Anna Quindlen "Vaikelu leivaraasukestega"

Anna Quindlen

„Vaikelu leivaraasukestega“

Inglise keelest tõlkinud Reelika Haapanen

Toimetanud Liina Kivimäe

Kirjastus „Hea Lugu“

271 lehekülge.

Seda raamatut ajendas lugema huvitav peakiri ja kirjastus. Nimelt tundus mulle, et kirjastuselt „Hea Lugu“ olen lugenud  ainult häid raamatuid.  Aga Anna Quindleni raamat väga hea ei olnud.

Ometi lugesin lõpuni, tahtsin teada kuidas 60 aastane peategelane  oma elu korraldab, tutvustuses on öeldud: See on reis ühe naise ellu, tema südamesse ja mõtetesse – päevadesse, kui ta avastab, et elul on palju enam kihte, kui ta eales oleks osanud ette kujutada.

Lühidalt sisust: New Yorgi edukas fotograaf Rebecca on 60. eluaastaks lahutatud ja „luitunud“. Tema töid ei osteta, millega kaasnevad majanduslikud raskused New Yorgi korteri ülalpidamisel ja ema hooldekodu arvete maksmisel. Ka täisealist poega tuleb vahetevahel toetada. Selleks et raha kokku hoida annab Rebecca oma New Yorgi korteri üürile  ja üürib endale odava maja maal. Maakohas tutvub ta uute inimestega, saab endale koera, pildistab uusi objekte, taastab oma kuulsuse ja kosutab pangaarvet, armub endast 16 aastat nooremasse mehesse, kellega pärast mõningase vääritimõistmise klaarimist hakkab koos elama. Lõpuks loobub elust New Yorgis ja ostab maamaja päriseks. Poeg on tööl edukas, abiellub ja Rebecca saab lapselapse. Lõpp hea kõik hea.

Mitte midagi erilist, kõik läheb suhteliselt lobedalt. Palju on raamaturuumi kulutatud Rebecca esimesele abielule ja abikaasale. Minu arvates täiesti tarbetult, lahutatuna ma ise küll esimesele abielule nii kaua ja põhjalikult ei mõelnud.

Seda raamatut oleksin tahtnud inglise keeles lugeda.

Tahaksin teada, kuidas need laused kõlaksid  inglise keeles:

Lk. 50:Kui ta käega juuksed tahapoole lükkas olid need soojad kui plekk.

Lk. 59:„Laial kaubatänava ääres asuval majal endal ei olnud mingit maastikulist ilmet, välja arvatud tagahoov, mis oli mõne nurkades oleva tolmuse luuderohupotiga ja paari õuetooliga enam-vähem üks suurepoolne ventilatsioonitoru.“

Aga stiilinäiteks ka üks selline lõik,  millest ma kohe esimese hooga aru sain:  Lk.113: “On olemas kahte sorti mehi: mehed kes tahavad naist, kes on etteaimatav, ja mehed ,kes tahavad naist, kes on eksootiline. Mingil põhjusel oli Peter arvanud, et Rebecca kuulub viimaste hulka. Aga isegi kui see oleks nii olnud, jääb sellega lahutamatult kaasnev probleem samaks- kui naisest saab abikaasa, muutub eksootiline tuttavaks ja seega etteaimatavaks ning seetõttu selleks, mida ei olnud üldse soovitud. Neid väheseid naisi, kes eksootilisena püsisid, peeti mõne aja möödudes hulluks.“

Kartulid ja apelsinid!

On palju paremaid raamatuid, muud ei oska öelda.