"Titanic.Ilusad inimesed mängivad suuri tundeid" Pärnu teater Endla.

“Titanic. Ilusad inimesed mängivad suuri tundeid “

komöödia
autorid Bettina Hamel, Tobias Krechel, Birte Schrein, Stefan A. Schulz ja Julia Wieninger

Pärnu teater Endla

Tõlkija Mihkel Seeder

Lavastaja Laura Mets
Dramaturg Triinu Ojalo Triinu Ojalo
Kunstnik Keili Retter
Valguskunstnik Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja Feliks Kütt
Lauluõpetaja Toomas Voll
Koreograaf Marge Rull

Osades:

Kadri Adamson - Elli

Merilin Kirbits-Alberta 

I vaatuse  ajal vaatasin korduvalt kella  ja mõtlesin, et olen vales kohas. Aga kuna minu ees ja taga naersid  rõõmsalt koolinoored, otsustasin, et viga on minus.

Sisust: Elli ja Alberta töötavad restoranis  ja  jälgivad koristustöid tehes  1998.a. filmi - Oscarite väljajagamist. Naiste lemmikfilm “Titanic” on nomineeritud mitmele tiitlile. Kahjuks ei ole Elli lemmikut Leonardo DiCapriot nomineeritud, see-eest Alberta lemmik Kate Winslet on. Võidu väljakuulutamise hetkeks on avamiseks valmis pandud šampusepudel ja suur on pettumus kui kuldmehikesi “Titanicule” ei jagu. Elli ja Alberta hakkavad spontaanselt parodeerima “Titanicu” stseene, mäng läheb käima ja kahes vaatuses toimub  “Titanicu” järjestikuline läbimängimine. Koos  tegelaste vahepealsete sõna- ja mõttevahetustega  on see laval toimuva sisuks. 

Puänti ei ole. Naised elavad oma rollidesse  sisse  ja toovad vaataja ette kõik filmi tähtsamad stseenid ja osatäitjad, mitte ainult Jake ja Rose. Näitlejate mängule ei ole midagi ette heita, tüdrukud teevad oma osad entusiastliku bravuuriga ja tunduvad ka ise nautivat lavalist tegevust.

Etendus ei lohise, on hoogne, kogu aeg midagi toimub, kuid nagu öeldud, midagi ootamatut ka ei juhtu.

Lavapilt on väga leidlik. Restorani köök ja kõik, mis seal vähegi leidub, leiab kasutamist “Titanicu” stseenides: alates mikrolaineahjust kuni potioleandrini.

 Lavastuslikult on andekaid leide, näiteks II vaatuse lembestseen ja maalimise stseen. II vaatus on üldse mõnusam ja pani mindki muigama.

Kuna garderoobi järjekorras kuulsin etenduse kohta palju kiidusõnu, ja mitte ainult koolinoortelt, siis süvenes veendumus, et viga minus.

Ehk oli peale pikka tööpäeva mu naljasoon umbes.

Või oli viga selles, et „Titanic“ pole mu lemmikfilm.

Kujutasin ette, kuidas seda näidendit oleks mängitud näiteks Endla Teatri –kohvikus, Kadri Adamson ning Merilin Kirbits oleksid  kohvikuletil rähelnud.... Kui mul veel väike veiniklaas ka oleks ees olnud, küllap oleks lõbus olnud.  Mulle tundus, et "Titanic" on rohkem väikese intiimse saali tükk.

Sõbrannagi arutasime, millal viimati teatris kõva häälega südamest ja silmist naersime. Ainult kaks aastatetagust etendust tulidki meelde „Meeste kodu“ ja „Kui Harry kohtas Sallyt“. Võibolla mõni veel.

Kuigi ma sellel etendusel oma meelelahutuse doosi kätte ei saanud, ei ole mul kahju kulutatud ajast. Kui etendus koju kätte tuleb, oleks patt vaatamata jätta. Igatahes tere tulemast Kadri Adamsonile Pärnu teatrisse, „Gaasivalguse“ vaatan kindlasti ära.