Barbara Sternthal. "Sõnaseadjad"

Barbara Sternthal.

Sõnaseadjad

Juuraharidusega kirjanikke.

Kirjastus Juura 2007

Tõlge eesti keelde Krista  Wasner

Keeletoimetaja Aime Vettik

136 lehekülge.

Ega see nüüd põnevust pakkuv raamat ei ole. Aga huvitav lugeda küll.

Barbara Sternthal on kirjutanud lisaks loetule veel Gustav Klimtist ja Sigmund Freudist ning hulgaliselt reisijuhte Viinist ja teistest linnadest, muuhulgas reisijuhid juristidele Viinist, Veneetsiast,  Pariisist ja Londonist. Ma ei ole varem kohanud reisijuhte, mis on kirjutatud konkreetse ameti esindajatele, näiteks arstidele, aga küllap neidki on  .

Reisijuhti jahtides ma temani jõudsingi, mais seisab  ees Viini reis.

 Autor on austerlanna, doktorikraadiga teatritegelane, nii et juuraga tal tegemist ei ole. Küsimusele, miks ta reisijuhid juristidele kirjutas, vastas Sternthal  intervjuus naljatamisi , et tema esimene kallim oli juuratudeng, kellest nüüd on saanud edukas notar. Samas lisas ta ,et tema reisijuhtide ajaloolises kontekstis on viited õiguslikele teemadele väga asjakohased.

Raamatus „Sõnaseadjad“ esitab autor 14. õigusteadust õppinud kirjaniku lühieluloo, loetleb nende raamatud ning on valinud igaühelt sobiva tsitaadi.

Näiteks Heinrich Heine ütles nii: „Omavahel öeldes, jurisprudents on kõikidest teadustest just see, millest mul kõige vähem aimu on“. 

Kuna autor on austerlanna , siis on esikohal teiste  Lääne –Euroopa kirjanike kõrval Austria autorid.

Loetlen minagi siin autorid ,kuna neid ei ole palju:

1. Michle Eyquem de Montaigne
2. Torquato Tasso
3. Johann Wolfgang Goethe
4. Ernts Theodor Amadeus Hoffmann
5. Jakob ja Wilhelm Grimm
6. Franz  Grillparzer
7. Heinrich Heine
8. Jules Verne
9. Robert Louis Stevenson
10. Franz Kafka
11. Kurt Tucholsky
12. Albert Drach
13. Marguerite Duras
14. Louis Begley.

 Selles loetelus ehk üllatasid mind vennad Grimmid ja Jules Verne ,aga ma olen neid ainult lugenud, mitte nende elulugusid uurinud.

Lisaks nimetas ta sellised kirjanikud: Pierre Corneille; Henry Fielding; Walther Scott;  Federico Garcia Lorca; Carlos Fuentes ja Nikos Kazantsakis.

Kirjanikud, kelle juristiharidus jäi pooleli: Friedrich Schiller; Gustave Flaubert; Honore de Balzac; Johann Nestroy;  Adalbert Stifter;  Karl Kraus ja Hugo von Hofmannstahl. 
Juristidest kirjanikud, kes on lasknud õpitul „vahetult loomingusse imenduda“:

• Wilkie Collins. Tema romaane „Naine valges“ 1860  ja “ Kuukivi 1868“ peetakse üldse esimesteks kriminaalromaanideks.
• Erle Stanley Gardner
• John Grisham. Rahvusvaheliselt tunnustatud kirjanik on kuulus ka selle poolest, et 1996.a. pöördus tagasi kohtusse ja esindas ühe raudteelase perekonda, kes oli ametikohustusi täites kahe vaguni vahele surutuna surma saanud, võitles välja ligi 700 000 USD hüvituse.

 Autor püüab vastata  küsimusele, miks just juristidest saavad nii sageli kirjanikud. Küllap on kirjanike hulgas piisavalt palju ka teiste elualade esindajaid, aga kui keskenduda vaid juristidele, siis tõesti on neid palju. Kui tahaksin aga lisada juristi haridusega eesti kirjanikud, siis meenuvad vaid Jaan Kross ja  Indrek Hargla.

Loetletud kirjanike kohta peab ütlema, et vaid vähesed neist lõpuni välja  juristina  ning keegi neist ei armastanud oma eriala. Juurat õpiti  pigem sellepärast, et tõotas lahedamat äraelamist

Raamatule sissejuhatuse kirjutanud Austria põhiseaduskohtu president Karl Korinek  märgib et juristina tegutsemine  mõjutab kirjandusliku käsitluse alust, teemavalikut- mitte küll alati nii selgelt kui Kafkal- aga siiski tuntavalt.

Rahulolematus maailmaga , jurist näeb pidevalt ebakohti ja piirisituatsioone, kuid ei saa tegelikult nende vastu midagi ette võtta. Kirjanduslik loomingu kaudu saab rahulolematu jurist sõnastada oma idee paremast maailmast. Lisan,  et Ameerika Ühendriikide psühholoog,  positiivse psühholoogia üks alustalasid Martin Seligman  kirjutab 2008.a. eesti keeles ilmunud  raamatus „Ehe õnn“ , et juristina töötavad inimesed ei ole õnnelikud.

Teise seosena märgib K.  Korinek, et õigustekstile mõjub hästi , kui selle keelega käiaks ümber nii ,nagu seda harrastab kirjanik ja ootab lugeja ning viitab tuntud Austria õigusteadlase Merkl’i mõistele „seaduspoeetika“.

Nõustun, et juristilt nõutaks täpset ja arusaadavat sõnakasutust, aga nii nagu meie seaduste keel on poeetikast kaugel, on ka juristide keel kuiv ja üksluine.

Barbara Sternthal (kui ilus nimi tõlkes: „täheorg“) kirjutas Viini reisijuhis juristidele, et spetsiaalselt Viini advokaatide balli jaoks kirjutas Eduard Strauß , kes on Johann (II)  ja Josef Straussi vend valsi "Aus dem Rechtsleben". Seda ma Youtubest ei leidnud, küll aga leidus sama helilooja poolt raudteelaste balliks komponeeritud " Ohne Bremse" ("Piduriteta"),  seda kuulangi.