29. detsember 2013

Jõulureis Vilniusse 26.12.-28. 2013

Vilniuses käisin viimati 45 aastat tagasi. Miks mitte uuesti!
Sõitsime Lux Ekspressi bussiga. Loomult olen lennusõitja ,aga seekord tahtsin testida, kui pika bussisõidu välja kannatan. Polnudki vaja kannatada. Buss on mugav, vahed laiad, istme saab alla lasta ja jalad välja sirutada. Kohvimasinast prii soe jook ja võimalus Riias 10 minutit väljas käia.
Alustasime sõitu kell 6 hommikul, kohale jõudsime pärastlõunal . Vilniuses valitses kõle sügisilm nagu Tallinnaski. Kui Radisson Blu hotelli reisikoti maha poetasime, läksime linna avastama. Hotelli 22 korruseline hotell asub Nerise jõe põhjakaldal. Buss peatub Panorama kaubanduskeskuses ning sealt hotellini jõuab jalgsi 20 minutiga. Bussipeatusest on hotell näha. Hotelli ümbruses on palju uusi kõrghooneid, sealhulgas Baltimaade Swedbanga peahoone. Selle kõrval kohe Vilniuse Riikliku Kunstigalerii 2009.a. pärast rekonstrueerimist avatud hoone. Seekord vaatasime kunstigaleriid vaid väljastpoolt. Kuna reisi tegime kahekesi, siis eelnevalt lubasin, et kunstimuuseumi ei lähe. Aga oleks tasunud vaatamist, seal on avatud püsiekspositsioon:„Värvide ja helide dialoog. M. K. Čiurlionise ja kaasaegsete loomingus". Kunstigalerii tänavapoolsel küljel avaldasid muljet kaks musta ristkülikut, teisiti ei oska neid nimetada. Ühe ristküliku peal jookseb suurel ekraanil näituste reklaam. Näevadki välja täpselt nii nihkes.


 Aga meie rühkisime üle Rohelise silla e. Zaliasis tilta Nerise lõunakaldale. Roheline sild on märkimisväärne silla kõigis neljas nurgas asuvate 3-4 m kõrguste nõukogudeaegsete skulptuuride tõttu. Skulptuurid sümboliseerivad põllumajandust , tööstust, rahu ja noorust. Nõukogude ajastust pärit skulptuurid on enamus endistest nõukogude vabariikidest eemaldatud ja neid enam palju ei näe. Aga aeg möödub ja tasapisi hakkab neist juba ajalooline vaatamisväärsus saama.



Teisel pool silda ühel pool tänavat Kongresside Palee ja teisel pool Leedu Riikliku ooperi- ja balletiteater.




Kahjuks ei olnud ka sellesse majja seekord asja. 26. detsembril pühade puhul etendust ei toimunud ning 27. Detsembril etendus ballett „Pähklipureja“. Seda ma ei tahtnud vaadata, muidu muutub „Pähklipureja“ vaatamine igajõuluseks traditsiooniks. Ilma kontserdita ma Vilniuses siiski ei jäänud. Ja see, mida kuulasin vaatasin, oli suurepärane . Aga sellest hiljem.
Teel Katedraali väljakule möödusime Vilniuse draamateatrist, mille fassaadil köitsid pilku neiud: Draama, Tragöödia ja Komöödia.


Katedraali väljak tervitas jõuluturu ja kuusega. Väljaku servas oli üles seatud jõuluekspositsioon: karjused, talled ja Maarja ja jeesuslaps ja elav kaamel (!). Hiljem nägime neid Vilniuses pea igas kirikus, mõnel pool ka elavate loomadega: eeslite ja lammastega kiriku eesruumis. Katedraali esisel plaaditud väljakul leidsin üles selle plaadi tekstiga „stebuklas“, mis tähendavat imet. Seisin plaadil, tegin 360°pöörde ja soovisin . Väidetavalt läheb soov täide. Katedraal seest on muljetavaldavalt võimas. Kuna minu arhitektuurialased teadmised on nigelad , siis ülevaadet anda ei saa. Seda peab kogema, pärast valdavalt luteri kirikute külastamist, võtab Vilniuse katoliiklike kirikute kuld, kard ja sära alguses ikka tummaks. Katedraalis otsisime üles püha Kazimierase kabeli . Kabelis asub altaripilt, 16.sajandil maalitud hõbedaga pealistatud portree „Kolmekäeline püha Kazimieras.“. Ka see portree olevat pärimuse kohaselt imega seotud. Kunstnik soovis valesti maalitud käe asemel maalida uue käe ja tegigi seda, aga valesti maalitud kätt ei suutnud kustutada. See ilmus ise lõuendile tagasi. Pean tunnistama, et mina seda kolmandat kätt ei näinud. Hämar oli, hõbe läikis maalil ja päris „nina vastu lina“ ei saanud vaadata . Katedraalis oli pühade puhul palju rahvast, palvetajaid ja uudistajaid. Küünlad olid asetatud külgseinte äärte põrandale, alustel ei olnud enam ruumi.

Katedraal oli ilus kirik, aga see ei olnud SEE.
 Nimelt 45 aasta tagasi kooliekskursiooni ajal käisin Vilniuses ühes väga uhkete baroksete kujudega kaunistatud kirikus, mis on jätnud kustumatu mälestuse senini. Kirik oli rahvast täis, parasjagu ristiti üht väikelast, nägin kui talle vett pähe valati. Ja need marmorkujud üle kogu kiriku lae ja sammastel on meeles senini Eks ma tulingi Vilniusse seda kirikut otsima. Jätkan otsinguid homme.

Pärast õhtusöök Vilniuse rahvuslikus restoranis Piliesi tänaval.



Õhtusöök oli rahvuslik: abikaasale karbonadas , minule kuulsad kartulikotletid bulviniai blynai või midagi sarnast. Kääritatud jõhvikanaps Palanga sobis hästi külmarohuks. Kui õhtul hotelli tuldud teed tagasi kõndisime oli Katedraali väljak tihedalt rahvast täis, katedraali seintele näidati 3D jõulumultifilmi „Jõulud Vilniuses“. Vaatasime selle ära ,aga jõuluturule möllu nautima ei jäänud, sest ka 8 tundi bussis väsitab väga ära. Vähemalt need, kel 60+.

Eesti Õigekeelsuse sõnaraamat. ÕS 2013

Eesti Õigekeelsuse sõnaraamat ÕS 2013
Eesti Keele Instituut.
Koostanud: Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik.
Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn 2013
Toimetanud Maire Raadik.
1222 lehekülge.
Sain selle raamatu jõulukingiks. Tahaksin hüüda koos teistega nagu Pantalone „Armastuses kolme apelsini vastu“: „Kui hea raamat“. Tõepoolest. Lugesin suure huviga sissejuhatust kuidas sõnaraamatut kasutada.

A  tähe esimesel lehel meenus, et nõukogude ajal ATK-s käsid spetsialistid majandites n.ö. kontrollkäikudel. Mingil ajal viidi majandites sisse aamuste ja taamuste raamat. Kohe trükitigi sellise pealkirjaga suured kontoriraamatud, lehekülje keskel joon, ühel poole aamused jateisel pool taamused. Spetsialist, kes käis majandis, pidi alati oma kontrollkäigu fikseerima selles raamatus. Taamuste poole peale kirjutama ,mis halvasti ja aamuste poole peal kiitma selle eest, mis hästi. Kui ma esimeselt lehelt sõna „aamus“ ei leidnud, otsisin edasi. „Taamus“ tähendab puudus, halvemus, kasutatakse harva. „Aamuseid“ ma ei leidnud, küll oli olemas „eemus“, mis tähendab eelis, üleolek, privileeg. Kasutatakse samuti harva. Nii palju siis aamustest ja taamustest, ega ma neid eriti kirjutanud ka.

Loodetavasti pakub ÕS mulle veel palju toredaid hetki ja võimalusi keele korrastamiseks ja värskendamiseks. Ikkagi oma emakeel.

Kasukas. Adelaide de Clermont Tonnerre


Kasukas. Adélaïde de Clermont-Tonnerre.
Tõlkinud Margot Endjärv
Eesti Raamat 2013
384 lehekülge.

 Raamat on välja antud Prantsuse Instituudi kirjastamistoetuste programmi raames.

Tagakaanelt: Romaani on saatnud suur lugejamenu ja seda on pärjatud rohkete auhindadega, olgu neist nimetatud Francoise Sagani, Bel Ami, Haljaste Loorberite ja Pressiauhind.

Kutsub ju lugema. Prantsuskeelset kirjandust on vahelduseks ingliskeelsele väga kosutav lugeda.

Mul on endaga selline kokkulepe, et kui 50 lehte loetud võin raamatu pooleli jätta, kui ei meeldi. Kui annab lootust, võin lugeda ka 100 lehekülge ja siis ikkagi pooleli jätta. Seda raamatut tahtsin mõlema verstaposti juures kõrvale heita, aga lugesin edasi. Ja ei kahetse.

Ehtprantslaslik raamat, kui mul on üldse aimu, mis oma sisult on mõiste „ehtprantslaslik“.

Süzee lühidalt: Mercedese tagaistmelt leitakse keskealise naiskirjaniku laip. Tegemist on enesetapuga pärast kirjandusliku skandaali ilmsikstulekut. Väidetavalt ei kirjutanud naiskirjanik oma romaane ise, vaid avaldas enda nime all endise armukese, nüüdseks juba surnud kirjaniku, teoseid. Naiskirjaniku tütar ja ema, kes tulevad matustele, pole temaga aastaid suhelnud. Pärast matuseid saab tütar naiskirjaniku kakskümmend aastat nooremalt abikaasalt, kellega naiskirjanik abiellus veidi enne oma enesetappu, autobiograafilise romaani käsikirja, milles naiskirjanik jutustab oma elust ja suhetest emaga. Samuti saab selgeks, miks ta tütre emale kasvatada jättis. Olgu lisatud, et naiskirjaniku ema oli peale mehe surma rikaste majas kojanaine. Naiskirjanik põdes vaesust, milles nad elasid. Kirjandushuviline isa õhutas teda lugema ja oli surres jätnud talle palju raamatuid. Naiskirjanik tahtis juba varases nooruses kirjanikuks saada. Kuna lisaks oli ta väga ilus tüdruk, siis selleks ,et kirjutada, hakkas ta prostituudiks. Nii teenis naiskirjanik raha, et ema juurest ära kolida ja kirjutada. Ülikooli kõrvalt ei oleks ta jõudnud kirjutada, kuigi valetas sõpradele ja tuttavatele, et käib ülikoolis. Pikka aega elas ta koos ühe vana kirjanikuga ,kellele ta kaotas süütuse ja kelle ühe romaani ta ka oma nime all avaldas, sest kirjanik oli oma kuulsust minetamas ja tema nimi ei müünud. Naiskirjaniku tõeline armastus oli rikas noormees, lapsepõlvesõber sellest rikaste maja, kus ema kojamehena töötas. See rikas noormees sureb vähki, naiskirjanik põetab teda kaua ja sel ajal ka rasestub. Tütar sünnib pärast noormehe surma. Raamatu lõpuks on selge, et naiskirjanik kirjutas kõik oma teosed, peale selle ühe, siiski ise ja kirjandusliku pettuse skandaali korraldas samast rikaste majast pärit lapsepõlvesõbranna kättemaksuks selle eest, et naiskirjanik magas tema mehega ja abiellus tema noore armukesega. Päris raamatu lõpus ilmub välja ka naiskirjaniku kiri tütrele, mis oli tal enesetapuautos kaasas ja kust selgub, kui väga naiskirjanik oma tütart armastas. Omaette kõrvalliinina abiellub naiskirjaniku tütar selle paha sõbranna pojaga.

Jutustasin selleks ,et tõestada endale: ümberjutustusena paistab lugu tõelise seebiooperina.

Aga mis mulle raamatus siis meeldis?
Kaheksakümnendate aastate Pariis. Naiskirjaniku kohtumised huvitavate inimestega, näiteks käib ta külas Edwardi abikaasal Wallis Simpsonil. Kuulsad tutvused: Joseph Kessel („Lõvi“) ja Maurice Druon. Naiskirjaniku tarmukus ja sihikindlus oma eesmärgi poole rühkimisel. Ta vihkas vaesust ja elu kojamehe korteris, aga prostituudi ametisse suhtus nagu oleks see tavaline normaalne hästitasustatud töö. „Töölt“ ammutas ta oma raamatute lood ja elukogemuse.
Kauneim süütusekaotuse kirjeldus, mida olen lugenud.

Kirjutamine kui vaimu prostitutsioon. Stiilinäiteks lõik, mille raamatu autor de Clermont Tonnerre „laenas“raamatu motoks naiskirjanikult: Kirjutamine on enesemüümine. Lahti riietumine, enda eksponeerimine, enese paljastamine. Et äratada teis iha, soovi jätkata, minna edasi, paljaks kiskuda, mõista, pidada idioodiks. Rääkida teile seda, mida te tahate kuulda, teid petta. Teid erutada ja närvi ajada. Teid tüüdata, ärritada, meelitada, panna teid uskuma, et me armastame teid, teha teile halba ja valmistada rõõmu. Pakkuda teile naudingut ja ajada nutma. Metafoorid: intiimpesu. Kirjeldused: määre. Aforismid: hellitused. Kõik 18 euro eest, tunnistage, et seda pole liiast, kui minevik on olnud hea. Aga kui ma ei oleks osanud, kui ma ei oleks olnud lugeja kujutelmade kõrgusel, oleks ta lahkunud pettunult, ebamäärase tundega, et teda on röövitud, nagu klient , kes ei söendanud väljendada oma tegelikke soove ja kes sai vihaseks, et ma seda ära ei suutnud arvata. Kirjanik on prostituut , huvipakkuv objekt, mida pilgatakse ja kardetakse. Selle erinevusega, et autor müüb end raamatumesside alleedel.

24. detsember 2013

Luule jõuluõhtuks. Anna Haava

Vaatasin/kuulasin  telerist jumalateenistust Tallinnas Toomkirikus. Särav ja hele kirik. Kaunites riietes lauljad.
Jumalasõna peapiiskopi enda suust.
Kaks tundi enne seda viibisin jõulu jumalateenistusel  väikses puukirikus väikeses külas. Rahvast ei olnud palju. Vihmast märgades riietes kirikulised olid külast kohalikud  eakad ja suvitajad  koos lastega. Laste lauluhääled kõlasid sama heledalt kui teleris Tallinna Toomkirikus.
See, et jumal mind kummaski kirikus ei kõnetanud, on mu enda süü. Käin kirikus vaid jõuluajal. Hea on koos teistega jõululaule laulda.
Aga selline meeleolu tekkis, et kui koju jõudsin, küünitasin riiulilt Anna Haava luulekogu.
"Su südames nüüd pane
Kõik küünlad põlema
Ja ära pimedusel'
Sääl aset anna sa.

Kes oled kurb ehk haige,
Sa looda, kannata!
Ja usu, valukarik
Saab viimaks tühjaks ka.

 Ei igavest' või kesta
Ei ükski oht, ei õnn;
Ning sagedast' su valu
Sull' õnnistuseks on.

Su südames nüüd pane
Kõik küünlad põlema
Ja ehi oma hinge
Sa taevarahuga!"

20. detsember 2013

Terry R. Bacon. Mõju elemendid.

Mõju elemendid

Oskus teisi kaasa haarata Terry R. Bacon
Tõlkinud Iiri Sirk
Ilmumisaasta: 2013
Lehekülgi: 335 Kirjastaja: Äripäev
Mulle meeldivad Äripäeva raamatud. Eelnevalt lugesin „Harjumuse jõud“, mis oli ka huvitav lugemine.
Kindlasti oleks sellest raamatust mulle otsest kasu olnud ajal kui ma avastasin ülikooli ajal  Dale Carnegie  „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi.“
Aga Terry R .Baconi „Mõju elemendid“ on hariv  lugemine ka siis, kui ei taha selle õpetusi oma elus kasutada. Näiteks on põhjalikult  juttu Enroni petuskeemist, kuidas selline asi läbi läks ja kahtlust ei äratanud.
 Manipuleerimise peatükis  jutustatakse meistermanipulaatorist Bernie Madoffist, kellel õnnestus tuhandetelt investoritelt välja petta miljardeid dollareid.  Hariv selle poolest, et aitab manipulaatoreid ja ebaausaid mõjutajaid ära tunda või vähemalt õpetab  kahtlema. 
Võib lugeda mõttega: iga peatüki lõpus on välja toodud peatüki põhiideed ja punktid mõtisklemiseks lugejale. Kui mõtiskleda ei soovi võib need vahele jätta ja lugeda kui huvitavat  inimsuhete käsitlust.
Kokkuvõte:
Mõjutamise kümme reeglit:
Mõjutamiskatsed võivad luhtuda paljude põhjendatud asjaolude tõttu.
Mõju sõltub kontekstist.
Mõjutamine on sageli protsess, mitte ühekordne episood.
Mõju on kultuuripõhine.
Eetiline mõjutamine toimub vastastikusel nõusolekul ja on sageli kahepoolne.
Ebaeetiline mõjutamine võib õnnestuda, kuid alati teatud hinnaga.
Inimesed reageerivad alati kõige paremini nendele mõjutamistehnikatele, mida nad ise kasutavad.
Kui olete tähelepanelik, paljastavad inimesed teile ise, mis neid kõige rohkem mõjutab.
Mõjutamine hõlmab tavaliselt erinevaid tehnikaid.
Mida rohkem võimu teil on, seda suurem on teie mõju.



Jõulupidu 15.12.2013



Viibisin kinnisel üritusel, kus esinesid Ott Leppland, Tanel Padar, Rolf Roosväli, Liis Lemsalu; Hedwig Hanson ja Kaire Vilgats.
Huvitavaks muutis ürituse see, et  esineti  Estonia laval videoinstallatsioonide saatel. Oli huvitav. Eriti meeldis mulle Tanel Padar oma vahetu ja loomuliku olekuga.  Ott Leppland samas duetis tundus vaoshoitud ja paipoisilik, kes ta muidugi ka on. Liis Lemsalu lihtsalt karjus.
Estonia valges saalis mängis tantsuks ansambel Swingers, laulsid Birgit Õigemeel, Tanja Mihhailova, Mikk Saar, Pearu Paulus. Pillide taga Mihkel Mattisen (klaver), Timo Vendt  ja saksofon, Indrek Sarrap (kontrabass), Rauno Pella (trummid). Oli vägev!  Indrek Sarap oma kontrabassiga oli vahepeal laval suisa selili.

Oli põnev ja tantsida sai. Koju sõites panin autos siiski Viini filharmoonikud mängima


11. detsember 2013

Köögijumala naine. Amy Tan


Köögijumala naine
 
Amy Tan
Köögijumala naine

Tõlkinud Jana Linnart

Punane raamat Tänapäev 2013


 
Kõhukas raamat, lugemine võttis aega .

Mulle meeldis ja soovitada võib neile , kellel jätkub kannatust ning keda huvitab Hiina. Nii kerge lugemine nagu Amy Tani „Õnnerõõmu klubi“ see ei ole.

Kuigi sisukokkuvõte kaanel lubab lugu ema ja tütre suhetest, siis rohkem on see siiski ema lugu. Valdavalt jutustab 462 leheküljeline raamat elust Hiinas möödunud sajandi 40.-50 aastatel ja just see osa on huvitav. Ameerikasse emigreerunud ema ja tütre, kes on juba rohkem ameeriklane kui hiinlane, suhted on pigem kõrvalliin. 

Üks tegelane selles raamatus on hiina keel. Ema Winnie on Ameerikas elanud ligi 40 aastat, kuid alles on tema hiinalik inglise keele kasutus, mida tõlkija on püüdnud säilitada sõnade kummalise järjestamisega lausetes.

Keele üle pani mind mõtisklema järgmine lõik raamatust:  

„See sõna taonan? Minu meelest pole olemas Ameerika sõna, mis tähendaks sama asja. Kuid hiina keeles on meil hulk sõnu, millega kirjeldada mitmesuguseid hädasid. Ei „põgenik“ ei ole õige tähendus, mitte päris täpne. Põgenik on see kui sa oled olnud taonan ja oled ikka veel elus. Ja kui sa oled elus, siis ei taha sa iial rääkida sellest, mis tegi sinust taonan’i.
Sa oled õnnelik, et ei ole kunagi pidanud seda läbi elama. See tähendab, et tulemas on kohutav oht, mis ei ähvarda ainult sind, vaid paljusid inimesi, nii et igaüks hoolitseb vaid iseenda eest. See on hirm, mis sind jahib, haigus, täpselt nagu palavik su ajus. Sinu ainus mõte on põgeneda, mitte midagi muud, päeval ja öösel. Ja sul tõusevad juuksed peas püsti, sest sul on tunne, nagu oleks nuga kõrile surutud ja kellegi jube hingeõhk on vaid kahe sammu kaugusel. Ja kui sa kuuled hüüatust või näed, kuidas kellegi silmad suureks lähevad, siis sellest piisab. Palavik muutub külmavärinaks, liigub mööda selga alla jalgadesse ning sa jooksed ja komistad, jooksed ja komistad.“

Üks  stiilinäide veel:

„Teadsin, et see, mida ma teen, on korraga õige ja vale. Ma ei saanud langetada vaid üht valikut, pidin langetama kaks: lasta endal elada. Lasta oma isal surra.
Kas nii pole alati ,kui tuleb otsustada südamega? Sa ei vali lihtsalt üht või teist asja. Sa valid seda, mida sa tahad. Ja samal ajal valid seda, mida keegi teine ei taha ning kõiki neid tagajärgi, mis sellega kaasnevad. Sa võid endale öelda, see ei ole minu mure, kuid need sõnad ei uhu probleeme minema. Võib-olla ei ole see enam probleem sinu elus. Kuid see on alati probleem sinu südames.„
Ja see pani mind meenutama seda ütlemist, millega Hiinas kõiki kasvatati: “Kui sa  ei saa muuta oma saatust, siis muuda oma suhtumist.“ Võib-olla just seda need inimesed tegidki, nad ei süüdistanud enam halba saatust, ei otsinud enam oma elus halbu asju, uskusid, et nemadki on saanud haniks (hiinlaseks: minu märkus)  ja et nüüd on neil midagi, mille nimel võidelda.“
 
Pärast Hiina reisi aastaid tagasi lugesin hiina päritolu kirjanike teoseid, mis eesti keelde tõlgitud ja raamatuid hiina elust. Meelde on jäänud eriti:


Balzac ja Väike Hiina Õmblejanna
 
Dai Sijie
Balzac ja Väike Hiina Õmblejanna Prantsuse keelest tõlkinud Kaja Riesen

Olion 2006
Meeldis mulle väga. Andekas ja vaimukas raamat. Lugesin ammu, aga meenub  mulle alati, kui Hiinast jutt.



Metsluiged
 
Jung Chang
Metsluiged
Hiinamaa kolm tütart Inglise keelest tõlkinud Peedu Haaslava Kupar 2001
 


Huvitav raamat, elulooline lugu ühe hiinlanna perekonna elust kultuurirevolutsiooni ajal.


Elamise tähtsus
 
Lin Yutang
Elamise tähtsus Inglise keelest tõlkinud Kertu Pöial Tänapäev 2002
 
Raamat elamise filosoofiast, oli ka huvitav lugeda. Aga lugemise ajal jäi see „aeglase elamise filosoofia“ mulle kaugeks. Võib-olla peaksin nüüd, kui kiirustamise ajad elus hakkavad läbi saama, uuesti lugema.

Muidugi olen läbi lugenud Amy Tani „Õnnerõõmu klubi“ ja kõik Pearl S. Bucki raamatud Hiinast.

 
 

 


 
 

 

 


 
 

 

9. detsember 2013

Benjamin Britten 100. Tütarlastekoor Ellerhein Jaani kirikus.

Ceremony of Carols (Koraalitseremoonia) kirjutas Benjamin Britten aastal 1942 jõulupühadeks koorile, soolohäältele ja harfile .

Kaunis kõrvale ja silmale. Jaani kiriku lihtne ja õhuline saal, kaunid kõrged tütarlapsehääled ja harf. Maagiline kontsert. Lohutus pärast kaubanduskeskuste jingle bellsi. Sain jõulutunde kätte.
Benjamin Britten on ise öelnud: "See, et muusika on niivõrd kaunis, on lihtsalt julm. Temas on üksindusvalu, jõu ning vabaduse ilu. Ka pettumuse ja täitumatu armastuse valu. Lisaks looduse tahumatu hurm ning monotoonsuse igikestev võlu."

Väike näide. Tütarlastekoori Ellerhein ma ei leidnud.

Mul on kahju, et ma ei ole ühtegi B.Britteni ooperit näinud. Tahan selle vea 2014 parandada.

7. detsember 2013

Vuosaari, Soome režissööri Aku Louhimiehe film

Vaatasin filmi 06.12.2013 ETV-st. Mulle meeldis. Oli tegevust ja tegelasi, ei veninud nagu sagedasti eesti filmid. Film tavalistest inimestest, alati mitte nende kõige parematest tegudest. Samas ei võetud filmis seisukohta nende tegude kohta, on nagu on. Hellust, armastust ja  mõistmist otsisid kõik tegelased. Mõned leidsid ja mõned mitte. Nagu päris elus.

29. november 2013

"Peidus lill" Pearl S. Buck

Pearl S. Buck . Peidus lill.
Väga hea tõlge. Inna Feldbach. Tõlkeraamatuid lugedes vaatan alati tõlkija nime. Halvad tõlkijad on meelde jäänud ning uutesse nimedesse suhtun umbusuga.
Võiks olla tavaline naistekas, sisu isegi banaalne. Pärast II maailmasõda võõrsil olemisest väsinud ameerika sõdur armub jaapani tütarlapsesse, abiellub temaga ja toob neiu Ameerika lõunaosariiki. Noormehe võimukas ema tütarlast oma koju tuua ei luba , Virginia osariigi seadus keelab abielu erinevate rassid vahel ja noored asuvad elama New Yorgi üürikorterisse. Kumbki noortest ei ole oma harjunud elukeskkonnast välja astununa õnnelik . Olukorra lahendab jaapanlanna julge otsus. Loodetavasti saab jaapanlanna tulevikus õnnelikuks, noormees on aga loru , kellest ütleb lahti ka tema vana ameerika pruut.
Aga ei ole tavaline naistekas, sest kirjutatuna Nobeli preemia (1938) laureaadi poolt, on sellest saanud tõeline meistriteos.
Nauditavaks teeb raamatu jaapani elustiili ja inimeste väga hea tundmine (autor elas ise Jaapanis) ja meisterlik kirjeldamine.
Jälgitavad on mitmed liinid:
 - armastuse tärkamise kirjeldus noorte vahel on eht shakespearlik;
 -kuidas jaapani koolitüdrukust saab tugev naine, kes tütarlapsena ei karda vastu astuda oma isale ning hiljem oma viga tunnistada ning Jaapanisse naasta;
 - Jaapan pärast II maailmasõda, lääne pealetung ja püüd kaitsta jaapani traditsioone;
 - kuidas ema manipuleerib, et „päästa „ poeg mittesobivast abielust;
 - naise raske lapsest loobumise otsus;
 -kooselu võimalikkusest eri rahvuste vahel enne kosmopoliitse ajastu saabumist.

Olen lugenud läbi kõik Pearl Bucki eesti keeles ilmunud raamatud. Minu andmetel on neid koos viimati loetuga 7. 1. Idatuul, läänetuul ; Draakoni seeme 2. Naiste paviljon 3. Suur armastus 4. Uhke süda 5. Ema 6. Hea maa.
Enamus raamatuid elust Hiinas.  Enim meeldisid Peidus lill, Ema ja Hea maa. Ema oli lihtsalt  vapustav raamat.

Gounod "Romeo ja Julia" kontsertetendus 28.11.2013

Minu muusikaharidus piirdus keskkooliga , seepärast ei tule minult asjatundlikku retsensiooni vaid ainult isiklikud muljed.
 Mulle meeldis. Gounod „Romeo ja Julia“ on imekauni muusikaga ooper. Kuulasin seda esimest korda. Ei saa arugi, miks Fausti palju rohkem mängitakse. Sümpaatne oli dirigent Vello Pähna elegantne dirigeerimine.

Osatäitjaid oli palju ja kõik lauljad kontserdisaali lava äärele ära ei mahtunud. Kõrvalosatäitjad pidid laulma orkestri keskelt ja kõik hääled üle orkestri ei kõlanud. Aga Juuli Lill , Rauno Elp ning Pavlo Balakin esitasid oma lühietteasted nauditavalt. Pavlo Balakinil on ilus mahlakas bass. Minu arvates oleks ta võinud ka paater Lorenzo osa laulda. Paater Lorenzot laulis Belgiast toodud Patrick Bolleire ja tegi seda väga hästi. Prantsuskeelne tekst oli peas, ilmselt seda osa ka varem laulnud. Suurepärase osatäitmise tegi veel Stella Grigorian Gruusiast, kes laulis Romeo paazi . Tore oleks teda Roosikavaleris kuulata. Julia Capulettit laulis väike habras albaania sopran Oriana Kurteši. Laulis hästi ja helises kõrgelt. Imeilus Julia valss I vaatuses! Mõtlesin, kes võiks Estonias Juliat laulda. Võib-olla Kristel Pärtna. Aga riides oli Julia nagu Carmen. Kuidas Julia ema ta sellises kleidis peole lasi? Minule oleks Julia usutavam olnud veidike vähem võrgutavamas kleidis.
 Sellist tenorit, kes Romeot laulaks, Estoniast muidugi ei tule. Adam Diegel USA-st laulis väga hästi. Pärast garderoobis kui ta Mart Mikuga rääkis ja naeratas ning naeratas, vaatasin kui võluv noormees. Aga etenduse ajal! Jäi mulje, et partituuriga ta tuttav pole ning osa prantsuse keeles ei ole ka laulnud, sest osatäitjatest kõige rohkem oli tema partituuris kinni. Sellest johtus ka lavastuslik ebaühtlus. Kui Julia elas oma laulule kaasa ja elas emotsioonid laval välja ,siis Romeo vaatas Julia poole harva ning naeratas veel harvemini. Emotsiooni tema poolt praktiliselt ei olnud. Aga laulis hästi, L*Amour!L*Amour tuli tema esituses ainult 1/3 võrra lahjemalt kui Roberto Alagnal.
 Minu 19 aastane poeg ütles pärast Nabucco kontsertetendust, et ooperit ongi kontsertetendusel parem kuulata, sest raske on korraga muusikat kuulata ja tegevustikku ning lavakujundust jälgida. Olen temaga peaaegu nõus. Teist korda sama ooperit tahaksin küll laval näha ja kuulata.
 Ooperis pole vähetähtis ka publik ja puhvet. Kontserdisaali publik on alati peenem ja väärikam kui ooperisaalis. Turiste on vähem, muusikuid, lauljaid, muidu tuntud tegelasi rohkem ja sekka mõned rikkad ja ilusad. Saalis valitseb muidugi vanema põlvkonna ülekaal, aga lootustandvalt oli ka nooremaid inimesi. Alumine puhvet oli kinni. Üleval puhvetis oli valge vein liiga magus. Mõnusat istumist nagu ooperipoolel ei olnud.

27. november 2013

Kultuuritarbija kuulab autos...

... loomulikult Klassikaraadiot või  Vikerraadiot. Hommik algab saatega "Klassikahommik". Meeldib kui kõlab positiivne optimistlik muusika. Mozart sobib igasse hommikusse. On oma lemmiksaatejuht- Endrik Üksvärav. Hääle järgi optimistlik tegus noormees. Ajalehe tutvustust Klassikaraadios ma siiski ei kuula, siin ihkab minu ratsionaalne pool vähem subjektiivseid asjatundmatuid kommentaare.
Mõnikord ei sobi Klassikaraadio muusikavalik kohe kuidagi meeleoluga. Siis kuulan plaati. Näiteks täna kuulasin Roberto Alagna plaadilt "Tenor" aariaid Gounod' ooperist "Romeo ja Julia". Imeilus duett Angela Gheorghiuga "duo de la chambre". Lähen homme Estonia kontserdisaali kuulama selle ooperi kontsert-ettekannet ning väike ettevalmistus tuleb kasuks. Kiikan veel Tiit Made ooperiraamatusse ka.
Kui oskaksin laadiksin youtubest selle aaria siia üles. Võtan nädalavahetusel õpingud käsile. Ja grammatikat tahaksin ka meelde tuletada. Kui palju neid jutumärke ikka tuleb kasutada.

Õhtul, kui hästi läheb ja õigel ajal koju sõidan, kuulan da capot. Kuna seda on aastaid kuulatud, tüütab mõnikord ära. Siis kuulan jälle plaate. Näiteks Viini filharmoonikute Straussi kogumikku. Mõttetegevuse ergutamiseks on kõige parem Händel. Mõnikord kui jään hilja peale, kuulen kella seitsmest kontserti või esmaspäeval ooperi, see on pidupäev. Kodus ei ole aega raadio juurde istuda ja kuulata.
Veaparandus eilsesse: mitte Ted Lapidus "Luksuslik elu" vaid Jens Lapidus.

26. november 2013

Kultuuritarbija ostab jõulukingiks raamatud.

Olen püüdnud järjest vähendada raamatute ja plaatide ostmist. Mitte sellepärast, et raha ei ole. Praegu veel on. Aga neile pole enam majas ruumi. Ja teiseks tuleb kohe Johani vanaema meelde. Johan on mu laste sõber. Kui Johani vanaema suri, aitasid minu lapsed sõbral korterit müügiks tühjendada. Sugulased jagasid vanainimese vara mis nad jagasid, aga hulk plaate ja raamatuid jäi ikkagi, mida keegi ei tahtnud. Neid ähvardas prügimäele minek. Minu lapsed võtsid kõik raamatud ja plaadid endale. Raamatud võtsid lapsed oma majja, sest olid harjunud kodus raamatute keskel elama. Mitmed raamatud jõudsid ka minu riiulitele. Mitte midagi erilist, raamatusõbra Eesti NSV ajal huvi ja armastusega soetatud köited. Plaadid võtsin kõik endale. Lapsed ju vanu vinüüle ei kuula. Ega minagi kõiki oma laenatud vinüülplaadimängijal kuulata ei saa. Aga näiteks on palju suuri LP-sid omal ajal Saksa Demokraatlikust Vabariigist saadetud. Näiteks kolm Puhdyse plaati. Päästsin ligi 40 plaati, tundus talumatu mõte nende prügimäele saatmisest.
Nii et kui tuleb soov uusi raamatuid või plaate osta, mõtlen Johani vanaemale.

Aga nüüd on saabumas jõulukuu ja lasen end vabaks. Kõigile meile, kes me jõuluõhtule koguneme on kingiks raamat.  Mõte on ka pisut omakasupüüdlik, tellin raamatud  nii, et jõuan soovitud ise läbi lugeda. Kas on viisakas kinkimiseks ostetud raamat ise enne läbi lugeda? Mina usun, et probleemi pole. Raamat tahab lugemist saada ja on seda õnnelikum, mida rohkem teda loetakse.
Valikus arvestasin saaja isikut ja luureandmeid. Lugejad on kõik. Aga ettevaatlik peab olema. Eriti lastega. Mu noorim tütar vastas kord küsimusele, mida ta jõuluvanalt soovib: "ükskõik mida, ainult mitte raamatut." Aga ta jõudis raamatuid siiski nii palju saada, et täiskasvanuna loeb usinalt.
Selline nimekiri siis:
Kättemaksukontor  100. Fänniraamat. Selleta vist ei saa ükski kingikott sel aastal .
Edith Soosaar. Söödavad kingitused.
Martin Roberto. Täistaimetoidud lihasööjatele.
Amy Tan. Köögijumala naine.
Ted Lapidus. Luksuslik elu.
Thilo Sarrazin. Saksamaa käib ajas maha.
Dan Brown. Inferno.
Stephan Bartels ja Till Raether. Mida mehed tunnevad.
Kalle Muuli. Vabariigi sünnimärgid.
Stefan Zweig. Eilne maailm. See on mulle endale maiuspalaks.

3 raamatut on veel vaja lisada: kerge krimka, ulmekas teismelisele ja muinasjuturaamat.

Mulle täitsa meeldib blogida, aga tehnikas olen väga nõrk. Kuigi kasutan arvutit iga päev töös, võtab tavaline teksti sisestamine mul siin väga palju aega.

25. november 2013

Teed juuakse kell viis. Draamateatris 24. 11.2014.

Ma ei ole komöödiate austaja, aga vaatama läksin Ita Everi pärast ja ei kahetse. Etendus oli nauditav.
Meeldis:
  • suurepärased näitlejad: Ita Ever, Lembit Ulfsak, Tõnu Kark, Ain Lutsepp, Egon Nuuter, Martin Veinmann. Tõeline staaride paraad nagu kusagil kirjutati. Juba sellepärast tasub etendust vaadata, et neid koos näha.
  • tundus, et näitlejad nautisid oma mängu.
  • võrdlemisi vaimukas tekst  suurepäraste näitlejate poolt arusaadavalt ette kantud. Kordagi ei tekkinud saalis küsimust, et mis ta nüüd siis ütles. Mõnikord juhtub seda minuga isegi draamateatris.
  • hoogne lavastus.
Aga siiski:
  • krimikirjanduses ja -sarjades kogenud inimestele olid süzee käigud kuni lõpuni etteaimatavad.
  • oli kurb näha Ita Everit mutikese, kuigi aktiivse mutikese, rollis. Etenduses "Tuhk ja akvaviit" võimkuka ja krutskeid täis matroonina meeldis ta mulle rohkem. Ita Everist ei saa kunagi mutikest.




24. november 2013

Miks ma alustan?

Sellise pealkirjaga blogi mõlkus mul meeles aastaid enne seda kui Maarja Kangro kirjutas iroonilise  arvamusloo, milles tegi ettepaneku kultuuritarbija eripreemia väljaandmiseks. Kuna ma sellele auhinnale ei soovi pretendeerida, otsisin paremat nime blogile. Aga arvestades millest soovin kirjutada, paremat nime ei leidnud.
Olen kultuuritarbija sõna otsese mõttes. Ise kultuuri loomises ei osale. Ei huvitu ka kultuuri loomise protsessist. Aga tarbin usinalt, minu kultuurikalender on tihe.
Näiteks november 2013.
  • Tõnu Kõrvitsa ooper "Liblikas" Estonias.
  • Nigel Kennedy kontsert Nokia kontserdimajas.
  • Film "Mandariinid".
  •  Film "Aitab jutust" Pöffil.
  • Gounod "Faust" Estonias (2. korda!).
Raamatuid novembris eriti palju ei jõudnud lugeda ,aga eile lõpetasin Monika Peetz "Seitse päeva söömata "
Selline tüüpiline kaasaegne naistekas, nagu neid peale Bridget Jonesit kirjutatakse, aga ladusalt kirjutatud. Sama autori esimene eesti keelde trükitud raamat "Teisipäevanaised "meeldis rohkem.

Täna õhtul lähen  Draamateatrisse, aga sellest ,mida vaatan, kirjutan homme.

Artiklid, mida tarbin  ja millest kavatsen kirjutada on teater, muusika, kino, kirjandus, film, kunst, kultuuriajakirjandus, muuseumid, kultuurireisid. Küllap ajapikku lisandub veel midagi.
Pikk sissejuhatus, aga miks ma siis alustan?
  • et minu kultuuritarbimine oleks ühes kohas koos, seni olen pidanud paberil raamatupäevikut  ja ooperipäevikut;
  • et harjutada end taas korraliku ilusa eesti kirjakeelega;
  • et jagada muljeid.