29. mai 2015

Yangide naiskindralid. Hiina Rahvusliku Pekingi Ooperiteatri etendus 28.05.2015 Nordea Kontserdimajas.

Hiina Rahvusliku Pekingi Ooperiteatri etendus
„Yangide naiskindralid“ 
Nordea kontserdimajas 28. mail 2015
Ida muusika festivali Orient raames.



Ei hakka siin osatäitjaid, lavastajaid ja teisi tegelasi kavast ümber trükkima. See oleks liiga suur töö ning niikuinii ei jääks nimed meelde, et kunagi hiljem äratundmisrõõmus õhata.








Pekingi ooperikunsti traditsioonidel põhinev etenduse tegevus toimub varajases ajaloos Põhja –Hiinat valitsenud Songi dünastia (960-1279) ajal. Süzee aluseks on ajaloolised legendid imperaator  Renzongile lojaalse Yangide suguvõsa lesestunud naistest, kes asuvad lahinguväljal oma hukkunud meeste asemel ise võitlusse vaenlastega. Kuigi arvatakse, et need legendid on suuremas osas väljamõeldised, on neis esinevatest tegelaskujudest paljud siiski ajalooliselt eksisteerinud.
Ajalooline Pekingi ooper on Hiina traditsiooniline ooper, mis erineb täielikult läänemaailma klassikalisest ooperist. See on süntees laulmisest, näitlemisest, akrobaatikast, dialoogidest, värvikatest kostüümidest ja sümboolse tähendusega näomaalingutest.  
Olin võlutud algusest lõpuni!
Muinasjutuliselt värvikad  kostüümid, laval liuglevad miniatuursed hiinlannad, kulmud nagu nooled taevasse sihitud. Suurepärased tantsud, sõjastseenid  lavastatud tantsudena. Niivõrd täpsed, sujuvad ja kaunid liigutused ja vahepeal peaaegu tsirkuse efekt, kui noor sõdalane lendab saltosid tehes üle lava.  Kõne dialoogides ja laulmine tundub esialgu võõrastav, kuid väga huvitav.

Ma ei vaadanud Pekingi  ooperit esmakordselt. Oli selline võimalus kunagi 13 aastat tagasi Hiina reisil Pekingis. Hiina reisile järgnes mu küllalt pikk Hiina periood, kui tegin ja sõin hiina toite, jõin hiina teed, kuulasin kaasaostetud hiina muusikat ja lugesin raamatuid Hiinast. Meelde tuli praegu üks:

 

Jung Chang
Metsluiged
Hiinamaa kolm tütart
Peaaegu oleksin hakanud lugema ka järgmist raamatut, aga enne lõppes mu Hiina periood.

 
Lo Guan-Tšung
Kolmevalitsus I-II

Etenduses laulis üht naispeaosa Li Shengsu, keda kava kohaselt  peetakse Aasias samaväärseks lauljaks kui Monserrat Caballe või Kiri Te Kanawa läänemaailmas.
Siin laulunäide Li Shengsu’lt. 
Oli suurepärane ja uhke tunne, et kauge kõrgkultuur koju kätte tuleb ja ei peagi selleks Pekingisse sõitma. Tänud Ida muusikafestivali korraldajatele! 


Öösel ei andnud värvide mäng mulle asu ja nägin  unes värvilist Hiina ooperit Estonia teatris. Ärgates mõtlesin, et oli kaunis ja huvitav, aga päevakajaliselt jätkates:  igal õhtul Estonias sellist ooperit ei tahaks kuulata, vaid ikka seda, mis minu kultuurile omane.


27. mai 2015

Massimo Gramellini "Ilusaid unenägusid"

Massimo Gramellini
„Ilusaid unenägusid“
Itaalia keelest tõlkinud Auli Haabpiht.
Kirjastus „Tänapäev“2015
Sari „Punane raamat“
170 lehekülge






Raamatu sisu on lühidalt ümberjutustatav. Poiss kaotab 9 aastaselt ema. Ta  proovib emaarmastuse puudumist kompenseerida teiste inimeste lähedusega, kuid põrkab mittemõistmisele ja nii möödub lapsepõlv arglikult, hirmunult ja enesehaletsuse küüsis. Täiskasvanunagi kannatab ta enda arvates emaarmastusest ilmajäämise tõttu, suutmata armastust ise anda ja vastu võtta. Suhted isaga on külmad, suhted naistega ei suju, esimene abielu puruneb. Missugune naine  kannatakski  välja meest, kes ikka veel 40 aastat tagasi surnud ema leinab. Nüüd, 40 aastat hiljem, saab peategelane teada ema surma üksikasjad, hindab mitmed mälestused ümber, näeb oma lapsepõlve teisiti ning vabaneb aastatepikkusest ängist.
Massimo Gramellini jutustab lugu oma isiklikust katastroofist.  Järelsõnas autor teatab, et kavandas raamatu  ühe ööga, kirjutas kolme nädalaga ja 6 kuud luges üle ja parandas.

Et selline pikk lein ja sügavad läbielamised ei tunduks kummalisena , tuleb tunda ja arvestada Itaalia „mammakultuuriga“.
Autor ise kirjutab selle kohta lk. 34 nii „Pole lihtne jääda orvuks memmepoegade maal. Loomulikult on see ka enesehaletsejate maa, kus ühe vanema kaotusest õrnas eas, kui seda hästi eksponeerida, võib tekitada endale aupaiste või kasutada seda ära karistamatuse kilbi loomiseks. Siiski, ohvri rolli jaoks tuleb olla eemale tõrjutud.“
Raamat juhtis pikka aega Itaalia bestsellerite edetabelit ja on tõlgitud 34 keelde.

Lugu on täis tundeid, kahtlusi, hirme ja enesesüüdistusi, aga kirjutatud peenetundeliselt. On ka huumorit ja loole tagantjärgivaataja peent irooniat.  Liigutav raamat, kuid mitte ainult pisaratekiskuja.
Selge ja karge kirjaviisiga, ei mingit ilutsemist ega sentimentaalsust, poeetiline raamat.
Suurepärane tõlge aitas sellele hinnangule kindlasti kaasa.

Selleks ,et raamatut  mõista, ei pea ise kirjeldatud kogema, kuid kindlasti sobib see raamat väga hästi lugemiseks samasuguse kurva kogemusega inimestele. Kirjutab ju autorgi järelsõnas, et tegemist on omalaadse psühhoanalüütilise teosega.
Raamatus on viiteid mitmetele lauludele ja plaatidele, mida peategelane kuulab, aga minu arvates sobib siia kõige paremini  Bixio laul „Mamma“ kauge aja lapstähe Robertino Loretti esituses.





26. mai 2015

Selle kuu luuletus


George Gordon Noel Byron
Muusikale

Kõigist ilutütreist pühim,
nõiduslikem oled sa,
nagu sügav vetemühin
tasa voogad, muusika!
Helin silma ette manab
ulgumerd, mis tüünelt lamab,
rahunevat laintekaiku
unelevat tuulevaikust.

Või kuis kuukiir ketti kujub
üle mere, mille pind
tõustes-vajudes nii sujuv
nagu uinuv lapserind.
Nõnda hing on kaasa kistud,
kui sind kuulatades istun,
tunded sügavad ja helged
nagu meri suur ja selge.

Tõlkinud Minni Nurme

Ellerheina kontserdil esitas selle inglise keeles tütarlastekoor, viisistanud Tõnu Kõrvits.
  
For Music

There be none of Beauty's daughters
With a magic like thee;
And like music on the waters
Is thy sweet voice to me:
When, as if its sound were causing
The charmèd ocean's pausing,
The waves lie still and gleaming,
And the lull'd winds seem dreaming:

And the midnight moon is weaving
Her bright chain o'er the deep;
Whose breast is gently heaving,
As an infant's asleep:
So the spirit bows before thee,
To listen and adore thee;
With a full but soft emotion,
Like the swell of Summer's ocean.




Mrožek "Leping" Rakvere teater



Slawomir Mrožek
Leping

Lavastaja Indrek Apinis
Kunstnik Eveli Varik
Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja
Tõlkija Hendrik Lindepuu
Esietendus 24. mail 2013 Rakveres, Pätsi Sahvri pööningul Jaama 11.

Osades:
Morisi- Märt Avandi
Magnus- Volli Käro






Tutvustusest:
 Üks vana mees on jäänud ühte vanasse hotelli kauemaks, kui planeeritud. Vana, stiilipuhas, hästi sisseseatud maailmavaatega vanakooli mees. Vähe on asju, mis suudavad teda üllatada.  Hotellis on ka noor mees. Mees, kes oskab manööverdada, et hästi ära elada ja kes on valmis tegutsema, kuidas vaja. Tema oskab üllatada.
 Need mehed sõlmivad saatusliku lepingu.
Lepingu“ lavastuses saab teoks Märt Avandi ja Volli Käro ammune soov koos mängida. Võrdsete partneritena ja just Rakvere Teatris. Ajal, mil mõlemad meie teatri hingekirja kuulusid see ei õnnestunud, kuid nüüd on nad siin, et unistus täide viia.

Õnneks võimaldab etenduse lavakujundus reisida väikese pagasiga ja teater käib külalisetendusel, nii õnnestus minulgi 2 aastat plaanis olnud etendust näha.

Etendust saan ainult kiita ja ülivõrdes. Ainuüksi kogetud elamuse tõttu tasub teatris käia ja vaadata vahest ka tiba teistmoodi tükke. Sest olen endaga aus, teatri-elamus ei sünni alati. Etendus võib olla huvitav ja köita võib üks või teine lavastuse element, kuid teatrielamus või isegi katarsis- hingeline puhastumine ja õilistumine, sünnib harva. Tõeline teatrielamus, kui tekst, näitleja mäng ja teised lavastuslikud elemendid moodustavad terviku, on ime.
Lisaks tekstile nautisin näitlejate mängu. Märt Avandi oli suurepärane partner Volli Kärole, kelle mängu imetlesin.

Koju sõites ma ei kuulanudki raadiot, ainult mõtlesin. Millest? Ikka samadel teemadel: Ida- ja Lääne-Euroopa, idaeurooplase kompleksid, vanadus ja noorus, üksindus ja läheduse otsimine; soov elust lahkuda ja elust kinnihoidmine; ideaalid nendest loobumine; kohandumine; vananemine ja muutused elustandardis jne. jne.
Keskkooli ajal oleksin kirjutanud sellest etendusest kirjandi kahe maailma kokkupõrkest.  Kuna esietendus Rakvere teatris toimus juba 2013 a., on sellest  palju kirjutatud ja väga hästi. Lugesin neid ja ei tahtnudki ise rohkem kirjutada:





Mrožekit ja ka „Lepingut“ peab lugema: tihe, vaimukas ja torkiv tekst.

„Suvepäev ja teisi näidendeid“ Hendrik Lindepuu tõlkes.
Raamat sisaldab maailmakuulsa Slawomir Mrožeki
hilise loomeperioodi parimaid näidendeid «Suvepäev», «Leping» ja «Portree», samuti draamaklassiku seni viimast teatrile kirjutatud teksti «Kaunis vaade».


LR 1967 ilmunud draama „Tango“ Aleksander Kurtna tõlkes.
Seda olen lugenud, aga väärib ülelugemist. Kaanepildi järgi peaks ee mu koduse riiuli tagumises reas olema.

LR 1964 ilmunud lühijuttude kogumik „Elevant“, poola keelest tõlkinud Aleksander Kurtna .













25. mai 2015

Kooristuudio "Ellehein" kevadkontsert "Muusikale" 23.mail 2015 .

Kevadine soojus saabub “Ellerheina“ kontserdiga Estonia kontserdisaalis. Ei ole arvet pidanud, mitu aastat olen kontserdil käinud. Igatahes niikaua, et mudilaskoori arglikust plikatirtsust on sirgunud tütarlaste koori pühendunud laulja. Samuti olen õppinud koorimuusikat armastama just „Ellerheina“ kontserte kuulates.

Aasta-aastalt on Ellerheina kevadkontsert läinud paremaks,  seda mitte laulu poolest, laulnud on koor kogu aeg hästi, vaid lavastuse koha pealt. Käesoleval aastal lavastas kontserdi  Reeda Toots-Kreen.
2015. aasta kontserdi tunnussõna oli muusikaaastale kohaselt  „muusika“.
Seda, et on muusikaasta, kajastas ka kava. Nii esitasid mudilaskoorid teiste laulude hulgas :
Gustav Ernesaks „Muusikale“;
Tõnis Kõrvits „Muusika me sees ja ümber“ Prit Aimla tekstile;
Piret Rips-Laul „Muusika“;
Veljo Tormis „Laul peab kõlama“ .
Mudilaskoor võlub oma armsusega.

Lastekoori kava on juba keerukam.
Siin kõlanutest jäi meelde Antonia Vivaldi  „Gloria in Excelis Deo“.
Vivaldi - Gloria: 1. Gloria in excelsis Deo - Trevor Pinnock - The English Concert.
Kuna „Elleheina „ esituses lindistust ei leidnud, kõlab siin YouTubest leitud.

Omamoodi barokiajastu levimuusik oli Vivaldi ja tema muusika sobib ka neile, kes muidu klassikalist muusikat ei kuula.

Kontserdi esimene osa lõppes meeleoluka tsükliga muusikalist „Helisev muusika“ kõikide kooride esituses.  Kõlas kaunilt.
Õhtul Eurovisiooni laval ütlesid Austria saatejuhid, et „Helisev muusika“ on film Austriast, mida pole näinud ükski austerlane, aga terve maailm on näinud.

Kontserdi teises osas esines tütarlastekoor  nõudliku kavaga.
Pärt Uusberg “Muusika“;
Felix Mendelsoohn-Bartholdi „Kolm motetti „. Kaastegev Ulla Krigul orelil.
Kaks ungarikeelset laulu maikuiselt Ungari kontserdituurilt.
Tõnu Kõrvitsa „For Musik“ G.G. Byroni sõnadele.

Laulude vahele luges tütarlaste koori liige mõtteid muusikast, sealt jäi meelde ühele Bachidest omistatud ütlus: „Laulmine ei ole kunst, laulda oskab iga intelligentne inimene“. Aga osata kuulajat laulu keeles kõnetada, s see on kunst, mida tuleb õppida terve elu".
See kontsert kõnetas.

Siin laulab Ellerheina tütarlastekoor  Felix Mendelssohn-Bartholdy  „Veni Domine“ 

21. mai 2015

Berliinis 11-13 mai 2015. II Gemäldegalerie.

Muuseumitest külastasin seekord Kulturfoorumis asuvat maaligaleriid , mis eelmisel Berliinis käigul vahele jäi.
Nagu alati, valisin välja kolm teost, mis meelde jätan. Kõik niikuinii ei jää.
1      
Sebastiano del Piombo  „Bildnis ener jungen Römerin“(„Noore roomlanna portree“)
See noor naine lihtsalt vaatas ja kõnetas mind kui maalist möödusin. 
Meeldis pildi kompositsioon:  vaade aknast ja suures plaanis noor kaunis  avala pilguga naine -ühtaegu kutsuv ja tõrjuv ja kui kaunid käed.












Peter Brueghel  „Die niederländischen Sprichwörter „(„Hollandi vanasõnad“). Väidetavalt sellel pildi koos 100 vanasõna. Leidsin ka kümne jagu audiogiidi abiga üles.


























3.    Lucas Cranach  „Die jungbrunnen“, tõlgin „Igavese nooruse allikas“?. Vasakult tulevad allikale igivanad naised, mõnda tassitakse süles ja aidatakse vette. Pärast kümblemist igavese nooruse allikas väljuvad paremalt noored veetlevad neiud. 
Muinasjuttudest tuttav motiiv, kahjuks pole keegi veel seda allikat üles leidnud.




Peatun veel Rembrandt van Rijns maalil „ Susanna und die beiden Alten“ („Susanna ja vanemad“).

Selle maaliga on seotud kaks väikest krimilugu.
Susanna motiiv on pärit Vanast testamendist ja seda on maalinud mitmed kunstnikud.





Kaunis noor naine Susanna on abielus rikka mehega, kelle majas olid sagedaseks külaliseks kaks juudi vanemat, kes Susannasse armusid. Vanad mehed jälgisid Susannat kui see aias alasti vanni tahtis võtta ning nõudsid naiselt andumist ähvardades muidu tema mehele teada anda, et Susanna rikkus aias abielu noore mehega. Susanna keeldus ja hakkas karjuma. Oma naha päästmiseks karjusid ka vanad mehed  ja teenijannad tulid kohale. Susanna vahistati ja vanad nõudsid, et kohut mõistetakse Moosese seaduse järgi. Moosese seaduse järgi pidi abielurikkuja naise kividega surnuks loopima Susanna mõistetakse abielu rikkumises süüdi. Kui kohtuotsust täide hakatakse viima, saab noormees, kelle nimi on Taaniel jumalikku inspiratsiooni ja küsis tunnistajatelt , millise puu all abielurikkumine toime pandi. Üks vanem ütles, et palsamipuu all, teine, et tamme all. Susanna vabastati ja valelikud tunnistajad hukati. Moosese seadus ütleb: „Ja kohtumõistjad peavad hästi järele uurima, ja vaata, kui tunnistaja on valetunnistaja, kui ta on valet kaevanud oma venna peale, siis peate temale nõnda tegema, kuidas tema mõtles oma vennale teha, sest ta peab kõik kurja enese seest välja rookima.
See oli siis üks väike krimilugu ja piibellik kohturomaan.

Teine krimilugu peitub taieses eneses.
Gemäldegaleries on üleval näitus Rembrandti maali „Susanna und die beide Alten" („Susanna ja vanemad“) saamisloost  ja ülemaalimistest.
Rembrandt maalis pildi 1635- 1647, tegi pildist mitu variatsiooni ja muutis seda koos oma õpilastega. Uuemad uuringud, mis Berliinis läbi viidi näitasid , et maali on muudetud veel 18. sajandil. Selleni jõuti uurides värviosakesi pildil ning dokumentatsiooni. Seda kõike, maali erinevate variantide reprodukstioone ja Rembrandti õpilaste joonistusi saab näitusel näha .

Preisi Gemäldegalerie ostis maali 1883.a. briti kunstnikult ja kunstikogujalt sir Joshua Reynoldsilt. Arvatakse, et maali muutis just tema.
Alloleval pildil on näha, roheline ala on pärit sir Joshua Reynoldsi pintsli alt. Näiteks pani ta taevasse ähvardava äikesepilve, eemaldas pildilt kaks teenijannat, kes algupärasel pildil olid, muutis puid.



Aga Rembrandt on Rembrandt,  avastatu teeb pildi veel huvitavamaks.
Kes teab, mis teaduse uusimaid saavutusi kasutades ja dokumentatsiooni uurides vanade meistrite töödes veel võib välja tulla.




20. mai 2015

Berliin 11-13 mai 2015. I


3 päeva Berliinis oli mõeldud puhkuseks. 
Ooperimaja on tellingutes ja etendusi ei toimunud. Koomilises ooperis etendus küll Mozarti „Lucio Silla“, aga kuna olin reisil tütrega, ei tahtnud tema ooperikartust süvendada 16 aastase Mozart 3 ja poole tunni pikkuse ooperiga. Endal on muidugi kahju. 




Ooperit dirigeerib Berliini Koomilise Ooperi kapellmeister e. teine dirigent Kristiina Poska.



Ooperi asemel vaatasime Friedrichstadti kontserdimajas (Friedrichstadt Palast) äärmiselt ajuvaba  ja labast muusikali „The Wild“
Igav just ei olnud, sest jätkus imestamist, kuidas saab üks etendus nii jabur olla, ei sisu, ei tegu. Oli tsirkus: õhuakrobaadid, atleedid, trikirattur ja läbi rõnga hüppavad pöetud puudlid. Mõned tsirkusenumbrid olid huvitavad ja väga heal tasemel. Oli laulu ja viiulimängu, aga ma ei eksi kui ütlen, et vähemalt üks laul ei olnud otseesituses. Tantsud olid pigem varieteetantsud. Efektsed kostüümid, suurejooneline videolavastus, ilusad tüdrukud, seda küll.
Oleks, et ainult mina rahule ei jäänud, 27 aastane imestas ka, kuidas nii jabur etendus läheb täissaalidele.

Enamus aega hulkusin üksi linnas. Olen Berliinis käinud ja täieliku linnaekskursiooni teinud, seekord jalutasin Alexanderplatzilt Brandenburgi väravateni ja vaatasin, mis teele jäi.
Brandenburgi väravad olid omal kohal, kuigi esimesel päeval ma neile ligi ei saanud. Politsei oli tänava Angela Merkeli külaliste tõttu sulgenud.

Üle lossisilla Muuseumisaare (Museuminsel)  juures oli Lustpark kevade nautijaid täis.










Neue Wache juures õitsesid kastanid, ei saanud neistki peatumata mööda minna.








Unter den Lindenil käib suur ehitustöö, tänavalt läheb läbi uus metrooliin.









Jalutasin ajaloolisel Bebeli väljakul. 01.mail 1933 aastal põletasid natsionaalsotsialistidest üliõpilased ja õppejõud  Bebeli väljakul raamatuid, teiste hulgas Sigmund Freudi, Erich Kästneri, Heinrich Manni ja Kurt Tucholsky teoseid.
Raamatute põletamist väljakul meenutab Iisraeli kunstniku  Micha Ullmani mälestusmärk: väljaku pinnal klaasist plaadi on näha betoonseintega ruum tühja valge raamaturiiuliga. Mälestusmärgil on lilled,  seekord ka raamat. 

Raamatut uurides meenus, et saksa rahva  traumaatilisest kogemusest seoses möödunud sõjaga ja võimetusest sõjast üle saada on hästi kirjutanud  ka üks mu lemmikkirjanike W.G. Sebald  Zürichi loengute raamatus „Õhusõda ja kirjandus“ (LR 17-18 2013).

Bebeli väljaku lähistel on Heinrich Heine mälestusmärk, mulle meeldis epitaaf mälestusmärgil:

  .

Gorki teatri taga tahab üks grandioosne skulptuur aknast sisse piiluda.

















Kui juba jutt sõjale läks ,siis  Berliini tänavatel olid ülesseatud näituseboksid „Berliini in Frühling 1945“. Huvitav ja vapustav näitus. Berliinis said noored, kes minuga kaasas, võimsa sõjavastasuse doosi. Ma nägin seda ja me rääkisime sellest, kuidas neile mõjus nimetatud näitus ja Berliini müüri muuseum, samuti lihtne näitus Berliini müüri purunemise aastapäevaks Potsdami väljaku kaubanduskeskuses. 



Check Point Charlie on rohkem selline naljakas turistide tõmbenumber, mille juures saab lõbusate sellidega pilti teha.

















Kulturfoorum on  muuseumide, kontserdisaalide ja raamatukogude kompleks, samuti  Berliini Filharmoonikute asupaik. Järgmise päeva veetsin Gemäldegaleries, sellest kirjutan homme.


Filharmoonia hoone (arhitekt  Hans Scharoun ) aastatest  1960-1963, meenutas mulle Vanemuise hoonet Tartus.








Ma ei olnud  isekas ja ei otsinud klassikalise muusika kontserti ,vaid veetsin õhtu koos noortega hiigelsuures õlleaias „Hofbräu München“.

Kulinaarsetest teemadest ka. „In Berlin ist Spargelzeit“, ütles reklaam. Sõin minagi Berliinis esimest korda spargleid, hollandi kastmes, mille tulemusel otsustasin hakata spargleid kasvatama ja õppida selgeks korraliku hollandi kastme tegemise.


Kantine deluxes tõi ettekandja lauda tahvelarvuti, menüüst tuli oma isiklik toiduvalik teha ja kööki saata. Kuid toit valmis, saabus teade ja võis toidule järgi minna. Digiajastu on jõudnud söögikohtadesse

19. mai 2015

Leif G.Persson "Linda mõrva juhtum"

Leif G. Persson
„Linda mõrva juhtum.“
Romaan ühest kuriteost.

Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma

Kirjastus Varrak 2015

503 lehekülge.








Raamat  on kuriteo uurimisest nagu see tegelikkuses toimub, mitte nagu  mõnes teleseriaalis, kus uurija geniaalse mõttesähvatuse tagajärjel  kurjategija õhtuks käes on.  Ikka raske töö, palju tühja uurimist ja pettumusi valitud suundadel. Aga kõik see mitte raskepärase süngusega nagu näiteks Wallanderi lugudes. „Tantsuõpetaja tagasitulek“.

Raamatu peategelane komissar  Evert Bäckström on minu jaoks uut tüüpi uurija krimikirjanduses, mudalaisk, ahne, valelik, joodik, täielik seksist ja rassist ka veel.

Välja  võiks ta näha nii:
Claes Malmberg Evert Bäckströmi rollis. 

Raamatu lk. 17 öeldakse tema kohta nii: „ Bäckström oli väike, paks ja primitiivne, aga vajadusel võis ta olla ka kaval ja kättemaksuhimuline. Iseenda meelest oli ta tark mees oma parimais aastates. Vaba ja sõltumatu mees, kes eelistas rahulikku elu linnas, ning kuna piisavalt palju ahvatlevaid ja kergeis rõivais naisi tundus sama arvavat, ei olnud kurtmiseks vähimatki põhjust.“

Karlsson katuselt!
 Ja samas läheb edasi:

„Suvepuhkust nautisid need, kes ei osanud midagi targemat peale hakata, ning see, et seda tarvitasid mõõdutundetult peaaegu kõik tema kolleegid, andis hea põhjuse tööle jääda, sest nüüd lõpuks oli tal aega olla iseenda peremees. Viimasena tööle ja esimesena minema ning kellegi ei olnud midagi kobiseda. See oligi asja uba.“

Järgimist vääriv strateegia!
  
Uuritakse noore naise, politseikooli kadeti Linda Walllini seksuaalmõrva Växjö linnas. Växjö on linn Rootsis, Kronobergi lääni ja Växjö valla keskus. Kohalikud politseijõud paluvad Stokholmist abi, saadetakse kohale rühm. Lisaks  Bäck-strömile komissar Jan Lewin  ja tema armuke Ewa, kes on tehniline töötaja; kriminaalinspektor Jan Rogersson, kelle kohta öeldakse, et ainus Bäckströmi töökaaslastest, keda ta suutis taluda ka eraviisiliselt; ning kaks noort talenti vägivallakuritegude osakonnast, keda hüütakse Tikuks ja Takuks. Bäckströmil  õnnestub saada uurimisgrupi juhiks  ja ta ei jäta lähetuse võimalusi kasutamata: Rootsi politseis kehtiv ületundide süsteem, võimalus palju isiklikke kulusid lähetuskuludesse kirjutada. Kulude hulgas isikliku pesu pesemine, õhtud restoranis e. kohtumised  salapäraste infoallikatega ja öine pornofilmi vaatamine.

Romaani esimeses pooles juhitakse lugeja koos uurimisgrupiga valejälgedele või antakse aimu, et kuigi DNA proove on vabatahtliku ja sunniviisilise võtmise tulemusel kogutud juba ligi 500-lt(!) valla elanikult, ei õnnestugi kuritegu lahendada. 
Romaani 390. leheküljel on kurjategija lõpuks tabatud. Loomulikult mitte Bäckströmi  tegevuse(tuse) tulemusel, vaid Jan Lewini põhjaliku uurimistöö ja natuke ka tema unenägude tulemusel.
Nüüd algab mõrvari ülekuulamisprotsess, kaval kassi ja hiire mäng, et kätte saada ülestunnistus. Mängu tulevad  kaks noort naisuurijat, kes Stokholmist Bäckströmi uue ülemuse käsul kohale saadetakse, vana ülemus muuseas läks hulluks. Leebeid võtteid kasutades püütakse jõuda ülestunnistuseni. Ülestunnistust ei saada, selgub, et kurjategija on vaimselt haige. Nagu päriseluski.  
Raamatu muudavad nauditavaks lugemiseks kahe mehe -Lewini ja Bäckströmi sisemonoloogid. Lewini oma on üpris tagasihoidlik. Bäckström seevastu äärmiselt ennast täis ja endast heal arvamusel olev. Taas üllatab mind, kuidas mehed parimais aastais arvavad, et nad on naissoole vastupandamatud ja seejuures ise on nad väga valivad.
Bäckströmi sisemonoloog ajab naerma, temperamentsemaid lugejannasid võib ka vihastada. Aga kannatust- peategelane satub lõpuks äärmiselt naeruväärsesse situatsiooni ja tema peale esitatakse kaebus. Kuigi juhtunu ei häiri Bäckströmi kuigivõrdki, ta oskab pahandustest välja libiseda. 
Bäckströmi naistesse suhtumisest annab aimu seik kui ta paneb kokku oma uurimisgrupi, milles on  „neli päris politseinikku ja ainult üks naine“.

Pildil autor.
Kuigi krimka jaoks mahukas raamat, ootan huviga, et Rootsi menuka krimikirjaniku ja kriminoloogi Leif G.W. Perssoni komissar Bäckströmi triloogia kaks järgmist raamatut ka eesti keelde tõlgitakse. Küllalt põhjamaisest kaamosest, raamatu lehtedel lõunamaise suhtumisega mees parimais aastais, üsna vastik tegelane!