„Minu
Horvaatia.
Varjupaik
kotkasaarel“
Petrone
Print 2010
256
lehekülge
Just
selline raamat, nagu minu arvates üks Minu-sarja oma olema peab. Piisavalt autori isiklikke
elamusi ja kogemusi võõral maal ning samas ka informatiivne.
Kirjutatud ladusalt ning kergesti loetav.
Stiilinäide
lk. 220 „Õhtuti kajab linna vanadelt
kivimajadelt ja kitsastelt tänavatelt vastu vaikus ja tühjus. Linnasüdames kai
ääres kõikuvates laevamastides vilistab tuul justkui viiulikeeltel
musitseerides dramaatilisi ja ängistavaid viise. Neis häältes kuulen uppunud
laevade õõvastavaid helisid ja mere ähvardavat
hüüdu. Jalutan tänavail ja mere ääres ning mul on sageli tunne, et olen siin
linnas ainus inimene. Võin seista keset peaväljakut ihuüksi ja näha vaid pea
kohal tugevas tuules keerlevaid kaeluskotkaid. Huvitav, et kohalikul kunstnikul
Mate Solisel on mitu maali, kus valitseb selline ajatu meeleolu- tugevat varjudega
inimtühi linn. Ju on ka teda selle see linna tühjus inspireerinud, lisaks
kalalaevadele ja paatidele, mida ta ekspressiivselt kontrastsete
värvilahendustega maalida armastab.“
Mate
Solise pilt. Päikseline ja värvikirev pilt meenutab suve. Inimesi pildil ei leia, tuules lipendavad valged särgid annavad tunnistust, et kusagil nad siiski on.
Nagu tsiteeritud
lõigus, nii läbib kogu raamatut nukker alatoon, tajutav kodu-igatsus. Mõtlesin sellele täna tööle sõites,
Klassikaraadios laulis briti tenor Bryn Terfel kodust ja see laul haakus lihtsalt suurepäraselt minu mõtetega raamatust ja sellest, et olen
reisinud palju, kuid kodus on ikka kõige parem.
Ise ma
muidugi kuulan läbi kõik raamatust välja kirjutatud Horvaatia bändid ja
lauljad.
Tahtsin
seda raamatut lugeda septembris, enne
Horvaatia reisi, aga järjekord raamatukogus jõudis minuni alles pärast
reisi. Nüüd
on mul oma „minu Horvaatia“. Raamatut oli põnev lugeda, kerget äratundmisrõõmu: mina olin ka seal, mulle tundus ka nii .... Enne reisi oleks
lugemisest ka praktiline kasu tõusnud tänu Horvaatia ajaloo ja eluolu kirjeldusele.
Mina olin
Istria poolsaarel Poreci linnas, aga läbisõidetud sai ümbruskond: Pula, Rovjin,
Motovun, Livade. Armusin Horvaatisse juba selle ühe nädala jooksul. Kaunis loodus, lahked ja sõbralikud inimesed
ning mitte vähetähtis minu jaoks: männilõhnane soolane mereõhk, mis teeb astmaatikule hingamise
kergeks.
Suveniiriks
ostsin endale plaadi, millel laulavad 3 meest, üks neist Dražen
Zečić. Ausalt öeldes oli see ka ainus plaat, mida ma ajalehe kioskis nägin, plaadipoodi vaatamata otsingutele ei leidnudki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar