24. veebruar 2015

Üks luuletus filmist "1944"

Sõduri ema.
Marie Under


Oma kõvad käed mu pihku anna,
hoian sind, mu vaprat sõjameest.
Pea mul omad jälle risti panna
sinu ja su relvavende eest.

Nõnda mehine on nüüd su pale-
kui sa läksid, olid alles poiss….
Tule, tule aga lähemale-
tõsinend sa metsades ja sois.

Lapsesilmad!...aga nagu teaksid
nad nii mõndagi,  mis ränk ja võik;
teaksid vahest rohkem kui nad peaksid,
nagu teaksid- nagu teaksid  k õ i k.

Ära seisa nõnda kaua tummalt!
Mis su pilgu taga- koormab suud….
Kahelt suurelt- Elult, Surmalt- kummalt
oled, ainuomane, märgitud?
*
Ei ma laseks veel sind kogunisti:
seisa viivu veel mu käte all;
varsti panen ma nad jälle risti-
olen siis sul veelgi lähemal.

Tean, su tegu kaalub sinu vaeva,
see on nendest, mida aeg ei söö;
panen juure oma vaeva aeva,
et saaks kallim-kaunim sinu töö.

Ja ma õnnistab sind: Mine! Mine!
kuigi kurku kinni jääb mu hääl;
mina olen hoopis kõrvaline-
näeme üksteist jälle- siin või sääl!

Lähed, läed all lämmatava lume,
see sind nagu valge jõgi viib.
Ja mu rinnas polegi nii tume:
lumi katab sind kui inglitiib.

                  *
Sinu käed mu kätest jälle kisti
alles niiskeina mu silmaveest.
Jälle panen omad vaikselt risti
Sinu ja su relvavende eest.

Ei mu meeled küüni enam muuni,
olen kistud nagu une pealt-
alles puudutin su salku pruuni-
juba pühib tuisk su jäljed jäält….

Lähed sinna lumeväljadele,
kaitsehaldjas sinu kõrval käib.
Ootan vaikselt, kuni tuled jälle,
kaasas võit ja vabadus ja leib.

Kookski sinu ümber selle suure
lume surilina oma koe,
siiski jääme teine teise juure:
minu südames on sinul soe.



Seda luuletust kuulsin Elmo Nüganeni filmis „1944“.
Väga hea film. Nii teemalt kui teostuselt.
Ma tõsiselt loodan, et see film lööb vaatajate arvult filmi  „Viiskümmend halli varjundit“. Siis on selge, mis meile kõige tähtsam on.

Vähemalt selle  maakonnakeskuse kinosaalis, kus mina filmi vaatasin, olid saali kõik 500 istekohta täidetud ja kinopublik aplodeeris kui film lõppes.  Aplausi filmi lõpus kuulsin ma küll esmakordselt.

20. veebruar 2015

Pipsa Lonka "Laulud halli mere äärest" Eesti Draamateatris.

„Laulud halli mere äärest“
Pipsa Lonka
Soome keelest tõlkinud Maimu Berg
Lavastus ja muusikaline kujundus: Ingomar Vihmar
Kunstnik Illimar Vihmar
Valgus kujundaja Margus Vaigur
Videokunstnik Sander Tuvikene (Endla)
Koreograaf Rauno Zubko
Lauluõpetaja Malle Maltis
Esietendus Draamateatris 15. veebruaril 2015.

Osades: Kersti Kreismann, Viire Valdma, Guido Kangur, Hilje Murel, Jaan Rekkor, Ivo Uukkivi, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Kleer Maibaum-Vihmar (külalisena), Mari Lill, Tiit Sukk, Ester Pajusoo, Andreas Altmäe, Mihkel Roolaid, Malle Maltis ja HTF Tantsukompaniist: Rauno Zubko, Üüve-Lydia Toompere, Julia Koneva, Helena Pihel.


Panen siia delfist  näpatud tutvustuse:
Lavastaja Ingomar Vihmari sõnul on Pipsa Lonka näidend väga aus.
"Ta ei teeskle ega mängi ega püüa olla midagi muud, kui ta on. Ainult need tegelaste teod ja mõtted räägivad publikuga. Igaüks tõlgendab seda nii, nagu on. Ma ise ei ole sekkunud sellesse absoluutselt, ühtegi tegelast pole ma ilustanud ega halvemaks teinud. Nad on nii, nagu nad on. Mul pole olnud huvi neile omapoolset hinnangut anda," selgitas Vihmar. 
………….
Näitleja Ivo Uukkivi arvates näeb selles näidendis elu ja inimesi selle sõna kõige otsesemas mõttes. "Need, kes poliitikast ja vaenust, sõjauudistest ja muust sellisest küllastunud on, siis see etendus on just neile," lisas ta.“
Ja nii ongi nagu kirjutatakse. Iseasi, kas see kõigile vaatajatele meeldib.

Esimene vaatus tundus venivat. Justkui ootad midagi, harjumuspäraselt konflikti: inimeste elu pööratakse ometi pea peale, vesi tõuseb, küla jääb vee alla ja inimesed peavad oma kodud maha jätma. Aga konflikti ei tule ja lootust ei anta, et teises vaatuses tuleks. Pilt pildi järel vaheldub lava väikese küla tavapärane elu.

Keskealine naisterahvas (Kleer Maibaum), kelle iidol on lauljanna Katri Helena, teeb muusika saatel hommikusi võimlemisharjutusi. Põhjalikult teeb, oma 3 minutit kui mitte kauem. Ema (Kersti Kreismann) ujub jääkülmas vees- üle lava ja tagasi.
 3 jotat joovad aeglase rahuga tühjaks oma õllepurgid. Ja nii edasi, soomlased teadagi on veel aeglasemad kui eestlased.




I vaatuse lõpus ütles abikaasa, et tema oleks nüüd valmis lahkuma. Aga mina ei olnud. Selline soome-ugrilik uimerdamine laval oli päris lõbus ja pakkus meeldivaid äratundmishetki ning ootust, kas II vaatuses läheb elavamaks.
Läks küll II vaatuses elavamaks. juba sellega, et Mari Lill põristas evakueerimis-autoga laval ringi ja korjas küla kokku.Kunstniku rollis sel pildil Martin Veinmann, mina nägin Guido Kangurit.
Selline väike mereäärne küla, tahtmatult tõmbasin võrdlusjooni oma küla või teiste mulle teada küladega.  Minu külale meri peale ei tungi, aga rahvast jääb järjest vähemaks.  Tööpuudus viib noored mujale, allesjäänud  vananevad ning ongi aeg varsti kolida Õnne seenioridemajja (näidendist). On meiegi külas oma külapoeet, mitte küll Contra ja on oma külajoodikud. Tõsi küll, mitte enam nii noored kui etenduses. Noored on ära Soome tööle läinud ja vanad külajoodikud surnud. Ja poodi ka enam külas ei ole. Aga on meie külaski oma külaullike ja oma kunstnik (maale kolinud linnakunstnik) . Ja on meilgi emasid, kes hädas täiskasvanud lastega, kes ei taha kaela kanda ja ema abi ootavad.
Etenduse üldine toon on leebe nukrus mõnusa huumoriga. Naerukohad olenevad sellest kui pooltoonidele huumorilävi seadistatud on. On väga häid kohti nagu näiteks jaapani turistid, kes poe muumidest tühjaks ostavad ja on teel loomaaeda, et metsikuid muumisid näha. Samuti keskealise naise jumalanägemus või külajota (Tiit Suka )sentide lugemine või kunstnik (Guido Kangur),kes maalib lumele jäetud loomajälgi lõuendile. Neid oli veel, hetkel rohkem ei meenu.
Mõnevõrra arusaamatuks jäi mulle ema (Kersti Kreismann) tegelaskuju: kõik see ujumine ja laste äraajamine ja lõpuks laineist ülestõusmine. Selleks, et tegelastest paremini aru saada, soovitan enne etendust  kava lugeda. Mina lugesin alles praegu, kehvas valguses  enne etendust ja vaheajal ma lihtsalt ei näinud valget teksti punasel taustal, prille kaasas polnud. Seesama ema Aila on kavalehe kohaselt talisupleja, tervete arusaamadega naine, kelle lastel läheb kehvasti, rauk.
Kleer Maibaumi tegelaskuju, keda mina nimetasin keskealiseks naisterahvaks on Tytti- unetu, üksildusest arglik, umbes 50 aastane. Meil hakatakse keskealisteks juba 40 aastaseid nimetama ja 50-ne on vana. Aila tütar Kerttu on krooniliselt väsinud ja õnnetu, umbes 50 aastane. Kerttut mängis Hilje Murel ja mina ei osanud teda küll õnnetuks, väsinuks ega 50 aastaseks pidada. Seevastu Ester Pajusoo mängib müüjat, tema kohta kirjutatakse kavalehes Õnne supermarketi tüdinud müüja, noor keskealine, umbes 40 aastane. Ja Viire Valdmaa mängitud Hilkka ,keda mina pidasin nooremapoolseks külaullikeseks on hoopis seksikas vanamutt, mõnikord laps, lunaatik, rauk. Nii et kavalehte tasub uurida.
Laval olid teada tuntud Draamateatri näitlejad, ei nurise kellegi üle ja esile tõsta ka raske. Mulle meeldis Viire Valdma, kuigi ma ei osanudki temas rauka näha. Tiit Sukas oli sellist ehtsat külas üles kasvanud naiivset maapoissi. Ega neid palju järgi jäänud pole.
3. külajota (Uukkivi, Rekkor, Sukk)  tantsustseeni ma oleksin ise lahendanud teisiti. Tantsus oli tunda suuremat väljaelamist kui nende kolme tavaline laval loivamine, mida oli raske tegutsemiseks nimetada. Kirge ses tantsus ei olnud. Aga võinuks olla, midagi nii täpset ja filigraanset nagu John Travolta tants „Pulp Fiktionis“. Ammu aega nägin, aga unustamatu.Ka selles tükis võiks see tants unustamatu stseen olla.
Lavakujundus oli liikuv, erinevate piltide jaoks lükati lavale uued toad, igal külaelanikul oli oma tuba. Meri oli  lava tagaseinal kogu aeg olemas ja lava eesääres sai kangast lainete vahel ujuda. Külapoeet  (Ivo Uukkivi), kes soovis liivale veega haikusid kirjutada, pidas üheksat kassi, kes kõik mängukassidena laval olid. Lisaks joonistas videokunstnik lavale mitmeid armsalt saba liputavaid ja liikuvaid videokiisusid. Tähele panin ka huvitavat valgustust. Kavalehest loen, et valguskunstnik Endlast Sander Tuvike. Endla etenduste valgustused on mulle alati muljet avaldanud.
Nuriseda tahaksin  muusikaline kujunduse üle. Katri Helena ja soome muusika olid ok! ja haakuvad.  Aga lõpus kui kogu trupp laval Õnne seeniormaja ees laulis ja tantsis „New York..New York“ ning ema tõusis lainetest Marilyn Monroena ja ühine stantsijate ning lauljatega, jäi mulle muusikavalik mõistmatuks.

No võib-olla kirjutas autor selle laulu sisse, et rõhutada absurdi.  „Laulud halli mere äärest“- miks just valitud laul.  Minu poolest oleks võinud pigem laulda Curly Stringsi „Kaugel külas“.







18. veebruar 2015

Pjotr Tšaikovski & Bela Bartók "Iolanta" / "Hertsog Sinihabeme loss" MET Opera ülekanne.



Pjotr Tšaikovski & Bela Bartók "Iolanta" / "Hertsog Sinihabeme loss"
Lavastaja Mariusz Trelinski
New York Metropolitan ooperi orkestrit juhatas  Valeri Gergiev

„Iolanta“
Pjotr Tšaikovski lüüriline ooper
Libreto Modest Tšaikovski“
Esietendus  18 detsembril 1892 Saint Petersburgis
Uuslavastus MET Operas 26. jaanuaril 2015
Osades:

„Hertsog Sinihabeme loss"
Béla Bartók
Libreto: Béla Balázs
Esietendus 24. mail 1918 Budapesti Kuninglikus ooperimajas.

Osades:

Anna Netrebko- Iolanta
Piotr Beczala-Godefroy de Vaudémont -
Aleksei Markov- Robert
Elchin Azizov- Ibn-Hakia
Aleksei Tanovitski-kuningas  René
Ooperit lauldi vene keeles






Nadja Michael- Judith
Mihhail Petrenko-Sinihabe
Ooperit lauldi ungari keeles.












MET Opera kaksiketenduses 2 väga erinevat ooperit.
Kahe ooperi esietendust lahutab 26 aastat, ometi tundub nagu lahutaks neid muusikaliselt vähemalt sajand kui mitte rohkem.

Tšaikovskile oli „Iolanta“ üheksas  ja viimane ooper ning ta oli ooperit lõpetades 51. aastane. Bela Bartok oli ooperit kirjutades 30 aastane ning „Rüütel sinihabe“ on ta ainus ooper.

Tšaikovski „Iolanta“ on romantiline ooper, mis  jutustab kuningas Rene imekaunist tütrest Iolantast, kes on sünnist saati pime, kuid tänu armastusele ja lootusele  saab nägijaks. Kurb kuid õnneliku lõpuga muinasjutt. Pjotr Tsaikovski ise ütles „Iolanta“ kohta, et ma kirjutan ooperi, mis paneb terve maailma nutma.
„Iolanta“ on enim mängitud Tšaikovski oopereid peale „Jevgeni Onegini“. Mina teadsin enne etendust vaid Roberti aariat „Kto mozhet sravnitsa…“ 

Etenduses säras Iolanta osas Anna Netrebko. Kauni tämbriga hääl ja suure-pärased näitlejavõimed.
Minu lemmik oli seekord siiski Poola tenor Piotr Beczala. Kuulsin  teda Viini ooperis „Boheemis“, olen näinud MET Opera „Rigolettos“, võib-olla kusagil veel.  Ja minu arvates läheb ta järjest paremaks: pingutuseta lauldud säravad osad. Pean tõsiselt kaaluma kas Roberto Alagna on mu lemmik nr.1.
Beczala ja Netrebko duett on muinasjutuliselt kaunis ja särav. 


Etenduse sära eest peab tänama ka kostüümikunstnikku, kes riietas kõik osatäitjad valgesse ja musta, millest eristus Iolanta sinine kleit. Ka lavakunstnik käis värvidega kokkuhoidlikult ringi.

Kõige selle kauniduse ja glamuuri juures ei saa jätta mainimata, et esietendusel 26.01.2015 MET Operas jõudis lavale ka üks Ukraina toetaja  oma loosungiga, kes protestis  A. Netrebko ja dirigent V. Gergijev vastu. Annale osakssaanud aplodismente tema poliitilised vaated siiski ei mõjutanud- need olid võimsad.


Bela Bartoki „Hertsog Sinihabeme loss" on sünge lugu nii süžee kui muusika poolest. Teada tuntud Sinihabeme loo võiks kokku võtta nii: lugu sellest, et head tüdrukud armuvad pahadesse poistesse ja see ei lõpe hästi.

Nii nagu „Iolanta“ puhul, peab ka selle ooperi puhul kiitma lavakujundust ning videokunstniku tööd. Mul ei ole MET-i lavastes kinolinal õnnestunud midagi nii võimast näha. 

Ooperietendus oli võrreldav õudusfilmiga. 
Ja kui selle juures valitseb oht, et lavapilt hakkab muusika üle domineerima, siis siin seda ei juhtunud. 

Mõlemad artistid olid tasemel: hukatuslik Sinihabe (Mikhail Petrenko) ja tema uudishimulik ohver Judith  ( Nadja Michael). Milline plastilisus valitses Nadja Michaeli mängus! Kui Sinihabe liikus aeglaselt ja mõõdukalt, kord ilmus ,kord kadus, vahest nägi vaid ta kinnastatud kätt, siis Judith samavõrra kui laulis tantsis oma osa. Mulle väga meeldis.


Kaks ooperit olid üheks etenduseks seotud just lavakujunduse korduvate elementidega: valged roosid, hirved, lambipirnid ja üks kinnastatud käsi nii hertsog Sinihabemel kui ka kuningas Renel. Ja üheks sidus oopereid ka armastus. Vastanduv armastus: „Iolantas“ kaunis ja õnnelik, „Hertsog Sinihabeme lossis“ hävitav ja saatanlik.




17. veebruar 2015

Benjamin Prado "Lumes on tühjus."


„Lumes on tühjus“
Benjamin Prado.
Hispaania keelest tõlkinud Lembit Liivak

LR 2015  3//4
118 lehekülge







Ostsin raamatukese muidugi sellepärast, et tutvustati kui kriminaalromaani.
Kriminaalromaan on täiesti olemas, on kuritegelikud kavatsused ja kuritegu
(või  mitu?) ja on kurjategija (või mitu?).
Ebatraditsionaalseks teeb krimiloo see, et uurijat lugejale ei tutvustata. On kolm peategelast: edukas arst, algaja loomepiinades vaevlev kirjanik ning hädavaresest kindlustusametnik, kes mõrvamüsteeriumi koos üles ehitavad. 
Üks neist on raamatus jutustaja rollis ja jutustab oma lugu kerges iroonilises ja pisut üleolevas toonis.  
Lk. 80: „Loomulikult võib igaüks midagi sellist korda saata. Miks mitte? Sõltub sellest, millise piirini sind lükkavad asjaolud ja millest sa kardad ilma jääda. Sõltub, millised kaardid elu sulle kätte jagas. Nii lihtne see ongi. Kui sulle antakse kätte lusikas, siis segad sellega kohvi, kui aga püstol, siis tulistad.“

Raamatu läbi lugenud, saab lugeja mõtiskleda teemal, kas  on võimalik  sooritada kuritegu teise inimese kaudu ja juhtida teine inimene mõttele sooritada mõrv.

Avastasin romaanist ka muud peale krimiloo, lisaks on see jutustus romaani kirjutamise vaevadest.  
Lk. 44 : „Iker Orbaiz luges tähelepanelikult need romaani leheküljed üle, kustutas mõned sõnad, asendas need teistega ja kirjutas siis osad välja jäetud  sõnad jälle tagasi, kuid ei suutnud oma looga sammugi edasi jõuda. Umbusklikult silmitses ta trükitud teksti ja tajus lootusetu selgusega, et tegelikult oli see kõigest tühermaa, ei muud kui seisev vesi. Ta tõusis, et sigaretti süüdata ning toas pikkade sammudega edasi-tagasi astuda. Mis see oli, mille ta oli valmis kirjutanud? Tema arvates hea loo, millest midagi veel puudus, Midagi suurt ja ebamäärast. Samuti ütles ta endale, et ilmselt ei ole ta võimeline lõpetama ei seda ega ühtki teist romaani. Või äkki on asi selles, et peaks jätkama otsinguid, kaevuma üha sügavamale oma kangelase olemusse. Äkki oli Angel Biedmal õigus ja tema teoses napib sündmusi, mingi liikumapanev jõud või erakordne asjaolu. Kuid milline? Mis laadi sündmusi saab sobitada mehega, kellel on Alcaen Sanchese temperament, et see ei kukuks välja ebausutav? Kust neid leida, millisest varjatud näost või umbtänavast?“

Raamatu ülesehitus on põnevust tekitav ja üllatavate keerdkäikudega . Peategelasteks on ainult mehed, naised on ainult kõrvalseisjad.
Tõlge on väga hea.

Lugedes meenus mulle üks nähtud Hispaania film keskealistest meestest ja tahtmatult tõmbasin paralleele. Pisut guugeldamist andis vastuse, et see oli Hispaania filmilooja  Cesc Gay film „Relv igas käes“ alapealkirjaga "Millest mehed omavahel räägivad?" Filmi mehed olid hädavaresed ja  äratasid  kaastunnet ja poolehoidu, seda ei peljatud näidata. Ka raamatus võib vähemalt ühele tegelasele kaasa tunda.

Raamatu „muusikalisest kujundusest“ on pärit Joe Henderson:

13. veebruar 2015

Hea tuju raamat.

"Hea tuju raamat 40+.
Lood tervise, ilu ja suhete hoidmisest."
Aune Past
Kirjastus Hea Lugu 2014
247 lehekülge.







Kui Mae oma blogis
 sellest raamatust kirjutas, mõistsin, et olles autori eakaaslane, olen just vanuse järgi õige naine raamatut hindama.
Kuna raamatukogus raamatut uue aasta algul veel ei olnud, pidin selle ostma. Tavaliselt ma sedasorti raamatuid ei osta. See „sedasorti“ ei ole mõeldud halvustavalt. Ma lihtsalt enam ei osta elulugusid, eneseabiõpikuid, tervise, ilu ja suhete päästmise raamatuid. Hea tuju raamatule oli mul kohe päästeplaan olemas. Loen läbi ja saadan oma armsale Saaremaa sõbrannale, kes loeb läbi ja annab siis omakorda edasi. Laseme raamatul rändama minna!

Aga raamatu lugemine muudkui venis ja venis, nüüd lõpuks eile jõudsingi  üle lehtede libisedes viimasele lehele.  

Pole lihtsalt minu raamat.
Mulle meeldis  raamatu juhtmõte, mille autor sõnastas nii:„ Ma olen seda meelt, et ole kohal oma elus. Ära muretse selle pärast, mis oli eile, ära muretse selle pärast, mis saab homme". Vananemise juures on kõige raskem see mõtlemine homsele, võtad näiteks 20 aastat tagasi -mis kõik veel ees seisis; võtad 20 aastat edasi- mida näed. Tuleb meelde, mida Turgenev oma luuletuses kirjutas:  Aga hoia, et sa ei vaata ettepoole, vaene vanake!“ Ivan Turgvene. "Senilia".
Olen lugenud Aune Pasti „Printsi poole teel“, see meeldis mulle. Ootasin ka uuest raamatust pigem ilukirjanduslikku või psühholoogilist lähenemist. Aga raamat on siiski pigem käsiraamat nagu tutvustuseski kirjas: „ Hea tuju raamat 40+“ pakub äratundmisrõõmu ja kasulikke nõuandeid vanusega seotud murede lahendamiseks, tehes seda tujuküllasel ja optimistlikul moel.“ Autor ise on öelnud: "See raamat läheb tagasi paarikümne aasta taha, kus ma hakkasin koguma erinevaid teadmisi. Ma hakkasin üles kirjutama, et tegin seda ja kas sellest on kasu ning need märkmed said siia raamatusse“
Kui millegagi  võrrelda, siis on raamat nagu  ladusas keeles kirjutatud mahukas   naisteajakiri, kus on tervise, ilu, raha, toitumise, võimlemise, interneti, kasvatuse jne.jne. rubriigid, sekka portreelugu toredast hakkajast naisest, kes 60 künnisel võttis 30 kilo alla ja hakkas tegelema peotantsuga. Lisaks väga head pildid, korralikult lavastatud, nagu „Kroonikas“.
Ma tean, ma loen juuksuri juures naisteajakirju.
Ja kui veel võrrelda, siis see on nagu vananemise õpik võhikutele „anti-aging for dummies“

Tegelikult ei taha ma olla irooniline, sest raamatukaupluste edetabelid näitavad, et raamatul on suur ostjas(austajas)kond ning kindlasti on see paljudele vajalik raamat.
Aga kui sul ei ole kaalu- ja terviseprobleeme, siis sul ei ole  sellest raamatust palju lugeda. Suhete hoidmisest raamatus tegelikult ei räägitagi, kui mitte arvestada, et suhted kerkivad uuele tasemele Uus-Guinea eksootilisel matkal. Ei tea, kas see aitab neid, kes just suhete hoidmist raamatust otsivad. Aga õpetust võib saada viimasest peatükist“Ma olen tänulik“, kus autor sõnastab olulise tahud oma elus ja see on minu lemmikpeatükk raamatus.

Mind huvitab vananemine pigem psühholoogilises ja filosoofilises mõttes. Selles plaanis meeldis mulle Fritz Riemanni „Vananemise kunst“.
Ilukirjanduses on mu lemmik  Erica Jongi „Hirm viiekümnenda eluaasta ees. Keskea memuaarid“.  Lugesin selle läbi kohe kui ilmus ja mulle tundus, et enne 50 on seda raamatu lugeda vara, pigem enne 60. 
Otsisin eile õhtul  raamatu riiulilt üles, sirvisin ja juba 13. lehel avastasin lõigu, mille olin leheserval ära märkinud (isiklikes raamatutes luban endal  märkmeid teha) :
„Mis toimus minuga mu elu teisel poole? Ma sain tagasi oma mina ja see mina meeldis mulle. Ma sain tagasi selle huumori, jõulisuse ja tasakaalukuse, mis mul oli olnud lapsepõlves. Aga ma sain selle tagasi kasumige. Seda võib nimetada meelerahuks. Seda võib nimetada tarkuseks. Ma teadsin, mis on oluline ja mis mitte. Armastus oli oluline. Silmapilkne orgasm ei ole.“
Nii ericajongoilik! Kihvt naine! Kavatsen selle raamatu uuesti läbi lugeda!
Ja noortele naistele teadmiseks, see tarkus tuleb ja  meelerahu saabub.
Siia tekkis soov üles riputada üks oma lemmiklaul:


Nüüd lasen hea tuju raamatul rändama minna. Võib-olla läheb mul endal mõne aasta möödudes  seda raamatut vaja.  Aga pole hullu, uusimad õpetused  saab internetis guugeldades  kätte ja eks elu jooksul on neid teadmisi kogunenud ka. Ise loodan, et keegi kirjutab kunagi üdini ausa raamatu vananemisest, näiteks nagu „Vananemise võlu ja vaev“.


12. veebruar 2015

"Titanic.Ilusad inimesed mängivad suuri tundeid" Pärnu teater Endla.

“Titanic. Ilusad inimesed mängivad suuri tundeid “
komöödia
autorid Bettina Hamel, Tobias Krechel, Birte Schrein, Stefan A. Schulz ja Julia Wieninger

Pärnu teater Endla

Tõlkija Mihkel Seeder





Lavastaja Laura Mets
Dramaturg Triinu Ojalo Triinu Ojalo
Kunstnik Keili Retter
Valguskunstnik Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja Feliks Kütt
Lauluõpetaja Toomas Voll
Koreograaf Marge Rull

Osades:
Kadri Adamson - Elli
Merilin Kirbits-Alberta 


I vaatuse  ajal vaatasin korduvalt kella  ja mõtlesin, et olen vales kohas. Aga kuna minu ees ja taga naersid  rõõmsalt koolinoored, otsustasin, et viga on minus.

Sisust: Elli ja Alberta töötavad restoranis  ja  jälgivad koristustöid tehes  1998.a. filmi - Oscarite väljajagamist. Naiste lemmikfilm “Titanic” on nomineeritud mitmele tiitlile. Kahjuks ei ole Elli lemmikut Leonardo DiCapriot nomineeritud, see-eest Alberta lemmik Kate Winslet on. Võidu väljakuulutamise hetkeks on avamiseks valmis pandud šampusepudel ja suur on pettumus kui kuldmehikesi “Titanicule” ei jagu. Elli ja Alberta hakkavad spontaanselt parodeerima “Titanicu” stseene, mäng läheb käima ja kahes vaatuses toimub  “Titanicu” järjestikuline läbimängimine. Koos  tegelaste vahepealsete sõna- ja mõttevahetustega  on see laval toimuva sisuks. 
Puänti ei ole. Naised elavad oma rollidesse  sisse  ja toovad vaataja ette kõik filmi tähtsamad stseenid ja osatäitjad, mitte ainult Jake ja Rose. Näitlejate mängule ei ole midagi ette heita, tüdrukud teevad oma osad entusiastliku bravuuriga ja tunduvad ka ise nautivat lavalist tegevust.
Etendus ei lohise, on hoogne, kogu aeg midagi toimub, kuid nagu öeldud, midagi ootamatut ka ei juhtu.
Lavapilt on väga leidlik. Restorani köök ja kõik, mis seal vähegi leidub, leiab kasutamist “Titanicu” stseenides: alates mikrolaineahjust kuni potioleandrini.
 Lavastuslikult on andekaid leide, näiteks II vaatuse lembestseen ja maalimise stseen. II vaatus on üldse mõnusam ja pani mindki muigama.

Kuna garderoobi järjekorras kuulsin etenduse kohta palju kiidusõnu, ja mitte ainult koolinoortelt, siis süvenes veendumus, et viga minus.
Ehk oli peale pikka tööpäeva mu naljasoon umbes.
Või oli viga selles, et „Titanic“ pole mu lemmikfilm.

Kujutasin ette, kuidas seda näidendit oleks mängitud näiteks Endla Teatri –kohvikus, Kadri Adamson ning Merilin Kirbits oleksid  kohvikuletil rähelnud.... Kui mul veel väike veiniklaas ka oleks ees olnud, küllap oleks lõbus olnud.  Mulle tundus, et "Titanic" on rohkem väikese intiimse saali tükk.

Sõbrannagi arutasime, millal viimati teatris kõva häälega südamest ja silmist naersime. Ainult kaks aastatetagust etendust tulidki meelde „Meeste kodu“ ja „Kui Harry kohtas Sallyt“. Võibolla mõni veel.


Kuigi ma sellel etendusel oma meelelahutuse doosi kätte ei saanud, ei ole mul kahju kulutatud ajast. Kui etendus koju kätte tuleb, oleks patt vaatamata jätta. Igatahes tere tulemast Kadri Adamsonile Pärnu teatrisse, „Gaasivalguse“ vaatan kindlasti ära.

11. veebruar 2015

WHIPLASH kinos.

Jõudsin kinos käia: „WHIPLASH“









Tutvustusest:
Ambitsioonikas noor jazz-trummar Andrew Neyman (Miles Teller) õpib mainekas konservatooriumis janunedes olla parimatest parim. Terence Fletcher (J.K. Simmons) on pedagoog, kes on tuntud nii oma akadeemilise võimekuse kui ka küsitavalt tooreste meetodite poolest. Fletcher avastab Andrew talendi ning kutsub püüdliku õpilase oma elitaarsesse jazz-ansamblisse. Andrew püüdlus saavutada täiuslikkus eskaleerub märkamatult kinnisideeks, samal ajal kui halastamatu õpetaja poisi võimete piire otsib ning ta murdumise äärele viib.

Psühholoogiliselt väga pingeline draama, kohati isegi rõhuv, tahaks silmad kinni katta Kes dzässi ei armasta, võib-olla tahaks hoopis kõrvad kinni katta.
Duke Ellingtoni „Caravan“, "mahe" variant:

Kuldgloobus 2015 parim meeskõrvalosa J.K. Simmons Fletcheri rollis. Väga hea osatäitmine , ka visuaalselt sobib, tõeliselt vastik kohati, ma ei ole teda palju näinud kinos, aga meenus kohe vanglaseriaal „Oz“








Film on algusest lõpuni kaasahaarav ja pingeline. Viie Oscari nominent: parim film; parim meeskõrvalosa; parim kohaldatud stsenaarium; parim montaaž, parim heli.
No vähemalt heli eest võiks see film Oscari saada küll.


10. veebruar 2015

Nikolai Gogoli "Surnud hinged" Linnateatris.

"Surnud hinged"
Nikolai Gogol
Tallinna Linnateater.
Esietendus Tallinna Linnateatris 15.11.2014

Tõlkija Henrik Sepamaa
Dramatiseeringu autor ja lavastaja Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)
 Kunstnik Pille Jänes



Osalised
Priit Võigemast- Tšitšikov;
Andres Raag- Selifan;
Rain Simmul- Manilov;
Piret Kalda-Manilova;
Kristjan Üksküla-Themistoklus;
Anne Reemann-Korobotska;
Margus Tabor-Nozdrjov;
Allan Noormets-Sobakevitš;
Kalju Orro-Pljuškin;
Evelin Võigemast-Anna Grigorjevna;
Elisabet Reinsalu--Sofja Ivanovna


Näitlejatöö kõrgtasemel, kiidan ülivõrdes.
Anne Reemanni  Korobotška, Piret Kalda ja  Rain Simmuli Manilovite paar on unustamatud lavakujud.
Lavastus algas Tšitšikovi (Priit Võigemast) külaskäiguga Manilovite juurde. Võõrustajate ja külalise  maneerlikkus ja väljapeetus- see oli nagu ballett laval. Priit Võigemasti Tšitšikov oli kuni lõpuni täiuslikult viimistletud filigraansete liigutustega, ta tantsis terve etenduse.



Või Kalju Orro Pljuškin- täiuslikult eemaletõukav nagu romaaniski.
Selles tükis on näitlejatel, mida mängida ja nad tegid seda kõik väga hästi, lausa nauding oli etendust jälgida.

Kavalehest loen, et kui Gogol alustas romaani kirjutamist, tundus talle, et tulemas on väga naljakas lugu. 1835.aastal kirjutas ta Puškinile, et „Surnud hingedega“ on alustatud  ning „süžee venis pikaks romaaniks, mis tahab olla hästi naljakas.

Kui ma „Surnud hingi“ keskkoolis lugesin, siis naljakas küll ei tundunud.
Hendrik Toompere Linnateatri lavastuses saab laval nalja ja naerda saab.
Romaani päris täpselt lavastus ei jälgi, aga eks olen seda ka ammu lugenud ja see polnud raamat, mis meelde jääb. Tegelastest Pljuškin ja Sobakevitš olid mul kauge aja tagant meeles ning tundsin nad ka laval ära.

Muidugi tundsin laval ära ka Kristjan Üksküla Themistokluse rollis- ta oli nagu kooliõpiku portreelt maha astunud Gogol.
Lavastus koosnes erinevatest värvikatest episoodidest, kus Tšitšikov külastas mõisnikke sooviga osta siis neid surnud hingi. Seejuures oli tegemist haige, hullu, deliiriumis või lihtsalt magava  Tšitšikovi meenutustega, sest episoodide vaheajal vedas toapoiss Selivan Tšitšikovi voodisse, Tšitsikov ise arvas, et on tõllas ja kisas "kuidas sa sõidad!". Unenäolisust rõhutab veelgi juba mainitud  Gogoli vaim, kelle ilmumine lavale hirmutab alati Tšitšikovi. Jumal ta ei ole, üleni mustas riides. Kas saatan?


Kohe etenduse alguses rabas mind muusikaline kujundus. Etenduse ajal lauldi taustal minu lemmikaariat „Casta diva... „Bellini ooperist „Norma“, lauljat ma ära ei tundnud või tundsin, aga pole kindel. Järgnevalt "Casta diva" Maria Callase surematus esituses.


Kuigi mind tegelikult häiris „Casta diva…“kasutamine lavastuses, see on selline aaria, mida kuulates mul ihukarvad püsti tõusevad.Arvan, et sain  aru, miks selline valik. Aaria rõhutab laval toimuva unenäolisust, nii et võibolla Tšitšikov magas ja laval toimuv oli kummituslik unenägu tema mienvikust.

Aaria „Casta Diva che inargenti..“kõlab eesti keeles Malle Ruumeti tõlkes nii:

„Jumalus, kes sa hõbedaga kaunistad
selle iidse puudesalu,
pööra oma kaunis pale meie poole
ilma pilve ja varjuloorita.

Jahuta me põlevaid südameid,
jahuta ka hulljulget hoogu,
puista seda rahu maa peale,
mille taevas valitsema oled seadnud.

Lõpp on riitusel ja püha hiid
tühjenema hakkab uskmatutest.
Kui raevus jumalus süngelt nõuab
roomlaste verd,
kõlab druiidide pühapaigast
kõuemürinal minu hääl.

Jah, ta langeb, karistada võin...
(Aga karistada süda ei oska,
ah, oma võlus tule tagasi,
noorusaja esimene arm
ja kogu maailma vastu
sinu kaitseks tõuseb käsivars.

Ah, oma võlus tule tagasi,
oma noorussäras,
sinu rinnal olles selle leian taas,
mis on mu elu, riik ja taevas.“

Ma ei ütleks,et aaria tekst on võti lavastuse mõistmiseks, aga riputasin tõlke siia, et oleks eest leida, kui otsima hakkan nagu täna.

Kas see etendus pani mind mõtlema. Jah nii hästi välja mängitud karakterites on markantselt esile tõstetud naeruväärsed inimlikud jooned, mis on samasugused ka tänapäeval. Tühisus ja rumalus ei muutu eriti ajas, ainult kostüüme vahetavad. Eriti lähedased tänapäevasele tõlgendusele olid Evelin Võigemasti Anna Grigorjevna ja Elisabet Reinsalu, aga samuti Margus Tabori lustakas mängur Nozdrjov või hoopis... nii võiksin jätkata kõiki osatäitjaid nimetades.

Ning lõpuks: kui ma võib-olla lavastuse mõttest väga hästi aru ei saanudki, siis on vähemalt südamest naerdud ja nauditud näitlejate mängu.  

Ja kavalehe lugemine on väga hariv.