Catharina Ingelman- Sundberg "Vanaproua ,kes röövis panka"

Catharina Ingelman- Sundberg

„Vanaproua ,kes röövis panka“.

Kirjastus Tänapäev 2014

Rootsi keelest Endla Lõhkivi

Toimetaja Anu Rooseniit

367 lehekülge

Tõenäoliselt paljud, kes on lugenud  Jonas Jonasoni „ Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“, kirjastus Varrakult, haaravad ka selle raamatu järele.

Nii hea kui „Saja aastane…..“ Ingelman- Sundbergi raamat ei ole.

Viis vanurit Stockholmi vanadekodust, kaks meest ja 3 naist, edaspidi nimetan neid „vanad“, näevad telerist, et vanglas on parem elukorraldus kui vanadekodus. Vanad  võtavad nõuks sooritada kuritegu selleks ,et sattuda vanglasse.  

Väike vahemärge. Tänases Päevalehes on just Global Age Watsch indeksi põhjal koostatud tabel, millises riigis on kõige parem vananeda. Rootsi teisel kohal peale Norrat.

Peategelaste vanust  raamatus ei ole, kusagil 80 ehk, igal juhul raamatu algul liiguvad nad rulaatoritega( kokkupandav ning reguleeritava kõrgusega käimisraam), aga salaja personali jõusaalis treenides suudavad nad õige pea rulaatorist loobuda.

Vanad põgenevad vanadekodust, asuvad elama luksushotelli ja röövivad Stockholmi rahvusmuuseumist kaks maali:

Renoir „Vestlus“

ja Monet" Motiiv Scheldeni suudmest"

Röövi korraldamisel on vanadele abiks nutikus, õnnelik vedamine ja vanus, keegi viga ei saa ja füüsilisi kannatusi ei põhjustata.

Siinkohal on paslik meenutada, et Renoir’i maal „Vestlus“ koos Renoir’i  «Noore pariisitari» ning Rembrandti „Autoportreega" varastati tõepoolest Stockholmi  rahvusmuuseumist 2000.a. jõulude ajal. Kolm maskides relvastatud meest, kes kõnelesid rootsi keelt aktsendiga, sisenesid rahvusmuuseumi 22. detsembri õhtul mõni minut enne selle sulgemist. Üks neist pidas automaadiga ähvardades alumisel korrusel kinni kõiki muuseumi turvamehi, samal ajal võtsid kaks kaaslast seinalt maha kolm maali. Muuseumi taga ootas vargaid mootorpaat, millega kohe ka minekut tehti. Kurjategijad heitsid tänavale naelu täis võrke, takistamaks politseiautode kiiret liikumist, ning panid plahvatama kaks pommi lähedalseisnud sõidukites, et politsei eksiteele viia. Et varguses ei saanud keegi kannatada, siis oli Rootsi rahva meelepaha suunatud varaste asemel hoopis rahvusmuuseumi juhtkonnale ning ohtralt kõneainet andsid maalide hoiu-tingimused ja  kindlustuse puudumine.  

Röövijad  nõudsid  lunaraha.  2001. aprillis leidis politsei Renoiri „Vestluse“ üles.

2005.aasta detsembris   mõistis Stockholmi ringkonnakohus vangi kolm meest, kes üritasid Kopenhaageni hotellis müüa Rootsi Rahvusmuuseumist varastatud Rembrandti autoportreed ühele ameeriklasele. Tänaseks on kõik kolm maali leitud.

Ka vanad  nõuavad  rahvusmuuseumilt 10 miljonit rootsi krooni lunaraha. Kott viie miljoniga satub laeval valedesse kätesse, aga teise koti viie miljoni rootsi krooniga saavad vanad kätte. Paraku on lunaraha kättesaamise ajaks maalid kadunud. Pärast edutuid otsinguid asuvad vanad oma projekti teise osa juurde: peidavad lunaraha ja tunnistavad röövi politseis üles, lootuses veeta mõni aeg vanglas ja pärast vabanemist kasutada peidetud raha. Vanglas üllatab neid, et see ei vasta nende ettekujutusele mõnusast elust. Politsei kadunud maale ja kadumaläinud lunaraha ei leia.  Vanad vabanevad vanglast elavad mõnda aega vanadekodus ja planeerivad järgmist kuritegu. Esimene katse  varastada jugoslaavlastest pangaröövlite tagant, ebaõnnestub. Teine katse röövida rahaveoautot, mis täidab rahaveoautomaati õnnestub, vaatamata sellele, et neid jälitavad nii politsei kui ka jugoslaavia maffia. Pärast õnnestunud röövi  sõidavad vanad  Lääne Indiasse, selle riigiga ei ole Rootsil õigusabi lepingut, vanaduspõlv nautima.

Kõik see on kokku kirjutatud võrdlemisi vaimukalt , aga naerma siiski ei aja. Huumori mõttes on „Saja aastane…“ ületamatu.

Mulle tundus, et on liiga palju materjali ühe meelelahutusliku raamatu jaoks-367 lehekülge. Alates 230 leheküljest lugesin üle ridade, ei salga, oli huvitav, tahtsin teada, mis vanadest lõpuks saab.

Raamat on väga filmilik, sellest saaks hea röövlifilmi paroodia kui ballasti vähemaks võtta. 

Raamatus tundub planeeritud kuritegevus ,teisiti seda nimetada ei saa, just selleks, mis teeb elu põnevaks  ja elamisväärseks. Lk. 26 „Ma tahan surra nooruslikuna ja nii hilja kui võimalik- aga ma tahan elada kärtsu ja mürtsuga nii kaua kui saan.“

Süümepiinu keegi eriti ei tunne, pangaröövis on abiks ka ühe vanuri poeg.

Isegi paroodia jaoks on röövid liiga üles haibitud, nagu olekski see möödapääsmatu viis oma elu-olu parandamiseks.

Kas ongi mõtet lotovõitu oodata, kui raharööv nii lihtne on?

Ei olnud tasakaalustavat vastaspoolt kuritegelikule tegevusele - politsei oli äpu, ja üksainus hea vanadekodu töötaja, seda oli vähe

No vot eeltoodu häiris mind raamatu juures. Kirikulaule vanad küll laulsid, aga unustasid, et sina ei pea mitte varastama. Seniilsetele vanainimestele annaks andeks, et nad oma eetilised tõekspidamised  ja kogu ausalt elatud elu unustasid, aga seniilsed vanakesed ei oleks kõige raamatus kirjeldatuga toime tulnud.

Sellest, mis Märthale, Taibule,  Rehale, Stinale ja Anna-Gretale vanadekodus ei meeldinud, annab aimu kiri, mille vanad raamatu  viimastel lehekülgedel  saadavad Rootsi valitsusele:

Lk. 363 "Valitsusele, kes saab midagi korda saata, ilma et teda maha hääletataks.

Ühing Eakate sõbrad on oma seaduse kohaselt väljakuulutatud aastakoosolekul  otsustanud  igal aastal annetada raha neile, kes seda vajavad. Raha võib kulutada vaid nendel eesmärkidel, mis on allpool loetletud.

Kõik vanadekodud restaureeritakse vähemalt vanglatega samale baastasemele vastavaks. Lisaks sellele peaksid seal olema kättesaadavad arvutid, juuksuri ja pediküüriteenus. Ekskursioonid ja inimlik suhtumine on nõutav.

Igas vanadekodus peab olema köök asjatundliku personaliga, kes valmistab kohapeal toidu värsketest toiduainetest. Klaas viskit enne söögikorda, veini või vahuveini toidu kõrvale tuleb serveerida neile, kes seda soovivad.

Vanadekodu elanikud peavad saama vabaduse tulla ja minna, nagu nad soovivad, ning õiguse ise otsustada, millal nad hommikul üles tõusevad ja millal õhtul magama lähevad.

Treeningvahendid ja spordisaal peavad olema kättesaadavad ja avatud kõigile ning igal vanadekodul peaks olema treener. Igaüks peaks tohtima juua päevas nii palju kohvi, kui soovib, saadaval peaksid olema küpsised ja pagaritooted neile, kes seda soovivad.

Enne kui keegi saab otsustusjõuga poliitikuks, peab ta olema pool aastat vandekodus praktikal.“

Teine kiri läheb lk. 365 läheb Politseile Stockholmis.

Armas Politsei,

Oleme lähedalt näinud ja osalenud teie raskes töös. Seetõttu tahame heameelega teid toetada. Minge Grand Hotelli Stockholmis ja uurige vihmaveetoru Cadier baari kõrval. Avage toru, millest te leiate raha täis sukkpüksid. Sisu kingime Politsei pensionifondile. Teil oli õigus. Kogu raha ei läinud kaduma. Õnn kaasa teie tulevases töös.

Sõbralike tervituseta

Pensionärikamp

PS! Sukkpüksid võite endale jätta.

Nagu arvate võite, komissar Strömbeck vanuritelt Lääne Indiast saanud kirja läbi, vandus  selle peale, kortsutas paberi kokku ja viskas prügikasti.