Mats Traat "Kolm Solveigi"

Mats Traat

"Kolm Solveigi"

Lühiromaane ja novelle.

Ilmamaa 2015

Lugemist alustades tõdesin, et mõned lood, mis raamatu kaante vahele koondatud, on mul ajakirjast „Looming“juba loetud. Lugesin siis läbi nimijutustuse ja need, mis lugemata.

„Kolm Solveigi“ on kultuurilooline jutustus kolmest naisnäitlejast: Liina Reimanist, Erna Villmerist ja Helmi Viitolist. Peategelasi seob koht- Pikakose Lahemaal Valgejõe ääres.

Hanno Kompuse projekti järgi ehitatud maja Valgejõe orus. Siin on elanud ja olnud Aleksander Mohrfeldt, Helmi ja Karl Viitol, Liina Reiman, Erna Vilmer Raimund Kull, Ants Lauter ja veel paljud nende sõbrad ning mõttekaaslased.

Autor alustab haaravalt:

„Liina Reiman, Erna Villmer, Helmi Viitol — ajaloolised isikud, kes on kunagi Pikakosel elanud ja olnud; peale nende veel mitmed teised.

Nad on lahkunud, aga nad elavad.

Valgejõe hääl on endine, metski alles, ehk küll puud ei ole ega saagi olla needsamad, mis tollal.

Eneseleidmine, eneseteostus, ümberkehastumine. Kunstniku arengutee on käänuline, sisehoovused ja hingekurrutus raskesti jälgitavad.

Kus on näitleja hingeõnnistus, meelerahu koos edevuse jääkidega?

Kolm Solveigi on siinmail viibinud.

Kõik kolm elavad, ehkki nad surnud on.

Suur Kõver on parajasti silmapiiri taga.

Kuidas nägi välja suur tragédienne, millest ta mõtles?

Oma silm on kuningas — vaadakem siis!

Tõstame vaheteki üles.“

Lühiromaan on kultuurihuvilisele lugejale väärtuslik lugemisvara. Autor on suutnud oma tegelased ellu äratada, see kõlab klišeena, aga nii see on.

Kas kõik oli nii nagu Mats Traat kirjutab? Autor ei pretendeerigi absoluutsele tõele:

Lk. 253: „Vaatad minevikku, vaatled indiviidide elukäiku, üritad mõista nende hingeelu; mõned inimesed ilmuvad selgelt, loed peaaegu, et nende kehakeelt, kuuled kõnet, mis enamjaolt sordiini all. Seejärel hajuneb kujutis häguseks, vahel valitseb pikka aega pimedus, ei ole mingisugust pilti. Siis äkki ilmub teine, samade inimestega seotud tõelustomp, vaade tiheneb natukeseks ajaks, et kohemaid jälle uduseks tõmbuda“

Lk. 300 „Sündmused kiiguvad aja pinnal otsekui toomehelbed virdavas vees. Kas üks või teine sündmus toimus ennem, samaaegselt millegagi või tunduvalt hiljem, on raske tuvastada.“

Mats Traat on üks parimaid jutuvestjaid eesti kirjanduses. Hea dialoog, ladus veste ja kaunis eesti keel. Autor on ajastusse sisse läinud ka sõnakasutusega. Tegelaste suhu on pandud sellised toredas sõnad: „aitas vanaisal kõbida laudakatust“, „mille tuul hatakile kiskunud“ ja „Ilmasõja ajal, kui mina hakkasin meelt märkama“.

Mats Traadilt oleks noortel algajatel kirjanikel õppida head keelevaistu, ilusat keelt, ladusat jutustamisoskust ning tüsedat dialoogi. Ma ei tea, kas tänapäeval rõhutatakse kirjanikuks saamise juures suurt lugemust ja vanameistritelt õppimist.

Erna Villmer tsiteeris raamatus Juhan Sütiste luuletust:

„Me nagu näitelaval käime ringi

kord printsirüüs, kord valgust kardab kuub,

kloun väike naerab, õhkab traagik suur

ja taevas keegi meist ei muutu ingliks.“

Otsisin seda luuletust, aga koduselt raamaturiiulilt jäi leidmata. Mul ei ole ühtegi Sütiste luulekogu ja ka „Eesti luule antoloogia“ II, kus see võiks sees olla, olen ära kinkinud.