Marie
NDiaye
Ladivine
Prantsuse
keelest tõlkinud Ena Mets
Toimetanud
Maarja Ojamaa
Eesti
Raamat 2014
Nüüdisromaan
303
lehekülge
Marie NDiaye on 1967 aastal sündinud Prantsuse kirjanik
Raamatu
tegevus toimub Prantsusmaa provintsis, Berliinis ja Aafrikas.
Lugu
on kolmest naisest : kahest ema- ja tütre paarist. Ladivine on vanaema ja
lapselapse nimi.
Vanaema
Ladivine tütre nimi on Malinka ja lapselapse Ladivine ema nimi on Clarisse. Kuidas nii?
Aga sellepärast, et Malinka võttis endale uue nime. Vanaema Ladivine on
aafriklanna Prantsusmaalt, tema tütre Malinka isa on valge mees ja Malina
sündis valgenahalisena. Malinka varjas oma Aafrika päritolu juba koolis ning
häbenes oma ema. Pärast kooli lõpetamist kolis ta kodunt välja ja võttis uue
prantsusepärase nime Clarisse. Töötas ettekandjana ja kohtus oma tulevase abikaasa Richard Rivierega, neil sünnib tütar, kellele
pannakse nimeks Ladivine. Kodus ei tea Clarisse-Malinka aafrika päritolust
keegi. Kord kuus külastab ta salaja oma ema, kellest elab piisavas kauguses, et
mitte juhuslikult kohtuda. Ema juures on Clarisse nimeks Malinka. Tütar häbeneb
oma ema ja häbeneb samuti oma häbi.
Clarisse-Malinka ja Richardi abielu on armastuse abielu, kuid ajapikku muutub
naise alandlik armastus, soov meeldida ja rahulolu teenida ning kinnisus
Richardile väljakannatamatuks. Richard tunneb , et ta ei jõua mitte kunagi
Clarisse –Malinka tegeliku olemuseni ja jätab naise maha. Richard kolib teise
linna, kus aja möödudes hakkab kokku elama teise Clarissega, ja nagu ta ise
tunnistab, ainult nime tõttu. Clarisse ja Richardi tütar Ladivine ei leidnud samuti
emaga hingelist lähedust, kasvas vabameelselt, saamata kodunt kaasa moraalseid
tõekspidamisi, hinnaguid selle kohta, mis õige, mis vale. Ladivine teismelise
ea protest väljendus oma keha müümises, mida ema samuti otseselt hukka ei
mõistnud.
Clarisse-Malinka
põeb pikalt lahkuminekut, kuid mõni aeg hiljem 54 aastasena kohtub endast
noorema eluheidiku Freddy Moligeriga,
kelle võtab enda juurde elama. See saab
talle saatuslikuks, näilisel põhjusel (tütre sünnipäevakink, mis
Clarisse-Malinkale meeldib), pussitab Freddy naist ja naine sureb.
Freddy
Moligeri protsessi oodatakse kolm aastat. Autor jutustab , mis juhtus Rishardi
ja Clarisse- Malinka tütre Ladivinega sel ajal. Ladivine elab ema mõrva raskelt läbi (lõputud kordused
vereojadest, mis Prantsusmaalt Berliini voolavad), süüdistab isa ja ennast ema mahajätmises.
Ladivine elab Berliinis, on prantsuse keele õpetaja ning abielus sakslase
Markoga. Neil on kaks last ning abielu on õnnelik. Ladivine isa Richardi
soovitusel sõidavad nad puhkama Aafrikasse. Puhkus Aafrikas kujuneb katastroofiks.
Kohvrid varastatakse juba lennujaamas, hotell ei vasta kirjeldusele,
aafriklased on ebasõbralikud. Ühe hotelli 6. korrusele tunginud noore mehe
lükkab Marko üle rõduääre. Ladivine tunneb
Aafrikas deja-vu tunnet, nagu ta oleks siin juba olnud, teda tunnevad ära mitmed
inimesed, kellest tal aimugi ei ole. Just Aafrikas liigub raamatu sisu maagilise
realismi teedel. Ilmub kui kaitseingel salapärane koer, kellel on Ladivine ema silmad.
Lõpuks kaobki Ladivine salapäraselt Aafrikas ja muutub koeraks. Hiljem valvab
see koer juba Berliini korteri akna taga, kui perekond on emata koju tagasi pöördunud
ja Marko alustanud Ladivine otsinguid interneti kaudu.
Clarisse-Malinka mõrva protsessi ajal kohtub Richard esmakordselt Clarisse-Malinka ema
Ladivinega ning küllap mõistab ta nüüd tagantjärgi paremini ka Clarisse-Malinkat.
See
raamat on
1) Identiteedi kaotusest ja otsingutest
2) Rassismist
3) Emade ja tütarde suhetest
4) Armastusest
5) Üksindusest
6) Usaldusest või õigemini selle puudumisest
Kui
ainult kolme sõnaga ,siis nimetaksin psühholoogiliseks peretragöödiaks.
Guugeldasin
retsensioone inglise keeles, neis rõhutati romaani keelelist kergust,
rafineeritud lihtsust, subtiilsust. Subtiilne-
peen, õrn, habras; peenelt tajuv; teravmeelne.
Mina
neid omadusi ei kogenud. Lugesin mitmeid
kohti kaks korda üle, et aru saada. Ei saanud aru, kas on autori keel ja stiil
nii keerulised või on viga tõlkes. Edasi lugedes veendusin, et viga on pigem tõlkes.
Raamat on tihe ja toekas, autor kirjutab enamasti tegelaste sisekõne kaudu, mis
on tõtlik, rahutu, täis kordusi, pikkade lausetega. Tõenäoliselt tõlkijale raske
töö, raamat ei ole lihtne kriminaalromaan vaid stiilimeistri meistriteos. Selleks, et mitte jääda paljasõnaliseks, mõned
juhuslikud näited lahtilöödud kohast.
Kui
on ikka sobimatu sõna, siis aru ei saa.
Lk.
131: mu kand on päris kuiv, mõtles ta,
paljaste jalgadega pole see ilus.
Lk.
131: ta oli end segaduses ja liigutatuna
tundnud, justkui paljastaks end tema ema intiimelu mõni natuke pateetiline
aspekt…
Samast
ka stiilinäide, ka siin saaks minu arvates paremini tõlkida
Lk.
132:Stuttgarter Platzi tüdrukutebaarid
olid sel vaiksel ja loiul pealelõunatunnil veel suletud, kuid Pankysse sisenes
üks naine, keda Ladivine tundis, kuna oli talle juba aastaid peale juhtunud, ja
keda ta oma tõstetud käega tervitas, ja see naine oli enamvähem sama vana kui
Clarisse Riviere oma surmahetkel ning tal oli samasugune pikk, tihe,
kaunikujuline keha, kuid tema tardunud joontega näo teadlik karmus, tema suu
mitte kibe, vaid kaine halvustav kurd ei olnud sarnane Clarisse Riviere’iga,
kes oli kuni küpse eani säilitanud puhtad, mahedad, vaevalt markeeritud
näojooned.
Lugeda
oli raske, aga kui voogu sisse said, siis kulges hästi ja pakkus huvi kuni
lõpuni.
Soovitada
julgen kannatlikule lugejale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar