30. november 2017

Novembrikuu kokkuvõte: teatris, kinos ja kontserdil.

Andrus Kivirähk
„Eesti matus“
Eesti Dramateater
Esietendus 8. juunil 2002 suures saalis.
Žürii preemia Balti teatrifestivalilt "View 2005"

Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Pille Jänes
Valguskunstnik Airi Eras
Osades: Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel, Kersti Kreismann, Aleksander Eelmaa, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Merle Palmiste, Tõnu Kark, Ester Pajusoo.

Olen üks neist vähestest omaealistest, kellel „Eesti matus“ 15 aastat tagasi nägemata jäi.
Andrus Kivirähki näidend on ühe Eesti suguvõsa ja ühe kodutalu lugu. Matused on tänapäeval tihti ainuke koht, kus kõik sugulased kokku saavad. Elustuvad ühised mälestused ja lõkkele löövad vanad kired. Kes lõhub nüüd puud, kes võtab kartuli üles, kes korjab õunad? Mis saab siis kui vanad enam ei suuda ja noored ei enam ei taha, aga töö tahab tegemist, sest aastasadu on eestlane end omal maal tööga tapnud? Mida arvata matustest, mis pulmadeks kipuvad kujunema?

Minu arvates on näidend aastate jooksul oma aktuaalsusest küll mõnevõrra kaotanud, kuid nagu Rasmus Puuri ooper „ Pilvede värvid“, on Kivirähki näidendki värskendav tagasivaade .
Etendusega jäime abikaasaga mõlemad väga rahule ja nautisime näitlejate mängu. Oli näha ja tunda, et näitlejad ise ka nautisid. Minu täht sellel etendusel oli Kersti Kreismann, kuigi kiita võiks ka kõiki teisi. Etendus toimus Tõnu Kargi juubelietenduste sarjas, aga purjus mees laval pole mulle kunagi meeldinud, ükskõik kui hästi ta mängitud on. Viina joomises ja peitmises, purjus mehe praalimises, isegi kui mõni elutarkus sekka juhtub, ma midagi naljakat ei näe. Küllap on põhjused lapsepõlves. In vino veritas est ei ole mulle meeldiv tõe avastamise viis.
Tõenäoliselt on esietendusest saati kõige rohkem muutunud etenduse publik. Hästi palju oli saalis noori. Minu pereski toob jõuluvana  „Eesti   matuse"  piletid pojale, kes esietenduse ajal oli 8 aastane. (Lapsed minu blogi ei loe.) Teatris ehmatas mind noore publiku soov igas asjas näha naljakat ja naerda.  Ester Paju-soo armsalt  tüütu tegelane räägib, kuidas Siberis ta viis venda viie päevaga surid- esimesel päeval esimene, teisel päeval teine jne.  Kõigi viie päeva jaoks jagus naeru, esimesel päeval rõkkavat naeru, viimasel harvemaid turtsatusi.
Kuid nagu luuletaja ütleb, ärge sellepärast mõnu mööda laske. Teatris tasub ikka käia, on vaadata laval ja publikus- üks teater kõik.




Nancy Meckleri ja Annabelle Lopez Ochoa ballett Tennessee Williamsi samanimelise näidendi ainetel
„Tramm nimega iha“
Maailmaesietendus 11. aprillil 2012 Šoti Balletis
Esietendus Rahvusooperis Estonia 4. novembril 2017

Lavastaja: Nancy Meckler (Ameerika Ühendriigid/Suurbritannia)
Koreograaf: Annabelle Lopez Ochoa (Belgia/Holland)
Libreto: Nancy Meckler ja Annabelle Lopez Ochoa
Muusika ja heli: Peter Salem (Suurbritannia)
Dirigent: Kaspar Mänd
Kunstnik: Niki Turner (Suurbritannia)
Valguskunstnik: Tim Mitchell (Suurbritannia)
Koreograafi assistent: Luis Torres (Ameerika Ühendriigid)

Esietendusel tantsis Blanche’i Eve Mutso, kes Šoti Balletti koosseisu tantsis külalisena Ameerikas 2007.a.

Minu etendusel tantsis Blanche DuBois’i Luna Georg;
Stellat, tema õde Marta Navasardyan; Stanley Kovalskit Anatoli Arhangelski ja Mitchi, Stanley sõpra Sergei Upkin nin Alanit, Blance abikaasat Jevgeni Grib.

Tennessee Williamsi Pulitzeri auhinnaga pärjatud näidendi „Tramm nimega Iha“ (1947) 65. ilmumisaastapäevaks valmis Šoti Balletil teosest särav balletiversioon. Võimsa dramaturgia ja tantsujoonisega loo tõid lavale rahvusvaheliselt tunnustatud koreograaf Annabelle Lopez Ochoa ning lavastaja ja režissöör Nancy Meckler. Peaosas säras eesti baleriin Eve Mutso.
Nancy Meckler: „Meid Annabelle’iga inspireeris Tennessee Williamsi mõte anda oma näidendile nimeks „Ööliblikas“, mis viitab õrnale olendile, keda peibutab leegi kuumus. Nii sündis kujutluspilt haavatavast ärksast noorest naisest, kes püüab puudutada pea kohal rippuvat lambipirni – kõrvetada ja tappa võiva iha ning valguse sümbolit. Kui näidendis avanevad tema saatuse tagamaad aegamisi ja alles lõpuks, siis ballett annab meile võimaluse jutustada ka Blanche’i minevikust. Alustame Blanche’ist noore tüdrukuna ning jälgime teda läbi traagiliste sündmuste, mis teevad temast meeleheitel alkohooliku, kellel pole kusagilt abi loota. Kui ta jõuab New Orleansi, et oma õe juurde jääda, mõistame tema probleemi olemust. Võtsime Williamsi näidendi lähtekohaks ning ammutasime sellest inspiratsiooni. Williamsi näidendi tantsukeeles jutustamine on pakkunud meile võimaluse minna tegelaste mõtetesse ja väljendada nende sügavaimaid kirgi, unistusi ja hirme. Blanche’i siseelu pulbitseb fantaasiast ja karmidest mälestustest, mida näidendis välja ei mängita, kuid balletis on see kõik teie ees ning leiab kajastamist läbi tantsu.“

Minu muljed on ülivõrdes. Tennesse Williamsi lugu tantsukeeles laval täiesti olemas. Arusaadav, ma loodan, ka neile, kes näidendist midagi ei tea. Sobiks esimeseks tutvuseks balletiga neile, kes balletietendusi väldivad. Käisin ka sõbrannaga, abikaasat ei ole õnnestunud pärast aastatetagust „Luikede järve“ etendust enam kaasa meelitada.
Muusika on ajastukohane, sekka sellist  ameerikalikku svingi ja džässi, tuletas meelde muusikalimuusikat. Pole balletis varem näinud geide armulugu ega vägistamist, olgu öeldud, et julgelt, kuid siiski taktitundega tantsitud. Etendus on alla 14 aastastele mittesoovitatav.
Oleksin ka selle balleti piletid jõuluvana kingikotti poetanud, aga tuli meelde, kuidas üks laps ütles aastaid tagasi, et ükskõik mida, mitte ainult raamatut. Ei tahaks, et aasta pärast öeldakse, ükskõik mida, ainult mitte  balletipileteid.
Soovitan kõigile!




Thomas Adès
„Hävitusingel“
MET Opera otseülekanne Coca-Cola Plazas.
Lavastaja Tom Cairns
Libreto Tom Cairns koostöös Thomas Ades’ga
Hävitusingel“ on Metropolitan Opera selle hooaja esietendus, mida juhatab helilooja, Thomas Adès. 2016. aastal loodud ooper, mille üks tellija oli Metropolitan Opera ja mida lauldakse inglise keeles, põhineb Luis Buñueli ja Luis Alcoriza käsikirjal, mille alusel loodi 1962. aastal valminud ja suure tunnustuse osaliseks saanud Buñueli samanimeline film.

Osades: Audrey Luna – Leticia Maynar; Amanda Echalaz – Lucia de Nobile; Sally Matthews – Silvia de Ávila, Sophie Bevan – Beatriz (viimased kaks teevad Meti laval debüüdi); Alice Coote – Leonora Palma; Christine Rice – Blanca Delgado; Iestyn Davies –Francisco de Ávila; Joseph Kaiser – Edundo de Nobile; Frédéric Antoun – Raúl Yebenes (esmakordselt Metropolitani laval); David Portillo – Edmundo; David Adam Moore – kolonel Álvaro Gómez (esmakordselt Metropolitani laval); Rod Gilfry – Alberto Roc; Kevin Burdette – senjoor Russell; Christian Van Horn – Julio ja John Tomlinson – dr Carlos Conde.

„Hävitusingel“ jõudis lavale koostöös Covent Gardeni Kuningliku Ooperiteatri, Taani Kunigliku Teatri ja Salzburgi Festivaliga, kus lavastust 2016. aastal esimest korda etendati.

Suurepärane kaasaegne ooper. Üks parimaid kaasaegsete hulgast, mida olen näinud. Muusika  täiesti ebamaiselt lummav, ühe poisikese „ema“ hüüd kummitab seniajani kõrvus, samuti Leticia hääl. Lavastus väga huvitav, kogu aeg laval midagi toimus, silmi kõrvale ei saanud. 


Kinos käisin ikka ka.
"Svingerid"
Lavastaja: Andrejs Ekis
Osatäitjad: Jan Uuspõld, Ivo Uukkivi, Ago Anderson, Jekaterina Novosjolova, Sten Karpov, Elina Reinold, Elina Purde

Mulle film meeldis. Sai naerda ja muiata. Ei olnud labane nagu „Klassikokkutulek“, kuigi tutvustuse alusel võis seda arvata. Mulle meeldis, kuidas film algas, kaamera võttis kusagilt Swiss hotelli kõrguselt, laskus alla SEB Panga peahooneni, alla poole järjest uued katused ning fassaadid kuni peaaegu maadligi jäi pidama arsti tagasihoidlikus korteris vanas maja. Meeldis see, et ei aetud ühte liini. Oli svingerite liin, vene tüdrukute liin, kullakaevajate ja arstide palga ja ilusad tüdrukud on pahad liin, kes iganes mida soovis välja lugeda.

Näitlejate mäng oli suurepärane, mida headelt komödiantidelt Jan Uuspõllult ja Ago Andrsonilt võiski oodata, aga Elina Reinholds- 12 punkti minu poolt.
"Svingerid" on häbitu (ja kohati häbelik) suhtekomöödia, mille keskseks teemaks on SEKS. Osades säravad Jan Uuspõld, Elina Reinold, Elina Purde, Ago Anderson, Ivo Uukkivi, Sten Karpov ja Jekaterina Novosjolova. Selleks, et kõik need eestlaslikult piinlikud olukorrad häbenemata, täies ilus ja ilma igasuguse enesetsensuurita vaatajateni tuua, oli tarvis režissööriks palgata keegi nö. “väljastpoolt”. Selleks meheks osutus lätlasest filmitegija Andrejs Ekis. Andrejs Ekise (kelle nimi ei ütle siinsetele inimestele suurt mitte midagi ja seega võib teda võib edaspidi nimetada “Suvaliseks Läti Tüübiks” ehk SLT-ks) jaoks ei olnud antud filmi teema midagi uut, sest saatuse tahtel oli ta seda filmi juba kord varem teinud.
Nimelt on “Svingerite” näol on tegu eestikeelse uusversiooniga samanimelisest Läti filmist, mis 2016. aasta sügisel Läti kinodesse jõudes pea kõik kohalikud vaatajarekordid purustas. Andrejs Ekise (ehk SLT) sõnul kummutas sel suvel üles võetud film kõik tema eelarvamused ja naaberrahva seas levivad müüdid eestlastest kui aeglasevõitu, kinnistest ja jahedatest inimestest. “Eesti näitlejad on täiesti pööraselt naljakad, andekad, kiired ja kaamerate ees valmis igasugusteks julgustükkideks,” tõdes ta.



"Mõrv idaekspressis"
"Mõrv Idaekspressis" on Agatha Christie samanimelise kirjandusklassikasse kuuluva romaani alusel valminud põnevusfilm, mille lavastas Kenneth Branagh ("Hamlet"), stsenaariumi kirjutas Michael Green ("Logan", "American Gods"). Osades Kenneth Branagh ("Wallander"), Tom Bateman ("Da Vinci deemonid"), Penélope Cruz ("Vicky Cristina Barcelona"), Willem Dafoe ("Grand Budapest hotell", "John Wick"), Judi Dench ("Casino Royale"), Johnny Depp ("Kariibi mere piraadid"), Josh Gad ("Kaunitar ja koletis"), Derek Jacobi ("Gladiaator"), Leslie Odom, Jr. ("Hamilton"), Michelle Pfeiffer ("Stardust"), Daisy Ridley ("Star Wars: Jõud tärkab"), Marwan Kenzari ("Muumia", "Lubadus"), Olivia Colman ("Öine administraator"), Lucy Boynton ("Sing Street"), Manuel Garcia-Rulfo ("Seitse vaprat") ja Sergei Polunin.

Film meeldis, aga see kollektiivne sooritus tegi nukraks.  Kaameratöö vaimustas taas. Kui rong kihutas mägedes, kohe- kohe lahvatab lumelaviin. Võimas! Tekkis igatsus Rail Balticu järele. Mõtlesin kuidas kihutan läbi…….. Poola!



Kontserdil käisin ka: Chris Rea Nordea kontserdimajas. Ja novembrikuu lõpetuseks minu lemmiklaul tema uuelt plaadilt „Last Train“. Kontserdil vaimustusin kõige rohkem artisti kitarrisoolodest, tõeline virtuoos, kananahk tõusis ihule tema mängu kuulates. Nüüd jäängi ise seda kuulama , vähemalt neli korda järjest.



Novembrikuu kokkuvõte :raamatud.

Robert Seethaler
„Kogu elu“
Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke
Kirjastus Hea Lugu 2017

Kaunilt kirjutatud poeetiline raamat lihtsa inimese elust, kaasahaarav ja kütkestav. 119. lehele mahub Andreas (täna on andresepäev!)  Eggeri elu Alpi mägikülas alates 4. eluaastast (aasta 1902)  kuni 79 eluaastani.  Lapsepõlv või õigemini selle puudumine, lihtne elu, töö, armastus ja vaikne hääbumine. Lugu põimub Alpide karmi looduse ja Euroopa ajalooga.
Tõeline pärl gurmaanidele. Raamat, mis puudutab lugejat. Selline raamat, mille loed läbi ja tahaksid jälle otsast alustada. Eelmine ja ainus samalaadne kogemus oli mul Hermann Hesse raamatuga  „Peter Camenizid“. Suured tänud tõlkijale, et suutis edastada Austria mägikülade looduse ja inimeste karge ilu ja tunded.

Raamatu lõpus  ostab peategelane Andreas Egger  Austria mägikülas bussipileti kohaliku bussi lõpppeatusesse. Ei saa öelda, et Egger poleks varem kodukülast välja saanud- oli ta ju II maailmasõja ajal Kaukasuseski. Aga vot nii, et jõudnud lõpppeatusesse, vaatab Egger korra ringi, sõidab kodukülla tagasi ja astub nüüd kodu poole: „Egger astus kiiresti, kõndimine oli kerge, väsimuse oli ta unustanud ja külma peaaegu enam ei tundnudki. Oli selline tunne, nagu jätaks ta iga sammuga midagi sellest üksildusest ja meeleheitest, mis oli teda haaranud seal all võõral platsil. Ta kuulis verd kõrvus kohisemas ja tundis jahedat tuult, mis kuivatas higi laubalt. Nõo kõige sügavamasse punkti jõudnud, nägi ta õhus vaevumärgatavat liikumist. Midagi väikest valget, mis otse ta silme ees tantsiskles. Kohe seejärel teine. Ja järgmisel hetkel oli õhk täis loendamatuid tillukesi pilvenarmaid, mis aeglaselt hõljudes maa peale vajusid. Esiti mõtles Egger, et need on õied, mille tuul kuskilt kohale kandnud, kuid käes oli septembri lõpp ja sel ajal ei õitsenud enam ammugi miski, saati veel sellisel kõrgusel. Ja siis sai ta aru, et sadas lund. Üha tihedamini langes taevast lund, mis maandus kaljudele ja lopsakale rohelisele aasale. Egger läks edasi. Ta jälgis hoolikalt oma astumist, et mitte libastuda, ja iga paari meetri tagant pühkis käeseljaga ripsmetelt ja kulmudelt lumehelbeid. Seejuures kerkis temas mälestus esile, põgus mõte millelegi, mis oli olnud väga ammu, vaevalt enam kui hägune pilt. “Aeg pole veel niikaugel“, ütles ta vaikselt, ja oru peale laskus talv.“
Lugege ja nautige.




Toussaint  Jean-Philippe
„Põgenemine“
Tõlkinud Leena Tomasberg
Kirjastus Varrak 2017
Sari Moodne Aeg
117 lehekülge.

Tutvustusest: Lühiromaan „Põgenemine“ on teine raamat Marie-tsükli romaanidest, mis kõik kaardistavad ebamäärast etappi armastussuhtes, lahkuminekueelset kahevahelolekut, kus armastus on muutunud võimatuks, kuid ei lase ka lahkuminekul teoks saada. „Põgenemine“ on eesti keeleski ilmunud romaani „Armastajad“ (Pegasus, 2010) eellugu. Kui „Armastajad“ viis suhtekriisis paari Tōkyōsse, siis „Põgenemise“ tegevus leiab aset peamiselt Hiinas, veel rohkem aga mitmesugustes kahevaheloleku kohtades, nagu lennukid, rongid, laevad, lennu- või rongijaamad, hotellid. Ollakse teel ära ja teel kuhugi, ja seda igas plaanis. Kõik saab aga alguse mõistatuslikust ja halvaendelisest pruugitud mobiiltelefonist, mis jutustajale Hiinasse saabumise puhul kingitakse... Toussaint maalib meisterlikult oma filmilikult visuaalses proosas vaateid, maastikke, valguse varjundeid, mitmesuguseid stseenikesi, nagu teeks seda reisikirjanik. Sama meisterlikult registreerib ta ka võnkeid ja värelusi tundemaastikul.    Belglane Jean-Philippe Toussaint (snd 1957) on üks tänapäeva prantsuskeelse kirjanduse tunnustatumaid kirjanikke. Kõik tema seni avaldatud romaanid on mahult ja süžeelt napid, kuid ülimalt tihendatud, viimseni lihvitud proosapärlid. See kehtib ka 2005. aastal ilmunud romaani „Põgenemine“ kohta.
Meisterlikult kirjutatud väike raamat, aga see lugu ei puuduta, kui võrdlen  Seethaleri raamatuga.

Stiilinäide lk. 85 „Olin mingis hõljuvas olekus, ja jäingi pikaks ajaks sellesse ebamäärasesse seisundisse, mida kogeme reisi ajal, vahepealses olekus, kus liikuv keha näib korrapäraselt nihkuvat ühest geograafilisest punktist teise- just nagu nool, mida ma olin Pekingist tagasi sõites lennuki videoekraanil jälginud ja mis kujutas rohesinisel mägisel ja stiliseeritud ilmakaardil lennumasina järkjärgulist kulgemisteed-, kus aga vaim, suutmata kaasa teha seda aeglast ja ühtlast üleminekut, on mõttes veel paigas, kust ta lahkus, ja samal ajal mõttes juba seal, kuhu ta suundub. Kogu selle reisi ajal olin ma niisiis samal ajal veel Pekingis ja Elba saarel, mu vaim ei suutnud sujuvalt üle minna ühest kohast teise, hüljata üht, et keskenduda teisele, vaid jäi sellesse kestvasse kahe paiga vahelisse reisi provisoorsusesse, nagu poleks see vahepealne seisund mitte ainult pikendatav ja veniv, vaid et sellesse võiks jääda kuni lõpmatuseni, nii et lõpuks ei olnud ma mõttes mitte kuskil, ei Pekingis ega Elba saarel, vaid liuglesin ikka nende vahepealsete mööduvate kohtade pinnal, ühekorraga paigal ja liikvel, istumas ja tukastamas kõigi oma ootele jäänud tunnetega, mille ma võisin hiljem jälle ellu äratada, nagu poleks ma mitte ainult paadis, mis viib mind Elba saarele, vaid samuti ja samaaegselt kõigis transpordivahendites, mida ma olin ärasõiduhetkest kasutanud. See reis oli justkui kõigi mu seniste reiside kvintessents, kõigi nende sadade tundide kvintessents, mis ma olin veetnud lennukites ja rongides, autodes ja laevades, et liikuda ühest maakera punktist teise, ühest riigist teise, ühelt kontinendilt teisele, reis , milles mu liikumatu keha kulges ruumis ja samas, kuigi seda polnud näha, mingil varjatud ja kavalal, salalikul ja pideval, räsival ja laastaval kombel ka ajas. Sest reisi algusest peale tundsin erilise teravusega aja möödumist, tundsin neid ühetaolisi, üksteisega sarnanevaid tunde, mis veeresid katkematus mootorite surinas, laia voogavat aega, mis kandis mind liikumatusest hoolimata kaasa, ja surm. Surma valusad küünistused- oli selle sünge taktimõõt.“








Erica Jong
„Hirm kaduviku ees“
Inglise keelest tõlkinud Helje Heinoja
Kirjastus Pegasus
233 lehekülge.

Erica Jongi suure austajana ootasin seda raamat nii tuliselt, et  jõudmata ära oodata, millal see raamatukokku jõuab, ostsin raamatu päriseks. Ma ei ütleks, et suisa pettusin, aga kõigist maakeelde tõlgitud Erica Jongi raamatutest meeldis see raamat mulle kõige vähem. Ja seda vaatamata sellele, et viimasel ajal läheb vananemise teema mulle vägagi korda.  
Tutvustuse kohaselt uurib autor raamatus vananemist oma vanemate najal, aga see on siiski vananemine New Yorgi moodi. Vanad, kellest autor räägib, näevad välja nagu  daamid Ari Seth Coheni  blogis  http://www.advanced.style/. (Mul on kiireks tujuparanduseks tööl kaks nippi: vaatan messengeris videot 6 kuuse tütretütre nakatavast naerust või heidan pilgu Advanced Style blogilehele. Naeratuse toovad näole mõlemad- nii noorus kui vanadus.
Tutvustuses on kirjas, et peategelane avaldab internetis seksi otsimise kuulutuse, mis pöörab ta elu pea peale. Väga ei pööra, kordades julgemalt kirjutab soomlanna Jane Juska raamatus „Naine sinus eneses“.
Vananemisest ei meenu mulle hetkel paremat raamatut kui Tiia Toometi  „Vanaduse võlud“. Erica Jongi raamatust "Hirm viiekümnenda eluaasta ees" olin vaimustuses kui 45-selt lugesin, 50-seks saamist seevastu tähele ei pannudki.
Erica Jong kirjutab lk. 41 „Vihkan vananemist. Ma ei näe selles midagi head. Allapoole viiv elunõlv on täis kive. Su suusad ei libise hästi ja lisaks on kõikjal musta jää laike, mis panevad koperdama. Nad võisid enne seal olla, aga sa ei pannud neid kunagi tähele. Nüüd on neid sind ootamas igal nõlval.“
või lk. 129 „Vananemine ajab mind raevu…….“.
Raamatus on 4 peatükki: sügis; talv, kevad ja suvi, millest nähtub, et nii raevukas autor lõpuni ei ole, emotsionaalne aga küll. 16 alapeatüki motodeks on huvitavad tsitaadid Gustave Flaubert’lt ja teistelt kirjanikelt. Kui mul seda raamatut kodus ei oleks, kirjutaksin tsitaadid välja, nüüd vaatan riiulilt.


Rolf Dobelli
„Selgelt mõtlemise kunst“
52 mõtlemisviga, mida oleks parem vältida.
Tõlkija: Kadri Metsma
Kirjastus Semikoolon
Terve Tegu OÜ 2017
208 lehekülge.

Lahe raamat. Sellised mõtlemisvead nagu näiteks: Petlik ellujäämislootus (Miks peab käima kalmistutel);  Enne kui läheb paremaks, läheb halvemaks (Kui keegi räägib valusatest kogemustest, peaksid teie häirekellad lööma hakkama); Kontrollillusioon (Teie kontrolli all on vähem asju, kui te arvate); Sotsiaalne logelemine (Miks on tiimid laisad).
Näiteks lõik  lk. 140 „Raamimine. Õige toon teeb muusikast muusika“ .
Kirjanikud kasutavad raamimist teadlikult. Kriminaalromaan oleks ütlemata igav , kui mõrva kirjeldataks sammhaaval, just nii, nagu see toime pandi. See ei oleks kriminaalromaan vaid käsiraamat. Kuigi lõpuks räägitakse meile ikka terve lugu, muudab selle põnevaks just raamistik.
Kokkuvõtte: tunnistage endale, et ilma raamimiseta ei õnnestu teil rääkida ühtegi lugu. Ning et iga olukord on oma raamistikuga tugevalt seotud- ükskõik kas sellest räägib teile ustav sõber või loete seda tõsiselt võetavast ajalehest. See kehtib ka selle peatüki kohta.“

Ingrid Eomõis
„Minu Malta.
Petrone Print 2017
232 lehekülge.


Olen Maltal kaks korda käinud, kuidas öeldaksegi - patareisid laadimas. Mulle meeldib see väike maa suurel  kivil. Raamat meeldis ka, oli tore lugeda kohtadest, mida ise näinud ja mõista asju, mis turistile tavalislet arusaamatuks jäävad






Krimkasid lugesin ka.

Robert Bryndza
„Varitseja öös“
Peainspektor Erika Fosteri krimipõnevik.
Tõlkinud Raili Puskar
Pegasus 2017.

 Hea raamat. Erica Foster tegutses ka autori eelmises raamatus „Tüdruk jääs“. Kinnitan, et „Varitseja öös“ on parem.


Terry Hayes
„Mina olen Pilgrim“
Inglise keelest tõlkinud Bibi Rais
Kirjastus Pegasus 2017
720 lehekülge.

Kes midagi tõeliselt põnevat tahab lugeda, seda ei tohiks 720 lehekülge hirmutada. Lugu on seda väärt, ka poole ööni lugemist ei õnnestu vältida.


Kirjutasin mõned ütlused välja:
Kindralid sõdivad alati viimases mitte järgmises sõjas.

Jäin unne ja mulle tundus, et elu on ime.
Kui ärkasin, nägin, et kohustus pigem.

Elu oli kohustus. Nagu iga lahingusse minev sõdur mõtlesin eelseisvale konfliktile. Ausalt öeldes ei lootnud ma edu ega aupaistet. Ma lihtsalt lootsin , et suudan käituda auväärselt ja vapralt.

Võluvalt on tõlgitud Bodrumis hotelli türklasest peremehe tönkav inglise keel.  „Mõtte kindluses“-, mis peaks tähendama kindluse mõttes. Jäi mulle meelde ja ausalt öeldes ka keelele.


S.K. Tremayne
„Tulelaps“
Inglise keelest Matti Piirimaa
Pegasus 2017
340 lehekülge

Täiuslik abikaasa. Täiuslik kasupoeg. Täiuslik vale.
Tegevus toimub Cornwallis Lääne Penwithi mägede jalamil laiuvas ajalooline kaevanduspiirkond. See osa oli mulle huvitav. Muidu väga ei meeldinud, aga mulle ei meeldinud ka eelmine raamat „Külmakaksikud.“

Järgnevad kaks krimkad lugesin ka enam- vähem läbi, s.t. kusagile poole peale ja siis üle ridade ning tagantjärgi ei jäänud neist midagi erilist meelde peale raamatu kaane. Kaaned selleks, et teaksin raamatukogus, mis loetud, mis mitte.


Riley Sager
„Viimased tüdrukud“
Inglise keelest tõlkinud Marge Paal
Päikese kirjastus 2017







Gene  Kerrigan
„Pisisulid“
Tõlkinud Triin Olvet
Ajakirjade Kirjastus 2017

Kerrigani uusimat raamatut "Kesköine koor" kavatsen siiski lugeda.





Raamatukogus otsin nüüd pigem meeste kirjutatud krimkasid, õhtuseks lõdvestuslugemiseks tahaksin vähem naiselikku psühholoogiat ja rohkem actioni, tegutsemist- nagu Terry Hayese „Mina olen Pilgrim“ või Lee Child, tellisin endale täna just viimase Jack Reacheri põneviku.


31. oktoober 2017

Oktoobrikuu kokkuvõte

Mõni päev enne seda kui minu blogipidamisel saab täis 3 aastat, olen valiku ees, kas lõpetada või pingutada ja lohistada rasked ajad üle. Pidin tegema ja tegin valikuid. Valisin töö veel aastaks ja kuna olen 24 aastat tagasi valitud töökohal karjääri tipus, siis vähemalt praegu jääb tõesti aega ainult kas lugemiseks ja teatris /kinos käimiseks või ……. sellest kirjutamiseks. Valisin esimese variandi. 
Sestap teen oktoobri kohta kokkuvõtte.

Loetud raamatud:
Linda Järve
„Nooruse lugu“
Minu ajakirja lugemine jäi aastatesse 1969-1974 ja sel ajal olin ajakirjast vaimustatud. See oli ka aeg, kui endas (loomulik) nooruslik loomepalang tekkis. Minu esimestele luulesaadetistele vastas Rudolf Rimmel, et aeg töötab teie vastu, nii kirjutavad praegu paljud noored. Küllap nii oligi, aga mina pidasin end valmis luuletajaks, olin solvunud. Ühte luuletust Rta kiitis, et selles justkui on midagi ja kirjutas, et võiksin veel saata mõned. Seda ma suures solvumistundest ei teinud. Luuletusi ka ülikoolis enam ei kirjutanud.
Pärast sündisid riburada lapsed ja Linda - Järve aegset „Noorust“ lugesin lünklikult ja harvem. Aga meenub, et Rjurikovi tõlkeid lugesin laenatud ajakirjast.
Raamatut oli huvitav lugeda, pisut raske ka- palju nimesid, mis mulle võõrad. Väärt raamat omaaegset kultusajakirja meenutamas. Selline mõte tuli lugedes ka: hea, et ma ei läinud pärast keskkooli ajakirjandust õppima kuigi soovitused olid ja soovitati.  Kes teab, mis ma oleksin nõukogude ajal kokku kirjutanud ja pidanuksin nüüd end õigustama. Tulihingelise pioneerina kirjutasin ma igatahes auhinnakirjandi „Tundmatule sõdurile“ Raamatu autor end kirjutatu pärast õigustama ei pidanud, aga väike õigustamise märk oli küll olemas, miks oli nii või teisiti. Aga see on paratamatu.


Michelle Frances
„Poja pruut“
Väga hea psühholoogiline romaan ämma ja minia suhetest. Võtsin luged , et nelja tütre ja ühe poja emana vältida karisid miniaga suhtlemisel. Sain targemaks küll ja tasus lugemist. Pealegi võivad sellised naistevahelised suhted ette tulla ka tööl ja igal pool mujal, kus kaks tugevat naist kokku põrkuvad, eriti kui mõlemad või üks neist on osav manipulaator. Ja eks me kõik oleme natuke manipulaatorid.  Maailmakirjanduses on teema enne ka ette tulnud: vaene neiu pürib edukasse abiellu ja väljavalitu ema on takistuseks. Kuigi minu arvates oli siin raamatus tegemist ikka kahe armastava naise kokkupõrkega vahendeid valimata.


Malin Persson Giolito
„Vesiliiv“
Mitte nii hea kui „me peame rääkima Kevinist“, aga lugesin läbi. Olen teinud ühe  väljakirjutuse lk. 350 „ Sama selgelt nagu oleks värviline gaas pinkide kohal edasi kandunud, tajusin, kuidas klassikaaslased üksteise järel aru said. Alates esimesest pingireast, mille ühes servas istusin mina ja teises Samir, kuni tagumise reani, kus istus Mela, rõngas nina küljes ja küüned  mustaks lakitud. Kõik taipasid, et me oleme paar, ja Sebastiani ümbritsev õhkkond, imetluse ja uudishimu segu ( ja teeseldud, mul-on-temast-savi) laotus laiali, aga esimest korda ümbritses see mind, vähemalt osaliselt.
Kunagi lugesin lugu ühest näitlejast, kes oli kogu oma lapsepõlve siia-sinna kolinud. Ta ütles, et iga kord, kui ta uude klassi läks, oli seal täpselt sama tüüpide komplekt: populaarne (üsna ülbe), populaarse parim sõber (veel ülbem), tuupur, kehkatunni luuser ja sõpradeta tüüp. Igas klassis oli justkui etteantud arv rolle ja tema pidi uude kooli minnes arus  saama, milline roll on vaba, ja järgmise aasta seda mängima.
Mina olin alati mänginud ühte ja sama rolli: mitte kõige popim, aga peaaegu, mitet kiusatu, mitte kiusaja, kõige änksimate kambas, aga mitte kõige näksima tüdruk. Mulle polnud kunagi pähe tulnud, et nüüd võiksin saada uue rolli, aga nüüd olin saanud. Ja sellega võrreldes tundus isegi Sofia totaalne biggest-loser-makeover kahvatu.
Raamatus oli juttu veel juttu Bechdeli testist inglise keele tunnis, millega peaks saama kontrollida, kas filmid on feministlikud või mitte. Esitatakse kolm küsimust: kas filmis on vähemalt kaks nimega naistegelast? Kas neil lastakse omavahel rääkida (ilma et mõni mees juures ei oleks) ja kas nad räägivad millestki muust peale meeste.
Andekas.


Teatris vaatasin Pärnu Eendla teatri etendust:
Et sa kaotaksid kõik

tume põnevik
lavastaja Jaanika Juhanson
autorid Jaanika Juhanson, Jan Kaus ja trupp
lavastusdramaturg Anne-Ly Sova
lavastus- ja videokunstnik Sander Põldsaar
kostüümikunstnikud Merlis Orion ja Sander Põldsaar
valguskunstnik Margus Vaigur
muusika autor Lauri Mäesepp
muusika seadjad Feliks Kütt ja Erko Niit
ansambli juht Erko Niit
liikumisjuht Kardo Ojassalu

mängivad Liis Karpov, Kati Ong, Ireen Kennik, Priit Loog, Lauri Mäesepp,
Sten Karpov, Jaanus Mehikas (külalisena) ja Artur Linnus (külalisena)


Sügis inimtühjal Eesti saarel. Mahajäetud ja räämas mõisahoonesse saabub seltskond noori, kes siia uut elu plaanivad. Vana maja peidab endas aga saladusi, hämaruses vilksatab minevikuvarje ning öösel hakkab mõisa kinni jäänud lugu end tasapisi ilmutama. Miski pole nii, nagu esmapilgul näib ...

“Et sa kaotaksid kõik” on üleloomulike sugemetega tume põnevik, mille tõukepunktiks on lavastaja soov katsetada teatrilaval põnevus- ja õuduslugudest pärit motiive.

Väga hea oli, köitis tähelepanu ka peale rasket tööpäeva.


„Estonias“ vaatasin Rasmus Puuri ooperit:
„Pilvede värvid „

Rasmus Puuri ooper Jaan Kruusvalli samanimelise näidendi ainetel
Laur Lomperi libreto, dramaturgid Kristiina Jalasto ja Mehis Pihla
Maailmaesietendus Rahvusooperis Estonia 22. septembril 2017

Ooperi idee põhineb Jaan Kruusvalli näidendil „Pilvede värvid“ (1983), mis käsitleb eestlaste
 põgenemist kodumaalt Teise maailmasõja sündmuste keerises. Aeg ei ole Eestist lahkumise puhul aga määrav – mindi sõjaajal, põgeneti Nõukogude okupatsiooni eest ning välismaale siirdutakse massiliselt ka nüüd, vabaduse päevil. Ühe pere lugu peegeldab paljude Eesti perede lugusid aastatel 1985–1991. Ooper püstitab küsimusi, kelle jaoks vaba Eesti taastati, kui kõik ka nüüd välismaale ihkavad? Miks kaob hoolivus ja ühtehoidmine nii ruttu ja algab igaüks-enda-eest tegutsemine?


Väga hea ooper oli, mõtlen kuidas ma oma suure pere noorpere saaksin ooperisse saata. Miks peaks ainult ooperilaval kaugeid vanu kuningalugusid vaatama. Selles ooperis on Eesti Vabariigi ajaloo lühilugu laval. Juhtidee- kellele vabadus, kui noored lahkuvad. 


Kinos vaatasin New York Metropolita ooperi ülekannet
Bellini „Norma“

Üks kaunima muusikaga oopereid, mida tean.

2. oktoober 2017

"Minu näoga onu" kinos.

„Minu näoga onu.“
Andres ja Katrin Maimiku tragikomöödia "Minu näoga onu"

Osades Rain Tolk, Roman Baskin, Evelin Võigemast, Maarja Mitt, Eve Kivi, Jarek Kasar, Carmen Mikiver jt.

Stsenaarium ja režii Katrin Maimik, Andres Maimik, operaator Mihkel Soe, kunstnik Kristina Lõuk, helilooja Sten Sheripov, kostüümikunstnik Eve Gutmann-Valme, grimmikunstnik Siiri Lauri, Heli Horret Kuus, monteerija Helis Hirve. Produtsendid Maie Rosmann-Lill, Maario Masing.
Tootjad Kuukulgur Film ja Kinosaurus Film.


Lahutusjärgses masenduses muusikakriitik Hugo soovib just oma elu hakata taas üles ehitama, kui tema ukse taha ilmub ootamatult tema isa, džässmuusik Raivo. Kiusliku loomuga vanamees teatab, et ta on kohe-kohe maist teekonda lõpetamas ja ootab ainsalt pojalt enda eest hoolitsemist. Kui aga meeste ellu ilmub atraktiivne psühhoterapeut Marian, hakkavad isa ja poeg naise tähelepanu pärast omavahel konkureerima. Vanal riukamehel Raivol õnnestub luua ridamisi piinlikke episoode, millega Hugo romantilised plaanid ära rikkuda. Andres Maimiku ja Katrin Maimiku tragikomöödia "Minu näoga onu" räägib pealesunnitud lähedusest, õnneotsingust ja andestamisest, pakkudes naeru läbi pisarate ja pisaraid läbi naeru.

Läksin kinno nalja saama. Saab küll, aga mitte eriti palju. Oleneb muidugi vaatajast. „Seenelkäik“ see ei ole.
Film ise kuulub sellesse nn. „valge keskealise mehe vaevade“ kategooriasse. See viide Ugala teatri etendusest „Naised“ sissejuhatusest jääb mulle vist igaveseks meelde. Võtan mõõdupuuks.
Aga film mulle meeldis. Nautisin Roman Baskini suurepärast osatäitmist- sellised need vanad mehed ongi- ebameeldivalt räpakad röhitsejad ja mustalt riides. Pärast filmi, poes ehk sellise mehe taga järjekorras seistes või teda tänaval märgates, viib mõte sellele, et ta on lihtsalt hooletusse jäetud vanur. Filmis on ilusad loodus-võtted ja –vaated, hea muusika. Marju Kuut laulab ja Gunnar Graps.
Riputan siia Grapsilt ühe kauni laulu "Sügisõhtu blues", filmis Graps seda ei laula.

Filmi lõpp on hea, paremat ei oska soovidagi ja pealkirja tekkelugu ka andekas. 
Täna lähen kinno „Victoria ja Abdul“ vaatama, sestap rohkem ei jõuagi kirjutada.


29. september 2017

ERSO Estonia kontserdisaalis 27.09.2017

27. septembril 2017 Estonia kontserdisaalis
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent Neeme Järvi
Bariton Thomas Hampson

Kavas
Gustav Mahler
1.    „Blumine“
2.    „Rändselli“ laulud (Lieder eines fahtrenden Gesellen“ (1883- 1885)
Tekstid Gustav Mahler
"Wenn mein Schatz Hochzeit macht" (Kui mu kullakese pulmad).
"Ging heute morgen übers Feld" (Kõndisin hommikul välja peal).
"Ich hab’ ein lühend Messe"(Mu rinnus on hõõguv nuga).
"Die zwei blauen Augen von meinem Schatz" (Mu kullakese sinisilmad).

Kui maailmakuulus laulja tuleb Eestisse laulma, on patt mitte minna kuulama. Karmel Eikner teleri intervjuus nimetas lauljat maailma parimaks baritoniks. Kes neid baritone maailmas nüüd nii täpselt ritta seab, aga üks parimaid ja tuntumaid on ta kindlasti. Laulja kannab Metropolitan Opera Gildi MET Mastersingeri tiitlit, on Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liige ning on esindatud ajakirja Grampophone Kuulsuste Kojas. Kavas on ära märgitud kõik tema tiitlid ja autasud, neid kõiki siin üles lugeda ei jõuagi.

Rändselli neljast laulust koosnev tsükkel on autobiograafiline, selle komponeerimiseks andis heliloojale tõuke õnnetult lõppenud armulugu. Pealkirja laenas Mahler Rudolf Baumbachi samanimelisest luulekogust. Rändselli laulud on Mahleri loomingu kõige romantilisem ja isiklikum teos, tekstidki kirjutas helilooja ise, toetudes värssidele rahvaluulekogumikust „Poisi võlusarv“. Kõike seda ja
muudki huvitavat ja harivat lugesin väga sisukast kavast.
Kavas on laulude tekstid nii saksa keeles kui ka eesti keeles Heli Mattiseni tõlkes.

Sümfoonia nr 1 D-duur on Mahleri esimene sümfoonia üldse, kui mitte arvestada „Blumine’d“, millest siiski ei saanudki sümfooniat . Sümfoonia nr.1 on  muusikaliselt Rändselli lauludega seotud. Kavas on sümfoonia neli osa kenasti lahti seletatud ja see on suureks abiks minusugusele sümfoonia kuulamisel ja mõistmisel.
Thomas Hampson esitas kaks lisapala, s.t. laulis kaks laulu uuesti. Ka ERSO esitas kontserdi II osa lõppedes tormilisele aplausile vastu tulles lisapala - Peeter Vähi „Emale“. Maestro Neeme Järvi sõnutsi on hea tava lisapalaks mängida Eesti muusikat.
Sellist aplausi nagu 27. septembril Thomas Hampsonile ja ERSO-le ei ole ma teistes Eesti teatri- ja kontserdisaalides kuulnud.
Oli suur muusikaline elamus kuulata Thomas Hampsonit ning ERSO-t dirigent Neeme Järvi juhatusel.


Thomas Hampson koos oma väimees Luca Pisaroniga annab kontserte „„No tenors allowed“ (Tenorid ei ole lubatud). 

Siin nende esituses tuntud duett „Cheti cheti immantinente“ Donizetti ooperist „Don Pasquale“:


28. september 2017

Gregoire Delacourt "Minu soovide nimekiri"

Raamatu moto:
Kõik vaevad on lubatud,
kõik vaevad on soositud;
tuleb ainult minna, tuleb ainult armastada.“
Francoise Leroy „Sisemine tulevik“

Prantsuse kirjanikke loen meelsasti kui mõni uuem tõlkeraamat kätte juhtub. Balzaci kogutud teosed on ka läbi loetud 30. eluaastates. Aeg-ajalt mõtlen, et võiks tutvust uuendada - kuidas need jutustused nüüd tunduvad, kas pakuvad veel huvi.
Grègoire Delacourt’ lt on "Minu soovide nimekiri" teine raamat lugeda Gregoire Delacourt "Tabamatu õnn"





Prantslannad, teadagi, on hoopis teistmoodi naised: nad ei lähe paksuks ja puha. Tõsi, loetud raamatu kangelanna oleks meil valitseva malli järgi küll paks, aga prantslannale kohaselt ei pea ta end paksuks.
Raamat algab lk. 9 nii : „Inimesed valetavad alailma.
Ma tean näiteks suurepäraselt, et ma ei ole ilus. Mul ei ole siniseid silmi, kus mehed saaksid end imetleda ja kuhu nad ihkavad uppuda, et keegi sukelduks ja neid päästaks. Mul ei ole modelli sihvakust. Ma olen lopsakas, kergelt matsakamat tüüpi. Selline, kes võtab enda alla poolteist kohta. Mul on selline keha, millest keskmist kasvu mees ei ulatu kätega päris hästi ümbert kinni võtma. Ma ei ole nõtkepihtne neid, kellele sosistatakse pikki lauseid ja kirjavahemärkide asemel ohatakse; hoopiski mitte. Minu poole pöördutaks pigem lühilausetega. Jõhkra otsekohesusega. Ilma nahata, mugava rasvata kiimakont.“
Raamatu kangelanna, see, kes jutustab – Jocelyne - on naine õitsvas keskeas 40+. Ta peab pudupoodi, armastab oma meest (Jocelyni), kellega on üle elatud keerulised ajad ning hetkel suhted armastavad. Jocelyne peab edukat blogi, pudu-poe ja käsitöö teemalist. Raamat lõpebki toredate blogipostitustega, millel mina küll raamatu sisuga seost ei leidnud. Sõbrannade õhutusel ostab Jocelyne esimest korda elus lotopileti ning võidab……18 miljonit eurot. Naine ei räägi lotovõidust kellelegi, ka oma abikaasale mitte. Lotokontoris laseb naine endale tšeki kirjutada, mille koju jõudes ära peidab. Lotokontoris räägib Jocelynega tund aega psühho-loog, kes avab naise ees kõik need õnnetused ja lahkuminekud, mis lotovõiduga kaasnevad. Tšekk peidus läheb elu edasi. Paar korda on naine juba valmis oma mehele rääkima, kuid viimasel hetkel mõtleb ümber.  Joceline koostab soovide nimekirju, ta teab ka oma mehe soove (auto ,teler jne.) aga tšekki ei puutu ning hoiab saladuses. Just nende raamatus pidevalt uuenevate soovinimekirjade järgi õpib lugeja Jocelynet tundma ning saab aimu tema siseheitlustest dilemmaga. Kasutada/mitte kasutada lotovõitu? Jocelyne mõtleb, kas ta tahab oma elu muuta ja mida siis muuta, võib-olla on kõige suurem õnn ning armastus siin ja praegu. Kas soovide täitumine ja täitmine on õnn või õnnetus?
Kuni ühel päeval variseb kõik kokku. Ei reeda minagi rohkem kui raamatu tutvustuses öeldud, aga see, mis juhtub ei ole tavapärane- mees läheb teise naise juurde.
Nüüd peab Jocelyne reageerima ja tegutsema, nüüd peab ta muutuma. Soovide nimekirja asemel tekib nüüd minu hulluste nimekiri.
Kui raamatu I osas areneb jutustus väga läbimõeldult, Jocelyne tähelepanelikud elust on nauditavad, tema kahtlused kutsuvad kaasa elama, siis teises osas läheb järsku kiireks ja karmiks. Raamatu lehekülgedel registreeritakse vaid toimunud sündmused, järg kaob käest ja enam täpselt aru ei saa, kuidas jõuti punktist A punkti B. Ühes peatükis saab sõna ka mees-Jocelyn. Kokkuvõtlikult teine osa on robustsem, lugemine ei ole enam nauding, kippusin üle ridade laskma pelgast sündmuste ja asjade loetelust.
Lõpus on Jocelyne sale, ta kasutab lotovõiduga saavutatud eeliseid, elab eiteakuidas taasleitud 20 aasta taguse „peaaegu armukesega“ ja vihkab Jocelyni. On ta õnnelik? Vaevalt on õnnelik keegi, kes vihkab. Raamatu lõpulaused Jocelynelt on „Ma olen armastatud. Aga ma ei armasta enam“
Kaks tõde: 1) lotovõit ei tee õnnelikuks;2) reetmine teeb õnnetuks; ei sobi kokku.
Aga seda, et rääkige teineteisega, seda õpetab raamat küll.

Raamatus on juttu Albert Coheni romaanist „Belle du Seigneur“ („Härra armuke“). Eesti keelde  tõlgitud ei ole, Šveitsi kirjandusklassikult on tõlgitud Varraku poolt 2002.a. „Raamat minu emast“

Raamatus meenutatakse Joe Dassini laulu L'été Indien“. Mul ka selle puhul autos Joe Dassini plaat.

Autor on oma kangelanna siseellu hästi sisse elanud ja jutustab kütkestavalt, ka tõlkes nauditav.

Kergesti loetav raamatuke huvitava süžeega, kes meist ei unistaks lotovõidust. Aga mis saab siis, kui võidangi. Mõnikord enne uinumist mõtlen ma Bingo loto jackpotist ning uni jõuab alati enne kohale kui olen jõudnud kogu võidu paika panna ja laiali jagada. 

Grègoire Delacourt
„Minu soovide nimekiri“
Tõlkinud Margot Endjärv
Eesti Raamat 2017
139 lk.