31. mai 2016

Karen Joy Fowler "Me oleme kõik täiesti endast väljas"

Pealkiri on pärit raamatu-ema suust, kes tavatses nii öelda, kui tema „lapsed“ möllasid.
Karen Joe Fowler selgitab raamatu lõpus teose kirjutamise lugu. Ka autori isa oli psühholoogiaprofessor, kes tegi katseid loomadega. 63 aastaselt näitas Karen Joe Fowler oma teadlasest tütrele ülikoolilinnakus maja, kus  autori isa kunagi töötas. Ja rääkis kuulsast eksperimendist, mille käigus Indiana ülikooli psühholoog Winthrop Kellogg ja tema naine püüdsid kasvatada koos oma pojaga kodus üles šimpansi.  Tütar huvitus teemast niivõrd kui küsis : Huvitav, kuidas oleks olla laps sellises eksperimendis.“
Nii saigi autor raamatu idee kingiks oma tütrelt. Ta luges läbi hulga raamatuid, paljud  pered, kes šimpansi üles kasvatasid, kirjutasid sellest ka raamatu. Psühholoogi peres oli autor ise üles kasvanud ja seda ei pidanud ta välja mõtlema.

Huvitav raamat. Olin varem kuulnud küll Jane Goodallist, kuid eksperimentidest pere keskel šimpansi kasvatada, ei teadnud midagi.  Ja see ei ole mingi lemmik-looma pidamine. Raamatu peategelane pidas Ferni kolm esimest aastat oma lihaseks õeks.
Lk. 117 „Inimeste keskel elades pidas Fern ennastki inimeseks. Selles ei olnud midagi eriskummalist. Kui kodudes kasvanud šimpansidel palutakse tõsta inimestest ja šimpansidest tehtud fotod kahte eraldi hunnikusse, teeb enamik neist vaid ühe vea- tõstab enda pildi hunnikusse, kus on inimeste fotod. Fern tegi täpselt samamoodi.
   Seda segadust, mis tekkis minu peas, ei osanud ilmselt keegi ette aimata. Praegu me arvame ennast seda teadvat, aga isa seda toona veel ei teadnud, kui olulist rolli mängivad lapse kesknärvisüsteemi arengus teda ümbritsevatelt elusolenditelt saadud peegeldused. Ferniga koos veedetud ajal peegeldasime meie üksteist vastastikku.
Aastaid hiljem leidsin internetist artikli, mille isa oli minu kohta kirjutanud. Hilisemad, märksa suurema valimiga uuringud on kinnitanud, et minu isa oli üks esimesi väites, et levinud metafooridest hoolimata matkivad inimesed palju rohkem kui teised suured primaadid.“

Võib ette kujutada, kuidas lasteaias ja koolis  hakkavad kaaslased kutsuma tüdrukukest, kes kuni 3. eluaastani kasvab koos ahviga, keda ta peab oma kaksikõeks.

Alguses mõjub raamat kui põnevusromaan, lõpu poole kohati nagu aimeraamat, aga kokkuvõtteks hästi tõlgitud hea raamat, mis avab inimelu omapäraseid tahke.


Karen Joy Fowler
„Me oleme kõik täiesti endast väljas“
Tõlkinud Helen Rohtmets –Aasa
Kirjastus Varrak 2016
Sari „Moodne aeg“
366 lehekülge.


Ram Dass "Ikka siin"

Olen otsinud täiuslikku raamatut vananemisest, aga pole leidnud. Pole seda loetud raamatki.
Esiteks juba sellepärast, et kristlik maailmavaade on mulle lähedasem kui budism, millel guru Ram Dassi raamat põhineb. Kuigi pärast kunagist Hiina reisi olin budismist vägagi huvitatud. Olen kergesti mõjutatav, naeratav Buddha avaldas muljet. Üks tuttav budist (kaunis hiinlanna) ütles mulle: „Teie jumala poeg jookseb verd ja on ristile löödud, tema ema nutab, teie õpetaja ähvardab põrguga. What nonsense.“
Teiseks tundus Ram Dassi raamat alul liigagi põhjalik ja laialivalguv. Kuna lugeja enamasti vanem inimene, noorest peast ei hakka keegi end vanaduseks ette valmistama, nõuab elukogemus tihedamat teksti. Nii ma mõtlesin.  Kuid kusagilt poole pealt, 5 osast „Rollide muutumine“, hakkas raamat mulle kohe väga meeldima ja süvenesin sellesse. Järgmised peatükid: Elamine olevikuhetkes, Surema õppimine ja Insuldijooga lugesin läbi suure huviga ja loetu üle mõtiskledes.
Mainitud 5. peatüki motoks on Ameerika luuletaja H.W. Longfellowi (eesti keeles „Laul Haiavatast“) read:
Vanadus pole halvem
noorusest, mil rõivad teised,
ehapuna hääbudes
loidavad tähed , mida päeval ei näe.
Vananemine huvitab mind väga, nende tähtede pärast- et nad kõik üles leida. 
Märkan muutusi, mis vanadusega koos saabuvad, aga muutuda tuleb ka ise. Raamatus  kusagil Ram Dass ütles, et muutumine on vananemise mantra.

Lugemise lõpetanud, kandsin Ram Dassi raamatu oma parimate  „vanakssaamise raamatute“ nimistusse. Mida võib-olla tahaks ehk veel lehitseda kui „päris vanaks“ saan.
Selles nimistus on juba ees Fritz Riemanni „Vananemise kunst“, Alain ja André Maurois’i „Kunst elada“, Jane Juska „Naine sinus eneses“. Juhatust olen saanud ka ilukirjandusest, nimetan siin mõned, mis hoobilt meenuvad: Doris Lessing „Hea naabri päevik“, Muriel Spark „Memento mori“, Minna Lindgren „Surm õhtuhiies“, David Foenkinos „Mälestused", Rachel Joyce "Harold Fry uskumatu palverännak".
Võib ju mõelda, et vananemine on loomulik protsess ja mis õpetust selleks tarvis. Ongi loomulik, aga olen inimene, kes terve elu on juhatust otsinud ja innustust saanud raamatutest, nii ka saabunud  eluetapis.

Ram Dass
„Ikka siin
Kohanemine vanaduse , muutuste ja surmaga“
Tõlkinud Maarja Paesalu
Pilgrim 2015
197 lehekülge


M.Zilmer,A.Lill "Normaalne joomine"


Igal hommikul tassin töölauale arvuti kõrvale klaasi vett. Kuigi alustan heas usus juua päevas vähemalt neli kopsakat klaasi vett, siis tihti jääbki esimene klaas päeva jooksul ainukeseks. Ei tule meelde juua ja janu ka ei ole. Palju on normaalne juua, selleks et seda teada saada, võtsin raamatu. Eelnevalt olin lugenud Riina Raudsiku "Energiakriisi", selles raamatus soovitati juua ikka päris palju, mina nii palju ei jõua.

Raamat „Normaalne joomine“ on tore. Eriti vormilt, siin on ülevaated enam-tarvitatavatest jookidest: vesi, piim, mahl, tee, kohv, kakao, siider, õlu ja vein. Iga peatüki lõpus kokkuvõtted: on joojale soodne; võib tekitada joojale probleeme.
Kirjutatud mahlakas ja arusaadavas keeles, mõnus lugeda ning kõik see ainult 88 leheküljel.  Võib ka ainult kokkuvõtteid lugeda.  Ja saab teada, et juua tuleb normaalselt.  
Mitte nüüd, et ma seda ise poleks varem teadnud.

 Raamatu lõpus on  Minu moto Normaalne Ühiskond avaldub vaid mõlema (teaduspõhisus ja mõistusepõhine mõtlemine) kooskasutamisel.

Tutvustuseks autorite eessõnast:
Jookidest on kirjutatud huvitavaid, aga ebanormaalselt pakse raamatuid. Ebanormaalselt paks ei kõla hästi! Just, sest nois raamatutes käsitletakse pikalt-pikalt joogi ajalugu, kirjeldatakse jooginõusid, tegeldakse jookide hingeelu müstifitseerimisega jne, jne. Huvitav lugeda, aga sellel pole mingit pistmist normaalse joomisega. Normaalse joomise raamat seevastu selgitab lühidalt, mida peaksid teadma ja rakendama, et olla normaalne jooja.
Raamatus antakse põhijookide kohta inimorganismi ainevahetusepõhised selgitused: kas üldse, mida, miks ja kui palju juua? Neid selgitusi järgides teed tervise, heaolu, ka oma laste jt jaoks parima. Oled haritud, et edaspidi orienteeruda ülepingutatud ärihuvidest sõltuva jookide info vastuolulises maailmas. Normaalse joojana ei lange sa enam vaimselt ja rahaliselt globaalse infoprügimäe joogilainetuste ohvriks. Normaalse sööja ja normaalse joojana saad edaspidi rahulikult ja edukalt tegelda kõigega, mis meeldib ja mida esmatähtsaks pead, sest normaalse sööja ja joojana oled ju normaalne inimene.

Mõistmaks raamatut, tuleb seekord süveneda ka köite esikaane  lugemisele. 
  
„Normaalne joomine“
Abimees eluks globaalsel infoprügimäel.

Mihkel Zilmer, Anne Lill
AS BIT  (Avita kirjastus) 2016
 88 lehekülge

26. mai 2016

Marek Hlasko "Kaunid kahekümneaastased"

Kõik raamatu 479 lehekülge väärivad lugemist. See on „paha poisi“ raamat 1950-1960 aastate Poolast. Minu lapsepõlvemälestused ENSV-st jäävad hilisemasse aega, kuid palju tuttavat ja absurdset nõukogude olevikust tuli meelde, mis oli ühtaegu ängistavalt äratuntav kui ajas ka naerma.
Jutustused raamatu alguses on ausad  ja siirad, enim  meeldis „Esimene samm pilvedel“.
Autor oskab hästi alustada ja mulle meeldivad tema lakoonilised, täpsed ja tabavad kirjeldused.
Näide lk. 12 „Laupäeviti näeb kesklinn välja samamoodi nagu igal teisel nädalapäeval. Üksnes purjus inimesi on rohkem; kõrtsides ja baarides, bussides ja kangialustes- igal pool hõljuvad seeditud ja seedimata alkoholiaurud. Laupäeval kaotab linn oma tööka näo- laupäeval on linnal joodiku lõust. Kuid kesklinnas ei ole laupäeviti enam inimesi, kellele meeldib vaadelda elu: seista uksel, istuda tundide viisi pargipingil, ja kõike üksnes selleks, et kahekümne aasta pärast meenutada mingit rohkem või vähem veidramat elujuhtumit, mida nad sellel või teisel päeval nägid. ……..
Vaatlejaid võis nüüd kohata üksnes äärelinnas. Äärelinna elu on palju mahlakam, on seda alati olnud; äärelinnas tassivad inimesed igal laupäeval, kui ilm lubab, toolid maja ette, keeravad need leeniga tänava poole ja uurivad elu, ise kaksiratsi toolidel. Eluvaatlejate visadus piirneb vahel lausa hullumeelsusega; tihti istuvad nad nõnda terve elu ega näe midagi peale teisel pool tänavat istuva vaatleja näo. Pärast surevad nad maailma peale sügavalt solvununa, veendunud selle halluses ja igavuses, kuid õige harva tuleb neile pähe mõte, et võiks ju tõusta ja minna kõrvaltänavale. Eluvaatlejad muutuvad vanaduses rahutuks. Nad muudkui sebivad siia- sinna ja vaatavad kella; see on üks vanainimeste naljakaid harjumusi- tahavad aega säästa. Teatud vanuses kasvavad neil elujanu ja muljeteisu tugevamaks kui kahekümneaastastel. Nad räägivad palju ja mõtlevad palju: nende tunded on samaaegselt metsikud ja nürid. Pärast kustuvad nad kiiresti ja rahulikult. Surres kinnitavad nad kõigile, et elasid täisverelist elu. Impotendid kelgivad naistevallutamisega, argpüksid –julgustükkidega, kretiinid-elutarkusega.“
Nii kirjutas napilt üle 20. autor.
Jõuline, irooniline, kohati sarkastiline tekst; rusuv ja rõhuv olustik, hästi palju joomist, mis pärit suuresti autori enda kogemustest, nagu raamatu mälestuste osas „Kaunid kahekümneaastased" lugeda võib.
Peale jutustuste ja mälestuste raamatu on köites kaks lühiromaani: „Nädala kaheksas päev“ ja „Surnuaiad“, millest viimane avaldas mulle suuremat muljet just selle ängistava nõukogude olustiku tõttu. Isegi linna kirjeldus sekundeeris jutustuse meeleolule: lk. 295 „Ikka polnud väljas veel kevade lõhnagi, juba nädalapäevad oli sadanud lumelobjakat, linn oli üdini rõske, vastikult, lausa talumatult porine. Aneemiliste linnapuude oksad olid jäigalt raagus; halli taeva taga tuias sihitult rasvane päikesesilm- tarbetu ja vihaleajavana“.
Jõulises, maskuliinses (kui sellega seostada joomist ja vangisistumist) ja halastamatus mälestusteraamatus „Kaunid kahekümnesed" kohtab palju viiteid Poola kirjanikele, paljud  neist tuttavad Czeclaw Miloszi raamatust „Vangistatud mõistus“. Või ka endal loetud, näiteks 1966.aastal ilmunud  Jerzy Andrzejewski’ omaaegne kultusraamat „Tuhk ja teemant“.
Tutvustusest:

Marek Hlasko
„Kaunid kahekümneaastased“
Jutud, lühiromaanid, mälestused
Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu
Hendrik Lindepuu kirjastus  Tartu 2016

479 lehekülge.

David Lagercrantz "See, mis ei tapa"

Ma ei ole ühelgi teisel raamatul nii pikalt raamatukogujärjekorras olnud. Esimeses järjekorras olin 10. ja minu kord jõudis kätte just enne kevadist koolivaheaga. Nii paksu raamatut ei tahtnud puhkusereisile kaasa võtta ,  loobusin ja asusin taas järjekorra lõppu 12.ndaks.  Nüüd viisin raamatu tagasi ja ikka veel 9 inimest järjekorras.
Lugesin läbi, aga mitte sellise õhinaga ja öid ohverdades nagu 3 esimest lohetätoveeringuga tüdruku raamatut. Krimkana täitsa arvestatav, mind huvitasid eriti need kohad, kus räägiti autistide erilistest võimetest ja savantidest. Tore oli see, et Mikael Blomkvist ja Lisbeth Salander olid äratuntavalt samad
 Aga Zalatšenko punt hakkab mind ära tüütama. Kuna Lisbethi kaunis kaksikõde Camilla jäi raamatu lõpuni tabamatuks, jätab see avatuks võimalused, et tuleb järg.
David Lagercrantz
„See, mis ei tapa“
Rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
Varrak 2015
453 lehekülge 

19. mai 2016

"Pilve vari...100 mõttetera piiblist. Koostanud T.Paul.

Kinkisin endale raamatu. Keskkoolist alguse saanud mõtteterade ja tsitaatide kogumisest olen ammu loobunud, selliseid kogumikke raamaturiiulisse seisma enam ei osta.
Aga raamatut, mis pakub sada mõttetera piiblist, tahtsin omandada.
Pean lugu Toomas Paulist. Igal hommikul autoga tööle sõites kuulub kohustuslikku programmi Klassikaraadio hommikupalvus kell 7.15. Mõned muu head sõbrad on usklikud inimesed, olen nendega arutlenud ja vaielnud piibli teemadel nii palju kui minu haridus ja haritus seda võimaldavad. Põhjust küllaga.

Raamatus on palju tuntud mõtteteri, mille piibli-päritolu iga kord ei aimagi. Mina valisin täna välja kolme, mis minu meeleoluga haakusid.
„Raamatute hulga tegemisel ei ole äärt ja suur lugemine väsitab ihu ära“.
Koguja raamat

„Kes oskab toimida hästi, aga seda ei  tee, sellele on see patt“.
Jaakobuse kiri

„Ära jäta vana sõpra maha,
sest uus ei ole tema sarnane!
Uus sõber on kui värske vein-
kui ta vanaks saab,
siis joo teda hea meelega.“
Siiraki Tarkuseraamat.

Koostaja kirjutab nii: “Pilve vari….. pakub sada mõttetera, paratamatult üsna subjektiivse valiku salmidest, mis puudutavad nii igapäevast elu kui ka kõike mõjutavaid eksistentsiaalseid küsimusi. Mingit süstemaatilisust ei ole taotletud, pigem on tegu assotsioonide keelega. Lootuses, et ehk mõni Piibli mõttemüks ärgitab ka lugejat mõtteid mõlgutama oma üürikese elu üle. Nende jaoks ,kes tahavad tabada konteksti, on lisatud mõne maksiimi puhul allikaviite juurde ka taustainfot“.

Kuna ma pole 100 mõttetera raamatut varem sirvinud, käesoleva tellisin internetist, siis tuli üllatusena, et neid mõtteteri raamatus nii vähe on - igal lehel vaid üks. Palju tühja ruumi heal paberil. Otsustasin, et täidan tühjad kohad ise.

„Pilve vari…
100 mõttetera Piiblist.“
Koostanud Toomas Paul
„Tea“ kirjastus 2016

120 lehekülge.

18. mai 2016

Jordi Galceran "Pangalaen" Draamateatris


Eelmisel teatrikülastusel "Maalermeister" Rakvere Teatris sai naerda naiste üle, nii et feminist minus tõstis pead. Seekord sai naerda meeste üle.
Ühes vaatuses kahe mehe tükk kulgeb hoogsalt. Etenduse võib jaotada tinglikult kaheks. Esimeses pooles toimub laenu taotlemine stiilis „kui väga mul seda laenu vaja on“, teises pooles toimub laenuandja survestamine, temaga manipuleerimine, mis lõpeb laenulepingu allkirjastamisega. Mees, kes tuli panka sooviga saada 3000 eurot laenu, lahkub pangast 10 000 € võrra rikkamana, kuid mitte ainult. Panga juhataja on vaesem: lisaks rahale, mida ta enam ei näe, on ta ka oma abielu nurka mänginud.
Näidend on huvitav: igav ei hakka, dialoog on kiire ja vaimukas, näitlejad head. Hendrik Toomperel on suurepärane roll panga juhatajana. Nauditav ja pingestatud esitus kuni viimse detailini- ilmed, žestid ja liikumine. Priit Võigemasti Antoni jääb pigem tabamatuks- kes ta siis lõpuks on? Kõige rohkem sarnaneb ta nukujuhiga nukuteatris: jäädes ise varju, paneb ta panga juhataja tegutsema, liikuma ja muutuma.

Kavalehelt: „Edu saladus on siirus- kui te suudate seda teeselda, siis tuleb ka edu.“  Jean Giraudoux 

Hendrik Toomperele on see neljas Galcerani-lavastus Eesti Draamateatris. Mina olen näinud kahte: „Grönholmi meetod“ "Grönholmi meetod" Eesti Draamateatris ja „Cancún“ (2011a). „Cancúnist“ palju ei mäleta.
on värskelt meeles. 
 „Pangalaen“ on intelligentne komöödia kahe inimese vaimsest duellist.

(Minu teatrielamust häiris vaid Draamateatri väikese saali viimane rida- seal ikka üldse õhku ei ole.)



Jordi Galceran
„Pangalaen“
Lavastaja Hendrik Toompere
Tõlkinud Margus Alver
Kunstnikud Riina Degtjarenko ja Ervin Õunapuu
Esietendus 13.09.2013 Barcelona Teatre La Vilarroelis






Osades
Hendrik Toompere- panga juhataja


Priit Võigemast (külalisena)- Antoni, laenu taotleja

17. mai 2016

"Maalermeister" Rakvere Teatris

„Maalermeistri“ zhanrimääratlus kavalehel on „remontiline komöödia“.
Vanasti oleks sellist teatritükki  nimetatud  jandiks, nüüd nimetatakse peenema nimega farss ja emba-kumba ta ongi- kõige paremas mõttes.
Tõusin 15 minutit enne etenduse algust kontorilaua tagant, olin väsinud ja tülpinud, kuid näitemäng pakkus lõõgastust ja koju sõites olin paremas tujus.

Mille või kelle üle siis naerdi. 
Kõige lihtsam oli naerda heatahtliku ja lihtsa Walteri üle, kelles ootamatult avanes ja kukkus ka läbi suur näitleja. Selline lihtne, heasüdamlik ja pontsakas mees, nagu meil paljudel endal kodus olemas.
Mind naerutas Tarvo Sõmera tegelaskuju Shakespeare tekstide ettekandmine ja Marcia abielurikkumise sobitamine Boccaccio tekstidega. Maalermeistri ootamatu metamorfoos.

Ülle Lichtfeldi eksalteeritud olek, mis mind häiris „Mustas printsis, sobis siia suurepäraselt. Kõige enam meeldisid küll need kohad, kus Marcia unustas ära, kes ta on ja mis mureks, ning võttis „proovietenduse“ juhtimise enda peale-„.. ja õhtupalve on mul ka juba loetud“.
Glamuurne ja ühtaegu lihtsameelne Marcia oli samuti publiku lemmik, ühtlasi tekitas Ülle Lichtfeldi suurepärane vorm laval naisvaatajates kadedust.
Liisa Aibeli Jane, mehe üleaisalöömisest kibestunud ja kättemaksust tiivustatud võimukas naine, naerma ei ajanud. Kas tema puhul liiga palju "äratundmis-rõõmu"? 
Korralik jant heade näitlejatega.

Donald Churchill
„Maalermeister“
Remontiline komöödia ehk kuidas petta oma meest ja sellest puhtalt välja tulla
Lavastus: Gerda Kordemets
Kujundus: Eugen Tamberg
Liikumine: Laine Mägi
Muusikaline kujundus: Gerda Kordemets, Peeter Pilv ja Ahti Bachblum
Tõlkija: Ann Must








Osades:
Tarvo Sõmer-maalermeister Walter
Ülle Lichtfeldt- Marcia
Liisa Aibel-Jane


Esietendus Rakvere Teatris 21. novembril 2014

12. mai 2016

Julio Cortázar "Mängu lõpp"

Taas üks suurepärane raamat.  Lummav köielkõnd reaalsuse ja ebareaalsuse, une ja ärkveloleku, lapse ja täiskasvanu ea vahel.
Pean sirvima oma vanu lugemispäevikuid. Tean kindlalt, et mul kodus on „Loomingu Raamatukogus" ilmunud „Tseremooniad“, kus paar jutustust  Mart Tarmaku tõlkes, mis selles raamatus Ruth Sepa tõlkes. Tahan etada, kas autori jutustused köitsid mind ka siis.  Nüüd olen lummatud. Kas asi on Ruth Sepa tõlkes või olen mina muutunud.
Tutvustusest:
 „Mängu lõpp” (1956) on Cortázari teine jutukogu, millega ta jõuab oma tõelise olemuse – mänguni. See tekst võiks samahästi olla Cortázari manifest: ühiskond sunnib lapsi suuremaks saades mänge kõrvale jätma, kuid tegelikult ei ole mäng mitte lõppenud, vaid alles algab – mäng on inimelu üks eesmärke ning üks olulisemaid komponente. Autori mäng avab portaali maagilisse reaalsusse, millesse pilku heita on võimalik vaid mängus teadlikult osaledes. Nendes jutustustes reaalsuse ja fantastika piirimail haarabki Cortázar ka lugeja lausa häbitul viisil endaga kaasa mängima.

Tutvustus ei ütle just palju.  Juba esimeses jutustuses „Parkide pidevus“ sulandub jutustuse  lõpp taas algusesse. Peategelane istub tugitoolis ja loeb romaani, milles peategelane astub tuppa ja näeb tugitoolis romaani lugevat meest.

Kogumikus on kahesugused jutud. Ühtedes juttudes on peategelased lapsed  oma mängudega, ühtäkki need mängud katkevad :lapsepõlve süütus peab taanduma päriselu eest. Näiteks jutustused „Mürgid „ ja „Mängu lõpp“.
Nimijutustus  „Mängu lõpp“ on liigutav lugu kolmest  murdeealisest tütarlapsest.
Siit ka  stiilinäide lk. 156:“Mulle pakkus kõige sügavamat rahuldust kujutluspilt, kuidas ema või tädi Ruth avastavad ühel päeval meie mängu. Kui nad peaksid mängust teada saama, siis läheb uskumatuks mölluks. Si-bemoll ja minestused, tohutu nördimus pühendumisele ja eneseohverdustele vastutasuks saadud tänamatuse pärast, robinal kõiksuguste karistuste lubadusi, ja lõpuks meie saatuse kuulutamine, mis tähendas , et kõik me kolm lõpetame ükskord tänaval. See viimane oli meid alati üsna nõutuks teinud, sest tänaval lõpetamine tundus meile täitsa normaalne.“
Teiste juttude tegelased hulguvad teadvuse hämaratel äärealadel, ekslevad paralleelmaailmas  ja unedes. Jutustuses „Jõgi“ ei saa lugeja aru, mis on unenägu, mis reaalsus. "Aksolotl" on kord inimese kord uuritava looma jutustus, jutustaja teadvus rändab. „Jutustuses vee taustal“ näeb jutustaja lõpuks vees omaenda laipa.

Jutustuses „Ärge süüdistage kedagi“ on 5. leheküljel lummav !! jutustus sellest, kuidas mees kampsunit selga tõmbab.

Stiilinäide veel ühest mu lemmikjutustusest „Menaadid“- sarkastiline kontserdikülastaja kirjeldab, kuidas publik  klassikalise muusika kontserdil aplausi ajal hullub, lavale tormab, et oma käega pille ja mängijaid puudutada.
Lk. 39 „Heitsin pilgu kavale. Meid ootas ees „Suveöö unenägu“, „Don Juan“, „Meri“ ja viies sümfoonia. Maestrole mõeldes ei suutnud ma naeru pidada. Taas kord oli see vana rebane koostanud oma kontsertprogrammi sedalaadi jultunud esteetilise meelevaldsusega, mille taga on sügav psühholoogiline vaist, revüüteatrite impressaariote , klaverivirtuooside ja vabavõitluse vahemeeste ühine nimetaja. Ainult mina võisin puhtast igavusest minna kuulama kontserti, kus Straussile järgneb Debussy, ja pealekauba kuradima Beethoven, igasuguste jumalike ja inimlike seaduspärasuste vastaselt. Aga maestro tundis oma publikut, ta korraldas kontserte Corona teatri stammkundedele, see tähendab rahulikele ja heasoovlikele inimestele, kes eelistavad tuntud halba tundmatule heale ja kes nõuavad ennekõike sügavat austust oma seedimise ja meelerahu vastu. Mendelssohniga tunnevad nad endid mugavalt, pärast „Don Juani“ õilsa ja täierinnalisena, mõne vilistatava viisikese võrra rikkamana. Debussy tekitab neis tunde, et nad on kunstnikud, sest mitte igaüks ei mõista tema muusikat. Ja siis pearoog, võimas vibreeriv beethovenlik massaaž- nagu saatuse koputus uksele-, V nagu võit, geniaalne kurt, ja siis eluga koju, sest homme tuleb kontoris hullumoodi rabada.“
Kuigi selline valikkogu avaldati originaalis 1956 aastal, on need ajatud lood. Poolesajandine ajavahe ei mängi mingit rolli.
Tasub kindlasti läbi lugeda ka saatesõna Kaisa Maria Lingilt.


Kuna raamat mulle nii meeldis, lisasin lugemise nimekirja veel Koolibri kirjastuselt 2011  aastal ilmunud „Salarelvad“









Mõtlen vahest kui juhuslik see on, mis raamatuid ma loen, kui väga palju häid raamatuid ehk ei satugi mulle elu jooksul kätte. See on teine raamat Toledo kirjastuselt, mis mulle väga meeldis, „Salamise sõdurid“ oli esimene. Rohkem selle kirjastuse raamatuid ma pole lugenudki kahjuks. 

Julio Cortázar
„Mängu lõpp“
Hispaania keelest tõlkindu Ruth Sepp
Toimetaja Janne Kukk
Toledo kirjastus 2016
176 lehekülge


11. mai 2016

Richard Strauss "Elektra" MET Opera ülekanne Coca Cola Plazas

Richard Strauss
„Elektra“
Libreto Hugo von Hofmannsthal

Esietendus 25. 01. 1909 Dresdenis
New York Metropolitan Opera  








Dirigent: Esa-Pekka Salonen
Lavastaja: Patrice Chéreau
Näitejuht: Vincent Huguet
Lavakunstnik: Richard Peduzzi
Kostüümikunstnik: Caroline de Vivaise
Valguskunstnik: Dominique Bruguière

Osatäitjad:
Nina Stemme -Elektra











Adrianne Pieczonka -Chrysothemis











Waltraud Meier-Klytämnestra











Burkhard Ulrich- Aegisthus,











Eric Owens-Orestes












Tutvustusest
 Richard Straussi tragöödia Vana-Kreeka jäärapäisest ja kättemaksuhimulisest printsessist on 2014. a lahkunud legendaarse lavastaja Patrice Chéreau viimane töö.
Peetakse Straussi parimaks ooperiks. Väljatulekul väga edukas ning nüüdisajal helilooja kõige sagedamini esitatav teos. Helikeelelt, orkestratsioonilt ja vokaalikäsitluselt 20. saj alguse üks uudsemaid ning julgemaid oopereid. Kujutab endast Sophoklese tragöödia väga jõulist, karmi ja raevukat käsitlemist. Tugevasti mõjutatud tollal valitsenud ekspressionismi esteetikast ja Sigmund Freudi psühho-analüüsist. Nimiosa on vokaalselt üks kõige nõudlikumaid osi ooperi-literatuuris üldse.

Väga huvitav antiikne krimidraama, mille peateemaks kättemaks. Kättemaks kui sundmõte.  Etenduse alguse raevukas trepi luuaga nühkimine sümboliseerib justkui neid sundmõtteid Elektra peas, mis mürgitavad tema elu. Lavakujundus ja kostüümid on robustsed.  
Elektra näeb välja kui kodutu eluheidik. Nina Stemme osatäitmine on suurepärane nii dramaatiliselt kui ka vokaalselt, raevukas ja metsik.









Richard Straussi ei ole kerge kuulata, seda näitas ka pooltühi saal. Tõsi ta on, ühtegi n.ö. ilusat aariat ma „Elektrast“ üles ei noppinud. Nautisin pigem ooperi instrumentaalset poolt- orkestrit.
Strauss ei ole just sage külaline meie ooperilavadel. Olen kuulanud kontsertetendust „Roosikavaler“, millegipärast on vahele jäänud 2015. aasta kontsertetendus „Arabella“. „Roosikavaleri“ ajastutruud lavastust  nägin ka  Viini ooperiteatris.
Avastamisrõõmu Straussiga on, eks Richard Strauss ongi nagu ooperikoolis järgmine klass minu jaoks.
 Sama kuulus kui helilooja on ka libretist Hugo von Hofmannsthal, kes lisaks „Elektrale“ on kirjutanud libretod Straussi ooperitele „Roosikavaler“, „Ariadne Naxosel“, Naine ilma varjuta“, „Arabella“ ja „Egiptuse Helena“.
Loomingu Raamatukogus on avaldanud Hugo von Hofmannsthalilt:
„ Väikesi vaatlusi : esseed, kõned“ ,














„Teed ja kohtumised“.












Pean need üle lugema.


3. mai 2016

Angela Carter "Verine kamber"

Mõnda raamatut kiidan selle eest, et see on nii hästi kirjutatud ja suurepärane tekst ei ole tõlkes kaduma läinud ning lugeja ei pea kibedalt  kahetsema seda, et originaalkeeles ei suuda lugeda.
„Verine kamber“ on just selline raamat.
Millised kirjeldused:
Meri, liiv, taevas, mis sulab merre-uduste pastellvärvide maastik, mis näeb välja nagu oleks see kohe sulamas. Maastik, milles olid olemas kõik laialivalguvad kooskõlad, mis olid omased Debyssile…“
„Tihe pimedus, mida ei valgustanud ükski täht, vaapas ikka veel aknaid.
Umbes kuuekümne kibeda talve vanune.“  MinuvanuneJ
See hommik oli külm ,kuid pimestavalt särav ning see lõikav talvine päiksevalgus võis silma võrkkesta vigastada. Puhus tõtakas tuul, mis näis meiega sammu pidavat nagu oleks see maskiga ja tohutu suur olevus, kes ei öelnud sõnagi, kandnud seda oma mantlipõues ja lasknud oma tahtmist mööda välja, sest see liigutas hobuste lakkasid, kuid ei kergitanud madalike udusid“.
Viimast lõiku lugesin oma kolm korda, nüüd kui kirjutasin ka, on vist pähe kulunud.
Piltlik ja rammus tekst. Kui on õudujutt, siis kohe manab selle õuduse silme ette.
Ja õudust on palju. Arusaadav, kui raamatus on lood Sinihabemest, vampiiridest, ja selles raamatus võib õudusjuttude alla liigitada ka Punamütsikese ja Lumi-valgekese lood. Mida näiteks arvata sellest, kui Punamütsike jõuab vanaema juurde ja selgub, et vanaema ongi see hunt, kes tüdrukut teel kimbutas. Teises Punamütsikese loos on hoopis abivalmis jahimees hunt.
Lisaks leiab jutukogumikust veel lood saabastega kassist, kaunitarist ja koletisest, libahuntidest ning lugusid, mille aluslugu ma ei tundnud.  
Angela Carter on muinaslood ümber pööranud ja andnud muinasjuttude peategelastele uue elu. Lugude sisu on üpris karm ja need ei lõppe õnnelikult viisil “ ja kui nad veel surnud ei ole, siis….. .“

Jutustasin ise kunagi lastele äraspidiseid muinasjutte, näiteks oli minu repertuaaris „Kuri kits ja 7 väikest hundipojukest“.  
Sobrasin vahepeal lasteraamatute riiulis ja sain kätte raamatu, kust toona idee sain.
P. Paul-Eeriks Rummo raamatust „Kokku kolm juttu“ Selles raamatus on ümber- seadistatud  muinasjuttude pealkirjad:
Kolm tüdrukut
Kolm hundikest
Pöialpoisike ja seitse Lumivalget.




Carteri raamat on muidugi kõrgem klass, siin on naised, kes jooksevad huntidega. Mul on väga hea meel,et see raamat mulle raamatukogus juhuslikult näppu jäi.
Angela Carter
„Verine kamber“
Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer
Kirjastus Varrak 2015

190 lehekülge.