"Lavastajaraamat II"

Koostanud Ingo Normet

Intervjueerinud ja litereerinud Auri Jürna

Toimetanud Mari Tuuling

Kujundanud Mari Kaljuste

263 lehekülge

Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapitali Näitekunsti sihtkapital.

Tutvustusest: Lavastajaraamat II“ on järg 2001. aastal ilmunud „Lavastajaraamatule“, milles lavakunstikooli üliõpilased küsitlesid kahtteist Eesti lavastajat. Kõigile esitati 52 küsimust lavastajatöö spetsiifika ja praktika kohta. „Lavastajaraamat II“ järgib esimese raamatu põhimõtteid: samadele küsimustele vastavad kaheksa Eesti lavastajat. Raamatusse intervjuu andnud lavastajad on nii loometöös kui ka teatritöö kohta avaldatud arvamustes sageli täiesti vastupidistel seisukohtadel. See on suurepärane, sest näitab, et meil on palju erinevat teatrit, et Eesti teater on elujõuline.  

Raamatus räägivad oma tööst Roman Baskin, Peeter Jalakas, Mart Koldits, Ain Mäeots, Andres Noormets, Tiit Ojasoo, Lembit Peterson ja Peeter Raudsepp.

Väga hea raamat, teatrisõbrale asendamatu, ütleksin.  Peaaegu nagu õpik, tekib tahtmine alla joonida ja lehekülje servale märkusi kirjutada.

 Pean tunnistama, et tarbija nagu ma olen, alati ma lavastaja peale ei mõtle.  Ehk nagu raamatus on öeldud: kui etendus meeldib, on näitlejad head tööd teinud ja kui etendus ei meeldi, on lavastaja jätnud töö tegemata.

Kuigi tutvustuses rõhutatakse lavastajate erinevust, on  minu arvates  sarnaseid jooni rohkem.

Kõik intervjueeritud väärtustavad ja peavad  tähtsaimaks  usaldavat suhet lavastaja ja näitleja vahel.

Keegi ei taha oma proovi vaatama võõraid.

Kõik tahavad koostööd teha heade ja andekate näitlejatega, kes kaasa mõtlevad.

Kõik väärtustavad valgustus- ja lavakunstniku tööd lavaruumi loomisel. (Püüan ka enam mitte kasutada mõisteid lavakujundus ja lavakujundaja.)

Keegi ei pea õigeks oma lavastuses mängimist, aga enamus on seda teinud kasvõi asendamise korras.

Kõik teevad oma kunsti, keegi ei mõtle lavastust tehes, et see peaks publikule meeldima. Kui see on valmis, kantakse ette ja ollakse rõõmus kui  publik mõistab lavastaja taotlusi ja  publikule meeldib.

Aga nii hull ka muidugi ei ole nagu väidetavalt Evald Hermaküla ütles:

Lk. 31 Roman Baskin: „Väga sageli ei saagi lavastus valmis, ei saa ka publikuga koos valmis, ja selle tunneb ka ära. Publik paneb justkui pitseri, ta kinnitab seda, et pole valmis. See on ikkagi dialoog publiku ja lava vahel, ja oluline on, kas see dialoog elustub, pingestub, kas kuulatakse, kas vaadatakse, Kunagi oli meil Hermakülaga suur vaidlus, tema küll ütles: “Ei ole oluline, minu pärast tehku see publik seal saalis, mis tahab.“ Ja ma ütlesin, et ma ei usu seda. Kujuta ette ,et publik läheb ära, lihtsalt mängid, mängid ja saal on tühi. Tuhka sa edasi mängid. Aga tema ütles, et ei hakka tema nende pärast midagi tegema, ta teeb oma asja…. Teater on ikkagi kokkusaamine, ühine hingamine, dialoog. Sa võid teha, mis tahad, aga siin lisandub üks väga oluline kategooria –publik.  „

Erinevus jagab lavastajad selles raamatus kahte lehte:  need, kes lavastavad tekstiraamatu järgi  ja need, kellel tekstiraamatut ei ole ja kes  teevad n.ö. elusat teatrit. Esimesi esindab selles raamatus näiteks Roman Baskin ja teisi Tiit Ojasoo.

Minu sümpaatia kaldub  tekstiraamatuga teatritegijate poole. Tunnistan, et n.ö. elus teater jääb mulle kaugeks, ma näen, et näitlejad naudivad oma mängu, kuid tihti ei pane see mind kaasa elama. Ma konstateerin: kui huvitav, ka nii võib teha, aga see ei pane mind kaasa elama-  aga teatrist otsin ma elamust.

Küllap on minul teatrikülastajana arenguruumi nii nagu teatrilgi.

Mart Koldits vastab küsimusele, mis on teater, lk. 84:“Kui Peter Brook ütles, et teater on see, kui keegi vaatab ja keegi läheb üle lava, siis mina ütlen, et teater on ka see, kui keegi vaatab ja miski ei lähe üle lava…. See ei ole minu arust eriti oluline küsimus. Kui räägitakse, et nüüd see lavastus kompas teatri piire, et kas see on installatsioon või teater, siis alati tekib küsimus, et kallid inimesed, kas tõesti on oluline, mis see on? Oluline on see, et sellest midagi saaksid, mingi kogemusi, mingi elamuse. Kui mingid teatritegijad kogemata oma loominguga nihkuvad, teevad mingi sellise asja, mis näeb rohkem maalikunsti moodi välja, siis seda ei saa ju pahaks panna, kui see on hea maalikunst. See on selline intellektuaalne klaaspärlimäng, et nüüd kompasime teatri piire. Minu jaoks ei ole see kunagi mingi teema olnud.“

See raamat igatahes avardab minu teatrikogemust, kiusatus on osta ka kodusesse raamaturiiulisse.

Täna lähen raamatukokku ja võtan ka  „Lavastajaraamatu I“.

Järgmine planeeritud teatrikülastus on Ingo Normeti lavastatud H. Ibseni „Brand „ VAT teatri etendus toimub Rahvusraamatukogu teatrisaalis.  Uue hooaja eel olen lubanud endale iga kuu paar korda teatris käia , ooper kaasa arvatud.