31. jaanuar 2016

Jesse Eisenberg "Ülevaataja" Kuressaare Linnateatris

Jesse Eisenberg
„Ülevaataja“ (The Revisionist)
Esietendus New Yorgi Cherry Lane Theatre’s 28.02.2013
Esietendus Kuressaare Linnateatris 28. 09. 2015












Tõlkis Elisabeth Reinsalu
Lavastaja Peeter Tammearu
Kujundus Jaak Vaus
Muusikaline kujundus Peeter Tammearu

Osades:
Helene Vannari (Tallinna Linnateater) –Maria
Lauri Kink- David
Andres Raag (Tallinna Linnateater)- Zenon

Selle näidendi puhul tuleb rääkida ka saamisloost. Näidendi kirjutas  Hollywoodi näitleja ( Oscari nominent „Sotsiaalvõrgustik  (The Social Network)  2010) kolmekümne aastasena ja mängis ise ka peaosa esietendusel koos Vanessa Redgrave’ga. Sisututvustust lugedes olin kindel, et autor on vanem, isiklike sõjamälestustega inimene.
Jesse Eisenberg











Kavalehelt lugesin: Jesse Eisenberg on maininud, et Maria ja Davidi suhtes on palju sarnasust tema ja ta 101. Aastase tädi Dorisega, kes on viimased 10 aastat olnud Jesse mentoriks, kellega ta iga nädal kohtub.
Jesse Eisenbergi on tituleeritud juba kaasaegseks Arthur Milleriks või Tennessee Williamsiks.  Kas see on tõsi, näitab aeg, kuid „Ülevaataja“ on väga hea näidend. Arusaadavad karakterid, mõnus huumor ja peenetundeline holokausti käsitlus.
75 aastane Maria elab väikeses Poola sadamalinnas Szczecinis oma Ameerikasse väljarännanud sugulaste fotode seltsis, kelle elu ta teab väga põhjalikult. See ongi Maria perekond, juudina on ta üle elanud sõjakoledused, sõtta jäi tema pere ning nüüd peab ta oma perekonnaks kaugeid sugulasi Ameerikast. Maria on Ameerikat külastanud kahel korral, nüüd ootab ta külla sugulast-  noort kirjanikku Davidit, kes oma vanaisa kaudu võttis Mariaga ühendust, et lõpule viia siin Poola väike-linna rahus oma teise romaani käsikirja viimistlemine. Nii saabubki Maria juurde noor mees, kes otsib rahu. Maria, teadagi üksielav vanainimene, soovib aga suhelda. Näidendi puänti ei saa siin reeta, aga üks on kindel, saab naerda, saab nutta.
 Väga hästi lavastatud etendus, viimsegi misanstseenini paigas. Avapildis ootab Maria diivanilaua taga istudes külalist, noormees saabub. Stseen hiljem, kui noormees on tõmbunud oma tuppa, Maria tõuseb, võtab laualt tühja lillevaasi, vaatab seda mõtlikult ja viib tagasi kööki. Hiljem annab külalisele üle oma kingituse ja küsib nõudlikult, aga mida sina mulle tõid.
Kiitma peab nutikat lavakujundust, mis jääb kogu etenduse jooksul samaks.

Kõrvuti eesti keelega kõlab laval poola keel ja kuigi sellest suurt midagi aru ei saa, ei häiri see sugugi.

Näitlejaidki saab ainult kiita. Andres Raagi suurepärane ümberkehastumine + grimm.  Ma teatud hetkeni, vaatamata tuttavale häälele, aga poola keeles, kahtlesin, kas on tema või ei ole.

Lauri Kink Davidi rollis mõjus väga usutavalt ja lõpus liigutavalt siiralt. Minu arvates isegi mingi füüsiline sarnasus Jesse Eisenbergiga, või siiski ainult ettekujutus.








Etenduse täht on Helene Vannari. Võrratu osatäitmine, täpselt tema roll. Mulle meenus tema reklaam „prantsuse suudlus“.  Oleksin valmis seda etendust uuesti vaatama, seda enam, et see ei ole pikk, kaks tundi kokku.
Etendus paneb mõtlema perekonna ja suguvõsa üle. Vaatasin etendust koos oma 84 aastase emaga, kellega meil on olnud mitmeid vaidlusi suguvõsa kokkutulekute teemal. Temale on need väga tähtsad, minule pigem koormav lisakohustus.

Etenduses võib kuulda laulmas  Maryla Rodowiczit, Cecilia Bartolit  ja Vladimir Võssotskit.
Pisut nostalgiat: laulab Maryla Rodowicz „Kolorowe jarmarki“ .





Etendust soovitan.

30. jaanuar 2016

Ian McEwan "Operatsioon "Maiasmokk""

Ian McEwan
„Operatsioon „Maiasmokk“

Inglise keelest tõlkinud Hels Hinrikson
Kirjastus Ersen 2015

+++





Pidin selle raamatu ise ostma, maakonna üheski raamatukogus ei ole seda. „Vale kirjastus“ ilmutas vist. „Tänapäeva“ punasekaanelised on ometi kõik olemas.

Raamat algab nii: „Minu nimi on Serena Frome (riimub sõnaga „Tuum“ ja peaaegu nelikümmend aastat tagasi saatis Suurbritannia julgeolekuteenistus mind salajasele missioonile. Ma ei naasnud turvaliselt. Poolteist aastat pärast tööle asumist olin ma vallandatud, olin häbistanud ennast ja hävitanud oma armsama, kuigi ta ise oli ka kohe kindlasti oma hävingule kaasa aidanud“

Sisust: Serena on anglikaani kiriku piiskopi tütar. Õppis Cambridge’is matemaatikat ema soovil, kes ütles, et tema kui naise kohus on Cambridge’i matemaatikat õppima minna. Ülikoolis on Serenal mitmeid armusuhteid, üks neist vanema õppejõuga, kes olles ise briti luureteenistuse MI5 agent, valmistas Serenat ette tööks luureteenistuses. Tegevus toimub Inglismaal möödunud sajandi  seitsmekümnendatel aastatel nn. külma sõja ajal. Suurbritanniat räsivad rahutused  ja terrorism, välja kuulutatakse viies eriolukord.
Serena armastab lugeda ja omal valikul oleks õppinud kirjandust:
Tänu emale õppisin küll vale ainet, aga ei jätnud lugemist sinnapaika…… ……Lugemine oli minu viis mitte mõelda matemaatikale……
……….Minu vajadused olid lihtsad.Ma ei viitsinud eriti tegeleda temaatika või heade väljenditega ning jätsin vahele ilusa ilma, maastiku ja sisekujunduse kirjeldused. Tahtsin tegelaskujusid, kellesse sain uskuda, ja soovisin, et minus äratataks huvi selle vastu, mis nendega juhtub. Üldiselt eelistasin, et inimesed armuksid ja armastus jahtuks, aga mul polnud väga ka midagi selle vastu, kui nad milleski muus kätt proovisid. See soov oli vulgaarne, aga mulle meeldis, kui keegi ütles lõpus: „Abiellu minuga!““

Serena on kaunis naine, seda nimetatakse jutustuse algul lausa pealetükkivalt tihti, aga see ei ole jutustus Mata Harist.
Luureteenistuses töötab Serena kõige madalamal tasemel kuni tänu kirjandus-huvile valitakse ta välja Briti salateenistuse MI 5 operatsiooni „Maiasmokk“. Serena  ülesandeks on valida välja andekas noor kirjanik, kes saab kultuurifondilt toetust romaani kirjutamiseks ja kes ise ei tea, et tegelikuks sponsoriks on salateenistus.
See on Briti valitsuse viis teha kirjanduse kaudu poliitikat ja manipuleerida. Nagu kirjanikupalk, ainult  varjatud. Nagu arvata võib, armub kaunis Serena väljavalitud kirjanikku Tom Haleysse  ja piinleb dilemmas, kas reeta töö või reeta armsaim. 

Raamatu  lõpus pööratakse kogu lugu pea peale. Ian MC Ewan on väga osav pinget aeglaselt üles kruvima. Muudkui jutustab ja jutustab, midagi ei juhtu, aga tunned, et hakkab juhtuma, muidu poleks ju mõtet jutustada. Nagu romaanis „Laupäev“ . Puänt saabub raamatu lõpulehtedel.
„Operatsioon Maiasmokk on väga mitmetasandiline romaan: spiooniromaan, ajalooline romaan külma sõja poliitikast ja 70.aastate Inglismaast, armastus-romaan, romaan kirjandusest ja kirjanikest.  
Poliitikat ja isikunimesid on palju, tõenäoliselt pakkus romaan oma kodumaal suurt äratundmisrõõmu. Lugesin kusagilt, et Tom Haley’s on palju autobiograafilist.
Raamat on spiooniromaan ka selles mõttes, et autor ise samuti söödab lugejale ette valeinformatsiooni, tasub olla ettevaatlik.  Mulle tuletas romaan meelde minu lemmikromaani Ian Mc Ewani eesti keelde tõlgitutest- „Lepitust“. Mõlema raamatu peateema on reetmine ja andestamine.
Ian Mc Ewan on mind alati suutnud üllatada, nii ka see kord.
Järjestan  Ian MC Ewani romaanid pingeritta:
„Lepitus“, Huma 2003, tõlkinud Anne Lange;
„Amsterdam“,
Booker’i preemia, Huma 2001 tõlkinud Anne Lange; 
„Laupäev“, Tänapäev 2006, tõlkinud Ene-Reet Soovik;
 „Operatsioon „Maiasmokk““, Ersen 2015, tõlkinud Hels Hinrikson;
„Chesili rannal“, Tänapäev 2010
, tõlkinud Mihkel Mõisnik;
„Päikesest“, Tänapäev 2011, tõlkinud Pille Kruus;
„Tsementaed", Tänapäev 2000, tõlkinud Mmart Kalvet.

Raamatu tõlkele ei ole midagi ette heita, kuid meenutan hardumusega senini Anne Lange tõlkeid. „Lepitus“ on üks kahest raamatust, mille lugesin järjest kaks korda läbi.
Pingerida on küllaltki suvaline, koostatud selle põhjal, kuidas raamatud mulle meelde on jäänud. Kui esimeses kolmes olen kindel, siis järgmised võiksid kõik ühel pulgal olla. „Tsementaed" on viimasel, sest see raamat oli nii ebamugavalt valus.
Autorilt on ilmunud 13 romaani, viimane raamat, „The Children Act“, ilmus 2014. aastal. „Operatsioon „Maiasmokk““ ilmus 2012.a.


28. jaanuar 2016

Selle kuu luuletus

Minu raamaturiiulil on mitu Jaan Kaplinski luulekogu aastatest 1970-1980. Nüüd tagantjärgi ei oska enam öelda, millised olid minu lemmikluuletused.
Täna valisin välja sellise luuletuse kogust "Ma vaatasin päikese aknasse", mille peale ma tollal vaevalt et mõtlesin.

tead küll et elul pole üldse viga
kõht täis ja korralikud kingad jalas
kes pisaraid teel lasteaeda valas
nüüd palga tervise ja korteriga

võiks jääda rahule kui ainult iga
öö tiksumist ei kostaks kuskil talas
ja mõnes lapses kutsikas või kalas
ei tõeneks see mis iga sekundiga

jääb kaugemaks su igapäisest elust
ja kuigi oled samast otsiskelust
ei vanast ratasringist vastne samm

vii enam välja turbasammal niiske
on ikka paksem ikka sügavam

kui mõistes sind ja sinu vettind viiske

27. jaanuar 2016

"Mees, kes jäi ellu" kinos

"Mees, kes jäi ellu"







Lavastajaks ja kaasstsenarist Alejandro González Iñárritu.
Osades:

Leonardo DiCaprio









Tom Hardy












Domhnall Gleeson










Will Poulter ,












Lukas Haas


Film kandideeris 4 Kuldgloobusele ja võitis neist 3:
Parim draamafilm
Parim meespeaosatäitja - Leonardo DiCaprio
Parim režissöör - Alejandro González Iñárritu

Tutvustusest: Tõestisündinud lool põhinev karm seiklusfilm "Mees, kes jäi ellu" on raputav teekond, mille keskmes on ühe mehe võitlus ellujäämise nimel ning inimhinge erakordne jõud. Ameerika kaardistamata metsikul kõnnumaal langeb karusnahakütt Hugo Glass (Leonardo DiCaprio) karu ohvriks ning jäetakse kaaslaste poolt surema. Glass peab jagu saama kujuteldamatutest takistustest, mille hulka kuulub ka tema usaldusaluse John Fitzgeraldi (Tom Hardy) reetlikkus. Toeks tahtejõud, alustab Glass teekonda läbi jäise põrgu, mille teises otsas ootavad kättemaks ja loodetav lunastus.


Hea film. Väga hea film! Film ja Leonardo di Caprio on väärt Kuldgloobuseid ja  kõiki Oscareid.
Mina siiski ülehindasin end, filmis on liiga palju testosterooni, taplust ja verd, nii et silmad lahti ma terve film ei istunud. Kuid vankumatu elujanu, ehedad ja ürgsed tunded, jõulised ja karmid mehed, võimas ja halastamatu loodus – garanteerivad filmielamuse. Vahelduseks psühholoogilisele või filosoofilisele sebimisele raamatutes ja filmides  on kosutav vaadata filmi meestest, kelle kohta ei kehti see, mida üleeile nähtud näidendis öeldi meeste kohta:  „neil on kogu eluaeg patarei pooltühi“. Neil meestel filmis on patarei kogu aeg täis.



26. jaanuar 2016

U.Vadi "Head tüdrukud lähevad taevasse" Sadamateatris

“Head tüdrukud lähevad taevasse, (teised vaatavad ise kuidas saavad)”
Urmas Vadi tragikomöödia
Esietendus 5. septembril 2015 Sadamateatris










Lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre
Kostüümikunstnik Reet Aus
Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla)

Osades:
Kärt Tammjärv,











Piret Laurimaa,











Piret Rauk (Kuressaare Linnateater),








Raivo E. Tamm

I vaatuses astuvad monoloogidega üles O. Lutsu  Raja Teele (Piret Rauk), A. Gailiti Pille Riin (Piret Laurimaa)  ja A.H. Tammsaare Vargamäe Mari (Kärt Tammjärv) .
II vaatuse naised:  J.Smuuli Polkovniku lesk (Piret Laurimaa), A. Kitzbergi  Tiina (Kärt Tammjärv) ja E. Vilde Eva Marland küll suhtlevad omavahel, kuid suures osas toimub monoloogide esitamine ka selles vaatuses.

Ühtegi läbinisti head ja sümpaatset tüdrukut laval ei ole, mis tekitas küsimuse, et ehk olidki laval need teised, kes etenduse lõpuks leidsid oma taevamineku tee.

I vaatuse naised olid endast heal arvamusel ja endaga rahul.  Igal neist oli oma jumal, mida teenida. Teelel armastus :„Maailmas on nii vähe armastust, et mitte kedagi ei peaks ära põlgama“. Pille-Riin oli üleolev kõigi kunstide muusa, tema mõistmiseks, mõistatamiseks peab olema „Ekke Moori“ lugenud. Mari jumal on Töö: („Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka surm“),

II vaatuse naised seevastu olid mures- ootasid kadunud meest või otsisid uut meest.
Sellest, et häid tüdrukuid laval ei olnud, on kahju. Mõni oleks võinud ju olla. Mul olid selle etenduse suhtes suured ootused. Kui näitemäng oli mõeldud stiilis, et naised teevad enda üle nalja, siis arvan , et naised ise oleksid teinud paremat nalja. Millega tunnistan, et mina naerda ei saanud, muhelesin küll koos saaliga  ühtsustundest. Oli toredaid äratundmishetki, aga sama palju ka „liigliha“ ja labasust.
Naised, kes laval käisid, andsid oma parima, nii palju kui tekst võimaldas. Minu lemmik oli Piret Rauk, kes avanes sootuks uuest nurga alt.
Veel meeldisid mulle Reet Ausi kostüümid, pärast I vaatuse lõppu hakkasin meenutama, et kas Teele kostüümis oli ka mingi linnumotiiv.
Kõige parem oligi etenduses pealkiri ja isegi kahju, et nii hea pealkiri on  ära raisatud.
Leidsin Linda Järve blogist Suleke sellise toreda loo, tasub vaadata, võibolla aitab lavastuse pealkirja teistmoodi lahti mõtestada: http://suleke.blogspot.com.ee/2012/03/head-tudrukud-lahevad-taevasse.html


Mats Traat "Kolm Solveigi"

Mats Traat
"Kolm Solveigi"
Lühiromaane ja novelle.

Ilmamaa 2015












Lugemist alustades tõdesin, et mõned lood, mis raamatu kaante vahele koondatud, on mul ajakirjast „Looming“juba loetud. Lugesin siis läbi nimijutustuse ja need, mis lugemata.

„Kolm Solveigi“ on kultuurilooline jutustus kolmest naisnäitlejast: Liina Reimanist, Erna Villmerist ja Helmi Viitolist. Peategelasi seob koht- Pikakose Lahemaal Valgejõe ääres.

Hanno Kompuse projekti järgi ehitatud maja Valgejõe orus. Siin on elanud ja olnud Aleksander Mohrfeldt, Helmi ja Karl Viitol, Liina Reiman, Erna Vilmer Raimund Kull, Ants Lauter ja veel paljud nende sõbrad ning mõttekaaslased.









Autor alustab haaravalt:
Liina Reiman, Erna Villmer, Helmi Viitol — ajaloolised isikud, kes on kunagi Pikakosel elanud ja olnud; peale nende veel mitmed teised.
Nad on lahkunud, aga nad elavad.
Valgejõe hääl on endine, metski alles, ehk küll puud ei ole ega saagi olla needsamad, mis tollal.
Eneseleidmine, eneseteostus, ümberkehastumine. Kunstniku arengutee on käänuline, sisehoovused ja hingekurrutus raskesti jälgitavad.
Kus on näitleja hingeõnnistus, meelerahu koos edevuse jääkidega?
Kolm Solveigi on siinmail viibinud.
Kõik kolm elavad, ehkki nad surnud on.
Suur Kõver on parajasti silmapiiri taga.
Kuidas nägi välja suur tragédienne, millest ta mõtles?
Oma silm on kuningas — vaadakem siis!
Tõstame vaheteki üles.“
Lühiromaan on kultuurihuvilisele lugejale väärtuslik lugemisvara. Autor on suutnud oma tegelased ellu äratada, see kõlab klišeena, aga nii see on.
Kas kõik oli nii nagu Mats Traat kirjutab? Autor ei pretendeerigi absoluutsele tõele:
Lk. 253: „Vaatad minevikku, vaatled indiviidide elukäiku, üritad mõista nende hingeelu; mõned inimesed ilmuvad selgelt, loed peaaegu, et nende kehakeelt, kuuled kõnet, mis enamjaolt sordiini all. Seejärel hajuneb kujutis häguseks, vahel valitseb pikka aega pimedus, ei ole mingisugust pilti. Siis äkki ilmub teine, samade inimestega seotud tõelustomp, vaade tiheneb natukeseks ajaks, et kohemaid jälle uduseks tõmbuda“
Lk. 300 „Sündmused kiiguvad aja pinnal otsekui toomehelbed virdavas vees. Kas üks või teine sündmus toimus ennem, samaaegselt millegagi või tunduvalt hiljem, on raske tuvastada.“

Mats Traat on üks parimaid jutuvestjaid eesti kirjanduses. Hea dialoog, ladus veste ja kaunis eesti keel. Autor on ajastusse sisse läinud ka sõnakasutusega. Tegelaste suhu on pandud sellised toredas sõnad: „aitas vanaisal kõbida laudakatust“, „mille tuul hatakile kiskunud“ ja „Ilmasõja ajal, kui mina hakkasin meelt märkama“.

Mats Traadilt oleks noortel algajatel kirjanikel õppida head keelevaistu, ilusat keelt, ladusat jutustamisoskust ning tüsedat dialoogi. Ma ei tea, kas tänapäeval rõhutatakse kirjanikuks saamise juures suurt lugemust ja vanameistritelt õppimist.
Erna Villmer tsiteeris raamatus Juhan Sütiste luuletust:
„Me nagu näitelaval käime ringi
kord printsirüüs, kord valgust kardab kuub,
kloun väike naerab, õhkab traagik suur
ja taevas keegi meist ei muutu ingliks.“


Otsisin seda luuletust, aga koduselt raamaturiiulilt jäi leidmata. Mul ei ole ühtegi Sütiste luulekogu ja ka „Eesti luule antoloogia“ II, kus see võiks sees olla, olen ära kinkinud.

25. jaanuar 2016

"Kolmteist Eesti kirja" Loomingu Raamatukogus

„Kolmteist Eesti kirja“
Autorid: Eda Ahi, Kärt Hellerma, Kätlin Kaldmaa, Maarja Kangro, Tiina Ann Kirss,
Veronika Kivisilla, Helga Nõu, Carolina Pihelgas, Anu Saluäär, Jelena Skulskaja, Triin Soomets, Elin Toonaja  Elo Viiding.
Loomingu Raamatukogu 2016/1.
80 lehekülge





Tutvustusest :
1995. aastal ilmunud kogumiku „Kaksteist eesti kirja” mõtteline järg, seekord uute autoritega. Kaks  aastakümmet on möödas, maailm on muutunud, Eesti on muutunud, meie ise oleme muutunud, aga Loomingu Raamatukogu on alles ning alles on ka naised, kes kirjutavad kirju. Kogumiku žanriliselt mitmekesistes kirjades peegeldub nii meie aeg oma küsimustega kui ka ajatud ja igavesed teemad.

Ilmunud kogumiku lugesin läbi tagantpoolt ettepoole, sest ei tahtnud Maarja Kangro „Horisontaalne reipus“ esimesena lugeda. Viimasena ka mitte, lasksin vaid silmadega üle. Võib-olla kui oleksin läbi lugenud, oleksin tabanud midagi sellist, mis silmadega üle liueldes jäi tabamata, mingi rütmi. Midagi tabasin siiski – kaasaja hõngu selles luuletuses on, arvestades märkust, et tekst on kokku pandud meiliaadressidelt saadetud kirjade tervitustest või tervitus puudumisel kirja esimesest kahest sõnast.

Kirjade hulgast meeldis mulle enim Elin Toona „Kiri vanaisa Ernst Ennole“. Kui mõtlen sellele, mis kiri järgmise kirjade kogumiku ilmumise ajal 20 aasta pärast lugejale meie aega siin kõige paremini avaks ja olulisema esile tooks, siis nimetaksin Tiina Ann Kirsi „Mu armas Linnea Elisabeth“. Kirju on kirjutatud lisaks vanaisale ja tütrele ka armsamale, heale tüdrukule, anonüümsele, lapsepõlve-sõbrannale, uppunud Jelenale, kurdi sõbrale ja Saturni elanikule. Küllap jäi mõnigi  adressaat nimetamata .

1995 aasta kogumikust ei mäleta mina küll ühtegi kirja.


23. jaanuar 2016

G. Verdi ooper "Aida"" Estonias".

"Aida"
Giuseppe Verdi ooper

Antonio Ghislanzoni libreto Auguste Mariette’i stsenaariumi järgi

Maailmaesietendus 24. detsembril 1871 Kairo Ooperiteatris
Esietendus Rahvusooperis Estonia 22. jaanuaril 2016

Dirigent: Vello Pähn
Lavastaja Tobias Kratzer (Saksamaa)
Kunstnik: Rainer Sellmaier (Saksamaa)
Valguskunstnik: Priidu Adlas

Osades:
Heli Veskus-Aida, Etioopia printsess










George Oniani(Gruusia) –Radames, Egiptuse väejuht












Monika-Evelin Liiv-  Amneris, Egiptuse kuninga tütar











Jassi_Zahharov- Amonasro, Etioopia kuningas Aida isa 










Denis Sedov(Venemaa/Iisrael) - Ramfis, Egiptuse ülempreester











Mart_Laur – Egiptuse kuningas










Olga-Zaitseva-Egiptuse kuninganna












Käisin eile „Estonias“ esietendusel. Mulle meeldib esietenduse elevus, lilled artistidele ja ootust tulvil heatahtlik publik. Esietendus on muidugi suuresti ka seltskonnaetendus, saalis on rohkesti neid, kes tihti ooperis ei käi, tundub et seda rõõmsamalt ja vahetumalt reageerib publik etendusele.

Kõigepealt suur kummardus Verdile!
Nagu minu abikaasa etenduse lõppedes ütles, et Verdi muusika on nii geniaalne, et ükski lavastaja ei suuda seda ära rikkuda.

Tobias Kratzeri lavastus, mis kaasajastas ooperi tegevuse ja paigutas selle kuhugi x aega ja riiki, tuli paljudele üllatusena, nagu vaheaja vestlustest kuulsin. Üllatusena juba enne etendust, nädal enne ooperit räägiti teleris ja raadiost üsna palju  esietendusest ja noorest saksa paljutõotavast lavastajast. Kui kuulsin Heli Veskust teleris rääkimas, hakkasin guugeldama, et mis see „saksa reziiteater“ siis õieti on. Kui hästi lühidalt kokku võtta, siis on see tegevuse interpreteerimine kaasaega ja täpse ajaloolise tegevuse asendamine üldise ja sümboolse tähendusega.
Olen „Aida’t“ näinud ühel korral Pärnu ooperipäevadel 2010. aastal Leedu Rahvusliku ooperi-ja balletiteatri esituses ja muidugi ka MET Opera ülekandes, kus Radamesi laulis minu lemmiktenor Roberto Alagna.
Ei salga, et mulle meeldivad väga ooperid kui ajastutruud kostüümidraamad, kuid ma ei pettunud „Estonia“ lavastuses. Esiteks ikka see Verdi geniaalne muusika, võid ooperi kinnisilmi läbi kuulata ja muusikat nautida. Tõsi ta on, naudin MET Opera ülekandeid, kuid tunnen vaibumatut soovi kuulata lauljaid suurelt lavalt ja orkestrit orkestriaugust.
Loomulikult ei saa Estonia lavastus vastu MET Opera suurejoonelisusele, aga ega ma ei tunnegi puudust võidumarsi ajal üle lava marssivatest tohututest sõdalaste vooridest. Kusagilt on meeles, et teatrid võistlesid, mitu sõdalast jõuab lava taga riideid vahetades võidumarsi ajal üle lava jalutada. 
Kratzeri lavastuses oli võidu-marss lahendatud nutikalt ja kaasaegselt. Ülikud kogunevad võidu puhul pidutsema ja juubeldama. Paraadi vaadatakse telerist, siis siseneb sõjast räsitud Radames, mitte võidurõõmust pulbitsev vaid stressis.
Tõsi, ooperi esmakordse vaatamise järel jäi mulle mõnes kohas segaseks liiva loopimine ja liivas siblimine. Oma arust  sain ma aru liivast metafoori tähenduses selles lavastuses, kuid ootasin enamat kui väeti liiva läbi pihu niristamine.
Mõned stseenid tundusid kohmakad, näiteks Radamesi ja Aida mürgivõtmise stseen ja Etioopia kuninga või Radamesi liivakuhilate taha varjumine. Aga selge see, et püramiidi jagu liiva lavale ei vea ja tavaelus ei ole ka mürgi võtmine dramaatiliselt ülev tegevus.

Aga pean Estonia lavastuse kasuks tunnistama, et kummaski seninähtud lavastuses ei ole ma kogenud ja tunnetanud nii sügavat tegelaskujude traagikat kui "Estonias". „Estonias"on vähem sõjanduslikku suursugusust, kuid seda paremini tõusevad esile emotsionaalsed seisundid - armastus, reetmine, sõjastress ja alandatus.

Kiitus ka kunstniku aadressil, sellesama liiva eest, video kasutamise eest ja läbimõeldud kostüümide eest. Alguses mulle tundus, et Etioopia printsess võiks pisut parem välja näha kui koristajatädi. Hiljem mõistsin, et see oli osa Aida alandusest. Egiptust ei olnud ka päris kõrvale jäetud, märkidena oli ta laval kogu aeg olemas.

Ooperis on põhiline muusika. Kõik tegid oma osa hästi. Heli Veskuse Aida tundus mulle ehk pisut põhjamaine ja karge, aga ta oli alandatud ja õnnetu ehk oli printsess temas murtud.
Hea oli Radamesi osas gruusia tenor, seda mitte just kuulsas Radamesi aarias. See aaria lauldakse ära nii ooperi algul, nii mõnigi kord tundub, et laulja ei ole veel hoogu sisse saanud. Teises vaatuses oli Radames võimsam.
Suurepärane oli külalisbass Denis Sedov ülempreestri osas.
Jassi Zaharrov jäi alguses teistele justkui alla, kuid kogus end kiiresti.
Head olid meie omad Olga-Zaitseva ja Mart Laur kuningapaari osas.

Aga eilse etenduse täht minu jaoks oli Amnerise osas Monika –Evelin Liiv. Võrratu särava kõlaga metsosopran. Olen teda kuulnud Saaremaa ooperipäevade galakontserdil. Nüüd tahan minna uuesti Estoniasse „Rinaldot“ vaatama kui peaosa laulab Monika_Evelin Liiv.

Mulle etendus väga meeldis, soovitan kõigile ooperisõpradele. Kui kuuldused lavastusest liiga heidutavad tunduvad, siis mõelge nii nagu minu abikaasa postituse alguses.