belmontis“.









Nora kuulas Taani lauljat John Mogenseni. Kuulasin minagi, ei tea Taani lauljatest midagi. 



Ketlin Priilinn
„Kas keegi kuuleb mind?“
Rebecca Lindebergi sarja 2. raamat
Ketlin Priilinn ja kirjastus Tänapäev 2017
295 lehekülge







Veel üks krimka Esti naiskirjaniku sulest ja nagu kaanelt selgub, siis juba teine Rebecca Lindebergi sarjast.
Nii nagu Silva-raamatu juures kirjutasin, oli ka selles raamatus kõike liiga palju: koguni nelja uurija eraelu, noore naise emaga läbisaamist, koolikiusamist, anoreksiat, lesbilist suhet, narkokaubandust, õpetajasse armunud koolipoissi ja see pole veel kõik. Kuna peategelane on uurija, mitte ajakirjanik või mõrva uuriv koduperenaine, siis mina oodanuksin enamat keskendumist uurimistööle.
Järgnev pole küll raamatu „süü“, aga avastasin, et mul on kergem lugeda õõvastavatest kuritegudest, mis toimuvad kusagil mujal, vähemalt üle lahe. Eesti omad „krimkad“ riivavad turvatunnet, tahaksin uskuda, et meil midagi sellist ei toimu. Selle eksliku uskumuse all kannatab juhtumi tõenavõetavus.
Seda peab eesti tüdrukute kohta küll ütlema, et pealkirjad on neil meeldejäävad.




Denyse Woods
 „Öine Innsbrucki rong“
Inglise keelest tõlkinud Eva Nilson
Ersen 2017
272 lehekülge.







Moto: „Ja inimesed armastuse rüüs on pillutatud nelja tuule poole
Ilma mingi põhjuseta
Põhjuseta, mida oskaksin öelda“.
Denis Devlin „Little Elegy“
(Iiri poeet)

Tutvustusest:
Öises Innsbrucki rongis kohtuvad juhuslikult endised armastajad Richard ja Frances – neli aastat pärast nende mõistatuslikku lahkuminekut rongireisil läbi Sudaani kõrbe tohutute avaruste. Nad räägivad kumbki oma loo hirmust, segadusest ja kaotusest, püüdes lahti harutada tõde juhtunu kohta ja seistes silmitsi kibeda võimalusega, et üks neist valetab.

Ja nii see raamat kulgebki: I osas jutustab naine oma loo, II osas on jutustajaks mees. Mõlema lood hoiavad meeli elevil ning põnevuse üleval. Richardi lugu on kui kõige hullem õudusunenägu – rongist maha jäänud, raha ja dokumentideta Sudaani kõrbes.
Lk. 151 Nälg muutus üha suuremaks, aga ta pidi sellest üle saama, sest kõik, mis ta tegelikult vajas, oli jook. Kui ta saab juua ja kui Madgid lahkub sellel päeval, siis on kõik korras. Aga kuidas ta igatses raha järele. Sularaha. Ilma selleta ei ole ta eimiski. Ta ei saanud isegi ennast toita, ennast joota. Ilma rahata ei olnud tal selles ümbruses mingit mõtet, sest ta ei olnud turist ega abitööline ega üldse keegi, kellel olnuks kellegi, isegi enda  jaoks mingi väärtus. See oli veider seisund: ei mingit identiteeti ilma dokumentideta, ei mingit lootust ilma Madgidita. Tal oli muidugi vabadus,; ta ei olnud seina külge aheldatud ega kongi lukustatud, kuigi Suleimani vilets punker sellena tundus. Aga vabadusest ilma rahata ei olnud talle kasu. Tema ainus varandus oli nende heldus, kellel oli niigi kõike vähe“.

Kõrbeteel meenus Richardile John Lennoni laul kehva ilmaga tolmusel teel olemisest: . .. „Cool, clear water, water, water, water“.
Otsisin ja leidsin-John Lennon  „Old Dirt Road“

Raamatu kolmas peategelane magab või teeskleb magamist sel ajal kui mees ja naine jutustavad  ning teeb kuuldust oma elu suhtes järeldused.


Elena Ferrante
„Minu geniaalne sõbranna“
Lapsepõlv,noorus
Napoli-romaani sarjade esimene raamat
Itaalia keelest tõlkinud Tiina Randviir
Varrak 2016






Raamat lõpeb nii, et tahan juba teada, mis saab edasi Lilast ja Elenast. Elenast, selge, saab kirjanik, aga Lilast?  Ootan juba järgmiste raamatute tõlkeid, aga 
"Varraku" kodulehel veel järgmisi osasid „ilmumas“ alt ei leia.
Seevastu lugesin, et USA telefirma HBO toob ekraanile Elena Ferrante  Napoli-romaanide sarja avaosa “Minu geniaalne sõbranna”.

Elena Ferrantelt on Moodsa Aja sarjas ilmunud „Üksilduse päevad“, ka väga hea raamat. Siis kirjutati kaanel, et salapärane ja kättesaamatu autor, kes varjab end
Pildil Anita Raja, staažikas saksa kirjanduse tõlkija, kes väidetavalt peidab end Elena Ferrante pseudonüümi taha. Ajakirjanikud uurisid välja. 
Tutvustusest: „Minu geniaalne sõbranna” viib lugejad 1950. aastate Napoli vaese ja troostitu linnaosa tänavatele, kust saab alguse Elena ja Lila elukestev sõprus. Tüdrukud käivad koos koolis ning avastavad koos oma karmi ja elust pulbitsevat naabruskonda. Kui Lila on üliandekas ja haarab kõike lennult, siis Elena on visa ja edasipüüdlik. Nende maailmad hakkavad teineteisest üha kaugenema, kui Elena vanemad on vastumeelselt nõus tütre haridusteed toetama, Lila vanemad seda aga ei tee. Tüdrukute käekäigu ja nende kodukandis toimuvate muudatuste kaudu peegeldab Ferrante samalaadseid protsesse kogu linnas ja Itaalias tervikuna.

Ferrante Napoli-romaanide esimene raamat „Minu geniaalne sõbranna“ ilmus 2012. aastal ja kolme järgneva aasta jooksul lisandus veel kolm raamatut. Sarja viimane raamat „Kadunud lapse lugu” valiti 2015. aasta Bookeri rahvusvahelise auhinna lõppvalikusse ja ajakiri Time nimetas Ferrantet saja 2016. aasta mõjukama inimese hulgas.“

Väga hea raamat ja väga hea tõlge.
Mõned head koha märkisin ka ära:
Lk. 63 „Kuuma ilmaga, mänguvõlgade ja ärritava purjusoleku vahel Solara baaris jõuti tihti meeleheiteni (see sõna tähendas dialektis kõikide lootuste kaotust ja ühtlasi täielikku rahatust.“

Lk. 123 „Tänapäevaseid sõnu kasutades võiks selle kokku võtta järgmiselt : ei ole olemas liigutusi, sõnu, ohkeid, mis ei sisaldaks kõikide kuritegude summat, mida inimolendid on sooritanud või sooritavad.“

Aprill juba on selline, et pean valima töölt tulles, kas loen või kirjutan. Puudujääva aja olen aias.

23. aprill 2017

"Kolm talve" Draamateatris

Tena Štivičić
„Kolm talve“
Esietendus 3 dets. 2014 Londoni Rahvusteatris,
Esietendus Eesti Draamateatris 21.04. 2017

Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Pille Jänes (külalisena)
Tõlkinud Kalle Hein

Osades:
Maria Klenskaja- Monika Zima, Rose ema
Kersti Heinloo- Rose King, Maša ja Dunja ema









Ülle Kaljuste- Maša Kos
Laine Mägi- Dunja King, Maša õde
Britta Soll- Alisa Kos, Maša tütar
Liisa Saaremäel – Lucija Kos, Maša tütar








Ita Ever- Karolina, Koside maja endine omanik









Pildid teatri kodulehelt.
Guido Kangur- Dunja ja Maša isa
Tõnu Oja- Alisa ja Lucija isa
Tiit Sukk-Karl Dolinar, Dunja mees,
Taavi Teplenkov- Igor, perekonnasõber
Viire Valdma- kommunistist ametnik

Christopher Rajaveer- Marko

Suurepärane teatrielamus. Esiteks juba näidend ise.
Kolme põlvkonna naiste elu läbi aastate 1945, 1990 ja 2011 (segipaisatult) Horvaatia keerulise ajaloo taustal. Seejuures ei ole ajalugu liiga palju, ainult niipaljukest, et perekonnalugu jutustada.  Ega  saa ka ühegi eesti pere lugu, milles  mitu põlvkonda koos, ajalugu puudutamata jutustada.
Kavas on suurepärane kronoloogia  alates 1918 aasta Austria-Ungari lagunemisest kuni 2013. Natuke teab igaüks ise ka.
Tahes või tahtmata meenub etendust vaadates meie endi lähiajalugu: Nõukogude Liidu lagunemine, omandireform , uuskapitalism ja Euroopa Liitu astumine.
Endiste  Ida-Euroopa  riikidel ajaloos on palju ühist ning see teeb näidendi huvitavaks, paneb kaasa mõtlema ja puudutab hinge. Ja seejuures ei ole näidend šokeeriv vaid rahulik ja aus tagasivaade lähiajaloole, vaatamata sellele, et Jugoslaavia lagunemine oli verine vennatapusõda.   

Teatri kodulehelt:
November 1945, jaanuar 1990, november 2011. Horvaatia, Zagreb. Perekond Kos saab pärast Tito kommunistide võimuletulekut õiguse kolida jõuka perekonna võõrandatud majja, seal elatakse üle nii Jugoslaavia lagunemine ja Horvaatia iseseisvumine (1991) kui ka Euroopa Liitu astumine (2013). Ajalugu loob perekonnalugu. Mitme põlvkonna naised peavad ikka ja jälle kohanema poliitiliste muutustega ja oma elu üles ehitama, kui ajalugu nende peresuhetesse lõikub. Horvaatia autori Tena Štivičići rikkalikus detailses mosaiigis põimuvad intiimsed ja ideoloogilised, ärilised ja eetilised valikud. Kommunistliku topeltmoraali asemele asub hingetu uusrikkus, kodust lahkutakse kord põgenikuna, kunagi poliitilise või nüüd tööpagulasena.

Vana ja uhke, ent lagunev Zagrebi maja on nagu üks peategelasi, temas kuhjuvad erinevad ajastud ja kihistused, aristokraatlik, fašistlik, kommunistlik, rahvuslik, kapitalistlik. Autor ja aeg aina pööravad oma kaleidoskoopi ja eri ajastute infokillud moodustavad jälle uue pildi, kaugete sündmuste kaja kõneleb ja kujundab saatusi.
Näidendi kirjutamiseks sai 1977.aastal sündinud autor  inspiratsiooni oma perekonnaloost, oma ema, tädi, vanaema ja vanavanaema saatusest. Emapoolses suguvõsas on nelja põlvkonna vältele sündinud ainult tüdrukud. 




Näidendi Monika jagab sama saatust autori  vanavanaemaga. Lihtne hariduseta naine, kes oli rikkas majas teenijannaks, jääb vallalisena rasedaks ja heidetakse külakogukonnast välja. Nii näidendis kui elus on järgmised põlvkonnad madalseisust välja jõudnud haritud naised. 
Autor õppis algselt Zagrebi Draamakunsti Akadeemias ning seejärel Londonis. „Kolm talve“ on kirjutatud inglise keeles. Näidendit on mängitud Sloveenias, Saksamaal, nüüd ka Eestis.  Kavalehel Eve Paaveri intervjuus autoriga, märgitakse, et tulemas on lavastus ka USA-s. Ida –Euroopa ajalugu huvitab ja mitte ainult nii šokeerivas vormis nagu Oksaneni „Puhastuses“:

Hästi sujus minu arvates ka näitlejate mäng ja seda just ansamblina.
Mulle meeldis seekord väga Ülle Kaljuste, tema oli minu selle etenduse täht. Kersti Heinloo meeldis ka, aga tahaksin teda veel, näiteks 10 etendust hiljem, näha. Pisut ebalev tundus esietendusel. Kiidusõnu väärib Ita Ever, igal etendusel, räägib ta vaikselt või kõvasti, võib imetleda tema laitmatut diktsiooni. Ta on alati lisaks sellele, et nähtav, alati kuuldav.
Kui see on mõõdupuuks, siis publik seisis aplausi ajal püsti. Juhuslikult teatris kohatud Tallinna sõbranna , vahepeal käis ta ainult Linnateatris ja NO-s ,kui see veel mängis, ütles, et Draamateatri tükid lähevad järjest paremaks.
Oli tõesti väga hea .

20. aprill 2017

"Küllus" Rakvere teatris

Rakvere Teater
„Küllus.
Metsiku Lääne naised“
Autor Beth Henley
Tõlkis Külli Sepa
Esietendus Rakvere teatris 20.jaanuaril 2017

Lavastaja Filipp Los (Venemaa)
Kunstnik Hardi Volmer
Kostüümikunstnik Ketlin Kütt
Muusikaline kujundaja Elmar Sats

Mängisid:
Ülle Lichtfeldt- Bess
Anneli Rahkema- Macon
Margus Grosnõi-Jack
Tarvo Sõmer-Will
Eduard Salmistu ja Elmar Sats

Tutvustusest teatri koduleheküljel: „Kaks noort naist, Bess ja Macon, kohtuvad juhuslikult postimaja ees. Mõlemal on reisikotid kaasas ja plaan ühine: ajalehekuulutuse kaudu leitud peigmeestega abielluda. Esmapilgul teineteisele kõiges sarnanevatest neidudest saavad abielunaised, naabrid, saatusekaaslased. Nad unistavad ideaalsest paigast, kus saada õnnelikuks, kuid kumbki teeb seda omal moel.
Me liigume kaasa nelja inimese eludega 25 aasta jooksul piiritu taevakaare all, kus tähed ripuvad nii madalal, et võiks neid sõrmega puudutada. Kuid mis siis, kui nooruseunistused ei olegi määratud teoks saama? Saatus pakub nii rõõme kui pettumusi. Ent kõige kiuste jääb alles lootus püüda kinni säravad õnnehetked.“

Nägin etendust juba märtsi algul, mis siis kuu aeg hiljem sõelale on jäänud.
Sisu on enam-vähem meeles, aga seda ümber jutustama ei hakka. Ise ka enne etendust ei loe täpseid sisukokkuvõtteid peale selle, mis teater oma koduleheküljel  avaldab. Etendusele tahan minna uudishimulikult ja avatud südamega ning avali meelega vastu võtta kõik, mis laval juhtub. Neil harvadel kordadel, kui olen lugenud väga täpseid ülevaateid eelnevalt, olen mõnikord jätnud teatrisse minemata, millest on hiljem kahju. Ja teine kord olen nähtule lähenenud kindla ootusega, mis segab etenduse jälgimist ja nautimist.

Mulle meeldis etenduse naispoole mäng. Ülle Lichtfeldt oma tuntud headuses. Ma pole just tema fänn.  Ajuti tundub, et ta mängib üht kindlat tüüpi naisi.  „Külluses“ oli tema Bess I vaatuses aga hoopis teistmoodi  karakter ja seda oli huvitav jälgida, samuti Bessi muutust etenduse vältel.
Etenduse täht minu jaoks oli Anneli Rahkema, parim osa, mida ma temalt olen näinud.  Tema särtsu, hoogu ja suurejoonelisust oli terve lava täis, selle varju jäi etenduse meespool.  Või pididki nad varju jääma?  Minu arvates mehed lihtsalt olid laval, naised etendasid karaktereid.







Lavakujundus oli kahvatu ja hall, midagi meeldejäävat ei olnud. Mõtlesin, et kas külalisetendusel aetakse provintsis odavamalt läbi ja päris teatris on midagi etemat.
Enim häiris lavastuse muusika, mina ei leidnud mingit seost tüki sisuga. Muusika oli kohati nii häirivalt vali, et ootasin, millal see ükskord ära lõppeb. Etenduse kodulehel on küll hoiatus, et etenduses kasutatakse valjusid heliefekte, aga ma ei saanud ju sellepärast teatrisse minemata jätta.

Etendust soovitan, et näha väga heade näitlejate mängu ja sisu on nagu ikka mõnes Ameerika westernis kinolinal, ainult lahjemas variandis.

10. aprill 2017

Birk Rohelend "Sa pead suudlema Silvat"


Mulle raamat meeldis. Tore kui tekkimas on eesti oma naiskrimikirjanike koolkond. Katrin Pauts oli esimene, keda lugesin. Omakeelses krimikirjanduses ei häiri kunagi tõlge ja olustik, kui tegevus toimub kaasajal, on meeldivalt tuttav.
Raamatus on ilus ja nüansirikas keel ja meeldejäävad  kirjeldused. Näiteks „taevakaar on teravaid kuusetippe täis torgitud“, „naer heliseb nagu pärlid puukausis“.
Autor küsib julgelt ja üldse mitte  krimkale omaselt  ,mis on armastus:
Lk. 167 „On see ühiselt veedetud aeg, tegevused ja kokkulepped, mis inimesi seovad? Mälestused kunagistest kirgastest hetkedest? Kindlad hoiakud, mis võtavad võimust ka siis, kui tegelikkusel ei ole nendega mingit seost?
Või on see omaksvõtmise ja omakssaamise vajadus, heledam kui valgus, kirkam kui kalliskivi, sügavam kui õnn? Imeline, kosmiline energia, justkui iseseisev maailm, mis tekib kahe inimese vahel või ühe inimese ümber, igatahes väljaspool teda ennast, nagu must auk, mis ähvardab energia maandamise puudusel teda igaveseks enesesse tõmmata.“

Lugedes meenutasin „Peeglite raamatut“. Olevikus toimuvasse on pikitud peategelase Silva Stökeli ja Miko Andersoni mälestused. Kui hästi need  mälestused tegelikult toimunut kajastavad või on tegemist mäletaja ettekujutusega juhtunust. Silva kannatab unetuse all, enda sõnutsi pole ta 3 aastat magada saanud, kas tema mälu on usaldusväärne. Miks Silva ei saa magada, ma raamatust otseselt välja ei lugenud. Tundus nagu peaks olemas olema veel üks raamat Silva ja Ingmari elust ja lapse sünnist. Poeg on kolme aastane, kas tema pärast on Silva unetu. Lõpulehtedelt -  üle pika aja magab ta öösel rahulikult. Kas tänu sellele, et arutas lahti lapsepõlve müsteeriumi.  Kuni saatusliku avariini oli Silva lapsepõlvesõbranna Helena unustanud, kas kusagil sügaval sisimas ei andnud saladused rahu.
Raamatus on kõike liiga palju: minevikusündmusi, olevikusündmusi, tegelasi ja kriminaalseid juhtumeid. Surma on raamatu- Omaveres pea samapalju kui Midsommeri seriaali episoodis. Lõpuks ma ei saanudki päris täpselt aru, kas kõik lood lahenesid.

Kui otsida Silva Stökelile kohta kriminaalkirjanduses ja küsida, kas ta  on eriline ja jääb meelde, siis nii ja naa. Silva on ajakirjanik. Katrin Pautsi raamatute peategelane oli  ajakirjanik, Liza Marklundi raamatute peategelane  samuti. Silva on unetu, selle peale meenub Gillian Flynni „Lõikepind“, kus vana mõrvajuhtumit lahendab psüühiliste probleemidega kimpus ajakirjanik. Silva Stökel, nagu enamus kriminaalromaanide positiivseid kangelannasid, ei saa kiidelda suurepärase perekonnaeluga. Juhuslik kõrvalehüpe ei riku suhteid abikaasaga, sest need ongi pea olematud. Raamatu lõpus toimub lahkuminek. ja Silva peab oma autismispektri häiretega pojaga üksi toime tulema. No niikuinii ei suutnud ta abikaasa Ingmariga jagada, kes lapse eest hoolitsema peab.    
Igatahes on Silval arenguruumi, et kujuneda köitvaks ja meeldejäävaks kangelannaks sest kui tegemist on esimese Silva Stökeli looga, siis on oodata järge. Kas ta ei võiks saada tiba positiivsemaks järgmistes lugudes, mis ehk ei puuduta nii otseselt teda. Kuigi pereprobleemide eest ei saa end peita töisesse tegevusse, vähemalt pikalt mitte. Need ei ole vastastikku asendatavad.
Raamat on tõeline nordic noir- nii palju õnnetuid ja masendunud tegelasi ühes loos. Silval on alati hirm millegi ees. Silva küsib endalt, kas seda nimetataksegi eluks.: „Kõik on , aga ei ole ka. Samahästi kui tal on kõik, ei ole tal mitte midagi. Hea karjäär, mees,
kena maja. Ja tühjus, meeletult suur, külm ja halvav mittemiski. Lõputu jääväli tema sees“. Jääväli tuletas meelde, et Silva ei salli suve, lk. 11: „Hommikud on lõikavalt valged, õhtuti imbub ebamäärane rõskus visalt läbi kõikide riidekihtide. Valgusmüra tapab ööd, heledus kumendab alati akna taga.“
Siinkohal ma mõtlesin, et see on skandinaavia krimkade pila, need seal kiruvad tavaliselt sügist ja talve.  
Ingmar on  elust tüdinud.
Miko Anderson vihkab oma elu.
Jne.jne, ma ei mäleta romaanist rõõmsat ja rahulolevat tegelast.

Kirjutasin, et hea krimka juurde kuuluvad põnevus, ootamatud pöörded tegevuses, enam-vähem realistlik lugu, veenvad tegelased ja sümpaatne uurija.
Enam vähem kõik nimetatu oma raamatus olemas, plusspunktid lisan kirjutamisoskuse eest- nauditav tekst.

Birk Rohelend
"Silva Stökeli lood
Sa pead suudlema Silvat"
Helios kirjastus 2016

271 lehekülge

7. aprill 2017

Fredrik Skagen "Head ööd, mu arm"

Algab lugu sellega, kuidas täiesti keskmine keskealine mitte kõige edukam  mees, ametilt klaverihäälestaja, Terje Lyngmo, solvub bensiinijaamas võõra kauni naise peale, kes tema tervitusele ei vasta ja võtab =varastab naise auto tagaistmelt  kalli kaamera. Terje kannab kaamerat kõikjal kaasas ja filmib – võib-olla võiks temast saada kuulus filmitegija.
Juhuslikult päikeseloojangut filmides jääb peale seik, kuidas kinnisvaramaakler Per Raglo tapab oma naise. Terje esimene sõit on politseimaja ette parklasse. Aga on õhtune aeg, uksed kinni ja mehele tuleb parem mõte. Ta näeb võimalust rikkaks saada ja siit saab alguse väljapressimine. Kuna mõlemad mehed on kuritegelikul teel algajad asjaarmastajad, siis teevad nad hulgaliselt vigu. Juhus ajab juhust taga ja veel mõni inimene sureb. Mingil hetkel jälitavad ja filmivad mehed teineteist.
Cherchez la femme! Kurja juureks on muidugi naised. Per Raglo abikaasa Karin ei tahtnud  last ja soovis lahutust, vaata, et ongi oma saatuses ise süüdi. Terje kallim Laila on andekas lauljanna, kes laulab nagu Dianne Reeves, aga moraalitu. Naine ei põrku tagasi kui raamatu lõpus saavad nad Terjega kohvritäie raha omanikeks. Per Raglo sekretär Hilfe Brundalen on külmavereline kullakaevaja.
Uurijad on raamatus tagaplaanil, nad teevad tasapisi oma tööd, aga lähtudes statistikast, et mõrvarit tuleb otsida eelkõige lähedaste inimeste ja pereliikmete hulgast, jõuavad nad sihile.
Raamat on kirjutatud võluva huumori ja kerge irooniaga, tegelased pisut karikatuursed.
Tegelaste (eba)jumal on  raha ja nii võib igaühest saada kurjategija või kuriteo kaasosaline. „Kui naine kaane üles tõstis ja hetk hiljem ahhetas, ei suutnud Terje pisaraid tagasi hoida, armetu tundeinimene nagu ta oli.“ Nii kõlab raamatu lõpulause.
Tegevus toimub mõnusas väikelinnas Trondheimis. Raamatus viidataks kahele Trondheimis sündinud Norra tuntud kunstnikule. :

Håkon Gullvågi töö.





















Håkon Blekeni töö.


Autor on  Norra tuntud krimikirjanik, sündinud 1936.aastal.
Fredrik Skagen esines Tallinna kirjandusmessil HeadRead 7. mail 2010.






2010.aastal ilmus ka Enno Turmeni http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/enno-turmen-13-vii-1944-18-xi-2014/   tõlkes raamat.

Terje Lyngmo armastab džässi ja plaatidest, mida ta raamatus kuulab,  saaks korraliku plaadikogu koostada. Aga kuulan siin Dianne Reevest, kelle kontsert ootab mind ees 27. aprillil 2017 Nordea kontserdimajas.

Pärast mitmeid uuema aja krimkasid nagu „Mustad vesiroosid“ ja „Seitsemes laps“ oli Fred Skageni „Head ööd, mu arm“ kerge, meelelahutuslik ja põnev lugemine.

Fredrik Skagen
"Head ööd, mu arm"
Põhjamaade põnevik
NyNorden 2010
Tõlkinud Enno Turmen

337 lehekülge.

6. aprill 2017

"Figaro pulm" Estonias

Wolfgang Amadeus Mozarti koomiline ooper
„Figaro pulm“
Lorenzo da Ponte libreto Pierre-Augustin Beaumarchais’ näidendi „Pöörane päev ehk Figaro pulm“ ainetel
Maailmaesietendus 1. mail 1786 Viini Burgtheateris
Esietendus Rahvusooperis Estonia 03. veebruaril 2017.

Dirigent: Lauri Sirp
Lavastaja:  Marco Gandini (Itaalia)
Dekoratsioonikunstnikud: Maria Rossi Franchi (Itaalia), Andrea Tocchio (Itaalia)
Kostüümikunstnik: Simona Morresi (Itaalia)
Valguskunstnik: Rasmus Rembel

Osatäitjad:
Rene Soom- Figaro, krahv Almaviva kammerteener.
Elina Shimkus(Läti)- Susanna, krahvinna Almaviva toatüdruk.
Jevgenia Sotnikova (Baieri Riigiooper) – krahvinna Rosina Almaviva.
Rauno Elp- krahv Almaviva.
Helen Lokuta- Cherubino, krahvi paaz.
Priit Volmer- doktorBartolo.
Mart Madiste- muusikaõpetaja Basilio.
Triin Ella- Marcellina, doktor Bartolo majapidajanna.
Kadri Kipper- Barbarina, Susanna nõbu, Antonio tütar.
Mati Vaikmaa-Antonio, aednik.
Jaak Jõekallas- Don Curzio, advokaat.

"Estonia" Figaro Rene Soom:

Figaro on Prantsuse näitekirjaniku Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais' kolme Figaro-näidendi peategelane. Näidendite põhjal on kirjutatud kaks ooperit, kus peategelaseks Figaro: Mozarti ooper "Figaro pulm" ja  Rossini "Sevilla habeme-ajaja". Mozarti ooperile kirjutas libreto tema lemmiklibretist Lorenzo da Ponte, kes kirjutas libreto ka ooperitele „Don Giovanni“ ja „Così fan tutte“.  
Mozarti „Figaro pulm“ oli algusest saati väga populaarne. Publik nõudis nii sagedast kordamist, et pärast kolmandat etendust lubas keiser korrata vaid aariaid, selleks et etendust mitte lõpmatuseni venitada.

„Estonias“ on 2017. a „Figaro pulm“ ooperi viies lavastus. Olen näinud ka 1996.a  Roman Baskini lavastust ja 1989.a Neeme Kuninga lavastust. Paar aastat tagasi käisin Läti Riiklikus ooperiteatris lätlaste „Figaro pulma“ vaatamas.
Mozarti muusika on särav ja elurõõmust pulbitsev, seda võib lõpmatuseni kuulata. Või nagu minu abikaasa ütles vastuseks skeptikute arvamusele, et ta nii tihti ooperis „peab“ käima: „Ooperis ei ole süžee oluline, ainult muusika.“

Mina seekord pühendusingi kuulamisele. Nähtud etenduses laulsid kaks suurepärast külalissolisti: Elina Shimkus ja Jevgenia Sotnikova.

Elina Shimkus on VII Klaudia Taevi nim. konkursi laureaat 2011 aastast. Lisaks säravale ja kõrgele sopranile on lauljal väga hea välimus ja ta sobib Susanna rolli  suurepäraselt. Kauneim ja parim Susanna, keda olen näinud.









Jevgenia Sotnikova , Baieri Riigiooperi solist on Rimski-Korsakovi nimelise Peterburi Riikliku Konservatooriumi kasvandik. 2014.a. laulis ta „Estonia“ Rimski-Korsakovi ooperi «Snegurotška kontsertetenduses. Sügav ja salapärane hääl.
  








„Figaro pulm“ ei ole üles ehitatud pikkade ja säravate aariate ümber vaid siin on oluline ansamblilaul: rohkearvulised kvartetid ja tertsetid. On siiski ka kauneid aariaid, millest enimtuntud Figaro aaria kõrval on minu lemmik krahvinna aaria „Dove sono“.
Laulab Renee Fleming. Ja kui kaunid kostüümid!



Kui mind ooperi juures miski häiris, siis oli see lavakujundus. Mulle meeldib kui Mozarti oopereid etendatakse ajastutruudes kostüümides ja vastava lavakujunduse ning rikkaliku butafooriaga. Olen näinud mõlemaid variante ja kindlalt kaldub vaekauss n.ö. kostüümidraama poole. Täiesti arusaamatuks jäi, miks pidi tegevus toimuma kaldlaval, iseenesest tõmbas liikumine kaldlaval enesele tähelepanu ja pani mõtlema- miks.

5. aprill 2017

Jon Fosse "Triloogia"


Jon Fosse „Triloogia“ on autori kolmas eesti keeles ilmunud romaan ja esimene, mida lugesin. Fosse „See on Ales“ on juba ammu mu lugemisnimekirjas, kuid tõenäoliselt ei jätku järelejäänud elust, et kõik nimekirja raamatud läbi lugeda, uusi tuleb aina peale. „Triloogia“ eest sai autor Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna 2015.aastal. Samal aastal oli näiteks nomineeritud ka  Soome kirjanik Hannu Raittala- mulle meeldinud „Canal Crande“ autor.
Jon Fosselt on ilmunud üle 40 näidendi, millest kuut on mängitud ka Eestis ja ühtegi neist ei ole ma näinud.

„Triloogia“ meeldis mulle, nautisin autori stiili. Lugu on üleskirjutatud nagu  teadvuse vool. Autor kasutab vähe ja lihtsaid sõnu, nii nagu on lihtsad tema tegelasedki- väikese Norra kaluriküla elanikud.
Lugemine on nagu lainetel kõikumine- tabad rütmi  ja sõidad lainetel.
Tulemuseks on maagiline raamat. Veel maagilisem on tulemus kui mõni leht endale ette lugeda.

Stiilinäide:
Lk. 34 „Ja isa Sigvald ütles, et kui  see on nii, et temast endast on pillimees saanud ja ta on tahtnud pillimees olla, siis küllap nii on see pidanud olema, ja ta mängis ju ka tõesti  nii hästi, et tema pillimängu järgi otsustades  võis teda valmis pillimeheks pidada ja kui keegi juba on pillimees, siis pidi ta ka ju elama kui pillimees, selle vastu ei saanud, ja pojast saab samuti pillimees, ja siin ei olnud midagi imeks panna, sest nii tema isa, vana Asle, kui ka vanaisa, vana Sigvald, olid samuti pillimehed, küllap oli see suguvõsa viga, ehkki pillimeheks olemist sai võtta ka kui õnnetut ettemääratust, võib-olla hoopis sedasi, jah, ütles isa Sigvald, aga kui sa oled pillimees, jah, siis sa oled pillimees, ennekõike seda, ja sinna pole midagi parata, sedasi, jah, nii ta arvab, ütles isa Sigvald, ja kui talt küsiti, et mida see tähendab, siis vastas ta, et küllap on sel tegemist kurbusega, kurbusega  kellegi  pärast, või lihtsalt kurbusega, ja mänguga saab kurbust leevendada ja saab tiivad, ja lendamine võib üle minna rõõmuks ja õnneks, seepärast oligi vaja mängida, seepärast pidi tema mängima, ja natuke kurbust pidi küll igaühes olema, ja seepärast meeldis tema mäng nii paljudele, eks see nii oli, sest mäng tõstis ju olemise õhku ja viis selle kõrgustesse….
Ei lõpe lause, teist sama palju veel
Ja lõpeb lk. 35 „….. pillimehe saatuse kohta ei pärita, aga kel varandust polnud see pidi vaatama, kuidas jumalalt saadud annetega toime tulla, nii see oli, niisugune oli elu“
Siin võiks lause lõppeda ,aga punkte kirjanik ei kasuta.

Raamatu tegevus toimub karmis ja ürgses Norra kalurikülas.
Tutvustusest:
Triloogia” koosneb kolmest üksteisel põhinevast lühiromaanist. „Unetu” jutustab kahest noorest inimesest, Aslest ja Alidast, kes kiinduvad teineteisesse juba esimesel kohtumisel ja kasvavad lahutamatult kokku. Ent eelnevate kohutavate sündmuste vari mõjutab edaspidi pöördumatult nende saatust. „Olavi unenäod” jätkab Asle ja Alida lugu, ent nüüd kannavad nad nimesid Olav ja Åsta. „Õhtuväsimus” on vana naise, Alida tagasivaade elule. Müstiline ja tõlgendusterohke. Hümn Armastusele.

Raamat on karm: vägivaldsed surmad, nälg, meeleheide, karm loodus ja lootusetus. Selle taustal Asle ja Alida liigutav armastuslugu.  Last ootav Alida põgeneb koos oma armsama Alidaga kodunt. Uues kohas otsivad nad sooja tuba, kus Alida saaks sünnitada, sarnaneb Maarja ja Joosepi loole piiblist.
Sel teekonnal kodunt uude kohta pani Asle pani toime kolm mõrva, kuid süüd noored ei tunne. Teises loos elavad noored armastuses uute nimedega jälle uues kohas. Asle sõidab linna, et osta Alidale sõrmus, et nende kooselu oleks rohkem abielu moodi. Linnas tunneb üks vanamees Asle ära ja ta hukatakse. Kolmandas loos võtab Alida tütar oma vanemate loo kokku.
Lugedes tabasin end tihti mõttelt, et mis juhtub siin päriselt ja mis toimub tegelaste mõtetes või unenägudes. Aru täpselt ei saanud, aga see ei vähendanud lugemis naudingut.

Raamatus on piisavalt nordic noir-i  ja see võiks olla arhailine kriminaalromaan, kuid on raamat on armastusest ja süüst. Eelkõige siiski armastusest.
Jon Fosse
„Triloogia.
Unetu.
Olavi unenäod.
Õhtuväsimus.“
Põhjamaade romaan
Norra keelest tõlkinud Eha väin
Eesti Raamat 2017

158 lehekülge.

3. aprill 2017

W.G.Sebald "Pärast loodust"

W.G. Sebald
„Pärast loodust
Elementaarluuletus“
Eesti keele sihtasutus 2016
Saksa keelest tõlkindu Mati Sirkel.
92 lehekülge

Kaanel Düreri Melancolia“












Sebald on üks mu  vaieldamatu lemmikkirjanik, olen tema raamatud kodusele raamaturiiulile kogunud lootuses neid taaslugeda.
Mulle meeldib autorile omane tihe ja informatiivne tekst ja kirjutamise stiil. Tekstialuseid märkusi lugemata ja internetis surfamata ei ole võimalik Sebaldit lugeda. Ka meeldib mulle saksa kultuuriruum, kust algallikaid enamasti tuleb otsida. Siiski on mu lemmik Sebaldi raamatute hulgas "Saturni rõngad. Inglise palverännak".

Lk. 24
„Looduse ainuke eesmärk on järele proovida,
kui kaugele ta veel minna saab, võrsumine,
edasitriivimine ja sigimine,
ka meis ja meie läbi ja meie peadest tärganud
masinate läbi üheainsamas pahmas koos,
sellal kui meie taga langetavad haljad puud
juba lehti ja, nagu Grünewaldi maalidel tihti näha,
kõrguvad raaguspäi taevasse,
surnud oksi katmas sammaljalt alla tilkuv substants.
See must lind, kes toob pühale Antoniusele
tema kõrbepaika noka otsas leiba,
on võib-olla see meile ikka lähemale lendav
klaasist südamega lind, kelle kohta
üks teine viimsete päevad pühamees kuulutab,
et ta situb merre, nii et meri keeb tühjaks, et
maa vangub ja suur raudtorniga linn
seisab tules,
paavst kükitab paadis,
ja tuleb pimedus, ja
seal, kuhu langeb must kast,
katab maad kollane
ja hall tolm.

*Saksa renessansi maalikunstnik ja graafik Matthias Grünewald (1470. ja 1480. aasta vahel – 1528. ja 1530. aasta vahel), Isenheimi altarimaali autor.