Mats Olsson "Karista ja lase surra"

Mats Olsson

„Karista ja lase surra“

Kirjastus Varrak 2016

Tõlkinud Kadri Papp

448 lehekülge

Sellest raamatust on hästi kirjutatud siin: 

 http://kultuur.postimees.ee/3637665/karl-martin-sinijarv-tutvustab-komuline-ja-vurtsikas-karista-ja-lase-surra

Mulle raamat ei meeldinud. Tunnistan, et alates 250 leheküljest lasin üle ridade kuni lõpuni välja.

Kui ei meeldinud, peab ka selgitama, miks ei meeldinud.

Iseenesest põhiline tegevuspaik on huvitav: Rootsi Skåne maakond, põigatakse korraks ka Ameerikasse. 

Peter Adolf Persson „Skåne maastik“

Mulle meeldivad kohaga seotud krimkad- meenuvad kohe Gottlandi krimkad Johan Theorin "Öine lumetorm" ;  Mari Jungstedt "Sel vaiksel ööl" ja Baseli krimkad Hansjörg Schneider. Arsti surm. Olssoni raamatu peategelane määrab murdekeele järgi kaasmaalaste päritolu. Lõunaeestlasena tunnen ma Lõuna-Eesti murret, aga kui räägitakse kirjakeelt, siis ei oska ma küll tema kodukohta määratleda.

Raamat viib lugeja sadomassohismi radadele, dominantide ja dominate juurde, taga otsitakse „piitsamõrvarit“. Peategelane Harry Svensson on ajakirjanik, kes on võtnud lahkumishüvitist, teeb aeg-ajalt vabakutselise tööd ja valmistub restorani avama-sellest siis õpetused grillimiseks. Ühel õhtul kohtub Harry naisega, kellega on interneti teel suhet arendanud ja kes justkui jagab Harryga sama pahet. Kohtumine ei õnnestu. Kui Harry hotelli naaseb, on kõrvaltoa uks avatud. Uudishimulikult sisse piiludes leiab ta voodist magamas tuntud laulja, kelle kõrval lamab surnud naine.

Kohtudes juhuslikult mõrvaga, näeb Harry siin head ajakirjanduslikku lugu ja võtab ühendust ajalehega. Mõni aeg hiljem leitakse mõrvatuna hotellitoast ka Harry ühe õhtu sõbratar. Harry tahab politseid aidata, kuid ei soovi seejuures paljastada, et sadomassohism on tema salajane pahe. Selleks, et ennast mitte paljastada, peabki Harry mõrvauurimise ise läbi viima. Politseid lastakse raamatu lehekülgedele harva ja siis ka pigem Harry kohvikukaaslasena.

Raamatu keskpaigani oli mul kahtlusi žanri määramisel. Kas on kriminull või psühholoogiline romaan. On värvikaid tegelasi, kuid ka palju klišeesid, no näiteks need idaeurooplaste hambaplommid.

Ainet heaks krimkaks on, kuid on üks väga oluline puudus- raamatut  ei  ole põnev lugeda. Head kriminulli on pea võimatu õhtutundidel ja raske öötundidel käest panna.

Kui 448 leheküljest 100 kustutada, teha valik, kas kirjutada detektiiv või psühholoogiline Harry Svenssoni romaan, oleks tulemus kindlalt parem.

Üle neljasaja lehekülje lohisevat olukirjeldust, on minu hinnang.

Parim leheküljed raamatus on minu jaoks need, kus autor kirjeldab ajakirjaniku töökeskkonda ning meedia muutumist ajas. Ka elutarga peategelase tekst on kohati nauditavalt vaimukas

Uus Stieg Larsson sünnib ehk vähemalt kord 100 Rootsi krimikirjaniku kohta.