Eesti Draamateater
Jean Anouilh
„Becket ehk Jumala au“
Prantsuse keelest tõlkinud
Tõnu Kõiv
Esietendus 14. juunil 2016
Tallinna Katariina kirikus
Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Riina Degtjarenko
Valguskunstnik Raido
Talvend
Helilooja ja muusikaline
kujundaja Malle Maltis
Helikujundaja Tanel Kulla
Tõlkinud Tõnu Kõiv
Afišši autor Sparrek.
Osades:
Indrek Sammul-Thomas
Becket;
Robert Annus- kuningas
Henry;
Taavi Teplenkov-Londoni
piiskop; Inglise parun
Tiit Sukk-peapiiskop Gilbert Foliot, Inglise parun; Prantsuse kuningas Louis
Jüri Tiidus- Inglise
parun; teine Prantsuse parun; kardinal, teener, ohvitser
Markus Luik- Inglis parun;
esimene Prantsuse parun; paavst; mees hurtsikus, vanem ihukaitsja.
Britta Soll- Kuninganna
Laine Mägi –Kuninga Ema
Marta Laan- Gwendoline
Teistes osades veel
Liisa Saaremäel, Karmo Nigula ja Janno Jaagus.
Selle suve viimaseks
suveetenduseks jäi mulle „Becket ehk Jumala au“. Nägin seda augusti lõpus Püha
Katariina Kloostri kirikus, kui näidendit viimast korda sellel suvel etendati. Uurisin
Draamateatri mängukava, ei ole näha, et Becketit ka Draamateatri saalis
mängitakse, huvitav oleks.
Mulle see etendus meeldis,
vaataksin teist korda veel.
Jean Anouilhi ligi 40 näidendist on mitmeid Eesti teatrites mängitud. Minu
mälupangas on unustamatu elamus „Antigonest“ tollases Noorsooteatris.
Olen sõnakummardaja ja
mulle meeldib "Becketi" tekst. Loen näidendeid ka raamatust, aga õige elu
näidendile antakse laval lavastaja ja näitlejate poolt Tuhlasin kodusel raamaturiiulil, leidsin
üles „Loomingu Raamatukogu“ 1968/3 ja sirvisin.
Üks lõik:
"Kuningas:Miks Sa aina
etikette laod, kas selleks, et oma tundeid õigustada?Becket: Sellepärast,
et ilma etikettideta poleks maailmal vormi, mu kuningas…
Kuningas: Kas
on siis nii tähtis, et maailmal oleks vorm?
Becket:
See on väga tähtis, sest muidu inimene
ei teaks, mida ta teeb."
„Becket ehk Jumala au“ on
tervendav ja värskendav etendus igavikulistel teemadel. Tihe, tähendusrikas ja mõtlemapanev tekst .
Etendus puudutas mind
sügavalt ja pani mõtlema. Näidendi teemad haakusid mu enda dilemmadega: kas ja
kuidas seisus kohustab, kuidas amet inimest muudab? Kas tähtsam on sõprus või
ametiga kaasnev vastutustunne? Millised nõuded üks või teine amet
inimesele esitab, kas muutuda, loobuda või võtta vastu ja jääda iseendaks? On's viimane võimalik? Ja kas ametit vastu võttes tuleb endale ka uued nõudmised püstitada.
Väga hea näitlejatöö.
Indrek Sammuli mäng tõi
kananaha ihule. Marta Laan Gwendolinena ei olnud laval kaua, kuid need olid
kaunid hetked erilise säraga.
Eriliselt tõstan esile Robert
Annust kuningas Henry osas. Temalt sellist rolli ei osanud oodata ja seda
suurem oli üllatus. Jälle üks kandidaat aasta parima rolli eest.
Abikaasa, kes on hea
ajaloo tundja, märkis siin ja seal, et nii ikka päriselt ei olnud. Pärast
lugesime kavast, et tõesti, ajaloolisel tõel Anouilh sõrmega järge ei
ajanud. Autos koduteel vaidlesime ja arutasime pikalt teemal kas
vallutaja, okupandi teenistusse asumine on kollaboratsionism, oma
elu realiseerimine ja eneseteostus või oma rahva teenimine kõiki võimalusi ära kasutades.
Etendusest pikemalt saab
lugeda Pille Riin Purjelt
Kahtlustan, et vaatan
järgmisel suvel veel kord kui võimalus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar