30. november 2017

Novembrikuu kokkuvõte: teatris, kinos ja kontserdil.

Andrus Kivirähk
„Eesti matus“
Eesti Dramateater
Esietendus 8. juunil 2002 suures saalis.
Žürii preemia Balti teatrifestivalilt "View 2005"

Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Pille Jänes
Valguskunstnik Airi Eras
Osades: Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel, Kersti Kreismann, Aleksander Eelmaa, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Merle Palmiste, Tõnu Kark, Ester Pajusoo.

Olen üks neist vähestest omaealistest, kellel „Eesti matus“ 15 aastat tagasi nägemata jäi.
Andrus Kivirähki näidend on ühe Eesti suguvõsa ja ühe kodutalu lugu. Matused on tänapäeval tihti ainuke koht, kus kõik sugulased kokku saavad. Elustuvad ühised mälestused ja lõkkele löövad vanad kired. Kes lõhub nüüd puud, kes võtab kartuli üles, kes korjab õunad? Mis saab siis kui vanad enam ei suuda ja noored ei enam ei taha, aga töö tahab tegemist, sest aastasadu on eestlane end omal maal tööga tapnud? Mida arvata matustest, mis pulmadeks kipuvad kujunema?

Minu arvates on näidend aastate jooksul oma aktuaalsusest küll mõnevõrra kaotanud, kuid nagu Rasmus Puuri ooper „ Pilvede värvid“, on Kivirähki näidendki värskendav tagasivaade .
Etendusega jäime abikaasaga mõlemad väga rahule ja nautisime näitlejate mängu. Oli näha ja tunda, et näitlejad ise ka nautisid. Minu täht sellel etendusel oli Kersti Kreismann, kuigi kiita võiks ka kõiki teisi. Etendus toimus Tõnu Kargi juubelietenduste sarjas, aga purjus mees laval pole mulle kunagi meeldinud, ükskõik kui hästi ta mängitud on. Viina joomises ja peitmises, purjus mehe praalimises, isegi kui mõni elutarkus sekka juhtub, ma midagi naljakat ei näe. Küllap on põhjused lapsepõlves. In vino veritas est ei ole mulle meeldiv tõe avastamise viis.
Tõenäoliselt on esietendusest saati kõige rohkem muutunud etenduse publik. Hästi palju oli saalis noori. Minu pereski toob jõuluvana  „Eesti   matuse"  piletid pojale, kes esietenduse ajal oli 8 aastane. (Lapsed minu blogi ei loe.) Teatris ehmatas mind noore publiku soov igas asjas näha naljakat ja naerda.  Ester Paju-soo armsalt  tüütu tegelane räägib, kuidas Siberis ta viis venda viie päevaga surid- esimesel päeval esimene, teisel päeval teine jne.  Kõigi viie päeva jaoks jagus naeru, esimesel päeval rõkkavat naeru, viimasel harvemaid turtsatusi.
Kuid nagu luuletaja ütleb, ärge sellepärast mõnu mööda laske. Teatris tasub ikka käia, on vaadata laval ja publikus- üks teater kõik.




Nancy Meckleri ja Annabelle Lopez Ochoa ballett Tennessee Williamsi samanimelise näidendi ainetel
„Tramm nimega iha“
Maailmaesietendus 11. aprillil 2012 Šoti Balletis
Esietendus Rahvusooperis Estonia 4. novembril 2017

Lavastaja: Nancy Meckler (Ameerika Ühendriigid/Suurbritannia)
Koreograaf: Annabelle Lopez Ochoa (Belgia/Holland)
Libreto: Nancy Meckler ja Annabelle Lopez Ochoa
Muusika ja heli: Peter Salem (Suurbritannia)
Dirigent: Kaspar Mänd
Kunstnik: Niki Turner (Suurbritannia)
Valguskunstnik: Tim Mitchell (Suurbritannia)
Koreograafi assistent: Luis Torres (Ameerika Ühendriigid)

Esietendusel tantsis Blanche’i Eve Mutso, kes Šoti Balletti koosseisu tantsis külalisena Ameerikas 2007.a.

Minu etendusel tantsis Blanche DuBois’i Luna Georg;
Stellat, tema õde Marta Navasardyan; Stanley Kovalskit Anatoli Arhangelski ja Mitchi, Stanley sõpra Sergei Upkin nin Alanit, Blance abikaasat Jevgeni Grib.

Tennessee Williamsi Pulitzeri auhinnaga pärjatud näidendi „Tramm nimega Iha“ (1947) 65. ilmumisaastapäevaks valmis Šoti Balletil teosest särav balletiversioon. Võimsa dramaturgia ja tantsujoonisega loo tõid lavale rahvusvaheliselt tunnustatud koreograaf Annabelle Lopez Ochoa ning lavastaja ja režissöör Nancy Meckler. Peaosas säras eesti baleriin Eve Mutso.
Nancy Meckler: „Meid Annabelle’iga inspireeris Tennessee Williamsi mõte anda oma näidendile nimeks „Ööliblikas“, mis viitab õrnale olendile, keda peibutab leegi kuumus. Nii sündis kujutluspilt haavatavast ärksast noorest naisest, kes püüab puudutada pea kohal rippuvat lambipirni – kõrvetada ja tappa võiva iha ning valguse sümbolit. Kui näidendis avanevad tema saatuse tagamaad aegamisi ja alles lõpuks, siis ballett annab meile võimaluse jutustada ka Blanche’i minevikust. Alustame Blanche’ist noore tüdrukuna ning jälgime teda läbi traagiliste sündmuste, mis teevad temast meeleheitel alkohooliku, kellel pole kusagilt abi loota. Kui ta jõuab New Orleansi, et oma õe juurde jääda, mõistame tema probleemi olemust. Võtsime Williamsi näidendi lähtekohaks ning ammutasime sellest inspiratsiooni. Williamsi näidendi tantsukeeles jutustamine on pakkunud meile võimaluse minna tegelaste mõtetesse ja väljendada nende sügavaimaid kirgi, unistusi ja hirme. Blanche’i siseelu pulbitseb fantaasiast ja karmidest mälestustest, mida näidendis välja ei mängita, kuid balletis on see kõik teie ees ning leiab kajastamist läbi tantsu.“

Minu muljed on ülivõrdes. Tennesse Williamsi lugu tantsukeeles laval täiesti olemas. Arusaadav, ma loodan, ka neile, kes näidendist midagi ei tea. Sobiks esimeseks tutvuseks balletiga neile, kes balletietendusi väldivad. Käisin ka sõbrannaga, abikaasat ei ole õnnestunud pärast aastatetagust „Luikede järve“ etendust enam kaasa meelitada.
Muusika on ajastukohane, sekka sellist  ameerikalikku svingi ja džässi, tuletas meelde muusikalimuusikat. Pole balletis varem näinud geide armulugu ega vägistamist, olgu öeldud, et julgelt, kuid siiski taktitundega tantsitud. Etendus on alla 14 aastastele mittesoovitatav.
Oleksin ka selle balleti piletid jõuluvana kingikotti poetanud, aga tuli meelde, kuidas üks laps ütles aastaid tagasi, et ükskõik mida, mitte ainult raamatut. Ei tahaks, et aasta pärast öeldakse, ükskõik mida, ainult mitte  balletipileteid.
Soovitan kõigile!




Thomas Adès
„Hävitusingel“
MET Opera otseülekanne Coca-Cola Plazas.
Lavastaja Tom Cairns
Libreto Tom Cairns koostöös Thomas Ades’ga
Hävitusingel“ on Metropolitan Opera selle hooaja esietendus, mida juhatab helilooja, Thomas Adès. 2016. aastal loodud ooper, mille üks tellija oli Metropolitan Opera ja mida lauldakse inglise keeles, põhineb Luis Buñueli ja Luis Alcoriza käsikirjal, mille alusel loodi 1962. aastal valminud ja suure tunnustuse osaliseks saanud Buñueli samanimeline film.

Osades: Audrey Luna – Leticia Maynar; Amanda Echalaz – Lucia de Nobile; Sally Matthews – Silvia de Ávila, Sophie Bevan – Beatriz (viimased kaks teevad Meti laval debüüdi); Alice Coote – Leonora Palma; Christine Rice – Blanca Delgado; Iestyn Davies –Francisco de Ávila; Joseph Kaiser – Edundo de Nobile; Frédéric Antoun – Raúl Yebenes (esmakordselt Metropolitani laval); David Portillo – Edmundo; David Adam Moore – kolonel Álvaro Gómez (esmakordselt Metropolitani laval); Rod Gilfry – Alberto Roc; Kevin Burdette – senjoor Russell; Christian Van Horn – Julio ja John Tomlinson – dr Carlos Conde.

„Hävitusingel“ jõudis lavale koostöös Covent Gardeni Kuningliku Ooperiteatri, Taani Kunigliku Teatri ja Salzburgi Festivaliga, kus lavastust 2016. aastal esimest korda etendati.

Suurepärane kaasaegne ooper. Üks parimaid kaasaegsete hulgast, mida olen näinud. Muusika  täiesti ebamaiselt lummav, ühe poisikese „ema“ hüüd kummitab seniajani kõrvus, samuti Leticia hääl. Lavastus väga huvitav, kogu aeg laval midagi toimus, silmi kõrvale ei saanud. 


Kinos käisin ikka ka.
"Svingerid"
Lavastaja: Andrejs Ekis
Osatäitjad: Jan Uuspõld, Ivo Uukkivi, Ago Anderson, Jekaterina Novosjolova, Sten Karpov, Elina Reinold, Elina Purde

Mulle film meeldis. Sai naerda ja muiata. Ei olnud labane nagu „Klassikokkutulek“, kuigi tutvustuse alusel võis seda arvata. Mulle meeldis, kuidas film algas, kaamera võttis kusagilt Swiss hotelli kõrguselt, laskus alla SEB Panga peahooneni, alla poole järjest uued katused ning fassaadid kuni peaaegu maadligi jäi pidama arsti tagasihoidlikus korteris vanas maja. Meeldis see, et ei aetud ühte liini. Oli svingerite liin, vene tüdrukute liin, kullakaevajate ja arstide palga ja ilusad tüdrukud on pahad liin, kes iganes mida soovis välja lugeda.

Näitlejate mäng oli suurepärane, mida headelt komödiantidelt Jan Uuspõllult ja Ago Andrsonilt võiski oodata, aga Elina Reinholds- 12 punkti minu poolt.
"Svingerid" on häbitu (ja kohati häbelik) suhtekomöödia, mille keskseks teemaks on SEKS. Osades säravad Jan Uuspõld, Elina Reinold, Elina Purde, Ago Anderson, Ivo Uukkivi, Sten Karpov ja Jekaterina Novosjolova. Selleks, et kõik need eestlaslikult piinlikud olukorrad häbenemata, täies ilus ja ilma igasuguse enesetsensuurita vaatajateni tuua, oli tarvis režissööriks palgata keegi nö. “väljastpoolt”. Selleks meheks osutus lätlasest filmitegija Andrejs Ekis. Andrejs Ekise (kelle nimi ei ütle siinsetele inimestele suurt mitte midagi ja seega võib teda võib edaspidi nimetada “Suvaliseks Läti Tüübiks” ehk SLT-ks) jaoks ei olnud antud filmi teema midagi uut, sest saatuse tahtel oli ta seda filmi juba kord varem teinud.
Nimelt on “Svingerite” näol on tegu eestikeelse uusversiooniga samanimelisest Läti filmist, mis 2016. aasta sügisel Läti kinodesse jõudes pea kõik kohalikud vaatajarekordid purustas. Andrejs Ekise (ehk SLT) sõnul kummutas sel suvel üles võetud film kõik tema eelarvamused ja naaberrahva seas levivad müüdid eestlastest kui aeglasevõitu, kinnistest ja jahedatest inimestest. “Eesti näitlejad on täiesti pööraselt naljakad, andekad, kiired ja kaamerate ees valmis igasugusteks julgustükkideks,” tõdes ta.



"Mõrv idaekspressis"
"Mõrv Idaekspressis" on Agatha Christie samanimelise kirjandusklassikasse kuuluva romaani alusel valminud põnevusfilm, mille lavastas Kenneth Branagh ("Hamlet"), stsenaariumi kirjutas Michael Green ("Logan", "American Gods"). Osades Kenneth Branagh ("Wallander"), Tom Bateman ("Da Vinci deemonid"), Penélope Cruz ("Vicky Cristina Barcelona"), Willem Dafoe ("Grand Budapest hotell", "John Wick"), Judi Dench ("Casino Royale"), Johnny Depp ("Kariibi mere piraadid"), Josh Gad ("Kaunitar ja koletis"), Derek Jacobi ("Gladiaator"), Leslie Odom, Jr. ("Hamilton"), Michelle Pfeiffer ("Stardust"), Daisy Ridley ("Star Wars: Jõud tärkab"), Marwan Kenzari ("Muumia", "Lubadus"), Olivia Colman ("Öine administraator"), Lucy Boynton ("Sing Street"), Manuel Garcia-Rulfo ("Seitse vaprat") ja Sergei Polunin.

Film meeldis, aga see kollektiivne sooritus tegi nukraks.  Kaameratöö vaimustas taas. Kui rong kihutas mägedes, kohe- kohe lahvatab lumelaviin. Võimas! Tekkis igatsus Rail Balticu järele. Mõtlesin kuidas kihutan läbi…….. Poola!



Kontserdil käisin ka: Chris Rea Nordea kontserdimajas. Ja novembrikuu lõpetuseks minu lemmiklaul tema uuelt plaadilt „Last Train“. Kontserdil vaimustusin kõige rohkem artisti kitarrisoolodest, tõeline virtuoos, kananahk tõusis ihule tema mängu kuulates. Nüüd jäängi ise seda kuulama , vähemalt neli korda järjest.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar