2014 statistika. Raamatud.

2014 aastal lugesin 85 raamatut. Ligi neljandik vähem kui eelmistel aastatel. Lugemist ootavate raamatute nimekiri ei lühenenud vaid pikenes. See-eest käisin rohkem  teatris, kinos ja ooperis.

84 loetu hulgas on 14 nimetust eesti kirjandust. „Sirbist“ Maire Liivametsa artiklist http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/hobedased-ja-kuldsed-read-kesk-soliidset-keskparasust/  lugesin, et 2014 aastal ilmus eesti kirjandust üle 200 nimetuse, minu 14 on sellest murdosake.

Luulekogusid sattus mu kätte vaid üks Jüri Kolk’i „Teisipäevamaa.“ Samas muidugi sirvisin väga tihti kodus leiduvaid luuleraamatuid ja neid on päris palju.

Kriminaalromaane lugesin 21, see on ligi veerand loetelust. Tundub, et sel aastal sai mul isu krimkadest täis. Olen neid lugenud terve lugeva elu ja esimest korda tundsin, et nüüd on küll. Viimaseks kriminulliks tõenäoliselt jäigi Taani kriminaal-romaani sarjas kirjastuselt Pegasus ilmunud  Lene Kaaberbøli ja Agnete Friisi „Poiss kohvris“, mille lõpetasin eile õhtul. Selle raamatu kohta ma ei teinud eraldi blogisissekannet, sest alates 100. leheküljest lugesin üle ridade.  Raamatu kohta ei ütle midagi paha, soravalt kirjutatud, põnev, aktuaalsetel kriminaalsetel teemadel. Aga tunnen, et kriminaalromaanid ei paku mulle enam lõõgastust ja muud ma neis ka ei leia. Küllap hakkan kunagi uuesti  kriminulle lugema, aga teen väikese vaheaja. Õigustuseks lisan, et mulle meeldivad eriti kohturomaanid, 2014 ei ilmunud Grishamilt midagi uut.

Püüan  nüüd sõeluda loetud pisku hulgast välja mulle enim meelde jäänud ja muljet avaldanud raamatud.

Eesti kirjanduse kolm parimat:

1.    Andrus Kivirähk. „Pildikesi heade inimeste elust“.

2.    Kaja Kann. „Eratee.“

3.    Taavi Jakobson. „Tõeline jumalaosake“.

Taavi Jakobsoni raamatus oli üks mõtteavaldus, millele tihti mõtlen. Midagi sellist, et paljud inimesed identifitseerivad end töö kaudu, mida nad isegi ei armasta. Raamat pani mind mõtlema enda elu üle, õige ja vale tee, aususe ja konformismi üle. Kirjutasin sellest raamatust blogis üsna palju. Aga nüüd tagantjärgi raamatule mõeldes, avastan aina uusi tahke.  

Kaja Kannu raamat kõnetas mind ka kuidagi väga eriliselt ja on meeles.

Loetud tõlkekirjandusest kolm parimat:

1.    Thomas Bernhard „Vanad meistrid“, tunnistan kahtlusteta parimaks.

Käisin Viini Kunstiajaloo muuseumis  Tintoretto  „ Valge habemega meest“ vaatamas.  Proovisin lugeda ka Th. Bernhardi  „Külm“, aga sellega ma paraku lõpule ei jõudnud.

2.    Haruki Murakami „1Q84“.

3.    Joel Haahtela  „Täheselge, lumivalge“ ja „Kadumispunkt“.

4.    Raija Siekkinen „See oli siin“ ja „Elu keskpunkt“.

Parimaks tõlkesarjaks tunnistan „Nüüdisromaani“. Selle sarja parimad:

1.    Luc Bossi, Isabelle Polin „Leitud“.

2.    Hiromi Kawakami. „Õpetaja portfell“.

3.    Janice Law „London tules“.

Parimad kriminaalromaanid.

1.Henning Mankell  „Enne külma“.

2.Henning Mankell „Käsi. Wallanderi maailm“.

3.Peter Mayle „ Veinirööv“.

Selleks, et veenduda, vana lemmik  Henning Mankell on ületamatu, pidin läbi lugema 21 kriminaalromaani!

Mulle meeldib plaane teha.

Järgmisel aastal loen hoolega.  Aega ma selleks rohkem juurde ei saa, sestap ei jõua ka palju rohkem lugeda, kuid valin hoolsamalt.

1.Ei loe kriminaalromaane ( enam nii palju).

2.Loen rohkem eesti kirjandust.  Eesti kirjanduses on nii palju uut, mis kõik läheb minust mööda. Püüan läbi lugeda  kõik kirjastuse  „Jumalikud ilmutused“  uued ilmuvad. Head õhukesed raamatud.  Kõige rohkem nurisesin 2014 selle üle, et mõnes raamatus on liiga palju lehekülgi. Võib-olla ongi tulevik lühiromaanide päralt, nagu Mart Juur Kirjandusministeeriumis ütles.  Pealegi ilmub „Jumalikes ilmutustes“ kõige avangardsem, rabavam, noorem  ja „teistsugusem“ osa eesti kirjandusest.

3. Jätkan Ilmamaa  sarja „Avatud Eesti Raamat“ lugemist . Praegu on mul käsil. Leo Tolstoi „Mis on kunst“ lugemine.  Selle sarja raamatute lugemist pole ma blogis käsitlenud, see oleks nagu oma koolikonspekti avaldamine.

Aga püüan areneda ja hiiglaste õlul seistes ( Marek Tammelt pärit)  kaugemale näha.

4. Loen läbi vähemalt ühe saksakeelse raamatu, mille olen koju lugemist ootama ostnud.