Ooperiigatsus

Saaremaa Ooperipäevadel ja Birgitta festivalil ma sel suvel ei käinud. Mõnd kontserti abikaasaga siiski külastasime. Padise mõisa Kalju lava jääb meie koduteele. Ei taha midagi paha öelda nende bändide kohta, kes seal esinesid, aga meie tulime poole pealt ära. Ei ole lihtsalt minu muusika ja õnneks jagame abikaasaga muusikalist maitset, teatud doosideni. Seal Kalju laval mõtlesin enne kontserdi algust, et kui tore: nii palju noori emmesid on oma põnnidega välja tulnud, kontserdisaali nad lastega ju ei pääse. Aga kui kontsert pihta hakkas palus bänd, et lapsi lava ette ei lastaks tantsima ja parem kui nad lava taga mänguplatsil ka kõva häält ei teeks. Küllap jäi nüüd noortel emmedel muusikaline elamus saamata, sest enamus aega kulutasid nad väikeste rahutute hingede rahustamiseks ja kinnihoidmiseks. Mis ma öelda tahan, on see, et vabaõhu-kontserdi kavad võiksid mitmekesise publikuga arvestada või eelnevalt teada anda, et lapsed ei ole oodatud.

Aga septembris tuli mulle vastupandamatu ooperiigatsus peale.

Vanas laulus öeldakse, et ooper algab puhvetist. Minu jaoks algab ooper hetkel kui istun saalis ja orkestriaugus algab pillide häälestamine. Korralik kakofoonia, aga rõõmus ootusärevus poeb hinge, kurjad/kurvad mõtted kaovad ja süda hakkab teistmoodi lööma.

14.09. läksime Estoniasse teist korda kuulama Wagneri „Lendavat hollandlast“. Richard Wagner "Lendav hollandlane" "Estonias"

Eilne etendus oli eriline sellepoolest, et ühtlasi tähistati Ivo Kuuse 80. juubelit.  Etendus algas Eesti Rahvusringhäälingu arhiivimaterjalidest koostatud lühifilmiga Ivo Kuuse loometeest Estonia teatris. Väga tore oli vaadata, küll ainult katkendeid, juubilari laulmas koos Anu Kaalu, Margarita Voitese, Leili Tammeli, Helvi Raamatu, Helgi Sallo, Sirje Puura ja mitmete teiste Estonia naissolistidega. Nii laulis juubilar ka Estonia 1984.a „Lendavas hollandlases“ Eriku osa.  Senta rollis oli toona  Helvi Raamat ja Hollandlane – Mati Palm, oli samuti juubelietendusel kohal, või Tiit Kuusik. Mina Ivo Kuuske laval ei ole näinud.  Sattusin ooperisse esimest korda Tartu Ülikoolis õppides, taasavastasin ooperi alles siis kui noorimad lapsed etendusele kaasavõtmiskõlbulikeks said.

Juubilar oli ise kohal ja publik, kus oli palju tema õpilasi ja vanu estoonlasi, aplodeeris talle püsti seistes. Aarne Miku lühikõnest jäi meelde meenutus Tiit Kuusikust, kes olla öelnud, et järjest rohkem noori mehi saab 80-seks. Mulle juba täiesti arusaadav huumor.

14.09. dirigeeris Mihhail Gerts. Dalandi osas Priit Volmer, Hollandlane Rauno Elp ja Senta Heli Veskus. Uus koosseis minu jaoks. Esimesel korral oli Dalandi rollis Ain Anger, kellele mu tähelepanu koondus, seekord nautisin Rauno Elpi häält Hollandlase osas. Just nimelt häält, millesse artist pani pinget ja dramaatikat, seevastu lavalises plaanis on Hollandlane staatiline: seisab- istub kuju. Samas jälle II vaatuse ööklubi vägagi liikuvas stseenis häiris mind, et Elp liiga hästi mängis purjus inimest. Kohe meenus Elp "Faustis" Margareta purjus vennana.

Ooper ei ole film, kus kõik peab eluliselt usutav olema. Ööklubi stseenis oodanuks ma rohkem koreograafilist lahendust, sellisel kujul on laval värvikirev sagimine, mis muutub igavaks.

Heli Veskuse Senta meeldis mulle väga, isegi rohkem kui esimese etenduse Senta . Lüüriliselt dramaatiline kaasahaarav osatäitmine.

Tegelikult ma seekord etendust rohkem kuulasin kui jälgisin. Wagneri avamängu lasin endast läbi silmad kinni. Wagneri muusika annab mulle energiat, tööl praegu keerulised teemad ja rasked ajad, aga millal ei oleks.

Youtubest leidsin Ivo Kuuse laulmas "Lucia de Lammermooris"

ja muidugi koos Helgi Salloga "Krahvinna Marizas"