Donna Tartt "Ohakalind"

Donna Tartt

"Ohakalind"

Donna Tartti esimest romaani „Salajane ajalugu“ olen soovitanud kõigile põneviku- ja krimisõpradele. Nüüd ka neile, kes  nagu minagi, „Ohakalinnus“ pettunud on. „Salajane ajalugu" on kordades parem.

„Ohakalinnu"  hädad saavad alguse sellest, et raamat on liiga mahukas ja lohmakas. Eepiline lugu avaneb 872. leheküljel.

Romaani võib mõtteliselt jagada kolme ossa:

I osa on emotsionaalne ja traagiline lugu plahvatusest New York Metropolitan kunstimuuseumis ja selles, kuidas lapseeas peategelane Theo Dreiser kaotuse  ja leinaga toime tuleb. See on raamatu parim osa!

II osas viib ootamatult välja ilmunud isa koos oma uue naisega poisi Las Vegasesse ja ligi 300 lehekülge võiks pealkirjastada „Elupõletamine Las Vegases“. Välja ilmub raamatu teine peategelane, Theo sõber, Ukrainast pärit Boris. Noorukite elu kulgeb ühest narko- ja/või alkoholijoobest teise. Isiksuse arengu seisukohalt ei anna sellises mahus leheküljed midagi juurde, küll saab lugeja piisavalt teadmisi narkojoobest, tablettidest ja pulbrist ning kasiinopettustest.

III osas on Theo taas New Yorgis, sedapuhku juba väljakujunenud narkosõltlane ja edukas mööbli restaureerija. Narkosõltuvusest õnnestub Theol enam-vähem vabaneda. Selle osa teemad on õnnetu armastus ühe naise vastu ning plaaneritud kihlumine ja abielu teise naisega, mis siiski ära jääb. Palju saab teada mööbli-restaureerija tööst. Teatavaks saab suur pettus, millele järgneb selle tagajärgede likvideerimine, mängu tuleb rahvusvahelise mastaabiga kuritegevus ja käiakse Euroopa tripil.  

Viimased leheküljed on peategelase eksistentsialistlikud arutlused, mis justkui rehabiliteerivad ja mõtestavad senikulgenud laialivalguvuse. Kuid siiski mitte midagi vapustavalt sügavat, millest sain aru teistkordsel sirvimisel kui otsisin tsitaati  ei leia ka siit. Pigem klišeed.

Kogu raamatu tegevustik keerleb Carel Fabritiuse maali  „Ohakalind „ümber, mille Theo muuseumi-plahvatuselt kaasa saab. Maali teema läbib romaani punase niidina, on paljude tegevuste ajendiks, kuid kohati on side maaliga üpris lõtv. Vähemalt 300 lehte võiks lugeja huvi ülevalhoidmiseks kokku tõmmata.

Carel Fabritius (1622–1654) maalis oma ohakalinnu lauatükile mõõtmetega 33,5 x 22,8 sentimeetrit, mis on lähedal sellele, mida toona nimetati kvartformaadiks, tänapäeval aga A4-formaadiks. Lind seisab heleda seina külge kinnitatud linnusöögilaual. Tema jala ümber on peaaegu märkamatu kett, mis hoiab teda vaskse võru küljes kinni. Kunstniku lühikesed tugevad pintslitõmbed vihjavad Rembrandtile, kelle tõenäoliselt kõige andekam õpilane ta oli; teine nimekas Delfti meister, Fabritiusest noorem Jan Vermeer oli aga võlutud Fabritiuse maalide säravast valgusest ja erakordsest rahust. Kui Fabritius oli kolmekümne kahe aastane, siis plahvatas Delftis püssirohuarsenal. Veerand linna ehitistest hävis, sealhulgas ka Fabritiuse maja ning palju tema maale. Fabritius ise hukkus. Temast jäi järele vaid umbes tosin maali.

Raamatus on suurepäraseid dialooge ja arutlusi hea ja kurja üle, kunsti ja vaimsuse üle, kui need vaid üldise sõnarohkuse varju ära ei kao.

Viimane lõik lk. 872: „See, mis meid endaga rääkima õpetab, on oluline- mis õpetab meid meeleheidet lauluga peletama. Kuid maal on õpetanud mulle ka seda, et me suudame üksteisega ajastute tagant rääkida. Ja ma tunnen, et mul on sulle, oma olematule lugejale, öelda midagi väga tõsist ja pakilist, ma tunnen, et peaksin seda ütlema sama pakiliselt, nagu teeksin seda siis, kui ma seisaksin sinuga samas toas. Et elu- ükskõik ,mis see ka on - on lühike. Et saatus on julm ja võib-olla üldse mitte juhuslik. Et Loodus (ehk Surm) võidab alati, kuid see ei tähenda, et me peaksime selle ees kummardama ja lömitama. Et võib-olla, kui me ka ei ole alati väga rõõmsad selle, üle, et me siin oleme, on meie ülesandeks end siiski jäägitult pühendada, otse läbi roiskveetiigi sumada, hoides samal ajal silmi ja südant avatuna. Ja meie suremise ajal, kui me tõuseme mudast ja vajume häbistatult tagasi mutta, on meile antud see au ja privileeg armastada seda, mis jääb surmast puutumata. Sest kui õnnetused ja unustus on järgnenud sellele maalile läbi aja- siis samamoodi on seda teinud ka armastus. Niivõrd, kui see maal on surematu (ja seda ta on), on ka minul oma väike särav vääramatu roll, selles surematuses. See on olemas; ja see olemasolu ei lakka. Ja ma lisan omaenda armastuse nende inimeste ajaloole, kes on armastanud ilusaid asju ja nende eest hoolitsenud ja toonud neid välja tulest ja otsinud neid, kui nad olid kadunud, ja püüdnud neid säilitada ja neid päästa, sellal kui nad neid sõna otseses mõttes käest kätte edasi andsid, lauldes aja riismete keskel kõlavalt järgmise ja järgmise armastajate põlvkonna poole.“