26. september 2014

Dan Hurley "Targem. Ajuvõimekuse arendamise uus teadus"

Dan Hurley
„Targem. Ajuvõimekuse arendamise uus teadus.“
Kirjastus „Tänapäev“
Inglise keelest tõlkinud Lauri Liiders.
322 lehekülge.








Kes ei mäletaks jutustust „Lilled Algernonile“ . Kas ulme hakkab tõeks saama? Kas on võimalik tõsta inimese intelligentsust järsult ja kas need muutused on püsivad.

Sellest on kirjutanud raamatu ajakirjanik Dan Hurley , analüüsinud mitmeid teadusprojekte ja vestelnud neuroteadlastega.
Väga huvitav raamat.
Teadustööde ja uuringute kõrval kirjutab autor ka ajutegevusele turgutavalt  mõjuvat  toitumisest, füüsilisest treeningust, muusikast, meditatsioonist,
Autor otsustab katsetada enda peal:  treenib end spetsiaalselt väljatöötatud arvutiprogrammidega , osaleb füüsilises treeningus, õpib lautot mängida, üritab ka mediteerida, aga selleks aega ei  jää . Kas ja ju kui palju tema kognitiivsed võimed paranevad, võib lugeda raamatust.
Ühtegi kindlat lahendust raamat välja ei paku.  Neuroteadlaste seisukohad on tihti suisa vastukäivad, aga teatavasti on inimene keerukaim teadusliku uurimise  objekt, olles ühtlasi ise ka uurija (subjekt).

Üks lõik lk. 158
„Kui laste puhul juhtub sageli, et nii õpetaja kui elu üldisemalt sunnivad neid tegema asju , milles nad pole eriti head, siis keskikka jõudmise ajaks on enamik meist oma tugevad ja nõrgad kohad kindlaks teinud, olles ühtlasi õppinud jääma selle juurde, mida hästi teha oskame. Oleme leidnud karjääritee, mis meile sobib; veedame aega inimestega, kes  meile meeldivad ning kes meiaga koosolemist naudivad,; hobidega oleme tavaliselt juba astaid tegelenud. Me ei tegele enam asjadega, mis meie vaimseid võimeid suutlikkus piirini viiksid, nagu Michael Merzenich selle kohta ütleks; meist on saanud omandatud oskuste kasutajad. „


Minu jaoks oli selles raamatus väga oluline teave. Tasus raamatut lugeda juba sellepärast, et see lõik üles leida:
Lk. 69. „Veel üks grupp, mis sageli kognitiivset taastusravi vajab, on vähiravi läbinud lapsed. “Umbes 20-40% lastel, kel on leukeemiat ravitud, toob see aja jooksul kaasa kognitiivsed muutused,“ ütles Kristina K. Hardy, Washingtonis asuva Laste riikliku meditsiinikeskuse neuropsühholoog. „Nende puhul, kel ravitakse ajukasvajaid, võib seda näitajat hinnata vähemalt 60-80 protsendile“.
Neid noori ellujääjaid eristab teistest kognitiivse taastusravi saajatest see, et radiatsiooni või kemoteraapia mõju ajule saab selgeks alles aja möödudes. Hiljutises uuringus avastati, et kohe pärast ravi lõppu ei täheldatud akuutsest lümfoblastilisest leukeemiast tervenenute puhul erilisi muutusi nende verbaalse IQ tulemustes, kuid varsti peale täisealiseks saamist olid näitajad keskmiselt 10,3 protsendi võrra langenud.
„Inimesed, kel oli näiteks ajutrauma, kaotavad üleöö oskusi ning loodame, et neid on võimalik aja jooksul taas omandada,“ rääkis Hardy“. “Kuid lapsed, kel on vähki ravitud, ei kaota oma oskusi. Nad ei suuda lihtsalt uusi omandada, nagu enne. Kui nad esimest korda pärast ravi siia tulevad, ei näe me erilisi tagajärgi. Kuid juba aastaid hiljem, kui ravi on ammu läbi ning lapsed käivad  jälle koolis, ei suuda nad uut materjali endisel viisil omandada, nende hinded on langenud, sest ravi mõjutas nende töömälu ja tähelepanuvõimet. Sageli võib näha, kuidas nende akadeemiline suutlikkus ja IQ aja jooksul langevad“
Kuigi paljud lapsed suudavad ravieelsed kognitiivsed võimed täielikul taastada, vajamata taastusravi, ilmnevad teiste puhul tagajärjed kõige selgemini just täiskasvanueas, kinnitas Hardy.
„Kui vaatame neid täiskasvanuid, kel kunagi ammu lapsepõlves vähki raviti,“ ütles ta „siis leiame, et see grupp ei saavuta oma arengu teetähiseid sama kiiresti kui nende kaaslased. Nad ei abiellu, ei koli vanemate juurest ära, ei lõpeta kooli, ei leia sama kergesti ega kiiresti töökohti. Kliinilise psühholoogina võin kinnitada, et see on väga masendav, kui teie lapsel diagnoositakse vähk ning ta elas selle üle, kuid nüüd on tema vaimsed võimed nõnda palju muutunud, et see jätab kogu eluks jälje. Ning kuna ma tean, mis juhtuda võib, on see väga kurb, kui ma näen last, kes on just ravi lõpetanud ning kellega hakkavad toimuma muutused, mille vastu ei saa midagi ette võtta. Nõnda hakkasin ma uurima viis kognitiivsete võimete arendamiseks, et nende laste väljavaateid parandada“ „



24. september 2014

Donna Leon "Surm tõusuvee ajal".


Donna Leon
„Surm tõusuvee ajal“
Kirjastus „Pegasus“
Tõlkinud Tanel Veske
Toimetanud Siiri Soidro
270 lehekülge








Raamat algab paljutõotavalt, La Scala ooperiteatri eksprimadonna Flavia Petrelli valmistab 14. sajandi Veneetsia palazzo köögis süüa (ploomtomatid, sibulad, küüs-lauk ja baklažaanid) ning laulab samal ajal Elvira aariat Bellini ooperist „Puritaanid“. Samal ajal kõlab Elvira aaria ka lindistatuna kahest kõlarist.
Korter kuulub Flavia armastatule, ameerika arheoloog Brett Lynchile, kes samal elutoas diivanil lebaskleb. Muusika kõlab nii valjult, et kui Brett avab ukse kahele mehele, kes väidetavalt toovad kirja muuseumidirektorilt, aga korterisse sisenedes Breti vaeseomaks peksavad, Flavia seda kööki ei kuule. Kui Flavia elutuppa siseneb, lahkuvad mehed ja jätavad maha sõnumi  „Ära mine kokkusaamisele dottor Semenzatoga”.
Kui muuseumidirektor Semenzato leitakse oma kabinetist surnuna, seostab komissar Brunetti need juhtumid omavahel ja hakkab uurima.
Edasi viib raamat kunstikogujate ja arheoloogide  maailma. Taustaks elu Veneetsias suurvee (acqua alta) ajal ja komissar Brunetti pereelu.
Brunetti näol on Donna Leon  loonud ühe väga positiivse ja meeldiva kriminaalkomissari, eriti kui kõrvutada teda põhjamaiste kriminaalromaanide uurijatega.
Mõned aastad tagasi otsustasin läbi lugeda kõik raamatud, milles juttu Veneetsiast. Neid on palju. Nimistus on ka Donna Leoni kolm eesti keeles ilmunud raamatut:  «Surm La Fenices», «Surm võõral maal» ja «Veneetsia maskeraad». Kui nüüd nimetada sellest kadunud nimistust kolm raamatut, mis esimesena meenuvad, siis on need:
Robert Girardi  „Vaporetto 13“- kaunis ja müstiline raamat „Loomingu Ramatukogust“;
Hannu Raittila  „Canal Grande „- lustakas raamat sarjast „Moodne aeg“. Naersin lugedes pisarateni. 
Franz Werfeli „Verdi“. Selle raamatu tegevus ei toimu küll täielikult Veneetsias, kuid Veneetsias viibis Verdi  üheaegselt  Wagneriga ning selles linnas võinuksid kaks heliloojat kohtuda kui Wagner poleks siin surnud.  


Olin Veneetsias 2012.aastal, astusin sisse ka La Fenicesse. Õnneks külastasin linna märtsi algul, turismi kõrghooaeg ei olnud alanud, linnas sai liikuda. Tõusuvesi oli möödas, laudteed  olid juba tänava äärde seina najale tõstetud. Veneetsiasse läheksin tagasi!

Aga on see nüüd Donna Leoni süü või olen krimkadest välja kasvanud  (oleks kahju!), aga loetud „Surm tõusuvee ajal“ ei paelunud ja oli kohati igav.
Raamat on võluvalt kirjutatud, selles on ehtsat itaalia hõngu ja kaasnev krimilugu ei ole brutaalne. Raamat asetseb kusagil naisteka ja krimka vahepeal. Sellist tunnet, et raske on raamatut käest ära panna, ei tekkinud.

Esimeseks tutvuseks Donna Leoniga ei soovita, parem valida mõni varemilmunud romaan. 
Siin laulab Elvira kuulsat aariat "Puritaanide" teisest vaatusest Anna Netrebko. 




23. september 2014

"Ma ei tule tagasi", I.Raagi film kinos.

„Ma ei tule tagasi“
Draama
Rezissöör Ilmar Raag.
Stsenarist  Jaroslava Pulinovitš
Operaator Tuomo Hutri
Helilooja Panu Aaltio
Osades: Polina Puškaruk ja Viktoria Lobatševa
Eesti, Venemaa, Valgevene, Kasahstani ja Soome koostööna valminud film

Tänaseks juba mitmeid auhindu võitnud. Viimane teade, et film võitis Hollandis Vlissingenis toimuval festivalil Films by the Sea peapreemia, tuli alles eile. Enne olid olemas juba auhinnad USA festivalilt Tribeca New Yorgis (Nora Ephroni nimeline auhind, žürii äramärkimine) ja Vene arthouse-kallakuga filmifestivalilt Peegel.

Tutvustusest:
Film räägib noorest õppejõust Anjast ja 13 aastasest lastekodust põgenenud Kristiinast. Anja on edukas noor õppejõud, kes on romantilistes suhetes professorist kolleegiga, kuid juhuslik kohtumine minevikuga keerab ühe hetkega kogu tema elu pea peale. Ta on sunnitud põgenema valesüüdistuse eest ja teeskleb kodutut last.  Anjast ja Kristiina kohtuvad laste varjupaigas ning peagi alustab pealtnäha kokkusobimatu paar ohtlikku teekonda pöidlaküüdiga läbi Venemaa, et leida üles Kristiina vanaema Kasahstanis.

Nagu Ilmar Raag ühes intervjuus ütles, on see lugu sellest „miskist“ , mida lastekodulapsed vajavad peale peavarju ja toidu. See on lugu sõprusest ja igatsusest perekonna ja armastuse järele.

Kuigi film on lastekodulastest, ei ole see tavaline  pisarakiskuja. Vaatamata kõigele, mis filmis juhtub, jäävad kõik võimalused avatuks ning domineerima jääb I. Raagi filmidele iseloomulik elujaatav hoiak.
Film ei ole päris eesti film- tegevus toimub Venemaal,  tegelased on vene inimesed ja näitlejadki. Ja päris vene film see ka pole, vene temperamendile on selline karge eestimaine lähenemine peale keeratud. Mulle see sobis.
Väga kiidan operaatori tööd- suured plaanid šiskinlikku vene sügist ja mida edasi ida poole, seda enam silmapiirini ulatuvat tühja külma välja. Ja kiirtee võtted- lõputu autodekolonni tuled peegeldumas vihmamärjal teel. Oli mida vaadata! 

Kiidan ka näitlejate tööd, mõlemad tüdrukud mõjusid väga siiralt ja ehedalt. 12-aastast Kristinat mängiv Viktoria Lobatševa on päriselus veetnud aastaid lastekodus. Kurb oli ajalehest lugeda, et pärast filmivõtteid sattus ta taas laste-kodusse.
Nostalgiat tekitas vene elu-olu vaatamine, vaesus,  kuritegevus, miilits, sai ainult õhata- see on nüüd möödas. Samas oli filmis ka sõbralikku avalat ja südamlikku vene inimest.

Oli huvitav vaadata, täpselt selline üks eestlase tehtud vene film vene elust ja vene inimestest olla saab. Ning mõtted armastusest, sõprusest ja perekonnast kannavad, sõltumata rahvusest. 

22. september 2014

Händel "Rinaldo" "Estonias" 20.septembril 2014

Georg Friedrich Händel
„Rinaldo „
Ooper kahes vaatuses
 Giacomo Rossi libreto Aaron Hilli ja Torquato Tasso järgi
 Maailmaesietendus 24. veebruaril 1711 Londoni Queen’s Theatre’is
 Esietendus Rahvusooper Estonias 18. septembril 2014
•Lavastaja: William Relton (Inglismaa)
•Kunstnik: Cordelia Chisholm (Inglismaa)
•Valguskunstnik: Johanna Town (Inglismaa)
•Liikumisjuht: Kati Kivitar

Dirigent: Andres Mustonen
Osades:
Annaliisa Pillak -Rinaldo, ristirüütel, kangelane  
Mati Turi -Goffredo, kristlaste väepealik, esimese ristisõja juht Heli Veskus -Almirena, Goffredo tütar
Aare Saal- Argante, saratseenide kuningas Jeruusalemmas
Kristel Pärtna -Armida, nõid, Damaskuse kuninganna, Argante armuke  
Kadri Kipper, Olga Zaitseva -sireenid
Märt Jakobson -võlur 
•Roman Chervinko- Eustazio, Goffredo vend
Kaire Kasetalu, Xenia Rudakova, Katrin Kreutzberg-  Armida fuuriad

Mulle meeldib Händeli muusika. „Rinaldost „ on pärit üks Händeli kuulsamaid aariaid,  Almirena aaria „Lascia ch’io pianga“ (Laske mul nutta) . Selle aaria  kohta kirjutatakse kavas, et esietendusel laulis seda Isabella Girardeau, kes oli publiku nõudmisel sunnitud numbrit nii palju kordama, et teatri juhtkond pani järgmisel õhtul välja sildi:“ Liiga paljude korduste tõttu muutub ooper igavaks, seetõttu on lauljatel keelatud aariaid üle ühe korra korrata“.
Estonia etenduses laulis aariat kenasti Heli Veskus.
Järgnevas videos aga  kontratenor Philippe Jaroussky "Lascia ch'io pianga" 

Nii aga kõlab sama aaria kauni naishääle Renée Fleming esituses.

Kelle laul meeldib?
Damaskuse kuningannat Armidat laulis Estonias Kristel Pärtna, kes oli suurepärane. Etendus tõmbenumbriks oligi Kristel Pärtna Armida oma fuuriate ja sireenidega: hoogsad tantsunumbrid, efektsed kostüümid, valgustuskunstniku suurepärane töö.
Tänases „Postimehes“ kirjutab Alvar Loog „Kangelaslugu veavad pahad“, kel Postimees käib, võivad lugeda. Minul lugemata,  internetis  on artikkel tasuline, aga pealkirjaga olen 100 % nõus.
Ooperi peategelane peaks justkui olema Rinaldo- ristirüütel ja kangelane, nagu kavas kirjas. Aga see, kes terve etenduse ajal lavale ei tulnud,  oli kangelane. 

Annaliisa Pillak on küll hea laulja ja laulis ilusti, aga kangelast  ei sündinud.
See võis olla ka lavastaja poolt taotluslik, aga mina tundsin õilsast kangelasest puudus. Laval loivasid ringi sõjaväelase vormis kohati koomilised mehed, jõid ohtralt teed. Üks neist, Rinaldo tõttas armastatud Almirenat  päästma, andis järgi 
sireenide kutsele ja võitles  kurja kaunitari Armida pealetükkiva armastusega. Võitlus soovimatu armastusega jäigi  Rinaldo suurimaks võiduks.
„Julius Caesaris“ mind naispeaosatäitja ei häirinud, siin küll.  

Väga efektne lavastus „Estonias“. Lavaseinaks mängulaud, laval  täringud ja mitmes variandis redelid, pikemad ja madalamad. Olin eelnevalt kultuurisaateid vaadanud, seega teadsin, et „Rinaldo“ on lavastatud lauamängu (Inglismaal "Maod ja redelid", meil tsirkusemäng)  kontekstis. Selline lähenemine andis põhjust mitmele huvitavale stseenile redelitega. Huvitav võte oli kristlastest ja saratseenidest sõdalaste ja halastajaõdede rollides laste kasutamine. Laste kasutamine lööb alati nunnumeetri üles, kuigi lapsed laval relvastatult sõdimas on küsitav. Õnneks lahingupilt lahendati valguskunstniku abil ja alles lõpuks avanes lahinguväli kõigi langenud noorte sõdalastega. Laste kasutamine andis sündmustikule juurde uue mõõtme: väikesed inimesed, kelle saatus ei läinud korda väepealikele. Muuhulgas võimaldas laste kasutamine ka solistidel  laval esile tõusta, tavalise koori kasutamisel jäänuksid nad varju.

Minu lemmikooper Estonias „Rinaldo“ ei ole. Teist korda  seda vaatama nagu „Julius Caesarit“,  ma ei lähe. 
Kui üldmulje lühidalt kokku võtta- siis operett Händeli muusika saatel. Minu diletantliku arvamuse kohaselt oli ka orkestri tempo selline  operetlik.



18. september 2014

Henrik Ibsen. "Brand" VAT teatris.

Henrik Ibsen
„Brand. Kõik või mitte midagi“
Tõlkijad:  Sigrid Tooming  ja Paul-Eerik Rummo
VAT teater
Lavastaja: Ingo Normet
 Kunstnik: Pille Jänes
Valguskujundaja: Margus Ruhno
Osades:
 Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater)- Brand
 Katariina Unt- Agnes
Tiia Kriisa (külalisena) – Brandi ema
 Liisa Pulk- gerd, Naine ja Mustlasnaine
 Tanel Saar- Arst, Praost ja Teine talumees
 Margo Teder- Foogt
 Ago Soots- Einar, maalija
 Meelis Põdersoo- esimene talumees
Tutvustusest:
Värssdraama nimitegelane on hingekarjane Brand. Tragöödiakangelase mõõtu mees on raudse tahte, külma mõistuse ja jäise valjusega fanaatik, kelle elunõue kõlab: „Kõik või mitte midagi”. Ibsen paigutab Brandi kaaskondsete hulka, kellele on põhjust ette heita leigust, tuimust, poolikust, ükskõiksust ja materialismi. Mehe kaasmaalastel puuduvad tiivad, kõiki on vallutanud arglik egoism. Brand seevastu on valmis ohverdama oma ideaalile kõik, mis tal on, ka iseenda. Isegi abikaasa ja lapse surm ei suuda teda küüneväärtki kõrvale viia oma kohuste täitmisest koguduse vastu.
Brand jääb enesele truuks ka laviini all hukkudes, küsides oma viimsel hetkel Jumalalt, kas on tahtest küllalt lunastuseks. Talle vastab kõue hääl: „Jumal on deus cari tatis” – armujumal. Nende sõnadega saab Brand ise hinnatud. Raudse tahte ja vääramatu usu kõrval puudub mehel omadus, mis neist ülem: tal puudub armastus.

Tõenäoliselt kirjutatakse sellest tükist veel palju, on ju tegu „ Brandi“ esmalavastusega Eestis.
Minu piirdun siin pelgalt isiklike ja väga värskete (eilsete) muljetega.

Väga hea tükk!

Nimetus värssdraama tõenäoliselt ehmatab mitmeid inimesi. Mõtlesin, et ei tülita oma meespoolt värssdraamaga. Kutsusin tütart kaasa, too arvas, et tööpäeva lõpus tõsist värssdraamat küll ei taha vaadata.  Läksime siis ikkagi abikaasaga ja jäime mõlemad väga rahule.

Tõlkija P-E. Rummo ütleb värssdraama kohta ise nii: „Olen võtnud endale voli värsilahenduse oluliseks muutmiseks. Eeskätt valdavalt loobunud riimidest, kasutades neid vaid lauludes  ja ühes eriti triviaalses dialoogis, (markeerimaks viimase sajakonn aasta jooksul juurdunut, et erinevalt varasemast ei viita riimiline värsskõne ülevusele/tõstetusele) vaid pigem banaalsusele). „
Kõik katked siin ja edaspidi võetud värskest üllitisest:
 Henrik Ibsen
„Brand“
Dramaatiline poeem viies vaatuses.
Tõlge Sigrid Tooming, Pul Eerik Rummo.
SA Kultuurleht 2014
234 lk.
Tõenäoliselt teatris ostetav ka odavamalt (10 eurot) kui hiljem raamatukauplusest.
Lisan siin, et etendus ei ole siiski viies vaatuses nagu tõlge raamatus vaid lühendatult kahes vaatuses.

Meile mõlemale etendus meeldis, vaatamata sellele, et kumbki meist ei ole „Peer Gynti“ lugenud.  Paul- Eerik Rummo raamatu järelsõnas „Ääremärkmed…“ nimelt ütleb, et Ibsenit üldse ja „Brandi „ eriti pole võimalik mõista „Peer Gyntita.“

Nii ma ei teagi, kas mõistsin etendust, ometi rääkisime koju sõites abikaasaga  just sellest, et suurepärane tekst ning sisu ja sõnum, mida ei pea otsima ridade vahelt vaid mis lavalt näitlejate suust kätte tuleb.
Kuigi erinevalt me seda tükki vaatasime. Abikaasa jaoks oli Brand psühhopaat minu jaoks idealistlik religioosse maailmavaatega  kangelane. Religioosne sisu ja usuline vaatepunkt tüki vaatamisel ei sega ka ateistist vaatajat, sest eks midagi/kedagi  usume me kõik ja otsime lunastust.  

Brandi iseloomustavad  absoluudiotsingud üle lähedaste elude, täielik kompromissitus, usk tahte kõikvõimsusese ja halastamatu keskendumine valitud teele, võimetus armastada , mis teevad temast äärmusliku erandliku ja kirgliku kangelase.  Põlgus ja pettumus neis, kes temaga teed jagada ei suuda:
„Tuhat oli neid, kes tulid
külast tulema mu kannul,
aga üles mäkke jõudjat
polnud ühestki. Ja miks nad
peaksidki –ükskord ju oli
üks, kes suri kõigi eest.
Pärast seda on nii julge
olla arg. See nagu poleks
enam patt.“

Ka Brandiga pole vaatajal raske samastuda, küllap on  iga ühel oma „kõik või mitte midagi“.

Näitlejate mäng oli suurepärane.
Ivo Uukkivi on nagu Brandiks loodud.
Kui 2014. aasta eest kunagi teatripreemiaid jagatakse, siis on ta seda väärt! Nii kirglik ja sugestiivne. Brandi osa on suur osa meesnäitlejale, minu arvates suuremgi kui Hamlet, annab rohkem võimalusi. Ja see põhjamaine draama lihtsalt seisab meile lähemal nii ajaliselt, ajalooliselt kui ka geograafiliselt.
Ivo Uukkivile sobib see osa juba füüsiliselt, tema näojoontest juba õhkub maailma-valu ja –piina. Selles etenduses ei jää see ometigi  oma sajandi spliini tasemele vaid  on kirgliku ja sugestiivse osatäitmise teenistuses.

Kiita tahaksin absoluutselt kõiki näitlejaid, kes olid Brandile vääriliseks partneriks.  
Katariina Undi  ebamaiselt habras  ja  samal ajal tugev Agnes.  









Tiia Kriisa  emana.











Või Margo  Teder, kes mängis etenduse kaasaegseks Foogti kaudu, luues meie ajastu massidega manipuleeriva (kuid heatahtliku)  poliitiku kuju ja  kutsus sellega  esile publiku naerupahvakuid.
Katkend  Foogtilt  
„Kohe räägin.
Ma lasen ehitada vaestemaja,
nii –öelda karantiini- arestikambrid.
Nii oleks ühe katuse all koos
luku ja riivi taga, silma all,
nii põhjus kui ka tagajärg-noh seinad
mõistagi vahel. Aga lisaks veel,
kui juba ehituseks läheb, olgu
ka teine tiib sel hoonel: valimiste
ja pidude jaoks, nõupidamisteks
ja trallideks, kus oleks kõnetool
ja külalistetoad- lühidalt öeldes :
tore poliitiline seltsimaja.“
Ausalt öeldes ma ei mõista, kuid ei mõista ka hukka, teatrikülastajaid, kes igas tükis nalja otsivad (ja ka leiavad). Minu jaoks oli etendus algusest lõpuni draama, tragöödia sugemetega.
Tervet Ingo Normeti  lavastust kiites: väga vähesega  saadi hakkama. Laval õieti midagi ei olnud, peale paari pingi, mis vajadusel ka paadi osa täitsid, II  vaatuses laud ja kaks tooli. Valgusel oli selle võrra suurem osa täita, et vaataja oskaks ette kujutada tormi, tuult, pimedust, päikest, jääd ja lund.
Tähelepanu ei hajunud korrakski, niivõrd intensiivne tekst, kandvad pausid ja andekas liikumine, pean silmas Ivo Uukkivi kohalmarssi.  
Etenduse lõpus läksid näitlejad 5 minutiks üle lugemisdraamale. See ehk võttis  pinget natuke alla. Ma ei tea, kas saanuks teisiti teha. Kui juba Wagneri muusikat taustaks kasutati, oleks lõppu kõlvanud ka laviinimürin ja tekstilugev hääl lava tagant. Aga võib-olla oleks see liiga odav olnud.
Ei teagi, loen raamatu läbi. See oli tükk, mida veel korra vaataksin

Muusikalises kujunduses kasutatud katkeid Wagneri avamängudest, sobisid suurepäraselt. Ka seda, mille nüüd siia lõpetuseks riputan, avamäng ooperile „Tannhäuser“.

16. september 2014

Klaus Peter Wolf. "Ida-Friisi veri"


„Ida Friis veri“
Klaus Peter Wolf
Atlex 2014
Tõlkinud Piret Pääsuke.
Toimetanud Anu Stolovits
255 lehekülge.







Klaus Peter Wolf  oli 2014 aastal kirjandusfestivali Prima Vista külaline ning temast võib lugeda siin:

Aastatel 200-2014 on Ida-Friisi kriminaalromaanide sarjas ilmunud 8 romaani,
 „Ida –Friisi veri“ on sarja teine raamat.
Sarja raamatutes  juhib menetlust sümpaatne naiskomissar Ann Kathrin Klaasen. Paralleelselt krimilooga jookseb suhtedraama: Ann Kathrin Klaasen ja endine abikaasa ning Ann Kathrin Klaaseni armulugu kolleegiga. Selline käsitlus lisab krimiloole muidugi vürtsi ja nii tehakse enamus krimkades, kuid ausalt öeldes oli selles raamatus suhtedraamat minu jaoks juba liiga palju.

Raamatu tutvustuses on öeldud: Ühel hommikul leiab Ida-Friisimaa kriminaalkomissar Ann Kathrin Klaasen oma kodu ukse tagant laiba. Selgub, et vana naine pole surnud loomulikul teel, kuigi surmatunnistusel seisab «südame seiskumine». Kohe juhtumi uurimise alguses saabuvad vihjed kurjategija järgmisest ohvrist. Ilmselt on Klaasen tõmmatud mängu, mille reegleid ta veel ei tunne. Põhjamere rannikul, kus tavaliselt suvitajad rahulikult jalutavad, algab kihutamine elu ja surma peale.

Raamat algab nii: „Ann Kathrin Klaasen oli liialt oma mõtetesse süvenenud. Istudes terrassil rannakorvis ja põrnitsedes oma mobiili, ei märganud ta, et teda jälgitakse.
Mees lonkis aeglaselt mööda ja noogutas talle. Mehe trump seisnes selles, et temas ei olnud vähimatki sarmi. Inimesed nägid teda, kuid unustasid ta otsekohe. Ta oli veetnud hulga aega nende läheduses peaaegu nähtamatuna.
Jah ta oli endas täiesti kindel- ta oli teinud õige valiku. Kõigepealt tundis ta Ann Kathrin Klaasenit vaid ajalehtedest ja mõnest põgusast telekaadrist, kust polnud küll jäänud muljet naisest, kelle jõuvarud on ammendumas.
Vahepeal oli ta kogunud Ann Kathrin Klaasenist palju artikleid.  Ostfriesische Kurier oli talle peaaegu terve lehekülje pühendanud. Uurija, kes oli psühholoogilise sisseelamisvõimega tabanud peast segi sarimõrvari.
Talle meeldis, kuidas Ann Kathrin Klaasen kurjategijast rääkis. Sai aru motiividest, mõistis, mis oli juhtunud. Parem kui ükskõik milline hingeurgitseja.
Jah, ta oli teinud õige valiku. Ann Kathrin Klaasen mõistaks tedagi, ükskõik kui jälestusväärseks peaks ülejäänud maailm tema sooritatud mõrvu.“

(Küllap nii mõnigi lugeja mõtleb nagu mina, mis asi see rannakorv on.)
 Rohkem nagu ei tohikski sisu kohta ette ära öelda kui et, kurjategija palkab endale uurija, kes avastaks ta juba sooritatud ning tulevikku planeeritud mõrvad.

Ladusalt kirjutatud raamat, mõistlik arv lehekülgi, vähendatud formaadis (saksa keeles ilmub sarjast Taschenbuch).
Ainult, et ……mulle meeldib rohkem kassi- ja hiiremäng, sadistlikud piinamise kirjeldused jätan vahele. Selles raamatus pidin päris palju  lehekülgi vahele jätma ning nii lugesingi raamatu kusagilt poole pealt alates üle ridade lõpuni.

Kirjanik ise elab oma lugude tegevuspaigas Hollandis Põhjamere äärses Ida-Friisimaa linnas Nordenis. Mina küll ei olnud sellest kohast varem midagi kuulnud. Seega n.ö. kodukoha krimi, aga mitte nii rahumeelne ja mõnus kui Midsomeri lood


14. september 2014

Robert Galbraith „Käo kukkumine“

Robert Galbraith
„Käo kukkumine“
Inglise keelest tõlkinud Tiia Krass
Toimetanud Kristina Rüütelmaa
Kirjastus Varrak 2014
480 lehekülge









Esiteks teeb raamatu põnevaks autor- Robert Galbraith on J.K. Rowlingi pseudonüüm. Olen lugenud Harry Potteri esimest ja teist raamatut, tahtsin teada, mida mu lapsed loevad. J.K. Rowlingi esimene mittelasteraamat „Ootamatu võimalus“ meeldis mulle.

Teiseks on „Käo kukkumine“ on täitsa  põnev kriminaalromaan. Eeldab küll mõnevõrra rohkem süvenemist lugemise ajal, sest kergelt ei tule midagi kätte ei eradetektiivist peategelasele Cormoran Strikele ega ka lugejale. Kohati on tunne, et autor üritab n.ö. „päriskirjandust teha“

Stiilinäide  lk. 226 Iga  Kensington Gore’i poole astutud sammuga hõõrus Strike’i protees jalakönti aina valusamini. Higistades raskes mantlis, kui taamal lõi kahvatu päike pargi helendama, küsis Strike endalt, kas see kummaline kahtlus, mis oli ta tugevasti enda haardesse võtnud, oli midagi enamat kui porilompi langenud vari, valguse trikk, tuule tekitatud illusoorne virvendus lombipinnal. Kas oli üks limane saba need imetillukesed porimullikesed korraks pinnale löönud või polnud seal muud kui vaid vetikatest tekkinud tähenduseta gaasipahvak? Kas seal võis olla maskeerituna , mudasse peitununa varitsemas midagi, mida teised võrgud olid asjata traalinud“.
Peategelane on värvikas ja isemoodi, mitte ainult seetõttu, et on Afganistani sõjas kaotanud ühe jala. Raamatus teeb kaasa Londoni linn, nii et kunagi ehk pakutakse turistidele ekskursioone "Cormoran Strike radadel".

Igati loetav raamat, ette võib heita vaid, et hirmus palju lehekülgi. 480 lehekülge, kahju on krimkale kulutada, aga nüüd on see tehtud.

10. september 2014

Mariusz Szczygieł "Gottland"

Mariusz Szczygieł
"Gottland"
Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu
Hendrik Lindepuu kirjastus
Tartu 2014
199 lehekülge.

Raamatust veel: 2009.a.Euroopa Raamatu auhind ( Prix du Livre Europeen ).  Euroopa raamatuauhinda annab alates 2007. aastast välja Pariisis asuv Esprit d’Europe. Auhind tõstab esile Euroopa väärtusi ja aitab inimestel mõista ELi ühe tervikuna.  
Raamatu väljaandmist eesti keeles  toetas Poola Raamatu Instituudi tõlkeprogramm Poland.

Sellel raamatuni jõudsin „Sirbi“ kaudu. 14.08.2014 „Sirbis“ oli Tiit Hennostelt huviäratav retsensioon „Kafkarna – vaikivad inimesed“ http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=22617:kafkarna--vaikivad-inimesed&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3502
Lisaks Kaur Riisma luuletus „Lõbus ajalugu“ Mariusz Szczygiełi „Gottlandi" ainetel.
Kui selle kuu kuulsaim luuletus poleks ise esile kerkinud, oleksin valinud Kaur Riisma luuletuse, mis algab nii : „Mida rohkem me unustame, seda jaburamaks ajalugu muutub.
Ja seda vähem peab välja mõtlema, et oleks kurb, ja naljakas.“

Raamatu 200. leheküljele on mahutatud reportaazlikud lühijutud kommunistlikust Tšehhoslavakkiast.

On sellised lood:
Lugu ettevõtlikust jalatsitootjate äriperekonna Batade elust 1882- 1990.

Jutustus näitlejanna Lida Baarovast, keda süüdistati hitlerlastega koostöös, jutustuse nimi paljutähendavalt „Üksnes naine“.
Pildil näitlejanna 1937.aastal.
















Maailma suurima Stalini monumendi püstitamisest (1949) ja likvideerimisest (1962) Prahas- jutustuses „Armuavaldus“.  Nii „kaunistas „ monument Praha vaadet kuni purustamiseni







Jutustusest „Tragöödiakütt“, nn. kirjandusliku praagi hävitamist tsiteerisin kirjutades raamatust„ Naine puuris.

Jutustus Helena Vondráčkovast, kes laulis trios "Golden Kids" koos Marta Kubišova ja Václav Neckářiga.  
Siin Golden Kids 70.-ndatel oma hiilgeaegadel.












Ja nende esituses „Časy se mění“


Ja siin Golden Kids 2004.a.










Ja nii kõlab aastaid hiljem sama hitt "Časy se mění“:



Helena Vondráčkova laulis kogu nõukogude aja, mäletan blondi tšehhi lauljannat. 

Enim meelde on tema esituses jäänud Roberta Flacki hitt „Killing Me Softly with His Song“, millele Zdenek Borovec tegi  tsehhi versiooni "Dvě malá křídla tu nejsou"  


Trio teine naislaulja, väga huvitava tämbriga Marta Kubišova, kes oli kuni 1970 aastani väga menukas, võis Tšehhis laulda taas alles 20 aastat hiljem. Temast ei ole ma midagi kuulnud, aga 1969.a.  laulis ta nii laulu "Mama":

Lauljannade jutustuse nimi on „ Elu on mees“. Sellist nime kannab Marta Kubišova  laul Pavel Vrba sõnadele: „Zivot je Chlap“.
Raamatus on laulu teksti tõlge Hendrik Lindemaalt
Lk. 138. "Elu on mees
kelle pärast läheb igaüks hulluks
ent mina usaldan teda ehkki ta on petlik
nagu keerdunud viinamarjaväät
ent mina usun teda
sest on taevast saadetud
ehkki taevas on vahest pilves
elu on mees kes pole mulle võõras
ta ei ole hea mees
miks siis teda nõnda armastan
kui hirmutab mind tema hääl
kardan et ta ütleb „küllalt“
ja 
kardan näha tema selga".
Siia riputan  Marta Kubišova laulmas 2013 aastal oma noorusaja hitti "Mama". Pole enam seemis 1969 aastal, aga milline tämber ja ikka veel kaunis naine. Olen juba terve õhtu teda kuulanud, ostaksin tema plaadi! Ma polegi Prahas käinud. (Vaatasin ka Helena Vondráčkova 65. sünnipäeva kontserdi videosid, aga neid minu arvates enam üles riputada ja kuulata  ei sobi.)





Loomulikult ei lugenud ma raamatut nostalgiast 70-ndate aastate tšehhi kerge muusika vastu, kuid muusika kuulamine raamatu taustaks oli boonus. Aga see raamatulugu sai mul küll väga muusikaline.

Raamatu teema võib kokku võtta ühe sõnaga: kollaboratsionism. 
T.Hennoste kirjutab „Sirbis“põhjalikult, mul pole sellele midagi tarka lisada. Samas „Sirbis“ on ka intervjuu ajaloolase Jaak Valgega samal teemal, aga  eesti kollaborantidest. Jaak Valge kirjutab raamatut juunikommunistidest.

Mariusz Szczygiełi jutustused on ühtaegu traagilised ja koomilised. Väga palju mõtteainet mahub 199 leheküljele. Kas piisab kui öelda: "Ma olen üksnes naine"?
Soovitan lugeda.


Kinos "Sõge armastus"


"Sõge armastus"(" (Amour fou“)
Austria
Režissöör Jessica Hausner
Kunstnik Katharina Wöppermann
Kostüümikunstnik Tanja Hausner
Osades.
Heinrich von Kleist- Christian Friedel  
Henriette Vogel- Birte Schnöink    
Vogel- Stephan Grossmann   










Tutvustusest: Kas surm teeb armastuse surematuks?
Austria nimeka autorikino režissööri Jessica Hausneri “Sõge armastus” linastus esmakordselt tänavuse Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammis.
Kriitikute poolehoiu võitnud tõsielul põhinev film keskendub noore saksa kirjaniku Heinrich von Kleisti ja tema kaaslanna Henriette Vogeli elu viimastele nädalatele ja nende ühisele vabasurmale.
Keeruline ja äärmiselt elegantselt filmitud lugu lahkab ühe mehe kirglikku soovi leida naine, kellega koos surma minna, tõestades selle irratsionaalse aktiga oma surematut armastust.
Andunud romantikud kiidavad selle tundelise teo kindlasti suure vaimustusega heaks, samas kui asjalikumatele inimkonna esindajatele tundub mõte enesetapust täiesti hullumeelne.
Ometi tundub, et väikekodanliku elu igaveses igavuses piinlevate Heinrichi ja Henriette jaoks oli suremine koos “oma elu armastusega” märksa huvitavam väljavaade kui elu ise.

Lugu leiab aset Berliinis aastatel 1810-1811, kus Heinrich von Kleist ja Henriette Vogel elasid. Kaasaegsete sõnul oli Kleist pikka aega depressioonis ja palus oma täditütart Mariet, kellesse oli armunud, surra koos temaga armastuse märgiks. Kui Marie keeldus, pöördus Kleist kodanlasest abielunaise ja väikse tütre ema Henriette  Vogeli poole. Henriette nõustus ning 21. novembril 1811. tapab 34 aastane Heinrich Kleist püstolilasuga esmalt 31 aastase Henriette ja siis enda.
Kuna enesetapjaid kalmistul ei tohtinud matta, siis maeti nad enesetapu kohta ühisesse hauda, nagu oli Henriette Vogeli soov. Toimus see kõik Potsdami lähistel, kus praegu asub selline hauamonument.













Kui võiks arvata, et tegu on armastusfilmiga, siis seda küll mitte. Filmis pole suuri tundeid ja kirglikke armastusavaldusi. Filmis domineerib Heinrich von Kleisti  sõge soov elust lahkuda, et leida õnn surmas koos armastatuga  ja lummab Henriette  kiusatus loobuda rahulikust ja tasakaalukast abielust ning siduda end surma läbi luuletajaga. Alguses on Henriettele põhjuseks arsti poolt diagnoositud raske haigus, mis filmi lõpus (pärast lahkamist) osutub siiski valeteateks. Filmi kestel hakkab Henriette järjest rohkem mängima mõttega surmast armastuse pärast. Mida tahtis öelda Henriette filmis, enne kui Kleisti kuul tal sõnad suult viis? Seda tahaks teada!
Heinrich von Kleisti on filmis kujutatud pigem kiretu külma tundetu enesearmastaja kui armastajana. Henriette on romantiline, eksalteeritud noor naine, kes ühinedes Kleistiga ühises surma, näeb endas traagilise valiku ees seisvat kangelannat, nagu Kleisti romaani kangelanna -markiis.
Vaatamatu pidevale liikumisele enesetapu poole ei ole film ka tragöödia, ka sellesk napib tundeid. Pigem süveneb vaadates kerge komöödia tunne .
Kleisti ja Henriette  taustal vaevleb filmis saksa aadel, kes on hädas privileegide kadumisega, ähvardava maksustamise ning  Prantsusmaalt kanduvate revolutsiooniliste ideedega. Neil teemadel tõstavad filmis ka mingid kire alged pead.

Enamus võtteid on tehtud ruumis, harvem avanevad pilgule avarad, aastaaegade vaheldust pakkuvad loodusvaated. Kaamera liigub väga vähe ja aeglaselt,  kõik interjöörid avanevad rahulikult, kuid on jäigad ja tundekülmad. Lavakunstnik on loonud ajastutruud pildid kodanlase elamust (Henriette oma abikaasa ja tütrega) ning aadlike linnapaleest (Kleisti tädi), võid unustadagi end tapeedi mustrit vahtima.  Kostüümid on ajastutruud, eristub kodanlik ja aadellik riietumisstiil. Kõigele krooniks muusika, valsi tantsimine (Viini valss ei olnud veel sündinud) ja kaunis selgekõlaline saksa keel.

Oli tõeline filmielamus. Kleisti raamatutest olen kunagi lugenud „Klassikaliste lugude“ sarjas ilmunud „Michael Kohlhaas. Markiis di O... „, aga  meeles midagi ei ole. Alustasin eelmisel aastal Stefan Zweigi „ Võitlus deemoniga“. Kuid Hölderlinist kaugemale ei jõudnud. Stefan Zweigi ülepuhutud stiil hakkas sedapuhku vastu. Müüd tekkis soov Kleisti  kohta kirjutatu  siiski läbi lugeda.