Ilukirjanduslikus
mõttes ei ole raamat mingi meistriteos, aga
hoogsas reportaaži stiilis kirjutatud ja huvitav lugeda, kui Rumeenia
huvi pakub. Minule pakub. Mis eriti oluline- vaatamata kõigele kurjale, mida
raamatus kirjeldatakse, autor armastab Bukaresti, nimetades seda ettearvamatuks
ja kauniks linnaks. Ühtlasi on tegu Rumeenia mineviku ja tänapäeva
sisuka analüüsiga.
Raamat
on jagatud kolmeks peatükiks: Kommunism –
kuld ja pori; Sõdadevaheline aeg. Silm ja tera; Kaasaeg. Orient ja hullus.
Minevikust- Ceaușescu valitsemisajast lugeda on üsna õõvastav. Kuigi
olen lugenud palju sotsialismist ja kommunismi ehitamisest Hiinas, Koreas ja
teistes riikides ning olen ise sotsialismiaja laps, ikkagi üllatusin kui
hullumeelseks võib sotsialistlik kord ja kommunismi ehitamine mõnes riigis kujuneda ning kui palju varjundeid sellel oli ja on. Raamatust saab teada, miks Bukarestis
on palju kodutuid koeri, kuidas Ceaușescu sundis naisi sünnitama ja
kes on dekreedilapsed, õpib tundma rumeenia kummalisi vandesõnu; saab teada ,et
Ceaușescut on tabanud mitmete maade türannide
saatus- ta on tänapäeval rahva silmis kangelase aupaistega ümbritsetud. Kas iga
rahvas on oma türanni väärt?
Üks
peatükk on prügimäelt pärit kunstist ja kunstnikust- Ion Barladeanu’st
Guugeldasin tema kollaaze.
Lugeda
tundus seda põnevam, et olen Rumeenia 5
aastat tagasi bussiga läbi sõitnud. Seejuures piirdusid minu teadmised vaid Ceaușescu kukutamise ja
sõnapaariga „vaene Rumeenia riik".
Kaunis ja metsik loodus, mäed, imeilus maa- meenub kohe. Riputan siia meenutuseks ühe pildi. Väravad on väga tähtsad ehitised Rumeenia külas.
Eriti
meeldisid mulle vanad saksa linnad Siebenbürgeris, Sibiu esimesena.
Juba toona õhkasin, et siia tuleksin tagasi. Praegu pole enam reisibüroodki, millega reisisin.
Bukarestis
ei ole käinud, giid ütles, et selles linnas ei ole midagi vaadata peale
Ceaușescu palee ja kes on Varssavis teaduse ja Kultuuri
paleed näinud, sellele ei paku Bukarest midagi.
Varssavi.
Margo
Rejmer kirjutab oma 2013 a. ilmunud raamatus Bukaresti kohta nii:
Lk.
139 „Kuid pidevalt tuleb õppida vaatama,
et märgata seda bravuurikat ilu, sest see on kas räämas, kinnikaetud või
kahetähenduslik.
Nii nagu see põrgulik Ühtsuse
allee, üksainus rodu ühekõrguseid maju, täis auke ja lagedaid platse, sest Ceaușescu
ei jõudnud ehitada kõike, mida ta kavatses , ning pärast revolutsiooni ei olnud
kellelgi tahtmist tema visiooni lõpule viia. Nähtavasti arvati, et see mis
tehtud, oli juba nagunii liig.
Ühtsuse bulvar, mis kuni
revolutsioonini kandis Sotsialismi Võidu nime, oli üks osa Kodanikukeskuse
projektist, mille naba oli Rahvapalee, ja mis pidi hõlmama valitsushooneid,
ametkondade peamaju ja kohtuid. Mitmekordsed kaunistatud plokkmajad pidid olema
Ceaușescu kõige ustavamate inimeste –poliitikute,
ametnike ja Securitate käsutuses, nii et nad oleksid diktaatoril käeulatuses.
Kõik teadmised sellest projektist on aga kuulujuttude ja absurdihõnguliste
anekdootide tasemel. Ehituse dokumendid on kadunud, kogu ettevõtmine on mattunud
vaikimise alla, ja kui keegi arhitektidest tahab täna sel teemal rääkida, siis tavaliselt
on need väljaütlemised tõega seotud üsna lõdvalt“
See raamat valmistas mind väga hästi ette järgmise õhtu
teatrikülastuseks.
Margo
Rejmer
Bukarest.
Tolm ja veri.
Poola keelest tõlkinud Hendrik
Lindepuu.
Hendrik
Lindepuu kirjastus Tartu 2016
175
lehekülge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar