Agnes Martin- Lugand "Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi".

Agnes  Martin- Lugand

Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi.

Punane raamat. Tänapäev.

149 lehekülge.

Prantsuse keelest tõlkinud Pille Kruus.
Toimetanud Priit Põhjala.

Selline kergelt loetav ladusalt kirjutatud ühe õhtu raamat.

Sisuks lein ja sellega toimetulek. Raamat ise on teemat emotsionaalselt eksponeeriv, pinnapealne ja läbinähtav, karakterid visandlikud. Hulk kliššeesid: gei on kõige parem sõber; Edward kui Edward Rochester "Jane Eyrest"; põgenemine armastuse eest- rohkem ei tule praegu meelde. Aga ehk just tänu sellele lahe lugemine ja lugesingi ühe õhtuga läbi. Positiivne on, et autor ajab algusest lõpuni väljavalitud rida ning ei hälbi kõrvale. 

Parim selle raamatu juures on  pealkiri. Küllap on paljud lugemissõltlased kirjanduskohviku pidamisest unistanud.

Raamat esindab nn. tibikirjandust, eesti noored naised kirjutavad sama hästi  või paremini. 

Kui oleksin enne raamatu haaramist guugeldanud ja lugenud, mida teised arvavad, oleks tõenäoliselt lugemata jäänud.  Sellest oleks isegi kahju olnud, mulle sobis kergeks õhtuseks lugemiseks suurepäraselt.

Raamatu "muusikalisest kujundusest" jäid meelde kaks bändi.
Red Hot Chili Peppers , tõin nende plaadi Šotimaa reisilt, igavesti äge muusika.

Biitlite "Hey jude" Šotimaa torupillide esituses.

Huvitav avastus minu jaoks oli Florence + The Machine.
Järgnevalt „Never Let Me Go“: