2023 lemmiketendused

2023 aastal jõudsin teatrisse, ooperisse ja kontserdile keskmise eestlase kohta päris palju. Külastasin 33 etendust/kontserti.

Minu lemmiketendused suvalises järjekorras:

Giuseppe Verdi.  Ooper Jeanne D'arc  rahvusooperis. Lavastaja Marco Gandini

William Shakespeare, Lepo Sumera. Macbeth. Lavastajd, lava- ja videokujundajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Draamateater

Autor ja lavastaja Merle Karusoo „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud. EMTA lavakunsti osakonna ja VAT teatri koostöölavastus

William Shakespeare. Kaheteistkümnes öö. Lavastaja Tanel Jonas. Ugala teater.

Paul Eerik Rummo.  Tuhkatriinumäng. Lavastajad: Karl Laumets, René Reinumägi. Teater Mudi.

Ott Kilusk. ADA. Rääkimata lugu. Lavastaja  Ain Mäeots

Tom Stoppard. Muusika André Previn. Dissonantsed. Lavastaja Elmo Nüganen. Nargen festival.

Mati Unt. Vend Antigone, ema Oidipus.  Lavastaja Tiit Ojasoo. Draamateater

Andrus Kivirähk (Eduard Vilde). Mäeküla piimamees. Lavastaja Aare Toikka Pärnu Endla.

Günter Grass. Plekktrumm. Lavastaja Taavi Tõnisson. Noorsooteater.

teater 2023 juulist alates

Ja ei jäänud teda ka.
Kellerteater Viinistu Kunstisadamas14.07.2023Autor: Agatha Christie
Tõlkija ja lavastaja: Vahur Keller
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Koreograaf–lavastaja: Kristina Paškevicius
Valguskunstnik: Rene Topolev
Grimmikunstnik Evelin Sulg

Osades näitlejad: Liis Haab, Meelis Kubo, Tõnu Oja, Andres Roosileht, Toomas Täht, Riho Rosberg, Rauno Kaibiainen, Hans Kristian Õis, Ülle Kaljuste, Ago Anderson, Liia Kanemägi.
Minu tähed: Liis Haab ja Ülle Kaljuste

Muusikaline lavastus „Minul on vari“
Palmse mõisas 22.07.2023 
Autorid  Ott Kilusk ja Toomas Uibo

Lavastaja – Kaili Viidas
Kunstnik – Iir Hermeliin
Muusikajuht – Maiken

Osades­ - Toomas Uibo, Mait Malmsten, Saara Pius, Hele Kõrve, Egon Nuter, Veikko Täär, Tiina Tõnis, Marcus-Kristofer Kaljuraag ja Auris Allan Leppik.

Laval ka Toomas Uibo bänd, koosseisus Rain Rämmal (klahvpillid), Pent Järve (kitarrid), Eno Kollom (löökpillid), Kaarel Liiv (bass) ja Allan Järve (flüügelhorn).

Minu tähed: Saar apius ja Hele Kõrve

ADA. Rääkimata lugu
Kiidjärve mõisapark 29.07.2023
Teksti autor Ott Kilusk
Lavastaja  Ain Mäeots
Muusikajuht Siim Aimla
Kunstnik Karmo Mende

Peaosades Saara Nüganen ja Anne Reemann
Osades: Sepo Seeman, Peeter Oja , Jan Uuspõld, Birgit Sarrap, Kalle Sepp, Priit Strandberg, Liina Tennosaar,Ott Raidmets

Minu tähed: Saara Nüganen ja Ott Raidmets

  

Dissonantsed
Viimsi Artium 27.08.2023
Nargenfestival 2023

Autor Tom Stoppard
Muusika André Previn
Lavastaja Elmo Nüganen
Kunstnik Kristjan Suits
Muusikajuht ja dirigent Tõnu Kaljuste
Tõlkija Anu Lamp
Osades: Jan Uuspõld,  Timotheus Tats, Peeter Tammearu, Priit Võigemast,  Kadri Voorand,  Tõnu Kaljuste.
Tallinna Kammerorkester
Minu tähed: Peeter Tammearu ja Tõnu Kaljuste



Helluse keeles
Endla teater 18.08.2023

Autor Dan Gordon
Lavastaja Kaili Viidas
Kunstnik Arthur Arula
Tõlkija Anne-ly Sova
Valguskunstnik Ivar Piterskihh
Muusikaline kujundaja Feliks Kütt

Osades: Carmen Mikiver, Fatme Helge Leevald, Andrus Vaarik, Priit Loog, Ireen Kennik, Sten Karpov.
Minu tähed: Carmen Mikiver ja Sten Karpov


Tuhkatriinu
Pärnu teatris „Endla „ 12. september 2023
Jules Massenet' muinaslugu muusikas "Tuhkatriinu "(Cendrillon)
Muusikaline juht Erki Pehk
Lavastaja Jüri Nael
Kunstnik Madis Nurms
Valguskunstnik Anton Kulagin
Videokunstnik Liudas Svirskas

PromFesti üheteistkümnes ooperilavastus aastal 2023, kus rollides on Klaudia Taevi nim konkursi möödunud aastate laureaadid.
Lavastus valmib koostöös Kaunase riikliku muusikateatriga.
Lucette (Tuhkatriinu) –Zuzanna Nalewajek (metsosopran, Poola)

 
Madame de la Haltière –Jomantė Šležaitė (metsosopran, Leedu)

Unistuste prints –Abi Levis (metsosopran, USA)

Haldjas –Eszter Zemlényi (sopran, Ungari)

Pandolfe –Laimonas Pautienius (bariton, Leedu)

Noémie –Gabrielė Bukinė (sopran, Leedu)

Dorothée –Ieva Goleckytė (metsosopran, Leedu)

Kuningas –Vladimiras Prudnikovas (bass, Leedu)

Kaunase riikliku muusikateatri koor ja orkester


Korsaar
Estonias 17.09.2023
Maailmaesietendus 23. jaanuaril 1856 Pariisi Ooperis
Käesoleva versiooni esietendus 1. märtsil 2020 Rooma Ooperis
Esietendus Rahvusooperis Estonia 2. detsembril 2022

Muusika: Adolphe Adam, Cesare Pugni, Léo Delibes, Riccardo Drigo
Muusika arranžeering: Aleksei Baklan
Libreto: Jules-Henri Vernoy de Saint-Georges ja Joseph Mazilier lord Byroni poeemi „Korsaar“ ainetel

Dirigent Lauri Sirp
Conrad, piraat Jevgeni Grib
Medora - Anna Roberta
Gulnare -Marta Navasardyan
Lankendem -Sergei Upkin



Pelleas ja Melisande
Estonias 24.09.2023
Claude Debussy ooper

Maailmaesietendus 30. aprillil 1902 Salle Favart’is
Esietendus Rahvusooperis Estonia 22. septembril 2023

Muusikajuht ja dirigent Arvo Volmer
Dirignet Kaspar Mänd
Lavastaja Albert-André Lheureux
Kunstnik Liina Keevallik
Valguskunstnik Rasmus Rembel
Videokunstnikud: Andres Tenusaar, Raivo Möllits
Koormeister Heli Jürgenson

Pelléas - Samy Camps, Heldur Harry Põlda
Mélisande- Karis Trass, Helen Lokuta
Golaud - Raiko Raalik, Stephan Loges
Geneviève- Aule Urb, Juuli Lill
Arkel - Julien Veronese, Priit Volmer
Yniold-  Merit Kraav, Elena Brazhnyk

Vaatan kõiki Estonia ooperietendusi. Erilist muljet etendus mulle ei jätnud, mind häiris arusaamatu lavakujundus.


Giselle
Teatris Jaik (endine von Krahl) 29.09.2023

Lavastus, koreograafia Ingmar Jõela
Heli, muusika, sound Sander Mölder
Kunstnik Kairi Mändla
Valguskunstnik Priidu Adlas
Videokunstnik Alyona Movko-Mägi

Näitlejad Markus Habakukk Ester Kuntu Riina Maidre Steffi Pähn Anne Türnpu
Tantsijad (TLÜ BFMi koreograafia õppekava üliõpilased) Eliisabel Jõela Eva Metspalu Eliis Nigola Reti Ann Niimann Eveli Ojasaar Roos Marii Sarapuu Maarja Tosin Iris Vilu

Sinu süda mulle pihku ära nuta, ära tihku
vaata, vallas on vaesemaid
(Ringo Ringvee)

Võtan balleti tegevustiku võimalikult napilt kokku. Ballett räägib kauni, noore, rõivatööstustehase rändtöölise, endise talutüdruku Giselle’i ja maskeeritud aadliku Albrechti tragikoomilisest armastusloost. Albrechti tõelise identiteedi paljastab aga tema rivaal Hilarion, kelle süda kuulub samuti Giselle’ile. Tüdruk läheb hulluks ja sureb südamevalusse. Pärast tema surma elustavad ta hinge kättemaksuhimulised vilid (ka samovilad või samodivad, naisvaim slaavi mütoloogias). Vilid on selliste vallaliste naiste kummitused, kelle nende armastajad on reetnud ja kes on seejärel surnud. Öösiti tantsivad nad mehi kurnatussurma (romantilistes ballettides populaarne teema). Vilide kuninganna Myrtha on võtnud ühes õdedega sihikule Giselle’i hauale leinama tulnud Albrechti, kuid Giselle’i suur armastus vabastab ta vaimude haardest. Tänu Albrechti vabastamisele ei muutu Giselle viliks ja sureb rahus.

Külmkamber, lihasaal, rõivatööstus

Ingmar Jõela adaptatsioon järgib laias plaanis sama narratiivi, kuid ühe Giselle’i asemel on neid kolm, ühe ema kolm tütart, ja jutustusviis on nüüdisaegne. Etendus algab avamänguga, kus tantsijad tipivad kilel, mille kõla meenutab vihmasabinat. Nad karjuvad ja naeravad. Sellele järgneb Sander Möldri töötlus Adolphe Adami „Giselle’i“ avamängust. Möldri töötlus meenutab Jaapani elektroonilise muusiku Susumu Yokota klassikalise muusika kaanoni teoste töötlusi. Lavakujunduse keskne element on kile, millega on kaetud peaaegu terve lava. Põhielement on ka näitlejate ja tantsijate valge rõivastus. Esimesena tuleb meelele külmkamber, millele viidatakse ka Steffi Pähna räägitud loos, kus neljakuusest imikust saab baleriin. Siis meenutab see lihasaali ja lõpuks, kui laual kleite pekstakse, omamoodi lihalist rõivatööstust, mis kommenteerib hästi algset libretot, kus tööstuse töölised on selle omanikule, male gaze’ile üksnes eksootilised kehad, mida silmadega süüakse.

Jõela on täitnud „Giselle’i“ raami, jättes alles selle sisu ja väärtused, kuid võõbates neid oma värvidega.

Kolm tütart esinevad kordamööda peategelasena, olles ka vilide, Myrtha, Bathilde (Albrechti mõrsja) rollis. Ema saadab Albrechti mehe eeldatavast pahelisusest hoolimata tütarde sekka. Tal on otsekui katalüsaatori, peegeldaja roll. Jõela tõlgendus paistab kohati kui püüd vabaneda põlvkonniti edasi kanduvatest mustritest (mehe truudusetus, naise nõrkus), teisalt lõpeb Von Krahli „Giselle“ sellega, et Ester Kuntu saab endale abikaasa ja tema õed muutuvad vilideks. Adaptatsioon lõpeb originaaliga sarnaselt. Jõela on täitnud „Giselle’i“ raami, jättes alles selle sisu ja väärtused, kuid võõbates neid oma värvidega.Adaptatsiooni pearõhk on manifesteerimisel, nende lugude jutustamisel, mis saavad lavastuse käigus ilmsiks. Lugude jutustamisse on põimitud hulk tekste nii Mats Traadilt, Charles Baudelaire’ilt, Ringo Ringveelt, Krafinnalt, Taavi Eelmaalt, Kristiina Ehinilt, Mehis Heinsaarelt, Lozjamova Genijalt, OMAHA-lt ja The Righteous Brothersilt ning muu hulgas Lüganuse tanutamiskombeid. Neli naist jutustavad lisaloo, mille haripunktis saabub ruumi Albrecht, keda mängib Markus Habakukk. Albrechti kujutatakse kui kesta, kes teostab naiste lugulaulu, küsides lõpu eel: „Oma tühjade lugude ja juttudega? Milleks? Kellele te seda mängite? [---] Ma võin sama hästi olla siin või mind ei ole. Teil ju pole vahet. Kõik on otsustatud. Niikuinii meist väljaspool.“ Heites õhku küsimuse, et milleks siis need jutud, kas me ise saame sellest aru. Eristuvat iseloomu tal ei ole.

ARVUSTUS | „Giselle“. Kas armastusest pole mitte alati puudus? - Eesti Päevaleht (delfi.ee)

Läbi tuhande hetke, rahvajutu, legendi ja loo,
Läbi tuhande laulu, tantsu, painde ja marrastuse
läbi tuhande lõhna, vedeliku, pilgu, huule
-tuleb igihaljas Giselle.

Rohkem ei ole jõudnud pikemalt kirjutada, kuigi teatris käisin kuni aasta lõpuni. Siin loetelu:

Tunde- märgid. Linnateater.  Sellelt etenduselt tulime pärast esimest vaatust ära, tundus et teises vaatuses ei ole enam midagi oodata.

Kuningas Lear. Linnateater. Etendus meeldis, aga ei ületanud Draamateatris Ita Everiga peaosas nähtud kuningas Leari.

Kolmanda impeeriumi hiilgus ja viletsus. Vene teater. Tuletas meelde elu nõukogude ajal.

Vend Antigone, ema Oidipus.  Draamateater.  Meeldis väga. 

Kogupereooper "Mängime Sevilla habemeajajat"-hästi lavastatud , meile meldis väga, aga lapselapsi kaasa ei õnnestunud meelitada. Ja küllap oleksid neid need toonased probleemid naerma ajanud.

Plekktrumm. Noorsooteater. Üks selle aasta teatrielamusi.

Hiirelõks. Kellerteater.  Päris hea.

Mäeküla piimamees. Pärnu Endla. Meeldis väga, andekas tekst ja suurepärased osatäitjad.

Kontserdil käisin vaid üks kord Alexela kontserdimajas- The Music Of Ennio Morricone

‍




‍




‍

2023 aasta parimad loetud raamatud.

2023 loetud raamatute hulgast parimad.

Krimkade hulgas on mitmeid tuntud autoreid kui ka palju uusi, kes üllatasid ja keda loeksin ka edaspidi.

Camilla Läckberg "Nõid"

Camilla Läckberg "Sekt"“

Jo Nesbø „ Verekuu"

Jo Nesbø „Rotisaar ja teisi lühijutte“

Robert Galbraith "Tintmust süda"

Ruth Ware „ Nullpäev"

Anthony Horowitz  "Kuulillemõrvad"

Pascal Engman "Ühe mõrvari mälestuseks "

Peter Swanson „Kaheksa täiuslikku mõrva"

Oliver Pötzsch“ Hauakaevaja raamat : juhtum Leopold von Herzfeldtile“,sellest kirjutan allpool.

Steve Cavanagh „KO1MT3IST" Väga hea oli ka Cavanaghilt varasemalt loetud „Kaitse: kas võidad protsessi või kaotad elu : 48 tundi tütre elu päästmiseks...“ Kohturomaanid paeluvad, kuid neid on vähe. Grishamilt ei tule enam midagi uut.

Caimh McDonnell „ Sellise näoga mees:Dublini triloogia. 1. raamat". Teine raamat mind enam ei vaimustanud, kuid I osa muhekrimkana oli vastupandamatu)

Parimad mittekrimkade hulgast 

Emily St. John Mandel "Klaasist hotell"

Rabih Alameddine "Ülearune naine"

Karl Ove Knausgård "Koidutäht".

Susanna Clarke „Piranesi" Ulmet loen vähe, aga see raamat oli vapustavalt kaunis lugu. Võtan hoogu, et lugeda kõik eestikeelsed Susanna Clarke raamatud läbi. Kardan, et pole nii head.

Hanna Brotherus  „Mu ainus kodu".

Jonathan Litell „Eumeniidid“

Dino Buzzati „Tatarlaste kõrb“. Võtsin selle raamatu koduselt raamaturiiulilt koristamise käigus ja see raamat vapustas mind. Justkui minu enda elu, mis möödub ühes töökohas andunult kõrge vanuseni töötades. Ehk õnnestub sel 2024 aastal .......

Margaret Atwood „Kassisilm“. Lugesin üle ja see meeldis mulle jälle väga. Lugesin ka „Alias Grace“- pärast filmi vaatamist ja „Pime palgamõrvar“.

 Suzumi Suzuki  "Kingitud elu", kirjutan allpool sellest.

Loetud mitteilukirjanduse paremik:

Gad Saad  "Mõistuse parasiidid: viiruslikest ideedest, mis hävitavad kaine mõtlemise" Suurepärane raamat,  sundis mõtlema sõnavabadusele ja nn. vihakõne seadusele.  

Jüri Liiv „Suur rohepesu käsiraamat".  Hästi ja lihtsalt kirjutatud . Rünnakud selle raamatu vastu üllatasid mind. Kuulake ära ka teine pool! Meil on ju sõnavabadus. Selgituseks ,et ma ise olen pigem roheinimene.

Richard Bassett "Canaris : Hitleri luureülem : Wilhelm Canarise mõistatus."

Schellenberg, Walter "Labürint: Hitleri vastuluure memuaarid." Sõda Ukrainas on mind pannud lugema raamatuid teisest maailmasõjast, kuidas sõjad juhtuvad ja kas nad lõppevad. Oli väga huvitav lugeda pärast „Canarise“ ja „Eumeniitide“ lugemist.

Nicklas Brendborg „Meduusid vananevad tagurpidi : mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem"

Rumaluse psühholoogia. Toimetaja Jean-François Marmion

 

50.  
Rumaluse psühholoogia.
Psychologie de la connerie
Toimetaja Jean-François Marmion

Tõlkinud Krista Kallis
Tänapäev 2023

Lollpeadeta maailm on täiesti võimalik!Tegelikult muidugi mitte. Vabandust … Mis aga ei tähenda, et me sellest unistada ei võiks. Mõelda, kui ilus oleks elu ilma idiootideta – kui ei tarvitseks päevast päeva rumalusega, nii enda kui ka teiste omaga, rinda pista!Rumalus on kõikjal meie ümber, kogu aeg, kuid psühholoogid, inimese siseilma ja käitumise asjatundjad, ei ole sellele pühendanud kaugeltki piisavalt tähelepanu. Ometi, kui me ei saa rumalust lõplikult välja juurida, jääb üle katsuda seda paremini mõista. See ongi käesoleva raamatu eesmärk. Siin arutlevad rumaluse üle mõned maailma kõige targemad inimesed: nimekad psühholoogid ja psühhiaatrid, aga ka filosoofid, sotsioloogid ja kirjanikud, teiste hulgas Howard Gardner, Alison Gopnik, Aaron James ja Daniel Kahneman. Nad pakuvad esseedes ja intervjuudes oma vaatepunkti inimlikule lollusele selle paljudes avaldumisvormides ning püüavad muu hulgas vastata järgmistele küsimustele:- miks isegi targad inimesed usuvad vahel täielikku jama;- kuidas meie laisad ajud panevad meid tegema valesid otsuseid;- miks lollidega vaidlemine on täiesti – täiesti! – mõttetu;- kuidas liigne meedia ja internet meid veel rumalamaks muudavad;- miks ka kõige rumalamad inimesed ei arva, et nad on rumalad.

Tizian maal „Mõistlikkuse allegooria“ Ladina keeles kiri: minevikust õppinuna ole mõistlik, et mitte rikkuda tulevikku“

Ameerika psühholoog Daniel Dodd Gilbert- Kui olete nagu enamik inimesi, siis te ei tea, et olete nagu enamik inimesi“

MIchel Focault: See on suisa pöörane, kui väga inimestele meeldib kohut mõista. Nad mõistavad kohut igal pool ja kogu aeg. Pole kahtlust, et see on üks kõige lihtsamatest inimkonnale püstitatud ülesannetest“

Lugesin läbi, sain aru, olen tõeline sitapea.

Brendbor  Nicklas

Meduusid vananevad tagurpidi : mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem .
Gopler ældes baglæns - videnskabens svar på et længere liv
Taani keelest tõlkinud Eva Velsker
Rahva Raamat, 2022

Molekulaarbioloog Nicklas Brendborg viib meid reisile maakera kaugeimatest nurkadest teadusuuringute viimase sõna juurde, et selgitada kõike, mida loodusel ja teadusel on pakkuda vananemise müsteeriumi lahendamiseks. Sajanditevanusest polaarhaist ja tagurpidi vananevast meduusist kuni meheni, kes paastus terve aasta, ja naiseni, kes muutis edukalt omaenese DNA-d – see raamat ajab iga eksperimendi, jutustuse ja müüdi jälgi, et muukida lahti surematuse saladus. Raamatus kirjeldatud hämmastavad avastused ja füsioloogilised võimed, mis paistavad olevat lähemal maagiale kui tegelikkusele, sunnivad teid ümber hindama kõike, mida arvasite end vananemisest teadvat, ja paljastavad looduse saladused, et võiksite elada pikemalt ja paremini.

Selle raamatu võtsin lugemisseks Sandra Vabarna raamatusoovituse järgi (Postimehe raamatusoovitus).

Ja täiendab minu rubriiki  Kuidas paremini vananeda.

Väga hästi ja lustakalt kirjutatud raamat, lugemine on tõeline nauding

Kas sain targemaks . Jah ja ei. Olen selliseid raamatuid palju lugenud, kuid selle autor kirjutab huvitavalt, vaimukalt ja paneb end uskuma. Ja kui usun- autor kirjutab , et platseeboefektil on väga tugev ravieffekt.

Kas teen pärast selle raamatu lugemist  midagi teisiti?

 Suzumi, Suzuki
Kingitud elu
ギフテッド.
Jaapani keelest tõlkinud Maret Nukke
Tänapäev, 2023
Sari: Punane raamat

„Kingitud elu“ on autobiograafiliste sugemetega lugu noorest naisest, kes töötab baaris hostess’ina. Tema suhted emaga on keerulised, kuid ema haigus sunnib naist vaatama tagasi oma minevikku ja tegema sellega rahu. „Ema kinkis mulle täiusliku keha ja armid, mis on selle väärtust poole võrra kahandanud,“ ütleb autor, tundes ühtaegu kurbust ja tänulikkust nende vabade hommikute eest sel sügisel, mil noored naised „jalutavad tülpinult linnas ringi ja loobivad raha tuulde“. SUZUMI SUZUKI (snd 1983) on vabakutseline jaapani kirjanik ja kolumnist, kes sotsioloogiaõpingute kõrvalt Jaapani eliitülikoolides töötas Tōkyō punaste laternate rajoonis. „Kingitud elu“ („Gifted“) on tema debüütnovell, mille eest ta pälvis 2022. aastal Akutagawa kirjanduspreemia. Samal aastal ilmus temalt veel teinegi novell „Graceless“, mida tunnustati samuti Akutagawa preemiaga.

Maagiline raamat. Midagi ei toimu, kuid kogu aeg on tajutav pinge. Vähemalt 5 korda 80. leheküljel kirjeldab peategelane ukse avamist: „ Nõjatusin kogu keharaskusega uksele, nii et see avanes kriuksude ja jäi pärani lahti, ning enne kui uks aeglaselt kinni vajuma hakkas, torkasin võtme korteri ukse lukuauku, keerasin võtit vasakule ja kuulsin luku avanemise klõpsatust. Öösel koju tulles kuulsin alati neid kahte heli.“

Raamatu lõpus avab ta ukse teisiti , laseb uksel enne kinni vajuda kui võtme korteriukse lukuauku torkab ja… „nüüd kuulsin ma igasuguseid helisid ,mida polnud kuulnud siis, kui elasin ukse kriuksumise ja luku ragina rütmis. Aga midagi ebameeldivat selles küll ei olnud“.  

Vaat selline raamat! Aga mulle meeldis.

Oliver Pötzsch
Hauakaevaja raamat : juhtum Leopold von Herzfeldtile
Das Buch des Totengräbers
Saksa keelest tõlkinud Eve Sooneste
Vesta ,2023

Raamatukogus meeldib mul käia internetis. Kõigepealt Apoll , siis Urram.ee  lehele. Valin välja ja reserveerin või panen järjekorda. Siiski  ei taha end jätta ilma lehitsemise rõõmust ja kiikan alati ka avariiulile.  Just nii leidsin Hauakaevaja käsiraamatu. Meenus mingi varasem „Hauakaevaja tütar“, aga pöörasin raamatu ringi ja lugesin tagakaanelt:

Kui Viinis liigub ringi surm, on vaid üks, kes suudab temalt kõik saladused välja meelitada. 1893: Augustin Rothmayer on kuulsa Viini keskkalmistu hauakaevaja. Ta on põikpäine haritud veidrik, kes kirjutab esimest almanahhi hauakaevajatele. Tema rahu häiritakse jõhkralt, kui talle tuleb külla noor inspektor Leopold von Herzfeldt. Herzfeldtil on vaja surmaeksperti: mõrvatud on mitu teenijatüdrukut, kõik nad on julmalt teibasse aetud. Hauakaevaja teab, et teibasseajamine oli igivana meetod ebasurnute hauas hoidmiseks. Kas Viinis liigub ringi ebausklik sarimõrvar? Inspektor ja hauakaevaja asuvad koos asja uurima ning peavad nentima, et selle glamuurse maailmalinna väravate taga avanevad sügavad kuristikud. 19. sajandi lõpu Viini lõhnad ja värvid, teaduse õitseng kõrvu äärmise vaesuse ja lokkava kuritegevusega on taustaks võigaste ja esmapilgul üksteisega mitte seotud mõrvade uurimisel ja lahendamisel. Saksa kirjaniku Oliver Pötzschi krimiromaanist leiab lugeja kõike, mida ajaloolisest ilukirjandusest otsib.

Viin kõnetab mind alati. Minu lemmiklinn Euroopa kaardil. Ei ole maha jätnud lootust sinna 5. korda jõuda.  Võtsin lugemiseks ja ei kahetse. Viini vanalinna tänava nimed on samad, mis 19.sajandil, oli vahva lugeda kuidas Graben ja Stephansplatz ja Heldenplatz võisid toona välja näha. Mina sõitsin Viini Keskkalmistule Simmerlingi  trammiga  ja päris kaua. Imestan, et peategelane noor inspektor Leopold  hobutroskaga üldse kohale jõudis.

Raamat on huvitav lugeda  ka siis, kui Viini linn ei köida.  

Raamat on austusavaldus Viini keskkalmistule ja kriminalistika algusajale. Ajale kui alguse said paljud asjad, mis tänapäeval endastmõistetavad. Sel ajal tekkis kriminalistika, uus teadusharu, mis aitas kurjategijaid avastada. Ja kriminalistika ei sündinud Pariisis, Londonis  ega New-Yorkis  vaid väikeses Austria linnas Grazis,  kus elas ja töötas prokurör ja eeluurimiskohtunik Hans Gross, keda peetakse üheks kriminalistika rajajaks. Tema kirjutatud  „Eeluurimiskohtuniku käsiraamat3 on läindu kriminalistika ajalukku. Selles raamatus käsitletakse esimest korda süstemaatiliselt jäljetuvastust, profiileerimsitimist, kohtumeditsiini ja ballistikat. Nagu autor järelsõnas ütleb, on see romann mälestusmärk Grossi kuulsale teosele.

Jutu on ka teistest ajaloolistest kriminalistika töövahenditest.  1879 lõi Alphonse Bertillon oma kuulsa kaardisüsteemi kurjategijate tuvastamiseks . Kurjategijate identifitseerimist sõrmejälgede järgi, tutvustas 1860. aastatel  William James Herschel  Indias. Kohtulikku sõrmejälgede kogumist tutvustas 1870. aastatel Dr Henry Faulds. Faulds avastas sõrmejälgede tähtsuse identifitseerimisel. Seejärel hakkas Francis Galton neid detailselt uurima ning avaldas 1892. aastal sõrmejälgedest raamatu. See raamat sisaldas sõrmejälgede võtmise klassifitseerimist, mille alused on kasutusel tänaseni.

Kriminalistika on muidugi huvitav, aga kui kalmistujuurde tagasi tulla,  siis selleks, et taudiohtu vähendada, viidi  Viini linnakalmistud 18. sajandi lõpus järk-järgult linnast välja. Viini linna keskkalmistu rajati 1874 , see oli hiigelsuurel lagendikul enne linnaväravaid ja toona suurim surnuaed Euroopas. Nagu raamatus jutuks, kaaluti tollal tõepoolest laibatoruposti ehitamist Stephansdomi juurest, mis aga suurte kulude tõttu teoks ei saanudki. Tänapäeval on  Viini Keskkalmistu tõeline vaatamisväärsus. Käisin seda osa vaatamas ,kus on Beethoweni ja teiste heliloojate hauad.