30. aprill 2015

Ilona Boniwell. Positiivne psühholoogia.



Ilona Boniwell
„Positiivne psühholoogia.
Tõhusa toimimise põhitõed.“
Äripäev 2014
Tõlkija Tiiu Kraut.
Konsultandid Mare Pork, Lauri Koobas, Kaisa –Kitri Niit.







Nauditav raamat psühholoogiahuvilisele. Kõigest 207. leheküljel on laiaulatuslik ülevaade positiivsest  psühholoogiast.  Arvestada tuleb muidugi, et nii mõnedki esitatud teooriad võivad olla kolikambrisse kolinud ja uutega asendunud. Raamatu esmatrükk ilmus 2006.a.  2008 a. teine ja parandatud trükk . Eesti keelde  tõlgiti 2014 aastal. Paljud  viited ja tsitaadid on pärit 1970 - 2000  aastal ilmunud raamatutest. Küllap on positiivne psühholoogia teadusena edasi arenenud ja raamat võib-olla veidi „ajalooline ülevaade“. Möönan aga, et tegemist on populaarteadusliku raamatuga, millest minusugusele diletandile peaks piisama. Selleks et teadusega sammu pidada, tuleks  lugeda inglise keeles "The Journal of Positive Psychology". 
Raamat on kirjutatud lihtsalt ja arusaadavalt, sooja huumoriga. Autor mõjub mõnusalt ja sõbralikult.

Kohtasin raamatu lehtedel  viiteid mitmetele autoritele, kelle raamatuid olen lugenud: Martin Seligman, Erich  Fromm, Abraham Maslow, Daniel Kahneman, Alain de Botton ja Mihaly Csikszentmihalyi .
Autor soovitab viimase nime suhtes esitada endale grammatiline väljakutse, kirjutada paberile nimi Csikszentmihalyi, vaadata seda 10 sekundit, katta nimi kinni ja püüda seda mälu järgi kirjutada. Mina 10 sekundi pärast suutsin kirjutada, aga pool tundi hiljem enam mitte.
Csikszentmihalyi  eesti keeles ilmunud raamatus “Kulgemine. Optimaalse kogemuse psühholoogia" annab autor nõuandeid selle kohta, mis teeb elu nautimisväärseks.
Kulgemist on kogenud tõenäoliselt igaüks. Meenutagem vaid  mõnd hetke elus, kui on tegevusse nii süüvitud, et ülejäänud maailma, aeg ja koht kadusid, mõtted ei uidanud ringi. Ja sellise tegevuse lõpus ei tunta väsimust vaid mõnusat rahulolu. See ei ole millegi automaatne tegemine vaid vastupidi, millegi tegemine äärmiselt keskendunult, oma tegevusega ühtesulamine.

Boniwelli raamat on ideaalne sissejuhatus neile, kes minu poolt viidatud eesti keeles ilmunud raamatuid läbi lugeda ei soovi, kuid tahavad rohkem teada positiivsest  psühholoogiast.

Raamatu lõpus on allikate loetelu, milles 20. leheküljel on viidatud erinevate autorite teostele. Kui midagi raamatule ette heita, siis oleks veel parem olnud kui viidatud oleks ka autorite eesti keeles ilmunud raamatud, näputäis neid ongi.

Raamatus on ka hulgaliselt praktilisi näpunäited kastides esile tõstetud  nagu näiteks järgnev lk. 39. Nii sobib raamat ka eneseabi käsiraamatuks neile, kes igast raamatust õpetust otsivad.
Pessimistlike seletuste üle arutledes…
…. Küsige endalt, milliseid tõendeid teil oma uskumuste kohta on. Proovige otsida läbikukkumisele alternatiivne selgitus. Isegi kui te ei pea võimalikuks optimistliku seletusviisi kohaldamist, kaaluge, millised võivad olla konkreetse läbikukkumise järelmõjud? Kas olukord on tõesti nii katastroofiline?  Kui te ei suuda otsustada, kumb seletusviis on põhjendatum, siis mõelge, kumb neist on teile kasulikum teie enda meeleolu seisukohast (Carr, A.2004)

Minu nipp negatiivsete kogemustega toimetulekuks on küsida endalt, mis on kõige hullem mis minuga juhtuda võib ja kui see on selge, siis küsida kas see ongi hull ja konstateerida , et igaviku seisukohalt ei ole sellel mingit tähtsust. Kui nii õnnestub negatiivne situatsioon kergemini läbi elada, on hea. Välistada negatiivseid situatsioone täielikult ei saa ja see ei olegi vajalik.

Raamat oli huvitav lugeda algusest lõpuni. Näiteks peatükk  „Õnn ja subjektiivne heaolu“.
Psühholoogias peetakse suuri vaidlusi teemal, kas õnne saab mõõta ja hinnata. Mõned leiavad, et õnne ei saa mõõta, sest mitte ühtegi ilmselget käitumismalli ei saa kindlalt õnnetundega seostada. Kuid näiteks Nobeli preemia laureaat Daniel Kahneman väidab, et õnne saab objektiivselt mõõta, määrates inimese aja jooksul ilmnenud meeleolude keskmise.
Õnne valemi pakkus välja ka Martin Seligman. Tema raamatust „Ehe õnn“ olen blogis juba kirjutanud.
Õnne üks komponente on eluga rahulolu e. heaolu. Autor kirjutab hedonistliku ja eudaimonistliku heaolu käsitlusest.  Hedonismi pole tarvis seletada. Eadaimonistlik käsitlus  lähtub kreeka keelsest sõnast daimon, mis viitab iga üksikisiku potentsiaalidele, mille täitmine viib suurima eneseteostuseni.  Jõupingutused selle nimel, et elada kooskõlas oma daimoniga ning kompetentsus selle ja inimese elutegevuse vahel viivadki eudaimoonia kogemiseni.
Eudaimonistliku heaolu mudelit edasi arendades jõudsid autorid  selliste kategooriateni, mis on vajalikud heaoluks: enese aktsepteerimine ja positiivselt hindamine, isiklik areng, elu eesmärgipärasus, head suhted teistega, iseseisvus s.o. võime kontrollida ja kujundada oma elu sõltumatult.

Huvitav oli peatükk ajaperspektiivist inimeste elus. Kas keskenduda olevikule nagu siin ja praegu, elada magusates minevikumälestustes või suurepärase tuleviku unistustes.
Uuringud, millele autor viitab lk. 101 on näidanud, et vastupidi ootustele ei paista tulevikuperspektiivil olevat heaoluga mingit seost, samal ajal kui hedonistlikul olevikuorientatsioonil on väga tagasihoidlik seos rahuloluga kuid  parem suhe positiivsete emotsioonidega . Kõige enam heaolu soodustavaks ajaperspektiiviks  osutus positiivne minevikuorientatsioon. Positiivse minevikuorientatsiooniga inimestel on kõige kõrgem enesehinnang ja nad on rahul nii oma mineviku kui ka olevikuga. Kuid ka sellel oma puudused: liigne konservatiivsus ja ettevaatlikkus, vastumeelsus muudatuste ja uute elamuste ees, tung oma status quo säilitamisele.

Kas selle pärast ongi vanemad inimesed õnnelikud ? Lehest lugesin, et Ameerikas tehti  suuremahulise küsitlusega kindlaks, et inimene on kõige õnnelikum 85. aastaselt. USAs viidi läbi telefoniküsitlus, kus osales 340 000 inimest. Selle tulemused näitasid, et kuigi õnn paistab kuni 50. eluaastani vähenevat, siis pärast seda vanust tundub kõik taas ülesmäge minevat.

Boniwell oma raamatus küsib hästi: kas minevikuperspektiivi arendamine on parim, mida inimene teha saab ja pakub tasakaalustatud  ajaperspektiivi: kõrged tulemused tulevikuperspektiivi osas, positiivne mineviku perspektiiv, keskmine või alla selle tulemus hedonistliku olevikuperspektiivi skaalal ning madalad tulemused negatiivse minevikuperspektiivi skaalal.
Ehk lihtsalt öeldes: head mälestused minevikust, olevikus  kõik korras, kuid mitte liialt nautlemist, kõrged ootused tulevikule.

Raamatust saab teada, mis on Berliini elutarkuse paradigma.
On viis kriteeriumi, mida peetakse elutarkuse jaoks hädavajalikuks:
·        
Põhjalik faktiline teadmine elu pragmaatilistest aspektidest e. faktidest.
·         Põhjalikud teadmised, kuidas nende pragmaatiliste aspektidega toime tulla - oskus langetada otsuseid ja lahendada konflikte;
·         Teadmised paljudest eluvaldkondadest ja kontekstidest, kaasa arvatud inimene ise, perekond, töökoht, nende omavaheliste suhete ja selle mõistmine, kuidas need suhted vastastikku mõjuvad.
·         Veendumuste ja väärtushinnangute erinevuste tunnustamine ning nende sallimine;
·         Määramatuse tunnistamine ja mitmetähenduslikkusega leppimine aktsepteerides tõsiasja, et inimteadmistel on piirid ja me ei saa kunagi sajaprotsendise täpsusega ennustada, mis tulevikus juhtub.

Võiksin nimetada mitmeid inimesi elutarkadeks aga mitmetel neist üks oluline puudujääk, puudub veendumuste ja väärtushinnangute erinevuste tunnustamine ning nende sallimine;

Huvitav peatükk ka „ Valikuvabadus ja kuidas sellega toime tulla“.
Autor tsiteerib kedagi Tofflerit, kes 1970.aastal kirjutas:
„See, kas inimene on valmis toime tulema talle pakutavate materiaalsete ja kultuuriliste kaupade suurenenud valikuga, on siiski hoopis teine küsimus. Sest kord jõuab kätte aeg, kui valikuvõimalus ei mõju inimesele mitte vabastavalt, vaid osutub nii keeruliseks, raskeks ja kulukaks, et avaldab hoopid vastupidist mõju. Üsna varsi on tulemas aeg, kus valikuvõimalusest saab valikute üleküllus ja vabadusest saab vabaduse puudumine.“
Nüüd on see käes, olen küll vahest vihastanud valikute ülekülluse üle, mõnikord on lihtsam pimesi valida, jääb ajakulu ära.

Seesama Toffler oma raamatus „Tulevikušokk“ pakub välja mitu  toimetuleku-meetodit.  Ega jalgratast ei leiutata, ikka need meetodid, mida inimesed alateadlikult kasutavad. Näiteks „me võime säilitada pikaajalised suhted materiaalse keskkonna objektidega ning luua stabiilsed suhted.“ Ehk: me jääme truuks oma asjadele ning suhetele.

Lk.136 on tabel võimete ja vooruste kohta.

Loomulikult on peatükk Armastusest, armastuse mudelitest ja armastuse stiilidest.
Armastusest ajas. John ja Julia Gottman lõid teooria nimega „Apokalüpsise neli ratsameest“, mis võimaldavad neil 90% tõenäosusega ennustada , kas abielupaar on teel lahutuse suunas või ei: kriitika; põlgus; kaitseseisund; blokeerimine.

Viimastes peatükkides positiivse psühholoogia arengusuunad, voorused ja puudused.
Ja siit tahaks refereerida lk. 201 Positivism kui  ühiskondlik surve.
Positiivse psühholoogia liikumise kõrvalmõju on, et ebasoodsate olude ohvriks langenud inimesi ja teisi kannatajaid peetakse ise oma hädade põhjustajaks. Kui sellised inimesed ei suuda näidata välja piisavalt optimismi, võimeid, voorusi ja tahtejõudu, peetakse seda nende endi süüks. Positiivse suhtumise türannia võib paradoksaalsel kombel vähendada subjektiivset heaolu, sedasama, mille suurendamiseks ta on loodud.  

Seega jõuan algusesse, negatiivsus ja positiivsus on teineteisele vajalikud vastandid. On õigus olla kurb ja õnnetu. Ja ei tasu uurimusi ning teooriaid liiga tõsiselt võtta. Võib täheldada, et need on muutuvad. Tuleb elada elutarkusele tuginedes oma elu, tunda end hästi, teadmata midagi positiivsest psühholoogiast.

Aga raamatut oli väga huvitav lugeda. Muusikaliselt illustreerin hedonistliku õnnekäsitlusega. Väga hea duett!




Selle kuu luuletus

Kaevasin välja oma Lõuna-Eesti juured.

Artur Adson
Oll varajane kevväi.

Kui havve’ mõrran, aeli müüda osse
tuul. Lumi abras: raud, mis söönü rosse.
Oll varajane kevväi.

Teid edimätsi rajama koon tõtlimi
-ei mäleta, mis tõine tõisel ütlimi-,
sääl äkki, uutmata, Sa naarma pahvatit,
ma saisma jäi: mu imelikult jahmatit-

kuis oless lindu nõsnu nigu noole’
parv tirke Sinu rinnast taiva poole,
kõik mõtsa oless siivalöögi’ täutnü
ja kaonu kui kaar, mis välk om läutnü.

Kui havve’mõrran, aeli müüda osse
tuul. Lumi abras: raud, mis söönü rosse.

Oll varajane kevväi.

28. aprill 2015

Jaana Davidjants "Minu Berliin".

Jaana Davidjants
„Minu Berliin.
Pidu kunstnike Paabelis.“
Petrone Print 2014
298 lehekülge.








Raamat kuulub minu Berliini reisipaketti.

Olen Berliinis käinud, toona oli hotell Kurfürstendammi lähedal Gedächtniskirche juures ja siis sai rohkem n.ö. vanas Lääne-Berliinis kolatud.  
Saabuva maikuu reisil asub hotell Alexanderplatzil  ning plaan on ringi vaadata vanas Ida-Berliinis.  








Jaana Davidjantsi kirjeldused elust Kreuzbergis on üsna värvikad. Pärast lugemist mõtlesin, et kas ma ikka olen nii julge ja ida poole üksi kõndima lähen. Loodan siiski, et ehk sõidab mõni turistidele mõeldud bussituur ka sealt läbi.

Raamat jutustab  noorte kunstnike elust Berliinis. Muidu ma noorte kunstiinimestega kokku ei puutu, nii et oli huvitav lugeda.

Üks raamat on mu Berliini reisipaketis veel. Döblini „Alexanderplatz“. Alustan juba teist korda, pole kindel, et ka seekord lõpuni jõuan.
Illustratsiooniks riputan siia oma lemmikpoliitiku pintsakud.




26. aprill 2015

Minu selle kevade aiaraamatud.

Kevad on saabunud ning töövälisel ajal on raskuskese kandunud ilukirjanduse lugemiselt ja kultuuriüritustele sõitmiselt aiatöödele.
Juba 25 aastat oma praeguses kodus elades mõtlen, et kui pensionile jään, teen aia päris korda- selliseks nagu aiad ajakirjades. Aga pensionile ei ole jäänud ja aed on nn. laisa inimese aed. Mõnel aastal on aiapisik suuremal  määral kallal, teisel aastal võtan lõdvemalt. Tänavu on aiapisikuga nakkus üsna tõsine tänu eelmisel aastal Saaremaal külastatud Heli Kuuse aiale. Mulle meeldivad aiad, kus kõik, mis kasvab, ka suhu pista kõlbab.

Sellel kevadel ostsin endale sellised aiaraamatud:
„Kodune mahepõllundus.“
Autorid: Katrin Uurman, Tairi Albert ja Kaire Talviste
Kirjatus Pegasus 2014

Selle raamatu vastu tekkis huvi kui lugesin Aidi Valliku blogi. Eelmisel suvel jagas ta muljeid permakultuuri viljelemisest. Otsisin, mis eesti keeles permakultuurist kirjutatud ja leidsin selle raamatu.
Väga kasulik raamat. Nagu ikka aiandusraamatutes on peatükid: aia planeerimine; külvamine ja taimede hooldus; puud põõsad ja marjad. Näiteks aia rajamise peatükis väetiste all sõnniku, sõnnikuleotise, komposti, taimeleotiste, bioväetiste, maheväetiste, mereadru ja haljasväetiste kasutamisest. Ja mis juhtub kui väetamine üldse unarusse jätta.
Lisaks ülevaade Lilleoru permakultuuri viljelemist ja maheaednike tegemistest mujal Eestis. Huvitavad oli kuhikpeenrad, teen endale ka.
Kogu jutt liigendatult, lühidalt, kuid siiski piisavalt.  Nutikalt vormistatud  raamat, kastikestes eri värvidega esile tõstetud „Hea teada“ ja „Pane tähele“.

Mulle ei meeldi  oma väikesel köögiviljalapil käpuli käia ja põlvitada, seetõttu äratasid mahepõllunduse raamatus huvi tõstetud peenrad.
Kuna sellest oli kirjutatud lühidalt, otsisin põhjalikumat käsitlust ja leidsin sellise raamatu:
„Ruutaiandus.
Rikkalik saak väikeselt pinnalt.“
Anne-Marie Nageleisen
Saksa keelst tõlkindu Moonika Reedik
Kirjastus Varrak  2015








Tänu sellele raamatule avaneb mu köögiviljalapil nüüd selline pilt:


Mitmeti kasulik.
·         Ma ei pea enam  põlvitama vaid istun kasti serval.  Järele proovitud, eile tegin esimese  külvi salatite kasti.
·         Külvid on kaitstud koerte eest.
Pildil vasakul on näha uus kasvuhoone, mille tellisin just eelmisel suvel Heili Kuuse aeda külastades. Sel kevadel valmis, abikaasa ja laste ühise töö tulemusel. Kasvuhoones on praegu ainult minu lugemislaud ja tool.

„Aiast siin- ja sealpool aknalauda.
Nõuandeid taimekasvatajale läbi aasta.“
Eneli Käger
Kirjastus Varrak  2015
Selles raamatus on juttu nii  toa- kui ka aiataimedest. Põhjalikud tabelid ja värvipildid. Sirvinud olen ning kasulikke teadmisi  saanud. Puudust tunnen liigendatusest nagu mahepõllunduse raamatus, tähestikuline loend raamatu lõpus tuleks ka kasuks. Tänapäeval ei kärsi ju pikka liigendamata teksti lugeda.



Aed annab mulle asendamatu võimaluse lõõgastuda pärast päevatööd. Olen märganud, et isegi kepikõndi tehes või joostes vallutavad mind mõtetes tööprobleemid. Aiatöid tehes olen siin ja praegu.
Kuid aiatööd tehes ei koge tunnet, et nüüd teen ja nii jääbki. Alles augustis on tulemuste nautimise aeg, saak hakkab valmima ja umbrohi ei tülita nii hoogsalt. Igatsen midagi lõpetatut. Meenuvad aiad Hiinas: kivid, rohelised taimed ja vesi ning aia lõputult uuenevad vaated. 

Kuulsin poole kõrvaga kui aiasaates tutvustati Hollandi (?) aeda, mis oli üles ehitatud nagu maja erinevate tubadega. Idee hakkas huvitama. Aed kui eluruum, maja erinevate tubadega. Kui pensionile jään, teen ära.

23. aprill 2015

Anna Jansson "Ulm sinu eksitas ära"

Anna Jansson
„Ulm sinu eksitas ära.
Rootsi keelest tõlkinud Riina Jesmin.
Sari „Mirabilia“ 2015
254 lehekülge












Motoks Rootsi poeedi Nils Ferlini luuletus Ene Mäe tõlkes:
„Eksinud.
Päike loojub ja kuu tõuseb külm,
ulm sinu eksitas ära.
Piibelehiste aastate ulm
aina meid eksitas ära.
Ohakaradu ja kõrbenud maad
räbaldund saapais nüüd tallata saad.
Piibelehiste aastate ulm
su kaugele eksitas ära. „

Maagiline sissejuhatus. Samuti on maagiline tutvustuses viide vanale Gotlandi müüdile merineitsist, noorest naisest, kes oma pulmaööl uppus ja sellest ajast alates ei saa rahu ja püüab mehi sügavikku meelitada.

Lugu ise maagiline ei ole, kuid on üle hulga aja väga põnev kriminaalromaan. Kusagil 100. leheküljel märkasin, et mul pole veel mitte ühtegi tõsiselt võetavat kahtlusalust. Umbes 100 lehte enne lõppu sain kahtlusaluse, kes lõpuks ka süüdi osutus. Olin endaga rahul.

Hästi kirjutatud, parajal määral vihjeid. Huvitavad tegelased ja neist tulenevad kõrvalteemad: hüpohondrik, uneskõndija arst, medõde, kellel suhe patsiendiga ja mitmed teised.  Olulise kõrvalteemana vägagi aktuaalne privaatsuse kaitse ja turvalisus interneti ja ID ajastul. Kui avalik, jälgitav ja haavatav on inimene.

Sümpaatne naisuurija Maria Wern, kelle tegelaskuju tundus mulle küll poolik. Tõenäoliselt selle tõttu, et see on Anna Janssoni üheteistkümnes  Maria Werni raamat, eesti keeles esimene.

Guugeldades leidsin, et 1958.aastal Visbys sündinud Anna Jansson on meditsiinilise haridusega. Sellest siis  ka raamatus tegelaste hulgas mitmeid meedikuid ja kõrvalepõiked meditsiini.  Kirjutama hakkas  Anna Jansson  alles 1997.aastal, esialgu lasteraamatuid ja kirjutisi  meditsiinieetikast . Esimene Maria Werni raamat ilmus 2000. aastal, käesolev 2010. Anna Janssoni lasteraamatute tegelane muuseas on Emil Wern, Maria Werni poeg.





Anna Jannsoni Maria Weni raamatute järgi on Rootsis ülesvõetud teleseriaal, kus peategelast mängib  Eva Röse.











Nils Ferlini  luuleraamat on raamatukogus olemas, peaks lugema.









Raamatus on tunda, et autor tunneb ja armastab Gotlandi.  Kuna ma pole Gotlandil käinud, tekkis kohe huvi ja kiikasin reisibüroode reisikalendreid. Veel jõuaks ka sel suvel. 
Kaunis Gotlandi loodus ja filmimuusika Magnus Strömbergilt:
.

Krimisõpradele vägagi soovitan seda raamatut.

22. aprill 2015

Raamatud ,mille tegevus toimub psühhiaatriahaiglas…

 …või siis hullumajas.

Olen temaatiline lugeja. Vanades lugemispäevikutes sobrades leidsin mitmeid nimistuid: raamatud Veneetsiast; Jaapani kirjanikud; ilukirjandus toiduretseptidega; raamatud, mille tegevus toimub psühhiaatriahaiglas või hullumajas.

Selles viimatinimetatud  nimistus on mul sellised raamatud:
1.    K.Kesey „Lendas üle käopesa“.
2.    T. L.de Tena „Jumala käega kõverdatud read“.
3.    J.Köler „Nietzshe viimane unenägu“.
4.    P. Coelho „Veronika otsustas surra“.
5.    P.Sayer „Hullumeelsuse mõnud“.
6.    E. M. Gudmundsson „Ilmamaa inglid“.
7.    D. M. Thomas „Valge hotell“.
8.    E. M. Remarque  „Must obelisk“.
9.    F. S. Fitzgerald “Sume on öö“.
11. V. Pelevin "Tšapajev ja Pustota"
13. S. Plath "Klaaskuppel"
14. E.Vetemaa "Möbiuse leht".
16. P. Conroy „Tõusude ja mõõnade prints“.
19. F. Dürrenmat "Füüsikud".
23. Brewer "K-PAX".
24. Dale Wassermann "Lendas üle käopesa".
25. R. Kaugver “ Jumalat ei ole kodus".

Eriti meeldejäävad ja elamuslikud, mis praegugi hästi meeles, olid „Lendas üle käopesa“, P. Sayer „Hullumeelsuse mõnud“ ja T. L.de Tena „Jumala käega kõverdatud read“.

Eile  lõpetasin taas  ühe sellise raamatu.
Calia Reed
„Haruta mind lahti“
Kirjastus „Kunst“ 2015
Tõlkis Kairi Prints.

Väga mitmekihiline raamat, ühtaegu kirglik armastusromaan, psühholoogiline romaan, kriminaalsete sugemetega põnevik. Minu jaoks need kihid ei ühildunud ja raamatu lõpp oli ootamatu ning ebaloogiline. Nii ootamatu, et tekkis soov uuesti lugeda, jälgida stseene ja sündmuste arengut, et leida mingeidki märke ja loogikat.


Uuesti siiski ei lugenud ega sirvinud, sest mulle see raamat ei meeldinud.
Romaani tutvustatakse  kui psühholoogilist põnevikku. Minu jaoks oli psühholoogiat vähe ja ebausutavalt, põnevust vähe ning emotsionaalselt ei suutnud ma peategelasele kaasa elada.
Eelmises ülevaates Wassmo raamatu kohta märkisin, kui delikaatselt, aga samas millise mõjuvusega käsitles Wassmo laste väärkohtlemist perekonnas, siis Calia Readi raamatus häiris mind intsesti üksikasjalik kirjeldus. Usun siiski ,et ka nii valusast teemast saab kirjutada teisiti. Isegi siis kui peategelane on kahestunud isik ja üks kahestunud poolest vaatab pealt, mis teisega juhtub.

Tundsin huvi ka autori Calia Read’ vastu. Edukas noor autor üllitas hiljuti oma teise raamatu. Aadressil "http://caliareadsandwrites.blogspot.com/ 
saab jälgida tema blogi.  Blogis aadressil    saab lugeda intervjuud Calia Read'ga 

Tõenäoliselt valisin mina endale lugemiseks vale raamatu 60+ eas.
Olen kindel, et sellel raamatul saab olema lai lugejaskond ning kindel austajate ring.


20. aprill 2015

Herbjørg Wassmo "Need silmapilgud"

Herbjørg Wassmo
„Need silmapilgud.“
Tõlkinud Riina Hanso
Sari Põhjamaade romaan
Eesti Raamat 2014








286 leheküljel saab ühe naise elu jutustatud, alates 15. eluaastast ning lõpetades kusagil varases keskeas.
Wassmo äratuntav ja äravahetamatu stiil: napp ning karge.
Meeleolukad looduskirjeldused nagu näiteks  lk. 24 „Suurte kivide vahel ilmuvad nähtavale kaks hahka ja nad liuglevad keerises, justkui ei toimukski  midagi. Isalinnu tumedatelt sulgedelt peegeldub vastu silla helk. Emalind on tavaline hallikaspruun. Taamal neemel on majadel must piirjoon, nagu oleks ta need sinna joonistanud.“

Wassmot lugeda on nagu vaadata maali:
Lk. 24 ema näo kohta: „Kahvatu. Tühi. Nagu värvimata unustatud pilt värviraamatus.“
Lk. 184 „Lõunakaarel mõraneb taevas violetseks triibuks.“


Selliseid kohti on palju. Peategelane on äärmiselt vastuvõtlik muljetele ja emotsioonide murdosakestele ja lugeja tunnetab neid koos temaga.
Kiidan ka tõlkijat.

Peategelase kohta oskan öelda, nagu ütles peategelase äi raamatus tema kohta ja seda üldsegi mitte halvustavalt: imelik naine.
Igatseb armastust, kuid ei tunne seda ära, kardab reetmist ja sulgub endasse. Kuigi ei tunne armastust, tunneb armukadedust. Ta ei küsi, kas ma armastan, vaid kas ma vihkan . Lk. 185 „Ja mees?  Kas ma vihkan teda, mõtleb ta. Ja vastab endale samal silmapilgul. Ei. Nad on teineteisega seotud.“
Eneseusalduse täielik puudumine ja enda kohandamine maailmaga.  Ta ärgitab end rõõmus olema. Annab sellele käsu kesta terve päeva.“
Lk. 42. „Aitab uskumisest, et ta peab laskma end puudutada, et teistele meeldida. Tegelikult talle ei meeldi, kui teda puudutatakse. See on jälk.“

Kogu selle ebakindluse ja eneseusalduse puudumise kiuste rühib naine raskusi ja iseennast trotsides edasi, kirjutab oma lugu ning murrab Norra šovinistliku ühiskonna tabusid.
Võib-olla kõige iseloomustavam on järgmine lõik lk. 278 „Ta mõtleb kuidas seda väljendada. See võtab aega. Kirjutamisel ja elamisel on vahe. Kui ta kirjutab, siis ta tahab uurida seda, mida ta elu juures ei mõista, elus aga laseb ta end segadusse ajada ja unustab kõik viited tegelikkusele.“

Väga delikaatselt kirjeldatakse peategelase väärdunud suhteid isaga lapsepõlves ja haigust. 
Kuigi mulle ei meeldi, kui raamatu tegelased jutustavad oma unenägusid, siis selles raamatus lugesin huviga, väga paljutähenduslikud leheküljed.
Raamat on meeldiv kohtumine kunagise lemmikkirjanikuga. Kuigi Dina ja Tora raamatute lugemisest on palju aega möödunud, aitab see autobiograafiliste sugemetega romaan paremini mõista kogu Wassmo loomingut. 
Herbjørg Wassmo:




14. aprill 2015

Minna Lindgren "Surm õhtuhiies"


Minna Lindgren
„Surm õhtuhiies“.
Soome keelest tõlkinud Katrin Kurmiste
Varrak 2015
287 lehekülge.











Raamatu  võtsin lugemiseks, kuna arvasin, et tegemist on kriminaalromaaniga. Midagi sellelaadset nagu  Catharina Ingelman-Sundbergi  lustakas „Vanaproua, kes röövis panka“, mille ma tegelikult siiski pooleli jätsin.

Aga vaatamata mõningatele kriminaalsetele sugemetele on see pigem tõsine raamat vanurite elust Soome hooldekodus.
 Soome kirjanik Minna Lindgren on sündinud 1963 aastal ja pälvis 2008.aastal  Bonnieri ajakirjanduspreemia artikli eest, mis käsitles eakate inimeste elu hooldekodudes.  Autor kirjutas teemast, mida tundis ja teadis ja seda oli lugedes tunda. Läbi kumas heasüdamlik suhtumine oma tegelastesse, tõsistest probleemidest kirjutab autor ladusalt, humoorikalt  ja vaimukalt, üleliigsesse haletsemisse laskumata .  





Just paras lugemine 60 +le. Saab teada, mis ootab ees nii umbes 30 aasta pärast. Raamatu tegelased Siiri, Irma ja Anna Liisa on kõik enam kui 90 aastat vanad tarmukad prouad.
Raamat algab nii: „Igal hommikul, kui Siiri Kettunen üles ärkas, avastas ta, et ei ole ikka veel surnud. Siis ta tõusis , pesi ennast, pani riidesse ja sõi midagi hommiku-eineks. See käis aeglaselt, aga aega tal ometi oli.“

Raamatus on vaimukaid ütlusi.
Nii näiteks ütleb üks vanaproua noortele, et meie vanuses pole miski enam õudselt tähtis, vähemasti tervisele ohtlikud asjad mitte, nendega hirmutatakse vaid teiesuguseid, et te heaolu kätte ära ei sureks.
Anna-Liisa ütleb oma sõbrannadele, et siin me pole enne käinud. Mis oleks meil sadamasse isegi noorest peast asja olnud“, iseäranis kui arvestada, et meil noorust ei olnudki. Noorus  leiutati alles hiljem, siis kui meie juba tööst ja pere-elust üleni hõivatud olime.

Siiri tuleb arsti juurest ja mõtleb arsti jutu peale, kes ütles, et südamerütmihäired Siiri eas normaalsed on: „Ta seisis üksipäini liftis ja mõtiskles, mis kõik oli ta elus olnud normaalne: noorest peast kasvuvalud, menstruatsioonivalud, hirm raseduse ja sünnituse ees, keskea väsimus, unetus, peavalu ja soovimatus, vanuigi tuim pakitsus üle kogu keha, liigeste jäikus, pea kohin ja kõrvades surin ning nüüd ka siis südame rütmihäired. Aga mitte surm.“

Tõlge mulle meeldis, aga siin viimases lõigus soovimatus- mõtlesin ise välja, mida see võis tähendada.

Raamatut oli huvitav lugeda, ühelt poolt uudishimu, mis siis tõesti toimub kui 90 täis. Täna Soomes, 30 aastat hiljem meil. Mitte midagi eriti meeldivat: tervis läheb käest; abikaasad ja sõbrad surevad;  järeltulijad on tüdinud, et mitte öelda: ootavad, millal sured; hooldekodus kooritakse kõikvõimalike teenuste arvetega ja uimastatakse rohtudega.
Aga sa oled elus; võid uusi sõpru leida; sul on aega ja sa ei pea millestki hoolima; võid endale kõike lubada, ka natuke hull ja dementne olla. Võid kõik oma raamatud uuesti läbi lugeda. Ja mida kõike veel.

Üks peategelastest veedab meelsasti aega trammiga sõites. Autor jutustab trammisõitude juurde vanaproua silmade läbi nähtuna Helsingi linna uutest ja vanadest majadest, arhitektidest, sildadest ja parkidest. Huvitav lugemine, eriti kui Helsingit pisut tunned.
Siiri Kettunen, kes on klassikalise muusika austaja, räägib raamatus
Sibeliuse laulust  „Teemant märtsihangel“ („Demanten pa marssnön“), sõnade autor Wecksell.

Ilus laul kauni pealkirjaga. Sel aastal möödub 150 aastat Sibeliuse sünnist.
Laulab kuulus Soome sopran Karita Mattila. Hanged on küll südatalvised.



Kas raamat ka palju noorematele kui 60+ sobib, ei usu, on siiski pigem selline mõnus olukirjanduslik silmiavav lugu.

12. aprill 2015

George Orwell. "Pariisi ja Londoni heidikud"

George Orwell
„Pariisi ja Londoni heidikud.“
Inglise keelest tõlkinud Sirje Veski
Kirjastus Tänapäev 2014.
Kordustrükk, ilmunud eesti keeles 1995.
Sari „Punane raamat“
215 lehekülge






Tutvustusest lugesin, et selle romaani ilmumisega saigi  Eric Arthur Blairist George Orwell.

Raamat on vaesusest, algusest lõpuni. Mitte sisemisest vaesusest vaid sõna otseses mõttes näljast, kodutusest, töötusest, haisust, mustusest ja kõigest muust, mis vaesusega kaasas käib. Paraku kui materiaalne vaesus jõuab teatud tasemele, kaasneb sellega ka vaimne vaesus. Kuid mitte alati ja Orwell jutustab ka neist, kes ei lase vaesusel end häirida, sest neile on alles jäänud nende elu, mõtted ja raamatud. 
Eelmine raamat vaesusest, mida lugesin oli Bove  „Sõbrad“. Orwell ei ole vaeste suhtes nii halastamatu kui Bowe.  
Kokku on raamatus liiga palju vaesust, häda ja viletsust, ent autor on tähele-panelik vaatleja ning värvikas jutuvestja, nii et  pooleli ka ei  suutnud jätta.

Lk. 9 „ Veidrad inimesed olid seal hotellis. Pariisi agulitesse koguneb ekstsentriline rahvas- inimesed, kes on jäänud üksikuks, poolpöörase eluviisiga, loobunud olemast normaalsed ja korralikud. Vaesus vabastab nad tavalistest käitumisstandarditest, nii nagu raha vabastab inimesed tööst.“
  
Lk. 175: „Tekib küsimus, miks on kerjused põlatud. Ja nad on põlatud üle ilma. Ma usun, et sel lihtsal põhjusel, et neil ei õnnestu teenida korralikku elatist. Praktiliselt ei hooli keegi sellest, kas töö on vajalik või ebavajalik, produktiivne või parasiitlik, põhiline nõue, et ta olek kasutoov. Kogu see nüüdisaja jutt energiast, efektiivsusest, ühiskonna teenimisest ja nii edasi- mida muud see tähendab, kui „saada raha, saada seda legaalselt ja saada palju“? Raha on muutunud suureks tubliduse mõõdupuuks. Kerjustel ei lähe siin hästi ja selle tõttu neid põlatakse. Kui keegi teeniks  kerjamisega kasvõi 10 naela nädalas, muutuks see otsekohe austusväärseks ametiks. Kerjus, vaadates asja realistlikumalt, on lihtsalt ärimees, kes teenib elatist nagu teised ärimehed- viisil, mida elu talle võimaldab. Ta pole müünud oma au rohkem kui enamik tänapäeva inimesi. Ta on teinud lihtsalt vea, valides äri, millega on võimalik rikkaks saada.“

Võõramaistest vaestest on kergem lugeda kui kodumaistest. Näiteks Juhan Liivi „Vari“ , E. Vilde „Külmale maale“, poevad nii hinge, et valus lugeda.

9. aprill 2015

A.R. Gurney "Sylvia" Eesti Draamateatris.

A.R. Gurney
„Sylvia“
Esietendus 1995.aastal.
Esietendus Eesti Draamateatri väikses saalis 29.03.2015.

Inglise keelest tõlkinud Ülev Aaloe.
Lavastaja Teet Kask.
Kunstnik Üllar Mark.
Kostüümikunstnik Triinu Pungits.
Helilooja Thomas Strønen.
Valguse kujundaja Margus Vaigur (Endla teater) .

Osades:
Egon Nuter –Greg
Kaie Mihkelson-Kate
Inga Salurand –Sylvia
Markus Luik- Tom, Phyllis ja Leslie


Kuidas elada, kui lapsed on suureks kasvanud,kodunt lahkunud ning kätte on jõudnud aeg iseenda jaoks. Kas on see abielus ka aeg teineteise jaoks? Üks täidab saabunud vabaduse ja sellega kaasneva tühjuse uute karjääriootustega. Teine leiab, et nüüd on lõpuks aeg meeldivate asjade jaoks ning soovib rahateenimise töö vahetada meelepärase töö vastu. Kui raske on erinevaid huve kokku liita ja abielu säilitada.

Vaatamata teemakäsitlusele ei tahaks öelda, et see on etendus ainult keskealistele paaridele. Üldistavalt on näidendi teemaks siiski väärtuste, teistega arvestamise ja kompromisside küsimus.  Näidend on lihtne. Kõik, mida tahetakse öelda, öeldakse otse välja, loo moraal tuuakse kandikul kätte. Kõike seda tehakse humoristlikult, kuid see ei ole komöödia. Näidend on, kuidas seda täpsemini öeldagi..... kiiksuga. Aga tükki on mängitud nii vähe, et ma ei hakka seda kiiksu ära seletama. Las olla väike üllatusmoment.  Egon Nuteri ja Kaie Mihkelsoni kehastatud  keskealine abielupaar ei ole ainsad peategelased, on veel üks tavatu peategelane.

Näidendi kirjutas 1930 aastal sündinud edukas ameerika näitekirjanik Albert Ramsdell Gurney. 
Kavalehe järgi A.R. Gurneymenukaimat näidendit „Armastuse kirjad“ mängitud 2013 aastal Kuressaare teatris. Mina ei ole näinud.










Gurney ei leidnud „Sylviale“ poolteist aastat lavastajat, öeldi, et ei saa paluda ühtegi näitlejannat nii eriskummalist osa mängima, iga viimane kui feminist oleks su turjas kinni.
Lavastaja Lynn Meadow pakkus nimiosa Sarah Jessica Parkerile  ja „Sylvia“ esietendus edukalt 1995.aastal.















Draamateatris mängib Sylvia  osa Inge Salurand ja see on lihtsalt võrratu osatäitmine. Tema mängus antakse emotsioone edasi nii hääle kui ka liikumisega ja see on suurepärane tulemus.
Ilmselgelt tuleb siin kummardus teha koreagraafiharidusega  lavastaja Teet Kasele.





See tükk võiks olla tavaline igav peredraama, just Inga Saluranna võluv osatäitmine, ebatüüpiline, esmapilgul imelik lavakujundus ja huvitav muusika, teevad sellest etenduse, mis jääb meelde.

Midagi halba ei ole öelda ka teiste osatäitmiste kohta. Egon Nuter on  minu abikaasa lemmiknäitleja, näidendis avalduvad tema leebe heatahtlikkus ja õrnem isalik pool.  Usutav kuigi tundevaesem ja külmem on Kaie Mihkelsoni sihiteadlik karjäärinaine. Kehakeel räägib etenduses, tasub jälgida. Kate ja Greg vaevalt puudutavad teineteist, nende abikaasalikud embused on vaid riivamisi. 
Hästi tehtud on  Markus Luige kolmikroll, Phyllis ning Leslie lisasid etendusele vürtsi.
Lavakujundust uurisin etenduse ajal üsna palju ja mõtlesin, et miks see nii imelik ja ebamugav peab olema. Räägitakse diivanil lösutamisest, kuid  ometi paistab see diivan nii vale koht lösutamiseks. Ülal pildilt näha, et Sarah Jessica Parkeril on päris diivan. Ja miks on New Yorgi korteris puust sisustus. Kui lugesin, et kunstnik on arhitekt Ülar Mark, hakkasin rohkem(vähemalt enda arvates) mõistma lavakujundust ja detaile. Igatahes oli huvitav.

Meeldisid mulle etenduse kostüümid, eriti Kaie Mikelsoni must-valge outfit. Kostüümide autor Triinu Pungits on tekstiili- ja rõivadisainer, oma kaubamärgi PUNGITS autor. Käisin Pungits fashioni kodulehel ttps://www.pungits.com/shop/
ja nägin palju kauneid riideid.
„Sylvia“ muusika autor on norra löökpillimängija ja helilooja Thomas Strønen .
Siin  Thomas Strønen trummide taga. 

Seekord märgin ära ka valguskunstniku Margus Vaiguri. Teinud valgustuse Eesti Draamateatris etendustele, mida olen näinud  „Teed juuakse kell viis“, „Laul mis jääb“, „Laulud halli mere äärest“. Pärnus „Vares“ ja „Woyzek“.
Väga diskreetne valgustus, mitte pealetükkiv vaid näitlejate mänguga ühte jalga astuv, suunab tähelepanu ja hoiab seda.

Valisin „Sylvia“ n.ö. asendusetenduseks kuna  ei saanud pileteid etendusele „Viimasel minutil“.
Ei ole asendusetendus, võib vaadata täie ette.