Tom Stoppard. "Midagi tõelist" Pärnu teatris Endla

Tom Stoppard

„Midagi tõelist. Uurimus armastusest.“

tõlkija Jaak Rähesoo

lavastaja Enn Keerd

kunstnik Liina Unt

valguskunstnik Margus Vaigur

muusikaline kujundaja Feliks Kütt .

Esietendus 24. juulil 2015 „Endla“ teatri Suures saalis

Osades Kadri Adamson, Ago Anderson, Ireen Kennik, Priit Loog, Meelis Rämmeld, Nora Aurora Vahenurm või Laura-Retti Laos, Lauri Mäesepp või Mihkel Kallaste (TÜVKA)

Tom Stoppardi, unustamatu „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud“ ja ülimenuka „Utoopia rannik „ autori tõenäoliselt maailmas enimmängitud näidend.

1999.a. etendus „Midagi tõelist“ Vanalinnastuudios Roman Baskini lavastuses,  mina pole näinud.

Tegelased:

Ago Anderson -Max- keskealine näitleja , I vaatuses abielus Anniega, mängib koos Charlottega Henry näidendis „Kaardimaja“. II vaatuses lavale ei tule, kuid saame teada, et suhtes uue näitlejannaga.

Ireen Kennik -Charlotte- näitlejanna, I vaatuses abielus Henryga, mängib koos Maxiga Henry näidendis „Kaardimaja“. II vaatuses tunnistab Henryle, et pettis teda abielus.

Meelis Rämmeld -Henry – keskealine näitekirjanik, I vaatuses abielus Charlottega ja armusuhtes Anniega.  II vaatuses abielus Anniega. Näidendi „Kaardimaja autor. Armastab popmuusikat, eriline lemmik Neil Sedaka „Oh, Carol“.

Kadri Adamson -Annie- näitlejanna, I vaatuses abielus Maxiga. II vaatuses abielus Henryga.  Brodie vabastuskomitee aktiivne tegelane. Mängib koos Billyga 16. sajandi inglise näitekirjaniku John Ford’i  verepilastusteemalises tragöödias 'Tis Pity She's a Whore“ („Kahju, et ta on hoor“) Annabellat.

Priit Loog- Billy- noor näitleja, mängib koos Anniega  John Ford’i tragöödias  'Tis Pity She's a Whore“ („Kahju, et ta on hoor“ Giovannit.  Annie armuke.

Debbie- 17 aastane, Charlotte ja Henry tütar.

Brodie- šoti noorsõdur, kes on süüdi mõistetud tundmatu sõduri haual pärja süütamise eest, ise väidab, et militarismivastasel eesmärgi.  Annie on võtnud tema vabastamise oma südameasjaks. Ilmub II vaatuse lõpus lavale.

Nüüd on sisu enam-vähem ümberjutustatud. Tegevus toimub kusagil eelmise sajandi viimases veerandis Londonis.

Näidend on katse määratleda armastust erinevatest vaatepunktidest.

Vaatepunktid on tõesti erinevad.

Siin tsitaadid Charlottelt ja Henrylt (kavalehelt).

Henry: Ma mõtlesin, et oleme truudust vandunud.

Charlotte: Sellised vanded pole igavesed. Vaid lepped, mida tuleb iga päev uuendada. Sa mõtled, et vannud ja kõik. Punkt. Et see on nagu betoonvundament, mis kannatab igasuguse pinge välja. Et vandusid, ja rohkem pole vaja enam midagi tõestada. Tegelikult võid olla natuke hooletugi, endale siin ja seal irooniat lubada, isoleeruda, kunas soovid. Betoonvundament on eluks ajaks. Ka mina olen mõnes asjas loll, aga sina oled idioot. Olid idioot.

Charlotte: Pea meeles, mida ma ütlesin.

Henry: Mida nimelt? AA-jah. Et pole igavesi vandeid, on vaid ajutised lepped. Õnnetuseks ei usu ma seda. Parem juba olla idioot. See idiootsus meeldib mulle. „Ma kasutan sind, sest sa armastad mind. Ma armastan sind, nii et kasuta mind“. Ole hooletu, hõivatud, egoistlik, premenstruaalne- kõik on sulle andeks antud, ma olen igavesti sinu… Mis kunst on armastada kellestki parimat? Armastus tähendab armastada ka halvimat. On see romantika? Hüva. Siis peaks kõik olema romantika. Armastus, töö, muusika, kirjandus, süütus, süütuse kaotamine….

II vaatuses pakub Henry ja Charlotte tütar Debbie oma üpris toorevõitu armastuse tähenduse.

Näidendis on kasutatud huvitavat võtet: näidend näidendis, millest kohe arugi ei saa. Taustaks võib kavalehelt lugeda katkendit Marek Tamme „Kirjandus elu ennetamas“ ja Leonid Stolovitsi artiklist „Kunsti prognostiline toime.“

Kavaleht on üldse huvitav. Sellelt võib lugeda „12 müüti petmise kohta„ ja intervjuud Tom Stoppardiga ja tsitaate armastusest. Näiteks on Cher  öelnud: „Abikaasa on nagu lõkketuli- ta levib mujale, kui ta jäetakse tähelepanuta“.

Annie osas üllatas mind meeldivalt Kadri Adamson. Annie on staar laval ja elus, nii enda kui ka Henry elus. Armastus on tema kutsumus.  Maxi maha jättes saab ta Henry muusaks ja suunajaks.  I vaatuses olles veel Henry armuke, nõuab Annie kirglikult tõtt ja suhte ülestunnistamist. II vaatuses tüütab teda Henry oma snobismi ja paljusõnalisusega ja ta on kütkestatud armusuhtest Billyga. Annie võimalus on armastus ja ta ei ütle armastusest ära, kuid jääb Henry juurde. Henry jätab ta.

Henry:  Väärikas sarvekandmine on raske trikk, aga siiski õpitav. Võtame seda kui moodsat abielu. Meie kaks, sina ja mina, oleme silmakirjalikkusest üle. Monopoolsed õigused pole armastus vaid kolonialism.

Henry on sõnakunstnik, intellektuaal,tema kaudu lahatakse näidendis ka kunsti ja kirjanduse teemasid. Ta teab, mis on õige ja hea kunst. Väga hea on stseen, kus Henry keeglikurika kaudu selgitab Anniele, miks Brodie vanglas kirjutatud näidend ei ole näidend.

Henry tahab elus nii nagu lavalgi paigutada tegelasi, panna neile sõnad suhu  ja juhtidadraama  tegelasi enda ümber.  Ta on aus ja siiras. Mulle meeldis, et ta ei olnud ainult keskealine blaseerunud näitekirjanik, vaid oli valmis muutusteks ja kompromissideks.  

Liigutav on tema  siiras hüüd Bachi kuulates,  Procor Harum ikka palju parem.

Siin see on: Procol Harum „A whiter shade of pale“

Meelis Rämmeld sobis Henry osasse  suurepäraselt- armunud ja armastav, laval ringi  tuuseldav varakeskealine, häbelik, kahtlev ja otsiv, kuid mitte naeruväärne kirjanik. Koos Kadri Adamsoniga suurepärase lavapaar.

Midagi paha pole ka teiste kohta öelda.

Ago Andersoni  natuke tuimavõitu kuid innukas Max, kes ei taipa suhete salakeelt, mida tema ümber räägitakse.

Ireen Kenniku Charlotte, I vaatuses teatraalne näitlejanna , II vaatuses lihtsalt naine.

Tom Stoppardi kirjutas näidendi vist komöödiana, võin eksida, huumorit on ka Pärnu etenduses, võibolla veel sellist peent irooniat, mida ma alles nüüd etendusest kirjutades tabasin või välja mõtlesin. Pärnus mängiti draamat ja see ei olnud melodraama. Väga mõttetihe tekst, öeldakse palju.

Neile, kes viitsivad kaasa mõelda ja süveneda.