Johan Theorin "Öine lumetorm"

Johan Theorin

"Öine lumetorm"

Tõlkinud Ene Aschjem

Ajakirjade kirjastus 2015

407 lehekülge.

Mulle raamat meeldis. Autor kirjeldab kaasakiskuvalt Rootsi suuruselt teise saare Ölandi karmi loodust ning inimeste elu saarel. Paralleelselt olevikuga on juttu Ölandil  asuva Angerjatipu härrastemaja ammusurnud elanikest, surnud kipuvad olevikus kummitama.

Nagu autori eelmiseski romaanis „Mineviku varjud“, on ka siin nutikas ja intelligentne vanahärra vanadekodus, kes mõrva lahendamisest osa võtab. Täpsemalt, tänu kellele avastatakse õnnetusjuhtumi tagant mõrv.

2012.aastal ilmunud „Mineviku varjud“ meeldis mulle siiski rohkem.

Eksisteerib mingi tajutav kohustuslik vahekord kui palju kriminaalromaanis on kõike muud kui krimilugu. Loetu oli paras segu perekonnadraamast, kummitus-loost ja kriminaalsest loost.  Raamat justkui kompab piire. Minu jaoks oli raamatus piir paigast ära.

Nutsin lugedes kuidas Katrine õnnetult surma sai ja Joakim koos lastega seda valusalt üle elas. Hästi kirjutatud traagiline lugu, krimkas kohtab sellist harva. Huvitav oli Angerjatipu endiste elanike ja Katrine ema Toruni lugu, samuti noore politseiniku Tilda lugu, kes naases pärast õpinguid saarele ja lindistas vanadekodus lugusid suguvõsa elust saarel. Suurepärane perekonnasaaga. Asi läks käest ära täitsa lõpus, siis kui lumetormis kogunesid Angerjatipu härrastemajja 3 suvila-röövlit ja kaks politseinikku, toimus verevalamine. Lapsed magasid sel ajal oma tubades ja Joakim tegeles laudalakas mineviku mõistatuste lahendamisega. Joakim ei kuulnud midagi, lumetorm ju.

Hea krimka jaoks oli raamatus liiga palju perekonnadraamat, hea perekonnasaaga jaoks oli liiga palju krimkat.

Aga mis ma tühja nurisen: raamat tunnistati 2008. aasta Rootsi parimaks krimiromaaniks. 2009 võitis raamat Põhjamaade krimikirjanikke ühendava organisatsiooni auhinna Klaasvõti. 2010. aastal sai teos rahvusvahelise krimikirjanduse auhinna International Dagger.

Katrine ja Joakim  ostsid Ölandile maja , mille kohta ilmus selline kinnisvarakuulutus lk.12  „Võrratu majakavahi härrastemaja 19.sajandi keskpaigast. Eraldatud ja privaatne asukoht suurepärase vaatega Läänemerele. Vähem kui 300 meetrit mereni. Lähimaks naabriks taevas.“

Intrigeeriv kuulutus, läheksin kohe maja vaatama. Kuigi tegelikult ei ole palju vahet, kas elada mere ääres või metsas, nagu mina elan. Nii nagu majakavahi majas oli kogu aeg kuulda merekohinat, on minu elukohas saatjaks metsakohin. Mets kohiseb samamoodi nagu meri. Mõnel tuuletul päeval vaid õrn sahin, aga kui on torm, siis on kohin kõrvulukustav ja ähvardav.

Katrine ema Mirja on kunstnik.  Mirja kasvas üles täidetuna hirmust Stalini ja Nõukogude Liidu ees. Räägiti, et venelased võivad Rootsi lennukitega vallutada nelja tunni jooksul, esmalt Gotlandi ja Ölandi, seejärel juba ülejäänud riigi.

Sellest ajast on raamatus Mirja armas lapselik mõtisklus lk. 248:
„Kuid mulle kui lapsele oli neli tundi üsna pikka aeg ja ma mõtlen palju sellele, mida ma teeksin selle viimase vabaduseajaga. Kui tuklevad uudised, et nõukogu lennukid on teel, jooksen ma Rörby poodi ja topin endale sisse nii palju šokolaadi, kui suudan, ma söön ära kõik, mis neil on. Siis haaran mõned pliiatsid ja paberit ja vesivärvid ning jooksen koju tagasi. Seejärel võin kogu ülejäänud elu elada kommunistina, kui ma ainult saan maalimist jätkata.“.

Katrine vanaema Torun oli samuti kunstnik. Tema maalis lumetormi, pildid olid sünged ja tumedad. Raamatus on märgitud  Toruni lemmikkunstnikud

Nils Kreuger (1858-1930) , Gottfried Kallstenius (1861–1942)  ja Per Ekström (1844 – 1935).

Guugeldasin neid:

Nils Kreuger "Kalmari maastik"

Gottfried Kallstenius "Villa Wahlström"

Per Ekström "Vesine talvemaastik"