"Laul, mis jääb" Eesti Draamateatris

  

 Merle Karusoo

Liis Aedmaa

Jan Rahman 

Piret Saul-Gorodilov

"Laul ,mis jääb".

Esietendus Eesti Draamateatris 13. juunil 2014.

Lavastaja Merle Karusoo

Assistendid Indrek Sammul ja Maia Soorm

Dramaturg Mihkel Seeder.

Osades :Märt Avandi, Laine Mägi, Harriet Toompere, Piret Krumm, Ülle Kaljuste, Robert Annus, Mihkel Roolaid, Pääru Oja, Mait Malmsten, Juss Haasma, Raimo Pass, Taavi Teplenkov, Indrek Sammul, Ain Lutsepp, Guido Kangur, Jüri Tiidus, Tiit Sukk jt  

Sellest etendusest on kirjutatud palju ja kiidetud just ei ole. Pilet oli mul juba ammu enne ilmunud arvustusi ostetud. Muidu oleksin ehk vahele jätnud, eriti pärast seda kui lugesin läbi Veiko Märka „Ei muusikat, ei muinaslugu“ ja Jürgen Rooste „Etendus, mida ei toimunud“.

Seega asusin teatriteele täis eelarvamusi, aga mõtlesin, et kui nii palju häid näitlejaid koos, siis midagi väga hullu sündida ei saa.

Täidetuna eelarvamustest, jälgisin etendust ning ennast (meeldib-ei meeldi) .

Eelhäälestust etendusele pakkus  Draamateatri keldris loodud lokaalimiljöö. Kavalehelt lugesin, et  etenduste ajaks taasluuakse teatri keldrikorrusele omaaegne kuulus lokaal „Draamakelder“. Üle poole sajandi on seal asunud teatri garderoob, aga kuni 1955.aastani asus keldrikorrusel teatri restoran.

Külm jahutav klaas vahuveini ning kaunites valgetes kostüümides ajastukohast muusikat mängiv lokaaliorkester lõi etenduseks sobiva eelhäälestuse.

Seekord on mul võimalus olla originaalne, sest mulle etendus meeldis.  Seda kirjutades tunnen end  kohe kirutud vähenõudliku sihtgrupina.

Seejuures oli sedagi, mis mulle ei meeldinud:

-noorte näitlejate halb diktsioon, istusin üsna ees, kuid kogu tekstist aru ei saanud, oleksin pidanud tekstiraamatu kõrvale võtma;

- mitmekeelsus. Mina ei mõista inglise keelt, mu noorim laps ei oska vene keelt, osa tekstist läks meile kaduma;

-ühtki laulu ei lauldud lõpuni, minu arvates on etenduses küll muusikalisi koosseise, keda kannataks pikemalt kuulata;

-mitmed stseenid: kolmandas vaatuses lavaserva koikul tõmblev Valgre (Märt Avandi) ; mööda lava uitav ja hüüdev Valgre ema (Laine Mägi).

Aga mulle meeldis :

-etenduse idee, näidata 3- s vaatuses elu läbi mitme aastakümne;

- Raimond Valgre kaunid laulud;

-Märt Avandi habras ja haavatav Raimond Valgre, kahju et talle nii vähe oli osa kirjutatud; teised näitlejad meeldisid ka, näiteks  Robert Annus, Ülle Kaljuste, Indrek Sammul, Ain Lutsepp;

-lavakujundus;

-etenduse hoogsus ja  liikuvus;  ei takerdutud ühte stseeni, kui staatilised pildid välja arvata; 

Tänu  enne etendust  loetud arvustustele  mul ei olnud erilisi ootusi. Ma ei oodanud aasta teatrisündmust, püüdsin  etendust nautida  laheda suve-etendusena. Kuigi ka seda, mis mulle ei meeldinud, kogunes, minu  jaoks etendus toimus. Minu teatrikaaslane rõhutas mitu korda, et parem kui "Savoy ball". Pal Abrahami opereti „Savoy ball“ esietendusel Estonias 15.01.2014Samas istus meie reas inimesi, kes aplodismentidega ei ühinenud. 

Pettusid ehk need, kes nähes lavastaja taga Merle Karusoo nime, ootasid suveetendusest sügavat sotsiaaldraamat. Lavastaja panustas seekord meelelahutusele ja minu arvates ei tulnud see sugusi halvasti välja.  Lavastuse dünaamilisus  tingis   etenduse fragmentaarsuse ja fragmentaarusesse  kadusid ära peategelaste isiksused. Püüti ühendada ajaloolist ja eluloolist draamat muusikaliga, aga etendus kummagi žanri mõõtu tervikuna välja ei kandnud. 

Üks ketserlik  naljakas mõte mul  teatrikaaslasega  koju sõites nähtu üle mõtteid vahetades. Etendus peaks sobima ka turistidele - andekas Eesti helilooja ajaloo tuultepöörises, laval on  Pätsu aegse Eesti Vabariigi glamuur,  II maailmasõja kannatused ja traagika ning koomikat lisab nõukogude aeg  Aljošaga. Tuleks laulud lõpuni laulda , tõlge korraldada nagu ooperis ja teksti kohendada.  Ühe õhtuga saaks ülevaate ajaloost  ning kuuleks kaunist muusikat.