24. juuli 2017

Kate Atkinson "Lõpetamata juhtumid"

Kuigi leidsin raamatu krimi ja põnevike alt, ei ole tegemist klassikalise inglise kriminaalromaaniga.
Lugemine nõuab kannatlikku järjepidevust. Raamatus saavad kokku erinevad lood, mis lõpuks saavad kokku sõlmitud. Selle poolest tuletas mulle meelde üht väga head raamatut „Nüüdisromaani“ sarjast- Colum  McCann’i raamatut „Las suur maailm pöörleb“

Esimeses loos on pere nelja tütrega, lastest üleväsinud pereema ja lastest mittehooliv isa. Noorim õdedest Olivia, pere silmatera, kaob 3 aasta vanuses jäljetult. 30 aastat hiljem, palkavad 2 õde, Amalie ja Julia, eradetektiiv  Jackson Brodie, et see lahendaks Olivia kadumise mõistatuse.
Teises loos palkab  isa Theo, kes 10 aastat pärast oma tütre mõrva ja tulemusteta politseiuurimist soovib leida tütre tapja, Jackson Brodie. Theo ja tema tütar Laura- kui vähe me teame oma lastest, kas märkame kui tihti nad räägivad meile seda, mida me neilt ootame, mitte tõtt.
Kolmandas loos palkab meditsiiniõde Schirley Jackson Brodie otsima oma kadunud õetütart. Õde mõisteti 25 aastat tagasi süüdi oma abikaasa tapmises ja beebieas tütre jättis ta Schirley’le.
Mineviku traagilised lood on taustaks  raamatu tegevustikule. Kõik kurvad lood, millele tavapärane politseitöö ei ole lahendust toonud või andnud suisa väära lahenduse. Jackson Brody on ühenduslüliks kõigi nende minevikusündmustega traumeeritud inimeste vahel ja loo käigus selgub, et ka Brody  ise põeb oma õe lahendamata mõrvajuhtumi tõttu.
Raamat ei keskendu uurimisööle ja kadunud inimeste otsingutele. Brody käib ja vestleb, mõned lood lahenevad tema kaasabil, mõned iseenesest. Seejuures on väga olulisele kohal Brody suhted lahutatud abikaasa ja väikese tütrega.

Lõpuks jooksevad kõik lood kokku ja võib öelda lõpp hea, kõik hea, kuigi kõik, millest raamatus juttu on, ei ole kaugeltki hea.
Harjumist tahab Kate Atkinsoni stiil, mida iseloomustab irooniline ja voolav tekst. Hea huumoritunnetus, kuid samas võib autor tegelaste voolavat sisekõnet edastades vaagida kiretult ja külmalt kellegi mõrva. 
Hea inglise huumori vastu ei saa, naersin pisarateni leheküljel, kus üks kolmest õest , Amalie, valmistus 30+ süütuse kaotamiseks. Või näiteks stiilinäide lk. 238, jutt on Brodyst:
Lee Ann Womack „Little past Little Rock“. Iga teine kantrilaul rääkis naistest, kes lahkusid linnast, lahkusid oma minevikust aga peamiselt lahkusid meestest. Pärast seda kui tema enda naine oli lahkunud, lindistas Jackson endale võrdleva kasseti kõigist piinlevaist naistest, Lucindadets, Emmyloudest ja Trishadest, kes laulsid kurbi laule lahkumisest rongide, lennukite ja bussidega, aga  peamiselt muidugi autodega. Veel üks lahkumisrännak.“

Ja siin see laul:
See ei ole raamat paadunud krimkalugejale, kes soovib kaasa elada uurimisele, aga hea raamat ikkagi.
Kate Atkinson
"Lõpetamata juhtumid"
Inglise keelest tõlkinud Kati Karu.
Ersen 2017

312 lehekülge

21. juuli 2017

Antonio Manzini "Must rada"

Raamatu tegevus toimub Põhja-Itaalias Champoluci suusakuurordis.  Tegevuspaigast tuleneb ka pealkiri „Must rada“ .
Ei meenugi, millal suusakuurordis toimuvat põnevikku lugesin, küllap ammu-ammu „Hukkunud alpinisti hotell“.
Musta raja mõrva hakkab uurima Roomast „asumisele saadetud“ politseiuurija Rocco Schiavone.


Schiavone on üks hoopis omamoodi tegelane raamatutest tuttavate uurijate reas: küüniline ja jõhker, oma tahtmise saamiseks laseb rusikad käiku, suitsetab salaja töökabinetis kanepit ja ajab sõbraga kriminaalset äri. Muidugi on ta vastukaaluks nägus mees ja hea uurija- igatahes musta raja mõrva lahendab ta neljapäevast esmaspäevani.
„Must rada“ (Pista nera)on Antonio Manzini  Rocco Schiavone seeria 2013. aastal ilmunud esimene romaan 








Ennustan, et tulevikus Schiavone  jääb vahele ja kõrvaldatakse ametist.
Internetist leian, et Rocco Schiavone sarjas on ilmunud 6 raamatut, nii et jääb ametisse.
Küllap ongi trend lõunamaades, et ka poltseis balansseeritakse lubatu ja lubamatu piiril, seadust täidetakse nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik ning kõva mees on see, kes vahele ei jää.
Aga võib-olla kasvab Rocco ümber. 
Donna Leoni lugedes mõtlesin, kuidas on võimalik sellise uimase tegevusega kuritegusid avastada. Schiavone seevastu on väga kiire, neljapäevast esmas-päevani. Mingit keerulist kordineeritud uurimisprotsessi raamatus siiski jälgida ei saa. Schiavone on lihtsalt nii nutikas ja näeb suusakuurordi igavad ja rumalad püsielanikud läbi. Kõik kohalikud naised on muidugi ka väga ilusad ning Schiavonel on nendega tükk tegemist. pole .

Lõõgastav ajaviiteline lugemine, loogilise ülesehitusega ja parajalt põnev ning humoorikas. Paras pehmekaaneline reisile.  Kerge ja kerglane, Itaalia uurijatel ei ole skandinaavlastest ametikaaslaste põletavaid isiklikke probleeme ja maailma-valu.  Tegelikult on küll, isiklikke probleeme, aga nad oskavad neid elegantselt varjata oma kerglase loomuse taha. Mina lugesin raamatut kuuma päikese all oma aias, oli jahutav lugeda, kuidas uurija Schioavone linnakingadega suusaradadel turnis
Raamatus kuulas lumesaha juht Luciano Ligabue hitte- kuulasin  ka:


Ja mainiti Itaalia kunstniku  Burri  maale. Vaatasin ka:


Antonio Manzini
"Must rada"
Itaalia keelest tõlkinud Cathy Laanela
Toledo kirjastus

281 lehekülge

20. juuli 2017

Kristi Manninen Jouko Raivio "Stenvalli juhtum"

Aleksis Kivi, sünnipäraselt Alexis Stenvall (10 oktoober 1834 – 31 detsember 1872), oli esimene suurt edu saavutanud soome keeles kirjutanud kirjanik ja seetõttu peetakse teda Soome kirjandusele alusepanijaks. Tema sünnikuupäev 10. oktoober on kuulutatud Aleksis Kivi auks soome kirjanduse päevaks ja samal päeval peetakse ka Aleksis Kivi päeva.
Traagilise saatusega kirjanik langes elu lõpu poole alkoholi küüsi  ja viibis vaimuhaiglas. Elu lõpp tuli liigagi kiiresti. Traagilise saatusega kirjanik suri ainult 38 aastase eluheidikuna Tuusulas, oma ema sünnikohas.

Raamatu „Stenvalli juhtum“ tegevus saabki alguse Stenvalli matusega, kuhu üks peategelastest  Matilda Ehrström on teel sõbranna palvel kadunukesele loorberipärga viima. Vanapiigast õpetajanna Matilda Ehrström sõidab koos oma nõbu Johannes Caloniusega, kes õpib Helsingi ülikoolis õigusteadust.
Matilda ja Johannes peatuvad vananeva näitlejanna Charlotta Sjögrenini kodus, kes hommikul leitakse mõrvatuna.
Kes on mõrvar? Kas Johannese sõber Matias Jussila, kes samuti matustel viibis ja siis kadus või Soome teatri direktor  Kaarlo Bergbom, kes maja ette oma jalutuskepi kaotas või hoopis keegi kolmas matuselistest. Seda Matilda ja Johannes välja selgitama hakkavadki, sest nemad on Kristi Mannineni ja Jouko Raivio 6-st  raamatust koosneva ajaloolise krimisarja peategelased.
„Stenvalli juhtum“ on sarja viimane ja kuues raamat, mis lõpeb Matilda abileluga ning Johannese südagi ei ole enam vaba.

Sellised autorite paari raamatud on ilmunud Soomes
Punavuoren keisarinna. Salapoliisiseikkailu 1860-luvun Helsingissä. Otava, 1990
Jumalan ruoska. Salapoliisiseikkailu suurten nälkävuosien ajoilta. Otava, 1991
Ruumisvaunut Bulevardilla. Salapoliisiseikkailu vuoden 1869 Suomessa. Otava, 1992
Murha Monrepoossa. Salapoliisiseikkailu Viipurissa heinäkuussa 1871. Otava, 1993
Kuolema ylioppilastalolla. Salapoliisiseikkailu Helsingissä syystalvella 1872. Otava, 1994
Stenvallin tapaus. Salapoliisiseikkailu vuoden 1873 Helsingissä. Otava, 1995 

„Stenvalli juhtumis“ tegutsevad ajaloolise isikud segamini väljamõeldutega. Kaarlo Bergbom on näiteks Soome endisaegne teatrijuht. Raamatus hoidis endine primadonna Charlotta Sjögren Stenvalli poole ja toetas teda. Päriselus oli Aleksis Kivi toetajaks Charlotta Lönnqvist, keda küll õnneks ei mõrvatud.
Hästi tabatud on ajastu hõng ja olustik.  Eriti meeldisid mulle siivsad (puhas, korralik; kombekas, viisakas; sünnis) naised- Mathilda ja Ida - Mathilda kasutütar.

Ajalehed toona kirjutasid toona nii .
Lk. 6 „Suurt tähelepanu väärib ka romaan „Seitse venda“, ehkki väheste kirjatööde üle on nii palju vaieldud ja nii erinevaid mõtteid väljendatud kui selle üle. Selle põhimise mõtte kõlbelisust, nagu ka selle suuri teeneid inimloomuse ja looduse kujutamisel tuleb igaühel tunnistada.“  
Mulle jäi meelde ühe virtina ütlus „Kui metsast ei saa kirsse, tuleb pohli korjata“.
Kuna sarja viimane raamat sai läbi loetud, siis varasemaid enam lugema ei hakkaks. Aga mõnus ajaviiteline lugemine oli. Krimkana ka üsna hea. 

Kristi Manninen  ja Jouko Raivio
„Stenvalli juhtum.
Kuritöö Helsingis 1873.aastal.“
Soome keelest tõlkinud Ants Paikre
Põhjamaade Põnevik
NyNorden 2017

213 lk

19. juuli 2017

Tana French "Vaikiv mets"

Kuigi Tana Frenchi “Vaikiv metsa” peategelane Rob Ryan on Iiri kriminaalpolitsei mõrvauurija ja raamat ongi peategelase jutustus sellest, kuidas ta koos partneri Cassie Maddoxiga uurib nende esimest suurt mõrva, on see raamat palju enamat kui lihtsalt krimka. Psühholoogiline põnevusromaan või midagi niisugust. Põnev raamat mõrva uurimisest, lapsepõlve painetest ja mälust, läbipõlemisest tööl, äri- ja kultuuri kokkupõrgetest ja kaasaegsest  Iirimaast. See loetelu ei ole täielik.  

Süzeest: 12 aastane tüdruk on mõrvatud Dublini äärelinna metsas. 20 aastat tagasi mängis samas metsas 12 aastane Adam Rob Ryan koos kahe sõbraga. Lapsed ei tulnud õhtuks koju, kogukond ja politsei asusid neid otsima, kuid kaks sõpra jäidki kadunuks, Adam Rob Ryan leiti, kuid juhtunust ei mäletanud ta midagi.
Mälu ei taastunudki ja juhtunu varjutas Ryani lapse- ja noorpõlve. Nüüdseks on ta nime vahetanud ja töötab mõrvauurijana.  Kui samas metsas leitakse tapetuna 12 aastane tüdruk, asub Ryan oma partneri Cassie Maddoxiga juhtumit uurima. Sellest saab nende ühine esimene, ja nagu selgub, ka viimane mõrva uurimine. Ryan muidugi varjab ülema ees, et on seotud metsas toimunud vana looga. Tavaliselt ei taha ma lugeda raamatuid, kus ohvriks laps, aga autor ei keskendu niivõrd mõrva toimepanemisele kui uurimisprotsessile ja inimestevahelistele suhetele. Kas mehe ja naise vahel on sõprus võimalik ilma, et tekiks soov suhet edasi arendada, milleni võib viia laste rivaliteet, kuidas ära tunda psühhopaati, kas nooruses kuriteo toimepannutest võib oodata sama ka täiseas? Tegelaste  seas kohtame innustunud arheolooge, kes teostavad väljakaevamisi metsas iidsel mäel, mis jääb kiirtee alla ja kiirtee osas ärihuve omavaid poliitikuid. Kas vana sõprade kadumise lugu on seotud uue juhtumiga, Ryan igatahes nii arvab.

Kõike seda jagub 525. leheküljele ja ma ei jätaks ühtegi lehekülge ära ega lühendaks  midagi. Nauditav lugemine algusest lõpuni.

Puhta krimkana ei tasu raamatut võtta, siis ei suuda Ryanit nii heaks uurijaks, nagu ta endast kirjutab, pidada. Ryan on neurootiline  lapsepõlve painete küüsis ja läbipõlenud. Uurimises läbimurde toonud asjaolusid oleks pidanud märkama juba esimesel 100. leheküljel ja kuidas ta nii rumalasti lasi end 17 aastasel tüdrukul lollitada. Aga pole vaja nii noriv olla.
Jutustajaks on raamatus Rob Ryan ise. Stiilinäide lk. 336, nii kirjeldab jutustaja oma lapsepõlve  metsa
“Siis kõndisin läbi metsa, aeglaselt, endale aega andes.
See oli nagu koperdamine mõne suure iidse linna varemetel. Puud ulatusid kõrgemale kui katedraalide tornitipud; nad maadlesid ruumi pärast, toetasid suuri langenud tüvesid, olid künkaga sama kaldenurga all, tamm, pöök, saar ja teised, mille nimetust ma ei teadnud. Pikad valgusnooled filtreerusid sumedate ja pühadena läbi roheliste kaarte. Luuderohu vaalud muutsid massiivsed tüved karvaseks, moodustasid okstel jugasid, muutsid kännud seisvateks kivideks. Mu samme summutasid paksud ja vetruvad langenud lehtede kihid; kui ma peatusin ja ühe patakas tossuninaga ringi pöörasin, tundsin rikkalikku kõdunemise lõhna ja nägin tumedat märga mulda, tammetõrumütse, kahvatu vihmaussi“ meeleheitlikku vingerdamist”.
Ja nii edasi, nagu päris ja parasjagu jube.
Isegi nii reguleeritud ja ametlikku tegevusest nagu ülekuulamine kirjeldatakse lk. 404 poeetiliselt :
See oli meie viimane juhtum paarilistena. Soovin, et võiksin näidata, kuidas ülekuulamisel võib olla oma ilu, särav ja julm nagu härjavõitlusel; kuidas trotsides kõige julmemat teemat või kõige rumalamat kahtlusalust, säilitab see puutumatuna oma pingul lihvitud graatis, oma vastupandamatud ja erutavad rütmid; kuidas suurepärased uurijate paarid teavad teineteise iga mõtet sama kindlalt nagu terve elu koos tantsinud balletipaar pas de deux’d.”
Tänud muidugi ka tõlkijale.

Tahan veel lugeda! Tahan teada, mis saab Cassiest ja kas Adam Rob Ryani lapsepõlvemüsteerium laheneb.  

Tana French sündis USAs, kuid veetis suure osa oma lapsepõlvest Iirimaal, Itaalias ja Malawis. Ta õppis Dublini Trinity College’is näitlejaks ning elab siiani Iirimaal. Tema esimene romaan “Vaikiv mets” ilmus 2007. aastal ja võitis mitu auhinda, teiste auhinna parima debüütromaani eest ning auhinna parima põnevusromaani eest.
Raamat on esimene osa Dublini mõrvarühma juhtumitest jutustavas sarjas, mille iga osa võtab fookusesse uue peategelase, kes on lugejale eelmisest osast küll tuttav, kuid pole täitnud keskset rolli. Nii loob autor mitmekülgse maailma ning annab lugejale võimaluse näha seda erinevatest vaatepunktidest.
 Wikipedia andmeil on tänaseks ilmunud juba 6 raamatut. Järgmine raamat Dublini mõrvarühma sarjast - „The Likenesson“ on  lugu Rob  Ryan partnerist- Cassie Maddoxist.
Loodan, et järgmised raamatud on sama head, veidi õhemad, kust see aeg muidu võtta ja ilmuvad eesti keeles õige pea.

Tana French
„Vaikiv mets“
Tõlkinud: Evi Eiche
Päikese Kirjastus  2017

528 lk 

14. juuli 2017

"Omade vahel" Ohtu mõisa tallisaalis

Alan Ayckbourn
„Omade vahel“
Kell Kümme - projektiteater
Tõlkija: Meelike Palli
Lavastaja: Roman Baskin
Kostüümikunstnik: Anu Lensment
esietendus 13. juuli 2017 Ohtu mõisa tallisaalis

Osades.
Roman Baskin- Dennis
Maria Peterson- Vera, tema naine
Ita Ever- Marhorie, Dennise ema
Alo Kõrve- Neil
Hilje Murel- Pam, Neili naine


Abieluline olmekomöödia. Teemaks peresuhted ning vaimne vägivald.
Alan Ayckborni nimetatakse kavas tema majesteet komödiant.
Alan Aycckborn ise komöödiast „Omade vahel“ (samuti kavast)- „Ma ei istu kunagi laua taha, et kirjutada sünget näidendit. „Omade vahel“ Vera üllatas mind. Kavatsesin kirjutada mehest, kes on erakordselt kena ja sõbralik ja keda kõik kadestavad… ja siis nägin ma silmanurgast tema naist, ta astus sisse, teetass käes, ja oli lihtsalt kokku varisemas. Ja ma mõtlesin, oot, mis temaga toimub?“


Autor balansseerib ohtlikult komöödia ja tragöödia piiril. Mis saab aga siis, kui üks näitleja mängib komöödiat ja teine tragöödiat. Tragikomöödia, ma arvan.
Roman Baskinilt on väga hea komöödia osatäitmine. Maria Petersonilt peenhäälestusega traagiline osa. No ja Ita Everi ämm on hirmuäratav, jumal hoidku sellise eest- ajab küll naerma, aga tekitab õudu. Hilja Mureli kiimas meeleheitel koduperenaine kaldub jälle komöödiasse. Alo Kõrve abielumees on traagiliselt sassis abielumees.
Näidendi teemal abikaasaga rääkides arvasin, et eesti naistega nii ei juhtu- nad kas lasevad mehe juurest jalga või löövad ämma maha. Aga vaimse vägivalla teema on siiski aktuaalne, see ei ole üksnes naiste probleem ja seda ei kogeta  üksnes abielus. Vaimset vägivalda tuleb ette koolis, tööl, vanemate ja laste suhtes.
Kavas on empaatiast ja vaimsest vägivallast kirjutatud pikemalt.

Minu arvates parim osatäitmine Maria Petersonilt, komöödia jäi minu jaoks tema Vera varju. 

Naljakas oli ja naerda sai, aga natuke igav ja ettearvatav oli ka. Komöödiad pole minu teema, kuigi südamest naerda teatris armastan minagi ja seda on ette tulnud. Oleksin poole etenduse pealt ära tulnud, aga jäin, et nautida näitlejate mängu.
Võib-olla ei oska ma lihtsalt komöödiat nautida.  Proovin veel! Ohtu mõisas saab vaadata sel suvel veel üht Alan Aycbourni komöödiat „Magamistubades“. Minul on pilet olemas. Lähen vaatama  ka F. Zelleri  komöödiat „Tõde ehk valetamise meistriklass“. Avastasin, et autor on sama, kes kirjutas „Isa“, mida vaatasin „Theatrumis“.


7. juuli 2017

Bronka Nowicka "Anda kivile süüa"

1974 aastal sündinud poola kirjaniku Bronka Novicka debüütteos „Anda kivile süüa!„ sisaldab 44 proosalaastu. Näiteks sellise:
Savikamakas
Laps paneb kivi paljude asjade juurde, aga ühtegi asja ei jää vähemaks. Ja et neid on ikka sama palju, siis tähendab, et need ei olnud kivi jaoks söödavad.
Siis leiab laps lohu oma keele all ja paneb kivi sinna, aga ei tundu seeläbi endale raskemana. Ta tunneb, et teda on vähem. Mitte nüüd ka väga palju vähem, nagu annaks endast midagi.
Laps läheb aeda ja vaatab ringi. Kivi sööb vaadet koos lapsega, kes teab juba: ta toidab kivi kõigega, mis läheb meeltest läbi. Isegi savikamakaga, kui seda vaatab, tavalise heinatutiga- kui seda paitab. Võib-olla juba isegi heinatutist mõtlemisega.

Proosalaast, filosoofiline mõtisklus, kumb ta siis on? Küllap mõlemat. Läbi raamatu toimetavad laps, isa, ema ja vaarema, kurbus ning tavalised asjad, millega laps kokku puutub: uks, aken, kapp, lusikas jne.  Autor jutustab  väga tõsise lapse silmade läbi ja kuna kurbus rändab jutust juttu, siis on  lood kurvad ja iseäralikul moel valusad ja hinge kriipivad.

Huvitav raamatuke, seda kindlasti. Võluvad kujunditerohke keel ja väga omapärane vaatenurk. Raamat tõi autorile 2016. aastal Poola kõrgeima kirjandusauhinna Nike. Bronka Nowicka osales Tartu rahvusvahelisel kirjandusfestivalil Prima Vista

Raamatus on vaid 52 lehekülge lühikese tekstiga. Lugemine ei võta kaua aega, kuid järjest lugedes jääb maitse tundmata. Tore on lugeda aeglaselt, aeg- ajalt peatuda ja mõelda loetule. Näiteks sellele siin lk. 7:
 „Küll sa sööd,“ räägib kurbus, „pead meeles pidama, et närida ja neelata, üksnes seda.
    Sest vaata, asi on selles, et juuksed kasvavad ilma sinu tagautsitamiseta, hingad ja magad iseenesest, silmad teavad, mida teha ,et kinni minna. Põhimõtteliselt ei ole sa endale mitte millegi jaoks vajalik.“
Seega, kõndides panen vaid jalgu teineteise ette, istudes rõhun kägisevat taburetti. Ja kui ma niimoodi istun, kasutab vaade mind tundide viisi vaatamiseks.“

Bronka Nowicka
„Anda kivile süüa“
Tõlkinud Hendrik Lillepuu
Hendrik Lindepuu kirjastus 2017
52 lehekülge


5. juuli 2017

Jørn Lier Horst "Jahipenid"

Mõnusalt kirjutatud kriminaalromaan norra autorilt. Mitte nii äkiline kui näiteks teine tuntud norra krimikirjanik Jo Nesbø. Jørn Lier Horst on oma raamatus loobunud actionist ja võikatest kuriteostseenidest, tõsi raamatu lõpus tuleb siiski ette, ja keskendunud  kuritegude avastamisele. Raamat on meeldiv erand Skandi-naavia krimikirjanduse tõlgete peatumatus voolus, mõtlen Lars Kepleri peale.

Tutvustusest:
Seitseteist aastat tagasi juhtis William Wisting Norra kõige kõmulisema kriminaalasja, noore naise Cecilia Linde mõrva uurimist. Nüüd väidab üks advokaat, et tol ajal süüdistuse esitamisel kasutatud tõendid olid fabritseeritud ja vale mees mõisteti süüdi. Seega on tegelik kurjategija endiselt vabaduses. Wisting kõrvaldatakse töölt ja meedia haistab vere lõhna.
Wisting, kes on harjunud kurjategijaid taga ajama, leiab end nüüd ise tagaaetava ja süüdistatava rollis. Et välja selgitada, mis tegelikult juhtus, ja oma nimi puhtaks pesta, peab ta ise läbi viima salajase uurimise, milles teda toetab tema ajakirjanikust tütar Line. Kui ammuse juhtumiga sarnastel asjaoludel kaob järjekordne noor naine, siis tundub juba paljudele, et Wisting ongi süüdi ja tema võimalused tõde päevavalgele tuua muutuvad üha ähmasemaks.

William Wisting on üks sümpaatsemaid uurijaid loetud kriminaalkirjanduses üldse. 100% oma tööle pühendunud, kahe jalaga kindlalt maa peal seisev enesekriitiline realist, järjekindel ja süstemaatiline. Mees, kes juhindub õiglus-tundest ja usub oma töö tähtsust. Töölt kõrvaldatuna ei kaota ta usku endasse, ei hakka jooma nagu Wallander, vaid keskendub tõe väljaselgitamisele. Wistingu juures võlus mind just see vääramatu soov tõde välja selgitada. Ta ei hakka ennast õigustama, kui  tõendeid võltsiti, siis kes seda tegi?
17 aastat tagasi toime pandud kuritegu uurida on tõeline väljakutse kui oled töölt kõrvaldatud ja tänapäevased tehnilised võimalused on kättesaamatud.
Isale asendamatuks abimeheks on tütar Line- kartmatu ja nutikas ajalehe krimi-reporter, kes on alati enne politseid kohal ja kelle tarmukust lugeja ei saa jätta imetlemata.
Rudolf Haglund on süüdimõistetud kurjategija, kes taotleb vabastamist põhjusel, et tema süüdimõistmise aluseks olid võltsitud tõendeid. Tegelane, kes on autoril hästi välja tulnud. Kohe ei saagi aru, on ta süüdi või mitte.
Tegevus toimub sügiseses Norras ja vihmasadu on peategelane teiste tegelaste reas. Vihmast märg ja nukker ilm on tegevuse taustaks ja määrab tegelaste meeleolu.
Peategelaste eraelu ei ole lõputult arendatud, kuid samas piisavalt , et neid iseloomustada.  Üks meeldejääv lõik eraelu vallast, Wistingu mõtted kui elukaaslane pole rahul lk. 158 „Ta mõistis kindlasti turvalisust naisest erinevalt. Tema jaoks ei tähendanud see niivõrd füüsilist kohalolekut. Ta oli harjunud palju üksi olema ja mõistis seda hinnata. Kuid tema jaoks tähendas see, et ta ei pidanud oma sõnu ja mõtteid kaaluma. Olla turvaline tähendas, et teine nägi sinus parimat. See oli lähedustundes, kuigi teine oli tööl või viibis koguni teisel maal.“

Raamat on põnev ja raske on ööuneks käest panna. Sündmustik antaks edasi kord isa kord tütre vaatevinklist, mis lisab hoogu, seda enam, et kummalgi neist erinev juhtum käsil.
Tegin veel mõned väljakirjutused.
Lk.70Sellest kuidas lõpplahenduse ja lahendamise sund võisid viia ennatlike järeldusteni. Uurijatel kujunes esimesest päevavalgele tulnud tõendite järgi omaenda arusaam asjade seostest. Ja kui neil kord oma arvamus tekkinud oli, algas alateadlik kinnituste otsimise protsess. Neil tekkis tunnelpilk ja nad hakkasid koguma materjali, mis sobis põhiteooriaga. Nagu penid, kes jahivad ohvrit, mille haisu nina saanud. Kõiki kõrvalisi jälgi ja võimalikke segavaid momente eirati.“
Eelöeldu ei kehti ainult uurija töö kohta.
Lk. 215 „Ma olen alati mõelnud, et motiive on kaheksat sorti“, vastas Wisting.
………
Ta noogutas ja hakkas ette lugema: „Armukadedus, kättemaks, kasusaamine, kirg, põnevus, väljatõugatus ja fanatism, tapmine pannkase toime teise kuriteo varjamiseks.“

Raamatus kuulati seda laulu:
„Kiss from a rose“,  Seal laulab.

Jørn Lier Horst, sündinud 1970.a,  on endine Norra kriminaalpolitsei juhtiv komissar. Sestap tunneb ta kriminaalpolitsei tööd seestpoolt, tema uurimus-meetodid , tegelased ja miljöö on usutavad. Esimese kriminaalromaani  raamatu kirjutas ta 2004.aastal, 2013.aasta septembrist pühendus ta üksnes krimikirjaniku tööle. Wistingu sarjas on ilmunud 11 raamatut. „Jahipenid“ on kaheksas, aga lugemisel see ei sega.






Jahipenid“ on kõrgelt autasustatud krimka ja mitte asjata.
2012.aastal Norra krimikirjanduse Rivertoni auhind( varem saanud norrakatest  näiteks  Karin Fossum, Vidar Sundstøl,  Unni Lindell, Jo Nesbø  ja Anne Holt.
2013 Põhjamaade krimikirjanduse auhind Klaasist võti
2014 Rootsi krimikirjanduse akadeemia parim tõlketeos.

William Wistinguga tahaksin mõne teise raamatu lehekülgedel uuesti kohtuda.

Jørn Lier Horst
„Jahipenid“
Tõlkinud Maarja Siiner
Eesti Raamat 2017 
256 lehekülge.

4. juuli 2017

P. Tšaikovski "Jolanta" Haapsalus

Laulupeo energia ja elamus varjutas kõik muud nädalavahetuse sündmused. Kuid üks, ütleksin suursündmus, oli veel. Haapsalus toimus esimest korda Tšaikovski festival. Kus siis mujal selline festival toimuda võiks! Haapsalu ja Tšaikovski, need kuuluvad kokku.
Eesti rahvusballeti vabaõhuetendust „Luiged“ Tšaikovski „Luikede järve“ teemadel piiskopilinnuse laval ma ei näinud. Olin juba kevadel ostnud reede õhtuks pileti  Pärnusse Koidula muuseumi aeda Endla teatri suveetendusele, kahju oli minemata jätta. Balletietenduse pilte saab vaadata siin: http://online.le.ee/2017/07/01/galerii-luiged/
Algselt oli etendus planeeritud Haapsalu väikesele viigile ehitatud veelavale. Tuule, torme ja vihma tõttu toodi etendus üle Haapsalu piiskopilossi õue ehitatud lavale.

Samal laval sai laupäeva õhtul näha ja kuulda Moskva Novaja Opera pool-lavastuslikus kontsertettekandes Tšaikovski viimast ooperit „Jolanta".
Poollavastuslik ettekanne tähendab, et artistid ei seisnud lihtsalt  eeslaval, vaid suhtlesid ja mängisid- nii palju kui kitsuke ruum orkestri ees võimaldas. Kõik kostümeeritult.  Kui hästi sobisid Jolanta sõbrannad Laura, Brigitta ja Marta oma valgetes kleitide ja päevavarjudega Haapsallu- oleksid justkui maha astunud vanadelt suvituslinna Haapsalu tsaariaegsetelt fotodelt.
Väga hea etendus oli. Olen „Jolantat“ näinud MET Opera live ülekandes kinos. Kuigi seal laulis Anna Netrebko, jättis Novaja Opera elav etendus laval sügavama elamuse. Pjotr Tšaikovski & Bela Bartók "Iolanta" / "Hertsog Sinihabeme loss" MET Opera ülekanne.

Ooperi sisu on ülev ja muinasjutuline. Traagiline lugu noorest pimedast neiust. Jolanta, kuningatütar ja printsess, on olnud sünnist saati pime ning elab lossis eraldatud hiilguses. Kuningas, kelle käsul pole kellelgi lubatud Jolantale tema pimedusest rääkida, toob kohale arsti Ibn-Hakia, kes teatab, et saab Jolantat ravida vaid juhul, kui talle saladusest räägitakse ja tal on soov nägijaks saada. Õhtupoolikul saabub lossi krahv Vaudemont, kes näeb Jolantat ja armub temasse. Printsess korjab Vaudemont’ile lilli, aga annab talle valged, mitte punased, nagu mees on küsinud. Vaudemont mõistab, et tüdruk on pime, ning jutustab talle valgusest ja värvidest. Kuningas avastab paari, Vaudemont vannub Jolantale armastust ning ei hooli, et ta on pime. Jolanta soov nägijaks saada aga pole veel piisavalt tugev ning kuningas ähvardab krahvi hukata, kui ravi ei õnnestu. Kui algab Jolanta ravi, paljastab kuningas Vaudemont’ile, et ähvardus oli vaid tütre motiveerimiseks. Kui printsessi silmadelt võetakse sidemed, näeb Jolanta esimest korda elus kogu ümbritsevat maailma. Õukond rõõmustab.

Ooperimuusika on lüüriline ja helge, kõlavad mitmed  väga ilusad aariad.
Üks tuntuim neist minu lemmiku D. Hvorostovski esituses:  

Pjotr Tšaikovski
„Jolanta“
Dirigent Jan Latham-Koenig (Suurbritannia)
Moskva Novaja Opera sümfooniaorkester ja solistid
Osales kammerkoor Collegium Musicale (Eesti)

Kava ma ei ostnud, kuid oskan siiski nimetada mõned osatäitjda.
Jolanta –Jelizaveta Soina















Kuningas Rene - Vladimir Kudašev
















Krahv Vaudemont –Mihhail Gubski















Robert –Ilja Kuzmin















Arst Ibn-Hakia- Artem Garnov

















Parim oli minu arvates bass Vladimir Kudašev kuningas Rene osas ja  Vaudemont osas  Mihhail Gubski. Ja muidugi kauni häälega imekaunis Jolanta. Suurel teatril on valikut. http://www.novayaopera.ru/?repertoire=iolanta&section=cast


Jääb üle vaid soovida  Haapsalu Tšaikovski festivalile pikka iga ja järgmisel suvel jälle.

3. juuli 2017

Laulupeol

XII noorte tantsu- ja laulupidu.
Ükski emotsioon ei ole võrreldav laulupeolt saadud emotsiooniga.  Selle kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu.
Kõndisin lauluväljakule koos rongkäiguga. Rongkäik on osa laulupeost- just siin võib lähedalt näha särasilmseid lapsi ja kauneid rahvariideid. Kui kaunid on noored neiud rahvariietes ja kui sihvakad noormehed! Nähes nii palju noori korraga, kaob kahtlus, kas me jääme kestma ja tekib usk, et nemad jäävad sellele maale truuks. Sel rahval, kes oma keeles laulab nii võimsalt, ja lauljad ei ole mitte rahvalaulu veeretavad memmed, vaid lapsed, on tulevikku. Märgiline oli seegi, et see pidu oli vabas Eestis sündinud laste pidu- vabaduse laste pidu.
Muutusin pateetiliseks, aga olen veel vahetu emotsiooni võimuses.
Mulle meeldis ka laulupeo nooruslik kava. Lemmiklaul – „Meie" – Rasmus Puuri viis Anna Haava sõnadele.
Minul laulis laulupeol 3 lapselast, aga ei ole nii, et ainult nende pärast läksin. Olen käinud kõigil laulupidudel sellest ajast kui ise sügaval nõukogude ajal laulupeoline olin.
Muutun jälle pateetiliseks, aga laulupeol kogen alati uuesti, mida tähendab eestlane olla.
Siit pildilt leidsin ühe oma 3. laulupeolisest:

1. juuli 2017

"Säärane mulk" Endla teatri suveetendus

Lydia Koidula
„Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola."
Endla teatri suveetendus.
Esietendus Pärnu Koidula muuseumi aias 30.06.2017

Lavastaja Kaili Viidas
Kunstnik Arthur Arula
Dramaturg Ott Kilusk
Valguskunstnik Margus Vaigur
Muusikajuht Ado Kirsi
Liikumisjuht Kardo Ojassalu

Mängivad:
Mäeotsa Peeter Pint, vana talunik –Tõnu Oja (Draamateater)
Anne, tema naine- Indrek Taalmaa
Maie, tema tütar- Ago Anderson
Jüts, poeg-Sander Rebane
Erastu Enn – Maie kosilane- Meelis Rämmeld
Männiku Märt – noor mulk, Maie kosilane- Lauri Mäesepp
Kure Aadu, vallavalitsuse kasak-Feliks Kark
Teistes osades Kardo Ojassalu, Rein Pihelgas, Joonas Tagel, Feofan Roos, Mati Vürst

Vihmasadu trotsides sõitsime eile Pärnusse, teadmata kas etendus paduvihmas ikka toimub.  Jõime kohvi ja ootasime vihmasaju lõppu minu Pärnu lemmikkohvikus- Piccadilly kohvikus. Siiri Sisaski plaat mängis ja hea fiiling oli. Mõtlesin, et kui etendus ei toimu, pole Pärnu sõit tühja läinud: ostame endale Sisaski plaadi ja sõidame koju. Aga juhtus ime, võib-olla on see Pärnus tavaline: Koidula muuseumi aeda jõudsime veel vihmasajus aga etenduse alguseks sadu lakkas.
Sõi tasus end ära, nägime lustakat suveetendust ja jäime väga rahule. Kellel kooliprogrammist Lydia Koidula 1872.aastal kirjutatud näidendi sisu meeles ei ole, saab lugeda siit: http://abimaterjalid.blogspot.com.ee/2012/09/l-koidula-saarane-mulk-taielik-kokkuvote.html


Enne etendust mängis pasunakoor, puhvetist sai osta Teatrikohviku nostalgilisi rasvas küpsetatud pirukaid  ja muuseumiaias ringi vaadata. 
31. mail külvatud odrapeenral oli oras juba üsna kõrge, kirjasõna ütles, et oder lõigatakse viimasel etendusel 30. augustil.


Ülal lava etenduse ootel; vasakul märgilise tähendusega raiepakk koos kirvega.
Laval näeb näidendit, aga palju muudki. Kuuleb head rahvalikku muusikat, mängib lõõts ja  Feliks Kargil on kaasas suupill. Laval liiguvad ringi kaunites kostüümides roosa põrsas, must hobune, valgesulelised kukk ja kana, küllap jäi keegi nimetamata. Vastukaaluks loomade värvilistele ja puhastele kostüümidele ilmuvad õde-venda Maie ja Jüts vaataja ette üsna räpastena ja tänapäeva mõttes ebahügieeniliste kostüümide ja kommetega. Hea, et olin kodus just raamatut „Eesti argielu“ sirvinud, nii ei šokeerinud mind laval nähtu. Küllap saksikus kodus üleskasvanud Koidula nägi eesti külaelu just nii. Koidula tekst põimub laval laulu- ja tantsunumbritega, aktiivne lavaline liikumine annab etendusele särtsu ja hoogu ning laval on tõeline palagan. Isegi Koidula tants, hõljumine üle lava haakus etendusega ja ei tekkinud  mõtet, et milleks seda nüüd vaja oli. 
Sümpaatne palagan, labasustesse ei laskuta üleliia, kahemõttelisi vihjeid on just nii palju kui publik ootab. Näitlejad suhtlevad osavalt publikuga, see tuleb nii ootamatult ja loomulikult ning teeb palju nalja.
Nii jõudsingi näitlejateni. Nagu tutvustuses lubatud mängivad ainult mehed, tantsiv Koidula oli ainuke naine laval. Juba iseenesest see, kui mehed mängivad naisi, ajab naerma. Huvitav, kui naised mängivad mehi, pole see tavaliselt üldse naljakas. (Küllap sellepärast, et naised suudavad vaevata eluski võtta mehe roll.)
Laval oli suurepärane näitlejate ansambel. Kui peaksin kiiresti kedagi esile tõstma, siis seekord olgu neid kolm. Ago Andersoni Maie jääb meelde, need pilgud, need liigutused, kasvõi ainult see jooks seal kusagil lavasügavustes- lihtsalt suurepärane. Meeldejääv oli Tõnu Oja Mäeotsa Peeter- see osa on justkui tema jaoks loodudki. Ja mulle meeldis ka Meelis Rämmeldi Erastu Enn- koidulalikult kaval ja paha mees, aga selles etenduses ka depressiivne ja õnnetu. Mul hakkas esimest korda Erastu Ennus kahju. Ja poleks arvanudki, et Indrekl Taalmaast saab nii tore Mäeotsa Anne. Sander Rebane oli väle ja üsna metsik Jüts, rääkimata sirgest, sihvakast ja targast  mulgist, kes tundus justkui teiselt planeedilt. Oligi- Mulgimaalt. Kõiki tahan kiita!

Etendus,  mis sobis vihmasesse ja tuulisesse õhtusse sobib kindlasti veel paremini sooja suveõhtusse ja küllap neid ka Pärnus sel suvel tuleb.