William Boyd "Sinine pärastlõuna"

William Boyd

"Sinine pärastlõuna"

Tõlkinud Virve Krimm

Toimetanud Maret Käbin

Varrak 1997

280 lehekülge.

Tihti kui räägitakse Boydi eesti keelde tõlgitud raamatutest, unustatakse  „Sinine pärastlõuna“. Nii ka 05.12.2014 Eesti Päevalehe artikli "Peaosas on auto ehk kuidas tootepaigutus trügib ilukirjandusse“ juures.

Selles küsimuses, mida arvata toote paigutusest ilukirjanduses, ei taha ma sõna võtta. Pole artiklis märgitud W. Boydi ega teiste kirjanike viidatud teoseid lugenud, aga uuema aja autorite raamatud on sageli täis viiteid tuntud kaubamärkidele. Mine sa võta kinni, kas neile maksti selle eest. Muidugi tahaks uskuda ja loota, et tõeline kirjandus on midagi ilusat, ülevat ja ärikauget, mõtlemata seejuures, et kirjanik on tavainimene ja vajab sissetulekut. Nii et tegelikult minul selle vastu midagi ei ole kui kirjanik kiidab kasvõi šampooni. Ma ei pea ju seda lugema, kui ei meeldi. Ja võib-olla selle šampooniraamatu sissetuleku arvel  sünnib midagi suurt ja tõelist.

Siinkohal ei jätka mõtiskelu teemal, mis see tõeline kirjandus on.

Aga seni veel lugemata W. Boydi raamatust „Sinine pärastlõuna“ sain tõelise lugemiselamuse.   Kes on heaks jutustajaks loodud,  see jutustab raamatust raamatusse.  Pean W. Boydi W. Somerset Maughami kõrval suureks jutustajaks. Siinjuures on paslik meenutada, et W. Boyd sai oma esikromaani eest  

W. Somerset Maughami preemia.

Selles raamatus on kõike: on kirglik ja kaunis armastuslugu; on isa ja tütre kohtumise lugu; on 20. sajandi alguse kirurgia hirmutav lugu; on lennumasina ehitamine; on ka mitu mõrva, mis lõpuni jäävadki lahendamata ja võimaldavad lugejal mõistatada. Kuigi ma olen võrdlemisi nõrganärviline ja verised kohad jätan tavaliselt  vahele, siis selles raamatus lugesin kirurgi operatsiooni – ja haavade kirjeldused kõik läbi.

Tegevus toimub  möödunud sajandi esimeses pooles Manilas, Lissabonis ja Los Angeleses.

Mõned stiilinäited:

Lk. 255 „Armastus ei ole tunne. See ei kuulu sääraste kehaliste kogemuste kategooriasse nagu valu. Armastus ja valu ei ole sugugi sarnased. Armastust saab proovile panna- valu ei saa. Valu kohta ei saa ütelda nagu armastuse kohta, et „see polnudki õige valu, muidu ei oleks see nii kiiresti mööda läinud““

Ja looduskirjeldus, mis andis raamatule pealkirja:

lk. 169 „Õhk värises kaugest äikesekõminast ja kõrgele linna kohale kogunes raskeid ploomikarva pilvi. Taevas oli läänes, Manila linna kohal,veel selge ja loojuv päike säras heledasti, täites aeda raske kreemika valgusega, pannes Intramurose vanad kivikatused õhetama, elustades ajutiselt nende võbelevaid terrakotapindu, mis seisid alasti  vastu kobrutavaid sinkjaid äikesepilvi. Esimesed piisad, hõbedased nagu mündid, langesid aias sädelevasse valgusesse, ja samal ajal linna kohal lasuvad pilved ähvardasid jultunud päikest lämmatada, värvisid püsimatult tupruvad lillad äikesepilved ning hilise pärastlõuna luminestseeriv valgus õhu siniseks, muutes peaaegu selle loomust- tehes selle millestki nähtamatust millekski o l e v a k s, kombatavaks, just nagu oleks see sinine valgus, mis nüüd aeda täitis , koosnenud atmosfääris hõljuvast peenest piisapihust.“

Aitäh tõlkijale!

Soovitan julgelt kõigile raamatusõpradele.

Muusikaliseks kujunduseks sobib siia imeilus aaria „Quando me’n vo “ ooperist Boheem.  Raamatu peategelane Salvador Carriscant kuulis seda lugu Luneta pargis Manilas kui esimest korda lähenes Delphinele. Laulab loomulikult Anna Netrebko: