Kate Atkinson "Lõpetamata juhtumid"

Kuigi leidsin raamatu krimi ja põnevike alt, ei ole tegemist klassikalise inglise kriminaalromaaniga.

Lugemine nõuab kannatlikku järjepidevust. Raamatus saavad kokku erinevad lood, mis lõpuks saavad kokku sõlmitud. Selle poolest tuletas mulle meelde üht väga head raamatut „Nüüdisromaani“ sarjast- Colum  McCann’i raamatut „Las suur maailm pöörleb“

Esimeses loos on pere nelja tütrega, lastest üleväsinud pereema ja lastest mittehooliv isa. Noorim õdedest Olivia, pere silmatera, kaob 3 aasta vanuses jäljetult. 30 aastat hiljem, palkavad 2 õde, Amalie ja Julia, eradetektiiv  Jackson Brodie, et see lahendaks Olivia kadumise mõistatuse.

Teises loos palkab  isa Theo, kes 10 aastat pärast oma tütre mõrva ja tulemusteta politseiuurimist soovib leida tütre tapja, Jackson Brodie. Theo ja tema tütar Laura- kui vähe me teame oma lastest, kas märkame kui tihti nad räägivad meile seda, mida me neilt ootame, mitte tõtt.

Kolmandas loos palkab meditsiiniõde Schirley Jackson Brodie otsima oma kadunud õetütart. Õde mõisteti 25 aastat tagasi süüdi oma abikaasa tapmises ja beebieas tütre jättis ta Schirley’le.

Mineviku traagilised lood on taustaks  raamatu tegevustikule. Kõik kurvad lood, millele tavapärane politseitöö ei ole lahendust toonud või andnud suisa väära lahenduse. Jackson Brody on ühenduslüliks kõigi nende minevikusündmustega traumeeritud inimeste vahel ja loo käigus selgub, et ka Brody  ise põeb oma õe lahendamata mõrvajuhtumi tõttu.

Raamat ei keskendu uurimisööle ja kadunud inimeste otsingutele. Brody käib ja vestleb, mõned lood lahenevad tema kaasabil, mõned iseenesest. Seejuures on väga olulisele kohal Brody suhted lahutatud abikaasa ja väikese tütrega.

Lõpuks jooksevad kõik lood kokku ja võib öelda lõpp hea, kõik hea, kuigi kõik, millest raamatus juttu on, ei ole kaugeltki hea.

Harjumist tahab Kate Atkinsoni stiil, mida iseloomustab irooniline ja voolav tekst. Hea huumoritunnetus, kuid samas võib autor tegelaste voolavat sisekõnet edastades vaagida kiretult ja külmalt kellegi mõrva. 

Hea inglise huumori vastu ei saa, naersin pisarateni leheküljel, kus üks kolmest õest , Amalie, valmistus 30+ süütuse kaotamiseks. Või näiteks stiilinäide lk. 238, jutt on Brodyst:

„Lee Ann Womack „Little past Little Rock“. Iga teine kantrilaul rääkis naistest, kes lahkusid linnast, lahkusid oma minevikust aga peamiselt lahkusid meestest. Pärast seda kui tema enda naine oli lahkunud, lindistas Jackson endale võrdleva kasseti kõigist piinlevaist naistest, Lucindadets, Emmyloudest ja Trishadest, kes laulsid kurbi laule lahkumisest rongide, lennukite ja bussidega, aga  peamiselt muidugi autodega. Veel üks lahkumisrännak.“

Ja siin see laul:

See ei ole raamat paadunud krimkalugejale, kes soovib kaasa elada uurimisele, aga hea raamat ikkagi.

Kate Atkinson

"Lõpetamata juhtumid"

Inglise keelest tõlkinud Kati Karu.

Ersen 2017

312 lehekülge