31. detsember 2016

2016 kokkuvõte loetud raamatutest.

2016 aastal lugesin 103 raamatut, umbes sama palju kui eelmisel aastal. Loeksin rohkem, aga omajagu aega võtab blogi kirjutamine ja ega vist töö kõrvalt palju enam ei jõuakski. Mõtlen ikka, et kui ükskord päriselt koju jään, (ei saa öelda, et kui pensionile jään, juba olen), küll siis loen. Need raamatud, mis lugemise nimekirjas, kõik kodused raamatud uuesti ja kõik uued ilmuvad. Täitumatu unistus?
Minu ema on 80+, eluaeg palju lugenud, aga viimastel aastatel ütleb, et ei suuda süveneda. Kas tõesti siis, kui on aega lugeda, ei ole enam tahtmist või veavad silmad alt või on muud hädad.
See, et ma töö käin, peegeldab ka lugemisvalikus- 33 ehk ligi kolmandik olid kriminaalromaanid või põnevikud. Raske on pärast tööpäeva süveneda näiteks  Knausgaardi „Minu võitlus“ teise osasse- loen juba 3. nädalat. Mis ma tühja virisen, tööl käivad ju enamus lugejaid, lisaks on neil väikesed lapsed. Küllap peegeldab kirjanduse valik ka minu eelistusi ja taset.
Nii et siis 103 raamatut.
Üritan nüüd distantsilt parimad raamatud välja valida.
Ilukirjandus:
1.    Haruki Murakani „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad"- Murakami on Murakami, on Murakani.
2.    Graham Greene „Rännud tädiga“- seni lugemata Greene.
3.    Iris Murdoch „Must prints“- ülelugemine enne Rakvere teatri etendust.
Eesti kirjandus:
1.    Mudlum „ Linnu silmad“- vaimustavalt mahlakas eesti keel.
2.    Matsin „Gogoli disko“ – vaimukas ulme.
3.    Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine“- kaunid lood kaunis raamatus
Krimikirjanduse auhinnad 2016 annan
1.    Claudia Piñeiro „Betty Boop“- täiesti teistmoodi, üllatav ja haarav .
2.    Steve Cavanagh „Kaitse“- Lee Child kohtusaalis.
3.    Katrin Pauts "Politseiniku tütar“, “Tulekandja“- Eesti oma krimikuninganna.
Põnevikud, teen vahet krimkadega vist selle järgi, kuidas raamatut tutvustatakse. Kõik kolm olid tõeliselt põnevad, raske käest panna enne ööd.
1.    Alexandra Oliva „Üksinda“
2.    Peter Swanson "Mõrva väärt“
4.    Gillian Flynn „Lõikepind".

Veel meeldisid raamatud:
1.    Mart Kadastik „Nüüd ma siis kirjutan“- mäluraamat, ilukirjandus, elutööraamat?
2.    Frederic Gros „Kõndimise filosoofia“- filosoofia, mis vaimustab ka tavainimest.
3.    Svend Brinkmann „Seisa paigal“- antieneseabiraamat.

Mõtlesin kaua, kas annan endale lubaduse, et 2017.aastal loen kolm esimest kuud vaid eesti kirjandust. Ei söenda. Jäägu nii, et 2017 aastal loen sama palju ja püüan rohkem eesti kirjandust lugeda. „Sokolaadist printsil“ olen raamatukogus juba järjekorras.

Head lugemisaastat!

30. detsember 2016

Michel Houellebecq "Alistumine"

Michel Houellebecq
„Alistumine“
Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm
Kirjastus Varrak 2016
205 lehekülge















Viimane raamat sel aastal, tegelikult mitte viimasena loetud. Ostsin raamatu kohe endale jõulukingiks kui see raamatupoodi ilmus ja lugesin läbi. Aga kirjutada raamatust ei osanud.

Minu austus Houellebecq’i vastu on suur, pean teda 21.sajandi klassikuks seniavaldatu järgi ja klassikute kohta ei oska ega julge ma tavaliselt rohkem kirjutada kui seda, kas meeldis või ei meeldinud.

„Alistumine“ pettis mu ootusi. Ootasin tõlget väga, tahtsin lugeda islamiseerunud Euroopast.  Lootsin vist lugeda midagi ulmeka taolist. Tõsi, raamatus ongi tegevus tõstetud 2022 aastasse, aga siiski hõlmab nn. Uus Euroopa raamatust ehk vaid ühe kolmandiku.
Lk. 199 „Siinkohal meenus mulle Tanneur ja see, et ta oli võrrelnud Ben Abbesi keiser Augustusega sel õhtul kui olime koos tema Loti maamajas õhtust söönud; võrdlus näis Rediger’ile huvi pakkuvat, ta jäi hetkeks mõttesse. Läbirääkimised Liibanoni ja Egiptuse vahel edenesid jõudsalt, ütles ta, ja esimesed kontaktid on loodud ka Liibüa ja Süüriaga, kus Ben Abbes oli üles soojendanud oma isiklikud tutvused kohalike moslemivendadega. Tegelikult üritas ta vähem kui ühe põlvkonnaga ja üksnes diplomaatilisel teel üles ehitada seda mille teostamiseks oli Rooma impeeriumil kulunud sajandeid- liites juurde, ja pealegi ühegi püssipauguta, suured territooriumid Põhja-Euroopas, kuni Eesti, Skandinaavia maade ja Iirimaaani välja.“
Raamatu põhjal võiksin öelda, et kõik, mis toimus, toimus just selliste meeste pärast nagu peategelane.
Suurem osa teosest on vananeva šovinistliku mehe ja keskpärase ülikooliõppejõu heietused oma uurimistööst ja eraelust. Seejuures lugesin tähelepanelikult ja guugeldasin ka uurimisobjekti J.K. Hysmansit. Imestasin, et Hysmans on tõesti olemas, minu arvates oleks raamatule kasuks tulnud kui uurimisobjekt oleks olnud väljamõeldud isik. Ja mis puutub ülikooli siseelu kirjeldusse, siis sellest on huvitavamalt ja kaasahaaravamalt kirjutanud David Lodge  raamatutes „Väike maailm“, „Väärt töö“, ja „Ühest kohast teise“.

Aga riiulil teiste Houellebecq’de  kõrval raamat nüüd seisab ja olgu peale.
Võib-olla on nii nagu „Alistumine“ peategelane arutleb J.K. Hysmansi kohta lk. 31
„Kui keegi on kirjutanud sedavõrd võimsalt originaalse, maailmakirjanduses täiesti enneolematu teose, siis kuidas saab ta pärast seda edasi kirjutada?“
Ma mõtlen siin raamatuid  „Kaart ja territoorium“ ja „Elementaarosakesed“ .


Eestikeelse raamatu kujundus ( Toomas Niklus) väärib tähelepanu, originaalis on raamatu kaas selline.

29. detsember 2016

Claudia Piñeiro „Betty Boop“

Claudia Piñeiro
„Betty Boop“
Hispaania keelest tõlkinud Maria Kall
Toledo kirjastus 2016

336 lehekülge







Üritan läbi lugeda kõik Toledo kirjastuse väljaantud raamatud, seetõttu jõudsin paratamatult Claudia Piñeiro romaanini „Betty Boop“. Õnneks ostsin selle raamatu endale, olen ramatule hulgaliselt kleepse vahele ladunud- kohad, mida tahan üle lugeda, nimed, mida tahan guugeldada.
See raamat on kindlalt minu 2016 aasta lemmikraamatute esirinnas. Kuna autor on kuulsust kogunud eelkõige krimikirjanikuna ning ka loetud raamat liigitub kriminaalromaanide alla, siis kaheldamatult on see minu 2016 loetud kriminaal-romaanide hulgas esimesel kohal.
Autor ise on öelnud, et kriminaalromaani narratiivne struktuur aitab tal lugusid jutustada.

Mind köitis  eelkõige võõras ning tundmatu tegevuskoht- tänapäeva Argentiinast saab teada rohkem kui reisiraamatust. Tegevuskohad on suure päevalehe toimetus ja üliväga turvatud ja suletud rikaste elamurajoon Buenos Aireses. Meespeategelasteks on kaks ajakirjanikku suure päevalehe juurest, üks neist noor krimiajakirjanik, lõpuni välja nimetu, teine staažikas krimiajakirjanik Jaime Brena, kes äsja pidi noorele mehele loovutama oma ametikoha ja töötab nüüd kultuuritoimetuses, kuid asub vabatahtlikult noormeest juhendama ja õpetama.

Stiilinäide lk 93. „Mis see Betty Boop siin tegi? Kes? Nurit Iscar. Ah, Rinaldi palkas ta Chazaretta tapmise kohta non- fiction’ it kirjutama, seletab krimiuudiste noormees ning hääldab non-fiction’it erilise irooniaga. Pole paha mõte, ta võib seda vägagi hästi teha, leiab Brena. Miks sa seda arvad? Kes ta üldse on? Noormees, kus sa elanud oled? Mina teda ei tunne. Aga võiksid, ta on üks väheseid krimikirjanikke siin Argentiinas, kas sa tõesti ei ole lugenud romaani „Aeg-ajalt surra“? Ei ole. Siis pead lugema, seda ja kõike muud, mis kätte saad, et oma vaimu pisut avardada. Mul pole aega, ma puhkusel mõnikord loen, aga mitte ilukirjandust. Kui sa tahad heaks ajakirjanikuks saada, pead sa lugema nimelt ilukirjandust, noormees, ei ole leidunud täna ega ole leidunud ka varem head ajakirjanikku, kes varem ei ole olnud hea lugeja, võin seda sulle kinnitada.“

(Ei ma ei kirjutanud valesti maha, jutumärgid tõesti puuduvad)
Lõigus oli nimetatud naispeategelane: kirjanik Nurit Iscar, hüüdnimega Betty Boop. Päevaleht üürib Nurit Iscarile rikaste asumis elamise ja saadab ta sinna kirjutama mõrvast.
Jah, mõrv nagu kriminaalromaanile kohane, on ka olemas. Oma kodus, üliturvatud  vaid jõukatele mõeldud elamurajoonis, tapetakse rikas mees. Samas kohas leiti surnult aasta tagasi tema naine nii et sellest tõotab ajalehele tulla suur lugu.
Krimiajakirjanikud ja Betty Boop hakkavad mehe enesetappu (politsei arvates)  koos uurima, käivad ringi, kuulavad jutte, uurivad tänu vastutulelikule politseikomissarile fotosid sündmuskohal ning  avastavad, et lühikese aja jooksul on õnnetusjuhtumi (jällegi politsei arvates) tagajärjel surnud mitu kooli-kaaslast. Jaime Brena teeb panuse inimestega suhtlemisele, noor ajakirjanik internetile ja mõlemast on abi. Abi on nii palju, et jõutaksegi lahenduseni. Politsei ilmutab end ka raamatus vilksamiseni, aga lõpplahenduse au kuulub ikka kolmikule. Uurimisele tuleb suhtuda eelarvamustevabalt ja mitte kõrvutada näiteks Wallanderi lugudega. Lõpplahendus on palju öeldud, saladus jääb ikka alles. Küllap argentiina lugejale avaldatakse see mõnes teises Claudia Piñeiro romaanis.

Iga raamat, kus keegi on surnud, ei ole kriminaalromaan. Lugemise raskuspunkti võib nende jaoks, kes krimkasid ei loe, nihutada  ka teistele teemadele. Krimiloo kõrval on siin ühe suure lehe toimetuse elu, ajakirjanduse ja võimu suhted, naiskirjaniku loome ning armuvaevad ja tema sõbrannad – raamatus on toredat humoorikat ja vaimukat dialoogi- võiks öelda teemal „seks ja linn 50+“. Tänapäeva Argentiinat juba mainisin eespool.

Nuriti arutlused ja sõbrannad koos on selle raamatu maiuspalad krimiloo kõrval.
Näiteks linnast lahkumise sündroomist lk.115 „Linnast lahkumise sündroom: mind masendavad puud, mind masendab roheline, mul ajab närvid krussi vara-hommikune linnukoor, siristavad ritsikad ja öö läbi krooksuvad konnad, kas tead, Carmen, mida mul vaja on? Meest, Nurit. Tsementi, palju tsementi ja nurgapealset kohvikut otse kodu kõrval, vastab Nurit. Ning ta jätkab: Kujuta ette, mis tunne on jalutada mööda tänavat, teades, et selles paigas ei kohta sa kedagi põnevat, et ümberringi ei ole muud kui loodus, sport, eeldatavalt tervislik elu ja tühjad majad. Sest isegi kui siin elab inimesi, näed sa neid ainult sportimas. Kasvõi lihtsalt sörkimas. Kujuta ette, mis tunne see on, kui sa tead, et kõik, mis sinuga võib sündida, on ette teada, kõneleb Nurit.“
Sõbrannad räägivad puuduvat sõbrannat taga lk. 155: „Miks me üldse temaga suhtleme, kui ta meid sedasi endast välja ajab? Sest ta toimib meile kui maandusjuhe ning see omakorda tekitab süütunnet; alati on tarvis kedagi, kelle kulul end välja elada, kuid see isik peab kõik stoiliselt ära kannatama; ning tema mitte ei iitsatagi, tuleb tunnistada. Kui meil on keegi, kelle kaudu ennast maandada, kaitseme ülejäänud maailma iseenda eest, sedastab Paula.“

Nurit loeb Muriel Sparki“Memento Morit“, see raamat meeldis mulle väga ja sellal kui pidasin naiskirjanike edetabelit, oli Muriel Spark üsna esimeste seas.

Ainulaadseks ja kordumatuks teeb raamatu see, kuidas see on kirjutatud, võis näha juba stiilinäitest. Otsest kõnet ei ole, taandridu ei ole, üleminek ühelt tegelaselt teise tegelase sõnadele ja tegelasele toimub ühes jorus, lõikudeks teksti ei jagata.
Esimesed kolm lehekülge on ehk häiriv ja nõuab keskendumist, aga sellega harjub ära ning kinnitan, et lugemine on tõeline nauding.
Küllap aitab sellel kaasa ka suurepärane tõlge nagu kõigi loetud Toledo kirjastuse tõlgete puhul.

Betty Boop on kirjanik Nurit Iscari hüüdnimi, mille tema armuke talle andis. Betty Boop on 1930.a.pärit Max Fleischeri Talkartooni sarja multifilmist pärit tegelane. Tema loojaks on Grim Natwick, animafilmi režissöör ja 



Betty Boop'i prototüübiks lauljatar Helen Kane.



Helen Kane laulab  „I Wanna Be Loved by You. Raamatus on Betty Boopile ja teistele flapper naistele (ja selgitus,kes need on) pühendatud mitu lehekülge.


28. detsember 2016

Antti Tuomainen "Kaevandus"

Antti Tuomainen
„Kaevandus“
Soome keelest tõlkinud Katrin Ringeveld
Eesti Raamat 2016
Sari Mirabilia
221 lehekülge.






Antti Tuomanineni raamatus jookseb kõrvuti kaks liini. Innukas ajakirjanik Janne võitleb Põhja- Soome keskkonnaohtliku kaevanduse vastu. Janne 30 aastat tagasi Soomest lahkunud isa saabub Helsingisse tagasi ja lõpetab siin viimaste töödega parajasti oma palgamõrvari karjääri.
Mis kaevandusse puutub, siis meenus mulle kohe ka Grishami „Hall mägi“. "Kaevandus" on parem, lähemal. Peaaegu nagu Eestis, mõtlesin meie kaevanduste peale.
Mis palgamõrvarisse puutub, siis  soomlasi on vormelikihutajate hulgas ja küllap jagub mõni külmavereline ka palgamõrvarite hulka. Raamatus see palgamõrvari teema kuidagi sumbub: mees tuleb Soome, teeb viimased tööd, saab aru, et tahab ameti maha jätta, teeb veel mõned ettejuhtuvad „hädavajalikud“ tööd. Lõpuks annab isa oma elu loo pojale romaani aineks; ema, poeg ja kadunud isa istuvad laua taga ja lepivad. Tõele au andes, poega isa amet siiski natuke häirib. Vabal ajal loeb palgamõrvar  lk. 103 raamatut „Inimkoletised“, autor toob kahel leheküljel näiteid sellest raamatust. Kas palgamõrvar otsib õigustust, ta ütleb, et tema võtab elu vaid neilt, kes on selle ära teeninud. Nii lihtne see ongi..

Janne Vuori on innukas ajakirjanik, kes ise ütleb enda kohta et kirjutamata ei saa „kirjutamine oli see, mis elustas päeva, tegi selle täiuslikuks“ –lk. 170. Abikaasa Pauliine ja lapse ema ütleb Janne kohta, et too tahab näha vaid enda pilti kirjatüki kõrval ja on isekas, muudkui „mina, mina, mina…“  Lõpus, kui Janne loo oma blogisse üles riputab, saadab Pauliina õnnitluse, nüüd ta mõistis, mida mees tegi kõik see aeg, kui ta naise ja lapse eest ei hoolitsenud. Siin ma olen irooniline, kui pole aru saada.
Raamatu moto: Muretuina kiirustame hävingu poole, kui oleme endi ette asetanud midagi, mis segab meid seda nägemast. Blaise Pascal
Metalne raamat, 3 osa on pealkirjastatud nii: nikkel, tina, kuld.

Hoogsalt kirjutatud ja põnev, aga lõpp ja see palgamõrvari sulandumine tavaellu muutsid mind umbusklikuks.
Keset raamatut tabas mind järsku üllatus, kui kohtasin tekstis kraavi, mis oli vastne (lk.152), lk. 143 „Ta  tõstis pilgu ja pidi märkama, et mul polnudki Lehtineni materjal manu“.
Nagu oleks peategelane hakanud poole raamatu pealt teist keelt pruukima.

Kohaga tugevalt seotud raamat, kõik Helsingi poolsaared ja saared käiakse läbi ja see on põnev, lumesadu tekitab kadedust.
Tallinn märgitakse ka ära lk. 128-„ Külm tuul puhus kaugest lõunast, võib-olla koguni Tallinnast“.  

Ka minu järgmine loetud raamat „Betty Boop“ on krimilugu ajakirjanikega.
Mõlemad raamatud ajakirjanikest, aga üks teisest mäekõrguselt üle. Neid polegi õige võrrelda, lihtsalt minul juhtusid nad järjestikku lugemiseks.

26. detsember 2016

Kaks prantslannat "Nüüdisromaani" sarjast.

Clélie Avit
„Ma olen siin
Prantsuse keelest tõlkinud Kaja Riesen
Sari Nüüdisromaan
Eesti Raamat 2016
175 lehekülge







Elsa on koomas olnud viis kuud. Lootus, et ta veel ärkab, on kadunud. Tema pere ja arstid on silmitsi tõsiasjaga, et on aeg lülitada välja teda elus hoidvad aparaadid...
Nad ei tea, et viimaste nädalate jooksul on Elsa teadvus osaliselt taastunud; ta kuuleb, mida tema ümber olevad inimesed räägivad, aga ei saa seda neile öelda.
Thibault külastab samas haiglas oma venda, kes sõitis purjus peaga surnuks kaks teismelist tüdrukut. Emotsionaalselt segaduses otsib noormees rahunemiseks vaikset kohta ja leiab tee Elsa tuppa. Nähes neiut seal rahulikult lamamas, ei suuda ta uskuda, et too lihtsalt ei maga. Thibault hakkab Elsat regulaarselt külastama. Õppides neiut tema pere ja sõprade abil rohkem tundma, saab ta aru, et hakkab temasse armuma. Ja kui ta temaga räägib, tundub talle üha enam, et too kuuleb tema iga sõna...
Elsa jaoks on Thibault’ külastused nagu sõõm värsket õhku. Lõpuks ometi räägib keegi temaga, nagu oleks ta elus. Paneb ta naerma. Ja annab talle midagi, mille nimel võidelda...

Nagu muinasjutt Okasroosikesest.
Traagiline lugu kirjutatud inimliku soojuse ja isegi pisukese huumoriga nii palju kui selline olukord võimaldab. Lihtne süžee, mida vaheldumisi jutustavad Thibault ja koomas Elsa. Lihtne lugeda, ühe õhtu raamat.
Kust leida lootust, kui seda enam ei ole, sellele annab vastuse raamatust leitud Marcel Pagnoni mõttetera „Kõik arvasid, et see on võimatu. Siis tuli loll, kes seda ei teadnud, ja tema sai sellega hakkama“.

Clélie Avit sündis 1986. a Auvergne’s. Tema 2015. a ilmunud esikromaan «Ma olen siin», on saanud mitmeid kirjandusauhindu ja on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde.








Hélène Grémillon
„Usaldusalune“
Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik
Eesti Raamat 2016
Sari Nüüdisromaan
224 lehekülge







On aasta 1975. Camille on äsja ema kaotanud. Kaastundeavalduste seas on kummaline kiri, mil pole saatja aadressi. Alguses arvab Camille, et tegemist on eksitusega, aga kirjad muudkui saabuvad ja toovad päevavalgele aastatel 1938 – 1943 aset leidnud traagilise armastusloo, mille keskmes on oma tahtest sõltumatult tema, Camille. Kirjade saatja on üks selles armunelinurgas osalenutest, keegi Louis.

Melodraama okupeeritud Pariisist, põnevam ja mitmetasandilisem kui eelmine prantslanna- „Ma olen siin“.
Raamat, mis jääb meelde ja paneb kaasa elama juba teemade tõttu: armastus, emadus, reetmine, meeleheide, kättemaks ja kahetsus- iga naine leiab siit midagi. Tagaplaanil okupeeritud Pariis, ka huvitav lugeda. 
Raamat, mis tuletas meelde, et sündmuste tegelikule olemusele lähedale jõudmiseks, tuleb lugu jutustada mitme tegelase suu läbi.

Ja nagu raamatus tihti, kõige kõnekam ja värvikam on kõige halvem tegelane.


Hélène Grémillon sündis 8. veebruaril 1977 Poitiers’s. Ta sai magistrikraadi kirjanduses, seejärel ka ajaloos. 2010. aastal ilmus ta esikromaan „Usaldusalune“ (Le Confident), mis on saanud mitmeid kirjandusauhindu ja on praeguseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde.




"Nüüdisromaani " sarjas 5 prantslast 2016.aastal:  
Grégoire Delacourt  „Tabamatu õnn“, Anne Lemieux „Lesepitser“, Marc Dugain „Mõjuvõim“, lisaks kaks loetut. Mõnus vaheldus inglise kirjandusele, kahjuks küll mitte midagi unustamatut ja 2016 lemmikraamatut nende hulgas ei ole.

21. detsember 2016

Minu selle aasta jõulukontserdid-6

 Jõulukontserte on kokku viis tänase seisuga.
Esimene ei olnudki päris  jõulukontsert, aga kuna sellega algas minu jõulukuu, liigitan ka Rondelluse kontserdi „Shakespeare ja muusika“ jõulukontserdi alla.
Maria Staak vokaal ja rataslüüra, Johannes Cristopher Staak – vokaal, rataslüüra, torupill, plokkflöödid, Roberts Staak –lauto ja löökpillid, selline koosseis.
Oli äärmiselt huvitav kontsert. 16-17 sajandi muusika on mulle võõras, ei ole varem kontserdil kuulnud lautomängu ega näinud- kuulnud sellist pilli nagu rataslüüra. Rondelluse muusikat kuulata oli kosutav, ütleksin, et hing puhastus sellel õhtul. Lisaks rääkis Klassikaraadio Vanamuusikatunnist tuntud Robert Staak huvitavalt Shakespeare loomingu seotusest muusikaga.
Shakespeare oli musikaalne kirjanik. Kolmekümne kahes Shakespeare’i näidendis ja viiesajas tekstilõigus on vihjeid muusikale, keerulistest metafooridest praktiliste remarkideni. Sageli tsiteerib ta tolleaegsete tuntud laulude esimesi ridu, paljusid neid lauludest ka arvatavasti esitati tema näidendite lavastustes. Enam vähem kindel  võib olla vaid mõne laulu puhul. Et mõista Shakespeare tekstide mitmekihilisust, nautida tema teravmeelsust, sõnamängu meisterlikkust ning ilu, peaksime tundma tema ajastu (muusika) kultuurilist tausta.
Kodus lõin lahti Shakespeare väidetavalt kõige muusikalised näidendid „Torm“ ja „Kaheteistkümnes öö“. Sirvisin ja tõepoolest, õige tihti kordusid sõnad  „laulab“ ja „laulavad“.
 Ka Rondelluse kontserdil ettekantud laul „O mistress mine“ on pärit näidendist  „Kaheteistkümnes öö“,

Teine kontsert oli Oleviste kiriku ülistuskoori jõulukontsert Tallinnas Laboratooriumi tänava Ukraina Kreeka-Katoliku Kolme Käe Jumalaema kirikus.
Üllatuseks oli selline vanalinna tagaõue peidetud väike armas pühakoda. Kontsert oli meeldiv, pisikeses kirkus tekkis eriline lähedus koori esinemisega.

Kolmandaks õnnestus kuulda ühel suurel jõulupeol Londonist kohale sõitnud West End teatri näitlejad. Numbrid muusikalist „Mamma Mia“ üllatust ei pakkunud. Õhtu põnevaim hetk oli kui lauldi Stig Rästa ja Elina Borni eurolugu.


Neljandal  kontserdil laulis Niguliste kirikus tütarlastekoor „Ellerhein" tuntud headuses. Selle aasta jõulukontsert kandis nime „Valgest valgem“. Dirigent Ingrid Kõrvits, orelil Kadri Toomoja, kitarril Robert Jürjendal.
Tuttavad nimed kavas: Veljo Tormis, Urmas Sisask, Johannes Brahms, Georg Friedrich Händel, Robert Jürjendal ja ka mitmed mulle tundmatud nimed: Kaj- Erik Gustavsson, Gwyneth Walker. Traditsioonilisi jõululaule oli vähe, aga see polnud ka koori eesmärk. Kontserdi kava kokkupanemisel oli saadud inspiratsiooni merekultuuriaasta ideedest.
Kõrgetasemeline koorikontsert valitud kavaga. Olen Ellerheina kontsertidel käinud oma lapselapse pärast, kes kooris laulab. Usun, et jään käima ka pärast seda kui Triinu on koorist välja kasvanud.





Viies oli Arsise kellade ansambel  koos Rahvusooper Estonia solisti Kristel Pärtnaga.
Selleaastane jõulukava pakatas  tuntud meloodiatest ja pakkus rõõmsat äratundmisrõõmu nagu üks mõnus jõulukontsert olema peab. Lisaks Aivar Mäe muhedad vahejutud. Kristel Pärtnalt Olev Ehala kaunis laul „Jõuluingel“ ja minu lemmik sopraniaaria „Casta diva“. Kes teab, nüüd kui on olemas sopran, kes suudab Normat laulda, võetakse ehk Bellini ooper ka "Estonias" kavasse.













Kuues ja viimane oli meesvokaalide trio Les Bohemes kontsert Estonia kontserdisaalis, mille valisime meie 30. pulma aastapäevaks.
Kontserdi lõpus ütlesime mõlemad, et jälle ühe kogemuse võrra rikkamad, mis kokkuleppeliselt tähendab seda, et kontserdielamust ei sündinud. Nii kehv ka ei olnud, et vaheajal oleks ära läinud.

Poisid laulsid ju hästi: dramaatiline tenor Víctor Guzmán ja tenorid Víctor Trejo ja Germán Gholami. Kava oli seinast seina, väga palju lauldi  itaalia keeles, tuletas meelde Il Divot. Algas grandioosse Grande Amorega, millega nad end youtubes promovad. Hispaaniakeelne „Granada“ pani juba südame  põksuma aga edasi imet ei sündinud. Saatebänd tappis kontserdi esimesel poolel laulu täiesti ära, teisel poolel läks paremaks.
Lõpupala Frank Sinatra „My Life“ ja lisapala „Püha öö“ hispaania keeles olid super. Aga kontserdi-elamust ei sündinud, sest selleks ajaks oli hea kontserdi maine juba rikutud meie jaoks. Plaksutati palju ja üldiselt jäädi vist väga rahule. Veel rohkem oleks publiku südant võidetud, kui kavva oleks võetud Ott Lepplandi „Kuula“ hispaania keeles.


15. detsember 2016

Mudlum "Linnu silmad"


13 erineva tasemega juttu, kõik mulle meeldisid, lihtsalt mõni meeldis vähem. Jutustuste sisuks on rähklemine elu pisiasjades. Uned, unenäod, meenutused ja mõttesähvatused, mis arenevad looks. Mõnikord autor alustab ühel teemal, käib vahepeal eksirännakutel uute mõtetega kaasas ja jõuab lõpuks algusesse tagasi.

Midagi sellist, mida vanasti nimetati „vesteks“?  Veel varasemalt oli tuntud vestekirjanik Eduard Vilde.
See, mis mind Mudlumi juures köidab on tema stiil, jutustamisviis ja lopsakas keel.
Lugudes korduvad elemendid nagu uni, unenäod, kass, apteegirohud- need jäid meelde.
Lk. 52- „Uni on nagu must jõgi, mis voolab läbi elu ja kole raske on sealt igal hommikul kaldale ronida. Ka on ta täis salakavalaid neelukohti, mis imevad endasse ja vaata siis ette, kas üldse saadki veel välja… „Ptüi, mis kurjavaimu rahutu öö, pean  laskma unerohtu välja kirjutada“. Ta pööras raadio mängima, et painaja meelest läeks“.

Huvitavaid sõnu ja võrdlusi on raamatu palju, näiteks lk. 29 „iildub“,
või lk.52 „taevas oli lapiline ja meenutas natuke tanguputru.“
„Linnu silmad“ ei ole raamat korraga läbilugemiseks vaid jutt- jutu haaval.
Igal õhtul üks, lasta seejuures maitsel imenduda ja nautida nii nagu autor kirjutas jutustuses „Õuduse allikad“ lk. 90 „nautis lugemist nagu karamellkommi, laused imendusid läbi silmade, mõtted sulasid peas ja täitsid keha rahu ning teadmisega, et kõik on muutumatu, püsiv ja alati sama hea“

Minu lemmiklood on kaks esimest raamatus: „Närviline inimene“ ja „Labürint“- ikka unest ja unenägemisest. „Labürint“ viib lugeja põnevasse unenäo maailma, mis juhtub siis kui mitu inimest korraga ühte ja sama paika unes näevad.
„Arhibaldi uni“ on ka tore lugu, südamlik sissevaade vanainimese päeva.
Lk. 46 „„Ega ma ei maga“ ütles ta endale, kui ta voodisse heitis. Ja ta ei maganudki, ainult paistis sedamoodi, hingas aeglaselt ja nägu vajus kõrvade poole sirgu. Iga natukese aja tagant, kui tukk tahtis tulla, käsi mingi nõks ta peast läbi, justkui oleks hing sattunud tühja auku. See oli imelik ja paha tunne, kus muidu mõnusasse äraolemisse tekkis veider jõnksak.  Ei olnud halb mõte, ei olnud seljavalu, oli lihtsalt eimiski. Tühi koht olemasolemise sees. Iga kord, kui see tuli, oli Arhibaldil tunne, et surm nüüd koputas. Tegelikult polnud häda midagi.“  

Ja muidugi „Antropomorf“- seisataks justkui oma vanade lasteraamatute riiuli ees. Autor on nooremast põlvest, küllap luges vanaema juures.

Nii vähe kui ma eesti kirjandust loen, aga Mudlum on kindlalt laual.

Andres Rõhu kujundus sobib raamatule väga hästi. Tuli kohe meelde see Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga…. meelde, et mis tema kõik näinud ja kuulnud on.

Mudlum
„Linnu silmad
Eesti Keele Sihtasutus 2016
Kujundanud Andres Rõhu
180 lehekülge


14. detsember 2016

Svend Brinkmann "Seisa paigal"

Arvasin raamatu enne lugemist  eneseabiraamatute hulka kuuluvaks. Milline eksimus! Autor nimetab  teost  antieneseabiõpikuks. Ja seda see ongi –söekas rünnak laiutava eneseabitööstuse vastu. Ja kui juba rünnak siis võimendatud. 


Ülevõimendatud on ka autori 7 soovitust, ta ise hoiatab, et ärge nüüd neidki väga tõsiselt võtke. 
Need 7 soovitust on:
·        Lõpeta enda sisse vaatamine.
·        Keskendu negatiivsele oma elus.
·        Pane pähe e-müts.
·        Suru oma tunded alla.
·        Loobu oma elutreenerist.
·        Loe romaani, mitte eneseabiraamatut ega elulugu.
·        Mõtle mineviku peale.

Autor kirjutab kiirenduskultuurist, positiivse mõtlemise türanniast, negatiivsest visualiseerimisest, sellest kuidas ühiskond on arenenud keeldudel põhinevast kultuurist nõudmiskultuuriks, enese religioonist ja paljust muust huvitavast.

Kui mõned autori juhistest on esialgu ehmatavad, siis kahe käega kirjutan ma alla kuuendale: loe romaani, mitte eneseabiraamatut. See on raamatu huvitavaim osa.
Autor analüüsib  Haruki Murakami polüteistlikku romaani „1Q84“-, kus kohtuvad mitu jumalat ja maailmavaadet,  kus ei eksisteeri mitte üks ja ainus maailm, vaid eri maailmade voog, mille vahel lugejat põrgatatakse ja vastandab selle Anthony Robbinsi enesearenduskultusele.  Huvitav on lugeda, mida autor arvab Michel Houellebecqi ja  Karl Ove Knausgaardi raamatute kohta.

Lõpupeatükis  stoitsism kiirenduskultuuris peatub autor arusaadavalt , Vana-Rooma stoitsismi, mis kulub ära,  sest et raamatus on hulgaliselt viiteid Marcus Aureliusele, Senecale ja teisteel tuntud stoikutele.
Autor põhjendab seda, miks ta stoitsismi poole pöördub järgmiselt lk. 128: „Ma olen kindel, et eneseabifilosoofia vastand siin on otstarbekas. Osalt sellepärast, et pakub välja elufilosoofia, mis väärtustab enesevalitsemisoskust, kohusetunnet, terviklikkust, väärikust , hingerahu ja enesega leppimisist enese leidmise asemel, ja osalt sellpärast et mitut stoikut huvitas, kuidas filosoofiat saaks rakendada igapäevaelus. Siia kuuluvad näiteks mainitud tehnikad, nagu negatiivne visualiseerimine (millegi tähtsa kaotamise ettekujutamine) ja projektiivne visualiseerimine (asjade õiges valguses nägemise treenimine ehk enda isiku sulgudesse asetamine). Stoikud rõhutasid isiklikku mõistust ja seda, et sügavaim rõõm elust saavutatakse paratamatule näkku vaadates : elu on lõplik ja meil tuleb ära surra.“ 
Lõpp suubus nüüd „Memento mori „ tunnetamiseni, mis peaks kätte jõudma vanas eas.
Identiteediotsingud on oluline osa noorusest. Tõenäoliselt on paljud, mitte ainult mina, otsinud ennast, selleks küll eneseabiõpikuid ja elutreenerid kasutamata, neid lihtsalt ei olnud,  ja piinelnud. Õnneks on see aeg möödas ja kes ennast leidnud ei ole, see on enesega leppinud.  

Lk. 74 „Üht teist oleks õppida Leonhard Cohenilt laulu „That Don’t Make It Junk“
……Nagu Coheni luuleread ütlevad, ei ole tunnetes midagi usaldusväärset, seda enam peaksime kaaluma nende väljendamise vajadust. Muutuvas kultuuris muutuvad ka meie tunded kiiremini kui iial varem. ……… Kokkuvõttes ei suuda tunded meile pakkuda kindlat pinda, millele toetuda. Emotsioonid muutuvad aja jooksul muutuvate võimaluste ja trendide taktis. Sestap on petlik uskuda, et on autentne süveneda endasse, et sealt oma tõelisi tundeid leida“. 

Äärmiselt kosutav  raamat, mis aitab kahe jalaga kindlalt maa peal seista.

Svend Brinkmann
"Seisa paigal"
Elu ilma eneseabita
Tõlkinud Annika Kupits.
Pegasus 2016

148 lehekülge

11. detsember 2016

Katrin Pauts "Tulekandja"

Kibelesin Katrin Pautsi uut raamatut lugema. Tuttavad ütlesid, et ära väga palju looda, eesti krimikirjandus ei ole võimalik ja teine raamat on debüütteosest tavaliselt kehvem.
Aga ei olnud kehvem, mulle piisas laupäeva õhtust ja paarist öötunnist, et raamat läbi lugeda. Kahtlusaluseid on palju, selgus saabub lõpulehekülgedel.
Pildil Aljava ohvrikivi Muhumaal. Tegevuskohad on ehtsad, raamatu lõpus autori järelsõnas on fotod.

Hästi kirjutatud  põnev eestimaine krimka. Selge ja kaunis eesti keel, loogiline lauseehitus, mis mõnu on lugeda sellist raamatut. Mõned väljendid ja uued sõnad jätsin öösel meelde, aga hommikuks on need kahjuks ununenud.
Autor kirjutab  taas endale tuttavast ajakirjandusmaailmast. Kriminaalsele teemale jätkuvalt lisaks peategelase eneseotsingud.  
Kõik, kes te olete suurlinna tuledest väsinud ja ihkate metsa elama, pange tähele lk.182: „Eva tundis rammestust endale peale vajuvat. Nii kerge oleks siin unne suikida ja enam mitte kunagi ärgata, veeta kõik ülejäänud elupäevad tüüpilise väikekodanlasena- maja, aed, paar lillepeenart, koer, köök, supermarketi allhindlused, pesumasin, mees ja lapsed. See oli ju surm? Või nimetati seda seisundit kuidagi teisti?
Ta igatses korraga tagasi Tallinna tipptunni sipelgapessa, tahtis tunda võhivõõraste inimeste energiat enda ümber, leinas taga aistinguid, mida saab kogeda üksnes surres linnas- turvaline üksindus ääretus inimmeres, kus ometi piisab ainult käesirutusest, et keegi endale lähedale tõmmata. Sellist sorti üksindus oli Eva meelest inimese vaba valik, mis ei mõjunud rõhuvalt.  Kuressaare –suguse sumbunud väikelinna üksindus oli aga kallasteta avameri, kus ujumast väsides vajud põhja nagu kivi ega suuda enam iialgi pinnale rapsida.“

Mida öelda? Mulle meenuvad kuldsed sõnad „Faustist“-„ kui allikas ei pulbitse sus endas ei leia iial leevendust su vaev“. Koht pole oluline. Või pole väga oluline.

Arvata võib, et raamatu-Eva kolib tagasi Tallinna toimetusse. Mina loodan, et Saaremaa tüdruk saadetakse Hiiumaale komandeeringusse ja sünnib kolmas raamat- „Hiiumaa põnevik“. Mina igatahes ootan.

Katrin Pauts
„Tulekandja“
Muhumaa põnevik.
Varrak 2016

263 lehekülge.

10. detsember 2016

Alexandra Oliva "Üksinda"

Kui eelmine loetud raamat rääkis kõndimise filosoofiast, siis täna just lõpetasin raamatu kõndimisest praktikast. Põnevikus „Üksinda“ kõnnib noor naine tõsielusarja võtetel võidu poole.

Sisust lühidalt: tõsielusarja 12 osavõtjat võistlevad metsas ellujäämises. Nende kaheteistkümne hulka on valitud väga erinevad inimesed, eemärgiga provotseerida konflikti ja vastandada. Esimestel päevadel võisteldakse gruppide ja paaridena. Iga võistleja kannul käib kaameramees ja kui mitte tema, siis on kaamerad peidetud puu otsa või on need pea kohal tiirleval droonil. Telesari ei ole mitte ainult ellu-jäämisshow vaid ka osav psühholoogiline manipulatsioon osalejatega.
Võitja saab  miljon dollarit, seega tuleb tee võidule läbida üksinda. Saatetiim on andnud võistlejatele hüüdnimed, peategelane, kelle teekonda jälgitakse, hüütakse „Loomaaed“. Tema tuli saatesse enda proovilepaneku eesmärgil.

Hästi kirjutatud, veenvate tegelastega põnev raamat. Omajagu ärritav ka, seda seetõttu, et jutustuse tegevus kulgeb kahel tasandil- enne ja pärast. Lugeja on kogu aeg peategelasest sammu võrra ees, ootab ja püüab ära arvata, millal ja mis kombel tema tõe teada saab.
Üsna alguses lk. 5 antakse järgneva kohta ka pisut informatsiooni:Ettenägema-tute asjaolude puhuks olid valmis mõeldud varuplaanid, aga selle jaoks mitte.
See on spiraal, nagu spirograaf, laste mänguasi: pliiats paberil, mida juhib plastik. On muster, siis libiseb miski paigast ja …tekib pöörasus. Võhiklikkus ja paanika põrkavad kokku. Head kavatsused annavad maad enesealalhoiule. Keegi ei tea kindlalt, mis juhtus, ei väikeses ega suures plaanis. Keegi ei tea täpselt, mis
läks valesti. Aga enne surma teab produtsent kindlalt vähemasti seda, et m i s k i
o l i  l ä i n u d  v a l e s t i.
  
No see ei ole küll Cormac McCarthy  "Tee“, aga noore autori esikromaan väärib lugemist. Julge, sitke ja sihikindel kangelanna on sümpaatne ning tema teekond võidule või koju, väärib kaasaelamist. Raamat tuletab meelde, et see mida me näeme, ei ole tihti tegelikkus vaid see, mida me näha tahame. Silmakalpid paneme endale ise pähe.

Õnnelikku lõppu näeb lugeja enne peategelast, peategelane jõuab selleni alles pärast raamatu lõppu, kui midagi vahele ei tule.

Kõndimisest raamatud mulle meeldivad, tuletas meelde ka Sheryl Strayed’i inspireerivat raamatut  „Metsik


Alexandra Oliva
„Üksinda“
Inglise keelest tõlkinud Heija-Liis Ristikivi
Tänapäev 2016

340 lk