29. veebruar 2016

Valged heteromehed kinos ja teatris.



Filmi on palju reklaamitud ja tõesti sai kõvasti naerda. Naljad küll enamus allapoole vööd, aga kui läheneda asjale sedasi, et keskealistele meestele on nende seksuaalsus tähtis  teema, millest saavad alguse kõik teised probleemid, siis on selline lähenemine normaalne. Armastatud näitlejad mängivad ja kui just ülearu snoob ei ole, naerutab film ikka väga. Keskealisele ja vanemale on see naer iseenda üle, mis on eriti tervistav. Naised saavad meeste üle naerda, mehed iseenda üle. Naised on kõrvaltegelased, neid on filmis esindatud terve galerii ideaalsest abikaasast kuni ööklubi šikkideni, kuid mitte ühtegi meeldejäävat. Viimati naerutas Eesti film mind samamoodi ….. „Siin me oleme“ vaadates.

Õhtul vaatasime Pärnu teatris „Endla“ Young Jean Lee tõsise komöödia „Valged heteromehed“ esietendust.

Lavastaja Enn Keerd
Kunstnik Marion Undusk
Valguskunstnik Karmen tellisaar
Muusikaline kujundaja Felix Kütt
Liikumisjuht Carolina Tagobert

Osades:
Ago Anderson- Drew
Meelis Rämmeld- Matt
Sepo Seeman- Jake
Raivo Rüütel- Ed

Autor alustas valgetest heteromeestest näidendi kirjutamist siis, kui ta oli endale selgeks mõelnud, kes ta ei tahaks olla. Vastus küsimusele on , et valge heteromees ei tahaks ta olla. Autor uuris erinevatel kohtumistel, milline võiks olla ideaalne valge heteromees ja kirjutas selle põhjal kokku oma tegelaskuju. Sellisel tegelasel olid kõik soovitud omadused, kuid just seetõttu oleks selline mees tavaelus luuser, kaotaja ja keegi ei taha selline olla.
Sisust:

Autori intervjuust kavalehelt: „Seega armastan selle näidendi puhul kõige enam seda, et nüüd publik küll naerab enamuse ajast, aga etenduse lõppedes tunnistavad nad mulle, et neisse jäi kohutav tunne, mis häiris seda enam, et nad ei saanud selle põhjusest aru. Ma arvan, et näidend osutub täiesti mitterahuldavaks kogemuseks. See on suurepärane, sest viimane asi, mida ma soovisin, oli luua sellistel teemadel teos, mis võimaldaks tunda nii publikul kui ka minul rahulolu.“

Nii oligi. Rahulolu ma ei tundnud, aga naerda eriti ka ei saanud. Kui siis ainult sellepärast, et laval olid Sepo Seemann ja Ago Anderson. Võib-olla oli viga hoopis selles, et neli tundi varem sai „Klassikokkutulekut“ vaadatud.
Huvitavam näidendi tekstist on kava. Sealt leiab kirjutised „Mees ja maskuliinsus tänases Eestis“; „Eesti mehe statistiline portree“; „Valge heteromees Eesti meedias“,  „Valge heteromees Eesti foorumites ja blogides“ ja filmidest „Kodanik Kane“ ja „Mees kõigiks aegadeks“.

(Mulle meeldib, et Endla teater on oma kavad formaatinud väikseks, mahub teatrikotti, ja ühesuuruseks, hea riiulisse panna. 

28. veebruar 2016

Kaks krimkat.

Hjorth Rosenfeldt
„Sebastian Bergmani needus.
Mees, kes polnud mõrtsukas.“
Tõlge rootsi keelest Maris Sõrmus.
Kirjastus Helio 2015
405 lehekülge






Klassikaline nordic noir, kuigi ehk noorema liini esindaja.
Nii arutleb politseikomissar: lk.109 „Mis on saanud vanast heast politseitööst? Torkel peletas selle mõtte eemale. Nii mõtlesid tavaliselt ooperit armastavad ja viskit trimpavad vanad komissarid krimifilmides. Tehnoloogia kasutamine oligi uus ja aus politseitöö. DNA, valvekaamerad, uusim arvutitehnoloogia, info jagamine ja kaardistamine, pealtkuulamine, mobiilne jälitamine, kustutatud sõnumite taastamine. Tänapäeval lahendatakse kuritegusid nii. Selle vastu võidelda või seda eirata poleks üksnes tulutu, vaid võrduks luubi kui politsei tähtsaima uurimisvahendi ülistamisega. Rumal ja tagurlik. Ja praegu polnud see küll hetk, kus midagi sellist teha.“
Peategelane on krimipsühholoog, keerulise eraeluga muidugi ja raske iseloomuga. Aga need „puudused“ teevadki tavaliselt raamatu loetavaks. Lugesin läbi ühe hooga, mulle meeldis. Raamat on sarja „Sebastian Bergmani needus“ esimene osa.
Eelnevat tsitaati üles märkides sain aru ka ühest põhjusest, miks ma  järgneva krimka pooleli jätsin.

Thomas Rydal.
„Eremiit“
Taani keelest tõlkinud Ene Mäe
Kirjastus Varrak 2015.
415 lehekülge.







Kuigi lugesin selle raamatu kohta kiitvaid hinnanguid ja ootused olid suured, jätsin pooleli. On vähe raamatuid, mille lugemise pooleli jätan, ehk olid ootused liiga suured: 2014 aastal Taani kirjandusdebüüdi auhind, 2015 aasta Taani krimi- ja põnevusromaanide auhind ja Põhjamaade krimi ja põnevusromaanide auhind Klaasist võti.
Sain palju teada taksojuhi tööst kaunil Fuerteventura saarel, kuid peategelane jäi mulle mõistetamatuks ja kuriteo lahendamine tema poolt ei saanud osutuda võimalikuks.
Kui krimka, siis minule palun 100% „nordic noir“, „Eremiit“ seda ei ole.



21. veebruar 2016

Iris Murdoch "Must prints"

Iris Murdoch
„Must prints“
Tõlkinud Vilma Jürisalu
„Eesti Raamat“ 1980
420 lehekülge








Aprilliks on mul piletid Rakvere Teatri etendusele „Must prints“. Sestap tahtsin uuendada tutvust Iris Murdochi raamatuga. Olen seda lugenud väga ammu, tõenäoliselt siis, kui see 1980.aastal ilmus. Ma ei mäleta sellest palju, küll aga seda, et raamat mulle väga meeldis.
Murdochi  rivi raamaturiiulil on pikk. Minu lemmikud  on „Meri, meri….“, „Võrgu all“ ja nüüd veendusin uuesti, et ka „Must prints“.
Nii nagu raamatus „Meri , meri….“ on ka „Mustas printsis“ jutustajaks ja peategelaseks mees, kuid teda ümbritsevad naised ei ole lihtsalt statistid vaid väga isikupärased, kellest  igaüks võiks samuti romaani peategelane olla.
Kui olin lugedes jõudnud kohani, kus peategelane Bradley  räägib loo oma armastusest, sain aru, miks see raamat mulle kunagi nii väga meeldis. Sain ka nüüd tõelise, ma ütleksin isegi, et füüsilise lugemiselamuse, nii nagu Rachel romaanis ütleb: „Mul on niisugune tunne, nagu oleks mind lõhki kistud, katki kraabitud ja minust üle sõidetud."  
Seejuures ei mõju vana mehe ja noore naise armulugu raamatus sugugi triviaalsena, nagu enamikus raamatutes, kus selline lugu. Murdochil on see tõeline armastuse filosoofia.
Seekord pöörasin raamatus tähelepanu teemale, mida vaevalt et 35 aastat tagasi märkasin:  autor kirjeldab halastamatult ja julmalt naise vananemist nii välimuselt kui ka sisemiselt. Ja seda peategelase suu läbi, kes on ise 58 aastane, kuid näeb end peeglis tunduvalt nooremana ja valetab end 20 aastat nooremaks.  Küllap see on nii, et peeglisse vaadates, iseenda silmis, jääme me nooreks, alguses ka välimuselt, siis ainult hingelt. Nähes oma eakaaslasi, peame tihtipeale imestama, kui vanaks on nad jäänud, unustades ära, et see just ongi tõe peegel, kus me tegelikult peaksime nägema ennast.

Nautisin Murdochi filosoofiat, ta oli filosoofia õppejõud.
Üks lõik lk. 348: „Maailm on ainult hädaorg. Lõppude lõpuks on see tema kõige täpsem definitsioon. Inimene on loom, kes kannatab pidevalt ärevuse, valu ja hirmu käes, ta on selle ohver , millele budistid on pannud nimeks dukha, see tähendab lõputut , kustumatut piina, mida tunnevad need, kes soovivad kirglikult illusoorseid hüvesid. Kuid selles hädaorus on palju regioone. Me kõik kannatame, aga meie kannatused on kohutavalt erinevad. Kes teab, võib-olla tunneb valgustatud pea niisama siiralt kaasa kapriissele miljonärile kui nälgivale talupojale.? Võib-olla väärib miljonäri saatus hoopis suuremat kaastunnet, kuna teda viivad eksiteele võltsid ja kiiresti mööduvad lõbud, kusjuures  vaesus ja viletsus õpetavad talupojale tahes-tahtmata elutarkust. Kuid niisuguseid otsuseid võivad teha ainult haritud pead, ja lihtsurelikke, kes selliseid mõtteid avaldavad, võib õigusega kergemeelseiks pidada. Meie peame tegelikult halvemaks saatuseks vaesuses nälgida kui keset luksust igavusest haigutada. Kui inimeste kannatused oleksid väiksemad- kujutage seda endale ette-, kui igavus ja lihtsad igapäevased pettumused oleksid meie kõige raskemad katsumused,  ja kui- seda on juba raskem mõista - me ei muretseks eriti kaotuste pärast ja peaksime surma lihtsalt uneks, oleks kogu meie moraal tohutult, võib-olla isegi täiesti erinev praegusest. Meie maailm on k o l e d u s t e paik,  ja see teadmine peab erutama iga tõsist kunstnikku ning mõtlejat, varjutades tema mõtisklusi, hävitades tema tervist, mõnikord teda isegi täiesti hulluks ajades. Tõsine inimene võib selle fakti ees silmad sulgeda ainult iseenda hukatuseks,  ja kõik suured inimesed, kes on teinud näo, nagu oleksid nad selle unustanud, ainult teesklevad. (See on tautoloogia.) Maa on planeet, kus valitseb vähk, kus inimesed regulaarselt ja automaatselt ja iseenesestmõistetavalt surevad nagu kärbsed üleujutuste ja nälja ja haiguste kätte, kus inimesed võitlevad üksteise vastu relvadega, mis on nii kohutavad, et seda ei oskaks isegi unes näha, kus inimesed hirmutavad ja piinavad üksteist ja valetavad argusest kogu eluaja. See on paik ,kus me elame.“

Muusikaliselt sobib siia marssaliproua aaria Richard Straussi ooperist „Roosikavaler“. Bradley küll lahkus sellelt etenduselt poole pealt, kuid lõpuks ikkagi küsis, ja sai teada kuidas see lugu lõppes.
Laulab Renée Fleming:

Ootan põnevusega teatrietendust.


18. veebruar 2016

Tõnu Puu "Kunst, teadus ja majandus".


Tõnu Puu
„Kunst, teadus ja majandus.
Ajalooline uurimisretk.“
Tõlge eesti keelde Aet Varik
Väljaandja Swedbank
244 lehekülge.







Autori ja raamatu  kohta kirjutab raamatu tagakaanel väljaandja juhatuse esimees Robert Kitt :
„Sa hoiad käes esimest professor Tõnu Puu kirjutatud eestikeelset raamatut. Suure tõenäosusega pole Sa professor Puu nime kuulnudki. Ometi on tegu ilmselt ühe tuntuma eesti soost majandusteadlasega, kes juba 1980-ndate lõpus uuris komplekssüsteemide ja kaosetegevuse rakendatavust majanduses. Kui 1936.aastal sündinud Tõnu koos perega 1944. Aastal sõjapagulasena Rootsi jõudis, ei osanud keegi ette näha sellise suurkuju kerkimist.
…….
Nende kaante vahel on autor meie teejuhiks rännakul läbi kunsti, teaduse ja majanduse ajaloo puutepunktide. See raamat võiks olla  ka kultuuriökonoomika õpikuks, sest autor uurib kultuuri tootmise ja tarbimise majanduslikke aspekte. Kultuuri all peab autor silmas kunsti ja teadust ning näitab elegantselt, kuidas viimastele  ei saa läheneda  neoklassikalise turumajanduse nurga alt, mis hindab inimloodu väärtust pelgalt turuhinna alusel. Teiseks silmapaistvaks järelduseks autori ajarännakus on mitmekesisuse ülimuslikkus üheülbalisuse üle – selle kinnituseks on ennekõike kogu raamat oma olemuses, mis on omamoodi  ood interdistsiplinaarsusele ja vastulause absoluutselt efektiivse tööjaotuse taotlemisele“

Põnev ja arendav lugemine, palju huvitavad illustratsioone.  Lugemine ja illustratsioonide uurimine võtab aega, kuid see aeg läheb täie  ette.
Autor kirjutab paeluvalt, mõtlemapanevalt ja mis põhiline- arusaadavalt. Raskusi mõistmisega tekkis mul mõnede puht majandusteaduslike terminite ja käsitluste juures. Läbi puresin, aga eksamile ei läheks.

Sellised huvipakkuvad peatükid raamatust: Kultuur ja tsivilisatsioon;  Avalik hüvis; Metseenlus; Muutuvad hoiakud; Evolutsioon teaduses; Täius kunstis jne.

Palju ja mõtlemapanevalt on kirjutatud kultuuritarbimisest, selle muutumisest ajas, kultuuritarbimise piirangute kaotamisest ning kultuuritarbimise standardiseerumisest.
Näiteks kirjutab autor, et teadaolevalt on pärast 1598 aastat (siis tehti Firenzes esimest korda ooperiga katset), komponeeritud ca 42 000 ooperit. Enim mängitud ooperite nimekirjas on 75 ooperit, samas kui Euroopa- Ameerika repertuaar koosneb 350 ooperist.
Lk. 114 „Käsikäes ühtlustumisega kasvab ka tarbijate osavõtmatus, millest meil juba juttu oli. Ühtede ja samade muusikapalade üha korduva kuulamise mõjul, nagu on osutanud Nikolaus Harnoncourt, silutakse kõik järsud üleminekud juba etteaimatavalt ära ning muusikalt võetakse osa tema tunde- ja väljendusjõust. Ainsana jääb alles puhta ilu mõõde, mis see siis ka poleks. Kunstidest saavad rahustid- „kui elu nead ,siis gramm teeb head“*-, mis pakuvad pigem teatavat tegelikkusest põgenemise viisi kui võimalust olemasolu tõelisust peegeldada.“
(*Huxley „Hea uus ilm“ )
Nikolaus Harnoncourt on tunnustatud Austria dirigent,  muusikateadlane ja varase muusika propageerija ja taaselustaja.  Loetud raamatus tsiteeriti teda üsna tihti ja oma üllatuseks avastasin, et ka eesti keeles on ilmunud artiklite kogumik „Kõnelev muusika“, mida kindlasti tahaks lugeda.  Jah, tahaks lugeda, sest lõpetanud raamatu, tõdesin, et kultuuritarbimises olen üsna algtasemel.
Selle asemel , et mitmendat –setmendat korda „Carmenit“  kuulata, võiksin arendada end muusikaretoorikas ja õppida kuulama varajast muusikat ja ooperimuusikast   keerulisemat muusikat.
Reisides käin meelsasti kunstimuuseumis, vaimustun ühest või teisest teosest, aga paljukest ma neist aru saan. Ma ei tunne maalikunstis kasutatavaid sümboleid ega piiblilegende.
Pean end lugemissõltlaseks ja olengi, ent kas ei ole igal vabal hetkel raamatusse „pugemine“ endale asenduselu otsimine.
Autor kirjutab kultuurisõltuvusest  kui ühiskondlikult soovitatavast  vajadusest neile, kel on palju jõudeaega. Jõudeaega mul siiski veel ei ole, kui kodus pensionipõlve hakkan pidama, siis peaks rohkem olema.
Tänapäeva l on ainukordne võimalus, mida kunagi varem ei ole olnud- tarbida tänu meedia arengule kultuuri eri ajastutest.
Mitmed tuttavad mõtted kerkisid esile.  Näiteks see, et parimad kunstiteosed sünnivad võrgustikes, mitme distsipliini omavahelises kokkupuutes, tuli tuttav ette raamatust „Kust tulevad head ideed“.  Steven Johnson "Kust tulevad head ideed"

Väga huvitav raamat. 



14. veebruar 2016

Paavo Matsin "Gogoli disko"


Paavo Matsin
"Gogoli disko"
Kirjastus Lepp ja Nagel 2015
143 lehekülge







Tegelikult algas kõik eelmisest raamatust.  

Genis kiitis Gogolit, tema huumorit, kirjutab nii lk. 24 Tolstoid peab lugema aeg-ajalt, Dostojevskit siis, kui on äng, Gogolit kogu aeg.“ Ja siis jutustab Genis oma vennast, kellel on köögilaual lahti „Surnud hinged“, mille siis lõunat süües suvaliselt kohalt lahti lööb. Minul on „Surnud hinged“„ läbi loetud, teatriski nähtud. Teatris meeldis, aga panin meeldivuse näitlejate mängu arvele. Lugesin, kuid see oli iseloomu proov. Genist lugedes mõtlesin, et peaks Gogoli uue pilguga üle vaatama kuigi kahtlesin, kas maksab. Ehk on see vene hinge ja keele eripära, mis temas vaimustavat on, ning selle mõistmiseks peabki venelane olema.

Neid mõtteid mõlgutades hakkas raamatukogus silma väljakutsuvalt punase kaanega raamat „Gogoli disko“. Paavo Matsinit lugenud ei ole. Võtsin lugeda. Mitte, et ma Gogoli kohta lootsin midagi teada saada, aga miks Gogol, tahtsin teada küll.

Kui nüüd tahan kirjutada, mida autor selle raamatuga öelda tahtis, olen kimpus. Allegooriline ulmeromaan? Tõenäoliselt jäid autori alltekstid  mulle tabamatuks. Aga isegi siis kui „Gogoli diso“ on kirjutatud ainult kirjutamislustist, lugeja lustib lugedes, autor kirjutades, on see lahe lugemine. Lopsakas keel, tüsedad karakterid, unenäod ja ulmelised juhtumised, lugu haarab kaasa ja lugemine läheb ludinal lõpuni. Usun, et kui suvel Viljandisse satun, tuleb see naljakas raamat meelde küll.
Aga miks just Gogol, seda oleksin ikka tahtnud teada.

Tutvustusest:
Paavo Matsini romaani "Gogoli disko" tegevus toimub tuleviku-Viljandis, kus on tagasi tsaarivõim, sõidab metroo ja kiiskavad kuldsed kirikute sibulakuplid. Värvikate ja kohati kriminaalsete tegelaste igapäevase neoslaaviliku elu lööb segamini suure vene kirjandusklassiku Gogoli ülesärkamine surnuist. Raamat on ilmunud Kultuurkapitali toetusel kirjastuselt Lepp ja Nagel.
 Kirjanik Jan Kaus on teose kohta kirjutanud nii:
„„Gogoli disko“ kujutab lähitulevikku (või paralleelolevikku), kus tsaari valitsetud Venemaa on Eesti iseseisvusele lõpu teinud ning eestlased on jäänud oma kodumaal rõhuvasse vähemusse. Kuid teos ei keskendu mitte rahvuslikule apokalüpsisele, vaid sellele, kuidas surnust ärganud Gogol külastab Viljandi linna ning lööb selle vaimuelu kihama ja mõnel juhtumil ka uppi.“



11. veebruar 2016

Genis "Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra", tsitaadid

Genis
„Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra“

LR 2016 /2-5
Vene keelest tõlkinud Toomas Kall
Toimetanud Anu Saluäär







Lk. 13 „Lugejameisterlikkust lihvitakse kogu elu, iialgi  ülempiirini jõudmata, sest lugemisel ei ole muud eesmärki kui nauding. Lugemine on eraviisiline, kaasaskantav, üldkättesaadav ja igapäevane õnn-kõigile ja tasuta.“

Lk. 15 ""Kõige paremad on raamatud, mida võib hakata lugema suvalisest kohast", kirjutab Milorad Pavic. Tegelikult kujutab mitte ainult kasaari, vaid mis tahes sõnaraamat endast kirjandust, millel pole ei lõppu ega algust. Just selles on entsüklopeedia võlu, mis nii nagu kasiinogi ahvatleb meid juhuslikkuse hasardiga. Viimasele järele andes avas Pavic terve oma mittelineaarse kirjasõna vabriku. Lasknud lugeja sellesse hoonesse, pakub kirjanik, et me ise valiksime marsruudi ja tutvuksime ruumidega ükskõik millises järjekorras."

Lk. 35 "Raamatutes, nii nagu teatriski, vananeb kõigepealt intonatsioon: siirus mõjub teesklusena, lihtsus ülespuhutusena."
Lk. 37 "Etendus annab kirjandusele selle, mille paber talt ära võtab- kolmanda mõõtme. See-eest võtab teater autorilt sõnavabaduse. Keha orjusesse sattunud sõna on määratud seda keha kandma, kuni langeb eesriie- isegi siis, kui see keha sõnale ei sobi."

Lk. 41 "Piiblit on raske lugeda, sest ta koosneb täielikult juhtlausetest.Selle raamatu reputatsioon on nii suur, et mis tahes sealt välja rebitud lause muutub maagilisltL paljutähenduslikuks."

Lk. 54 "..raamatut ei asenda miski. Raamat on õnne argipäev, mitte selle pidupäev, millega meid õnnistavad armastus, muusika ja mäed."

Lk. 93 "Reis on enesetunnetuse proov: füüsiline ümberpaiknemine, millel on vaimsed tagajärjed."


10. veebruar 2016

Alexander Mc Call Smith "Isabel Dalhouse juhtum. Pühapäevane filosoofiaklubi"

Alexander Mc Call Smith

„Isabel Dalhouse juhtum.
Pühapäevane filosoofiaklubi.“

Inglise keelest tõlkinud Ehte Puhang
Kirjastus Tänapäev 2015
272 lehekülge.





Olen lugenud autori raamatuid sarjast „Esimene daamide detektiiviagentuur“. Lemmikud on kaks raamatut, mis on sarjast44 Scotland Street“ eesti keelde tõlgitud: „Scotland Street 44“ ja „Espressolood“.
Sestap olid mu ootused raamatule Isabel Dalhouse sarjast, kus autoril on ilmunud 10 raamatut, suured.

Kriminaalromaanina see raamat mulle ei meeldinud. Liiga ….. uimane, ise-loomustab vist kõige täpsemini. Sama taseme naisamatööridest on teine šotlanna, Agatha Raisin (M. C. Beaton), parem. Missis Marple’st rääkimata.

Aga mulle meeldis raamatus, nagu autori teiste raamatute juureski, Edinburgh.
Meeldis leebe šoti huumor.
Meeldisid samuti  kõrgema keskklassi  elulaadi kirjeldus, peategelase Isabel Dalhouse arutlused kunsti, muusika ja filosoofia teemadel. Neid viimaseid on õige palju, peategelane on rakenduseetika ajakirja toimetaja ning jutustab raamatu lehekülgedel artiklitest, mida ta toimetab. Sellistel teemadel näiteks:  „Tõerääkimine seksuaalsuhtes. Väljakutse Kantile“ või „Rasvumine on moraali küsimus“.
Pühapäevase filosoofiklubi arutlusi seevastu pelgama ei pea, klubi eksisteerib rohkem mõtetes.
Meeldis Tõeliselt Kohutav Orkester, kus mängivad inimesed, kes mängivad pilli nii halvasti, et neid ühtegi teise orkestrisse mängima ei võeta-“need on inimesed, kes muidu ei saaks mitte kunagi orkestris mängida.“
Meeldis selline ütlus, et suvi algab šotimaal vihmaga ja lõpeb enne kui lõpeb vihm. 
Stiilinäide lk. 102 „Seintel olid trükipildid- ilmselt korteriomaniku maitse läbisegi üürnike maitsetega: vaade Clyde ’i kosele (korteriomanik), Hockney „A Bigger Splash“ ja Vettriano „Amateur Philosophers“ (üürnikud), ning Peploe  „Iona“ (korteri-omanik). Ta naeratas Vettriano peale- Edinburgh’ ametlikud  kunstiring-konnad suhtusid Vettrianosse sügava halvakspanuga, kuid sellele vaatamata oli ta vankumatult populaarne. Miks nii? Sest tema figuratiivsed kompsitsioonid ütlesid midagi inimeste elude kohta (või vähemalt nende inimeste elu kohta, kes õhtu-kleitides ja smokingites rannal tantsivad). Neis sisaldusid lood, samamoodi nagu Edward Hopperi maalides. Just sel põhjusel leidus nii palju Hopperist inspireeritud luuletusi- sellepärast, et kõigel, mida ta maalis, oli küljes nüüd-jutustage-siit- edasi silt.“

Sellised pildid siis:
Hockney "A Bigger Splash"













Vettriano "Amateur Philosophers"














Peploe "Green Sea, Iona"















Minu kauaaegne lemmik Edward Hopper "Hotellituba", küllap sellepärast, mis loo olen pildi juurde endale jutustanud.














Edward Hopper „Automat“


9. veebruar 2016

"Brooklyn" kinos











„Brooklyn“

Lavastaja: John Crowley
Osades.
Saoirse Ronan- Eilis Lacey











Domhnall Gleeson - Jim Farrell












Emory Cohen- Anthony "Tony" Fiorello










Jim Broadbent- isa Flood












Michael Zegen, Julie Walters, Fiona Glascott

 ja teised kaunid noored inimesed 












Film kandideerib kolmele 3 Oscarile: Parim film, Parim naispeaosatäitja - Saoirse Ronan ja  Parim mugandatud stsenaarium - Nick Hornby.

Nick Hornby kirjutas stsenaariumi iiri kirjaniku Colm Tóibín samanimelise romaani järgi. Sellisest iiri kirjanikust ei tea ma midagi, Nick Hornbylt on aga eesti keelde tõlgitud vähemalt 7 raamatut, minu lemmikud  „Pikk tee alla“ ja „Julia, alasti“.

Tutvustusest :
1950 ndate aastate Iirimaa. Eilisi tulevikuväljavaated rohelisel saarel on suhteliselt piiratud. Võidunud juustega kohalikud rägbimängijad, pudupoe klientidega kuulujutuveski jahvatamine, sekka mõni harv tantsuõhtu ja vihmased ilmad. Kui noorel tüdrukul tekib võimalus reisida Ameerikasse õnne otsima, jätab ta pisaratega võideldes ema ja õega hüvasti ning astub laevale, mis viib ta Tõotatud maale.
Tõotatud maa asemel ootab teda ees aga hoopis... Brooklyn. See on hoopis teistsugune maailm, tulvil sootuks teistsuguseid võimalusi. Õige pea tuleb Eilisi ellu ka armastus. Tundub, et enam paremaks minna ei saa - kuni hetkeni, mil saatus sekkub ja sunnib tüdrukut Iirimaale naasma. Ehkki koduskäik on planeeritud lühikeseks, jõuab kodusaarel Eilisi ellu astuda veel üks inimene, kes teda ükskõikseks ei jäta. Tuleb valida, kahe mehe ja kahe mandri vahel…

Filmi reklaamitakse kui armastuslugu: kaks mandrit, kaks meest, üks süda…….. . Ja see ongi romantiline vanaaegne armastuslugu südamliku huumoriga, paras pisarakiskuja on ka.
Filmi algul, siis kui iiri pagulased laeva Ameerika rannikule saabudes immigratsiooni järjekorras ootavad, meenus üks teine film iiri pagulastest- „Angela tuhk“.  Aga „Brooklyn“ ei ole film pagulusest, siin ei ole kohta vaesusele ja hädadele, käsitletakse pagulaste elu helget poolt. Eilisi elu  Ameerikas on kiriku abil ette ära korraldatud, teda ootavad töö- ja elukoht, koduigatsust leevendavad kirjad ja kohanemisraskusi arvukas iiri kogukond.

Päikseline ja elujaatav film sellest, kuidas inetust pardipojast saab valge luik. Inetu pardipoeg on ehk liiast öeldud, pisut hall hiireke Eilis Iirimaal siiski on, kuid siiski väga söekas noor neiu. Filmis võluvad 50-ndate aastate olustik ja pastelsed rõõmsad värvid. Unustasin end kohe kleidimoodi vaatama. Väga hea muusikaline kujundus. Ühe korra kõlas ka see laul, mis mulle vanuse kasvades järjest enam meeldima hakkab:



Südamlik, soe ja ilusa lõpuga film, väga sobiv probleemiderohke päeva lõpetuseks. Mulle väga meeldis. Mina annaksin küll Saoirse Ronan'le Oscari, väga värske ja siiras osatäitmine.

7. veebruar 2016

Olavi Paavolainen "Minek ja loits"

Olavi Paavolainen
„Minek ja loits.
Raamat suurest rahutusest.“

Soome keelest tõlkinud Piret Saluri
Eesti keele Sihtasutus 2015
238 lehekülge
+++

Eestikeelse tõlke kaanel on originaali kaane-kujundus, mille autor on Soome tunnustatud maalikunstnik ja graafik Aarne Nopsanen (1907-1990). Aarne Nopsanen oli Olavi Paavolaise sõjakaaslane infokompaniist, ühtlasi ka mitme Karjala ainelise raamatu kaasautor.





Piret Saluri pälvis Aino Kallase tõlkepreemia Olavi Paavolaise teose "Minek ja loits", soome keeles, eestikeelse tõlke eest. Piret Saluri tõlkes on eesti keeles ilmunud kõik kolm Olavi Paavolaise teost, peale "Mineku ja loitsu" "Külalisena kolmandas Reich'is" ja "Sünge monoloog".

Minu lugemislauale sattus „Minek ja loits“ tänu sellele, et lugesin 2009. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud reisikirja "Külalisena Kolmandas Reich'is“. See oli mõtlemapanev ja meeldejääv teos, autori nimi jäi meelde. „Sünge monoloog“ on seni kahe silma vahele jäänud, aga küllap loen sellegi läbi.

Autor ütleb üsna raamatu alguses, et see raamat ei ole kaugeltki mitte reisraamat, vaid raamat suurest rahutusest. Ja rahutuse taga on meie aja kõige tähelepandavam ja sümptomaatilisem nähtus: risti ja haakristi võitlus.
Reisile Lõuna-Ameerikasse läks Paavolainen pärast raamatu "Külalisena Kolmandas Reich'is“ avaldamist, mida nii ohtralt kiideti kui ka kritiseeriti. Kritiseeriti  seetõttu, et Paavolaise seisukoht natsi-Saksamaa suhtes ei avaldu raamatus küllalt selgelt.  Autor oli väsinud raamatu tähelepanust ja segaduses. Raamatu motogi viitab selguse otsimisele: „Kõige lühem tee meisse endasse viib ümber maailma“.

Leheküljel  17 on väga sisenduslikud read: „Olen põgenenud palju kordi varemgi - vahel tühjuse eest, enamasti tülpimuse, nüüd üha sagedamini vastuolude eest. Seekord põgenen vaenlase, apokalüptilise ilmutuse eest- mis on nii suur, et selle kuju täidab kogu horisondi ja on nii hävitav, et kogu ümbritsev maailm tundub selle puudutusest kokku varisevat. Olen näinud midagi, mille nägemine on lubatud vaid vähestele. Ma ei karda, ei ole iial kartnud. Kuid ma pean saama hingetõmbeaega, distantsi, võimaluse jälgida nii vaenlast kui ka iseennast. Kaos on mu ümber ja kaos on mu sees. Nõnda ei suuda ma näha sedagi, kas võitlen vaenlase või sõbra vastu.
……………………… Seitse nädalat pidasin Jaakobi heitlust Kolmanda Erichi ilmutusingliga lõpuks siiski selgusele jõudmata, kas ingel oli pärit valgusest või pimedusest. Mis oli tõde? Teadsin vaid seda, et mõistatuse lahendamine oli nii minu enese kui ka meie aja küsimus.“

Soovitangi lugemist alustada väikesest LR 2009 nr. raamatust "Külalisena Kolmandas Reich'is“, nii saab autori vaimulaadist ning maailmanägemusest paremini aru.







Kuigi autor ütleb, et ei ole reisiraamat, on see loetav ka suurepärase reisi-raamatuna. Autor sõidab laevaga üle Atlandi Rio de Janeirosse, sealt edasi Buenos Airesesse, siis rongiga läbi pampa ja üle Andide mäeaheliku Boliivia pealinna La Paz’i. Paavolainen külastab oma reisil soomlaste asundust Nueva Finlandiat Misiones  ja 17. sajandil jesuiitide ordu poolt rajatud utoopilise linnriigi  Misione varemeid. Neid kahte kohta pidin guugeldama, huvitav oli ja tahtsin rohkem teada. San Ignacio Misiones varemed


„Minek ja loits“ on kirglik, poeetiline, sensuaalne ja väga isikupärane reisiraamat. Selline, mis üllatab oma värskusega ka 75 aastat pärast kirjutamist. Autoril on harukordne sõnaseadmisoskus, mida kõik, kes Paavolaisest kirjutavad, on rõhutanud: ta kirjutab nii köitvalt ja kaasahaaravalt, et lugeja tunneb end lausa füüsiliselt autoriga kaasasolevat.
Kui hakkasin sobivat stiilinäidet otsima, oli neid korraga nii palju, poolt raamatut ümber ei kirjuta. Kuna ma ise mäletan paljusid kohti ja sündmusi lõhnade kaudu, valisin sellise „kodumaise“ lõigu: „On puuvilju, mille lõhn on palju kordi erutavam kui maitse. Kirjutajal on selles suhtes eriti kaks nõrkust: värsked kurgid ja mets-maasikad. Kõik, mida Põhjala suvelõpp värskendavat, elavdavat ja „vitamiine „sisaldavat pakkuda võib, on minu teadvuses koos niiskes, mahlases, veerohelist elu õhkuvas poolekslõigatud kurgi lõhnas. Ja kõik, mis on Põhjala suves küpsenud, kibedal ja soojalt erutav, palavusest meeleline, kontsentreerub metsmaasikate aroomis, mis võib peaaegu joovastavalt täita juulikuu seiskunud palavusest rauged toad ja rõdud.“    

Kummitama jäid mitmed suurepärased metafoorid, näiteks „jõgi särab kuupaistel nagu hõbedaga poleeritud hiigelmao nahk“.
Oli hea lugemine, seiklus koos autoriga. 


6. veebruar 2016

Lee Child "Vaenlane"

Lee Child
„Vaenlane. 
Jack Reacheri põnevik“

Inglise keelest tõlkinud Lauri Vahtre
Tõlgitud „The Enemy“ 2004

Kirjastus Varrak 2016
423 lehekülge.





Selles raamatus on elus veel Jack Reacheri vend Joe, sureb nende ema ja Jack on veel sõjaväe teenistuses, mitte see mööda Ameerikat pagasita ja autota rändav Robin Hood.
Lk. 145; Maailm muutub. Ma olin alati olnud üksildane, kuid sel hetkel hakkasin end üksikuna tundma. Ja ma olin alati olnud küünik, kuid sel hetkel tundsin end lootusetult naiivsena. Mõlemad mu perekonnad lagunesid mu jalge all, üks halastamatu Kronose mõjul, teine seetõttu, et vanad kindlad väärtused näisid ühtäkki uduna laiali hajuvat. Tundsin end nagu üksikul tühjal saarel ärkav inimene, kes avastab, et kogu ülejäänud inimkond on öösel paatidega jalga putku pannud. Mul oli tunne ,nagu seisaksin merekaldal ja jälgiksin silmapiiri taha kaduvaid täppe. Mul oli tunne, nagu oleksin ma kõik see aeg kõnelnud inglise keelt ja korraga taibanud, et kõik teised kõnelesid hoopis teist keelt. Maailm muutus. Ja ma ei tahtnud seda.
See peaaegu poeetiline südamepuistamine ei takista Jack Reacheril raamatu lõpus oma ülemusele õigluse nimel kuul pähe lasta.

Selleks, et orienteeruda Jack Reacheri sarjas, koostasin endale Lee Childi raamatute kronoloogia, märkides ära eesti keelde tõlgitud.
Kronoloogiast autor ise ei ole kinni pidanud. Jack Reacheri vend Joe tapetakse esimeses raamatus „Killing Floor“ (1997)- „Tapamaja“ 2009. Lugeja kohtub Joega 2004.a kirjutatud raamatus “The Enemy- „Vaenlane“ 2016.
Ajast enne esimest raamatut räägib ka The Affair (2011), mida ei ole eesti keelde tõlgitud.

1.                        Killing Floor (1997) Tapamaja 2009 (Joe tapetakse)
2.         Die Trying (1998) Viimase hingetõmbeni 2009
3.         Tripwire (1999) Tõmbetraat 2015
4.          The Visitor: UK title (2000) „Külaline“ 2007
5.          Echo Burning (2001) Lõõmav Echo 2008
6.          Without Fail (2002) Viperusteta 2015
7.          Persuader (2003)
8.          The Enemy (2004) „Vaenlane“ 2016
9.           One Shot (2005) Üks lask“ 2013
10.         The Hard Way (2006)
11.         Bad Luck and Trouble (2007)
12.         Nothing to Lose (2008)
13.         Gone Tomorrow (2009)
14.         61 Hours (Spring 2010)
15.         Worth Dying For (Fall 2010)
16.         The Affair (2011) 
17.         A Wanted Man (2012) Tagaotsitav  2014
18.         Never Go Back (2013) Ära mine iial tagasi 2015 (korraks sõjaväes)
19.         Personal (2014)
20.         Make Me (2015)
21.          Night School (Ilmub  augustis 2016)