Suvekuu algas sõiduga
Pärnusse.
Sõidu tegelik eesmärk oli koduse sünnipäevapeo vältimine ja
sellega koos logelemine ja väljas söömine. Logeleda sai koroonajärgselt vastavatud spaas. Ühel ja samal päeval olid kavas kinoskäik ja
teater. Süüa sai väga hästi- minu lemmikkohad- Mahedik; Supelsaksad; Gastronom ja Hea
Maa. Välismaal käisin viimati veebruaris 2020. Puhata saab suvel väga hästi ka Eestis, tuleb lihtsalt kodunt kaugemale sõita.
Suvi on suurepärane naudin suvetunnet. Väldin mõtlemist
sellele, et suvi saab kiiresti läbi. Päike on tasuta, suveüritusi palju, õhtud
pikad ka pärast tööpäeva lõppu. Eile õhtul, pärast väikest vihma, aias toimetades tundsin kui õnnelikuks suvi mind teeb.
Sain jälle kinos käia, juba teist korda sel aastal.
Lavastaja Rene Vilbre
Osatäitjad: Ago Anderson, Sandra Ashilevi, Markus Habakukk, Hilje Murel, Peeter Oja, Merle Palmiste, Jan Uuspõld, Anna Sergejeva, Tambet Tuisk
Andrus Kivirähki samanimelisel näidendil põhinev mängufilm „Eesti matus“ on ootamatutest olukordadest ja koomilistest karakteritest tulvil komöödia. Naerutavate ja samas ka mõtlemapanevate sündmuste keerises, lähevad lootusetult segi pulmad ja peied ning põrkub eestlaste rahvuskonservatiivne maailmavaade liberaalsete euroopalike väärtustega.
Noor, kaubanduskeskustes pensionikindlustusi müüv Andres tutvub tööpostil mustanahalise tüdrukuga ja armub. Andrese uus armastatu – Lee, osutub aga vabameelseks maailmaränduriks, kellele eestlaste mammonaorjus ja töökultus arusaamatuks jäävad. Naiivsete unistuste tuules otsustavad noored minna laia ilma õnne otsima, ootamatult peab aga Andres minema oma vanaisa matustele ning pahaaimamatult võtab sinna ka Lee kaasa.
Matustele on kokku sõitnud kirev seltskond sugulasi ja tuttavaid ning nagu eestlastele omane, kisub kurb sündmus õhtu arenedes vägisi koomiliseks. Õhku kerkivad eestlastele ürgomased vaidlused võtavad sündmuste arenedes lausa hüperboolseid mõõtmeid, tekitades arusaamatusi ka Andrese ja Lee suhetes.
Teatris olen "Eesti matust" näinud ühe korra. Tahaksin vaadata veel ühe korra- Vene teatris- kuidas venelased seda tõlgendavad.
Film mulle meeldis- sai naerda, sai nutta, nagu üks Kivirähki tegelane raamatus „Maailma otsas“ ütles. Nutta muidugi vähem või pigem üldse mitte- eestlaste raske mineviku käsitlemine kulges filmis nii mööda minnes. Kui peaksin lühidalt iseloomustama- siis on see film ehteestlaslike arhetüüpidega. Elan maal ja kõik tegelased tuttavad- kuigi tundub, et külajoodik Karla on väljasurnud (-surev) liik. Väga hea osatäitmine Peeter Ojalt- tõsises rollis polegi teda varem vist näinud. Merle Palmiste külanaise rollis mõjus elutruult ja ehtsalt. Kiitsin filmi kõigile. Kriitikud tõenäoliselt pole minuga sama meelt. Huvitav oli pärast filmi arutleda, kes seda osa teatris mängis ja kuidas teistmoodi tõlgendus mõjus. teatris on näidendit kaua mängitud ja erinevates osades erinevaid näitlejaid nähtud.
5. 1984
George Orwell
Dramatiseeringu autorid Robert Icke, Duncan Macmillan
Tõlkija Tõnis Arro
Esietendus 26. juunil 2021 Kammivabriku sündmuskeskuses
Lavastaja Karl Laumets
Kunstnik Kristjan Suits
Muusikaline Kujundaja Vaiko Eplik
Valguskunstnik Rene Liivamägi
Videokunstnik Epp Kubu
Osades: Robert Annus, Gert Raudsep, Maria Annus, Hannes Kaljujärv, Marika Barabanštšikova, Ott Sepp, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga, Ken Rüütel
Tulevikudüstoopia .Loo sündmused leiavad aset tulevikuühiskonnas, totalitaarses riigis nimega Okeaania, kus valitseb Suure Venna kultus, iseseisev mõtlemine on keelatud ning inimesi kontrollitakse ja jälitatakse igal võimalikul moel. Ajalugu on ümber kirjutatud ja olevik salastatud, Armastuse-, Külluse-, Rahu- ning Tõeministeeriumi meelevallas on inimesed kui tillukesed putukad, kelle isiklikud mõtted ja tunded on täiesti ebaolulised. Loo peategelane Winston Smith avastab endas ühel päeval teisitimõtleja ning hakkab märkama end ümbritsevaid valesid.
Inglise kirjaniku George Orwelli kultusteoseks saanud raamat ilmus trükis Teise maailmasõja järel ning tundub ikka veel (või isegi aina enam) puudutav, aktuaalne ja prohvetlik.
Teatris jõuan käia, kirjutada etendusest enam ei jõua. Väga hea etendus, huvitav lavastus, suurepärane osatäitmine Robert Annuselt. See tükk jääb kauaks kummitama ja sunnib raamatu kolmandat korda läbi lugema ning imetlema George Orwelli ettenägelikkust.
Täielikku teatrielamust segas……… hingamiseks vajaliku õhu puudumine 21. reas. Teatrit tehti Kammivabriku sündmuskeskuses Teguri tänaval. Etendus on ühes vaatuses. Kui oleks kahes vaatuses vaheajaga, oleksin vaheajal lahkunud.
Talupojad tantsivad prillid ees.
Andrus Kivirähk
Esietendus Viinistu katlamajas 11. juunil 2021
Lavastaja Hendrik Toompere
Kunstnik Ervin Õunapuu
Helikujundajad → Hendrik Toompere ja Lauri Kaldoja
Liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere
Osades Tiit Sukk, Jüri Tiidus, Ivo Uukkivi, Taavi Teplenkov, Markus Luik, Kersti Heinloo, Marta Laan, Liisa Pulk
Pianist Johan Randvere või Jakob Teppo
Tutvustuse asemel, mida ütlesid autor ja lavastaja Ringvaate otsestuudios:
Toompere tunnistas, et lavastuse esimesed proovid läksid jutustamisele, sest keegi polnud kellegagi kokku saanud ja tahtsid väga üksteisega rääkida. "Käis lihtsalt üks mokalaat."
Kivirähk märkis, et see on olnud Toompere ammune idee teha üks näitemäng eestlaste ja balti parunite vahelistest suhetest.
"See pealkiri ei olegi nii veider, kui sa tead tausta. On see kuulus laul, et "mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele", aga tegelikult on sellest laulust teine variant, kus lauldakse "mõisad põlevad, saksad surevad, talupojad tantsivad prillid ees"."
Kivirähki sõnul tähendab see osaliselt pärimist. "Et me oleme nende pärijad ja ei kanna mitte nende prille, vaid paljusid nende kombeid, toitusid, saksa sõnu, maailmavaadet jne."
Toompere tunnistas, et idee sellise lavastuse tegemiseks tuli maakohas balti parunite lagunenud hauaplatse külastades. "Mõtlesin, et nad on siit samast lähedalt ja hakkasin natuke uurima, et mis elu nad siin elasid ja äkki mul plahvatas, et see on ju super teema, mille peale olen ammu juba mõelnud."
Selle ajel luges ta ka mitmeid raamatuid balti parunite mälestustest ning leidis, et kõige õigem on selle lavastuse ideed pakkuda Kivirähkile.
"Andrus ütles mulle, et ta ei saa seda praegu kirjutada, et tal on poolteiseaastane järjekord ees," meenutas Toompere. "Aga läks kolm kuud mööda, Andrus kirjutas, et vaata meili. Vaatasin meili, oli näidendi teinud."
Kivirähk tunnistas, et käivitus selle teema peale. "Mõtted tulid pähe ja siis on kõige targem need üles kirjutada, et saaks neist lahti," tõdes ta.
"Talupojad tantsivad prillid ees" on Kivirähki sõnul komöödia ja ei ole üks pikk lugu, mis kulgeb algusest lõpuni samade tegelastega. "See koosneb üheksast sketšist, mis kõnelevad eestlaste ja sakslaste suhetest erinevatel aegadelt alates päris rehielamu aegadest kuni tänapäevani välja."
Teatrisaal etenduse eel.
Mulle väga meeldis, teatritükis väga palju allteksti ja -hoovusi, mille peale mõelda ja mida edasi mõelda. Kes me eestlased, lõpuks oleme – metsast pärit paganarahvas või mõisainimeste jäljendajad ja osaliselt ka järeletulijad. Üks teatrikülastaja minu kõrval ütles, et see on eestlasi alandav näidend. Enamus vaatajaid seda küll nii ei arva, mida kinnitas kestev aplaus. Siiski julgen etendust soovitada teatrikülastajale, kes ei otsis suveetendusest ainult nalja ja naeru või selgelt välja joonistatud emotsioone (suur armastus) , vaid on valmis ise kaasa mõtlema ning nautima mängu ilu.
Võib-olla kohati olid mõned pildid liiga pikaks lavastatud. Sorry, aga minu kaasa jäi hiire ja talupoisi vahelise dialoogi taustal tukkuma. Mõte selgunuks ka siis kui mõni pilt oleks lühem olnud.
Näitlejate mäng oli nauditav. Etenduse tähed minu silmis olid Ivo Uukkivi ja Taavi Teplenkov.
Õues paelus silmi Marko Mäetamme ja Kaido Ole "100 kohvrit"
Ray Cooney
Oh Johnny
Rakvere teater
Esietendus Rakvere Teatris 16. jaanuaril 2021
Lavastaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Yana Khanikova
Liikumisjuht Helen Solovjev
Muusikaline kujundaja Morten-Endrik Milder
Valguskujundaja Roomet Villau
Tõlkija Triin Tael
Osades Margus Grosnõi, Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg, Märten Matsu, Tarmo Tagamets
1983.a. kirjutas Ray Cooney teatrifarsi "Run for Your Wife", britid tegid sellest ka filmi.
Tutvustusest:
Komöödia seksuaalenamusest
Lugu sellest, kuidas tavalisest taksojuhist saab seksiurka pidaja, vähemalt teda ümbritsevate inimeste arust. Kahes teineteisega äravahetamiseni sarnases korteris läheb väikeste hädavalede mõjul lahti tõeline naljaralli, kus üks jabur olukord ajab teist taga ja kus lõpuks ei saa enam keegi päris täpselt aru, kes kellega magab ja mida valetab. Eelkõige seksuaalsele tolerantsusele kutsuv Ray Cooney komöödia laseb ennast tühjaks naerda, aga ka mõista, et iga tõelise naudingu taga on siiras armastus ja sõprus, mis ei kannata ka siis, kui väliselt kõik suisa metsa läheb. Nii muutub selle loo kangelaseks armastus, mis sisaldab kõiki vikerkaarevärve.
Esimese vaatuse ajal mõtlesin, et sellist jama tulin vaatama, teise vaatuse ajal leebusin.
Kokkuvõtteks- näitlejad mängisid väga hästi- nautisin seda täiega.
Ematiigri võitlus
Battle hymn of the tiger mother
Inglise keelest tõlkinud Epp Aareleid
Postimees Kirjastus, 2020
Sari Postimehe raamat
Eneseiroonilises võtmes kirjutatud raamat räägib ühe ema loo, kes kasvatas oma kaht tütart Lääne ühiskonnas Aasia mudeli järgi, püüdes tõestada viimase ülemuslikkust. Ta seadis eesmärgid, et neist saaks maailma parimad: treenis ja survestas ning pühendas lastele lõputult aega ja raha. Kuni noorem, viiulivirtuoosist tütar tema vastu lõpuks mässu tõstis. Kui kaugele saab, tohib või peab minema, et laste eeldusi ja andeid arendada? Etniliste konfliktide ning üleilmastumise eksperdi Amy Chua isiklik ja puudutav raamat on pälvinud nii USAs kui ka Aasias jõulist vastukaja. „„Ematiigri võitlus” on intrigeeriv ja kaasahaarav jutustus laste kasvatamisest nn Aasia ja Lääne kasvatuskultuuride pingeväljal. Kes teab, mis on lapsele kõige parem – kas vanem, laps ise või ümbritsev kogukond?“ arutleb raamatu soovitaja Marge Varma, Postimehe haridusportaali toimetaja. „Kas on üldse võimalik valida konkreetne kasvatusviis ja seda järjekindlalt ellu rakendada? See on tähelepanuväärne sissevaade haridusäreva ema igapäevaellu, mis pakub palju mõtteainest ja ärgitab kirglikke arutelusid kindlasti ka Eestis.” Amy Chua on Yale’i Õiguskooli John M. Duff Jr õppetooli õigusteaduste professor. 2011. aastal valis ajakiri Time ta maailma saja mõjukaima inimese hulka. Chua sulest on ilmunud mitu ülemaailmset tunnustust pälvinud raamatut, millest 2020. aastal tuli „Postimehe raamatu” sarjas välja „Poliitilised hõimud. Grupivaist ja rahvaste saatus”.
Minu jaoks üks parimaid raamatuid 2021 aastal. Olen soovitanud noorematele emmedele. Autor toob esile oma vaatevinklist Lääne ja Aasia lastekavastuse kultuuri erisused. Kui tema sõnutsi Läänes tahetakse luua lapsele eelkõige õnnelik ja stressivaba lapsepõlv, siis Aasia kultuuris on lapsepõlv aeg eelseisva elu treeninguks. Endal avastasin hulgaliselt hiina ema jooni ja mu enda lapsed ei vaidle tõenäoliselt vastu.
70. Ellery Lloyd☝☝☝
Temasugused inimesed
People like her
Inglise keelest tõlkinud Jana Linnart
Tänapäev, 2021
Jumaldavate fännide jaoks on Emmy Jackson ehk @the_mamabare üdini aus „Instaemme“, kes räägib asjadest nii, nagu need on. Tema skeptilise abikaasa, läbikukkunud kirjaniku jaoks, kes teab täpselt, kui loominguline Emmy „tõde“ olla võib, on ta megaedukas perele leivateenija, kes suudab nende pereelu intiimsed detailid lausa kõhedustekitava geniaalsusega rahaks teha. Ühe inimese jaoks, kes Emmy postitustel ohtlikult haiglase huviga silma peal hoiab, on see Instaemme keegi, kellel on olemas kõik – aga kes pole midagi ära teeninud. Kui Emmy abielu hakkab tema järjest kasvava populaarsuse surve all mõranema ning ta moraalne kompass aina enam kursilt kõrvale kaldub, muutub nende pere üha haavatavamaks – ja oht on reaalne, luurab lähemale ja lähemale. Ellery Lloyd tõstatab äärmiselt kaasahaaravas psühholoogilises põnevusloos mitmeid olulisi küsimusi tänapäevase tehnoloogiasõltuvuse, sotsiaalmeediakuulsuste ja veebi-elustiili kohta. Paljastades suunamudijate kultuuri ja neti-lapsevanemluse süngemaid külgi, uurib „Temasugused inimesed“, kui kaugele oleme valmis oma meeleheitlikus vajaduses tähelepanu ja võõraste heakskiidu järele minema, ja kelle me ohvriks toome, kui oma eraelu avalikuks teeme … kuni kontroll kaob lõpuks käest.
Üllatavalt hea ja päevakajaline raamat! Põnev ka.
69. Jørn Lier Horst, Thomas Egner☝☝☝
Suitsukate
Roykteppe
Norra keelest tõlkinud Maarja Siiner
Varrak, 2021
Aastavahetusel leiab Oslo kesklinnas aset pommiplahvatus. Kuigi politsei ametliku tööversiooni järgi on tegu terrorirünnakuga, on Alexander Blix kindel, et see on vaid suitsukate. Hukkunute hulgas on nimelt tema vana tuttav Ruth-Kristine Smeplass, kelle kaheaastase tütre Patricia kadumist ta kümme aastat tagasi uuris, kuigi tulemusteta. Blix asub plahvatust omal käel ja ülemuse teadmata uurima, abiliseks vaid tema uus partner Kovic. Kuid seekord üritab ta hoiduda info Emmaga jagamisest. Ettevõtlik noor ajakirjanik otsustab aga Blixi salaja jälitada, et teada saada, mida Blix uurib. Selle tulemusel jõuab naine niidiotsani, mis viib ta jahmatava infoni, mida ta Blixiga jagab. Korraga pole miski kindel ja Blixil ei jää muud üle, kui asuda taas uurima Ruth-Kristine tütre Patricia kadumist. „Suitsukate” on norra kahe menukaima krimikirjaniku Jørn Lier Horsti (snd 1970) ja Thomas Engeri (snd 1973) koos kirjutatud uue krimisarja teine raamat. Sarja esimene osa „Nullpunkt” ilmus eesti keeles 2020. aastal.
Teeskleja
Impostor
Inglise keelest tõlkinud Lii Tõnismann
Alexander Gregory põnevik
Kaanel ka: Amazoni põnevike-kuninganna
Pegasus, 2021
Amazoni põnevike-kuninganna – nüüd eesti keeles! Igaühes meist on tapja… Kui kriminaalkurjategijate profileerimisüksust tabab skandaal ning väidetavalt juhtimisraskustes osakond laiali saadetakse, pääseb tapvast kriitikast vaid üksainuke inimene. Loodetakse, et mainekas kohtupsühholoog doktor Alexander Gregory suudab leida tee kuitahes süngesse mõttemaailma ja tuua päevavalgele ka kõige hämaramad saladused, ja nii kaasatakse ta peatselt ühte äärmiselt segasesse mõrvajuurdlusse. Iirimaal Mayo maakonna kaunitel mäenõlvadel tegutseb tapja. Sealne kokkuhoidev kogukond tunneb järjest suuremat hirmu ja politseil hakkab aeg otsa saama, sest kardetakse, et kurjategija on sihikule võtnud juba järgmise ohvri. Kuidas leida mõrvar omade seast, kui pealtnäha puudub kuritööks igasugune motiiv? Gregory tõotas küll vaikset elu elada, ent soostub siiski meeleheitel õiguseotsijatele abikäe ulatama. L. J. Ross on briti praegusaja üks edukamaid põnevuskirjanikke, kes avaldas oma esimese teose 2015. aastal. See debüütromaan tõusis hetkega Inglismaa Amazoni esikohale. Nüüdseks on Rossi teoseid müüdud enam kui 5 miljonit ja ta on kirjutanud 20 raamatut, millest viimane kui üks on tõusnud Amazoni edetabelite eesotsa. „Teeskleja“ on Rossi „Alexander Gregory põnevike“ sarja avaraamat ja ühtlasi kirjaniku esimene eesti keeles avaldatud teos, mis muu hulgas kandideeris Inglismaal 2020. aasta parima põneviku tiitlile. „L. J. Ross kuulub põnevuskirjanike raudsesse tippu.” – The Times „Fenomenaalselt hea.” – Evening Chronicle
Oli põnev lugemine portreteerija tööst kuritegude avastamisel – seejuures ka üpris täpne profiilikirjeldus. Loeksin autori järgmisi tõlkeraamatuid.
67. Edvardsson, Mattias☝
Head naabrid
Goda grannar
Eesti Raamat, 2021
Micke ja Bianca kolivad rahulikku eramupiirkonda, mis paistab nende pere jaoks täiuslik elupaik. Aga sedamööda, kuidas nad oma uusi naabreid tundma õpivad, hiilib ligi ebameeldivustunne. Sama hoovi peal elab Jacqueline, endine fotomodell, kel on raske oma elu rööbastele saada, ja tema poeg Fabian, kes ei ole päris nagu teised lapsed. Samuti elab seal Ola, kes näeb vaeva, et pärast röövkallaletungi oma tervis jälle korda saada ja kelle kinnisideeks saab idüllilise naabruskonna turvalisuse säilitamine. Lisaks veel pensionärid Gun-Britt ja Åke, kes valvavad naabrite igat sammu. Kui Biancale nende enda maja ees otsa sõidetakse, paistab esialgu olevat tegu traagilise õnnetusega. Aga sellal kui tema haiglas oma elu eest võitleb, süveneb politsei ja teiste hoovielanike kahtlus. Micke on alati uskunud õiglusse. Aga mis siis, kui selle võidule pääsemiseks on vaja kasutada vägivalda? Mattias Edvardsson on kirjanik ning rootsi keele ja psühholoogia õpetaja gümnaasiumis. 2016. aastal avaldati tema debüütromaan „En nästan sann historia“ („Peaaegu tõestisündinud lugu“) ja 2018. aastal tegi ta suure rahvusvahelise läbimurde põnevusromaaniga „Täiesti tavaline perekond“. See on tõlgitud kolmekümne kolme keelde ja meeldinud nii kriitikutele kui lugejatele. Mattias elab koos oma perega Lundi lähistel Löddeköpinges
Ei ole päris minu raamat. Lugemine on nagu teise elu kuudepikkune jälgimine tõsieluseriaalis.
Mida sa ei tea
Det du inte vet
Rootsi keelest tõlkinud Mari Jesmin
Eesti Raamat 2021
Sari Maria Werni juhtumid
Anna Janssoni eduka Maria Werni-sarja uues kriminaalromaanis jõuavad kuriteod politseinikele pelutavalt lähedale. Åminne supelrannas püsib hilissuvine soojus. Visby politseinik Maria Wern on suvilarajoonis oma uute naabrite juures peol, kui lähedal puhkeb äkitselt tulekahju. Üks maja põleb maani maha ja mitu inimest viiakse haiglasse. Järgmisel hommikul kaob rannast jäljetult üks naine. Kaotsiläinu on Sofi Hartman, komissar Tomas Hartmani tütar. Ta uurib naftapuurimise mõjusid Gotlandil ja tema aruannet ootavad pingsalt niihästi keskkonnaaktivistid kui ka riskikapitalistid. Sofist jäänud jäljed osutavad mitmesse suunda ja politsei ei jõua kõiki juhtlõngu kontrollida, olgugi et neile on abiks saadetud kadett Jarita Modi. Samal ajal peab Tomas Hartman oma isiklikku meeleheitlikku võitlust ajaga, et tütar üles leida. Ta teab, kui rängalt Sofi deemonid teda piinavad, ning aimab, et tütrel on mingi saladus.
Collini juhtum
Der Fall Collini
Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke
Eesti Raamat 2021
Sari Mirabilia
Kohtusaalidraama, mis arutleb õiguse ja õigluse, süü ja süütuse ning headuse ja kurjuse üle.Kolmkümmend neli aastat on itaallane Fabrizio Collini töötanud ettevõttes Daimler tööriistade valmistajana. Tagasihoidlikult ja laitmatult. Ja siis mõrvab ta Berliini luksushotellis ühe vana mehe. Põhjusetult, nagu paistab. Kui kohus määrab Fabrizio Collini kaitsjaks Caspar Leineni, näib see juhtum noorele advokaadile oodatud paljutõotava võimalusena karjääri teha. Ent kui ta saab teada, kes on mõrvaohver, muutub protsess talle isiklikuks õuduseks: tapetu – lugupeetud Saksa tööstur – on tema parima sõbra vanaisa. Leineni mälestustes sõbralik, sooja südamega mees. Ikka ja jälle püüab ta sooritatud tegu mõista, kuid Collini vaikib visalt. Ja nõnda peab Leinen oma veendumustest hoolimata kaitsma kohtus meest, kes ei tahagi, et teda kaitstaks.
Armastus hädaolukorras
Die Liebe im Ernstfall
Saksa keelest tõlkinud Krista Räni
Varrak 2021
Sari Moodne aeg
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Paula, Judith, Brida, Malika ja Jorinde on üles kasvanud Saksa DV-s. Nüüd, pärast rahumeelset revolutsiooni, tahavad nad kõike, saavad palju, kuid ikka veel torgib neid naiserolli okas: kas naine peab meeldima? Kas ta peab olema vastutulelik? Kas üksiolemine on valikuvõimalus või saab tõeline naine olla vaid siis, kui sul on mees ja pere? Paula tutvub ühel palaval suveõhtul oma tulevase mehega. Nad saavad lapse, kuid laps sureb ja piiritu lein kisub kõik endaga kaasa. Judith, edukas arst, kultuurne naine, otsib kaudseid teid mööda meest, kellega koos elada. Siis jääb ta rasedaks ja teeb salaja abordi. Brida on kirjanik ja kurnab end, rabeledes armastuse vahel oma laste vastu ja seesmise vajaduse vahel kirjutada. Malika oli teismelisena paljutõotav noor viiuldaja, kuid tema lootus suurele karjäärile kustub samamoodi kui lootus saada oma pere ja lapsed, kui mees ta maha jätab. Ent siis tuleb mängu Jorinde, Malika noorem õde, kellel on kõik see, mida Malikal ei ole. Ta teeb õele ennekuulmatu pakkumise. Daniela Krien (snd 1975) õppis Leipzigis kultuuri- ja meediateadusi. Alates 2010. aastast on ta vabakutseline kirjanik, 2011 ilmus tema romaan „Millalgi räägime kõik üksteisele ära”, mis on tõlgitud neljateistkümnesse keelde. Tema jutukogu „Muldental” (2014) sai 2015. aastal Nicolaus Borni debüüdiauhinna.
Vahelduseks krimkadele üks armastusromaan. Naiseks ja emaks olemise raskustest ja rõõmudest, rohkem küll raskustest.
Ühe mehe küsimus oma naisele lk. 130 „Ta küsis, kas Brida on kunagi mõelnud sellele, et tahab liiga paljut, ja mehe hääl värises. Kas naine tõesti arvas, et võib saada kõik, ilma loobumiste ja piiranguteta? Kas ta uskus tõemeeli, et võib võtta lapsed ja kunsti ja kultuuri ja sõbrad ja mehe ja seksi ja aja lugemiseks ja aja logelemiseks ja spontaansed pagemised ja kes teab mida kõike veel, selle eest lõivu maksmata?“
63.Pierre Lemaitre☝
Alex
Tõlkinud Indrek Koff
Sari Padrunisalv
Kirjastus Salv 2021
Kolmekümneaastane meditsiiniõde Alex Prévost röövitakse jõhkralt otse tänavalt oma kodu lähedal. Juhtumiga satub tegelema kriminaalpolitsei legend, komissar Camille Verhoeven, ehkki väga vastumeelselt — nimelt on mõni aeg tagasi sattunud traagilise lõpuga inimröövi ohvriks komissari enda abikaasa… Pierre Lemaître’i mitme auhinnaga pärjatud meisterlikus põnevikus ei lange pinge pea hetkekski ning sündmustik teeb ikka ja jälle vägagi ootamatuid pöördeid.
Üsna omapärased tegelased uurijate tiimis- Camille Verhoeven („kuri kääbus“ nagu üks pahalane teda nimetab). Ja siis veel Louis- rikas ja brändiriietatud. Louisi riietuse firmamärke nimetab autor mitmel korral. Kõik mulle tundmatud, aga ma pole ka eriline bränditeadlane. Märkisin ühe komplekti nimetatuist üles, selleks et guugeldada, millega tegu on. Stefano Ricci lips ja Westoni kingad, Armandi komplekt.Laiendasin silmaringi- e-poes tõesti 200 € lipsud.
Kindlalt üle keskmise krimka, väga hea tõlge, kordagi ei peatunud tõlke pärast ühes või teises kohas ja ei vaaginud sõna. Aga kas see raamat nüüd tõuseb kõrgemale oma žanrist (Ilmar Raag tagaküljel), seda ma ei usu. Ka vaipa jalge alt ei lasknud ma endal mitu korda ära tõmmata (Rein Raud OPI-s?). Seda tänu varasemalt loetud Lemaitre raamatule „Peigmees pruutkleidis“- seal sain pommüllatuse osaliseks. Nüüd teadsin, mida oodata.
Ma ei ole prantsuse kriminaalromaanide austaja. Fred Vargast ei loe ma üldse. Ehk peaksin. Jean-Christophe Grangè’ ei võtnud pärast „Reisijat“ enam ette. Ei vaimustunud Jean-Luc Bannaleci komissar Dupini juhtumitest, ainult ühe raamatu lugesin. Martin Walkeri paljukiidetud „Surm Dordogne'is“ ei kuulu mu lemmikraamatute hulka. Keda siis veel tean: Maurice Leblanc Mirabilia sarjas esindatud mitme raamatuga. George Simenoni lugesin viimati nõuka ajal, kui palju muud lugeda ei olnud.
Võib-olla nõuab prantsuse krimkadega harjumine aega.
62. Matt Johnson, Prince Ghuman☝☝☝
Pimenägemine : (enamasti) varjatud viisid, kuidas turundus meie aju ümber kujundab
Blindsight : the (mostly) hidden ways marketing reshapes our brains
Tõlkinud Ave Põlenik
Äripäev, 2021
Miks maitseb vein paremini, kui peame seda kalliks? Miks hindame originaalteoseid kõrgemalt kui nende koopiaid? „Pimenägemine“ on neuroteaduse ning vürtsikate turundusnäidete laineharjal kulgev lustakas reis tarbimiskäitumise maailma. Brändilogod, mida näeme; kuulutused, millest uudisvoos mööda kerime; reklaamid, mis ekraanilt vastu kumavad; rakendused, mida igapäevaselt kasutame – need on kõigest tarbimismaailma nähtavaks kihiks. Teine, sügavam kiht, on aga hoolega kujundatud nõnda, et see kasutaks ära aju kummalist toimimist, mis mõjutab meid ilma meie teadmise või nõusolekuta. Neuroteadlane Matt A. Johnson ja turundaja Prince Ghuman heidavad valgust aju ja tarbimise sügavatele vastasmõjudele. Nad annavad turunduse vaatenurgast ülevaate mälestuste ja kogemuste, naudingu ja valu, emotsiooni ja loogika, taju ja tegelikkuse, tähelepanu, otsuselangetuse, sõltuvuse, uudsuse, sümpaatia, empaatia, suhtluse ja teadvustamata sõnumite edastamise neuroteadusest. Teisisõnu, kuidas toimub aju ning kuidas brändid seda ära kasutavad. Tandem väidab, et meie taju on ekslik: me ei koge maailma päris nii, nagu see tegelikult on, mängides turundajatele kätte ideaalse võimaluse. Selle paremaks mõistmiseks sukelduvad autorid viisidesse, kuidas konstrueerib aju meie kogemust igapäevaelust. Maitseb ju koeratoit hõrgult üksnes siis, kui panna sööjat uskuma, et tegemist on jumaliku pâté’ga. Uuringud, muide, näitavad, et selle kulinaarse eksiarvamuseni on vägagi lihtne jõuda. Tempokas, nutikas ja haarav „Pimenägemine“ heidab uut valgust sügavalt juurdunud uskumustele ja mõttemustritele, mida brändid eelistuste loomiseks osavalt jälgivad. Johnson ja Ghuman põimivad teadusuuringute tulemused suurepärasteks lugudeks, pakkudes tarbijatele, turundajatele, brändidele või lihtsalt neuro-uudishimulikele piisavalt materjali, mille najal järgmisel kogunemisel säravaid etteasteid teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar