Maria NDiaye. "Ladivine"

Marie NDiaye

Ladivine

Prantsuse keelest tõlkinud Ena Mets

Toimetanud Maarja Ojamaa

Eesti Raamat 2014

Nüüdisromaan

303 lehekülge

Marie NDiaye on 1967 aastal sündinud Prantsuse kirjanik

Raamatu tegevus toimub Prantsusmaa provintsis, Berliinis ja Aafrikas.

Lugu on kolmest naisest : kahest ema- ja tütre paarist. Ladivine on vanaema ja lapselapse nimi.

Vanaema Ladivine tütre nimi on Malinka ja lapselapse Ladivine ema nimi on Clarisse.  Kuidas nii?  Aga sellepärast, et Malinka võttis endale uue nime. Vanaema Ladivine on aafriklanna Prantsusmaalt, tema tütre Malinka isa on valge mees ja Malina sündis valgenahalisena. Malinka varjas oma Aafrika päritolu juba koolis ning häbenes oma ema. Pärast kooli lõpetamist kolis ta kodunt välja ja võttis uue prantsusepärase nime Clarisse. Töötas ettekandjana ja  kohtus oma tulevase abikaasa  Richard Rivierega, neil sünnib tütar, kellele pannakse nimeks Ladivine. Kodus ei tea Clarisse-Malinka aafrika päritolust keegi. Kord kuus külastab ta salaja oma ema, kellest elab piisavas kauguses, et mitte juhuslikult kohtuda. Ema juures on Clarisse nimeks Malinka. Tütar häbeneb oma ema ja häbeneb samuti oma häbi.  Clarisse-Malinka ja Richardi abielu on armastuse abielu, kuid ajapikku muutub naise alandlik armastus, soov meeldida ja rahulolu teenida ning kinnisus Richardile väljakannatamatuks. Richard tunneb , et ta ei jõua mitte kunagi Clarisse –Malinka tegeliku olemuseni ja jätab naise maha. Richard kolib teise linna, kus aja möödudes hakkab kokku elama teise Clarissega, ja nagu ta ise tunnistab, ainult nime tõttu. Clarisse ja Richardi tütar Ladivine ei leidnud samuti emaga hingelist lähedust, kasvas vabameelselt, saamata kodunt kaasa moraalseid tõekspidamisi, hinnaguid selle kohta, mis õige, mis vale. Ladivine teismelise ea protest väljendus oma keha müümises, mida ema samuti otseselt hukka ei mõistnud.

Clarisse-Malinka põeb pikalt lahkuminekut, kuid mõni aeg hiljem 54 aastasena kohtub endast noorema  eluheidiku Freddy Moligeriga, kelle võtab enda juurde elama.  See saab talle saatuslikuks, näilisel põhjusel (tütre sünnipäevakink, mis Clarisse-Malinkale meeldib), pussitab Freddy naist ja naine sureb.

Freddy Moligeri protsessi oodatakse kolm aastat. Autor jutustab , mis juhtus Rishardi ja Clarisse- Malinka tütre Ladivinega sel ajal.  Ladivine elab  ema mõrva raskelt läbi (lõputud kordused vereojadest, mis Prantsusmaalt Berliini voolavad), süüdistab isa ja ennast ema mahajätmises. Ladivine elab Berliinis, on prantsuse keele õpetaja ning abielus sakslase Markoga. Neil on kaks last ning abielu on õnnelik. Ladivine isa Richardi soovitusel sõidavad nad puhkama Aafrikasse. Puhkus Aafrikas kujuneb katastroofiks. Kohvrid varastatakse juba lennujaamas, hotell ei vasta kirjeldusele, aafriklased on ebasõbralikud. Ühe hotelli 6. korrusele tunginud noore mehe lükkab Marko üle rõduääre.  Ladivine tunneb Aafrikas deja-vu tunnet, nagu ta oleks siin juba olnud, teda tunnevad ära mitmed inimesed, kellest tal aimugi ei ole.  Just Aafrikas liigub raamatu sisu maagilise realismi teedel. Ilmub kui kaitseingel salapärane koer, kellel on Ladivine ema silmad. Lõpuks kaobki Ladivine salapäraselt Aafrikas ja muutub koeraks. Hiljem valvab see koer juba Berliini korteri akna taga, kui perekond on emata koju tagasi pöördunud ja Marko alustanud Ladivine otsinguid interneti kaudu.

Clarisse-Malinka mõrva protsessi ajal kohtub Richard esmakordselt Clarisse-Malinka ema Ladivinega ning küllap mõistab ta nüüd tagantjärgi paremini ka Clarisse-Malinkat.

See raamat on  

1)       Identiteedi kaotusest ja otsingutest

2)       Rassismist

3)       Emade ja tütarde suhetest

4)       Armastusest

5)       Üksindusest

6)       Usaldusest või õigemini selle puudumisest

Kui ainult kolme sõnaga ,siis nimetaksin psühholoogiliseks peretragöödiaks.

Guugeldasin retsensioone inglise keeles, neis rõhutati romaani keelelist kergust, rafineeritud lihtsust, subtiilsust. Subtiilne- peen, õrn, habras; peenelt tajuv; teravmeelne.

Mina neid omadusi  ei kogenud. Lugesin mitmeid kohti kaks korda üle, et aru saada. Ei saanud aru, kas on autori keel ja stiil nii keerulised või on viga tõlkes. Edasi lugedes veendusin, et viga on pigem tõlkes. Raamat on tihe ja toekas, autor kirjutab enamasti tegelaste sisekõne kaudu, mis on tõtlik, rahutu, täis kordusi, pikkade lausetega. Tõenäoliselt tõlkijale raske töö, raamat ei ole lihtne kriminaalromaan vaid stiilimeistri meistriteos.  Selleks, et mitte jääda paljasõnaliseks, mõned juhuslikud näited lahtilöödud kohast.

Kui on ikka sobimatu sõna, siis aru ei saa.

Lk. 131: mu kand on päris kuiv, mõtles ta, paljaste jalgadega pole see ilus.

Lk. 131: ta oli end segaduses ja liigutatuna tundnud, justkui paljastaks end tema ema intiimelu mõni natuke pateetiline aspekt…

Samast ka stiilinäide, ka siin saaks minu arvates paremini tõlkida

Lk. 132:Stuttgarter Platzi tüdrukutebaarid olid sel vaiksel ja loiul pealelõunatunnil veel suletud, kuid Pankysse sisenes üks naine, keda Ladivine tundis, kuna oli talle juba aastaid peale juhtunud, ja keda ta oma tõstetud käega tervitas, ja see naine oli enamvähem sama vana kui Clarisse Riviere oma surmahetkel ning tal oli samasugune pikk, tihe, kaunikujuline keha, kuid tema tardunud joontega näo teadlik karmus, tema suu mitte kibe, vaid kaine halvustav kurd ei olnud sarnane Clarisse Riviere’iga, kes oli kuni küpse eani säilitanud puhtad, mahedad, vaevalt markeeritud näojooned.

Lugeda oli raske, aga kui voogu sisse said, siis kulges hästi ja pakkus huvi kuni lõpuni.

Soovitada julgen kannatlikule lugejale.