2. september 2018

Augustikuu kokkuvõte



Teatrisse jõudsin augustis vaid korra. Armsas Saku mõisas etendati „Kui seda metsa ees ei oleks“.

Autor Urmas Lennuk
Lavastaja Eili Neuhaus
Kunstnik Irina Marjapuu

Mängivad Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg ja Margareth Villers. Nähtamatu tegelane, kellest aga etenduses palju juttu, on helilooja Pjotr Tšaikovski.  
Esietendus 21. 07. 2017 Kukruse polaarmõisas.
Urmas Lennuk on võtnud vaevaks  Juri Nagibini jutustuste „Kuidas metsa osteti“ ja „Kui tulevärk kustus“ ning  Henri Troyati  „Paruness ja muusik“ ainetel kirjutada näidendi.

Mulle etendus väga meeldis. Tuletades meelde „sai nutta, sai naerda“, siis terve I vaatuse ma naersin ja teise vaatuse nutsin.
Mulle väga meeldisid peaosades Ülle Lichtfeldt ja Eduard Salmistu, eriti esimene. Teises vaatuses oli Nadežda (Ülle Lichtfeldti) monoloogis selline koht, et tundsin, külmavärinad jooksid üle ihu. Millest tekst parasjagu oli, ei mäleta, midagi muusikast, lendutõusmisest  ja  tuulehooga metsa kohal hõljumisest.
Deja vu tunne oli, viimati sain sellise elamuse Rakvere teatri etendust „Lõikuspeo tantsud" vaadates- siis kui naised tantsisid. Ka siis oli lavastaja  Eili Neuahaus-ta paneb Rakvere teatri naised laval särama!

Pärast etenduse vaatamist lugesin loomulikult läbi ka raamatud:

Henry Troyat
„Paruness ja muusik.
Proua von Meck ja Tšaikovksi“
Eesti Raamat 2006
Tõlkinud Ülo Treikleder
111 lehekülge





Lk. 57“ Vähehaaval hakkab Nadežda, keda innustavad need juhuslikud kohtumised, mis viivad neid äkitselt vastamisi, kuigi nad on tõotanud mitte iialgi kohtuda, tundma pahelisuse kütkestavat tõmmet. Kuigi ta keeldub endiselt püsisuhtest mehega, keda ta aastaid jumaldanud, leiab ta, et nad võiksid mõnikord korrakski lubada ka füüsilist lähedust, mis ei tooks kaasa kohustusi tulevikus. Taolised väikesed süütud kõrvalekalded oleksid seda enam lubatavad, et need kestaksid vaid mõne hetke, vaid ühe pilgu, ühe naeratuse, ühe sõna ning seejärel pöörduksid nad tagasi mõistliku vaimuühenduse juurde, mille vahendajaks on kirjad ja muusika, Seejuures on Nadežda isegi valmis uskuma, et vaatamata poissmehekalduvustele ja hirmule tema ellu tungiva naisterahva ees, otsib ka Tšaikovski neid juhuslikke kohtumisi ning ta võiks heaks kiita mõningaid oma võõrustaja fantaasia keerdkäike".


Juri Nagibin.
„Kuidas metsa osteti“
Tõlkinud Merike Rõtova
Eesti Raamat 1976
111 lehekülge







Lk. 75  ütleb Nadežda  oma lastele, kes talle Tšaikovskit ette heidavad „Kui inimesed meid üldse kunagi meenutavad, siis ainult seetõttu, et oleme seotud härra Tšaikovski saatusega“.

Paruness von Mecki kohta ütleb Nagibin, et oma iseloomu, kuivetu, tugeva kehaehituse, karmi näoilme ja hääle poolest meesterahvast meenutas“.
Ülle Lichtfeldt oma imekaunite kostüümidega sellist naist küll ei meenutanud, kuid ega Troyat raamatu kaanelt maal ka sellist naist ei meenutanud.Kahtlustan, et vanasti öeldi saledate kohta „kuivetu“.
Meile meeldib laval ja filmiski näha ilusaid inimesi. Ega siis Inglise kuninganna Victoriagi nii kaunis naine ei olnud, kui omanimelises seriaalis, vähemalt maalidel mitte.  
Ülle Lichtfeldt  mängis armastavat naist ja seda paruness Meck kahtlemata oli.

Hakan Nesser
„Intrigo.
Viis psühholoogilist põnevusromaani“
Rootsi keelest tõlkinud Mari Jesmin
Tallinn Eesti Raamat 2018







Nauditav põnevusromaan viie väikese meistriteoseg: „Tom“, „Rein“, „Armas Agnes“, „Samaaria Sõnajalaõis“ ja „Kogu info juhtumi kohta“.
„Tom“ on lugu abielupaarist, kelle elu paiskab segamini ammu kadumajäänud poja ootamatu tagasitulek. Sellega koos tulevad päevavalgele abielupaari siduv saladus ja valed. Loo lõpp on mõnusalt irooniline.
Lk. 35 jätsin meelde: "Kui inimesel on mingi probleem ja ta ei suuda sellega oma koeraga pikka jalutuskäiku tehes toime tulla, siis on kõige parem see lahendamata jätta.“
Lk. 39 „Abielu on ju kaal; heade tegude kaalukaussi lisamine ei tee ju kunagi paha, isegi kui neid kohe tähele ei panda või ei hinnata.“
„Rein“ on lugu tõlkijast, kes tõlgib surnud autori (Rein) romaani ja lahendab tema mõrva. Seejuures tunneb tõlkija tunneb oma ammukadunud naise ära klassikalise muusika kontserdi salvestuselt võõras linnas, kus ülekande taustal kostab hetkeks tema naise köha. See lugu tuletas meelde Robert Galbraith’ i raamatut  „Siidiuss“.
Tõlkijat iseloomustab järgmine lause lk. 179 "Istun ja kirjutan ning näen üha selgemini, missugune näruselt vilets teatritükk on elu. Pole mingeid liine. Pole kõlblust. Näitlejad ei püsi osades ja dramaturgia ise hüpleb siia-sinna nagu habras laevuke tormisel merel.

Lk. 190 võrreldakse ülekuulamist vehklemisega: "Polnud kahtlust, et küsitlemine sarnanes võistlusele vehklemisrajal: kolm, neli, viis rünnakut ja sama palju vastulööke, enne kui tekib väike paus ja võistlejad end järgmiseks rünnakuks koguvad.“


Anders Hansen
„Tugev aju.
Kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad“
Rootsi keelest tõlkinud Heidi Saar
Kirjastus Varrak 2018.







Üht raamatu kaanele trükitud arvustust korrates võin öelda, et olen aju kohta lugenud kümneid (sadu- ütles kirurg raamatu kaanel) raamatuid, see kuulub parimate hulka.
Moto: Hoolimata materiaalsetest eelistest on istuv eluviis muutnud meid ärviliseks ja rahulolematuks“. Carl Sagan
Hästi kirjutatud. Kes läbi loeb saab teada, et jalutamine on parem dementsust ennetav ravim ja liikumine muudab meid targemaks. Korrapärane treening ravib depressiooni sama hästi kui tabletid. Treening ise ongi depressiooniravim.
Raamatu lugedes muserdas mind teadmine, et loen, selle asemel ,et liikuda. Järgmisel õhtul läksin kepikõnnile. Olen nüüd kõndinud igal õhtul enne kui pimedaks läheb. Elan kaunis kohas,üks pilt mu kõnnirännult:




Andre Agassi
„Avatult.
Andre Agassi lugu.
Tõlkinud Evi Eiche
435 lehekülge
Kirjastus Oceanic 2016






Tavaliselt ma elulugusid ei loe, eriti veel sportlaste elulugusid. Aga tütar, kes tennist mängib, soovitas. Lugesin läbi ja tõenäoliselt loen ka Kaia raamatu läbi. Eriti nüüd USA lahtiste ajal on paslik.
Raamat pani mõtlema, ja mitte ainult tennisemängu üle.


Katri Raik
„Minu Narva.
Kahe maailma vahel“
Petrone Print 2013
 254 lehekülge







Mulle väga meeldis. Lugesin raamatut pärast suvist Narvas käiku. Nüüd otsustasin, et tuleval suvel lähen uuesti, „Kremli ööbikud „ jäid ka vaatamata.
Otsustasin lugeda ka „Minu Pärnu“ ja „Minu Muhumaa“. Esimese seetõttu, et kiideti ja loodan leida uut ja üllatavat mulle armsa linna kohta ja teise skandaali tõttu. Olen ise ka oma kodukohas sisserännanu.


Sebastian Fritzek
„Teraapia
Psühholoogiline põnevik“
Eesti Raamat 2018
Saksa keelest tõlkinud Õie Ristoja
222 lehekülge







Tutvustusest: Pole tunnistajaid, pole jälgi, pole laipa.

Eduka psühhiaatri Viktor Larenzi elu lõpeb päeval, mil müstilistel asjaoludel kaob tema 12-aastane tütar Josy. Ta tõmbub üksindusse, elades kõrvalises suvemajas. Neli aastat hiljem tuleb tema juurde kaunis tundmatu naine – kirjanik, kes väidab, et kõik tema raamatute tegelased muutuvad tõelisteks. Tema hallutsinatsioonides ilmub talle ikka ja jälle väike tüdruk, kes kaob niisama jäljetult, nagu kadus Josy. Raviseansid muutuvad järjest dramaatilisemateks ülekuulamisteks. Salapärane naine pole see, kes ta väidab end olevat.
Sebastian Fitzek (snd 1971) on Saksa edukaim psühholoogiliste põnevike autor. Pärast debüütromaani „Teraapia“ (2006) ilmumist on kõik tema teosed menuraamatute nimekirjade tipus. Tema raamatuid on müüdud üle 10 miljoni eksemplari ja tõlgitud 25 keelde ning need on aluseks mitmetele filmidele ja näidenditele.
Esimese Saksa autorina tunnustati Sebastian Fitzekit Euroopa kriminaalkirjanduse auhinnaga Ripper Award. Fitzek elab oma perega Berliinis.
„Teraapia“ on thriller, mis konkureerib Hitchcocki looduga!


Lugesin, aga mingit muljet ei avaldanud. Tundub, et autor soovis kirjutada erilist lugu ja selleks liialdanud igal liinil, nii et raske mõista, mis juhtus ja kas oli võimalik, et juhtus just nii nagu viimastele lehekülgedel kokku võetakse.


Prof. dr. Maximilian Moser
„Ajarütmide mõju tervisele“
Saksa keelest tõlkinud Kersti Kaljuvee
Kirjastus Pegasus
197 lehekülge.








Motoks: „Iga haigus on muusikaline probleem ja paranemine muusikaline lahendus“. Novalis

Oli huvitav lugeda, mõistsin, miks mul on nii suur vajadus rütmide järgi- hommikul ühed ja õhtul teised- vastavalt sellele valin autosse kuulamiseks plaate töölesõidu ajaks.

Autor on kronobioloog, kirjutab päeva, nädala , kuu ja aastaaegade rütmist,
Agafja Lõkovast, rütmiline hingamisest ja kõvasti luuletuste lugemisest. Need  luuletused peavad olema distihhonis (heksameetri- ja pentameetri segu) –pidin otsima, mida see tähendab.
Ah jaa, seda ka veel, et põhipuhkus peab kestma 3 nädalat. Mina lähen just järgmine nädal nädalasele puhkusele.



Parim loetud raamat augustis:

Vigdis Hjorth
„Pärand ja keskkond“
Põhjamaade romaan
Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming.
Eesti Raamat 2018
285 lehekülge.






Tutvustusest: Kartmatu norra kirjanik Vigdis Hjorth (snd 1959) ja käesolev romaan põhjustasid norra kirjanduse viimase suurema skandaali (pärast Karl Ove Knausgårdi „Minu võitlust“), mistõttu seda on ohtralt tõlgitud ja tunnustatud. Võib julgelt öelda, et see on kirjaniku senise loomingu tipp.

 Raamat räägib jõukast norra perekonnast, kus väliselt kõik klantsib, aga seest on midagi väga mäda, suhted on keerulised, pärandiküsimus tekitab vastastikust vihavaenu ja tagatipuks süüdistab tütar oma isa seksuaalses kuritarvitamises. Skandaalselt mõjub romaan aga sellepärast, et lugu on võetud kirjaniku enese elust, mille tõendiks avaldas Vigdis Hjorthi noorem õde Helga aasta hiljem „kättemaksu-romaani“, kus püüab esitatud fakte ümber lükata ja ennast puhtaks pesta. Norras joosti ka sellele romaanile tormi.
 Hjorth debüteeris lastekirjanikuna ja hakkas seejärel kirjutama täiskasvanutele. Ta pälvis laiemat tähelepanu romaaniga „Draama Hildega“, mis ilmus 1987. aastal. 2006. aasta suvel valisid ajalehe Dagbladet lugejad tema romaani „Oleks“ (2001) viimase kahekümne viie aasta üheks olulisemaks teoseks. Hjorthi raamatud käsitlevad inimese elusituatsioone ja -valikuid, aga ka poliitilisi teemasid. Romaanidega „Rattavahetus“ (2007), „Räägi minuga“ (2010), „Kolmkümmend päeva Sandefjordis“ (2011), „Elagu postisarv!“ (2012) ja „Norra maja“ (2014) on kirjanik end tõestanud julge poliitilise autorina.


Nörritav raamat, mitu korda seisin vastu tundele pooleli jätta. Aga olen „Minu võitluse“ läbi lugenud, loetu on kordades paremini kirjutatud, kuid kas norralaste loomuses on end raamatus alasti kiskuda?
Lk. 10 „Imelik on mõelda , kui juhuslikult me kohtame inimesi, kes määravad meie elukäigu, mõjutavad või lausa tingivad meie valikuid, mistõttu elu muudab suunda. Või ei ole see juhuslik? Kas me aimame hämaralt, et inimene , kes me ees seisab, võib tõugata meid teele, mida mööda me teadlikult või ebateadlikult tahamegi minna? Nii et kohtume uuesti. Või tajume vaistlikult, et meie ees seisev inimene võib panna meid proovile või suruda meid välja meie valitult rajalt, mistõttu me ei taha teda enam näha? Imelik on mõelda, kui tähtsaks võib mõni inimene kujuneda sellele, kuidas me pöördelistes olukordades tegutseme, sest oleme nõu saamiseks pöördunud just tema poole.“

Lk. 118 „Väljaspool olemine annab pädevuse, maadejagamine maksuametiga annab pädevuse, allasurutus annab pädevuse. Seda ei maksa unustada, kui sul on nii hästi läinud, et kõik läheb siiski hästi, missuguse pädevuse inimene õnnetuna omandab“.

Lk. 189 Filosoof Arne Johan Vetlesen on öelnud, et sõjajärgsete tõekomisjonide ja lepitusprotsesside nõrkus on see, et need nõuavad enamasti niisama palju ohvritelt kui timukatelt , see on ebaõiglane.

Lk. 199 Sybille Bedford kirjutab kusagil, et noorelt sa ei tunne, et kuulud tervikusse, mis on inimese põhitingimus, noorelt teed sa kõikvõimalikku, sest on tunne, et see on allaes peaproov, katse, mida võib korrigeerida, kui eesriie lõpuks kerkib. Ja siis ühel päeval saad aru, et eesriie on kogu aeg olnud üleval. Ja see ongi etendus.“

Leidsin uue eestikeelse sõna, mida ma varem ei teadnud lk. 152- „meruldavate tunnetega“
Meruldama- meruldama kõnek merulit tegema, mürgeldama, märuldama.