26. veebruar 2014

Pille-Riin Purje. "Lemmikute raamat."




Pille-Riin Purje
Lemmikute raamat. Kasteheinas põlvini - lõikeheinas põlvili
2013
Kirjastus „Tänapäev“
524 lehekülge





Väga hea raamat, soovitan kõigile teatrihuvilistele.
Tagakaanelt: teatrivaatleja Pille –Riin Purje (sünd. 1963) portreteerib selles raamatus oma lemmiknäitlejaid ja lemmiklavastusi. Mälupildid on jäädvustavad ja mõtestavad eredaid isiksusi ja säravaid nähtusi Eesti teatris nelja aastakümne vältel.
Raamatus on koha leidnud autori lemmiknäitlejad ja -lavastajad: näiteks Evald  Hermaküla, Juhan Viiding, Aare Laanemets, Ain Lutsepp, Roman Baskin, Üllar Saaremäe ,Indrek Sammul, Urmas Vadi ja paljud teised. Raamat on sündinud teatrivaatleja aastate jooksul tehtud märkmetest, „mälualbumitest“ nagu autor ise nimetab, ja avaldatud arvustustest.
Aga see pole tavaline teatrimuljete -arvustuste raamat, vaid raamat sellest, kuidas ja milliste vahenditega näitleja oma rolli teeb.
Raamatut ei ole kerge lugeda. Esimene tõrge tekkis kui jõudsin „Emigrantide“ üleskirjutuseni. Aga lugesin läbi ja lõpuks tundus, et olen ise seda etendust näinud. Sama tunne oli „Carmenist“ (Margus Kasterpalu lavaversioon Prosper Mérimée põhjal) lugedes. Kahjuks ei ole kumbagi etendust näinud.
Aga Pille-Riin Purjet olen küll mitmel etendusel näinud. Ja kuidas siis muidu, sest tema vaatab etendusi mitu korda. Näiteks juba viidatud „Emigrante“33 korda! Selle põhjal sündiski etenduse ülekirjutus, mis nüüd on Eesti Teatri- ja Muusika-muuseumile üle antud.
Endal mul sõnalavastuste mitmekordse vaatamise kogemus puudub, kui välja arvata nn. „uuslavastused“. Ooperietendusi olen küll samade osatäitjatega mitu korda vaadanud. Kümneid kordi ühte ja sama etendust saab vaadata vaid inimene ,kellel tekib teatriga eriline suhe ja kes läheneb etendusele süvitsi. Seda Pille-Riin Purje just teebki. Kui loen tema kirjavahetust I. Sammuliga, siis on need kirjad kirjutatud justkui mingis ainult kirjavahetajatele teada salakeeles, mida raamatulugejal lubatakse uurida. Loen ja mõtlen, mida minul üldse on teatrist kirjutada, aga ometi olen seda siin blogis korduvalt teinud.
Kahtlemata tunneb autor hästi kirjandust. Meeldivad on tema kirjanduslikud viited Jüri Üdi ja Paul-Eerik Rummo luuletustele, Tammsaare teostele ja teistele kirjanduslikele allikatele.
Raamatu lõpus on nimeloend ja filmide, lavastuste ja raamatute loend. Tõeline teatri(ajaloo) käsiraamat.
Tahaksin, et see raamat mul kodus raamaturiiulis oleks.
Lõik raamatust:
Kui vaatad üht lavastust palju kordi, saad temaga kokku (ja kui ei saa, ei tahagi korduvalt vaadata). Lavaelusse tekib väga isiklik suhe, sõbralik poolehoid või koguni kiindumus. Teatrisaalis etendus jälgimine ei ole passiivne tegevus, vaid osadus, side, kohustav rõõm.
Midagi pole parata - kirjutades teatrist kirjutan ühtlasi iseendast. Vaataja ei saa ole laisetu, kuigi võib-olla peaks nii jäägitult lavastusse sisse sulama, et ise kaob. Hea, sügav teatrielamus avardab vaataja siseelu, kuid vastu võtta suudab ta ikka ainult omaenese elukogemuse tasandil. See võib olla teadvustamatu, kuid tõeliselt kaasa helisema hakkab hing vaid hetkedel, mil teda puudutatakse. Sünnivad õnnelikud juhused, mil lavastus annab sulle kõik võimalused sisse pääseda: seal on need õiged näitlejad, on kunstiline  kvaliteet ja veel see oluline, varjatud hingekeeli puudutav asi.






24. veebruar 2014

Utoopia rannik. III osa. „Kaldale heidetud.“ Vanemuise ja Ugala ühistöö.

UTOOPIA RANNIK. III OSA. KALDALE HEIDETUD.
Autor Tom Stoppard
Tõlge Kalle Hein

Vanemuise ja Ugala ühistöö
Lavastaja Heiti Pakk
Lavakujundus Silver Vahtre
Kostüümid Maarja Meeru
Valguskunstnik  Rene Liivamägi
Videokujundus Terina Tikka
Liikumisjuht Oleg Titov
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov

Osades: Indrek Taalmaa (Endla), Meelis Rämmeld (Ugala), Margus Jaanovits (Vanemuine), Tarvo Vridolin (Ugala), Külliki Saldre (Vanemuine), Marika Barabanštšikova (Vanemuine) jt
Vaatasin möödunud aastal Tom Stoppardi triloogia II osa „Laevahukk“ Draamateatris ja see oli tõeline teatrielamus.“ Loodan ka I osale „Teekond“ Linnateatris kunagi piletid saada.
III osa „Kaldale heidetud“ oli mulle pettumus.
Selles etenduses meeldis mulle jõuline muusikaline kujundus ja I vaatuse alguses Herzeni unenäo lavastus. Kõik muu käib pettumuse alla.
Lavastaja tahtis näidata palju, ja seetõttu etendus vajus laiali ja oli fragmentaalne, minu arvates tervikut ei tekkinud. Mulle ei meeldinud lavastaja kontseptsioon, näidata farssi.
Läksin kohtuma II osast tuttavate revolutsionääride ,romantiliste hingede ja idealistidega. Aga kolmandas osas on minu kangelased vananenud, väsinud ja pettunud. Sellega tuleb leppida, kuid lisaks kujutatakse neid naeruväärsetena.
Nagu kavalehel kirjutatakse (kava ise oli Tallinna etendusel lavastuse kodulinna ununenud) on etenduse motoks valitud H. Heine ütlus „Ajalugu kordab ennast –esmalt tragöödiana, siis farsina“ . Minu jaoks oli groteski liiga palju.
Ei mäleta ,et II osas oleks vaatajalt nii naeru välja pigistada püütud. III osas on ka Herzeni, tema eluaegse sõbra Ogarjovi ja viimase naise Natalia Ogarjova, hilisema Herzeni elukaaslase, armukolmnurk on farsiks saanud. II osa säravast Natalia Ogarjovast on III osas alles jäänud hüsteeriline naine (kangesti tahaks „eit“ kirjutada). Ja kas ajaloo seisukohalt Marx on tõesti ära teeninud ainult naeruväärse lippu lehvides üle lava jooksmise.
Ei meeldinud ka see, et istusin Estonia teatrisaali viimastes ridades. Õnn, et pole pidanud ooperit sealt kuulama, õhku ei jätku ja küll need toolid ikka nagisevad.
Aga ainese vastu tekkis huvi . Arvan, et loen läbi ka Herzeni 1971. eesti keeles avaldatud „Minevik ja mõtted.“ Ja Loomingu Raamatukogus „ 1970 aastal ilmunud „Teiselt kaldalt“

23. veebruar 2014

Kaja Kann. "Eratee"


Kaja Kann
Eratee
Hea Lugu 2013
272 lehekülge
toimetanud Annika Vamper



See raamat ei ole ilukirjandus , pigem aus logiraamat, oma päevade kiretu üleskirjutus. Tõenäoliselt siiski tõelisest päevikust välja sõelutud. On ebatõenäoline, et kunstnikust inimene oma päevikus nii tundetult oma elust kirjutab, et ta ei kirjuta teda vaevavast üksindusest.
Pärast raamatu läbilugemist internetist loetud Kaja Kann*i intervjuust selgubki, et autori taotluslik valik oli olla igav.
Aga lugeda igav ei olnud. Esimesel lehel mõtlesin, et üle 50. lehekülje ei loe, aga selline kiretu ja aus üleskirjutus paelus. Ja esimene raamat, mida olen lugenud, kus lehekülje numbrid sootuks puudusid. See rõhutas samuti aja kulgemise lõputust.
Tekst on napp, päevast päeva ja kevadest kevadeni kordub sama tegevus. Autor kirjutab sellest ,mida ta teeb ja väga vähe sellest, mida ta mõtleb. Tavalise inimese tavaline keel, aga mitte midagi "kõrvakriipivat".
„Eratee“ võtsin lugemiseks, kuna arvasin tundvat teatud hingesugulust. Elan minagi metsas, kolm aastat elasin olude sunnil ka üksi. Kütmine, lumelükkamine, võsa tõrjumine, kõik tuli tuttav ette .Aga sellega ka sarnasus piirdus, sest minu eluasemeks on kolhoosiaegne mugavustega ühepereelamu, minu pere tuli nädalavahetuseks koju ja meespere tegi kõik need puude saagimise ja mahavõtmise tööd, mida Kaja Kann ise tegi. Ja mina sõidan iga päev tööle ja tagasi, elu on kiire.
Mulle meeldis väga Henry David Thoreau „Walden e. Elu metsas“. Olen mõelnud, kuidas oleks lugeda tänapäevast elu metsas . Sellepärast hakkasingi raadios kuuldud katkendi järel lugema „Erateed“.
Autor on naine, kes peaaegu kõigi töödega (v.a. elekter ) saab ise hakkama.
Läbi teksti kumas siiski ka üksindust. Igatsust mehe järele, keda kunagi kohal ei ole, kellele helistatakse, kes kunagi on olnud kohal, sest tekstis kordub sõna „tegime“.
Sõprade järele, kellel harva on aega tulla. Aimatava kahetsustundega kirjutab autor tütrest ,“kes mind enam ei vaja“.
Raamatu alguses on üksinduse tunne suurem:
Kodus teen paar võileiba ja päevakohvi. Imelik oli see vallavalitsuses käik. Ma ei tea, miks ma seal käisin. Tahtsin vist lihtsalt endast märku anda. Nad isegi ei küsinud, mis mu nimi on.
Raamatu lõpu poole on autor end maal positsioneerinud .
Mõtlen endamisi linnaelu peale. Igatsust selle järele ei tunne. Filmilindina kerin silmade ette erinevaid versioone, et kuidas oleks kui ma linna läheksin. Vahetevahel oleks ju tore promeneerimas käia, paneks uhked riided selga ja kõrged kontsad alla, Astuks teatrisse sisse ja näeks vanu tuttavaid. Lobiseks ja küsiks ,et kuidas neil läheb. Nemad vastaksid, et jube kiire on , vaja veel teha neli aruannet ja kaks uut taotlust. Mina kutsuksin neid Raekoja platsi veini jooma, nemad pööraksid pilgu arvutiekraanile. Jääksin kontoriuksele veel natukeseks passima, kuni saan aru, et aeg on lahkuda. Või siis hoopis selline versioon, et nad on üllatunud ja rõõmsad, et Kaja linnas käimas on, pole ammu näinud. Nad küsiksid, et kuidas mul läheb. Mina vastaksin, et nüüd juba päris hästi. Et talv oli raske, puud said otsa, aga nüüd on kõik korras. Et muru hakkas kasvama, et varsti vaja muruniiduk välja ajada. Sellega üks mure ikka on, et ei tea kas õli peab igal aastal vahetama või piisab kui seda üle aasta teha. Nemad vaataksid mind imeliku näoga ja jutt lõppeks. Nemad vastust ei tea ja ega neid väga huvita ka see õliprobleem. Seisataksin siis natuke veel kontoriukse peal ja varsti saaksin aru, et peab minema hakkama.
Autor täidab aega lugemise ja kudumisega. Raamatu tekstist ei selgu, mida ta loeb, aga mitte kunagi ei ole loetud raamat talle meeldinud. Igal õhtul teeb autor köögiaknast fotokaga klõpsu ja jäädvustab vaatepildi. Mõned fotod on raamatus, kõik 365 fotot riputati üles Balti jaama tunnelisse ja sellest sai fotonäitus «Kes varastas päeva?“. 10.02.2014 - 28.02.2014. Läheksin vaatama, aga vist ei jõua Tallinnasse.
Oma elust pani Kaja Kann kokku lavastuse «Ole päris, mu kallis!».
Raamat, fotonäitus ja autori etendus , kõik koos said nimeks „Knit the World” ehk „Koo maailma“.

Seega võib öelda, et etenduskunstnik Kaja Kann oskas oma elust teha etenduse.
Jääb üle vaid vaprale etenduskunstnikule edu soovida.

20. veebruar 2014

Janice Law “London tules”






Janice Law
London tules.
Eesti Raamat 2013
160 lehekülge


Inglise keelest tõlkinud Lauri Saaber
Toimetanud Rein Põder

Huvitav ja haarav raamat.
Sisust:
Iiri-inglise maalikunstnik Francis Bacon (1909-1992), elas II maailmasõja ajal Londonis. Astma tõttu oli ta sõjaväeteenistusest vabastatud  ja töötas õhukaitse järelvaatajana. Elas koos vana lapsehoidja ja ülimalt lugupeetud geyst armukesega. Autor kirjutab: selles romaanis astuvad üles mitmed tema tuttavad, ja ma olen üritanud tõetruult kujutada nii neid isikuid kui ka Baconi elu ja  iseloomu. Baconi sekeldused laipade, kurjategijate ja politseiga on siiski puhas väljamõeldis ning igasugune sarnasus elavate või surnutega selles osa s täiesti juhuslik.

Autori jutustamisviis on hoogne, tegevus antakse edasi minategelase jutustusena. Nii nagu minategelane on pidevas liikumises, nii ka mina praktiliselt jooksin selle raamatu läbi.

Kuna minategelane on kunstnik, maalib ta lugejale sõnadega pildi sõjaaegsest Londonist. Tekst on täis  kontraste, vastandatakse  pimedust ja valgust, vaikust ja hääli.
Mõned tekstinäited:
Lk. 107 “Sireenid ,tuletõrjeautod ja kuulipildujate ragin, jalge all õline vesi, taevas silmapiiril punetav ja pea kohal süsimust, aga laotuses ergas hämmastav valge tulevärk, mis meenutas hõõguvaid hiigellühtreid, ja ristlevad prožektorikiired.“

Lk. 101 „Piserdavast vihmast ja  pimedusest sillerdava värvi ja valguse kätte: valgus murdus, purunes, peegeldus, moodustas vikerkaari, väändus, põrkles ja paindus. Ning see melu: le jazz hot, nagu ütlevad prantslased, mulle le vali müra, sest minule on elevant kõrva peale astunud. Naerulagin ja hääled, mis hõikusid üksteist üle koopataolise ruumi, klaaside tinin ja aeg-ajalt nende lõhkumise klirin, suitsuvine, kust ujusid nähtavale sädelevad kleidid ja ehtsad juveelid ja säravad reväärid, kogu õhustik kisendamas: me oleme pöörased, me oleme peoloomad, isegi pommitamine ei peata meid. Õigupoolest lähenes see hüsteeriale, aga kontrastid meeldivad mulle ja kontrastidest puudust ei tulnud.“

Romaani alguses, 1940 aasta suvel, rohkem mängitakse sõda. Minategelase töö õhuväe järelvaatajana seisneb pimenduse kontrollimises . Pimendamise tõttu toimub suurem osa raamatu tegevusest pimedas linnas, kas siis päris täielikus pimeduses, kui patareilamp on kadunud on, või patareilambi valgel. Meenus Nobeli preemia laureaadi Jose Saramago romaan „Pimedus“, kuid tolles raamatus on pimedus allegooriline. Londoni romaani pimedus on sisenduslik ja ärritav, sellega  ei harju. Ka laibale sõna otseses mõttes komistab minategelane täielikus pimeduses.  

Pimedust kirjeldab autor nii: Lk. 16  „Maailma oli neil hetkedel tihti tõeliselt kaunis: tühjad tänavad, taevas kui kahvatu sulatina, välk Thamesi kandis. See monokroomne maailm koosneb helidest, mitte värvidest. Kuulda võis tuult, kummide üminat sillutisel, vabakäigul jalgratta võrinat, samme, kellegi üksikut häält.“

Lk. 37 „Kojuminekuks kulus mitu tundi-põhjuseks kõnniteeservad ja laternapostid, nähtamatud veokid ja ootamatud autod, minu tühjade kähisevate  kopsude ja piinlevate hingamisteede luupainaja, mida ümbritses mitmepalgeline pimedus. Tuhande klaustrofoobilise nägemuse kütkes kartsin seisma jääda ega suutnud õieti kõndidagi.“

Sügisel läheb päris sõjaks, Londoni pommitamine algas 07.09.1940 .
Lk. 74 „Need lõõmavad relvad olid meile üllatus: meid kõiki oli gaasi vastu treenitud, varustatud kummisaabaste, maskide, kaitseprillide ja gaasikindlate kombinesoonidega. Aga selle asemel sattusime silmitsi tulega, põrguliku ja suurejoonelise tulega, mis valgustas öötaevast, nagu oleksime oopiumiuimas vaadanud Turneri maali.“

Mulle meeldis eelkõige raamatu stiil, suur tänu tõlkijale kujundirikka keele eest. Raamat on loetav ka paremat sorti kriminaalromaani või sõjaromaanina.

Kunstnik Francis Baconi pildid on sellised, raamatu autor on ta iseloomu hästi tabanud:


Raamatus lasti kõlada Vera Lynni (Vera Margaret Welch) laulul. Vera Lynn on teise maailmasõja ajal populaarsust kogunud lauljanna, kes kuningannalt sai autiitli  Dame . 2009.aastal saavutas 92 aastane lauljanna oma kogumikalbumiga "We'll Meet Again" Briti müügitabelites esikoha.




18. veebruar 2014

Fotonäitus "Fataalsed ehitised Eestis 2013"



FATAALSED EHITISED EESTIS 2013
Fotod: Uku PÕLLIMAA ja Tõnu NOORITS
Näitus on pühendatud kunagisele Viljandi peagünekoloogile
(Arnold Filip Põllumaa 1907–1981).

Sellel näitusel on Uku Põllimaa ja Tõnu Nooritsa fotod  kabelitest, kirikutest ja sünnitusmajadest.

Näituse tutvustuse kohaselt „Tõnu pildistab fotoaparaadiga ja Uku
mobiiltelefoniga. Näituse märkobjektideks läbi ühe nädala on hooned, kus inimesed
sünnivad ja hooned, kust inimesed oma viimsele teekonnale saadetakse.“

Fotokunstis olen ma täiuslik võhik, aga näitusi vaatan alati. Ka reisides.
Ma ei tea, et oleksin näinud varasemaid näitusi: «Elavad ehitised Eestis» ja «Surnud ehitised Eestis». Nüüd on kahju, et pole näinud.
Mulle meeldis , väga sugestiivsed pildid: Räpina kalmistu vanad raudristid või hoopis Matsalu suitsusaun/sünnitusmaja.


Huvitavalt kokku pandud näitus, kõrvuti sünd ja surm.  Ning sinna vahele mahub see, mida nimetame eluks.

G. B. Shaw . Mesallianss





Perekomöödia
Autor:        G. B. Shaw
Tõlkinud Anne Lange
Lavastaja Roman Baskin
Kunstnik  Ann Lumiste

Mesallianss on abiellujate ebavõrdsuse tõttu kohatuks peetav abielu.   Ajalugu on täis selliseid abielusid, on siis tegu seisusliku, varandusliku , usulise , vanuselise  või muu ebavõrdsusega. Ka tänapäeval ei ole ebavõrdsed abielud tundmatud, nii et päris võõras teema ei tohiks olla
Selles tükis on kõne all abielu sõlmimine tõusva kodanluse ja manduva aristokraatia järeletulijate vahel.
Kirjanikule pole miski püha. Ta pilab vaimukas, paradokse puistavas tekstis nii aristokraatiat, kodanlust, perekonda, sekka ka luuseritest sotsialiste.  
Sellest näidendist on pärit Shaw kuulus mõttetera: „Kui abielud sõlmida nii, et panna kõik meeste nimed ühte kotti ja naiste omad teise, ja lasta kinniseotud silmadega lapsel neid välja tõmmata nagu loteriivõite, oleks õnnelike abielude protsent sama kõrge kui praegu.“

Ohtu mõisa tallisaalis suvel 2014  Roman Baskini poolt lavastatud perekomöödia rändab nüüd talvel mööda Eestimaa erinevaid lavasid .  Nagu suvelavastuses, on ka teatrisaalides laval liha küpsemas ja saalis hõljub ahvatlevat praelõhna. Etendus lõpuks on liha küps ja näitlejad tõstavad endale ette.
Sisust:
Rikka pesuvabrikandi maja aeda teeb hädamaandumise (või kukub) sportlennuk, mis lisaks kasvuhoone lõhkumisele,  lööb majas segamini ka suhted  ja mõned saladused paljastatakse. Laval rikka suurtöösturi pere: majaproua (Epp Eespäev), majaperemees (Roman Baskin), peretütar (Elina Pähklimägi), perepoeg (Riho Kütsar), külalised: tütre kihlatu noor aristokraat (Alo Kõrve), noore aristokraadi isa lordkantsler (Martin Veinmann), ja taevast kukkunud: piloot, ka  noor aristokraat (Veiko Täär) ja piloodi kaasreisija Poola akrobaat (Maria Peterson). Lõpus ilmub lavale ka ametnikust sotsialist ja ühtlasi majahärra vallaslaps (Andres Raag).

Sissejuhatus on pisut veniv. Dialoogid on huvitavad, kuid ei taha kuidagi lõppeda.  Õige hoo saab komöödia sisse alles pärast lennuki langemist aeda, mis toimub kõrvulukustuva mürinaga ja  saaliski on üsna hirmutav. Nüüd läheb kiiremaks ning komöödiale kohaselt naerutatakse saali.
Näitlejatest meeldis mulle kõige rohkem  Roman Baskin,  kelles on tunda tõelist komödianti. Rohkem kui tema tekst, kandis tema kehaline väljendus, miimika ja  žestid. Tema hüüatused , näiteks "ollallaa" erinevate varjundites, ütlesid rohkem kui repliigid.
Meeldis ka Maria Peterson, kes tsirkuseartisti osas oli värskendavalt ebaharilik.
Martin Veinmann selles tükis mulle ei meeldinud. Aristokraadi peaks ikka laval ära tundma, kui ta siseneb, vähemalt inglise filmides on nii, ja ta jääb väärikaks igas olukorras. Martin Veinmanni lavakuju oli  pisut tuhm ja üheülbaline, vaatamata paljastustele, mis toimusid.
Nägin etendust Veikko Tääriga  ja ta meeldis mulle. Kuigi Üllar Saaremäe on üks mu lemmiknäitlejatest, ei usu ma, et ta oleks saanud kerglaslikule  aadlivõsu rollile midagi enamat lisada.
Igati vaadatav tükk, naerda saab ka klassikalises komöödias.
Näidendi kirjutas Shaw 1910.aastal. 1910.a sündis Inglise džässmuusik Freddy Gardner. Riputan siia ühe tema video.





 

15. veebruar 2014

Lars Kepler. Tuletunnistaja.

TuletunnistajaLars Kepler
Tuletunnistaja 500-lehekülge Pegasus 2013
Rootsi keelest tõlkinud Peeter Pedak
Keeletoimetaja Siiri Soidro





Olen lugenud Kepleri kahte varasemat romaani, aga pean tunnistama, et kui „Hüpnotisöör“ on veel enam vähem meeles, siis „Painajalik leping“ on nagu peast pühitud. Need raamatud, eriti „Painajalik leping“ tundusid üleliia konstrueeritud,  kaalutletult külmad ja perversselt julmad. Inimlikku soojust ei õhkunud ka n.ö. headest tegelastest. Kõiki krimiloo elemente oli liiga palju võimendatud. „Tuletunnistaja“ on minu arvates eelmistest parem.

Lühike süžee kokkuvõte: psühhiliste häiretega tütarlaste hooldekodus mõrvatakse üks kasvandikest ja hooldaja. Kahtlus langeb kasvandikule, kes on põgenenud. Põgenemisel ärandab ta juhusliku auto, mille tagaistmel turvatoolis on 4-aastane poiss. Põgenenud kasvandikku, keda kahtlustatakse peale 2 mõrva nüüd ka inimröövis asub otsima komissar Joona Linna,kes jätkab otsinguid ka siis , kui ärandatud auto leitakse uppununa ja prokuratuur lõpetab otsingud.
Lõpuks selgub, et kahtlusalune ei olegi süüdi ja süüdlaseks osutub nagu ikka isik, keda vähemalt 1/2 raamatut kõige vähem oskad kahtlustada.
Lisaks mõrva lahendamisele lahendab Joona Linna ka enda probleeme ja laheneb saladus, mis sai alguse eelmistes raamatutes. Sekka mõõdukas koguses kriminoloogiat, (teadus, mis uurib kuritegevust, selle seisundit ühiskonnas, põhjusi, seda soodustavaid tegureid, ka kurjategija isiksust ning kuritegevuse ennetamise viise ja vahendeid).

Igas heas „krimkas“ peab olema ka meeldejääv detektiiv.
Joona Linna on heas füüsilises vormis tugev, visa ja kartmatu, suurepärane politseiuurija , täisulik nagu james Bond. Kokkab hästi, meeldib noortele ja kaunitele naistele. Järjekindel ja põhjalik omaettetegutseja . „Mõtle ja tegutse „tüüpi, Joonas Linna meetod on vaadelda ja „lugeda“ kuriteo sündmuspaika. Tsitaat: ..Kuriteopaiga tähelepanelik uurimine võib olla tähtsamgi kui hilisem tõendite kogumine. Sest süüdlane annab alati ohvrile ja paigale erilise tähenduse. Ohver mängib rolli kurjategija sisemises draamas, kuriteopaika võib vaadelda lavana, kus on dekoratsioonid ja rekvisiidid. Palju võib olla juhuslikku, aga lati leidub midagi , mis kuulub selle sisedraama juurde, mida saab ühendada motiiviga."
Joona Linna valus minevik paneb ta „Tuletunnistajas“ eriliselt kaasa tundma lastele ja naistele.

Raamatus  on kohta ka muudele teemadele:
kasuperede ja psüühiliselt ebastabiilsete laste probleem;
meediumid- kuidas neisse suhtuda. Meediumite kohta ka autorite moto:
"Meedium on isik, kes väidab, et tal on üleloomulikud võimed tajuda teadusele kättesaamatuks jäävaid seoseid.
Osa meediume vahendab spiritistlikel seanssidel kontakte surnutega, teised pakuvad huvilistele juhatust näiteks tarokikaartide abil.
Surnutega meediumi abil ühenduse võtmise traditsioon ulatub kaugele inimkonna ajalukku. Juba tuhat aastat enne Kristuse sündi püüdis Iisraeli kuningas Saul küsida nõu prohvet Samueli vaimult.
Kogu maailmas kasutab politsei keerukate juhtumite lahendamisel meediumide ja spiritistide abi. Seda tehakse mitu korda aastas, kuigi ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et meedium oleks lahendusele ka kaasa aidanud. "
Lisan siia ise: ainult „Selgeltnägijate tuleproovis“.
Rohkem kui meediume usaldatakse raamatus kurjategijate profileerimist:
Kuritegude profileerimine tähistab meetodit, mille kohaselt kuriteo toimepanija tehakse kindlaks selle põhjal, et kuritegu käsitatakse tema psüühiliste joonte metafoorina. Loogika peitub selles, et inimese siseelu kajastub ka tema välises tegevuses. Kui kuritegu on kaootiline, siis on seda ka kurjategija psüühika, ja seda kaost saab varjata vaid siis, kui teo toimepanija on erak.

Terve raamatu kohta viidatakse vaid ühele muusikapalale Politseijaoskonna kohvitoas laulab raadios Rootsi hõbehäälne sopran Birgit Nilson l Brünhildet Wagneri „Nibelungide sõrmuses““. 

Birgit Nilsson debüteeris Brünhilde osas Stockholmi ooperiteatris 1955 ja suri aastal 2005.
Seda raamatut võivad lugeda ka need, keda Hüpnotisöör“ võika julmusega ära hirmutas. Kahtlemata on tegu väga meisterlikult kirjutatud romaaniga, mis oskab suurepäraselt üleval hoida lugeja huvi
Mul endal sai mõneks ajaks „krimkadest „isu täis.
Lisan siia kaasautoritest abielupaari foto, kes on ühinenud nime "Lars Kepler" all.

12. veebruar 2014

Elizabeth Dunn ja Michael Norton. Õnnelik raha.

 Elizabeth Dunn ja Michael Norton
Õnnelik raha Nutikama kulutamise teadus.
206 lehekülge
Äripäev 2013
Tõlkija Triin Olvet
Toimetaja Aita Nurga





See on raamat neile, kellel on mida kulutada.
Ei peeta heaks tooniks rääkida õnnest seoses rahaga. Õnne ei saa osta jne.  
Aga raamat on sellest kuidas oma õnnetunnet raha kulutades säilitada ja mitte vähendada. Raamatus on hulgaliselt kõike seda, mida igaüks ise kogenud on.

Osta elamusi.
Äriettevõtted on seda taibanud ja müüvad asju pakendades neid nagu elamusi või püüdes anda elamusega lisaväärtust.
Ja ka asjad võivad elamused olla. Mulle on näiteks raamat elamus, veedan temaga pikki õhtuid, siis panen ta riiulisse, mõnikord lehitsen - sirvimas, mõnikord paitan raamatu selga kui riiulist möödun, mõnel raamatul veab ja saab teist korda loetud.

Endale luban kinkida ka pileteid, 2013 aastal nägin/kuulsin laste kingitud piletiga  Jose Carrerast. Heast einest hea seltskonnaga heas söögikohas ei ütle ka ära.

Oma lastele ostan kingituseks teatripileteid, vahest ka raamatuid. Valisin end ise pere kultuuriorganisaatoriks.
Kõik on õnnelikud, ma loodan vähemalt. Noorim tütar märkis huumoriga, mitte irooniaga, „nii kultuurselt tunnen end.“

Tee sellest preemia.
Äriettevõtted kasutavad seda kampaanias „ Osta kaks ,saad kolmanda tasuta.“

Kõik naised on kindlasti seda kasutanud laste juures ja enda puhul ka. Pühapäeva  hommikul pannkoogid ja vahukoorega kohv- puhas õnnetunne.

Raamatust: Teadmine, et asi ei kesta igavesti, võib panna meid seda rohkem hindama….
See idee aitab ka seletada jätkuvalt hüljatud naudingute mõistatust: miks ei külasta inimesed kuulsaid vaatamisväärsusi omaenda kodulinnas? Pärast tervet aastat Londonis elamist ütlevad inimesed tavaliselt, et on käinud vaatamisväärsustega Big Benist kuni Kensingtoni paleeni tutvumas vähem kui inimesed, kes on linnas veetnud vaid kaks nädalat……
Probleem seisneb selles , et kui naudinguid pakkuv tegevus püsib pidevalt käeulatuses, ei pruugi me kunagi selles kaasa lüüa ja seega jääme ilma suhteliselt odavast õnneallikast.

Osta aega
Aega võib osta lastes teistel inimestel raha eest enda eest tööd teha. Raamatus keskendutakse pigem sellele, et aega väärtustada rohkem kui raha.
Millest see tuleb ,et vaatamata tehnika arengule, kodumasinate rohkusele , kiiretele autodele tunnetavad inimesed järjest rohkem kiirustamist.
Aega võib osta „hoogu maha võttes“: leppides väiksema palgaga  vaba aja nimel või vahetades töökoha elukohale lähemale või vastupidi.

Raamatu kohaselt:  vastavalt USA statistikaameti andmetele kulutavad ameeriklased igal aastal tööle ja tagasi sõitmisele kaks nädalat. …. Võttes vastu töökoha, mis nõuab tunnipikkust sõitu kaks korda päevas, avaldab see õnnele negatiivset mõju, mis oma ulatuses sarnaneb töötuse mõjuga….. Samuti on pikkadeks töölesõitudeks sunnitud inimesed palju vähem rahul oma vaba ajaga.
Sellega ma ei nõustu.  Sõidan iga päev tööle ja tagasi vähemalt 2 X 45 minutit, talvel halva teega , ka kokku 120 minutit. Arvestades , et 2013 oli 253 tööpäeva, 20 puhkasin, istusin aasta jooksul autos  349,5 tundi. Arvuna hirmuäratavalt palju. Aga see on mõnes mõttes minu kvaliteetaeg, ainuke aeg, kui ma ei pea rääkima ja  suhtlema, olen üksi , mõtlen ja kuulan muusikat, nagu 04.02. kirjutasin. Muidugi rõhutan, et ma ei sõida suurlinnas ega liiklustihedal maanteel ja liiklusega ei kaasne mul stressi.

Maksa kohe tarbi hiljem.
Krediitkaardi reklaamile vastupidine soovitus.

Inimene  ei armasta raha välja anda. Kui aga tarbida midagi, mille eest oled varem maksnud, siis ei pea tarbimise ajal enam rahakulu üle muretsema. Kui maksad krediitkaardiga , siis muretsed kaks korda- ostmise ajal ja järgmine kuu krediitkaardi võlga tasudes. Kui hotell kõik hinnas on eelnevalt kinni makstud, siis hotelli baaris kokteili juues tunduvad need tasuta jookidena.
Siia alla käib ka tulumaksu tagastus, mida võib kogeda süllekukkunud rahana.

Investeeri teistesse.
Andmise rõõm on suur rõõm.
Sellest ka ettepanek vahetevahel annetada raha heategevuseks või teha ise teistele head.

Raamat on suuresti keskendunud jõukamale Ameerika ja Kanada lugejale, aga huvitav lugemisvara kõigile, kui kätte sattub

Muusikanäiteks kõlbaks siia muusikalist "Viiuldaja katusel" laul "Kui ma oleksin rikas mees", mille võib leida Jüri Krjukovi suurepärases esituses aadressilt:
http://www.dailymotion.com/video/xtbg8s_juri-krjukov-if-i-were-a-rich-man-viiuldaja-katusel_shortfilms






11. veebruar 2014

Hansjörg Schneider. Arsti surm.


Arsti surmHansjörg Schneider
Arsti surm 

160 lehekülge
sarjast Mirabilia
Eesti Raamat 2013
Saksa keelest tõlkinud Reet Kudu
Sellelt šveitsi  autorilt eesti keeles varem raamatuid  ilmunud ei ole. Tagakaanel kiiduavaldused:“  .. Schneideri teosed on lihtsalt parimad  saksakeelsed kriminaalromaanid, mis kaasajal kirja pandud.“

Parimate eesti keelde tõlgitute hulka see raamat minu arvates ei kuulu.
Just tõlge on see, mille üle nurisen.
Mis on rullkardin? Kui naisterahvas tekstis seda  sõna kohtab, on tal kohe ettekujutus, milline rullkardin on. Kui seesama rullkardin tekstis  aknale ettetõmmatuna kaitseb sissemurdmise eest ja on oluline, et rullkardin oleks õhtul ette tõmmatud, on selge, et  tegu on  turvakardinaga.
Kas tõlkija võibki tõlkida sõna-sõnalt  või on tema ülesanne tekst omakeelsele lugejale arusaadavaks ja  sama nauditavaks teha,  nagu see on autori emakeeles lugejatele?

Lk. 14- „konverentsil räägiti mõrvarikuju sotsiaalpsühholoogilistest segmentidest moodsa suurlinna massipsühhoosilises mõjuväljas“. Ok!, mõtlen, võib-olla ongi konverentsi nimetus nii vildakas. Aga ei järgmisel lehel jälle: „puudus tühjas linnas suurlinna massipsühhoosiline mõjuväli“.
Ma ei tea sõna „“psühhoosiline“. ÕS 2013 annab psühhootiline e. psühhoosile omane, siis juba massipsühhootiline.
Lk. 15 „arst on mingil moel väljaspool ühiskonda, sest ta allub ametisaladusele.“ No kõlab halvasti, arvan, et sõnasõnaline tõlge. Mina oleksin selles kontekstis tõlkinud näiteks nii:  arst seisab omal moel seltskonnast kõrgemal, sest ta on allutatud ametisaladuse pidamise kohustusele.
Lk. 18 „….sisenes oma ametiasutusse“. Isegi „sisenes kontorisse“ oleks parem.

Toimetaja on ka pisut lohakas olnud:
Lk. 42 : lehe ülaservas on naistegelasel seljas suure väljalõikega kleit. Allservas naine „silus pükse oma põlvede kohal“. Ok! võib-olla.  Aga veel  edasi: „ käed asetatud sirgeks silutud pükstele“. Küllap kandis naispeategelane  siiski  pikki pükse.
Eile lõpetasin raamatu ja mis imet 100. leheküljest alates tõlge mind enam ei häirinud. Kas harjusin, oligi tõlge parem või hajutas  raamatu sündmustik tähele-panu.

Muidu täitsa hea kriminull. 
Peategelane komissar Hunkeler: intelligentne vanem mees, toidu- ja veininautleja, ootab pensionile jäämist, kurdab vanade meeste haigust- probleem eesnäärmega. Vaatamata probleemile ja  vanusele seksikas , tal on armastav  sõbratar. Eritunnus: ujumine. Vähemalt 3  korda mõrvaloo lahendamise jooksul selles raamatus ujub Reini jões,  kogub  ujudes mõtteid ja jahutab end palavas suvises Baselis.
Veel on raamatus ennasttäis auahne prokurör (mis üllatus!) ja kamp tegelasi, kes kõik sobivad arsti mõrva  kahtlusalusteks:  narkomaanid, vanadekodu elanikud, arsti  patsiendid, kaastöötajad,  armuke ning vallaspoeg.
Kahtlemata on raamatu tegelaseks  ka  Baseli linn Saksamaa, Prantsusmaa  ja šveitsi piiril, mida kirjeldatakse  koos jalutuskäikudega mägikülades.  Küllap just maalilised loodusekirjeldused ja Baseli linn koos sümpaatse komissariga  teevadki  raamatu filmilikuks. Tagakaane teatel on raamatust vändatud menukas film komissar Hunkelerist.
Aga Basel on ilus linn, nimetatakse ka Šveitsi kultuuripealinnaks. Peaks uurima, kuidas sinna saab.
Selline pilt suvisest Baselist:







9. veebruar 2014

Thomas Stearns Eliot «Kokteiliõhtu» Theatrumis.

Thomas Stearns Eliot «Kokteiliõhtu»
Tõlkinud Toivo Pilli
Lavastaja Lembit Peterson.
 Osades Andri Luup, Mare Peterson, Maria Peterson, Marius Peterson, Lembit Peterson, Helvin Kaljula, Anneli Tuulik
Seejuures hõivab lavatükk kogu maja - esimene ja kolmas vaatus mängitakse maha Kloostri Aida ruumides, maja esimesel korrusel, ning teiseks vaatuseks liiguvad nii näitlejad kui vaatajad kolmanda korruse Theatrumi saali.
  
Klassikud tekitavad aukartust. Olen lugenud T.S. Elioti kuulsat „Ahermaad“. Aga nii nagu James Joyce'i “Ulysses“ nii ka T. S. Elioti “Ahermaa“ võlu ja võimsus jäid mulle kättesaamatuks. Tõenäoliselt jääb mul puudu eruditsioonist.

Seetõttu läksin „Kokteilimängu“ vaatama kerge aukartusega autori ees, otsustades keskenduda näitemängule ja lohutades end mõttega, et teatritükk ,mis käsitleb kava kohaselt abielukriisi ületamise teid ja võimalikkust, ei saa ju üdini mõistetamatuks jääda.
Veidi kartsin ,et tegemist on abieludraamaga nii nagu eesti teatrites neid valdavalt mängitakse: abielupaar tülitseb, vaidleb ja karjub laval.
Lavastus aga oli rahulik ja pakkus pinget kisa ja kärata.

Enne etendust uurisin vanu arvustusi, „Kokteiliõhtu„ esietendus Theatrumis 2006 aastal. Lugesin, et esimene vaatus on veniv ja tarbetult, 1 tund 40 minutit pikk, ning paneb vaataja kannatuse proovile. Tegin  kaaslasele ettepaneku, et võin üksi minna , ta ei pruugi kaasa tulla, kui etenduse kogupikkus 4 tundi teda hirmutab. Läksime siiski mõlemad ja jäime mõlemad ka rahule. Ning esimene vaatus oli väga nauditav, ei veninud: igal stseenil, pildil, iga tegelase tulekul ja minekul oli mõte.

Samasuguse teatava aukartusega kirjutan nüüd ka oma muljetest. „Kokteiliõhtust“ on tuntud teatrikriitikud kirjutanud targalt ja põhjalikult. Aga olgu siin siis ühe tavalise teatrikülastaja muljed.

„Kokteilimängu“ on palju vaimukat dialoogi ja sügavamõttelisi väljaütlemisi.
Vaatajat  võib tabada äratundmisrõõm ja sarnasus oma (abi)eluga. Keerulisemad väljaütlemised ei jäänud meelde, mõni kergem küll. Näiteks ütleb mees naisele ,et sa arvad ,et mõistad mind paremini kui ma end ise mõistan. Naine ei jää vastust võlgu: „Sina jälle arvad, et mina ei ole üldse mõistmist väärt.“
Mees ütleb naisele, et sa näed hea välja, sa näed alati hea välja. Naine vastab: „See on kõige hullem kompliment, mida naisele võib teha, sest iga naine teab, et ta ei näe mitte kunagi ALATI hea välja.“  
Tegelikult oli näidendi tekst ikka keerulisem ja mitmekihilisem, kui need abitud näited lubavad eeldada.
Minu jaoks oli näidendi abielu nagu elu paralleelmaailmades. Elati küll teineteise kõrval aga eraldi maailmades. Ka nii saab elatud ja elataksegi, teineteist otseselt petmatagi. Selles tükis  küll oli nii mehel kui ka naisel armuke ja draama sisuks abielupaari esmakordne lähendamine ja lepitamine. Soov naisest enamat teada saada, põkkuda teise maailmaga, tekkis mehel alles siis, kui naine ootamatult lahkus.  
Kõigil abielupaaridel, ei ole suhete klaarimisel abiks päästeingleid nagu teatritükis olid vanaproua Julia (Mare Peterson) ja onu Alexander (Lembit Peterson) koos psühhiaater Henryga (Marius Peterson). Nimetatud tegutsesid vandeseltslaslikult koos ja nende tegutsemismotiivid jäid tõtt öelda arusaamatuks. Kui nad just ei olnudki päästeinglid. Hingepõhjani liigutav oli stseen II vaatuse lõpus, kui laval  kolm Petersoni: Lembit, Mare ja Marius  koos toosti ütlesid.
Õige oli mu mõte keskenduda näitemängule, sest see oli suurepärane.
Kõik näitlejad olid laval „siin ja praegu“. Võib-olla ei suutnudki ma teksti nii süvenenult jälgida seetõttu, et jälgisin näitlejate ilmeid silmaliigustusteni välja. Theatrumis on see võimalik, draamateatri viimasest reast või rõdult näidendi sisse nii põhjalikult minna ei saa. Suurepäraselt avas draama sisu esimeses vaatuses Peter (Helvin Kaljula) ahnelt Celiat (Maria Peterson) silmitsemas ja Edwardi (Andri Luup) kinnine rõhutud ilme. Lausa sekunditega muutus Edward II vaatuse psühhiaatrikabineti stseenis koos arsti (Marius Peterson) ja abikaasaga (Anne Tuulik). See oli vabanemine iseenda valest ja teadmatusest, miks naine ta maha jättis: parem siis juba südamevalust teise mehe pärast kui millegi pärast minus endas. Arsti juurest lahkus abielupaar  üsna kiiresti ühel meelel. Kas tänu sellele, et pääsesid esmakordselt elus teineteisele sisemaailmale lähemale või hirmust teise võimaliku valiku ees.

Eraldi äramärkimist vajavad lavakujundus ja kostüümid, mis vaatamata minimaalsusele mõjusid ajastutruu ja ehtsana. Kaminas põles ehtne tuli. Vaheajal sai „salongis „ ringi vaadata: grammofon mängis ehtsaid vinüülplaate kiirusega 45 p/min ja laual olid antikvaarsed ajakirjad „Kodu“,  kristall, millest joodi, oli ehtne. Dzinn ja viski tõenäoliselt mitte .
Mööda minna ei saa lavastuse muusikalisest taustas. Mõned näited:
helikujunduses on kasutatud fragmente järgmistest teostest:
Fryderick (kava kirjapildis) Chopin „ Valss Des –duur op. 64 nr. 1“ Aleksander Michalowski 1910.
Minu muusikanäites mängib Chopeni valssi hiina pianist Lang-Lang, kes nimetati 2013. Aastal 11. ÜRO rahusaadikuks.

Nicolo Paganini-Heinrich Wilhelm Ernst- Gideon Kremer „Il karnevale di Venezia. Variatsioonid rahvalaulu „O mamma, mamma cara“ teemal“. (Tatjana Gridenko, Gideon Kremer.
Minu muusikanäites mängib seda lugu Abaca String Band:


Harry Warren-Mack Gordon „Chica Chica Bum Chick“ Carmen Miranda.
Brasiilia sambalaulja Carmen Miranda(1909-1955) filmis „That Night in Rio)“koos don Amechega (1908-1993):


Minult küsiti, kas saab näidendile kaasa elada ka siis kui enda abielus midagi sellist pole juhtunud.
Vastaksin :etendust võib vaadata kaasa elades ja sisse elades. Elamuse võib saada mõlemat moodi


7. veebruar 2014

Kuu luuletus.

Väljas on veebruar
Viivi Luik

Väljas on veebruar täna ja orgudes ruskavad pajud.
Ennast Su südames näen: nõnda rahu meeltesse vajub.
Mõtlen: kui üksik ja valge jäi lapsepõlv maamajja maha.
Surnute korjatud köömneid ja tumedat meekärjevaha
otsekui hõnguks sealt nüüdki ja otsekui oleks mu pihud
mustlepaverega võitud ja vislapuu vaiguga ihu

Niikaua taevasse vaata, kui lumed on sadanud alla.
Lumed on valged ja kerged ja lumede juuksed on valla
paljaste võrade kohal, kus õõtsuvad hõõguvad tähed
Niikaua lumesse vaata, kui aupaiste vajub Su pähe.
Hirme on maailma kohal ja kesköiti avardub tuba.
Mis keeles ma paluma pean, sest surm on meid silmanud juba?

Niikaua lehitse aastaid, kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna ja lumede juuksed jäid valla.
Kuhugi minna ei ole, sest aja sõnad on valjud
justnagu iilingud lauskmaal ja nende eest pagevad paljud.
Kannatus tuleb ja läheb näoga, mis võõras ja tuttav.
Kannatust suudlen Su otsa ees. Ma ei häbene nutta.

Väljas on veebruar täna ja orgudes ruskavad pajud.
Ennast Su südames näen: nõnda rahu mu meeltesse vajub,        
nõnda rahu mu meeltesse vajub.