G. B. Shaw . Mesallianss

Mesallianss

Perekomöödia

Autor:        G. B. Shaw

Tõlkinud Anne Lange

Lavastaja Roman Baskin

Kunstnik  Ann Lumiste

Mesallianss on abiellujate ebavõrdsuse tõttu kohatuks peetav abielu.   Ajalugu on täis selliseid abielusid, on siis tegu seisusliku, varandusliku , usulise , vanuselise  või muu ebavõrdsusega. Ka tänapäeval ei ole ebavõrdsed abielud tundmatud, nii et päris võõras teema ei tohiks olla

Selles tükis on kõne all abielu sõlmimine tõusva kodanluse ja manduva aristokraatia järeletulijate vahel.

Kirjanikule pole miski püha. Ta pilab vaimukas, paradokse puistavas tekstis nii aristokraatiat, kodanlust, perekonda, sekka ka luuseritest sotsialiste.  

Sellest näidendist on pärit Shaw kuulus mõttetera: „Kui abielud sõlmida nii, et panna kõik meeste nimed ühte kotti ja naiste omad teise, ja lasta kinniseotud silmadega lapsel neid välja tõmmata nagu loteriivõite, oleks õnnelike abielude protsent sama kõrge kui praegu.“

Ohtu mõisa tallisaalis suvel 2014  Roman Baskini poolt lavastatud perekomöödia rändab nüüd talvel mööda Eestimaa erinevaid lavasid .  Nagu suvelavastuses, on ka teatrisaalides laval liha küpsemas ja saalis hõljub ahvatlevat praelõhna. Etendus lõpuks on liha küps ja näitlejad tõstavad endale ette.

Sisust:

Rikka pesuvabrikandi maja aeda teeb hädamaandumise (või kukub) sportlennuk, mis lisaks kasvuhoone lõhkumisele,  lööb majas segamini ka suhted  ja mõned saladused paljastatakse. Laval rikka suurtöösturi pere: majaproua (Epp Eespäev), majaperemees (Roman Baskin), peretütar (Elina Pähklimägi), perepoeg (Riho Kütsar), külalised: tütre kihlatu noor aristokraat (Alo Kõrve), noore aristokraadi isa lordkantsler (Martin Veinmann), ja taevast kukkunud: piloot, ka  noor aristokraat (Veiko Täär) ja piloodi kaasreisija Poola akrobaat (Maria Peterson). Lõpus ilmub lavale ka ametnikust sotsialist ja ühtlasi majahärra vallaslaps (Andres Raag).

Sissejuhatus on pisut veniv. Dialoogid on huvitavad, kuid ei taha kuidagi lõppeda.  Õige hoo saab komöödia sisse alles pärast lennuki langemist aeda, mis toimub kõrvulukustuva mürinaga ja  saaliski on üsna hirmutav. Nüüd läheb kiiremaks ning komöödiale kohaselt naerutatakse saali.

Näitlejatest meeldis mulle kõige rohkem  Roman Baskin,  kelles on tunda tõelist komödianti. Rohkem kui tema tekst, kandis tema kehaline väljendus, miimika ja  žestid. Tema hüüatused , näiteks "ollallaa" erinevate varjundites, ütlesid rohkem kui repliigid.

Meeldis ka Maria Peterson, kes tsirkuseartisti osas oli värskendavalt ebaharilik.

Martin Veinmann selles tükis mulle ei meeldinud. Aristokraadi peaks ikka laval ära tundma, kui ta siseneb, vähemalt inglise filmides on nii, ja ta jääb väärikaks igas olukorras. Martin Veinmanni lavakuju oli  pisut tuhm ja üheülbaline, vaatamata paljastustele, mis toimusid.

Nägin etendust Veikko Tääriga  ja ta meeldis mulle. Kuigi Üllar Saaremäe on üks mu lemmiknäitlejatest, ei usu ma, et ta oleks saanud kerglaslikule  aadlivõsu rollile midagi enamat lisada.

Igati vaadatav tükk, naerda saab ka klassikalises komöödias.

Näidendi kirjutas Shaw 1910.aastal. 1910.a sündis Inglise džässmuusik Freddy Gardner. Riputan siia ühe tema video.