John Steinbeck "Hiirtest ja inimestest" Linnateatris

„Hiirtest ja inimestest“

Etendus ühes vaatuses.

Esietendus Hobuveskis 04.10.2014.

John Steinbeck romaani autor

Udo Uibo tõlkija

Vallo Kirs (Ugala) dramatiseeringu autor ja lavastaja

Tõnis Parksepp dramatiseeringu autor ja dramaturg

Jaanus Laagriküll kunstnik

Emil Kallas valguskujundaja

Loore Martma muusikaline kujundaja

Mängivad:

Mikk Jürjens- George

Indrek Ojari-Lennie

Aleksander Eelmaa-Candy

Alo Kõrve- Slim

Mart Toome-Peremees

Henrik Kalmet-Carlson

Kaspar Velberg- Whit

Märt Pius -Curley

Maiken Schmidt-Curley naine

Tegevuskoht Lõuna –California rantšo 20 sajandi kolmekümnendad aastad.

Meist viiest, kes me koos teatris käisime, olin ainult mina J. Steinbecki  „Hiirtest ja inimestest“ lugenud ja see meeldis mulle väga.  Pean tunnistama, et kui raamatu lõpetasin, siis nutsin lahinal.

Mulle on kõik John Steinbecki raamatud kohutavalt meeldinud: valusalt vihane „Vihakobarad“, mastaapne „Hommiku pool  Eedenit „ ja mõnusalt humoristlik „Karbitänav“.

Kui väga heade raamatute hulgast peaks lemmikut valima, siis on selleks „Hiirtest ja inimestest“ kõrval „Me tusameele talv“. Viimast olen kaks korda lugenud ja küllap loen veel korra. See on nii peenetundeline ja küps, mitmekihiline psühholoogiline raamat. (Võtsingi ta riiulilt enda kätte ja viin öökapile.)

Teatris ei ole ma „Hiirtest ja inimestest“ varem näinud, aga mängitud on seda küll. Eesti Draamateatris 1966.a. Gunnar Kilgase lavastue kolmes vaatuses mängis George Heino Mandri,  Lenniet Aksel Orav, Candyt  Ruut Tarmo ja Ita Ever Curli naist.

1993.a. lavastas Vjatšeslav Gvozdikov „Hiirtest ja inimestest“ Viljandi teatris Ugala. Kahevaatuselises näidendis  mängis George’i Tõnu Tepandi ja Lenniet nüüdne Tallinna Linnateatri näitleja Allan Noormets,  Slimi osas astus üles  Üllar Saaremäe.

Linnateatri ühevaatuseline etendus kestis üks tund ja 45 minutit. Mõnikord, kui kedagi teatrisse meelitad, on väga tarvis teada, kaua etendus kestab.

Tutvustusest: Jutustuse „Hiirtest ja inimestest“ algne pealkiri oli „Something That Happened“, mida võib tõlkida kui midagi, mis lihtsalt juhtus. John Steinbeck kirjutas loo 1930ndatel, suure majanduskriisi aegu. Kaks sõpra saabuvad rantšosse tööle, neil on üks unistus – natuke raha koguda ja omaette elama asuda.

Kuid mis juhtub hiirtega, võib juhtuda ka inimestega, ütleb Robert Burnsi poeem, mis Steinbeckile kirjutamise ajal näppu sattus ja kust ta lõpuks pealkirja näppas. Isegi parimad kavatsused võivad luhtuda. Steinbecki väike rantšo on maailma minimudel, kus pannakse proovile need asjad, mida saab muuta, need asjad, mida ei saa muuta, ja me oskus nende vahel vahet teha.

Kava on nagu väike raamat. Selles on  Paavo Piigi intervjuu „Vallo Kirs ja Tõnis Parksepp –radikaalid kümne aasta pärast“ ja  lühiülevaade John Steinbeckist.

Katkend Robert Burns’i “ Hiirele“ (tema koos pesaga väljakündmise puhul novembris 1785) Kullo Vende tõlkes:

Kuid see ei ole sinu leid,

et ettevaatus alt veab meid.

Läeb luhta plaane, tehku neid

kas hiir või mees;

ja siis ei käi me rõõmuteid,

vaid –silmad vees.

Ent sul on lihtsam eluteel:

vaid hetkemuret tunneb meel!

Kuid mulle kerkib meelde veel

sünk möödanik!

Ja hirm, et hullem olla eel võib tulevik.

Meile viiele, kes me käisime vaatamas, etendus meeldis väga,

Kuna mina teadsin, mis juhtub, siis jälgisin näitlejate mängu ja etenduse kulgemist traagilise lõpplahenduseni,  pinge oli tajutav, ka mulle, kes ma teadsin, mis juhtub.

Hobuveski  on  parim ja sobivaim mängukoht sellele tükile. Heli ja valgusega anti edasi suveöö ja –päev, muidu lakooniline, hall ja viletsust rõhutav lavakujundus.

Näitlejad kõik suurepärased. Indrek Ojari Lennie oli siiras ja lapsemeelne,  ilma Mikk Jürjensi George  suunavate märkuste  ja manitsusteta poleks ehk arugi saanud, et Lenniel on vaimupuue. Küllap võiks Lennie osa mängida ka teisiti, tema puuet rõhutades. Aga meeldis just Indrek Ojari lähenemine, mis lisas etendusele sooja huumorit.  Meelde jäi  ka Aleksander Eelmaa  Candy. Väga meeldis mulle ka Henrik Kalmeti noor vihane mees Carlson, napp, täpne ja terav. Etendus oli liigutav ja südamlik, traagilist ei olnud ülearu ekspluateeritud, pisaraid ma  ei märganud.

Miks ma kogu aeg kiidan, sellepärast, et ma väga valin etendusi, mida lähen vaatama,, sestap on loomulik, et väljavalitud on kõik head ja mõned väga head.