28. aprill 2014

" Nii teevad kõik naised" MET Opera 2014 Coca Cola Plazas

Wolfgang Amadeus Mozarti koomiline ooper „Nii teevad kõik naised“ („Così Fan Tutte“) kahes vaatuses  Lorenzo da Ponte libretole. 
Maailmaesiettekanne 26. jaanuaril 1790 Viini Burgtheateris

Muusikaline juht ja dirigent  James Levine.

Susanna Phillips- Fiordiligi. Olen artisti näinud „Boheemis“ Musetta  rollis.









Isabel Leonard- Dorabella










Danielle de Niese- Despina










Matthew Polenzani- Ferrando. Olen näinud „ Armujoogis“ Nemorino, “Maria Stuardas“  krahv Leicester’i, ja „Traviatas“  Alfredo  rollis      








Rodion Pogossov- Guglielmo










Maurizio Muraro- don Alfonso












Naispeaosatäitjad seekord noored  Meti ooperitähed Isabel Leonard , Danielle de Nielse ja Susan Phillips, kõik imeilusad nagu piltidel näha, laulsid sama imeilusasti. 

Riputan siia  MET Opera lavastuse I vaatuse finaalist pildi:



Kaunis Mozarti muusika! Ei viitsiks ju muidu istuda keset päeva päikselisel soojal pühapäeval 4 tundi kinos.
Nägin ooperit teist korda. Esimene kord oli Estonias, aga mitte 2009.a, kui lavastas Walter Sutcliffe, vaid tunduvalt varem. Aastat ei mäleta ja internetist ei leidnud, aga Dorabellat laulis Marika Eensalu, nii et pidi üpris ammu olema.

„Cosi fan tutte“ sisu kohta kirjutatakse tavaliselt: banaalne.
Noored ohvitserid Ferrando ja Guglielmo kiitlevad, et nende kihlatud Dorabella ja Fiordiligi on igavesti truud. Don Alfonso pakub noormeestele kihlvedu, et suudab ühe päevaga tõestada nende pruutide ja seega kõigi naiste truudusetust. Noormehed võtavad kihlveo vastu: nad luiskavad, et neid on sõtta kutsutud, kuid pöörduvad maskeeritutena tagasi, et püüda teineteise kihlatut ära võrgutada.
Don Alfonso võidab kihlveo. Loomulikult ei tunne Dorabella ja Fiordiligi oma maskeerituid kallimaid ära, aga nii juhtub ka tänapäeval, kui tuletada meelde kultusseriaali „Vaprad ja ilusad“.  Aegadeülene nipp meelelahutuses, ooperis koomilises, "Vaprates ja ilusates" draamatilises kasutuses. 
„Così fan tutte“ valmis Saksa-Rooma keiser Joseph II tellimusel. Ooperit peeti 18. sajandil julge teemakäsitluse tõttu ennekuulmatuks – kolm meest panevad kaks tütarlast proovile eesmärgiga tõestada, et kõik naised on truudusetud- nii teevad kõik naised!
2009.a  Estonia lavastust tutvustati nii: oma aktuaalsust pole aastal 1790 Viinis etendunud ooper, mis kirjeldab julgelt ning humoorikalt kodanlikku (naiste)kaksikmoraali, siiani kaotanud.
Kodanlikku (naiste)kaksikmoraali rõhutasin mina, minus tõstis pead feminismi kuradike. Puhas mehelik šovinism: mehed veavad kihla naiste truuduse peale, punuvad alatult pettuste võrgu koos äraostetava naisega, teesklevad armuvalu, haigust, suremist, tagatipuks võrgutavad oma pruudi õe, vannuvad armastust. Ja lõpuks on kodanlikud naised süüdi! Mis on lubatud meestele, ei ole lubatud naistele, selles on kaksikmoraali iva! 

Nii palju siis sisust ja ei tasu end heidutada lasta väidetavast banaalsusest .
Ooperis on sisu tinglik ja teisejärguline. Mozarti muusika võlub, ma võin kuulata seda andunult kinnisilmi.  Ja kui sinna juurde veel näitemängu tehakse, siis on see boonus.

MET Opera pakkus koomilist vaatemängu. Ma ei mäleta, et Estonia etenduse ajal naerda sain. Sõbranna vaatas 2009.a. lavastust ja ütles ka, et koomikat polnud või oli vähe. Nüüd naersime mõlemad. See eeldab muidugi inglise keelest aru- saamist, sest lauldakse itaalia keeles, tekst on inglise keeles. Kuid mitte ainult tekst, ka näoilmed ja tegevus hoiavad  koomilisust üleval.  Kõik MET Opera lauljad on suurepärased näitlejad. Lavastus on selline holliwoodlik,  lisandub suurepärane muusikaline esitus.  Aga see ei ole siiski kino vaid ainukordne ja ükskord sündiv etendus. Kinos näiteks ei näe, et Matthew Polenzanil kipub parukas peast libisema ja ta higistab, need puudused likvideeritakse võtte vaheajal. Ooperi ülekandes näeb seda ja paraku lähivõttes ka palju muud, mida teatrilavalt ei näe ja alati ei tahagi näha.
Selleks, et aimu saada ooperi kaunist muusikast riputan üles oma lemmikaaria i II vaatusest "Il gore vi dono".



Video ei ole MET Opera etenduselt, 1996.a. laulsid seda Pariisis Susan Graham ja Simon Keenlyside.

25. aprill 2014

Minu ema lugemisharjumused.

Mingi aeg tagasi kutsus Tartu kirjandusfestival Prima Vista üles kirjutama lugusid oma pere lugemiseelistustest ja –harjumustest. Otsustasin kirjutada sellest, kuidas oma lastes lugemisharjumust kujundasin. Saatsin üleskutse noorimale tütrele, kirjutagu ka. Tema otsustas kirjutada oma ema e. siis minu lugemiseelistustest. Läks nii, et tema kirjutis võeti kogumikku, mille trükkis Tartu trükimuuseumis ja mida esitletakse Prima Vista kirjandusfestivali esimesel päeval.

Eks ma olen edev ka! Avaldan siin tütre kirjatüki muutmatul kujul.

„Minu ema lugemisharjumused
Nii palju kui mina mäletan on meie peres raamatuid väga hoitud ja armastatud. Seda suuresti tänu minu emale, kes ei oskaks ilma nendeta ilmselt elada. Muidugi armastab ka isa lugeda, kuid tema nägemine on kehva ja käsi väsib luubi hoidmistest kiiresti ära. Õnneks on tänapäeval populaarsust kogunud audioraamatud, mis kosutavad nende inimeste hinge, kes ise nii palju lugeda ei suuda, kui seda sooviksid. Nüüd aga lähen tagasi jutu peaosalise, ehk oma ema juurde.
Tema lugemus on inimestest ,keda tunnen, suurim. Kui rääkida arvudest, siis keskmiselt loeb ta aastas tugevalt üle saja raamatu. Võite ise arvutada, mitu raamatut see nädalas teeb. Kui te arvate nüüd, et minu ema elus peale raamatute midagi ei ole, siis eksite. Ta on igati aktiivne inimene, kes naudib erinevaid kultuuriüritusi, käib täiskohaga tööl ja lisaks teeb ka kõikvõimalikke majapidamistöid, mida ühe maja ülalpidamine nõuab. Aega lugemiseks tekkis juurde siis kui meie, tema 5 last, iseseisvat elu alustasime.  Samas nüüdki kurdab ta et tahaks palju rohkem lugeda kui selleks aega jääb, kuid õnneks on tal oskus aega planeerida.
Lisaks aja planeerimisele käib süsteemi juurde ka nii-öelda lugemispäevik, kus on kirjas kõik loetud raamatud ning parimate juures ka sisukokkuvõtted. Selline päevik oleks mulle, kui suhteliselt kehvale lugejale päris põnev sirvida, sest leiaksin kiiresti enda jaoks lugemist väärt raamatud.  Lisaks loetud raamatute üleskirjutamisele on tal  ka nimekiri raamatutest, mis veel lugemata on. See nimekiri saab pidevalt täiendust ning lõppu ei paista tulevat.
Arvestades neid raamatute koguseid, mis minu ema käest läbi käivad võite juba aimata kui mitmekülgsed ja eritemaatilised need kõik on. Kuna ta on suur maailmarändur, siis sageli juhtub nii, et kuskil välisriigis käies armub ta sellesse ning tagasi koju tulles otsustab, et tahab kõikide selles riigis elanud/elavate kirjanike teostega tutvuda. Väga olulised on need raamatud, mis kirjeldavad selle riigi eluolu erinevatel ajaetappidel ning kultuuri.
Kindlasti ei saa mainimata jätta ka kõiki ilusaid kokaraamatuid, kas siis rahvustoitude omad erinevatest riikidest või üldisemad.  Kuigi tänapäeval on enamus retsepte internetist kättesaadavad, ei asenda need minu ema jaoks kokaraamatuid. Loomulikult on kokaraamatutest ka meile suur kasu, sest talle meeldib nendes leiduvate retseptide järgi meile erinevaid hõrgutisi valmistada.
Paraku limiteerib raamatute valikut see, mida raamatukogust võimalik laenutada on, sest kui tahta kõiki raamatuid endale päriseks osta, oleks pankrott kiire tulema. Samas kui minu ema millegi peale raha kulutab, siis peamiselt vaid raamatute peale, mis on talle tõeliselt hinge läinud. Meie kodus on enamus seinu raamaturiiuleid täis ning raamatud seal on sätitud süsteemselt:  vanadest klassikutest mahuka juriidilise raamatukoguni. Koolis käies oli igaaastane teema kohustuslik kirjandus ja sageli kui teistel lastel oli probleem, et raamatukogust on vajalik raamat välja laenutatud, siis minul piisas vaid emale helistada ja küsida, et millises riiulis see raamat on ja võisin kindel olla, et sealt, kuhu ema mind suunas, ma selle ka leian.
Paljud peavad meie emast lugu just tema lugemuse tõttu. Ikka ja jälle helistab keegi ja uurib, et kuidas see raamat on ning kas sobiks seda kinkida kellelegi kolmandale ja minu ema ei jää kunagi vastust võlgu. Vaid harva juhtub, et küsitav raamat ei ole veel tema käest läbi käinud. Oma suurest armastusest raamatute vastu püüab ta meidki lugemispisikuga nakatada ja kingiks saame tema käest alati raamatuid. Need ei ole lihtsalt raamatud vaid väga kaalutletult valitud, just meile sobivad teosed. Kuigi praegu pean ennast üsna kehvaks lugejaks, eriti just võrreldes oma emaga, usun et vanemaks saades nakatun ka mina sellesse raamatumaailma pisikusse.“



24. aprill 2014

Yundi 23. aprillil Estonia kontserdisaalis.

Yundi
23. aprillil Estonia kontserdisaalis
Kontserdisari „Pianisti portree“


  Yundi  Li on  31 aastane edukas Hiina staarpianist. Tema tähelend algas pärast 2000 .a. Varssavis XIV rahvusvahelise Chopini-nimelise klaverikonkursi võitmist. Sellest alates on teda peetud juhtivaks Chopini muusika tõlgendajaks ning Poola valitsus andis talle 2010 aastal Gloria Artis medali, tunnustamaks tema panust poola kultuuris. Huvitav, olen alati mõelnud, et tõeliselt Chopini mõista suudab vaid poolakas, kuid vaadates konkursi võitjate nimesid läbi aastate, siis on poolakas selle konkursi võitnud 3. korral. Kuigi  jah,  2. ning 3. kohal on poola pianiste peaaegu igal konkursil.)

Vahetult enne Estonia kontserti  oli Yundi Li-l kolm kontserti sama kavaga Saksamaal- Berliinis, Hamburgis ja Münchenis. Kui tema kontserdikava vaadata, siis on ta vägagi rahvusvaheline mees, sõidab ringi ja esineb maailma suurimatel lavadel.

Kavas :
Frederick Chopin.
Nokturn b-mol op.9 nr 1 (1831)
Nokturn Es-duur op.9 nr.2 (1831)
Robert Schumann Fantaasia C-duur op.17.(1836)
Ludwig van Beethoven
Sonaat nr. 23 f-moll op.27 „Appassionata“ (1805)
Sonaat 14 cis-mooll op.27 nr. 2 („Kuupaistesonaat“ (1800-1801)

Kontserdi esimene pool Chopini ja Schumanni muusikaga oli õrn,  romantiline ja  sooja kõlaga.
Teine pool Ludwig van Beethoveniga oli jõuline, äge ja bravuurne.

Kuna mul võrdlusmoment puudub, siis hinnata artisti ei oska. Sellist kontserti, et klaver üksi laval, kuulasin üle pika aja esimest korda. Eelmine oli Kalle Randalu Mozartit mängimas.

Võin vaid  öelda, et Yundi on suur artist: jõulise mängu ja hea välimusega klaverivirtuoos. Aga mulle tundus kohati ehk liiga virtuoosse, tehnilise klaverimängijana. Ihukarvad püsti ei tõusnud, nagu mu tütar ütles, aga sellegipoolest hea kontsert. Sellist tunnet nagu ma kunagi keskkooli kirjandis kirjeldasin „Apassionata kuulamise järel : „pianist pani sõrmed mu väiksele pärissüdamele ja võttis need siis väga aeglaselt ära“, ei tekkinud.
Minu lemmikuks oli  „Kuupaistesonaat“, elustas mälestused, millest kirjutasin postituses „Kuidas minust sai klassikalise muusika kuulaja“.




Sõnulseletamatult kaunis oli Yundi lisalugu „Colorful clouds chasing the moon“,ehk tõlkes midagi sellist „Värvilised pilved kuud taga ajamas.“ Hiina rahvalaulust inspireeritud  lugu. Selle siia riputangi.


Internetist lugesin vana (2005) intervjuud Yundi Li'ga, mille tegi Arte TV Deutschland  Intervjuus võrdles Yundi Li, kes on suur autofänn, autosid muusikaga:
Porsche assotsieerus tal Brahmsiga; Ferrari Tsaikovskiga  ja Mercedes Beethoveniga. Ise sõitis ta 2005.a. BMV-ga.

Kahju, et kontserdipublik ei valda ikka veel teadmist, millal aplodeerida, kui ette kantakse mitmeosalist teost. Ja mõtlesin veel seda, et Põhjamaade külmas kliimas on raske esineda kui saalis peaaegu vahetpidamata köhitakse.



23. aprill 2014

Indrek Hargla "Wabadusrist" Draamateatris.

„Wabadusrist“
Indrek Hargla
2013
Kahes vaatuses
Lavastaja Hendrik Toompere JR
Kunstnik Ervin Õunapuu
Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja
Valgus Hendrik Toompere JR
Videokunstnik Tauno Makke
Liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere
Etenduse juht Karin Undrits

Osades Ivo Uukkivi, Ain Lutsepp, Tõnu Oja, Jüri Tiidus, Harriet Toompere, Guido Kangur, Indrek Sammul, Uku Uusberg, Roland Laos, Raimo Pass, Marta Laan, Liisa Pulk (külalisena), Liis Haab, Tiit Sukk, Lauri Kaldoja.

Viimase kahe kuu jooksul  nägin 3 etendust-filmi, mis õiges kronoloogilises järjestuses võiksid moodustada triloogia.
Nägin neid sellises järjekorras:
Mart Kivastiku „Vares“ Pärnu teatris „Endla“ Kalju Komissarovi lavastatud;
Martti Helde film „Risttuules“;
Indrek Hargla „Wabadusrist“ Draamateatris Hendrik Toompere JR lavastatud.

Kahest esimesest olen juba kirjutanud, nüüd asun kolmanda juurde.
Sisust ma ei kirjuta, seda tegi Maalehes põhjalikult Margus Mikomägi „Wabadusrist vildak kui Pisa torn“ 10.04.2014, täies mahus loetav „Teatritaskust“ "http://www.teatritasku.ee/index.php/1-kylg/35-1-sektsioon/550-wabadusrist-vildak-kui-pisa-torn"   ja paberlehest.
Arvustuse kirjutas Eesti Päevalehes Veikko Märka –„Vabadusrist  ja –viletsus“  "http://www.draamateater.ee/vabadusrist-ja-viletsus-epl"
Informatiivsed ja põhjalikud mõlemad.

Oskan lisada vaid enda, tavalise teatrikülastaja, märkmed.
Autorist:
Indrek Hargla suutis 16 aastat Eesti Vabariigi  ajalugu mahutada kolme ja poole  tunni sisse  nii, et igav ei hakanud. Lisaks poliitiliste sündmuste ajaloo kajastamisele oli  vaimukat teksti , päevakajalist põnevust: esimene televiisor, dirižaabel Tallinna kohal, seltskondlikku elu.
Eks muidugi võib vaielda autori ajalookäsituse üle. Minu ajalookäsituses toimus pärast etenduse vaatamist murrang. NB ,olen tavaline vaataja. Ma pole Magnus Ilmjärve „Hääletut alistumist“ lugenud.  Päts oli minu jaoks vaikiv kangelane. Teatritükk keeras kõik pea peale: Päts tegeles rohkem oma võimu kindlustamisega ja pjedestaalile  tõsteti vapside võitlus. Kodus tõstsin raamaturiiulis William Tomingas’e „Vaikiv ajastu Eestis lugemisjärjekorras  ettepoole. siiski on tunne, et kerge on hukka mõista ja raske mõista ,miks tollastes oludes toimiti just nii. 
Kui rääkida suure eesti romaani otsingutest, siis minu arvates on Indrek Harglal kõik eeldused olemas sellise romaani kirjutamiseks. Suurepärane ajaloo tunnetus , mastaapsus ja ilmekad karakterid.
Lavastajast :
Väga hea minu arvates.  Tõsine tükk, kuid mitte iga , laval ei tekkinud tühja kohta, kõike parasjagu. Tantsunumbrid ja seltskonnaelu , et ajaloo jälgimine liiga pingutav ei oleks ja ega olnudki pingutav. Kui ühe sõnaga lavastust iseloomustada, siis minu jaoks oli see kirglik ja kohati oli laval toimuvat valus vaadata, ikkagi meie endi ajalugu. Väga hästi toimisid lavastatud ja autentsed videoklipid. Algas etendus laidoneri (Ivo Uukkivi) patriootilise esinemisega, etenduse lõpu poole välisminister Karl Selteri autentne kõne baaside lepingust NSV Liiduga.
Siinkohal tahan kiita huvitavaid tantsuseaded, mis olid kergelt  väärastunud ning sellega just sulandusid etendusse.

Ja Ants Eskola laulis Tiit Suka isikus. Aga siin ehtne Ants Eskola:



Meeldis ka muusikaline kujundus, kasutatud oli teiste lugude kõrval näiteks  Cesar Francki „Panis Angelicus“, üks minu meelislugusid:



Kuigi kostüümid, näitlejate kõne ja lavakujundus olid väga ajastutruud, siis tahes-tahtmata  kiskus paralleele tõmbama tänapäeva Eesti Vabariigiga.

Näitlejatest:
Ma vaatasin „Utoopia“ 2. osa „Laevahukk“ ja kiitsin näitlejaid. Aga nüüd peale „Wabadusristi“ tahaks öelda, et eesti mees tuleb eesti näitlejatel ikka kõige paremini välja.
Hea kooslus ka ilma Märt Avandi ja Mait Malmsteinita, mu laps küsis kohe, kas kumbki neist mängis. Suurepärane ansamblimäng.  Ivo Uukkivi Johannes Laidonerina tegi nalja ja vastutas selle eest, et saalis naerda saaks. Ain Lutsepa kaval ja intrigeeriv  Päts. Minu teatrikaaslasele meeldis Tõnu Oja Karl Robert Pusta osas. Tiit Sukk vabadussõjalase Artur Sirk’i osas,  temas oli paatost parasjagu, ei häirinud. Mulle endale meeldis väga Indrek Sammul Karl Einbundi (Kaarel Eenpalu) osas. Mitte just peaosa, aga laval alati märgatav, ka siis kui tagaplaanil  ja tema  ägestumine stseenis Reiga (näitleja Lauri Kaldoja)  oli ikka väga ehtne.

Kellele soovitan, kõigile. Etendus annab paraja doosi patriotismi ja süvendab ohutunnet tänases maailmas.
Gümnasistidele teeksin suisa kohustuslikuks . Margus Mikomägi ütleb oma arvustuses, et lavastus annab vaatajale järeleaitamise tunni meie rahva ajaloost. Mulle oli seda küll vaja.
Parem on etendust vaadata, kui pisutki aimu on Eesti Vabariigi ajaloolistest isikutest,  kes on kes. Minul väga täpset ülevaadet ei ole, see –eest tunneb ajalugu väga hästi minu kaaslane teatris, kuigi   õppis koolis ajalugu samade Nõukogude Eesti õpikute järgi.   Nii rääkisime Pätsist ja Laidonerist ja teistest vaheajal ja veel tund aega pärast autoga koju sõites. Tunnistan , et seda ei juhtu tihti teatrist koju sõites.
Aga vaadata võib ka siis kui ise ajalugu ei tunne. Kavaleht aitab järele. Seetõttu ei saa ma nõustuda Veiko Märkaga, kes ütleb, et kõik oluline, mis laval toimub, on ajaloos pädevale vaatajale ette teada ja mittepädev ei saa nagunii midagi aru.

Publik oli seekord üllatavalt noor,  tavaliselt on ülekaalus minuvanused. See teeb rõõmu. Ja etenduse lõpus tõusid vaatajad püsti, ooperis toimub seda tihti, sõnalavastustes harva. Kavatsen oma lastele osta piletid sügisel.  Aga kes soovib, jõuab veel kevadel vaadata, maikuuks on mõned piletid saada.

21. aprill 2014

Henning Mankell. Käsi. Wallanderi maailm.

Henning Mankell
Käsi.

Wallanderi maailm.
Varrak 2014
246 lehekülge.
Rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
Toimetanud Kadi-Riin Haasma



Tore raamat Wallanderi sarja lõpetuseks, kuigi tegevuse ajalises järjestuses ei paigutu „Käsi“ lõppu vaid asub enne „Murelikku meest“. Autor kirjutas selle 80 leheküljelise raamatu n.ö. boonusromaaniks. Kergelt loetav ja huvitav. Raamatus jõuab Wallander selleni, et läheb vaatama maja ,millest ta juba ammu unistanud on. Maja jääb ostmata, aga 60 aasta tagune mõrv saab lahendatud.

Raamatus on ka II osa, mille autor on pealkirjastanud „Wallanderi maailm“. Siit leiab autori jutustused “Kuidas kõik algas ja lõppes ja mis vahepeal juhtus“, „Wallander, tema lähedased ja kõik teised“, „Wallanderi geograafia“, „Paigad“, „Wallanderi lemmikud„, „Kultuur“.
Tegemist on tõelise Wallanderi entsüklopeediaga. Väga huvitav lugeda ja sirvida. Arvan, et on huvitav teistelegi, kes Wallanderi sarja läbi lugenud. Autor ei ole saladust teinud, mis Wallanderist edasi saab, tasapisi hääbub Alzheimerisse. Ja sellest on kahju.

Lisan siia katked jutustusest „Kuidas kõik algas ja lõppes ja mis vahepeal juhtus“:
Miks muutus Wallander nii erinevates riikides ja kultuurides nii populaarseks? Mispärast sai temast nii paljude inimeste sõber? Loomulikult olen ma selle üle mõelnud ja ühest vastust küsimusele muidugi ei ole. Aga osaliselt on seda võimalik seletada.
Minu arvates on peamine põhjus järgmine.
Alates esimesest hetkest, kui ma mööda kevadisi põlde jalutasin, oli mulle selge, et loon tegelaskuju, kes on samasugune nagu mina ise ja veel tundmatu lugeja. Inimene, kes kogu aeg muutub, niihästi vaimses kui füüsilises mõttes. Nii, nagu ma ise olen pidevas muutumises, hakkab muutuma ka minu kangelane.
……………..
Sageli küsitakse minult , milliseid raamatuid Wallander loeb.
Hea küsimus, sest sellele on raske vastata. Mõnikord mõtlen, et ta loeb minu kirjutatud raamatuid. Aga ega ma selles ka päris kindel pole.
Kahjuks ma ei usu, et Wallander on eriti lugemislembeline inimene, ja vaevalt ta luuletusi loeb. Aga ma kujutan ette, et talle meeldivad ajalugu, teabekirjandus ja ajaloolised romaanid. Ja ma usun, et ta armastab Sherlock Holmesi lugusid.
….
Minu lugu Kurt Wallanderist on nüüd igatahes läbi. Wallander läheb peagi pensionile. Ta rändab oma hämarikuriigis, saatjaks must koer nimega Jussi.
Kui kaua talle siin maa peal veel aega on antud, ma ei tea. Seda otsustagu ta ise.“

Wallanderi on teles ja kinos kehastanud 4 näitlejat:
Rolf Lassgård






Lennart Jähkel







Krister Henriksson








Kenneth Branagh



20. aprill 2014

Kuu luuletus

Olen nagu käharpäine vaher -
kevaditi käärib minus mahl.
Siis ma armun, mitu korda vahel,
õige harva jätan armumata kah.
Igal suvel sahistaksin lehti,
raputaksin oma rohetavat rüüd.
Kui ma oleks päris vaher, ehkki
juukseid tuules lennutada võin ka nüüd.
Igal sügisel ma kaotan möödun’d õnne,
lasen kingad tuule kätte laiali.
Siis on jälle rändamise tunne,
siis on mõtted jälle hajali.
Igal talvel uinun lumehange alla,
unustan, mis kõik mind erutas.
Igal talvel jätan mõtted tuulde valla
kuni jälle kevad üle aasta perutab.
Siis ma ärkan, olen jälle vaher,
minus käärima lööb armastuse mahl.
Igal kevadel ma süttin, vahel varem,
aga vahel veidi hiljem kah.
Olen väike käharpäine vaher.
juuksed õites, silmad säramas.
Vaatan naerdes, kuidas vana naine
astub läbi vahtrast tehtud värava.


Doris Kareva.

Rekvisiitori tähetund. Eberhard Streul. VAT teatri etendus.

REKVISIITORI TÄHETUND.
Revüü teatrirekvisiitorile.
Autor: Eberhard Streul 
Tõlkija: Hannes Villemson
Lavastaja: Margo Teder
Kunstnik: Pille Kose
Helikujundaja Peeter Rebane
Koreograaf: Katrin Essenson
Nimiosas: Lauri Saatpalu

Esietendus 4. mail 2012 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
Viimane etendus 23.04. 2014, mina nägin eelviimast.


"Mind loetakse tehnilise personali hulka, kuid mu töö on pigem loominguline" (Rekvisiitor).

Sisust: lugu üksildasest mehest, kes töötab juba 14 aastat teatris rekvisiitorina. See mees on aastaid hoolt kandnud, et näitlejatel laval oleksid olemas kõik vajalikud esemed nagu püssid, tassid, mõõgad, mürgipudelid  jne. Ühel päeval leiab ta ennast vastamisi publikuga, kes ei tea, et etendus, mida nad vaatama tulid, jääb ära. Püüdes olukorda päästa, tutvustab rekvisiitor publikule teatri telgitaguseid ja kasutab võimalust esineda nii ooperilaulja, balletitantsija kui draamanäitlejana. See on suur hetk kunstniku hingega teatri raudvara elus, kes ei ole kunagi saanud oma andeid publiku ees demonstreerida. Nagu Tuhkatriinust saab printsess üheks balliks, saab rekvisiitoristki teatrilava täht vaid üheks õhtuks.

Kes pole veel jõudnud tükki vaadata, tasub vaadata. Lauri Saatpalu on suurepärane, ta mängib siiralt ja usutavalt . Nii ooperilaulja, draamanäitleja kui ka isegi balletiartistina (Plissetskaja!) tuleb ta toime suurepäraselt ja teenib välja aplausi.
Lavastus on ülesehitatud groteskile. Siin on koos koomiline: keskealine mees tantsib balletti ja traagiline: „väikese inimese“ täitumata unistused. Koomiline jääb siiski peale, sest traagikat lõpuni välja ei mängita.

Nii et sai naerda, nutta seekord mitte.
Kuulsat aariat Donizetti ooperist „Armujook“ Una furtiva lagrima“ laulsid etenduses nii rekvisiitor Lauri Saatpalu kui ka kuulus Pavarotti. Riputan siia Pavarotti esituse.

Una furtiva lagrima
negli occhi suoi spuntò:
Quelle festose giovani
invidiar sembrò.
Che più cercando io vo?
Che più cercando io vo?
M'ama! Sì, m'ama, lo vedo. Lo vedo.
Un solo istante i palpiti
del suo bel cor sentir!
I miei sospir, confondere
per poco a' suoi sospir!
I palpiti, i palpiti sentir,
confondere i miei coi suoi sospir...
Cielo! Si può morir!
Di più non chiedo, non chiedo.
Ah, cielo! Si può! Si, può morir!
Di più non chiedo, non chiedo.
Si può morir! Si può morir d'amor.


Lisan, et „Armujook „ esietendub „Estonias“ 15. mail.


Ristuules. Martti Helde film


Risttuules.
Tootja: Allfilm
Režissöör ja stsenarist: Martti Helde
Operaator: Erik Põllumaa E.S.C
Helilooja: Pärt Uusberg
Kunstnik: Reet Brandt
Kostüümikunstnik: Anna-Liisa Liiver
Grimmikunstnik: Liisi Roht
Monteerija: Liis Nimik
Helikujundus: Janne Laine
Produtsendid: Pille Rünk, Piret Tibbo-Hudgins
Näitlejad:
Erna — Laura Peterson

Heldur — Tarmo Song
Eliide — Mirt Preegel
Hermiine — Ingrid Isotamm
Kolhoosi esimees — Einar Hillep

Stsenaariumi aluseks on võetud peategelase, 27-aastase filosoofiatudengi ning teiste eestlaste, lätlaste ja leedulaste seas 1941. aastal Siberisse küüditatud Erna vihikutesse kirja pandud mõtisklus, aga ka küüditamisest rääkivad kirjad, mälestused, arhiivimaterjalid, joonistused, foto ja intervjuud. Filmi läbib rõhk aja peatumisel, millest lähtub ka audiovisuaalne lahendus (nn tableau vivant): piltide põhjal on taastatud tollane olustik, kuid näitlejad ja statistid on tardunud, nõnda et kolmemõõtmelisele pildile annavad sisulise mõõtme näitlejate dialoog, helikujundus ja muusika. Filmis kujutatakse Erna ja tema perekonna lugu 12 aasta jooksul.
Mulle meeldis  filmi pilt: tegelased seisid paigal ja ainult kaamera liikus. Sellist filmikeelt ei ole vist varem  eesti filmides kasutatud. Film oli must –valge ja see on ainuõige küüditamise teema käsitlemisel. Filmi vaatamine oli justkui pildialbumi lehitsemine, milles kaamera sõitis otse pildi sisse. 

Film oli nii mõjuv, et ma pean seda parimaks küüditamisest tehtud filmiks Eestis üldse. Film jäi kummitama veel pärast vaatamist. Ja mulle väga meeldis Laura Peterson, tema hääl annab filmile selle õige tonaalsuse. 

Sellest filmist on nii palju kirjutatud, et mul ei ole midagi muud lisada, kui et mulle meeldis väga. Lisan siia alla lingid, et ükskord kui aega on, loen kõik arvamused läbi.
Risttuules” meedias:
Video: Jüri Üdi klubi (31.03.2014) Jüri Üdi klubi: Risttuules
Sirp (27.03.2014) Maa väljaspool aega
Postimees (24.03.2014) Helde(ne) aeg – küüditamine!
Postimees (22.03.2014) Hingekriipiv filmilugu
Video: Terevisioon (13.02.2014) Vaata alates 9:34
Põhjarannik (26.03.2012) “Risttuules” jätab maailma seisma
Video: Terevisioon (15.02.2012) Uus Eesti mängufilm räägib küüditamisest
Eesti Ekspress (21.06.11) “Rahvuslik trauma saab filmiks”