Mons
Kallentoft
„Südatalvine
ohverdus“
Tõlkinud
Sten Weiebaum
Ajakirjade
kirjastus 2016
524
lehekülge
1968
aastal sündinud autor alustas Malin Fors sarjaga 2007.a. ning „Südatalvine
ohverdus“ („Midvinterblod“) on sarja esimene raamat.
Raamatust õhkub Wallenderi
hõngu, kuid ometi ei ole see Wallanderi koopia vaid hoopis teine raamat.
Esiti
võõristasin autori stiili- lühikesed hakitud laused, iga lause eraldi real, palju
kahekõnet, kuid seegi võimalikult napi tekstiga. Pole siis ime, et lugu mahutab
end 525 leheküljele.
Tekst justkui vastukaaluks Claudia Pineiro „Betty Poop’ile““ Claudia Piñeiro „Betty Boop“, seal otsene kõne üldse puudub ja terve lehekülg tihedat teksti ei ole isegi lõikudeks jagatud. Ka krimiautorid armastavad
stiiliga mängida, mitte ainult oma verist lugu jutustada.
Veel
mõni iseärasus: kaldkirjas suhtleb uurijaga mõrvaohver, esiti üsna õõvastav lugeda. Peagi harjusin omapärase stiiliga ja lugemine läks ludinal.
Lugu
algab külmal veebruarikuul puul rippuva laibaga, mõrva hakkab uurima 28 aastane
uurija Malin Fors oma kolleegidega. 84. leheküljel on mõrva ohver identifitseeritud – selleks on sotsiaalabist elatuv
mees Palli- Benka. Raamatu tempo on üsna aeglane, kuid see annab lugejale aega kaasa
mõelda ja erinevaid versioone kaaluda. Kõiki kahtlusaluseid, teiste hulgas ohvrit
kiusanud abituriendid ning aasiusulised võimaliku rituaalmõrvaga, tutvustatakse
põhjalikult, kaasa arvatud nende isiklik elu, kuid mitte tüütavalt. Kui panna googlesse
otsing „aasiusulised“, siis vastet ei leia- raamatus on need Rootsi vanausulised.
Kõrvuti
kuriteo lahendamisega kulgeb raamatus uurija Malin Forsi isiklik elu ja siin
midagi uut ei ole. Oma lapsepõlvega rahulolematu teismelist tütart üksi
kasvatav noor naine, pidevalt stressis, väikest napsu armastav, seljataga purunenud
abielu. Loomulikult on omal kohal ka tüütu
ajakirjandus.
Vaatamata
kõigile neile klišeedele täiesti loetav raamat, loeksin meelsasti ka järgmist raamatut.
Mis saab siis kui kevad saabub. Nii mõnigi saladus jääb üles loetud raamatust,
kas need leiavad lahenduse. Soovin Malin Forsile edu, et ta järgmises romaanis leiaks pidepunkti oma elus, suhte, mida ta igatseb.
Mulle Malini stiil kõiges kahelda meeldib, lk.
370“ Malin mõtleb endamisi, et kõik ju ootavad, et tõde neid leiaks, mitte
keegi ei tule koos tõega ega aita sellel omatahtsi tulla. Aga võib-olla ongi
see tõe olemus- et tõde on pigem tabamatute , varjatud sündmuste jada, mitte
mingi jõuline seisukohavõtt? Et olemuslikult on kõige aluseks ikkagi vaid
võib-olla.“
Külm
on raamatus ka tõepoolest - kuni 35 kraadine pakast. Tabasin end mõttelt, et sellises
kliimas ei olegi võimalik Donna Leoni kombel kirjutada, välja tuleb ikka Wallander.
Lapsepõlv
on romaanis samuti tähtsal kohal: uurija mõtleb oma lapsepõlvele, on kimpus oma
tütre kasvuraskustega ja kaevab üles kahtlusaluste lapsepõlve lugusid.
Autor tungib sügavale inimese psüühika varjatud voogudesse .
Raamatus antakse piisavalt vihjeid ja kuigi süüdlane on äraarvatav, on lõpp siiski põnev.
Ja
kuulatakse A Whiter Shade Of Pale. See lugu on ära leierdatud. Huvitavam
on Cowboy Junkies „Sweet Jane“:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar