29. oktoober 2014

Gonçalo M. Tavares „Jeruusalemm“.

Gonçalo  M. Tavares
„Jeruusalemm“
Portugali keelest tõlkinud Riina Roasto
Toimetanud Urmas Tõnisson
Kirjastus „Ilmamaa“ 2014
196 lehekülge.




Mul  on tavaks, et enne reisi tutvun ka selle maa kirjandusteostega.

Suve pikenduseks olin valinud puhkuse Lõuna- Portugalis Algarve rannikul.
Oktoobri algul kirjandust valides olin kimbatuses. Kas valida portugali keeles kirjutanud autorite hulgast  või piirduda üksnes Portugalis elanud  kirjanikega. Jäin viimaste juurde. Kirjanikke, kes kirjutavad portugali keeles on palju. Eelkõige Portugali endiste asumaade, Brasiilia ja Angola  kirjanikud. Teatavasti on kõige edukam portugali keeles kirjutav kirjanik Paulo Coelho.

Portugali kirjanikest olin varem olin lugenud Fernando Pessoa  luuletusi kogumikest „Autopsühhograafia „ ja „Sõnum“
Samuti olin lugenud 1998 aasta  Nobeli kirjanduspreemia laureaadi José Saramago  "Pimedust". Päris meeldis, aga uuesti ei loeks.

Jose Saramago on see mees, kes  2005. aastal, kui Tavaresele anti „Jeruusalemma“ eest José Saramago nimeline preemia, ütles: «Lähima kolmekümne aasta jooksul, kui mitte varem, saab Tavares Nobeli preemia… Tavaresel pole õigust kolmekümne viie aastaselt nii hästi kirjutada.»

Portugali kirjanduses jälgi ajades komistasin ka Antonio Tabucchi’le (24. 09. 1943 Pisa – 25. 03. 2012 Lissabon), keda mina pidasin puhtalt itaalia kirjanikuks, aga kes kirjutas "Tunnistaja Pereira lugu", raamatu Salazari diktatuurist Portugalis. Pole lugenud, võtan plaani.

Aga „Jeruusalemm“ on huvitav raamat. Võibolla mitte kõige kergem lugeda , vaatamata autori selgele ,lihtsale ja vahedale keelele Riina Roasto väga heas tõlkes. Seevastu tegevus on killustatud,  jutustus hüpleb ühe tegelase juurest teise juurde, minevikust  olevikku ja vastupidi. Aga tegelasi ei ole palju ja lugemiselamus on garanteeritud, niivõrd eriline on raamat. Romaani algul tahab üks peategelane sooritada enesetappu. Teine püüab pääseda sisse kiriku uksest, see õnnestub tal alles romaani lõpus kui ta ütleb: „Ma tapsin inimese.Kas ma tohin sisse tulla?“ Raamatu alguse ja lõpu vahel on 181 lehekülge, kuid ajaliselt on sündmuste vahe paar tundi.
Hannes  Varblase väga heast saatesõnast  võib lugeda ,et raamat on kirjutatud Tavaresele iseloomuliku ringülesehitusega, mis tähendab, et alguses keerleb nagu kaleidoskoop silme ees, aga lõpuks on kaunis  muster sileme ees.
Raamatu pealkiri „Jeruusalemm“ ei viita tegevuskohale. See on pärit juudamaalaste psalmist ,mida nad laulsid 2500 aastat tagasi Paabeli vangipõlves elades:
Kui ma su unustan, Jeruusalemm –
kuivagu mu parem käsi!
Jäägu mul keel suulakke kinni,
kui ma ei mõtle sinust,
kui ma ei pea Jeruusalemma
oma ülimaks rõõmuks!“
Selle psalmi kaht esimest rida, kasutatakse raamatus mäletamise sünonüümina: Kui ma su unustan, Jeruusalemm –  kuivagu mu parem käsi!

„Jeruusalemm“ on  vägivallast, hullusest ja valust. Raamat jutustab loo inimestest, keda üks öö kokku viib. Need on väga erinevad inimesed : arst-teadlane, tema eksnaine, skisofreenik, vaimuhaigla peaarst, sõjainvaliid, laps, prostituut. Igalühel neist on kanda oma lugu, oma valu, oma võimu- või verejanu.
Jutustuse keskmes seisab arst Theodor Busbek, kes on haaratud ajaloo haiguse ideest ja kes soovib vägivalla teadusliku käsitlemise kaudu ajalugu valitsema hakata. Toon siin ära päris suure katkendi raamatust:

Lk. 34 “Pärast seda kui ma olen valmistanud erinevate aegade õuduste graafiku, võin hakata mõtlema millelegi veel olulisemale: nimelt valemile. Ma koostan numbrilise , objektiivse, võiks suisa öelda, et inimliku, mitte loomaliku valemi, mis ei sõltu tunnete ja meeleolude kõikumistest, vaid on puhtmatemaatiline,puhtkvantitatiivne, ma ütleksin, selge valem. Minu kogutud andmete analüüsimise otsene tulemus. Kuid ma ei otsi mitte üksnes sellist valemit, mis võtaks kokku õuduste tagajärjed, kõik selle, mida õudused on minevikus korda saatnud- ma tahan leida veel ühe valemi, valemi, mis võimaldaks meil ette näha, tegutseda ja mitte niisama pealt vaadata ja kahetseda. Ma tahan koostada valemi, mis seletaks, miks on olemas kurjus ilma hirmuta- see kurjus, mis on kohutav ja lausa ebainimlik, kuna sellel puudub õigustus. Ja ma usun, et seda valemit saab koostada.“
Lk. 36 „Selle graafiku abil mõistan ma lõpuks, mida väga paljud on tahtnud mõista ja mis pole midagi muud kui see, kas Ajalugu on haige või terve, kas Ajalugu liigub õiges või vales suunas, kas tema kliinilises seisundis on edenemise märke, kui nii on lubatud öelda, kas Ajaloo kliiniline seisund paraneb või mitte, või on olukord maailmas hoopis halvenemas, alla käimas, levivad haigused ja nõtrus; kas Ajalugu on lõppude lõpuks hävimas või mitte, kas me seisame uue alguse, teise Ajaloo lävel, Inimajaloo uue elektrokardiogrammi alguses.
Nii nagu isa, kes surres jätab päranduseks selle natukese, mis temast on jäänud, ei jäta ka esimene Ajalugu teisele palju, olen selles kindel. Siiski on mul üks hirm, mis on veel suurem kui kartus, et Ajaloo kliiniline seisund halveneb iga päeva või sajandiga, veel suurem kui hirm näha tulemustest, et õuduste ja aja suhe tiheneb… Kui minu suur lootus on see, et õudused lõpuks järkjärgulise ja loomuliku protsessi käigus vähenevad, mistõttu võiks arvata, et näiteks aastaks 6000 kaovad õudused täeilikult, kaovad Ajaloost, kui see on minu suur lootus, siis minu suur hirm ei ole mitte see, et Ajalugu lõpeb- nagu äkitselt ettelöödud sirge joon äsja surnud inimese kardiogrammil-, vaid see, et graafik püsib muutumatuna, näitab õuduste kestmist ajas, tavapäraste õuduste püsimist, mis kustutab igasuguse lootuse. Sama kõver, mida näeme esimesel kolmel sajandil pärast Kristust, kordumas iga kolme sajandi tagant- just neid korduvaid kõveraid, just seda tülpimust kardan ma kõige enam. Kui õudused vähenevad, siis viitab see, et saja sugupõlve pärast oleme õnnelikumad; kui õudused suurenevad, siis see Ajalugu lõpeb, sest viimne õudus ei jäta alles midagi; küll aga saab hiljem tekkida palju parem ja eetilisem Ajalugu. Need kaks võimalust säilitavad meie hea usu. Aga kui õudused on püsivad , siis pole enam lootust. Mitte vähimatki. Kõik jääb alati samaks.“


Sõge teooria, aga väga haarav.
Raamatu autor näeb välja nii.

28. oktoober 2014

Martin Mc Donagh „Üksildane lääs“ Sadamateatris

Martin Mc Donagh
„Üksildane lääs“
Draama
Teater „Vanemuine“
Esietendus 9. veebruaril 2013 Sadamateatris

 Tõlkija Peeter Sauter
 Lavastaja Tanel Jonas
 Kunstnik Iir Hermeliin
Valguskunstnik Jaanus Moor.
Mängivad:
Isa Welsh- Riho Kütsar,
Valene-Andres Mähar,
Colema-Karol Kuntsel
Tüdruk-Kristiina-Hortensia Port.

Coleman, kes oma isa maha laseb, sest see tegi kohatu märkuse poja soengu kohta, ütleb, et taeva pääseb ta ikkagi, sest katoliku kirikus on nii, et kui patud üles tunnistad ja kahetsed, saad andeks.
Kavalehel on motoks katkend Luuka evangeeliumist:
„Jälgige end, kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks!
Ja kui ta ka seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda sinu poole pöördub, öeldes: „Ma kahetsen“, andesta ikka talle!“
Seda ülestunnistamise ja kahetsemise mängu vennad Coleman ja Valene II vaatuses mängivad. Võiks öelda, et see etendus pilab katoliku usku. Isa Welsh, kes peaks usku külas au sees hoidma, armastab napsu ja külaelanikud ei kuula ega austa teda. Leenane koguduses on toimunud kaks mõrva ja üks enesetapp. „Leenane kaunitaris„ aitas Maureen oma ema teise ilma. „Üks pealuu Connemaras“ peakangelane Mick Doowd oli osaline oma naise surmas. „Üksildane lääs „ algab uudisega, et Tom Hanlon (politseimees „Ühes pealuus“), astus Killary sadama kaljult alla merre. Ja nüüd saab isa Welsh teada, et Colemani püss ei läinud isa suunas lahti kogemata. Isa Welsh arvab, et Leenane „ei kuulu vist jumala jurisdiktsiooni alla”. Ja veel ütleb ta nii: “Kui ma esimest korda siia tulin, siis ma arvasin, et Leenane on kena koht. Tuleb välja, et see on Euroopa mõrvarite Meka.”

Isa Welsh läheb teadlikult vabasurma samas kohas, kus Tom Hanlon, kuigi katoliku kiriku järgi läheb ta põrgu nagu iga teine enesetapja. Enne kirjutab isa Welsh lahkumiskirja vendadele, kutsudes neid üles leppimisele. Isa Welsh kirjutab, et  kui ta suudab vennad lepitada, siis ei ole tema  surm asjatu. Siin tuleb meelde, et Jumal ohverdas oma ainusündinud poja inimeste pattude eest.
Ei saa öelda, et isa Welshi surm läks asja ette. Vennakesed jäävadki tülitsema. Karol Kuntsel (Coleman) ja Andres Mähar (Valene) on laval ehedalt robustsed.
Kaklusstseenid on ehtsalt jõhkrad (kaklusstseenide seadja Indrek Sammul) ja ootamatud, iga hetk võib laval minna kakluseks. Laval on toores huumor trööstitus iiri küla argipäevas.
Olen nüüd näinud kogu iiri näitekirjaniku Martin McDonaghi Leenane küla näidenditriloogiat: „Mägede iluduskuninganna“ (Rakvere Teatris), „Connemara kolp“ („Üks pealuu Connemaras“ Rakvere Teatris ja „Üksildane lääs“ („Vanemuises“.
Kõige rohkem hinge läks viimane. Sellepärast, et oli viimane, mida nägin ja isa Welshi pärast ja Tom Hanloni pärast ja sellepärast, et tundus: nüüd ongi  külla jäänud vaid  Valene ja Colemani sugused puskarijoojad. Kui mind tavaliselt häirib ropendamine laval, siis Colemani ja Valene puhul mitte. Sain aru, et ropendamine on nende olemuses,  see ongi nende elu ja teisiti nad ei oska.

Kõige helgem kuju etenduses on Tüdruk. Tal on veel lootust, kui ta õigel ajal Leenanest lahkub. 
Viimast korda Sadamateatris 13.novembril 2014, kes veel näha tahab, jõuab.

23. oktoober 2014

Verdi "Macbeth" MET Opera HD live.


MACBETH
Verdi
New York Metropolita Opera  HD Live
Esietendus 14. 03. 1847 Teatro della Pergola Firenze
Libreto: Francesco Maria Piave

Dirigent:
Fabio Luisi
Lavastaja:
Adrian Noble
Lava- ja kostüümikunstnik:
Mark Thompson
Valguskunstnik:
Jean Kalman
Koreograaf:
Sue Lefton

Anna Netrebko-  Leedi  Macbeth        
Željko Lučić – Macbeth











Joseph Calleja-  Macduff















René Pape- Banquo












Giuseppe Verdi ooper neljas vaatuses, Francesco Maria Piave libreto (Andrea Maffei täiendustega) Shakespeare'i näidendi (1605-06) järgi. Helilooja esimene Shakespeare'i ainetel loodud ooper, mida on hinnatud tema varasema loominguperioodi parimaks teoseks. Valmis impressaario Alessandro Lanari eestvedamisel.
Tegevus toimub 11.saj keskel Šotimaal ja Šoti-Inglismaa piiril. Kuningas Duncani väepealikule Macbethile ennustatakse, et temast saab Ðotimaa järgmine kuningas. Oma naise, leedi Macbethi õhutusel mõrvab ta kuninga ja astub ise troonile. Võimu kindlustamiseks järgnevad uued mõrvad. 
Macbethi teemaks on armastus võimu vastu ja võimule pürgimine vahendeid valimata.
11. sajandile kohaselt sünge ja verine lugu (käesoleval ajal kasutatakse võimule pürgimiseks teisi vahendeid) . Nii polegi ooperis punase värviga kokku hoitud.  René Pape Banquo osas palju laulda ei saa, aga verises särgis kummitusena kõnnib ta laval ringi ka pärast seda, kui on tapetud.  

Lavastuses on tegevus toodud 20.sajandisse, täpsemat aega kostüümide, meeste käes olevate püsside ja lavale toodud sõjaväeauto margi kaudu ei osanud ma määrata. Selle  Shakespeare draama „Macbeth“ ainus armastuslugu on armastus mehe ja naise – Macbethi ja leedi Macbethi vahel.  Suure armastusloo puudumist korvas täielikult  Anna Netrebko äärmiselt sensuaalne leedi Macbethi rollilahendus. Nii et lavastuses oli igaühele midagi.

Anna Netrebko on ooperimaailma kroonimata kuninganna. Ja seda mitte üksnes hääle ja kauni välimuse tõttu. Lisaks on ta suurepärane näitleja ja karismaatiline isiksus.  Anna Netrebko leedi Macbeth on julge, otsustav, halastamatu, silmakirjalik ja võrgutav.  Viimase vaatuse unenäo stseenis aga kahetsev ja murtud naine,  femme fatalest pole jälgegi. Võimsad olid need ovatsioonid, mis MET-i saalis Anna Netrebkole kõlasid, polegi selliseid varem kuulnud. Lisaks Anna Netrebkole laulab MET-is leedi Macbethit Maria Guleghina, aga Anna on klass kõrgem.
Nii laulab Anna Netrebko esimeses vaatuses  aariat "Vieni t'affretta...":

Näitlejameisterlikkuselt ei jää Anna Netrebkole alla Macbethi osas bariton Željko Lučić, keda viimati nägin MET lavastuses „Rigoletto“.
Siin piinatud ja meeleheitel kuningas Macbethi aaria"Pieta, rispetto":


Rene Pape on võimas bass, aga kujutasin tema asemel laulmas Ain Angerit ja tulemus ei olnud halvem.
Väga head lauljad+ näitlejameisetrlikkus + huvitav lavastus = suurepärane ooperielamus. 
Võiks veel korra vaadata. Macbeth just pähe kulunud ei ole, sest polegi õnnestunud seda varem kuulda.

22. oktoober 2014

Patrick Modiano "Unustuse kaugemast otsast"

„Unustuse kaugemast otsast“
Patrick Modiano.
Tõlkinud Tiina Indrikson.
Atlantis 1996
134 lehekülge.




Lõpetasin Patrick Modiano "Hämarate poodide tänav" nädal tagasi, aga seda raamatut lugedes oli kogu aeg tunne nagu loeksin ikka üht ja sama raamatut..

Jälle peategelane, kes midagi otsib, seekord 15 aastat tagasi kadunud armastatut.  Ja tal õnnestub naine Pariisis üles leida! Jälle ei ole peategelase kohta suurt midagi teada.  15 aastat tagasi müütas ta Pariisis raamatuid, tutvus Jacqueline’ga, kellega armusuhe kestis  4 kuud.  Nüüd on peategelasest saanud kirjanik, kelle raamatuid ükski teine raamatu tegelane lugenud ei ole ja tal soovib  leida Jacqueline.  Miks naise leidmine nii on oluline on?
Lk. 107 „Üks mu eluperiood oli kahtlemata lõpule jõudnud. See oli kestnud viisteist aastat ning enne uue elu alustamist läbisin ma nüüd surnud punkti. Püüdsin mõttes viisteist aastat tagasi liikuda. Ka tollal oli miski lõpule jõudnud.
……
Järgnevad viisteist aastat lagunesid koost: vaevalt mõned üksikud hägused näod, mõni ähmane mälestus, veidike tuhka…ma ei kurvastanud selle üle üldse, vaid tundsin, vastupidi hoopis kergendust. Olin jälle nullist alustamas. Ainsad päevad, mis sellest süngest päevade jadast veel eraldusid, olid need, mil olin tundnud Jacqueline’i ja Van Beverit. Mispärast just see lõik ja mitte mõni teine? Võib-olla sellepärast, et see oli õhku rippuma jäänud.“

Otsimine hoiab lugejad pinges. Autori kirjutamisstiil on pingestav,  kogu aeg on aimdus, et kohe midagi juhtub. Tegelikult ei juhtu, aga pinge on üleval ikkagi  nagu kriminaalromaanis. Teine tunne, mis mind lugedes valdas, oli filmi vaatamise tunne. Autor talutab lugejat jutustades mööda Pariisi tänavaid.


Tõlkija ütleb järelsõnas ütleb kenasti: Selleks ajaks, kui raamat algab, on kõik juba toimunud. Tuleb ainult kindlaks teha, mis nimelt.

Loen läbi ka kolmanda Patrick Modiano eesti keelde tõlgitud raamatu, mulle sobib.

20. oktoober 2014

William Boydi "Igatsus" Linnateatris.

William Boyd
„Igatsus“.
Inglise keelest tõlkinud Anu Lamp
Anton Tsehhovi jutustuste „Minu elu“ ja „Tuttavate juures“ ainetel.

Esietendus Linnateatris 31.mail 2014.

Lavastaja Elmo Nüganen
Kunstnik Vladimir Anšon
Kostüümikunstnik Reet Aus
Valguskunstnik Gleb Filštinski (Petreburi)
Helilooja Jaak Jürisson
Muusikaline kujundus Riina Roose



Osades:
Sergei Sergejevitš Lossev, mõisnik-Peeter Tammearu (Kuressaare Linnateatrist)
Tatjana Aleksejevna Losseva, tema naine – Epp Eespäev
Nataša, Tatjana õde-Maiken Schmidt
Varvara Pavlovna, Tatjana sõbranna, arst- Anne Reemann
Nikolai Vladimirovitš Podgorin, Lossevite sõber, advokaat- Rain Simmul
Missail Aleksejevitš Poloznev- Kristjan Üksküla
Viktor Ivanovitš Dolzikov, raudteeinsener- Kalju Orro
Kleopatra Viktorovna, tema tütar, Missaili pruut-Elisabet Reinsalu
Andrei Ivanov (Rõigas), maalrite ülem, töövõtja –Andrus Vaarik
Olga, elatanud teenija Lossevite majas – Helene Vannari
Anna Antonovna Luganovitš, Podgorini sekretär- Kristiina Jalasto.

Tegevuse keskmes on lagunev mõis, mille keskealine mõisaomanik on investeerimisafääridega laostanud. Majaproua ja tema sõbranna kutsuvad külla vana lapsepõlvesõbra, kuulsa Moskva advokaadi, lootuses, et see suudab mõisa päästa. Sõbranna Varvaral on ka romantilised ootused, kuna tema ja Podgorini vahel oli minevikus midagi. Lisaks armub majaproua nooruke õde advokaati, kes jääb aga mõlemale naisele kättesaamatuks. Tema kreedo on, et kõik möödub ja seetõttu pole mõtetki…
Nimetatud tegelased kujundavad etenduse realistliku poole. Aga laval on veel arhitekti poeg Missail, kes on tüdinud aristokraadi jõudeelust ja igatseb füüsilist tööd; tulevane mõisnik-  raudteeinsener; Missaili pruut- uusrikka raudteeinseneri hellitatud nümfomaanist tütar; nõukogudeaegset töödejuhatajat meenutav maalrite ülem Rõigas.
Viimatinimetatud lisavad vene realismile paraja annuse absurdi.

Ma olen suur William Boydi austaja, tema raamatud on tõeline maiuspala. On hea meel, et järgmisel nädalal algab ETV-s lühiseriaal „Üks inimsüda“ W. Boydi raamatu ainetel.
Kuid ma ei ole eriti suur Tšehhovi austaja. Etendus muutus mulle mõistetavamaks kui lugesin kavast läbi katkendid Wiliam Boydi artiklist „ Anton Tšehhov: armulood läbi elu“.
Laval on magusnostalgiline hääbuva mõisaelu pilt. Nostalgia loomisele aitavad kaasa nii lavakujundus, mõlemad kaks vaatust toimuvad lagunenud suvemajas kui ka etenduse saateks valitud muusika.
Minu lemmiknäitleja  selles lavastuses oli Anne Reemann. Varvara Pavlovna roll on otsekui tema jaoks loodud. Anne Reemannile sekundeeris majaproua rollis Epp Eespäev, nemad olid etenduse kandev tandem.
Etenduse algus oli võimas:  külaliste ootamine ja planeeritud üllatusvastuvõtu (keskealised daamid kartulikorvid peas huilgamas), kahekordne läbimängimine. Siit õhkus sellist ehtsat usutavat vene külaelu hõngu, mis II vaatuse kihluspeo stseenis enam ei kordunud.

Rain Simmul Podgorinina, evides väidetavalt Tšehhovi  autobiograafilisi jooni, ei üllatanud selles osas.  Või nagu minu teatrikaaslane ütles, et Rain Simmul on kõigis osades ühesugune alates „Meeletust“.
Elisabeth Reinsalu roll oli minu arvates üle pingutatud. Osatäitmine oleks võinud olla naljakas või koomiline, aga ei olnud kumbagi.
Tublid olid noored näitlejad. Paraku mina eristan näitlejaid hääle järgi ja noorel Ükskülal veel seda häält, mis meelde jääks,  ei ole  ja sellepärast jäi tema osatäitmine kahvatuks.
Andrus Vaarik veiderdas, aga mitte üleliia, maalrite pealiku Rõigase osas. Võib-olla peaks siin  kivi tõlkija kapsaaeda heitma. Ehk tekkis ainult minul küsimus, miks „Rõigas“, kas eestlane. Abikaasa seletas mulle ära. Venekeelne sõna „Хрен“ , tähendab tõlkes  rõigast, aga tähistab vene keeles ka halvustava tähendusega sõimusõna. Tšehhov seda teadis, kas ka Boyd?  Aga Rõika sõnad  „Lehetäi sööb rohtu, rooste sööb rauda, vale sööb hinge seest“, jäid meelde.
Purjus inimeste kujutamine teatrilaval mulle ei ole kunagi meeldinud. Peeter Tammearul majaperemehe osas tuli see hästi  välja, kohati lausa tülgastavalt. Kuna mõisahärra oli kogu aeg auru all, oli tal raskusi diktsiooniga ja alati ei saanud ma aru, mida ta räägib. See-eest miimika oli tal suurepärane.
Lavastuses on väga häid stseene, mis jäävad meelde, nende võlu avaldub pärast etendust, mulle just praegu, kui kirjutan.


Teine järjestikuline  laupäev Linnateatris ei läinud tühja, erilist  elamust ei sündinud, aga rahulik ja mõtlik meeleolu valdas meid koju sõites.  

17. oktoober 2014

Patrick Modiano "Hämarate poodide tänav"

Patrick Modiano.
Hämarate Poodide tänav.
Prantsuse keelest tõlkinud Tatjana Hallap.
Kirjastus „Kupar“ 1996.
173 lehekülge.




Tormasin kohe raamatukokku värske Nobeli kirjanduspreemia laureaadi raamatute järele.

Milline hõrk pealkiri –„Hämarate Poodide tänav“ , prantsuse keeles „Rue des Botiques Obscures“.

Sõnaga hõrk iseloomustaksin ka autori stiili. Napp, melanhoolne ja sisenduslik. Väga hea tõlge.

Raamat  algab nii : “Ma olen eimiski. Vaid hele siluett tol õhtul kohvikuterassil. „
Sisuks on ühe mehe iseenese otsingud. Mehel on olnud mälukaotus, ta on saanud endale uue nime, kuid alustab nüüd otsinguid teada saamaks , kes ta tegelikult on.

Info koguneb kild killu haaval. Vanade fotode kaudu süüvib peategelane minevikku. Samastab end fotol kujutatud inimesega  ja külastab tollega seotud isikuid, lootuses, et keegi tunneb ta ära. Kui selgub, et ta ikkagi ei ole fotol kujutatu, samastab ta end uue isikuga ja otsingud algavad uuesti.  Kui keegi lõpuks ta ära tunneb, hakkab peategelane  jälgi ajama, mis juhtus tema armastatuga.
Olevik ja minevik on raamatus segunenud ning miski pole 100% kindel, justnagu üritaks vaataks vanaaegseid hägusaid fotosid ja üritaks isikuid tuvastada .

Ja kas see, mis lõpuks selgub,  on 100% tõde, ei saagi teada.

Lk. 164 Siiani paistab mulle kõik nii kaootiline, nii tükeldatud…  Killud, raasud millestki meenuvad mulle minu otsingute vältel…. Ent lõppude lõpuks, võib-olla see ongi üks elu…
On siis tõesti minu eluga tegemist? Või kellegi teise omaga, kuhu olen ennast sisse libistanud.“

Väga hea raamat, asusin lugema Patrick Modiano teist, sama maagilise pealkirjaga raamatut: "Unustuse kaugeimast otsast", Atlantis, 1998.


16. oktoober 2014

Norman Doidge „Muutuv aju".

Norman Doidge, MD
„Muutuv aju. Teadlaste uuringud ja haigete paranemislood“
Tõlkinud Jürgen Innos
Toimetanud Leelo Laurits
Kirjastus Pilgrim
488 lehekülge.










Ligi 400 lehekülge aju plastilisusest. Jutt on murrangulisest avastusest, et inimaju suudab muutuda, kusjuures pikka aega on aju peetud muutumatuks anatoomiliseks organiks, mille ainus muutus on vananemisega kaasnev allakäigu-protsess.
Autori sõnul on aju plastilisus  peenekoeline nähtus. Öelda, et inimloomust saab pidada absoluutselt muutumatuks või absoluutselt paindlikuks, oleks vale. Tegelikult võib neuroplastilisus muuta inimest nii jäigemaks kui ka paindlikumaks, olenevalt sellest, kuidas seda rakendatakse.
Käsitletakse mitmeid teadusuuringuid ja viidatakse paljudele neuroteadlastele, teiste hulgas lk.152 eesti päritolu Ameerika  närviteadlasele  Jaak Pangsepale.
Samuti viitab autor tänavuse Nobeli meditsiinipreemia laureaatide - abielupaar Moseri uuringutele.

Mina võtsin lugemiseks, kuna minu lemmik neuroloog –kirjanik  Oliver Sacks andis raamatule positiivse hinnangu.
Lugesin läbi kaanest kaaneni, muuhulgas ka märkused ja viited 100 lehel.
Kuna eneseabi raamatud põhinevad teoorial, et ennast on võimalik muuta, siis on tegemist eneseabi raamatute teoreetilise alusega. Kuid hoiatan, see ei ole eneseabi raamat, pigem  neuroloogist teadlase jutustus tavainimesele.
Arsti haridusega inimesed suhtuvad raamatusse skeptiliselt , vähemalt mu oma tütar.
Mõned lõigud raamatust:
LK. 69 ajuteadlase Merzenichi ambitsioonikad väited: „ajutreening on ränkade haiguste, nagu näiteks skisofreenia ravis sama kasulik kui ravimid; aju on plastiline sünnist surmani ning isegi eakatel inimestele on võimalik oma kognitiivseid funktsioone-õppimis-, mõtlemis- ja tajuvõimet ning mälu- radikaalselt parandada.“
´
Lk. 112- „Merzenichi meetod vaimse allakäiguga võitlemiseks on peavoolu närviteadusega vastuolus. Vananevas ajus toimuvatest füüsilistest  ja keemilistest muutustest on kirjutatud kümneid tuhandeid artikleid, mis kirjeldavad närvirakkude suremisega kaasnevaid protsesse. Nende protsesside pidurdamiseks ja langeva tasemega kemikaalide/võiks olla keemiliste ainete/  taseme suurendamiseks ajus on turule toodud palju ravimeid ja  paljud sellised ravimid on hetkel loomisel. Merzenich on aga veendunud, et sellised ravimid, mille müügikäive ulatub miljarditesse, pakuvad leevendust ainult neljaks kuni kuueks kuuks.
„Kõige selle juures on midagi väga valesti“,  leiab ta. „Täielikult ignoreeritakse kõike seda, mida läheb tarvis normaalsete oskuste ja võimete säilitamiseks. Justkui oleks oskuste ja võimete, mis millalgi noores eas omandatakse, saatuseks aju füüsilise seisundi halvenedes paratamatult halveneda.“ Tema väitel puudub peavoolu käsitluses  igasugune arusaamine sellest, mida on ajus vaja uue oskuse arendamiseks , rääkimata selle oskuse säilitamisest. „Valitseb ettekujutus, et kui
õige virgatsaine tasemega manipuleerida… õnnestub mälu taastada, kognitiivsed funktsioonid uuesti tööle panna ja hakata taas gasellina ringi jooksma.“
Peavooluteaduses vaadatakse mööda teguritest, mida on tarvis terava mälu säilitamiseks. Üks olulisi põhjusi, miks mälu vananedes halveneb, peitub selles, et meil on raske oma närvisüsteemis uusi sündmusi registreerida, sest töökiirus väheneb ning meie aju täpsus, intensiivsus ja teravus käivad alla. Kui sa ei suuda midagi selgelt registreerida, ei suuda sa seda hiljem ka täpselt meenutada.
Võtame näiteks ühe vananemisega kaasneva levinud probleemi-õige sõna ei tule enam kohe keelele.
Merzenich arvab, et see probleem tuleneb sageli sellest, et me jätame oma aju tähelepanusüsteemi ja basaalganglioni, mis on plastiliste muutuste toimumiseks vajalikud, järk-järgult unarusse ja need känguvad. Nende kängumise tulemusena tekib suulises kõnes representatsioonidena „segaseid engramme“, mis tähendab seda, et helide või sõnade representatsioonid ei ole selgepiirilised, sest neid segaseid engramme kodeerivad närvirakud ei langle koordineeritul ja kiirel moel, mis on jõulise terava signaali saamiseks vajalik. Kuna kõnet representeerivad närvirakud edastavad kõigile n.ö. allvoolu jäävatele närvirakkudele segaseid signaale („soga sisse, soga välja“), siis tekivadki probleemid sõnade meenutamise ,leidmise ja kasutamisega. See meenutab probleemi, mis kummitab eespool vaadeldud keeleprobleemidega laste aju- ka nende aju on mürarohke.
Kui meie aju on „mürarohke“, siis ei suuda uue mälujälje signaal aju elektrilise taustaktiivsusega konkureerida  ning tekib „signaali ja müra probleem.“
Mezernichi arvates on peamine põhjus, miks aju muutub mürarohkemaks, et teda ei treenita korralikult.
Lapseeas on meil intensiivse õppimise periood, seejärel tegeleme ka oma esimestel tööpostidel intensiivse õppimise ning uute oskuste omandamisega. Psühholoogilises mõttes on keskiga sageli kaunis aeg, sest kui elutingimused on stabiilsed, on see varasemaga võrreldes suhteliselt tüüne  periood. Meie keha ei muutu enam nii nagu noorukieas, meil on tõenäoliselt kindlam ettekujutus sellest, kes me oleme, ning samuti oleme juba oma töös vilunud. Peame ennast endiselt aktiivseks, kuid meil kipub tekkima väärettekujutus, et õpime samamoodi nagu enne. Tegeleme harva ülesannetega, mis eeldavad tähelepanu sama pingsat keskendamist kui nooremana uut sõnavara õppides või uusi oskusi omandades. Sellised tegevused nagu ajalehe lugemine, erialane töö, mida oleme teinud palju aastaid ja oma emakeeles   rääkimine kujutavad endast peamiselt omandatud oskuste kordamist , mitte õppimist. Selleks ajaks kui seitsmekümnendatesse jõuame, on võib-olla juba 50 aastat möödunud ajast, mil me oma plastilisust reguleerivaid ajusüsteeme süstemaatiliselt kasutasime.
Just seepärast on vanas eas uue  keele õppimine mälu üldise parandamise ja säilitamise seisukohalt nii kasulik.“

Loomulikult huvitasid mind eriti vananemisega kaasnevad protsessid, mälu ja tähelepanuvõime vormis hoidmine. Kuid see ei ole raamatu põhiline teema.
Nii on näiteks palju juttu armastuse keemiast:

Lk. 146 Õnnelikel armastajatel, kes teineteisega harjuvad, võib tekkida tolerantsus, mis sarnaneb tolerantsusega mõnuainete suhtes. Dopamiinile meeldib uudsus. Kui monogaamsetele partneritel areneb teineteise suhtes tolerantsus ning nad ei koge enam romantilist kaifi nagu varem, ei pruugi see muutus tähendada mitte seda , et üks neist on ebasobiv või tüütu, vaid hoopis seda, et nende plastilised ajud on teineteisega nii hästi kohanenud, et järjest raskem on tunda teineteise seltskonnas viibides samasuguseid „liblikaid“ nagu varasematel aastatel“
Viite kohaselt tekib tolerantsus siis kui aju „uputatakse „mingi ainega-antud juhul dopamiiniga –üle ning selle tulemusena toimub närvirakkudes selle aine retseptorite „maha keeramine“ ehk arvu vähenemine, mistõttu sama efekti saavutamiseks on tarvis suuremat annust sama einet.

Ja selline peatükk: Haavatav aju: kuidas meediakanalid aju ümber korraldavad.

Lk. 365: Televisioon  kui meediumi  vorm-kokkumonteeritud lühilõigud, suumimine, panoraamid ja ootamatud helid muudavad aju, aktiviseerides protsessi, mida Pavlov nimetas „orienteerumisreaktsiooniks“- see tekib siis, kui tunnetame ümbritsevas maailmas järsku muutust, eriti mingit ootamatut liikumist. Katkestame instinktiivselt kogu tegevuse, et tähelepanu ümber suunata ja ennast koguda. Ei ole mingit kahtlust , et orienteerumisreaktsioon arenes välja põhjusel, et meie esivanemad olid nii rööv- kui ka saakloomad ning pidid kiiresti orienteeruma- aru saama, kas olukord on ohtlik, pakub midagi head (nagu toit või seks) või on lihtsalt mingil moel uudne. Reaktsioon on füüsiline: pulss aeglustub 4-6 sekundiks. Televisioon vallandab selle reaktsiooni palju kiiremini, kui me seda elus kogeme ning just seetõttu ei suuda me isegi lähedasega vesteldes oma silmi teleekraanilt kõrvale pöörata ning just seepärast jäävad inimesed palju kauemaks teleri ette , kui olid plaaninud.“

Võiksin pool raamatut ümber kirjutada, aga lõpetan siinkohal .
Kaks uut sõna jäid meelde ka, engramm- mälujälg  ja laenglema

Ääretult huvitav raamat kõigile, kes  sedasorti raamatutest lugu peavad.

15. oktoober 2014

Selle kuu luuletus


Pikendasin oma suve Portugalis Albufeiras.
Tõin suveniiriks kaasa korgitammest järjehoidja , millel on Portugali kuulsaima luuletaja Fernando Pessoa luuletus „Autopsühhograafia“. Kahjuks küll inglise, mitte portugali  keeles.
Eesti keelde on luuletuse tõlkinud Ain Kaalep.

„Poeedil on petlik keel.
Ta petab nii hästi, et ta
ka tõelise valu veel
võib valuna ette petta.

Ja kuigi ta ise talus
neid valusid mõlemaid,
lugeja värsside valus
üht tunneb – tundmatut vaid.

Ja mõistus kannina ringi
oma mängurööbastel
nii keerutab seda rongi
ja nimeks on süda sel.“


14. oktoober 2014

Marina Carr "Kassirabal" Linnateatris

  
Käisin linnateatris vaatamas  kaasaegse  iiri näitekirjaniku Marina Carri näidendit „Kassirabal“.
Lavastas Madis Kalmet. Esietendus toimus Tallinna Linnateatris 09. novembril 2013.

Linnateatri 2014. a kolleegipreemiate jagamisel  sai  Elisabet Reinsalu  auhinna parima naispeaosa eest, 
Aurora Aleksandra Künnapas  parima naiskõrvalosa eest ja Allan Noormets- parima meeskõrvalosa eest.
Madis Kalmeti osaks oli Eesti Teatri Aastauhind parimale lavastajale, 2014  (lavastused „Titanicu orkester“ (MTÜ R.A.A.A.M.), „Leegionärid“ (Rakvere Teater), „Kassirabal“ (Tallinna Linnateater).



Mul on öelda, et väga hea etendus oli! Vaatasin koos pojaga (20)  ja temale meeldis ka. Tõenäoliselt sobib iiri mõttelaad eestlastele. Minu lemmikute reas juba on Martin McDonagh näidendid.  „Üksildane lääs veel nägemata, aga on  kindel plaan sõita Tartusse seda vaatama. 
2006.aastal mängiti "Kassirabal" Rakvere teatri suvelavastusena, pildil Ülle Lictfeldt Hester Swani osas.






Kavalehest võib lugeda, et näidendis  on Euripidese  müüdi „Medeia“ tegevustik paigutatud iiri külakeskkonda, sellega on selge, et sündmustik võtab traagilise pöörde. Näidend ongi üpris sünge, eesseisev tragöödia aimub juba esimesest stseenist.
Autor on  intervjuus öelnud: “Aga seda, et mu näidendid on naljakad ja et traagikas on huumorit, usun ma küll.“
Ja nii ongi lavastuses tubli annus huumorit. Tragöödia ja komöödia ei sega teine-teist ja lavastus on üks tervik. Väga nauditav, huviga ja erksalt jälgitav, igav ei hakka kindlasti kolme tunni jooksul.

















Komöödia osas on kandev roll Anne Reemannil proua Kilbride osas. Kujutage ette, ta ilmub oma poja pulma üleni valges vahukooretordikleidis  ja teatab rahumeeli: ei teadnud, et pruut ka valges on. 
Mul ka õige pea pulmaminek ja kleidimure. Valget kleiti ma paraku panna ei saa, sest tean: pruut tuleb valges. Olen nimelt pruudi ema.

Aga valgetest kleitidest tahaksin veel kirjutada. Neid on etenduses neli.
Juba mainitud proua Kilbride uhke (kõige uhkem) kleit. Lisaks pruudi (Caroline Cassidi (Ursula Ratasepp) lihtne ja pretensioonitu kleit. Peategelane Hester Swan (Elisabeth Reinsalu) kannab II vaatuses sellist väikseks jäänud, aastaid karbis seisnud kasutamata pulmakleiti ja Hester Swani tütar Josie Kilbride (Anna Aurelia Kangur)  kannab valget armulauakleiti.
Huumori poolt kandis etenduses ka Külli Teetamme pime kassnaine. Mulle lustakas, kaval ja elutark kassnaine meeldis. 
Näidend ongi selline müstiline, lisaks kassnaisele, kes sööb hiiri, on laval veel Ester Swani surnud venna vaim (Karl Andreas Kalmet ) ja Vaimulemb (Andres Raag). Vaimulemb on Vikatimehe/Surma  leebem variant. Aga kordagi ei kao reaalsuse taju, sest reaalne ja maagiline on etenduses nii hästi üheks tervikuks põimitud, nagu elus.
Väga hea oli Hester Swani tütre Josie osas nooruke näitleja Anna Aurelia Kangur. Selles etenduses ei ole laps laval lihtsalt laps, vaid tal on võrdselt teiste näitlejatega kanda oma roll.
Peategelasel Hester Swanil on kanda lapsepõlvest pärit taak, ema jättis ta 7 aastaselt maha ja nii ta ongi jõudnud 40 eluaastasse ikka veel kassiraba serval ema oodates. Tal on paaniline hirm hülgamise ees ja näidend algab hetkest kui Hesterist 10 aastat noorem elukaaslane on ta maha jätnud ja otsustanud abielluda  noorukese Carolinega. Kas Carolinega või Caroline isa maadega, sellest päris täpselt aru ei saagi, sest mehed on autori tahtel selles näidendis mannetud. Suured osad on täita naistel.
Ainult kiidusõnu jagub peaosatäitjale Elisabeth Reinsalule metsiku, ägeda, robustse, kohati vulgaarsegi, kuid liigutava ja kaastunnet vääriva Hester Swani osa eest.

Etendus paneb kaasa elama ja kaasa tundma.