J.Anouilh "Becket e. Jumala au" Eesti Draamateatri suvelavastus

Eesti Draamateater

Jean Anouilh

„Becket ehk Jumala au“

Prantsuse keelest tõlkinud Tõnu Kõiv

Esietendus 14. juunil 2016 Tallinna Katariina kirikus

Lavastaja Priit Pedajas

Kunstnik Riina Degtjarenko

Valguskunstnik Raido Talvend

Helilooja ja muusikaline kujundaja Malle Maltis

Helikujundaja Tanel Kulla

Tõlkinud Tõnu Kõiv

Afišši autor Sparrek. 

Osades:

Indrek Sammul-Thomas Becket;

Robert Annus- kuningas Henry;

Taavi Teplenkov-Londoni piiskop; Inglise parun

Tiit Sukk-peapiiskop Gilbert Foliot,  Inglise parun; Prantsuse kuningas Louis

Jüri Tiidus- Inglise parun; teine Prantsuse parun; kardinal, teener, ohvitser

Markus Luik- Inglis parun; esimene Prantsuse parun; paavst; mees hurtsikus, vanem ihukaitsja.

Britta Soll- Kuninganna

Laine Mägi –Kuninga Ema

Marta Laan- Gwendoline

Teistes osades veel  Liisa Saaremäel, Karmo Nigula ja Janno Jaagus.

Selle suve viimaseks suveetenduseks jäi mulle „Becket ehk Jumala au“. Nägin seda augusti lõpus Püha Katariina Kloostri kirikus, kui näidendit viimast korda sellel suvel etendati. Uurisin Draamateatri mängukava, ei ole näha, et Becketit  ka Draamateatri saalis mängitakse, huvitav oleks.  

Mulle see etendus meeldis, vaataksin teist korda veel.

Jean Anouilhi ligi 40 näidendist on mitmeid Eesti teatrites mängitud. Minu mälupangas on unustamatu elamus „Antigonest“ tollases Noorsooteatris.

Olen sõnakummardaja ja mulle meeldib "Becketi" tekst. Loen näidendeid ka raamatust, aga õige elu näidendile antakse laval lavastaja ja näitlejate poolt Tuhlasin kodusel raamaturiiulil, leidsin üles „Loomingu Raamatukogu“ 1968/3 ja sirvisin.

Üks lõik:

"Kuningas:Miks Sa aina etikette laod, kas selleks, et oma tundeid õigustada?Becket: Sellepärast, et ilma etikettideta poleks maailmal vormi, mu kuningas…

Kuningas: Kas on siis nii tähtis, et maailmal oleks vorm?

Becket: See on väga tähtis, sest muidu inimene ei teaks, mida ta teeb."

„Becket ehk Jumala au“ on tervendav ja värskendav etendus igavikulistel teemadel. Tihe, tähendusrikas ja mõtlemapanev tekst .

Etendus puudutas mind sügavalt ja pani mõtlema. Näidendi teemad haakusid mu enda dilemmadega: kas ja kuidas seisus kohustab, kuidas amet inimest muudab? Kas tähtsam on sõprus või ametiga kaasnev vastutustunne?  Millised nõuded üks või teine amet inimesele esitab, kas muutuda, loobuda või võtta vastu ja jääda iseendaks? On's viimane võimalik? Ja kas ametit vastu võttes tuleb endale ka uued nõudmised püstitada.

Väga hea näitlejatöö.

Indrek Sammuli mäng tõi kananaha ihule. Marta Laan Gwendolinena ei olnud laval kaua, kuid need olid kaunid hetked erilise säraga. 

Eriliselt tõstan esile Robert Annust kuningas Henry osas. Temalt sellist rolli ei osanud oodata ja seda suurem oli üllatus. Jälle üks kandidaat aasta parima rolli eest.

Abikaasa, kes on hea ajaloo tundja, märkis siin ja seal, et nii ikka päriselt ei olnud. Pärast lugesime kavast, et tõesti, ajaloolisel tõel Anouilh sõrmega järge ei ajanud. Autos koduteel vaidlesime ja arutasime pikalt teemal  kas vallutaja, okupandi teenistusse asumine on kollaboratsionism, oma elu realiseerimine ja eneseteostus või oma rahva teenimine kõiki võimalusi ära kasutades.Vastus jäi õhku rippuma

Etendusest pikemalt saab lugeda Pille Riin Purjelt

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/merereis-pahklikoores/

Kahtlustan, et vaatan järgmisel suvel veel kord kui võimalus.