Kaanel
märkused, „Prantsuse menukite autor“ ja „Prantsusmaal müüdud rohkem kui 1,8 miljonit
eksemplari“, äratasid huvi.
Autori nimi tuli ka tuttav ette. Eesti keeles on ilmunud kaks tema romaani:
aastal 2009 "Tulen ikka su juurde" ja aastal 2012 "Ingli
kutse". Meelde on jäänud neist enim
viimane- segu armastusest ja põnevusest:
New Yorgi Kennedy lennuväljal lähevad peategelastel kogemata vahetusse
mahapillatud telefonid, mees on teel San
Franciscosse ja naine Pariisi ja mis sellest
kõigest siis saab.
„Central
Park“ on 6. juunil 1974 sündinud autori 10. romaan, ilmus 2014.a. Pärast seda on ilmunud veel kaks romaani.
Huvitav
on uurida ka autori lemmikraamatute loetelu, http://www.guillaumemusso.com/en/mes-inspirations/novels/. Prantsuse kirjanikest Louis Aragon „Aurelien“,
Marcel Proust „Swanni armastus“, Jean Giono (eesti
keeles: „Husaar katusel“ ja „Külajutud“), Annie
Ernaux (eesti keelde ei ole tõlgitud). Aga ka näiteks Emily Brontë „Vihurimäe“, Donna Tartt „Salajane
ajalugu“, Cormac McCarthy „Tee“ja Pat Conroy „Tõusude ja mõõnade prints". Autor ei unusta oma
lemmikuid ka raamatus märkimast.
"Central Park" on tõesti raamat, mida võiksid lugeda liiklusummikus rooli taga või metroovagunis
püsti seistes. Kerge lugeda ja põnev.
Raamatu
sisu ei saa rohkem paljastada kui
tutvustuses kirjas: Alice ja Gabriel ei mäleta eelmisest ööst mitte midagi......
siiski pole neil võimalik seda unustada.
New
York, kell kaheksa hommikul. Alice,
noor Pariisi politseinik, ja Gabriel, Ameerika džässpianist, leiavad end
käeraudadega teineteise külge aheldatuna ühelt pingilt Central Parkis.
Nad
ei tunne teineteist ega mäleta oma kohtumist. Eelmisel õhtul pidutses Alice
koos sõbrataridega Champs-Élysées'l, aga Gabriel mängis klaverit ühes Dublini
klubis. Võimatu? Ent ometi...
Jahmatusele
järgnevad küsimused. Kuidas nad leidsid end nii ohtlikust olukorrast? Kelle
vereplekid on Alice'i pluusil? Miks puudub ta relvast üks kuul? Et nendega
juhtunut mõista ja tavaellu tagasi jõuda, peavad Alice ja Gabriel tegutsema
koos. Tõde, mille nad avastavad, pöörab nende elu pea peale...
Tegevuskoht
põhiliselt New York. Sain New Yorgist teada rohkem oskasin oodata- põhjalikult
kirjeldati New York Metropolita Opera kvartalit ja ka Central Parki oskaksin ära tunda. Juhuks kui peaksin ühel hommikul seal pargipingil ärkama.
Kahtlust
äratas lugedes nii üks kui teine pisiasi,
näiteks kui tegelased on näljas siis süüakse lähimas söögikohas, mitte ei otsita mingit peenemat kohta jne. Aga
hiljem, palju hiljem, saab aru, miks jälitustöös muretu oldi. Muusikat
kuulati ka. Näiteks George Harrison -
"Just For Today", imeilus!
Enam
vähem iga peatüki alguses on moto, lühike,
lööv ja mõtlemapanev.
„Murtud südame poole ei tõmba kedagi, kel pole
üllast privileegi olla ise niisamuti kannatanud“. Emily Dickinson
„Saatus
jälitab meid nagu habemenoaga varustatud hull“. Andrei Tarkovski
„Elu
on sõjaseisukord“. Seneca
„Meie
tõeline õnnetus pole see, et aastad lendavad mööda, vaid see, mis nad lahkudes
meile jätavad“. William Wordsworth
„Vananemine
ei kujuta endast sisuliselt midagi muud kui hirmu kadumist oma mineviku eest.“
Stefan Zweig
„Ma
usun, et igas inimese peitub keegi teine. Tundmatu, salasepitseja, keegi teine.“
Stephen King
Kuigi
motosid ka vanadusest ja vananemisest, ei ole see vanainimeste raamat,
peategelane on kaunis ja toimekas, igas olukorras suutlik naine.
Krimka osa ka olemas- sarimõrvar, kes tuli kangesti tuttav ette (olin just
lõpetanud Hjorth Rosenfeldti „Mees kes jälgis naisi“.
Lugemine
läheb kiirelt- 2 õhtut või ühe ööga, nii et põneviku sõpradele hea leid.
Guillaume
Musso
Põnevik
„Central
Park“
Prantsuse
keelest tõlkinud Maarja Liidja
Ersen
2016
303
lehekülge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar